Teisel pool mind

Jaanuarikuu jätkub mühinal.

7. jaanuaril otsustasime Carli ja Ediga minna ühte lähedalasuvasse kuulsasse onseni-linna nimega Ginzan Onsen. Sain poistega hommikul rongijaamas kokku ning jõudsime ilusti Oishida jaama suunduvale 10:18 rongile. Natuke saime imetleda väljas laiuvat lumist maastikku, siis muutus lumesadu liiga tihedaks.
Oishida jaam oli pisike, ainult kahe platvormiga ning väljumisel polnud korralikku piletiväravat, vaid lihtsalt uks leti kõrval. Väljas möllas korralik lumesadu. Otsisime bussipeatuse üles ja avastasime, et järgmise bussini on umbes tund aega. Ed tahtis ringi vaadata ja Carl hommikust süüa, seega läksime natukeseks ümbruskonda kõndima. Kahjuks polnud praktiliselt ükski koht lahti, tõenäoliselt suure lumesaju tõttu. Mõne maja ees oli kuumaveevoolik, mille abil sissesõiduteel natuke lund sulatati. Lõpuks leidsime ühe väikse poekese, kust saime sooja jooki ja natuke snäkke, õnneks oli jaamahoones ka üks sobanuudlite söögikoht. Mul polnud kõht nii tühi, aga poisid vohmisid ühe sobaportsjoni sisse äärmise innuga. Enne pakuti meile veel natuke teed ja krõbedaid snäki-küpsiseid. Teenindaja vist arvas, et kuna ma istusin Carliga kõrvuti ja ise midagi ei tellinud, siis peame me olema paar ja pani Carli kandikule lisapulgad ja kausikese ka minu jaoks. Eks ma siis kasutasin seda ära ja röövisin talt natuke nuudleid.
Kell 12:35 istusime kohaliku liinibussi peale ning hakkasime veerema läbi lumise linna. Alguses oli ümbrus enam-vähem nähtav, keskuses isegi liikus autosid ja inimesi, aga mida rohkem linnast välja, seda valgemaks läks ilm. Bussijuht tegi isegi ühes bensiinijaamas peatuse, et tankida, ma polnud kunagi varem näinud, et seda koos bussitäie sõitjatega tehakse. Veidi pärast bensiinijaama muutus nähtavus nullilähedaseks, akendest paistis ainult valge. Me ei saanud aru, kuidas bussijuht teab, kus tee on või kas me üldse oleme enam tee peal. Vahepeal sähvisid vastutulevate sõidukite tuled esiaknast, see andis natuke lootust.


Umbes veerand kaks jõudsime Ginzan Onsenisse kohale. Bussipeatus oli peaaegu täielikult kinnituisanud, putkast ilmusid kaks poolkülmunud heledapäist turisti, kes meile edu ja vaate nautimist soovisid. Koukisime oma vihma/lumevarjud kotist välja ja hakkasime allamäge minema. Tuiskas nii, et see oli juba peaaegu naljakas. Tee peal nägime pooleldi lumme uppunud joogiautomaati - kindlat märki tsivilisatsioonist. Paari minuti pärast jõudsime linnakesse kohale, tegemist oli majadereaga mõlemal pool üht väikest jõge, mille kaldaid ühendasid arvukad sillad. Vaatepilt oleks olnud täielik talvevõlumaa, kui tuisk poleks nii tugev olnud ja lund meetrite kaupa. Õnneks leidsime ühe sillakese juurest väikse putka, kuhu lume eest varjuda, putka sees leidsime ühest sahtlist ka linna kaardi. Loodusradade, koskede ja kaevanduse külastamine jäi ilmastikuolude tõttu seekord ära, kuna õigete radade leidmine lumes oli lihtsalt võimatu. Kuigi erinevate võõrastemajade vanamoodsad hooned nägid tõepoolest väga ilusad välja. Ginzan onsen oli muide ka "Vaimudest viidud" anime tegevuspaiga inspiratsiooniks. Kahjuks oli lahti ainult üks suveniiripood ja mitte ühtegi restorani ning mõned võõrastemajad ilmselt ainult oma külastajatele. Sellegipoolest rühkisime kogu linnakese läbi, lootes tagasiteel mõnda avatud onsenit leida. Üks avalik onsen oli kinni, teise juures ei suutnud me leida ühtki teenindajat....kuid õnneks oli üks, täitsa linnakese alguses asuv Shirogane-yu lahti. Tegelikult leidsime selle päris kogemata...otsisime hoolega, mõtlesime juba tagasi pöörata, kui üks lund kühveldav väike tädike meile viipas ja ütles, et siin on onsen. Vaatasime silti uksel ja tõepoolest oli tegemist meie soovitud kohaga. Ja see oli lahti! *taevased helid*


Leppisime kokku, et tuleme tunni pärast välja ja kontrollime, kas meil on veel aega vaja. Meeste osa oli teisel korrusel, naiste oma esimesel. Eesruumis riideid eemaldades hakkas päris jahe, aga kuna kedagi teist parajasti kümblemas polnud, sain kogu koha endale =D Ruum polnud väga suur, mustad siledast kivist seinad kõrgusid kuni teise korruseni, kus oli puuvõrestiku taga välisilmale avatud aknakoht. Kõik oli ühtlaselt auru täis, seega kahjuks onseni sees pilte teha ei saanud. Pool ruumi võttis enda alla bassein, kuhu voolas seina seest kuuma vett, ühes nurgas oli mullitav koht, mis kogu vee lainetama pani ning vett voolas ühtlaselt kogu aeg ka üle ääre. Onsenitädi ütles enne, et veetemperatuuri saab reguleerida eraldi külmakraaniga, alguses ei arvanud ma, et seda vaja läheb, aga esimesel hetkel vett puudutades....uhh, see oli valus. Ilmselt oli asi ka selles, et olime pikalt külmas viibinud, riided olid märjaks saanud ja keha maha jahtunud. Arvasin, et ei suudagi kunagi vette minna, see oli nii põletav, kõõlusin esmalt pikalt lihtsalt basseini ääre peal ja kallasin väikse kausiga endale vett peale. Lõpuks leidsin selle külmakraani ja nuputasin välja, kuidas seda pikalt jooksma saada, siis alles sain jalad vette ja pikkamööda ka ülejäänud keha. Aga kõik sealt edasi oli puhas õndsus. Lesisin ja sulistasin üksi basseinis ringi, nautisin kuuma vett ja lülitasin lõpuks isegi külmakraani välja.
Umbes tunnikese pärast ronisin vastumeelselt veest välja, pesin end ja läksin fuajeesse poisse ootama, aga selgus, et nad olid nii hästi jutu peale saanud, et tahtsid veel kolmveerand tundi liguneda. Kuna olin juba välja tulnud, mõtlesin lihtsalt linna peale uitama minna, kuid külma tõttu seda väga kaua teha ei saanud. Eks ma siis istusin koos seebikaid vaatava onsenitädiga fuajees ja ootasin ülejäänud 20 minutit, lugesin ajakirju ja kõlgutasin jalgu. Ühes ajakirjas oli ka antud onsenist juttu ning minu meelehärmiks selgus, et teisel korrusel oli palju ilusam ruum, puuvõrega aknast sai väga kena vaate välja. Küsisin tädi käest veetemperatuuri kohta ja ta ütles, et basseinivesi oli 45,5 kraadi ja seinast (ehk otse maa seest allikast) voolav vesi umbes 65-68 kraadi. Jeebus.


Kuigi oleks olnud ilus näha pimeduse saabudes tuledes linnakest, läksime ilmastikuoludele mõeldes varasema bussiga koju. Ootasime lummetuisanud bussiputkas umbes kümme minutit, mängisime lumme mattunud telefoniga ja lõime sooja tegemiseks impro-räpitantse. Ühel hetkel teatas Ed võidukalt "I'm going on an adventure!", hüppas putka tagumisest otsast lumme ja hakkas eemale sörkima, aga just siis tuli ka buss, nii et me ei saanudki teada, kuhu see seiklus viinud oleks. Õnneks jäi buss ainult 8 minutit hiljaks ning meil oli sama ekstreemselt kogenud juht, kes külma närviga nüüd juba hämarduvas lumemaailmas navigeerida suutis. Bussis oli taevalikult hea ja soe, poisid võtsid oma saapad jalast ja üritasid natuke oma sokke kuivatada. Poole teest võitlesime unega.
Oishida jaamas ostsime kodupiletid ja asusime seejärel kummardama kõikvõimsat joogiautomaati, kust sai kuuma teed ja sidruni-yuzu-jooki, mis tol hetkel maitses nagu jumalate nektar. Seisime veel veidi maaliliselt lumise perrooni ääres (täpselt nagu "5 cm per Second" animes) ja vajusime siis väsinult tühjadele istmetele. Yamagatasse oli 13 peatust, suurema osa teest oli rong üsna tühi, kuid kuskilt tuli suur kari keskkooliõpilasi (ilmselt lõppesid tunnid hilja). Lõpetasime oma seikluse peamise osa kella kolmveerand seitsme paiku tänuväärselt vähese lumega Yamagatas. Viisin poisid pärast veel Tiroli restorani lõunat/õhtust sööma, et edukat naasmist tähistada ning koju jõudsin alles üheksa paiku.

Periood 9-11 jaanuar möödus peamiselt vahetusõpilaste kontserdi tähe all. Reede õhtul toimus kontserdipaigas Shimin kaikanis (mille otsetõlkeks oleks umbes 'linnahall' ning mis asus mu vana ühika juurest üle tee) peaproov, kus peamiselt otsiti õigeid lava-asendeid ja pandi toole paika. Sasha ööbis öö vastu kontserdipäeva taas meie vabas toas, sest ta ei tahtnud hommikul Sendaist Yamagatasse kiirustama hakata. Sellet polnud väga midagi, olin nagunii toa juba nelja aasta taguse vahetusaasta parima sõbranna, Hollandist pärit Mieke ja tema sõbranna saabumiseks magamismaterjaliga varustanud.
Laupäeval oli ilm päikseline ja väljas sulas, mu tuju varieerus rõõmuga sõprade jällenägemise üle, mis pani peaaegu edasi kekslema ning närvilisusega, mis mu sisemuses rahutult sumises. Jõudsime veidi enne üheksat saali ja nagu arvata, polnud just väga palju rahvast kohal. Küll aga oli kohal Jacek oma reisikohvriga, hüppasin esimesel võimalusel talle kaela.
Edasi hakkas inimesi kogunema ja vaikselt alustasime prooviga. Istusin Sasha ja Jaceki kõrval ja kuulasin etteasteid, samal ajal suurtes kogustes vett juues. Vahepeal käisime Ellenaga allkorrusel lahti laulmas. Algusest peale vist ei saanudki korralikult kontserti läbi teha, sest näiteks Maoori tantsjad tulid alles viimasel hetkel ja manzai-tüdruk Mai oli ka kogu aeg kuskile kadunud. Ootamatult lükkas Ed mind enda asemel tanki Maoori-tüüpide tõlgina, pidin pärast nende etteastet tõlkima inglise keelest jaapani keelde nende seletusi tantsude tähenduste kohta. Õnneks polnud need ei väga pikad ega keerulised.
Meile anti allkorrusel kaks riietusruumi, üks üldine (poistele) ja teine väiksem (tüdrukutele), lisaks jagas Yu-sensei välja ka lõunasöögipakid, mis koosnesid kahest onigirist ja kahest pakist saiakestest. Vett ja teed saime eraldi võtta. Proov kestis kokku kuni peaaegu kolmveerand kaheni ja tegelikult saime Fukasawaga koos läbi teha ainult "Näki laulu", enne "Arriettyt" aeti meid juba ära, öeldes, et aega pole. Sellegipoolest tegid õhtujuhid küsimustevooru ka kiirelt läbi, see korea tüüp küsis Fukasawalt, kas ta kellegi erilise peale ka mõtleb, kui klaverit mängib, too vastas, et jah ikka, vahel pere ja sõprade peale.
Bambustantsu-grupil läks hommikuses proovis natuke paremini kui eelmisel päeval, kuid endiselt oli miili kaugusele näha, et nad polnud just väga palju harjutanud. Kuigi nankin-tamasudare grupp oli ka esmakordselt kokku saanud, olid nende eraldi liikmed vähemalt enne oma osad selgeks teinud. Kokku oli seal lõpuks kuus liiget: Carl, Ed, Sasha, Jacek ja kaks väiksemat jaapani poissi.
Kell kaks tehti uksed külastajatele lahti ja see tähendas, et meie pidime silma alt kaduma. Läksin riietuma ja soengut-meiki sättima....mis kulges kõik üpris edukalt kuni selleni, kui pidin hakkama oma juukseid lokitangidega töötlema. Olin valinud kaks salku mõlemal pool nägu, kuid suure peegli puudumisel oli äärmiselt raske neid ühesuguseks saada. Lõpuks see enam-vähem siiski õnnestus ja kuna mu juustel on harjumus väga kiiresti uuesti sirgeks minna, kasutasin ära ka pool pudelit juukselakki, et kaunid lokikesed ikka terve kontserdi aja püsiks.

Üllatuslikult tuli isegi päris palju inimesi kohale, saalist oli täidetud umbes 80-90%. Kontsert algas maoori tantsudega, mida esitasid üks valge mees (grupi juht), üks suur maoori mees ja üks väiksem maoori naine. Nad olid spetsiaalselt Tokyost kohale sõitnud, et ette kanda kolm tantsu. Esimene neist oli taustamuusikata tervitamistants, teine taustamuusikaga tants, kus väljendati emotsioone peamiselt käte ja silmadega ning kolmas oli haka-tants, mis sarnanes pigem mingile loitsule. Vanasti kasutati hakat enne lahingusse minemist sõdalastele õige meeleolu ja vapruse tekitamiseks, nüüd aga tantsitakse seda näiteks enne rugby-mänge, ürituste lõputseremooniaid ja isegi sünnipäevi. Mäletan "Sõrmuste isanda" filmidega seotud videotest, et ka seal tehti filmivõtete alguses ja lõpus haka-tantsu. Maoori rahvariided koosnevad peamiselt traditsiooniliste mustritega roogu meenutavast materjalist seelikutest, teiseks oluliseks elemendiks on mustad näomaalingud. Tantsu juurde käisid ka hirmuäratavad ja ägedad näoilmed.
Pärast tantse toimus väike intervjuu, tegin oma tõlke ära ja siis saime minna saali ülejäänud etteasteid vaatama. Juhuslikult sattusin seisma täpselt selle rea kõrvale, kus istus Mieke. Kui poleks olnud kontserdiaeg, oleks talle otse sealsamas kaela hüpanud.
Teiseks etteasteks tegi üks pisike hiina tüdruk võitluskunstide demonstratsiooni, sooritas lööke ja hüppeid. Tegelikult oli tal mingi kaigas ka, aga selle kasutamisest loobuti proovis, kui ta kogemata kaikaga lavaseina augu lõi. Edasi tulid Indoneesiast pärit Mai ja üks jaapani noormees (Oishidast pärit, muide), kes esitasid manzai-numbri ehk jaapani püstijalakomöödia. Traditsiooniliselt on üks paariline selline...absurdsem ja naljakam, teine paariline hurjutab teda vahel selle eest. Suur osa huumorist antakse edasi sõnamängude abil, meie kontserdil esitatud sketši põhiosa rääkis Yamagata kõnepruugi iseärasustest, näiteks sõnalõppudest -nda ja -be, mille Mai sujuvalt inglise keele hääldusega NDA-ks ja B-ks muutis.
Neljandana astus üles Taiwani-grupp, kes esitas ühe kohaliku poploo nii hiina kui jaapani keeles. Pillidest kasutati klaverit, kitarri ja marakataolisi asju. Viiendana tulid ilusates kollase-rohelisekirjutes rahvariietes venelannad Barbara ja Saldaana, kes mängisid traditsioonilisi parmupillilaadseid instrumente. Kohati meenutas muusikapala natuke miskipärast dubstepi. Esimese kontserdipoole eelviimasteks esinejateks olid Ellena ja Erick, kõigepealt laulis Ellena ühe jaapani loo "Aitsumugi" koos klaveriga (minu klaverisaatja aitas lehti keerata) ning hiljem tegid E&E kaks lugu kitarri saatel ("With a Little Help From My Friends" ja "Stir it Up"). Selleks ajaks olin ise juba suhteliselt närviline, läksin saalist välja ja istusin fuajees, jõin vett ja üritasin end maha rahustada. Vahepeal ilmus saalist ka Nori, kes üritas mind julgustada ja toetada ning teatas, et põhiline on see, et oleks lõbus. Viimasena esinesid Mongooliast pärit vahetusõpilased, kõigepealt ühe tšellotaolise traditsioonilise instrumendiga, siis lisandus sinna flöödimäng ja lõpuks ka laul.

Vaheajal tegin veel viimaseid hääleharjutusi ja suundusin siis lava taha. Tee peal nägin Semit ja Aleksit, kes mõlemad kiitsid mu nunnut välimust ja soovisid etteasteks edu. Esimesena läks teises kontserdipooles lavale Vietmani bambusetantsu-grupp, kes kõik olid (mööndustega) rahvuslikes riietes ja (mööndustega) kirevavärvilised. Viimases proovis oli Ieva nõuandel tantsu natuke lühendatud, keskel olevat liiga palju sama asja kordamist olnud. Samal ajal kui teised laval etlesid, tantsisin mina muusika saatel lava taga ringi, proovides endale ja Fukasawa-sanle rahu ja julgust sisendada XD
Ja siis oligi oodatud hetk käes. Rahvas aplodeeris, kuulsin selgelt ka Alexi, Semi ja Mieke hüüdeid, kui värisevate jalgadega lavale kõndisin. Ootasin, kuni mikrofon ja klaver õigesse asendisse seati, naeratasin siis Fukasawa-sanile ja alustasime "Näki lauluga". Olime kokku leppinud, et esimene ja kolmas tekstilõik on jaapani ning teine ja neljas eesti keeles, nõnda sai päris hea tasakaalu sõnumi edastamise ja eesti keele kõla tutvustamise vahel. Oleksin tahtnud ehk rohkem plastilisemaid liigutusi teha, näidelda koos sõnadega, aga mu käed olid kohati kui paigale naelutatud. Kui lugu lõppes, kummardasin ja seejärel läks "Arrietty laul" Studio Ghibli animest "Karigurashi no Arrietty" ("Laenaja Arrietty"). Kuigi originaalsaates mängib pearolli harf, sai klaveriga ka kenasti hakkama. Selles loos olid viimased kaks refrääni suhteliselt kõrged ja nende pärast pabistasin ka kõige rohkem. Suutsin need enam-vähem ära laulda, vähemalt tuli täna ka mingit häält nendel nootidel välja. Kui kummardasin, siis märkis teadustaja-noormees, et "Armu või ära", hehee.
Kokkuvõttes hindaks esinemist....umbes 70%-le. Ülemine register oleks võinud kõlavam olla ja mul endal oleks julgust natuke juurde vaja, aga üldjoontes läks pigem korda. Vähemalt Fukasawa-san nägi väga lahe välja klaveri taga. Pärast etteastet oli ka väike küsimustevoor, kus minu käest lauluvaliku ja minu teistkordse õpilasvahetuse kohta päriti. Korea noormees küsis Fukasawalt ka, kui kaua ta juba jaapanis olnud on ja too vastas, et "No sünnist saati 23 aastat..." Järgmiseks taheti teada, kas Fukasawa klaverit mängides ka kellegi erilise peale mõtleb, ta ütles, et jah, tavaliselt pere või sõprade peale, aga seekord oli mõtetes lava keskel seisev Mirjam-san. Awww. Proovis oli ta aga natuke teistmoodi vastanud, seega läks teadustaja selle najal edasi, küsides "Ja kas see inimene ka saalis on?" Jälle väike naerukoht.
Lava taga oli lõpuks ometi pingelangus, nüüd saime lõpuks minna mõlemad rahulikult kontserti nautima. Kohe pärast meid tulid Tai tantse esitavad tüdrukud, seejärel üks Boliivia tüüp, kes lavale suure riigilipu kaasa võttis ja flöödil muuhulgas ka "El Condor Pasa"-t mängis. Eelviimasteks esinejateks oli üks vanem abielupaar, kes mingeid Hawaii tantse esitasid ning Yu-sensei saatis kogu bambustantsugrupi ka nende etteaste keske lavale, et nood saaksid kõik koos uue tantsu selgeks õppida. Tegelikult ütles Yu-sensei pärast saladuskatte all, et keegi tegelikult väga ei tahtnud neid tantse sinna, olevat liiga igav, aga kuna need tüübid olid aidanud kontserdi korraldusega ja natuke pileteid ka ostnud, siis poleks olnud väga ilus neile lavaleminekut keelata.
Ja viimaseks numbriks oli traditsiooniliselt nankin-tamasudare. Seekord mängis Eric neile taustaks trummi ka, siis vähemalt polnud nii kaootiline rütm kui alati. Muidugi juhtus väiksemaid viivitusi etteaste keskel, kui kellegi bambusmatt õigeaegselt algsele kujule ei vormunud, siis sai Jacek jälle rütmis öelda "Ega väga hästi ta nüüd tagasi ei lähe..."


Pärast kõigi etteastete lõppu pidas Yu-sensei veel kõnet, mille ajal kõik esinejad pidid uste juurde rivvi võtma, et kõiki külastajaid entusiastlikult tänada kuulama-vaatama tulemise eest. See on üks huvitav kohalik komme, mida ma pole mujal riikides täheldanud eriti. Kui kogu publik oli koju läinud, tegime laval veel ühispilti ja järgnes väike järelpidu. Väga palju ma seal süüa ei saanud, kuna käisin samal ajal meile broneeringut tegemas ühte izakayasse, aga pärast oli laual veel järgi lõunapakkide riisipalle, sain sealt ühe konbu-maitselise ja olin sellega rahul. Arvasin alguses, et lähme ainult 2010. aasta vahetusõpilastega välja, kuid siis teatas Jacek, et mingid inimesed tahavad veel tulla...eks panin siis laua kümnele inimesele kinni natuke pettunult. Õnneks otsustasid teised kuskile mujale minna ja lõpuks jäi alles meie algselt plaanitud kamp. Olime vist viimased, kes saalist välja läksid, pärast istusime veel fuajees ja lobisesime Zachi, Mieket ja Annet oodates.
Ahjaa, sain Hisako väikselt pojalt ilusa roosa lillekimbu, see oli väga armas.
Viisin oma sõbrad aqua vitae nimelisse izakayasse. Tegelikult oleksin tahtnud minna Jaian Shokudo'sse, kuid seal polnud kuuele inimesele kohti, seega pidime rahulduma nende filiaaliga. Õhtu läks väga mõnusalt, muljetasime vanadest aegadest, rääkisime oma praegustest tegemistest ja tulevikuplaanidest ning muidugi ei puudunud ka eluterve kogus klatši. Jacek hiilgas endale omaselt suure taktitundetusega, ta oli miskipärast veendunud, et Mieke ja Anne on paar ja ei teinud kuulmagi seletusi, et nad lihtsalt elavad koos. Mingil hetkel võeti üksipulgi läbi kõigi eraelu, Zach peaaegu kahjurõõmsalt veeretas jutujärje mulle (kui olin talt midagi isiklikku küsinud) lausega "Aga kas sa tead, kelle kord Nüüd on?" XD Tundub, et Miekel läheb oma tööga Tokyos hästi ja Jacek peab hakkama varsti abiellumise peale mõtlema, kuna ta jaapanlannast tüdruksõber ilmselt asja niisama rahule ei jäta.
Kuna tüdrukutel oli vaja hommikul varase Tokyo-bussi peale jõuda, suundusime pärast izakaya-külastust nendega koju, poisid aga läksid edasi karaokesse, kus kohtuti teise kambaga (Eric, Ellena, Carl, Ed, Barbara jne). Saatsime nad Maneki-neko ette, mina talutasin Jacekit käevangus kõige ees, kuna ta ise väga kindlalt enam seista ei suutnud ja meil oli mõlemal külm.


Koju jõudes avastasin, et olin oma väikse armsa lillekimbu aqua vitae'sse jätnud, kuid tol õhtul sellele järgi minna enam ei jaksanud. Juhtisin Mieke ja Anne Youko endisesse tuppa, kus neile väike ase tehtud, samal ajal kui ülejäänud majakaaslased köögis uusaastapidu pidasid. Andsin tüdrukutele võimaluse köögis meiega liituda, Mieke seda natukeseks tegigi, kuid üldiselt käisid nad ruttu duši all ja läksid magama. Mina sulandusin peoliste sekka, sõin Alexi jumalikke majoneesi-taigna-nasu'sid ja tundsin end hästi.
Selle õhtu jooksul sain muuhulgas teada, mis mulje erinevatele inimestele jätnud olen. Deguchi ütles esiteks, et ma olen Barbara-nimelise tegelase moodi ühest arvutimängust "Dragon Quest" ning teiseks, et ma olen selline....kena ja headsüdamlik "machimusume". Otsetõlge oleks linnatüdruk, ma ei teagi, kas see tähendab neil sama asja mis eesti keeles.

Huumorihetk: Enne magamaminekut pidi Hitomi koguma kõigilt mingi söögiraha. Vaatasime, et mõned on juba köögist läinud, meil oli vaja Fujisawale veel mingi summa tagasi anda, aga siis märkis keegi, et "Ei, Ryo-kun peseb veel kolm tundi hambaid umbes nagunii...". Mis on tegelikult tõsi, tal läheb hammastepesuga väga kaua aega, vahel kõnnib mööda maja ringi selleks pikalt.

Hommikul kuulsin, et Semi, Hitomi ja võib-olla veel mõned olid kuni kella kuueni all rääkinud. Loodan, et Mieke ja Anne normaalselt magada said selle kõrval...minu ärkamise ajaks olid nad juba bussi peale läinud ja voodiriided ilusti kokku pannud.
Üldiselt oli vaikne päev, kella poole neljani käisin pidžaamas ringi, kuni poisid tahtsid, et nendega sööma läheksin. Jacek ja Sasha olid jaamahoones kokku saanud ja Zach pidi ka tulema. Läksime lõpuks ühte Nepaali söögikohta Kajo keskuse esimese korruse kõrval ning kuni oma toitu ootasime, tehti mulle lühikokkuvõte nende eilsetest seiklustest. Karaoke oli päris metsikuks kätte läinud, eriti Jaceki jaoks. Lisaks tavapärasele tantsimisele, kätelseisule ja riiete äravõtmisele oli ta ka tüdrukuid kiusanud, kellegi kätt lakkunud vms...lõpuks, kui ta ühe maraka ära lõhkus seda telerialuse vastu lüües, surus Zach talle riided selga ja viis ta hotelli tagasi. Taksoraha võttis juba tukkuva Jaceki rahakotist, tüüp ärkas natuke ainult hotelliretseptsioonis, kus tal imekombel oma toa number meelde tuli. Muidugi ei saanud Zach toast rahulikult minema, vaid pidi veenma Jacekit oma aluspükse jalas hoidma.... Vaene Sasha, kes muidu oleks pidanud Jacekiga samas toas ööbima, jäi sel õhtul pika ninaga ja magas selle asemel meie endise ühika esimesel korrusel, kus oli elektrisoojendaja. Kuna see tuba asus fuajee kõrval, oli ta teistele välisõpilasele vaatamisväärsuseks, vähemalt sai Carlilt ühe teki laenata. Kõik möödujad olid nagu "Kes see veel on? Aaa...see on üks neist nankin tamasudare tüüpidest." XD
Otsustasin, et misiganes Jacek tol õhtul tegi, vabandan järgmisel korral kui ma Ellenat, Barbarat ja Saldaanat näen nende ees igaks juhuks. Mul on temaga seoses alati see imelik ema-moment, kus tunnen, et pean mingeid tema jamasid siluma.
Teised sõid karrit ja naan-leiba, mina võtsin hetke ajel lasanje, mis hilisemal uurimisel sisaldas pmst ainult hakkliha ja juustu. Sellegipoolest oli meil väga tore, meenutasime veel vanu aegu, lubasime uuesti kokku saada ja veendusime, et meie vahetusaasta oli ikka kõige ägedam (Jacek avaldas saladuskatte all, et Yu-sensei ise oli sama öelnud). Pärast saatsime Jaceki rongile, Sasha bussi peale ja suundusime ise Zachiga kesklinna tagasi. Tema läks kuskile kohtumisele, mina aga helistasin eilsesse izakayasse ja küsisin, kas mu lillekimp on ikka veel seal. Jaapanile omasel kombel olid nad selle alles hoidnud ja ma sain kenasti sellele järgi minna.

Hiljem sain teada, et Yu-sensei oli spetsiaalselt Fukasawa-sani mulle klaverisaatjaks välja valinud, sest arvas, et me oleksime koos kena paar. Ja mitte ainult laval, vaid ka päriselus....no tõesti, ta on selle kosjasobitamise siin ikka korralikult kätte võtnud.

Viimasel ajal olen kirjutanud siinsete ülikooliloengute jaoks palju presentatsioone ja käsilehti, kuna vaikselt hakkab ka siin semestri lõpp lähemale hiilima. Yu-sensei kultuuriessee kimonotest pidime juba 14ndal jaanuaril ära andma, järgmisel nädalal on mul kaks presentatsiooni Glinda loengutes - kultuuriloengus ülevaade Eesti tähtpäevadest (jaanipäev, vastlad ning mardi&kadripäev) ning filmiloengus ettekanne kuulsast ninjast Hattori Hanzost. Ülejärgmisel nädalal on Global Cafe jaoks tunniajane presentatsioon Eestist ning millalgi peab Irwin-sensei lingvistikaloengu essee ka valmis saama.

Rääkides lingvistikaloengust, teisipäeval saadud uus info sisaldas teadmist, et Irwin-sensei naine on jaapanlanna ning neil on 15-aastane poeg, kes on peaaegu kakskeelne. Sensei sõnul pole ta grammatika ja kirjutamine väga hea, küll aga vaatab ta netist ingliskeelseid videosid ja oskab inglise keeles vanduda. Vanduda oskamine olevat üks väga oluline asi keele omandamisel.

Kahes viimases lauamänguringis (kuhu olen jõudnud natuke hiljem, sest olen käinud Global Cafe presentatsioone vaatamas-kuulamas) olen tutvunud kahe uue mänguga - Oregon ja Sanssouci. Esimeses neist pidi maju ja kaevandusi ehitama ning kaardile oma asustajaid panema, lähedalasuvate asustuste ja kaevandatud kraami eest sai punkte. Sanssouci's (selle prantsuse aadlilossi järgi) pidi rajama teed läbi aia ning oma aadlikud sealt läbi viima, edasimineku eest sai punkte. Samal ajal pidid jälgima ka teiste mängijate laudu, sest siis sai arvestada, mis ruute neil järgmisena vaja on ja need nina alt ära võtta...nagu Kimura-san minuga mitu korda tegi.

Muide, kohtasin siinsel poeriiulil sellist veidrat toodet nagu apelsinimaitseline Coca-cola. See jook tundus olevat sügavas identiteedikriisis ning näis, et ta ei suuda otsustada, kumma maitsega ta rohkem olema peaks.

...ja ongi vist selleks korraks kõik. Natuke veider on mõelda, et juba umbes pooleteist kuu pärast olen Eestis tagasi, aeg ikka läheb nii kiiresti. Pean nüüd kõik asjad, mida Jaapanis teha tahan, ruttu ära tegema. Näiteks homme sõidame koos Kudo, Deguchi ja Semiga rebastekülla! Jee =D


Olge tublid, igatsen teid *kallikalli*


Ahjaa! Kontserdi video on youtube's ka üleval kahes osas: Esimene osa ja Teine osa Mind näeb pärast esimese poole esimest etteastet ja teise poole teise etteastena.

Ilusat talvepäeva, kallikesed.
Lähenevate pühade tähistamiseks üks blogipostitus =)

Eelmisest on möödas umbes kuu aega ning selle jooksul on korralikum talv ka Yamagatasse kohale jõudnud. Tegelikult sadas esimene lumi vist juba millalgi detsembri alguses, praegu on akna taga üllatuslikult kaks kraadi, aga natuke lund on ikka maas. Eelmisel nädalal sadas vahepeal päris palju, kuid siis läks jälle vihmale ja kokku kuhjus tänavatele selle tulemusena palju lörtsitaolist massi. Ja kõige hämmastavam asja juures on see, et mõned inimesed sõidavad ikka jalgrattaga ringi! Täitsa kreisi, vaatan mingeid väikseid jaapani neiukesi, kes vuhisevad mööda, kõrged kontsakingad pedaalidel ja loodan siiralt, et nad kuskil ei libise.

Hommikuti on tuba ikka päris külm, üldse ei taha teki alt välja tulla. Jõudsin järeldusele, et allakorrusele minnes peaks igal juhul panema juba soojad toariided selga, vahel hingeõhk isegi aurab majas ringi kõndides. Vähemalt on see alati hea vestlusteema majakaaslastega XD Kui ärgates elektrisoojendaja sisse lülitada, siis saab umbes tunni-pooleteisega tuppa talutava temperatuuri, et teki alt välja pugeda.

Niisiis...lähme ajas tagasi natuke. 26. novembri kultuuriloengus maalisime Jaapani traditsioonilisi kokeshi-nimelisi puunukke. Need on algselt vist Jaapani kirdeosast pärit, kasutati kaitsvate amulettide ja laste mänguasjadena (kuna seal on maapiirkonnad, inimestel polnud palju raha, küll aga oli puitu, millest nukke teha). Tänapäeval on muidugi neid nukke käsitsi valmistavate meistrite arv väikseks jäänud, mõnesid tehakse vabrikutes, aga neist pole (sensei jutu järgi) õiget "hinge" sees. Tavaliselt peaks tegija läheduses olev kami tulema nuku sisse.
Kokeshi-meister oli üks tädi, kelle perekond juba neljandat põlve järjest sama kunstiga tegeleb ning tema nooremast vennast peaks saama järgmine perekonnapea. Tädi tõi meile kõigile nukud, šabloonipaberi, kus nuku välimust enne harjutada saime, kolm värvi (must, punane ja roheline) ning viis erinevat pintslit: peenike must, suur must, peenike punane, suur punane ja peenike roheline. Värve ei tohtinud segada ja pidi kindlasti õiget pintslit kasutama. Kuna neli aastat tagasi olin juba ühe nuku teinud, mõtlesin seekord midagi eelmisest erinevat teha. Mulle meenus ühe tüdruku tehtud nunnu nukuke ja üritasin enam-vähem sama stiili järgida: tukaga mustad juuksed, juustes väike kaunistus, nina puudub täiesti, silmad suhteliselt näo allosas ning nendest allpool väike punane suu. Istusin ühes lauas Gazi, Hayato ja Toan'iga, kellest kaks viimast disainisid oma nuku lipsu ja särgiga mehe taoliseks, Toan ütles naljaga pooleks, et see on tema tüdrukule asenduseks, kui teda ennast kohal pole. Nojah, seal oleks saanud teha paar mahlakat märkust, aga korraliku tüdrukuna jätsin need ütlemata XD
Tegin oma nukule lillelise kimono, mis lõpuks muutus lille ja leheväätidega kimonoks, kuna ma ei julgenud tervet keha ära värvida. Juuksed tulid enam-vähem välja, lillekaunistus isegi üllatavalt hästi. Ainult silmadega oleks võinud paremini minna. Yu-sensei muidugi kõndis mu kaameraga ringi ja tegi pilte...aga ta pole ikka õppinud ära kaamerat vahepeal välja lülitama, seega kulutab ta alati meeletult akut. Kui nukk oli valmis, pidi viima selle meistrile, kes vahaga viimase lihvi andis ja siis ära kuivatas. Lõpuks pakiti nukk paberisse ja võisime õnnelikult koju minna.


Detsembri alguses rääkisime Glinda kultuuriloengus erinevatest žestidest ja viisakuskommetest, nii õpetaja jutt kui ka arutluste tulemused olid väga huvitavad. Pöidla püsti või allapoole hoidmine on muidugi tulnud Roomast gladiaatorivõitluste ajast (rahvas otsustas, kas jätta võitleja ellu või mitte). Kui läänes tähendab õlalepatsutamine "Tubli!/Hästi tehtud!", siis Jaapanis tähistab see vallandamist. Kui meie viipame "Tule siia!" edasiandmiseks peopesa ülespoole, siis jaapanlased peopesa allapoole. Raha-žest jaapanis pole mitte paberraha krabistamine käes, vaid pöidla ja nimetissõrme ringiks tegemine, peopesa ülespoole - see tähistab münti. Kui jaapani restoranis või baaris lõpparvet soovid, võid nimetissõrmedega näidata x-märki teenindajale. Eestis kinnitatakse lubadusi tihti käesurumisega (ja siis keegi lööb selle vahelt läbi oma käega), kuid jaapanis on selleks yubikiri ehk väikeste sõrmede kokkupõimimine. Hiinas pannakse lisaks väikestele sõrmedele veel ka pöidlad kokku. Lisaks võib väike sõrm püstitõstetult tähendada Jaapanis boyfriendi või girlfriendi, Hiinas aga on väike sõrm üksi halvatähenduslik.
Õpetasin jaapanlastele ka Buratino-nina žesti (teate küll, kui paned pöidla oma nina vastu ja siis liigutad sõrmi) nalja või valetamise tähenduse all, selle üle olid nad väga hämmeldunud. Glinda-sensei teatas sellest kuuldes, et sama asi tähendab Saksamaal elevanti.
Heade kommete kohta märkis sensei, et Saksamaal on pigem halb olla liiga pealetükkiv või liiga palju endast rääkida, samuti on ebaviisakas võõraste inimestega lambist rääkima hakata. Jaapanis (nagu ka Eestis) on ebaviisakas küünarnukke lauale panna, näpuga näidata ja välisjalanõudega majja sisse minna. Ebatavalisema poole pealt taunitakse Jaapanis tatami-mattide ühenduskohtadele ja tänavakivide vahejoontele astumist (mingi ebausk, analoogia inimeste selgroogudega?) ning elementaarse viisakusena jagunevad eskalaatoritel sõitjad paremal pool liikumatuks reaks ja need, kellel on kiire, saavad siis vasakult poolt mööda.

Paar korda olen saanud oma vanas ühikas sees ka käia. Ükskord siis, kui Carliga koos kaugele poodidesse minemiseks valmistusime, teinekord kultuuritunni jaoks, kui seal bambustantsu proov toimus. Iga kord tekib nostalgiline, maguskibe tunne seal. Mul on kahju, et seekord teiste välisõpilastega koos elada ei saa, neil tundub seal väga lõbus olevat. Samas on mul endal ka imetoredad majakaaslased. Ühika sees pole väga palju muutunud, ainult üldkasutatav suur tuba on kolast puhtamaks tehtud. Kahjuks bambustantsu harjutamiseks oli see siiski liiga väike...Yu-sensei palus Toanil teha traditsioonilist Vietnami tantsu välisõpilaste kontserdiks ja selleks võeti kampa veel umbes 10 inimest. Tundub, et tegemist on laheda, kuid üpris ohtliku tantsuga, ühed paarid peavad pikki bambustokke kokku lööma rütmis ja teised samal ajal nende tokkide vahelt läbi tantsima.


Pärast jõule sõidame Zachiga mõneks ajaks Osakasse. Panime paika reisiplaani, mille kohaselt lähme 28nda detsembri öösel bussiga Osakasse, 29ndal veedame terve päeva Universal Studios Park'is, siis oleme ühe öö hotellis, 30ndal veedame vähemalt pool päeva SPA Worldis ja pärast ilmselt imetleme mingeid vaatamisväärsusi. Siis sõidame 30nda öösel koju ja 31. hommikul oleme ilusti Yamagatas tagasi. Lühike, aga tihe. Niiiii ootan seda!

Tervise koha pealt pole olnud just kõige parem kuu. 3-4. detsembril ilmnesid mingid külmetusnähud ehk ilge nohu, kipitavad silmad ja valus kurk. Taskurätikuhi mu kõrval kasvas koolitundides hämmastava kiirusega ning Nako-sensei soovitas mul tervisekeskusest abi küsida. Seal kraaditi mind (palavikku õnneks polnud) ja anti erinevaid ravumeid, näiteks kurgutablette, külmetusevastast pulbrirohtu ja mingit tumedat vedelikku kuristamiseks. 5. detsembri hommikul mõistsin selgemalt, et olen ilmselt haige. Väga rõve oli olla, loivasin maja peal nagu tont ringi. Õnneks polnud loenguid, see tähendas, et ma sain rahulikult uimerdada. Mõtlesin, et söön lõunaks oma järelejäänud riisi ja kaks karaage't, aga kui kööki jõudsin, vaaritas Alex seal mingit ukraina-vene-köögi emalaeva...tal oli seal potitäis boršši, kausitäis kartulisalatit ning veel mingeid praetud suvikõrvitsatükke taigna ja majoneesiga. Nii et kokkuvõtteks sain hoopis suurema ja toitvama söögi ning see maitses taevalikult. 6. detsembri hommikul olin ikka tõbine. Vaheldumisi lugesin magistrimaterjale, magasin ja lülitasin oma toa erinevaid soojendusvahendeid sisse-välja. Netti ikka polnud. Tegin kuuma jalavanni, aga selle efektiivsust maandas natuke ülikülm põrand all vanniruumis. Lugesin oma magistrimaterjale voodis, siis magasin tunnikese, siis lugesin jälle, siis sõin ilmselt midagi, siis lugesin jälle. See oli vist ainus päev, kus ma terve päeva jooksul ei võtnud oma magamisriideid seljast. 7. detsember oli veidi parem, aga ikka veel haigusepäev. Ärkasin, sõin, lugesin voodis magistrimaterjale, aga seekord panin ka koduriided selga ja tegin lõunaks endale ramenit. See mõjus hästi.
Vahepeal kasutasin isegi suht äärmuslikku abinõud, et tervemaks saada: tükeldasin suure lõigu küüslauku, segasin selle meega ja sõin kogu kraami ära. See oli.....väga juba, ma tundsin neid tükke oma söögitorus veel paar päeva hiljemgi. Ja mu prügikast on juba mitu nädalat koosnenud 80% äranuusatud salvrätikutest.
Eelmisel reedel käisime koos Asakoga arsti juures, sest pikaleveninud köha ja nohu hakkasid tõsiselt ära tüütama. Suundusime ühte väiksesse Fukasein'i-nimelisse erakliinikusse, mis spetsialiseeruski kurgu-nina-kõrva-vaevustele. See asus päris lähedal, umbes 5-7 minuti jalutustee kaugusel ühes kõrvaltänavas. Kui kohale jõudsime, istus üks ema parajasti oma lapsega eeskojas ja üritas rahustada oma nutvat tütart, kes ilmselgelt ei soovinud arsti juurde minna. Kõigepealt pidin andma registratuurineiule oma tervisekindlustuskaardi ning täitma väikse ankeedi oma kaebuste kohta. Möödus umbes paar minutit ja juba kutsutigi mind arsti kabinetti, Asako jäi välja ootama.
Kabinet oli täis igasugu peeneid masinaid ja tööriistu, mille otstarvet ma ei suutnudki (või ei julgenud) ära arvata. Peale hallipäise arsti oli seal veel kaks kena õde ning üks eelmine patsient istus mingi masina ees. Kõigepealt küsis arst, mis mul täpsemalt viga on, seletasin siis, et ilmselt on tegemist külmetusga, mis pole kahe nädalaga ära paranenud. Kurk on valus, natuke ajab köhima ja nina tilgub tihti. Seepeale võttis arstionu mingi pika peene otsaga asjanduse, pistis selle mulle ninna ja uuris seal olevat. Suu uurimiseks oli teine samalaadne agregaat. Mida ma ei taibanud, oli see, et kõigi asjadega tehti ka pilte, mis hetk hiljem tooli kõrval olevale suurele ekraanile kuvati. Nägin esimest korda oma kurgu ja nina sisemust, oli jube ja põnev samaaegselt. Kuid see polnud veel kõik. Järgmiseks võttis arst mingi pika musta peenikese tuubi sarnase asja, mille otsas oli väike lambike. Ta palus mul veidi ette kummardada ja pistis siis tuubi mul ninast sisse nii, et tundsin selle otsa ilmselt kurguni välja. Siis pidin ütlema mitu korda eeeeee (või pidi see olema aaaa, võib-olla ei saanud ma hääldusest aru XD) ütlema ja kui ta lõpuks tuubi välja tõmbas (mu silmad jooksid juba vett), saadeti ekraanile suisa videoklippe mu ninalihaste liikumisest. Suht ulme.
Lõpuks jõudsime järeldusele, et kõige suuremaks probleemiks on antud juhul kurguvalu ja nohu pikalt püsimine ning arst kirjutas mulle umbes 2 nädala pikkuse ravikuuri kolme erineva tabletiliigiga.
Enne aga kui kabinetist väljuda sain, suunas õde nüüd mindki ühe suure masina taha. Masinast tuli välja kaks suuremat voolikut, millest üks oli kahe otsaga. Sealt pidi mingit ravimit või puhastust tulema, pidin ühest Hello Kitty pildiga karbist võtma kaks väikest lahtiste otstega klaaskapslit ja nende kummist otsaga osa vooliku sisse torkama. Seejärel tuli kapsliotsad oma ninna panna ja masinal vajutada nuppu "nina". Voolikust hakkas tulema...mingit asja, auru või ravimit, ei saanud täpselt aru. Masinal oli väikeste tulukestega osa, mis toimingu lõpuni jäänud aega märkis, kui kõik tuled olid kustunud, oli protseduur läbi. Ma ei teadnud, kas pean samal ajal sisse hingama või mitte, lõpuks tegin kompromissi ja hingasin suu kaudu, kuna ninal oli muud tegemist. Kui kapslid lõpuks ära võtsin, olid silmad jälle vesised, aga asi polnud veel läbi. Nüüd tuli sama korrata suurema voolikuga, kuhu otsa käis suurem klaaskapsel. Ma ei tea, mis ravim või asi see oli, aga see kõik oli väga huvitav.
Pärast sain registratuurist oma visiidi kokkuvõtte ja ravimid, kokku maksis see mulle 3280 jeeni, mis on umbes 23 eurot...päris normaalne hind, arvestades, et selle sisse käisid 2 nädala ravimid ka.
Nüüd söön oma tablette ja need on isegi päris efektiivsed....aaaaga tundub, et selle aasta sees saan veel ühe korra arsti juures käia, homme lähen kontrollima ühte väikest musta punnikest oma seljal.


10. jaanuaril toimuva kontserdi jaoks olen saanud teha ka kaks proovi oma klaverisaatja Fukasawa-saniga. Ta on klaverieriala esimese aasta magister ja seega oskab suhteliselt hästi noodist mängida. Minu hääl pole tõbisuse tõttu olnud just kõige tervem, aga kuidagi oleme läbi närinud end neist nootidest. Fukasawa-san ise on päris tore, esimese proovi ajal pakkusin talle piimateed juua ning pärast lobisesime pikalt tema ja Alexiga köögis. Kui tüüp oli lahkunud, Alex peaaegu sulas kohapeal ja ütles, et too oli olnud NIIIIII nunnu XD Ka pärast teist proovi jäi ta veel pikemaks meile kööki (täiesti omal valikul). Kontserdi jaoks käisin ka Hisako Saito juures, kellega pimedate restorani üritusel tutvunud olin. Kuna ta peab jazz-baari ja on üldiselt muusikaga seotud inimene, tahtsin koos temaga üle vaadata oma "Näki laulu" jaapanikeelse tõlke. Lõpuks saime päris hea versiooni.

Millalgi käis Semi Sendais tööintervjuude seletuskoosolekul. Aitasime tal valida riideid (ametlik must seelik ja pintsak ning valge pluus) ning kotte-kingi. Hiljem oli tal vaja haaknõela, mis jaapani keeles on anzen-pin ehk turvanõel või ohutusklamber, aga mina seda ei teadnud. Siiski sain enam-vähem mõttest aru, tormasin üles tuppa ja tõin igaks juhuks mitu eri asja: tiheda juukseklambri, laia juukseklambri, haaknõela ja kirjaklambri. Hiljem panin need lauale ja küsisin Igatalt, kuidas on kirjaklamber ja muud ülejäänud asjad Jaapani keeles, ta ütles, et ongi ühisnimetuse all klamber...ning siis lisas, et "ja see on lusikas." Jäin talle segaduses pilgul otsa vaatama ning ta küsis, et "Kas sa seda ei tahtnud teada?" ja siis taipasin, et teiste asjade kõrval reas oli laual ka mu teelusikas. Hakkasin naerma ja ütlesin, et seda ma juba teadsin, siis sai ka tema oma eksitusest aru ja naersime koos. Üldse tundub mulle, et olen hakanud temaga vabamalt suhtlema kui enne, nüüd teeb ta minuga nalja samamoodi kui teistega.

Vahepeal olid jaapanis valimised. See tähendas, et nädalavahetustel (ja vahel ka nädala sees) kuulsin akna tagant mingeid poliitilisi kampaaniaid, ruuporitega inimesed käisid tänavatel ja rääkisid erinevat juttu, õnneks või kahjuks ei kuulnud täpselt, mida. Vahel seisavad sellised grupid kuskil maja ees ja kuulutavad oma sõnumit, vahel sõidavad ringi lahtise kastiga autos. Ühed tüübid, kes mitu korda silma&kõrva on jäänud, tegelevad mingi Ohutusliikumise propageerimisega. Nende lemmikfraas, mida üks neist läbi ruupori skandeerib ja teised siis kordavad, on "Abunai katsudou wo yamesaseyou!" ehk "Lõpetame ohtlikud tegevused!", samas ei saa ma hästi aru, mis tegevusi nad lõpetada tahavad.

Ahjaa! Olen seda juba igal pool kuulutanud, aga see on lihtsalt nii lahe uudis, et peab veel jagama: Eelmisel kevadel toimus konkurss, kus Rahvusooper Estonia otsis Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul loodavale algupärasele ooperile heliloojat. Ja imekombel võitis selle konkursi mu vend =D Ehk ta hakkab nüüd oma esimest ooperit kirjutama....rahvusooperile...täitsa lõpp. Olen nii uhke.

Eelmise nädala kultuuritunnis tegime jaapani traditsioonilisi maiustusi. Pidime erinevatest värvilistest massidest voolima, rullima ja vajutama erinevaid kujundeid, vahepeal saime ainet ka värvida. Lisasime peopesas laiakslöödud massile paar tilka toiduvärvi ja siis ajasime nätserdades selle värvi kogu magusatüki peale laiali. Tegime kolm maiustust, millest üks oli lille, teine kuivatatud hurmaa ja kolmas mingi põõsa kujuline.


Pärast viis Yu-sensei meid ühte telejaama, et teha reklaam veebruaris toimuva kõnevõistluse jaoks. Seal oli isegi paar inimest, kelle nägusid eelmisest korrast mäletasin. Meil lasti kaamera ette puntrasse võtta, siis pidi keegi ütlema "Minnasan, o-machi-shite-orimasu!" ehk "Ootame teid kõiki!", siis kõik seda järgi kordama + lehvitama...ja muidugi anti see esimese ütleja roll mulle. Eks ma siis üritasin oma käriseva häälega rõõmsameelseid iidol-tüdrukuid järele aimates energilise tervituse edasi anda.

Nako-sensei juhendamistunnis oleme jõudnud juba edasi minu tõlkeosast, praegu käsitleme jaapani kami'de panteoni kõige silmapaistvamate esindajate Amaterasu (päiksejumalanna) ja Susano-oo (tormijumal) lugusid. Viimasel kokkusaamisel enne talvevaheaega rääkisime tekstiosast, kus Amaterasu ja Susano-o võidu sünnitavad, siis Susa arvab, et ta on võitnud, sest tal tulid mingil põhjusel "paremad lapsed" ja hakkab taevastes valdustes märatsema. Toimuvad erinevad määritusega seotud üleastumised, Amaterasu üritab välja vabandada seda kuidagi, pmst "Ah, ta on lihtsalt loll, ärge pange pahaks", aga siis teeb ta noorem vend taevase kudumissaali lakke augu ja viskab sealt alla nülitud tähnilise taevahobuse. Üks kudujaneiudest ehmatab niivõrd, et ta lööb oma suguelundid kogemata kudumissüstiku vastu ja sureb. Vot selliseid huvitavaid episoode on Jaapani müüdikogumikes.

Reedel toimus IF huviringi jõulupidu ühes itaalia restoranis, kus saime suhelda nii teiste vahetusõpilaste kui ka jaapanlastega. Sõime, jõime, vahetasime kinke, oli päris tore üritus. Juba ainult toidu pärast tasus minna, see oli imehea.


Laupäeval oli päris pikk päev. Hommikul ärkasin enne kaheksat, võtsin endale bento-karbiga lõunaks kaasa riisi ja gyozasid ning läksin kooli inglise keele päevale. Arvasin, et jään kindlasti hiljaks ja rühkisin raskuste kiuste edasi kooli poole, helistasin isegi Gloag-senseile, et jään ilmselt hiljaks...kuid kohale jõudes oli reaalteaduste osakonna hoone fuajees kõigest kolm inimest: sensei ise, Nori ja üks jaapani noormees. Näis, et hommikul vara alustamine ei pruukinud olla kõige parem mõte. Hiljem tilkusid kohale veel Ellena, Ieva ja Ana ja mõned jaapanlased, kokku oli 8 jaapanlast ja 5 välistudengit. Alustasime umbes 15 minutit hiljem, päeva jooksul ilmusid kuskilt välja ka Carl ja Cindy.

Päev oli jagatud kaheks, kella 9-12 ajal tegime grupidiskussiooniga seotud ülesandeid ning 1-4 mängisime lauamänge. Alguses pidime lihtsalt vaba vestluse vormis jaapanlastega tuttavaks saama ning seejärel andis Douglas mõned ülesanded. Jagasime end kaheks grupiks ja mõlemad said eraldi sõnanimekirja, milles sisalduvatele sõnadele pidime välja mõtlema seletuse ilma sõna ennast kasutamata. Nii et "Aliase"-mäng pmst. Seejärel jagunesime paaridesse (üks liige mõlemast grupist) ja proovisime oma sõnu teineteisele seletada. Mõned sõnad olid päris huvitavad, näiteks pidin oma paarilisele seletama sõnu "hairy", "manager" ja "humid". Kõige rohkem läkski aega "manager"-iga, alguses ütlesin, et "töötajate ja kõige kõrgema bossi vaheline inimene", poiss ütles isegi "chief" ära, aga ma palusin tal leida sellele sünonüüm. Lõpuks tegime kindlaks esimese tähe, edasi tahtsin arvutimängude ja "tervise"/"mana" kaudu seletada, aga ta polnud väga selliste mängudega tuttav, siis palusin tal öelda jaapanikeelne sõna augu jaoks ehk "ana". Oligi "mana" koos...edasi läks ka üle kivide ja kändude, aga viimaks tuli tal mu organiseerimise-vihje peale sõna "management" ja sealt tuletasime ka õige vaste. Mul oli pisut raskusi ta inglise keelest aru saamisega, see tegi väga naljakaks sõna "liar" ära arvamisega. Ta pomises midagi poiss-sõpradest ja tüdruksõpradest ning sellest, et "need võivad selleks saada" ja ma pakkusin kohe "abielu" või "pruut", siis tüüp hakkas naerma ja ütles, et kui tema enda kohta ütleb, et ta on tüdruk, siis ta on see XD

Grupiarutluste teemaks olid vanused, millal inimesed peaksid olema võimelised teatud asju tegema, näiteks koolist lahkuma, suitsetama, alkoholi jooma, juhiluba saama, hääletama, täiskasvanuks saama, kriminaalvastutust võtma, abielluma (vanemate loaga ja ilma) või pensionile minema. Esmalt pidime oma isiklikud eelistused kirja panema, siis kolmestes või neljastes gruppides seda arutama ning grupisisese konsensuse leidma. Seejärel jagunesime uutesse gruppidesse ja pidime nende sees oma eelmise grupi arvamust kaitsma või uue kompromissi leidma. Päris huvitav oli kuulda teistest kultuuridest pärit inimeste arvamusi ja põhjendusi sellistes küsimustes. Üldiselt arvasid jaapanlased, et täiskasvanuks võiks siiski saada 20-selt, kuid samas alkoholi juua 18-selt ehk siis, kui ülikooli minnakse. Kriminaalvastutuse koha pealt olid nad pigem nooremate vanuste poolt, kuid näiteks Ellena meelest oleks see vanus võinud kõrgem olla. Teises grupis, kuhu sattusin, oli väga erinevaks elemendiks Ana, kelle Indoneesia ja moslemi kultuuritaust peegeldus väga tugevalt ka tema arvamustes. Keskmiselt olid tema seisukohad teistest umbes 2-3 aastat vanemad, väga erinevad olid aga arvamused abiellumise kohta: tema meelest võiks lasta vanemate loaga abielluda alates 22-aastasest ning ise omal vastutusel alates 25-aastasest. Selle peale tegime kõik suured silmad, aga Ana väitis, et enne on vaja lõpetada ülikool ja saada korralikult elukogemusi....osaliselt muidugi nõustun, samas leian, et inimestel peaks olema vähemalt võimalus ise otsustada veidi varem.

Pärast lõunapausi hakkasime lauamänge mängima. Mulle jäi silma metallkarp kirjaga "Keelatud saar", milles olevat mängu kindlasti proovida tahtsin, lõpuks saimegi Nori, Moe ja Cindyga seda kaks korda järjest mängida. Tegemist oli koostöömänguga, kehastusime aardeküttideks, kes aeglaselt vee alla vajuval saarel nelja hinnalist eset jahivad. Iga käiguga vajus saar rohkem vee alla, mõned alad saime päästa, kuid mõned kaotasime jäädavalt. Esimese mängukorra kaotasime napilt ja olime sellest väga löödud, aga teisel korral (veidi erineva laua-asetusega) läks paremini, jõudsime oma aaretega napilt vette vajunud saarelt pääseda. See oli väga lahe mäng, tahaks võib-olla seda endale ka. Järgmiseks mängisime kalliskivimängu "Splendorit", mis tundub olevat kõigi üldine lemmik. Kui teised juba lõpetama hakkasid, tegime veel ühe Dixiti-mängu ja siis oligi päeva"kohustuslik" osa läbi. Käisime MaxValues natuke snäkke ja juua toomas ning jätkasime õhtut väikse peoga samas klassiruumis. Gloag-sensei oli nii kena ja ostis meile veel neli suurt pitsat ning tänu Suiho tutvustele (või sarmile) saime tellimusele lisaks veel mingeid tasuta snäkiasju. See oli vist esimene kord, kui siin tõeliselt head pitsat olen saanud. Isegi basiilikulehed tulid eraldi suletavates kilekotikestes.


Kella 7 paiku suundusin läbi vihma ja lörtsi koju, et valmistuda veerand kümneks Nickile jaama vastu minemiseks. Nick on üks Ameerikast pärit noormees, kes minuga samal ajal neli aastat tagasi siin pooleks aastaks vahetusõpilaseks oli. Nüüd on ta juba peaaegu kolm aastat Jaapanis Toyama prefektuuris ühes põhikoolis (vist) inglise keelt õpetanud, kuid kahjuks peab perekondlikel põhjustel aprillikuus Ameerikasse tagasi sõitma ja otsustas seetõttu talvel teha suurema ringreisi, et kõigi sõprade-tuttavatega enne äraminekut veel kohtuda. Paar aastat tagasi saatsime veel päris tihti meile, aga siis saatis ta mulle sünnipäevaks paki ja ühe kirja, milles väljendas oma tundeid. See oli imeilusasti kirjutatud, kuid kahjuks ei saanud talle samaga vastata...lootsin, et saame siiski sõpradeks jääda, ent pärast seda tekkis suhtlusse siiski üpris suur auk. Ta ütles pärast, et imbus tegelikult tol ajal kogu oma suhtlusringkonnast mõneks ajaks välja, et asjade üle järele mõelda ja tervislikumalt elama hakata. Igatahes oli väga tore, et ta nüüd natukeseks Yamagatasse tuli. Aaaaga kuna oli laupäeva õhtu, oli tema sihtmärgiks olnud izakaya muidugi paksult inimesi täis ja me ei mahtunud kuskile. Ega's midagi, läksime mõnda muud kohta otsima.

Tegime väikse peatuse ka ühika ees, kus vanade aegade mälestuseks natuke lobisesime ja Nick ühe spetsiaalseteks sündmusteks varutud suitsu tegi. Ta ütles, et kuigi käib nüüd jõusaalis ja on aastaga mitukümmend kilo kaotanud (ja seda oli ka näha), ei ole ta suitsetamisest ikka loobuda suutnud. Edasi suundusime Nanokamachi poole, õnneks suutsin üles leida kõige esimese nomihoudai-koha, kuhu mingiks tutvumispeoks läinud olime ning seal oli ka piisavalt vabu kohti. Sinna jäime ilmselt umbes kaheks ja pooleks tunniks istuma, mille jooksul rääkisime viimaste aastate sündmustest, Nicki õpetamiskogemustest, minu lõputööst, vanadest sõpradest ja paljust muust. Nick hakkab tegema mingit uut zombi-maailmalõpu teemalist ellujäämis-dnd'd, mis kõlas väga põnevalt. Õpetasin Nickile, missuguseid jooke tohib koos juua ja mida mitte ning selle tulemusena jäi ta vist terveks õhtuks Moscow Mule'i nimelise kokteili juurde...aga ma ei suutnud küll arvet pidada, mitu kokku läks XD Ise läksin oma klassikalist teed pidi, proovides ilusa või huvitava nimega kokteile, muuhulgas sain mingeid eriti kummalisi kooslusi nimede Princess Highball ja American Lemonade all. Esimene neist oli mingi viski baasil ja kreemi või vahukoorega kokteil, mis nägi välja nagu virsikuvärvi piimakokteil ja oli kuidagi maitsetu, teine aga kujutas endast punase veini ja mingi läbipaistva asjandusega gaseerimata kokteili, mis meenutas midagi marjamaitselist, aga tüüris ka kuskile maitsetuse poole. Kokkuvõtteks jõudsin koju alles poole 2 paiku, enne rääkisime maja ees veel päris pikalt. Mul on hea meel, et Nickil näib hästi minevat ja ta endiselt muhe on. Nagu ta ütles, siis kindlasti ei jää see meie viimaseks kohtumiseks.


Pühapäeval toimus õhtul majakaaslastega aastalõpupidu. Olime seal seitsmekesi, puudusid ainult Alex (kes oli Tokyosse läinud, et teisipäeval pühadeks koju sõita), Igata ja Morimune. Kõigepealt tutvustasid Oozuchi, Kudo ja Deguchi meile oma plaane veebruarikuu galeriiprojektist: 4-5 päeva kell 12-18 on maja avatud huvilistele ning poisid teevad oma tubadesse ja koridori kunstigaleriid. Muidugi on siis vaja privaatsusega seotud küsimustes eriti valvas olla ning kui õhtul kellelgi mingeid küsimusi või probleeme on, siis tuleb seda kindlasti öelda. Projektiplaanidest läks jutt edasi inimeste taluvuspiiride ja konfliktide lahenduse taktikate teemale, huvitav oli kuulata erinevate inimeste arvamusi. Semi on sellise julge ja otsekohese iseloomuga ning tema meelest tuleks kõik kohe välja öelda. Hitomi aga on tagasihoidlikum ja elab igasugu halvastiütlemisi ja konflikte enda sees sügavalt läbi, samuti kuulub vaiksemate hulka Kudo. Deguchi ja Oozuchi on pigem Semile sarnased ja Fujisawa kuskil vahepeal.

Meil oli täitsa suur pidulaud, seal oli salatit, sushimaterjali (riis+nori+kalalõigud), karaaget ehk krõbekana erinevates kastmetes ja lõpuks ka jõulukooki. Semi ja Hitomi olid teinud neljakihilise vahukoore-maasika-virsikutordi, mis oli alguses ilusti pealt maasikatega kaetud, kuid lahtilõikamise ajaks oli seal järgi ainult 4 väikest tükikest, sest kõik hiilisid vahepeal salaja endale maasikaid sealt XD Semi tõstis kõik tükid taldrikutele nii, et need ümber kukkusid, seepeale rääkisin kõigile eesti uskumusest, et kui tükk ümber kukub, ei saa selle aasta sees mehele.
Oozuchi projitseeris elutoa seinale Semi arvutiekraani, kust kõigepealt galeriipresentatsiooni ja hiljem mingeid muusikavideosid näitas. Kui tundus, et muusikavalik hakkab end ammendama, pakkusin, et lasen neile ka natuke Eesti muusikat ja häbitult turundasin oma venna tehtud muusikat, mida õnneks soundcloudist edukalt kuulata sai. Mängisin neile näiteks "Hellerellat", "Hetki" ja "Rejoice"-i, esimeste kohta ütles Oozuchi, et need sobiksid ideaalselt mõne Makoto Shinkai anime taustamuusikaks ja teised nõustusid. Ma pole kunagi selle peale mõelnud, aga võib-olla on see tõesti nii. Siis esitlesin neile veel kolme laulu Reaalmažoori plaadilt "Lumevalgus" (mis soundcloudis üleval olid) ja ka need võeti hästi vastu. Deguchi ütles, et kõla on ikka täiesti teistsugune kui enamjaol jaapani muusikal.

Mingi hetk teatas Hitomi, et tal on õlad kanged ja Semi läks talle massaaži tegema. Seejärel võtsin ise Semi ette ja pärast ka Oozuchi, Semi läks Kudot ja Fujisawat mudima. Öeldi, et mu oskused on päris head ja seletasin siis, et kooriproovides teeme soojenduse osana alati ka paarides üksteisele massaaže. Sealt läks asi edasi võimlemisharjutuste peale ja lõpuks olime kõik püsti ja tegime erinevaid venitusi-painutusi, näiteks käte tahapainutamist (mille käigus Kudo nägi välja nagu kurg või luik XD), kükitamisasendit jms. Kokku nägi see kõik nii naljakas välja, et lõkerdasime koos seal oma aeroobikat tehes. Siis rahunesime jälle mõneks ajaks maha. Umbes kella poole 12 paiku hakkasime lauda koristama ja nõusid pesema, käisin viisin oma viimase prügipäeva kohustusena klaaspudelid ja purgid kogumiskohta.
Aga nii lihtsalt see pidu meil laiali ei läinud, Morimune ja Igata tulid ka lõpuks koju ning istusime veel umbes tunnikese. Selle aja jooksul toimus veel veidraid asju, Semi pani Oozuchi telefoni mingeid imelikke lihaseliste meestega taustapilte, aga Oozuchi tahtis hoopis nunnusid ja seksikaid lolitasid. Kui Igata kuulis, et vahepeal oli toimunud masseerimismaraton, avaldas ta suurt kahetsust, et polnud tol ajal kohal ja minu massaažist ilma jäi. Siis hakkas ta hoopis ise massööriks, kõigepealt võttis ette Semi, kellel ikka lihased kanged olid, ning siis tuli ka minu juurde. Miskipärast näis ta olevat arvamusel, et mul on pehme ja naiselik figuur, samas kui Semil on tihkem ja macholikum...pahandasin siis, et niimoodi ei tohi tüdrukule küll öelda. Teatasin, et võib-olla oli tal lihtsalt vale tehnika ja võtsin Semi uuesti ette. Igata asus kõrval olevat Kudot masseerima ja see läks vahepeal ikka väga kahtlaseks, Igata väänas vaesekest ikka mõnuga. Ma ei saanud vahepeal üldse Semile keskenduda, sest olin naerust kõveras ja ei seisnud korralikult jalgel.
Mingi hetk avanes meie peost järgmine pildike: seinale projitseeriti mingit hipster-bändi, Oozuchi istus klaveri taga ja üritas sinna oma saadet luua, Kudo mängis koridoris oma elektrikontrabassi, Deguchi lesis diivanil, köögi teises otsas õpetas Igata Semile rusikavõitlust ning mina ja Hitomi istusime laua taga, juues kuuma vett mee ja sidruniga. Fun times.


Ahjaa, tahtsin panna veel siia pildi oma esimesest isetehtud ramenist:


Imeline, mis =D

Nüüdseks on kohale jõudnud juba mitmed jõulukaardid ja -pakikesed, mul on alati nii hea meel, kui postkastis midagi ees ootab =) Aitäh kõigile saatjatele, need teevad alati mu päeva paremaks.
Sättisin meie kööki üles ühel jõulupeol tehtud loosipakist saadud väikse puust kuusepuu koos pisikeste rippuvate kaunistustega. Nüüd on meilgi siin natuke rohkem jõulutunnet.

~~~

Tähelepanekud:

*Ühes Glinda kultuuriloengus rääkisime alkoholist ja joomiskultuurist ning tundub, et igal pool on õlu üks populaarsemaid alkohoolseid jooke. Jaapanis on veinil selline kõrgklassi-kuvand, lisaks on komme erinevaid alkohole soojalt või kuumalt juua (näiteks sake't ja ploomiveini).

*Millalgi vaatasime loengus filmi "Fuji mäe verine oda", mis peegeldas Tokaido maanteel reisivate erinevate inimeste elu. Tegime nalja, et see oli pmst road-trip film, aga jalgsi XD Ja näib, et see, et tegelased käituvad nagu idioodid ja teevad mingeid eriti imelikke valikuid, oli tolle aja (edukate) filmide kohustuslikuks eelduseks.

*Uued huvitavad lauamängud:
- Mage Knight. Huvitav, sisaldas kaardipaki tugevamaks ehitamist, järgmistele oskustasemetele liikumist, laual ringi käimist, uute alade avastamist ja kollidega võitlemist. Esimese korraga wow-efekti ei tekitanud, võib-olla sellepärast, et kõiki reegleid oli raske jälgida.
- La Isla. Seisneb zooloogilises ekspeditsioonis, mängijad peavad asustamata saarel uusi loomaliike avastama.
- Forbidden Island. Juba eespool mainitud aardeotsimismäng, väga lahe.

*Leidsin ühe koha, kus tahaks veel enne kojuminemist kindlasti käia...see on kitsunemura ehk rebaste küla siit umbes 2-3 tunni rongi&autosõidu kaugusel. Kuulu järgi on seal mingi mägitempel ja looduskeskus, kus rebased vabalt ringi jooksevad, lisaks saab lasteloomaaia sarnaselt paitada ja näha väiksemaid loomi, näiteks jäneseid. No kuidas ma saaks sellisesse fantastilisse kohta minemata jätta =D

*Proovisin rameni sisse asparaagust panna, see oli kindlasi tervislik, aga mitte kõige maitsvam.

*Enne pesumasina töölepanekut tuleb kindlasti veenduda, kas olen pesupulbrit juba sinna sisse pannud või mitte.

*Keegi näib olevat omastanud minu kummikud, mis ma esimese korruse koliruumist konfiskeerisin. See on natuke kurb.

*Vahepeal tegin põhjaliku toakoristuse. Panin oma suure laua ja vaiba alla veel kaks soojustusmatti, loodetavasti on neist ka kasu. Lisaks kinnitasin parema materjali puudumisel oma väikse roosidega uksekardinakese kleeplindiga välisukse siseküljele. Meistrimees missugune. Kleeplint aitab alati hädast välja.

*Enne mõne filmisarja viimase osa vaatamist on hea teha eelmiste osade maraton. 13. detsembril käisin õhtul Zachi juures, et vaadata kahe esimese "Kääbiku"-filmi pikendatud versioone. See oli väga lõbus, täisväärtuslik filmiõhtu snäkkide, juustu, veini ja limonaadiga. Film ise, mida 17ndal nägime, ei vastanud küll kõikidele ootustele, aga visuaalselt oli see siiski väga ilus. Kogemata sattusime jaapanikeelse heliga seansile, seega sai kinokülastusest ka keeleharjutus.

*Ühel hommikul läks natuke jaapani keelega nihu. Semi ja Hitomi askeldasid parajasti pliidi juures, H imestas, et letil on mingi looma elund kausi sisse likku pandud ning küsis Semi käest, et mis see on, too vastas, et süda. Tahtsin siis küsida, kes selle sinna tõi, aga kogemata küsisin "Kelle oma?"...siis vaadati mind eriti imelikult ja Hitomi märkis, et "Ma ei teadnudki, et sul selline iseloom on" XD

*Victoria's Secreti moeshowde videod on üllatavalt nauditavad. Hea muusika ja heatujulised inimesed.

*Alex ütles, et mu vene keele hääldus, eriti sõna "boršš" ütlemisel on nii suurepärane ja nunnu, et ta oleks selle pärast valmis isegi heteroks hakkama. Ma ei teadnudki, et mul selline võime on XD

*Majaomanik Misawa-san tõi meile paar päeva tagasi lambist suure hunniku erinevaid juurvilju ja snäkke. Väga kena temast.

*Käisin Gloag-sensei palvel ühel välisõpilaste, tuutorite ja õpetajate kokkusaamisel ühe jaapanlase kõnet jaapani keelest inglise keelde tõlkimas otse. See oli esimene kord säärases suunas tõlget teha ja ma pabistasin päris palju, kuid lõppkokkuvõttes läks siiski üpris hästi.


~~~

Viimastel päevadel näib Reaaalmažoori ja Mari Kalkuni "Puhas lumi" väga relevantne.

Tahaks käia, jalas jaks, pilgus vaatepiir nii hele
sisendada enesele: talvetee teeb tugevaks