Teisel pool mind

Küll aeg läheb ikka kiiresti.
Mööduvad päevad, nädalad, kuud, ühest aastaajast saab märkamatult teine ning aastad, jah, ka aastad tulevad ja lähevad sujuvamalt kui enne.
Mõeldes kõigele, mida viimase kolme-nelja aasta jooksul olen kogenud, kellega kohtunud, mida ette võtnud, kuidas reageerinud ja millise tee valinud, selgub üheaegselt kaks asja: 1) minu ülemõtlemise-harjumus kestab edasi, aga 2) ei ole mõtet elada liigselt minevikus.

Naljakas, kuidas mõni asi võib korraks täiesti rööpast välja viia...mitte negatiivses mõttes, aga... nö. 'hetkest välja viia'.
Nii, et tardun pikaks ajaks lihtsalt paigale, pilk vaatamas ühte tühja punkti. Kuid selles tardumuses on mõistus seda aktiivsem - mõtted ja mälestused, nostalgia ja tunded vahelduvad, tulevad meelde, samal ajal kui ma neid kõiki uuesti analüüsida püüan.
Mõnikord ma soovin, et oleksin teinud asju teisiti. Aga siis oleksid neil ka nüüdseks juba teistsugused tagajärjed, mida mina aimata ei suuda.
Veel praegugi tahaksin paljudele öelda seda, mis kunagi miskipärast on ütlemata jäänud või mida ma nüüdki öelda ei julge. Usun, et kui ma seda saaks, hakkaks hingel tohutult kergem, vähemalt natukesekski.
Sest alati tulevad uued mõtted ja sõnad.

Kuid siiski.
Vaadates inimesi, keda tunnen või olen tundnud, tekib tahtmine öelda: Aitäh, et te olemas olete. Aitäh, et te minuga kohtusite ja mu elu muutsite.

Mul on hea meel, kui teistel hästi läheb. Loodan, et neil läheb hästi ka edaspidi. Võib-olla saan ma sellele kuidagigi omalt poolt kaasa aidata. Kui see võimalik on, siis teen seda.

Taas võib meeleolu kirjeldada paari laulu või luuletusega:

Blackmore's Night - katkend laulust "Dandelion Wine"

Where has the time gone...it seems to fly so fast
One moment you're having fun, the next its come to pass
Days turn into yesteryear, old friends find their own way
Until the moment you leave...I wish that you would stay...

So here's to you, all our friends, surely we will meet again
Don't stay away too long this time
We'll raise a glass, maybe two
And we'll be thinkng of you
Until our paths cross again...maybe next time...

Let's laugh at the memories, and talk all afternoon
Let's remember the moments that leave us all too soon
We'll smile at the pictures still lingering in our minds
When you're reminiscing, then all you need is time...

/...../
The 1st moment we ever met, when your eyes met mine...
I remember the summers of Dandelion Wine...


Ning nagu fragmentides Fall Out Boy loost "Thanks for the Memories":

/.../
Say a prayer but let the good times roll
In case God doesn't show
And I want these words to make things right
But it's the wrongs that make the words come to life
/.../

One night and one more time
Thanks for the memories
/.../
One night, yeah, and one more time
Thanks for the memories, thanks for the memories

Been looking forward to the future
But my eyesight is going bad
And this crystal ball
It's always cloudy except for
When you look into the past (look into the past)
/.../

One night, yeah, and one more time,
Thanks for the memories, thanks for the memories...


Lõpuks...ka midagi minult. Inspireeritud Karl Ristikivi luuletusest "Ka sisaliku tee kivil jätab jälje" (minu kõigi aegade lemmikluuletus, nägin seda 5. klassi kirjanduseõpikus ning siiamaani on see peas.)

Igal reeglil on kuskil olemas erand
kuigi me seda ei näe.

Iga mõra, mis hinge tekib,
jääb kuhugi alles.

See, mida sa sosistades lubasid,
võib kunagi otsa saada,
aga sosin jääb.

Sõnad, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jäävad igavesti kättesaamatuks.

Isegi teostamata jäänud unistused
on tõeliseks mõeldud
ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie tühiste päevade sisu
saab täita inimsüdame.

Kuidas muidu viimane meeleheitlik karje
võib jääda vaikusesse.

See, keda on kuuldud, räägib tasasel häälel.
See, keda pole kuuldud, loodab edasi.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.



See on kõigile teile.
Aitäh mälestuste eest.

Nõndaks. Nüüd olen lõpuks niikaugele jõudnud, et kirja panna see, mida ma suutsin eelmise nädala maailmakirjanduse loengust meelde jätta. *Muhahahahaaa*

Alguses oli jutt natuke igavavõitu, M. Kalda rääkis india kirjandusest, pühadest tekstidest jms. Aga umbes poole peal hakkas ta pajatama india eeposest "Mahabharata". Tal näitas meile seinal kile peale joonistatud/kirjutatud skeemi terve eepose tegelastest ja nende omavahelistest suhetest/sugulussidemetest. See nägi välja nagu mingi labürint ja eepose süžee oli hullem kui kõikide mehhiko seebiooperite omad kokku pandud.
Kõigele lisaks on see maailma pikim teos, koosnedes üle 100 000st värsist (kokku 18 raamatut)
(Avastasin, et meil on olemas ka selline fantastiline asi nagu Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Mahabharata )

Ja alustame algusest: Minu mäletamist mööda oli seal mingi überkuningas, kes suri, jätmata endast pärijaid. Ning siis pidi valitsema tema vend, kes oli...ülikole mees. No ikka tõeliselt inetu. Aga kuna kuningriigile oli tulevast valitsejat vaja, otsiti kuskilt 2 kuningannat talle. Üks kuninganna ei saanud koleda tüübiga muidu voodis olla, kui pidi silmad kinni panema. Selle tagajärjel sündis hiljem pime laps, kes loomulikult ei saanud olla troonipärija.
Teisel kuningannal läks vähemalt veidi paremini, ta hoidis küll silmad lahti, aga siiski oli tal nii õudne, et läks näost väga kahvatuks. No eks siis sündis tulemusena väga kahvatu laps, aga see oli enam-vähem vastuvõetav. Poisi nimeks oli Pandu.
Ja ilgelt naljakas on fakt, et see on teos, mis on nagu loodud eesti keelde tõlkimiseks. Üks keskne liin eeposes on võitlus valitsejavõimu pärast kahe suguvõsa vahel (kes pärinevad ühest kohast). Ühe suguvõsa esindajad said oma nime Pandu järgi: seega 'pandavad' ning teised said nime ühe esiisa Kuru järgi - 'kauravad'.
Ehk siis pandavad ja kauravad. XD

Aga selle Panduga oli veel üks huvitav lugu: ta läks metsa kitsejahile, kuid sattus peale, kuidas üks metskits teist kargas...aga üks kits oli tegelikult mägiaskeet, kes oli end muundanud just selleks, et emakitse panna. Ning kui Pandu selle meeskitse/askeedi maha lasi, needis viimane enne surma veel printsi ära, et "noh, sina vaatasid kuidas mina panen, aga kui sa kunagi ise kedagi paned, siis sa sured ära." Niiet tüng värdjas.
Kusjuures, umbes täpselt samade sõnadega Kalda meile seda rääkis ka.

Kummastav juhtum oli muidugi see, et ta sai oma naisega siiski 5 poega (sest 5 erinevat jumalat vms käisid ta naist panemas).
Üks poeg, Arjuna sattus kuidagi mingi printsessi täiskasvanukssaamise peole, seal vana kuningas kuulutas, et kes mingid katsed läbi teeb (tõmbab vinna Krishna vibu vist), saab printsessi omale. Tüüp tegigi need läbi, sai naise endale....
Läks noormees siis koju ema juurde, et "kuule emme, tead, mis mina endale sain...." Aga emal polnud aega kuulata, ütles "misiganes see on, jaga seda oma vendadega". No ja siis Arjuna jagaski. Kõik 5 venda said endale naise.

Hiljem üks vend mängib kauravate suguvõsa esindajaga täringuid ning kaotab kohutavalt (kuningriigi, varad, naise ja mis kõik veel). Siis tehakse kokkulepe, et 5 venda lähevad neljateistkümneks aastaks metsa eksiili, et hiljem tagasi tulla valitsema (mida neil muidugi ei lasta...).

Ja tuhat sarnast absurdset juttu veel on selles eeposes.

Seal on ka üks sõda, mis koosneb pmst duellidest. Ja siis üks tüüp pandavatest kaotab duelli, kuid otsustab mitte surra. Siis ta räägib sellest pikalt, et ta otsustab mitte surra, vaid vaatab, kuidas lahingud ja duellid edasi kulgevad, tüüp on praktiliselt nooltest läbistatud, nagu siil, siis veab end poolkoomas kuskile ja vaatab ülejäänud sõda pealt.

Nii. Kes ütles, et vanad eeposed on igavad? :P
Me hirnusime ennast täiesti herneks seal...

Ning kõik lähevad varem või hiljem mõneks aastaks metsa eksiili.

***

Kui ma oma chat loge sirvisin, et Gekile jutustatud eepose sisu kätte saada, tuli mul meelde, kuidas ma talle oma veidrast unenäost rääkisin (vist millalgi eelmisel nädalal).

Mirju says:
ma nägin sind ja patrickut unes eile öösel
See oli mingi pool-maailmalõpu teema, vene tankid vist tungisid Eestisse ja Venemaa (või mõni muu riik) tahtis riiki üle võtta, kõik kas põgenesid riigist või läksid kuskile peitu...suht jube oli.
Geki ja Patrick says:
zombie stalin :D
Mirju says:
ma ei saanud vahepeal midagi aru, aga üks hetk ma olin minemas teie maja poole (mööda seda tänavat, kus kassisaba pood on) ning mulle tuli vastu Patrick mingi ilgelt suure rohelise matkakotiga, millel oli küljes sinine magamiskott ja millalgi ma nägin kuskil peidumajas või varjendis sind ka.
Te plaanisite ka ära minna, sest sinu ema oli ilgelt paanikas teile helistanud, et te peate riigist põgenema, aga teie ei tahtnud seda teha.
Niiet läksitegi kuskile undercover.
Mirju says:
ja tankid muudkui veeresid inimtühjadel tänavatel...


On mõnel alles veider alateadvus, mis?


Ahjaa...üks asi veel:

Tuomas Holopainen Is. My. God.
Jätkuvalt.
*ohkab unistavalt*

No lihtsalt nii vapustavalt kena ja salapärane mees....ning kirjutab ilusaid lugusid ka veel.
Eile vaatasin Nightwishi koduleheküljel kõik pildigaleriid läbi, nüüd olen vähemalt 7 wallpaperi võrra rikkam, üks kaunistab juba mu desktopi.
Nyan.


Aga nüüd usinalt katakanat õppima, homme on test.
Ja millalgi peaks kirjutama ka Clari vajaliku kraami puhtandipaberile.

Mirju

Ohjeebus. See eelmine kirjutis lausa õhkab negatiivsust.
But we all have our emo-moments, don't we?

Aga ma lohutasin end mõttega, et hommikul on maailm parem. Nagunii on.
Või kuidas?

Ma sain "Karini" läbi kell pool 2 öösel. Juba ammu pole niimoodi mõnele asjale kaasa elanud...viimaste osade jooksul hoidsin pöialt, värisesin, ohkasin, ehmatasin ja rõõmustasin koos Markeri vampiiriperega. Väga tore oli see, et lõpuks valdas mind positiivne emotsioon: et kõik läheb lõpuks hästi ja saab korda. Selle toel oli palju parem magama minna.

Sest kui nendel kõik laabus, siis miks mitte ka minul? *positiivne mõtlemine üle kõige!*

Tänane koolipäev möödus vaatamata hilisele ärkamisele nagu poolunes. Silmad olid paistes ja kipitasid, ma isegi ei saanud korralikult Geku ja Ariga naerda. Jube-jube :P

Oh! Õige, meil oli ju täna sissejuhatus kultuurisemiootikasse..veidike absurdi igas päevas, I say ^^

Ja ma ikka ei viitsi veel Mahabharatast kirjutada, kuigi ma tean, et seda peaks tegema, et kogu see geniaalsus meelest ära ei läheks. Aga nüüd tuleks vast...magama minna? Miu.


Mirju

Täna proovis mõistsin ma taaskord, kui väga mulle meeldivad Tormise lood. Eriti "On hilissuvi" Sügismaastikest ning "Talvehommik" Talvemustritest. Viis ja sõnad moodustavad neis lugudes kordumatu sümbioosi, nende tähendus loob minu jaoks erilisi seoseid...

"On hilissuvi" - Viivi Luige tekstile
Ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
Ja pihlapuus on marjakobar, ja männikus on kanarbik.
Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam...seda suve...


See lugu on mulle alati meenutanud ja jääbki ilmselt alati meenutama 2005. aasta suve. See oli mu elu parim suvi, kõigi oma juhtumiste, tutvuste, rõõmude ja segadustega. Esimene nö. 'larbisuvi' uute sõpradega ja see oli vaimustav...ning iga kord "hilissuve" lauldes või sellele mõeldes tekib nii kohutav nostalgia. Õppisime seda Kölni konkursi jaoks ja minule läks ta sügavale hinge. Just täpselt taoline, sõnadele vastav tunne tekkis augusti ja septembrikuu proovides....et see suvi on nüüd igaveseks läinud....ei tule enam seda suve. Ja sellest on kahju...nii kahju.

"Talvehommik" - Andres Ehini sürrealistlikule tekstile
Juba ärgates tundsin talvetaeva sinist lõhna,
seda lõhna, mis täitis tänavad ja väljakud
Juba ärgates tundsin talvetaeva sinist lõhna,
seda lõhna, mis imbus verre ja lumme.
Suur sinisetulv haaras linna,
selle lõhnana taevas täna tungis me sekka...

Silme ette kerkib sinakalt helkiv lumi, õhk on karge ja värske. Valge kate on laskunud maailmale, peitnud mustuse ja ka inimeste ebasiirad tunded. Kõik on justkui hetkeks puhastunud.

Kas on vale leida mingit sadistlikku naudingut teise inimese segadusest/kannatusest? Oleneb olukorrast. On vanasõna "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Tundub, et sellest ei saada siiani lõpuni aru. Kas on tõesti halb, kui ma tunnen kerget kahjurõõmu, mis osaliselt hingerahu annab, ning kaalun tegusid ja sõnu lihtsalt selleks, et näidata teisele inimesele, et ta on oma aja maha maganud ning et ta seda ka tõsiselt mõistaks? Võib-olla. Aga nüüd on tema kord tulnud olla kurb ja segaduses, äkki kahetseb ta tagantjärele...kuid see ei muuda hetkel enam midagi. Ma olen otsustanud ja sellest otsusest ma ei tagane. Iseenda pärast. Sest muidu ma läheks ilmselt hulluks.

Ja nüüd ma tunnen end, nagu tavaliselt pärast enda peast sellise mõtte leidmist, kohtavalt halva inimesena. Ei tea, kas mind peetaks ka siis heaks, kui teataks, mis mõtteid ma vahel mõtlen?

Jõudsin täna "Karini" 20nda osani. Sellest animest ei oodanud ma alguses midagi, pigem olid isegi mõningased eelarvamused. Aga nüüd olen veendunud, et tegu on väärt kraamiga. Ma elan sealsetele tegelastele kaasa, miskipärast eriti Makile. Olen taasavastanud oma nõrkuse kenade meesvampiiride vastu, Ren-san on lihtsalt....maeitea... *silmadesse ilmub unelev pilk*
Ja ma nii tahaksin, et vahel külastaks mind vampiir, kelle maitse-eelistuseks on üksindus.

Miks?

Ma ei tea ise ka. Sest tegelikult läheb ju kõik hästi. Ülikoolis on äärmiselt tore (sain teada, et India eepos "Mahabharata" on hullem kui kõik mehhiko seebiseriaalid kokku, võib-olla kunagi kirjutan sellest), sõpradel läheb ka hästi...
Aga miks ma siis vahel nii meeletult kurb olen?

Olen kuulnud räägitavat, et mõnikord tuleb kõik oma negatiivsed tunded lihtsalt korraga välja nutta. Ma olen tahtnud seda teha, nüüd juba vähemalt nädal aega, kuid...ma ei saa ju. Sest ma olen endale lubanud. Pealegi....kelle juurde ma sellega läheks? Jõuan vist järeldusele, et hetkel pole võimalustki kellegi juurde minna ja oma enesekontrolli riismed täielikult ära lõhkuda. On paar, kelle juures ma saaks nii teha, kuid nemad on kaugel. On üks, kellele ma ei taha lihtsalt sellega muret valmistada. On need, kelle juurde ma võiks, kuid ei julge minna, sest ei soovi, et nad jälle mind sellisena näeks, ei taha neid koormata oma nõrkusega.
Aga mida ma siis tegema peaks? Ootama....võib-olla lihtsalt ootama.


Kuid kui kaua?


(Hetkemuusika:
Heather Dale - "Prodigal Son"
Minako Obata - "The World of Midnight")

Nõndaks. Eile bussis koju sõites tuli mulle meelde, et see väike kohake olemas on, ning tekkis ilge tahtmine siia midagi kirjutada....mida ma muidugi eile teha ei jõudnud. Tüüpiline :P

Igatahes.....harjun vaikselt ülikoolieluga, mis hetkel ei tundugi nii jube, nagu ma seda ette kujutasin (olgem ausad, ma teen tihti väikseid kunstipäraseid liialdusi). Jaapani keelt lõpuks ametlikult õppida on.....vaimustav. Ja kõik muud ülivõrdes positiivsed sõnad.
Hiragana tähestik (46 märki) on juba selge, esmaspäeval tuleb ka väike test. Üldse on seoses ülikooliga kõik asjad paika loksumas, varsti tean täpselt, kui palju loenguid ja millal on. Ei saanud reedeid vabaks, nagu unistasin, aga see-eest on reede üks ilmatumalt lahe päev (jaapani keel, maailma usundid ning 'usk ja ebausk jaapanis'). Neljapäeval tundub ainult 1 loeng olevat (jaapani keel xD) *rõõmutants*


Oeh. Ma olen siiamaani rahul sellega, kus ma olen. Hea, et jäin Tallinnasse, sain tulla õppima just seda, mida hing ihkas. Annaga rääkides ja tema Tartu muljeid kuulates tuleb küll vahel tunne, et jään paljust ilma ja inimestega kohtumistest samuti. Aga ma tean, et kui ma oleks hetkel Tartus, siis ma kurvastaks palju rohkem. Siis ma ilmselt saaks igale poole minna ja kõiki näha, aga...ma ei tahaks. Mul oleks võimalus, kuid ma ei tahaks kuskile minna. Olen siiski Tallinnas ja praegu saan mõelda, kuidas ma küll tahaks seal olla ja kõike seda kogeda, mida seal kogeda saab, kuid seal olles tunneks end vist nagu vales kohas.

Imelik, aga tavaliselt igatsetakse just seda, mida ei saa.


Ja veel ülikoolist. Inimestest. Seal tundub olevat täitsa tore seltskond, nii õppejõudude kui tudengite koha pealt. Me pole küll sellised, kes veel väga tihedalt läbi käiks, kuid ma olen vähemalt poolega oma kursusest rääkinud ja saan hakata neid inimesi tundma õppima. Vähemalt paariga saan juba väga hästi läbi ja on kujunemas sellised pisikesed 'tutvusringid'. Geku ja Ari on ilgelt armsad, nendega saab alati nalja....nad tunduvad veidi minu moodi imelikud olevat, see ongi hea. Sigridiga on hea kindel suhelda, nüüd ilmselt hakkame seda rohkem tegema kui koolis. Ning Marili...see on tegelikult täitsa müstiline, et ma ühe inimesega oma elu jooksul neljas erinevas kohas, neljas üpris erinevas tutvusringkonnas kohtunud olen. Kõigepealt vähemalt kuue aasta tagune Miina sünnipäev (oi, tere, kes sina oled), siis Anna sünna (ohoo, jälle sina siin), siis dnd Tartus Ally juures (wtf? kuidas see võimalik on?) ning nüüd kui kursakaaslased (ma ei imesta enam millegi üle).

Loengutest....üldjoontes on nad olnud väga huvitavad....jaapani keele õpetajad on mõlemad super, Masaki-sensei on nii armas ning Nukke-sensei meenutab mulle Pärnu-Merlet. Juba on sündinud hulk nalju ning naljakaid olukordi loengutes ja nendeväliselt:
* ma panin Ari ja Geku ka kuulama Harry Potteri ultimate rapi, kus tüüp, kes Harryt mängib, näeb välja täpselt minu ettekujutuse James (siin: http://www.youtube.com/watch?v=UuBm0dvIzcc ) Ja nüüd kõik koos: "My name is Harry P to the O to the T to the T to the E to the R, you see..." XD
* meil on jaapani keeles naljakad videod kus on Maiku Mira-san (Mike Miller), kes hääldab jaapani keelt tõesti väga püüdlikult, kuid näeb selle juures välja nagu ohmu (Nukke-sensei, naerust kõveras pärast video vaatamist:"No, kas vaatame veel?" Kõik:"Jaaaa!!!!!" :D )
* Täna tekkis uus huumor: meie keeleõpikus on ka selline tegelane nagu Guputa-san Indiast. Käisin ringi, öeldes seda suvalisel hetkel. Millalgi liitus minuga ka Ari, kes peale seda, kui mina olin öelnud "Guputa-san!", ütles "Santosu-san!" (brasiillane õpikust). Don't ask...
* Lotmani loetava "Sissejuhatuse kultuurisemiootikasse" esimese(ja absurdse) loengu pärlid:
"Omand on kõikide pahede alus, seega kui tuli keegi ja hakkas omama, läks kõik aia taha"; eesti regilaul sellest, kuidas Jeesus ära suri, sest Maarja ei andnud talle leiba; banaanivein; "KES ELAB METSAS????" (mul on üle kahe rea suurelt kirjutatud); "Kui turg õhtul ära lõpeb, lähevad jumalad, vaimud ja loomad tagasi metsa", "Roomlased petsid jumalat väikeste savist härjakujukestega"
* Ari geniaalne käekiri kuskil loengus (Aasia-ja Araabiamaade ajalugu?), ta luges välja "50 e.m.a - Juudid koomas". Tegelikult olid nad hoopis Roomas, aga see selleks...

Hetkel peaks ma tegema palju kasulikke asju, nagu kirjutama Saatuse Radade kroonikat ning valmistama ette dnd tegelast (minu uus iidol: segu "Violinist of Hamelni" ülempreestrist Clarinetist ja "Flame of Recca" Mikagami Tokiyast......oo, ta saab olema ülilahe), kuid nendega tegelen hetke pärast...

Animest natuke: vaadatud on Rozen Maiden (täitsa korralik, sisuga anime, ilus joonistusstiil ning mõtlemaanev) ja muidugi.....Space Adventure Cobra! Oh, milline nostalgia....super.

La-la-laa....jätkuvalt on mu muusikaliseks obsessioniks Heather Dale (http://www.heatherdale.com/), kelle laulud on müstiliselt head, võin neid ennastunustavalt kuulata....jõuludeks tahaks vähemalt kahte tema CDd tellida ning kahte lauluraamatut ka (ideed balliks: mõni laul, näiteks Black Fox temalt ja mitmehäälselt "World of Midnight")....seda muidugi siis, kui kõik hästi läheb. Ilmselt põimin siia ka tema laulusõnu.

Medusa:

Mother would tell me I was a pretty girl
Then she would cry all night
Nobody thinks that really, they're being cruel
When they suggest that I should try to look like them
As if God loved the pretty ones best.

Damn 'em all —I create my own perfection
Damn 'em all —in the face of their rejection
Damn 'em all —well, this dog will have its day
My garden's full of pretty men who couldn't stay away...

Notice the ones who all like to criticize
Are the ones trying to hide —
Why should I sell my soul to be one of them?
Better to love the me within behind the skin
I choose to be a Goddess inside.

Damn 'em all....

Seda teen vahel ka mina...

Viimasel ajal on mulle kohutavalt hakanud meeldima Eagles'i laul "Desperado". See on tõesti ilus ja liigutav, ning olen sealt saanud ühe olulise mõtte, mida oma "elus järgitavate mõtete"-nimekirja lisada: "You better let somebody love you, before it's too late..."
Aga ma usun. Kuskil siin maailmas on keegi just minu jaoks. Ja sellest mõttest ei lase ma lahti, mitte mingil juhul. Sest muidu olen kadunud.

Aga lõpetaks selle asja nüüd siiski rõõmsas meeleolus, mitte melanhoolses :)

Laul: "Rockstar", esitaja Nickleback

Video: Final Fantasy - Advent Children

http://www.youtube.com/watch?v=HhLOnP69yVI

Päikest. Oma sõpru tuleb hoida.

Mirju