Ajast ja selle möödumisest.
Friday, September 28, 2007 by Mirju
Küll aeg läheb ikka kiiresti.
Mööduvad päevad, nädalad, kuud, ühest aastaajast saab märkamatult teine ning aastad, jah, ka aastad tulevad ja lähevad sujuvamalt kui enne.
Mõeldes kõigele, mida viimase kolme-nelja aasta jooksul olen kogenud, kellega kohtunud, mida ette võtnud, kuidas reageerinud ja millise tee valinud, selgub üheaegselt kaks asja: 1) minu ülemõtlemise-harjumus kestab edasi, aga 2) ei ole mõtet elada liigselt minevikus.
Naljakas, kuidas mõni asi võib korraks täiesti rööpast välja viia...mitte negatiivses mõttes, aga... nö. 'hetkest välja viia'.
Nii, et tardun pikaks ajaks lihtsalt paigale, pilk vaatamas ühte tühja punkti. Kuid selles tardumuses on mõistus seda aktiivsem - mõtted ja mälestused, nostalgia ja tunded vahelduvad, tulevad meelde, samal ajal kui ma neid kõiki uuesti analüüsida püüan.
Mõnikord ma soovin, et oleksin teinud asju teisiti. Aga siis oleksid neil ka nüüdseks juba teistsugused tagajärjed, mida mina aimata ei suuda.
Veel praegugi tahaksin paljudele öelda seda, mis kunagi miskipärast on ütlemata jäänud või mida ma nüüdki öelda ei julge. Usun, et kui ma seda saaks, hakkaks hingel tohutult kergem, vähemalt natukesekski.
Sest alati tulevad uued mõtted ja sõnad.
Kuid siiski.
Vaadates inimesi, keda tunnen või olen tundnud, tekib tahtmine öelda: Aitäh, et te olemas olete. Aitäh, et te minuga kohtusite ja mu elu muutsite.
Mul on hea meel, kui teistel hästi läheb. Loodan, et neil läheb hästi ka edaspidi. Võib-olla saan ma sellele kuidagigi omalt poolt kaasa aidata. Kui see võimalik on, siis teen seda.
Taas võib meeleolu kirjeldada paari laulu või luuletusega:
Blackmore's Night - katkend laulust "Dandelion Wine"
Where has the time gone...it seems to fly so fast
One moment you're having fun, the next its come to pass
Days turn into yesteryear, old friends find their own way
Until the moment you leave...I wish that you would stay...
So here's to you, all our friends, surely we will meet again
Don't stay away too long this time
We'll raise a glass, maybe two
And we'll be thinkng of you
Until our paths cross again...maybe next time...
Let's laugh at the memories, and talk all afternoon
Let's remember the moments that leave us all too soon
We'll smile at the pictures still lingering in our minds
When you're reminiscing, then all you need is time...
/...../
The 1st moment we ever met, when your eyes met mine...
I remember the summers of Dandelion Wine...
Ning nagu fragmentides Fall Out Boy loost "Thanks for the Memories":
/.../
Say a prayer but let the good times roll
In case God doesn't show
And I want these words to make things right
But it's the wrongs that make the words come to life
/.../
One night and one more time
Thanks for the memories
/.../
One night, yeah, and one more time
Thanks for the memories, thanks for the memories
Been looking forward to the future
But my eyesight is going bad
And this crystal ball
It's always cloudy except for
When you look into the past (look into the past)
/.../
One night, yeah, and one more time,
Thanks for the memories, thanks for the memories...
Lõpuks...ka midagi minult. Inspireeritud Karl Ristikivi luuletusest "Ka sisaliku tee kivil jätab jälje" (minu kõigi aegade lemmikluuletus, nägin seda 5. klassi kirjanduseõpikus ning siiamaani on see peas.)
Igal reeglil on kuskil olemas erand
kuigi me seda ei näe.
Iga mõra, mis hinge tekib,
jääb kuhugi alles.
See, mida sa sosistades lubasid,
võib kunagi otsa saada,
aga sosin jääb.
Sõnad, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jäävad igavesti kättesaamatuks.
Isegi teostamata jäänud unistused
on tõeliseks mõeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie tühiste päevade sisu
saab täita inimsüdame.
Kuidas muidu viimane meeleheitlik karje
võib jääda vaikusesse.
See, keda on kuuldud, räägib tasasel häälel.
See, keda pole kuuldud, loodab edasi.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
See on kõigile teile.
Aitäh mälestuste eest.
Mööduvad päevad, nädalad, kuud, ühest aastaajast saab märkamatult teine ning aastad, jah, ka aastad tulevad ja lähevad sujuvamalt kui enne.
Mõeldes kõigele, mida viimase kolme-nelja aasta jooksul olen kogenud, kellega kohtunud, mida ette võtnud, kuidas reageerinud ja millise tee valinud, selgub üheaegselt kaks asja: 1) minu ülemõtlemise-harjumus kestab edasi, aga 2) ei ole mõtet elada liigselt minevikus.
Naljakas, kuidas mõni asi võib korraks täiesti rööpast välja viia...mitte negatiivses mõttes, aga... nö. 'hetkest välja viia'.
Nii, et tardun pikaks ajaks lihtsalt paigale, pilk vaatamas ühte tühja punkti. Kuid selles tardumuses on mõistus seda aktiivsem - mõtted ja mälestused, nostalgia ja tunded vahelduvad, tulevad meelde, samal ajal kui ma neid kõiki uuesti analüüsida püüan.
Mõnikord ma soovin, et oleksin teinud asju teisiti. Aga siis oleksid neil ka nüüdseks juba teistsugused tagajärjed, mida mina aimata ei suuda.
Veel praegugi tahaksin paljudele öelda seda, mis kunagi miskipärast on ütlemata jäänud või mida ma nüüdki öelda ei julge. Usun, et kui ma seda saaks, hakkaks hingel tohutult kergem, vähemalt natukesekski.
Sest alati tulevad uued mõtted ja sõnad.
Kuid siiski.
Vaadates inimesi, keda tunnen või olen tundnud, tekib tahtmine öelda: Aitäh, et te olemas olete. Aitäh, et te minuga kohtusite ja mu elu muutsite.
Mul on hea meel, kui teistel hästi läheb. Loodan, et neil läheb hästi ka edaspidi. Võib-olla saan ma sellele kuidagigi omalt poolt kaasa aidata. Kui see võimalik on, siis teen seda.
Taas võib meeleolu kirjeldada paari laulu või luuletusega:
Blackmore's Night - katkend laulust "Dandelion Wine"
Where has the time gone...it seems to fly so fast
One moment you're having fun, the next its come to pass
Days turn into yesteryear, old friends find their own way
Until the moment you leave...I wish that you would stay...
So here's to you, all our friends, surely we will meet again
Don't stay away too long this time
We'll raise a glass, maybe two
And we'll be thinkng of you
Until our paths cross again...maybe next time...
Let's laugh at the memories, and talk all afternoon
Let's remember the moments that leave us all too soon
We'll smile at the pictures still lingering in our minds
When you're reminiscing, then all you need is time...
/...../
The 1st moment we ever met, when your eyes met mine...
I remember the summers of Dandelion Wine...
Ning nagu fragmentides Fall Out Boy loost "Thanks for the Memories":
/.../
Say a prayer but let the good times roll
In case God doesn't show
And I want these words to make things right
But it's the wrongs that make the words come to life
/.../
One night and one more time
Thanks for the memories
/.../
One night, yeah, and one more time
Thanks for the memories, thanks for the memories
Been looking forward to the future
But my eyesight is going bad
And this crystal ball
It's always cloudy except for
When you look into the past (look into the past)
/.../
One night, yeah, and one more time,
Thanks for the memories, thanks for the memories...
Lõpuks...ka midagi minult. Inspireeritud Karl Ristikivi luuletusest "Ka sisaliku tee kivil jätab jälje" (minu kõigi aegade lemmikluuletus, nägin seda 5. klassi kirjanduseõpikus ning siiamaani on see peas.)
Igal reeglil on kuskil olemas erand
kuigi me seda ei näe.
Iga mõra, mis hinge tekib,
jääb kuhugi alles.
See, mida sa sosistades lubasid,
võib kunagi otsa saada,
aga sosin jääb.
Sõnad, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jäävad igavesti kättesaamatuks.
Isegi teostamata jäänud unistused
on tõeliseks mõeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie tühiste päevade sisu
saab täita inimsüdame.
Kuidas muidu viimane meeleheitlik karje
võib jääda vaikusesse.
See, keda on kuuldud, räägib tasasel häälel.
See, keda pole kuuldud, loodab edasi.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
See on kõigile teile.
Aitäh mälestuste eest.
