Teisel pool mind

/masshiro - lumivalge /

Ja lõpuks sain ma oma valged jõulud. Hommikul hakkas vaikselt-vaikselt lumehelbeid langema ning õhtuks sai sellest korralik suur sadu.
Nüüd on kõik jälle nii ilus valge.

Teile kallitele, kes kaugel, soovin ilusaid jõule. Olete mõttes minuga ja mina teiega.

*kallistab kõvasti*

Heips, kallikesed =)

Pildigaleriid on täiendust saanud:

Mirju seiklused jätkuvad

***

14. detsember

Pärast lauluproovi suundusime seekord kõik koos Maneki Neko karaokesse, kus istusime rõõmsalt kuni kella kümneni. Sain alguses rahulikult oma leivanumbrid (Follow Me ja Kohaku) ära laulda, kuna sellest seltskonnast polnud keegi neid kuulnud XD Hiljem aga jätkasin peamisetl jaapanikeelsete lugudega, sest keegi teine eriti ingliskeelseid lugusid ei laulnud. Sain teada, et Eno kuulab ilmselt sellist…rõõmsamat hiphopisegust muusikat, mida ta ka väga hästi laulda oskab. Oeh.
Mina avastasin enda jaoks paar head lugu, mida teinekordki karaokes laulda: „Shouchi no suke“ (OP 4. lõpulugu), Monkey Majiku „Aishiteru“ (mida lauldes ma poole peal aru sain, et tahtsin hoopis teist lugu tegelikult XD) ja „Sora wa maru de“ ning ka Kalafina „lacrimosa“. Viimast valides kõhklesim ma väga kaua, kuna ei arvanud, et selle looga välja vean. Aga ennäe imet, vedasin küll =)
Lõpuks jäi järgi kolm vaprat (mina, Eno ja Gusson), lõpetasime anime-laulude vooruga (minult „Dearest“ ja „My Sweet Heart“) ning selleks ajaks julgesime juba kaasa tahtsida ka. Kahjuks sadas koju minnes kohutavalt. Õhtu positiivne külg oli see, et ma sain teada, kus Eno elab XD (ühes vägagi korralikus mansioni-korteris). Läksime sealt läbi, kui tema koju suundus ja Gussonile oma vihmavarju laenas.


15. detsember

Meil sadas linnas täna esimest korda lund! Neetult külm oli, aga neetult ilus ka. Võtsin kaitseks kaasa oma vihmavarju ja see töötas küll (pluss siin on see komme väga levinud, nii et ma polnudki ainus imelik). Lumi kattis tuhksuhkruna igihaljad või veel viimaste lehekestega puud-põõsad…see vaatepilt kombineeritud hea muusikaga mu mp3st tegi mu hommiku väga nauditavaks. Tipphetkeks oli aga ilmselt siiski Eno juhuslik kohtamine kooli juures.
Kõndisin rattaparkla alleel, kui teda äkki jalgrattaga kaugemalt tulemas nägin. Me tundsime üksteist juba kaugelt ära, lehvitasime-tervitasime ja naeratasime. Ja see naeratus temalt oli täielik sajavatine laks…ma olin ikka päris kaua sellest pimestatud. Ning muidugi pidi mul mp3s just sel hetkel mängima hakkama Miku „Last Night, Good Night“. Selle esimesed taktid, tema naeratusest saadud emotsioon ja langev lumi…süda jättis päris mitu lööki vahele. Sel hetkel mõistsin, et see olukord on mulle juba päris ohtlikuks muutunud. Võib-olla peaks ikkagi teoks tegema plaani talle Valentinipäeval väike korralik jaapani stiilis ülestunnistus teha =P
Võrkpallitunnis seekord kaasa teha veel ei saanud, aga järgmine kord (mis on ühtlasi ka selle aasta viimane) kavatsen mängida nii mis mühiseb. Ja väga nunnu hetk oli täna Mun-saniga, kui ta tunni keskel mult küsis, kuidas mu sõrmega on ja siis mind pähe patsutas, kui kuulis, et luu katki ei ole. Aww.
Jaapani kultuuri sissejuhatuses tegime seekord traditsioonilisi jaapani maiustusi ehk wagashi’t. Yu-sensei oli meid juhendama toonud ühe professionaalse maiustustevalmistaja-tädi. Kõigepealt jagati meile kandikud ja kätepuhastusrätikud, seejärel aga 6 maiustusmaterjali-tükki, 3 heledat ja 3 tumedat. Pidime need kuulideks veeretama ja siis võisimegi alustada. Esimese valge kuulikese pidime lamedaks lööma, sinna rohelist toiduvärvi peale tilgutama ja selle mudides roheliseks värvima. Samamoodi sai järgmine hele pall roosaks (mina muidugi pidin liiga palju roosat värvi panema XD) ning viimasest võtsime pisikese kuuli, mis teist tooni rohelise varjundi sai. Seejärel võtsime ühe musta kuuli ning peitsime selle järelejäänud valge sisse. Voolisime selle (nii hästi kui oskasime) munakujuliseks, tegime pisikese rohelise palli kaheks ning vajutasime muna peale laiaks. Lõpuks lisasime kaks roosat täppi silmadeks ja pidigi valmis olema jänes. Minu jänku tuli veidi lopergune, aga ma armastasin teda sellegipoolest XD Roosaks värvitud kuuli sisse panime samuti ühe tumeda kuuli, võtsime selle teru-teru-bozu moodi kätte ning tegime ühe pika pulgaga keskele lohu. Puistasime tekkinud õõnsusse kollast puru, lisasime lehekese ning pidime saama kauni lilleõie, kuid…minu oma meenutas mulle pigem diivanipatja või kott-tooli. Mis ei teinud seda vähem ägedaks, muide.
Viimane tume pallike jäi nii nagu ta oli, kuid rohelise kuuli vajutasime sõela abil puruks. Panime rohelise puru kuuli peale, kaunistasime seda veel teiste värvidega ja…juhendaja teatas, et kokku peaks tulema jõulupuu, aga see ei meenutanud küll ühestki küljest mingit kuuske XD
Oma kolm aaret saime panna ilusate pisikeste karbikeste sisse, et need hiljem kodus ära süüa, aga nagu sensei meid hoiatas, seisvat need isegi külmkapis ainult homseni.
Kojuminek lumesajus oli samasugune vaimustav kogemus kui koolitulek. Nüüd hakkas juba hämarduma, Taevas oli tume, aga lumi ikka nii valge-valge. Ahh.
Ühikas valmistasin lõunasöögiks pastat ja juustu-singi kastet ning tegin ära oma kodutöö teisipäevase lugemistunni jaoks (kuigi ma jäin selle keskel kaks korda magama).
***
Mul tuli järsku suuuuuur Fyerellali-igatsus peale. Pean ikka selle kroonika võimalikult kiiresti lõpuni kirjutama.
Vaatasin üle pika aja jälle minu ja Geki „I Wish I had an Angel“ videot ja naersin end pooleks.


16. detsember

Magasin kaua, koristasin, käisin põhjalikult poes ja õppisin.
Päeva naelaks kujunes ajalooliste muusikavideote (hahaa XD) vaatamine youtube'st. Kaks ajalooõpetajat teevad seal tuntud lugudele uusi sõnu ja videosid, et oma õpilastele asju paremini selgeks teha. Mulle isiklikult meeldivad kõige rohkem:

Cleopatra (Pharaolicious) [muusikaks Fergie "Fergalicious"]
Viva Roma No. Five [muusikaks Lou Bega "Mambo no Five"]
Mummification [muusikaks Greed Day "Good Riddance (Time of Your Life)"]
Mary, Queen of Scots [muusikaks Jennifer Lopez "Jenny from the Block"]
Pompeii [muusikaks Nancy Sinatra "Bang Bang (My Lover Shot Me Down)"]
King Tutankhamun [muusikaks Smash Mouthi "Walking on the Sun"]
William the Conqueror [muusikaks Justin Timberlake'i "Sexyback"]
Thomas Aquinas [muusikaks Bananarama "Venus"]
Civilization [muusikaks Gwen Stefani "Harajuku Girls"]
The French Revolution [muusikaks Lady Gaga "Bad Romance"]
Henry VIII [muusikaks ABBA "Money, Money, Money"]
Ancient Minoan Civilization [muusikaks Radiohead'i "Creep"]



17. detsember

Koolist koju jõudnud, õppisin palju ning seejärel lubasin endale veidi draama-vaatamist. Lõunasöögiks tegin endale "riis+muna+väikemaiseainepakike"-kombinatsiooni ning see maitses jumalikult.
Õhtul umbes kell pool 7 jõudis mu toidupakk lõpuks kohale! Leidsin sealt seest musta hundi koogi materjalid, pakiputrusid ja veidi maiustusi. And there was much rejoycing.
(Muide, „Itazurana kiss“i korea draamaversioon on minu meelest nii jaapani kui hiina omast üle sellega, et peategelane on talutav, mitte selline lollakas, et tahad teda iga paari sekundi tagant millegagi visata.)


18. detsember

Hommikul tahtsin tõusta kell 10, aga kuna ebaõnnestusin jälle kella seadmisel (see viimane „ok“ vajutus jääb mul alati tegemata!) ning ärkasin, kui Mieke kell 11 mu uksele koputas. Kahjuks me plaanitud bussile ei jõudnud, kuid läksime järgmise bussiga Jusco kaubanduskeskusse. Sealt saime Miekele termoseid ja lumememme-lambi ning mulle jõulupeo-kingi (karusussid+smily-kleepsud). Sõime sobanuudleid (M tegi välja) ja imetlesime ilusat köögipoissi.
***
Kell 8 'htul läksin alla poistega jälle dnd’d mängima. Kuna Suur Nick on lihtsalt nii lahe, annab ta meile iga kord ka uue leveli ning muud lahedat nänni. Joey vingub pidevalt, et tal ei ole mingeid lahedaid loitse veel, aga meie palume tal lihtsalt kannatada.
Ka seekord ei pidanud ma mängus pettuma, õhtu läks väga lõbusalt.
Suur Nick oli teinud isegi lahingukaardi, kuhu saime hakata end nuppudena peale asetama. Kogusime kokku kõik, mida vähegi kasutada sai, ning Joey mobiiliripatsikogu, külalistetoa naerunäo-magnetite ning paari kirjaklambriga saime päris korraliku kollektsiooni. Lõpuks jäi jaotus nii: mina = läbipaistev kristalljänes Miffy, Joey = karu, Aaroni sorts = suur must püssikuul, Dimitri = Super Mario mängu lihatoiduline torutaim, Konrad = tualettpott. Väga paljulubav.
Alustasime sealt, kus eelmisel korral pooleli jäime. Mina, Dimitri ja Konrad (kelle nime ma nüüd õigesti ära õppisin XD) lohistasime end kõige kehvemast kõrtsist välja ning ka Johnny jõudis millalgi sinna. Olime tunnistajateks päris huvitavale vaatepildile, kus üks vigastatud katanaga mees tegi ilma näilise vaevata pulbriks 5 haldjat, kes nõudsid talt Selbie-nimelist asja tagasi.
Joey samal ajal ärkas selle peale, et kuri talumees talle kanavarguse pärast uuesti otsa peale tahtis teha, kuid õnneks (? XD) pääses meie sinine gnoom ta käest põgenema. Koos oma ainsa BFF-kanaga.
Selgus, et Selbie oli haldjabaari pidajanna ning täiesti juhuslikult ka mandri haldjakuningriigi printsess. Kuna tema armas pere teda tagasi tahtis, saabusid iga natukese aja tagant uued vaprad sõdalased, kes sujuvalt Selbie abikaasa (katanaga mehe) poolt maha notiti. Tahtsime abikaasaga veel rääkida, kuid ta pidi natuke puhkama ning me suundusime välja. Mehed läksid gnoomi eestvedamisel laipu luutima, kuid ega sealt enam eriti midagi võtta polnud. Konrad tuli välja absurdsete plaanidega, et me peaks püüdma ise kuidagi printsessi pealt raha teenida.
Selles mängus saime teada, et Joey gnoomil on naeruväärselt kõrge bluff, seega sai ta meile igasugust pada ajada, enne kui keegi sense motive’i ära viskas ja ta valedest läbi nägi. Seetõttu suutis ta meid veenda ka oma „sõbra“ juurde kaasa tulema. Kui olime jõudnud vaese talumehe maja juurde, tundus gnoomi jutt juba nii kahtlane, et me ahastasime täitsa korralikult oma kehvade täringuvisete pärast. Lõpuks, kui Aaroni sortsil facepalmimisest kõrini sai, läks ta ise taluniku juurde ja küsis, mis kana (ha-ha-haa, väike nali) tal gnoomiga kitkuda on. Kogu asi lõppes sellega, et Dimitri lõi vaese mehe maha.
Siis (kui mina olin nende peale piisavalt karjunud) leidsime, et meil on mingit tegevuskava vaja. Joey pakkus jälle mingi absurdse idee, mille peale keegi küsis „Kes küll sinust juhi tegi?“ ning kokkuvõtteks leidsime, et oleks vaja endi seast juht valida. Mina pakkusin, et teeks demokraatliku hääletuse. Muidugi hääletasid kõik mehed enda poolt. Kuid nad mõtlesid ümber ja lõpuks oli seis 2 minu ja 2 Dimitri kasuks ning mina polnud oma häält veel andnud. Kuna mul oli ükskõik, mis tulemus tuleb, otsustasime münti visata ja korraga sai minust salga juht. Kui Konrad küsis „Well, leaderess, where are we heading?“, mõtlesin, et kas see oli ikka hea mõte. Pärast omavahelist sügavamat arutelu suundusime haldjabaari Selbie ja tema abikaasa juurde. Suutsime pärast pikka veenmist (kuhu kuulus ka dialoog: „Ja kas sa kavatsed aegamööda kogu oma naise suguvõsa, kes teda tagasi nõudma tuleb, maha tappa?“ – „Kui vaja, siis jah.“) endale välja kaubelda ihukaitsja-töökohad seniks, kuni Selbie abikaasa tervis taastub. Ja kuna me peaksime olema oma valvatava lähedal, tähendas see, et me saame elada linna kõige korralikumas võõrastemajas, kus on korralikud lukuga uksed ja isegi vannituba!!! Minu Delia hõiskas rõõmust, meestel oli savi.
Kuna jõudsime järeldusele, et viimasena tulnud haldjad võivad olla osa suuremast salgast, siis läksime nende laeva otsima. Asja halb külg oli see, et Selbie abikaasa teatas, et oli veidi aega tagasi võidelnud ka välke pilduva haldjamaagiga….kelles tundsime ära mehe, kes meie laeva põhja lasi ja meeskonna zombideks muutis. Seega oli meil nüüd veel natuke lisamotivatsiooni, aga see tegi kogu ettevõtmise ka paar kraadi keerulisemaks.
Õnnekombel suutsimegi leida uhke haldjalaeva, mis umbes tunni kaugusel linnast ühes lahesopis ankrus istus. Rannal oli 3 paati. Vaidlesime tükk aega, kuidas kõige paremini asjale läheneda…see sisaldas mõtet minna tagurpidi paadiga vee all nagu „Kariibi mere piraatide“ filmis, sõuda lihtsalt paatidega laeva külje alla ja rünnata ning Joey tahtis miskipärast endale loitsuga pringli kutsuda ning meid kõiki selle seljas kohale viia XD
Viimaks, kui Konrad juba hakkas paati ronima, leidsime, et kõige parem oleks saata esialgu välja skaut, kes uuriks välja, kui palju haldjaid laeval on ja kuidas neist jagu saada. Kõik olid rõõmuga nõus gnoomi kahurilihaks saatma.
Eks siis vapper sinine gnoom sõitis oma pringli seljas laeva juurde. Ta üritas ronida mööda ankruketti üles, kuid ta tegi liialt lärmi ja veidikese aja pärast pistis üks haldjas pea üle reelinguääre ja küsis, mida kuradit ta nende laeval teeb. Joey ajas, nagu tavaliselt, talle täielikku udu ning väitis lõpuks, et on kohalik tolliinspektor. See viimane oli nii jube väide, et haldjas selle ilma raskusteta läbi nägi ja sarkastiliselt kulmu kergitas. Olime vaheldumisi naeru kätte suremas ning käega vastu otsmikku löömas. Täiesti uskumatu oli aga see, et pärast seda fiaskot viskas Joey bluffimises nii head tulemused, et suutis panna haldjat uskuma, et ta elab gnoomikoloonias veidi eemal metsas, käibki oma pringliga aeg-ajalt merel patrullimas ning tagatipuks ütles haldjas talle veel, palju tal laeval kaaslasi on. Me olime hämmastunud.
Ühesõnaga….pärast rannale tagasi jõudmist nõudsime gnoomilt infot ja seletusi. Olime skeptilised, kui ta ütles, et kõik on korras (Joey lemmiklause „Ärge muretsege, ma olen kõige eest hoolitsenud.“), ent hakkasime siiski pidama plaani, kuidas laeva vallutada. Ja järsku ütleb Joey „Tegelikult peaksime me kiiresti tegema…sest on võimalik, et nad sõidavad varsti minema. Ma…kogemata nagu rääkisin neile, et nad peavad siit ära minema.“
Seega polnud meil erilist valikut. Sõudsime kolme paadiga laeva juurde, kõige ees läksid gnoom ja Konrad, teisena Dimitri ja Johnny ning viimasena pidin üles jõudma mina, et saaksin vaenlastele ootamatult selja taha hiilida.
Selgus, et meie info 15 haldja kohta osutus õigeks. Kokku suutsime nad kõik lahingus alistada, kuid see ei tulnud kergelt. Ma veeretasin katastroofiliselt halvasti ning sain rohkem ise pihta kui ründasin. Konrad seevastu oli täiesti vaimustav ning hakkis vastaseid peaaegu valemiga „ühe löögiga kahjutuks“. Joey suutis ka selles lahingus meid üllatada, kutsudes omale appi kõigepalt ühe mürkmao, mille ühele haldjale näkku kinni viskas, ning seejärel ahvi, kes vist ühel vaesekesel lõpuks silma peast hammustas. Tema loomad on tõesti efektiivsed…aga Suur Nick ütles, et gnoomil läheb sellepärast hästi, et tema mängujuhina igasugu absurdsusi lubab XD
Keset lahingut avastasin ma, et mul on kaasas ka amb ning üritasin haldjakaptenit sellega lasta. Kahjuks enamasti tulutult. Lõpuks oligi alles jäänud ainult kapten, meie olime suht katki ning vastane jõi veel mingeid võlujooke. Dimitri ja Konrad olid küll väga eepilised ja vastupidavad, kuid nemadki hakkasid vaikselt väsima. Olime mitu korda üritanud teda ellu jätta, kuid ta ei jätnud meile teist valikut. Viimase löögi andsin mina, kihutades talle lähidistantsilt noole otse rindu.
Ja sellega oligi meie eepiline mäng selleks korraks läbi. Laeva läbiotsimise rõõm jääb järgmiseks korraks.


19. november

Magasin kaua, käisin päeval jaanuaris toimuva lastelaagri üldkohtumisel, mis vältas kella 2st 8ni x.x Mu entusiasm selle ürituse suhtes on peaaegu kadunud.
Õhtul tegin Mieke&Anne köögis musta hundi kooki. Olin natuke mures, sest polnud seda kunagi päris ise algusest lõpuni teinud. Selgus aga, et jaapani või sobib samuti margariini asenduseks ning et grammid on milliliitritega samaväärsed (aitäh, google). Väga kodune tunne tekkis, kui köögilaua taga küpsiseid väikesteks tükkideks murdsin ja pärast sõrmed tuimad olid XD
***
Öösel kell 3 paiku helistasin läbi skype’i eestisse mummu mobiilile, et talle sünnipäevaks õnne soovida. See oli ilmselt päeva parim hetk, nii hea tunne oli mummu-papiga üle pika aja jälle rääkida.


20. detsember

Õhtul toimus Yu-sensei jaapani kultuuri loengu raames jõulupidu =)
See oli päris lõbus, saime maitsta erinevate riikide toite, kinke vahetada ning erinevate inimestega suhelda. Kohal oli nii vahetusõpilasi kui jaapanlasi, üritasime koos veidi väiksesse saali ära mahtuda. Iga suurema maa/koha toitude jaoks oli eraldi laud, Euroopast tulnud panid oma staffi Ameerika juurde, sest eraldi Euroopa lauakest polnudki =( Minu mustal hundil oli täitsa menu, see oli päris hästi välja tulnud.
Kinkide vahetamine toimus ringis pakke käest kätte andes. Kui Kazuki klaverimängu lõpetas, sai igaüks selle paki, mis parajasti käes. Mulle sattusid imeilusas rohelises kotikeses pruunikad soojad sokid (mille ma nüüd oma kodu/tudusokkideks võtan) ning imekombel ka asi, mida olin kaua tahtnud – iminapaga kinnitatav rätikuhoidja. Selle küljes oli armas sinine kala.
Mängisime ka bingot (mis sisaldas hulgaliselt karjumist, mul on vist siiamaani kõrvad natuke hellad XD), kuid kahjuks mina midagi ei võitnud.


21. detsember

Nägin jälle huvitavaid unenägusid. Seekord aitasin unes roosa-valges pidžaamas Miekel välja saada kuskilt saalist, kus kaks noormeest omavahel vihaselt vaidlesid/kaklesid.
Käisin Takeda-sensei juures ja küsisin temalt allkirja kojuminekut kinnitava paberi jaoks. Sain talle üle anda ka tema üllatus-jõulukingi: Olde Hansa magusad mandlid (kuna ta oli öelnud, et need talle väga maitsevad). Ta rõõmustas väga =)
Rääkimistunnis tehtud ettekanne jaanipäevast läks päris hästi, arvestades, et olin seda ainult ühe korra harjutanud.
Acapella-proovis oli meid seekord alguses ainult 3 (mina, Eno, Gusson), seega istusime ja arutasime, mis lugu võiks veel repertuaari võtta. Esineme 12. veebruaril mingi matsuri avamisel ning seal on vaja laulda 2 lugu. „Happy Happy Birthday“ on aga kogu acapella-ringi laul, seega see jääb ära. Pärast pikka arutelu (Cherry liitus ka vahepeal) leidsime, et võtaks kas YUI „Sea“ või Monkey Majiku „Sora wa maru de“ ning kolmas variant oli ka. St kui me ei leia „Sea“-le nooti, siis võtame kolmanda loo.
Kuigi ma üritasin mõelda, et peaks Eno lahedusest üle saama, läks see kõik vastu taevast proovi lõpus, kui me ruumi koristasime. Ma tassisin toole ühte nurka, komistasin korraks veidi ja Eno kõrvalt küsis kohe „Daijoubu?“ („On kõik korras?“). Ja ta tegi seda nii vaikse, pehme ning vastupandamatu häälega, et ainult selle ühe sõna peale tundsin, et sulan täielikult. Dohh.

***

Ahjaa...veebruari lõpus - märtsi alguses saabun veidikeseks ajaks Eestisse tagasi, et peret-sugulasi ja sõpru üle pika aja jälle näha. Ei saa ikka nii kaua eemal olla, igatsus läheb liiga suureks muidu.

Mõtlesin, et oleks lahe, kui samal ajal mingi hea larp ka toimuks, aga ma ei ole veel ühtegi leidnud.

*kallikalli*

Kõigepealt (lõpuks XD) kaks uut osa mu videoblogist:

Mirju Jaapanis - Üheksas osa

Mirju Jaapanis - Kümnes osa

***

Täna toimus minu esimene tutvus Jaapani tervisesüsteemiga. Saime hommikul Miyu ja Ayumiga ühika juures kokku ning hakkasime Miyu autoga sõitma haigla poole, mis Teoreetiliselt pidi asuma kuskil kooli lähedal. Teadsime, et see pidi olema veidi Yamazawa-nurgast edasi, seega sõitsime sellest mööda ja edasi…ja edasi…siis vaatas Miyu, et vist siit võiks ära keerata, heitis pilgu minu joonistatud algelisele kaardile ja keeras…parema asemel vasakule. Naersime, tiirutasime natuke ringi ning sõitsime kooli juurde tagasi. Möödusime uuesti Yamazawa-nurgast, kui ma äkki üle tühja ehitusplatsi silmasin ühte hoonet, millel oli sama kiri, mis mulle antud märgukirjakese peal. Tuli välja, et pidime sõitma sisse kahe ehitusplatsi vahelisest väiksest tänavast.
Peale õnnelikku kohalejõudmist läks Miyu autot parkima ja meie Ayumiga suundusime natuke kõhklevatena majja sisse. Ayumi märkis, et see on vist ka osaliselt vanadekodu… 0.o
Fuajee valvelauast juhatati meid ühest väiksemast uksest sisse ning olimegi jõudnud õigesse kohta. Selgus, et oleksime vabalt võinud ka teisest uksest, st haigla peauksest sisse minna XD
Atmosfääri poolest erines jaapani moodi haigla eesti omast päris palju. Kuidagi kergem-helgem tunne oli, kõik tundusid palju rohkem abivalmis. Kinnitust leidis meie kahtlus, et see konkreetne asutus on mõeldud enamasti vanemate inimeste jaoks. Aga õnneks võeti mind ka ilma probleemideta jutule. Vahetasime oma välisjalanõud haigla roosade sussikeste vastu ning jäime valvelaua juures ootele.
Veidikese aja pärast kutsuti mind leti juurde, küsiti tervisekindlustuse kaarti ja paluti täita ankeet oma kaebuse kohta. Seejärel pidin veel natuke ootama ja lõpuks kutsuti mind arsti juurde sisse. Pidin minema läbi valvelaua kõrval olevate kardinate ning siis veel läbi pisemate kardinate, mis viisid arsti „kabinetti“ (mis oli tegelikult lihtsalt suuremast ruumist paari seina ja eesriidega eraldatud osa). Sattusin väga laheda-muheda keskealise meesarsti juurde. Ta vaatas mind targa pilguga oma ruudukujuliste prillide tagant, küsis, kust ja kuidas valutab, ütles seejärel „teeme igaks juhuks röntgeni, eks“, märkis mu sõrmel musta pastakaga ära täpse koha, millele keskenduda ning saatis mu pilti tegema.
Sain jälle natuke oodata (vaatasime teisi ooteruumis istuvaid rõõmsaid pensionäre, kes omavahel vestlesid ning üksteist tervitasid) , siis tuli energiline ja abivalmis õde ning juhtis mu röntgeniruumi. Ta seletas, et sõrmest tehakse nii otse- kui küljeli-pilt. Minu üllatuseks sai arst pildi juba paari minuti pärast kätte, kutsus mu uuesti enda juurde ja näitas, et õnneks luumurdu ega –mõra pole. Hingasin kergendatult. Tore arstionu rääkis, et sõrm on siiski natuke põrutada saanud, kuid peaks nädala-pooleteisega (mille jooksul ma pean teda siduma ja mingeid tablette võtma) ära paranema. (Tahtsin arstionuga pilti ka teha, aga mõtlesin, et seda vist ei lubataks teha XD) Lõpuks saadeti mind veel teise õe juurde, kes mu sõrme uuesti kinni sidus. Siin on mingid spetsiaalsed plaastrilaadsed sidemed, mille ühes pooles on juba sees ravimid-valuvaigistid ja muud imeasjad, sõrmele tunduvad need veidi külmad.
Valvelauast sain pärast kätte oma ravimid (kaks lehte erinevaid tablette 7 päevaks, ühed on tavalised valuvaigisti moodi pisikesed tabletid, teistel on kapslite sees mingi puru), mitu pakki erisidemeid-plaastreid ning oma ravikindlustuskaardi. Kokku pidin kogu lõbu (läbivaatus, röntgen, rohud ja sidemed) eest maksma ainult 1990 jeeni, mis oli tänu kindlustuskaardile 30% originaalsummast (6620 jeeni vms). Väga lahe, kartsin, et läheb rohkem.
Noogutasime-naeratasime personalile, tänasime neid ning suundusime kerge südamega haiglast välja. Kõik käis äärmiselt sujuvalt ja professionaalselt, heatahtlikkust ja hoolitsussoovi kiirgas igast suunast. Äärmiselt positiivne kogemus.

Oeh. Mul on ikka nii hea meel, et midagi tõsist ei olnud.

Ilusaid unenägusid teile =)

Lõpuks olen suutnud täiendada ka oma picasa-galeriisid.
Mõned uued pildid: Söögid
Uus album: Mirju seiklused Jaapanis

***

Muide, leidsin Geku twitteri kaudu ÜLIlaheda särgi, mida kindlasti endale tahaks, võib-olla saan selle kuidagi jõuludeks endale organiseerida.
HEDGEHOGS: Why don't they just share the hedge?
(ja all on pilt siilist, kes ütleb selgelt ja konkreetselt "NO!")

Oeh. Priceless XD

***

Natuke ka viimaste päevade tegemisi:

8. detsember

Hommikul sain Miyuga kokku, harjutasime koos taas veidi eesti keelt. Vestluse käigus õpetasin talle muuhulgas ka sõna „ämblikuvõrk“ ja fraasi „naiste õiguste eest võitlema“ XD
Jaapani kultuuri sissejuhatuses me seekord kuskile kaugele ei läinud, vaid maalisime ühes klassiruumis Kokeshi-nukukesi. Need on jaapani traditsioonilised väiksed puunukud, mis natuke meenutavad kujult mikrofoni.
Kuigi mind pole just eriti suure kunstiandega õnnistatud, andsin oma parima ning proovisin kujutada kimonos neidu. Kahjuks ei suutnud ma lõpuni juukseid normaalseks saada. Aga muidu tuli päris armas.


9. detsember

Päeval koristasin ja õppisin, õhtul läksin Seika juurde. Ta elab Chitoseyama lähedal ülinunnus pisikeses korteris. Tegime koos yakisobat ja kama (koos maitsestamata jogurtiga töötab küll!!), hiljem sõime komme ning tegime kakaod. Väga mõnus oli temaga üle pika aja rääkida (ilmselt on see kõige pikem vestlus, mis meil olnud üldse), teemad varieerusid Eestist Jaapanini ja maitseainete tõlgetest armastusavalduste erinemiseni eri kultuurides. Ta julgustas mind ikka mõne jaapani poisiga suhet alustama XD


10. detsember

Sain UNIQLOst kaks paari võrksukki.
Pärast kooli läksin korraks läbi välisõpilaste keskusest, et küsida nõu haiglasse mineku kohta. Tahan lasta oma sõrme igaks juhuks ikkagi üle kontrollida ja vajadusel ka röntgenpildi teha. Kõigepealt saadeti mind veelkord kooli arstiabikeskusse, kus mu kätt veel põhjalikumalt seoti ning nõustuti, et ma võiks haiglas ära käia küll. Ilmselt lähen esmaspäeval enne Grinda loengut.
Seejärel oli Smile’i proov, kuhu Cherry kahjuks tulla ei saanud. Õppisime ühe uue laulu („Happy happy Birthday“) ning harjutasime „And So it Goes“i edasi. Eno näeb endiselt häirivalt hea välja. Ma ei tea, mida ma peaks sellega ette võtma.
Koju jõudes käisin korraks poest läbi, et hankida süüa, kummikindaid (et ma saaks oma haige käe duši all käimise ajaks sinna peita) ja käpikuid (kuna mu sõrm ei mahu tavalise kinda sisse). Viimastest leidsin kahjuks ainult mingid suured laiad vormitud roosad sinise tupsukesega isendid, aga kuna need olid kõigest 105 jeeni ja ma ei tahtnud enam käsi külmetada, ostsin need siiski ära. (Hiljem selgus, et neil oli 2 auku sees. KURWA!)
Ühikas õppisin nii oma toas kui all ühisruumis, kus Mieke, Zack ja Makoto-nimeline jaapani poiss kaarte mängisid. Ootasime Adamit, Kikot ja Hidetot (kes olid keeglit mängima läinud), et saaks umbes kesköö paiku karaokesse minna. Mieke tahtis mulle lokitangidega lokke teha, ta sai sellega peaaegu valmis, enne kui teised saabusid. Natuke läks meil veel aega, Hideto võttis lokitegemise üle ja sai sellega päris hästi hakkama. Nägin tõesti välja nagu printsess, ainult et kogu kaunidus läks ülikiiresti välja ja juuksed vajusid taas sirgeks.
Suundusime kõik koos Crayoni-karaokesse, kus veetsime tervelt 3 tundi. Võtsime lõpuks Zackiga ette loo, mida mõlemad olime väga laulda tahtnud….Gackti „Vanilla“ XD Ma natuke kartsin, et Hideto võib sõnade kohta küsimusi esitama hakata, kuid asi läks täitsa lõbusalt. Ja Britney „Piece of Me“ tegin ka ära.
Magama sain kell 6.


11. detsember

Kui voodis teed juua tahtsin, ohkasin juba vähemalt sajandat korda oma voodilauakese-puuduse pärast. Aga! Nagu kriisisituatsioonides tekib vahepeal häid ideid, sähvatas mul järsku geniaalne mõte, et ma võin ju vabalt ise endale ühe lauakese teha. Lõpuks saingi oma McGyvery-oskustega leitud sobiva postikasti (mille sees mulle oli riideid jms saadetud). Panin selle külili oma voodi kõrvale, katsin valgete salvrätikukestega ja asetasin kõige peale oma jänku-kandiku. See töötas ideaalselt. Ma olen geenius!
Avastasin, et Hatsune Miku „The World is Mine“ on super lugu mööda tuba tantsimiseks-ringi hüppamiseks XD
Kella seitsme paiku hakkasin endale dnd tarvis tegelast tegema. Kuna mina ja Suur Nick tahtsime mängida ja Joey ning Aaron, kes polnud varem üldse dnd’ga kokku puutunud, ka liituda soovisid, leppisime kokku, et teeme esimesel korrusel ühe väikse proovimängu, mida demmab Suur Nick. Raamatud-materjalid võtsime netist või kirjutasime üles ning Nickil oli oma I-Phone’i peal dnd-täringute funktsioon XD
Joey ja Aaroni tegelaste tegemine, viimistlemine ja muu selline võttis (nagu oligi arvata) päris palju aega. Aga kui me lõpuks mängima hakkasime, sai selgeks, et sellest võib midagi väga lõbusat tulla. Mina läksin seekord kergema vastupanu teed ja mängin endisest akrobaadist poolhaldjast rouge’i Deliat. Joey võttis endale sinisest gnoomist (kellel on oranžid juuksed) druiidi ning Aaron otsustas inimesest sorcereri kasuks (kelle nimi on Darius, aga meie võime teda Johnnyks kutsuda XD). Lisaks on meil ka kaks Nicki tehtud võitlejat, Dimitri ja Kormac.
Alustasime ülilaheda kapteniga laevalt, mis suundus „Uude Maailma“ (umbes 10 aastat tagasi avastatud mandrile), võimaluste maale. Kolme nädala jooksul olin mina oma trikkidega reisijaid lõbustanud (ja veidi ka raha teeninud) ning Aaron ja Joey enamasti hasartmänge mänginud. Joey tegelasele Aaroni tegelane eriti ei meeldi, kuna viimane lõi kogemata teda uksega näkku. Ahjaa, Joeyl oli alguses laeval (!) kaasas nimetu kaamel ja nimetu laama, kuid kaamel sai õnnetult surma, kui piraadid laeva ründasid ja Joey oma kaameli neile kallale ässitas. Dimitri ja Joey gnoom saavad hästi läbi, kuna nad on mõlemad natuke pöörased, ning Kormac ja Aaroni sorts saavad hästi läbi, sest nemad on need, kes facepalmivad, kui gnoom jälle midagi täiesti absurdset teeb.
Üldiselt tundub mulle, et Aaron on natuke parem mängijamaterjal kui Joey, kuna viimane on lihtsalt täiesti hull, teeb täiesti ebaloogilisi ja suvalisi asju…aga seetõttu on mäng ka hirmnaljakas. Kui uus manner oli juba paistma hakanud, tõusis korraga torm ja sähvatas välk, mille seest ilmus kena välimusega mees ja muutis peaaegu kõik pardalolijad zombideks. Kapten oli muidugi nii karm vend, et ta ei lasknud end sellest häirida ja üritas laeva edasi juhtida, et see enne uppumist kaldale võimalikult lähedale saada.
Niisiis…zombid (millel ei olnud üldse seost minu unenäo zombi-ninjadega, aga see oli siiski lõbus kokkusattumus) ründasid meid, üritasime neist lahti saada ja….Joey kutsus endale appi väikse kaheksajala. Ta tekitas selle ühe zombi pähe, kes sellest nii segadusse sattus, et üle parda kukkus. Siis, kui ainult 1 zombi järgi oli ja mina oli korra juba teda rünnanud, aga mitte tapnud, otsustas Joey, et ta kutsub appi oma laama ja koos üritavad nad zombit üle parda lükata. Tal ei õnnestunud aga laamale korralikku käsku anda nii et see jäi lihtsalt keset lahingut seisma. Kui Kormac üritas zombile otserünnakut teha, takerdus ta, sest ei saanud laamast mööda. Ka Dimitri üritas zombie’t lüüa, aga laama jäi ka sinna ette…niisiis olime ainukesed, kes sellest mäsust väljaspool olid, mina ja Aaroni sorts, kes lihtsalt kogu olukorra absurdsuse tõttu jälle facepalmis. Mina üritasin seepeale zombit lüüa, aga ebaõnnestusin…ja põhjendasin end sellega, et ma olin ikka veel hämmeldunud laama-situatsioonist. Lõpuks sain ma temast ikkagi jagu XD
Ja siis läks laev põhja. Kormac taris minu kaldale (mis sest et ta oli täisturvises, tal veeres täring lihtsalt ebatavaliselt hästi), gnoom sai Dimitri abi ning Johnny….leidsime me hiljem külast, kuhu eepiline kapten ta tarinud oli. Laama vaeseke aga kahjuks uppus. Joey oli lohutamatu ning suundus endale uut lemmiklooma otsima. Kapten vandus veidrale välgumehele kättemaksu ja kõndis dramaatiliselt öhe.
Samal ajal kui Dimitri ja Kormac ühes räpases kõrtsis jooma hakkasid ja mina endale süüa ja öömaja hankisin, läks Joey gnoom oma loomaotsingutega päris ekstreemsustesse. Kõigepealt sattus ta ühte kallisse baari, kust sai ilusalt haldjaneiult infot, et ühel vanamehel linna lähedal peaks olema mõned kanad. Siis suundus ta sinna, et veidi kanu varastada. Kui kuri peremees teda kanalasse sissetungimiselt tabas, väitis ta kõigepealt, et on kanade jumal, kuid pärast üritas veenda meest, et on tulnud kanu ostma. Kui talunik selja pööras ja kanalasse sisse läks, pimestas Joey ta mingi loitsuga ja varastas 12 kana, pannes nad wild empathyga endale järgnema. Siis jooksis ta linnast välja, et otsida ööbimiskohta looduses, kuid ta kanad ei tahtnud kõik talle enam järgneda ja lõpuks oli tal järgi 3 suvalist ja üks pühendunud sõbrast kana. Siis tahtis ta kanadele ööseks aedikut teha ja hakkas auku kaevama (pannes kanad end nokkadega abistama). Kuna see aga tulemusi ei andnud, otsustas ta 3 kana ära süüa, enne kui nad ära jooksevad, aga kukkus kurnatusest kokku ja sinna see jäigi.
APPI. Jeebus, me olime lihtsalt naerust kõveras kogu selle saaga aja. Mismõttes võtab gnoom ära ühe vaese mehe terve elatusallika, siis üritab nendega põgeneda ja lõpuks tahab nad ikkagi ära tappa…..oeh. Täiesti uskumatu.
Oeh. Ootan põnevusega järgmist sessiooni XD
Nüüd joon mingit ilu-limonaadi (st sellist, kus pudeli peal on kirjas, et see on tüdrukutele, et neid ilusamaks muuta, umbes nagu Sleeplun) ja söön kreemisaia. Mmmm =)

***

Hetkemuusika:

Hatsune Miku - "The World is Mine"

Alguses ei meeldinud see lugu mulle üldse, nüüd olen hakanud selles mõnusaid viisikäike leidma. Natuke see kohatine kile hääl häirib, aga proovin sellest üle olla. Ja sõnad on muidugi omaette klass. Selline ego-tripi lugu, et ma lihtsalt pean sõnad ka siia panema XD

The number one princess in the world
Know how to treat me that way, okay?

First thing, notice when I have a different hair style from usual
Second thing, be sure to go as far as looking down at my shoes properly, do I make myself clear?
Third thing, for every single world I say, reply with three words
If you understand that there is nothing in my right hand, then do something!

I'm not really saying anything selfish
I want you to think from your heart that I'm cute

The number one princess in the world
Realize that, hey, hey
Keeping me waiting is out of the question
Who do you think I am?
Somehow I would already like to eat something sweet!
Go get it immediately

My fault? Let's call it a cute mistake
Complaints are not permitted
Well? Are you clearly hearing what I am saying? Come on
Ah, and what about this? A white horse, isn't that needless to say?
Come and take me away
If you understand that, take my hand and say "Princess"

/--/

The number one princess in the world
Be sure to watch me clearly, okay? Or shall I go somewhere?
Suddenly I was held tightly, it was so abrupt, eh?
"It's dangerous, you'll get run over." Saying that you turn away

...Well I think this side/one is more dangerous though


;)

Täna rääkisime kuulamistunnis oma kodumaa tähtpäevadest. Teised tüdrukud jutustasid Korea uusaastast, Hiina lillefestivalist ja uusaastast…ning mina pajatasin põhjalikult mardi- ja kadripäevast =D

Nüüd on mul lõpuks olemas ka bussipilet Tokyosse, 25nda detsembri hommikuks. Alguses pidin ööbima hakkan ühe oma Rootsi sugulase kirjasõbra juures tema ühetoalises korteris, kuid nüüd on asjad nii, et me lähme temaga ühe ta töökaaslase juurde, kellel on suurem korter, ja teeme seal ka jõulupeo! Jeeee!

***

Hiljuti hakkasi vaatama ühte sügisel välja tulnud animet nimega "Ore no imouto ga konna ni kawaii wake ga nai" ehk "Minu väike õde ei saa olla nii nunnu". Alguses suhtusin sellesse (võib-olla nime tõttu) väikse eelarvamusega, kuid pärast mitmete positiivsete arvustuste lugemist otsustasin sellele võimaluse anda. Nüüd tundub, et tegin õige valiku.

Anime räägib 17-aastasest Kyousukest, kes elab vaikset ja rahulikku keskkoolielu. Teda võib pidada tavaliseks ("harju keskmine"? XD), tihti jääb ta oma noorema ja võimekama õe varju. Õde Kirino on 14-aastane ning ei suhtu oma vanemasse venda just vaimustusega. Nad räägivad väga harva ning pole ka eriti lähedased.
Kõik see muutub, kui Kyousuke leiab koolist koju tulles esikust mahapillatud anime-dvd karbi. Kui ta õhtusöögilauas sellest juttu teeb, kuuleb ta range politseinikust isa poolt täielikku hukkamõistu animevaatajate/cosplay-kontingendile ning ega emagi asjast hästi arva.
Samal õhtul tuleb aga Kirino tema tuppa ja alustab (võib olla esimest korda mitme aasta jooksul) vennaga vestlust. Selgub, et nii karp kui selle sisu (mis on veidi teistsugune kaanel kujutatust) kuuluvad õekesele ning ta avaldab Kyousukele, et on tegelikult süvenenud anime-manga-cosplay-fänn (st otaku). Ootamatult küsib õde ka vennalt nõu, kuidas oma "avalikku" elu ja salajast lemmikhobi kuidagi tasakaalustada ja seejuures iseendaks jääda. Sealt hakkab hargnema lugu lahku kasvanud õe-venna taaslähenemisest, kus vanem aitab nooremal oma probleemidega toime tulla. Kyousuke ees avaneb Kirino hobi kaudu terve uus maailm, koos püüakse üle olla ühiskonna hukkamõistust ja eelarvamustest.


Ma ei osanud alguses täpselt öelda, mis mulle selle anime juures nii väga meeldis, aga seda vaadates oli mul pidevalt naeratus näol. See oli lihtsalt nii...südamlik ja minu jaoks vägagi eluline. Esiteks sellepärast, et sain näha õe-venna kokkukasvamist (ja eks mul ole ka väike brother-complex, olgem ausad XD) ning teiseks sellepärast, et tundsin paljudes olukordades ka ennast ära.
Olen nii kodus kui väljaspool kogenud eelarvamusi ja isegi hukkamõistu oma hobile. Ei mõista, kuidas mõned inimesed võivad kohati nii kitsarinnalised olla. Varem elasin seda väga üle, kuid nüüd suudan öelda, et ma ei kavatse end teiste pärast kellekski teiseks muuta.

Nagu Kirino ja Kyousuke dialoogia kolmandas osas (millest poole ma lihtsalt nutsin):

Kirino: "He called them worthless...my favourite anime and games and the meetup I went to today...all of them! Even though they aren't... But I couldn't say anything back. Hey, am I weird? Is it wrong for me to like these things?"
Kyousuke: "He will say that. And then there's the social consequences. You already know, right? That's why you didn't tell any of your school friends or fellow models. But he found out. So now you have to choose."
/--/
Kirino: "I know that already! But I won't stop, I definitely won't. Because I love them, really love them. I can't stop it."
Kyousuke: "No matter how much you love them, it's just a worthless hobby to him. He might force you to stop."
Kirino: "Even then...I won't stop. I won't stop loving them. Working hard at school and as a model and getting absorbed in anime and games...they're both a part of me. If I stop either one, I won't be me anymore. Even if he forces me to throw away my anime and games, it won't change who I am now. So I definitelt won't stop loving them!"
Kyousuke: "I see. Not a bad answer. Kirino, leave it to me."

Ja pärast seda läheb vanem vend esimest korda üle pika-pika aja (võib-olla isegi esimest korda üldse) ja astub eepiliselt oma õe kaitseks välja.

Vahel nõuab endaks jäämine suurt julgust.

***

Veidi teiselt lainelt...Jacek näitas meile veidi aega tagasi ühte naljakat videot. Seal sattus üks poola noormees, kes oli mitu aastat Ameerikas elanud, paadiga sõites kokku pisikese krokodilliga. Kogu juhtum oli äärmiselt naljakas, eriti poola-inglise segakeel ning ootamatu lõpp XD

Kuidagi sai see video nii tuntuks, et kaks poola koomikut tegid sellest isegi muusikavideoga laulu. Ja see laul(+video) on täiesti geniaalne, ma ei suuda lõpetada selle kuulamist. Noormehed on teinud sõna-sõnalt sama laulu, nagu originaalvideo jutt.

MerC 'N CeZik - "Forfiter Blues" (ehk "Nelja jala pikkuse (krokodilli) blues" XD)

"I'm gonna give him a chicken....
predator, kurwa
/--/
Gotta move out, gotta move out, keep 'em at bay KURWA!"

(ja "kurwa" on meie kõigi lemmiksõna siin, olgugi et poola keeles on see mingi vandesõna vist XD)

***

Hetkemuusika:

* Arashi - "Circus"

Nagu varem öeldud, meenutab algus mulle "Rapuntzlit".
Funky.
Seda kuulates tõdesin, et ma olen vahel (väga häid laule kuulates) hakanud looga paralleelselt koostama peas oma mineviku larbitegelastele/larpidele "muusikavideosid" XD
Selle looga koos hakkasid peas automaatselt jooksma stseenid Maskeraadi 5 mängult "Kes armastab Ing Gholthhi?" ning minu tegelane Inger.
Glamuurne maailm, segaduses olev noor tüdruk, saladused, keelatud suhted, intriigid...oh my.

* Arashi - "Come back to me" (Matsujuni soololugu uusimalt albumilt)

Hahaa. Alguses ei osanud ma selle loo kohta seisukohta võtta. Pooled lõigud sealt meeldisid väga, aga teiste kohtade peal tahaks ahastades peast kinni võtta või nende absurdsuse üle naerda. Miks ometi on nad laulu pannud sinna absoluutselt mitte sobivad kohad...vääks. Ja loomulikult sõnad...hehee, ma hakkan alati itsitama, kui Matsujun hääldab "I wanna be juuuusifuuuuul (useful)" XD
Kokkuvõtteks: pool lugu on väga kena ja sellele poolele ma tavaliselt kuulates keskendungi. Ah, Matsujun...peab ikka selle fännkirja ära kirjutama kiiremas korras.

* The Gregory Brothers - "Bed intruder song"

See laul hakkab mul kogu aeg kummitama XD
(ja mulle meeldib selle shamisen-cover ka)

* Monkey Majik - "Sora wa maru de"

Väga hea fiilinguga mõnus lugu. Bänd koosneb kahest jaapanlasest (trummid ja kitarr) ning kahest Kanada vennast (mõlemad kirjutavad lugusid, laulavad ja mängivad kitarri), kes teevadki jaapanikeelset muusikat. Esmalt jäid nad mulle kõrva "Nurarihyon no Mago" OP-ga "Fast Forward", kus ma alguses ei saanud arugi, et välismaalased jaapani keeles laulavad. Teistes lauludes on aktsenti natuke rohkem, aga sellega harjusin juba ära ning pean seda ägedakski. Kuna päris video mulle väga ei meeldi, linkasin live-versiooni. Need tüübid oskavad otse ka väga hästi laulda, jee (vahelduseks mõnedele teistele artistidele). Nautige ilusat lugu ja mõttega sõnu. Aa, ja lauljatel on mõlemal väga armsad naeratused =D
Miskipärast mõtlesin, et see laul võiks näiteks Hannale või Gekule meeldida.

空はまるで君のように
青く澄んでどこまでも

Saaga läheb edasi XD

***

22. november

Jacek leidis mu rattavõtme üles.


23. november

Tegelikult oli kogu jaapanis koolist vaba päev (jälle mingi riigipüha….勤労感謝の日/ Kinrō kansha no hi ehk Töö tänamise päev?), aga meie pidime ikka vara tõusma. Yu-sensei oli organiseerinud meile kahes grupis jaapani kalligraafia tunni ühe vanema kuulsa sensei kodus. Hommikul kogunesime bussipeatusse (pidin igaks juhuks veel Jacekile helistama, et ta sisse ei magaks), sõitsime enam-vähem õigesse kohta vist…ja siis otsisime umbes 20 minutit õiget maja. Isegi Yu-sensei ei teadnud, kus see täpselt asus XD
Kui lõpuks (peale võõrastesse akendesse piilumist, kohalikelt tee küsimist ja ühest meile aknast lehvitavast suvalisest prouast segadusse sattumist) kohale jõudsime, avanes meie ees jaapani kalligraafia rafineeritud, maagiline maailm. Istusime avarasse töötoa moodi ruumi, kuhu sensei oli suurele lauale laotanud tindialused, tindikivid, vee, pintslid ja paberid. Saime kahepeale tindialuse ja –kivi ning pidime nende abil endale tinti tegema. Alguses tuli segu liiga vedel, hiljem saime nõksu paremini kätte. Tuli kivi vastu alust hõõruda nii, nagu kulutaks kriiti. Pärast tuli natuke ringeteha ja segada.
Kuigi meile õige käeasend ja hoiak ette näidati, oli seda päris raske järgi teha. Märki alustades sättisin oma käe ilusti täisnurga alla, hoidsin pintslit keskelt ning üritasin otse maalida. Miskipärast läks aga käsi pärast paari tõmmet automaatselt kõverasse asendisse.
Harjutamiseks anti meile mäe ja jõe kanjid, mis tegelikult on päris lihtsad, aga neid suurema pintsliga paberile panna on omaette kunst (ha-ha).
Kokku kulutasin paari tunniga ära mitu hunnikut kalligraafiapaberit, enam-vähem normaalselt tuli välja umbes kümnendik. Tahtsin jälle „kakumei“ kirjutada, aga see ei mahtunud paberile ära XD Kõige suurem probleem oligi kanji paberile mahutamise ja proportsioonidega.
Lõpuks sain valmis peamiselt 3 märki: uni/unistus (yume), kaitsma/hoidma (mamoru) ja elu/saatus (inochi).
Sensei oli tõesti lahe mees, selline „ma olen sinust vanem-targem-tublim ja me mõlemad teame seda, aga mina ei pea seda ütlema“-auraga. Eriti jäi mulle meelde tema pintslikollektsioon, ta seletas, et kõige suurem pintsel oli maksnud rohkem kui tema auto.
Vot kui kallis lõbu on kalligraafiaga professionaalselt tegeleda.
***
Tagasi ühikas magasin paar tundi ning suundusin seejärel Mieke ja Kikoga S-PALi šoppama. Maitsesime põhjalikult esimesel korrusel pakutavaid söödavaid suveniire (alustades soolastest küpsistest ja lõpetades mingi õunapüree-taolise asjaga) ning otsustasime, et siit on väga hea kojuminekul igasugu meeneid kaasa osta.
Paar korrust kõrgemal riietepoes andsin lõpuks, pärast umbes tundi aega kahtlemist järgi kiusatusele (sest olin sellega vist sisimas juba leppinud) ning ostsin ära üliilusa beeži sügismantli karusnahkne kaeluse (mida sai eemaldada), lehvidega taskute ja seljapeale suurema lehviga. Ja nagu muuseas leidsin endale ka stiilse halli seeliku. Muidugi pidin ma enne kogu kupatust proovima ja Mieke tõi mulle mingid eriti kõrge kontsaga nööritavad saapad, sest ta tahtis näha, kas mu kodused kontsasaapad sinna juurde sobiks. Sain veidi allahindlust ka, kuna tegin poe kliendikaardi. See on siiski ilmselt kallim mantel, mille olen eales ostnud, kuid ma võtan seda varajase jõulukingina XD
Kuna Kiko tahtis minna Yamazawa kohal olevasse odavamate riiete poodi nimega DonDon, siis seadsime sammud enne kojuminekut ka sinna. Seal on vahva süsteem, et igal kolmapäeval lähevad nende riideesemete, mida pole õnnestunud ära müüa, hinnad ühe astme võrra odavamaks. Hindade asemel on seal juurviljapiltide süsteem: nt kõrvits tähendas 4000 jeeni, roheline sibul 500 jeeni jne. Kuna seal oli mingi eriline loos, kus sai endale soodustusi tõmmata, otsustasin (Mieke õhutusel taas) võtta veel ühe pisikese suvekleidi pmst 100 jeeni eest. Ja sealt leidsin ka megalaheda nahkjaki, millele järgmisel päeval (kuna hind alanes) järgi lubasin tulla. Poeskäik tasus end ära.


24. november

Enne loenguid käisin DonDonis oma ilusal nahkjakil järgi. Võrkpallitunnis oli seekord väga hea hoog sees, meeskonnatöö töötas. Mis sest, et ka see kord mõlemad mängud kaotasime, meil endal oli vähemalt hea tunne. Pole midagi, eks püüame järgmisel korral paremini. Ja käekaitsmed, mille saja-jeeni-poest sain, sobisid ideaalselt.
Täna oli üks neist harvadest päevadest, mil käisin koolis rattaga.
Õhtul toimus koolis jaanuari lastelaagriga seotud koosolek, kus selgus, et kõik sinnamaani välja mõeldud ideed tuleb sisuliselt ümber teha. Ega see meid väga ei vaimustanud, aga parata polnud midagi.
Kella poole üheksa paiku kõndisin ühika poole ja olin valmis juba õhtut rahulikult lõpetama, kui ootamatult mind välja kutsuti. Kuna Zacki sõber Lance oli talle Yamagatasse külla tulnud, taheti selle puhul kuhugi tähistama minna. Lõpuks saime kokku mina, Z&L ning Mieke ja Kiko, alguses plaanisime minna kuskile baari istuma, kuid siis tegime peas väiksed arvutused ja leidsime, et karaokes saab ühe tunni pluss tasuta joogid sama hinna eest, mis baaris üks jook reaalselt maksaks. Tarkade ja kokkuhoidlike üliõpilastena suundusime karaokesse. Veetsime seal umbes 2 ja pool tundi, käik kujunes vägagi lõbusaks. Zackil ja Lance’l on mõlemal väga head hääled. Lõpuks laulsime isegi jõululaule, sest ega see aegki enam kugel pole. Koju jõudsime kell pool 3. (Enne pidime muidugi tegema öisel Nanokamachil kõndides mingeid absurdseid teooriaid, kuidas Zack on tegelikult Poseidoni poeg ja ookeanide tulevane valitseja XD)


25. november

Päeva naelaks kujunes õhtune kinoskäik Zacki, Jaceki ja Lance’iga. Käisime Foorumi-kinos Harry Potter seitsmendat filmi („Surma vägiste“ raamatu esimene osa) vaatamas. Poiste jaoks oli see esimene kinokülastus Jaapanis ning ma pidin neile mõningaid asju seletama. Näiteks seda, et filmi lõpus istutakse tiitrite lõpuni ilusti oma kohal. Jacek ei suutnud sellega kuidagi leppida.
Õnneks ei pidanud ma filmis pettuma, see oli tõesti väga hästi tehtud. Siiamaani üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem Potteri-film. Näitlejad on kõik juba täiskasvanuks saanud ja see teeb nende mängu veel nauditavamaks. Seekord oli suht korralikult raamatut järgitud, lugesin kokku ainult umbes 2-3 kohta, mida raamatus polnud (aga need olid ka hästi sobitatud sinna). Oli pinevaid, ahhetamapanevaid, südantlõhestavaid ja ka naljakaid hetki. Väärt kogu piletiraha.
Pärast lipsasime korraks veel Z&L-ga Kajo Centrali 24. korrusele öist linnavaadet nautima. Kahjuks juhatas turvamees meid sealt pärast 10 minutit välja, kuna külastajatele oli torn juba umbes tund aega tagasi suletud XD


26. november

Üllatustest kanjitunnis (MISMÕTTES tehakse meile eraldi kuuenda peatüki peale töö, kui kogu materjal on juba eelmisel nädalal üldtestis olnud…), sain sõna otseses mõttes minut aega enne teada seda.
Pärast Smile’i proov (Eno näeb ikka TÕESTI väga hea välja…ai-ai-ai)
Algselt plaanisime õhtul jälle karaokesse minna, kuid see muutus sujuvalt keegliõhtuks. Läksime Kiko, Sasha, Jaceki, Sejini ja Sehiga Yamazawa hoone kolmandale korrusele, kus asus korralik suur saal. Valisime ajaks 9-11.30 õhtul, sest siis sai teatud raha eest (millega muidu oleks saanud vaid 2 mängu) teha nii palju mänge, kui soovisid.
Jacekil juhtus väike äpardus…nime sisestamisel punktilugejasse läks tal midagi valesti (õigemini töötajad, kes nimesid sisestasid, tegid vea) ning ekraanil ilutses suurelt hoopis nimi „Yacherii“. Naersime end herneks ning leidsime ühiselt, et nüüdsest on see tema pornostaari-nimi.
Kahe ja poole tunni mängimise jooksul, sain mõned korrad ka kõik kurikad maha, seega võiks õhtut õnnestunuks lugeda, aga teised olid minust siiski pika puuga üle.
Lahkusime keeglisaalist umbes kolmveerand 12 öösel ja Jacek arvas äkitselt, et oleks väga hea minna koos ramenit sööma. Keset ööd. Ega meil tegelikult väga kõhud tühjad polnud, aga mõtlesime, et lähme siiski kaasa ja sööme kasvõi natuke gyozasid.
Teel keeglisaalist rameni-kohta juhtus aga üks kummastav lugu. Ma siiamaani ei usu seda…see oli lihtsalt nii suvaline…aga väga lahe, it made my day XD
Olime jõudnud ühe ülekäigurajani, millel põles parajasti punane tuli. Korraga jooksis vastaspoolt teed üks noormees punasega üle, tuli minu juurde ja ütles „You’re beautiful.“ Siis surus mu kätt, naeratas ja jooksis teisele poole tagasi (tuli ikka punane). Olime kõik liiga hämmastunud, et kuidagi reageerida. Sehi ja Seijin hakkasid esimestena itsitama, väites, et see oli kahtlane. Paar hetke hiljem, kui me nende poole üle tee jõudsime, siis ma naersin oma salli sisse ja peitsin end Kiko taha, kuna mu aju üritas ikka veel seda veidrat komplimenti seedida. Pärast hüüti meile veel järgi midagi stiilis „Nice meeting you/Have a good day“ XD Priceless.
Ootamatult kohtasime Blue Marketi ees Zacki, Amberit, Lance’i ja Adamit. Nad tulid just nomihoudailt (ehk joo-palju-soovid). Rääkisime baari ees, vahepeal kukkus üks purjus sarariiman meile otsa ja mingid teised sarariimanid tahtsid meiega igale poole kaasa tulla. Õnneks saime nad maha raputatud.
Kandsin Amberit natuke seljas (lihtsalt tõestamaks, et seda suudan) ja seejärel tegi tema mulle sõitu galopeerides kuni rameni-kohani. Publik aplodeeris.


27. november

Magasin kaua, (oli ilus ilm) käisin poes, õppisin veidi, nõelusin (muuhulgas ka puhketoas oleva lendorava kõrva) ja tegin karrit.


29. november

Grinda tunnis vaatasime siiamaani ühte parimat filmi. Nimeks „Mito Komon“ ehk „Mito valitseja“ vms, selline action-adventure stiilis samuraiseiklus, lahedad tegelased ja kenad näitlejad. Ristisin selle mõttes nimega „CSI: Edo“ XD Seda seepärast, et peaintriig keerles ühe vanema maavalitseja ümber, kes maskeeris end ja oma teenreid politseinikeks ja rändas nendega salaja ühte mõrva lahendama. Kuriteopaiku uuriti, koguti juhtlõngu, üldse käis kogu värk nii nagu Edo CSI. Oleksin peaaegu üle klassi naerma pursanud, kui kujutasin endale ette klippi/koomiksit dialoogiga:

Teener: „Sire, the man was murdered while trying to kill the intruder.“
Mito Komon: „Well…it seems like the victim..*paneb päikseprillid pähe*…didn’t make the cut.“ (*muusika* YEEAAAAHHHHH!!!! + kotohelid)


30. november

Minu osakond korraldas pärast kooli mochi-tampimise, seekord sain ka ise käe külge panna ja hiiglasliku haamritaolise asjaga nätsket mochit taguda. Pärast peeti pidu ka, saime tasuta süüa-juua ning ma leidsin veel ühe laheda sensei, kellega pikalt maiustustest rääkisin.
Meenutusi minevikust: kuskilt lugesin uuesti nime (mis Magic Knight Rayearthi animes/mangas ühe peapaha nimi oli) Eagle Vision of Autozam ja veeresin selle tulemusena paar minutit naerukrampides põrandal. Juba selle väljaütlemine omab efekti. Ikka veel XD No mismõttes on tüübi nimi Eagle Vision...


1. detsember

Kell 10.05 äratas Mariko-san mind telefonikõnega, et pean alla fuajeesse tulema, kuna pangast helistatakse mulle. Roomasin zombiena alla ja rääkisin pangaonu Watanabega, kes ütles, et ma pean tulema pangast läbi, et ajada korda minu nimega seotud väike mure – nimelt peab mu arveraamatul vist ikka perekonnanimi ees käima (kuigi mulle arve tegemise ajal öeldi, et see on ok…).
Läksin rattaga kooli, tegime tuutori-Ayumiga mu lugemiskodutöö hääldused ära ja siis läksin võrkpalli. Seekord väga head hoogu polnud, saime mõlemad mängud haledalt kaela. Pärast võtsin end kokku ja harjutasin üksi eraldi veidi serve, et järgmisel korral paremini läheks.
Mängu keskel põrutasin kogemata vasaku käe nimetissõrme päris korralikult ära. Mu oma võistkonnakaaslane hakkas mulle palli edasi andma, kuid midagi läks valesti ja pärast oli hullult valus. Käisin peale tundi kohe kooli med-keskusest läbi, seal mässis tore arstitädi selle kinni ning sain tasuta sidemeid ka kaasa.
Võtsin shien-teamist jaapanisse taassisenemise taotluse ankeedi ja sain teada, et Kiko läheb ka millalgi seda Sendaisse tegema. Saame koos minna.
Ühikasse jõudnud, panime Mariko-saniga mu akendele mingid soojakiled (veega kinnitati 0.o), tahtsin panka ka minna, aga Mariko-san ütles, et see pannakse kell 3 kinni juba..natuke nõme, et ametiasutused siin nii vara sulevad. Eks lähen siis homme.
Koristasin oma toa ära, käisin õhtul poes soojamatte ja süüa ostmas, sain muuhulgas ka soolatopsi. Pärast aitas Amy mul pooleteise tunniga põranda suures osas ära katta, ainult köök jäi vabaks. Nüüd on mul hõbedase soojustusega kosmosepõrand, kus ma saan ka sokkis käia. Super.
Pärast olin nii väsinud, et ei jaksanudki Miekega baari minna, nagu algselt plaanisime. Tegin selle asemel endale hoopis korraliku lõunasöögi (riis, muna ja juustu-lihapalad) ning maitsesin ostetud konpeitosid (pisikesi kuulukujulisi karamellkomme), mis mulle automaatselt Kobatot meelde tuletasid (tema kogus inimeste kurbust ka konpeitode vormis klaaspurgi sisse).


2. detsember

Hommikul käisin pangas ja hiljem raamatupoes (otsisin jaapani poplaulude noote).
Ootamatult peatänaval (Nanokamachi) kõndides märkasin, et kaugemal askeldavad mingid jaapanlased suure telekaamera ja mikrofoniga. Võtsin automaatselt kaitseasendi, tegin näo, nagu toksiks midagi oma telefoni ja üritasin neist mööda lipsata, aga see ei läinud õnneks. Nad lähenesid mulle murettekitava entusiasmiga ja kui said teada, et ma jaapani keelt normaalselt rääkida suudan, muudusid veel rõõmsamaks. Pidin ütlema, mis on minu jaoks jaapani keeles raske või huvitav sõna. Ütlesin esimese asjana, mis meelde tuli „atatakakunakatta“ ehk „ei olnud soe“ XD Kooligängiga arvasime alati, et see on lahe sõna, kuna selle väljahääldamine ei läinud kunagi libedalt, alati hakkasime keskel naerma. Teleinimesed olid mu jaapani keele oskuse üle päris üllatunud, rääkisin neile, miks ja kus jaapani keelt õppinud olen ning et viibin aastaks vahetusüliõpilasena Yamagata ülikoolis. Lisaks pajatasin neile veel Eestist, eesti keelest ja selle häälduse sarnasustest jaapani keelega. Lõpuks paluti mul oma sõna tahvlile kirjutada ja see välja öelda, tahvlit kaamera poole näidates. (Täpselt nagu mitmetes jaapani saadetes, mida telekast näinud olen.) Väga huvitav kogemus igatahes, lõpuks olin päris rahul, et üpris edukalt vastata-vestelda suutsin. (Aga muidugi pidi see juhtuma just sellel päeval, kui ma enda arvates just kõige parem välja ei näinud XD)
Kodus õppisin, sõin, magasin ja õhtul hakkasin Skip Beati mangat edasi lugema. Oh, mulle ikka tõesti meeldib see autor…ta suudab mind niimoodi loo külge naelutada, et ma ahhetan-ohhetan ja vaimustusest kiljun. Täpselt nagu nimigi ütleb, jättis mu süda põnevusest lugemise ajal päris mitu lööki vahele.


3. detsember

Vahetasin ise oma sõrmesideme edukalt ära. Kõigepealt pidin mingi geelilaadse asjaga kaetud paksu plaastri sõrme ümber keerama, siis mingi marlisoki-taolise toru sinna ümber sikutama ja lõpuks kogu kupatuse tavalise sideme sisse mässima.


4. detsember

Käisin koos Kiko, Mieke ja Annega uuesti Potterit vaatamas. Ikka oli lahe, meelelahutust terve raha eest. Pluss avastasime Kikoga filmist kuuma libahundi-tüübi, keda ma enne ekslikult Fenrir Greybackiks pidasin, kuid tegelikult oli ta nimeks Scabior. Pärast õhkasime ja imetlesime tema vormis keha XD Muidugi pidime teda pärast ka guugeldama. SCABIOR!
Siis tulin korraks koju ning käisin hiljem S-Palis (avastades sealt veel lahedaid asju, mida osta tahaks) Kikole Sinterklaasiks kingitust otsimas. Sain talle lõpuks Zoro pildiga sokid ja paki talle hästi maitsenud küpsised.


5. detsember

Lõpuks toimus kauaoodatud Sinterklaasi-pidu. Hollandis tähistatakse Sinterklaasi kui jõuludele sarnast püha, kus suur valge habemega vanamees toob koos oma mustanahaliste pisikeste abilistega lastele kinke XD
Tõmbasime loosi, kes kellele kingituse teeb, igaüks pidi koostama ka väikse nimekirja asjadest, mida ta saada tahaks. Lisaks pidi kingitegija saajale luuletuse kirjutama.
Mina oma hajameelsuses muidugi unustasin luuletuse täitsa ära ja Jacek pidi mulle selle umbes poolteist tundi enne pidu meelde tuletama. Paaniliselt otsisin lahedaid riime ja sobivaid teemasid, lõpuks tegin luuletuse sellest, kuidas ma üritan reaalsuse jõude veenda, et nad Kikole jõuludeks haaremi saadaks (kus oleks Byakuya, Zoro ja Scabior), sest Kiko on lihtsalt nii lahe tüdruk ja näeks neid pimpides oma roosades pükstes vaimustav välja.
Jacek joonistas minu rasvakriitidega oma luuletust ilusti paberile ümber, mina leidsin selle tarbeks pisikese sinise kaardi.
Kui me Mieke&Anne juurde jõudsime, avastasime, et Kiko vihub elu eest Zacki I-Padil samuti luuletust kirjutada. Selgus, et ma polnud ainuke, kes selle ära unustas XD
Mieke oli teinud šokolaadipõhjaga banaani-vahukoorekoogi, mida ma oma konpeitodega kaunistada sain. Niikaua kui meie lauda katsime, demonstreeris Jacek meile oma oskusi mingi roomati-taolise asjaga, millega sai moodustada erinevaid kujundeid. See pidavat olema mingi hiina traditsiooniline kunst, ta õpib seda Yu-sensei ühelt tuttavalt ning esitab seda veebruaris toimuval vahetusõpilaste kontserdil. See toimubki endise prefektuurihoone suures ilusas saalis. Päris muljetavaldav, et Yu-sensei selle meile kaubeldud sai.
Peo alustuseks jagasime välja koogitükid ning igaüks pidi enda kirjutatud luuletuse enne kingi kätteandmist ette lugema. Kõik olid fantastilised, südamest tulevad, nendega oldi tõesti vaeva nähtud. Mieke sai Jacekilt soojad pehmed sokid, Jacek Zackilt värviraamatud ja kriidikomplekti, Zack Miekelt peent kohvi ja keraamilise kausi, Suji sehilt lipsuga peavõru, Sehi sujilt Rilakkumaga tassi ning Kiko minult Zoro-sokid ja küpsised. Mina sain Kikolt väga nunnu luuletuse, mille hiljem oma toa seinale kinnitasin, ning kaks paari ilusaid jalasoojendajaid. Kokkuvõtteks jäid kõik nii kinkide kui peoga rahule. Mängisime Zacki I-Padil linnutulistamismängu ja kabet, vaatasime netist nii Zacki kui Jaceki kuumade nooremate vendade pilte ja üritasime poisse veenda, et nad oma vennakesed ikka Jaapanisse ka külla kutsuks.


6. detsember

Tõusime Kikoga rõvedalt vara (5:50), et jõuda 7.15 väljuva Sendai rongi peale. Otsustasime, et teeme jaapanisse taassisenemise loa Sendai Migratsioonibüroos võimalikult varakult ära. Avastasime, et varahommikune linn ja ümbrus on ikka hoopis teistmoodi, kui siis, kui me tavaliselt ärkame XD Imetlesime päiksepaistet, ümbritsevat loodust ja üritasime rongis mitte magama jääda. See osutus üliraskeks ülesandeks.
Üllatuslikult ei võtnud taassisenemise loa templi saamine passi üldse kaua, olime valmistunud tundidepikkuseks ootamiseks, kuid kokku läks meil kõigest pool tundi (mille ajal jõudsime parandada oma taotlusankeete, käia poskontoris, et saada spetsiaalne mark, taotluse sisse anda ja loa kätte saada).
Yamagatasse jõudsime tagasi veidi peale 12. Mina vaeseke pidin kella üheks juba kooli rühkima, et saada kokku smile’i-Ayumiga, kelle sõber soovis oma kultuurierinevuste-esitluse jaoks minult ja Aaronilt meie kodumaade kohta küsimusi küsida. Näitasin talle oma powerpointi-presentatsiooni ja lõin nad juba sellega pahviks. See intervjuu oli tegelikult päris lõbus.


***

Haa, ära tegin! :D *vajub võiduka naeratuse saatel unne*

Jah, ma olen veel elus XD

Homsega saan loodetavasti blogi ka reaalsusega ühte rada käima. Senikaua nautige veel veidi ilusaid, valusaid, naljakaid ja absurdseid seiku viimasest poolest kuust. Olulisimad hetked:

14. november

Hommikul vara kogunesime suure hulga vahetusõpilaste ja mõnede jaapanlastega Yamagata jaama, et minna koos külastama Yamadera-nimelist kuulsat templikompleksi. Umbes 20-minutilise rongisõidu kaugusel asus sügisvärvides ehitud mägede vahel pisike küla.
Kohale jõudes vaatasid paljud veidi ebalevalt lähimat mäge, mille otsas oli puude vahel näha templitaoliste hoonete katuseid. Yu-sensei ja teiste jutu järgi viis üles täpselt 1000 astet.
Õnneks olin ma vaimselt selleks katsumuseks juba valmistunud, seadsin sammud reipalt igasugu väikestest suveniiripoodidest ja armsast jõekesest mööda ning esimese, mäe sissepääsu juures asuva templi poole.
Saime grupi peale ka giidi – ühe vana naise, kes nägi hoolimata kortsudest näos välja selline, et ta võiks vabalt päevas 3 korda mäest üles-alla ronida. Kõigepealt tutvustas ta meile esimest templit, mille juures nägime ka suurt…õnnepada? Igatahes sai seal viirukit põletada ja palvetada. Samas kõrval oli puude otsa seotud valgeid paberilehti, mis osutusid templist saadud ennustusloosideks (pmst tõmbad kastist paberi, kus on kirjas, mis sind ees ootab). Siin on väga mugav süsteem igasugu halva õnne „ära viskamise“ jaoks – kui saad lehekese, kus kirjas „SUUR HALB ÕNN“, võid selle lihtsalt vastava puu külge siduda ja sinna jätta.
Templi trepist üles minnes jõudsin suure paksu buddha kujuni (ei mäletagi, mis buddha see täpselt oli). Azusa seletas, et kuju kehal tuleb puudutada neid kohti, mis sa ise tervena hoida tahad. Läksin vaikselt kuju selja taha ja hõõrusin korralikult ta neere.
Järgmiseks juhtis giid meid (pärast väikest sissejuhatavat juttu mäe ajaloost – see olevat siiani tähtis religioosne keskus ja palverännakute siht) kahe kivikuju juurde. Esimene neist oli kuulus haiku-luuletaja Matsuo Basho, kes kunagi oli seal looduse ilust inspireerituna kirjutanud laialt tuntud haiku:



Shizukasa ya • Iwa ni shimiiru • Semi no koe
Vaikus • kivisse imbub • ritsikate hääl

Möödusime veel mitmest budistlikust templist ja shintoistlikust pühamust, enne kui mäele viiva peaväravani jõudsime. Giid näitas meile kaardi pealt, et tegelikult ei olegi Yamadera puhul tegemist vaid ühe hoonega, ülespoole viiva tee ääres asub mitmeid templeid (üle kahekümne vist isegi) ja pühapaiku. Kogu teekond kõige kõrgemasse tippu sümboliseeris vaimset valgustumist, hingelist puhastust. Jõudmist selle maailma hädadest ja põrgust üles, puhtale maale.
Tõus kulges tegelikult üllatavalt hästi. Rajal oli pidev tunglemine, ühed inimesed suundusid üles, teised vantsisid juba allapoole. Kuna meie grupp oli päris suur, siis läks kõigi kokku kogumiseks päris palju aega. Üritasin kogu aeg grupi eesotsas püsida, et saaksin senikaua, kui teised alles uude kogunemiskohta jõuavad, ise ümbrust imetleda. Ja seda, mida imetleda, Yamaderas jätkus. Loodus oli tõepoolest võimas, puulehed kumasid hingematvalt ilusates kirevates puna-kollastes toonides, kunagi ammu oli vesi uuristanud suurte kaljurahnude sisse avaraid auke…lisaks pakkusid paeluvat vaatepilti kividesse raiutud suutrad ja muud pühad kirjad.
Umbes poolel teel tippu peatusime ühe suure kivilahmaka juures, mille sisse oli graveeritud ilmselt suutraid, kuid tervete tahvlitäite kaupa. Ilmselt oli seda kohta nii oluliseks peetud omapärase kivinõo tõttu, mis nägi välja nagu palveks käe tõstnud Buddha. Üks kivi pool lausa sätendas inimeste jäetud kivipragudesse asetanud müntidest.
Mida rohkem tipu poole, seda raskemaks tõus läks, aga kummalisel kombel lisas see hoopis juurde mu tahtele lõpuks kohale jõuda. Astete arv polnud enam oluline, tundsin vist isegi veidi valgustust kogu selle teekonna taga. Kõige kõrgemast tipust alla orgu vaadates tekkis päris uhke tunne. Mõelda vaid, siinsamas paigas on sajad tuhanded inimesed seisnud ja mõistnud, et teekond pole olnud asjata, et midagi neis on muutunud paremuse poole. Muidugi oleks elamus olnud autentsem, kui oleksin üksinda platvormil seisnud, kuid eks selliste vaatamisväärstuste juures on rahvahulk paratamatu.
Meile jäeti tipus umbes 20 minutit, et ringi käia ning templikellade, kujude ja muude asjade juures pilte teha. Püüdsin kaamerasse ka 2010. aasta versiooni Titanicu kuulsast laevanina-stseenist, mida abivalmilt etendasid Park ja Yuto.
Alla ronides harjutasime Miyuga jälle natuke eesti keelt. Üllatuslikult alustasid minuga vestlust ka paar vanemat jaapani prouat. Võib-olla oli tõesti tõsi, et tippu jõudmise kogemus inimesi lähendab.
Pärast tegime mäejalamil ühe grupipildi ning siis võisime minna kas sööma või sõita Yamagatasse tagasi. Meid jaotati väiksemateks rühmadeks (minu õnneks sattusin Jiroga samasse rühma XD) ning meie oma suundus jäätist sööma. Otsustasin proovida kirsimaitselist jäätist ning ei pidanud pettuma, see oli tõesti maitsev.


15. november

Hommikul ajasin end vaevaliselt kella poole üheksa paiku üles. Oli käes päev, mil kõik vahetusõpilased pidid läbima kohustusliku tervisekontrolli. Meile oli enne saadetud väike märkmekiri ja endanimeline kapsel, kooli poolt võeti asja täie tõsidusega.
„Kui Mirju med-keskusesse jõudis, olid läbivaatused juba alanud…“
Kõigepealt mõõdeti pikkust ja kaalu (korraga kusjuures), siis pidime minema silmi kontrollima. Selleks pidime minema väikeste mikroskoopide laadsete masinate juurde, vaatama mõlema silmaga nagu binoklisse ja seejärel vajutama nelja nuppu, vastavalt ekraanile ilmuvatele ringidele, mis olid ühest suunast lahti. Kõrvalt oli seda päris lõbus vaadata, kõik istuvad tõsiselt mingite aparaatide taga ja toksivad piiksuvaid nuppe. Kui aga minu kord kätte jõudis, avastasin, et katse pole üldse lihtne. Kartsin, et mu silmanägemine on kindlasti halvemaks läinud…kahjuks ei osanud ma nende hindamissüsteemi meie plussidesse-miinustesse ümber arvutada, seega oma tulemust ma teada ei saanud.
Omaette kogemus oli kopsuröntgeni tegemine. Selleks pidin minema maja ette pargitud auto tagaruumi, kus vanem meesarst käskis eemaldada kaelakeed ja „brazerii“. Seejärel ta lahkus ja ma jäin „eesruumi“ üksi koos väikse korvikesega. Ehteid mul polnud, seega polnud see probleemiks, kuid ma ei suutnud mitte mingi valemiga välja mõelda, mida võiks tähendada sõna „brazerii“. Olin korralikus kimbatuses, üritasin seintel olevaid silte lugeda, kuid ka katakana-kirjutusviisi vaadates ei saanud ma targemaks. Piilusin kardinate vahelt, et äkki arstionu võiks mind aidata, kuid ta oli ilmselt liiga kaugele läinud. Korraga sähvatas, et kuna tegu on kopsuröntgeniga, tuleb äkki rinnahoidja ära võtta…aga ma polnud kuulnud sellist sõna jaapani keeles kasutatavat. Lõpuks ostustasin, et sõna „bra“ võib olla lühend sõnast „brazerii“ (kuigi oli täielik müstika, mis keelest nad selle võtnud olid) ja eemaldasin vastava riideeseme. Mu pakkumine osutus õigeks ja sain pildi ilusti tehtud. Pärast naersime Kiko ja Miekega selle üle korralikult XD
Kõige viimaseks pidin andma veenist vereproovi. Üritasin leida mingit suvalist teemat, millest õega rääkida, et ma ei peaks oma kätt vaatama ja süstile mõtlema, kuid parim, millega lagedale tulla suutsin, oli ruumis olev telekas. Küsisin lambist „Aga miks teil siin ruumis telekas on?“, tundes end nagu idioot. Õde oli hämmelduses ja vastas, et ta ei tea….mille peale mina (viimase meeleheitliku katsena vestlust hoida) märkisin, et kuna teleka all on videomakk, siis ilmselt mingite õppevideote vaatamiseks. Appi. Täielik sooda ikka. Siis aga avastasin, et meil on kodus samasugune telekas. Rääkisin natuke sellest ja siis oligi õnneks katsumus läbi XD
***
Õhtul vaatasime esimese korruse soojaks köetud külalistetoas uue zombisarja „Walking Dead“ kolmandat osa. Minule tuli see üllatusena, kuna olime kokku leppinud, et vaatame Pocahontase-multikat. Kui ma kurvalt küsisin, et aga kuhu Pocahontas siis jäi, teatas Jacek, et ka see film on tal kahjuks poolakeelse dubleeringuga.
Õnneks tegi tuju rõõmsamaks meie väike improviseeritud laagrielu filmivaatamise ajal. Võtsime kaasa väiksed teeküünlad ning röstisime nende kohal vahukomme XD Zack küsis, kas me nüüd hakkame kitarri saatel millalgi „Cumbaya“d ka laulma, kuid leidsime, et vahukommidest meile piisas.


16. november

Sain lõpuks oma talveriiete paki kätte! Mariko-san ajas mind hommikul kell pool 10 telefonikõnega üles ning palus alla sellele järgi tulla. Loivasin unisena fuajeesse, andsin postipoisile allkirja ning selle vaeva eest premeeris Mariko-san mind ka aias kasvavalt puult võetud granaatõunaga.
Kooli minnes panin selga oma punase mantli, pikad mustad sügissaapadja uued karvased kõrvaklapid. Avastain, et saan tavalised kõrvaklapid ilusti suurte alla peita ning need aitavad heli veel paremaks teha. Pluss tegin endale katse-eksituse meetodil väga ilusa soengu. Tundsin end suurepäraselt.
***
Pärast loenguid kiirustasin acapella-ringi esimesse proovi. Selgus, et poleks olnudki vaja joosta, Mama jäi umbes pool tundi hiljaks, seega seni lihtsalt istusime ja rääkisime.
Proovi alguses tegime ainult paar hääleharjutust (väga algelised), kuid ma ei julgenud kohe hakata mingeid lisaharjutusi ja –venitusi nõudma. Seejärel võtsime „And So It Goes“ ette ja harjutasime igaüks väikse klubiruumi eraldi nurkades oma partiisid. Ohkasin mõttes, sest selgus, et nad on ikka suht amatöörid. Partiid olid iseenesest päris lihtsad, aga mõnedel oli raskusi isegi nendele pihta saamisega. Kuna mul oli oma osa selge, õpetasin-toetasin Gussonit natuke, loodan, et ta ei pahandanud.
Selles proovis avastasin esimest korda, et Eno (üks meie kahest poisist, laulab bassipartiid) näeb ikka väga lahe välja. Aga bassi ta laulda ei saanud, sest selleks ajaks polnud ikka veel partiid tehtud.
Pärast individuaalaega tulime ruumi keskele kokku ja lugesime sõnad algusest lõpuni läbi. Märkamatult sai sellest inglise keele lugemise-hääldamise tund, mis oli väga naljakas. Jaapanlastele on ikka päris raske inglise keelt normaalselt hääldada. Mitu korda parandasin ja juhendasin neid sõnade kordamisega. Kokku laulmine eriti ei läinud, peamiselt tempo venimise tõttu (see on juba niigi aeglane lugu).
Umbes pooleteist tunni möödudes lõpetasime proovi ning läksime kõik koos lähedalasuvasse Yamazawasse, et hankida reedese ühispeo jaoks jooke. Seltskonnast olime ainult mina ja Cherry täisealised (st üle kahekümne), seega jäi ostmine Cherry õlule, kuid suutsin teda veenda vähemalt minu punktikaarti kasutama XD Jätsime kogu kraami Gussoni pisikesse korterisse/tuppa, et sellele reedel võimalikult lähedale järgi tulla saaks. Muuhulgas sain teada, et Cherry on ainus, kes koos perega elab, ülejäänud elavad omaette. Õhtu kokkuvõte: Mama on sõbralik ja lahe, Cherry on naljakas ja lahe, Eno on ka väga lahe, võib-olla isegi liiga lahe. See viimane võib ohtlikuks saada.


17. november

Hommikul võrkpallitundi jalutades ei kuulnud ma läbi paksude kõrvaklappide ja muusika Mieke ja teiste hüüdmist, kui nad raamatukogu ees istusid ja kõndisin neist täie rahuga mööda XD
Jaapani kultuuri sissejuhatuse tunnis käisime linnavalitsuse kõrval asuva endise prefektuurivalitsuse hoone muuseumis. Suur kivihoone oli ehitatud eelmise koopiana, mis 20. sajandi alguses suures linnatulekahjus maha põles. Sisustus oli imporditud Euroopast, ruumis kujundatud ilmselt prantsuse baroki mõjudega stiilis. Hoones asus kalligraafianäitus, väljapanek Yamagata linna ajaloost ning ka suur kontserdisaal. Yu-sensei rääkis, et tahaks võimaluse korral siin vahetusõpilaste kontserti organiseerida.
Pärast mängisime muuseumi ümber olevas pargis kutsudega.
Saime väga maitsva õhtusöögi, kuna Amber tegi meile oma eriretsepti järgi valmistatud pastat. Käisime Yamazawas vajalikke koostisaineid ostmas, nüüd on mul kodus ka pipart, basiilikut ja küüslauku. Jee!
Kuigi plaanisime alguses minu toas kokata, otsustasime lõpuks Sehi&Suji köögi kasutamise kasuks, sest see oli suurem ja mugavam. Kogunesime sinna, teised tõid magusaid snäkke ja puuvilju (kuna meie olime pastamaterjali toonud, ma võtsin isegi oma hästi hoitud liha külmikust välja). Lõpuks tuli meid kokku päris palju: Amber, Mieke, Kiko, Sehi, Suji, Zack, Sasha ja mina. Rakendasime kõik sööjad ka loomeprotsessi, Amber peakokana juhatas vägesid pannide ja pottide juures, meie lõikasime, hakkisime ja hõõrusime ciabattalõike küüslauguga. Pasta maitses taevalikult, olgugi et seal oli kirsstomateid sees. Annetasin need heategevaks otstarbeks. Õhtu kujunes väga lõbusaks, saime teada, et Sasha kuulab meeleldi Lady Gagat ning ka Zack laulab seda oma autos XD Sehile&Amberile meeldib, kui nende selga nihutatakse (ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetada…selja paika tõmbamiseks?). Sain paar head pilti sellest, kuidas Kiko on elutoa põrandal kõhuli ning Zack ronib tema otsas ja nihutab ta selga.
Õhtul harjutasime Miekega ettekannet homse haiglaõdede kooli külastuse jaoks, mille Yu-sensei oli meile organiseerinud. Seekord pidime oma kodumaad (ja ka sünniga seotud kombeid) korralikult tutvustama, koos powerpointi esitlusega, kuna kuulajad olid kutsekooli-ealised.
Üks humoorikas seik oli päevas veel. Jacek tahtis õhtul mult elektroonilist sõnastikku laenata ning läksin tema tuppa. Kogemata tegi ta aga ust avades midagi valesti ja tal tuli ukselink seespoolt ära. See oli väga kurb juhus, aga ometi nii naljakas XD Õnneks sai ta selle pärast kuidagi tagasi kruvitud.


18. november

Eesti tutvustamine haiglaõdede koolis kulges täitsa edukalt. Yu-sensei viis mind, Kikot ja Mieket oma õpilaste juurde (ma ei tea kuidas ja miks ta sinna õpetama sattus) ning pidime neile oma kodumaast ja sünniga seotud kommetest rääkima. Olin ainuke, kellel polnud pikka kõnet välja kirjutatud, rääkisin lihtsalt powerpointi pilte vaadates. Võrreldes Miekega, kellel oli pikk kõne sisuliselt paberile valmis kirjutatud, polnud mul nii keerulised laused, pigem lihtsamad ja lühemad, kuid lõppkokkuvõtteks sain visi talutavalt hakkama. Kahjuks pidin enda etteaste ajaks päris üksi jääma, kuna Kiko&Mieke kiirustasid loengusse.
Esitlus oli päris pikk (kokku 35 slaidi), aga suurem osa sellest olid ilusad suured pildid. Rääkisin asukohast, ajaloost, keelest, loodusest, inimestest, toidust, laulu- ja tantsupeost ning jaanipäevast. Taas promosin täiega musta leiba. Lahkudes lehvitasin ja naeratasin ning kuulsin rahulolutundega, kuidas mu selja taga hakati sosistama-piiksuma „Kui nunnu“ ja muud sellist XD
***
Kuna oli neljapäev, siis koristasin.
Õhtul vaatasin jaapani draamat SP ehk Security Police ning leidsin, et selle peategelane on vägagi esteetiliselt vaadeldav. Yum-yum, lookin' pretty fine, Okada Junichi.


19. november

Ootasin põnevusega Smile’i ühispidu. Sain Mamaga igaks juhuks enne selle algust kooli värva ees kokku, kuna kartsin ära eksida. Kokkusaamine oli mõeldud Smile’is olevate esimese aasta üliõpilastele, seega tehniliselt sobisin ka mina sinna. Kokku tuli 18 inimest, pidasime üritust ühe koolisöökla teisel korrusel. Väga lahe oli, et meile oli sööklast ka toitlustus organiseeritud. Täisvärk: imoni-supp, salatid, lihavalikud, yakisoba, juustud-vorstid ja muudki veel. Panime teisipäeval ostetud joogid ka sinna juurde ja kokku tuligi üks korralik pidu. Kartsin natuke, et inimesed võõrastavad mind või et ma nende hulka ei sobitu, kuid mul oli väga lõbus. Meie lauas istusid kaks meganaljakat tüüpi (üks neist oli ka ringi asejuht), kes terve õhtu oma humoorikaid stseene esitasid. Kõik naersid, kõht kõveras, mõnedel tüdrukutel voolasid isegi pisarad. No tõelised koomikud, nad ei kartnud lolli mängida ja veidraid nägusid teha. Kõige paremini jäi mulle meelde krabi-nali. See seisnes selles, et tüübid tulid naerdes ja hakkasid nagu käeplaksu lööma üksteisele, kuid viimasel hetkel muutsid käe suunda, nii et kaks ristatud kätt moodustasid krabi kujutise ja pöördusid surmtõsiselt publiku poole. Helis oleks see umbes nii: „Ahahahaa--…krabi.“
Eno näeb aina parem välja. Näib, nagu muutuks ta iga korraga, mil teda näen, lahedamaks. Mul on tunne, et temast võib Zacki asemel (sest ta käib nüüd Sujiga, aga sellest pole midagi hullu) saada üks kandidaat. Aga ma kardan jälle, et ta on minu jaoks liiga „kõrge“ eesmärk, ei tea, kas tahan asjatult loota. Raudselt on ta liiga lahe minu jaoks.


20. november

LÕPUKS OMETI sain näha pingviine!!!
Alustasime Mieke ja tuutor-Ayumiga kell kolmveerand üheksa sõitu Sendai poole. Kokku võttis see aega umbes tunni, vahe Yamagataga oli selge juba linna äärele jõudes. See oli tõesti suurem, metropoliitsem koht. Jaama juures bussi pealt maha tulles ehmatas mind veidi inimeste rohkus tänavatel. Ei tea, kuidas ma siis Tokyos veel hakkama peaks saama XD
Igatahes…päeva põhieesmärk oli käia Yagiyama loomaaias. Tundsin meeletut rõõmu ja ärevust, kui lõpuks loomaaiaväravatest sisse kõndisime. Ja seal, sissepääsu vastas nad olidki! Särasilmil hakkasin kiiresti nende poole kõndima. Veidi aja pärast ütles Mieke, et ma võin vabalt sinna joosta, nad ei pane pahaks. Eks ma siis jooksingi pingviinide juurde.
Nad olid nii ilusad…täiesti kirjeldamatu tunne oli ühte oma lemmikloomadest elusuuruses näha. Nende ala oli üpris pisike, kuid tundus, et neid see väga ei häiri.
Vahtisin neid umbes 15 minutit järjest, kuni meenus, et teised tahavad vast edasi ka minna XD
Kokku veetsime loomaaias 3-4 tundi, kõndisime selle põhjalikult läbi ja jõudsime ka vahepeal lõunat süüa. Sellesse loomaaeda võis tulla ka piknikku pidama, nägime ühe mäe otsas lagedamal alal mitmeid peresid linade peal istumas. Yagiyama ala oli Tallinna loomaaia omast väiksem, kuid nägin seal mitmeid loomi esimest korda. Kaelkirjakud meeldisid mulle vist pingviinide järel kõige enam. Lisaks jäid meelde elevandid, pesukarud, punased pandad, tiiger ja mingi lahe kongus nokaga lind. India elevant tegi mingit eriti omapärast tantsu või aeroobikaharjutust, tammus pidevalt ühelt jalalt teisele, tõstis ja kõverdas neid. Üks kollase-musta vöödiline pisike madu oli ka lahe, ta libistas end meie tuleku puhul lihtsalt vertikaalseina pidi üles. Muljetavaldav.
Tegelikult käisin ma pingviinide juures kokku umbes 3 korda. Ootasime ära ka söötmisaja, mil üks vanamees neile kalu andma tuli. Üks pingviin oli ühest silmast pime ja temale pidi söötja erilist tähelepanu pöörama. Veider oli see, et kõik pingviinid läksid pärast toitmist kohe ujuma. Arutlesime, et nad vist pole kuulnud sellest, et täis kõhuga ei tohi vette minna.
Ahjaa! Loomaaias kohtasime veel ühte elukat: Doraemoni! XD See on jaapanis üpris vana ja siiamaani väga populaarse laste-anime nimitegelane, sinise kassi moodi robot. Mieke fännab teda hullult ja kui leidsime hiigelsuure Doraemoni, kelle sisse sai ronida mingit mängu mängima, siis pidime loomulikult ronima ka sellest osa saama. Nüüd oli Mieke see, kelle silmad särasid.
Pärast käisime Sendai jaama lähedal natuke ringi ning Ayumi viis mind „Animate“-nimelisse anime/manga/cosplay poodi. Seisin ja ahhetasin kogu seda lahedust nähes, ainus miinus oli see, et Animate asus kalapoe kohal ja kalalõhna oli igal pool. Otsisin tegelikult cosplay-kostüümi, aga lahkusin poest hoopis Zombie-Loan’i ja Pandora Hearts’i artbookidega, mida olen umbes poolteist aastat juba endale osta tahtnud. Edasi suundusime tavalisse ostukeskusse, kuid rahakotti ma sealt endale kahjuks ei leidnud.
Tagasi Yamagatasse jõudsime umbes pool seitse. Kaua me puhkust ei saanud, kuna kell 7 läksime juba kambaga välja izakayasse (söögi- ja joogikoht, rohkem küll seda viimast). Tellisime kõik erinevaid asju ning jagasime neid hiljem. Jõin mingit mustika-mee-saket-ja-sooda-kokteili, mis maitses päris hästi.
Õhtu lõpetuseks istusime ühika külalistetoas ja jagasime arvet. Zack tõi oma toast suure mündikausi, kust ta hakkas peenraha kokku lugema ning sai seetõttu hüüdnime „vanamees“ XD


21. november

Otsustasin täna esimest korda minna Max Value supermarketisse, mis asub teisel pool jaamahoonet. Hommikul õppisin veidi ning kell 2 suundusime Miekega sinnapoole. Eksisime teel ka S-PALi (kus proovisin uuesti ilusat beežikat lehvikestega mantlit ja sain väikse juuksekübara), kuid lõpuks jõudsime siiski oma põhisihtkohta. Mieke veenis mind oma kõrge kontsaga saapaid kandma, seetõttu oli tagasitee raskete kottidega veidi vaevaline. Aga taas tõi päikse mu päeva kahe jaapani tüdruku kommentaar, mille nad omavahel salaja vahetasid, kui minust möödnud olid – „Kaunitar.“ =D
[Muide, olen vist oma jalgrattavõtme asetanud tundmatusse kohta.]
Hiljem rääkisin veidi vanematega skype’s ning õhtul pidasime Mieke ja Kikoga pidžaamapidu. Vaatasime nagu kord ja kohus mingit naistefilmi (valituks osutus „Seks ja linn“), sõime magusat, jõime vahukommidega kaetud kakaod, punusime üksteisele patse, rääkisime naistejutte ja värvisime küüsi. Väga kordaläinud õhtu, ütleks ma. Lahkusin sealt peatäie pisikeste patsidega, kuna M&K tahtsid mind lokiliseks teha.

***

Hetkemuusika:

Hatsune Miku - "Last Night, Good Night"

Hmm. Selle laulu üks video on lihtsalt megailus, ma jäin suu ammuli vaatama seda, kui esimest korda nägin. Nendel pealtnäha mehaanilistel, kuid ideaalselt sujuvalt liikuvatel koi-kaladel seal alguses on mingi täiesti oma maagia. Ja laul...alguses arvasin ma, et kõrged kohad hakkavad mind häirima, aga tuleb välja, et mulle hakkab see lugu enam ja enam meeldima.
Tõesti selline...natuke unelaulu-moodi, aga siiski piisavalt jõuline. Ma ei mäleta miks, aga ühe kuulamise ajal tulid selle laulu ja mingi teise mõtte/mälestuse koosmõjul isegi külmavärinad ja pisarad.

Last Night, Good Night
Last Night, Good Night
Even if my voice will fade someday, this melody will surely last

Oyasumi, my darlings.

Mirju | serenato says:
Tsukuba on kuskil londoni lähedal, eks?
geku 「.just breathe.」 says:
You mean Tokyo?
Mirju | serenato says:
Oi kurat
geku 「.just breathe.」 says:
...
Mirju | serenato says:
Ma ei tea, mis vägi pani mind london kirjutama XD
geku 「.just breathe.」 says:
I don't even
xD
epic typo
Mirju | serenato says:
*veereb põrandal naeru käes*
geku 「.just breathe.」 says:
täitsa sooda ikka xD
Mirju | serenato says:
Issand, MIKS ma london kirjutasin
geku 「.just breathe.」 says:
xD
oeh, I love you
Mirju | serenato says:
mina sind ka
aga küsimus jääb samaks, v.a linna nimi

***

See oli mu päeva tipphetk.

Viimane osa jaapani peres viibitud ajast (10.-13 november). Ilmselt hakkan nüüdsest natuke lühemalt kirjutama.

10. november

Hommikul sadas vihma ja päike paistis, kuid vikerkaart kuskil kahjuks ei silmanud. Aga hommikul kooliteel kuulatud „Feelin’ Good“ ja „Follow Me“ sobisid nagu rusikas silmaauku minu rõõmsale meeleoluga.
Sõime koos Kiko ja Miekega lõunaks Mieke tehtud riisipalle, millele ta oli ka näod joonistanud. Istusime ühes raamatukogu ühisruumis, vahepeal läksin ma teise lauda istuma, kui laagri-Manami tuli mulle lastelaargi päevaplaani seletama.
Kuna lapsed peavad meiega viibitud aja jooksul ka midagi õppima, otsustati teha keskkonnaga seotud teemaks, mille kohta nad uusi teadmisi saavad, ilm. Mina pean mõtlema välja midagi eesti ilma kohta, koostama 5 küsimust ja valmistama ette ka veidi infot happevihmade kohta. Zack ei jõudnudki meie juurde, kuna oli kohtumise ära unustanud.
Esimesel päeval on plaanis kohalejõudmine, päevamatk lumes (mille jaoks pean laenama spetsiaalse ülikonna ja saapad) ning õhtul teeme ka öömatka. Teisel päeval õpivad lapsed ilma kohta ning me teeme neile seiklusmängu erinevate mandrite kliima teemal. Õhtul ilmselt tutvustame oma riiki, selle mänge, tantse ja laule.
Võrkpallitund oli seekord veel parem kui tavaliselt, sest avastasin hea servimisenipi (ja sain sellega 4 punkti järjest…eks kõik olid üllatunud, et mul need välja tulid XD). Meie võistkond küll kaotas mõlemad mängud, aga vähemalt sain ise paar head käiku teha.
Yu-sensei tunniga käisime Zao onsenis(kuumaveeallikas), mille jaoks sõitsime umbes 40 minutit kuskilt mäest üles, pea hakkas ringi käima sellest käänulisest teest. Ümberringi oli udu, me sõitsime pisikese mikrobussiga ja tegime nalja, et see on väga hea alguspunkt mõnele õudusfilmisüžeele. Kamp vahetusõpilasi satub ohtlikul mägiteel hoopis hirmsamatesse sündmustesse... XD
Leppisime Amberiga kokku, et ta teeb järgmisel kolmapäeval minu köögis meile pastat. Nämm.
Onsen ise oli seest väga kena, fancy isegi, fuajees troonis suur kamin. Minu hämmastuseks tuli tüdrukutest kuumaveeallikasse sisse kaasa ainult 5: mina, Amber, Suji, Bun Sena ja Jinny (viimased kaks on Tai tüdrukud). Yu-sensei oli ühe oma naistuttava kutsunud kaasa meile õiget onseniskäimist õpetama, kuna ta ise seda teha ei saanud (sest mehed naiste poolele sisse ei saa XD).
Õnneks oli sellel onsenil nii väli- kui siseallika võimalus. Väljas oli megakülm (seal sadas isegi veidi lund!), kuid vees oli soe. Megamõnus oli seal liguneda ja sulfuriaurudest kollase kihi saanud kividesse varvastega auke uuristada. Muidugi olid poisid teisel pool eraldusseina ja loomulikult oli Jacekil vaja nalja teha, et sein paistab läbi.
Pärast tegime salaja onsenis pilti ka, kuna seal olime ainult meie ja tahtsime kõik pilte teha. Kahjuks ei jäänud udu tõttu ilusast ümbrusest eriti midagi piltide peale, kuid vähemalt meie teame, kui kaunis see oli. Onseni pearuum oli aurava veega sise-vann/bassein, seinte ääres seisid dušid, pesemisvahendid ja pingid. Alguses tundus vesi väga kuum, kuid hiljem harjusime selle mõnusa soojusega ära ja ei soovinud üldse enam välja tulla XD Õue saime minna ühest metalltrepist, mis viis terrassitaolisesse kohta, kus asusid kivi sisse raiutud kaks basseini. Need polnud üldse sügavad, saime seal sees istudes vaevalt oma õlad vee alla jätta. Vabast loodusest lahutas meid vaid rõdupiire, selle taga oli langus alla orgu, sügislehtedega kaetud puud ja aeglaselt langev esimene lumi/lörts. Vaatepilt oleks ilma uduta veel kaunim olnud, kuid ka see atmosfäär sobis. Sügisähmasus, värvilised lehed ja kuum onsenivesi.
Min värvis oma juuksed pruunikaks. Eelmine (must) variant oli minu meelest parem, aga see on ka päris hea. Ahjaa…ilmselt langeb üks minu kolmest kandidaadist varsti ära.
Õhtul sõime karririisi.


11. november

Läksin hommikul jälle ühikasse, et paar tundi magada.
Kell 12 saime acapella-ringi oma grupiga (mille nimeks on nüüd ametlikult [I LOHAS.] XD) kokku, et repertuaari arutada. Panime paika ühe laulu, mida järgmine kord (teisipäeval 16.30) harjutama hakkame: minu soovitatud „And So It Goes“. Sellele peab bassi-osa juurde tegema, mõtlesin pakkuda emmet selleks, aga neil on siin ka inimesi, kes seda teha oskavad. 19. novembril on meil bändiga nomikai või midagi sarnast. Siiamaani on mulle meie grupikese liikmed (Eno, Cherry, Mama ja Gusson) sümpaatsed ja toredad tundnud, loodan, et see ka jätkub.
Pärast seda pidin minema uuesti koju tagasi. Kui peaaegu kooli väravate juurde olin jõudnud, sõitis mulle äkitselt kõrvale Jacek, kes oma tervitusega mind niimoodi ehmatas, et valjusti kiljatasin. Ta ise muidugi naeris, oli uhke ja ütles, et see pidigi niimoodi minema. Rääkisin talle, et ma nägin teda unes (ta muidugi arvas, et see oli selle mõjul, et ta mulle eile oma onseni-pilte näitas XD), kus ta oli miskipärast kurb ja ma tahtsin teda lohutada. Seepeale märkis ta, et on hea, et ma tema eest ka unes hoolitseda püüan.
Kõndisin rahulikult bussipeatusesse, mõtlesin, et sellest tuleb üks rahulik päev. Päris nii ei läinud. Olime bussiga umbes pool teed sõitnud ja peaaegu Yamagata jaama juures, kui äkki buss keset teed järsult seisma jäi ning juht välja tõttas. Ajasime kaelad õieli, et aru saada, mis toimub. Selgus, et bussile oli tagant otsa sõidetud ja edasi see enam ei lähe. Istusime ja ootasime. Kokku oli 5 sõitjat…mina ja neli algkoolilast XD
Meil küsiti nimesid ja telefoninumbreid (ja ka aadressi, aga võõrustajapere oma ma ei teadnud ja kirjutasin lihtsalt bussipeatuse nime XD) ning pidime umbes 20 minutit ootama. Saime täpselt järgmise (või hoopis asendus-)bussi peale, ronisime riburadapidi katkisest välja ning bussijuht eskortis meid uue juurde.
Vaevalt olin ma aga maha istunud, kui märkasin, et midagi väga olulist on puudu: ma olin oma head soojad kindad eelmisesse bussi! Kirusin end mõttes ja lootsin, et kuna ma nagunii bussijuhile oma telefoninumbri andsin, siis äkki leiab ta need ja annab mulle teada. Lõpp-peatuses küsisin igaks juhuks ka sellelt bussijuhilt, mida ma tegema peaks. Ta ütles, et kõik unustatud asjad viiakse lähimasse leiupunkti ning sealt võin ma kindad kätte saada. Igaks juhuks kirjutasin ka talle oma telefoninumbri, et leidmise korral mulle teada antaks.
Selleks hetkeks oli juba veidi parem tunne, mp3-st algas just SHINee „Luficer“ ja tuju tõusis veelgi. Ja mina veel mõtlesin, et tuleb igav pärastlõuna.
Kodus õppisime koos Otomega veidi, siis vaatasime Hana Yori Dango korea versiooni ning õhtul suundusin odavasse raamatupoodi Book-Off. Isa pidi nagunii Ryoma ja Kotone inglise keele tundi viima ja Otome peale võtma, ma läksin lihtsalt kaasa. Lõpuks jõudsime Otome ja Kanoniga poodi…mis oli nagu unistus. Mangad (vaid 1 kord kasutatud) maksid umbes 105 jeeni, st umbes 14 krooni. Olin ekstaasis ja käisin läbi kõik riiulid. Kokkuvõtteks veetsime seal umbes tunni ning selle aja jooksul suutsin leida väga palju oma lemmikuid, mille ma oleks saanud täiskollektsioonidena. Kartsin aga, et mul ei ole hetkel võimalust nii palju kaasa tassida (kuid ilmselt hangin need millalgi ikka ning mul läheb veel ühte kohvrit vaja XD) ning otsustasin 8 manga kasuks. Sain endale täieliku „Fairy Cube“i ning veel puudu olevad „Matantei Loki Ragnaroki“ osad. Kojuminekuni oli jäänud veel vaid paar minutit, kui tõmbasin juhuslikult riiulist välja „Samurai Deeper Kyo“ artbooki. Otsustasin paari hetkega, et võtan ka selle, kuna see nägi lihtsalt nii hea välja. Hind oli originaalhinnast poole odavam, st 900 jeeni, mis on umbes ühe manga hind Eestis. Money well spent, ütleks ma.
Õues oli päris külm, mu väiksed õed lõdisesid täitsa. Mässisin oma suure salli neile kahele ümber ja nii jõudsime lõpuks auto juurde, kus isa meid ootas.
Õhtusöögiks tegime nabe’t ehk laua keskel potis keedetavat paja-supi taolist asja. See sisaldas kapsast, hakklihapalle (mida ma ise ka vormida sain!) ning mingeid kahtlaseid läbipaistvate nuudlite taolisi asju (kuid mis seletuse järgi olid hoopis taimsed). Nägi hullult kahtlane välja, aga maitses hästi.
Pärast tehti veel mingit riisirooga ülejäänud puljongi sees.
Isa pakkus mulle taas neid kokteilitaolisi purgijooke, ema märkis, et isal on hullult hea meel, et tal on keegi, kellega koos ta saab õlut juua XD
Sellesse peresse sattumine on tõesti täistabamus. Ka neile ei meeldi kellelegi tomatid. Ja Kotonega rääkisime õhtusöögilauas pikalt „Pandora Hearts“ist.
Muide, veel üks tore asi on see, et ema töötab postkontoris. Ta ütles, et kui mul on vaja mingeid kirju või pakke saata, võin rahulikult tema poole pöörduda.
Paaril õhtul olen enne magamaminekut tundnud kohutavat koduigatsust. Ma ei mäleta, kelle peale ma täpselt mõtlema hakkasin, aga see kurbusehetk on selgelt meeles.


12. november

Hommikul käisime Otome ja Kanoni koolis näidendeid ja kontserte vaatamas. Kuna selline suurem sügisfestivali-taoline asi toimub vaid kord aastas, tõdesime jälle, et olin tulnud pere juurde väga õigel ajal.
Enne minekut närveerisin natuke, kuna kartsin, et tavalises koolis jõllitavad kõik mind veel hullemini kui tavaliselt. Arvasin, et torkan liiga silma, aga selgus, et kõigil vanematel jätkus silmi vaid oma laste jaoks ning mind ei pandud (vist) eriti tähele. Ema ja isa tutvustasid mind küll suvalistele ettejäävatele õpetajatele ja särasid uhkusest („Jah, meie pikka aega välismaal viibinud tütar saabus lõpuks koju!“ XD)
Kogu etteaste algas ühislauluga. Suurem osa saali oli pisikesi jaapanlasi täis (klassid 1-6), kes kõik tahtsid hullult esineda ja oma vanematele õpitud laule/tantse/muud põnevat näidata. Kuna lapsi oli kokku ülipalju, tehti etteasteid kas mitmes jaos või oli osatäitjaid tavalisest rohkem. Päris naljakaid ja lahedaid kavasid oli ette valmistatud. Teine klass tegi Halloweeni-koletiste peo teemalise näidendi, lõpuks tantsiti koos koletiste-tantsu Arashi loo „Monster“ järgi (mille ma kohe esimeste taktide peale ära tundsin ja särasilmil emale seletasin, et see on ju Arashi laul XD) Neljas klass (vist) tegi paar tantsu ja laulu, esimene klass etendas näidendit sellest, kuidas mäed omavahel kaklema läksid (ja metsaloomadel sellest siiber sai) ning kuues klass tantsis-laulis ka midagi. Otome klass (kolmas) oli ära õppinud pika ja raske traditsioonilise tantsu, kõik olid riietatud tumedasse ning neil olid värvilised paelad pea ümber. Tantsiti koos mingite kõlisevate pillidega, lapsed olid tõesti tublid, et nii pika tantsu (umbes 5-6 minutit järjest) jaksasid ära teha.
Kanoni klass (viies) oli ette valmistanud näidendi Momotarost. See on jaapani muinasjutt, mis räägib poisist, kes leitakse virsiku seest ning kes hiljem rändab sarvikute saarele ning saab suureks kangelaseks. Konks oli selles, et seekord oli lugu inglise keeles. Muidugi kasutati ainult kõige lihtsamaid väljendeid ja kui ma poleks varem Kanoni stsenaariumit lugenud, poleks ma ilmselt ka osadest lausetest aru saanud. Palju nalja sai sellega, et kõiki osatäitjaid oli umbes kolm korda rohkem kui peaks. Näiteks hüppas virsiku seest välja ühe Momotaro asemel kolm, vanaemasid oli kuus, kolme sarviku asemel oli neid vähemalt kuusteist jne. Ilmselt olid lapsed just õppinud viisakalt tervitamist, kuna Momotaro läks ka sarvikute juurde jutuga „Hi, my name is Momotaro. How are you,“ mille peale vastati „I’m fine, thank you. And you?“ Irvitasime perega juba ette kodus kuuldud stseeni üle, kus Momotaro jonnib, et tahab minna sarvikute saarele, aga vanaisa-vanaema ei taha teda lasta. Lõpuks trambivad vihased momotarod juba jalgu ja neil lubatakse minna. Hetkega on nad jälle rõõmsad ja hüüavad vanaemale-isale „Thank you, bye-bye =)“ XD
Kuna ma pidin loengusse jõudma, läksime veidi enne lõppu ära ja sõime McDonaldsis lõunat. Pärast viis isa mu kooli.
Kanjitest läks sellel nädalal päris rahulikult, tunni lõpus tuli Yokozawa-sensei mult eelmise laupäeva kõnevõistluse-värgi pärast vabandust paluma. Kuulamistunni sõnadetöös ei tulnud 1 sõna meelde. Lõpetasime „Shall we dansu“ filmi ära, mulle väga meeldis.
Kahjuks ei jõudnud ma acapella-ringi Smile sügiskontserdile kontserdile, kuna ootasin, et isa mulle järgi tuleks. Õppisin veidi raamatukogus.
Tulime korraks koju, käisime Yamazawa supermarketiga samas majas leiubüroos mu kinnastel (mille ma eelmisel päeval bussi unustasin) järel ja sõitsime siis lastega kõigepealt UNIQLO-nimelisse odavasse riietepoodi. Sealt sain karvased kõrvaklapid, sooja pehme džempri ja sooja pidžaama/toariietuse ning jätsin meelde ka ühed ilusad nahkkindad. Pärast suundusime purikurasse ehk jaapani foto-putkasse, kus sai teha igasuguse tilu-liluga kaunistatud väikseid pildikesi (lapsed läksid kaunistuste pärast natuke kisklema, kuna kõik tahtsid ise pilte ilustada). Lõpuks jõudsime näljaste ja väsinutena ühte söögikohta. Sain rikkaliku õhtusöögi tempura, udoni, riisi ja muude värkidega. Õndsus.
Kuna oli homestay-programmi viimane õhtu, andsin koju jõudes perele ka kingid üle. Nad rõõmustasid väga kalendrite ja šokolaadi üle, lisaks selgus, et köögimagnet ja võinuga läksid kümnesse, sest ema kogub erinevate maade magneteid ja võinugasid. Ta ei suutnud ära imestada, kuidas ma küll tema hobisid teadsin.
Sain veel viimast korda vannis mõnuleda ja enne magamaminekut mängisime lastega koos ka kaarte. See oli tõesti lõbus (kuigi me lõpuks juba rampväsinud olime), mulle öeldi, et uusaastal mängitakse ka erinevaid mänge ja kutsuti mind siis ka külla.


13. november

Hommikul suundusime Kotone&Ryoma kooli mochi-tegemisele. Läksime ema, Kanoni ja Otomega kella poole 11-ks sinna, sain garderoobis jalga kooli spetsiaalsed sussid.
Seekord pabistasin isegi rohkem kui Otome&Kanoni kooli minnes, kuna vanemate laste ees olla oli kuidagi teistmoodi. Seekord tundsin täitsa kindlalt, et kõik vaatasid mind, isegi Otome märkis seda itsitades, kui me võimla uksest sisse astusime. Pmst olin seal kohal mina ja aulatäis jaapanlasi, suurem osa neist põhikooliõpilased. Oh rõõmu.
Minu pettumuseks selgus, et ise me mochit teha ei saagi. Mehed spetsiaalses riietuses (sinised õhukesed kimonod, peapaelad, all mingi pikk valge aluspesu) tampisid pikkade pulkadega suure tõrre sisse asetatud mochi-kamakat, et seda pehmeks ja venivaks muuta. Kogu ettevõtmist saatsid traditsiooniline vanamehe-laul, suured taiko-trummid ja temaatilised hüüded. Istusime Kotone klassi juures põrandale pandud mattidel nagu piknikul. Tampimisele järgnesid kooli juhtkonna kõned ning tänukirjade jagamised õpilastele (kõik vanemad olid oma lastele kirjutanud motivatsiooni- ja heade soovide kirjad eelseisvaks eksamiperioodiks). Alles pärast neid saime minna tambitud mochist tehtud väikseid koogikesi võtma. Kõik pidid järjekorda võtma ning meile jagati kolme erinevat sorti mochit – anko (magus oapasta), natto (kleepuvad fermenteeritud oad) ja kinako (mingi beeži jahu moodi asi) mochi. Igaks juhuks jätsi natto-variandi seekord söömata. Pidevalt tundsin endal kellegi pilku, eks mind uudistati nagu eksootilist looma. Ryoma ja Kotone said pärast mind natuke oma sõpradele ka tutvustada.
Ema ja Kanon ei saanud kogu üritusele lõpuni jääda, vaid pidid minema Yamagata telejaama. Seal toimus üle Yamagata prefektuuriline põhikooliõpilaste kõnevõistlus, kuhu finalistide hulka (10 last!) ka Kanon valitud oli.
Meie sõitsime pärast mochi-värki korraks koju, tõstsime mu kohvrid peale ja sõitsime ka telejaama Kanonile pöialt hoidma. Sattusin täitsa ootamatult telekasse, kuna võistlusest tehti ka saade, mis pidi järgmisel nädalal eetrisse minema. Jõudsime stuudiosse viimaste seas (jälle vaadati mind nagu imeelukat), aga mulle, Kotonele ja Ryomale leiti koht esireas, täpselt. Vat kus lops.
Salvestus kestis päris kaua. Kõigil osalejatel olid head kõned ja ladus esitus, mu süda kloppis Kanoni kõne ajal ikka korralikult, elasin talle kogu hingest kaasa. Peaauhinna võitis üks veerand-austraallasest tüdruk (kellel oli ülinunnu riietus, oleks tahtnud ta koju klaaskappi panna omale), peale tema tõsteti esile veel 3 poissi (kellest esimene rääkis jaapani matsurite võimest inimeste südameid üheks liita, teine pajatas isa korraldatud kunstinäitusest saadud võimsast elamusest, lisaks anti üks eriauhind poisile, kes rääkis oma super-vanaisast). Vaheajal rääkisin R&K-le eesti eksamisüsteemist. Pärast sai kogu publik saate sponsoritelt mahlapakikesi, jee.
Lõpuks sõitsid kõik peale ema minema (kuna Otomel ja Kanonil oli muusikali-katsed), Otome veel nuttis autos. Üritasime teda lohutada sellega, et ma ei kao veel kuskile, saan neile veel pikka aega külla tulla.
Ema viis mind ühikasse, kallistasime ja lubasime, et teeme millalgi koos midagi (mul on juba kutseid onseni-külastuseks, uusaastaks, hanamiks, disneylandi minekuks, erinevateks matsurideks ja paljuks muuks).
Ühikasse jõudes oli kõht hullult tühi. Mõtlesin õudusega, et pean üksi oma suure raske kohvri kolmandale korrusele tassima, kuid siis saabus Suur Nick nagu päästeingel, tõstis mu hiigelkohvri ilma erilise vaevata pea kohale / õlgadele ja kõndis sellega koos trepist üles.
Päeva jooksul jõudsime veel Kiko ja Miekega kummikuid ostma minna. Esmalt sõitsime ratastega (pimedas, ma kartsin natuke) pesapalli-keskuse juurde ja mängisime seal 4-5 mängu. Siin on pesapall üldse meeletult populaarne. Keskuses kehtis kaardisüsteem, ühe kaardi peal võis olla kuni 20 mängu, igas mängus sai 20 palli. Pidin minema võrguga kaetud alasse ning üritama kurikaga pihta saada saali teises otsas olevast august välja sööstvatele pallidele. See oli minu esimene kord ja enamus ajast keerutasin lihtsalt ringi, aga kokkuvõtteks sain isegi mõnele korralikult pihta. Edasi suundusime Jusco juurde kingapoodi, kust Kiko sai talvesaapad ja mina pikad mustad kummikud.
Lõpetasime „Gasto“ nimelises söögikohas, kus pakuti odavat ja maitsvat toitu. Võtsin vürtsika krevetipasta, caesari-salati ja nii palju juua, kui tahtsin. Kiko sõi magustoiduks jäätise ja maasikamoosiga pannkooke.
Tagasisõit oli veidi vaevaline (konsumeeritud toidukoguse tõttu), aga vähemalt ei jäänud ma nii hullusti maha kui minnes. Hirmutav on ikka pimedas sõita, olgugi et mul oli pisike rattatuli.
Õhtul vaatasime koos Jaceki, Zacki, Suji, Kiko, Anne ja Sashaga filmi. Alguses pidi selleks olema „Saag III“, aga kuna selgus, et see on poolakeelse pealelugemisega, pidime uue valima. Võtsime õudusfilmi „The Happening“, mis oli kohati ikka päris hirmus, kiljusime ja ahhetasime tüdrukutega rohkem kui küll. Poisid seevastu ei paistnud üldse loksutatud olevat.
Enne magamaminekut võtsin ette ka raske töö: pakkisin kohvri lahti.

***

Hetkemuusika:
SHINee "SHINee Girl" - mõnus tantsulugu, armastan selle refrääni =D


Olete mulle kallid.