Oskuslikest bussijuhtidest, lumistest joogiautomaatidest, kultuurivahetusest ja vanadest sõpradest
Friday, January 23, 2015 by Mirju
Jaanuarikuu jätkub mühinal.
7. jaanuaril otsustasime Carli ja Ediga minna ühte lähedalasuvasse kuulsasse onseni-linna nimega Ginzan Onsen. Sain poistega hommikul rongijaamas kokku ning jõudsime ilusti Oishida jaama suunduvale 10:18 rongile. Natuke saime imetleda väljas laiuvat lumist maastikku, siis muutus lumesadu liiga tihedaks.
Oishida jaam oli pisike, ainult kahe platvormiga ning väljumisel polnud korralikku piletiväravat, vaid lihtsalt uks leti kõrval. Väljas möllas korralik lumesadu. Otsisime bussipeatuse üles ja avastasime, et järgmise bussini on umbes tund aega. Ed tahtis ringi vaadata ja Carl hommikust süüa, seega läksime natukeseks ümbruskonda kõndima. Kahjuks polnud praktiliselt ükski koht lahti, tõenäoliselt suure lumesaju tõttu. Mõne maja ees oli kuumaveevoolik, mille abil sissesõiduteel natuke lund sulatati. Lõpuks leidsime ühe väikse poekese, kust saime sooja jooki ja natuke snäkke, õnneks oli jaamahoones ka üks sobanuudlite söögikoht. Mul polnud kõht nii tühi, aga poisid vohmisid ühe sobaportsjoni sisse äärmise innuga. Enne pakuti meile veel natuke teed ja krõbedaid snäki-küpsiseid. Teenindaja vist arvas, et kuna ma istusin Carliga kõrvuti ja ise midagi ei tellinud, siis peame me olema paar ja pani Carli kandikule lisapulgad ja kausikese ka minu jaoks. Eks ma siis kasutasin seda ära ja röövisin talt natuke nuudleid.
Kell 12:35 istusime kohaliku liinibussi peale ning hakkasime veerema läbi lumise linna. Alguses oli ümbrus enam-vähem nähtav, keskuses isegi liikus autosid ja inimesi, aga mida rohkem linnast välja, seda valgemaks läks ilm. Bussijuht tegi isegi ühes bensiinijaamas peatuse, et tankida, ma polnud kunagi varem näinud, et seda koos bussitäie sõitjatega tehakse. Veidi pärast bensiinijaama muutus nähtavus nullilähedaseks, akendest paistis ainult valge. Me ei saanud aru, kuidas bussijuht teab, kus tee on või kas me üldse oleme enam tee peal. Vahepeal sähvisid vastutulevate sõidukite tuled esiaknast, see andis natuke lootust.
Umbes veerand kaks jõudsime Ginzan Onsenisse kohale. Bussipeatus oli peaaegu täielikult kinnituisanud, putkast ilmusid kaks poolkülmunud heledapäist turisti, kes meile edu ja vaate nautimist soovisid. Koukisime oma vihma/lumevarjud kotist välja ja hakkasime allamäge minema. Tuiskas nii, et see oli juba peaaegu naljakas. Tee peal nägime pooleldi lumme uppunud joogiautomaati - kindlat märki tsivilisatsioonist. Paari minuti pärast jõudsime linnakesse kohale, tegemist oli majadereaga mõlemal pool üht väikest jõge, mille kaldaid ühendasid arvukad sillad. Vaatepilt oleks olnud täielik talvevõlumaa, kui tuisk poleks nii tugev olnud ja lund meetrite kaupa. Õnneks leidsime ühe sillakese juurest väikse putka, kuhu lume eest varjuda, putka sees leidsime ühest sahtlist ka linna kaardi. Loodusradade, koskede ja kaevanduse külastamine jäi ilmastikuolude tõttu seekord ära, kuna õigete radade leidmine lumes oli lihtsalt võimatu. Kuigi erinevate võõrastemajade vanamoodsad hooned nägid tõepoolest väga ilusad välja. Ginzan onsen oli muide ka "Vaimudest viidud" anime tegevuspaiga inspiratsiooniks. Kahjuks oli lahti ainult üks suveniiripood ja mitte ühtegi restorani ning mõned võõrastemajad ilmselt ainult oma külastajatele. Sellegipoolest rühkisime kogu linnakese läbi, lootes tagasiteel mõnda avatud onsenit leida. Üks avalik onsen oli kinni, teise juures ei suutnud me leida ühtki teenindajat....kuid õnneks oli üks, täitsa linnakese alguses asuv Shirogane-yu lahti. Tegelikult leidsime selle päris kogemata...otsisime hoolega, mõtlesime juba tagasi pöörata, kui üks lund kühveldav väike tädike meile viipas ja ütles, et siin on onsen. Vaatasime silti uksel ja tõepoolest oli tegemist meie soovitud kohaga. Ja see oli lahti! *taevased helid*
Leppisime kokku, et tuleme tunni pärast välja ja kontrollime, kas meil on veel aega vaja. Meeste osa oli teisel korrusel, naiste oma esimesel. Eesruumis riideid eemaldades hakkas päris jahe, aga kuna kedagi teist parajasti kümblemas polnud, sain kogu koha endale =D Ruum polnud väga suur, mustad siledast kivist seinad kõrgusid kuni teise korruseni, kus oli puuvõrestiku taga välisilmale avatud aknakoht. Kõik oli ühtlaselt auru täis, seega kahjuks onseni sees pilte teha ei saanud. Pool ruumi võttis enda alla bassein, kuhu voolas seina seest kuuma vett, ühes nurgas oli mullitav koht, mis kogu vee lainetama pani ning vett voolas ühtlaselt kogu aeg ka üle ääre. Onsenitädi ütles enne, et veetemperatuuri saab reguleerida eraldi külmakraaniga, alguses ei arvanud ma, et seda vaja läheb, aga esimesel hetkel vett puudutades....uhh, see oli valus. Ilmselt oli asi ka selles, et olime pikalt külmas viibinud, riided olid märjaks saanud ja keha maha jahtunud. Arvasin, et ei suudagi kunagi vette minna, see oli nii põletav, kõõlusin esmalt pikalt lihtsalt basseini ääre peal ja kallasin väikse kausiga endale vett peale. Lõpuks leidsin selle külmakraani ja nuputasin välja, kuidas seda pikalt jooksma saada, siis alles sain jalad vette ja pikkamööda ka ülejäänud keha. Aga kõik sealt edasi oli puhas õndsus. Lesisin ja sulistasin üksi basseinis ringi, nautisin kuuma vett ja lülitasin lõpuks isegi külmakraani välja.
Umbes tunnikese pärast ronisin vastumeelselt veest välja, pesin end ja läksin fuajeesse poisse ootama, aga selgus, et nad olid nii hästi jutu peale saanud, et tahtsid veel kolmveerand tundi liguneda. Kuna olin juba välja tulnud, mõtlesin lihtsalt linna peale uitama minna, kuid külma tõttu seda väga kaua teha ei saanud. Eks ma siis istusin koos seebikaid vaatava onsenitädiga fuajees ja ootasin ülejäänud 20 minutit, lugesin ajakirju ja kõlgutasin jalgu. Ühes ajakirjas oli ka antud onsenist juttu ning minu meelehärmiks selgus, et teisel korrusel oli palju ilusam ruum, puuvõrega aknast sai väga kena vaate välja. Küsisin tädi käest veetemperatuuri kohta ja ta ütles, et basseinivesi oli 45,5 kraadi ja seinast (ehk otse maa seest allikast) voolav vesi umbes 65-68 kraadi. Jeebus.
Kuigi oleks olnud ilus näha pimeduse saabudes tuledes linnakest, läksime ilmastikuoludele mõeldes varasema bussiga koju. Ootasime lummetuisanud bussiputkas umbes kümme minutit, mängisime lumme mattunud telefoniga ja lõime sooja tegemiseks impro-räpitantse. Ühel hetkel teatas Ed võidukalt "I'm going on an adventure!", hüppas putka tagumisest otsast lumme ja hakkas eemale sörkima, aga just siis tuli ka buss, nii et me ei saanudki teada, kuhu see seiklus viinud oleks. Õnneks jäi buss ainult 8 minutit hiljaks ning meil oli sama ekstreemselt kogenud juht, kes külma närviga nüüd juba hämarduvas lumemaailmas navigeerida suutis. Bussis oli taevalikult hea ja soe, poisid võtsid oma saapad jalast ja üritasid natuke oma sokke kuivatada. Poole teest võitlesime unega.
Oishida jaamas ostsime kodupiletid ja asusime seejärel kummardama kõikvõimsat joogiautomaati, kust sai kuuma teed ja sidruni-yuzu-jooki, mis tol hetkel maitses nagu jumalate nektar. Seisime veel veidi maaliliselt lumise perrooni ääres (täpselt nagu "5 cm per Second" animes) ja vajusime siis väsinult tühjadele istmetele. Yamagatasse oli 13 peatust, suurema osa teest oli rong üsna tühi, kuid kuskilt tuli suur kari keskkooliõpilasi (ilmselt lõppesid tunnid hilja). Lõpetasime oma seikluse peamise osa kella kolmveerand seitsme paiku tänuväärselt vähese lumega Yamagatas. Viisin poisid pärast veel Tiroli restorani lõunat/õhtust sööma, et edukat naasmist tähistada ning koju jõudsin alles üheksa paiku.
Periood 9-11 jaanuar möödus peamiselt vahetusõpilaste kontserdi tähe all. Reede õhtul toimus kontserdipaigas Shimin kaikanis (mille otsetõlkeks oleks umbes 'linnahall' ning mis asus mu vana ühika juurest üle tee) peaproov, kus peamiselt otsiti õigeid lava-asendeid ja pandi toole paika. Sasha ööbis öö vastu kontserdipäeva taas meie vabas toas, sest ta ei tahtnud hommikul Sendaist Yamagatasse kiirustama hakata. Sellet polnud väga midagi, olin nagunii toa juba nelja aasta taguse vahetusaasta parima sõbranna, Hollandist pärit Mieke ja tema sõbranna saabumiseks magamismaterjaliga varustanud.
Laupäeval oli ilm päikseline ja väljas sulas, mu tuju varieerus rõõmuga sõprade jällenägemise üle, mis pani peaaegu edasi kekslema ning närvilisusega, mis mu sisemuses rahutult sumises. Jõudsime veidi enne üheksat saali ja nagu arvata, polnud just väga palju rahvast kohal. Küll aga oli kohal Jacek oma reisikohvriga, hüppasin esimesel võimalusel talle kaela.
Edasi hakkas inimesi kogunema ja vaikselt alustasime prooviga. Istusin Sasha ja Jaceki kõrval ja kuulasin etteasteid, samal ajal suurtes kogustes vett juues. Vahepeal käisime Ellenaga allkorrusel lahti laulmas. Algusest peale vist ei saanudki korralikult kontserti läbi teha, sest näiteks Maoori tantsjad tulid alles viimasel hetkel ja manzai-tüdruk Mai oli ka kogu aeg kuskile kadunud. Ootamatult lükkas Ed mind enda asemel tanki Maoori-tüüpide tõlgina, pidin pärast nende etteastet tõlkima inglise keelest jaapani keelde nende seletusi tantsude tähenduste kohta. Õnneks polnud need ei väga pikad ega keerulised.
Meile anti allkorrusel kaks riietusruumi, üks üldine (poistele) ja teine väiksem (tüdrukutele), lisaks jagas Yu-sensei välja ka lõunasöögipakid, mis koosnesid kahest onigirist ja kahest pakist saiakestest. Vett ja teed saime eraldi võtta. Proov kestis kokku kuni peaaegu kolmveerand kaheni ja tegelikult saime Fukasawaga koos läbi teha ainult "Näki laulu", enne "Arriettyt" aeti meid juba ära, öeldes, et aega pole. Sellegipoolest tegid õhtujuhid küsimustevooru ka kiirelt läbi, see korea tüüp küsis Fukasawalt, kas ta kellegi erilise peale ka mõtleb, kui klaverit mängib, too vastas, et jah ikka, vahel pere ja sõprade peale.
Bambustantsu-grupil läks hommikuses proovis natuke paremini kui eelmisel päeval, kuid endiselt oli miili kaugusele näha, et nad polnud just väga palju harjutanud. Kuigi nankin-tamasudare grupp oli ka esmakordselt kokku saanud, olid nende eraldi liikmed vähemalt enne oma osad selgeks teinud. Kokku oli seal lõpuks kuus liiget: Carl, Ed, Sasha, Jacek ja kaks väiksemat jaapani poissi.
Kell kaks tehti uksed külastajatele lahti ja see tähendas, et meie pidime silma alt kaduma. Läksin riietuma ja soengut-meiki sättima....mis kulges kõik üpris edukalt kuni selleni, kui pidin hakkama oma juukseid lokitangidega töötlema. Olin valinud kaks salku mõlemal pool nägu, kuid suure peegli puudumisel oli äärmiselt raske neid ühesuguseks saada. Lõpuks see enam-vähem siiski õnnestus ja kuna mu juustel on harjumus väga kiiresti uuesti sirgeks minna, kasutasin ära ka pool pudelit juukselakki, et kaunid lokikesed ikka terve kontserdi aja püsiks.
Üllatuslikult tuli isegi päris palju inimesi kohale, saalist oli täidetud umbes 80-90%. Kontsert algas maoori tantsudega, mida esitasid üks valge mees (grupi juht), üks suur maoori mees ja üks väiksem maoori naine. Nad olid spetsiaalselt Tokyost kohale sõitnud, et ette kanda kolm tantsu. Esimene neist oli taustamuusikata tervitamistants, teine taustamuusikaga tants, kus väljendati emotsioone peamiselt käte ja silmadega ning kolmas oli haka-tants, mis sarnanes pigem mingile loitsule. Vanasti kasutati hakat enne lahingusse minemist sõdalastele õige meeleolu ja vapruse tekitamiseks, nüüd aga tantsitakse seda näiteks enne rugby-mänge, ürituste lõputseremooniaid ja isegi sünnipäevi. Mäletan "Sõrmuste isanda" filmidega seotud videotest, et ka seal tehti filmivõtete alguses ja lõpus haka-tantsu. Maoori rahvariided koosnevad peamiselt traditsiooniliste mustritega roogu meenutavast materjalist seelikutest, teiseks oluliseks elemendiks on mustad näomaalingud. Tantsu juurde käisid ka hirmuäratavad ja ägedad näoilmed.
Pärast tantse toimus väike intervjuu, tegin oma tõlke ära ja siis saime minna saali ülejäänud etteasteid vaatama. Juhuslikult sattusin seisma täpselt selle rea kõrvale, kus istus Mieke. Kui poleks olnud kontserdiaeg, oleks talle otse sealsamas kaela hüpanud.
Teiseks etteasteks tegi üks pisike hiina tüdruk võitluskunstide demonstratsiooni, sooritas lööke ja hüppeid. Tegelikult oli tal mingi kaigas ka, aga selle kasutamisest loobuti proovis, kui ta kogemata kaikaga lavaseina augu lõi. Edasi tulid Indoneesiast pärit Mai ja üks jaapani noormees (Oishidast pärit, muide), kes esitasid manzai-numbri ehk jaapani püstijalakomöödia. Traditsiooniliselt on üks paariline selline...absurdsem ja naljakam, teine paariline hurjutab teda vahel selle eest. Suur osa huumorist antakse edasi sõnamängude abil, meie kontserdil esitatud sketši põhiosa rääkis Yamagata kõnepruugi iseärasustest, näiteks sõnalõppudest -nda ja -be, mille Mai sujuvalt inglise keele hääldusega NDA-ks ja B-ks muutis.
Neljandana astus üles Taiwani-grupp, kes esitas ühe kohaliku poploo nii hiina kui jaapani keeles. Pillidest kasutati klaverit, kitarri ja marakataolisi asju. Viiendana tulid ilusates kollase-rohelisekirjutes rahvariietes venelannad Barbara ja Saldaana, kes mängisid traditsioonilisi parmupillilaadseid instrumente. Kohati meenutas muusikapala natuke miskipärast dubstepi. Esimese kontserdipoole eelviimasteks esinejateks olid Ellena ja Erick, kõigepealt laulis Ellena ühe jaapani loo "Aitsumugi" koos klaveriga (minu klaverisaatja aitas lehti keerata) ning hiljem tegid E&E kaks lugu kitarri saatel ("With a Little Help From My Friends" ja "Stir it Up"). Selleks ajaks olin ise juba suhteliselt närviline, läksin saalist välja ja istusin fuajees, jõin vett ja üritasin end maha rahustada. Vahepeal ilmus saalist ka Nori, kes üritas mind julgustada ja toetada ning teatas, et põhiline on see, et oleks lõbus. Viimasena esinesid Mongooliast pärit vahetusõpilased, kõigepealt ühe tšellotaolise traditsioonilise instrumendiga, siis lisandus sinna flöödimäng ja lõpuks ka laul.
Vaheajal tegin veel viimaseid hääleharjutusi ja suundusin siis lava taha. Tee peal nägin Semit ja Aleksit, kes mõlemad kiitsid mu nunnut välimust ja soovisid etteasteks edu. Esimesena läks teises kontserdipooles lavale Vietmani bambusetantsu-grupp, kes kõik olid (mööndustega) rahvuslikes riietes ja (mööndustega) kirevavärvilised. Viimases proovis oli Ieva nõuandel tantsu natuke lühendatud, keskel olevat liiga palju sama asja kordamist olnud. Samal ajal kui teised laval etlesid, tantsisin mina muusika saatel lava taga ringi, proovides endale ja Fukasawa-sanle rahu ja julgust sisendada XD
Ja siis oligi oodatud hetk käes. Rahvas aplodeeris, kuulsin selgelt ka Alexi, Semi ja Mieke hüüdeid, kui värisevate jalgadega lavale kõndisin. Ootasin, kuni mikrofon ja klaver õigesse asendisse seati, naeratasin siis Fukasawa-sanile ja alustasime "Näki lauluga". Olime kokku leppinud, et esimene ja kolmas tekstilõik on jaapani ning teine ja neljas eesti keeles, nõnda sai päris hea tasakaalu sõnumi edastamise ja eesti keele kõla tutvustamise vahel. Oleksin tahtnud ehk rohkem plastilisemaid liigutusi teha, näidelda koos sõnadega, aga mu käed olid kohati kui paigale naelutatud. Kui lugu lõppes, kummardasin ja seejärel läks "Arrietty laul" Studio Ghibli animest "Karigurashi no Arrietty" ("Laenaja Arrietty"). Kuigi originaalsaates mängib pearolli harf, sai klaveriga ka kenasti hakkama. Selles loos olid viimased kaks refrääni suhteliselt kõrged ja nende pärast pabistasin ka kõige rohkem. Suutsin need enam-vähem ära laulda, vähemalt tuli täna ka mingit häält nendel nootidel välja. Kui kummardasin, siis märkis teadustaja-noormees, et "Armu või ära", hehee.
Kokkuvõttes hindaks esinemist....umbes 70%-le. Ülemine register oleks võinud kõlavam olla ja mul endal oleks julgust natuke juurde vaja, aga üldjoontes läks pigem korda. Vähemalt Fukasawa-san nägi väga lahe välja klaveri taga. Pärast etteastet oli ka väike küsimustevoor, kus minu käest lauluvaliku ja minu teistkordse õpilasvahetuse kohta päriti. Korea noormees küsis Fukasawalt ka, kui kaua ta juba jaapanis olnud on ja too vastas, et "No sünnist saati 23 aastat..." Järgmiseks taheti teada, kas Fukasawa klaverit mängides ka kellegi erilise peale mõtleb, ta ütles, et jah, tavaliselt pere või sõprade peale, aga seekord oli mõtetes lava keskel seisev Mirjam-san. Awww. Proovis oli ta aga natuke teistmoodi vastanud, seega läks teadustaja selle najal edasi, küsides "Ja kas see inimene ka saalis on?" Jälle väike naerukoht.
Lava taga oli lõpuks ometi pingelangus, nüüd saime lõpuks minna mõlemad rahulikult kontserti nautima. Kohe pärast meid tulid Tai tantse esitavad tüdrukud, seejärel üks Boliivia tüüp, kes lavale suure riigilipu kaasa võttis ja flöödil muuhulgas ka "El Condor Pasa"-t mängis. Eelviimasteks esinejateks oli üks vanem abielupaar, kes mingeid Hawaii tantse esitasid ning Yu-sensei saatis kogu bambustantsugrupi ka nende etteaste keske lavale, et nood saaksid kõik koos uue tantsu selgeks õppida. Tegelikult ütles Yu-sensei pärast saladuskatte all, et keegi tegelikult väga ei tahtnud neid tantse sinna, olevat liiga igav, aga kuna need tüübid olid aidanud kontserdi korraldusega ja natuke pileteid ka ostnud, siis poleks olnud väga ilus neile lavaleminekut keelata.
Ja viimaseks numbriks oli traditsiooniliselt nankin-tamasudare. Seekord mängis Eric neile taustaks trummi ka, siis vähemalt polnud nii kaootiline rütm kui alati. Muidugi juhtus väiksemaid viivitusi etteaste keskel, kui kellegi bambusmatt õigeaegselt algsele kujule ei vormunud, siis sai Jacek jälle rütmis öelda "Ega väga hästi ta nüüd tagasi ei lähe..."
Pärast kõigi etteastete lõppu pidas Yu-sensei veel kõnet, mille ajal kõik esinejad pidid uste juurde rivvi võtma, et kõiki külastajaid entusiastlikult tänada kuulama-vaatama tulemise eest. See on üks huvitav kohalik komme, mida ma pole mujal riikides täheldanud eriti. Kui kogu publik oli koju läinud, tegime laval veel ühispilti ja järgnes väike järelpidu. Väga palju ma seal süüa ei saanud, kuna käisin samal ajal meile broneeringut tegemas ühte izakayasse, aga pärast oli laual veel järgi lõunapakkide riisipalle, sain sealt ühe konbu-maitselise ja olin sellega rahul. Arvasin alguses, et lähme ainult 2010. aasta vahetusõpilastega välja, kuid siis teatas Jacek, et mingid inimesed tahavad veel tulla...eks panin siis laua kümnele inimesele kinni natuke pettunult. Õnneks otsustasid teised kuskile mujale minna ja lõpuks jäi alles meie algselt plaanitud kamp. Olime vist viimased, kes saalist välja läksid, pärast istusime veel fuajees ja lobisesime Zachi, Mieket ja Annet oodates.
Ahjaa, sain Hisako väikselt pojalt ilusa roosa lillekimbu, see oli väga armas.
Viisin oma sõbrad aqua vitae nimelisse izakayasse. Tegelikult oleksin tahtnud minna Jaian Shokudo'sse, kuid seal polnud kuuele inimesele kohti, seega pidime rahulduma nende filiaaliga. Õhtu läks väga mõnusalt, muljetasime vanadest aegadest, rääkisime oma praegustest tegemistest ja tulevikuplaanidest ning muidugi ei puudunud ka eluterve kogus klatši. Jacek hiilgas endale omaselt suure taktitundetusega, ta oli miskipärast veendunud, et Mieke ja Anne on paar ja ei teinud kuulmagi seletusi, et nad lihtsalt elavad koos. Mingil hetkel võeti üksipulgi läbi kõigi eraelu, Zach peaaegu kahjurõõmsalt veeretas jutujärje mulle (kui olin talt midagi isiklikku küsinud) lausega "Aga kas sa tead, kelle kord Nüüd on?" XD Tundub, et Miekel läheb oma tööga Tokyos hästi ja Jacek peab hakkama varsti abiellumise peale mõtlema, kuna ta jaapanlannast tüdruksõber ilmselt asja niisama rahule ei jäta.
Kuna tüdrukutel oli vaja hommikul varase Tokyo-bussi peale jõuda, suundusime pärast izakaya-külastust nendega koju, poisid aga läksid edasi karaokesse, kus kohtuti teise kambaga (Eric, Ellena, Carl, Ed, Barbara jne). Saatsime nad Maneki-neko ette, mina talutasin Jacekit käevangus kõige ees, kuna ta ise väga kindlalt enam seista ei suutnud ja meil oli mõlemal külm.
Koju jõudes avastasin, et olin oma väikse armsa lillekimbu aqua vitae'sse jätnud, kuid tol õhtul sellele järgi minna enam ei jaksanud. Juhtisin Mieke ja Anne Youko endisesse tuppa, kus neile väike ase tehtud, samal ajal kui ülejäänud majakaaslased köögis uusaastapidu pidasid. Andsin tüdrukutele võimaluse köögis meiega liituda, Mieke seda natukeseks tegigi, kuid üldiselt käisid nad ruttu duši all ja läksid magama. Mina sulandusin peoliste sekka, sõin Alexi jumalikke majoneesi-taigna-nasu'sid ja tundsin end hästi.
Selle õhtu jooksul sain muuhulgas teada, mis mulje erinevatele inimestele jätnud olen. Deguchi ütles esiteks, et ma olen Barbara-nimelise tegelase moodi ühest arvutimängust "Dragon Quest" ning teiseks, et ma olen selline....kena ja headsüdamlik "machimusume". Otsetõlge oleks linnatüdruk, ma ei teagi, kas see tähendab neil sama asja mis eesti keeles.
Huumorihetk: Enne magamaminekut pidi Hitomi koguma kõigilt mingi söögiraha. Vaatasime, et mõned on juba köögist läinud, meil oli vaja Fujisawale veel mingi summa tagasi anda, aga siis märkis keegi, et "Ei, Ryo-kun peseb veel kolm tundi hambaid umbes nagunii...". Mis on tegelikult tõsi, tal läheb hammastepesuga väga kaua aega, vahel kõnnib mööda maja ringi selleks pikalt.
Hommikul kuulsin, et Semi, Hitomi ja võib-olla veel mõned olid kuni kella kuueni all rääkinud. Loodan, et Mieke ja Anne normaalselt magada said selle kõrval...minu ärkamise ajaks olid nad juba bussi peale läinud ja voodiriided ilusti kokku pannud.
Üldiselt oli vaikne päev, kella poole neljani käisin pidžaamas ringi, kuni poisid tahtsid, et nendega sööma läheksin. Jacek ja Sasha olid jaamahoones kokku saanud ja Zach pidi ka tulema. Läksime lõpuks ühte Nepaali söögikohta Kajo keskuse esimese korruse kõrval ning kuni oma toitu ootasime, tehti mulle lühikokkuvõte nende eilsetest seiklustest. Karaoke oli päris metsikuks kätte läinud, eriti Jaceki jaoks. Lisaks tavapärasele tantsimisele, kätelseisule ja riiete äravõtmisele oli ta ka tüdrukuid kiusanud, kellegi kätt lakkunud vms...lõpuks, kui ta ühe maraka ära lõhkus seda telerialuse vastu lüües, surus Zach talle riided selga ja viis ta hotelli tagasi. Taksoraha võttis juba tukkuva Jaceki rahakotist, tüüp ärkas natuke ainult hotelliretseptsioonis, kus tal imekombel oma toa number meelde tuli. Muidugi ei saanud Zach toast rahulikult minema, vaid pidi veenma Jacekit oma aluspükse jalas hoidma.... Vaene Sasha, kes muidu oleks pidanud Jacekiga samas toas ööbima, jäi sel õhtul pika ninaga ja magas selle asemel meie endise ühika esimesel korrusel, kus oli elektrisoojendaja. Kuna see tuba asus fuajee kõrval, oli ta teistele välisõpilasele vaatamisväärsuseks, vähemalt sai Carlilt ühe teki laenata. Kõik möödujad olid nagu "Kes see veel on? Aaa...see on üks neist nankin tamasudare tüüpidest." XD
Otsustasin, et misiganes Jacek tol õhtul tegi, vabandan järgmisel korral kui ma Ellenat, Barbarat ja Saldaanat näen nende ees igaks juhuks. Mul on temaga seoses alati see imelik ema-moment, kus tunnen, et pean mingeid tema jamasid siluma.
Teised sõid karrit ja naan-leiba, mina võtsin hetke ajel lasanje, mis hilisemal uurimisel sisaldas pmst ainult hakkliha ja juustu. Sellegipoolest oli meil väga tore, meenutasime veel vanu aegu, lubasime uuesti kokku saada ja veendusime, et meie vahetusaasta oli ikka kõige ägedam (Jacek avaldas saladuskatte all, et Yu-sensei ise oli sama öelnud). Pärast saatsime Jaceki rongile, Sasha bussi peale ja suundusime ise Zachiga kesklinna tagasi. Tema läks kuskile kohtumisele, mina aga helistasin eilsesse izakayasse ja küsisin, kas mu lillekimp on ikka veel seal. Jaapanile omasel kombel olid nad selle alles hoidnud ja ma sain kenasti sellele järgi minna.
Hiljem sain teada, et Yu-sensei oli spetsiaalselt Fukasawa-sani mulle klaverisaatjaks välja valinud, sest arvas, et me oleksime koos kena paar. Ja mitte ainult laval, vaid ka päriselus....no tõesti, ta on selle kosjasobitamise siin ikka korralikult kätte võtnud.
Viimasel ajal olen kirjutanud siinsete ülikooliloengute jaoks palju presentatsioone ja käsilehti, kuna vaikselt hakkab ka siin semestri lõpp lähemale hiilima. Yu-sensei kultuuriessee kimonotest pidime juba 14ndal jaanuaril ära andma, järgmisel nädalal on mul kaks presentatsiooni Glinda loengutes - kultuuriloengus ülevaade Eesti tähtpäevadest (jaanipäev, vastlad ning mardi&kadripäev) ning filmiloengus ettekanne kuulsast ninjast Hattori Hanzost. Ülejärgmisel nädalal on Global Cafe jaoks tunniajane presentatsioon Eestist ning millalgi peab Irwin-sensei lingvistikaloengu essee ka valmis saama.
Rääkides lingvistikaloengust, teisipäeval saadud uus info sisaldas teadmist, et Irwin-sensei naine on jaapanlanna ning neil on 15-aastane poeg, kes on peaaegu kakskeelne. Sensei sõnul pole ta grammatika ja kirjutamine väga hea, küll aga vaatab ta netist ingliskeelseid videosid ja oskab inglise keeles vanduda. Vanduda oskamine olevat üks väga oluline asi keele omandamisel.
Kahes viimases lauamänguringis (kuhu olen jõudnud natuke hiljem, sest olen käinud Global Cafe presentatsioone vaatamas-kuulamas) olen tutvunud kahe uue mänguga - Oregon ja Sanssouci. Esimeses neist pidi maju ja kaevandusi ehitama ning kaardile oma asustajaid panema, lähedalasuvate asustuste ja kaevandatud kraami eest sai punkte. Sanssouci's (selle prantsuse aadlilossi järgi) pidi rajama teed läbi aia ning oma aadlikud sealt läbi viima, edasimineku eest sai punkte. Samal ajal pidid jälgima ka teiste mängijate laudu, sest siis sai arvestada, mis ruute neil järgmisena vaja on ja need nina alt ära võtta...nagu Kimura-san minuga mitu korda tegi.
Muide, kohtasin siinsel poeriiulil sellist veidrat toodet nagu apelsinimaitseline Coca-cola. See jook tundus olevat sügavas identiteedikriisis ning näis, et ta ei suuda otsustada, kumma maitsega ta rohkem olema peaks.
...ja ongi vist selleks korraks kõik. Natuke veider on mõelda, et juba umbes pooleteist kuu pärast olen Eestis tagasi, aeg ikka läheb nii kiiresti. Pean nüüd kõik asjad, mida Jaapanis teha tahan, ruttu ära tegema. Näiteks homme sõidame koos Kudo, Deguchi ja Semiga rebastekülla! Jee =D
Olge tublid, igatsen teid *kallikalli*
Ahjaa! Kontserdi video on youtube's ka üleval kahes osas: Esimene osa ja Teine osa Mind näeb pärast esimese poole esimest etteastet ja teise poole teise etteastena.
7. jaanuaril otsustasime Carli ja Ediga minna ühte lähedalasuvasse kuulsasse onseni-linna nimega Ginzan Onsen. Sain poistega hommikul rongijaamas kokku ning jõudsime ilusti Oishida jaama suunduvale 10:18 rongile. Natuke saime imetleda väljas laiuvat lumist maastikku, siis muutus lumesadu liiga tihedaks.
Oishida jaam oli pisike, ainult kahe platvormiga ning väljumisel polnud korralikku piletiväravat, vaid lihtsalt uks leti kõrval. Väljas möllas korralik lumesadu. Otsisime bussipeatuse üles ja avastasime, et järgmise bussini on umbes tund aega. Ed tahtis ringi vaadata ja Carl hommikust süüa, seega läksime natukeseks ümbruskonda kõndima. Kahjuks polnud praktiliselt ükski koht lahti, tõenäoliselt suure lumesaju tõttu. Mõne maja ees oli kuumaveevoolik, mille abil sissesõiduteel natuke lund sulatati. Lõpuks leidsime ühe väikse poekese, kust saime sooja jooki ja natuke snäkke, õnneks oli jaamahoones ka üks sobanuudlite söögikoht. Mul polnud kõht nii tühi, aga poisid vohmisid ühe sobaportsjoni sisse äärmise innuga. Enne pakuti meile veel natuke teed ja krõbedaid snäki-küpsiseid. Teenindaja vist arvas, et kuna ma istusin Carliga kõrvuti ja ise midagi ei tellinud, siis peame me olema paar ja pani Carli kandikule lisapulgad ja kausikese ka minu jaoks. Eks ma siis kasutasin seda ära ja röövisin talt natuke nuudleid.
Kell 12:35 istusime kohaliku liinibussi peale ning hakkasime veerema läbi lumise linna. Alguses oli ümbrus enam-vähem nähtav, keskuses isegi liikus autosid ja inimesi, aga mida rohkem linnast välja, seda valgemaks läks ilm. Bussijuht tegi isegi ühes bensiinijaamas peatuse, et tankida, ma polnud kunagi varem näinud, et seda koos bussitäie sõitjatega tehakse. Veidi pärast bensiinijaama muutus nähtavus nullilähedaseks, akendest paistis ainult valge. Me ei saanud aru, kuidas bussijuht teab, kus tee on või kas me üldse oleme enam tee peal. Vahepeal sähvisid vastutulevate sõidukite tuled esiaknast, see andis natuke lootust.
Umbes veerand kaks jõudsime Ginzan Onsenisse kohale. Bussipeatus oli peaaegu täielikult kinnituisanud, putkast ilmusid kaks poolkülmunud heledapäist turisti, kes meile edu ja vaate nautimist soovisid. Koukisime oma vihma/lumevarjud kotist välja ja hakkasime allamäge minema. Tuiskas nii, et see oli juba peaaegu naljakas. Tee peal nägime pooleldi lumme uppunud joogiautomaati - kindlat märki tsivilisatsioonist. Paari minuti pärast jõudsime linnakesse kohale, tegemist oli majadereaga mõlemal pool üht väikest jõge, mille kaldaid ühendasid arvukad sillad. Vaatepilt oleks olnud täielik talvevõlumaa, kui tuisk poleks nii tugev olnud ja lund meetrite kaupa. Õnneks leidsime ühe sillakese juurest väikse putka, kuhu lume eest varjuda, putka sees leidsime ühest sahtlist ka linna kaardi. Loodusradade, koskede ja kaevanduse külastamine jäi ilmastikuolude tõttu seekord ära, kuna õigete radade leidmine lumes oli lihtsalt võimatu. Kuigi erinevate võõrastemajade vanamoodsad hooned nägid tõepoolest väga ilusad välja. Ginzan onsen oli muide ka "Vaimudest viidud" anime tegevuspaiga inspiratsiooniks. Kahjuks oli lahti ainult üks suveniiripood ja mitte ühtegi restorani ning mõned võõrastemajad ilmselt ainult oma külastajatele. Sellegipoolest rühkisime kogu linnakese läbi, lootes tagasiteel mõnda avatud onsenit leida. Üks avalik onsen oli kinni, teise juures ei suutnud me leida ühtki teenindajat....kuid õnneks oli üks, täitsa linnakese alguses asuv Shirogane-yu lahti. Tegelikult leidsime selle päris kogemata...otsisime hoolega, mõtlesime juba tagasi pöörata, kui üks lund kühveldav väike tädike meile viipas ja ütles, et siin on onsen. Vaatasime silti uksel ja tõepoolest oli tegemist meie soovitud kohaga. Ja see oli lahti! *taevased helid*
Leppisime kokku, et tuleme tunni pärast välja ja kontrollime, kas meil on veel aega vaja. Meeste osa oli teisel korrusel, naiste oma esimesel. Eesruumis riideid eemaldades hakkas päris jahe, aga kuna kedagi teist parajasti kümblemas polnud, sain kogu koha endale =D Ruum polnud väga suur, mustad siledast kivist seinad kõrgusid kuni teise korruseni, kus oli puuvõrestiku taga välisilmale avatud aknakoht. Kõik oli ühtlaselt auru täis, seega kahjuks onseni sees pilte teha ei saanud. Pool ruumi võttis enda alla bassein, kuhu voolas seina seest kuuma vett, ühes nurgas oli mullitav koht, mis kogu vee lainetama pani ning vett voolas ühtlaselt kogu aeg ka üle ääre. Onsenitädi ütles enne, et veetemperatuuri saab reguleerida eraldi külmakraaniga, alguses ei arvanud ma, et seda vaja läheb, aga esimesel hetkel vett puudutades....uhh, see oli valus. Ilmselt oli asi ka selles, et olime pikalt külmas viibinud, riided olid märjaks saanud ja keha maha jahtunud. Arvasin, et ei suudagi kunagi vette minna, see oli nii põletav, kõõlusin esmalt pikalt lihtsalt basseini ääre peal ja kallasin väikse kausiga endale vett peale. Lõpuks leidsin selle külmakraani ja nuputasin välja, kuidas seda pikalt jooksma saada, siis alles sain jalad vette ja pikkamööda ka ülejäänud keha. Aga kõik sealt edasi oli puhas õndsus. Lesisin ja sulistasin üksi basseinis ringi, nautisin kuuma vett ja lülitasin lõpuks isegi külmakraani välja.
Umbes tunnikese pärast ronisin vastumeelselt veest välja, pesin end ja läksin fuajeesse poisse ootama, aga selgus, et nad olid nii hästi jutu peale saanud, et tahtsid veel kolmveerand tundi liguneda. Kuna olin juba välja tulnud, mõtlesin lihtsalt linna peale uitama minna, kuid külma tõttu seda väga kaua teha ei saanud. Eks ma siis istusin koos seebikaid vaatava onsenitädiga fuajees ja ootasin ülejäänud 20 minutit, lugesin ajakirju ja kõlgutasin jalgu. Ühes ajakirjas oli ka antud onsenist juttu ning minu meelehärmiks selgus, et teisel korrusel oli palju ilusam ruum, puuvõrega aknast sai väga kena vaate välja. Küsisin tädi käest veetemperatuuri kohta ja ta ütles, et basseinivesi oli 45,5 kraadi ja seinast (ehk otse maa seest allikast) voolav vesi umbes 65-68 kraadi. Jeebus.
Kuigi oleks olnud ilus näha pimeduse saabudes tuledes linnakest, läksime ilmastikuoludele mõeldes varasema bussiga koju. Ootasime lummetuisanud bussiputkas umbes kümme minutit, mängisime lumme mattunud telefoniga ja lõime sooja tegemiseks impro-räpitantse. Ühel hetkel teatas Ed võidukalt "I'm going on an adventure!", hüppas putka tagumisest otsast lumme ja hakkas eemale sörkima, aga just siis tuli ka buss, nii et me ei saanudki teada, kuhu see seiklus viinud oleks. Õnneks jäi buss ainult 8 minutit hiljaks ning meil oli sama ekstreemselt kogenud juht, kes külma närviga nüüd juba hämarduvas lumemaailmas navigeerida suutis. Bussis oli taevalikult hea ja soe, poisid võtsid oma saapad jalast ja üritasid natuke oma sokke kuivatada. Poole teest võitlesime unega.
Oishida jaamas ostsime kodupiletid ja asusime seejärel kummardama kõikvõimsat joogiautomaati, kust sai kuuma teed ja sidruni-yuzu-jooki, mis tol hetkel maitses nagu jumalate nektar. Seisime veel veidi maaliliselt lumise perrooni ääres (täpselt nagu "5 cm per Second" animes) ja vajusime siis väsinult tühjadele istmetele. Yamagatasse oli 13 peatust, suurema osa teest oli rong üsna tühi, kuid kuskilt tuli suur kari keskkooliõpilasi (ilmselt lõppesid tunnid hilja). Lõpetasime oma seikluse peamise osa kella kolmveerand seitsme paiku tänuväärselt vähese lumega Yamagatas. Viisin poisid pärast veel Tiroli restorani lõunat/õhtust sööma, et edukat naasmist tähistada ning koju jõudsin alles üheksa paiku.
Periood 9-11 jaanuar möödus peamiselt vahetusõpilaste kontserdi tähe all. Reede õhtul toimus kontserdipaigas Shimin kaikanis (mille otsetõlkeks oleks umbes 'linnahall' ning mis asus mu vana ühika juurest üle tee) peaproov, kus peamiselt otsiti õigeid lava-asendeid ja pandi toole paika. Sasha ööbis öö vastu kontserdipäeva taas meie vabas toas, sest ta ei tahtnud hommikul Sendaist Yamagatasse kiirustama hakata. Sellet polnud väga midagi, olin nagunii toa juba nelja aasta taguse vahetusaasta parima sõbranna, Hollandist pärit Mieke ja tema sõbranna saabumiseks magamismaterjaliga varustanud.
Laupäeval oli ilm päikseline ja väljas sulas, mu tuju varieerus rõõmuga sõprade jällenägemise üle, mis pani peaaegu edasi kekslema ning närvilisusega, mis mu sisemuses rahutult sumises. Jõudsime veidi enne üheksat saali ja nagu arvata, polnud just väga palju rahvast kohal. Küll aga oli kohal Jacek oma reisikohvriga, hüppasin esimesel võimalusel talle kaela.
Edasi hakkas inimesi kogunema ja vaikselt alustasime prooviga. Istusin Sasha ja Jaceki kõrval ja kuulasin etteasteid, samal ajal suurtes kogustes vett juues. Vahepeal käisime Ellenaga allkorrusel lahti laulmas. Algusest peale vist ei saanudki korralikult kontserti läbi teha, sest näiteks Maoori tantsjad tulid alles viimasel hetkel ja manzai-tüdruk Mai oli ka kogu aeg kuskile kadunud. Ootamatult lükkas Ed mind enda asemel tanki Maoori-tüüpide tõlgina, pidin pärast nende etteastet tõlkima inglise keelest jaapani keelde nende seletusi tantsude tähenduste kohta. Õnneks polnud need ei väga pikad ega keerulised.
Meile anti allkorrusel kaks riietusruumi, üks üldine (poistele) ja teine väiksem (tüdrukutele), lisaks jagas Yu-sensei välja ka lõunasöögipakid, mis koosnesid kahest onigirist ja kahest pakist saiakestest. Vett ja teed saime eraldi võtta. Proov kestis kokku kuni peaaegu kolmveerand kaheni ja tegelikult saime Fukasawaga koos läbi teha ainult "Näki laulu", enne "Arriettyt" aeti meid juba ära, öeldes, et aega pole. Sellegipoolest tegid õhtujuhid küsimustevooru ka kiirelt läbi, see korea tüüp küsis Fukasawalt, kas ta kellegi erilise peale ka mõtleb, kui klaverit mängib, too vastas, et jah ikka, vahel pere ja sõprade peale.
Bambustantsu-grupil läks hommikuses proovis natuke paremini kui eelmisel päeval, kuid endiselt oli miili kaugusele näha, et nad polnud just väga palju harjutanud. Kuigi nankin-tamasudare grupp oli ka esmakordselt kokku saanud, olid nende eraldi liikmed vähemalt enne oma osad selgeks teinud. Kokku oli seal lõpuks kuus liiget: Carl, Ed, Sasha, Jacek ja kaks väiksemat jaapani poissi.
Kell kaks tehti uksed külastajatele lahti ja see tähendas, et meie pidime silma alt kaduma. Läksin riietuma ja soengut-meiki sättima....mis kulges kõik üpris edukalt kuni selleni, kui pidin hakkama oma juukseid lokitangidega töötlema. Olin valinud kaks salku mõlemal pool nägu, kuid suure peegli puudumisel oli äärmiselt raske neid ühesuguseks saada. Lõpuks see enam-vähem siiski õnnestus ja kuna mu juustel on harjumus väga kiiresti uuesti sirgeks minna, kasutasin ära ka pool pudelit juukselakki, et kaunid lokikesed ikka terve kontserdi aja püsiks.
Üllatuslikult tuli isegi päris palju inimesi kohale, saalist oli täidetud umbes 80-90%. Kontsert algas maoori tantsudega, mida esitasid üks valge mees (grupi juht), üks suur maoori mees ja üks väiksem maoori naine. Nad olid spetsiaalselt Tokyost kohale sõitnud, et ette kanda kolm tantsu. Esimene neist oli taustamuusikata tervitamistants, teine taustamuusikaga tants, kus väljendati emotsioone peamiselt käte ja silmadega ning kolmas oli haka-tants, mis sarnanes pigem mingile loitsule. Vanasti kasutati hakat enne lahingusse minemist sõdalastele õige meeleolu ja vapruse tekitamiseks, nüüd aga tantsitakse seda näiteks enne rugby-mänge, ürituste lõputseremooniaid ja isegi sünnipäevi. Mäletan "Sõrmuste isanda" filmidega seotud videotest, et ka seal tehti filmivõtete alguses ja lõpus haka-tantsu. Maoori rahvariided koosnevad peamiselt traditsiooniliste mustritega roogu meenutavast materjalist seelikutest, teiseks oluliseks elemendiks on mustad näomaalingud. Tantsu juurde käisid ka hirmuäratavad ja ägedad näoilmed.
Pärast tantse toimus väike intervjuu, tegin oma tõlke ära ja siis saime minna saali ülejäänud etteasteid vaatama. Juhuslikult sattusin seisma täpselt selle rea kõrvale, kus istus Mieke. Kui poleks olnud kontserdiaeg, oleks talle otse sealsamas kaela hüpanud.
Teiseks etteasteks tegi üks pisike hiina tüdruk võitluskunstide demonstratsiooni, sooritas lööke ja hüppeid. Tegelikult oli tal mingi kaigas ka, aga selle kasutamisest loobuti proovis, kui ta kogemata kaikaga lavaseina augu lõi. Edasi tulid Indoneesiast pärit Mai ja üks jaapani noormees (Oishidast pärit, muide), kes esitasid manzai-numbri ehk jaapani püstijalakomöödia. Traditsiooniliselt on üks paariline selline...absurdsem ja naljakam, teine paariline hurjutab teda vahel selle eest. Suur osa huumorist antakse edasi sõnamängude abil, meie kontserdil esitatud sketši põhiosa rääkis Yamagata kõnepruugi iseärasustest, näiteks sõnalõppudest -nda ja -be, mille Mai sujuvalt inglise keele hääldusega NDA-ks ja B-ks muutis.
Neljandana astus üles Taiwani-grupp, kes esitas ühe kohaliku poploo nii hiina kui jaapani keeles. Pillidest kasutati klaverit, kitarri ja marakataolisi asju. Viiendana tulid ilusates kollase-rohelisekirjutes rahvariietes venelannad Barbara ja Saldaana, kes mängisid traditsioonilisi parmupillilaadseid instrumente. Kohati meenutas muusikapala natuke miskipärast dubstepi. Esimese kontserdipoole eelviimasteks esinejateks olid Ellena ja Erick, kõigepealt laulis Ellena ühe jaapani loo "Aitsumugi" koos klaveriga (minu klaverisaatja aitas lehti keerata) ning hiljem tegid E&E kaks lugu kitarri saatel ("With a Little Help From My Friends" ja "Stir it Up"). Selleks ajaks olin ise juba suhteliselt närviline, läksin saalist välja ja istusin fuajees, jõin vett ja üritasin end maha rahustada. Vahepeal ilmus saalist ka Nori, kes üritas mind julgustada ja toetada ning teatas, et põhiline on see, et oleks lõbus. Viimasena esinesid Mongooliast pärit vahetusõpilased, kõigepealt ühe tšellotaolise traditsioonilise instrumendiga, siis lisandus sinna flöödimäng ja lõpuks ka laul.
Vaheajal tegin veel viimaseid hääleharjutusi ja suundusin siis lava taha. Tee peal nägin Semit ja Aleksit, kes mõlemad kiitsid mu nunnut välimust ja soovisid etteasteks edu. Esimesena läks teises kontserdipooles lavale Vietmani bambusetantsu-grupp, kes kõik olid (mööndustega) rahvuslikes riietes ja (mööndustega) kirevavärvilised. Viimases proovis oli Ieva nõuandel tantsu natuke lühendatud, keskel olevat liiga palju sama asja kordamist olnud. Samal ajal kui teised laval etlesid, tantsisin mina muusika saatel lava taga ringi, proovides endale ja Fukasawa-sanle rahu ja julgust sisendada XD
Ja siis oligi oodatud hetk käes. Rahvas aplodeeris, kuulsin selgelt ka Alexi, Semi ja Mieke hüüdeid, kui värisevate jalgadega lavale kõndisin. Ootasin, kuni mikrofon ja klaver õigesse asendisse seati, naeratasin siis Fukasawa-sanile ja alustasime "Näki lauluga". Olime kokku leppinud, et esimene ja kolmas tekstilõik on jaapani ning teine ja neljas eesti keeles, nõnda sai päris hea tasakaalu sõnumi edastamise ja eesti keele kõla tutvustamise vahel. Oleksin tahtnud ehk rohkem plastilisemaid liigutusi teha, näidelda koos sõnadega, aga mu käed olid kohati kui paigale naelutatud. Kui lugu lõppes, kummardasin ja seejärel läks "Arrietty laul" Studio Ghibli animest "Karigurashi no Arrietty" ("Laenaja Arrietty"). Kuigi originaalsaates mängib pearolli harf, sai klaveriga ka kenasti hakkama. Selles loos olid viimased kaks refrääni suhteliselt kõrged ja nende pärast pabistasin ka kõige rohkem. Suutsin need enam-vähem ära laulda, vähemalt tuli täna ka mingit häält nendel nootidel välja. Kui kummardasin, siis märkis teadustaja-noormees, et "Armu või ära", hehee.
Kokkuvõttes hindaks esinemist....umbes 70%-le. Ülemine register oleks võinud kõlavam olla ja mul endal oleks julgust natuke juurde vaja, aga üldjoontes läks pigem korda. Vähemalt Fukasawa-san nägi väga lahe välja klaveri taga. Pärast etteastet oli ka väike küsimustevoor, kus minu käest lauluvaliku ja minu teistkordse õpilasvahetuse kohta päriti. Korea noormees küsis Fukasawalt ka, kui kaua ta juba jaapanis olnud on ja too vastas, et "No sünnist saati 23 aastat..." Järgmiseks taheti teada, kas Fukasawa klaverit mängides ka kellegi erilise peale mõtleb, ta ütles, et jah, tavaliselt pere või sõprade peale, aga seekord oli mõtetes lava keskel seisev Mirjam-san. Awww. Proovis oli ta aga natuke teistmoodi vastanud, seega läks teadustaja selle najal edasi, küsides "Ja kas see inimene ka saalis on?" Jälle väike naerukoht.
Lava taga oli lõpuks ometi pingelangus, nüüd saime lõpuks minna mõlemad rahulikult kontserti nautima. Kohe pärast meid tulid Tai tantse esitavad tüdrukud, seejärel üks Boliivia tüüp, kes lavale suure riigilipu kaasa võttis ja flöödil muuhulgas ka "El Condor Pasa"-t mängis. Eelviimasteks esinejateks oli üks vanem abielupaar, kes mingeid Hawaii tantse esitasid ning Yu-sensei saatis kogu bambustantsugrupi ka nende etteaste keske lavale, et nood saaksid kõik koos uue tantsu selgeks õppida. Tegelikult ütles Yu-sensei pärast saladuskatte all, et keegi tegelikult väga ei tahtnud neid tantse sinna, olevat liiga igav, aga kuna need tüübid olid aidanud kontserdi korraldusega ja natuke pileteid ka ostnud, siis poleks olnud väga ilus neile lavaleminekut keelata.
Ja viimaseks numbriks oli traditsiooniliselt nankin-tamasudare. Seekord mängis Eric neile taustaks trummi ka, siis vähemalt polnud nii kaootiline rütm kui alati. Muidugi juhtus väiksemaid viivitusi etteaste keskel, kui kellegi bambusmatt õigeaegselt algsele kujule ei vormunud, siis sai Jacek jälle rütmis öelda "Ega väga hästi ta nüüd tagasi ei lähe..."
Pärast kõigi etteastete lõppu pidas Yu-sensei veel kõnet, mille ajal kõik esinejad pidid uste juurde rivvi võtma, et kõiki külastajaid entusiastlikult tänada kuulama-vaatama tulemise eest. See on üks huvitav kohalik komme, mida ma pole mujal riikides täheldanud eriti. Kui kogu publik oli koju läinud, tegime laval veel ühispilti ja järgnes väike järelpidu. Väga palju ma seal süüa ei saanud, kuna käisin samal ajal meile broneeringut tegemas ühte izakayasse, aga pärast oli laual veel järgi lõunapakkide riisipalle, sain sealt ühe konbu-maitselise ja olin sellega rahul. Arvasin alguses, et lähme ainult 2010. aasta vahetusõpilastega välja, kuid siis teatas Jacek, et mingid inimesed tahavad veel tulla...eks panin siis laua kümnele inimesele kinni natuke pettunult. Õnneks otsustasid teised kuskile mujale minna ja lõpuks jäi alles meie algselt plaanitud kamp. Olime vist viimased, kes saalist välja läksid, pärast istusime veel fuajees ja lobisesime Zachi, Mieket ja Annet oodates.
Ahjaa, sain Hisako väikselt pojalt ilusa roosa lillekimbu, see oli väga armas.
Viisin oma sõbrad aqua vitae nimelisse izakayasse. Tegelikult oleksin tahtnud minna Jaian Shokudo'sse, kuid seal polnud kuuele inimesele kohti, seega pidime rahulduma nende filiaaliga. Õhtu läks väga mõnusalt, muljetasime vanadest aegadest, rääkisime oma praegustest tegemistest ja tulevikuplaanidest ning muidugi ei puudunud ka eluterve kogus klatši. Jacek hiilgas endale omaselt suure taktitundetusega, ta oli miskipärast veendunud, et Mieke ja Anne on paar ja ei teinud kuulmagi seletusi, et nad lihtsalt elavad koos. Mingil hetkel võeti üksipulgi läbi kõigi eraelu, Zach peaaegu kahjurõõmsalt veeretas jutujärje mulle (kui olin talt midagi isiklikku küsinud) lausega "Aga kas sa tead, kelle kord Nüüd on?" XD Tundub, et Miekel läheb oma tööga Tokyos hästi ja Jacek peab hakkama varsti abiellumise peale mõtlema, kuna ta jaapanlannast tüdruksõber ilmselt asja niisama rahule ei jäta.
Kuna tüdrukutel oli vaja hommikul varase Tokyo-bussi peale jõuda, suundusime pärast izakaya-külastust nendega koju, poisid aga läksid edasi karaokesse, kus kohtuti teise kambaga (Eric, Ellena, Carl, Ed, Barbara jne). Saatsime nad Maneki-neko ette, mina talutasin Jacekit käevangus kõige ees, kuna ta ise väga kindlalt enam seista ei suutnud ja meil oli mõlemal külm.
Koju jõudes avastasin, et olin oma väikse armsa lillekimbu aqua vitae'sse jätnud, kuid tol õhtul sellele järgi minna enam ei jaksanud. Juhtisin Mieke ja Anne Youko endisesse tuppa, kus neile väike ase tehtud, samal ajal kui ülejäänud majakaaslased köögis uusaastapidu pidasid. Andsin tüdrukutele võimaluse köögis meiega liituda, Mieke seda natukeseks tegigi, kuid üldiselt käisid nad ruttu duši all ja läksid magama. Mina sulandusin peoliste sekka, sõin Alexi jumalikke majoneesi-taigna-nasu'sid ja tundsin end hästi.
Selle õhtu jooksul sain muuhulgas teada, mis mulje erinevatele inimestele jätnud olen. Deguchi ütles esiteks, et ma olen Barbara-nimelise tegelase moodi ühest arvutimängust "Dragon Quest" ning teiseks, et ma olen selline....kena ja headsüdamlik "machimusume". Otsetõlge oleks linnatüdruk, ma ei teagi, kas see tähendab neil sama asja mis eesti keeles.
Huumorihetk: Enne magamaminekut pidi Hitomi koguma kõigilt mingi söögiraha. Vaatasime, et mõned on juba köögist läinud, meil oli vaja Fujisawale veel mingi summa tagasi anda, aga siis märkis keegi, et "Ei, Ryo-kun peseb veel kolm tundi hambaid umbes nagunii...". Mis on tegelikult tõsi, tal läheb hammastepesuga väga kaua aega, vahel kõnnib mööda maja ringi selleks pikalt.
Hommikul kuulsin, et Semi, Hitomi ja võib-olla veel mõned olid kuni kella kuueni all rääkinud. Loodan, et Mieke ja Anne normaalselt magada said selle kõrval...minu ärkamise ajaks olid nad juba bussi peale läinud ja voodiriided ilusti kokku pannud.
Üldiselt oli vaikne päev, kella poole neljani käisin pidžaamas ringi, kuni poisid tahtsid, et nendega sööma läheksin. Jacek ja Sasha olid jaamahoones kokku saanud ja Zach pidi ka tulema. Läksime lõpuks ühte Nepaali söögikohta Kajo keskuse esimese korruse kõrval ning kuni oma toitu ootasime, tehti mulle lühikokkuvõte nende eilsetest seiklustest. Karaoke oli päris metsikuks kätte läinud, eriti Jaceki jaoks. Lisaks tavapärasele tantsimisele, kätelseisule ja riiete äravõtmisele oli ta ka tüdrukuid kiusanud, kellegi kätt lakkunud vms...lõpuks, kui ta ühe maraka ära lõhkus seda telerialuse vastu lüües, surus Zach talle riided selga ja viis ta hotelli tagasi. Taksoraha võttis juba tukkuva Jaceki rahakotist, tüüp ärkas natuke ainult hotelliretseptsioonis, kus tal imekombel oma toa number meelde tuli. Muidugi ei saanud Zach toast rahulikult minema, vaid pidi veenma Jacekit oma aluspükse jalas hoidma.... Vaene Sasha, kes muidu oleks pidanud Jacekiga samas toas ööbima, jäi sel õhtul pika ninaga ja magas selle asemel meie endise ühika esimesel korrusel, kus oli elektrisoojendaja. Kuna see tuba asus fuajee kõrval, oli ta teistele välisõpilasele vaatamisväärsuseks, vähemalt sai Carlilt ühe teki laenata. Kõik möödujad olid nagu "Kes see veel on? Aaa...see on üks neist nankin tamasudare tüüpidest." XD
Otsustasin, et misiganes Jacek tol õhtul tegi, vabandan järgmisel korral kui ma Ellenat, Barbarat ja Saldaanat näen nende ees igaks juhuks. Mul on temaga seoses alati see imelik ema-moment, kus tunnen, et pean mingeid tema jamasid siluma.
Teised sõid karrit ja naan-leiba, mina võtsin hetke ajel lasanje, mis hilisemal uurimisel sisaldas pmst ainult hakkliha ja juustu. Sellegipoolest oli meil väga tore, meenutasime veel vanu aegu, lubasime uuesti kokku saada ja veendusime, et meie vahetusaasta oli ikka kõige ägedam (Jacek avaldas saladuskatte all, et Yu-sensei ise oli sama öelnud). Pärast saatsime Jaceki rongile, Sasha bussi peale ja suundusime ise Zachiga kesklinna tagasi. Tema läks kuskile kohtumisele, mina aga helistasin eilsesse izakayasse ja küsisin, kas mu lillekimp on ikka veel seal. Jaapanile omasel kombel olid nad selle alles hoidnud ja ma sain kenasti sellele järgi minna.
Hiljem sain teada, et Yu-sensei oli spetsiaalselt Fukasawa-sani mulle klaverisaatjaks välja valinud, sest arvas, et me oleksime koos kena paar. Ja mitte ainult laval, vaid ka päriselus....no tõesti, ta on selle kosjasobitamise siin ikka korralikult kätte võtnud.
Viimasel ajal olen kirjutanud siinsete ülikooliloengute jaoks palju presentatsioone ja käsilehti, kuna vaikselt hakkab ka siin semestri lõpp lähemale hiilima. Yu-sensei kultuuriessee kimonotest pidime juba 14ndal jaanuaril ära andma, järgmisel nädalal on mul kaks presentatsiooni Glinda loengutes - kultuuriloengus ülevaade Eesti tähtpäevadest (jaanipäev, vastlad ning mardi&kadripäev) ning filmiloengus ettekanne kuulsast ninjast Hattori Hanzost. Ülejärgmisel nädalal on Global Cafe jaoks tunniajane presentatsioon Eestist ning millalgi peab Irwin-sensei lingvistikaloengu essee ka valmis saama.
Rääkides lingvistikaloengust, teisipäeval saadud uus info sisaldas teadmist, et Irwin-sensei naine on jaapanlanna ning neil on 15-aastane poeg, kes on peaaegu kakskeelne. Sensei sõnul pole ta grammatika ja kirjutamine väga hea, küll aga vaatab ta netist ingliskeelseid videosid ja oskab inglise keeles vanduda. Vanduda oskamine olevat üks väga oluline asi keele omandamisel.
Kahes viimases lauamänguringis (kuhu olen jõudnud natuke hiljem, sest olen käinud Global Cafe presentatsioone vaatamas-kuulamas) olen tutvunud kahe uue mänguga - Oregon ja Sanssouci. Esimeses neist pidi maju ja kaevandusi ehitama ning kaardile oma asustajaid panema, lähedalasuvate asustuste ja kaevandatud kraami eest sai punkte. Sanssouci's (selle prantsuse aadlilossi järgi) pidi rajama teed läbi aia ning oma aadlikud sealt läbi viima, edasimineku eest sai punkte. Samal ajal pidid jälgima ka teiste mängijate laudu, sest siis sai arvestada, mis ruute neil järgmisena vaja on ja need nina alt ära võtta...nagu Kimura-san minuga mitu korda tegi.
Muide, kohtasin siinsel poeriiulil sellist veidrat toodet nagu apelsinimaitseline Coca-cola. See jook tundus olevat sügavas identiteedikriisis ning näis, et ta ei suuda otsustada, kumma maitsega ta rohkem olema peaks.
...ja ongi vist selleks korraks kõik. Natuke veider on mõelda, et juba umbes pooleteist kuu pärast olen Eestis tagasi, aeg ikka läheb nii kiiresti. Pean nüüd kõik asjad, mida Jaapanis teha tahan, ruttu ära tegema. Näiteks homme sõidame koos Kudo, Deguchi ja Semiga rebastekülla! Jee =D
Olge tublid, igatsen teid *kallikalli*
Ahjaa! Kontserdi video on youtube's ka üleval kahes osas: Esimene osa ja Teine osa Mind näeb pärast esimese poole esimest etteastet ja teise poole teise etteastena.





















