Teisel pool mind

... on "Midsomeri mõrvade" tunnusmuusika.
Neetud, mulle pole ikka veel keegi helistanud, et saaks seda kuulata ja siis vastu võtta. Kuigi....mõelda vaid, kui öösel magan rahulikku und ja siis ühel hetkel hakkab kostma see tontlik viis...ma vist väriseks teki all ja ei julgeks seda vastugi võtta :P
Aga ei, tegelikult ma tahaks, et keegi mulle helistaks, kui ma parajasti bussis sõidan. Selline vaikne atmosfäär võiks olla. Ja siis imbuks nagu eikuskilt mingeid hauataguseid helisid *muhihihiii*

Nõndaks, kui juba kirjutama hakkasin, võtaks juba kokku ka eelmise nädala:

Teisipäeva kõrghetk: see, kui istusime Geku, Ari, Shinri, Mari, Iru, (Gutov-sani) ja Narutoliga (tüüp, kelle nimi on tegelikult Anatoli, aga ta teeb 24/7 Naruto-cosplayd) aatriumis ja selle asemel, et järgmiseks päevaks Kalda seminari materjale läbi lugeda, mängisime Raamatumängu. See on umbes nagu pudelimäng, ainult et raamatuga (meie valik oli Patrick Frenchi "Tiibet Tiibet"). Isik, kelle poole jäi kuldne ornamendi-objekt, pidi ütlema ühe jaapanikeelse sõna. Ning me mängisime seda praktiliselt kolm tundi järjest. Vääga sürr. Vahepeal läks Kalda ka mööda, ilmselt nägi, et tudengid ei loe usinalt, vaid kasutavad tema kohustuslikku teost mänguvahendina.
Lõpuks, kui põnevus hakkas langema, tõime sisse uue reegli: igaühel on sõna mõtlemiseks ja ütlemiseks aega 30 sekundit. Shinri võttis aega ka, sellega tuli pinge tagasi (ohshitohshitohshit ^^). Alguses püüdsid kõik võimalikult raskeid, pikki ja keerulisi sõnu leida, kuid mida aeg edasi, seda rohkem üritati meenutada lihtsamaid sõnu. See oli tõesti tore, peaks seda kordama mõnikord. Näiteks enne töid/seminare faktide peale.


Ma siiamaani imestan, et me kõik Kalda seminari üle elasime ja veel ühes tükis oleme. Tegime enesetapu-missiooni ja istusime keskele neljandasse ritta, kõik kohad täis. Pmst olime tal nina all. Alguses värisesime kõik, pikapeale harjusime ära. Rääkisin üpris palju, kuid jätsin arvesse võtmata tähtsa pisiasja: tark on see, kes oskab õigel ajal oma suu kinni hoida. Tõesti, mul oli vahepeal tunne (näiteks siis, kui miskit vastasin, ta ütles, et see kõige õigem pole, mina siis seletada püüdsin, mida täpselt mõtlesin ja ta minu mõttekäigule oma jutuga julmalt sisse sõitis - mitu korda), et ei oska mitte midagi ja räägin ainult valesid asju. Kuigi...oleks võinud ka hullem olla.
Ja me kahtlustame, et Kaldal on mingi lõhestunud isiksus - loenguruumis on ta ülirange, kõik värisevad ta ees, kuid väljaspool on sõbralik (tuli ja küsis meilt, et kas on väga jube...see oli armas).
Kui kogu asi läbi sai, polnud naljad aga veel lõppenud. Seisime saali ukse ees, Kalda seletas samal ajal Keit-sanile (vist) midagi, korraga lipsas jutu sisse fraas "erootiline kirjandus", järgmisel hetkel Shinri/Elise küsis innukalt, et "kes see seda kirjutas?"
Muhelus.

Ja siis kui on vikerkaar taevas, peavad rebased pulmi. (Uus infokild "usu ja ebausu" loengust)

Sain teada, et Shinri-chan mängib ka dnd'd. Whee, sugulashing! Ma polegi ainuke (kui Marili välja arvata).


Saabusin just Geki juurest, vaatasime läbi "Full Metal Panic Fumoffu" ja surime naeru kätte. See on tõesti üks parimaid komöödia-animeid siiamaani. Sousuke on lihtsalt...nii clueless, aga samas selles täiesti süüdimatu ja siiras. Mis teha, sõjaväe-kasvatus xD


Nüüd ka veidi tõsisematel teemadel.

Ma ei tea, kas ma olen ise ülitundlik friik või tuleneb see millestki muust...kui inimesed üksteise peale vihased on või tülis või pinges, on seda väga tugevalt õhus tunda. Ja need halvad võnked inimeste vahel häirivad mind kohutavalt. Ma võin küll näo teha, et ma neid ei taju, et see mulle korda ei lähe, kuid sellega petan vaid iseennast. Need häirivad piirini, kus juba füüsiliselt halb hakkab. Siis on kaks võimalust: kas pingekohast kiirelt kaduda või midagi ette võtta. Kolmas jääb tavaliselt ära, sest ma ei oska tihti taolisi pingeid niisama lihtsalt kaotada. Aga kui pole võimalust lahkuda, siis....pean vaikselt edasi kannatama. Ja see pole hea.

Kuidas negatiivsete võngete vastu võidelda?
Naeratusega? Ilmselt mitte.


Damn the passion, damn the skies
Damn the light that's in her eyes
I know too well where it has led before
She saves me but I can't be saved
Frees me but I'm still enslaved
Now I battle what I most adore
Oh, let me sail away
And make this vow
That what my heart wants
I will not allow
For as sirens call the sailors
She calls me now...

- muusikalist "Jane Eyre", lugu "Sirens" (http://www.youtube.com/watch?v=ZprOlrTrOfQ)

See kõlas nii kaunilt, kui Maarja ja Rasmus seda kontserdil laulsid...
Koos "Lily's Eyes'iga" oli see mu lemmiklugu. Kuigi pisarad tulid ainult Rasmuse ja Rolfi dueti peale. Aga seda ootasin ma ka kõige rohkem.

How can you see the girl and miss those hazel eyes?


Mirju

Nõndaks. Nüüd olen lõpuks niikaugele jõudnud, et kirja panna see, mida ma suutsin eelmise nädala maailmakirjanduse loengust meelde jätta. *Muhahahahaaa*

Alguses oli jutt natuke igavavõitu, M. Kalda rääkis india kirjandusest, pühadest tekstidest jms. Aga umbes poole peal hakkas ta pajatama india eeposest "Mahabharata". Tal näitas meile seinal kile peale joonistatud/kirjutatud skeemi terve eepose tegelastest ja nende omavahelistest suhetest/sugulussidemetest. See nägi välja nagu mingi labürint ja eepose süžee oli hullem kui kõikide mehhiko seebiooperite omad kokku pandud.
Kõigele lisaks on see maailma pikim teos, koosnedes üle 100 000st värsist (kokku 18 raamatut)
(Avastasin, et meil on olemas ka selline fantastiline asi nagu Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Mahabharata )

Ja alustame algusest: Minu mäletamist mööda oli seal mingi überkuningas, kes suri, jätmata endast pärijaid. Ning siis pidi valitsema tema vend, kes oli...ülikole mees. No ikka tõeliselt inetu. Aga kuna kuningriigile oli tulevast valitsejat vaja, otsiti kuskilt 2 kuningannat talle. Üks kuninganna ei saanud koleda tüübiga muidu voodis olla, kui pidi silmad kinni panema. Selle tagajärjel sündis hiljem pime laps, kes loomulikult ei saanud olla troonipärija.
Teisel kuningannal läks vähemalt veidi paremini, ta hoidis küll silmad lahti, aga siiski oli tal nii õudne, et läks näost väga kahvatuks. No eks siis sündis tulemusena väga kahvatu laps, aga see oli enam-vähem vastuvõetav. Poisi nimeks oli Pandu.
Ja ilgelt naljakas on fakt, et see on teos, mis on nagu loodud eesti keelde tõlkimiseks. Üks keskne liin eeposes on võitlus valitsejavõimu pärast kahe suguvõsa vahel (kes pärinevad ühest kohast). Ühe suguvõsa esindajad said oma nime Pandu järgi: seega 'pandavad' ning teised said nime ühe esiisa Kuru järgi - 'kauravad'.
Ehk siis pandavad ja kauravad. XD

Aga selle Panduga oli veel üks huvitav lugu: ta läks metsa kitsejahile, kuid sattus peale, kuidas üks metskits teist kargas...aga üks kits oli tegelikult mägiaskeet, kes oli end muundanud just selleks, et emakitse panna. Ning kui Pandu selle meeskitse/askeedi maha lasi, needis viimane enne surma veel printsi ära, et "noh, sina vaatasid kuidas mina panen, aga kui sa kunagi ise kedagi paned, siis sa sured ära." Niiet tüng värdjas.
Kusjuures, umbes täpselt samade sõnadega Kalda meile seda rääkis ka.

Kummastav juhtum oli muidugi see, et ta sai oma naisega siiski 5 poega (sest 5 erinevat jumalat vms käisid ta naist panemas).
Üks poeg, Arjuna sattus kuidagi mingi printsessi täiskasvanukssaamise peole, seal vana kuningas kuulutas, et kes mingid katsed läbi teeb (tõmbab vinna Krishna vibu vist), saab printsessi omale. Tüüp tegigi need läbi, sai naise endale....
Läks noormees siis koju ema juurde, et "kuule emme, tead, mis mina endale sain...." Aga emal polnud aega kuulata, ütles "misiganes see on, jaga seda oma vendadega". No ja siis Arjuna jagaski. Kõik 5 venda said endale naise.

Hiljem üks vend mängib kauravate suguvõsa esindajaga täringuid ning kaotab kohutavalt (kuningriigi, varad, naise ja mis kõik veel). Siis tehakse kokkulepe, et 5 venda lähevad neljateistkümneks aastaks metsa eksiili, et hiljem tagasi tulla valitsema (mida neil muidugi ei lasta...).

Ja tuhat sarnast absurdset juttu veel on selles eeposes.

Seal on ka üks sõda, mis koosneb pmst duellidest. Ja siis üks tüüp pandavatest kaotab duelli, kuid otsustab mitte surra. Siis ta räägib sellest pikalt, et ta otsustab mitte surra, vaid vaatab, kuidas lahingud ja duellid edasi kulgevad, tüüp on praktiliselt nooltest läbistatud, nagu siil, siis veab end poolkoomas kuskile ja vaatab ülejäänud sõda pealt.

Nii. Kes ütles, et vanad eeposed on igavad? :P
Me hirnusime ennast täiesti herneks seal...

Ning kõik lähevad varem või hiljem mõneks aastaks metsa eksiili.

***

Kui ma oma chat loge sirvisin, et Gekile jutustatud eepose sisu kätte saada, tuli mul meelde, kuidas ma talle oma veidrast unenäost rääkisin (vist millalgi eelmisel nädalal).

Mirju says:
ma nägin sind ja patrickut unes eile öösel
See oli mingi pool-maailmalõpu teema, vene tankid vist tungisid Eestisse ja Venemaa (või mõni muu riik) tahtis riiki üle võtta, kõik kas põgenesid riigist või läksid kuskile peitu...suht jube oli.
Geki ja Patrick says:
zombie stalin :D
Mirju says:
ma ei saanud vahepeal midagi aru, aga üks hetk ma olin minemas teie maja poole (mööda seda tänavat, kus kassisaba pood on) ning mulle tuli vastu Patrick mingi ilgelt suure rohelise matkakotiga, millel oli küljes sinine magamiskott ja millalgi ma nägin kuskil peidumajas või varjendis sind ka.
Te plaanisite ka ära minna, sest sinu ema oli ilgelt paanikas teile helistanud, et te peate riigist põgenema, aga teie ei tahtnud seda teha.
Niiet läksitegi kuskile undercover.
Mirju says:
ja tankid muudkui veeresid inimtühjadel tänavatel...


On mõnel alles veider alateadvus, mis?


Ahjaa...üks asi veel:

Tuomas Holopainen Is. My. God.
Jätkuvalt.
*ohkab unistavalt*

No lihtsalt nii vapustavalt kena ja salapärane mees....ning kirjutab ilusaid lugusid ka veel.
Eile vaatasin Nightwishi koduleheküljel kõik pildigaleriid läbi, nüüd olen vähemalt 7 wallpaperi võrra rikkam, üks kaunistab juba mu desktopi.
Nyan.


Aga nüüd usinalt katakanat õppima, homme on test.
Ja millalgi peaks kirjutama ka Clari vajaliku kraami puhtandipaberile.

Mirju