Teisel pool mind

Jäid meie juurde väga pikaks ajaks, kuid ka sinu aeg sai otsa.
Süütasin eile sinu jaoks küünla. Selle ilusa helelilla lavendlilõhnaga.

Loodan, et sul on seal, kus sa nüüd oled, parem. Olgu seal palju roosi- ja võilillelehti, läikiva paberiga reklaame, leiba ja porgandit.

Või äkki saab sinust nüüd taevane jänku nagu Kobatos need sõnumitoojad? Olen kindel, et saaksid sellega väga hästi hakkama (kui sa just  sõnumisaajaid hammustama ei hakka). 


Love you, my little bunny.

Täiesti ootamatult hakkasin meenutama, miks ma blogile sellise nime panin.
See fraas on mind juba aastaid kummitanud, ma ei mäletagi, millal see algas.

Püüdsin leida põhjust, miks peaks sellist mõtet just kolme sõnaga kirjutama, miks mitte "teispool mind", aga selle lugemine ja välja ütlemine tundus kuidagi vale. Sõna "teispool" seostub mulle automaatselt teispoolsusega, aga see pole minu jaoks selle fraasi mõte.
Ei, selleks PEAB olema just "teisel pool mind".

Sest seda see tähendabki. Nagu peegel, milles kinnistub see, mis väljast paistab, aga samas on see peeglisse sisenedes muutunud samas juba ka hoopis muuks. Justkui seisaks ma endaga kord seljad vastamisi, kord näoga. Olen mina ja ei ole ka.

Aga nii "see pool" kui "teine pool" on minu oma.

Kunagi oli mul kindel plaan kirjutada sellise pealkirjaga luuletus, siiamaani on, aga...

---
Mäletan viimasel ajal jälle oma unenägusid.
Mõned on põhjalikumad, mõned vaid killud tervikust.
Ilmselt satuvad mõned neist ka siia.


Aeg, see väärtuslik aeg.

Juulikuus nägin ühte und, mis siiamaani ununeda ei taha. Võib-olla sellepärast, et on üliharv, kui ma keset ööd unest üles võpatan, värisemist lõpetada ei suuda ja end üpris kaua rahustama pean.
Ka sellega oli nii. Lõin silmad äkitselt lahti, ahmisin õhku, vaatasin segaduses ringi ning ootasin, millal reaalsus järgi jõuab. See võttis aega.
Pidin kaua sügavalt hingama, korrates mõttes mantrat "seepolepärisseepolepäris...".


Natuke naljakas, sest see polnud üldse selline "klassikaline" õudusunenägu. Ta oli vaid kuidagi...õõvastav. See lõi pinna jalge alt, et kindlustunne oli visa taastuma.

12.-13. juuli

Jälle olin selles neetud teatris. Punased samettoolid, mis kasvasid lava juurest üles justkui amfiteatris. Laulsin mingeid rahvalaule.
Millalgi tekkis teadmine, et saan maailma päästa või kedagi aidata, kui loovutan osa oma elust. Ma ei teadnud täpselt, kuidas see toimuma pidi ja mida täpselt loovutan, kuid lõpuks otsustasin seda siiski teha. Pärast viimast esinemist väljusime majast (justkui keldritrepist Loode tänavale juuksuri-Anneli salongi ees) ning toimuski "loovutamine".Vajusin maha, nägin häguselt ülevalt mingit valgust, sirutasin käed selle poole ja nägin siis õuduse ja abitustundega, kuidas mu kätele kortsud tekkisid. Olin "andnud ära" aastaid oma elust ja selle tulemusel vananenud.

Olin šokis. Teadsin, et see ohverdus oli vajalik olnud, kui ei suutnud sellega leppida, nüüd kui see tehtud oli. Heitsin pilgu peeglisse, sealt vaatas mulle vastu täiesti võõrana tunduv nägu (blondeeritud juuksed, vanemad näojooned). Mind valdas täielik ahastuse-abituse-kurbuse-tunne. Mõistsin, et ei saa neid aastaid enam kunagi tagasi, mõistsin täpselt KUI paljust ma ilma jäin.
Välimuse järgi otsustades olin andnud umbes 25 aastat, seega olin nüüd umbes 46-50-aastane. Mind ajas vihale ka see, et ma ei teadnud üldse, kuidas see väidetav "maailma päästmine" nüüd toimuma peaks, kui olin oma osa teinud. Kas pidin ise midagi tegema või piisas antud aastatest?

Läksin löödud ilmel saali. Lapsed ronisid lava kõrval metallkonstruktsioonidel ning ma käskisin pahaselt neil alla tulla, lisades "Praegu võite alla kukkuda".
Ja siis, niipea kui ma need sõnad olin lausuda jõudnud, kukkuski minu silme ees üks poiss sealt alla, põrgates õõvastavate mütsudega veel erinevate metalltorude vastu. Minuni jõudis kohutav teadmine, et võib-olla olin ma saanud võime, et mu öeldu saab tõeks.
Tuikusin eemale ning silmasin lava kõrval üht mustlas-ennustajanaist (Liilia?). Ühe meeleheitliku hetke jooksul mõtlesin, et küsin temalt nõu või abi. Kuid kui ma ahastava näoga tema poole pöördusin, vaatas ta mind korraks, vaid ühe lühikese hetke jooksul (mul oli tunne, et ta vaatab minust läbi) ja ütles: "Või nii. Sind vist ei saa (enam) keegi aidata, seda, mis on tehtud, ei saa muuta."


Jah, see unenägu veenis mind taas, et üks väärtuslikumaid asju, mis meile antud, on AEG.

---

Veidi aega tagasi tehti mulle pakkumine, millest ma ei saanud keelduda.
Liilia kutsus mind ühele kommertslarbile, mis kujunes ülilahedaks.
Üheks õhtuks sai minust "Dracula mõrsja".

Mis tähendas seda, et pidime realistlikult kehastama lavastatud mõrvamüsteeriumi segavaid faktoreid (firmaüritusel osalevad töötajad ei teadnud sellest midagi, neile pidi kogu rollimäng reaalsusena tunduma, asi tipnes ühe "nende oma" tapmisega).
Lugu oli järgmine: olid puhketalu omanikud, õde Matilda (Liilia) ja vend Martin/Mattheus (Hulkur). Õde oli oma mainest hooliv perfektsionistist range tädi, vend aga hoopis hull, kes oli veendunud, et ta on vampiir. Lisaks pidas Mattheus oma kodus kahte "jüngritari" (uute nimedega Sibyll ja Pandora), kellelt aeg-ajalt "verd imes". Mina kehastasin tema kõige uusimat mänguasja/vallutust, alaealist Maileeni (keda isand Eriseks kutsus).

Kogu üritus oli lõbus, saime ilusad kleidid selga panna, aias ringi jalutada, lisaks oli meil suurepärane professionaalne jumestaja-juuksur-kõigetegija Iiris (keda ma, nagu selgus, varem Karolini sünnipäeval kohanud olin), kes tegi meile suurepärase meigi, soengud ja hambajäljed kaela.

Pärast kogu asja lõppu (kui "mõrvatu" saabus ja inimestele seletas, et tegemist oli olnud rollimänguga), nõudis Liilia meilt veel improviseeritud fotosessiooni, kuna ta polnud näinud oma vaimusilmas lavastatud unistuste stseeni. Nimelt oli kokku lepitud üks juhtum, kus Mattheus just minust "toituma" hakkab. Keegi pidi sisse tormama ja nägema pilti - magamistoas on hämar valgus, voodil punane tekk ja laest ripuvad valged kangad, kõikjal põlevad küünlad, mina laman oma valge kleidiga roosiõielehtedega kaetud voodil, majaperemees mu kaela juurest kummardumas ning kõikjal selle ümber on kaelal ja kleidil väga palju verd (ehk siis mind kasteti kunstverega).
Kahjuks ei valatud mind hilisema pildistamise ajal enam verega üle, seega oli seda ainult kleidil ja hambajälgede juures.


Muhahaa, see oli lõbus.
Panin mõned pildid pärast pikka kaalumist ka orkutisse üles.
Kahju, et blogger praegu bitchi mängib ja mul siia pilte panna ei lase. Ohwell, there's always orkut.

---

Hetkemuusika:

Olen avastanud Suga Shikao.
See mees on geenius (ja mingi 46-aastane, aga sellel pole mingit tähtsust). Tõmbasin juba peaaegu kogu ta diskograafia.

Veider, kuidas tema muusika mulle mõjub.

Ühel pühapäeval kooriproovi kõndides nägin tema laulu kuulates maailma hoopis uutmoodi. Leidsin värvi, mille nimetasin "päikseroheliseks". See tekib, kui päike läbi puulehtede paistab. Miskipärast seostub see mulle alati suvega.

Enamjaolt aga meenutab Suga Shikao muusika mulle matti klaasi. Sellist veidi läbipaistvat, kuid samas ähmast, erilist asja. Kui tema laule kuulates silmad sulen, näib mulle vahel, et vaataksin justkui vee alt üles ning pinna peal hõljuks peenike hallikas suits.

Jah, tema muusikal on minu jaoks kuju.
19sai - xxxHolicust (üks mu anime-introde absoluutseid lemmikuid)
Room 201 - vist Honey&Cloverist
Yozora no Mukou - ka xxxHolicust. Huvitaval kombel on laulu nimi "Taeva taga" ehk siis "teisel pool taevast".
Amai Kajitsu - oooooh....sulan seda kuulates (kahjuks ei saa youtube'i versioon originaali vastu)

Mermaid, Call me Call me, Keppeki, Time Machine ....heade lugude nimekiri jätkub.

Ja kogu tema "Funkaholic" plaat on tõepoolest kõige funkym, mida ma eales kuulnud.


Hetke tabada,
aega jagada
kõike võib kergelt
maailmas jäises

...

Ja teisel pool lund on väikene maja
kus alati ootad sa mind.
Või ei ootagi? Võib-olla polegi vaja
seda maja ja lund.
Aga äkki see tuisk ei olegi päris
sasib juukseid ja külmutab üleni, -
Polegi tuisku? Polegi mind
sellel lumega kaetud rajal.

Ilus ja valus on korraga.

Mis kummaline asi on inimese alateadvus. Ma ei väsi seda kordamast.
Väidetakse, et kõik kogemused jäävad kuhugi alles, talletuvad mälu sügavaimates soppides, et siis ühel hetkel jälle pinnale tõusta.
Öeldakse ka, et mõned kogemused surutakse alla, paigutatakse alateadvusse.
Tihti ei leia need alateadvusse kogunenud mõtted muud avaldumisvormi kui öösel, unenägudes. Ma peaks hakkama oma unesid analüüsima. Võib-olla leiaks sealt midagi.
Erlessa vist tegi seda ja see tundus talle vähemalt loogiline olevat lõpuks.

Väga sageli näen millegi eest põgenemist, täpsemalt ära jooksmist või peitmist.
Peaaegu alati pean unes midagi ära lahendama, mingi mõistatuse, probleemi, olukorra või muu plaani. Huvitav, kas see tähendab seda, et mul on reaalsuses palju lahendamata jäänud või et ma püüan ka tegelikkuses kogu aeg midagi lahendada?
Analoog või antianaloog, selles on küsimus.
Tavaliselt ei näe või ei mäleta ma une lõppu, olukorra lõppfaasi. Kas ma sain oma ülesandega hakkama? Kas üldse midagi muutus?
Ei, siiski...paar korda olen lõppu näinud, aga nendel kordadel kukkusin ma haledalt läbi. Kuigi võitlesin vapralt viimse veretilgani (tihti otseses mõttes).
Veidike kurb on ärgata hommikul lootusetusetundega, teadmisega, et midagi väga tähtsat jäi saavutamata.

Aga mitte päris sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Täna (või õigemini eile) öösel nägin T.-d unes. Mis tegelikult ei tohiks üldse veider olla...ta meeldis mulle kõigest 7 aastat järjest. Aga üllatav oli see sellegipoolest. Me olime ilmselt kuskil suuremal koosviibimisel, sest maja tundus olevat hostelitaoline, paljude tubade ning vooditega (come to think of it, see meenutas veidi seda Metodisti koguduse maja Põltsamaal). Seal oli ka teisi, selgemalt mäletan Ally ja Tanel Velleste nägu (endine klassivend, lahkus 9nda lõpus).
Mäletan, et millalgi pidime tagasi Tallinnasse, koju sõitma. Pakkisin ilusti asjad kokku, oma suurde punasesse matkakotti, jätsin kõigiga hüvasti ning hakkasin rongijaama poole astuma. Poolel teel aga avastasin, et kott ei ole nii raske nagu peaks. Ma olin magamiskoti maha unustanud ja pidin tormama tagasi seda otsima. Kui ma selle lõpuks leidsin, jooksin lõõtsutades rongijaama, aga rongi peale vist enam ei jõudnud, see pani mu nina ees uksed kinni. Eks ma siis läksin järgmise rongiga.
Aga kõige toredam selle une juures oli, et T. käitus minu suhtes ülimalt hästi ja sõbralikult...ma meeldisin talle. Tegime koos nalja, mängisime, rääkisime. Ma olin sellest kõigest natuke hämmastunud, aga väga õnnelik.

Just seda õnnetunnet mäletades läheb seest soojaks.
Imelikul kombel tunnen, et pärast seda unenägu on hingel veidi kergem olla, justkui mingi raskus oleks lahkunud. Mitte väga suur, aga raskus sellegipoolest. Võib-olla sain endaga ühe lõpetamata jäänud asja suhtes rahu sõlmida.


************

Ma armastan sind.


Miskipärast ei tule mulle nende sõnade ütlemine kergelt.
Isegi üksi olles, maailmale mõeldult.
Isegi sõpradele, kellele ma tahaks neid kogu aeg öelda.
Aga need on sellised erilised sõnad, mida ei saagi kogu aeg välja öelda. Vähemalt mina ei saa.
Võib-olla peaks selle suhtes midagi ette võtma? Muidu nad äkki ei tea, kui palju mulle tähendavad.

Samas, sõpradega on parem lugu kui selle teistsuguse armastusega.
Sellisel juhul ei suuda ma seda verbaalselt väljendada, mitte mingi nipiga.

Kaks korda olen tundnud, et armastan.
Korra ma seda välja ei öelnudki. Ja targasti tegin.
Lõppkokkuvõtteks oleks ma ilmselt ainult oma sõnu raisanud.

Ainult ühel juhul olen suutnud selle fraasi ka kuuldavaks teha.
See lõppes ka kurvalt.

Ometigi, ometigi tahaks ma seda kogu südamest öelda.
Peaks vist harjutama.

Selleks, et õige hetke saabudes piisavalt julgust leiduks.
Ja riskivalmidust ka. Sest kunagi ma kujutlesin seda nii: seisad kaljuserval ning astud sammu allapoole, tundmatusse. Ja sa langed, oodates. Ning kui sulle vastatakse, oled kinni püütud.
Samas, tegelikult ei ole algselt nii tähtis see, et keegi su kinni püüaks, vaid samm ise.
Olen jõudnud järeldusele, et ka siis, kui keegi mu kukkumist ei peata, olen mingitpidi võitnud. Siis teen ma sellest kõige kaunima langemise.

Senikaua lendan ise.

"Kui need on sõnad vaid
öelda sulle neid ju võin,
kuid taaskord vaikib suu.
Kui need on sõnad vaid
võivad muuta nad kõike me jaoks,
sa teada saaks kui kalliks sind pean."

- Imre Mürk, "Sõnad vaid"

1. aprillil esinesid Rock Cafe's ansambel Köök, E-TeeVee Tütarlastekoor ja Otsakooli big band.

Tulemus: Super! Meil pole vist kunagi sellist kreisit esinemist olnud...meeleheitel koduperenaised ja Paide-Türi rahvajooksul osalejad andsid endast kõik. Kogu üritusest sai fantastilise positiivsus- ja energialaksu, hiljem bussipeatusesse kõndides sõudsin ikka veel oma üksiku kummipaadiaeruga ning ümisesin "Alam-pedja....Alam-pedja..."

Ma vist pean endale nüüd ka Köögi plaadi muretsema, midagi pole enam teha. Tahan uuesti kuulda "Loskutovi tippmarki", "Vaatamisväärsuseid" ja kõiki neid teisi vaimustavaid lugusid.

Õnneks saame me kogu kava veel esitada, 29. aprillil on Viljandi kontserdiaidas (?) uus samasugune üritus kavas! *rõõmutants*

Ei suuda ikka veel uskuda, et me selle hulluse teoks tegime...hommikutelevisiooni kella 8ne "Lotosõbrad" koos triikraua ning miljonikohvriga, absurdisugemetega liikumiskavad, pannkoogiküpsetamine lava ees, Saluveeri (ja kogu big bändi) kokakostüüm, minu Loskutovi-rõivastus (+ ekstaatiline "Joosta mulle meeldib!!!!!!11111") ja veel tuhat muud asja tegid teisipäeva õhtust ülimalt meeldejääva elamuse.

Stiilinäited: mina koduperenaisekostüümis ja rahvajooksukostüümis





















Täna oli koolis ka natuke huumorit:
* Kõigepealt avastati, et mul on saapafetiš (Geku keelas mul lõpuks saabastevaatamise ära) *Hommikul jaapani keele tunnis pidime pinginaabriga rääkima oma hobidest. Kui mina ütlesin, et minu üheks hobiks on anime vaatamine (ja teiseks roorupurei aka roleplay mis seostus meil mingil kahtlasel põhjusel Roori-saniga), ei saanud Geku muidugi võimalust kasutamata jätta:
Geku - "Mirju-san no shumi wa yaoi o mirukoto desu." (Mirju hobiks on yaoi vaatamine)
Mirju - "o.o ...ja naaaaaiiiii!" (Ei ole!)
Geku - *smirks*
Mirju - "Kui sa seda ütled, siis ma ütlen, et sinu hobiks on S&M."


Ehk siis meil on salajased hobid. Kuigi arvasime, et seda Akikole öeldes saaks ta kas südamerabanduse või küsiks närviliselt kihistades "Hontou desu ka?" (kas tõesti?)

- end of humourous part


Täna õhtul nägin ETVst ühte saadet J. K. Rowlingust. Seda vaadates tekkis tõesti tunne, et mina tahaks ka kunagi tõeliseks kirjanikuks saada. Kohe suur igatsus tuli selle järele.
Aga mina ei kirjutaks mitmeosalisi raamatuid. Vähemalt ma arvan nii.
See üks idee, mis mul praegu on, sisaldab lihtsalt erinevate lugude kogumikku (kuigi mingitpidi on need kõik ka omavahel seotud).

Veidi aega tagasi jäin mõtlema ühe asjaolu üle.
Kuidas mõned katkendid-laused raamatutest või mangadest, mõned laulud või stseenid filmidest puudutavad sisemiselt nii tugevalt, et iga kord neid nähes/lugedes/kuuldes silmad niiskeks võtab.

Kusjuures, ma võin olla neid ka varem mitmeid kordi näinud-kuulnud ja ma tean, et need kohad niimoodi mõjuvad. Ning ükskõik kuidas ma ka meelega ei üritaks seda endale hinge lasta, teeb see seda ikka.

Kurvad hetked. Sügavmõttelised hetked. Lihtsad hetked. Ilusad hetked.
Võivad olla täiesti suvalised, kuid midagi erilist on neis minu jaoks kogemise hetkel leidunud.
Ma ei pruugi mäletada, mis ajendil täpselt, kuid miski siiski...puudutab.

Ja kui imeline see on.


Hetkemuusika:
Skillet - "Comatose", "Rebirthing"

Three Days Grace - "Over and Over"
Viimast oli kasutatud ühes amv-s - Final Fantasy VII, Cloud&Zack video. Ma ei arvanud, et see võiks midagi head olla, kuid eksisin. See oli ülimalt kaunilt tehtud.
Link: http://www.youtube.com/watch?v=PNPCwIfmJhs

Ja seda lugu niisama kuulates hakkas järsku väga kurb. Ma tahtsin seda kogu hingest kaasa laulda, seda tunda, kuid hääl lihtsalt murdus poole peal.
Ei teagi, mida see mulle meenutas. Võib-olla asju, mida olen kaotanud või asju, mis hoolimata kõigest siiski juhtuvad.
Äkki tundis tema ka siis niimoodi.

I feel it everyday it's all the same
It brings me down but I'm the one to blame
I've tried everything to get away
So here I go again
Chasing you down again
Why do I do this?

Over and over, over and over
I fall for you
Over and over, over and over
I try not to

Teisipäeva nali:
Geku näitab oma mobiilist mingit pilti.
Ari: *vaatab lähemalt* Samara ("The Ring") või?
Geku: Ei, Siil Udus.

XD


Nägin tänagi und.

Imelik, aga oma sihtkohta sain sõita sarnase trammiga kui ühes eelmises unenäos (sellest mäletan vaid seda, et tramm sõitis vertikaalselt mingist mäest üles, kus linn Lasnamäe-taoliselt jätkus). Kuigi ümbrus oli veidike teistsugune, teadsin ometi, et olen sama kuskil varem kogenud/näinud.
Ma ei tea, kas minu alateadlik larbi-igatsus võimendub unenägudes, igatahes on viimasel ajal mul igas unenäos kas a) olnud tunne või teadmine, et kogu tegevus toimub larbi raames või b) tegevuse käigus kohtan juhuslikult erinevaid larbielemente.
Seekord oli tegemist mingi kuningas Arturi aegse õukonnalarbiga. Kusjuures see ei toimunud esimest korda, vaid ükskord varem oli sama asja tehtud, igal pool seintel rippusid fotod eelmisest larbist....või vähemalt nägin ma pidevalt selliseid pilte (ma pole üldse kindel,kas nad reaalselt ka seal seintel rippusid).
Kahjuks on unenäo algus hägune, esimene, mida mäletan, oli see, et lossil oli palju uksi, kust ma läbi läksin. Siis toimus mingi rituaal kuskil puittoestiku vahel (äkki nägi ruum välja nagu mahajäetud kõrtsihoone või midagi sarnast), kus ma sammaste vahel kõndisin ja laulsin. Korraga avanes üks toa ustest ning sisse sööstis kamp metsbandiite, kes koha üle võtsid.
Õukonnas toimus samal ajal mingi pidu. Tean, et peale minu viibis seal kindlalt veel Liilia (kes peenet ja rikast daami mängis). Minu valdusse oli sattunud (või oli see kogu aeg minu käes?) omaniku soovil kandja nähtamatuks muutev ese, kuid selle täpset olemust ei mäleta.
Veidral kombel oli õukonnainimeste seas ka Rasmus, kes mingi eriti popp tüüp oli, kõik imetlesid teda, ta oli väga osav kõiges. Umbes sellel ajal ähmastusid jooned reaalsuse ja larbi vahel, larbist sai reaalsus.
Meenub, et millalgi andsin nähtamatuse-eseme Rasmusele, et tema saaks mööda saali/ruumi ringi kapata, aga et keegi teda ei näeks. Hiljem korraldati samas ruumis turniirilaadne üritus, rüütlid ratsutasid hobustega ringi igasugu trikke tehes ja rahva poolehoidu võita püüdes. Rasmus osales ka ning soovis, et tema turniiri võidaks. Tahtsin teda aidata ning kui tema kord oli, viskas ta maagilise eseme mulle tagasi ja hüppas oma etteasteks suure kaarega üle inimeste. Alguses olid kõik vait, aga siis tõusin mina püsti ja hakkasin plaksutama (vist midagi cheeringu sarnast), kohe ühines minuga ka ülejäänud õukond. Rasmus kihutas ruumi teise otsa ja siis tagasi, tahtes ilmselt ka mingit trikki teha, kuid miskipärast hobune komistas ja libises edasi rahva sekka, vend aga lendas üles. Välkkiirelt sööstsin ma läbi inimestesumma ning jõudsin napilt ta kinni püüda, kui ta alla kukkus, ise aga vajusin raskuse tõttu põrandale.
Järgnev on minu jaoks siiani pisut segane...tean, et saabusid mingid kurjad tüübid, kes tahtsid kuningat kukutada ja tervele õukonnale otsa peale teha. Mõtlesin, et pean neid kuidagi takistama ja trügisin inimestest mööda otse nende nina ette. Üritasin kuidagi läbirääkimisi pidada või vähemalt nende tõelistest kavatsustest aimu saada. Kui olin veidi aega nende juhiga nende tuleku põhjuste üle arutlenud, vaatas juhi paremal käel seisev mees mind pika hindava pilguga, siis, nagu millestki aru saades sositas liidrile midagi kõrva. Juhi silmad näisid minust justkui läbi tungivat, aeglaselt ilmus ta näole muie ning ta lausus "Ah et sina oledki siis see..."
Jäin talle imestunult otsa vaatama, kuid hetk hiljem noogutas ta oma kahele musta riietatud kaaslasele ning nad tõmbasid välja mõõgad. Sama tegid ka mujal ruumis varjudes viibinud mehed ning puhkes paanika. Üritati minema joosta, kuid võõraste relvad olid kiired ja täpsed.
Tabasin end mõttelt "Ei! Nii ei pidanud ju juhtuma!" ning otsustasin, et pean iga hinna eest ellujäänuid kaitsma. Jooksin koos mõndade inimestega eemale, kuid kui tagasi vaatasin, tulid kolm meest mustas kõndides, kuid kiirust lisades paljastatud mõõkadega meie poole. Viimase meeleheitliku katsena pöördusin ümber ja hakkasin taganema aeglasemalt, käsi tahapoole külgedele sirutades, et põgenejaid kaitsta ja neile aega võita, samas hoolitsedes selle eest, et ükski kolmest minust mööda ei pääseks. Taganesin sirge seljaga, olgugi et muidu kaitseasendis, vastased tulid aina lähemale, jõudsin veel mõelda, et ma ei jõua ju üksi neid kõiki tagasi hoida...ning siis olid nad juba minu ees, juht naeratas, käis kahekordne sähvatus...
Ilmselt tegi ta ühe korra diagonaalse lõike/löögi ning surus siis külma mõõgatera minu kõhust läbi. Vajusin ettepoole, tema najale toetuma, ise käsi ikka veel mõlemal pool takistuseks hoida püüdes.
Siis kukkusin.
Lamasin, kõikjal oli korraga piimjas valgus. Ruumi piirjooned muutusid hägusemaks ning eikuskilt kuulsin sügavaid hääli justkui omavahel vestlemas. Tundsin, kuidas mind ülevalt silmitsetakse, kuigi kedagi näha polnud. Siis suutsin lõpuks eristada nende vestlust, kuid kuulsin vaid viimaseid lauseid: "Ja nüüd?" - "Tema elujõud on täielikult hääbunud. Nüüd pole mõtet enam seda kohta üleval hoida."
Ning seejärel purunes kõik mu ümber.

Õhtust.


Alustuseks tahaks öelda...

Gravitation!!! Ohjeebus, ma ei oodanud sellest nii head animet. Kuid kord vaatama hakanud, ei suutnud ma enam lõpetada. Minu meeleolud sarja jälgimise ajal saab paigutada laias laastus nelja kategooriasse: 1) vaimustusest kiljumine, 2) "awwwww"-hetked, 3) sügavalt ohkamine ja 4) põnevuse ja ootusärevuse kütkes olemine. See oli niiiii nunnu...shonen-ai'd saab ikka väga isuäratavas pakendis serveerida. Pluss muusika-teema ning bishounenid *fangirlism*

Teiseks:

On ilmnenud probleem. Ma ei jää enam öösiti magama.
Natuke jama lugu, sest mis mõtet on minna kaheteistkümne ajal magama, kui nagunii poole kaheni unne ei vaju?

Eelmise nädala tipphetked :

Alias.

Mirju: (Shinile) No tead, on selline päkapikulaul...
Shin: Ma ei tea ühtegi päkapikulaulu.
Mirju: No heaküll...ee...perverdid teevad seda ka.
Shin: 0.o
Sõna oli "Piiluma".


Veidi hiljem:

Mirju: (Shinile) Mis Bruno sulle on?
Shin: Boyfriend? Poiss? Noormees?
Mirju: Eiei, see sõna on rohkem nagu kindla tegevusega seotud...
Geku: Voodipartner!
Shin: Geee-kuuu...
Mirju: Ei, see on nagu....seda tegevust saame meie ka omavahel teha.
Kõik: 0.o + üleüldine naer
Mirju: Jeebus. No see on nagu *teeb kätega ähmase liigutuse*
Geku: On küll voodipartner.
Sõna oli "Kallim".


Neljapäeval käisime Lasnamäel mingis spordikeskuses ronimas. Et nagu....oli 12m kõrge sein aj seal sai ronida (koos julgestusega). Seal oli peale meie palju meesolevusi, kes kõik olid....ee..."väga hästi ehitatud". (Mulle meenus miskipärast minu esimene kaljuronimiskogemus Pivarootsi lastelaagris - tituleeritud "Riho ja Janno viivad meid taevasse" :P)




Reedesed naljad:

Sakraalprostituudid. (Mesopotaamia usundi loengust, jumalanna Ištari preestrinnasid nimetati ka nii)

Aril valutas südame kohalt.
Mirju: Put something warm on it.
Ari: How about your hand?

Usu ja Ebausu loeng, räägiti igasugu esemetega seotud kollidest. Ühe kirjeldus:
Üks vana koto (jaapani keelpill), kuulsa meistri loodud, midagi suurt ei tee, ainult plõnksub kurvalt nurgas.

Aa, muide, minu artikkel Iisraelist on nüüd ka üleval.
--> http://www.kooriyhing.ee/est/news/Artiklid/index.php?articleID=710

(seda on palju toimetatud, st see ei sisalda eriti enam minu enda isiklikke nalju ja kogemusi, see on selline, mida suvaline inimene võiks lugeda ja toredaks pidada. kui on huvi täieliku kirjutise vastu, andke teada)


Anime, mida hetkel vaatan: Vision of Escaflowne

Veendun üha enam, et see väärib kõrget hinnangut. Kunagi sai seda ViVa pealt nähtud, kuid uuesti vaadates on ikka sama põnev. Animatsioon on natuke selline vanakooli-värgi moodi, aga just see teebki ta nii kauniks. Muusika..Yoko Kanno, mida muud oskangi öelda. Kvaliteet. Ja süžee ise + tegelased...super. Soovitan. Vägagi.

(Ja. Ma. Just. Avastasin et. Mulle meeldivad. Lühilaused. :P)

Täna proovis üllatas Saluveer mind jälle ühe ootamatu, kuid vägagi paikapidava näitega. Et mõni noot tuleb võtta pehmelt, nagu puudutaksid kellegi erilise inimese kätt...puudutus on õrn, kuid kui tajutakse, et teine pool eemale ei tõmbu, hoitakse edasi.

Koju tulles avastasin bussist välja astudes, et sajab lund.
Ja see oli nii neetult ilus lumesadu.
Räitsakad küll langesid silma ja suhu, kuid neid ei pannudki tähele, tahtsin kauemaks jääda lihtsalt seisma ja vaadata seda hingematvat pilti. Lund näis olevat kõikjal, terve õhk täitus valgete räitsakatega, mida tuul spiraalidena allapoole kandis.
"Keerlevaid, langevaid helbeid on täis kõik laotus ja uinuvad puud..."

Mis sest, et homme on see lumi kadunud.
Selle ühe hetke nimel oleks piisanud ka sellest, kui nad oleks maapinnale jõudes sulanud.

Võib-olla kohtume, sellel teise ilma alleel.

Küll aeg läheb ikka kiiresti.
Mööduvad päevad, nädalad, kuud, ühest aastaajast saab märkamatult teine ning aastad, jah, ka aastad tulevad ja lähevad sujuvamalt kui enne.
Mõeldes kõigele, mida viimase kolme-nelja aasta jooksul olen kogenud, kellega kohtunud, mida ette võtnud, kuidas reageerinud ja millise tee valinud, selgub üheaegselt kaks asja: 1) minu ülemõtlemise-harjumus kestab edasi, aga 2) ei ole mõtet elada liigselt minevikus.

Naljakas, kuidas mõni asi võib korraks täiesti rööpast välja viia...mitte negatiivses mõttes, aga... nö. 'hetkest välja viia'.
Nii, et tardun pikaks ajaks lihtsalt paigale, pilk vaatamas ühte tühja punkti. Kuid selles tardumuses on mõistus seda aktiivsem - mõtted ja mälestused, nostalgia ja tunded vahelduvad, tulevad meelde, samal ajal kui ma neid kõiki uuesti analüüsida püüan.
Mõnikord ma soovin, et oleksin teinud asju teisiti. Aga siis oleksid neil ka nüüdseks juba teistsugused tagajärjed, mida mina aimata ei suuda.
Veel praegugi tahaksin paljudele öelda seda, mis kunagi miskipärast on ütlemata jäänud või mida ma nüüdki öelda ei julge. Usun, et kui ma seda saaks, hakkaks hingel tohutult kergem, vähemalt natukesekski.
Sest alati tulevad uued mõtted ja sõnad.

Kuid siiski.
Vaadates inimesi, keda tunnen või olen tundnud, tekib tahtmine öelda: Aitäh, et te olemas olete. Aitäh, et te minuga kohtusite ja mu elu muutsite.

Mul on hea meel, kui teistel hästi läheb. Loodan, et neil läheb hästi ka edaspidi. Võib-olla saan ma sellele kuidagigi omalt poolt kaasa aidata. Kui see võimalik on, siis teen seda.

Taas võib meeleolu kirjeldada paari laulu või luuletusega:

Blackmore's Night - katkend laulust "Dandelion Wine"

Where has the time gone...it seems to fly so fast
One moment you're having fun, the next its come to pass
Days turn into yesteryear, old friends find their own way
Until the moment you leave...I wish that you would stay...

So here's to you, all our friends, surely we will meet again
Don't stay away too long this time
We'll raise a glass, maybe two
And we'll be thinkng of you
Until our paths cross again...maybe next time...

Let's laugh at the memories, and talk all afternoon
Let's remember the moments that leave us all too soon
We'll smile at the pictures still lingering in our minds
When you're reminiscing, then all you need is time...

/...../
The 1st moment we ever met, when your eyes met mine...
I remember the summers of Dandelion Wine...


Ning nagu fragmentides Fall Out Boy loost "Thanks for the Memories":

/.../
Say a prayer but let the good times roll
In case God doesn't show
And I want these words to make things right
But it's the wrongs that make the words come to life
/.../

One night and one more time
Thanks for the memories
/.../
One night, yeah, and one more time
Thanks for the memories, thanks for the memories

Been looking forward to the future
But my eyesight is going bad
And this crystal ball
It's always cloudy except for
When you look into the past (look into the past)
/.../

One night, yeah, and one more time,
Thanks for the memories, thanks for the memories...


Lõpuks...ka midagi minult. Inspireeritud Karl Ristikivi luuletusest "Ka sisaliku tee kivil jätab jälje" (minu kõigi aegade lemmikluuletus, nägin seda 5. klassi kirjanduseõpikus ning siiamaani on see peas.)

Igal reeglil on kuskil olemas erand
kuigi me seda ei näe.

Iga mõra, mis hinge tekib,
jääb kuhugi alles.

See, mida sa sosistades lubasid,
võib kunagi otsa saada,
aga sosin jääb.

Sõnad, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jäävad igavesti kättesaamatuks.

Isegi teostamata jäänud unistused
on tõeliseks mõeldud
ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie tühiste päevade sisu
saab täita inimsüdame.

Kuidas muidu viimane meeleheitlik karje
võib jääda vaikusesse.

See, keda on kuuldud, räägib tasasel häälel.
See, keda pole kuuldud, loodab edasi.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.



See on kõigile teile.
Aitäh mälestuste eest.

Täna proovis mõistsin ma taaskord, kui väga mulle meeldivad Tormise lood. Eriti "On hilissuvi" Sügismaastikest ning "Talvehommik" Talvemustritest. Viis ja sõnad moodustavad neis lugudes kordumatu sümbioosi, nende tähendus loob minu jaoks erilisi seoseid...

"On hilissuvi" - Viivi Luige tekstile
Ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
Ja pihlapuus on marjakobar, ja männikus on kanarbik.
Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam...seda suve...


See lugu on mulle alati meenutanud ja jääbki ilmselt alati meenutama 2005. aasta suve. See oli mu elu parim suvi, kõigi oma juhtumiste, tutvuste, rõõmude ja segadustega. Esimene nö. 'larbisuvi' uute sõpradega ja see oli vaimustav...ning iga kord "hilissuve" lauldes või sellele mõeldes tekib nii kohutav nostalgia. Õppisime seda Kölni konkursi jaoks ja minule läks ta sügavale hinge. Just täpselt taoline, sõnadele vastav tunne tekkis augusti ja septembrikuu proovides....et see suvi on nüüd igaveseks läinud....ei tule enam seda suve. Ja sellest on kahju...nii kahju.

"Talvehommik" - Andres Ehini sürrealistlikule tekstile
Juba ärgates tundsin talvetaeva sinist lõhna,
seda lõhna, mis täitis tänavad ja väljakud
Juba ärgates tundsin talvetaeva sinist lõhna,
seda lõhna, mis imbus verre ja lumme.
Suur sinisetulv haaras linna,
selle lõhnana taevas täna tungis me sekka...

Silme ette kerkib sinakalt helkiv lumi, õhk on karge ja värske. Valge kate on laskunud maailmale, peitnud mustuse ja ka inimeste ebasiirad tunded. Kõik on justkui hetkeks puhastunud.

Kas on vale leida mingit sadistlikku naudingut teise inimese segadusest/kannatusest? Oleneb olukorrast. On vanasõna "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Tundub, et sellest ei saada siiani lõpuni aru. Kas on tõesti halb, kui ma tunnen kerget kahjurõõmu, mis osaliselt hingerahu annab, ning kaalun tegusid ja sõnu lihtsalt selleks, et näidata teisele inimesele, et ta on oma aja maha maganud ning et ta seda ka tõsiselt mõistaks? Võib-olla. Aga nüüd on tema kord tulnud olla kurb ja segaduses, äkki kahetseb ta tagantjärele...kuid see ei muuda hetkel enam midagi. Ma olen otsustanud ja sellest otsusest ma ei tagane. Iseenda pärast. Sest muidu ma läheks ilmselt hulluks.

Ja nüüd ma tunnen end, nagu tavaliselt pärast enda peast sellise mõtte leidmist, kohtavalt halva inimesena. Ei tea, kas mind peetaks ka siis heaks, kui teataks, mis mõtteid ma vahel mõtlen?

Jõudsin täna "Karini" 20nda osani. Sellest animest ei oodanud ma alguses midagi, pigem olid isegi mõningased eelarvamused. Aga nüüd olen veendunud, et tegu on väärt kraamiga. Ma elan sealsetele tegelastele kaasa, miskipärast eriti Makile. Olen taasavastanud oma nõrkuse kenade meesvampiiride vastu, Ren-san on lihtsalt....maeitea... *silmadesse ilmub unelev pilk*
Ja ma nii tahaksin, et vahel külastaks mind vampiir, kelle maitse-eelistuseks on üksindus.

Miks?

Ma ei tea ise ka. Sest tegelikult läheb ju kõik hästi. Ülikoolis on äärmiselt tore (sain teada, et India eepos "Mahabharata" on hullem kui kõik mehhiko seebiseriaalid kokku, võib-olla kunagi kirjutan sellest), sõpradel läheb ka hästi...
Aga miks ma siis vahel nii meeletult kurb olen?

Olen kuulnud räägitavat, et mõnikord tuleb kõik oma negatiivsed tunded lihtsalt korraga välja nutta. Ma olen tahtnud seda teha, nüüd juba vähemalt nädal aega, kuid...ma ei saa ju. Sest ma olen endale lubanud. Pealegi....kelle juurde ma sellega läheks? Jõuan vist järeldusele, et hetkel pole võimalustki kellegi juurde minna ja oma enesekontrolli riismed täielikult ära lõhkuda. On paar, kelle juures ma saaks nii teha, kuid nemad on kaugel. On üks, kellele ma ei taha lihtsalt sellega muret valmistada. On need, kelle juurde ma võiks, kuid ei julge minna, sest ei soovi, et nad jälle mind sellisena näeks, ei taha neid koormata oma nõrkusega.
Aga mida ma siis tegema peaks? Ootama....võib-olla lihtsalt ootama.


Kuid kui kaua?


(Hetkemuusika:
Heather Dale - "Prodigal Son"
Minako Obata - "The World of Midnight")