Unenäologi (üks uuem ja üks vana)
8.-9. veebruar (XD)
Kogu asi algas Saatuse Radade larbiga. Mina Miisuna ja Hanna Emandana olime kindlasti seal. Tegevus toimus suurel rohelisel lagendikul, kus oli paar hoonet ja puud. Millalgi kutsuti mind Lii juurde lõunale (et samal ajal, kui teised mängivad, ennast ära väsitavad vms, natuke süüa). Kohal viibis peale minu veidi vanem larparite põlvkond XD
Ootasime pikalt praadi (liha?), aga mina mõtlesin lõpuks, et raudselt on teistel mängides palju huvitavam ja ma jään millestki lahedast ilma, seega otsustasin ilma söömata tagasi minna.
Läksin (vist jalgrattaga) läbi hämara pargi, mis nägi välja natuke nagu Geki vanaema maja kõrval olev Toompuiestee ja Šnelli tiigi äärse pargi segu, mida ka varem näinud olen.
Kui ma uuesti mängupaika jõudsin, seletas Emand, et mingi kuri kamp on liikvel, nad olevat juba isegi paar rünnakut teinud ühe maja 12-13. korrusel ja me peame end nende eest hoidma. Korraga tulidki metsast hallikate riietega tüübid ja me pidime peituma. Mina jooksin lähima kasepuu (jälle kasepuu!) juurde, mõtlesin, et panen käe lihtsalt puu vastu ja ütlen neile, kes minu juurde tulevad, et olen tegelikult üleval. Siis aga avastasin, et saan päriselt ka üpris kergelt mööda tüve puu otsa ronida. Kahjuks polnud sellest kasu - tuli väike Rass, kes mängis hõbedast hunti ning kelle kostüümi, eriti saba ma väga kiitsin.
Seejärel olime mingis majas, kiirustasin läbi selle ning leidsin ühest ruumist mingi ameerika noorte rollimängijate grupi, kes seal reality-show/džunglistaari-stiilis asja korraldas. Nad olid väga rõõmsad, kui minu käest kuulsid, et ka eestis toimuvad erinevad rollimängud, kodumaal oli neid friikideks peetud.Mõtlesin hetkeks, et imelik, miks nad just Eestisse mängima tulid.
Möödus veidi aega, siis toimusid kaks üritust (meie mäng ja nende asi) juba paralleelselt ühes kohas. Millalgi sain oma ehmatuseks teada, et teise grupi juht olevat igasugu huligaansusi korda saatnud, korduvalt kriminaalkorras karistada saanud ning väga ohtlik. Siis taipasin, et ilmselt on kõik tema grupi inimesed samuti hullud.
Pidin sellest kohutavast uudisest kellelegi rääkima, aga kui ma üritasin märkamatult meie GMide või vanemate isikuteni jõuda (turnisin mööda majaseina, väljaspoolt akende raamidele toetudes edasi), nägin oma silmaga, kuidas teine grupp sees vandaalitses ja meie omasid ahistas (5-6 neist kandsid tumerohelisi jänesekostüüme ja ma tundis korraga suurt kergendust, et mul oma Miisu-kassikõrvu peas pole).
Ronisin edasi ja jõudsin lõpuks "kontorini". Lipsasin selle aknast sisse ja nägin, et õnneks polnud veel sinna jõutud. Lee (meie GM/ülevaataja) viibis seal üksi ja ma rääkisin talle, et meil on ohtlik kurjategijate kamp majas liikvel. Ta mõistis olukorda ning lubas abi kutsuda. Miskipärast oli seal hetk hiljem ka mu endine klassivend Mart.
Toetasin end hetkeks kergendatult vaheseina vastu (pmst...olid aknad, siis oli akendest veidi eemal väike vahesein, nii et tervet tuba sealt ei näinud, samuti ei näinud toast seina taha), kuid siis tormas uksest sisse teise grupi juht oma kaaslastega. Ütles veel, et ilus koht, talle hakkab siin meeldima (ja istus "ülemuse" toolile).
Mõtlesin, et on vaid aja küsimus, millal mind avastatakse, kuid kui hakati liikuma akende juurde, vaheseina taha, haaras end samuti sinna peitev Mart kuskilt laua alt piljardikepi ja karjus mulle "Jookse!" Põgenesin aknast välja, meid aeti taga, ronisime üle paari aia, kuid tulime miskipärast lõpuks tagasi, moodustades pika kaherealise rivi (et ühed seisid teiste õlgadel, tekkis "müür").
Lee oli nagu väejuht, kes ütles vastaspoolele, et meid ei alistata. Seejärel tulid majast välja ka vastased nende juhiga eesotsas ning miskipärast hakkas meie rivi kõikuma, kaotasime tasakaalu. Meile joosti massiga peale, me taganesime, ronisime üle aia ühte viljapuuaeda. Äkitselt tuli mõte, kuidas vastaseid võita: kui meie kujutleme, et nad pole kunagi Eestisse tulnudki, siis ei saa nad ka siin olla. Tegimegi nii ja raevukalt karjudes purunesid vastased kildudeks (ka "taust" nende selja taga).
Hiljem sõitsime Taunoga trammis (tagasi "koju"?), ma olin üliväsinud.
Möödusime mingist peatusest, äkki ilmus Sillu ning teatas, et Jeka peab sellest peatusest igal hommikul kooli minema, aga ta jääb kogu aeg hiljaks (seevastu Sillu ise on korralikult kohal).
Selleks hetkeks oli väsimus juba väljakannatamatuks muutunud, mõtlesin, et nonii, nüüd kukun ja vajusin aeglaselt trammipõrandale. Tauno sattus paanikasse ja küsis, ega ma ära ei sure. Üritasin muiata ja vastasin, et muidugi mitte, olen ainult veidi väsinud ja tahan puhata.
5.-6. märts (jälle mingi action-adventure :P)
Uni ise oli palju pikem ja põhjalikum, kuid ma kõike ei suutnud meenutada.
Tegevuspaik: mingi fantasy-sugemetega kuningriik, millel oli valitsejapere. Ma ei mäleta, kas olin ise osa sellest või lihtsalt neile lähedalseisev isik. Igatahes toimus riigis/maailmas mingi jama ja üks kuningatütar avastas ka sellega seotud vandenõu või mõne muu halva asja.
Kui ta sellest vanematele rääkis, vastasid nood lihtsalt, et ta ei tohi sellega tegeleda, kuna see olevat liiga ohtlik ja polevat midagi parata. Sellega tütar ei leppinud ja koos mõtlesime plaani, kuidas asju korda ajada. Viibisime hoones (lossis?), mis meenutas seest lahedat dungeonit: leidus kivisaale, sambaid, veega täidetud basseine ja palju suuremaid ning väiksemaid treppe.
Seal oli ka üks (püha) koht, kus asetses sissepääs ühte teise dimensiooni/maailma, kust meie meelest oleks abi saanud. Mõtlesime, et lähme läbi selle "värava" ning lahendame kõik probleemid, kuid kui valitsejad sellest kuulsid, keelasid nad meil selle ära, kuna nii võimsa kohaga ei tohtinud mässata. Keegi polevat seda aastasadu kasutanud, ei teatudki enam, kas see töötab. Meie aga jäime endale kindlaks ja seepeale öeldi meile, et kui me tõesti midagi üritame, on valitseja sunnitud meid vangi võtma või muudmoodi iga hinna eest takistama (mis tähendas, et me võime vabalt selle käigus surma saada).
Olles neid sõnu kuulnud, vaatasin oma kaaslasele otsa ning hetke jooksul tegime vaikiva otsuse - joosta. Ootamatult sööstsime paigalt ning hakkasime kompleksi teises otsas asuva portaali (milleks oli üks kristalse veega täidetud bassein) poole kiirustama. Mu kaaslane hüüdis mulle, et nüüd tuleb meil ilmselt ka võidelda. Minagi teadsin, et sellistel puhkudel kutsub (summon) valitseja olevused, kes täitsid vajadusel kuninglike valvurite osa ning keda nimetati maarja'teks. Nad meenutasid välimuselt veidi naisnagasid - mao alakeha, tumedad juuksed, teravad hambad.
Kui me läbi mitmete erinevate kivisaalide jooksime, hakkaski maarjaid järsku iga nurga tagant välja ilmuma, justkui kasvaksid nad seintest välja. Me tõrjusime nende rünnakuid vist ka mingite relvadega, kui peamiselt käsivõitluse abil, ma mäletan, et hüppasin ja tegin ühele maarjale edukalt roundhouse kicki :D Võib-olla tapsime ka mõned selle käigus, kuid meil polnud eriti aega sellest hoolida, sest pidime kindlalt oma sihtkohta jõudma.
Läksime diagonaalselt üle ühe sammassaali (pilt 1), siis väikesest trepist alla, nägime, et oleme kohe-kohe õigesse ruumi jõudmas, kuid korraga ilmus sinna eikuskilt veel maarjaid ning ka üks noor musta riietatud mees pistodaga (kes meenutas "Monster Collectioni" Corvot). Mu kaaslane üritas temaga võidelda, noormees üritas rünnata ja teda lüüa, tema aga põikles kõrvale ja sööstis lõpuks ka ettepoole, siis meenutas see juba maadlust.
Hüppasin lähemale, väänasin ründaja käest noa enda kätte, kuna tal oma teise vastasega piisavalt tegemist oli. Ronisin kiirelt oma kaaslase turjale või kasutasin tema käsivart hüppe tõukeks, igatahes kõrgusin järgmisel hetkel üle nende ja olin valmis koos pistodaga noormehe poole viskuma. Siis vaatas ta aga korraks üles sellise pool-üllatunud-lootusetu pilguga ning ma mõistsin, et ei taha teda tappa, seda pole vaja. Tõukasin end hüppe pealt neist üle ja hüüdsin oma kaaslasele "Lähme edasi, me oleme kohe kohal, me ei pea siin aega kulutama!"
Jõudsin esimesena suurde ruumi (pilt 2), tundes seljataga oma kaaslase kiirustavaid samme. Hüppasime koos sissepääsuks/portaaliks olevasse basseini ja...
Teadsime, et see ühendus maailmade vahel on ülivana, kuid ka meie elasime vist hullult kaua, tuhandeid aastaid lausa. Seega polnud me kindlad, kuidas meid teisel pool vastu võetakse. Aga kui me "kohale" jõudsime, leidsime eest justkui prantsuse õukonna moodi olustiku ning portaal-basseini juurest kaks valvurit kummalgi pool. (pilt 3) Seejärel tuli mingi paksu valge parukaga vana mees (tseremooniameister/õukonnaülem?) ja ütles midagi stiilis "Oh, it's you. We've been expecting you" või "You took your time."
Mu kaaslane vedas mind kättpidi edasi,läbi selle ruumi, mis meenutas mingit mõisasaali, pomisedes, et me oleme totaalselt hiljaks jäänud...
Siin on 3 seletavat pildikest ka viimasele unenäole:
Ühesõnaga...vahel on mul tunne, et mu aju muutub öösiti "random-fantasy-story-generatoriks"
Millalgi nägin Daleiost ja Kasispeal kasvavat suurt kaske ka unes.
Homme on larp. Muhahahaa.
Ja ma sain "Violinist of Hameln"i manga läbi (aga sellest mõni teine kord).
"Ice, ice, baby," said the Penguin.
(ja lisaks, just for fun, 
