Teisel pool mind

“I dare you tell us to not be who we are. I dare you to oppress us. Tell us to walk through fire.”

They didn’t walk through fire.

They charged through it, bearing their souls.

And everything burned.

Heat never felt so pure.

Kas te olete kunagi pesnud hambaid, põll ees?
Olete kunagi kella kaheni öösel kooke küpsetanud?
Või keset ööd bussis sõites punastest plasttopsidest šampust joonud ja öelnud toosti loomingulisuse ülistuseks?

Olete kunagi igatsenud lund nii, et see on valus?

Täna on jõuluõhtu. Õigemini, on juba peaaegu läbi.
Winampis mängivad hoolikalt otsitud valjud ja (semi-)positiivse sõnumiga laulud.
Õhtu oleks täitsa korda läinud, ülimalt, kui poleks....
Ja mul on jälle kõhus selline langemise tunne nagu kukuks kõige sügavamasse auku.
Neetud, miks lood ei võiks olla permanentselt ülivalju heliga?!
Ma ei taha mäletada selle aasta jõule negatiivse tundega.
Ja südame alt käivad läbi külmad joad.
Just ignore it, baby.
Mul oleks vaja mingit tugevamat mental blocki.
Täna võtab magama jäämine üpris palju aega. Kuigi....tegelikult võiks üritada muusikat kuulates ära kustuda.
Mind tõesti häirib, et see mind nii palju mõjutab. Siiamaani. Sest tegelikult pole see ju midagi uut.
Nagunii ma raudselt kujutan endale jälle pool maailma ette.
Ma ei ole enam väike tüdruk.

"Carry on, carry on dancing..."

Saa juba üle, kurat.
Ära lase sellel endast võitu saada.

"Something beautiful will come your way."

Palun, keegi....viige mind siit ära.
Viige meid kõiki siit ära.

Vaikus on hetkel lämmatav.
Ma ei suuda sellele vastu seista.


Las kaduda vaev kui uinud sa lume all....

.

Unenägudest kirjutan ma sellepärast, et hästi tore on, kui ma midagi neist mäletan ja nad veel lahedad ka olid.



Sestap järgneb nüüd eilse unenäo kirjeldus :P



Oli mingi fantasy-action-adventure stiilis unenägu. Mind häirib, et ma selle algust ei mäleta, sest see oli kindlasti huvitav. Ähmaselt meenub, et vist oli tegemist mingi labürindi-tüüpi ehitisega, kust pidi välja saama. Seal oli hästi palju koridore ja ruume ning nendest joosti läbi.

Igatahes...unenäos oli kaks nö. "poolt" (stiilis good party ja evil party), kes mõlemad püüdsid jõuda ühte väga tähtsasse ja lahedasse kohta. Mina kuulusin "heade" kampa, meie lõppeesmärk oli enne pahasid sinna jõuda ning...midagi teha. (Shin ütles selle peale, et dnd on minu vaese aju nii segi keeranud)

Maailm nägi välja "Kariibi mere piraatide" tegevuspaiga sarnane, oma sihtkohta pidime minema laevaga. Ja kogu aeg oli hirm, et meile jõutakse järele ja püütakse meid kinni. Korraga aga algas kohutav torm ning me ei saanud enam merele jääda, vaid pidime ühe väikse sadamalinna kõrtsis varju otsima, laeva ankrusse jättes. Läksimegi siis võõrastemajja, seadsime end seal sisse (meid oli üpris mitu, umbes 10 inimest) ja valmistusime magama minema. Äkki aga juhtus keegi kogemata aknast välja vaatama ning märkas sadamasse randuvat "teise poole" laeva. Teadsime kohe, et nad tulevad samasse võõrastemajja ööbima, sest see oli läheduses ainuke majutuspaik. Hetkeks puhkes paanika, teadsime, et peame kiirelt tegutsema, muidu on kõik läbi. Olime sunnitud oma olukorda ka kõrtsipidajatele seletama ning nood olid ootamatult abivalmis meid hädast päästma. Võõrustajad pakkusid, et me peaks end ruttu maskeerima. Väiksemad meist riietati tänavalasteks, ülejäänud aga muudeti kõrtsipidaja poolt kassipoegadeks. Mul oli seljas pikad lohvakad püksid, määrdunud jakk ja kampsun ning peas suur müts. Kahmasin veel leeasemelt veidike tuhka ja määrisin näole, sättisin end ühe tünni otsa istuma ning hetk hiljem lendas kõrtsiuks lahti ja evil party marssis sisse.

Nad nägid välja nagu kamp suuri ohtlikke piraate/seiklejaid, nende pealik meenutas oma suure juuksepahmaka ja hamebega muistset viikingiisandat. Mäletan, et pärast sisseastumist vaatas pealik otse mulle otsa, mina vaatasin süütult vastu ja kõlgutasin tünni otsas jalgu. Silmanurgast nägin, et ülejäänud kassipoegadele oli suur korv põrandale pandud ning üks, helelillat värvi karvakera paterdas minu poole ning jäi küsiva näoga tumedatele puust põrandalaudadele istuma. Heitsin talle lühikese pilgu, kuid siis pöördusin taas ükskõikse ilmega pahade pealiku poole.

Natukese aja pärast jättis mees oma jõllitamise ning teatas, et neil on öömaja vaja.



Sellest hetkest läks asi natuke segaseks. Mäletan, et juhtus veel midagi, aga järgmine, mida täpsemalt teadsin, oli fakt, et ma olin kuidagi end teise poole laevale smuugeldanud. Taas möllas kohutav torm, kuidagi suutsin ma end tekile vedada ning nägin eemalt suurt veetornaadot, mis ulatus merepinnast kuni taevani, pilved olid sünkjasmustad ning lained käisid üle laevateki serva. Millalgi sõitis laev kuidagi sellele veetornaadole sisse või riivas seda, igatahes paisati laev suure jõuga tükkideks. Mäletan, et leidsin end korraga veest ja üritasin pinnale ujuda. Sinna jõudnud, märkasin eemal vees evil party meeskonnaliikmeid ulpimas. Siis aga nägin endast paar meetrit eemal ühte noormeest. Olin teda varem ka kõrtsis näinud, kuid tema paistis oma kaaslastest kardinaaselt erinevat. Ta polnud suure mäe taolise kehaehitusega ning mitte ka nii pikk kui pealik. Mulle meenus, et ta oli olnud kogu aja teistega võrreldes ebatavaliselt vaikne ja rahulik, pidevalt ringi vaadates ja olukorda analüüsides. Tema silmades peegeldus tavatu tarkus ning mõtlesin, mida keegi selline "nende" juures teeb ning et temaga ei tahaks küll võitluses vastamisi sattuda. Temast õhkus...vaikivat ohtlikkust. Ootel olekut, jälgija-rolli.

Kui teda keset laineid märkasin, oli ta samuti täitsa rahulik, imelikul kombel ei vajunud ta üldse vee alla...näis, nagu ta lihtsalt seisaks keset merd, toetudes mingile veealusele pinnale.

Siis tõusis meie ümber tugev tuul ja nägin, kuidas veetornaado ähvardava kiirusega lähemale liikus. Püüdsin end elu eest veepinnal hoida, samal ajal hämmastusega veidrat noormeest vaadates.

Kui veesammas juba peaaegu meieni oli jõudnud, tõstis ta järsku käe ja hüüdis (tema hääl kõlas ehmatavalt selgelt ja valjult üle tormimüha): "Prints Caspiani nimel, ma käsin sul kaduda!"
Tegelikult ütles ta pärast seda veel paar eepilist lauset, mida ma kahjuks ei mäleta. (Ma olen kindel, et nimi Caspian pärines hetkest, kui ma nägin kinos reklaami Narnia teisele filmile "Prints Caspian")
Nende sõnade peale hajuski tornaado hetkega, hall meri lainetas ainult kergelt, muidu näis, nagu poleks suurt tormi olnudki...





Unenäo identifitseeritava osa lõpp.





Ja nüüd peaks ma hakkama tegelikult homseks jaapani keele tööks kordama....tõsiselt.

Watashi-tachi wa ashita ooki tesuto ga arimasu.



Meil tuleb juba Potter Puppet Pals'ide "The Mysterious Ticking Noise"i taasesitamine päris hästi välja. Täna jõudsime juba Harry-osani...enne, kui naerma hakkasime. XD



Ahjaa...see prints Caspian:

*dun-dun-dun*

Ma ei taha eksameid.

Teisipäeva nali:
Geku näitab oma mobiilist mingit pilti.
Ari: *vaatab lähemalt* Samara ("The Ring") või?
Geku: Ei, Siil Udus.

XD


Nägin tänagi und.

Imelik, aga oma sihtkohta sain sõita sarnase trammiga kui ühes eelmises unenäos (sellest mäletan vaid seda, et tramm sõitis vertikaalselt mingist mäest üles, kus linn Lasnamäe-taoliselt jätkus). Kuigi ümbrus oli veidike teistsugune, teadsin ometi, et olen sama kuskil varem kogenud/näinud.
Ma ei tea, kas minu alateadlik larbi-igatsus võimendub unenägudes, igatahes on viimasel ajal mul igas unenäos kas a) olnud tunne või teadmine, et kogu tegevus toimub larbi raames või b) tegevuse käigus kohtan juhuslikult erinevaid larbielemente.
Seekord oli tegemist mingi kuningas Arturi aegse õukonnalarbiga. Kusjuures see ei toimunud esimest korda, vaid ükskord varem oli sama asja tehtud, igal pool seintel rippusid fotod eelmisest larbist....või vähemalt nägin ma pidevalt selliseid pilte (ma pole üldse kindel,kas nad reaalselt ka seal seintel rippusid).
Kahjuks on unenäo algus hägune, esimene, mida mäletan, oli see, et lossil oli palju uksi, kust ma läbi läksin. Siis toimus mingi rituaal kuskil puittoestiku vahel (äkki nägi ruum välja nagu mahajäetud kõrtsihoone või midagi sarnast), kus ma sammaste vahel kõndisin ja laulsin. Korraga avanes üks toa ustest ning sisse sööstis kamp metsbandiite, kes koha üle võtsid.
Õukonnas toimus samal ajal mingi pidu. Tean, et peale minu viibis seal kindlalt veel Liilia (kes peenet ja rikast daami mängis). Minu valdusse oli sattunud (või oli see kogu aeg minu käes?) omaniku soovil kandja nähtamatuks muutev ese, kuid selle täpset olemust ei mäleta.
Veidral kombel oli õukonnainimeste seas ka Rasmus, kes mingi eriti popp tüüp oli, kõik imetlesid teda, ta oli väga osav kõiges. Umbes sellel ajal ähmastusid jooned reaalsuse ja larbi vahel, larbist sai reaalsus.
Meenub, et millalgi andsin nähtamatuse-eseme Rasmusele, et tema saaks mööda saali/ruumi ringi kapata, aga et keegi teda ei näeks. Hiljem korraldati samas ruumis turniirilaadne üritus, rüütlid ratsutasid hobustega ringi igasugu trikke tehes ja rahva poolehoidu võita püüdes. Rasmus osales ka ning soovis, et tema turniiri võidaks. Tahtsin teda aidata ning kui tema kord oli, viskas ta maagilise eseme mulle tagasi ja hüppas oma etteasteks suure kaarega üle inimeste. Alguses olid kõik vait, aga siis tõusin mina püsti ja hakkasin plaksutama (vist midagi cheeringu sarnast), kohe ühines minuga ka ülejäänud õukond. Rasmus kihutas ruumi teise otsa ja siis tagasi, tahtes ilmselt ka mingit trikki teha, kuid miskipärast hobune komistas ja libises edasi rahva sekka, vend aga lendas üles. Välkkiirelt sööstsin ma läbi inimestesumma ning jõudsin napilt ta kinni püüda, kui ta alla kukkus, ise aga vajusin raskuse tõttu põrandale.
Järgnev on minu jaoks siiani pisut segane...tean, et saabusid mingid kurjad tüübid, kes tahtsid kuningat kukutada ja tervele õukonnale otsa peale teha. Mõtlesin, et pean neid kuidagi takistama ja trügisin inimestest mööda otse nende nina ette. Üritasin kuidagi läbirääkimisi pidada või vähemalt nende tõelistest kavatsustest aimu saada. Kui olin veidi aega nende juhiga nende tuleku põhjuste üle arutlenud, vaatas juhi paremal käel seisev mees mind pika hindava pilguga, siis, nagu millestki aru saades sositas liidrile midagi kõrva. Juhi silmad näisid minust justkui läbi tungivat, aeglaselt ilmus ta näole muie ning ta lausus "Ah et sina oledki siis see..."
Jäin talle imestunult otsa vaatama, kuid hetk hiljem noogutas ta oma kahele musta riietatud kaaslasele ning nad tõmbasid välja mõõgad. Sama tegid ka mujal ruumis varjudes viibinud mehed ning puhkes paanika. Üritati minema joosta, kuid võõraste relvad olid kiired ja täpsed.
Tabasin end mõttelt "Ei! Nii ei pidanud ju juhtuma!" ning otsustasin, et pean iga hinna eest ellujäänuid kaitsma. Jooksin koos mõndade inimestega eemale, kuid kui tagasi vaatasin, tulid kolm meest mustas kõndides, kuid kiirust lisades paljastatud mõõkadega meie poole. Viimase meeleheitliku katsena pöördusin ümber ja hakkasin taganema aeglasemalt, käsi tahapoole külgedele sirutades, et põgenejaid kaitsta ja neile aega võita, samas hoolitsedes selle eest, et ükski kolmest minust mööda ei pääseks. Taganesin sirge seljaga, olgugi et muidu kaitseasendis, vastased tulid aina lähemale, jõudsin veel mõelda, et ma ei jõua ju üksi neid kõiki tagasi hoida...ning siis olid nad juba minu ees, juht naeratas, käis kahekordne sähvatus...
Ilmselt tegi ta ühe korra diagonaalse lõike/löögi ning surus siis külma mõõgatera minu kõhust läbi. Vajusin ettepoole, tema najale toetuma, ise käsi ikka veel mõlemal pool takistuseks hoida püüdes.
Siis kukkusin.
Lamasin, kõikjal oli korraga piimjas valgus. Ruumi piirjooned muutusid hägusemaks ning eikuskilt kuulsin sügavaid hääli justkui omavahel vestlemas. Tundsin, kuidas mind ülevalt silmitsetakse, kuigi kedagi näha polnud. Siis suutsin lõpuks eristada nende vestlust, kuid kuulsin vaid viimaseid lauseid: "Ja nüüd?" - "Tema elujõud on täielikult hääbunud. Nüüd pole mõtet enam seda kohta üleval hoida."
Ning seejärel purunes kõik mu ümber.

Täna öösel nägin und.

Avalikkusele lekkis kuidagi mingit salajast infot sellest, miks Titanic tegelikult uppus. Juhtumis olid süüdi mingid kahtlased neegrid, kes laeval olid ja selle põhja lasid. Kuidagi oli kogu värk seotud ka Nietzsche ja tema filosoofiaga.
AGA! Tegelikult oli lugu hoopis teisiti. Ma ei teadnud, miks, aga mina teadsin tõtt. Kogu avalikkusele ette söödetud lugu oli vale, mida kõik taheti uskuma panna.
Mina teadsin, et tegelikult oli katastroofis süüdi siiski laeva kapten. Teadsin sellepärast, et mul oli imelik mälestus: nägin ühte olukorda enda silme kaudu, justkui oleks vaadanud läbi sellise 'vana filmi' prisma (kus kõik oli beeži paberi värvi ja kulunud)...seisin mingi Šveitsi mägijärve kaldal, vaatasin vee poole ning seal seisis vööni vees kalamehevarustuses Titanicu kapten, kes rahulikult ütles "Jah, see on tõsi. Mina lasin selle laeva põhja." Öelnud need saatuslikud sõnad, pöördus ta ümber ja kõndis vee alla.
Nii et jah, ma teadsin tõde.
Kuid see oli mulle kahjulik. Sest ülim criminal mastermind tahtis, et mitte keegi ellu ei jääks, kes loo õiget versiooni teavad. See ülim kuritegelik geenius oli Karl. Ta teeskles, et on hea, et kõik teda usaldaks ja mitte keegi teda ei kahtlustaks, aga tegelikult plaanitses kohutavaid tegusid.
Mina arvasin ka alguses, et ta on täiesti kahjutu, kuid eksisin. Mäletan tema maniakaalset nägu...ning järgmine, mida unest mäletan, oli see, et ma jooksin. Põgenesin jälitajate eest, et kuskile turvalisse kohta jõuda ja rääkida kõigile sellest, mida ma tean.
Jooksin mäest alla, üle suure rohelise välja, siis märkasin tagaajajaid. Lisasin kiirust, kuid teadsin, et ei jõua eest ära. Keegi jooksis vastassuunast minu poole, kuid möödus paari hetke pärast. Olin segaduses, sest minu meelest oleks ta pidanud mind tapma. Kuid kahjuks kaotasin lühikese mõttepausi ajaks valvsuse.
Seejärel ilmus eikuskilt pikka tumedasse rüüsse riitetatud Martin, juuksed lehvimas ning sosistas mulle: "Sa saad nüüd seitse lööki eelmise kolme asemel. Ja seekord on nad kaks korda tugevamad." Ma ei saanud esialgu aru, mis ta sellega mõtles, kuid siis tundsin, et mind tabavad mingid....ei teagi, kas need olid energialöögid või elekrišokid, igatahes vajusin õhku ahmides ja värisedes põlvili ning tõmbasin end kägarasse, et valu eemale hoida.

Kahjuks ei mäleta ma täpselt, kuidas unenägu lõppes, kuid ma olin väga suure jama keskpunktis. Vist üritasin kuidagi kuritegelikku geeniust üle kavaldada ja teda kõrvaldada. Mul (ja paaril teisel, täpsed isikud on hägused) olid hoolikalt läbi mõeldud plaanid, kuidas oma eesmärki saavutada, kuid....

alateadvus ei ole mulle loo lõppu avaldanud. Kes teab, võib-olla näen täna öösel edasi.

läks veel friikimaks.
Tõsiselt.

Mulle meenus üks mõte eilsest semiootikaloengust: Kui tuleb paavst, kes võtab endale nimeks Peetrus (II), tuleb maailmalõpp. Sest Peetrus oli esimene paavst, tema on ka viimane. OMGOMG.

Täna aatriumis istudes läks jutt miskipärast kõdistamisele (vist siis, kui Geku-chan jälle tahtmatult Ari-chani põlve katsus) ning keegi mainis, et ise ei saa end kõdistada, kuna närvid oskavad seda juba ette oodata. Kellegi teise puhul tuleb *poke* aga ootamatult.
"Predict this, bitch!" ütlesin ma ja torkasin sõrmed esimele ettejuhtuvale inimesele ribidesse.
Vot.

Hiljem rääkisime umbes tund aega erinevatest mees-(ja nais-)näitlejatest, kes meile meeldivad või meeldinud on.


Ja asi, mille pärast ma seda postitust üldse alustasin...

oli tänane Jaapani filmi loeng.
Kõigepealt sattusime mina ja Shin-chan istuma selle jubeda mehe kõrvale, kellel olid silmad ülipunased ning kes enne loengut mingist pudelist kahtlast jooki (odekolonni? viskit? brändit?) rüüpas. See oli eluhirmus. Me üritasime tooliga võimalikult tahapoole nõjatuda.
Teiseks oli huvitav hetk, kui Kitsnik järjekordse režissööri nime tahvlile kirjutas ja tema debüütfilmi nimega alustas. Ma kummardusin vihiku kohale, kuid sekund hiljem hakkas Shin-chan mind sikutama, ise vaikivas imestuses tahvlile vaadates. ma pöördusin, et näha, milles asi, ning Kitsnik oli just tahvlil edasi liikunud, paljastades esimese sõna "Hentai". Hiljem selgus,et filmi täisnimi oli "Hentai kazoku: aniki no yomesan" (tõlkes "Pervo perekond: vanema venna naine") Hirnusime neljakesi end herneks.
Kolmandaks piinati meid pool aega sellega, et näidati treilereid filmidest, kus peateemaks või ekraanil olevaks objektiks oli maitsev toit. No see oli kõrgema taseme sadism, kõhud korisemas ja silmad vees olime sunnitud neid maitsvaid roogi vaatama.
Siis Shin murdus ja läks Ami-ya'sse sööma (no ok, teda oodati seal, aga siiski) ning meie pidime edasi piinlema.

Aga nälg ununes üpris ruttu põhifilmi vaatamise ajal.
Filmiks oli Ishii Sogo "Gyakufunsha kazoku" (ehk 'tagurpidi perekond').
(Järgneb väga segane kokkuvõte ja minu nägemus nähtust. SPOILERS AHEAD)

Lugu keerles ühe üpris tavalise perekonna ümber. Pereisa Katsuhiko töötas kuskil firmas, ema Saeko oli kodune, poeg Masaki õppis hoolega eksamiteks, tütar Erika (kõige noorem) unistas staarikarjäärist, kui nad olid oma uude majja kuskil äärelinnas sisse kolinud (Saeko tuli õhtul kinkepakendisse mässitult oma mehe juurde, et teda õnnitleda), ilmus välja ka vanaisa Yasukune.
Alguses oli kõik enam-vähem kontrolli all. Kuna vanaisa oli külas, pidi ema magama tütre toas, too süüdistas ema oma meigitarvete kasutamises. Siis aga hakkas vanaisa natuke koormavaks muutuma ning isa pidi paluma tal lahkuda. Seda ta muidugi ei suutnud ja tuli lagedale geniaalse ideega kaevata maja alla veel üks tuba, mis vanaisale pidi jääma. Mõeldud-tehtud, isa-poega tegid elutoa põrandasse augu ja hakkasid alt auku kaevama. See ei meeldinud muidugi ülejäänud perekonnale, kes protesti avaldasid. Isa ostis spetsiaalse kaevamist hõlbustava seadeldise - pmst mootori, mille külge oli kinnitatud labidas.
Ema üritas abikaasat tema hullus ettevõtmises takistada, ahvatledes teda, kuid kõik oli asjata. Õhtul leidis isa ema tütre toa eest magamast, seest kostis kahtlaseid hääli ("Ei...palun, ma ütlesin, ära tee....palun, lõpeta....oooh...." jne), ust avades nägi isa Erikat voodil mingis kitsas kleidikeses meigiga näitlemist harjutamas. Poega vaatama minnes avastas isa, et Masaki on tuppa ehitanud sinise valgusega klaasprüramiidi ning seinad on kaetud mustade plaatidega, kus valgel mingid õppetükid. Poiss oli täitsa maniaki näoga, kuid ütles, et teda rahule jäetaks.
Olukord muutus hullemaks siis, kui isa leidis auku sügavamaks tehes valgete sipelgate pesa, pani sellele tule otsa, siis karjus, et tooge vett, kuna terve auk põles (ja kõik muidugi varmalt abistasid teda). Nonii. Seejärel vedas ta end järgmisel päeval tööle, kust lahkus paari minuti pärast, et koju joosta ja uuesti kaevama hakata. Kahjuks sattus ta veetoru peale, mis plahvatas ja suure veesambana toas purskama hakkas. Ema ähvardas minema minna, tütar karjus, et ema ei läheks. Isa üritas ema takistada, poole jutu pealt tormas sisse vanaisa, kes lehvitas käes Erika lahkumiskirja. Puhkes paanika, otsimise peale leiti tüdruk vannitoast, kus ta üritas end üles puua. Segadus missugune. Tagatipuks ilmus trepile maniakaalse ilmega Masaki, kes kandis käes ambu, mille külge oli seotud väike elus koerake, ning kes karjus, et ta ei saa sellise lärmi sees normaalselt olla. Siis kukkus ta trepile kokku, õde kutsus samal ajal mingi arsti (vist).
Järgmine stseen näitas, kuidas isa maja ust kinni naelutas ning seejärel kõik pereliikmed üles ajas ja elutuppa kutsus. Seal oli üles seatud kohvilaud, isa ütles, et teatab varsti kõigile midagi üliolulist, enne aga peaksid kõik ütlema mikrofoni makilindile midagi perekonna kohta. Vanaisa jõi kohvi ja alustas rääkimist, kuid hetk hiljem hakkas tal kohutavalt paha. Tuli välja,et isa arvas oma perekonda pöördumatult haige olevat ning kõikidel oli aeg koos surra. See idee ei meeldinud teistele miskipärast. Isa pööras ära, valas putukamürki klaasi ja hakkas sellega inimesi taga ajama.
Veidi hiljem võttis film klišeelise õudusfilmi pöörde, kõik hullusid ja arvasid, et igaüks neist tahab teisele halba ning barrikadeerusid eraldi tubadesse. Mees võttis tualetis mingeid tablette ning keeras seejärel majas korgid välja. Siis võttis ta kaevurimütsi, süütas sellel oleva tulukese ning läks oma ohvreid otsima. Samal ajal oli ema köögis end relvastanud (potid-pannid turviseks ja kiivriks, noad ja muud riistad relvadeks), vanaisa end altarituppa lukustanud (palvetades oma turvalisuse pärast ning kleepides igale poole kurjade vaimude vastu loitse, pärast, kui ema oli talle kahvli kätte löönud, roomas ta oma püha paika tagasi ja pani endale sõjaaegse sõdurivormi selga), poeg oma toas klaasist püramiidis mingit veidrat rituaali teinud (ta võttis kätte kurika, peas olid mingid antennid, välja nägi nagu UFO) ning tütar palus enda toas oma iidolilt Bruce Leelt julgust ja kaitset (ta harrastas tegelikult profimaadlust).
Järgnev oligi mingi õudusfilmi stsenaariumist: isa tungis mootoriga, mille otsa pistetud pikk puurtera läbi tütre toa ukse ning ajas teda mööda tuba taga, tüdruk karjus kohutavalt ja põgenes. Siis purustas isa teise seina ning tungis poja tuppa, seal toimus võitlus (samurai-stiilis), isal relvaks golfikepp ning pojal kurikas. Lõpuks äsas isa pojale kõhtu, kuid ei jõudnud oma tööd lõpetada, sest kuulis alt karjumist (ema ja vanaisa olid ka vahepeal all kohtunud ja madistanud). Trepile jõudes nägi isa, kuidas vanaisa tütre oli kinni sidunud (bondage-stiilis) ning nõudis selle ala hetkelist kapituleerumist, tema olevat kogu maja okupeerinud. Muidu vägistavat ta tüdruku ära. WTF nagu. Igatahes, vanaisa sai isa käest peksa, tütar jooksis ülakorrusele, seal sai isa ta kätte ja tahtis otsa peale teha. Siis tuli vend ja tegi isale ära, hakkas siis õde ahistama, kuid too oli end köidikutest lahti saanud ning virutas noormehele jalaga.
Ma ei mäleta täpselt, kuidas asi edasi läks, kõik oli sutsu segane, kuid mingil hetkel olid kõik elutoas, lennutati (või kukkusid ise) toa keskel olevasse mullaauku, isa pistis kardinad põlema ja keeras gaasi lahti, teised ronisid august välja, poeg võttis tulekustuti ja suunas selle isa pihta, kuid juba oli hilja....käis plahvatus.
Pärast seda roomasid kõik kuidagi ühte tuppa kokku (v.a isa, kes augus lamas), ema ütles, et aeg on hommikust süüa. Kõik puhastasid laua ära, ema tegi toitu ning alustati hommikusöögiga. Kõik olid üleni tahmased, mõned armilised ja veritsevad, lõpuks jõudis isa ka laua äärde. Siis söödi rahulikult hommikust ja äkki tõusis isa ütles midagi stiilis "I've figured it out. Your father is not really crazy at all. All that I have done so far is the result of careful thinking." Siis hakkas ta puuriga maha lammutama, selgitades, et nüüd on ta kõigest aru saanud, nad peavad selle maja maha võtma, et alustada uut ja paremat elu. Kõik lõid innustunult kampa, v.a Erika, kes toa keskel halas, et tema ei taha seda.
Maja variseski kokku. Viimased stseenid olid uuest idüllilisest pereelust kuskil kiirteesilla all, üles olid seatud uued toad, igaühel oli vabas õhus oma nurgake. Hommiusöök lõpetati, vanaisa läks jooksma, poeg koeraga jalutama, ema saatis isa ja tütre ära ning läks tühermaale pesu riputama. Kõik olid õnnelikud.

Ehk nii absurdset filmi pole ma mitte kunagi näinud. Ma kas naersin end ribadeks või olin "wtf"-näoga.

Lõppsõnad mõttes loengupidajale: "You're a sick, sick man."

Õhtust.


Alustuseks tahaks öelda...

Gravitation!!! Ohjeebus, ma ei oodanud sellest nii head animet. Kuid kord vaatama hakanud, ei suutnud ma enam lõpetada. Minu meeleolud sarja jälgimise ajal saab paigutada laias laastus nelja kategooriasse: 1) vaimustusest kiljumine, 2) "awwwww"-hetked, 3) sügavalt ohkamine ja 4) põnevuse ja ootusärevuse kütkes olemine. See oli niiiii nunnu...shonen-ai'd saab ikka väga isuäratavas pakendis serveerida. Pluss muusika-teema ning bishounenid *fangirlism*

Teiseks:

On ilmnenud probleem. Ma ei jää enam öösiti magama.
Natuke jama lugu, sest mis mõtet on minna kaheteistkümne ajal magama, kui nagunii poole kaheni unne ei vaju?

Eelmise nädala tipphetked :

Alias.

Mirju: (Shinile) No tead, on selline päkapikulaul...
Shin: Ma ei tea ühtegi päkapikulaulu.
Mirju: No heaküll...ee...perverdid teevad seda ka.
Shin: 0.o
Sõna oli "Piiluma".


Veidi hiljem:

Mirju: (Shinile) Mis Bruno sulle on?
Shin: Boyfriend? Poiss? Noormees?
Mirju: Eiei, see sõna on rohkem nagu kindla tegevusega seotud...
Geku: Voodipartner!
Shin: Geee-kuuu...
Mirju: Ei, see on nagu....seda tegevust saame meie ka omavahel teha.
Kõik: 0.o + üleüldine naer
Mirju: Jeebus. No see on nagu *teeb kätega ähmase liigutuse*
Geku: On küll voodipartner.
Sõna oli "Kallim".


Neljapäeval käisime Lasnamäel mingis spordikeskuses ronimas. Et nagu....oli 12m kõrge sein aj seal sai ronida (koos julgestusega). Seal oli peale meie palju meesolevusi, kes kõik olid....ee..."väga hästi ehitatud". (Mulle meenus miskipärast minu esimene kaljuronimiskogemus Pivarootsi lastelaagris - tituleeritud "Riho ja Janno viivad meid taevasse" :P)




Reedesed naljad:

Sakraalprostituudid. (Mesopotaamia usundi loengust, jumalanna Ištari preestrinnasid nimetati ka nii)

Aril valutas südame kohalt.
Mirju: Put something warm on it.
Ari: How about your hand?

Usu ja Ebausu loeng, räägiti igasugu esemetega seotud kollidest. Ühe kirjeldus:
Üks vana koto (jaapani keelpill), kuulsa meistri loodud, midagi suurt ei tee, ainult plõnksub kurvalt nurgas.

Aa, muide, minu artikkel Iisraelist on nüüd ka üleval.
--> http://www.kooriyhing.ee/est/news/Artiklid/index.php?articleID=710

(seda on palju toimetatud, st see ei sisalda eriti enam minu enda isiklikke nalju ja kogemusi, see on selline, mida suvaline inimene võiks lugeda ja toredaks pidada. kui on huvi täieliku kirjutise vastu, andke teada)


Anime, mida hetkel vaatan: Vision of Escaflowne

Veendun üha enam, et see väärib kõrget hinnangut. Kunagi sai seda ViVa pealt nähtud, kuid uuesti vaadates on ikka sama põnev. Animatsioon on natuke selline vanakooli-värgi moodi, aga just see teebki ta nii kauniks. Muusika..Yoko Kanno, mida muud oskangi öelda. Kvaliteet. Ja süžee ise + tegelased...super. Soovitan. Vägagi.

(Ja. Ma. Just. Avastasin et. Mulle meeldivad. Lühilaused. :P)

Täna proovis üllatas Saluveer mind jälle ühe ootamatu, kuid vägagi paikapidava näitega. Et mõni noot tuleb võtta pehmelt, nagu puudutaksid kellegi erilise inimese kätt...puudutus on õrn, kuid kui tajutakse, et teine pool eemale ei tõmbu, hoitakse edasi.

Koju tulles avastasin bussist välja astudes, et sajab lund.
Ja see oli nii neetult ilus lumesadu.
Räitsakad küll langesid silma ja suhu, kuid neid ei pannudki tähele, tahtsin kauemaks jääda lihtsalt seisma ja vaadata seda hingematvat pilti. Lund näis olevat kõikjal, terve õhk täitus valgete räitsakatega, mida tuul spiraalidena allapoole kandis.
"Keerlevaid, langevaid helbeid on täis kõik laotus ja uinuvad puud..."

Mis sest, et homme on see lumi kadunud.
Selle ühe hetke nimel oleks piisanud ka sellest, kui nad oleks maapinnale jõudes sulanud.

Oeh.
See oli lihtsalt võrratu. Üllatavalt hea, kohe väga.

Mu vennake säras taas laval, laulis isegi kahe teise tüübiga mingis loos lava ees soolot ^^
Oh, ma olen ta üle nii uhke.

Kahju, et ma Tõnis Mäe esitust ei näinud, loodetavasti saan äkki veel end mingile etendusele sebida. Aga Peeter kandis Carrere'i osa hästi välja, see oli tema võimalus.
Minu lemmiklugu oligi vist tema ja Chalice'i duett....Fantoom ning tema isa. Laul oli nii liigutav, puudutas sisemiselt tõsiselt.

Ja Fantoom.....*õhkab* ma ei teadnudki, et Chalice niimoodi laulda oskab. Ta oli selle osa jaoks täiuslik - karm, aga samas ka õrn. Tema esituses tuli tegelase traagika väga hästi mõjule.
Lõpp kiskus pisara välja küll. Mõtlesin teise vaatuse algusest peale, et "palun ei, palun ei", aga oli selge, et mingit tüüpilist õnnelikku lõppu siit kuskilt välja ei võlu.

Hea, et loo süžee teistsugune kui tuntud "Ooperifantoomis" oli. See mõjus uudse ja värske versioonina. Ei osanud asjade käiku ette aimata, ainult ähmaselt, sellepärast oligi huvitav.

Ja mul kummitab juba terve õhtu viisijupp "Fantoomi võimu all on kogu ooper".


*fännab*


Kui ma laval Rasmust vaatasin, tuli mulle meelde, et hiljuti sain ka vennakesega kokku. Oi kui hea oli teda üle pika aja näha, kallistada ning temaga rääkida. Tore, et mõned asjad aja jooksul ei muutu. Ikka minu armas venna. Millalgi peab kindlasti Tartusse talle külla minema.)

Nõndaks.
Nüüd olen lõpuks kodus tagasi. (Tegelikult juba peaaegu terve nädala.)
Siinkohal teatan ametlikult, et mind ei müüdud kellelegi naiseks, eesti mehed, rejoyce! (Not, eksole)
Ma kirjutan mingil hetkel (loodetavasti homme) kroonika ka arvutisse, arvatavasti läheb see taas kooriühingu kodulehele reisikirja-artikliks. Kui see juhtub, panen ka siia lingi. Senikaua...
Mis me siis reisil tegime-nägime, lühidalt:
* käisime paljudes huivtavates kohtades, nt Jeruusalemm (nii vana kindlus ja Nutumüür kui veidi muud linna), Naatsaret, Tel Aviv, Galilee järve ja Surnumere ääres. (neil on vist kõik kohad kuidagi Jeesuse või vähemalt Piibliga seotud, tundub mulle)
* saime ka turul olla, seal on täielik hullumaja, peab päikseprille kandma, et keegi ei näeks, kelle poole sa parajasti vaatad
* ööbisime erinevates peredes, ma sain olla nii ladina-ameerika seebika moodi korteris, ilusas ridaelamus, kibbutzis (Iisraeli kolhoosi-tüüpi kommuun) ja lõpuks ka Jeruusalemmas kõrges eramus, mille katuselt-rõdult avanes fantastiline vaade öisele linnale
* sain ka veidi pruuni(ka)maks (mul on randid ja ma ikka elan, Omg)
* kontserdid läksid enam-vähem, mõni paremini, mõni mitte kõige paremini. aga päris hullusti ei läinud ükski.
* õppisin uue mängu selgeks - James Bond. Mängu käik: mängijad seisavad ringis, ringi keskel on mängu juht. Ta ostuab kellegi suvalise peale, teeb käega liigutuse, nagu laseks püstolist ja ütleb kas "Põmm!" või "Pauh". Kui ta ütleb "Põmm", peab see, kelle peale näidatakse, kiiresti kükitama ning temast kummalgi pool olevad mängijad lasevad üksteist, öeldes "Pauh". Kes ei kükita või unustab pöörata või ütleb vale sõna/valel ajal, läheb mängust välja. Kui mängujuht ütleb "Pauh", peab see, kelle poole osutatakse, teda vastu laskma (öeldes "Põmm") ning temast kummalgi pool olevad isikud peavad talle imetlevalt lähemale liibuma, öeldes "Ooh (uu), James!"
Vot selline tore mäng XD

Aga tagasi kodulainele....

Kui ma varem fännasin The Gazette'i (Gazetto) lihtsalt sellepärast, et bändiliikmed ilusad välja nägid, siis nüüd meeldivad mulle ka mõned nende lood *yay* Kohe väga meeldivad. Reisil olles kuulasin neid laule ja kohe tekkis hea tunne.

Viimase aja lemmik on nende "Silly God Disco" - lihtsalt superhea lugu, pluss lahe video. Laul ise on inglise keeles, aga Ruki esituses saab sellest ainult ähmaselt aru. Sellegipoolest armastan seda lugu metsikult *fangirl squeal*
Lugu, video ja sõnad tunduvad olevat kolm eri asja, aga koos toimivad sellest hoolimata suurepäraselt.
(Video siin: http://www.youtube.com/watch?v=73IipKsDvSI )

Ja mis kõige kummastavam...

Nägin üleeile Gazettot unes....nagu mis mõttes. Oli mingi larbilaadne asi vist, mina läksin sinna, nemad miskipärast tulid ka. Rääkisime inglise keeles, nad rääkisid ja said aru väga hästi.
Keskaegne-fantasy olustik, tegevuspaigaks (välitingimustes, lähedal oli suur linnuselaadne kivist/puust ehitis) mingi kuningriik, mäletan, et kõik vähegi alamast klassist inimesed pandi tööle, mingeid raskeid kive tassima või midagi.
Mina pidin ka midagi tegema, aga ma ei olnud tavaline, olin keegi eriline. Mult küsiti, kes ma olen, ning siis ma vaatasin küsijale otsa, avasin suu, aga...mitte midagi ei tulnud välja. See oli sellepärast, et olin unustanud oma tegelasele nime mõelda, aga tegelikult sobis see väga hästi ka mänguga kokku, sest siis vaadati mind mureliku ja kaastundliku näoga ja öeldi, et "Sa ilmselt ei mäleta oma nime, vaene laps." Ja siis teatati minust kellelegi ja viidi minema.
Aga Gazetto tüüpe ma nägin hiljem ka...nad olid vist ka tööle pandud :P
Kuid ma kahtlustan, et äkki nad olid mu undercover bodyguards. Mis on iseenesest vaimustav väljavaade *drools*


Ning kõigile, kes veel ei tea, mis bänd on The Gazette - üks üliseks jrockibänd:

Eile jaapani filmi loengus avastasin ühe veidra asjaolu: Lauri Kitsnikul on Aabu hääl. Mingi väike kõlavahe on, aga ta hääl on täpselt selline, nagu Aabul võiks olla, kui ta nii vana oleks. Sürr.

Käisin laupäeval Kristina sünnal. Kuna ta ei täpsustanud, mida ta kingiks tahab, viisin talle midagi sellist, mis mulle ka meeldiks. Johnny Deppi 2008. aasta kalendri nimelt. Loodan, et ta rõõmustas (sest kellele siis ei meeldiks johnny depp). See õhtu oli ka üllatav, ma poleks kunagi uskunud, et 19. aastaseks saava inimese sünnipäevapeol võib kamp inimesi poolteist tundi öösel telefonimängu mängida. Aga meil oli tõesti sellega väga lõbus, nalja sai suurtes kogustes. Mida me hiljem tegime, sellest ajalugu vaikib.



Jumal olgu tänatud Azureuse eest (Geki ja Patrick, *kallikalli*). Sellega saab nii palju häid asju suht kiiresti tõmmata. Mingi koguse animest ja mangast, mida endale tahtsin, saan siit...aga vaikselt hakkab arvuti täis saama. Selle suhtes peab midagi ette võtma.


Muide, me teeme bändi. Selle nimeks saab "Smth smth", esimeseks hitiks kaver Mark Anthony laulust "(I) need to know....smth smth".
Mina võtan vokaali enda peale, Shinri-chan hakkab mängima tavalist- ja basskitarri (kordamööda ja korraga XD), Ari-chan klahvpille, Mari trumme ja Geku-chanist saab meie ustav groupie, kes meid kohutavalt armastab ja kellele me oma laule pühendame. Tema seisab kontserdil hiigelsuure loosungiga ja karjub "Smth smth!!!!!!11111". See oleks huvitav, kuidas saalitäis inimesi seda nime karjuks....

Ning selle postituse lõppmõte:

Daft punk - "Harder, better, faster, stronger" on kummastavalt hea lugu.
(eriti Gazetto fanvideo taustaks)

Tegelikult on mõnus olla, mul hea tuju ^^
Mirju

Mis on tõsi.
Pärast pikka sisemist dilemmat otsustasin nädalasele reisile minna siiski Rasmuse suure kohvriga (millega tema kuuks ajaks Saksamaale läks, muide).
Hetkel on juba natuke ärevust sees. Mõelda vaid, Iisraeli...

Ei tea isegi, mida sellelt asjalt oodata...loodan, et kõik läheb hästi, saame pruuniks, on soe ning näeme võimalikult palju ilusaid/huvitavaid kohti.
Algsete plaanide järgi oleks mul pidanud tänaseks juba pakitud olema...aga muidugi ei lähe asjad kunagi kavatsetud rada pidi. Ärkasin 7.20 selle peale, et isa mu toas kohvrit kaalule sättis. Seejärel teatas ta, et see on liiga raske ja ma pean mõned asjad ümber pakkima. Daah!

Kuidas ma selle ajagraafiku sisse veel animevaatamise ära mahutama peaks?!

Sellega tuleb meelde, et sain üleeile Ouran High School Host Clubi läbi. See on nüüdsest alates üks mu lemmikutest....ohohoo....lihtsalt geniaalne. Hea süžee + ilusad poisid + huumor = SUPER!
Viimase osa lõpus oli nii kurb tunne, kahju, et ära lõppes.
Tamaki-sama! Honey-kun! Mori-sempai! Kyouya-sempai! Hikaru&Kaoru!!!!11 *fangirl squeal*
You guys rock my world.

Nojah. Kui ma nädala pärast tagasi pole, siis on mind ilmselt 40 kaameli eest maha müüdud...
Kuigi see on ebatõenäoline.

Ning viimaks...kummaline, kuidas mõni muusikapala võib inspireerida kirjutama. See eelmine väike kirjatükk tuli täiesti ootamatult, tundsin lihtsalt, et pean selle endast välja kirjutama.
Looks oli "Beast and the Harlot" Avenged Sevenfoldilt (lyrics here: http://www.sing365.com/music/lyric.nsf/Beast-And-The-Harlot-lyrics-Avenged-Sevenfold/42EA1CB47E51BAA548256FEF000CEE90 )


Mis siis ikka.
*lehvitab*

.
Tuul kannab sädemeid kõrgele, aina kõrgemale taeva poole. Juba pool linnast on täielikult hävinenud. Leegid roomavad aeglaselt kuid peatumatult edasi, hooneid ja tänavaid enda valdusesse haarates. Tulemeri ulatub peaaegu silmapiirini, valgustades ööd oma oranžika kumaga. Aeg-ajalt kostab plahvatusi, pilvelõhkujate söestunud karkassid vajuvad allapoole, maandudes ragina saatel sulavale asfaldile. Ja kõige selle taustaks on karjed. Nii linnast kui selle ümbrusest kostab meeleheitlikke palveid ning hüsteerilist naeru.

Ta vaatab seda laastamistööd rahuliku pilguga, kuum õhk nägu kõrvetamas. "Veel on liiga vara, las põleb edasi," kajavad peas Isanda sõnad. Kui põleva liha lõhn suitsuga lähemale kandub, peab ta käe haaret keti ümber tugevdama, et Elajas end lahti ei rebiks. Sest kaelarihma all paisuvad lihased näitavad, et loom muutub kärsituks, tajub kogu linnast õhkuvat raevu ja agooniat.

Alles siis, kui kõigi silmakirjateenrite, varaste ja petturite templid on maatasa tehtud, sammub ta kõrgetel kontsadel alla. Kõnnib keset seda kaost, silmitsedes langenuid. Tema on see, kes tuleb viimasena, siis kui kõik on läbi.
Koos Elajaga mööduvad nad tumedatest õlilaikudest, kokkuvarisenud klubidest, moondunud kehadest. Nüüd on kaeblemine ja lein vaibunud, kuid mitte täielikult kadunud. Pole jälgegi elanike endisest hiilgusest, pillavast eluviisist, sest luksuslikud eluasemed, kalliskivide ja pärlitega kaunistatud rõivad on ammu tuha poolt maetud.

Ta märkab hooletult rauakolakale toetuvat meest. Suunurk kõverdub väikseks muigeks, kuid hetk hiljem väljendub neiu näoilmes veidi etteheidet.
"Niiet ikkagi tulid oma kätetööd imetlema?"

Mees pöörab pilgu taevalt, süütab sigareti ning naeratab kavalalt.
"Kuidas siis muidu. See on lihtsalt liiga hea, et nägemata jätta."

Käsi pigistab metallketti, et hoida madalalt urisevat Elajat mõnda põlevasse kvartalisse tormamast.
"Ja kuhu nad siis nüüd sinu arvates minema peavad?"

Nõtke liigutusega lükkab suitsetaja end püsti ja silub musta disainerülikonda.
"Küll nad mõne uue koha leiavad. See ei saanud ju ometi viimane patune linn olla. Igal pool on selliseid. Või kui pole, siis varsti tekib."


"Miks sa seda tegid? Sulle polnud ju sellist käsku antud," lausub neiu põlevatele varemetele osutades.

Ükskõikselt raputab mees hõõguvalt sigaretiotsalt tuhka.
"Mm. Mul oli igav. Vaata ringi, siia polnud nagunii enam midagi kasulikku jäänud. Kõik puha kurjusele järgi andnud inimesed. Tahaks vahelduseks mingit väljakutset."

"Ja sulle nendest kümnest ei piisanud, kelle sa minu juurde tõid?"

Üks elegantne kulmukergitus musta tuka alt.
"Ah, need tüdrukud ju lausa kilkasid rõõmust, kui neile lepingut näitasin. See oli naeruväärselt lihtne."

Neiu ohkab.
"Aga see kümneaastane?"

Vastuseks saab ta irve ning pilkaval toonil lause "Pimedus võttis ta viie minuti jooksul. Seda ei tasuks küll mingiks võiduks pidada."


Kaaslane vaikib. Rahutu loom kraabib käppadega maad.


"Tead, Jokker, sa tõesti ei peaks nii palju suitsetama," sõnab neiu.

Mees vaatab korraks Elajat ning järgmisel hetkel on kett keskelt pooleks murdunud, värskelt vabanenu kaob kõrvaltänavasse.

"Seda polnud nüüd küll vaja. Sa tead, et teda ei tohi hingede kallale lasta."
Hallid silmad puurivad süüdistavalt Isanda Paremat Kätt.

"Nad on selle ära teeninud. Mõistad seda isegi."

Neiu kõnnib lähemale ning peatub Jokkerist paari meetri kaugusel. Tema järgmised sõnad on selged ja lõplikud:
"Kao siit ja lase mul oma tööd teha."


Kummardus. Naeratus. "Nagu emand käsib."

Seejärel pöördub mees ümber ja sammub lagunenud väravate poole.

Tema silmades lahvatab tuli.

Oma ülesande on ta täitnud.


.

... on "Midsomeri mõrvade" tunnusmuusika.
Neetud, mulle pole ikka veel keegi helistanud, et saaks seda kuulata ja siis vastu võtta. Kuigi....mõelda vaid, kui öösel magan rahulikku und ja siis ühel hetkel hakkab kostma see tontlik viis...ma vist väriseks teki all ja ei julgeks seda vastugi võtta :P
Aga ei, tegelikult ma tahaks, et keegi mulle helistaks, kui ma parajasti bussis sõidan. Selline vaikne atmosfäär võiks olla. Ja siis imbuks nagu eikuskilt mingeid hauataguseid helisid *muhihihiii*

Nõndaks, kui juba kirjutama hakkasin, võtaks juba kokku ka eelmise nädala:

Teisipäeva kõrghetk: see, kui istusime Geku, Ari, Shinri, Mari, Iru, (Gutov-sani) ja Narutoliga (tüüp, kelle nimi on tegelikult Anatoli, aga ta teeb 24/7 Naruto-cosplayd) aatriumis ja selle asemel, et järgmiseks päevaks Kalda seminari materjale läbi lugeda, mängisime Raamatumängu. See on umbes nagu pudelimäng, ainult et raamatuga (meie valik oli Patrick Frenchi "Tiibet Tiibet"). Isik, kelle poole jäi kuldne ornamendi-objekt, pidi ütlema ühe jaapanikeelse sõna. Ning me mängisime seda praktiliselt kolm tundi järjest. Vääga sürr. Vahepeal läks Kalda ka mööda, ilmselt nägi, et tudengid ei loe usinalt, vaid kasutavad tema kohustuslikku teost mänguvahendina.
Lõpuks, kui põnevus hakkas langema, tõime sisse uue reegli: igaühel on sõna mõtlemiseks ja ütlemiseks aega 30 sekundit. Shinri võttis aega ka, sellega tuli pinge tagasi (ohshitohshitohshit ^^). Alguses püüdsid kõik võimalikult raskeid, pikki ja keerulisi sõnu leida, kuid mida aeg edasi, seda rohkem üritati meenutada lihtsamaid sõnu. See oli tõesti tore, peaks seda kordama mõnikord. Näiteks enne töid/seminare faktide peale.


Ma siiamaani imestan, et me kõik Kalda seminari üle elasime ja veel ühes tükis oleme. Tegime enesetapu-missiooni ja istusime keskele neljandasse ritta, kõik kohad täis. Pmst olime tal nina all. Alguses värisesime kõik, pikapeale harjusime ära. Rääkisin üpris palju, kuid jätsin arvesse võtmata tähtsa pisiasja: tark on see, kes oskab õigel ajal oma suu kinni hoida. Tõesti, mul oli vahepeal tunne (näiteks siis, kui miskit vastasin, ta ütles, et see kõige õigem pole, mina siis seletada püüdsin, mida täpselt mõtlesin ja ta minu mõttekäigule oma jutuga julmalt sisse sõitis - mitu korda), et ei oska mitte midagi ja räägin ainult valesid asju. Kuigi...oleks võinud ka hullem olla.
Ja me kahtlustame, et Kaldal on mingi lõhestunud isiksus - loenguruumis on ta ülirange, kõik värisevad ta ees, kuid väljaspool on sõbralik (tuli ja küsis meilt, et kas on väga jube...see oli armas).
Kui kogu asi läbi sai, polnud naljad aga veel lõppenud. Seisime saali ukse ees, Kalda seletas samal ajal Keit-sanile (vist) midagi, korraga lipsas jutu sisse fraas "erootiline kirjandus", järgmisel hetkel Shinri/Elise küsis innukalt, et "kes see seda kirjutas?"
Muhelus.

Ja siis kui on vikerkaar taevas, peavad rebased pulmi. (Uus infokild "usu ja ebausu" loengust)

Sain teada, et Shinri-chan mängib ka dnd'd. Whee, sugulashing! Ma polegi ainuke (kui Marili välja arvata).


Saabusin just Geki juurest, vaatasime läbi "Full Metal Panic Fumoffu" ja surime naeru kätte. See on tõesti üks parimaid komöödia-animeid siiamaani. Sousuke on lihtsalt...nii clueless, aga samas selles täiesti süüdimatu ja siiras. Mis teha, sõjaväe-kasvatus xD


Nüüd ka veidi tõsisematel teemadel.

Ma ei tea, kas ma olen ise ülitundlik friik või tuleneb see millestki muust...kui inimesed üksteise peale vihased on või tülis või pinges, on seda väga tugevalt õhus tunda. Ja need halvad võnked inimeste vahel häirivad mind kohutavalt. Ma võin küll näo teha, et ma neid ei taju, et see mulle korda ei lähe, kuid sellega petan vaid iseennast. Need häirivad piirini, kus juba füüsiliselt halb hakkab. Siis on kaks võimalust: kas pingekohast kiirelt kaduda või midagi ette võtta. Kolmas jääb tavaliselt ära, sest ma ei oska tihti taolisi pingeid niisama lihtsalt kaotada. Aga kui pole võimalust lahkuda, siis....pean vaikselt edasi kannatama. Ja see pole hea.

Kuidas negatiivsete võngete vastu võidelda?
Naeratusega? Ilmselt mitte.


Damn the passion, damn the skies
Damn the light that's in her eyes
I know too well where it has led before
She saves me but I can't be saved
Frees me but I'm still enslaved
Now I battle what I most adore
Oh, let me sail away
And make this vow
That what my heart wants
I will not allow
For as sirens call the sailors
She calls me now...

- muusikalist "Jane Eyre", lugu "Sirens" (http://www.youtube.com/watch?v=ZprOlrTrOfQ)

See kõlas nii kaunilt, kui Maarja ja Rasmus seda kontserdil laulsid...
Koos "Lily's Eyes'iga" oli see mu lemmiklugu. Kuigi pisarad tulid ainult Rasmuse ja Rolfi dueti peale. Aga seda ootasin ma ka kõige rohkem.

How can you see the girl and miss those hazel eyes?


Mirju

Sina, Kaitsja. Kuhu sa jääd?

Ei, ma ei lase end millelgi kõigutada. Ma lihtsalt ei tohi. Sest muidu muutuks olukord hoopis naeruväärseks.
Äkki karma? Kes teab...

Täiesti võimatu on vahel üritada elust, endast ja inimestest aru saada. Just siis, kui tundub, et kõik on loogiline ja mõttekäigud klapivad, laguneb järeldustejada uuesti.
Ja sellel pole midagi pistmist minu ülemõtlemisoskusega, tõesti.

Huvitav, kas mõni kogemus või tegu mõjutab alateadlikult edasist elu? Et üritad meeleheitlikult endale kinnitada, et asjad ei ole nii, nagu nad näivad, et ma pole toiminud just nii, nagu....ühesõnaga, et igale teole on kuskil olemas analoog. Või antianaloog, oleneb.


Päev on aina allamäge läinud. Kusjuures algus oli isegi paljulubav.

Nüüd vist üritan endas Ourani või Full Metal Panicuga endas mingitki positiivsust tekitada või uuesti avastada.

Ja lõpetuseks üks luuletus. Tehtud vist 11. või 12. klassis, inglise kirjanduse tunni jaoks.
Thomas Hardy loomingu põhjal : Life's sunless hill

A man may sometimes wonder
how it is on the other side
Endless rain, sunshine or thunder,
dangers or happiness there reside?

He has walked a great deal already
seen horrors and wonders alike
the steps now become steady
just a bypasser on a spring hike.

The truth lies not in what we see
the eye often can be decieving
visions can only cease to be
when we find that we are not dreaming.

Then open our eyes and discover
that all around us is still
nothing seems to be worth the bother
crawling down life's sunless hill.


Avagem siis silmad.

Võib-olla kohtume, sellel teise ilma alleel.

...
nii ütles kirjanik vähihaigele mehele tänases jaapani filmi loengus vaadatud filmis "Ikiru". Töönarkomaanist mees oli hiljuti saatusliku diagnoosi saanud ning mõtles nüüd sake-klaasi taga elu üle järele. Ta andis oma viimased tabletid Kirjanikule, kes, olles tema lugu kuulnud, ütles pealkirjas olevad laused. Ta tahtis õpetada vanamehele elujanu, vähemalt üheks ööks.
Miskipärast teeb see kurvaks.

Subtiitrid olid muidugi meelelahutus omaette...no nii vigast ja absurdset inglise keelt pole ammu kuulnud. Pool aega naersime nende üle. Ma jäin kahjuks ilma kõige suuremast naljast, kuna läksin veidi varem ära (muide, kell 9 on TLÜst väga keeruline välja saada): Matustel joovad surnu töökaaslased ja arutavad maailma asju, kõik räägivad läbisegi, äkki ilmub subtiitritesse "Don't make me so hard" Tudengitel oli ilmselt kõigil "WTF?"-nägu :P
Taas oli linateos mustvalge, vist läheb veidi aega kuni värviliste asjadeni jõuame.

(Huvitav, miks kõik viimased pealkirjad on inglise keeles? Peaks seda muutma.)

Kuna mul tuli ilge tahtmine täita ära mingi test või ankeet, meenus üks asi, mida hiljuti blogides näinud olen. Ma küll ei tea, milleks see vajalik on, aga...juhhei massipsühhoosile!

1. Kas sa said nime kellegi järgi? Ei. See nimi on ainult ilu pärast pandud. Piibli-Mirjamist said vanemad alles hiljem teada.
2. Millal viimati nutsid? Vist eelmisel või üleeelmisel nädalal.
3. Kas sulle meeldib su käekiri? Üldiselt mitte, ainult vahel, kui ma väga püüdlikult kirjutanud olen või see mõnel muul seletamatul põhjusel lahe välja näeb.
4. Mis on su lemmik lõunasöök? Kartuli-hakklihavorm
5. Kas sul on lapsi? Ei ole.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber? Ilmselt. Oleneb, missugune teine inimene ma siis oleks.
7. Kas oled tihti sarkastiline? Vahel tuleb ette küll. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud? Minu teada mitte.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe? Vabatahtlikult vast mitte, kui tegemist pole mingi eriolukorraga (näiteks kõrilõikajad suurel kiirusel minule lähenemas). Ennem valiksin langevarjuhüppe.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed? Šokolaadimüsli
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad? Sõltub, mis mul jalas on. Tavaliselt küll.
12. Kas pead end tugevaks? Kuidas võtta. Füüsiliselt võiks vorm parem olla (kuigi kunagi ei tohiks alahinnata väikest meeleheitel inimest), vaimselt...arvan, et võin olla, kui olukord tõesti seda nõuab. Kuid tihti kukun selles viimases läbi.
13. Milline on su lemmikjäätis? Iirisejäätis toffe-tükkidega või vanillijäätis šokolaaditükkidega
14. Mida märkad inimese juures esimesena? Nägu. Kui võimalik, siis silmi.
15. Roosa või punane? Mõlemad on head.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib? Aeg-ajaline rahulolematus iseendaga
17. Mida igatsed kõige rohkem? Vabadust ja tiibu. Et lennata.
18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab? Eriti ei huvita.
19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad? Teksapükse ja siniseid sokke.
20. Mida viimati sõid? Viineri-kartulirooga munaga.
21. Mida hetkel kuulad? Vaikust. Või siis Heather Dale/Kariibi mere piraatide OSTid/Three Days Grace
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv? Helesinine või virsikukarva
23. Lemmiklõhn? Värske õhk, vanade majade keldrite lõhn, piibeleht, puhas ihu ja vist Vietnami salv ka.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid? Merliga
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida? Pole halli aimugi. Jäätants?
26. Su juuksevärv? Heleblond-pruunikas
27. Su silmade värv? Pruun (tume)
28. Kas kannad kontaktläätseid? Ei
29. Lemmiktoit? Neid on mitmeid.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga? Õnneliku lõpuga. Ma kardan õudusfilme.
31. Mis filmi viimati vaatasid? Akira Kurosawa "Ikiru"
32. Mis värvi särki hetkel kannad? Hall
33. Suvi või talv? Kaldun arvama, et suvi, siis on soojem. kuid ega talvel ka viga pole.
34. Kallistused või suudlused? Mõlemaid, kordamööda ja korraga. Mõõdukas koguses.
35. Lemmikmagustoit? Pidulik tosca kook
36. Mis raamatut hetkel loed? Prachetti "Patrioot"
37. Mida su hiirematt kujutab? Hetkel kujutab see endast mingit Hansapangast saadetud kirja.
38. Mida viimati telekast vaatasid? Täna söögi kõrvalt OP-i
39. Lemmikheli? Muusika ja loodusvaikus
40. Rolling Stones või The Beatles? Savi.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud? Puhkamas? Itaalia (pooleldi puhkuseks loen seda)
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne? Mõtlemisvõime, oskan ka kirjutada ja laulda. Ja absurdseid asju teha/ideid genereerida.
43. Kus sa sündisid? Tallinnas, mingis haiglas (keskhaiglas?)
44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad? Zeroooo
45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib? Ma ei tea, loodan, et kogu seda värki minimaalselt inimesi loeb.

Nonii, nüüd, kui see on tehtud...


Hetkemuusika:
Three Days Grace - Get Out Alive
Three Days Grace - Pain
....natuke melanhoolne muusika, aga sobib hetkel väga hästi.

Pain, without love
Pain, I can't get enough
Pain, I like it rough
'Cause I'd rather feel pain than nothing at all

You're sick of feeling numb
You're not the only one
I'll take you by the hand
And I'll show you a world that you can understand
This life is filled with hurt
When happiness doesn't work
Trust me and take my hand
When the lights go out you will understand

Aga muidu oli täna tore päev. (Kui külm ilm välja arvata)

Mirju

Et siis...

Ma ei suuda kunagi otsustada, kas panna kõigepealt kirja oma hetkemõtted või alustada varasemast ajast.

Muide: "Miks loobib blondiin wc-potti saiapuru?" - "Ta toidab Toilet-ducki."


Ok, alustame reedest. Mul on siiamaani väga kahju, et ei jõudnud Kolledžisse, et vaadata seda õpetajate päeva saginat ja melu. Oeh. Tundub, et nüüd, kui mind enam seal pole, kasvatakse seal nii kiiresti...Aap, Kristjan, ma nii tahaks tulla mõnel päeval lambist uksest sisse, särada nagu tavaliselt söögivahetundides ja rääkida, kuidas mul läheb, küsida teie kohta ja...tõesti loodan, et seda lähiajal teha saan :)

Aga reede oli koolis siiski tore. Parim tundidekombinatsioon, veendusin selles taas. Jaapani keel hommikul koos Nukke-senseiga (järgmisest nädalast aga Akikoga, algavad kanji-õpingud *väriseb*), siis väike paus ja seejärel maailma usundid. Taas Kalda, teemaks india ning tiibeti usundid ja nende kujunemine. Palju kirjutamist, nagu tema loengutes kombeks.
Pärast suundusime Geku, Ari ja Elisega aatriumi kohvikusse, et endale midagi söödavat hankida. See õnnestus....mm, vorstisai. Ja täitsa kole (kõik on Geku süü), mulle tõesti maitseb see 10-kroonine asjandus, kus imepehme väikeste seemnetega saia sees on pikk ja maitsev vorst. Selline jahimehevorstikese-tüüpi. Selle ostmine ei tohi saada harjumuseks. Ei! Ma pean kiusatusele vastu panema!
(Homme sööme Twixi.)
Elise söögiks sai taas Rummikook Bob (oi kuidas mulle meeldib see nägu, millega ta seda sööb ja samal ajal kavalalt ringi vaatab), me küll nägime, et taldrikule jäi veel 4 tema sõpra-sugulast, kuid neid me ei puutunud.
Hiljem lõin ma kurva loo rummikoogiperest, kes on kõik koos korvis, kus müügiks olevad saiad. Kõik värisevad hirmust, sest kunagi ei tea ju, kes võib olla järgmine....kes...
Ning siis äkki sirutub koletu käsi kõige pisema rummikoogipojukese järele, perekond saab vaid pealt vaadata. Kuid siis lükkab isa-kook viimasel hetkel poja eemale, sattudes ise haardesse. Sõbrad-sugulased halavad, aga teha pole enam midagi....ta on läinud.
Oh, see on nii traagiline. Kui ometi rummikoogid poleks nii head...aga Elise peab oma Bobi vähemalt kätte saama.

Kui me kohviku juures seisime, nägime ühte hirmutavat pilti: Kalda ja Juhan läksin kaheksi vesteldes üle aatriumi. Kujutlesime juba, et nad vestlevad oma maailmavallutusplaanidest ning kui Kalda kabinetti jõuavad ja uks kinni vajub, naeravad koos "Muhahahaaaa!!!!", varjud uksel peegeldumas.

Ja lõpuks jõudis kätte usu ja ebausu loeng. See on vist ainus, mida ma suudan reedel viimasena kuulata ja terve aja täiesti huvitatult ärkvel püsida ja tähele panna. Rääkisime rahvakalendri pühadest (jaapanlased pole üldse nii töökad, kui arvatakse, neil on umbes paar kuud aasta peale igasuguseid muid pühi ja vabu päevi), kõige parem oli kuulda nende jõuludest:
Kurisumasu - Armunud paarikesed kõnnivad tänavatel, kõikjal on rõõmus meeleolu, õhtul kogunetakse, lauale tuuakse tort küünaldega (arv on sümboolne, mitte kaks tuhat + n) ning kirjaga "Jesus Christ", sest jeesusel on ju ometi sünnipäev. Süüakse torti, peas peomütsikesed, puhutakse sünnipäevavilesid ja lauldakse võib-olla ka sünnipäevalaulu.
Mõelda vaid, kui tore. Ka nii saab jõule tähistada, vastupidiselt meie vahel kuidagi väga tõsisele õhkkonnale. Sest jaapanlased mõtlevad positiivselt, tüübil on sünnipäev, samal ajal kui meie mõtleme sellele, et lõpuks suri ta ikkagi ära.


Nüüd nädalavahetusest. See oli täiesti super! Vaatamata sellele, et istusin reede õhtul vale/hilisema rongi peale.

Telefonivestlus:
Ally - "Kuule, ma olen nüüd rongis, kus sa oled?"
Mirju - "Viimases vagunis, tule sinna."
Ally - "Aga ma olen praegu viimases vagunis..."
Mirju - "Oota natuke *vaatab ringi* ok, ma tulen ise teise otsa, äkki sa oled seal."

Veidike hiljem:
Mirju - "Hei. Ma olen nüüd ka rongi teises otsas..."
Ally - "Oled sa kindel, et sa õige rongi peal oled?"
Mirju - "Minu arvates küll."
Ally - "Kuule, ma pean kohe maha minema, Kadrina peatus on."
Mirju - "Misasja? Oot-oot....mul on siin ka mingi peatus tulemas *küsib inimeste käest* Kuule...ma olen hetkel Kehras."
Ally - "Aa, siis sa tulid selle hilisemaga. ma tulen siis sulle hiljem vastu."

Õnneks jõudsin ma ilusti kohale....nii tore oli Allyt jälle näha. Ja kuidas ta suutis mind üllatada...väga positiivne. Nädalavahetusest sai mingi Ameerika teismelistefilmide-taoline tüdrukuteõhtu (isegi patsi punusime!)...ning see oli ülilahe. Saun, näomask (kaks tulnukat ^^), koos kodutööde tegemine, pikad jutuajamised...aitäh. Ning ma polnud nii kaua jalutamas käinud, värske õhk tõesti teeb head.
I-le pani täpi tänahommikune lend deltaplaaniga (kuidas ta isal üldse mingi selline asi on?). Alguses ebalesin veidi, aga lend oli vägagi nauditav. Sain soojad riided selga ja kiivri pähe ka.
Ülevalt vaadates tundus kõik väike, vaimustav tunne oli õhus.

(Ma tahan endale tiibu. Ma tahan ka päriselt niimoodi lennata. Ise.)


Nüüd on selline mõnus tunne, et midagi on korda läinud.

Avastasin alles täna, kuidas on laienenud Heather Dale'i kuulajate hulk. Jeebus küll. Ning see kõik sai alguse minust....muhahaaa, I've got the powah!
Aga pole imestada, need laulud on kütkestavad. Hea, et teised ka nõnda arvavad ja neid naudivad.

I offer you a look inside, I offer you that trust,
I need your strenght to help me fight the battles that I must
I need you to remind me of the light we bear within
That there's more to life than struggle and the things we seek to win...
Don't take me out of duty, don't take me out of pride,
Just take me if the man you see is what you'd stand beside,
I'm offering an open heart, I'm asking for your hand
And I only ask you take me...take me as I am...

(As I am - Heather Dale)


Mirju

Well.
Kariibi mere piraatide OSTid on ülihead. Kuigi, kui üritada bussis mõnda lugu kuulata, ei kuule taustamüra tõttu peaaegu mitte midagi. Aga lood on ikkagi väga lahedad....täpselt selline action-adventure filmile sobivad.

Avastasin, et mul siiski on koolis wifi. Lihtsalt tuli vajutada antenni pildiga nuppu mu arvutil. Muidugi ei tulnud mina selle peale, vaid Elise (minu jumal nüüdsest). Kahjuks ilmnesid peale ühenduse loomist mingi muud probleemid, mida ma lahendada ei viitsinud. Aga see on siiski edasiminek.

Hmm...täna oli Aasia- ja araabiamaade ajaloos aeg Indiat õppida. Lugejaks Martti Kalda, kes on hirmutav ja kuri, aga ta räägib suht huvitavalt.
Parim hetk: loeng on alanud, Kalda räägib oma programmist, naeratab siis kavalalt ja ütleb: "Nüüd tuleb teid natukene hirmutada ka. Eksami võtan vastu mina *muheleb*" Mõned õpilased naeravad nõrgalt. Siis äkki ilmub Kalda näole kaval irve ja ta teeb kurja naeru "Mwha....mwhaha..Muhahahhaaaaa".
Kõik on järsku hiirvaiksed.

XD

Mõnikord tuleb ootamatust kohast väike egosähvatus. Ma sain tunda....midagi võidurõõmu sarnast, segatud natukese kahjurõõmuga. Sain tõestada endale, et mul läheb praegu suht hästi ning seda ka näidata. Sest mina olen ka ise hakkama saanud, olen ellu jäänud peale Seda. Kuigi sellest on juba palju aega möödas...aga Ha! In you face! Vahel on seda hea tunda.

Fyerellalit ei tule enam. Mulle pole see veel korralikult kohale jõudnud, aga see on kohutavalt kurb. Ma nii ootasin seda....kokku üle....varsti saab aasta vist isegi. Ja nüüd seda ei tule. Aga jah, ega midagi seekord teha ka ei saa, GMi ei saa ju ometi sundida. Kahju on. Nüüd ei saagi ma seda tegelast, väikest armsat Nirat mängida. Ja ma ei saa nende lahedate inimestega koos mängida....kogu meie Althea kamp, Daneros ja Ilto...ja veel Sashara, Hanear, Kero...oh, ma jään teid igatsema. Ja nii tahtsin teada, kuidas lugu edasi läheb. Aga nüüd on ainult mõttes võimalik seda edasi mängida....
Hüvasti Fyerellal....

*vaikuseminut*



Mulle tuli mingi kahtlane mõte siia natuke ka omaloomingut tuua, leidsin mingid pooleldi-haikud, õigemini "imagist pieces of writing", mille olin kirjutanud umbes 2 aastat tagasi....olin siis Tartus, läksin Oliverile külla, mingil hetkel maandusime Aurini juures, kus poisid hakkasid dnd-tama, mina aga olin vist külmetusest nii omadega sassis, et võtsin rohte ja tundsin ohtralt elu absurdi. Lõpuks oli mul käes väike paber, millel umbes 8 väikest kirjutist, ning üle terve lehe suurelt "Emotional trauma" :P Vot sulle kooki moosiga. Igatahes...need väikesed luuletused nüüd:

***


Uus päev läheneb
(kõik on võimalik)
kaks kurba silma
vaatamas maailma


***


Leekpunased kardinad
varsti saavad kõigest
vaid hõõguvad
söed.



***



Valgus peegeldab,
lõigates läbi aja,
ruumi, elude.



***



Värske õhk,
jääkülm talveöö
peaaegu on lumi
katnud kõik jäljed.



***


Soojus.
Leegid, tahm matab.
Ahi või tulekahju?
öelda ei teagi.


***


Ülim juhe,
hägune mõistus,
olen juba ravimite peal.
Ärge muretsege,
kõik on kontrolli all.


************************************


Muhahahaaaa, lateks.

Küll aeg läheb ikka kiiresti.
Mööduvad päevad, nädalad, kuud, ühest aastaajast saab märkamatult teine ning aastad, jah, ka aastad tulevad ja lähevad sujuvamalt kui enne.
Mõeldes kõigele, mida viimase kolme-nelja aasta jooksul olen kogenud, kellega kohtunud, mida ette võtnud, kuidas reageerinud ja millise tee valinud, selgub üheaegselt kaks asja: 1) minu ülemõtlemise-harjumus kestab edasi, aga 2) ei ole mõtet elada liigselt minevikus.

Naljakas, kuidas mõni asi võib korraks täiesti rööpast välja viia...mitte negatiivses mõttes, aga... nö. 'hetkest välja viia'.
Nii, et tardun pikaks ajaks lihtsalt paigale, pilk vaatamas ühte tühja punkti. Kuid selles tardumuses on mõistus seda aktiivsem - mõtted ja mälestused, nostalgia ja tunded vahelduvad, tulevad meelde, samal ajal kui ma neid kõiki uuesti analüüsida püüan.
Mõnikord ma soovin, et oleksin teinud asju teisiti. Aga siis oleksid neil ka nüüdseks juba teistsugused tagajärjed, mida mina aimata ei suuda.
Veel praegugi tahaksin paljudele öelda seda, mis kunagi miskipärast on ütlemata jäänud või mida ma nüüdki öelda ei julge. Usun, et kui ma seda saaks, hakkaks hingel tohutult kergem, vähemalt natukesekski.
Sest alati tulevad uued mõtted ja sõnad.

Kuid siiski.
Vaadates inimesi, keda tunnen või olen tundnud, tekib tahtmine öelda: Aitäh, et te olemas olete. Aitäh, et te minuga kohtusite ja mu elu muutsite.

Mul on hea meel, kui teistel hästi läheb. Loodan, et neil läheb hästi ka edaspidi. Võib-olla saan ma sellele kuidagigi omalt poolt kaasa aidata. Kui see võimalik on, siis teen seda.

Taas võib meeleolu kirjeldada paari laulu või luuletusega:

Blackmore's Night - katkend laulust "Dandelion Wine"

Where has the time gone...it seems to fly so fast
One moment you're having fun, the next its come to pass
Days turn into yesteryear, old friends find their own way
Until the moment you leave...I wish that you would stay...

So here's to you, all our friends, surely we will meet again
Don't stay away too long this time
We'll raise a glass, maybe two
And we'll be thinkng of you
Until our paths cross again...maybe next time...

Let's laugh at the memories, and talk all afternoon
Let's remember the moments that leave us all too soon
We'll smile at the pictures still lingering in our minds
When you're reminiscing, then all you need is time...

/...../
The 1st moment we ever met, when your eyes met mine...
I remember the summers of Dandelion Wine...


Ning nagu fragmentides Fall Out Boy loost "Thanks for the Memories":

/.../
Say a prayer but let the good times roll
In case God doesn't show
And I want these words to make things right
But it's the wrongs that make the words come to life
/.../

One night and one more time
Thanks for the memories
/.../
One night, yeah, and one more time
Thanks for the memories, thanks for the memories

Been looking forward to the future
But my eyesight is going bad
And this crystal ball
It's always cloudy except for
When you look into the past (look into the past)
/.../

One night, yeah, and one more time,
Thanks for the memories, thanks for the memories...


Lõpuks...ka midagi minult. Inspireeritud Karl Ristikivi luuletusest "Ka sisaliku tee kivil jätab jälje" (minu kõigi aegade lemmikluuletus, nägin seda 5. klassi kirjanduseõpikus ning siiamaani on see peas.)

Igal reeglil on kuskil olemas erand
kuigi me seda ei näe.

Iga mõra, mis hinge tekib,
jääb kuhugi alles.

See, mida sa sosistades lubasid,
võib kunagi otsa saada,
aga sosin jääb.

Sõnad, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jäävad igavesti kättesaamatuks.

Isegi teostamata jäänud unistused
on tõeliseks mõeldud
ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie tühiste päevade sisu
saab täita inimsüdame.

Kuidas muidu viimane meeleheitlik karje
võib jääda vaikusesse.

See, keda on kuuldud, räägib tasasel häälel.
See, keda pole kuuldud, loodab edasi.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.



See on kõigile teile.
Aitäh mälestuste eest.

Nõndaks. Nüüd olen lõpuks niikaugele jõudnud, et kirja panna see, mida ma suutsin eelmise nädala maailmakirjanduse loengust meelde jätta. *Muhahahahaaa*

Alguses oli jutt natuke igavavõitu, M. Kalda rääkis india kirjandusest, pühadest tekstidest jms. Aga umbes poole peal hakkas ta pajatama india eeposest "Mahabharata". Tal näitas meile seinal kile peale joonistatud/kirjutatud skeemi terve eepose tegelastest ja nende omavahelistest suhetest/sugulussidemetest. See nägi välja nagu mingi labürint ja eepose süžee oli hullem kui kõikide mehhiko seebiooperite omad kokku pandud.
Kõigele lisaks on see maailma pikim teos, koosnedes üle 100 000st värsist (kokku 18 raamatut)
(Avastasin, et meil on olemas ka selline fantastiline asi nagu Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Mahabharata )

Ja alustame algusest: Minu mäletamist mööda oli seal mingi überkuningas, kes suri, jätmata endast pärijaid. Ning siis pidi valitsema tema vend, kes oli...ülikole mees. No ikka tõeliselt inetu. Aga kuna kuningriigile oli tulevast valitsejat vaja, otsiti kuskilt 2 kuningannat talle. Üks kuninganna ei saanud koleda tüübiga muidu voodis olla, kui pidi silmad kinni panema. Selle tagajärjel sündis hiljem pime laps, kes loomulikult ei saanud olla troonipärija.
Teisel kuningannal läks vähemalt veidi paremini, ta hoidis küll silmad lahti, aga siiski oli tal nii õudne, et läks näost väga kahvatuks. No eks siis sündis tulemusena väga kahvatu laps, aga see oli enam-vähem vastuvõetav. Poisi nimeks oli Pandu.
Ja ilgelt naljakas on fakt, et see on teos, mis on nagu loodud eesti keelde tõlkimiseks. Üks keskne liin eeposes on võitlus valitsejavõimu pärast kahe suguvõsa vahel (kes pärinevad ühest kohast). Ühe suguvõsa esindajad said oma nime Pandu järgi: seega 'pandavad' ning teised said nime ühe esiisa Kuru järgi - 'kauravad'.
Ehk siis pandavad ja kauravad. XD

Aga selle Panduga oli veel üks huvitav lugu: ta läks metsa kitsejahile, kuid sattus peale, kuidas üks metskits teist kargas...aga üks kits oli tegelikult mägiaskeet, kes oli end muundanud just selleks, et emakitse panna. Ning kui Pandu selle meeskitse/askeedi maha lasi, needis viimane enne surma veel printsi ära, et "noh, sina vaatasid kuidas mina panen, aga kui sa kunagi ise kedagi paned, siis sa sured ära." Niiet tüng värdjas.
Kusjuures, umbes täpselt samade sõnadega Kalda meile seda rääkis ka.

Kummastav juhtum oli muidugi see, et ta sai oma naisega siiski 5 poega (sest 5 erinevat jumalat vms käisid ta naist panemas).
Üks poeg, Arjuna sattus kuidagi mingi printsessi täiskasvanukssaamise peole, seal vana kuningas kuulutas, et kes mingid katsed läbi teeb (tõmbab vinna Krishna vibu vist), saab printsessi omale. Tüüp tegigi need läbi, sai naise endale....
Läks noormees siis koju ema juurde, et "kuule emme, tead, mis mina endale sain...." Aga emal polnud aega kuulata, ütles "misiganes see on, jaga seda oma vendadega". No ja siis Arjuna jagaski. Kõik 5 venda said endale naise.

Hiljem üks vend mängib kauravate suguvõsa esindajaga täringuid ning kaotab kohutavalt (kuningriigi, varad, naise ja mis kõik veel). Siis tehakse kokkulepe, et 5 venda lähevad neljateistkümneks aastaks metsa eksiili, et hiljem tagasi tulla valitsema (mida neil muidugi ei lasta...).

Ja tuhat sarnast absurdset juttu veel on selles eeposes.

Seal on ka üks sõda, mis koosneb pmst duellidest. Ja siis üks tüüp pandavatest kaotab duelli, kuid otsustab mitte surra. Siis ta räägib sellest pikalt, et ta otsustab mitte surra, vaid vaatab, kuidas lahingud ja duellid edasi kulgevad, tüüp on praktiliselt nooltest läbistatud, nagu siil, siis veab end poolkoomas kuskile ja vaatab ülejäänud sõda pealt.

Nii. Kes ütles, et vanad eeposed on igavad? :P
Me hirnusime ennast täiesti herneks seal...

Ning kõik lähevad varem või hiljem mõneks aastaks metsa eksiili.

***

Kui ma oma chat loge sirvisin, et Gekile jutustatud eepose sisu kätte saada, tuli mul meelde, kuidas ma talle oma veidrast unenäost rääkisin (vist millalgi eelmisel nädalal).

Mirju says:
ma nägin sind ja patrickut unes eile öösel
See oli mingi pool-maailmalõpu teema, vene tankid vist tungisid Eestisse ja Venemaa (või mõni muu riik) tahtis riiki üle võtta, kõik kas põgenesid riigist või läksid kuskile peitu...suht jube oli.
Geki ja Patrick says:
zombie stalin :D
Mirju says:
ma ei saanud vahepeal midagi aru, aga üks hetk ma olin minemas teie maja poole (mööda seda tänavat, kus kassisaba pood on) ning mulle tuli vastu Patrick mingi ilgelt suure rohelise matkakotiga, millel oli küljes sinine magamiskott ja millalgi ma nägin kuskil peidumajas või varjendis sind ka.
Te plaanisite ka ära minna, sest sinu ema oli ilgelt paanikas teile helistanud, et te peate riigist põgenema, aga teie ei tahtnud seda teha.
Niiet läksitegi kuskile undercover.
Mirju says:
ja tankid muudkui veeresid inimtühjadel tänavatel...


On mõnel alles veider alateadvus, mis?


Ahjaa...üks asi veel:

Tuomas Holopainen Is. My. God.
Jätkuvalt.
*ohkab unistavalt*

No lihtsalt nii vapustavalt kena ja salapärane mees....ning kirjutab ilusaid lugusid ka veel.
Eile vaatasin Nightwishi koduleheküljel kõik pildigaleriid läbi, nüüd olen vähemalt 7 wallpaperi võrra rikkam, üks kaunistab juba mu desktopi.
Nyan.


Aga nüüd usinalt katakanat õppima, homme on test.
Ja millalgi peaks kirjutama ka Clari vajaliku kraami puhtandipaberile.

Mirju

Ohjeebus. See eelmine kirjutis lausa õhkab negatiivsust.
But we all have our emo-moments, don't we?

Aga ma lohutasin end mõttega, et hommikul on maailm parem. Nagunii on.
Või kuidas?

Ma sain "Karini" läbi kell pool 2 öösel. Juba ammu pole niimoodi mõnele asjale kaasa elanud...viimaste osade jooksul hoidsin pöialt, värisesin, ohkasin, ehmatasin ja rõõmustasin koos Markeri vampiiriperega. Väga tore oli see, et lõpuks valdas mind positiivne emotsioon: et kõik läheb lõpuks hästi ja saab korda. Selle toel oli palju parem magama minna.

Sest kui nendel kõik laabus, siis miks mitte ka minul? *positiivne mõtlemine üle kõige!*

Tänane koolipäev möödus vaatamata hilisele ärkamisele nagu poolunes. Silmad olid paistes ja kipitasid, ma isegi ei saanud korralikult Geku ja Ariga naerda. Jube-jube :P

Oh! Õige, meil oli ju täna sissejuhatus kultuurisemiootikasse..veidike absurdi igas päevas, I say ^^

Ja ma ikka ei viitsi veel Mahabharatast kirjutada, kuigi ma tean, et seda peaks tegema, et kogu see geniaalsus meelest ära ei läheks. Aga nüüd tuleks vast...magama minna? Miu.


Mirju

Täna proovis mõistsin ma taaskord, kui väga mulle meeldivad Tormise lood. Eriti "On hilissuvi" Sügismaastikest ning "Talvehommik" Talvemustritest. Viis ja sõnad moodustavad neis lugudes kordumatu sümbioosi, nende tähendus loob minu jaoks erilisi seoseid...

"On hilissuvi" - Viivi Luige tekstile
Ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
Ja pihlapuus on marjakobar, ja männikus on kanarbik.
Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam...seda suve...


See lugu on mulle alati meenutanud ja jääbki ilmselt alati meenutama 2005. aasta suve. See oli mu elu parim suvi, kõigi oma juhtumiste, tutvuste, rõõmude ja segadustega. Esimene nö. 'larbisuvi' uute sõpradega ja see oli vaimustav...ning iga kord "hilissuve" lauldes või sellele mõeldes tekib nii kohutav nostalgia. Õppisime seda Kölni konkursi jaoks ja minule läks ta sügavale hinge. Just täpselt taoline, sõnadele vastav tunne tekkis augusti ja septembrikuu proovides....et see suvi on nüüd igaveseks läinud....ei tule enam seda suve. Ja sellest on kahju...nii kahju.

"Talvehommik" - Andres Ehini sürrealistlikule tekstile
Juba ärgates tundsin talvetaeva sinist lõhna,
seda lõhna, mis täitis tänavad ja väljakud
Juba ärgates tundsin talvetaeva sinist lõhna,
seda lõhna, mis imbus verre ja lumme.
Suur sinisetulv haaras linna,
selle lõhnana taevas täna tungis me sekka...

Silme ette kerkib sinakalt helkiv lumi, õhk on karge ja värske. Valge kate on laskunud maailmale, peitnud mustuse ja ka inimeste ebasiirad tunded. Kõik on justkui hetkeks puhastunud.

Kas on vale leida mingit sadistlikku naudingut teise inimese segadusest/kannatusest? Oleneb olukorrast. On vanasõna "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Tundub, et sellest ei saada siiani lõpuni aru. Kas on tõesti halb, kui ma tunnen kerget kahjurõõmu, mis osaliselt hingerahu annab, ning kaalun tegusid ja sõnu lihtsalt selleks, et näidata teisele inimesele, et ta on oma aja maha maganud ning et ta seda ka tõsiselt mõistaks? Võib-olla. Aga nüüd on tema kord tulnud olla kurb ja segaduses, äkki kahetseb ta tagantjärele...kuid see ei muuda hetkel enam midagi. Ma olen otsustanud ja sellest otsusest ma ei tagane. Iseenda pärast. Sest muidu ma läheks ilmselt hulluks.

Ja nüüd ma tunnen end, nagu tavaliselt pärast enda peast sellise mõtte leidmist, kohtavalt halva inimesena. Ei tea, kas mind peetaks ka siis heaks, kui teataks, mis mõtteid ma vahel mõtlen?

Jõudsin täna "Karini" 20nda osani. Sellest animest ei oodanud ma alguses midagi, pigem olid isegi mõningased eelarvamused. Aga nüüd olen veendunud, et tegu on väärt kraamiga. Ma elan sealsetele tegelastele kaasa, miskipärast eriti Makile. Olen taasavastanud oma nõrkuse kenade meesvampiiride vastu, Ren-san on lihtsalt....maeitea... *silmadesse ilmub unelev pilk*
Ja ma nii tahaksin, et vahel külastaks mind vampiir, kelle maitse-eelistuseks on üksindus.

Miks?

Ma ei tea ise ka. Sest tegelikult läheb ju kõik hästi. Ülikoolis on äärmiselt tore (sain teada, et India eepos "Mahabharata" on hullem kui kõik mehhiko seebiseriaalid kokku, võib-olla kunagi kirjutan sellest), sõpradel läheb ka hästi...
Aga miks ma siis vahel nii meeletult kurb olen?

Olen kuulnud räägitavat, et mõnikord tuleb kõik oma negatiivsed tunded lihtsalt korraga välja nutta. Ma olen tahtnud seda teha, nüüd juba vähemalt nädal aega, kuid...ma ei saa ju. Sest ma olen endale lubanud. Pealegi....kelle juurde ma sellega läheks? Jõuan vist järeldusele, et hetkel pole võimalustki kellegi juurde minna ja oma enesekontrolli riismed täielikult ära lõhkuda. On paar, kelle juures ma saaks nii teha, kuid nemad on kaugel. On üks, kellele ma ei taha lihtsalt sellega muret valmistada. On need, kelle juurde ma võiks, kuid ei julge minna, sest ei soovi, et nad jälle mind sellisena näeks, ei taha neid koormata oma nõrkusega.
Aga mida ma siis tegema peaks? Ootama....võib-olla lihtsalt ootama.


Kuid kui kaua?


(Hetkemuusika:
Heather Dale - "Prodigal Son"
Minako Obata - "The World of Midnight")

Nõndaks. Eile bussis koju sõites tuli mulle meelde, et see väike kohake olemas on, ning tekkis ilge tahtmine siia midagi kirjutada....mida ma muidugi eile teha ei jõudnud. Tüüpiline :P

Igatahes.....harjun vaikselt ülikoolieluga, mis hetkel ei tundugi nii jube, nagu ma seda ette kujutasin (olgem ausad, ma teen tihti väikseid kunstipäraseid liialdusi). Jaapani keelt lõpuks ametlikult õppida on.....vaimustav. Ja kõik muud ülivõrdes positiivsed sõnad.
Hiragana tähestik (46 märki) on juba selge, esmaspäeval tuleb ka väike test. Üldse on seoses ülikooliga kõik asjad paika loksumas, varsti tean täpselt, kui palju loenguid ja millal on. Ei saanud reedeid vabaks, nagu unistasin, aga see-eest on reede üks ilmatumalt lahe päev (jaapani keel, maailma usundid ning 'usk ja ebausk jaapanis'). Neljapäeval tundub ainult 1 loeng olevat (jaapani keel xD) *rõõmutants*


Oeh. Ma olen siiamaani rahul sellega, kus ma olen. Hea, et jäin Tallinnasse, sain tulla õppima just seda, mida hing ihkas. Annaga rääkides ja tema Tartu muljeid kuulates tuleb küll vahel tunne, et jään paljust ilma ja inimestega kohtumistest samuti. Aga ma tean, et kui ma oleks hetkel Tartus, siis ma kurvastaks palju rohkem. Siis ma ilmselt saaks igale poole minna ja kõiki näha, aga...ma ei tahaks. Mul oleks võimalus, kuid ma ei tahaks kuskile minna. Olen siiski Tallinnas ja praegu saan mõelda, kuidas ma küll tahaks seal olla ja kõike seda kogeda, mida seal kogeda saab, kuid seal olles tunneks end vist nagu vales kohas.

Imelik, aga tavaliselt igatsetakse just seda, mida ei saa.


Ja veel ülikoolist. Inimestest. Seal tundub olevat täitsa tore seltskond, nii õppejõudude kui tudengite koha pealt. Me pole küll sellised, kes veel väga tihedalt läbi käiks, kuid ma olen vähemalt poolega oma kursusest rääkinud ja saan hakata neid inimesi tundma õppima. Vähemalt paariga saan juba väga hästi läbi ja on kujunemas sellised pisikesed 'tutvusringid'. Geku ja Ari on ilgelt armsad, nendega saab alati nalja....nad tunduvad veidi minu moodi imelikud olevat, see ongi hea. Sigridiga on hea kindel suhelda, nüüd ilmselt hakkame seda rohkem tegema kui koolis. Ning Marili...see on tegelikult täitsa müstiline, et ma ühe inimesega oma elu jooksul neljas erinevas kohas, neljas üpris erinevas tutvusringkonnas kohtunud olen. Kõigepealt vähemalt kuue aasta tagune Miina sünnipäev (oi, tere, kes sina oled), siis Anna sünna (ohoo, jälle sina siin), siis dnd Tartus Ally juures (wtf? kuidas see võimalik on?) ning nüüd kui kursakaaslased (ma ei imesta enam millegi üle).

Loengutest....üldjoontes on nad olnud väga huvitavad....jaapani keele õpetajad on mõlemad super, Masaki-sensei on nii armas ning Nukke-sensei meenutab mulle Pärnu-Merlet. Juba on sündinud hulk nalju ning naljakaid olukordi loengutes ja nendeväliselt:
* ma panin Ari ja Geku ka kuulama Harry Potteri ultimate rapi, kus tüüp, kes Harryt mängib, näeb välja täpselt minu ettekujutuse James (siin: http://www.youtube.com/watch?v=UuBm0dvIzcc ) Ja nüüd kõik koos: "My name is Harry P to the O to the T to the T to the E to the R, you see..." XD
* meil on jaapani keeles naljakad videod kus on Maiku Mira-san (Mike Miller), kes hääldab jaapani keelt tõesti väga püüdlikult, kuid näeb selle juures välja nagu ohmu (Nukke-sensei, naerust kõveras pärast video vaatamist:"No, kas vaatame veel?" Kõik:"Jaaaa!!!!!" :D )
* Täna tekkis uus huumor: meie keeleõpikus on ka selline tegelane nagu Guputa-san Indiast. Käisin ringi, öeldes seda suvalisel hetkel. Millalgi liitus minuga ka Ari, kes peale seda, kui mina olin öelnud "Guputa-san!", ütles "Santosu-san!" (brasiillane õpikust). Don't ask...
* Lotmani loetava "Sissejuhatuse kultuurisemiootikasse" esimese(ja absurdse) loengu pärlid:
"Omand on kõikide pahede alus, seega kui tuli keegi ja hakkas omama, läks kõik aia taha"; eesti regilaul sellest, kuidas Jeesus ära suri, sest Maarja ei andnud talle leiba; banaanivein; "KES ELAB METSAS????" (mul on üle kahe rea suurelt kirjutatud); "Kui turg õhtul ära lõpeb, lähevad jumalad, vaimud ja loomad tagasi metsa", "Roomlased petsid jumalat väikeste savist härjakujukestega"
* Ari geniaalne käekiri kuskil loengus (Aasia-ja Araabiamaade ajalugu?), ta luges välja "50 e.m.a - Juudid koomas". Tegelikult olid nad hoopis Roomas, aga see selleks...

Hetkel peaks ma tegema palju kasulikke asju, nagu kirjutama Saatuse Radade kroonikat ning valmistama ette dnd tegelast (minu uus iidol: segu "Violinist of Hamelni" ülempreestrist Clarinetist ja "Flame of Recca" Mikagami Tokiyast......oo, ta saab olema ülilahe), kuid nendega tegelen hetke pärast...

Animest natuke: vaadatud on Rozen Maiden (täitsa korralik, sisuga anime, ilus joonistusstiil ning mõtlemaanev) ja muidugi.....Space Adventure Cobra! Oh, milline nostalgia....super.

La-la-laa....jätkuvalt on mu muusikaliseks obsessioniks Heather Dale (http://www.heatherdale.com/), kelle laulud on müstiliselt head, võin neid ennastunustavalt kuulata....jõuludeks tahaks vähemalt kahte tema CDd tellida ning kahte lauluraamatut ka (ideed balliks: mõni laul, näiteks Black Fox temalt ja mitmehäälselt "World of Midnight")....seda muidugi siis, kui kõik hästi läheb. Ilmselt põimin siia ka tema laulusõnu.

Medusa:

Mother would tell me I was a pretty girl
Then she would cry all night
Nobody thinks that really, they're being cruel
When they suggest that I should try to look like them
As if God loved the pretty ones best.

Damn 'em all —I create my own perfection
Damn 'em all —in the face of their rejection
Damn 'em all —well, this dog will have its day
My garden's full of pretty men who couldn't stay away...

Notice the ones who all like to criticize
Are the ones trying to hide —
Why should I sell my soul to be one of them?
Better to love the me within behind the skin
I choose to be a Goddess inside.

Damn 'em all....

Seda teen vahel ka mina...

Viimasel ajal on mulle kohutavalt hakanud meeldima Eagles'i laul "Desperado". See on tõesti ilus ja liigutav, ning olen sealt saanud ühe olulise mõtte, mida oma "elus järgitavate mõtete"-nimekirja lisada: "You better let somebody love you, before it's too late..."
Aga ma usun. Kuskil siin maailmas on keegi just minu jaoks. Ja sellest mõttest ei lase ma lahti, mitte mingil juhul. Sest muidu olen kadunud.

Aga lõpetaks selle asja nüüd siiski rõõmsas meeleolus, mitte melanhoolses :)

Laul: "Rockstar", esitaja Nickleback

Video: Final Fantasy - Advent Children

http://www.youtube.com/watch?v=HhLOnP69yVI

Päikest. Oma sõpru tuleb hoida.

Mirju

Superchick - One Girl Revolution


I wear a disguise
I'm just your average jane
The super doesn't stand for model
But that doesn't mean I'm plain
If all you see is how I look
You miss the superchick within
And I christen you titanic underestimate and swim

I've got the rifle gonna be myself
I've got the rifle gonna be myself

And I'll be everything that I want to be
I am confidence in insecurity
I am a voice yet waiting to be heard
I'll shoot the shot, bang, that you hear round the world

And I'm a one girl revolution

Some people see the revolution, but most only see the girl
I can lose my hard earned freedom if my fear defines my world
I declare my independence from the critics and their stones
I can find my revolution, I can learn to stand alone...

And I'll be everything that I want to be
I am confidence in insecurity
I am a voice yet waiting to be heard
I'll shoot the shot, bang, that you hear round the world...

I'm a one girl revolution

Everything that I want to be
I am confidence in insecurity
I am a voice yet waiting to be heard
I'll shoot the shot, 'bang', that you hear round the world