Teisel pool mind

Nii võiks seda vast nimetada, kui ma peale pikka-pikka vaheaega blogimist jätkan. Või õigemini hoogu võtan, sest tegelikult tahtsin selle postitusega hilinenult lihtsalt kõigile häid jõule soovida XD

Aga päris tühjade kätega (või näljaste pilkudega) keegi ei jää, kuna vähemalt ühe luuletuse suutsin spets selleks jõuluks kirjutada küll. Minule tüüpiliselt kannab see pealkirja "Jõulud Jaapanis".

Kaugel Jaapani saarte peal
jõule pereringis ei peeta,
Jõululaupäev on kombeks seal
pigem armsama käevangus veeta.

Neil verivorst, kapsad ja pohlamoos
puuduvad pühadelaualt,
kuid jõulukoogi jaoks ostuhoos
sabas seisma peab üpriski kaua.

Linn sätendab ehtes ja tuledes,
ka kuusepuid võimalik näha.
Koju suundujatel on kottides
kingipakid ja kiirtoidukana.

Ent nii kohtinguist, koogist kui kanaroast
saadud jõulutunne on ilmne,
seega polegi tähtis, et jõulutaat
paistab veidike pilusilmne.

**
Vot nii. Hariv ja kunstipärane ühekorraga.

Ja lõpetuseks veel üks ilus jõululaul ansambli Karavan esituses, pärit kassetilt "Kauneid jõule", mida on meie peres jõuluajal mängitud nii kaua kui ma mäletan. Selle kuulamine toob alati õige jõulusoojuse ja tänavu oli jälle põhjust ta üles otsida, sest muusikakeskus lihtsalt keeldus CD-formaadis jõuluplaate mängimast XD
Tean, et rangelt võttes on jõulud selleks aastaks juba läbi, aga minu jaoks kestavad nad kuni aastavahetuseni.

Talveöö.

Peatse kirjutamiseni =)

Khm. Ma peaks vist oma vigadest õppima ja isegi mitte mõttes endale postituste tähtaegu seadma, muidu juhtub jälle nii, et sellest ei tule midagi välja XD

Igatahes...nüüd on see kätte jõudnud. Poolteist kuud ekstreem-gambarut, mille ajal kirjutan valmis bakatöö, ühtlasi panen muu elu 90% ulatuses ootele. Paar üritust on, mille kindlasti olen oma kalendrisse arvestanud, aga other than that...kahtlane.

Käisin vahepeal kooriga Londonis, kus andsime kontserdi koos Imogen Heap'i, Ana Silvera ja The Holst Singers'i kooriga. Epic win. Mitte ainult polnud lood väga kenad, vaid ka suured staarid ise mõjusid väga sõbralikult ja armsalt. Imogeni ja Ana pikkusevahe oli nii nunnu, kui nad kõrvuti seisid.
Esitasime Ana tsüklit "Oracles" (sealt oli näiteks armas lugu "Catherine Wheels") ning spetsiaalselt meie koorile kirjutatud tsüklit "Tule maale, armas veli".

Üks õhtu enne ärasõitu selgus, et mõned meist peaks koos Imogeni ja Holstikatega laulma ka mingit uut eksperimentaalset 31-minutilist lugu "The Seashell and the Clergyman", mille taustaks pidi mängima üks 70 aastat vana mustvalge film, esimene sürrealistlik film ajaloos....eks me siis ühel õhtul istusime eri häälerühmade kaupa hotellitoas ja õppisime noodi ja videoga. Ja see film oli...nii creepy. Issand, me vist naersime ja istusime silent horror'is vähemalt pool ajast esimese läbikuulamise/vaatamise ajal. Mina ja Anette olime veendunud, et see on Nightmare Fuel at its Finest ja keeldusime videot vaatamas, õnneks Lili teadis, kuidas pilti ära võtta XD

Pärast Ana laule, seega teise poole kontserdist võttiski enamjaolt enda alla "Seashell...". Enne lõppu aga tegime veel mõned Tormise lood (ka Sampo tagumise koos mi-noodile häälestatud kirve ja rütmikastidega =D) ning lõpuks kõik koos Ana jaoks ühe laulu ja kogu kupatuse lõpetas Imogeni maagiline "Hide and Seek". Kooriga kõlas see kuidagi teisiti, väga lahe oli. Siin on selle salvestus.

KUNI 7nda MÄRTSINI SAAB ÜHELT LEHELT VAADATA KA KOGU KONTSERDI TEIST POOLT. Meie hakkame Tormist laulma umbes 30nda minuti kandis, enne tuleb massiivne seashell-thing. Ja mina olen päris tihti kaadrisse jäänud, jee!

Oh, right. Üks väga tähtis asi veel: Holstikatel on Maailma Kõige Kuumem Dirigent, keda ma siiani näinud olen. Tõesti...selline pikk, sihvakas, punakate turris juuste ja suuuuuuurte silmadega. Ja hea huumorisoonega ja professionaalne ja mis kõik veel. Tänasin õnne, et ta oli dirigent ja mul oli seega täiesti mõjuv põhjus teda kogu loo aja aniti vaadata. Nooti jõudis mu pilk harva, peamise osa ajast vahtisin lummatult seda fantastilist meest.


***

Et paar endale lubatud asja vähemalt ära kirjutada, räägin natuke headest animetest, mida vahepeal näinud olen.

Tiger&Bunny - Võin kindlalt öelda, et sarnase kontseptsiooniga animet ma varem näinud polnud. Maailm, kus erinevate supervõimetega "kangelased" aitavad võidelda kuritegevusega, kuid kogu protsessist on tehtud üks suur reality-show. Nii ongi igal kangelasel oma spetsülikonnad/kostüüm, sponsorid, fännid ja punktiarvestus hooaja tublima välja selgitamisel. Omapärane oli loo juures veel see, et peategelaseks seati vanem mees, juba veterankangelane Wild Tiger, kellele määratakse partneriks uus noor andekas Barnaby Brooks Jr, kellel kogu kangelase-businessist hoopis teine nägemus. See on lugu rivaalidest, mõistmisest ja leppimisest, kuritegevusega võitlemisest, meelelahutustööstusest ning suurtest vandenõudest. Ja sõprusest ka kindlasti.
Ooooo, kuidas ma fännan seda peategelastepaari. See sari tekitas mul tõsise sõltuvuse vahepeal. Nad on mõlemad vägagi esteetiliselt vaadeldavad ja intriig, mis kogu kangelasbusinessi ja linnakorralduse taga areneb, on ka päris huvitav.
Ahjaa, selle anime lõpulugu "Hoshi no sumika" on mulle samuti väga meeldima hakanud. Selline lootusrikas, energiline, ent samas ka tõsine lugu.

Sengoku Basara - Manly men doing manly things. Ja see valem korrutada veel umbes tuhandega. Ja asetada Jaapanisse Sõdivate Riikide ajastusse. Sari kasutab ajaloolisi isikuid, kuid nende interpreteerimisega on kohati päris vabalt ümber käidud. Alles on jäänud eepilised võitlused, au ja vendluse eest seismine, oma isanda ustav teenimine...
Ma ei jõua kokku lugeda, mitu korda seda vaadates mul lõug põrandale kukkus ja ma mõtlesin "Oh no they didn't!" But they so totally did.
Eriti meeldib mulle Sanada Yukimura ja Date Masamune omavaheline rivaalitsemine. Kohati on nende võimed ja teod nii absurdselt üle võlli keeratud, et ise ka ei saa aru, kas tegijad mõtlevad asja tõsiselt või keeravad lihtsalt eepilist testosterooninuppu nii põhja kui võimalik. Ajaloolist korrektsust ja loogikat ei aeta liigselt taga, nii juhtubki, et Masamune sõidab ringi hobusega, kes on nagu mootorratas, võitleb kuue mõõgaga (ja tema järgijad näevad välja nagu mingid delinquentid), kohalikel "piraatidel" on oma hiigelsuur kindlusega battleship, üks teine väejuht on nii suur, et ta saab sõita lahingusse kahel hobusel seistes...umbes selline värk.
Ilmselt sobib rohkem noormeestele vaatamiseks, kuid mina leidsin sealt ka päris palju hindamisväärset. Eye candy -faktor on ka olemas =D
Oh, keegi on päris hea crossover-video teinud Sengoku Basara ja 300 -ga. Annab päris hästi üldtooni edasi, ma ütleks. Ja esimese hooaja OP on ka funky.

Hayate no Gotoku - Lugu noorest poisist Hayatest, kes oma vanemate hoolimatuse tõttu peab hakkama nende võlgu tagasi maksma, aga teatud arusaamatuste tõttu satub ta hoopis ühe rikka pere tütre uueks ülemteenriks.
Kui me koos ühikas animet vaatasime, kiitis Graham seda pidevalt ja rääkis, kui lahe see on, seega tekkis mul teatud uudishimu. Algselt sisu mulle eriti huvi ei pakkunud, kuid nüüd tundub see päris hea. Põhiosa moodustab muidugi huumor ja igasugu popkultuuri-vihjed, kuid ka tegelastel pole midagi viga. Lõbusaks ajaveetmiseks sobib küll.
Kuigi vahel hakkab mul vaesest Hayatest tõeliselt kahju, et ta oma heasoovliku loomuse või mingite veidrate kokkusatumuste tõttu pidevalt igasugu jamadesse satub. Tema kurvast saatusest räägib juba anime avastseen, kus pilvedel hõljuv väike Hayate jõuluvanalt küsib, miks too kunagi neile jõulude ajal külla ei tule. Jõuluvana vastab rõõmsalt "That's because your family is poor", teeb ho-ho-ho ja lendab minema.

********

Nõndaks. Ja nüüd sukeldun Abe no Seimei maailma, käin vahepeal tööl, siis sukeldun jälle ja nii umbes 6-7 nädalat järjest XD

But it's gonna be awesome. Ma usun seda. Ja loodan, et teiegi aitate mul seda uskuda.

Lõpetuseks veel paar leidu 'hetkemuusika' rubriigist:

* "The Island" (esitajaks Celtic Thunder) - Tahtsin siia linkida ka paar teist sama iiri ansambli lugu, aga nendele polnud juutuubis normaalseid videosid XD Aga tegelikult meeldibki mulle see lugu kõige rohkem siiamaani so it's all good.
Alguses oli see laul lihtsalt ilusa meloodiaga, esitajaks kena klaar noormehehääl, kuid siis hakkasin sõnu täpsemalt kuulama. Olin vist bussis, sõitsin Pirita teel kodu poole ja mulle jõudis kohale, et see lugu räägib ju tegelikult sõjast. Ilmselt ka iiri kontekstis. Sellest, kuidas mingi ideoloogia või mineviku vaenu pärast minnakse ja hävitatakse, rikutakse tervete põlvkondade noorte inimeste tulevikke. Ja ma peitsin end kuskile posti ja akna vahele, et inimesed ei näeks, kuidas ma nutan. Sest tollel hetkel läks see nii südamesse...

/--/ Up here we sacrifice our children
To feed the worn-out dreams of yesterday
And teach them dying will lead us into glory...

But Hey, don't listen to me! 'cos this wasn't meant to be no sad song.
I've sung too much of that before /--/


* SHINee "Juliette" ja "Lucifer" - Igaühele kulub ära eluterve kogus K-pop'i XD SHINee-poisid on piisavalt vaadeldavad ja lood piisavalt catchy'd, nüüd on nad teinud paarist oma hitist ka jaapanikeelsed versioonid, nii et ma saan kuulates ka aru, millest nad laulavad. Ja minu suureks rõõmuks on neil uutel versioonidel ka eraldi videod! More eye candy for me, yay =D Teist lugu olen vist siin enne maininud ka, selline väga glämm, natuke badass ja ülicatchy...ma ei teagi, kumb video parem on, aga mulle väga meeldib see veega trikitamine ja nahkpüksid, mis jaapanikeelse versiooni videos on. Kuigi pisike must party-hat oleks võinud küll olemata olla. Samas, küsitavad garderoobivalikud kuuluvad juba peaaegu lahutamatult nende videote juurde. Nad kas panevad lahedalt täppi või näevad natuke liiga veidrad välja XD
Juliette'i jpn-keelse versiooni video aga...ohboy, kust ma alustan. Väga rõõmus-bubblegum-pop-acidtrip. Kostüümid on kohati nagu 80ndate trenniriided, lisaks on keegi tõmmanud selga vanaema vana pitskleidi ja teinud sellest poolläbipaistva topi. Ja need futuristlikud prillid. Jeesus maria. Aga loo särtsakust ja nunnudust see ei vähenda, poisid mõjuvad natuke noorte ja tuulepäiste Romeode'na piisavalt veenvalt. Ja teatud ilmed, silmapilgutused, siirad õnnelikud naeratused...lihtsalt AWWWW. Esimese armastuse vaimustus.

* Girls Generation "Run Devil Run" ja "Taxi" - Kõik on Ilmari süü. Kui ta poleks mulle seda taxi-lugu linkinud, siis ei kummitaks nad mul nii tihti, et olen sunnitud nende sõnu juba seetõttu pähe õppima, et iga kord kaasa laulda osata. "Run..." on üllatavalt badass-girlpower-lugu, selle saatel on tõesti eepiline oma tuba koristada, järgiproovitud. Ma kogu aeg imestasin, kuidas neil need mustad sädeluskapuutsiga nunnahõlstid peast ära ei kukkunud tantsimise ajal.
Aga taxi on küll ületamatu. See on lihtsalt niiiiiiiiiiiiii catchy. Sõnad lähevad küll seda lihtsamat teed stiilis "Lähme sõidame, ainult hoia kinni", aga samas serveeritakse neid nii ahvatlevalt, et mõtleks tõesti selle peale. Pealegi kui lubatakse et "Ükskõik kuhu...vaba on tee...ka universumi ääreni", siis miks mitte. Nüüd pean ma ainult selle tantsu ära õppima ja asi korras.


Ja nüüd ma lähen, et teha suuri tegusid!

...aga enne peab natuke tuduma.
Oyasumi, my darlings.

(by Tatsuya Ishida)

Tegelikult ei plaaninud ma nii kiiresti midagi uut kirjutada, aga me laulsime täna proovis nii ilusate sõnadega laulu, et tahtsin oma vaimustust selle üle kellegagi jagada.
Ester Mägi "Ta tuli", kirjutatud Ernst Enno luuletuse sõnadele:

Ta tuli ja vaatas mu silmi-
nii rasked on tunnetest keed-
ta tuli ja vaatas mu silmi
ja läks siis oma teed.

Ma läksin ja otsisin jälgi-
ei otsides rutata saa.
Ma läksin ja otsisin jälgi,
öö õue jõudsin ma.

"Öö, ütle, kas nägid mu südant,
ehk sinagi sõnumid said,-
öö, ütle, kas nägid mu südant?"
Öö kandis ahelaid.

Öö seisis ja vaatas mu silmi-
ööd hoidsivad tunnetest keed-
Öö seisis ja vaatas mu silmi,
ma läksin oma teed.

Ma läksin ja otsisin jälle-
ei otsides rutata saa-
Ma läksin ja otsisin jälle,
sain päeva õue ma.

"Päev, ütle, kas nägid mu südant,
ehk sinagi sõnumid said,-
päev, ütle, kas nägid mu südant?"-
Päev kandis ahelaid.

Päev seisis ja vaatas mu silmi-
nii rasked on tunnetest keed-
päev seisis ja vaatas mu silmi-
ma läksin oma teed.

Ma läksin ja vaatasin silmi
siis iseendale-
ja leidsin, et jäljed kõik viisid
mu oma hingesse.

**

Silma vaatamisega on igaühel isemoodi. Mõned vaatavad alati, mõned harva, mõned ei suuda üldse vaadata. Põhjuseid selleks on samuti erinevaid.
Mina kuulun ilmselt sinna keskmisse kategooriasse. Kunagi oli aeg, mil ma seda üldse ei suutnud, kartsin, et kui keegi liiga kauaks silma vaatama jääb, võib ta näha ka nende taha. Ja seda ma ei tahtnud. Kõrvale vaadata oli...turvalisem.
Nüüdseks olen harjutanud end teadlikult tihemini vestluskaaslastele/sõpradele silma vaatama. Aga see on veel work in progress, nii et ärge pange pahaks, kui ma teile kogu aeg otsa ei vaata, see ei tähenda, et mul kuidagi igav oleks või te mu tähelepanu ei pälvi.


Ja lõpetuseks üks laul, mis paneb mind alati mõtlema. Inimsuhted. Andmine-saamine. Armastus ja oma "ego".

DECO27 feat. marina - "Egoselfish" (või "Egomama")
Täiesti super video, muide. Vahepeal kuulasin-vaatasin seda nonstop ja nüüdki vajutan vähemalt 2 korda repeat-nuppu, kui see mp3st tuleb. Kuigi videol on nii visuaal kui ka tõlge, ei saanudki ma esimese hooga kogu loost aru, seal on mitmeid tõlgendusi. Väga mitmekihiline ja paeluv.


Tõepoolest, 愛 or I ?

(Pealkiri: Heather Dale - "Fairytale")

Ja ongi uus aasta.

Mõelda vaid, et aasta tagasi võtsin seda vastu Jaapanis, koos Miyu ja tema perega.
Mäletan, et nägin tol öösel unes tulekahjut.

2011 jooksul juhtus päris palju, mõneti isegi pöördelisi sündmusi. Nende käigus sain veidi rohkem teada näiteks oma taluvusläve, vastupidavuse, enesekindluse kohta ja see tuli kasuks. Samas on mõned teised asjad jäänud sama segaseks nagu enne. Näib suisa, et mu süda ja mõistus korraldavad aeg-ajalt mingi vandenõu alusel üldstreigi.

Nüüdseks olen juba pool aastat Eestis tagasi. Selle poole aasta sisse on mahtunud suurtes kogustes head muusikat, uusi anime-avastusi, filme ja sarju, fantastilisi larbielamusi & muid sündmusi ning muidugi kvaliteetaega oma inimestega.
Muidugi ka hingelist segadust ja madalseise...aga eks tasakaalustamiseks peabki paar tassitäit tõrva sinna meepotti valama.


Lumi on maha tulnud lõpuks. Kuidagi väga sürr oli jõulude ajal õues kuuse kõrval haljendavat rohtu näha, kuid vähemalt uusaastaööl sadas Põltsamaal tuhksuhkrut ja sealt edasi läks asi korraliku talve moodi.

Jõulud tulid seekord jälle koos perega, mis oli väga tore. Ehtisime kuuske, küpsetasime meme-piparkooke, igaks juhuks luuletasin jälle natuke ja kokkuvõtteks suutsin isegi jõulutunde välja võluda. Veidi pärast pühi sain kätte ka endale tehtud erilise jõulukingi: 2 Heather Dale'i plaati, kõige uuem "Fairytale" ja tema jõuluplaat "This Endris Night". Viimane on tõesti ideaalne jõuluplaat, mida pikemalt kuulates ei hakkagi kõrvad verd jooksma, pole äraleierdatud lugusid. Lemmikuid sellelt jõuluplaadilt on palju, kuid tooks eraldi välja "Ave Maria" (lihtne ja ilus lugu, mida saab väga hästi kaanonis laulda), "Coventry Carol" (meenutas mulle unelaulu, midagi sarnast oleme kooriga ka kunagi laulnud), "I Saw Three Ships" (väga heatherilik variant ühest tuntud viisist) ja loomulikult minu jaoks plaadi parim lugu "Huron Carol" (maagiline lugu prantsuse rahvalaulu viisile Huroni hõimu/rahva keeles). Ma saan täiesti aru, miks Heather&co seda viimast terve aasta läbi kontsertidel kasutavad.

Ja ka teisel plaadil on märkimist väärivaid lugusid:

* Nimilugu "Fairytale" - natuke lootust, natuke kibestumust ja üks küsimus. Don't you want a fairytale, don't you want this fairytale? Don't you want to live my fairytale with me?

* "Golgotha" - inspireeritud sellest kõige kuulsamast ristilöömisest, kõrvaltvaataja silmade läbi. See koputab päris valusalt südametunnistusele, ka tänapäeval.
'Cause deep down I know that the innocent always go free,
That there's someone who's watching the watchers, it doesn't have to be me.
It's easy to trust that things are going as they should
As long as it's noone I know getting nailed onto the wood.

* "The Morrighan" - Üks müstiline olevus, kes tuleb ja läheb siis, kui tahab, kes võib sulle anda kõik, kuid sama kergelt ka kaduda. Ja ta unistab lendamisest... (nii seda kui "Fairytale"i saab kuulata Heatheri kodulehelt)

* "Ten Feet Tall" - minu absoluutne lemmik sellelt plaadilt. Steampunk awesomeness, tõsine confidence&powerboost-laul, mida ilmselt kasutan ka paari tegelase inspiratsiooniks. Steam&hot&bulletproof, indeed ;)

---

Ma olin kindel, et ka aastavahetus möödub pereringis, kuid siis...käis mingi klõps ja ma tundsin, et ma ei suuda Tallinnas olla, et ma PEAN sealt kuskile minema saama. Vajan midagi täiesti erinevat. Ja kuna üks sellise plaaniga sobib kutse ootel oli, otsustasingi, et what the hell, põrutan Põltsamaale ja vaatan üle, kui hullud need Raidi sõbrad olla saavad. Eriti huvitav oli muidugi see, et hetkest, mil ma selle ära otsustasin, tundus, nagu üritaks kogu universum teha kõik selleks, et ma õige bussi peale EI jõuaks. No siis ma pingutasin juba kiuste.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ma jäin ellu ja ei saanud nii tugevalt traumeeritud, kui kartsin (kuigi vahepeal olin suht lähedal). Lootsin viimase hetkeni, et sinna ikka tuleb veel naissoost isikuid, but noooo. Peab ütlema, et ma polegi kunagi uut aastat 7 noormehe seltskonnas vastu võtnud XD
Korralik gamerite aastavahetus, testosteroonitase over 9 thousand. Tundus, et olin ära neetud, sest "that's what she said"-huumorit tuli väga palju, hoolimata sellest, et ma enda meelest midagi valesti ei öelnud. Kõige krooniks oli muidugi see, kui me hommikul kell 7 lahkuma hakkasime. Mõtlesin, et võiks midagi ilusat hüvastijätuks öelda ja hüüdsin esikust tuppa "Well, poisid, oli meeldiv"...sekund hiljem karjuti mulle vastu "That's what she said!" ja vajuti kollektiivselt naerukrampidesse.
Aga pime varahommikune jalutuskäik inimtühjal Põltsamaal, kui vaikselt langes õrna lund...selle vaatepildi ilu võttis hinge kinni.


Minu sess koosnes sellel talvel ainult ühest eksamist ja ühest esseest, kuid kumbki polnud päris lihtsate killast. Jaapani keele eksami puhul istusime kõik ruumis palju kauem kui ilmselt arvanud olime. Natuke tuli üllatusena, et esemete kirjeldamine pandi nii suures mahus sisse, teksti analüüs oli samuti kohati bingo mängimine. Suurema osa mõtlesin vist välja, kuid mõnede kohtadega jäin lõpuni kahtlema.
Tõlkeseminari essee jaapani keelest tõlkimise problemaatikast sain valmis, kuid pole veel ära andnud. Selle kirjutamisel oli päris sürre seiku, kus ma silmitsesin ekraani umbes veerand tundi, hiljem avastasin, et ma olen mingeid lõike kirjutanud sellel ajal, kuid neid üle lugedes oli nagu "oot, mismõttes, kas tõesti mina kirjutasin selle? kust ma sellised mõtted, sellised lausekontstruktsioonid võtsin?" XD


Naljakas, aga seekord polegi seda "sinus endas talv"-mõttega seostuvat tunnet eriti palju. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Aga igal aastal umbes detsembri alguse paiku tuleb ta uuesti. Huvitav, miks ma sellest ühest laulureast niimoodi kinni hoian?


Eelmisel nädalal nägin ühte väga head filmi. Olin tahtnud seda juba ammu kinno vaatama minna, kuid kartsin, et keegi ilmselt ei taha minuga seda vaatama tulla. Siis selgus, et ka onutütar oli täpselt sama filmi kohta täpselt sama asja mõelnud (et ta ei leia kedagi, kellega seda vaadata). Great (related) minds think alike =D
Ja nii me siis vaatasime briti spioonipõnevikku "Tinker Tailor Soldier Spy".
Ma ei mäletagi täpselt, kust selle filmi tutvustus või plakat mulle silma jäi, igatahes tundus see lugu mulle väga huvitav. Lisaks oli filmil praktiliselt all-star cast (Gary Oldman, Colin Firth, Tom Hardy, John Hurt) ja kui ma sain teada, et ka Benedict Cumberbatch (BBC Sherlocki-sarja nimitegelane, üks minu viimase aja crushe) seal mängib, oli asi otsustatud.
Mõned kurdavad, et film on liiga aeglane ja igav, kuid mina vaidlen sellele tugevalt vastu. See pole hollywoodilik action kuskil glamuurses kohas (nagu tänapäeval paljudes filmides kombeks), vaid vaikselt vinduv, pinget keriv, paranoiline 1970ndate Suurbritannia, kus keerdub lahti geniaalne lugu topeltagendi püüdmisest luureorganisatsiooni tipus. See pole kerge film, ta kulgeb natuke rusutud ja suitsuses atmosfääris, kus oht vahele jääda paneb kõiki tegelasi oma käike väga hoolikalt kaaluma. Ent lõpetatakse siiski helgema noodiga, mis oli väga tervitatav ja tõstis minu kiindumust veelgi.
Saalist lahkudes ohkasin sügavalt ja naeratasin: olin just näinud midagi väga nauditavat. Minu jaoks oli ta väärt iga kulutatud minutit ja piletiraha.


Ja lõpetuseks, jätkates pealkirja-teemat: üks mõnus muusikapala, seekord eesti esitajatelt. Lihtne ja siiras, unenäoline ja armas.


Kruuv - "Muinasjutt"


"Ja me naeratame..."