Teisel pool mind

Jaanuarikuu jätkub mühinal.

7. jaanuaril otsustasime Carli ja Ediga minna ühte lähedalasuvasse kuulsasse onseni-linna nimega Ginzan Onsen. Sain poistega hommikul rongijaamas kokku ning jõudsime ilusti Oishida jaama suunduvale 10:18 rongile. Natuke saime imetleda väljas laiuvat lumist maastikku, siis muutus lumesadu liiga tihedaks.
Oishida jaam oli pisike, ainult kahe platvormiga ning väljumisel polnud korralikku piletiväravat, vaid lihtsalt uks leti kõrval. Väljas möllas korralik lumesadu. Otsisime bussipeatuse üles ja avastasime, et järgmise bussini on umbes tund aega. Ed tahtis ringi vaadata ja Carl hommikust süüa, seega läksime natukeseks ümbruskonda kõndima. Kahjuks polnud praktiliselt ükski koht lahti, tõenäoliselt suure lumesaju tõttu. Mõne maja ees oli kuumaveevoolik, mille abil sissesõiduteel natuke lund sulatati. Lõpuks leidsime ühe väikse poekese, kust saime sooja jooki ja natuke snäkke, õnneks oli jaamahoones ka üks sobanuudlite söögikoht. Mul polnud kõht nii tühi, aga poisid vohmisid ühe sobaportsjoni sisse äärmise innuga. Enne pakuti meile veel natuke teed ja krõbedaid snäki-küpsiseid. Teenindaja vist arvas, et kuna ma istusin Carliga kõrvuti ja ise midagi ei tellinud, siis peame me olema paar ja pani Carli kandikule lisapulgad ja kausikese ka minu jaoks. Eks ma siis kasutasin seda ära ja röövisin talt natuke nuudleid.
Kell 12:35 istusime kohaliku liinibussi peale ning hakkasime veerema läbi lumise linna. Alguses oli ümbrus enam-vähem nähtav, keskuses isegi liikus autosid ja inimesi, aga mida rohkem linnast välja, seda valgemaks läks ilm. Bussijuht tegi isegi ühes bensiinijaamas peatuse, et tankida, ma polnud kunagi varem näinud, et seda koos bussitäie sõitjatega tehakse. Veidi pärast bensiinijaama muutus nähtavus nullilähedaseks, akendest paistis ainult valge. Me ei saanud aru, kuidas bussijuht teab, kus tee on või kas me üldse oleme enam tee peal. Vahepeal sähvisid vastutulevate sõidukite tuled esiaknast, see andis natuke lootust.


Umbes veerand kaks jõudsime Ginzan Onsenisse kohale. Bussipeatus oli peaaegu täielikult kinnituisanud, putkast ilmusid kaks poolkülmunud heledapäist turisti, kes meile edu ja vaate nautimist soovisid. Koukisime oma vihma/lumevarjud kotist välja ja hakkasime allamäge minema. Tuiskas nii, et see oli juba peaaegu naljakas. Tee peal nägime pooleldi lumme uppunud joogiautomaati - kindlat märki tsivilisatsioonist. Paari minuti pärast jõudsime linnakesse kohale, tegemist oli majadereaga mõlemal pool üht väikest jõge, mille kaldaid ühendasid arvukad sillad. Vaatepilt oleks olnud täielik talvevõlumaa, kui tuisk poleks nii tugev olnud ja lund meetrite kaupa. Õnneks leidsime ühe sillakese juurest väikse putka, kuhu lume eest varjuda, putka sees leidsime ühest sahtlist ka linna kaardi. Loodusradade, koskede ja kaevanduse külastamine jäi ilmastikuolude tõttu seekord ära, kuna õigete radade leidmine lumes oli lihtsalt võimatu. Kuigi erinevate võõrastemajade vanamoodsad hooned nägid tõepoolest väga ilusad välja. Ginzan onsen oli muide ka "Vaimudest viidud" anime tegevuspaiga inspiratsiooniks. Kahjuks oli lahti ainult üks suveniiripood ja mitte ühtegi restorani ning mõned võõrastemajad ilmselt ainult oma külastajatele. Sellegipoolest rühkisime kogu linnakese läbi, lootes tagasiteel mõnda avatud onsenit leida. Üks avalik onsen oli kinni, teise juures ei suutnud me leida ühtki teenindajat....kuid õnneks oli üks, täitsa linnakese alguses asuv Shirogane-yu lahti. Tegelikult leidsime selle päris kogemata...otsisime hoolega, mõtlesime juba tagasi pöörata, kui üks lund kühveldav väike tädike meile viipas ja ütles, et siin on onsen. Vaatasime silti uksel ja tõepoolest oli tegemist meie soovitud kohaga. Ja see oli lahti! *taevased helid*


Leppisime kokku, et tuleme tunni pärast välja ja kontrollime, kas meil on veel aega vaja. Meeste osa oli teisel korrusel, naiste oma esimesel. Eesruumis riideid eemaldades hakkas päris jahe, aga kuna kedagi teist parajasti kümblemas polnud, sain kogu koha endale =D Ruum polnud väga suur, mustad siledast kivist seinad kõrgusid kuni teise korruseni, kus oli puuvõrestiku taga välisilmale avatud aknakoht. Kõik oli ühtlaselt auru täis, seega kahjuks onseni sees pilte teha ei saanud. Pool ruumi võttis enda alla bassein, kuhu voolas seina seest kuuma vett, ühes nurgas oli mullitav koht, mis kogu vee lainetama pani ning vett voolas ühtlaselt kogu aeg ka üle ääre. Onsenitädi ütles enne, et veetemperatuuri saab reguleerida eraldi külmakraaniga, alguses ei arvanud ma, et seda vaja läheb, aga esimesel hetkel vett puudutades....uhh, see oli valus. Ilmselt oli asi ka selles, et olime pikalt külmas viibinud, riided olid märjaks saanud ja keha maha jahtunud. Arvasin, et ei suudagi kunagi vette minna, see oli nii põletav, kõõlusin esmalt pikalt lihtsalt basseini ääre peal ja kallasin väikse kausiga endale vett peale. Lõpuks leidsin selle külmakraani ja nuputasin välja, kuidas seda pikalt jooksma saada, siis alles sain jalad vette ja pikkamööda ka ülejäänud keha. Aga kõik sealt edasi oli puhas õndsus. Lesisin ja sulistasin üksi basseinis ringi, nautisin kuuma vett ja lülitasin lõpuks isegi külmakraani välja.
Umbes tunnikese pärast ronisin vastumeelselt veest välja, pesin end ja läksin fuajeesse poisse ootama, aga selgus, et nad olid nii hästi jutu peale saanud, et tahtsid veel kolmveerand tundi liguneda. Kuna olin juba välja tulnud, mõtlesin lihtsalt linna peale uitama minna, kuid külma tõttu seda väga kaua teha ei saanud. Eks ma siis istusin koos seebikaid vaatava onsenitädiga fuajees ja ootasin ülejäänud 20 minutit, lugesin ajakirju ja kõlgutasin jalgu. Ühes ajakirjas oli ka antud onsenist juttu ning minu meelehärmiks selgus, et teisel korrusel oli palju ilusam ruum, puuvõrega aknast sai väga kena vaate välja. Küsisin tädi käest veetemperatuuri kohta ja ta ütles, et basseinivesi oli 45,5 kraadi ja seinast (ehk otse maa seest allikast) voolav vesi umbes 65-68 kraadi. Jeebus.


Kuigi oleks olnud ilus näha pimeduse saabudes tuledes linnakest, läksime ilmastikuoludele mõeldes varasema bussiga koju. Ootasime lummetuisanud bussiputkas umbes kümme minutit, mängisime lumme mattunud telefoniga ja lõime sooja tegemiseks impro-räpitantse. Ühel hetkel teatas Ed võidukalt "I'm going on an adventure!", hüppas putka tagumisest otsast lumme ja hakkas eemale sörkima, aga just siis tuli ka buss, nii et me ei saanudki teada, kuhu see seiklus viinud oleks. Õnneks jäi buss ainult 8 minutit hiljaks ning meil oli sama ekstreemselt kogenud juht, kes külma närviga nüüd juba hämarduvas lumemaailmas navigeerida suutis. Bussis oli taevalikult hea ja soe, poisid võtsid oma saapad jalast ja üritasid natuke oma sokke kuivatada. Poole teest võitlesime unega.
Oishida jaamas ostsime kodupiletid ja asusime seejärel kummardama kõikvõimsat joogiautomaati, kust sai kuuma teed ja sidruni-yuzu-jooki, mis tol hetkel maitses nagu jumalate nektar. Seisime veel veidi maaliliselt lumise perrooni ääres (täpselt nagu "5 cm per Second" animes) ja vajusime siis väsinult tühjadele istmetele. Yamagatasse oli 13 peatust, suurema osa teest oli rong üsna tühi, kuid kuskilt tuli suur kari keskkooliõpilasi (ilmselt lõppesid tunnid hilja). Lõpetasime oma seikluse peamise osa kella kolmveerand seitsme paiku tänuväärselt vähese lumega Yamagatas. Viisin poisid pärast veel Tiroli restorani lõunat/õhtust sööma, et edukat naasmist tähistada ning koju jõudsin alles üheksa paiku.

Periood 9-11 jaanuar möödus peamiselt vahetusõpilaste kontserdi tähe all. Reede õhtul toimus kontserdipaigas Shimin kaikanis (mille otsetõlkeks oleks umbes 'linnahall' ning mis asus mu vana ühika juurest üle tee) peaproov, kus peamiselt otsiti õigeid lava-asendeid ja pandi toole paika. Sasha ööbis öö vastu kontserdipäeva taas meie vabas toas, sest ta ei tahtnud hommikul Sendaist Yamagatasse kiirustama hakata. Sellet polnud väga midagi, olin nagunii toa juba nelja aasta taguse vahetusaasta parima sõbranna, Hollandist pärit Mieke ja tema sõbranna saabumiseks magamismaterjaliga varustanud.
Laupäeval oli ilm päikseline ja väljas sulas, mu tuju varieerus rõõmuga sõprade jällenägemise üle, mis pani peaaegu edasi kekslema ning närvilisusega, mis mu sisemuses rahutult sumises. Jõudsime veidi enne üheksat saali ja nagu arvata, polnud just väga palju rahvast kohal. Küll aga oli kohal Jacek oma reisikohvriga, hüppasin esimesel võimalusel talle kaela.
Edasi hakkas inimesi kogunema ja vaikselt alustasime prooviga. Istusin Sasha ja Jaceki kõrval ja kuulasin etteasteid, samal ajal suurtes kogustes vett juues. Vahepeal käisime Ellenaga allkorrusel lahti laulmas. Algusest peale vist ei saanudki korralikult kontserti läbi teha, sest näiteks Maoori tantsjad tulid alles viimasel hetkel ja manzai-tüdruk Mai oli ka kogu aeg kuskile kadunud. Ootamatult lükkas Ed mind enda asemel tanki Maoori-tüüpide tõlgina, pidin pärast nende etteastet tõlkima inglise keelest jaapani keelde nende seletusi tantsude tähenduste kohta. Õnneks polnud need ei väga pikad ega keerulised.
Meile anti allkorrusel kaks riietusruumi, üks üldine (poistele) ja teine väiksem (tüdrukutele), lisaks jagas Yu-sensei välja ka lõunasöögipakid, mis koosnesid kahest onigirist ja kahest pakist saiakestest. Vett ja teed saime eraldi võtta. Proov kestis kokku kuni peaaegu kolmveerand kaheni ja tegelikult saime Fukasawaga koos läbi teha ainult "Näki laulu", enne "Arriettyt" aeti meid juba ära, öeldes, et aega pole. Sellegipoolest tegid õhtujuhid küsimustevooru ka kiirelt läbi, see korea tüüp küsis Fukasawalt, kas ta kellegi erilise peale ka mõtleb, kui klaverit mängib, too vastas, et jah ikka, vahel pere ja sõprade peale.
Bambustantsu-grupil läks hommikuses proovis natuke paremini kui eelmisel päeval, kuid endiselt oli miili kaugusele näha, et nad polnud just väga palju harjutanud. Kuigi nankin-tamasudare grupp oli ka esmakordselt kokku saanud, olid nende eraldi liikmed vähemalt enne oma osad selgeks teinud. Kokku oli seal lõpuks kuus liiget: Carl, Ed, Sasha, Jacek ja kaks väiksemat jaapani poissi.
Kell kaks tehti uksed külastajatele lahti ja see tähendas, et meie pidime silma alt kaduma. Läksin riietuma ja soengut-meiki sättima....mis kulges kõik üpris edukalt kuni selleni, kui pidin hakkama oma juukseid lokitangidega töötlema. Olin valinud kaks salku mõlemal pool nägu, kuid suure peegli puudumisel oli äärmiselt raske neid ühesuguseks saada. Lõpuks see enam-vähem siiski õnnestus ja kuna mu juustel on harjumus väga kiiresti uuesti sirgeks minna, kasutasin ära ka pool pudelit juukselakki, et kaunid lokikesed ikka terve kontserdi aja püsiks.

Üllatuslikult tuli isegi päris palju inimesi kohale, saalist oli täidetud umbes 80-90%. Kontsert algas maoori tantsudega, mida esitasid üks valge mees (grupi juht), üks suur maoori mees ja üks väiksem maoori naine. Nad olid spetsiaalselt Tokyost kohale sõitnud, et ette kanda kolm tantsu. Esimene neist oli taustamuusikata tervitamistants, teine taustamuusikaga tants, kus väljendati emotsioone peamiselt käte ja silmadega ning kolmas oli haka-tants, mis sarnanes pigem mingile loitsule. Vanasti kasutati hakat enne lahingusse minemist sõdalastele õige meeleolu ja vapruse tekitamiseks, nüüd aga tantsitakse seda näiteks enne rugby-mänge, ürituste lõputseremooniaid ja isegi sünnipäevi. Mäletan "Sõrmuste isanda" filmidega seotud videotest, et ka seal tehti filmivõtete alguses ja lõpus haka-tantsu. Maoori rahvariided koosnevad peamiselt traditsiooniliste mustritega roogu meenutavast materjalist seelikutest, teiseks oluliseks elemendiks on mustad näomaalingud. Tantsu juurde käisid ka hirmuäratavad ja ägedad näoilmed.
Pärast tantse toimus väike intervjuu, tegin oma tõlke ära ja siis saime minna saali ülejäänud etteasteid vaatama. Juhuslikult sattusin seisma täpselt selle rea kõrvale, kus istus Mieke. Kui poleks olnud kontserdiaeg, oleks talle otse sealsamas kaela hüpanud.
Teiseks etteasteks tegi üks pisike hiina tüdruk võitluskunstide demonstratsiooni, sooritas lööke ja hüppeid. Tegelikult oli tal mingi kaigas ka, aga selle kasutamisest loobuti proovis, kui ta kogemata kaikaga lavaseina augu lõi. Edasi tulid Indoneesiast pärit Mai ja üks jaapani noormees (Oishidast pärit, muide), kes esitasid manzai-numbri ehk jaapani püstijalakomöödia. Traditsiooniliselt on üks paariline selline...absurdsem ja naljakam, teine paariline hurjutab teda vahel selle eest. Suur osa huumorist antakse edasi sõnamängude abil, meie kontserdil esitatud sketši põhiosa rääkis Yamagata kõnepruugi iseärasustest, näiteks sõnalõppudest -nda ja -be, mille Mai sujuvalt inglise keele hääldusega NDA-ks ja B-ks muutis.
Neljandana astus üles Taiwani-grupp, kes esitas ühe kohaliku poploo nii hiina kui jaapani keeles. Pillidest kasutati klaverit, kitarri ja marakataolisi asju. Viiendana tulid ilusates kollase-rohelisekirjutes rahvariietes venelannad Barbara ja Saldaana, kes mängisid traditsioonilisi parmupillilaadseid instrumente. Kohati meenutas muusikapala natuke miskipärast dubstepi. Esimese kontserdipoole eelviimasteks esinejateks olid Ellena ja Erick, kõigepealt laulis Ellena ühe jaapani loo "Aitsumugi" koos klaveriga (minu klaverisaatja aitas lehti keerata) ning hiljem tegid E&E kaks lugu kitarri saatel ("With a Little Help From My Friends" ja "Stir it Up"). Selleks ajaks olin ise juba suhteliselt närviline, läksin saalist välja ja istusin fuajees, jõin vett ja üritasin end maha rahustada. Vahepeal ilmus saalist ka Nori, kes üritas mind julgustada ja toetada ning teatas, et põhiline on see, et oleks lõbus. Viimasena esinesid Mongooliast pärit vahetusõpilased, kõigepealt ühe tšellotaolise traditsioonilise instrumendiga, siis lisandus sinna flöödimäng ja lõpuks ka laul.

Vaheajal tegin veel viimaseid hääleharjutusi ja suundusin siis lava taha. Tee peal nägin Semit ja Aleksit, kes mõlemad kiitsid mu nunnut välimust ja soovisid etteasteks edu. Esimesena läks teises kontserdipooles lavale Vietmani bambusetantsu-grupp, kes kõik olid (mööndustega) rahvuslikes riietes ja (mööndustega) kirevavärvilised. Viimases proovis oli Ieva nõuandel tantsu natuke lühendatud, keskel olevat liiga palju sama asja kordamist olnud. Samal ajal kui teised laval etlesid, tantsisin mina muusika saatel lava taga ringi, proovides endale ja Fukasawa-sanle rahu ja julgust sisendada XD
Ja siis oligi oodatud hetk käes. Rahvas aplodeeris, kuulsin selgelt ka Alexi, Semi ja Mieke hüüdeid, kui värisevate jalgadega lavale kõndisin. Ootasin, kuni mikrofon ja klaver õigesse asendisse seati, naeratasin siis Fukasawa-sanile ja alustasime "Näki lauluga". Olime kokku leppinud, et esimene ja kolmas tekstilõik on jaapani ning teine ja neljas eesti keeles, nõnda sai päris hea tasakaalu sõnumi edastamise ja eesti keele kõla tutvustamise vahel. Oleksin tahtnud ehk rohkem plastilisemaid liigutusi teha, näidelda koos sõnadega, aga mu käed olid kohati kui paigale naelutatud. Kui lugu lõppes, kummardasin ja seejärel läks "Arrietty laul" Studio Ghibli animest "Karigurashi no Arrietty" ("Laenaja Arrietty"). Kuigi originaalsaates mängib pearolli harf, sai klaveriga ka kenasti hakkama. Selles loos olid viimased kaks refrääni suhteliselt kõrged ja nende pärast pabistasin ka kõige rohkem. Suutsin need enam-vähem ära laulda, vähemalt tuli täna ka mingit häält nendel nootidel välja. Kui kummardasin, siis märkis teadustaja-noormees, et "Armu või ära", hehee.
Kokkuvõttes hindaks esinemist....umbes 70%-le. Ülemine register oleks võinud kõlavam olla ja mul endal oleks julgust natuke juurde vaja, aga üldjoontes läks pigem korda. Vähemalt Fukasawa-san nägi väga lahe välja klaveri taga. Pärast etteastet oli ka väike küsimustevoor, kus minu käest lauluvaliku ja minu teistkordse õpilasvahetuse kohta päriti. Korea noormees küsis Fukasawalt ka, kui kaua ta juba jaapanis olnud on ja too vastas, et "No sünnist saati 23 aastat..." Järgmiseks taheti teada, kas Fukasawa klaverit mängides ka kellegi erilise peale mõtleb, ta ütles, et jah, tavaliselt pere või sõprade peale, aga seekord oli mõtetes lava keskel seisev Mirjam-san. Awww. Proovis oli ta aga natuke teistmoodi vastanud, seega läks teadustaja selle najal edasi, küsides "Ja kas see inimene ka saalis on?" Jälle väike naerukoht.
Lava taga oli lõpuks ometi pingelangus, nüüd saime lõpuks minna mõlemad rahulikult kontserti nautima. Kohe pärast meid tulid Tai tantse esitavad tüdrukud, seejärel üks Boliivia tüüp, kes lavale suure riigilipu kaasa võttis ja flöödil muuhulgas ka "El Condor Pasa"-t mängis. Eelviimasteks esinejateks oli üks vanem abielupaar, kes mingeid Hawaii tantse esitasid ning Yu-sensei saatis kogu bambustantsugrupi ka nende etteaste keske lavale, et nood saaksid kõik koos uue tantsu selgeks õppida. Tegelikult ütles Yu-sensei pärast saladuskatte all, et keegi tegelikult väga ei tahtnud neid tantse sinna, olevat liiga igav, aga kuna need tüübid olid aidanud kontserdi korraldusega ja natuke pileteid ka ostnud, siis poleks olnud väga ilus neile lavaleminekut keelata.
Ja viimaseks numbriks oli traditsiooniliselt nankin-tamasudare. Seekord mängis Eric neile taustaks trummi ka, siis vähemalt polnud nii kaootiline rütm kui alati. Muidugi juhtus väiksemaid viivitusi etteaste keskel, kui kellegi bambusmatt õigeaegselt algsele kujule ei vormunud, siis sai Jacek jälle rütmis öelda "Ega väga hästi ta nüüd tagasi ei lähe..."


Pärast kõigi etteastete lõppu pidas Yu-sensei veel kõnet, mille ajal kõik esinejad pidid uste juurde rivvi võtma, et kõiki külastajaid entusiastlikult tänada kuulama-vaatama tulemise eest. See on üks huvitav kohalik komme, mida ma pole mujal riikides täheldanud eriti. Kui kogu publik oli koju läinud, tegime laval veel ühispilti ja järgnes väike järelpidu. Väga palju ma seal süüa ei saanud, kuna käisin samal ajal meile broneeringut tegemas ühte izakayasse, aga pärast oli laual veel järgi lõunapakkide riisipalle, sain sealt ühe konbu-maitselise ja olin sellega rahul. Arvasin alguses, et lähme ainult 2010. aasta vahetusõpilastega välja, kuid siis teatas Jacek, et mingid inimesed tahavad veel tulla...eks panin siis laua kümnele inimesele kinni natuke pettunult. Õnneks otsustasid teised kuskile mujale minna ja lõpuks jäi alles meie algselt plaanitud kamp. Olime vist viimased, kes saalist välja läksid, pärast istusime veel fuajees ja lobisesime Zachi, Mieket ja Annet oodates.
Ahjaa, sain Hisako väikselt pojalt ilusa roosa lillekimbu, see oli väga armas.
Viisin oma sõbrad aqua vitae nimelisse izakayasse. Tegelikult oleksin tahtnud minna Jaian Shokudo'sse, kuid seal polnud kuuele inimesele kohti, seega pidime rahulduma nende filiaaliga. Õhtu läks väga mõnusalt, muljetasime vanadest aegadest, rääkisime oma praegustest tegemistest ja tulevikuplaanidest ning muidugi ei puudunud ka eluterve kogus klatši. Jacek hiilgas endale omaselt suure taktitundetusega, ta oli miskipärast veendunud, et Mieke ja Anne on paar ja ei teinud kuulmagi seletusi, et nad lihtsalt elavad koos. Mingil hetkel võeti üksipulgi läbi kõigi eraelu, Zach peaaegu kahjurõõmsalt veeretas jutujärje mulle (kui olin talt midagi isiklikku küsinud) lausega "Aga kas sa tead, kelle kord Nüüd on?" XD Tundub, et Miekel läheb oma tööga Tokyos hästi ja Jacek peab hakkama varsti abiellumise peale mõtlema, kuna ta jaapanlannast tüdruksõber ilmselt asja niisama rahule ei jäta.
Kuna tüdrukutel oli vaja hommikul varase Tokyo-bussi peale jõuda, suundusime pärast izakaya-külastust nendega koju, poisid aga läksid edasi karaokesse, kus kohtuti teise kambaga (Eric, Ellena, Carl, Ed, Barbara jne). Saatsime nad Maneki-neko ette, mina talutasin Jacekit käevangus kõige ees, kuna ta ise väga kindlalt enam seista ei suutnud ja meil oli mõlemal külm.


Koju jõudes avastasin, et olin oma väikse armsa lillekimbu aqua vitae'sse jätnud, kuid tol õhtul sellele järgi minna enam ei jaksanud. Juhtisin Mieke ja Anne Youko endisesse tuppa, kus neile väike ase tehtud, samal ajal kui ülejäänud majakaaslased köögis uusaastapidu pidasid. Andsin tüdrukutele võimaluse köögis meiega liituda, Mieke seda natukeseks tegigi, kuid üldiselt käisid nad ruttu duši all ja läksid magama. Mina sulandusin peoliste sekka, sõin Alexi jumalikke majoneesi-taigna-nasu'sid ja tundsin end hästi.
Selle õhtu jooksul sain muuhulgas teada, mis mulje erinevatele inimestele jätnud olen. Deguchi ütles esiteks, et ma olen Barbara-nimelise tegelase moodi ühest arvutimängust "Dragon Quest" ning teiseks, et ma olen selline....kena ja headsüdamlik "machimusume". Otsetõlge oleks linnatüdruk, ma ei teagi, kas see tähendab neil sama asja mis eesti keeles.

Huumorihetk: Enne magamaminekut pidi Hitomi koguma kõigilt mingi söögiraha. Vaatasime, et mõned on juba köögist läinud, meil oli vaja Fujisawale veel mingi summa tagasi anda, aga siis märkis keegi, et "Ei, Ryo-kun peseb veel kolm tundi hambaid umbes nagunii...". Mis on tegelikult tõsi, tal läheb hammastepesuga väga kaua aega, vahel kõnnib mööda maja ringi selleks pikalt.

Hommikul kuulsin, et Semi, Hitomi ja võib-olla veel mõned olid kuni kella kuueni all rääkinud. Loodan, et Mieke ja Anne normaalselt magada said selle kõrval...minu ärkamise ajaks olid nad juba bussi peale läinud ja voodiriided ilusti kokku pannud.
Üldiselt oli vaikne päev, kella poole neljani käisin pidžaamas ringi, kuni poisid tahtsid, et nendega sööma läheksin. Jacek ja Sasha olid jaamahoones kokku saanud ja Zach pidi ka tulema. Läksime lõpuks ühte Nepaali söögikohta Kajo keskuse esimese korruse kõrval ning kuni oma toitu ootasime, tehti mulle lühikokkuvõte nende eilsetest seiklustest. Karaoke oli päris metsikuks kätte läinud, eriti Jaceki jaoks. Lisaks tavapärasele tantsimisele, kätelseisule ja riiete äravõtmisele oli ta ka tüdrukuid kiusanud, kellegi kätt lakkunud vms...lõpuks, kui ta ühe maraka ära lõhkus seda telerialuse vastu lüües, surus Zach talle riided selga ja viis ta hotelli tagasi. Taksoraha võttis juba tukkuva Jaceki rahakotist, tüüp ärkas natuke ainult hotelliretseptsioonis, kus tal imekombel oma toa number meelde tuli. Muidugi ei saanud Zach toast rahulikult minema, vaid pidi veenma Jacekit oma aluspükse jalas hoidma.... Vaene Sasha, kes muidu oleks pidanud Jacekiga samas toas ööbima, jäi sel õhtul pika ninaga ja magas selle asemel meie endise ühika esimesel korrusel, kus oli elektrisoojendaja. Kuna see tuba asus fuajee kõrval, oli ta teistele välisõpilasele vaatamisväärsuseks, vähemalt sai Carlilt ühe teki laenata. Kõik möödujad olid nagu "Kes see veel on? Aaa...see on üks neist nankin tamasudare tüüpidest." XD
Otsustasin, et misiganes Jacek tol õhtul tegi, vabandan järgmisel korral kui ma Ellenat, Barbarat ja Saldaanat näen nende ees igaks juhuks. Mul on temaga seoses alati see imelik ema-moment, kus tunnen, et pean mingeid tema jamasid siluma.
Teised sõid karrit ja naan-leiba, mina võtsin hetke ajel lasanje, mis hilisemal uurimisel sisaldas pmst ainult hakkliha ja juustu. Sellegipoolest oli meil väga tore, meenutasime veel vanu aegu, lubasime uuesti kokku saada ja veendusime, et meie vahetusaasta oli ikka kõige ägedam (Jacek avaldas saladuskatte all, et Yu-sensei ise oli sama öelnud). Pärast saatsime Jaceki rongile, Sasha bussi peale ja suundusime ise Zachiga kesklinna tagasi. Tema läks kuskile kohtumisele, mina aga helistasin eilsesse izakayasse ja küsisin, kas mu lillekimp on ikka veel seal. Jaapanile omasel kombel olid nad selle alles hoidnud ja ma sain kenasti sellele järgi minna.

Hiljem sain teada, et Yu-sensei oli spetsiaalselt Fukasawa-sani mulle klaverisaatjaks välja valinud, sest arvas, et me oleksime koos kena paar. Ja mitte ainult laval, vaid ka päriselus....no tõesti, ta on selle kosjasobitamise siin ikka korralikult kätte võtnud.

Viimasel ajal olen kirjutanud siinsete ülikooliloengute jaoks palju presentatsioone ja käsilehti, kuna vaikselt hakkab ka siin semestri lõpp lähemale hiilima. Yu-sensei kultuuriessee kimonotest pidime juba 14ndal jaanuaril ära andma, järgmisel nädalal on mul kaks presentatsiooni Glinda loengutes - kultuuriloengus ülevaade Eesti tähtpäevadest (jaanipäev, vastlad ning mardi&kadripäev) ning filmiloengus ettekanne kuulsast ninjast Hattori Hanzost. Ülejärgmisel nädalal on Global Cafe jaoks tunniajane presentatsioon Eestist ning millalgi peab Irwin-sensei lingvistikaloengu essee ka valmis saama.

Rääkides lingvistikaloengust, teisipäeval saadud uus info sisaldas teadmist, et Irwin-sensei naine on jaapanlanna ning neil on 15-aastane poeg, kes on peaaegu kakskeelne. Sensei sõnul pole ta grammatika ja kirjutamine väga hea, küll aga vaatab ta netist ingliskeelseid videosid ja oskab inglise keeles vanduda. Vanduda oskamine olevat üks väga oluline asi keele omandamisel.

Kahes viimases lauamänguringis (kuhu olen jõudnud natuke hiljem, sest olen käinud Global Cafe presentatsioone vaatamas-kuulamas) olen tutvunud kahe uue mänguga - Oregon ja Sanssouci. Esimeses neist pidi maju ja kaevandusi ehitama ning kaardile oma asustajaid panema, lähedalasuvate asustuste ja kaevandatud kraami eest sai punkte. Sanssouci's (selle prantsuse aadlilossi järgi) pidi rajama teed läbi aia ning oma aadlikud sealt läbi viima, edasimineku eest sai punkte. Samal ajal pidid jälgima ka teiste mängijate laudu, sest siis sai arvestada, mis ruute neil järgmisena vaja on ja need nina alt ära võtta...nagu Kimura-san minuga mitu korda tegi.

Muide, kohtasin siinsel poeriiulil sellist veidrat toodet nagu apelsinimaitseline Coca-cola. See jook tundus olevat sügavas identiteedikriisis ning näis, et ta ei suuda otsustada, kumma maitsega ta rohkem olema peaks.

...ja ongi vist selleks korraks kõik. Natuke veider on mõelda, et juba umbes pooleteist kuu pärast olen Eestis tagasi, aeg ikka läheb nii kiiresti. Pean nüüd kõik asjad, mida Jaapanis teha tahan, ruttu ära tegema. Näiteks homme sõidame koos Kudo, Deguchi ja Semiga rebastekülla! Jee =D


Olge tublid, igatsen teid *kallikalli*


Ahjaa! Kontserdi video on youtube's ka üleval kahes osas: Esimene osa ja Teine osa Mind näeb pärast esimese poole esimest etteastet ja teise poole teise etteastena.

Aga ükskord algab aega...
Nüüd ei saa enam venitada kirjutamisega, olen seda niigi palju teinud XD Uus aasta juba käes ja puha.

Viimati kirjutasin vist jõulude paiku ehk umbes täpselt kuu aega tagasi. Seekord kujunes jõuluaeg selliseks...vaikseks. Peamiselt istusin kodus, tegin erinevaid kooliasju ja lugesin magistrimaterjale, seega olin pisut produktiivne.

28-31. detsembril käisime Zachiga koos Osakas väiksel jõulupuhkusel, mille peamiseks eesmärgiks oli külastada Universal Studios Parki lõbustusparki ja Osaka SPA Worldi.

Saime Zachiga 28nda õhtul bussipeatuse juures kokku ja jagasime oma vaimustust, et kauaoodatud päev lõpuks käes on. Olime nagu kaks väikest last, ausõna XD Üllatuslikult polnud meie istmed kõrvuti, mina olin parempoolses reas tagapool ja Zach keskmises reas keskel, aga eks seda oli arvata...pileteid ostes saime kaks viimast kohta ja tõenäosus, et need olid kõrvuti, polnud just kõige suurem. Ööbussid on Jaapanis populaarne transpordivahend, sest sellega a) hoiab kokku aega ja b) hoiab kokku ööbimispaiga-raha. Ainuke liin, mis otse Osaka ja Yamagata vahel käis, maksis suht hingehinda, aga vähemalt saime ühe hooga edasi ja tagasi, lisaks veel mõned bussimugavused. Tegemist oli kolmeks reaks jaotatud bussiga, igaühel oli oma eraldi koht ning ridade vahel kaks kitsamat triipu liikumisruumi. Istmete vahel oli korralikult ruumi jäetud, nii et isegi iste seljatuge alla kerides sai eelmise istuja suhtes päris mugavalt paikneda. Piletihinnas olid veel ühekordse kasutusega valged bussi-sussid, tekk, pea-padi ja puusa-padjake. Samuti pakuti salvrätte ja igaüks sai väikse kõrrejoogitäie teed, bussis oli ka tualett. Kõigepealt tegi buss veel Tohoku piirkonnas mõned peatused ning siis vurasime juba Kyoto ja Osaka poole.

Üllatuslikult jõudsime 29nda detsembri hommikul Osakasse umbes kolmveerand tundi varem ehk veidi peale poolt seitset hommikul. Ilm oli palju soojem kui Yamagatas, lumest polnud mingit märki ning keskmine päeva temperatuur pidi olema u 10 kraadi. Ei teadnudki täpselt, mida ootamatult sülle kukkunud lisa-ajaga teha, seega kõndisime alguses lihtsalt mööda Osaka jaama ringi. Mõtlesime Zachile hommikusööki hankida (mul oli veel õhtusöögi-karbike eilsest alles), kuid siis tulin mõttele, et ehk on kõige parem minna rongiga juba Universal Studios Parki juurde ja seal mingit söögipoolist otsida, sest siis oleksime juba kohapeal ja saaksime pargi-olukorrast parema ülevaate. Parki jõudmiseks pidime korra ümber istuma ja juba siis oli selge, et peale meie suundub sinnapoole ka suurem osa rongisviibijatest. Kell oli alles umbes pool kaheksa, kui õigesse peatusse jõudsime, aga inim-massid suundusid juba pargi poole, seega läksime vooluga kaasa, et järjekorras head kohta saada. Zach ütles, et talle pole hommikusöök hetkel nii oluline kui parki saamine ja nõustusin temaga. Ootusärevus ja rõõm summutasid edukalt kõik muud emotsioonid. Kui pargi suurtest beežidest eelväravatest sisse kõndisime, tundsime end nagu väiksed lapsed, vaimustus kiirgas mõlema näolt kaugele. Piletikassadest veidi eemal oli suur purskkaev Universal Studiose logo-maakeraga, kus entusiastlikult pilte tegime. Õnneks saime kiiresti oma peaaegu-piletid päris-piletite vastu vahetatud ja õigesse järjekorda ootama minna, piletisabad olid päris pikad.

Järjekorras seistes ja selles edasi kõndides sai selgeks, et jaapanlaste tavapärane viisakus ja kannatlikkus lahtuvad veidi lõbustuspargi maagia mõjul - palju oli trügimist ja mükslemist, mõned pereemad pidasid lastele ja abikaasadele rangeid loenguid, teised kutsusid terve oma sugukonna enda juurde, nii et ülejäänud järjekord pidi paar sammu tagasi astuma. Meie hämmastuseks avati väravad (vähemalt meie järjekorrale) juba kella kaheksa paiku, mitte kell üheksa. See siis seletas, miks nii palju inimesi nii vara kohal oli. Kui lõpuks inimesi sisse laskma hakati, sööstsid palju täissprindiga pargi siseosa poole. Pidasime seda natuke veidraks, kuid saime hiljem aru, et kõik need jooksjad tahtsid minna Harry Potteri Võlumaailma pargiossa või sinna erilist kiirpiletit taotlema. Meie suutsime jooksu-kiusatusele vastu panna, ujusime lihtsalt vooluga kaasa ja saime lõpuks oma kiirpiletid üpris vara. Kell 8:20 oli kellaaeg, mil spetsiaalsest väravast Potteri-ossa sisse läksime, väravate ees oli veel kivirahnudega väike lagendik, kus keskel suur lame kivi ja sellel mingid müstilised sümbolid. Üritasime välja nuputada, kust see koht pärit on, kuid hoolimata sellest, et see meenutas natuke neljanda raamatu surnuaia-stseeni, ei olnud me päris kindlad.
Kõndisime veidi aega läbi kitsaste piirete rägastikku kuuskede vahel, siis läks tee laiemaks ja lõpuks jõudsimegi sissepääsuni (millest paar meetrit eespool oli Roni isa sinine auto, mis oli vastu puud sõitnud). Olime sattunud väiksesse külla, mis oli kombinatsioon Diagoni põiktänavast ja Hogsmeade'ist (issand, mul ei tule selle eestikeelne nimi praegu üldse meelde), värava juures oli Sigatüüka ekspressi rong, millega pilti sai teha ning edasi tulid erinevad poed ja meelelahutusasutused. Kogu küla nägi välja nagu talvine piltpostkaart, katustel oli kunstlund ja jääpurikaid, tänaval sagisid inimhulgad, paljudel olid seljas koolivormid või rüüd, muudest aksessuaaridest (sallid, prillid, võlukepid) rääkimata.


Meie põhieesmärgiks oli külastada kõige suuremat, ameerika mägede stiilis atraktsiooni, mis asus otse Sigatüüka lossi sees. Tüürisime rahvasummast läbi lossi poole ja...see vaatepilt oli võimas. Poolenisti kaljude otsas oli peaaegu (või isegi täiesti) elusuuruses Sigatüüka loss, mille sissepääsu valvasid kaks tiibadega kulti. Järjekord lookles pikalt lossist mööda erinevates suundades, möödusime ühe teise atraktsiooni (Hobugreifi lend) sissepääsust, suveniirikioskitest ja võiõlu müügitünnidest. Vaatasime kogu seda lahedust suu ammuli ning ei suutnud endiselt uskuda, et me päriselt ka Harry Potteri maailmas oleme. Järjekord viis ümber lossi, käisime kasvuhooneosas, kus mõned eksootilised taimed lae all pottides elutsesid ning lõpuks sisse jõudes pidime oma seljakotid hoiukappidesse panema, sest antud atraktsioonil ei tohtinud midagi käes ega taskus olla. Elamuse tegi veel vingemaks asjaolu, et saime minna ka läbi lossi erinevate ruumide, käia näiteks liikuvate piltide galeriis (kus olid pildid ka neljast kooli asutajast), Dumbledore'i kabinetis, ühes klassiruumis ja hämarates koridorides. Lõpuks jõudsime ringikujulise lindi juurde, kus rippusid laest alla suured istekohad, põhjaliku turvakinnitusega jäime sinna istuma. Atraktsioon ise....wow. Ma saan täiesti aru, miks see võitis maailma parima lõbustuspargiatraktsiooni tiitli. Asi algas sellega, et suurel ekraanil palus Hermione meil ettevaatlik olla, tegi siis mingi loitsu ja seejärel tõusime õhku hõljuma. Kõigepealt lendasime Harryga lossi ümbruses, siis nägime Hagridit, kes nõutult suuri ahelaid kõlistas ja järgmisel hetkel põgenesime juba lohe eest. Atraktsioonil oli kasutatud nii suuri ekraane kui ka reaalselt ringi liikumist, suur punane lohe oli füüsilisel kujul olemas, puhus meile näkku kuumust ja suitsu. Edasi viis Harry meid lendluudpalli matši keskele, kus saime järgida tema, Roni ja Malfoy tegemisi, kuid siis ilmusid välja dementorid ja pidime taas põgenema. Dementorid ja ämblikud olid taas füüsilisel kujul olemas, hõljusid näole väga lähedal ja pritsisid mürki (vett). Zach vahepeal üritas teha mulle jala peal kribivat ämblikku, kuid ma tonksasin teda jalaga vastu. Pärast ohtlikust olukorrast pääsemist tegime koos Harryga tiiru veel järve kohal ja siis lendasime suurde saali tagasi, kus suurtel ekraanidel kõik filmitegelased meile plaksutasid ja õnne soovisid XD


Reis kestis kokku ilmselt umbes paar minutit, kuid tundus palju kauem. Tuikusime rahulolevatena lossist välja ja vaatasime seejärel külas ringi. Käisime mõnedes poodides sees, kuigi seal oli väga palju rahvast, nägime Ollivanderi võlukepipoodi, postkontorit, astronoomiavahendite poodi...kahjuks olid mõned poed ainult fassaad (uksel silt "suletud"), kuid ka vaateaknaid oli tore vaadata. Riidepoe aknal hõljusid rõivad õhus, kohvikuaknas liikusid teetassid ja koogikesed. Tahtsime minna ka Zonko pilapoodi ja Mesinäpu magusapoodi, aga sinna oli kahetunnine ooteaeg ja nii kaua me ei viitsinud järjekorras seista (veel XD). Vaatasime väikse järve juurest avanevat vaadet ning sain postkontori ootesaalis ka oma hommikusöögi söödud. Ootesaal ise nägi ka huvitav välja, kõrgel lae all huikasid ja liikusid öökullid, laetaladele oli isegi öökulli väljaheidetest pikad valged read tehtud. Väga realistlik. Zach ostis meile mõlemale võiõlut, mis maitses väga hästi, kes iganes selle joogi reaalselt välja mõtles, pani 100% täppi. Palju magusat vahtu, karamelline tekstuur ja maitse, kõrvale veel kaneeli, võid ja midagi veel...tassi lõpupoole muutus maitse väga tugevaks, isegi natuke liiga, aga sellest polnud midagi. Zach ostis mulle sellise joogiversiooni, mis tuli oma plastikust õllekapaga, mille pärast sai endale jätta. Poolkogemata saime oma istekohtadel istudes väikse etteaste osaliseks, kui otse meie kõrvale tuli üks mees väikse ilusa beežikasvalge päris-öökulliga. Kokku veetsime Harry Potteri osas umbes 3 tundi, enne lahkumist käisin veel lossi suveniiripoes ja hankisin oma tassikollektsiooni ühe Kelmikaardi-teemalise lisanduse. Tegelikult oli kaart ise ka seal olemas, aga tass miskipärast võlus mind rohkem. Seal on kaardi pilt ning ühel pool sõnad, mida tuli selle avamiseks lausuda: "I solemnly swear that I am up to no good" ehk "Ma vannun, et olen pahanduste peal väljas" vms ta eesti keeles oli. Selle sõnum...kõnetas mind =D


Seisime natuke järjekorras, et sinise autoga pilti saada ning suundusime siis Harry Potteri võlumaailmast välja. See oli olnud päeva põhiline eesmärk ja olime juba sel hetkel endaga väga rahul. Edasi hakkasime ülejäänud parki avastama. Õnneks oli ilm peaaegu terve päeva kena ja isegi päikest oli vahel pilvede vahelt näha, ainult õhtul hakkas pisut vihma sadama. Aga meie, talvisest Yamagatast tulnud, olime valmis külma ilma taluma.
Esmalt jäi meile ette Amityville ehk haifilmi "Lõuad" teemaline pargiosa. Seal oli mitmeid sadamaga seotud hooneid ning ka hiigelsuur haitopis rippus ühe atraktsiooni ees, inimesed said pea tema suhu panna ja siis pilti teha. Ainus veider asi oli jõulupärg hai pea ümber, ilmselt jõulude puhul sinna pandud. Kuna sealsed atratktsioonid olid suuresti veega seotud ja me ei tahtnud märjaks saada, kõndisime edasi. Seejärel tuli dinosauruste maailm ehk "Jurassic Park"-i teemaline pargiosa, kus võis puude vahel näha mitmeid hoiatussilte stiilis "Kui näete dinosaurust, teatage lähimale pargi töötajale, ärge sellele ise lähenege". Vaatasime väikest laguuni, kuhu sõitis kuskilt suurest hoonest paaditäis inimesi, kes mattusid korraks veepritsmete alla ja kaalusime, kas tahaksime sellele atraktsioonile minna. Kuna otse meie ees lookles pikk järjekord, mõtlesime, et võime vabalt proovida. Seisime umbes pool tundi seal, kuid siis avastasime, et järjekord ei viinud atraktsiooni, vaid hoopis ühe toiduputka juurde. See oli küll väike möödapanek XD Dinosauruste osast kõndisime edasi San Francisco ossa, kus palju söögikohti ja muuhulgas ka "Tagasi tulevikku" teemaline atraktsioon, kuhu Zach kindlasti minna tahtis. Ooteajaks oli märgitud 140 minutit, järjekord lookles maja kõrvalt kuskile aeda, siis maja ette tagasi, seejärel esimesele korrusele ja lõpuks viidi meid kaheksakaupa istuma Deloreani-autodesse, mis seejärel hakkasid läbi aja ühte teist ajarändurit (pahapoiss Biffi) jälitama. Kasutati samuti auto rappumist, tossu, heliefekte ja suurt ekraani, mis lõi illusiooni, nagu tõesti lendaksime kuskil vulkaani juures, jäises maailmas või dinosauruste juures. Ma ei tea, kuidas me selle ooteaja üle elasime (vahepeal andsin näljasele Zachile oma banaane ja küpsiseid), aga mu jalad olid seismisest päris kanged. Seejärel oli lõunasöögiaeg, pärast pikka otsimist leidsime ühe vanade filmistaaride teemalise söögikoha. Muidugi oli sealgi järjekord, aga see oli ainult umbes 15 minutit. Võtsime mõlemad lõunasöögikomplekti, mis koosnes praetud juustuga karri-vormiroast koos salati ja tähekesekujulise riisiportsjoniga. Teeninduse koha pealt meeldis mulle seal see, et ettekandjad tulid kohe kassa juurest meid vabasse lauda saatma.


Edasi olime valmis taas atraktsioonijahile minema, valituks osutusid Hollywood Dream'i nimelised ameerika mäed, mis kõrgusid üle terve pargi. Seekord olime pikemaks ooteajaks juba valmis (vist oli 160 minutit) ja vaatasime järjekorras seistes Zachi iPadilt ära terve Star Treki filmi. Lõpuks, kui meie kord kätte jõudis, oli väljas juba üpris hämar, aga see ei vähendanud elamuse lahedust. Enne olin järjekorras märkinud, et ei kuule piisavalt inimeste karjumist sealt ning Zach küsis, kas mulle meeldib kuulata inimeste karjumist, mina läksin agaralt kaasa ja jutustasin edasi, et "Tundub, nagu need sõitjad seal ei pingutaks piisavalt." XD Tegelikult oli Hollywood Dream jagatud kaheks osaks: ühe atraktsiooni kärukesed sõitsid näoga sõidusuunas, teised aga seljaga. Meie olime valinud sõidusuuna, mis oli väga õige otsus, sest tagurpidi oleks olnud veel hirmsam. Arvasin, et mis see ikka ära ei ole...aga lõpuks vist ei suutnud peaaegu üldse silmi lahti teha, ainult hoidsin elu eest kinni ja kiljusin. Samas olen rõõmus, et sinna läksime, need vaated pargile ja põnevusekripeldus olid seda väärt. Järelejäänud aja jooksul jõudsime käia veel ühte tulega seotud vaatemängu vaatamas (filmi "Backdraft" ainetel), kus meile avanes action-filmi tegevuspaik ning kõik sellega kaasnevad plahvatused, tuli ja toss. Samuti otsustasime (lühenenud järjekorra tõttu) käia Jurassic Parki atraktsioonil, mille sissepääsu nüüd õnneks üles leidsime. Tegemist oli väikse paarireisiga jõel läbi pargi, tee peal saime näha erinevaid dinosaurusi...aga siis läks paadi kurss kõrvale ja me sattusime kohtadesse, mis olid juba dinosauruste poolt üle võetud (transpordidokid, uurimiskeskus ja radioaktiivsete ainete labor), lõpuks pidime suure türannosauruse lõugade vahelt alla sukelduma ja siis kukkusimegi väiksesse laguuni. Õnneks ei saanudki väga märjaks, sest istusime suhteliselt paadi keskel.

Veidi enne lahkumist avastasime mugava tabloo, mis näitas kõigi pargi atraktsioonide ooteaegu. Kuna tahtsime varsti juba minema hakata, valisime kõige lühemate ooteaegadega asjad...mis olid peamiselt lastele mõeldud Hello Kitty ja Snoopy teemalises osas. Ühe keerleva atraktsiooni nimi oli Hello Kitty's Cupcake Dream, seal istuti väikeste tassikoogikeste sees, need keerlesid ja koogi keskel oli omakorda väike ratas, mida keerates oma koogikest veel teistpidi keerata sai. Õnneks polnud me ainukesed täiskasvanud seal. Viimaseks jäi traditsiooniline karussell, mina sõitsin suure jaanalinnu seljas, Zach mu kõrval võttis panda. Olin oma lahingujaanalinnuga väga rahul. Zach märkis, et see on tal esimene kord umbes 15 aasta jooksul karusselliga sõita. Enne lahkumist saime möödaminnes näha veel mingit Tuhkatriinu-teemalist valgusparaadi, kus suurte platvormide peal olid neiud, kelle kleidid helendasid ja muutsid värvi.


Tagasitee oli omamoodi katsumus. Olime küll väga rõõmsad ja rahul oma lõbustuspargipäevaga, kuid läbi inimmassi rongijaama trügimine ja piletimasinate juurde saamine osutus oodatust raskemaks. Viimaks see siiski õnnestus ja jõudsime hotelli lähedal asuvasse rongijaama veidi enne poolt kümmet. Tegemist oli Shinsekai ehk Uue Maailma nimelise linnaosaga, millel polnud küll väga head mainet, aga üheks ööks ajas asja ära küll. Zach oli samas hotellis varem ka ööbinud...okei, tegelikult see polnud niiväga hotell kui hostel või öömaja. Huvitav oli see, et korrus, kus minu tuba asus, oli spetsiaalselt ainult naistele mõeldud, mehed ei tohtinud sinna üldse minna. See oli Zachist muidugi armas, et ta sellise žesti tegi, aga oleks ka ilma hakkama saanud. Toad olid pisikesed, seal olid ainult voodi, kapike ja väike telekas, kuid sellest piisas. Enne magamaminekut käisime veel konbinist läbi, et endale õhtusööki osta ning sõime seda taas iPadilt filmi vaadates. Oma tuppa jõudes jäin (vahelduseks) vist üpris kiiresti magama ja ei ärganud enne kui äratuskell 8 paiku helises.

Järgmise päeva leivanumbriks pidi olema SPA World. Kell üheksa tuli teha varane check-out ja seejärel läksime hommikusööki jahtima. Taas saime oma saagi ühest lähedalasuvast konbinist, einestamiskoha otsimisega läks aga veidi kauem aega. Shinsekai linnaosa leivanumbriks näisid olevat erinevaid pachinko-saalid. Pachinko on üks kohalik väikeste kuulikeste põhine hasartmäng, natuke sarnaneb kasiinodes kasutatavatele mänguautomaatidele. Seega on pachinko-saalid pmst mängupõrgud. Nägime ühe uhiuue saali avamist pealt, naeratavad inimesed lendlehtedega seisid lumivalge hoone ees, mille sissepääsu juures oli väike haljasala, kõrval suur parkimismaja...kogu komplekt oleks rohkem sobinud ärihoonele või pangale. Google mapsi abiga avastasime lähedusest suure rohelise ala, kuid see osutus Ueno loomaaiaks. Õnneks oli loomaaia kohal mingi sillataoline jalutusala, kus kasvas isegi lilli. Istusime sinna, sõime oma võileibu ja nautisime jahedat, kuid selget ilma, taustaks loomaaiast kostvad linnuhääled ja ahvide kriisked.

Kella kümne paiku kõndisime Spa Worldi suure hoone fuajeesse ning avastasime ühtlasi, et me polnud ainukesed, kes sel kenal hommikul natuke lõõgastuma tulnud. Vähemalt sai piletimasinast enne pileti ära osta ja pikk järjekord hakkas kiiresti liikuma, kui uksed avati. Õnneks oli sooduspakkumine 1200 jeeni terve päeva eest onseni-osas, veekeskuses ja jõusaalis veel olemas. Panime oma jalanõud spetsiaalsetesse hoiukappidesse ja sõitsime liftiga üles vastavatele korrustele, Zach meeste riietusruumi ja mina naiste omasse.
Spa World on hiiglaslik veekeskus, mille juures ka hotell. Esimesel korrusel asuvad registratuur ja suveniiripoed, teisel peamiselt söögikohad, kolmandal mingi spetsiaalne lõõgastusala ja ilusalongid. Neljandast korrusest alates algab 'põhiosa', seal on Lääne stiilis onsenid/basseinid/saunad, kuuendal korrusel jõusaal ja Asia stiilis onsenid/basseinid/saunad ning kaheksandal korrusel liumägedega veekeskus. Kuna onseniosas käiakse alasti ringi, on meeste ja naiste korrused eraldatud ning korrused vahetuvad iga kuu. Eelmisel korral koos Kikoga Spa Worldis käies oli naiste käes Lääne korrus, seekord aga asus naiste osa Aasia korrusel. Riietusruumides pakuti piiramatus koguses oranže rätikuid, nii väiksemaid kui ka suuremaid, lisaks veel suuri roosasid kitlilaadseid asju, millega niisama ringi käia võis (ka kogu ülejäänud hotellis). Seal jooksis ringi ka väga palju väikseid lapsi, aga õnneks läksid peaaegu kõik neist veekeskusesse. Samas mõtlesin, et esmalt tahaks ka natuke veekeskust piiluda, sest seal pidi olema ilusa vaatega välibassein. Selleks pidin trikoo selga panema ja spetsiaalse liftiga kaheksandale korrusele sõitma. Veepargis tervitas mind ilge lärm, mida tekitasid vaimustunud väiksed lapsed. Hiilisin suurest basseinist kiiresti mööda ja küsisin, kus välibassein asub. Selgus, et see oli küll olemas ja üpris suur, aga mingit suurepärast vaadet sealt küll ei avanenud, seega kauaks sinna ei jäänud.

Enne onseni-osasse sisenemist pidi läbi käima väikse duši alt ning seejärel avanes vaade imeilusale araabia stiilis basseini&saunaruumile. Ruumi keskel oli nelinurkne kuum bassein, mille keskel purskkaev, kõndimisala eraldasid pikad saledad sambad. Seintel olid peamiselt sinistes ja kuldsetes toonides mosaiigimustrid, ühel pool ulatus seinast välja kolm lõvipead, kelle suust vett jooksis. Araabia-osast edasi minnes jäi vasakule poole Pärsia-teemaline ruum, mille uksi valvasid hiigelsuured lamassud (müütilised Mesopotaaima loomad või kaitsejumalused, kellel inimese pea, pulli või lõvi keha ning kotkatiivad). Saal oli kaunistatud nagu tolle piirkonna kuningapalee, tagaosas oli väike bassein, mille mõlemal pool sambad (seinal ka telekas, et igav ei hakkaks), keskel veidi vaba osa ja mõlemal pool lamamiskohad lõõgastumiseks. Lamamiskohtade teisel poolel olid seinte ääres pesemisalad, kus väikeste dušinurkade ees toolid ja seal kõrval nii šampoon, palsam kui ka dušikreem.
Järgmiseks läksin õue, kus asusid jaapani stiilis kuumaveeallikad. Kokku oli valida vist 4 erineva temperatuuriga basseinide vahel, kus sai istuda ja nautida nii kuuma vett kui ümbritseva aia ilu. Kuskilt kostis isegi mägioja vulinat ja loodushääli. Mõned linna kõrgemad hooned paistsid ka üle välimiste seinte. Tegelikult oli sees veel teinegi onseni osa, kus kaks suuremat 'küpressipuu onsenit'. Need pidid jaapanis eriti peened olema. Seal kõrval asusid ka kaks eri temperatuuriga sauna (seal sees ka telekad, otseloomulikult), kus natuke pikutasin.
Ainult üks saal polnud pühendatud ühelegi kultuurile, vaid kandis lihtsalt nime Dr Spa. Seal oli (kirjelduste järgi) hapnikuvann, vesinikuvann, ja karboneeritud vann. Nende peeneid nüansse ma küll väga selgelt tunnetada ei suutnud, aga iga vanni vesi oli teist värvi ja omapärase tekstuuriga. Üks sarnanes mullivanniga, seal oli valget värvi vesi, teine selline punase valgustusega ning kolmas sinisema veega. Lisaks asus seal ka soolasaun, kus sai määrida end soolaga kokku ja siis laval higistada.
Istusin natuke igas osas ja kella kaheteistkümne paiku läksin iluprotseduuride jahile. Eelmisel korral olime Kikoga Lääne osas otsustanud, et kui juba end poputada, siis täiega. Võtsime massaaži, kehakoorimist ja näohoolitsust sisaldava paketi, mis maksis küll palju, aga oli iga jeeni väärt. Ka seekord olin selliseks võimaluseks valmistunud. Teeviidad juhatasid mind esmalt Bali osas asuva ilusalongi juurde, mille ukse kõrval asus väike rohelusega ümbritsetud vannike. Salongi sisemus oli väga kena, kaunistatud taimede, rippuvate kangaste ja marmoriga. Registratuurineiu tutvustas rõõmsalt erinevaid võimalusi ning mulle jäi silma tunnine massaažipakett. Ütlesin, et soovin seda, ent siis teatas neiu, et järgmine võimalik aeg sellele on alles kell pool neli. Nii kaua ma oodata ei saanud ja kuna ka ülejäänud pakettidele oli ooteaeg, otsustasin mõne teise koha otsida. Õnneks asus välibasseinide kõrval ka üks salong, mis spetsialiseerus kehakoorimistele. Kuna seal oli tol päeval mingi eripakkumine - 40-minutiline hoolitsuspakett, otsustasin selle kasuks. Krapsakas keskealine naine pani mu nime kirja ja ütles, et minu aeg on 12:40, seega pean ootama umbes 40 minutit...aga sellest polnud hullu, sain veel onsenites mõnuleda. Tagasi basseinide juurde kõndides tuli spa-tädi mulle vastu ja ütles, et enne koorimist võin ma istuda ühes välibasseinis, et keha koorimiseks ette valmistada. Muidugi oli see bassein kõige kuumem, haudusin seal päris mõnuga. Vahepeal käis sealt veel jaapanlasi läbi, sain nendega väikest vestlust arendada kõrge temperatuuri teemadel XD
Lõpuks jõudis kätte iluprotseduuri aeg. Mind juhiti väiksesse ruumi ühele lavatsile ning vanemaealine krapsakas hiinlanna asus põhjalikult minu kallale. Üldiselt sarnanes hoolitsus eelmisel korral kogetule, kõigepealt kooriti tervet keha mingite spets kinnastega, tädi võttis tõesti kõik üksikasjalikult läbi, kaenlaalustest ja reite sisekülgedest kannikate ja sõrmevahedeni. Eesti keeles on väljend "seitse nahka koorima", aga minuga juhtus see sõna otseses mõttes. Pärast näitas tädi mulle suuri koorimisvahendist hallikaks muutunud nahatükke, mis maha tulnud olid....nojah, pole ime, nelja aastaga kogunenud kihid. Siis algas massaažiosa, tädi mudis mind ikka mõnuga, ägasin seal laua peal nagu rahulolev hüljes. Vahepeal, kui ta mu parema jala liiga ebamugavasse asendisse viis, kiunusin ka natuke, aga õnneks sai ta aru, et sealt ei tasu eriti torkida. Mul hakkas juba natuke kahju, et paketi nimes näohoolitsust ei sisaldunud, kuid siis võeti ka nägu ette, massaaž, mingid kreemid...väga mõnus. Ja lõpetuseks pesi tädi mu pea ka põhjalikult ära, masseeris peanahka ja loputas...oeh, see oli imehea. See, kui keegi su juustega mängib, neid soengusse seab, peseb või su pead masseerib, on üks eriline nauding.

Hõljusin-tuikusin salongist välja ja ei teadnudki, mida endaga peale hakata. Käisin umbes pool tundi veel erinevates basseinides ringi, lõpetasin väli-onsenis, seejärel loputasin end üle ja läksin riietusruumi tagasi. Mu nahk oli nii pehme ja siidine et ise ka ei usknud XD
Saime Zachiga teisel korrusel kokku ja läksime ühte sealsesse söögikohta lõunale. Mul polnudki väga kõht tühi, aga Osakas pidi väga hea takoyaki (ehk kaheksajalapallid) olema, seega proovisin seda. Zach oli sellise näoga, nagu oleks ka tema suure seikluse üle elanud ja järgmise tunni jagasimegi oma muljeid. Selgus, et olime mõlemad samasuguse hoolitsuspaketi võtnud...ainult, et meesteosa spa töötajad olid ka naised ja see tekitas Zachis natuke vastakaid tundeid. Ta on üles kasvanud Ameerika kultuuriruumis, kus alastus on üldiselt asi, mida varjata ning ta pole isegi vist oma vendi kordagi alasti näinud. Jaapani onsenikultuuriga oli ta enam-vähem harjunud, aga see, et mingi tädi tema alasti keha koorib ja masseerib, oli üpriski mugavustsoonide piire ületav asi. Samas valis ta ise selles protseduuris osalemise ning lõppkokkuvõtteks oli väga rahul. Pärast sööki oli meil veel mõned tunnid aega, enne kui ööbussiga tagasi Yamagatasse suundusime, seega mängisime natuke turisti edasi. Spa worldis oli see hea süsteem, et sissepääsul sai randmepaela magnetribaga, kuhu kõik keskuses kulutatud raha üles märgiti ja lahkudes sai automaadis vahe kinni maksta.

Kahjuks SpaWorldis sees pilte teha eriti ei saanud, aga nende koduleheküljelt näeb basseiniruumide sisemust päris hästi.

Meie järgmine turisti-peatus oli üks vana pühamu nimega Tenmangu. Seal käis ilge sagimine, 31. detsembri jaoks pandi juba müügilette üles. Rändasime mööda väikseid kõrvaltänavaid ja avastasime veel armsaid nurgataguseid pisi-pühamusid. Huvitav oli vaadata, kuidas vahetult pühamu kõrval kõrgusid kortermajad, ilmselt oli linn vaikselt laienenud pühamu ümber.
Viimasena külastasime ühe Osaka kõrghoone (Umeda Sky Building vist) tipus asuvat observatooriumilaadset vaateplatvormi nimega Sky Garden. Selleks ajaks oli juba üsna hämar ja vaateplatvormile jõudsime juba pimedas, seega nägime ilusat vaatepilti tuledes linnast. Platvorm oli ringikujuline, aga keskel oli vaba ruum, saime käia ainult mööda ringi serva. Samas oli platvorm avatud, ei pidanud läbi klaasi piiluma kuskilt. Tundub, et peamiselt oli see vaatamisväärsus mõeldud paarikestele, igal pool olid mingid helendavad südamed, millega koos sai pilti teha ning ühes kohas isegi väike armastuse-pühamu laadne asi. Vaatasime kogu seda nunnudust Zachiga natuke ebalevalt XD Maa peale tagasi jõudnud, imetlesime veel vikerkaarevärvilist purskkaevu ja jõulutuledes puid, seejärel suundusime Osaka jaama, et lõpuks Abeno jaama juurest oma bussipeatus üles otsida. Võtsin kotist oma Batmani ja tegin temaga jaamas erinevaid pilte (Batman in Osaka...on the subway...), rongis nägime kolme väga armsat väikest tüdrukut, kes vahepeal uudishimulikult minu batmani-karu piilusid.


Kokkuvõtteks võin öelda, et reis läks vägagi korda, oli kiire ja intensiivne, aga sellegipoolest lõbus kogemus. Tagasi Yamagatasse jõudsime 31. detsembri varahommikul, kõmpisin otse läbi lumise linna koju. Maja oli vaikne nagu arvata oligi, esimese asjana panin köögis teevee keema. Mõtlesin, et sean oma voodi valmis ja lähen mõneks tunniks tudule, aga lõppkokkuvõtteks hakkasin lisaks linade-tekikottide tuulutamisele ka muu koristustööga tegelema ja sinnapaika see une-mõte jäigi. Samas olin muud moodi produktiivne pärast väikest netitiiru, võtsin tolmu nii toast kui trepikojast toa ees, pesin pesu ja panin selle kuivama, esmalt rõdule ning siis oma tuppa, lisaks soojendasin toa uuesti üles. Lõunaks tegin riisi ja gyozasid ja vaatasin "Elementary" kolmandat hooaega.
Kuna mu host-pere vanaema oli haiglas ja kogu pere pidi ema sõnul Sendais tema juures olema, jäi minu suureks kurvastuseks uusaasta veetmine nendega ära. Vahepeal oli võimalus, et lähen Carli ja Ievaga ühte pühamusse kaasa, kuid siis selgus, et nad lähevad autoga ja rohkem kohti pole. Okei. Zach ütles, et läheb Himalayasse peole ja olen ka sinna oodatud, kuid mul polnud väga tahtmist paljude poolvõõraste inimestega sunnitult sotsialiseeruda. Mõtlesin, et majakaaslased lähevad ka midagi tegema ja saan liituda, kuid Kudo, Deguchi ja Fujisawa istusid lihtsalt elutoas kotatsu all ja kurtsid, kui külm on. Mõtlesime ka mõnda pühamusse minna, aga lund hakkas päris kõvasti sadama ja poisid ei viitsinud end edasi-tagasi vedada.
Lõpuks otsustasingi, et selle aastavahetuse veedan omadel tingimustel, niimoodi nagu ise tahan. Olin kella kukkumise ajal oma toas, "Elementary" sarja vaatamas, kõrval mattcha-jäätis, melonijook ja kummikommid. Vaatasin toas ringi ja mõtlesin, et see on päris kena. Sel aastavahetusel selle asemel, et minna välja natuke vastumeelselt sotsialiseeruma inimestega, kellega ma end 100% mugavalt ei tunne, võtsin seekord enda jaoks aega ja tegin midagi mõnusat. Mul oli hea soe, veetsin meeldivalt aega (sarja vaatamine) ja üksindus ei häirinudki nii hullusti, kui arvasin. Natuke kurb oli, aga see oli ka omamoodi teistsugune ja huvitav viis uusaastat veeta, varem polnud midagi sellist teinud. Õnneks on olemas skype, mille abil sain natuke seda üksinduse-tunnet vähendada.
Mõtlesin just magama sättima hakata, kui Deguchi uksele koputas ja teatas, et nad ikkagi lähevad Kudo-saniga ühte väiksesse lähedalasuvasse pühamusse. Panin soojalt riidesse ja kiirustasin kaasa. Õnneks enam lund juurde ei sadanud, kõik oli väga lumepuudrine ja ilus. Kõndisime otse maja ees olevat tänavat mööda edasi, siis läksime üle tee ja seal asuski väike Houretsu pühamu. Peahoone juurde viis värava juurest laternatega valgustatud tee, paremal pool seda oli koht, kus väikses lõkkes sai kõik vanad amuletid ja muu säärase ära põletada, et uut aastat puhtalt lehelt alustada. Kuulasin esmalt poiste nõuanded ära ja siis tegin vastavad toimingud: viskasin annetusmündi kasti, kummardasin korra, lõin käsi kaks korda kokku ja kummardasin veel kaks korda. Viskasin oma Seimei pühamust saadud päevinäinud omamori lõkke poole, esimest korda ei õnnestunud kõige paremini ja Deguchi õngitses selle mulle välja, kuid teisel korral sain päris lõkke keskele visatud selle. Seejärel läksime peahoone juurde, panime sinnagi annetuse, helistasime suurt kuljust ja kordasime palvetoimingut. Loodan, et suutsin kõik tähtsad asjad ära öelda-soovida. Mikod ehk pühamuneiud pakkusid seepeale kuuma magusat saket ja mandariine, kuhu olid väiksed jaapani lipud sisse torgatud. Enne äraminekut tõmbasime poistega koos veel omikujit ehk püha loteriid, kus sain keskmise õnne osaliseks. See on vist paremuselt teine tase suure õnne all. Lootustandev igatahes =)
Koju jõudes pugesime kotatsu alla, sõime oma mandariine ja tegime nende koortest eri maade kaarte. Deguchi tegi Jaapani saarestiku, mina Eesti ja Kudo mööndustega maailmakaardi. Lõbus oli.


1. jaanuari hommikul ärkasin selle peale, et kell 7:07 helises mu eesti nutitelefon. Helistajaks oli keegi vanem naine, kes tahtis rääkida Helmiga. Kahjuks pidin talle teatama, et sellelt numbrilt soovitud isikut kätte ei saa. Tahtsin just teist külge keerata ja uuesti magama jääda, kui telefon taas helises ja seekord üks noorem meesterahvas (eeldan, et eelmise vanema naisterahva poeg vms) Helmit küsis. Kordasin talle, et kahjuks on tegemist vale numbriga ja vabandasin. Ta vabandas ka ja soovis mulle head uut aastat. Vastasin samaga, muigasin ja naasin tudumaale.

Uue aasta esimestel päevadel käisin poodides hatsu-uri ehk uue aasta esimese soodusmüügi pakkumisi jahtimas. Esimesel jaanuaril olid kõik kohad kinni (sain siiski kena värskendava jalutuskäigu linnas), kuid teisel jaanuaril oli poodlemine täies hoos. Tegelikult ilmselt algasid suuremates linnades (nagu Sendai) erimüügid juba 1. jaanuari varahommikul, paljud inimesed seisavat lausa päev varem järjekorras nt Apple'i poe ees, et esimestena sisse saada. Ka Yamagatas oli teisel jaanuaril inimesi päris palju, näib, et sellised erimüügid on siin väga populaarsed. Poodides käies jäi eriliselt silma fukubukuro-nimeline nähtus. Sõna tuleneb märkidest "õnn" ja "kott", seega on tegemist erilise kotitäiega antud poe kaupadest. Mõnes kohas oli sisu kindlaks määratud, teistes oli olemas teatud toodete valik ning loosiga saadud sisu oli üllatuseks. Riidepoodide puhul olid muidugi saadaval eri rõivasuurustega kotid. Olen kuulnud, et mõnede eriti heade brändipoodide fukubukurode jaoks on esimesel müügipäeval suured järjekorrad ja rebimine. Mina mingit hullu tormijooksu ei näinud, pigem oli nõudlus tagasihoidlik. Aga fukubukurosid pakuti vist pea igas poes, kust möödusin. Lupicia teepoe omad olid eriti ahvatlevad.

**
Tähelepanekuid:

*Kuna Baldur's Gate'iga eriti sujuvalt ei läinud, sain selle asemele Steamis kingiks uue mängu nimega "Torchlight II", mis osutus väga ägedaks. Mul on lahe punapäine artificier Erika ja lemmikloomaks lenduriprillidega nirk.

*"Suprenaturali" sarja 200. osa oli erilise sündmuse tähistamise puhul tehtud muusikaliepisoodiks. Pole vist näinud ühtegi teist sarja, mis suudaks enda üle niimoodi nalja teha. Kõik stereotüübid ja fännide arvamused olid sisse pandud, lisaks korduv neljanda seina lõhkumine...täitsa lõpp.

*Osaka metroorongid on täis Hanna pildiga reklaame, kus ta maid-kostüümis reklaamib koos ühe vanema ülemteenriga mingeid soodusmüüke. True story:



Ja vältimaks nurinaid "jälle on su postitused liiga pikaaaaad", teen siinkohal katkestuse, postitan selle lõigu ära ning hakkan kohe järgmist kirjutama, katmata on veel peaaegu terve jaanuarikuu =D