Teisel pool mind

Täiesti ootamatult hakkasin meenutama, miks ma blogile sellise nime panin.
See fraas on mind juba aastaid kummitanud, ma ei mäletagi, millal see algas.

Püüdsin leida põhjust, miks peaks sellist mõtet just kolme sõnaga kirjutama, miks mitte "teispool mind", aga selle lugemine ja välja ütlemine tundus kuidagi vale. Sõna "teispool" seostub mulle automaatselt teispoolsusega, aga see pole minu jaoks selle fraasi mõte.
Ei, selleks PEAB olema just "teisel pool mind".

Sest seda see tähendabki. Nagu peegel, milles kinnistub see, mis väljast paistab, aga samas on see peeglisse sisenedes muutunud samas juba ka hoopis muuks. Justkui seisaks ma endaga kord seljad vastamisi, kord näoga. Olen mina ja ei ole ka.

Aga nii "see pool" kui "teine pool" on minu oma.

Kunagi oli mul kindel plaan kirjutada sellise pealkirjaga luuletus, siiamaani on, aga...

---
Mäletan viimasel ajal jälle oma unenägusid.
Mõned on põhjalikumad, mõned vaid killud tervikust.
Ilmselt satuvad mõned neist ka siia.


Aeg, see väärtuslik aeg.

Juulikuus nägin ühte und, mis siiamaani ununeda ei taha. Võib-olla sellepärast, et on üliharv, kui ma keset ööd unest üles võpatan, värisemist lõpetada ei suuda ja end üpris kaua rahustama pean.
Ka sellega oli nii. Lõin silmad äkitselt lahti, ahmisin õhku, vaatasin segaduses ringi ning ootasin, millal reaalsus järgi jõuab. See võttis aega.
Pidin kaua sügavalt hingama, korrates mõttes mantrat "seepolepärisseepolepäris...".


Natuke naljakas, sest see polnud üldse selline "klassikaline" õudusunenägu. Ta oli vaid kuidagi...õõvastav. See lõi pinna jalge alt, et kindlustunne oli visa taastuma.

12.-13. juuli

Jälle olin selles neetud teatris. Punased samettoolid, mis kasvasid lava juurest üles justkui amfiteatris. Laulsin mingeid rahvalaule.
Millalgi tekkis teadmine, et saan maailma päästa või kedagi aidata, kui loovutan osa oma elust. Ma ei teadnud täpselt, kuidas see toimuma pidi ja mida täpselt loovutan, kuid lõpuks otsustasin seda siiski teha. Pärast viimast esinemist väljusime majast (justkui keldritrepist Loode tänavale juuksuri-Anneli salongi ees) ning toimuski "loovutamine".Vajusin maha, nägin häguselt ülevalt mingit valgust, sirutasin käed selle poole ja nägin siis õuduse ja abitustundega, kuidas mu kätele kortsud tekkisid. Olin "andnud ära" aastaid oma elust ja selle tulemusel vananenud.

Olin šokis. Teadsin, et see ohverdus oli vajalik olnud, kui ei suutnud sellega leppida, nüüd kui see tehtud oli. Heitsin pilgu peeglisse, sealt vaatas mulle vastu täiesti võõrana tunduv nägu (blondeeritud juuksed, vanemad näojooned). Mind valdas täielik ahastuse-abituse-kurbuse-tunne. Mõistsin, et ei saa neid aastaid enam kunagi tagasi, mõistsin täpselt KUI paljust ma ilma jäin.
Välimuse järgi otsustades olin andnud umbes 25 aastat, seega olin nüüd umbes 46-50-aastane. Mind ajas vihale ka see, et ma ei teadnud üldse, kuidas see väidetav "maailma päästmine" nüüd toimuma peaks, kui olin oma osa teinud. Kas pidin ise midagi tegema või piisas antud aastatest?

Läksin löödud ilmel saali. Lapsed ronisid lava kõrval metallkonstruktsioonidel ning ma käskisin pahaselt neil alla tulla, lisades "Praegu võite alla kukkuda".
Ja siis, niipea kui ma need sõnad olin lausuda jõudnud, kukkuski minu silme ees üks poiss sealt alla, põrgates õõvastavate mütsudega veel erinevate metalltorude vastu. Minuni jõudis kohutav teadmine, et võib-olla olin ma saanud võime, et mu öeldu saab tõeks.
Tuikusin eemale ning silmasin lava kõrval üht mustlas-ennustajanaist (Liilia?). Ühe meeleheitliku hetke jooksul mõtlesin, et küsin temalt nõu või abi. Kuid kui ma ahastava näoga tema poole pöördusin, vaatas ta mind korraks, vaid ühe lühikese hetke jooksul (mul oli tunne, et ta vaatab minust läbi) ja ütles: "Või nii. Sind vist ei saa (enam) keegi aidata, seda, mis on tehtud, ei saa muuta."


Jah, see unenägu veenis mind taas, et üks väärtuslikumaid asju, mis meile antud, on AEG.

---

Veidi aega tagasi tehti mulle pakkumine, millest ma ei saanud keelduda.
Liilia kutsus mind ühele kommertslarbile, mis kujunes ülilahedaks.
Üheks õhtuks sai minust "Dracula mõrsja".

Mis tähendas seda, et pidime realistlikult kehastama lavastatud mõrvamüsteeriumi segavaid faktoreid (firmaüritusel osalevad töötajad ei teadnud sellest midagi, neile pidi kogu rollimäng reaalsusena tunduma, asi tipnes ühe "nende oma" tapmisega).
Lugu oli järgmine: olid puhketalu omanikud, õde Matilda (Liilia) ja vend Martin/Mattheus (Hulkur). Õde oli oma mainest hooliv perfektsionistist range tädi, vend aga hoopis hull, kes oli veendunud, et ta on vampiir. Lisaks pidas Mattheus oma kodus kahte "jüngritari" (uute nimedega Sibyll ja Pandora), kellelt aeg-ajalt "verd imes". Mina kehastasin tema kõige uusimat mänguasja/vallutust, alaealist Maileeni (keda isand Eriseks kutsus).

Kogu üritus oli lõbus, saime ilusad kleidid selga panna, aias ringi jalutada, lisaks oli meil suurepärane professionaalne jumestaja-juuksur-kõigetegija Iiris (keda ma, nagu selgus, varem Karolini sünnipäeval kohanud olin), kes tegi meile suurepärase meigi, soengud ja hambajäljed kaela.

Pärast kogu asja lõppu (kui "mõrvatu" saabus ja inimestele seletas, et tegemist oli olnud rollimänguga), nõudis Liilia meilt veel improviseeritud fotosessiooni, kuna ta polnud näinud oma vaimusilmas lavastatud unistuste stseeni. Nimelt oli kokku lepitud üks juhtum, kus Mattheus just minust "toituma" hakkab. Keegi pidi sisse tormama ja nägema pilti - magamistoas on hämar valgus, voodil punane tekk ja laest ripuvad valged kangad, kõikjal põlevad küünlad, mina laman oma valge kleidiga roosiõielehtedega kaetud voodil, majaperemees mu kaela juurest kummardumas ning kõikjal selle ümber on kaelal ja kleidil väga palju verd (ehk siis mind kasteti kunstverega).
Kahjuks ei valatud mind hilisema pildistamise ajal enam verega üle, seega oli seda ainult kleidil ja hambajälgede juures.


Muhahaa, see oli lõbus.
Panin mõned pildid pärast pikka kaalumist ka orkutisse üles.
Kahju, et blogger praegu bitchi mängib ja mul siia pilte panna ei lase. Ohwell, there's always orkut.

---

Hetkemuusika:

Olen avastanud Suga Shikao.
See mees on geenius (ja mingi 46-aastane, aga sellel pole mingit tähtsust). Tõmbasin juba peaaegu kogu ta diskograafia.

Veider, kuidas tema muusika mulle mõjub.

Ühel pühapäeval kooriproovi kõndides nägin tema laulu kuulates maailma hoopis uutmoodi. Leidsin värvi, mille nimetasin "päikseroheliseks". See tekib, kui päike läbi puulehtede paistab. Miskipärast seostub see mulle alati suvega.

Enamjaolt aga meenutab Suga Shikao muusika mulle matti klaasi. Sellist veidi läbipaistvat, kuid samas ähmast, erilist asja. Kui tema laule kuulates silmad sulen, näib mulle vahel, et vaataksin justkui vee alt üles ning pinna peal hõljuks peenike hallikas suits.

Jah, tema muusikal on minu jaoks kuju.
19sai - xxxHolicust (üks mu anime-introde absoluutseid lemmikuid)
Room 201 - vist Honey&Cloverist
Yozora no Mukou - ka xxxHolicust. Huvitaval kombel on laulu nimi "Taeva taga" ehk siis "teisel pool taevast".
Amai Kajitsu - oooooh....sulan seda kuulates (kahjuks ei saa youtube'i versioon originaali vastu)

Mermaid, Call me Call me, Keppeki, Time Machine ....heade lugude nimekiri jätkub.

Ja kogu tema "Funkaholic" plaat on tõepoolest kõige funkym, mida ma eales kuulnud.


Hetke tabada,
aega jagada
kõike võib kergelt
maailmas jäises