Teisel pool mind

Inimesed loovad soojust. Kui kuskil külmas kohas on palju inimesi ja palju positiivseid emotsioone, läheb seal ajapikku soojemaks. Inimesed soojendavad inimesi.
Ja see on hea.

Jõudsin taas kummalisele järeldusele, et mul on ilmselt mõndasid kontserte/etendusi/filme mõtet vaatama minna üksinda.  Kui kedagi kaasa võtta, mõtlen peaaegu kogu aja sellele, kas kaaslasel ikka on huvitav ja ega ta ei kahetse, et  tuli.  Mis on tegelikult väga häiriv. 
Täna tundsin seda jälle.

Pärast pikki aastaid täis spekulatsioone nägin lõpuks ära ka meie majas elavad hiired. Alguses arvasin, et neid on vaid üks, kuid täna nosis lindudest rõdule kukkunud päevalilleseemneid tervelt kaks kõrvade ja pika sabaga väikest olevust.  Loodame, et neid rohkem pole. 

Praegu on jõulud. Sain kingiks kokku kolm paari susse: kaks paari sooje kapukaid (roosad-karvased ja valged-pehmed-siidpaelaga) ning ühe paari korralikumaid toasusse. *nyaa*
Sooja musta kampsuni ja vennaga kahepeale 1 TB-se välise kõvaketta sain ka. 
Ja niipea kui võimalik, teen veel ühe poetripi, et hankida suurem osa kraamist, mis mul oma jõulunimekirjast saamata sai ^_^ Even I allow myself to indulge once in a while.


Õilis rüütel või karm, aga hea südamega noormees, selles on küsimus. 
Tegelikult mitte, aga  väikse dilemma tekitab sellegipoolest. Ütleme, et on kaks eri olukorda, kaks erinevat meest. (Kasvõi "Tsubasa Reservoir Chronicle" Fay ja Kuro näitel)
1) Kõnnin koos temaga mööda teed. Tänavavalgustus heidab pimeduse keskele heledaid laike. Jalutame rahulikult, ta sätib oma samme minu järgi veidike lühemaks. Korraga läbib tühja tänavat tugev  tuulehoog.  Tahtmatult haarab mind külmavärin.
Mureliku näoga küsib ta minult, kas kõik on korras. Seejärel, justkui oleks see kõige loomulikum asi maailmas, pakub ta mulle naeratades oma mantlit. "Muidu külmetad end veel ära," sõnab seda selga aidates, "pean sind ju soojas hoidma."
Soojemaks läheb küll, olgugi et mantel selles väikest rolli mängib.

2) Kõnnin koos temaga mööda teed. Tänavavalgustus heidab pimeduse keskele heledaid laike. Tema kõnnib oma suurte sammudega peaaegu eest ära, ma pean pingutama, et sammu pidada. Korraga läbib tühja tänavat tugev tuulehoog. Tahtmatult haarab mind külmavärin.
Ta pöördub  pooleldi, pärides sarkastiliselt, kas mul polnud enne väljumist piisavalt mõistust, et midagi sobivamat selga panna. Põrnitsen teda altkulmu. Jätkame oma teed, mina ikka veel kergelt värisedes. Ootamatult heidab ta mulle ühe pika pilgu, vaatab siis kõrvale, ohkab ja pomiseb "Vaata, et sa järgmine kord nii ei tee." Seejärel surub mulle oma mantli käte vahele ja hakkab mööda tänavat edasi kõndima.
Soojemaks läheb küll, olgugi et mantel selles väikest rolli mängib.


Trallalaa.

Mul on kahju, et ma viimase aja unenägusid väga hästi ei mäleta. Nad kõik on olnud pikad, põhjalikud ja üpris ägedad. 

Peab vist ikka selle unenäoseletaja endale hankima.

Ja vähem fanfictionit lugema, see hakkab juba alateadvust ka mõjutama.
Eniveis, doozo:

23.-24. detsember

Oli vist mingi üritus (vampiirilarp?).
Mäletan kõrget valget maja, millel olid kaks viimast korrust nagu platvormidena, keerdtrepid viisid ühelt teisele. Ma ei tea, keda ma täpselt mängisin. Kohal olid kindlasti Martin, Curu, Ebling, Hanna-Liina Võsa, Hanna ja veel tüübid, keda ma ei tea. 
Mind tutvustati mängus mingile noormehele, ning miskipärast tekkis mul halb eelaimdus.
Mingi hetk jooksin trepist alla, peaaegu Hanna-Liinale otsa. Vabandasin ja tutvustasin end. Tema ütles et jah, ta teab mind küll. Mina imestasin ja ütlesin, et ma poleks arvanud, et ta mind kuidagi mäletab. Tal oli käes küpsisekandik.
Korraga olime nagu Kasispeal, igatahes läksin mina (või pigem mu tegelane) suurest väravast välja, jäin sinna ette seisma ja metsa poole vaatama. Ilm oli pilves. Äkki astus minu selja taga väravast välja seesama noormees, keda mulle veidi aja eest tutvustatud oli ja kes minus veidi ebakindlust tekitas. Ta naeratas, rääkis minuga natuke ja mina proovisin hoolimata ebalusest temaga vestelda.
Mu tegelast valdas juba kerge ohutunne, kui ta sama meeldivalt naeratades aina lähemale hakkas tulema. Lõpuks põrkasin seljaga vastu väravat. Noormehe naeratus muutus korraga kauniks, kuid julmaks, edukalt blokeeris ta oma kehaga minu igasugused pääseteed, nii et olin surutud tema ja värava vahele. Mind (või mu tegelast) valdas paaniline hirm, noormees ütles veel midagi, mida ma ei mäleta ja hakkas mulle seejärel täiega ligi ajama. Püüdsin tema raudse haarde vastu võidelda, üritasin karjuda, kuid ta summutas mu protesti oma huultega.
Kohutava mõistmisena jõudis mulle kohale, mis toimuma hakkab, kuid kui see teadmine jäise tombuna mu sisemusse vajuda jõudis, nägin korraga (ma ei tea kuidas, kuna olin ise seljaga värava poole, hetkeks tundus, nagu oleks kohad vahetunud), et siseõue poolt jookseb Martin ülikiiresti meie poole. Hetkega oli ta kohal, paistis väga vihane, väänas noormehe mu küljest lahti ning teda kinni hoides karjus mulle "Jookse! Jookse (ära), enne kui veel midagi halba juhtub!"
See tõi mu hirmuhalvatusest välja, pöörasin ringi ja hakkasin kiiresti mööda teed minema jooksma. Kui olin suurema raja peale jõudnud, suundusin põllule ja Teppide talu poole.
Nüüd oli väljas juba üpris hämar, põllul kasvavad äkitselt vihmamärjad kõrred ulatusid mulle peaegu vööni. Seejärel juhtus veel midagi, mida ma ei mäleta, võib-olla jõudsin selle "halva" eest ära põgeneda. 
Palju aega hiljem, kui mäng juba läbi, oli kogu rahvas Teppide õuele kogunenud. Tundmatu noormees, kes oli mind eelnevalt rünnata üritanud, tuli viisakalt vabandama, et meie esimene kohtumine nii ebameeldivas vormis oli (kuna ma teda mängusiseselt esimest korda nägin).  Ma olin üpris hämmastunud, kui ta seal häbelikult naeratades seisis, ega osanudki arvata, kas talle andestada või mitte.

Ärgates valdab mind üha sagedamini tunne "wth-see-nüüd-oli". XD


Muide, vaatasin lõpuni anime nimega "Zombie-Loan". Kahju, et sellel praeguseks rohkem osi pole, see hakkas mulle vägagi meeldima. Cool zombie-boys ftw *kyaaa*

Pluss seal on maailma armsaima välimuse ja häälega shinigami: (selliseks muutub ta, kui tema "core" ära võetakse)

Veidike meie Moskva-reisist. Kirjutan mälu järgi, sest pikem tekst kustus müstilisel kombel. *niu-niu*

Käisime Moskvas Tallinna kultuuripäevade raames 7.-12. detsembril. Kollektiivi kuulusid ETV Tütarlastekoor, Georg Otsa nimelise muusikakooli bigband, Marko Matvere, Hanna-Liina Võsa, Aleksandr Ivaškevitš ja Vanilla Ninja. Ühesõnaga, suht kirju seltskond.

Sain esimest korda elus ära proovida, kuidas on 14-15 tundi järjest rongi sõita ja seal ka magada. Päris tore on, kui piiriületus toimub kell pool viis hommikul. Vahepeal läks kupees (ehk vagunis ehk kajutis ehk kabinetis ehk karbis jms, sest keegi ei suutnud kunagi õigesti nimetada seda) metsikult palavaks, siis oli jälle jubedalt külm. Ja ma sain teada, et soe õhk tõuseb siiski üles, seetõttu on ülevalpool soojem (siiamaani olin elanud teadmisega, et maale lähemal on soojem). 
Minnes sokutas Salu meie kupeesse kasti vana tallinna pudelitega (kinkimiseks), õnneks toll neid ei avastanud ega küsimusi esitama ei hakanud.

Kohale jõudes tabas meid meeldiv üllatus, majutus oli viimase peal - ööbisime kolmetärnihotellis "Ismailovski". Ja arvake ära, kes sai üksi kaheses toas olla? Muidugi mina. Natuke kahju oli, aga see-eest sain teha, mida ise tahtsin, kellegi teisega arvestamata. 

Süüa sai sellel reisil rohkem kui küll. Vene külalislahkus on hämmastav. Saime võõrustajatelt positiivset tagasisidet, iga päev sai korralikult kolm korda süüa. Hotellis oli suures saalis hiiglaslik rootsi laud, kolmekäigulised söögikorrad, suussulavad magustoidud, šokolaadifondüüpurskkaev (!) ja palju muud. Tõeline nuumalaager.

Kontserdid läksid üpris hästi. Mis sest, et me teisipäevase galakontserdi kava samal hommikul täiesti ümber pidime tegema (patriarh Aleksiuse matuse tõttu, me olime vist ainus kontsert terves linnas sellel õhtul). Seetõttu oli kava veidi vähem meelelahutuslik (mul on rahvast kahju, kes heast asjast ilma jäid), rohkem oli koorimuusikat (meie rasked lood), ära jäid meie Europop (millega hullult vaeva näinud olime), "In the Mood", "I feel pretty" ja teised lõbusad lood. Hanna-Liina õppis enne kontserti ühe täiesti uue loo, Ivaškevitš steppis hoopis oreli saatel ning Vanilla Ninja jäeti üldse ära (millest oli kahju, sest Lenna oli spets selleks New Yorgist kohale lennanud). 
Sellegipoolest oli saal rahvast täis, linnapead pidasid kõnesid ja pärast oli kõigil hea olla. 
Teine, ainult meie kontsert ühes kunstikoolis läks ka suht normaalselt. Saime koolisööklas ülimaitsva lõuna, publikut jätkus ja hoolimata väikestest apsudest suutsime asja lõpuni viia. Minu hääl muidugi sellele väga hästi vastu ei pidanud.
Väga armas oli see, kui pärast kontserti kaks vene noormeest tänama tulid ja ütlesid selges (aktsendist hoolimata) eesti keeles "Aitäh tüdrukud. Väga ilusti laulsite." Aww :)
Lisaks kiitis meid ka üks mees, kes nägi välja täpselt nagu Vanemuine (pikad juuksed ja habe, pael pea ümber jne) ja rääkis, et meie laul viis ta teise dimensiooni, talle viirastusid mäed ja ookeanid ja aasad...kuni ta viisakalt minema juhiti meie juurest XD

Käisime ka ekskursioonil, nägime Moskva magalarajoone, kesklinna, Punast Väljakut ja Kremli (seespoolt, kirikuid ja vapustavat juveelinäitust). Viimast kahte ootasin eriti "Night Watchi" ja "Day Watchi" lugemise mõjul ja need kujunesid päris võimsaks elamuseks. Nüüd saan öelda vähemalt, et olen seal ära käinud. 

Omaette vaatepilt oli ka õhtune Moskva rongijaam, mille ootesaalis oli ikka väga erinevaid inimesi. Kodututest ja niisama reisijatest kantpeade ja väga üleslöödud neidudeni. Rongis mängisime kojusõidul Saluga koos kaarte, naerdes sealjuures end peaaegu kõhukrampidesse.Ja meid kõiki kummitasid tagasisõidul "Õhtud Moskva lähistel" ja "Tallinn". 
Mõned pildid, mis telefoniga teha jõudsin:

Kirik Punase Väljaku ääres

Maailma suurim kahur - Tsaari kahur


Kunstikooli sein


Minu hotellituba



Hotellitoa kardin (põrand oli samasuguse vaibaga kaetud)


No ei saanud jätta ju klassikalist vannitoa-reidipilti tegemata XD


Appi kui palju kell on!
*kaob unne*

Watashi wa ima hontou ni tsukarete imasu.

Kunagi oli jõulud-ja-uusaasta lõbus aeg, kus ei pidanud mitte midagi tegema, vaid sai rahulikult puhata. Nüüd on see muutunud segaduseks, mis takistab õppimist. Crazy, I tell you. 

Hetkel on pisike hingetõmbepaus enne homset, ülehomset ja üleülehomset.
Hääl ei ole ikka veel taastunud, kuid selle nimel tegutsemine käib täie hooga. 
Teeks siinkohal reklaami, et 28. detsember kell 16.00 toimub Mustpeade majas ETV Tütarlastekoori jõulukontsert "Taevateel". Piletid 50.- ja 75.- Kava on...üpris huvitav ja mitmekülgne. 

Koolist niipalju, et nüüdseks on mul tehtud üpris mitu eksamit/tööd/muud asja.

Tehtud :
Vampiirid Ida-Euroopa mütoloogias ja Lääne popkultuuris - A
Erikursus: Riitused - A
Suulise tõlke alused - B
Keele variatiivsus - esimene kontrolltöö 94 punkti, teise tegin eile
Jaapani filmi ja kirjanduse essee - ära saadetud
Jaapani keele kanji-töö - täna tegin
Ning homme on kirjaliku tõlke aluste eksam...

Teha jaanuaris:
Jaapani keele grammatikatest
Jaapani vanema kirjanduse essee + eksam
Jaapani vanema ajaloo ja kultuuri essee(+ettekanne) + eksam
Jaapani ühiskonna eksam

(Kui seda nimekirja nüüd vaadata, tuleb tõdeda, et jaanuar tuleb suht üheteemaline XD )

Panen lõpuks kirja ka mõned viimase aja koolijuhtumiste-pärlid:

*Tuleks vist alustada sellest, et minu ja Ari Hesburgeri-romantika muutus millalgi veelgi lõbusamaks :D Jalutasime mõni aeg tagasi Norde Centrumist välja ja nägime, et selle kõrval olid vabad parkimiskohad, kuid ainult kasiino külastajatele. Mina avaldasin oma nördimust.
Ari: "So...you're a frequent casino visitor? *suspicious look*
Mirju: "Ee...tegelikult....tead....olen küll..."
Ari: "But whyyyyy...oh, so that's where you've been going. Ja mina olen veel mõelnud, miks meie suhe enam ei toimi."
Mirju: "Forgive mee...."
Ari: <.<
Mirju: "...daaaahling ;_; "
Ühesõnaga, minul on kasiinosõltuvus ja sellepärast on meie 'suhtes' probleemid.
Paar päeva tagasi istusime uuesti Aatriumis ja Ari viskas minu eest kohukesepaberi prügikasti. Tuli tagasi ja mina tänasin teda.
Mirju: "Sänkjuu....daaahling ^_^ "
Ari: "Soooo...been visiting any casinos lately? *wink wink*"
Mirju: *naerukrampides*

*Jagasime ära -shii'ga lõpevad omadussõnad. 
Geku - sabishii (üksik)
Shin - kanashii (kurb)
Ari - tanoshii (lõbus)
Mirju - yasashii-ureshii (lahke-rõõmus)

*Kui Shinil masendus peale tuli, üritasime teda veenda, et meie ikka armastame teda. Ta ei tahtnud eriti uskuda. Nõnda ei jäänudki mul muud üle, kui hakata üle aatriumi talle laulma Dima Bilani laulu "Belieeeeeeeve it..." (kusjuures, ma rohkem ei teadnudki kui ainult see fraas, aga sellest piisas, et ta hirmunud näoga mul lõpetada palus XD)
Shin: 0.o
Mirju: "Näed, tead küll, see oli see Eurovisiooni laul, kus uisutaja tuli klaverist välja..."
Geku: "Sa panid praegu totaalselt kaks erinevat eurolauluesitust kokku, tead seda?"
Mirju: "Mismõttes...oli ju uisutaja ja klaver."
Ari: "Vaata, klaveri seest tuli baleriin välja, mingil eelmisel aastal. Seekord oli Dimal uisutaja ja viiuldaja."
Mirju: "Ahsoo."
Siis läks lugu sujuvalt erinevatest kohtadest välja tulemisele ning me jõudsime (kuidagi) järeldusele, et väga edukas oleks saata Samara (see väike õudne tüdruk "The Ring"ist) eurolavale telekast välja ronima. Ma usun, et keegi ei julgeks esineda, kui ta helistaks eelvoorus lauljatele ja ütleks ägiseva häälega "Seven days..." (Või "Three minutes..", kui laul niikaua kestaks) Ja tegelikult tahab tema ju ka ainult tähelepanu (kujutasime elavalt ette, kuidas ta rõõmsa näo ja peace-victory märkidega telekast välja roomab). 

* Super-moment oli ka siis, kui arutasime, et Miikael ja Kristen peaks tegema judo-deathmatchi.
  Mirju: "Ja mina olen kohtunik *muhahaa*"
Geku: "Ning mina olen kõrval 'Kyaaa, ärge kakelge'"
Shin: "Mina elan ringi ääres kaasa 'Fight!Fight!'"
Geku: "Ja Ari on lihtsalt niimoodi..."
Geku&Mirju: "*sluuuuurp*"(imiteerivad kõrrega topsist joogi imemise häält, täpselt sünkroonis)
Hetk vaikust ja siis kostus üleüldine naer. Väga pikalt. 
Unbelievable.

* Kanji-tööks õppides leiutasime väga hea mooduse, kuidas ühte sõna meelde jätta.
Sõnaks oli 外交 (がいこう) - "gaikoo" ehk diplomaatia
Ari: "Tead kui palju lihtsam oleks see sõna lihtsalt võtta katakanas"
Mirju: "Dipuromashii (diplomacy)?"
Ari: "Hehee, see kõlab nagu deep romance"
Mirju: "Oh, see oleks geniaalne j-drama pealkiri. Tead, selline kahetähenduslik- "Dipuromashii", mis tähendaks samal ajal nii diplomaatiat kui ka deep romance'i. Ja see oleks sari mingist diplomaatiabüroost või nii, kus on igasugu intriigid ja draama XD"

* Elasin üle ka oma (ilmselt) kõige piinlikuma Kalda-momendi eales. Kõndisin aatriumi taga olevas koridoris. Korraga kuulen, et tagantpoolt hüütakse kõva häälega "Tsau". Kuna sellel ajal kedagi teist koridoris polnud, eeldasin, et see oli mulle mõeldud ja pöörasin rõõmsalt ümber, hüüdes "tsau" vastu. Suur oli mu ehmatus, kui nägin, et veidi must eemal paneb Kalda ühte ust kinni. Mõistsin ühe kohutava hetke jooksul, et ta ütles ilmselt ruumis sees viibivatele inimestele "tsau", mitte mulle (kuigi mulle näis, et ta keeras seda ust lukku). Igatahes tahtsin maa alla vajuda ja kõndisin sealt ülikiiresti minema. 
Miks sellised asjad nii tihti minuga juhtuvad?! Vääks.

* Kanjisid kirjutades tekkis muinasjutu-hetk:
Iru: *kiikab üle mu õla, kui ma kanjisid vihikusse ümber kirjutan* "Whoaaa...sugoi, Mirju. Sul on nii suured kanjid."
Mirju: "Jah...need on nii suured sellepärast, et siis on neid paremini näha XD"
Ja see dialoog oli täpselt nagu muinasjutus - "Vanaema, miks sul nii suured kanjid on?"  "Selleks, et ma neid paremini näeksin, Punamütsike."

--------

Et pingest mitte lolliks minna, tõmbasin salapärastel põhjustel kõik kolm "High School Musicali" ja lõpetasin just viimase vaatamise. Eks nad sellised roosamannalised ameerika-unistuse lood olid, kuid lõbusad sellegipoolest. Muusikalisest poolest ei olnud see midagi erilist, lood ei jäänud meelde, kuid kolme filmi põhjal võis märgata küll mingit laulu-mustrit (kõik-koos-laulud, tüdruku kurvad ballaadid, poisi teenage-angst-lood, õela-tüdruku-laulud ja muidugi lõpu ning alguse showlood), seega oli Curul õigus. 
Mul oli neid veidi kõhe vaadata, kuna meespeategelane meenutas miskipärast vägagi ühte mu endist klassivenda, kes mulle kunagi päris korralikult meeldis :P
Naispeaosalises leidsin kohati mingeid sarnasusi Birgit Õigemeelega. Ja "paha tüdruk" ning tema andekas vend olid lahedad. 
Minu lemmiktegelaseks on vist väike laulukirjutaja Kelsi Nielsen (Olesya Rulin). Ta võitis mu südame esimesest silmapilgust...mitte kõige silmatorkavam, kuid väga ilus, armas ja andekas neiu (kelle annet lõpuks õnneks ka tunnustatakse). 

Parim tsitaat:
Martha: "Hey Kels, what are you planning to do this summer?"
Kelsie: "Grow. Write music. Grow."

---

........täiesti metsas. Mul oli siin pikk-pikk tekst meie reisist, aga see kustus ära mingi lolli vea tõttu. Neetud!

Igatahes. Olen liitunud (kahetsusväärselt?)  selle neidudekambaga, kes "Twilighti" tegelasi unes näeb. Kuigi minu unenäod on vast veidi teistmoodi kui keskmise fangirli omad.

Muide, soovitan soojalt kuulata/hankida plaat "Üheksa" (seal on üheksa naislaulja tuntud lood orkestriseadetes. Lood:
Kerli Padar - "Bonnie ja Clyde"
Hanna-Liisa Uusmaa - "Depressiivsed Eesti väikelinnad"
Maarja - "Homme"
Lea Liitmaa - "Ingel"Ines - "Iseendale"
Hedvig Hanson - "Ma tean, et ma tulen kord jälle"
Laura - "Muusa"
Lenna Kuurmaa - "Saatus naerdes homse toob"
Helin-Mari Arder - "Väike päike"

Minu lemmikud on (hetkel) "Muusa" (loogiline, oma venna tehtud seade ju) ja "Saatus naerdes homse toob". Tegelikult on kõik väga kaunid laulud ja huvitavalt seatud. 

Kaks meid on, üks meist saab
Joovastavalt hing on vaba, nii vaba
Leia tee taevani

Unenäologi. Kes tahab, see loeb.

8.-9. detsember

Olin rase. Käisin ringi suure kõhuga, jalutasin Raekoja platsis. Paljud tuttavad tulid õnnitlema ja rõõmustasid koos minuga (nende hulgas ka Sten). Millalgi nägin, et ka Geki on rase. Ei mäleta, kes täpselt minu lapse isa oli, see polnud ka eriti oluline vist. Igatahes sain maailma kõige ilusamate silmadega väikse tütre. Tal olid heledad pruunid juuksed nagu minul, tema silmades oli nii tumepruuni, helepruuni kui veidike kuldset..täpselt nagu nukusilmad.


10.-11. detsember

Selles unes sai minust Nobuta ("Nobuta wo Produce"ist), mul oli mingi vihik, kuhu igasugu tähtsaid asju üles kirjutasin. Magasin rahulikult oma toas (mis meenutas mu Moskva hotellituba), kuid äkki voolas tuppa suur hulk rahvast, kes kõik paistsid minust midagi tahtvat.(Igaks juhuks peitsin oma vihikut.) Lõpuks sai mul siiber, et kõik mu magamistoas räägivad ja ringi jalutavad, kui mina magada tahan ning ma karjusin neile "Mis te nii vara mu toas teete?! Kell on ju alles 8." (ma pidin sel päeval kell 8 tõusma) Selle peale vastati mulle, et kell on tegelikult juba palju hiljem. Ehmatusega heitsin pilgu kellale ja avastasin, et kell oli 8.10. Mõistsin, et olin kuskile juba hiljaks jäänud ning tormasin alla. Vahepeal oli fuajeesse ilmunud veel tegelasi, näiteks Near (Death note'ist), mu endine paralleelklassivend Jürgen (Ülo), mingis poolsõjaväemundris mõtlik mees ja vist ka väike mustade juustega tüdruk (Jigoku Shoujo?). See oli kõik kellegi unenägu, lugu paljudest õnnetutest inimestest.
Ülo tuli minu juurde ja seletas, et sõjaväemundris tüüp näiteks oli olnud ühe presidendi ihukaitsja, kes tööülesannete täitmisel surma sai. Ülo väitis, et tema ise on aristokraat ning kummardas mulle. Kuna ma olin Nobuta, hakkasin selle peale vaikselt kogelema ja lõpuks suutsin teha talle kohmaka kniksu.
Korraga levis ruumis meeleolu, et miskipärast saab meil aeg kohe otsa. Kõik traagilised lood ju lõpevad kuskil (sel hetkel hakkasin mõtlema, et missugune minu lugu siis on). Ja ootamatult astus suurtest ustest sisse jõuluvana. Kõigil oli WTF-ilme. Ülo paistis sellest vägagi häiritud olevat ja ütles, et nii ei pidanud see küll lõppema.


12.-13. detsember

Olin koolis. See ei näinud väga TIK-i moodi välja, kuid ma teadsin, et olen kindlasti seal. Ma pidin kuskile jõudma, nägin paari endist klassivenda.Hiljem olin ühe ristmiku juures ja nägin, kuidas suvekübaraga Geki suundus oma isa auto poole, et kuskile suvilasse sõita. Jooksin üle sebra, et talle veel head aega soovida.
Leidsin end mingist suurest mahajäetud hoonetekompleksist. See meenutas veidi mingit kooli, keskel oli suur väljak ja ümber nelinurkne mitmekorruseline ehitis. Seal uitasid ringi kurjad(marutõbised?) koerad. Korraga ilmus sinna ka terve "Twilighti" vampiiride kamp ning nad hakkasid nende koerte eest ära jooksma (või äkki ajasid neid ise taga?). Mina seisin lihtsalt paigal ja vaatasin, kuidas nad ülikiiresti mööda jooksid. Siis tekkis tunne, et oioi, mina peaks ju ka nende koerte eest minema saama ning ma peitsin end paari suure kasti vahele, mis maja seina ääres seisid.
Äkki nägin end poole tulemas James'i (see kütt "Twilightist") ning mul tekkisid vastakad tunded - ühest küljest oleksin pidanud end edasi varjama, kuna ta oli üliohtlik, teisest küljest aga teadsin, et ta on mind nagunii juba märganud. Seisin siis kahe kasti vahel, ta tuli minu poole ja sirutas justkui käe välja. Ma sirutasin vastu ja astusin paar sammu ettepoole, kuid siis ta ainult muigas ja võttis hoopis ühe kasti peal oleva musta salli (mille poole ta tegelikult oli käe sirutanud) ja läks minema.
Kuulsin korraga haukumist ja kiirustasin üle väljaku, kui nägin enda poole jooksmas kahte suurt musta koera. Tardusin paigale, nad jõudsid minuni ja üks hammustas mind korralikult käsivarrest. Arutlesin, kuidas ma sellest olukorrast pääseda võiks, kuid siis kostus kuskilt koputamist ja sain aru, et pean üles tõusma.

Ma tõsiselt peaks nende analüüsimise kätte võtma. Kunagi, kui ma õpingutesse ei upu, näiteks.

Unine ja juhtmes Mirju

(Mari Pokinen - "Paradiis")

Häbenemata kallistan päikest, suudlen sooja tuult
imetlen oma Eestimaad väikest, naeratus suul
Kujutlen, kuidas mändide vahelt paistab merepiir
kujutlen, kuidas seal siis seisaksin

Häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb
tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läeb
Tunnen, et hoian ilusaid hingi, tunnen, kuis hoitaks mind
tunnen, et väärin, väärin olla nii

Sest maa peal on paradiis
mu jaoks
kusagil siin
Kui maas on mõni murtud viiv,
tast tee üle viib
Ja kusagil siis
paistab paradiis
mu jaoks

Andke mul andeks, kui mõni sõna vahel vähem sai
kuigi mu käed unustasid mõnikord mõne pai
Andke mul andeks, et tunnen nii palju, kuid vähe tehtud saan
mul on lootus, et kord oma tunded vallutan

Sest maa peal on paradiis
mu jaoks
kusagil siin
Kui maas on mõni murtud viiv
tast tee üle viib
Ja kusagil siis
paistab paradiis
mu jaoks

Kunagi tunned, et kuskil on hea ja
uut kohta otsima enam ei pea
Kui vaadata tahad, siis näeksidki mind,
mu süda ju iial ei kõrvetaks sind
Proovida võib, sest mu higine käsi
olla võib päästja, kui elu on väsind

Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks
kusagil siin
Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks
kusagil siin
Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks
teie jaoks
teie jaoks


Mind teeb õnnelikuks, et inimesed on võimelised looma midagi imelist. Väikest ja lihtsat, kuid seletamatult imelist sellegipoolest.
See laul tekitab suurel hulgal emotsioone. Olles nutmaajavalt ilus, läheb ta hinge ja meenutab mulle niimõndagi olulist. Tahaksin...
Meenub üks hetk.
"Ja sel hetkel, kui ta mind kallistas, mõistsin ma, et olen lihtsalt üks järjekordne üksik inimene."
Kuid lõpuks leidis ka tema, et seda üksindust on võimalik ületada.
 

Pidage ennast ja teisi tähtsaks. Palun.

Mirju