Kummikutest, kuulidest, patsifismist ja ellujäämisest
Saturday, February 27, 2010 by Mirju
Kuidagi raske on viimasel ajal asjadest rõõmu tunda. Kõike on kogu aeg liiga palju ja lõpuks ei jõua ma midagi ära tehtud.
"Positiivsust", korrutan endale igal hommikul mantrana.
Mind häirib, kui täiskasvanud inimesed käituvad lausa uskumatult tobedalt. Asjadega seoses, mis polegi tegelikult sellist närviminekut väärt. Säärase lapsiku käitumise peale tahaks ma tõesti neile paar karmi sõna öelda. Kuid siis ütleb keegi kolmas hoopis Mulle, et olgu ma rahulikum ja vaadaku sellest üldse mööda. Loodan tõesti, et ka mulle on pärandatud vanaema ja ema poolt hobuse kannatus, aga kuskil on ka minu piirid.
Muidugi saan hiljem aru, et asi pole üldse sellist reaktsiooni (ka minu poolt) väärt. Aga kui seda juhtub korduvalt...
Sellegipoolest surun need sõnad alla, hoian hambad ristis ja käed rusikas ning olen vait. Ma ei teagi, kelle mõistuse säilitamise huvides see enam on, kas teiste või hoopis minu enda.
Sellega seoses hakkasin aga mõtlema piiramise-küsimusele. Palju ma tegelikult end tagasi hoian või alla surun? Kas teadliku piiramisega teen rohkem head või halba? Ja kas siis, kui ma tõepoolest suudaksin kaotada oma piirangud, ilmuks kõige alt tõepoolest tegelik Mina või oleks see juba keegi teine?
Mulle on ette heidetud enda liigset limiteerimist, spontaansuse puudumist ja mida kõike veel. Aga kas ilma nendeta oleksin ma Mina?
Olen sisemiselt end silmist kaotamas.
Naljakas, ei mäletagi enam, millal viimati sellise olukorraga vastamisi seisin. Identiteedikriis?
Loodame, et ajutine.
Oeh. Ei tea, kas nüüd tuleks hakata tegelema intensiivse mõttetööga või end hoopis kõigest tühjendada.
Ja nagu tavaliselt sellistel raskematel perioodidel, olen aktiivsemalt unenägusid nägema hakanud.
Veebruari algusest:
Filmivõte või muu sarnane situatsioon Toompuiesteel, mille käigus pidin kuuli saama.
K. oli seal, jalutasime koos ja lihtsalt rääkisime. Ma polnud veel valmis laskmiseks või võtteks, kuid siis märkasin, et üle tee olev noormees juba karjus midagi ja tulistas. Ohdeem, mõtlesin ma, aga läksin asjaga kaasa ja vajusin maha. See oli vist esimene kord kui ma unes tulirelvast pihta olen saanud, kuul tabas mind vasakusse külge, umbes kopsude ja südame vahele.
Päris huvitav, mõtlesin veel. Verd oli, kuid valu polnud nii palju, kui ma arvasin. Võib-olla sellepärast, et see oli kõik lavastatud? Samas tundsin, et see haav oli üpriski reaalne.
Siis lõppes võte, ma tõusin püsti ja me läksime Meritoni parkla koha peal asuvasse lagunenud majja, kuid enne tuli Liisa L. ja ütles, et annab mulle nüüd mu sünnipäevakingituse - kaks paari sätendavaid kummikuid.
Veebruari keskpaigast:
Vaatasin alla orgu ning nägin seal hiiglaslikku musta riietatud sõjaväge.
26.-27. veebruar
Viibisin Thanaria-maailmas kuskil metsas ja lagendikel. Meie kamp üritas vältida mingeid vaenlasi, kes meid ootamatult ründasid. Anko jooksis oma relvadega ringi, närvis Tekal oli vibu väljas, ta karjus mingeid juhtnööre ja seda, et me end ära tappa ei laseks. Donan ja Rojan jooksid ka ringi, proovides kõrvale põigelda või haavatuid aidata.
Mina/Elani ei teadnud täpselt, kuidas nende vastu võidelda, kuna lahingsituatsioonides olen olnud pigem kaitsval positsioonil. Mingil hetkel aga oli olukord täielikult vastaste kasuks pöördunud. Vaatasin ringi ja nägin, et kõik lamavad kuskil maas, oigavad ja näivad tegutsemisvõimetud välja.
Kollid oli vist hetkeks tagasi tõmmatud või olime me neist jagu saanud, kuid üks humanoidne kuju (keda me tundsime?) tuli veel maas lamavate Donani ja teiste poole, relv (mõõk?) või mingi ettevalmistatud loits käes ohtlikult särisemas.
Mind haaras täielik paanika, ma teadsin, et pean püüdma teisi iga hinna eest kaitsta, kuid ei teadnud, mida teha. Üliaeglasena tunduva hetke jooksul haarasin ma Donani kõrvalt rohust relva, asetasin end teiste ja ründaja vahele ning tardusin hingeldades ja värisedes. Elanil oli juba seda väga raske teha...ta püüab ju patsifist olla....aga ma pidin oma kaaslasi kaitsma. Vaatasin hirmunud silmadega vastasele otsa, vist karjusin ka midagi a la "Lõpeta ära või ma tulistan!" või "Kui sa veel lähemale tuled, siis ma lasen!", lootes ise meeleheitlikult, et ma ei pea teda tapma.
Sest seda piiri Elani veel ületanud polnud, kuid oli sellele nüüd nii-nii lähedal. Mäletan värisevaid käsi, meeleheitlikku mõttevoogu ning peas kellegi kauget häält seletamas midagi tulirelvade käsitsemisest.
Vastane astus sammu lähemale, ma karjusin uuesti, et ta paigale jääks, mõistes, et mul ei pruugi jääda muud valikut kui ta tappa. Samas ei teadnud ma üldse, kas ja kui täpselt ma lasta oskan, seega pidin tegutsema võimalikult kiirelt. See kõhklushetk näis vastasele aga sootuks nalja tegevat.
Ja siis, kui ta veel sammu edasi astus, nägin kõrvalt vilksamisi, et keegi jookseb meie poole (Rojan?), hüüab minu nime ning midagi sellest, et ma ei laseks ja kohe sealt eemale tuleksin. See väike kõrvalepilk aga maksis mulle kätte, kuna siis, kui silmad jälle vastasele suunasin, nägin ehmatusega, et ta oli ettepoole sööstnud ja peaaegu minu ees.
Ma ei mäleta, kas ma tulistasin või mitte, aga midagi tol hetkel Elani hinges murdus.
***
Siis libises mingi osa tegevusest sujuvalt mööda ja järgmisel teadvustatud hetkel juhtis Aapo meid kuskile metsa sees asuvasse külalistemajja ööbima. Enne oli ta seletanud naljaga pooleks, et tema unistuseks on teha midagi horror-survival-game'i laadset kuskil. Aga see, kuhu meie hetkel läksime, pidi olema lihtsalt mingi suvine kunstilaager.
Maja oli kahe- või kolmekorruseline, seest meenutas natuke mingit lagunevat ühikat, kivitrepid ja väiksed jagatud toad. Meid oli umbes 10-15 inimest, pooleks noormehi ja tüdrukuid. Ma tundsin juba algusest peale, et midagi on kuidagi valesti.
Ajapikku sai selgeks, et me olimegi sattunud justkui mingisse õudusfilmi, kus inimesed üksteise järel kaovad, võikalt surevad (tihti üksteise käe läbi, kuna mingi kaadritagune manipuleerija neid selleks sundis-mõjutas) ja kuidas allesjäänud üha rohkem mõistust kaotavad.
Nägin lugu erinevate inimeste (nii meeste kui naiste) silme läbi, kuulsin nende mõtteid (igaühel oli mingi oma motiiv nõnda tegutsemiseks...a la "ta ütles, et kui ma niimoodi ei tee, siis juhtub minuga järgmiseks midagi kohutavat"). Kui juba õhtu saabunud oli, kogunesid allesjäänud inimesed heledate seintega tuppa arutama, kuidas sellest majast-surmalõksust välja pääseda. Seal viibides toimus päris mitu isiku-vahetust, kõigepealt nägin toimuvat mingi paanikas blondi tibi silme läbi, siis teises toas viibiva viimase sanity-piirini aetud noormehe silme läbi (kes tuppa astunud teist isikut kägistama hakkas, kuna uskus, et muud väljapääsu pole)...
Ja lõpuks (see oli kõige õõvastavam) tundsin end rippumas toa akna taga...olin sattunud mingi tüdruku kehasse, kes aeglaselt teiste teadmata akna taga kas surnuks lämbus või verest tühjaks jooksis. Tahtsin teistele kuidagi teada anda, et ma seal olen, kuid ei suutnud ei liigutada ega häält teha. Muidugi tuli lõpuks keegi aknast välja vaatama ja avastas "mu"...see kõik tundus tõesti mingi haige horror-mänguna.
___
Paneb lausa põnevusega ootama, mida täna või homme öösel näen, mis?
Sometimes I think oh yes
I'd move to where all the shooting stars are gone
with all of our wishes
How could they bear oh no
to carry around these stupid human hopes
So I'm gonna to help...I will
give me a key to lock the door to the secret paradise
There are so many queuing up and I won't let them in
Look at them, they are cheeky
They are never worthy to be saved
Sometimes I feel oh yes
I could do almost everything I wanted
And it makes cry
Lay your heart, lay your soul
upon my magic carpet
Now we are flying
to Venus just to kill some time for tea, OK?
Remember, surrender
there's nothing you can do
Cause love's such a joke
like a little jack in the box you know
A little jack in the box
Yoko Kanno - "Flying Teapot"
Aga nüüd süütan ma küünla ühe tegelase mälestuseks.
It's always the good ones that go
See on sulle.
Hetkemuusika:
