Teisel pool mind

Ristirahvas, rõõmusta! Staarvahetusõpilane Jaapanist jagab teiega taas oma põnevat elu. Või midagi sellist.

Eelmise postituse päeval jõudis kohale väga tähtis humanitaarabipakk, mis sisaldas kummikarusid ning üllatuslikult ka hapusid Skittles'i komme ja kolm MTG boosterit uuest sarjast "Khans of Tarkir". Ma vist tegin väga rahulolevale hülgele sarnanevaid häälitsusi, kui selle paki avasin.

Järgmisel päeval tegime kultuuritunnis Nankin Tamasudaret ehk ühte Jaapani traditsioonilist tänavakunsti-performance'it. Kõigepeal näitas selle kunsti meister Miura-san meile Kyotos toimunud ajalooliste kostüümide paraadi pilte ja seletas, mis kust ajastust pärit on ja mina tõlkisin inglise keelde tema juttu. Teine pool loengust oli pühendatud Jaapani erinevatele tänavakunstiliikidele, millest mõned olid loodud raha teenimiseks, mõned ostjate meelitamiseks. Meie proovisime kahte, nankin-tamasudaret ehk bambusmati erinevateks kujunditeks tegemise kunsti ning kepi otsas taldriku keerutamist. Kuna olin umbes miljon korda näinud Jacekit seda tegemas, siis polnud esimesel minu jaoks väga wow-efekti, samas sain seda esmakordselt ka ise proovida.
Kuna aega oli vähe, siis õppisime ainult nelja kujundit: pühamuväravat, vikerkaaresilda, Buddha aupaistet ja kalaõnge. Mul tulid kujundid päris hästi välja, mõtlesin, et peaks endalegi selle bambusmati ostma. Samas ei tea, kas mul oleks aega seda kunsti nii palju õppida.
Kepi otsas taldriku keerutamine oli juba palju raskem, kuigi taldrikud olid seest koonusekujulised. Tõesti oli keeruline seda pöörlema saada, mul kukkus taldrik kogu aeg enne maha, proovisin kõigepealt peenikese pajuvitsa sarnase ja hiljem toekama pulga taoliste tokkidega. Õnneks kroonis mu pingutusi lõpuks edu, kokkuvõtteks sain kaks korda oma taldriku õigesti pöörlema.


7. novembril oli eriline päev, kuna minu eelmise korra vahetusõpilas-sõber Sasha (Venemaalt Burjaadi rahva hulgast) tuli Yamagatasse külla. Ta pole nende nelja aastaga üldse muutunud, ikka sama rõõmsameelne, entusiastlik ja sõbralik. Niiiii tore oli teda jälle näha. Ta on nüüd Tohoku ülikoolis magistriõppes kirjanduse erialal, aga ta kahtleb, kas suudab lõpetada, sest kõik on nii raske. Pärast õhtust pidu, kus Sasha ettekande pidas, tahtsin ta meile koju külla kutsuda, aga tuli välja, et ettekannete tegijatele oli ette nähtud mingi õhtusöök õpetajatega. Sasha küsis, kas ma ei saaks ka tulla, aga Tomomi-san ütles, et kahjuks mitte. Ega's midagi, ütlesin talle, et ta pärast Mr. Donutsi juurde tuleks ja lubasin ta sealt enda juurde tuua. Sõitsin rattaga koju, kuid kodus avastasin, et nii Yu-sensei kui Sasha olid mulle helistanud, nähtavasti jättis üks inimene tulemata, nii et ma oleks ikkagi saanud minna õhtusöögile...oh well. Selle asemel jõudsin kodus natuke edasi kirjutada oma tõlketööd.
Umbes kolmveerand üheksa paiku otsustasin minna hilist lõunat tegema endale, aga poole pealt helistas Sasha, et ta on juba kohal. Eks ma siis tõin ta meile kööki ja ta sai vaadata, kuidas ma hakklihakastet ja spagette teen. Õnneks oli veel inimesi köögis, Hitomi, Alex ja hiljem ka Semi tegelesid temaga piisavalt, nii et ma ise sain söögi ilusti valmis.
Üldiselt sai Sasha mu majakaaslastega väga hästi läbi, mis oli kergenduseks. Vahepeal aasiti üksteist küll korralikult, eriti sellel teemal, et Sasha näeb aasialaste moodi välja ning keegi ei suutnud ära arvata, kust ta pärit on. Alexiga said nad vabalt vene keeles rääkida vahepeal ja mulle jõudis alles nüüd kohale, et neil on sama nimi - Aleksander XD
Pärast sööki mängisime Semi tutvustatud kaardimängu, mis oli pmst lihtsalt UNO üks versioon, asi läks väga intensiivseks ikka, lõpuks kaotasin ma esimese mängu haledalt. Aga vähemalt oli lõbus. Semile tulid järgemööda mängu käigus mingid uued reeglid meelde, täiega naljakas oli, Sasha süüdistas teda mängu kallutamises enda kasuks.
Ja siis tuli teistel mõte minna öökubisse. Sasha pidi alguses oma sõbra juurde ööseks minema, aga kuna ta nagunii meie kultuuritunniga homme Yamadera mägitemplisse tulema pidi, mõtlesime, et oleks lihtsam kui ta saaks meile jääda. Youko tuba on nagunii vaba, meil on matte ja magamiskotte üle. Lõpuks oligi nii, et mina läksin oma tõlketöö kallale ja teised suundusid klubisse. Öösel tegin koos teistega Sashale veel voodi valmis Youko tuppa...see oli tõeline ühis-saavutus, lõpuks seisis vist kolmveerand majaelanikest seal toas.


8. novembri hommikul oli meid rongijaamas kokku päris palju, ka Edgar ja mõned jaapanlased IF-ringist olid kaasa tulnud. Yamadera tähendabki tõlkes mägitemplit ja see oli täpselt nii kaunis, nagu mäletasin, võib-olla kaunimgi, sest eelmisel korral polnud nii palju värvilisi lehti küll näha. Yu-sensei jagas meid rühmadeks ja pärast grupipiltide tegemist võisimegi ronima hakata, tee peale jäid müügiletid, kust mõned inimesed mingeid rasvaseid pallikesi ostsid.
Ronimine oli päris korralik trenn, mul oli nagu meeles, et kokku on tipuni 1000 astet, aga siis ütles keegi, et neid on ainult 640. Ei teagi, kas see teadmine tegi rõõmsaks või mitte.
Mõned puud olid juba pooleldi raagus, aga nägid ka väga kunstipärased välja. Õnneks polnud väga suured rahvamassid sel päeval ronima tulnud, küll aga oli üllatavalt palju välismaalasi. Ilm oli päikseline, mul hakkas oma sooja mantliga isegi palav. Vaated ülevalt väikestelt vaateplatvormidelt ümbritsevatele mägedele ja metsadele olid hingematvad. Üldse oli tunne, et ükskõik kuhupoole pöörad, avaneb imeilus maastikupilt.
Pidime kell 12 olema tagasi rongijaamas, kiirustasime poole oma grupiga sinnapoole, vahepeal vaatasime, kas ülejäänud ka tulevad, aga siis ütlesin, et kui nad ei jõua, siis on "Jibun no seeeeeei~" (ehk "enda süü", Ari tuli kohe meelde, tema ütleb sama süüdistava intonatsiooniga seda alati).


Deguchi ja Oozuchi koristasid 9. novembril põhjalikult kogu maja, tassisid alumise kolikambri-toa suht tühjaks ning korrastasid teise korruse koridori. Aitasin neid ka natuke, pühkides treppidelt ja teiselt korruselt tolmu. Kuulsin Deguchit vist mingi miljon korda imestamas "Kust kõik see tolm küll tuleb?!" ja märkisin, et eestlastel on kaks eluliselt olulist küsimust: kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha XD


Ükskord käisin õhtul köögis teed tegemas, kui Igata, Kudo ja Fujisawa arutasid seda, et templid võtavad inimestelt hauaplatside eest väga palju raha. Igata teatas seepeale, et ta tahaks, et tema tuhk hoopis merre visataks. Küsisin, mille järgi inimesed matmispaikadesse jaotatakse ja sain vastuseks, et vanim poeg läheb kindlasti vanematega samasse kohta, aga teised võivad vist valida. Tavaliselt on ikka seal, kus ülejäänud perekonna hauad. Fujisawa vist märkis siis, et tema ema ütles, et ei tahaks küll oma sugulastega samasse hauda minna.
Rääkisin neile, et kuskil saab oma tuha mullaks teha, et sellest puu kasvaks ja et üks Ameerika vanaonu tegi oma naise tuhast ilutulestiku. Puu-idee meeldis kõigile, sain teada, et Jaapanis ei tohi kirsipuid lõigata või murda ise, kui seda teed, pead vabandust paluma või laskma mingil preestril seda teha. Ja põhjus, miks koolimajade aedades tihti suured kirsipuud kasvavad, on see, et tavaliselt ostetakse kooli ehitamise eel kõige odavam maatükk ära, maatükid ise aga on odavad seepärast, et sealsamas kohas asus kunagi surnuaed tõenäoliselt. Seepärast istutataksegi sinna kirsipuid, need pidavat surnute vaime rahustama. Väga lahe, ma ei teadnudki seda varem, nüüd tunduvad mõned anime-osad, kus tegemist kooli territooriumil toimuvate kummituslugudega (näiteks Ghost Hunt), palju loogilisemad.

12. novembril tegime kultuuritunnis sushit. Käisime ühes teises hoones (mis peaks olema minu teaduskonna oma, aga ma pole seal kunagi käinud XD) kokandusklassis, Yu-sensei oli kohale kutsunud päris sushi-kokkadena töötavad vanamehed, kes meid viieste gruppide kaupa juhendama hakkasid. Meid õpetati maki-zushit ehk sushirulli tegema, sain palju huvitavaid asju teada, näiteks seda, et enne sushi tegemist tuleks oma käsi naha temperatuuri langetamiseks umbes 5 sekundit külmas vees hoida ja siis niiskete kätega riisi võtta. Kuna riis on soe/kuum, ei jää ta külmade käte külge kinni. Tegime käed jahedaks, laotasime nori e vetikalehe bambusmati peale ja võtsime umbes pesapalli suuruse (sensei ütles alguses "imiku pea suuruse") hulga riisi. Siis ajasime riisi näpuga 2/3 nori peale laiali ja panime sinna keskele magusat muna, kurki, mingit roosat tsukemono't (marineeritud asjad) ja pruuni....ka ilmselt tsukemono-laadset asja. Seejärel vaatasime, et norileht oleks mati äärega kohakuti ja vajutasime mati abil sushi rulliks kokku. Edasi vormisime seda veel natuke mati abil ja voila!
Muidugi olid kohal ka kohalik ajaleht ja televisioon, me sattusime isegi õhtustesse uudistesse oma kultuuritunniga. Sain oma grupile jälle natuke ingliskeelset tõlget teha ja meie kokk tänas mind pärast väga soojalt selle eest. Enne kojuminekut anti meile kõigile oma sushi kaasa, lisaks saime igaüks spetsiaalses karbis ühe peene sushikomplekti veel. Meie kokk tegi veel mingeid väikseid rulle ja pani need ka mulle kaasa XD
Kodus sõin oma peene sushikarbi lõunasöögiks, olin parajasti lõpetamas kui keegi koridori tuli. Ei näinud täpselt, kes see on, aga hõikasin ikkagi "Okaeri!" (ehk "Teretulemast koju!")...ja tulijaks oli üks varem siin elanud tüdruk hoopis XD Samas on ta vist Igata girlfriend, sest ta pidevalt käib tema toas, täna viis ka asjad sinna. Hetkeks mõtlesin, et oleks väga sürr, kui nii Igata kui ka see tüdruk samas toas elaksid, aga omavahel sellest midagi ei teaks, sest nad pole kunagi samal ajal kodus....aga tegelikult poleks see vist võimalik.


13. novembril oli pärast lauamänguringi väike pidu, tähistamaks (hilinenult) uue semestri algust ja uute liikmete tulekut. Läksime poole seitsmeks juba MaxValue'st jooke ja snäkke ostma,, valisime erinevaid asju, mis endale või teistele juua meeldiks ja läksime siis ühte hiina söögikohta, mida Suihou teadis. Ta oli selle omanikuga sõps või midagi, sest me saime oma joogid kaasa võtta ja tabehoudai (all you can eat) 500 jeeni odavamalt.
Meid oli kokku umbes...14 vist. Kraamisime oma varud lauale, tegime korralikult kampai (kõik, kes teadsid, ärgitasid teisi kindlasti silma vaatama) ja seejärel hakkas koha kokk meile toitusid ette tooma. Kõigepealt saime mingeid vürtsikaid klaasnuudleid, siis kuumi koorega pähkleid, siis gyozasid ja edasi mingit vürtsikat tofut, sealiha taignas koos paprika ja juurviljatükkidega, mingeid juurikaid koos seamaksaga(?), sealiha koos porgandi ja paprikaga...üldiselt oli väga maitsev.
Vahepeal pidin tõrjuma kõdistamisrünnakuid, aga sain sellega edukalt hakkama, hiljem tegime vist Suihoga mingi hetk Carli telefoni väga mitmeid kelmikaid selfie'sid XD Mul on tunne, et Ievaga hakkame me väga hästi läbi saama siis, kui me mõlemad oleme natuke joonud. Siis tuleb välja selline...ürg-balti ühendus meie kui sõsar-rahvaste vahel ja hästi tore on.
Kokkuvõtteks läks õhtu korda, päris lõbus oli. Nori ja Ed näitasid vahepeal oma six-packi, kui asi eriti ülemeelikuks läks...täitsa normaalsed nägid välja.


14. novembril käisime umbes kaheksa välisõpilasega Oishida Minami nimelises algkoolis külas. Tee teise linna võttis umbes tunnikese ja selle aja jooksul võisime nautida bussiaknast imeilusaid sügisesi mäevaateid (väiksest vihmast hoolimata), ent lõpuks vajus suurem osa meist siiski väiksesse uinakusse.
Väga lõbus oli möödumine ühest...kiviesemete poest. Väljapanek nägi välja umbes selline: hauakivid, hauakivid, hauakivid, Godzilla, hauakivid, budistlikud kujukesed jne Täiesti lampi oli üks Godzilla teiste sekka ära eksinud...okei, hiljem nägime veel paari samasugust kuju, aga ikkagi, see esimene hetk oli nagu "Kas ma nägin praegu tõesti õigesti?" XD
Koolis juhatati meid kohe ühte tühja klassi, anti päevakava ja pakuti teed. Seejärel suundusime kooli peale ekskursioonile, kuna olime natuke vara kohale jõudnud. Lapsed läksid meid nähes täiesti pöördesse, lärm oli kohati kõrvulukustav. Eks me siis kõndisime, noogutasime, lehvitasime ja ütlesime tere. Kui tahate kunagi end tunda nagu staarid, siis minge jaapani (alg)kooli külla, ausõna.
Mind endiselt hämmastas, kui suured nende klassiruumid on. Sinna mahuvad kõigi pingid-toolid, vahetusriiete kapid ja nagid, klassi lemmiklooma(de), näiteks akvaariumikalade eest hoolitsemise vahendid ja mis kõik veel. Samas leian, et see, et lapsed terve päeva ühes klassis viibivad ja õpetajad ringi liiguvad, pole võib-olla kõige parem lahendus.
Yokoyama-sensei, kes meiega peamiselt tegeles, oli täiega lahe onu, vahepeal müras koridoris õpilastega ja tegi nalja.


Umbes poole kolme paiku läksime aulasse (mis oli meie auks suurte soojusgeneraatoritega üles köetud, muidu oli koolimaja täiega külm, kõndisime üleriietega seal), kus ootas ees kaheksakümmend neli 6. klassi õpilast kolmest erinevast koolist. Kõigepealt olid tervituskõned inglise ja jaapani keeles, meie pidime samal ajal seisma reas aula tagaotsas ning siis kõndisime kõigi ette. Jälle mõned seletavad kõned ja siis pidime end tutvustama. Patricia oli enne mind, rääkis väga armsalt ja siis kui minu kord tuli, algas feilimine. Esiteks ütlesin kõigile tere hommikust, kuigi kella järgi oli juba sügav päev. Siis hakkasin end tutvustama...ja mõistsin, et olin kõike eelnevat teinud jaapani keeles. Eks siis lülitusin kähku kohmetult inglise keelele üle ja sain oma enesetutvustusega ühele poole...aga väga piinlik oli.
Seejärel jaotusime gruppidesse, lapsed pidid oma välis-sensei ise õigesse kohta viima. Minu esimesse gruppi sattusid päris armsad lapsed, ainult et nad ei saanud kuidagi kokku lepitud, kes parajasti oma enesetutvustust teeb, seega läks meil sellega päris kaua aega. Oleks tahtnud mõnede grammatikat parandada, aga muidu olid kõik tublid. Näitasin neile Eesti asukoha pilte, Tallinna vanalinna ja riigilippu. Kuna aega oli vähe, ei jõudnudki esimeses grupis väga palju küsimustevooru teha, juba tuli järgmiste juurde minna. Teine grupp oli natuke aktiivsem, aga neil oli üks väike poiss, kes ainult istus, käed kõrvadel ja silmad maas ning ei teinud midagi kaasa. Mul oli temast kahju, oleks tahtnud teda ka kuidagi kaasata. Üldiselt aga küsiti seal rohkem küsimusi, sain rääkida eesti loodusest, metsloomadest ja mustast leivast. Küsiti ka vanust ja lemmikvärvi.
Lõpetasime ühe liikumistegevusega, mida nimetati Kasvamismänguks. Lapsed alustasid kükitades tibudena, siis kasvasid jänkudeks, järgmisena olid tanuki'd ehk kährikud, siis ahvid ja lõpuks inimesed. Iga staadiumi juurde käisid oma liigutused ka. Pidi ringi käima ja oma staadiumi inimestega kivi-paber-kääre mängima, võitja liikus järgmisele tasemele. Meie välisõpilastega pidime olema kogu aeg inimesed ja lapsed võisid tulla meie juurde, kui nad ei leidnud ühtegi oma taseme tüüpi, kellega mängida. Muidu lõbus mäng, ainult et käed väsisid ära kogu aeg üleval hoidmisest (see oli inimesi tähistav märk).
Pärast koridoris tagasi oma klassi minnes tundsin, et näolihased on naeratamisest valusad. Klassis pakuti meile veel kohvi ja kommi, direktorid käisid tänamas ja pidasime ka väikse arutelu, mis meeldis ja mida võiks järgmisel aastal sarnasel üritusel veel teha. Üldiselt olid väga positiivsed muljed, ainult et aega oleks võinud natuke rohkem olla. Teistele jäi koolist väga helge pilt, lapsed olid isegi koristades rõõmsad (kuigi meile öeldi, et see oli ilmselt pigem meie külaskäigust). Lahkudes lehvitasime veel, panime oma sussid tagasi nimesiltidega kappidesse ja sõitsime minema.

Olen ka oodatust rohkem tegelenud ikebanaga. Echigo-sensei tuli millalgi kõigi kultuuritunnis tehtud ikebanade piltide ja näituse-ankeetidega kooli...ja selgus, et minu meistriteose pilti polnudki (kuigi pildistaja-onu kindlasti tegi minu omast ka ülesvõtte, ma kontrollisin!). Kõik teised pidid oma ankeedid-pildid lihtsalt üle vaatama ja said tasuks ühe hurmaa...aga sensei lohutas mind, et ma saan tulla nädalavahetusel veel ikebanat tegema kuskile raamatukokku, andis ikka hurmaa ning lisaks veel väikse koti snäkkidega. Ikka täielik vanaema =D

Eks ma siis läksin ühel laupäeval uut meistriteost tegema. Olin enne aru saanud, et senseil on seal mingid koolilapsed, keda ta juhendab, aga nood polnud mingil põhjusel tulnud, seega saime keskenduda minu seadele. Sensei rääkis, et oli võtnud mulle ühe vaba vaasi kaasa...ja see osutus samaks vaasiks, kuhu olin neli aastat tagasi oma esimese ikebana teinud! Jälle kokkusattumus missugune. Võtsin väikseid valgeid lilli, paar rohkem või vähem kuivanud oksa ning rohelisi ja punaseid lehti. Keskele asetasin helelillaka õiekese, kuid midagi oli nagu puudu, sensei sõnul polnud suure mõjuvusega elementi veel.
Selle elemendi, erksavärvilise lille hankimiseks suundusime senseiga eraldi raamatukogu lähedal asuvasse poodi, kust ta nähtavasti alati lilli ostis, müüja juba tundis teda. Lõpuks valisin välja erkkollast värvi kalla ja sensei ostis veel lilli ühe hilisema õpilase, vanema tädikese jaoks. Kui olime just poest välja astunud, teatas sensei, et lähme ka pagaripoest läbi, sööme lõunat ka koos, kui oleme mu meistriteose valmis saanud. Pagaripood nimega Princess olevat samas kohas olnud juba Echigo-sensei isa noorusajal. Seal müüdi nii soolaseid kui magusaid saiakesi, täidisega ja ilma. Valisin endale lõpuks kanaliha, nasu ja paprikatega täidetud pita-saia, keerdus peekonisaia ning ühe magusa mandli- ja rosinatäidisega saiakese. Sensei võttis päiksekuivatatud tomatite ja oliividega kukli ning rosinate, metspähklite ja mingite punaste marjadega saiakese.
Tagasi raamatukogus asetasime kalla oma kohale, lõikasime veel siit ja sealt (okei, peamiselt sensei lõikas, mina kas noogutasin või raputasin pead tema soovituste peale) ning valmis ta oligi. Päris kena tuli välja, olin uhke. Sõime seejärel oma lõuna-saiakesed ära (sain ühe ka kojuvõtmiseks) ning siis saabus juba sensei järgmine õpilane ja läksin koju. Selline rahulik tore hommikupoolik.


Oh! Ma tegin eelmisel nädalal ka esimest korda ise ramenit! Või noh, peaaegu ise, Alex valvas kõrval ja Morimune tuli ka meile natuke nõu andma. Kõigepealt võtsin natuke hiinakapsast ja negit ning tükeldasin need ära. Siis panin liha pannile särisema ja lisasin tükeldatud asjad siis, kui liha juba natuke pruunikam oli. Kokku tuli selline wokilaadne asi, mille asetasime lauale, kaas peale pandult, et liiga ära ei jahtuks. Seejärel panime vee keema ning tegime seal sees ramen-nuudleid (segades aeg-ajalt, et kokku ei kleepuks, jahu tõttu oli ka vahtu), samal ajal keetis Alex mune. Lõpuks nõrutasin nuudlid ära, panin kahte kaussi puljongipõhja, lisasin vett ja segasin. Siis polnud enam muud kui tõsta ka nuudlid puljongi sisse, lisada wok ja muna ja natuke vürtsikat maitseainet ja oligi valmis! Esimese korra kohta maitses väga hästi, toidu tegemise vahepeal pakkus Alex ka camembert' juustuga röstsaia meile. Nämm. Kindlasti proovin seda toitu ise veel teha.

Kolmapäeva kultuuriloeng oli pühendatud origamile ehk paberivoltimisele. Yu-sensei lükkas mu jälle tõlgina letti, jõudsin juba ettevalmistuse pärast muretsema hakata, aga üldjoontes läks kõik korda. Meid jagati umbes 5-6 inimesega gruppideks ning iga grupi juurde tuli üks vanem daam, kes meile asju ette näitama hakkas. Pidime tegema kolmanda märtsi Hinamatsuri ehk nukkude püha (tüdrukute jaoks) nukukesi, õukonnadaami ja õukondlast, pärast voltisime veel lisaks ühe kure. Kurgede voltimise kohta on siin legend, et kui sa teed 1000 kurge, saad midagi soovida või näiteks anda haigele inimesele kingiks need, siis too saavat kiiremini terveks.
Ütlen ausalt: paberivoltimine pole minu teema. See frustreerib mind alati, kui ei suuda oma paberinurki täiuslikult sobima panna ja seetõttu kuulis minu kõrval istunud Carl pidevalt pahast siililaadset pominat või hüüatusi stiilis "Jesus, this is difficult!" Valisin oma mehe kimonovärviks helesinise, naisele jäi heleroosa. Mõlemad paberid olid veel pooleldi kuldsed, seega nägid mu sõrmed pärast voltimise lõpetamist välja nagu oleksin ükssarvikut lüpsnud või midagi. Üle kivide ja kändude saime lõpuks oma origami-inimesed valmis, siis kingiti meile veel üheksast ahvist koosnev väike kaunistustekomplekt, mis pidi head õnne tooma, sest üheksa ahvi (ku-zaru) kõlab häälduselt samamoodi nagu "kannatuste äraminek". Carli esimeses kotikeses oli kahjuks ainult kaheksa ahvi, seda viga märgates ruttasid senseid kiirelt seda ümber vahetama XD


Otsustasin osaleda ka üritustesarjas nimega Global Cafe. Iga nädala neljapäeval hakkab olema pärast kooli õpilas-lounge'is üritus, kus välisõpilased tutvustavad oma riiki, ülikooli ja emakeelt ning suhtlevad jaapani tudengitega. Eesti tutvustustund on alles viiendal veebruaril, aga tahan oma asjad selle jaoks juba varem valmis teha, muidu on veebruar üks hullumaja. Õnneks saan ilmselt taaskasutada oma varasemate presentatsioonide materjale.

Laupäeval sain lõpuks oma endise tuutori Ayumiga kokku, ta tuli spetsiaalselt Sendaist siia päevaks, et mind näha, awww. Kui teda nägin, jooksis ta juba minu poole, kallistasime ja ta hakkas peaaegu nutma, nii armas. Ayumi on ikka veel pisike ja nunnu, pole suuremaks kasvanud vahepeal. Töötab ühes ärifirmas, aga talle väga ei meeldi seal, ootab uut võimalust kuskilt. Elab koos perega Sendais, töötab pikki päevi ja vaba aega on vähe.
Käisime ostlemas ja tegime fotoautomaatides purikura't, lõunasöögikohaks valisime minu kodu allkorrusel asuva ramenipoe, mille pakutav toit osutus suhteliselt maitsvaks. Tahtsime tegelikult minna karusselli-sushit sööma, aga kuna oli lõunaaeg, lookles õige restorani ukse taga pikk järjekord. Järgmine kord lubasin talle Sendaisse külla minna, mille peale ta teatas, et lähme kindlasti lehmakeelt sööma...nüüd ma natuke kardan.


Olen oma tuba talve jaoks natuke soojustanud, pannud maha hõbedasi soojustusmatte (peaks vist Zachi vaiba alla ka igaks juhuks ühe jätma), kleepinud kinnise aknapoole peale soojustava mullikile ning liikuva aknapoole ette asetanud mingi rohelise katte. Nüüd mõtlen, kas peaks oma klaasist ukse ette ka midagi panema, aga samas on mul toas niigi vähe loomulikku valgust, las sealt tuleb natuke sisse.
Elektrisoojendaja üpris sage kasutamine tekitab olukorra, kus õhk toas on pidevalt megakuiv, nii et silmad-huuled on tavalisemast kuivemad ja janu on ka pidevalt. Panin laua peale kausi veega ja kuivatan oma riideid nüüd ka oma toas, see peaks natuke päästma vist.

Terve novembrikuu vihtusin elu eest oma magistritõlget teha, kohe niivõrd, et mu käed hakkasid hiire liigutamisest ja trükkimisest valutama. Käisin kooli tervisekeskuses, sain endale mingeid valuvaigistavaid plaastreid natuke, aga see oli ainult lühiajaline lahendus. Ostsin endale käetoe saja jeeni poest ja sellega on päris hea. Võib-olla harjusin ära nüüd. Lisaks andis Gloag-sensei mulle oma käetoega hiiremati.
Igatahes, kuna ma kolm nädalat väga usin olin, sain oma novembrikuu normi juba täis, seega võib nüüd kuu lõpuni natuke vabamalt võtta. Muidugi pean üle vaatama oma Eestis kirjutatud osa ja sinna lisama viiteid oma uutest allikatest, mis Jaapanis sain, aga üldiselt olen päris hästi graafikus. Vähemalt nüüd ei pea enam üldse muretsema selle pärast, et miinimumnorm 70 lk'd teksti kokku tuleks....läksin vist natuke hoogu ja nüüd on seda tõlkeosa umbes 45 lk'd. Ja ma olen alles poole peal. Oh well.

Üleeile oli Semi sünnipäev, käisin selle tarbeks esimest korda Jaapanis poes lilli ostmas. Poodi pidas üks vanem proua, kelle seinal rippus ka mingi sertifikaat või aukiri oma lilleseadmisoskuste eest. Enne mind ostis üks naine väikse nelgikimbu ja siis sain aru, et Jaapanis käib lillede ostmine natuke teistmoodi kui meil, nad vist teevad automaatselt ilusa kimbulaadse asja kokku, mitte ei mähi hõbepaberit ümber ja pane paberisse ainult. Alguses vaatasin paari ilusat liiliat (oranžid või helelillad), siis aga meenus, et Semile meeldisid lilled, mis näevad ka kuivatatult ilusad välja. Küsisin müüjalt nõu ja ta kombineeris (rahalimiidi kohta küsimise järel) kokku ilusa kimbu kolmest tumeroosast roosist, mingitest pikkadest valgetest lilledest ja sellest valgest kaunistuslillest, mis näeb välja nagu lumeräitsakad varte otsas. Pakkis lillakasroosasse paberisse, sidus sobiva paela lehviga ümber ja oligi valmis. Pikk ja põhjalik töö, olin väga rahul.
Õhtul pidasime pidu, peale minu ja sünnipäevalapse olid seal veel Alex, Hitomi, Kudo ja kaks Semi sõpra, Hiinast pärit Bun ja Kou. Peo puhul oli Semi teinud vetikasuppi, Korea stiilis klaasnuudleid ehk chapche't, mingit kana ja porgandi asja, mis väga hästi maitses ja küpsiseid kreemjuustuga. Hitomi oli teinud kausitäie kartuliputru, mida kõik miskipärast kartulisalatiks kutsusid, ning sinna sisse kunstipäraselt sättinud loorberilehti nagu liblikatiibadeks.
Õhtu jooksul tutvustasime teistele blondiini-nalju, mul läks nende koha pealt eriti hästi. Alex rääkis ühe päris hea: Teadlane küsib blondiinilt: "Mis on tõenäosus, et sa kodust välja minnes dinosaurust näed?" Blondiin vastab: "50:50 - kas näed või ei näe." Tegelikult on selline lähenemine päris loogiline XD
Arutasime ka, missugune oleks Semi riik. Vastustena pakuti näiteks, et seal on draamasarjadel alati happy end, kõigil on jõusaalis käimise kohustus, iga päev süüakse vetikasuppi, kõik kannavad musta ja igal tänavanurgal on kaalud.
Tegin ise ka päris hea avastuse: kuna nimed Alex ja Alice on jaapanikeeles natuke sarnase hääldusega, peaks Alex oma jaapaniteemalise raamatu nimeks kindlasti panema Alice Imedemaal jaapanikeelse nime (Fushigi no kuni no Alice) järgi "Fushigi no kuni no Alex".

Ahjaa...kes saaks unustada rohelist sibulat. Vana jaapani rahvatarkus ütleb, et kui sul on külmetus, siis mähi pikk roheline sibul ümber kaela, see aitab. Alex aga oli kuulnud ühelt jaapani tüdrukult, et üks võimalus on veel - kaela ümber panemise asemel võib sibula endale tagumikku pista. Bun-chan vaata seepeale Alexi tehtud ramenis olevaid sibulatükke ja ütles, et tal läks söögiisu ära.

Pärast mängisime kaarte, kõigepealt seda UNO-sarnast mängu, mida siis, kui Sasha meil käis, seejärel aga valetamismängu (kõik panevad järjest numbreid pildipool allpool, nt "kolm ässa" ja siis keegi võib öelda "Valetad!" ja siis kontrollitakse, kas inimene rääkis tõtt või mitte. Kui rääkis, korjab süüdistaja kõik lauas olevad kaardid, aga kui mitte, siis korjab valetaja). Hiinlased õpetasid meile ka ühte väga vägivaldset mängu, mis käis reaktsioonikiiruse peale. Igaühel oli tagurpidi kaardipakk, pandi keskele kaarte ja kui sattus eelmise kaardiga sarnane mast või number, pidid kõik oma käed kiiresti sinna paki peale asetama. Kes viimasena pani, sai karistada: kõik teised võisid kahe näpuga talle käe pihta laksatada. Nähtavasti on see Hiinas ja Koreas väga populaarne....hirmutav. Semi sõnul mängivad tüdrukud ka seda suure kirega. Mina kujutan aga ette, et ainult poiste seltskonnas võib see lõppeda katkilöödud lauaga XD


Ja muidugi pean teiega jagama ka Nako-sensei juhendamistunni geniaalseid tahvlimärkmeid =D


**

Tähelepanekuid:

* Jaapani vanades filmides käib ikka selline ülemängimine, et johhaidii. Vahepeal on valus vaadata.

* Olen vaikselt harjutanud sisse väikse päevase treeningurežiimi, mis sisaldab kükke, jalatõsteid ja kõhulihaseid.

* Äsjapestud voodipesuga on väga mõnus magada. Hoolimata odavast pesupulbrist tundub, et rõdul kuivamine teeb linad&muu meeldivalt värskeks ja kargeks.

* Lingvistikaloengus saime teada, et jaapanikeelne sõna "sada" ehk hyaku on tegelikult hiina laen, algne jaapanikeelne sõna on momo, kuid seda kasutatakse vähe.

* Jaapani pannkoogijahu-laadsed tooted ei ole just eriti efektiivsed. Üritasin nendega pannkooke teha, aga need läksid mõlemalt poolt kõrbema ja maitsesid nagunii nagu käsnad. Isegi kui ma vorsti- ja paprikatükke sisse panin, ei suutnud see maitseelamust 100% päästa.

* Inimesed, rattatuled on väga olulised asjad. Põrkasin ühel õhtul koolist tulles ühe ratturiga peaaegu kokku, sest tal ei põlenud esituli.

* Alex suudab kõik jututeemad kahtlaseks keerata. Võib-olla seepärast ongi mul siin nii hea kodune tunne XD

* Kaotasin oma punase mantli küljest ära Ilmapuu laulupeo helkuri =( See kulus lihtsalt paela küljest lahti.

* Vahepeal on jälle netiga probleeme olnud, mulle tundub, et iga päev peaksin tegema väikse palvesessioonikese, et tolle päeva jaoks head ühendust paluda kohalikelt kami'delt.

* Olen nüüd proovinud ka Korea toitu nimega bibimbap. See on riisiroog muna, mõnede juurviljade, liha ja vürtsimaitseainega, mis tuleb ilusti eri osadesse jaotatuna sulle ette, aga siis peab ise lusikaga kõik segamini vispeldama seal.

* Ploomiveini ja soodavee kokteil on hea.

* Filmiloengus oleme jõudnud lõpuks ometi filmini nimega "Mito Komon", mis on pmst CSI: Edo. Seal on üks vanamees, kes on tegelikult mingi ülik, aga käib oma teenritega lihtrahva seas kuritegusid lahendamas.

* Kohtusin esimest korda ka majaomaniku härra Misawaga. Olin just poest tulnud, kui avastasin, et minu sussid on esikust kadunud. Kuulsin, et Deguchi rääkis mingi võõra mehega, jõudsin juba pahaseks saada, et too on mu sussid pihta pannud, kuid siis selgus, et tegemist on majaomanikuga. Issand, ma polnud üldse valmis temaga kohtuma, midagi ilusat või korralikku ei tulnud meelde öelda...aga vähemalt sain talle oma eesti suveniiri (külmkapimagneti) ära sokutada.

* Kui olin oma tõlkimisega valmis jõudnud, vaatasin tähistamiseks "Teen Wolfi" sarja neljanda hooaja lõpuni...see oli ikka väga hea. Endiselt kohati klišee tiinekasari, aga miskipärast niiiiiii põnev XD Lemmiktegelased ikka samad, Lydia on selline flawless queen (isegi kui ta mahajooksva ripsmetuššiga nutab, näeb ta rabav välja), Stiles minu armas väike kutsikas ja Derek...those abs, tehee.

* Rääkides sarjadest, ma lõpuks jõudsin "Free!"-nimelise animeni, et välja uurida, millest kogu kära selle ümber. Jeebus, kui palju fanservice'it. Aga seda oli ka oodata keskkooli ujumisklubi poistest rääkivas loos...ja ma üldse ei kurda. Vahel on lihtsalt täiega naljakas vaadata, kuidas nad superintensiivselt oma riideid ära võtavad. Ja lõpulaulu video meeldib mulle täiega...kuna anime keerleb vee ümber, siis on videos tehtud poistest kõrberiigi elanikud, kelle jaoks vesi on elutähtis ressurss. Pole veel otsustanud, kes poistest kõige rohkem sümpatiseerib, aga ilmselt läheb peategelase Haru ja väikse nunnu Nagisa vahel rebimiseks. Võib-olla seetõttu, et Nagisa meenutab mulle kõige rohkem iseennast XD

* Avastasin, et võin Jaapanist muuhulgas ka pükse osta. Olin enne uskunud kindlalt, et siinsed suurused on mulle liiga väiksed, aga hiljuti proovisin nalja pärast poes ühte paari liibuvaid pükse ja need istusid peaaegu valatult. Okei, vöökoht on ikka liiga suur, aga see on minu puhul igasuguste pükstega nii. Igatahes, hurraa!

* Deguchi vaeseke on külmetanud, sõi eile köögis õhtust ja vahepeal kummutas pudelist punast veini. Ütlesin väga emalikult, et ta peab jooma kuuma piima meega ja oma tervise eest rohkem hoolt kandma. Pole ime, et ta haigeks jäi, kui ta kogu aeg meil seal garaažialas külma ilmaga istub ja kitarri mängib.

~~

Nii see eluke veereb. Ilmad on nüüd juba tuntavalt külm(em)ad, täna sadas vihma. Vahepeal tuleb koduigatsus ikka peale, seega hoidke mind ikka oma tegemistega kursis, muidu ma muutun nukraks. Youtube'st näosaadete videote vaatamine aitab küll tuju tõsta, aga mitte lõputult.

Ahjaa...kui kellelgi peaks tulema vastupandamatu tahtmine mulle jõuludeks midagi kinkida, siis võib kingituse mu pangaarvele kanda. Garanteerin, et kulutan selle Jaapanis reisimisele või raamatutele. Väga jultunud, ma tean, aga kuna vahepeal on transport siin kallimaks läinud ja tahaks siiski natuke ringi käia siin, siis...jah XD Märtsikuu eest stippi ka ei saa, see oli natuke pettumustvalmistav.

Hetkemuusika:

Hiljuti olen kuulanud palju Peter Hollensit (kellel tuli hiljuti tema esimene sooloalbum välja, jee!), tal on lihtsalt imeline hääl. Ilmselt on üks lemmiklugudest tema versioon "Baba Yetu"-st (mis paneb mind ahastama, et mu arvutil Civ IV ei tööta), aga hiljuti Z poolt lingatud "Black is the Colour of My True Love's Hair", kus ta Pentatonixi bassi Avi Kaplaniga koos laulab....ohhhh. Avi hääle vastu on mul juba ammusest ajast nõrkus, aga need kaks tüüpi koos toovad kananaha ihule.


Ma loodan, et teil läheb hästi <3

Ja ma olen jälle siin. Vaata vaid, niimoodi võib blogimisest isegi asja saada.

Kuhu ma jäingi...

22. oktoobril käisime Yu-sensei kultuuritunni raames Zao mäel onsenis ehk kuumaveeallikatel. Väga kahju, et ilm ilus polnud, ilmselt oleks saanud kenama vaate onseni välisest kuumaveeallikast mäest alla maastikule. Praegu pidime aga leppima ilusate kirjute sügislehtedes (lähemate) puudega ja natuke Silent Hilli meenutava uduse teega. Tulid taas need õudusfilmi-stsenaariumid meelde stiilis "Kamp tudengeid läheb küsitava väärtusega ilmaga mingile reisile" XD Kui kohale jõudsime, selgus, et vähemalt pooled ei plaaninudki onsenisse sisse tulla. Mõtlesin, kas tüdrukutel oli tõesti kõikidel samal ajal päevad, aga eks kõigil olid ilmselt omad põhjused. Sisseminejad aga said naudingut kogu raha eest, peale meie polnud kuumaveebasseinides kedagi. Mõnulesime kaelani väävliseguses kuumas vees vähemalt pool tundi järjest, vaatasime rõdult alla ja tegime natuke pilte ka.
Jaapani kuumaveeallikad on ikka üks väike tükike paradiisi. Alguses on tunne, et see vesi täiesti keeb ja pole mingit võimalust, et suudaksin sinna sisse minna, aga ajapikku harjub ära ja siis on ülihea. Eriti väljas, kus külm õhk pealpool veepinda teeb hea kontrasti. Kuna Zaos on väävlipõhine vesi, hoiatati meid selle silma ja haavadesse sattumise eest. Arvasin, et mul küll mingeid mikroskoopilisi vigastusi pole, aga näib, et eksisin, vahepeal hakkas ühest väiksest haavakesest isegi natuke verd immitsema sellise ärrituse peale. Oh well, asi oli seda väärt.
Alles siis, kui kõik pärast põhjalikku ligunemist ja pesemist juba riietusruumis tagasi olime, hakkas rahvast juurde tulema. Hea, et jõudsime enne neid jaapani vanatädisid ära käia, nemad oleksid meie kaameraid kindlasti väga halvakspaneva pilguga vaadanud XD


Elasin edukalt üle ka oma nädala prügi väljaviijana. Siin on iga päeva hommikul eraldi prügitüübi korjamine, näiteks teisipäev ja reede on põleva prügi päevad, esmaspäev purkide, kolmapäev plastiku ja neljapäev pudelite jaoks. Huvitav on sealjuures, et kohad, kuhu prügi viima peab, on erinevad: põlev prügi läheb meie maja kõrval asuva parkimisplatsi juurde võrgu alla, ülejäänud aga lihtsalt ühe kingapoe ette kõnniteeserva vastava sildi juurde. Kuna prügiauto tuleb umbes hommikul kell 8, on valida, kas panna prügi eelmisel öösel/hilisõhtul ära või tõusta vara ja viia siis. Olin kuskilt kuulnud, et naabritädikesed piiluvad raudselt, millal sina prügi viid ja siis pahandavad, kui viid eelmisel õhtul liiga vara, aga siiamaani pole ühtegi piilujat näinud.

24. oktoobril käisime koos Carliga (kellel, nagu eelmisel päeval lauamänguringis juhuslikult selgus, pole ka reedeti loenguid ja tänu sellele vedasin ta ka kaasa) Confetti-nimelises restoranis "Pimedate restorani" nimelisel üritusel. Panin kompromissina selga teksad, aga viisaka sinise triiksärgi ja musta pintsaku, sest seelikuga oleks olnud raske rattaga sõita. Vähemalt oli ilm kena ja päikseline. Just enne hotelli (Palace Grandier) oli mingi suurem ristmik, mille ületamiseks pidi alt tunnelist läbi minema...ja seal oli terve maa-alune ringtee jalgratastele, väga lahe. Tunnelite seinu katsid sürrid pildid loomapeadega inimestest (nt jaanalinnud, elevandid).
Talutasime rattad hotelli ette, aga ei näinud kuskil kohta, kuhu neid parkida. Lõpuks küsisime ukse ees seisnud valvurilt, kes meid kuskile tahapoole parklasse juhatas. Alustasime restorani vale ja lukus ukse juurest, kuid õnneks tuli üks ettekandjaneiu ja juhatas meid hoopis hotelli sisse. Seal oli väga fancy kõik, tundsin, et olen natuke liiga vähe uhkelt riides...samas Carlil oli Ghostbustersi särk ja teksad, nii et temal oli veel hullem ilmselt XD Jõudsime kuskile fuajee tüüpi kohta, seal oli palju ülikondades inimesi ja paar lauda, kus ühe juures sai raha ära maksta, teiselt laualt silmamaski ja rinnasildi oma nime ja laua numbriga. Üks tähtsa olemisega pime mees seisis saatjaga ukse peal, kohal olid ka mingid telekaamerad...teadsime kohe, et ilmselt hakatakse ka meid filmima, sest olime ainukesed välismaalased seal. Kuna üks "ooteruum" oli juba inimesi täis, juhatati meid ülakorrusele, nii et saime oma privaatse ootamisala, väga šikk.
Jõudsime natuke oma riietuse teemal murelikke kommentaare vahetada, kuid otsustasime, et mis seal ikka, me ei oodanud, et asi nii pidulikuks kujuneb. Veidikese aja pärast tuli üks hotellineiu meie juurde, palus allakorrusele tulla, teise ooteruumi minna ja maskid pähe panna. Enne veel nägime, kuidas teisi maskides inimesi restorani poole talutati ja mõistsime, et siin on tõesti toimumas korralik pimeda-kogemus. Siis kutsuti meid nimepidi, tõstsime käed ja saime ka oma talutajad, kelle abiga lõpuks restoranilaua taha jõudsime. Mõnes mõttes oli maskiga isegi kergem olla, sest siis ei teadnud, kes või kuidas meid vaatab.


Arvasin, et laud on L-kujuline või ümmargune, aga lõpus selgus, et tegemist oli täitsa tavalise nelinurkse lauaga. Peale minu ja Carli istusid seal veel 2 naist, inglise keele tõlgi ja õpetajana töötav Miho ning jaama lähedal jazz-baari pidav Hisako. Enne toidu saabumist jõudsime nendega natuke veel rääkida, väga huvitav oli ainult häälte põhjal aimata, milliste inimestega tegu. Siis peeti veel kõnesid, tänati osavõtu eest ja söömaaeg võiski alata. Kuna nägin maski alt natuke välja, tundsin kogu aeg, et spikerdan kuidagi, seetõttu üritasin võimalikult palju ka silmad kinni hoida. Teenindaja asetas kuuma rätiku ja veeklaasi lauale, ütles, mis suunas need paiknevad ja ülejäänu tuli juba endal välja mõelda.
Kõigepealt tuli eelroog, mereandidega kerge salat. See koosnes eri tekstuuridega asjadest, näiteks valgest kalast, kaheksajalast, kurgist, jääsalatist, krevetist, krabi-tempurast, brokkolist, yuzu(jaapani tsitruse)-maitselistest tarretisekuubikutest ja veel mingist taimest. Pidime laua peale omavahel arutades ära arvama koostisosad, mina piilusin välimust ka, väga kena nägi välja. Krabi-tempura oli üllatavalt hea. Juurde pakuti ka sooja saiakest, mis oli väga pehme ja maitsev. Kui mu taldrik ära viidi, märkis ettekandja, et ma olen kõik nii ilusti ja osavalt puhtaks söönud...kaalusin, kas see võib olla tõend "spikerdamisest" ja otsustasin järgmiste käikudega taldriku veidi kaootilisemaks jätta.
Seejärel pakuti suppi nimega "Inkade ärkamine", mis oli pmst kreemine ilusat kollast värvi kartuli-püreesupp. Kasutatud oli erinevaid maitsetaimi, pidime ära arvama, milliseid. Enne arvasin ekslikult, et suppi on kõige kergem süüa, üks kreemine mass, tõsta lusika peale ja valmis. Aga! Tegelikult osutus supi söömine väga keeruliseks, tõstsin mitu korda lusika suust mööda, nägin ilmselt väga hädine välja. Õnneks ei teadnud, kas või millal kaamerad meie laua juures käisid.
Pearoaks oli pasta mingi hispaania sealihaga, mille erilisus seisnes selles, et sead olid peamiselt ainult tammetõrusid söönud. Veel oli kasutatud kastaneid, basiilikut, oliiviõli ja rohelisi ubasid. Spagettide söömisega oli ka natuke tegemist, muudkui lupsasid minema kahvlilt.

Pasta järel võis lõpuks maskid ära võtta ja magustoitu nautisime juba taas nägijaks saanutena. Ja muidugi oli kaamera kohe kohal, kui maske ära võtsime ning segaduses öökullidena silmi pilgutasime. Magustoiduks oli kunstipäraselt paigutatud maasikavaht jäätise, maasikamoosi ja marjadega, väga nämm. Sinna juurde pakuti ka kohvi, mida erandkorras jõin. Lõpuks toimus viktoriin, kus pidi toitude koostisaineid ära arvama, meie laudkond suutis kõik õigesti vastata (eelroa tarretisekuubikud olid yuzu-maitsega, supile oli maitseks lisatud tüümiani ja spets sigade teiseks lemmiktoiduks olid kastanid) ja auhinnaks saime paki apelsinimahla. Jee!


25.-26. oktoobril toimus Gloag-sensei organiseeritud inglise keele laager esimese ja teise aasta tudengitele. Jaapanlasti oli kohal umbes 40, välisõpilastest inglise keele "senseisid", kes neid rääkima innustama pidid, oli kokku kaheksa: mina, Carl, Ed, Anna (Taist), Ieva ja Ellena (Lätist) ning Ashley ja Yeojin (Koreast). Alguses tegime kolm tundi tutvumisvestlusi, kus jaapani tudengid ringi liikusid ja me erinevate lauseformaatidega vestlust arendama pidime. Seejärel pidime gruppideks jaotunutena mõtlema välja ühe teema, selle kohta palju küsimusi ja lõpuks 7-10 paremat välja valima ning ankeetküsitluseks muutma.
Minu üllatuseks kõik ikkagi rääkisid rohkemal või vähemal määral, tubli algus. Kell 12 oli lõuna ning kell 1 sõitsime kahe minibussiga ühte veerand tunni kaugusel asuvasse puhkekeskusesse. Ed oli kelleltki tumedat leiba saanud ja ta oli sellega ise küüslauguleibu teinud, jagas meile bussis ja kõik nautisid baltimaade maitset XD

Puhkekeskus meenutas mingit suurt spordi- ja vabaaja keskust, ilmselt oligi sellisteks üritusteks ja väljasõitudeks mõeldud. Kõigil olid suured, umbes 6 inimest mahutavad korter-toad, mis omakorda sisaldasid kolme kaheinimese-magamistuba. Kõik välisõpilastest tüdrukud pandi ühte tuppa, mis asus kuskil eriti kaugel kõrval, sinna minnes eksisime paar korda täiesti ära. Päeva põhiosaks oli eelnevalt välja mõeldud küsitluste läbiviimine, kus pool gruppi jäi paigale ja pool liikus. Minu grupi teemaks oli "Vaba aeg", tahtsime teada, kuidas, kellega ja mismoodi inimesed oma vaba aega veedavad. Kas nad käivad väljas, on üksi või koos sõpradega, mis aastajal neile puhata meeldib ja mis riiki reisida tahaksid. Paar huvitavamat küsimust olid: "Kuidas sa lapsepõlves vaba aega veetsid?" ja "Kellel alljärgnevatest on sinu arvates kõige rohkem vaba aega: kontoritöötajatel, meelelahutajatel, talunikel, õpetajatel või arstidel?"


Õhtusöögiks pakuti riisi, lihakotlette ja salatit, väga maitsev oli. Pärast seda võisid kõik vabalt suures saalis Gloag-sensei poolt kaasa võetud lauamänge mängida, tingimusel, et kogu vestlus ja mängude seletus toimub inglise keeles. Meie tšillisime esialgu toas, vahepeal oli võti kadunud ja ilge paanika, õnneks leiti see kiiresti üles. Ellena näitas mulle oma telefonist youtube'i komöödiavideosid stiilis Whose Line Is It Anyway ja George Carlin (temaatiline sketš "Lost Things"!). Üldse tundus mulle, et mina ja Ellena olime ainsad "mõistlikud" toas, ülejäänud olid sellised tuulepea-tibid. Kella seitsme paiku läksin üksi pesema, puhkekeskuse pesuruum oli avar, sisaldades lisaks duššidele veel ka üpris suurt kuumaveebasseini. Kui uksest aurusesse pesuruumi astusin, nägin, et basseinis juba mõned inimesed istuvad. Mõtlesin, et kuna meil on siiski inglise keele laager, peaksin tüdrukutega ka siin inglise keeles rääkima. Poetasin paar kommentaari a la "Küll siin on ikka hea ja palav"...ja siis avastasin, et basseinisistujad on mingid suvalised vanemad tädid XD Eks ma siis vabandasin ja edaspidi rääkisime jaapani keeles.

Lauamängudest sai tol õhtul ära proovitud mingi inglise kaardimäng Stoia (?), kus pidi koguma võitmiseks 1000 punkti, aga teistele sai miinuspunkte ka ette käia, et nood ei võidaks. Kaartidel olid sõnamängulised pildid ja pealkirjad, väga tore mäng oli. Minu üllatuseks oli sensei tooonud kaasa ka ingliskeelse Tsitadelli-mängu, see tõi kohe hea koduse tunde. Pokkerilaadne panustemäng Kobayakawa läks mul seekord väga hästi, suutsin oma poker-face'i hoida ja kõik üle mängida, mwhahahaaaa=D Lõpetasime Karu-memoriiniga, mis oli pmst laste-variant memory-mängust, nelinurksete kaartide asemel olid suured karukujulised kaardid. Kui südaöösel konverentsiruum kinni pandi, kutsus Gloag-sensei kõik väliõpilastest "senseid" enda, Carli ja Edi tuppa, et seal väike päeva kokkuvõte teha, natuke süüa-juua ja lõbusalt aega veeta. See oli...huvitav öö. Vahepeal läks jutt ja naer ikka väga valjuks, pidime korduvalt end vaigistama ja meelde tuletama, et tõenäoliselt tahavad ümberkaudsed inimesed ka magada. Magama saime kella nelja paiku...ja ütleme nii, et sellel ööl õppisin, miks ei tohiks destilleeritud ja destilleerimata alkoholi koos tarbida.


Hommikul toimus küsitluse tulemustest plakatite vormistamine ja enne lahkumist nende teemalised ettekanded. Mõnedel gruppidel olid päris omapärased teemad, nt "Abielu" või "Shopping". Lõunaks jõin vett, näksisin natuke salatit ja vaatasin kurvalt karri-riisikaussi, aga puutuda ei julgenud XD

Eelmise nädala kultuuriloengu teemaks oli ikebana ehk jaapani lilleseade. Yu-sensei tahtis, et tõlgiksin kogu räägitava jutu inglise keelde, selle tarbeks aga pidin käima päev varem ikebana õpetaja Echiko juures kodus, et tekst kokku panna. Sensei elas ülikoolile üpris lähedal, tema kodu oli täis erinevaid lilli ja ikebanaga seotud asju. Abikaasat kodus polnud, sest too oli läinud oma klassikaaslastega kuskile väljasõidule, seega tegi Echiko-sensei ainult meile kahele rikkaliku õhtusöögi. kolme värvi (roosa, roheline ja valge) klaasnuudlite, juurviljatempura, marineeritud asjade ja mingi juurviljaasjaga veel. Väga nämm oli. Kui kurtsin, et mul veidi külm on, toodi mulle kohe umbes kolm asja peale, sest nähtavasti pole nende majas ahju või mingit muud soojendusasja. Ei kujuta küll ette, kuidas nad seal talvel elavad, juba praegu oli suht jahe. Lisaks andis ta mulle palju komme ja küpsiseid (ühed väga huvitavad kommid olid, nagu suured karamellkommi tükid, aga kui suhu panid ja katki hammustasid, siis oli sees selline pehme marmelaadi moodi mass), rohelist teed sain ka nii palju kui tahtsin.


Õhtu lõpetuseks lasi ta mul ka ühe ikebana-kompositsiooni teha. Valisin punased kobarroosid, kaks kollast roosi ja mingid tumesinised lilled, lisaks võtsime piklikke rohelisi lehti. Kokku tuli...enam-vähem kena kompositsioon, sensei kiitis seda väga, kuid ma kahtlustan, et see oli seepärast, et ma üldse hakkama sain sellise asjaga XD


Pärast saadeti mind pmst koduukseni, sest "On ju õhtu ja pime ning tütarlapsed ei peaks sellisel kellajaal üksi väljas olema." Kui söandasin küsida, kuidas tema pärast siis üksi koju läheb, vastas tädike rõõmsalt "Ah, mis, mina olen juba nii vana, kes mind ikka ründama tuleb." XD Lisaks oranžile vestile anti mulle kaasa veel mingi sojapiim ja küpsis....ühesõnaga tundub, et mul on nüüd ka jaapani-vanaema. Kui tahtsin talle vesti tagasi anda, ütles ta: "Eiei, see on päriseks, talv ju tuleb ja sul on muidu kindlasti külm..." Kujutan teda väga hästi ette oma väikeste kätega seda kudumas kuskil laua taga.

Ikebana-tund ise toimus järgmisel päeval rahvusvahelises lounge'is. Kõigepealt jagasime õpilastele vajalikud materjalid kätte, seejärel ütles Yu-sensei mõned tervitussõnad ja tund võis alata. Echiko-sensei rääkis ikebana ajaloost natuke, kuidas see 15. sajandil ametlikult alguse sai, kuidas alguses ainult mehed (budistlikud mungad) seda tegid budistliku altari ette lilli ohvrianniks asetamise näol ning kuidas Meiji ajajärgul lõpuks ka naised sellega tegelema hakkasid. Järgmiseks seletas ta ikebana ja lääne lilleseade erinevust - jaapanis on oluline minimalism ja ruum erinevate elementide vahel, lääne lilleseades topitakse sageli lihtsalt väga palju lilli kokku ehk valitsev suund on maksimalism. Seejärel kordasime üle, mis järjekorras ikebanat tegema peab ja lasime õpilastel endal asjaga tegelema hakata. Kõigil tuli valida üks oks, üks leht ja üks lill, millest oma meistriteos kokku panna. Otsisin kaua, lõpuks leidsin ühe punase lehekobara, pika paju-urbadega oksa ja siniseid ja valgeid lilli. Kahjuks läks ikka nii, et sensei tuli ja tegi pmst kõik ära, aga noh...ma nagunii ei oska ilmselt hinnata, mis sobib kokku ja mis mitte ikebanas. Õnneks polnud ma ainuke, kelle meistriteoseid õpetajate poolt korralikult modifitseeriti.
Kui oma kunstiteose valmis olime saanud, tehti sellest pilti ja me pidime täitma ankeedi, et selle interneti-näitusele aastaks ajaks üles panna saaks. Oma töö pealkirjaks panin "Sügise jahedus" ja kommentaariks kirjutasin "Kuigi on sügis, lehed on punased, võib väikestes valgetes õites aimata ka juba talve tulemas". Suhteliselt kunstipärane.



IF-huviringi korraldatud Halloweeni-peo jaoks otsustasid ise kostüümi teha. Olin internetis näinud paari millimallika-kostüümi pilti, mis tundusid piisavalt ägedad, aga samas ka lihtsad, et need koduste vahenditega kokku panna. Võtsin oma valge vihmavarju, ostsin saja-jeeni-poest sinna juurde valgeid rippuvaid jõuluvanikuid, sinist ja hõbedast helkivat paela ning tegi endale ilusa millimallika-pea. Selga panin oma sinise suvekleidi, valged retuusid ja valged pitskindad (samuti 100-jeeni-poest). 31. oktoobri õhtul lakkisin küüned, panin kostüümi alla igaks juhuks soojemaid riideid ka, tegin meigi ning kleepisin näkku hõbedasi küünekaunistusi.
Peole kogunes suht kirju seltskond. Oli vampiire, üks politseinik, Ed ja Carl olid Mario ja Luigi, keegi oli Kaonashi "Vaimudest Viidud" animest, keegi James Bond jne. Toimumispaik Bar Beer Pong Nanokamachi lähedal ühe maja neljandal korrusel valmistas väikse pettumuse. Arvasin, et tegemist on izakaya-tüüpi kohaga nagu eelmise korra nomihoudai, aga selgus, et oli ainult kaks suhteliselt väikest ruumi ja rõdu. Meid oli kokku umbes 60 inimest, seega oli kohe selge, et siin läheb kitsaks. Kahjuks ei saanud ma oma millimallika-kostüümi põhiosa ehk vihmavarju sees lahti hoida, küll aga öeldi mulle nii palju "Elsa! Elsa!", et otsustasin, et olgu pealegi Elsa (multikast "Frozen" ehk "Lumekuninganna ja igavene talv"), kui inimestele see meeldib. Eks siis tegin "oma noorema õe" Anna ja lumemees Olafiga pilti, laulsin "Let it Go"-d kaasa ja tegin muud Elsalikku. Veendusin taas, et mulle sellised peod väga ei sobi, aga püüdsin ikkagi olukorrast viimast võtta.


Ja keset ööd, just kui olin magama jäämas, tuli mulle meelde, et enne peoleminekut olin pannud ühe tekikoti pesumasinasse....ja see oli ikka veel seal. Ega's midagi, tõusin üles, läksin võtsin selle välja ja panin kuivama.

Halloweeni-peo omamoodi "jätk" toimus eile, kui pidasime Youko lahkumispidu. Kella poole 7 paiku läksin alla vaatama, et millal tants ja trall algab, tüdrukud (+ Fujisawa) juba istusid köögilaua taga ja meikisid end. Ega's midagi, panin ka oma Millimallika-Elsa kostüümi selga ning läksin kööki meikima ja soengut sättima. Seekord tegin endale Elsa-sarnase soengu ka, et saaks kergemini rolli vahetada. Semi muutus pärast pikka kahtlemist india naiseks, Hitomi vareseks (kes natuke meenutas Death Note'i shinigamit) ja Youko mingiks riigi-elektrifirma esindajaks (?). Varsti tuli Igata-san ka koju, koos läksime kuuekesi Himalaya-kohvikusse istuma, omanik lubas meil isegi joogid kodust kaasa võtta. Tellisime erinevat tüüpi karrit, naan-leiba, pastat ja gratääni. Õhtu jooksul liitusid meiega ka Alex ja Deguchi. Kohviku omanik kuulis, et ma olen Eestist, siis läks natuke aega mööda ja...kuulsin muusikakeskusest Birgit Õigemeele eurolaulu ingliskeelset versiooni! See oli nii armas ja samas sürr...istuda Jaapanis kuskil suvalises Nepaali kohvikus, rääkida majakaaslastega tulevikuplaanidest ning taustaks mängib Birgit. Hiljem tulid ka teised eelmise aasta eurolaulud, Birgiti loo eestikeelne versioon ja siis ka mingit muud eestikeelset muusikat, mille esitajat mul ei õnnestunudki tuvastada. Väga mõnus ja kodune.
Umbes kella kümne paiku läksime üle tee koju tagasi, avastasime, et Kudo on koju tulnud ja Fujisawa tõi lagedale Youko jaoks spetsiaalselt tellitud väikse koogikese. Alex teatas, et tahab ka mingit kostüümi/meiki/soengut ning Semi ja Hitomi asusid kohe asja kallale. Lõpptulemuseks oli kleidis, punaste huulte, silmameigi ja punase parukaga Alex, kes meenutas muusikali "Annie" peategelast. See oli ühtaegu ülinaljakas ja hirmutav vaatepilt. Sõime kooki ja lobisesime, mõned mängisid klaverit.


Ahjaa, üks naljakas asi juhtus veel: selgus, et Morimune-san, keda olen Misawa kurasu's elatud pooleteise kuu jooksul meheks pidanud, on tegelikult hoopis naine. (Ma tegelikult kahtlustasin natuke, vaadates tema pärisnime, sest see naiselik nimi.) Õnneks ei tulnud see avastus kuidagi imelikult välja, Youko lihtsalt luges üles, kes peolt puuduvad ja ütles "...tüdrukutest on puudu ainult Morimune-san." Olin nagu "...ahah, okei, selge, carry on." No tõesti, ainult Jaapanis XD


Üks väga oluline asi, millest ma pole blogis veel eriti rääkida jõudud, on minu jaapani-pere ehk Iwakid. Nüüdseks olen jõudnud kaks korda nende juures käia, esimene kord nende juures käia oli juba 20. septembril ehk poolteist päeva pärast kohalejõudmist, kuna siis oli vanem poeg veel kodus.
Iwakid tulid mulle autoga järgi, võttes kaasa kõik, kes auto peale mahtusid, aka ema, isa, Kotone ja Ryoma (vanimad, 18-aastased lapsed, kaksikud, tüdruk ja poiss). Huggles all around. Ja neil on nüüd koer - toy poodle nimega Rui (mitte nagu Hanazawa Rui, vaid nagu Louis'i jaapani-versioon). Nad on ikka sama aktiivsed ja rõõmsad kui enne. Tundub, nagu polekski vahepeal neli aastat möödunud. Samas on näha, et lapsed on suuremaks kasvanud. Sõitsime nende juurde (kus ootasid Kanon ja Otome, nooremad tütred, 15 ja 13), istusime, rääkisime ja sõime külmutatud magusat kartulit. Õnneks võttis koer mu kohe omaks, lakkus ja hüppas ringi. Meeneks viisin perele Annekese šokolaadikarbi ning Draakoni kummikomme.
Õhtu poole käisime koeraga jalutamas, rääkisin neile ka meie naabri kassist, kes on pmst nagu koduloom juba. Kanon pidi umbes viieks minema juku-sse, mis on pmst ettevalmistustunnid koolieksamiteks, see kestis tal umbes 9-ni 0.o Vaesekene.
Perekonna elukorralduses on selle nelja aasta jooksul toimunud paar suuremat muutust, kuna kaksikud on nüüd mõlemad 18-aastased ja tehniliselt ülikooliealised. Praegu ongi tegelikult tavaliselt kodus ainult ema ja kaks nooremat tütart (ja loomulikult koer). Ema töötab vist ikka veel postkontoris, noorim tütar Otome on põhikoolis, Kanon samuti, kuid tema õpib juba keskkooli sisseastumiseksamiteks. Otome ütles, et tahab modelliks saada, Kanon aga soovib saada laevainseneriks. Ema poetas vaikselt, et Kanon on ikka veider laps küll, talle meeldib (mootori)õli lõhn väga.

Kanoni karjäärivalik on võib-olla seotud või vähemalt mõjutatud Ryomast, kes käib pmst kutsekoolis, kus õpib laevakapteniks. See kestab 5 aastat, st nagu kolm keskkooliaastat pluss 2 ülikooliaastat. Juba praegu on tal paari laevaliigi juhiluba olemas ja tulevikus hakkab ta olema 8 kuud aastast laeval tööl. Aga kuna nad veavad tihti tähtsaid/ohtlikke asju, on palk ka päris hea. Ema rääkis, et tavaliselt on Jaapani laevadel ainult 3 päris-jaapanlast, ülejäänud on mingist muust rahvusest, seepärast õpib Ryoma vaikselt ka hiina ja vene keelt. Kotone õpib Sendais ja elab seal korteris, mida isaga jagab, kuna too käib seal tööl. Tüdruk tahab tulevikus lennujaama tööle minna ja seepärast läkski lennujaama kohvikusse poole kohaga tööle, et end selle keskkonnaga harjutada ja midagi kõrva taha panna.
Natuke aukartustäratav oli kõigi nende nooremate lastega lauas istuda...suurem osa neist teadis suht täpselt, mida tulevikus tegema hakkab.
Suveks antakse lastele ikka väga palju kodutöid, arvestades kui lühike nende suvevaheaeg tegelikult on. Kanon ja Otome pmst peaksidki ainult õppima oma vabadel päevadel. Seepärast, nagu ema-isa mulle seletasid, kirjutavad nemad tihti ise laste kirjandeid ja ettekandeid. Ühe eest, mille ema Ryomale kirjutas, sai poiss isegi suure aukirja...kuigi ta ütles, et tal on seda natuke raske vaadata küll XD Kummalisel kombel näib suure hulga kodutööde laine olevat ainult Yamagatas, Sendais on Kotone sõnul palju lihtsam.

Õhtusöögiks sõime isetehtud sushit, st keset lauda oli suur riisikauss ja ümber erinevad koostisained, ise sai endale meeldiva asja kokku panna. Ma ründasin kohe krevetitaldrikut. Kõrvale pakuti imoni-suppi (kohalik kartul) ja külma teed. Pärast pakuti mulle ka mingit kokteilimaitselist purgijooki, toonitades, et seal pole alkoholi sees. Kuna tegemist oli muuhulgas ka rummikoola-maitselise asjaga, ütlesin, et väga hea, et seal sees alkoholi pole, kuna rummikoolaga ei ole mul just kõige paremaid mälestusi XD
Sealt edasi läks jutt selle peale, et kõigil on mingi "must minevik", st mälestused, mida nad pigem ei meenutaks, aga mis on tegelikult teistele suht naljakad. Kotone puhul oli selleks aeg, kui ta osales lõviteemalises muusikalis ja pidi kandma mingit kohutavat meiki, aga tema protestidest hoolimata otsisid ema ja õde selle sündmuse pildid üles.

Aga isa lugu oli ikkagi ületamatu: enne kui Ryoma Hawaiile vahetusõpilaseks läks, oli vaja rahaasjadest rääkida. Läksid mehed siis onsenisse, olid just enne riietusruumis rahast rääkinud, siis isa võttis prillid eest, läks onsenisse, istus Ryoma kõrvale maha ja ütles vaikselt "Ära raha-asjade pärast muretse." Seepeale oli vaikus ja hetk hiljem tõusis Ryoma püsti ja läks minema. Isa oli natuke haavunud, enda meelest oli väga kenasti talle öelnud. Kui isa aga hiljem Ryomalt selle kohta aru päris, ütles poiss, et tema ei tea sellest midagi. St isa läks kuumaveeallikal suvalise mehe juurde ja sosistas talle "Ära raha-asjade pärast muretse." Pole ime, et teisel creepy hakkas XD

Arutleti ka, millal mulle külla tulla. Ema ja isa ütlesid Ryomale, et ta peab korralikult raha teenima laeva peal ja siis neid reisile viima Euroopasse/Eestisse. Ryoma polnud sellest just vaimustunud. Aga ema tahab kindlasti mu pulma tulla kunagi, ta ütles et on selleks valmis isegi 9 tundi lennukis istuma järjest fancy musta pulmakimonoga, mida pruudi ema tavaliselt kannab XD Siin on komme, et pruudi ema kannab pidulikku musta kimonot, millel on kuldne vöö ja allääres kuldne kaunistusmuster. Selliseid kimonosid pärandatakse emalt tütrele...kuigi ma ei tea, mida Iwakid teevad, sest neil on tervelt 3 tütart.
Vaatasime ka ema-isa pulmapilte ja laste lapsepõlvepilte erinevatelt pildistamis-sessioonidelt shichi-go-san'i puhul (festival 3-, 5- ja 7-aastastele lastele, kus pannakse nad traditsiooniliselt riidesse ja käiakse templis kami'dele lapsi "näitamas"). Oi see 80ndate mood...ema vahetas pulma ja peo jooksul 5 korda riideid..kõigepealt traditsiooniline valge jaapani pulmakimono, siis valge lääne stiilis pulmakleit, kaks erinevat kimonot ja lõpuks mingi suur läikiv ballikleit.
Lõpuks, mingi poole 11 paiku hakkasime sättima, et Ryomat Toyama'sse suunduva bussi peale viia. Tal hakkas laevapraktika, st ta läks laevaga mööda Jaapani rannikut seilama, et ametit õppida. Koju saab korraks uusaasta ajal, nii et siis näen teda jälle.
Täitsa lõpp, kui hea, et mul on siin sellised toetavad inimesed olemas, leidsin end väga tihti selle päeva jooksul mõtlevat. Nad on lihtsalt nii toredad. Ütlesid, et kui mul mingeid muresid peaks olema, võin alati nende juurde tulla. Ja ema rõhutas, et ma aeg-ajalt käiks nende juures söömas, sest päevad läbi valmistoidu peal ka elada ei saa XD


Üleeile käisin teist korda nende juures, siis olid isa ja Kotone ka kodus, Ryoma helistas vahepeal sadamast. Lõunaks tegime koos kaheksajalapallikesi ja yakisoba-nuudlirooga, isegi minul õnnestus mõned taignapallikesed edukalt ümber pöörata. Mingi hetk rääkisime putukatest ja Kotone üritas joonistada kiili, aga feilis, siis ema joonistas palju ilusama kiili XD Ja nad olid kõik šokis, kui said teada, et ma olen 26-aastane. Siiamaani olid kõik arvanud, et olen 22 või 23, nende jutu järgi võiks ma ka Kotonega (18) samaealist mängida edukalt =D
Oh! Ja nad andsid mulle elektrisoojendaja ja uue pehme padja...issand kui hea sellega magada on.


**

* Vihmaga ülikooli juurest jalgrattaga allamäge sõitmine pole naljaasi. Tihti kõnnin suurema tänavapikkuse lihtsalt ratas käekõrval.

* Otse meie maja all (esimesel korrusel) peaks olema rameni-söögikoht, kahjuks pole sinna veel jõudnud. Teiste jutu järgi peaks hea olema.

* Meile on tekkinud mingi ilge hunnik eriti kahtlase lehmapildiga tualettpaberit teisele korrusele, keegi ostis suures koguses ilmselt. Ma muudkui nuputasin, miks seal lehm peal on, Fujisawa lõpuks seletas, et kuna "ostma" on jaapani keeles "kau" ja see sarnaneb ingliskeelse sõnaga "cow", ongi seal lehmapilt. Wow.

* Alex teeb vahepeal liiga palju süüa ja pakub seda siis kõigile, see on nii armas. Õnneks on ta ka päris hea kokk.

* Käisin ükskord allkorrusel teed tegemas enne magamaminekut, Deguchi, Alex ja Fujisawa arutasid seal miskipärast Marxi ja Weberi sotsioloogiat parajasti. Tegin endale piimateed, panin suure tassitäie ja hakkasin aeglaselt oma toa poole liikuma. "See on tasakaalutreening!" pomisesin neile, kui väääga ettevaatlikke samme tegin. Kui olin umbes poole koridori peal, hõikas Deguchi mulle järgi: "Kuule Mirju, kui sa niimoodi sellega lähed, jõuab enne hommik kätte kui sa oma tuppa jõuad!" Oleksin naerust peaaegu oma tassi käest pillanud XD

* Glinda filmiloengus üritan paralleelselt filmi vaatamisega ka oma kommentaare vihikusse kirja panna. Hetkel on vist viimane seal selle kohta, et peategelase emal oli räme dekoltee, kuigi ta pidi olema juba üle 40 õukonnadaam. Samas, võib-olla rõhutas see asjaolu, et ta oli enne olnud lõbunaine.

* Alex tellis kõigile majakaaslastele oma koduülikooli (Michigani ülikool) riidenänni, mina sain sooja tumesinise pusa, mis oli täpselt õige suurusega. Ei tea, kas see on mingi geimeeste-teema, et nad peale vaadates õige suuruse ära arvavad...

* Paar korda olen jõudnud siin ka poodidesse, järgin filosoofiat "Ära osta esimese korraga kõike ära!" Kui järgmisel korral tagasi lähen ja asi ikka seal on, pidi see nii minema, kui enam pole, siis las ta jäägu, polnud nii määratud.

* Zachi ja minu duett Lady Gaga "Bad Romance"-i järgi on üks mu lemmik karaoke-lugudest üldse. Koos teeme sellest tõelise show =D

* Tegin mingi testi, mille kohaselt peaks mu hingeloom olema hunt. Natuke üllatav, pole seda looma endaga väga seostanud...aga kirjeldus oli päris täpne.


~~
Ja nii see eluke veereb.
We are wild, we are like young volcanoes. (Miskipärast kummitab mind see lugu viimasel ajal. Do you wanna feel a little beautiful, baby?)

Hoidke mind ikka oma tegemistega ka kursis, muidu ma lähen igatsusest ogaraks vahepeal XD



Olge musid ja oyasumi.