Teisel pool mind

Tahaks öelda, et täiesti märkamatult, aga märkamist väärt asju on selles aastas olnud rohkem kui oodata oskasin.

Istun viimast õhtut oma ühikatoas Yamagatas, tuba mu ümber on palju lagedam kui tavaliselt. Täna lõpetasin suurema osa viimastest koristustöödest, homme hommikul käin mõned asjad veel kiiresti üle, enne kui Mariko-san hindama tuleb.

Ma ei ole kaua siia kirjutada jõudnud. Viimased nädalad on olnud liiga kiired, täis erinevaid asjatoimetusi, meelelahutust ja eksameid/esseesid.

Veidike pildimaterjali:

Päikseroheline (juurde tulnud pildid sellest, kuidas me iaido'd ja jaapani vibulaskmist proovime ning kuidas me Harry Potteri viimast filmi vaatamas käisime)

Shinfluence in Tokyo (ehk kuidas ma 4 päeva Shin'il Tokyos külas käisin)

Purikura (minu&Shini purikura)

Kawanishi-reisi ja kontserdi pildid

Dandelion Wine (viimased Yamagata-mälestused)

Yamagata ilutulestikufestival

****

Ma ei teagi, kuidas viimast kuud lühidalt kokku võtta. Natuke on pikemat juttu, natuke on ka kurikuulsaid "tähelepanekuid" XD


Tähelepanekud:

* Ärge kunagi Jacekiga koos mingit võistkondadega sportmängu mängige. Ta läheb nii hasarti ja närvi, et lausa hirmuäratav ja võib oma sõimamisega asja paljude jaoks ära rikkuda. Mina igatahes temaga enam ühes võrkpallivõistkonnas ei mängi XD
* Graham on väga edukas stalker. Samas ei jää tema ülemteenri-oskused sellele alla.
* Tokyosse Shinile külla sõites olid bussiistmed suuremad ja mugavamad. Me saime isegi tasuta bussi-sussid. Ja väga veider on keset pimedat ja vaikset bussi naerma hakata, kui kõrvaklappidest "Amazing Horse" mängima hakkab.


16. juuli (Tokyo)

Ilm oli väga ilus, päike paistis ja sinisesse taevasse oli vaid paar valget pilvetupsu ära eksinud. Samas kartsin juba ette seda 36-38 kraadist keskpäeva. Meie õnneks asus Disney Sea mere ääres, kus natuke mahedam tuul puhus (kogu pargi ümber oli kivimüür, mis meenutas Alcatrazi vanglat või midagi sarnast).
Enne Shiniga (taas) kohtumist oli päris suur ärevus sees, nagu jõule või sünnipäeva ootaks =D
Disney Sea'sse tuli sõita eraldi rongiga, mille aknad olid Miki-hiire pea kujulised. Olime elevil nagu kaks väikest last (vähemalt mina olin XD). Silmasime aknast mingit suurt vulkaanilaadset mäge. Veel ei teadnud me, kui oluliseks see osutub.
Päeva märksõnad: Prometheus, Titanic mis ei olnud Titanic vaid Columbia, "vee all" ja "lambiteater".
Kohale jõudes võtsime kõige esimesena kiirpassi (erilise pileti) Tower of Terrori nimelisele atraktsioonile, aga saime selle alles kella viieks 0.o

Imetlesime Veneetsia moodi linna, suurt sisejärve ja ilusaid laevu. Kogu pargi territoorium oli jagatud eraldi teemade järgi: oli "Vahemere sadam", "Ameerika laevatehas", džungel, mingi ulmemaailm, vulkaan&jõgi, väikse merineitsi veealune maailm ja "Araabia rannik". Suur mägi, mida me kõigepealt rongiaknast nägime, tundus mind jälitavat. Lõpuks saime aru, et ta on minusse armunud stalker Prometheus.

Näiteid atraktsioonidest, millel käisime:
* Ootasime alustuseks üle 2 tunni atraktsioonile "Teekond maailma südamesse". Seisime järjekorras, vahepeal tekkis kahtlus et äkki see ootamine ongi atraktsioon. Igavuse peletamiseks tegime lõbusaid asju, nt kommenteerisime teisi järjekorrasolijaid, leidsime Shinile silmarõõmu, tegime mu juustest pilte jne. Siis lõpuks ootasime veel natuke lifti, sõitsime „alla“ (ilmselt tegelikult üles) ja ootasime VEEL veidi. Samas oli see ameerika mägede tüüpi atraktsioon seda väärt, kihutas päris kiiresti, paar ootamatut langust (kõik on parem kui kaasa kiljud XD), siis äkitselt välja (valgusšokk+toss+uus langus) ja natuke veel keerutamist. Lahe. Pluss maa-alune koobas suure hõõguva sarvilise koletisega.
Võtsime Fast Passi Raging Spiritsile, seejärel kõndisime ringi ja otsisime süüa.
* Vaatasime (kuna seal oli väike järjekord) merineitsi-teatrit „Under the Sea“.
* Hiiglaslik Lõuna-ameerika vanade tsivilisatsioonide templi stiilis ameerika mäed nimega "Raging Spirits". Olime natuke kõhklevad, sest seal pidi tulema 360-kraadine pööris. Eks siis pakkisime end hoolikalt sõidukisse, pigistasime käekotid põlvede vahele ja…polnudki nii hull, kui ma kartsin. Kiljudes oli lõbusam, sai ilusa vaate üle pargi…enne kui täiega alla kihutas ja pöörisesse läks.
* Vahepeal kohtasime Araabia osa peaväljakul lahedat puhkpilliorkestrit (kes mängis nt Indiana Jones’i teemat, Kariibi mere piraatide muusikat, Aladdini laule jpm), astusime korraks sisse ka Sindbadi reisi atraktsioonile, mis oli lihtsalt väike paadisõit läbi erinevate saalide, mis jutuga kokku sobisid (pluss muusika, nagu „Small World“is Disneylandis). Seal olid ninja-piraadid.
* "20 000 ljööd vee all". (koodnimetusega..."vee all") Meid lasti väikeste allveelaevakestega "sügavikku", nägime suurt tentacle-monster'it, väikseid pilkuvate silmadega vee-olendeid, uppunud linnu..
* Minu palumise peale läksime korraks ka ühele fancyle vanaaegsele laevale turnima. Edasi suundusime Titanicu juurde, vaatasime pikksilmast kaugele (Shin piilus ühte paarikest, mina ei näinud kahjuks midagi) ja üritasime hoida mu kleiti tuulega seljast lendamast. Jalutasime laeval ringi, tegime pilte, vaatasime Spice Girlsi järgi tantsivaid magustoitudeks maskeeritud tüüpe ja läksime siis terroritorni (lõpuks!).
* "Tower of Terror" oli ilmselt üks lahedamaid atraktsioone. Selline tondimaja, vanaaegne hotell, kus oli näitus ühe professori kogutud eksootilistest esemetest. Üks ese aga pidavat olema neetud, professor ise ei uskunud seda, aga veidi pärast selle toomist ta kadus. Viimati nähti teda hotelli viimasele korrusele sõitmas…
Pärast mitmeid tontlikke hoiatusi juhiti meid istekohtade juurde. Panime turvavööd kindlalt kinni ja vabalangemine võis alata. Alguses jõnksutati meid lihtsalt natuke üles-alla, siis viidi aga äkki täiesti ülesse, ma ei saanud enam aru, kus me oleme, kuid hirm oli päris korralik..ja siis avanes äkki meie ees hotelli kõige kõrgema korruse vaade päikselisele pargile….ohissand, sellel hetkel sain aru, et kohe kukume täiega alla kogu selle maa. Nii kõvasti pole ma vist ammu karjunud…ohmygodohmygod. Nii pikka vabalangemise tunnet polnud ma veel kunagi tundnud, ikka väga kõhe hakkas. Aga lahe oli ka. Meid viidi kaks korda veel niimoodi üles ja kukutati alla, siis alles saime värisevate jalgadega välja kõndida ja imetleda pilte, mis olid tehtud siis, kui hakkasime ülevalt alla kukkuma.
* See adrekalaks ehmatas korralikult ärkvele, aga jalad olid ikka väsinud. Shini ideel läksime araabiasse karussellile, et teha kõigepealt video rõõmsatest lastest seal peal ja siis endist, täiesti tuimade ja väsinud nägudega XD Geniaalne. Ja ma sain nunnule karussellijuhile lehvitada =D
* Edasi põikasime ka lambiteatrisse, mis oli samasugune 3D-etendus nagu oli olnud Disneylandis Philharmagic, ainult et Aladdini-stiilis ja peategelaseks džinn. Sain pärast ka ühe väikse heateo teha, kui viisin ühele väiksele tüdrukule järgi tema saali unustatud mängukaru.
* Oli juba päris pime, jalgu järgi vedades lohisesime Indiana Jones'i atraktsioonile. See oli sobiv viimaseks asjaks, kiire ameerika mägede tüüpi rollercoaster džunglitemplis Indie-filmi stiilis. Tempel nägi seespoolt väga lahe välja, korralik lõuna-ameerika tsivilisatsioonide jäänuk, maagia ja lõksudega segunenud. Ka siin saime ametliku pildi hetkest, kui üks suur kivi meile peale kukkuma hakkas. Pärast seda vaadates avastasime, et Shin oli ilusti peal, aga mina olin end käetoe taha peitnud, nii hirmus oli XD

Shin vahepeal hakkas minuga inglise keeles rääkima automaatselt, pika jutu rääkis maha ja ei pannudki ise tähele. Ma kuulasin kannatlikult lõpuni, mõeldes, et millal ta selle avastab, aga tuletasin pärast hoopis ise meelde.
õhtul surmväsinud, 10.10 kuni pool 9 õhtul seal, jalad valutasid. Kokku saime külastatud 11 atraktsiooni, mis on väga hea tulemus.


17. juuli

Käisime Stenil, Helenil ja pisikesel Oliveril külas =D Väga hea oli saada eesti kartulisalatit ja pidada pikki emakeelseid vestlusi XD


19. juuli

Ilmateade lubas taifuuni. Taifuun tuli.
Käisime viimase õhtu tähistamiseks Shiniga koos karaokes ja pärast purikuras. Repertuaaris oli nii duette kui soolosid, koos laulsime nt Arashi "Kitto Daijobu" ja "Sakura Sake", Mulan'i "I’ll make a man out of you", Aladdini "Prince Ali" ja lõpetuseks "A whole new world". It was awesome <3

Tähelepanekud:

* Nüüd ei ole jaapani draamasarjades enam üldse ilusaid iidol-poisse, ainult mingid jubedad ülemeigitud ilueedid. Vat mõned aastad tagasi olid ikka Oguri Shun, Matsujun, Ikuta Toma, YamaP, Matsuda Shota....oeh. Allakäik.
* Harajukus liiguvad ringi mingid hirmuäratavad mustanahalised, kes on kohutavalt pealetükkivad ja üritavad sind midagi ostma panna.
* Saan oma kogemuspagasisse lisada märke "Olen flash'inud öisele Tokyo'e". Kui kord Shiniga Ikebukuros ringi jalutasime, tuli ootamatult suur tuul ja tõstis mu kleidi sõna otseses mõttes üle pea. Õnneks suutsin end mõne aja pärast koguda...lohutasin end sellega, et hämar oli ja mul oli vähemalt ilus aluspesu.
* Jaapanlastel on seljakoti-maania. Siin on igasugu seljakotid hullult populaarsed. Näib, nagu oleks nad ülejäänud maailmast kas lootusetult maas või kaugel ees XD

20. juuli

Päeva tipphetk oli budo-tund (jaapani mõõga- ja võitluskunstid) koos Takeda-senseiga. Proovisime iaido’t (katana tõmbamist, paari lööki ja mõõga tagasipanekut), mille käigus suutsin mõõka valesti hoida ja jalgu vehklemise moodi liigutada (VG on ikka sees XD). Kuna mu käed-jalad olid Tokyoskäigust ikka veel väsinud, oli mõõka väga raske hoida. Armas hetk oli see, kui Graham mu selja taga harjutas, natuke liiga lähedale tuli ja Takeda-sensei kiiresti meie vahele jooksis ja ütles, et Graham „meie kallile/tähtsale Mirju-chanile haiget ei teeks“ =D
Proovisime ka vibulaskmist ja noolepuhumise moodi asja. Vibulaskmine meeldis mulle väga, tegime seda alguses paari meetri kauguselt märklauast, põlvedel istudes ja küljega. Hiljem liigutasin oma edust tiivustunult piiri umbes 6-7 meetri kaugusele ja sain isegi sealt paar korda pihta.

22. juuli

Kell 6.15 kogunesime kambaga kinno, et vaadata Harry Potteri viimast filmi. Olin 3D suhtes alguses natuke skeptiline, aga õnneks sain korraga pähe panna nii oma tavalised prillid kui 3D omad, seega nägin väga hästi.
Filmielamus….oli korralik. Nutsin umbes 5-6 korda, peamiselt Snape’i pärast. Juba esimest korda, kui ta ekraanile ilmus, ei suutnud ma miskipärast pisaraid tagasi hoida…ta tegelaskuju, esitus ja kõik oli nii vapustav…ja kuna ma teadsin, mis temaga lõpuks juhtub…see tegi asja kuidagi veel traagilisemaks.
Natuke oli filmis asju muudetud küll, raamatust mindi kohati mööda, kuid see mind väga palju ei häirinud, ainult natukene. Võtsin filmi kui eraldi asja.
Kõrvaltegelastele oli selles mõttes küll päris vähe ruumi jäetud, et suurem osa lugu keerles ikkagi Potteri ümber.
Aga actionit sai ikka korralikult. Hogwartsi lahing, selle ettevalmistused…mäletan, et raamatus tulid mul külmajudinad peale, kui kirjeldati McGonagalli ja teiste õpetajate kaitseloitsute peale panemist ja kivikujude kaitsesse tulekut. Ka filmis oli see suurepärane, vist poetasin sealgi mõne pisara.
Ja Ron nägi minu jaoks esimest korda elus kuum välja siis, kui nad panka sisse murdma läksid ja ta surmasööja-välimusega oli. Seal tekkis tõesti see wow-efekt, kus ma mõtlesin, et hmm, this is not bad at all.
Tegelikult oli mulle kergenduseks see, et nad F, R ja T surmal väga pikalt ei peatunud. Ma kartsin seda ette, et see tuleb jube ja kurb…mida see oligi, aga mitte piinarikkalt pikk.
Lootsin, et Snape ilmub ka Harryle selle kivikese abil (ma nagu mäletan, et raamatus ta seda tegi), aga seda ei juhtnud.
Pisarate-count: snape’i esimesed stseenid, lahinguettevalmistused, snape’i surm, snape’i mälestused, trio lõpus purunenud sillal jalutamas, viimase rongijaama-stseeni lõpp….ilmselt oli rohkem, aga kõik ei tule praegu meelde.
Ja kuidas saakski pisarateta olla? Nüüd on üks peatükk lõppenud, pikk-pikk teekond otsa saanud.

25. juuli

Lisaks Grinda filmiloengu lõpupresentatsioonidele oli ka OPP ehk Ootamatute padukate päev. Kooli minnes polnud midagi, aga sealt tulles sadas nii, et selle valge kardina seest ei näinud korralikult väljagi. Punane kleit+seelik said koos mu ilusate mustade kingadega läbimärjaks. Olime Grahamiga vist ainsad inimesed tänaval. Mu emotsioonid selle suhtes, et tänavad jõgedeks muutusid, varieerusid vihast (vandesõnad)ja frustratsioonist (sihikindlalt edasi sumpamine) rõõmuni (kui mul oli lõpuks juba suva ja lihtsalt nautisin olukorda). See padukas oli täiesti absurdne, kõik ujus, kanalisatsioon pulbitses… Saime teed ületades teha nalju stiilis „Come on men, let’s cross the _____ (enter name of big river)!“

26. juuli

Väljas sadas jälle kohutaval kombel, ma tänasin õnne, et ei pidanud kooli minema.
Õhtul läksin siiski korraks välja, käisime Amberiga Solarise kinos „Thori“ filmi vaatamas. Olime vist peaaegu ainukesed inimesed saalis, ka kino ise tundus suht tühi. Samas loogiline, et teisipäeva hilisõhtul väga palju inimesi ei käi XD
Film ise oli täitsa lahe, mehed vägagi esteetiliselt vaadeldavad, Thori 6-pack pani korralikult kulmu kergitama. Aga minu südame võitis lõplikult siiski Loki ehk Tom Widdleston. Ta oli selline…natuke traagiline kangelane/antikangelane, ma sain tema tegude põhjustest aru ja tundsin talle kaasa. Aga ta oli väga stiilne paha. Peab vist ikka kõik need tulevad Marveli filmid ka ära vaatama, ta peaks „Avengers“is ka üles astuma.
Koju jõudes tegin selle vea, et hakkasin näitlejaid guugeldama. Thorist väga palju pilte ei leidnud, aga Lokist&Tom’ist seevastu….kell oli umbes pool 3, kui ma suutsin vaatamise/ilastamise/salvestamise ära lõpetada XD Milline mees…

Kokku oli mul vaja selle semestri lõpus teha 3 esseed, kõik Yu-senseile. Üks kultuuriloengu-teemaline, kirjutasin meie onseni-kogemustest ja kuumaveeallikate ajaloost/tähtsusest Jaapani kultuuris. Teised pidid olema jaapanikeelsed üleminekuriituste-teemalised esseed: üks eesti pulmadest ja teine Yu-sensei kirjutatud raamatu põhjal. Ausalt öeldes mulle see raamat niiväga ei meeldinud ja selle kriitika panin ka kirjutisse...loodan, et sensei seepärast hinnet madalamaks ei võta XD
Korralikke eksameid oli 2 - kanji-eksam (täielik läbikukkumine, 91/100st, aga tahtsin minna täismängu peale) ja kirjutamistunni...asi (saime eelmisel nädalal teema, võisime kodus valmis kirjutada, aga mina tegin pool sellest tunnis, sest tahtsin sensei arvamust mõnede lausestruktuuride osas).
Peale nende oli veel Grinda filmiloengu presentatsioon, valisin teemaks "Densha Otoko" filmi ja sidusin selle tänapäeva jaapani ühiskonna probleemidega. Nii ma ise, õpetaja kui ka teised loengukuulajad jäid rahule.
Ja lõpuks....kalligraafia-meistriteos. Valisin kujutatavaks kanjiks "yume" ehk "unistus/uni"...pingutasin, proovisin erinevaid stiile, kuid lõpuks valis sensei välja ikkagi ühe traditsioonilisema variandi, mitte "kunstipärase" töö XD


29. juuli

Kui hommikul enne tundide algust kooli minna tahtsin, selgus, et ühikas toimub põrandate vahatamine ja koridorides käia ei tohi. Mängisin ninjat ja väljusin oma uksest nii, et põrandat ei puudutanud, surusin oma kummikud mõlemale poole seina ja läksin nii. Kuid see pole veel kõik: pidin vältima ka seda, et väljas puhastusmaterjale sorteerivatele onudele silma ei jääks, seega pidin liikuma ka akende piirist allpool. Tundsin end tõesti nagu mingi salaagent. Ja lõpuks jõudsin meie koridori lõppu…teisele poole, kus oli avariiväljapääs ja trepp. Läksin trepist alla, möödusin onudest täiesti rahulikul ilmel ja sõitsin kooli. Like a boss.


30. juuli

Umbes kella 12 paiku suundusime reisile Kawanishi linna, kus lisaks ekskursioonidele ja muule meelelahutusele pidi järgmisel päeval toimuma ka uus välisõpilaste kontsert. Pidime Akayu jaamas rongi vahetama (jaamas sain rõõmustada Amberit, kui mulle pakutud jäätise talle andsin), saime sõita ühevagunilise nunnu pisikese kohaliku rongiga. Aega ei raisatud, etteasted algasid juba rongis. John laulis, Jacek tegi oma tamasudaret, keegi mängis pilli…
Loodus oli hästi kena, tõesti selline maakoha tunne tekkis.
Kohale jõudes avastasime end pisikesest puust jaamahoonest, mis nägi välja, nagu poleks seda viimased 20 aastat kasutatud XD
Kõigepealt kõndisime paari tänavat pidi esimesse peatuspaika: sake-vabrikusse. Teel tundsime end nagu kuulsused, kohalikud kiikasid oma akendest välja, naeratasid ja lehvitasid.

Sakevabrik polnudki sama, kus eelmisel korral käisime. Ka seekord tehti meile lühike ekskursioon, näidati hiigelsuuri vaate ja tutvustati sakevalmistamise protsessi. Seekord saime aga pärast ise ka erinevat tüüpi saket maitsta. Meile anti väiksed rohelised shotiklaasid, mille pärast endale jätta saime (ma ärandasin Jaceki oma ka, nii et tekkis komplekt). Proovisime tavalist, mingit valget ja sparkling saket. Mulle meeldis kõige rohkem viimane, seda tahaks küll koju kaasa osta. Õpetasin teistele, et Eestis tuleb klaaside kokkulöömisel kindlasti silma vaadata, muidu saab 7 aastat halba seksi. Loodan, et kõik nüüd sellest õppust võtavad.
Kuna keegi (s.h ka mina) polnud hommikul eriti söönud, oli päeval kell 2 sake joomine päris...huvitav XD

Õhtu poole viidi meid ühte lähedalasuvasse pühamusse matsurit vaatama. Selle nimi oli lõvi-tantsu-smth-smth-matsuri ja seisnes selles, et lõvi-kami sai kord aastas pühamust välja minna, aga õhtul pidi tagasi minema. Vabadus oli aga magusam ja lõvi ei tahtnud tagasi minna. Siis pidid mingid valvurid ja muud tegelased lõvi pühamusse ajama hakkama.
Kogu üritus oli alguses nagu mingi küla-jaanituli. Oli üles seatud lava (diskokuuli ning punavalge ja sinise taustaga, nagu ameerika lipp), kus esinesid kordamööda mingid enka-lauljad ja üks tantsiv rännumehe riietes vanamees. Vanamehe traditsioonilise tantsu ajal läks kaks korda kogu elekter ära, sest toimus ülekoormus. Esimese korra järel plaksutasime ta tagasi, aga teist korda polnud enam mõtet.
Saime süüa yakitori-vardaid, konnyakut sinepiga ja kuumavee-mune, mille kohalikud külaelanikud meile valmistanud olid.
Kell pool kaheksa algas lõvitants, alguses tulid pillimängijad mööda puudealleed pühamu juurde, taiko-trumm + flöödid. Siis tulid paar laternatega meest, kes „teed valgustasid“ ning lõpuks pea-valvur (pühamusse ajaja) ja lõvi-kami ise (üks mees hoidis pea-maski, ülejäänud olid suure lina, st keha all). Lõvi tantsis ühele poole ja teisele poole, keerutas, hüppas, jooksis mitu korda pühamuväljapääsu poole, aga ta toodi alati tagasi, vahel isegi tirides. Mõnikord tuli ta rahva juurde, tegi oma suu lahti ja siis võisid kõik soovijad pea talle suhu panna, see pidi targaks tegema.
Kogu rituaal oli väga müstiline, kuna meid oli nii palju ja välisõpilased polnud varem sellist asja näinud, elas rahvas tervikuna palju rohkem kaasa. Karjusime ja kiljusime „ganbare!“ sellele peavalvurile, et ta ikka vastu peaks selle lõvi tirimisega ja eks tema sai sellest ka innustust ja mängis kogu asja rohkem välja. Me saime eriloaga minna templi ette/kõrvale, et kogu asja lähemalt pildistada ja lõpuks, kui lõvi oli jalaga pühamutreppi puudutanud ja enam tagasi minna ei saanud, lubati meid isegi templisse sisse. Tavaliselt naisi sinna üldse ei lasta.

Pärast seda suundusime võõrustajapere koju, mis oli päris suures farmis/talus. Peretütar andis seal ka klaveritunde, tal oli eraldi stuudio kahe suure klaveriga. Istusime laua ääres, rääkisime ka ema ja vanaemaga, saime süüa melonit ja mingit keeksikooki. Mulle pakuti saket ka muidugi, ma ei mäleta, millal ma päeva jooksul kokku nii palju saket jõin (sakevabrikus, lõunasöögil ja õhtusöögil). Maja oli suur ja mitmeosaline, palju oli jaapani stiilis tube. Meie saime endale koguni kaks jaapani stiilis tuba, ühes oli lihtsalt laud ja teises maha pandud futonid.
Pildistasin meie tube ja muid kohti, ühe sessiooni käigus astus ootamatult tuppa ka unine vanaisa, kes ilmselt pidas mind kelleksi teiseks XD
Päevaväsimus oli suur, ma ei mäletagi, millal nii vara magama sain (veidi peale 11-t). Kõik oli super, suve-futoni tekk oli nagu froteerätik, selline õhem.

Siis muidugi enam nii super polnud, kui me Shien'iga mõlemad öösel kell 3 maavärina peale üles ärkasime. Esimene raputus äratas hetkega üles, maja meie alla kõikus ja nagises, olime päris ehmunud. See oli vist kõige suurem maavärin, mida siin tundnud olin. Kogu kõikumine võttis päris palju aega, natuke kõhe hakkas juba.
See polnud ka eriti tore, et maavärin mu lahedast unenäost äratas, kus kõik selle maja/pere esivanemad vaimudena minuga koos tšillisid. Nägin sama tuba, kuid sealt kõrvalt viis veel paari väiksesse tuppa, kokku nägin vist vähemalt kümmet inimest, pluss ühte vaim-kassi. Teadsin, et nad on kummitused, natuke oli imelik, aga kuna nad olid sõbralikud ja toredad, siis oli nendega lõbus rääkida.


31. juuli

Hommikul tõusime umbes poole kaheksa paiku. Olin ikka veel lünklikust magamisest veidi unine, üritasin oma lahedaid unenägusid meenutada, kuid feilisin. See-eest sain palju ilusaid pilte toast ja selle ümbrusest, päiksevalguses oli ees-tuba, kus me ka hommikust sõime, veel kaunim. Ema valmistas meile korraliku toitva hommikusöögi, mis koosnes riisist, koduvalmistatud tofust, mustikamoosiga jogurtist, misosupist, oma aia juurviljadest, lõhest, magusast munast ja salatist. Omnomnom. Enne ärasõitu jõudsin veel citroceptiga kuristada, oma termose kuuma teed täis panna, pere musta labradoriga tutvuda ning maja ees ühispilte teha.

Mari viis meid kontserdipaika, milleks polnudki see Jazz-klubi, kus me sügisel käisime, vaid mingi suur rahvamaja/keskus. Selgus, et meie kontsert on „2011. aasta Rahvusvahelise Meelelahutusfestivali“ peaüritus. Tüdrukutele oli eraldatud üks tatamimattidega ruum, saime oma asjad sinna panna. Edasi valmistusime hommikuseks prooviks. Sain kinnitust kuuldustele, et kontsert on otseülekandes ka internetis (kuigi kvaliteet polnud vist eriti hea ja Eestis oli aeg liiga varane, et keegi seda vaadata viitsinud oleks).
Proov kulges…suhteliselt hästi, aga esimest korda klaveriga koos läbi harjutades oli väike ebakindlus siiski sees. Saal oli suur, avar ja hea, kuid vajas harjumist. Seetõttu otsustasime minna eraldi harjutama ja üks korraldajatest andis meile selle jazz-klubi võtmed. Jazz-klubi saal oli toolidest tühi, see lisas veel vabale proovimeeleolule juurde. Kraamisime klaveri katte alt välja ja hakkasime harjutama. Klassikalise viiulipala kordusharjutamisel tantsisin tühjas saalis balletti.

Mingid tädikesed olid toonud kohale terve armeetäie yukatasid, et kõik soovijad neid kanda saaksid, nii välisõpilastest kuulajad kui esinejad. Mõtlesin ka selle kandmise peale, kuid siis otsustasin, et pigem eristun massist ja panen oma ilusa uue valge mustatäpilise kleidi.
Valik osutus õigeks, nägin väga nunnu välja…ainus probleem oli kohutav palavus, mille tulemusel läikisin (enda meelest) nagu pühademuna. Tai tüdrukud kandsid jälle oma rahvariideid, samamoodi nagu mongolid (Poko ja tema pillimängija) ja kaks india tüdrukut. Tundsin, et peaks ka eesti rahvariided kuskilt välja võluma, aga kahjuks polnud neid käepärast.
Mina laulsin esimeses pooles neljandana (Shien viiluliga oli kolmas), seega sain esimest kahte etteastet rahulikult saalist vaadata.

Kontserti juhtisid kaks kohalikku jaapani noort ning Amy ja Jaemi. Kõik nägid yukatades väga kenad välja ning said oma rolliga väga hästi hakkama. Esimesena tuli Poko koos selle mongoli tüdrukuga, kes mingit traditsioonilist pilli mängis, ja laulis sama ilusa Mongoli laulu nagu veeburari kontserdil. Siis tantsisid Boonsena ja Bell mingit tai tantsu ja Jinny laulis.
Kui Shien ja Mari lavale läksid, lipsasin vaikselt lava kõrvale koridori ja keksisin seal veidi närvilisusest ringi. Üks kontserdionu tuli parajasti lava tagant, muigas ja ütles, et pole mõtet närvis olla, niikuinii läheb hästi.
Ja läkski. Tundsin end oma kleidikeses ja kõrgetes valgetes kingades üllatavalt mugavalt, käed-jalad küll värisesid natuke, aga see oli loomulik. Lasin mikrihoidja natuke kõrgemaks tõsta (sest proovi olin teinud ilma kontsadeta XD). Vaatasin publikusse ja valasin välja oma hinge, oma tänu selle aasta eest. Neile erilistele inimestele. Ja „Negai“ on endiselt minu lugu. Seda eesti ja jaapani keeles koos esitada, teada, et publik saab aru ja samas kuuleb eesti keelt, oli kirjeldamatult hea tunne. Maagiline. See lugu toob kuidagi…mingi meeletu siiruse esile minus. Ma tõesti mõtlen neid sõnu 100% ja rohkemgi veel.

Pärast tulid natuke küsimusi küsima, seletasin lauluvalikut ja sain natuke rääkida ka kõnevõistlusest ja eelseisvast nodo-jimani’st. Kui Jaemi küsis, kas olen selleks valmistunud, siis ei osanud eriti midagi öelda, kohmetusin ja näitasin sõrmede peal, et „ainult natuke“ XD
Esinemise järel oli tõesti hea tunne.
Peale meid olid kaks indiast pärit õde, kes mõlemad mingite bollywoodilike laulude järgi tantsisid. Esimene laul „Sheila Ki Jawani“, mille järgi noorem õde Deepti tantsis, hakkas mulle nii meeldima, et läksin pärast esinemist joonelt tema juurde ja küsisin, mis on laulu ja esitaja nimi ning kas ma selle ka youtube’st üles leida võin. Minu üllatuseks andis ta seepeale mulle selle laulu cd, mille oli tantsu taustaks kaasa võtnud. Win =D
Kontserdi teise poole avasid jaapani taikotrummide mängijad. Neid oli umbes viisteist, trumme oli vist neljas eri suuruses. See oli tõesti võimas etteaste, polnud kunagi taiko-trumme otseesituses kuulnud. Nende harjutamine nõuab lisaks rütmitajule ka väga head füüsilist vormi, sest kogu esinemine võttis päris võhmale ilmselt.
Järgmisena astusid lõpuks lavale Amber, Sasha ja Boa oma tantsuga. Nad kõik olid riietatud ülikondadesse/must-valgesse, nagu sarariimanid. Alguses oli nagu rongisõit, Sashal oli portfell ja ta hoidis nagu rongi tugipostist kinni, keegi ütles tagataustal „Tsugi wa Shinjuku-eki, Shinjuku-eki de gozaimasu“ XD
Tants oli väga lahe, seekord polnud ainult üks lugu, vaid mitu kokku miksitud asja. Igaüks sai ka natuke soolot tantsida, nad moodustasid väga hea kombinatsiooni.
Edasi mängis Kouyou jälle nikko’t, siis laulis John kitarrisaatega paar ingliskeelset laulu ning kogu kontserdi lõpetas Jacek oma nankindamasudarega. Rahvas oli pöördes.

Lõpus taheti koos hanagasa-tantsu tantsida, kuid kuna ma seda ei osanud, siis võtsin enda peale kaameramehe-rolli. Tantsu lõppedes lipsasin lava tagant teiste kõrvale ja kummardasime ühiselt.

Kojusõit. Mina, Mari ja Shien jõudsime esimesena jaama juurde ja saime segamatult natuke pilte teha sellest ilusast vanast vaksalist. Tegime pärast ka seeria nimega „eksinud turist“, kus ma selle pärapõrgus asuva jaama perroonil segaduses ilmega ringi jalutasin.

Sõitsime Akayu jaama, kus pidime Yamagata-rongi natuke ootama. Astusin huvi pärast suveniiripoodi ja jäin sealsete müüjaneiudega pikaks ajaks jutustama. Rääkisin neile eestist, sellest, et me ryugakusei’d oleme, õpetasin eesti keelt (üks tüdruk ütles superhästi „aitäh“, kõige parem hääldus, mida jaapanlaselt kuulnud) ja muud toredat. Lõpuks lahkusin sealt väikse jänkumänguasjaga (jaama maskott, jaamajuhi müts ka peas), osaliselt sellepärast, et jänku oli nunnu, teisalt sellepärast, et tüdrukud nii toredad olid. Pärast lehvitasime neile ja läksime koju.


5. august

Päeva kõrghetk oli ilmselt Hanagasa-matsuri (ehk lille-mütside festival). Alguses mõtlesin, et panen oma yukata selga, kuid siis avastasin, et kedagi pole ühikas, kes mind selle selga panemisel aidata võiks ja et üksi on seda võimatu teha. Vöö sidumist ma küll oskasin, aga yukata enda selgapanekut ja ümberkeeramist mitte. Olin väga nördinud.
Läksime Boa ja Grahamiga kella kuueks kooliteele jääva prillipoe juurde, mille juures olev tänav lõikus Nanokamachiga, kus matsuriparaad ja tantsimine toimus. Saime üpris heasse kohta tee äärde, kust kõik mööduv kätte paistis. Paraad algas kell 6:10, kui kogu tantsiv kolonn liikuma hakkas. Oli palju erinevaid kostüüme, kirevaid kuubesid ja kimonosid, lehvikuid ja päevavarje. Paraad oli pmst nagu laulupeorongkäik, ainult et tantsuga XD Erinevad kollektiivid, oma embleemika ja sümbolite (ja ka fänninänniga) läksid tantsides mööda teed, külalisi oli ka Taiwanist (kellel olid hüppavad lõvid ja draakon). Vahepeal möödusid meist ka suurte firmade kaunistatud autod, mille kastides olid kas publikule lehvitavad ilusad neiukesed, trumme taguvad mehed/naised või veel midagi kolmandat. Palju oli ametlikke asutusi (nt linnavalitsus, pangad, yamazawa pood), kes olid oma töötajad kõik tantsima rivistanud. Ühe haigla koossseisus kandsid suurt reklaamsilti haiglaõdedeks riietatud noormehed XD
Ootasime kuni 7:40ni kui Yamagata ülikool, st meie sõbrad mööduma pidid, aga just oli minigi suurem liikumine ja nad pidid meist kiiresti mööda kõndima, seega ei saanud eriti pilte teha. Eks me siis liikusime mööda kõrvaltänavaid veidike edasi, pöörasime Nanokamachile tagasi ja otsisme uue pilu, kust paraadi näha ja pilte teha. Kahjuks sattusime me alati kas seisakukohale või kiirkõnnile, nii et pidime 3-4 korda kohti vahetama ja mööda tänavat edasi minema, enne kui korralikke pilte saime. Passisin peale ja sain pildi ka koos ühe nais-trummilööjaga, kellel oli lahe kostüüm, pmst ülaosa lihtsalt valgete ribadega üle rullitud.


6. august

Hommikul viis Yu-sensei abikaasa mind "Nodojiman"ile. See on üks laulusaade/võistlus, mis on juba umbes....50 (vist) aastat vana, käib iga pühapäeva hommikul (keskendutakse erinevatele jaapani piirkondadele) ja mida kantakse üleriigiliselt üle. Sõit võttis rohkem aega kui ma arvasin, kohale jõudes oli hull rahvamass juba kohal. Hiilisime mõlemad esinejatele mõeldud sissekäigu juurde, õnneks sai Yu-sensei abikaasa minuga kaasa tulla, mitte ei pidanud publikujärjekorras ootama. Kui uksed lahti tehti, kargas mulle kohe juurde mingi reporter kaamera ja mikriga ning küsis, kas ma võtan ka osa. Seejärel sain veel mõnele küsimusele vastata, viimaseks jäi „kas olen väga enesekindel tänase suhtes?“, vastuseks oli „ei“. XD
Registreerimise lõpus sain ülinunnu NHK-maskoti kleepsuraamatu/märkmiku ja Nodojiman’i rinnamärgi, mille logol olev linnuke meenutas mulle kahtlaselt aastatetagust Laulukarusselli-lindu. Mul oli jälle tunne, et kõik jõllitavad, lootsin, et mulle ei hakata viltu vaatama, et „mida see välismaalane siit Jaapanlaste laulusaatest otsib“.
Vahetasin riided, lõin end üles ja läksime saali ootama. Selgus, et kõik said kõiki kuulata. Kogu asi võttis umbes poole ühest kuni kolmveerand viieni aega, selle aja jooksul said kõik 250 esinejat (mõned duod/triod/grupid olid ka) oma laulukesest 40 sekundit ette kanda. Igaüks pidi seisma lava keskele, ütlema oma numbri ja laulu nime, samal ajal pidi järgmine tulema paar sammu kaugemale seisma, ülejärgmised istusid veel laval olevatel toolidel. Lavale lasti kahekümne kaupa, st 1-20, 21-40 jne. Õnneks tehti enne minu korda (olin nr 104) üks puhkepaus, nii et sain rahulikult esimest poolt kuulata.
Olin natuke närvis. Läksin oma blondide juuste lehvides lavale ja….nojah, oleks võinud hullemini minna. Aga ilma mikriproovita on seda asja suht raske teha, mulle tundus, et ma ei kostnud üldse ja hääl kõlas tuhmilt. Ohwell.
Päeva jooksul sai näha väga mitmesuguseid esitusi, kuna vanusepiirangut sellel üritusel polnud. Oli koolipoisse ja –tüdrukuid, vanemaid kimonotes daame, enkasid laulvaid vanemaid mehi, naljategijaid, mõned päris hea häälega tüübid ja palju muud. Üks tädi isegi joodeldas.
Kui kohtunikud lõpuks hääletama läksid, oli natuke aega ning õhtujuht otsustas, et nüüd teeme avatud karaokeõhtu. See mõte võeti minu üllatuseks vaimustusega vastu, lavale võis korraga minna mitu inimest ja igale loole oli päris korralik tung. Jaapanlased ikka armastavad karaoket ja esinemist väga. Ja julgevad ka tulla niimoodi lavale. Kahjuks teadsin ma ainult paari laulu (Arashi „Happiness“ ja „One Love“ ning mingi Ghibli anime laul), suurem osa oli mingi kohalik klassika. Tõesti kahju, et ei lubatud pilte ega videosid teha, head materjali oleks saanud palju.
Kahjuks ma edasi ei pääsenud, aga see oli osaliselt kergenduseks. Muidu oleks pidanud mitme miljoni televaataja ees olema ja ma pole kindel, kas ma oleks sellega hästi hakkama saanud selles saalis, selle bändi ja akustikaga. Valiti peamiselt kollektiive/inimesi, kes tegid laval midagi naljakat või korralikumat show’d, asi ei olnud eriti lauluoskuses kinni.
Vähemalt sain ma päeva jooksul mitmeid kommentaare oma nunnuduse ja hea jaapani keele kohta, paar väikest last vaatasid mind ka pikka aega suure huviga XD
Ja paljud ütlesid mulle ka, et juba selle saate eelvoorus osalemine (enne toimus veel üks valimisring) on suur asi, arvestades jaapani rahvaarvu ja tunglemist sellistele üritustele.


9. august

Esimese välisõpilase lahkumine sel semestril: Graham läks koju. Saatsime ta bussi peale, natuke oli kurb, sest siis jõudis reaalselt kohale teadmine, et nüüdsest hakkavadki kõik ära minema. Grahamiga oli tore koos olla, animet vaadata ja nalja teha, mis sest et ta oli lootusetu otaku, rääkis vahel liiga palju ja ei kuulanud teisi. Loodan, et keegi talle mõne yuri-fantaasia ikka teoks teeks, ma kahjuks ei jõudnud Amberiga sellel teemal läbi rääkida enne G sünnat XD


11. august

Ajalooline päev.
Ma saatsin lõpuks Matsujunile fännikirja. Olen nii kaua lubanud seda teha ja nüüd lõpuks paningi selle posti. Tunnen, et sellega saan ühe peatüki oma elus lõpetada, sest ma ei fänna teda enam nii hullusti kui varem. Aga ta on ikkagi väga lahe ja ma tahtsin vähemalt kirja panna, kui palju ta mulle tähendanud on.
Kiri ei tulnud väga pikk, kaks väikest lehekülge....aga see-eest väga siiras. Kuna ma pole varem ühtegi fännikirja kirjutanud, siis loodan, et ei teinud midagi kolossaalselt valesti XD Ilmselt on võimalus, et see adressaadini jõuab, umbes üks kümnest miljonist, aga kui jõuab, on ta oma eesmärgi täielikult täitnud.
Kirjutasin sellest, et ta on suurepärane ja ma imetlen ta suutlikust tegeleda korraga nii erinevate asjadega, teha kõike 120% ja ikka jätta mulje, et see tuleb loomulikult. Aga tegelikult on selle taga ilmselt raske töö.
Lõpetasin kirja võib-olla natuke klišeeliselt, aga ma pidin seda ütlema. Palusin tal jääda sama vaimustavaks ja inspireerivaks ning alati endasse uskuda, sest on väga palju inimesi, kes teda toetavad ja temasse usuvad.

oeh. Ma ise ka ei usu, et selle ära teha julgesin XD

Tähelepanekud:

* Mul saab kodus olema väga kurb, kui keegi ei saa aru "renraku"- ja "dakara"-naljadest. "Renraku suru" tähendab ühendust võtma. Seda ütles Amberile üks poolpurjus ameeriklanna, kes mõtles sellega seda, et tahtis Amberiga veel kokku saada. Öisel tänaval hüüdis ta meile järgi et "I will totally RENRAKU SURU you" (renraku suru oli loomulikult 100% ameerika aktsendiga). Ehk sealt siis tuligi ameerika aktsendiga "renraku suru"-nali. Sama aktsendiga hakkasime ütlema ka "dakara" ("sellepärast"). Kui Amber ära läks, tegime talle Sashaga ka selleteemalise video, et ta väga kurb ei oleks.
* Yamagata ajaleht tegi minuga intervjuu välisõpilaste elust ja nende suhtest Yamagataga. Kahjuks ei ole ma siin, kui see artikkel septembris ilmub, kuid loodame, et keegi saadab mulle selle numbri Eestisse XD
* Jaapani koolilapsed on väga agarad mulle „Hello!“ ütlema (või järgi hüüdma). Ei ole täheldanud, et eesti lapsed välismaalastele nii teeksid (samas, Yumi-senseile olevat tartus „hiinlane“ järgi hüütud…) Siis kihistatakse omavahel natuke ja oodatakse reaktsiooni (või peidetakse end teiste selja taha). Kui veab, järgneb sellele ka „How are you?“. Kahjuks on see aga ilmselt suht kõik, mida nad inglise keeles oskavad, nii et…
* Sain mängida Yamagata ülikooli välkreporterit ja tutvustada ühikat, selle tube, kooli, kontorit ja muud. Alguses oli see lihtsalt ühe presentatsiooni jaoks, mida välisõpilastega tegelev kontor vajas, aga pärast räägiti, et sellega saabki nüüdsest ülikooli reklaamima hakata. Deem, oleks pidanud seda ikka korralikumalt tegema :P


12. august

Korralik lahkumispidu. Palju emotsioone, naeratusi, häid sõnu. Üritasime sellest õhtust teha mõnusa mälestuse ning vähemalt hetkeks unustada kurva tõsiasja, et Amber järgmisel päeval ära sõidab.
Tõrv meepotis oli see, kui A ja J enne karaokesse minekut jälle karvupidi kokku läksid, aga üritasime seda siluda nii hästi kui suutsime.
Mõtlesin, et lähme õhtu lõpetuseks otse ühika teisele korrusele sotsialiseeruma, kuid selgus, et Amberi sõbrad olid ka hanabi’sid (ilutulestikku) kaasa võtnud. Hiilisime pimeduse katte all shimin kaikan’i kõrvale ja tegime seal ilutulestikku, nii suuremaid kui väiksemaid. See oli väga lahe kogemus, minu esimene korralik hanabi-kogemus. ’Cause baby, you’re a firework, indeed.
Hiljem istusime teisel korrusel, mängisime mänge, valasime Amberiga tema neljale meessoost sõbrale (kes kõik olid täitsa kenad jooke ka, et korralik jaapanlik kogemus oleks XD
Täiesti märkamatult sai kell juba 5…siis sai 6…istusime, vaatasime akna tagant tõusvat päikest ja nautisime ilusat hommikut.

Ja... *trummipõrin*

Viimane pikem mälestus ehk Yamagata ilutulestikuvõistlus/festival:

Selleks, et jõuda õigesse kohta (kust korralikult ilutulestikku näha), pidime ratastega umbes 20 minutit kuskile kaugele jõe äärde sõitma. Jätsime (pärast paari ebaõnnestunud proovikorda) oma rattad ühte tasuta parklasse (st kellegi aiamaa äärde, minu ja Boa ratastest poole meetri kaugusel kasvasid kõrvitsad) ja läksime uurima, kust kõige selgemalt ilutulestikku näha. Kuna kõige paremad kohad olid tasulisel alal, vaatasime kogu asja aia tagant XD Aga seal oli ka super hea vaade, saime kõik ilusti peo peale. Ma pole nii palju ega nii suurt ilutulestikku varem näinud. Kõik oli nii värviline, nii särav…ja nii lähedal, et tundus, et võiks käe välja sirutada ja taevakaarele joonistuvat mustrit puudutada.
Lisaks oli kuskil kaugemal veel äiksetorm ka, seega sähvisid pilvedes välgud ka aeg-ajalt.
Kokku kestis ilutulestik poolteist tundi, väikeste vahepausidega. Saime suure hulga lahedaid pilte, kus näiteks ilutulestikku või kuud käes hoiame. Suure hulga uduseid pilte saime ka, aga sellest me ei räägi.
Sain jälle natuke oma ego kergitada…kui ratastega sõitsime, möödusime ühest emast kahe lapsega ja üks neist, väike poiss, hüüdis minu möödasõidul „A, kireina hito da!“ (ehk tõlkes umbes „Oh, näe, ilus inimene!“ XD) Ja kui me aia ääres seisime ja ilutulestikku vaatasime ütlesid poisid mulle pärast, et suur osa möödunud inimesi (peamiselt meessoost) vaatasid pikalt ja korralikult järgi mulle. Boa pakkus seepeale, et ta võib mul ümbert kinni võtta, siis äkki jääb jõllitamine vähemaks, teataks, et neiu on juba võetud. Kuidagi läks jutt sealt kaugemale ja lõpuks olin mina Boa ühe õla all ja Jacek teise õla all XD
Selle pooleteise tunni jooksul kumises mul küll kõrvus „Baby, you’re a firework…“, silmad särasid nagu väiksel lapsel ja iga natukese aja tagant ohkasin imestusest. Huvitav oli see, et heli liikus aeglasemalt ja nii kuulsime ilutulestiku pauke alles pärast seda, kui värviline muster oli juba taevas lahti.
Miskipärast olid kohal ka mingid kristlikud jutlustajad, kes väravas oma siltidega seisid ja seletasid kogu aja ruuporist midagi taevariigist, patustest ja Jeesusesse uskumisest.
Tagasitee kulges veidi raskelt, sest oli pime ja minu rattalamp ei näidanud just väga palju valgust. Õhtusöögiks läksime india õekeste vanemate söögikohta „Indian Spice Magic“, kus ma sõin esimest korda elus õiget india toitu.

___________________________


Nõndaks.
Homme õhtul istun siit ööbussile, et minna natukeseks ajaks Tokyot avastama.
Olen tühistanud oma telefonilepingu (asemele sain mingi ajutise kõnekaardi...mille tulemusel kogu mu telefoni-meilide postkast kättesaamatuks muutus ;_;) ja pangaarve, maksnud ära viimase internetiarve ja üüri, saatnud koju SUUREL HULGAL postipakke (täiesti hullude saatekuludega, postionu juba teadis mind nägupidi kõikide nende kordade peale, mil olin pakke koju saatnud) ning täna koristasin põhjalikult ära ka oma toa.
Ma ei tahtnud/jaksanud väga koristada ja õnneks oli Wira nõus mulle appi tulema. Tema oli täna mu ingel, mu kangelane, kõik ülivõrdes sõnad, sest ta tegi kõik suuremad asjad ise, tõstis rasket mööblit, mida ma ei jaksanud ja (mis kõige tähtsam) PESI KOGU PÕRANDA ÄRA. Põrandapesu kartsin ma kõige rohkem ja tema ütles, et see talle just kõige rohkem meeldibki. Ideaalne kombinatsioon.

Ma pole endale veel teadvustanud, et homme ongi bye-bye Yamagata. See on lihtsalt nii...sürr. Üks aasta. Üks pikk aasta täis kordumatuid mälestusi, mis kunagi ei unune. Olen tõesti tänulik, et sain võimaluse tulla just Yamagatasse. See oli parim asi, mis minuga juhtuda võis.


**********

Hetkemuusika:

* "Dandelion Wine" (Blackmore's Night) - minu klassikaline "head-aega-sõbrad" lugu, mida laulsin ka oma gümnaasiumi lõpetamisel.


* "Sheila Ki Jawani" - ühest bollywoodi filmist, väga rütmikas ja võitis mu südame juba esimesel kuulamisel. Kaua aega on möödas sellest, kui mulle viimati mingi india lugu meeldis. Eelmine oli vist...ee...Benny Lava või Girly Man. Kuid seekord pole tegemist paroodiaga, laul on selline..hmm...väga seksikas, enesekindel ja vastupandamatu. See laulja meenutab mulle paari koha peal Arit.
Film on ilmselt mingi armastuskomöödia, selle laulu ajal on naispeategelane ilmselt võrgutamas mingite filmivõtete käigus ühte välismaa...produtsenti? miljonäri? vms ning temasse armunud meespeategelane tuleb seda tantsunumbrit rikkuma. XD
Video on küll kohati bollywoodilikult üle pakutud, kuid see meeldib mulle ikkagi, plusspunktid saab visuaalne pool laheda tantsu ja täiesti sünkroonsete meestantsijate eest. Ja see lauljaneiu on ka väga lahe.
Mees: "Come with me my love, we must escape!"
Naine: "Hell no, käi kuradile ja maha minu lavalt!" XD

* Mitu laulu amatöör-üliõpilaskollektiivilt StarKids. Kõik nende muusikalid on metsikult head: "A Very Potter Musical", "A Very Potter Sequel", "Me&My D***", "Starship".
Praegu on minu lemmikuteks
"Kick it Up a Notch" Starshipist, esimeseks esitajaks hiiglaslik skorpion & kolm suurt sääske (algus 4:22) ning teiseks üliseksikas Brian Holden roosade prillidega (algus 1:10) ja "There will Always be Guys like Potter" A Very Potter Sequelist, Lucius Malfoy ja Snape'i duett (algus 2:50).

Kõigist neist räägin kunagi hiljem, samuti oma hilistest anime-avastustest.
Seniks aga....


So here's to you, all our friends, surely we will meet again
Don't stay away too long this time
We'll raise a glass, maybe two
And we'll be thinking of you
Until our paths cross again...maybe next time...