Teisel pool mind

Kõigepealt (lõpuks XD) kaks uut osa mu videoblogist:

Mirju Jaapanis - Üheksas osa

Mirju Jaapanis - Kümnes osa

***

Täna toimus minu esimene tutvus Jaapani tervisesüsteemiga. Saime hommikul Miyu ja Ayumiga ühika juures kokku ning hakkasime Miyu autoga sõitma haigla poole, mis Teoreetiliselt pidi asuma kuskil kooli lähedal. Teadsime, et see pidi olema veidi Yamazawa-nurgast edasi, seega sõitsime sellest mööda ja edasi…ja edasi…siis vaatas Miyu, et vist siit võiks ära keerata, heitis pilgu minu joonistatud algelisele kaardile ja keeras…parema asemel vasakule. Naersime, tiirutasime natuke ringi ning sõitsime kooli juurde tagasi. Möödusime uuesti Yamazawa-nurgast, kui ma äkki üle tühja ehitusplatsi silmasin ühte hoonet, millel oli sama kiri, mis mulle antud märgukirjakese peal. Tuli välja, et pidime sõitma sisse kahe ehitusplatsi vahelisest väiksest tänavast.
Peale õnnelikku kohalejõudmist läks Miyu autot parkima ja meie Ayumiga suundusime natuke kõhklevatena majja sisse. Ayumi märkis, et see on vist ka osaliselt vanadekodu… 0.o
Fuajee valvelauast juhatati meid ühest väiksemast uksest sisse ning olimegi jõudnud õigesse kohta. Selgus, et oleksime vabalt võinud ka teisest uksest, st haigla peauksest sisse minna XD
Atmosfääri poolest erines jaapani moodi haigla eesti omast päris palju. Kuidagi kergem-helgem tunne oli, kõik tundusid palju rohkem abivalmis. Kinnitust leidis meie kahtlus, et see konkreetne asutus on mõeldud enamasti vanemate inimeste jaoks. Aga õnneks võeti mind ka ilma probleemideta jutule. Vahetasime oma välisjalanõud haigla roosade sussikeste vastu ning jäime valvelaua juures ootele.
Veidikese aja pärast kutsuti mind leti juurde, küsiti tervisekindlustuse kaarti ja paluti täita ankeet oma kaebuse kohta. Seejärel pidin veel natuke ootama ja lõpuks kutsuti mind arsti juurde sisse. Pidin minema läbi valvelaua kõrval olevate kardinate ning siis veel läbi pisemate kardinate, mis viisid arsti „kabinetti“ (mis oli tegelikult lihtsalt suuremast ruumist paari seina ja eesriidega eraldatud osa). Sattusin väga laheda-muheda keskealise meesarsti juurde. Ta vaatas mind targa pilguga oma ruudukujuliste prillide tagant, küsis, kust ja kuidas valutab, ütles seejärel „teeme igaks juhuks röntgeni, eks“, märkis mu sõrmel musta pastakaga ära täpse koha, millele keskenduda ning saatis mu pilti tegema.
Sain jälle natuke oodata (vaatasime teisi ooteruumis istuvaid rõõmsaid pensionäre, kes omavahel vestlesid ning üksteist tervitasid) , siis tuli energiline ja abivalmis õde ning juhtis mu röntgeniruumi. Ta seletas, et sõrmest tehakse nii otse- kui küljeli-pilt. Minu üllatuseks sai arst pildi juba paari minuti pärast kätte, kutsus mu uuesti enda juurde ja näitas, et õnneks luumurdu ega –mõra pole. Hingasin kergendatult. Tore arstionu rääkis, et sõrm on siiski natuke põrutada saanud, kuid peaks nädala-pooleteisega (mille jooksul ma pean teda siduma ja mingeid tablette võtma) ära paranema. (Tahtsin arstionuga pilti ka teha, aga mõtlesin, et seda vist ei lubataks teha XD) Lõpuks saadeti mind veel teise õe juurde, kes mu sõrme uuesti kinni sidus. Siin on mingid spetsiaalsed plaastrilaadsed sidemed, mille ühes pooles on juba sees ravimid-valuvaigistid ja muud imeasjad, sõrmele tunduvad need veidi külmad.
Valvelauast sain pärast kätte oma ravimid (kaks lehte erinevaid tablette 7 päevaks, ühed on tavalised valuvaigisti moodi pisikesed tabletid, teistel on kapslite sees mingi puru), mitu pakki erisidemeid-plaastreid ning oma ravikindlustuskaardi. Kokku pidin kogu lõbu (läbivaatus, röntgen, rohud ja sidemed) eest maksma ainult 1990 jeeni, mis oli tänu kindlustuskaardile 30% originaalsummast (6620 jeeni vms). Väga lahe, kartsin, et läheb rohkem.
Noogutasime-naeratasime personalile, tänasime neid ning suundusime kerge südamega haiglast välja. Kõik käis äärmiselt sujuvalt ja professionaalselt, heatahtlikkust ja hoolitsussoovi kiirgas igast suunast. Äärmiselt positiivne kogemus.

Oeh. Mul on ikka nii hea meel, et midagi tõsist ei olnud.

Ilusaid unenägusid teile =)

Story of my life XD (kuigi ma olen tavaliselt ilmselt kutsika-rollis)

Enne homestay-nädalat jõudsin õnneks ära teha ka mõned uued osad videoblogist.

Mirju Jaapanis - Osa 6
Mirju Jaapanis - Osa 7
Mirju Jaapanis - Osa 8

Ristirahvas, rõõmusta!

18. oktoober

Täna oli samuti rahulik päev, laisklesin voodis rahulikult kella kaheteistkümneni.
Käisin Gazette’i kontserdi pileteid otsimas, aga kahjuks pidin tühjade kätega tagasi tulema. Kõigepealt küsisin 7/eleven-poest, kas sealsest automaadist saaks piletit osta. Eitava vastuse peale suundusin kohta, kust olin kontserdiaegadega ajakirja saanud ning seal leidus tõepoolest automaat, millega sai pileteid osta. Abivalmis müüja vajutas minu eest vajalikke nuppe, näitas, kuidas protsess käib…kuid kahjuks selgus, et piletid olid välja müüdud.
Positiivse poole pealt: ma leidsin lõpuks ometi tavalisi köhakomme (Hallsi) ning läksin esimest korda oma Charming Kitty džempriga välja.
Ühikasse naastes nägin külalistoas Nicki&Nicki, sain komplimendi, et mu juuksed näevad lahtiselt väga kenad välja. Komplimendi sain hiljem ka Pak’ilt (mitte see, kelle juures üleeile käisime), kes ütles, et ma näen kena välja.
Tegin endale lõuna/õhtusöögiks teise poole karripakist, nüüd oskasin veekogust paremini arvutada ning tuli paremini välja kui esimesel korral. Õhtu saavutuste hulka kuulub veel pesu pesemine. (Õppida kahjuks ei jõudnud)

Lõpuks sain üles panna ka suurema koguse pilte oma picasa galeriisse:
(unlisted, nagu videoblogigi)
* Yamagata linn
* Söögid
* Elu ja inimesed
* Zacki pildid linnast ja mägironimisest
* Väljasõit Yamagata prefektuuris


Ma loodan, et Zack ei pahanda, et ma tema pilte ka üles panin...aga need on lihtsalt nii ilusad. Ja kõik õigused neile kuuluvad talle.

***
Jätkub ka videoblogi:

Mirju Jaapanis - Osa 5 (Imonikai)

***

Hetkemuusika/video:

Superchick - Hero (Nobuta wo Produce)
See kombinatsioon ajab mind iga kord nutma. Tuleb meelde, kuidas ma seda sarja vaatasin ja kaasa elasin, kuidas loo mõte sobib.

If we make a choice and be the voice
For those who won't speak up for themselves
How many lives would be saved, changed, rearranged?
Now it's our time to pick a side.

15. oktoober

Kell 8.30 hakkas majas helisema tuletõrjealarm. Kõik loivasid uniste nägudega koridori ning liikusid varuväljapääsude poole. Eelmisel päeval meie ustele kinnitatud juhiste kohaselt pidime kõik kogunema ühika kõrvale parki, et seal õppuste korraldajatega kohtuda.
Vantsisime kõik hanereas ümber maja, kogunesime suuremale platsile ja saime siis teada, et peame uuesti majja minema ning proovima teise korruse hädaabiredelit kasutades alla ronida. Tegelikult polnud tuletõrjealarm üldse nii vali kui oleks võinud, leidsime, et näiteks kõrvaklappidest täiega muusikat kuulates seda tähele ei paneks.
Kui hädaabitrepi juurde jõudsime, selgus, et see on mingi suure luugi ja spetsiaalnõksuga käiv asi, mille avamisel hakkab tööle mingi väga jube vinguv alarm. Kõigepealt peab kaane avama, siis mingi ahelatega kinnituse lahti päästma ja lõpuks ühte kangi lükkama. Konks on selles, et kangini ulatumiseks peab küünitama ja selle käigus on päris lihtne ise sealt august alla pudeneda. Mina aga sain asjaga hakkama ja ronisin esimesena.
Õppuste jaoks oli kohale toodud ka maavärina-jäljenduse auto, mille külje peal oli kahe pardi pilt. Selle suur kast tehti keskelt lahti ning sees oli väike tuba lambi, laua ja nelja tooliga. Kõik said neljastes gruppides proovida, mis tunne on kogeda 6 või 7 –tasemelist maavärinat ning vappumise kestel üritada laua alla pugedes end kaitsta. Peab tunnistama, et kogemus oli päris närvekõditav. Kui päriselt selline asi juhtuma peaks, siis läheksin vist paanikasse küll. Aga ma proovisin pärast oma toas laua alla pugemise igaks juhuks ära ning panin ühte alumisse kappi kaheliitrise veepudeli. Nüüd oleks vaja ainult väike taskulamp muretseda, siis oleks enam-vähem kõik valmis.
Kõigile jagati veel eraldi patakas hädaolukorra puhul järgitavate käitumisjuhistega ning seejärel saadeti meid pidulikult ühikasse tagasi.
Magasin veel 3 tundi, tõusin alles 12.30, väga mõnus oli. Siis õppisin veidi (kuigi oleks pidanud natuke rohkem valmis jõudma) ning sättisin end kella kolmeks karaokesse minema.
Kokku kogunes meid lõpuks 9: mina, Kiko, Jacek, Mieke, Aaron, Amber, Pak ja Huan (vist?). Alguses proovisime minna ühte karaokebaari, kus ma veel käinud polnud, kuid see oli täis ja me oleks pidanud tunnikese ootama. Helistasime Maneki-neko karaoke-kohta (kust olin oma esimese kogemuse saanud) ning saime teada, et seal on järjekord ainult 40 minutit. Otsustasime vahepeal aega mööda saata McDonaldsis XD Mõned tellisid veidi süüa, ajasime Mieke, Kiko ja Amberiga tüdrukutejutte.
Maneki-nekosse jõudes võtsid paljud esimesena oma tassikestesse suure koguse pehmet jäätist. Varusime aega kuni kella seitsmeni, seega saime laulda 2 ja pool tundi. See kord oli isegi vaat et lõbusam kui eelmine, kuna käisime väiksema seltskonnaga ning ma tundsin inimesi rohkem. Eelmisest korrast oli minuga kaasas olnud ainult Mieke, seega keegi teine mind veel laulmas kuulnud polnud. Lasin natuke mikril soojeneda, ootasin kuni teised mõned lood juba ära laulnud olid ning valisin siis sama laulu, millega eelmisel korral alustasin (Uncle Kracker – „Follow Me“). See on alustamiseks väga hea, saab hääle piisavalt lahti ja ei pea liigselt pingutama. Ja see vaikusehetk/need ilmed, mis tulid, kui ma esimest korda laulma hakkasin…need olid vaatamist väärt XD
Kõik olid „O.O Eeeehhhh?!“-nägudega, Amberil vajus isegi suu lahti ja kuulsin, kuidas ta vaikse imetlusega Jacekilt küsis „Where did That come from?“ Järeldus: tasub hoida enda oskusi nii kaua varjatult, kui õige aeg käes ning saavutab suurema efekti :P
Aeg möödus kiiresti, vahepeal jõudsime isegi natuke tantsida, heliefekte teha, Titanicut jäljendada ning välgumihklitega vehkimist imiteerida.
Laulud, milles osalesin:
Celine Dion – „My Heart Will Go On“ (koos Kiko ja Amberiga, Jacek liitus ise)
Leona Lewis – „Bleeding Love“ (üksi, kuid paljud laulsid kaasa)
Mikuni Shimokawa – „Kohaku“ (üksi, ma lihtsalt pidin seda jälle laulma)
Chad Kroeger – „Hero“ (üksi, veendusin uuesti, et meeste partiid jäävad kohati liiga madalaks)
Scissor Sisters – „I don’t feel like dancing“ (koos Mieke ja Kikoga)
Avril Lavigne – „Complicated“ (koos Kiko ja Amberiga)
Kyu Sakamoto – „Ue wo muite arukou“ (ümisesin vaikselt kaasa, kui Jacek väga innustunult soolot laulis)
Ühisüritusena läks veel Avril Lavigne’i „My Happy Ending“ (solistiks Sasha), Disney „Väiksest merineitsist“ lugu „Under the Sea“ (soolo Mieke ja Kiko poolt) ja Queeni „Bohemian rapsody“ (solistiks Amber).
Tahtsime laulda koos Kikoga ka Jet’i „Are You Gonna Be My Girl“i, aga kahjuks ei jõudnud.
Viimaseks laulis Huan ühe enka-stiilis kirgliku rumba, väga tõetruult. Olime vaimustunud.
Edasi suundusime Pak’i (pole muuseas sama isik kui eelnevates sissekannetes mainitud Pak-san) juurde, kes elas veidike peatänavast eemal ühes pisikeses korteris. Istusime, sõime natuke mingeid snäkke (nt hästi häid juusturibasid ning kana taignas) ja Pak demonstreeris meile oma baarmeni-oskusi. Selgus, et ta oli Koreas osalenud mingil kõrgetasemelisel baarmenide koolitusel ning saanud sealt isegi mingi sertifikaadi. Naersime, et tal on külmkapis ainult juua XD
Pak segas meile mingeid huvitavaid kokteile. Kuna Black Russian (mis sisaldas vodkat ja kaluhat) tundus mulle liiga karm, Cuba Libret ma ei tahtnud (sest mulle väga rumm ei maitse) ning Miekele&Aaronile segatud kokteilis oli nii palju erinevaid alkohole kokku miksitud et mul hakkas pea ringi käima, palusin endale midagi natuke kergemat. Pak küsis, kas ma magusat armastan ja jaatava vastuse peale tegi mulle ühe Singapore Sling’i nimelise joogi. See oli hästi ilusat punast värvi, sisaldas soda’t, grenadilli-siirupit, jõhvikamahla, džinni, benedictine’i ja mingit asja veel. Pak ütles, et koos veidikese apelsinimahlaga on see veel parem, aga viimast tal kahjuks käepärast polnud. Seda peaks millalgi uuesti maitsma…ilmselt on see klassikaline „naiste jook“, aga isegi mehed tunnistasid, et see nägi ilus välja ja ka maitses hästi.
Umbes 9 paiku jalutasime kõik tagasi ühikasse, lubasime Pak’ile uuesti külla tulla, kui ta mingeid uusi retsepte avastab ning läksime laiali. Viisin Kikole ära võõrustajalt saadud One Piece’i seinakella, millel Zoro pilt peal. Kuna Kikole meeldib Zoro kõige rohkem, mõtlesin, et see teeks talle rohkem rõõmu kui mulle (ise oleksin soovinud hoopis Sanji-pildiga asja). Ma ei eksinud, ta peaaegu hüppas rõõmust lakke ja ei suutnud mind ära tänada. Tundsin end hästi, sest sain kellegi õhtu helgemaks muuta.


16. oktoober

Olin hommikul väsinud ja kurk valutas ka, seega Joey, Mieke ja teistega rattasõidule ei läinud. Kaalusin seda umbes pool tundi enne minekut, otsustasin, et lähen, pakkusin asjad, panin riidesse ja…vaatasin aknast välja. Kuna taevas luurasid tumedad vihmapilved, siis mõtlesin, et parem oleks kodus midagi kasulikku teha.
Kaks tundi hiljem paistis lauspäike ja taevas polnud peaaegu ühtegi pilve. Ahastasin.
Kui nüüd järele mõelda, siis polegi ma täna eriti midagi teinud…vaatasin natuke „Nurarihyon no mago“ animet, õppisin (mul on ainult üks asi veel teha!) ning tegin süüa. Viimane oligi vist mu päeva kõrghetk. Võtsin mingi segu („Riisi kõrvale sobiv“), mis nägi lõpuks välja nagu keeruline munaroog, mille peal natuke tarretiselaadset kastet. Kõigepealt pidi segama kolm muna, natuke vett ja ühe väikse pakikese kokku, ära praadima, siis teise pakikese sisu veidi rohkema veega pliidil ära segama ning lõpuks kastme munaroale peale valama. Ja kõige selle kõrvale sõin jälle riisi sojakastmega. Üldiselt oli see päris maitsev, aga viimaste ampsude ajaks oli mul sellest munaroast kõrini. Eks järgmisel korral proovin mingit muud asja.
Rohkem polegi eriti midagi öelda. Rääkisin just Hanna, Ally ja Poognaga msni videokõnes (kui skype’i variant miskipärast töötama ei peaks, lasen emmel ka msni-konto teha) ning sain natuke kodumaal toimuvast osa.
Mieke ja teised jõudsid oma rattamatkalt tagasi umbes 4,5 tundi hiljem. Nad olid käinud kuskil järgmises linnas 0.o Võib-olla on siiski hea, et ma ei läinud…ma poleks sellist pikka sõitu vastu pidanud.
Küsisin Miekelt Sendaisse (lähedalasuvasse suuremasse linna, bussiga tund aega sõitu) minevate bussiaegade kohta. Ja homme lähen vaatan, kas the Gazette’i 24nda oktoobri kontserdile Sendais on veel pileteid.

***

Ja lõpuks sain ühe osa videologist ka valmis.

Mirju Jaapanis - Osa 4

(homme tuleb veel umbes 3)

***

Hetkemuusika:

DBSK - "Mirotic"
Algus meentab natuke mingit Backstreet Boysi videot, aga ma ei oska täpselt öelda, millist. Hea video minu meelest. Huvitav idee, selline femme fatale/nais-dominatrixi labürinti sattuvate noorte meeste teema. Mulle meeldis eriti see seina külge aheldamise nõks.

I've got you...under my skin.

SHINee - "Lucifer"
Välimus on nendel poistel vaieldamatult DBSK omast parem, vähemalt minu jaoks. Taas võib näha väga...huvitavaid stiilinäiteid, alustades nahkvestiga, mis hiljem osutub sepapõlle taoliseks riideesemeks ning ühe tüübi siil/emo soeng. Ja neil on oma videotes mingi teema autodega...nendega sõitmisega ning nende ees tantsimisega.
Selline "get up and dance!"-fiilinguga lugu, sobiks hästi mõnele...hmm...näiteks moemaailma glamuursetest-räpastest telgitagustest või prestiižse tantsuakadeemia skandaalsetest saladustest rääkivale sarjale XD

Tundub, et on korea poistebändide nädal XD Aga mis teha, need lood on tõesti catchy'd...ning rütm paneb tahtma iseenesest kaasa tantsida/liikuda.

xoxo

P2evikupidamine j2tkub.

27. september (20:15)

Äratus: 8:20
Tõusin: 8:35 (on näha paranemise märke!)
Hommikul läksime Kiko, Jaceki, Tani ja Jasoniga jalgsi kooli (kuna Kikol pole jalgratast). Tee peal rääkisime Kikoga lemmikloomadest, ülikooli erialadest ja muust. Ta tundub olevat hästi tore tüdruk (kuigi ma tema ees alguses natuke aukartust tundsin). Suundusime kooli vahetusüliõpilaste keskusse, et maksta ära ühika deposiit ja common fee kuni märtsini. Seal veetsime natuke aega (mul tuli alles nüüd meelde, et ma peaks neile oma pangaraamatu ka koopia tegemiseks andma, infolehel oli see kirjas) ning tutvusime Coloradost pärit Amberiga, kes elab vist ainukesena vahetusüliõpilastest jaapani peres. Temaga koos olid Hideto (või lihtsalt Hide) ja Rina (Lina?), kes olid mingil aastal ka Colorados vahetusüliõpilasteks käinud.
Koos nendega suundusime natukeseks kuskile üliõpilaste tšillimiskohta. Seal tegime kõigepealt igaüks lühikese enesetutvustuse ning pärast organiseeris Hide mingi mängu nimede meelde jätmiseks. Igaüks pidi ütlema oma nime ja ühe asja, mis talle meeldib. Järgmine inimene pidi ütlema: „Olen [isiku 1], kellele meeldib [asi 1], kõrval istuv [isik 2], kellele meeldib [asi 2].“ Ja nii käis see mäng kogu ringi läbi, viimane inimene pidi pmst kordama kõigi ringis istujate nimed ja meeldimised (jaapani keeles) ning lisama veel enda oma ka. Juhtus nii, et just mina olin see õnnetu viimane XD Aga õnneks läks kõik hästi.
Siinkohal ka väike faktinurk mu tuttavate kohta. Tean, et Jacekil (kes saab homme 24) on Tais tüdruk, kellega ta tutvus internetis ning nad on käinud juba 3 aastat. Tan on 33 aastat vana ja magistriõppes, kuigi ta näeb väga nooruslik välja ja käitub nagu aktiivne meievanune. Kiko on spordihuviline, kellel on olnud kokku 6 merisiga ning talle meeldib okonomiyaki. Jason ei oska väga hästi jaapani keelt, pigem räägib inglise keeles (aga suure aktsendiga), on õppinud peotantsu ning tuleb ilmselt minuga samasse osakonda. Amberile meeldib mägironimine, ta on samuti tegelenud peotantsuga ning tema isa on jaapanlane.
Pärast väikest tutvumisringi suundusime Hide ja Rina eestvedamisel raamatukogu internetiruumi, kus kordamööda end facebookis sõbraks lisasime XD (Seega kulus ära, et ma endale enne Jaapanisse tulekut konto ära tegin) Siis käisime korraks uuesti vahetusõpilaskeskusest läbi ning seejärel viisid Hide ja Rina meid oma autodega (pisikesed ja nunnud) ühika juurde tagasi. Selgus, et Kiko oli lubanud teiste vahetusõpilastega hiljem kuskile kooki sööma minna ning otsustasime, et lähme kõik koos ka sinna. (Ühikas oli samal ajal mingi põrandate vahatamise ja koristamise päev ning kella 2-st kuni 4-ni ei tohtinud seal koridorides käia. Po ütles, et selline päev on kord kuus ja siis oleks parem kas sellel ajal mitte ühikas olla või oma asjad, mida päevaks vaja, enne ära võtta, kuna selles ajavahemikus oma toast välja ega ühikakoridoridesse sisse ei saa. ) Ootasime natuke, kuni kogunes kokku u. 18 inimest ning läksime Yamagata jaamas oleva hotelli restorani puhvetisse, kus oli all-you-can-eat süsteem 1,200 jeeni eest. Tugevat toitu seal eriti ei pakutud, pigem olid snäkid, aga kooke-maiustusi pakuti ülekülluses. Kuna meid oli nii palju, saime endale eraldi ruumi peasaali kõrval.
Sõime palju erinevaid kooke, väikseid võileibu ja pelmeenilaadseid asju, pisikesi pitsasaiakesi ning natuke suppi. Istusime umbes 2 tundi seal: vestlesime niisama, tegime pilte, arutasime käemärkide tähendusi erinevates maades/kultuurides ja tekkis isegi ingliskeelsete roppuste teema. Rääkisin pikalt Po’ga jalgrattaga sõitmisest, liha söömisest (oleme mõlemad lihasööjad lapsukesed XD), homsest jaapani keele testist ja ülemõtlemisest. Leidsime, et kui mina mõtlen liiga palju, st olen krooniline ülemõtleja ja tema ei mõtle peaaegu üldse, teeb kõike spontaanselt ja hetkegi mõtlemata, tasakaalustame me teineteist täiuslikult. Üldse on Po siinsetest inimestest, kellega ma siiamaani kohtunud olen, kõige toredam.
Umbes kell veerand 4 suundus suurem osa seltskonnast edasi Karaoket* laulma, kuid mina pidasin paremaks igaks juhuks homseks veel natuke õppida. Pealegi olin ikka veel väsinud. Võib-olla pole jet-lag siiamaani täielikult üle läinud…
Kuna ühikasse ei saanud kuni kella 4-ni ja Manami tahtis nagunii natuke jaama kõrval olevast kaubanduskeskusest kingi vaadata, siis läksime neljakesi (mina, Manami, Po ja Yumi, veel üks aprillist alates siin olnud korealane) poodi. Küsisin, kas Jaapanis on jalanõud kallid või odavad ning mulle vastati, et võrreldes ümbritsevate maadega on öeldud, et üpris odavad. See väide leidis kinnitust, kui kingapoodi astusime. Eesti kroonidesse ümber arvutades tuli hindade keskmine tõesti palju odavam (nt kallimad talvesaapad olid 4990 jeeni=u 650 krooni, odavaimad kingad 790/990 jeeni=110~140 krooni). Käisin vaimustunult ringi…ja seda mitte ainult hindade pärast. Kui Eestis pean tikutulega otsima mingeid kingi/saapaid/vms, mis mulle meeldivad, siis siin on peaaegu iga paar selline, mida ma tõesti kannaks. Tundub, et lahkun siit aasta lõpus vähemalt 2-3 uue paariga.
Sama kordus riide- ja pesupoodides. Jumal küll, siin on nii ILUSAD asjad! (Ma loodan, et see lummus ainult sellest ei tule, et tegu on Jaapaniga.) Sinna kaubanduskeskusesse lähen kindlasti tagasi, kui mul midagi vaja läheb või midagi kena endale osta tahan. Nägime isegi mingit karvast/pehmet aluspesu (Mirju: „Kas see on talveks? 0.o“ – Teised: „Ei tea…“). Ainult rinnahoidjad tunduvad siin olevad hirmus väiksed (kuigi kõigil on sees korralik polsterdus).
Ühikasse jõudes avastasime, et puhastus ikka veel käis, seega ootasime fuajee kõrval olevas külalistetoas. Varsti saabusid sinna ka Zack ja Semi (korea tüdruk, siin alates aprillist). Sain teada, et lendorav on jaapani keeles „momoga“ ning et haaremi-stiilis pükse nimetatakse lendorava-püksteks, kuna lendoravad on altpoolt samasuguse kujuga. Küsisin Po’lt, kas ma pärast tema netti kasutada võin ja ta nõustus lahkelt.
Lõpuks jõudsin tuppa ja plaanisin kohe õppima hakata. Rõhk sõnal plaanisin. Kõigepealt tahtsin midagi süüa, aga ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna ma tegin midagi oma telefoniga ning veetsin siis umbes kolmveerand tundi, mõeldes, kas ma nüüd vajutasin mingi tasulise teenuse nupule ja otsisin telefonimanuaalist ühe väikse märgi tähendust. Lõpuks otsustasin, et kuna mul on turvakood peal, ei saanud ma ilma seda sisestamata midagi tasulist teha ja väike märk tähendas lihtsalt mingeid automaatseid update’e.
Korraga helises uksekell. Ukse taga seisis Po, kes tuli küsima, kas ma tema netti kasutama tulen. See oli küll veidi varem ajast, mil olin plaaninud minna, aga läksin siiski. Po tegi mulle oma toas teed, rääkisime muusikast, sellest, millega mu vend tegeleb (uhkeldasin natuke, ma ei saanud sinna midagi parata) ning kooli professoritest (meil on vist sama juhendaja). Kogu selle aja jooksul üritasin ma kirjutada ühte meili, aga kuna jutt oli nii huvitav, jäi kirjutamine kogu aeg pooleli XD Po oli tõesti üllatunud, kui tuli välja, et ma olen näinud Taiwani draamasarja „It started with a kiss“ ja mulle meeldib selle muusika. Ta ei olnud ise seda näinud, kuid ütles, et näiteks kõik korea vahetusõpilased olid seda ka vaadanud. Lisaks rääkisin Po’le eesti rahvustoitudest (verivorst, hapukapsad, sült) ning õpetasin talle ka eesti täpitähti. Lõbus oli kuulata, kuidas ta püüdlikult hääldas „õ-ä-ö-ü“. Õ on korea keelega sarnane, sellega sai ta enam-vähem hakkama, ü on peaaegu täpselt sama ühe hiina keele häälikuga, see tuli tal kergelt, ä’d seletasin ma „apple“-näitel, kuid ö….seda ta lõpuks natuke õppis ütlema (kui ma seletasin, et see on hästi ümmargune), kuid sellega oli kõige rohkem raskusi.
Asi lõppes sellega, et ta tuli minu tuppa pilte vaatama (peamiselt seda, milline näeb välja see noorem vend, kes on 3 aastat noorem, aga ~30 cm pikem), tutvustasin talle piltidel olevaid inimesi. Larbiga seotud piltidelt läks jutt loomulikult sellele teemale ja lõpuks tegin arvuti lahti ja näitasin talle erinevate larpide pilte (koos seletustega). Tundus, et talle meeldis, ta ütles, et tahaks võib-olla ka sellist asja proovida. Hiljem tõi ta mulle veel kaks denshi-jisho’de kataloogi ning ütles, et ma võin sealt uurida, mis on kõige paremad. See oli temast tõesti armas.
Aga NÜÜD on tõesti viimane aeg homseks testiks õppida. Ganbarimaaaa~su!

* Muide, kas teadsite, et sõna „karaoke“ on tegelikult lühend ja tuleb jaapanikeelset sõnapaarist „kara no orchestra“ ehk „tühi orkester“?

28. september (21.00)

Äratus: 8:00
Tõusin: 8:05 *rõõmutants* =D
Täna hommikul läksin kauaoodatud-kardetud Placement Testi tegema. Hommikul mõtlesin korraks, et äkki peaks mingid pidulikumad riided selga panema, kuna pärast ka intervjuu toimub, aga otsustasin lihtsalt teksade, valge pluusi ja musta vesti kasuks. Piisavalt pidulik. Hommiksöök: võisai ja tass teed. (Õun läks kotti kaasa)
Alla fuajeesse jõudes nägin, et kõik teised olid tavapärases riietuses, seega ei hakanud ma selle pärast rohkem muretsema. Kõndisime koos Tan’i, Kiko, Jaceki ja Zackiga ülikooli poole. Vihma sadas, väga rõve oli. Mu jalanõud ja sokid said läbimärjaks, siiamaani pole ära kuivanud.
Kooli jõudes suundusime õige maja poole, kus kohtusime teiste vahetusõpilastega. Big Nick ja Nick olid juba hommikul vara sinna saabunud, sest nad ei osanud arvata, kui kaua läheb ühikast kooli kõndimiseks. Nägin esimest korda korralikult ka Hollandi tüdrukuid, kelle nimed on Anne ja Mieke (omg, eurotrip!!! XD).
Kell 9.50 tuli üks vanem naisõpetaja ja lasi meid 121 klassiruumi sisse. (See nägi välja täpselt nagu draamades ülikooliruumid.) Hommikul vara olin saanud Jacekilt sõnumi pastaka laenamise kohta ja võtsin igaks juhuks kogu oma pinalitäie kaasa. Sain neid jagada nii Jacekile kui ka Nickile, mulle endale jätkus ning üks jäi veel ülegi. Kõigepealt tehti kohalolekukontroll, väga klassikaline: õpetaja luges nime ja nimetatu tõstis käe ja vastas „jah(, kohal)“.
Enne testi tuli ruumi veel üks õpetaja, kes rääkis eesseisvatest intervjuudest. Need pidid algama kell 13.00, tädi hakkas lugema inimesi, kes peavad ühe teatud hoone fuajees seda ootama. „Esimene, 13.00…Mirjam-san.“ Just my luck. See tegi mu natuke närviliseks, aga üritasin keskenduda enda ette asetatud paberile. Aega oli üks tund, lehekülgi 5. Ülesanded jagunesid kaheks: valikvastustega (nii grammatika, kanjide kui häälduse kohta) ning ise kirjutamise ülesanded (appi, kanjid!). Viimastes pidime näiteks lõpetama/täitma dialoogi. Test polnud nii hull, kui ma kartsin, aga lihtne ka mitte. Vahepeal mängisin bingot, kui nägin täitsa uusi sõnu (või selliseid, mille tähendust ei teadnud ega osanud ka tuletada). Läksin kõhutunde peale välja.
Pärast testi oli mul 2 tundi intervjuuni aega. Läksime Kikoga tagasi ühikasse, kuna tahtsime seal endale süüa teha. Ikka veel sadas.
Jõudsin ühikas napilt endale midagi lõunaks kokku klopsida, tegin riisikeetjas riisi (seekord ühe topsitäie), segasin selle toore munaga (sellist asja on tõesti võimalik teha! Riisi kuumus muudab ka muna söödavaks, kui need kaks omavahel põhjalikult ära segada), valasin peale sojakastet ning peitsin kogu selle kraami vahele veel ühe menchikatsu (lihakotlet?). Kuna ma ta niimoodi sinna teiste asjade vahele matsin, soojenes ka see ning ma ei pidanudki seda praadima. Success!
Kõndisin (sest ratas oli märg ja ma tahtsin veel jalutada) kiiresti kooli, jõudsin umbes veerand tundi varem mainitud hoone fuajeesse ning jäin ootama. Veidi hiljem saabus sinna ka Jacek, kes oli järjekorras teine. Andsin talle ka sünnipäevakingituse – Kalevi valge šokolaadi kookose ja pohla(jõhvika?) tükkidega.
Selgus, et intervjuu polnud üldse nii karm, kui ma arvasin. Üks kahest vanemast naisõpetajast istus oma kontoris, täitis minu abiga ühe ankeedi, palus teha enesetutvustuse, küsis jaapani keele õpingute ja hobide kohta, rääkisime ka minu bakatööst. Üpris vaba õhkkond oli, sain täitsa edukalt rääkimisega hakkama. Lõpuks ütles ta, et ma olin saanud jaapani keele gruppi nr 6 (kokku on kaheksa gruppi), mis tähendas „lower advanced“-taset. Ma pean vist lisaks jaapani keele tundidele võtma 2 ainet (kuna olen JSP programmis??), mis on kohustuslikud, samas võin jaapanlastega koos ka mingeid loenguid võtta, kui tahan. Jaapani keele tunnid on vist peaaegu iga päev: kirjutamine, lugemine, rääkimine ja kuulamine.
Pärast intervjuud rääkisin veidi Hollandi tüdrukutega, vahetasime telefoninumbreid ja sain teada, et nad on juba mitmendat korda Jaapanis, aga esimest korda vahetusõpilastena.
Veetsin u. poolteist tundi raamatukogus internetis ning läksin siis üksi ühikasse tagasi. Vihma sadas endiselt. Aga tegelikult oli täitsa tore niimoodi omapäi kõndida. Vähemalt kooliteega hakkan ära harjuma. Tee peal nägin väikseid (kooli? Lasteaia?)lapsi, kes mind vaatasid ja üks hüüdis järgi, et „Mis keelt sa räägid?“, aga ma ei jõudnud pöörata ja vastata, kuna olin juba üle tee läinud. Jaapani lapsed on päris armsad.

Ühikas tegin oma videoblogi edasi, sain Hide’lt sõnumi, et äkki läheks reedel kuskile koos nomikaile (pmst koos sotsialiseerumine-joomine) ning olin nõus.
Õhtupoole (sest peale kella poolt seitset on supermarketis madalamad hinnad) käisin poes ka, täiendasin oma varusid saja-jeeni-poes ja Yamazawa supermarketis. Ostsin näiteks seebihoidja, bento-karbi ja riietevärskendaja (Joey ütles, et selle peaks ka kindlasti hankima) ning ostsin ka põhjalikult süüa juurde. Sellest parem piisagu mulle pikaks ajaks!
Poes kohtasin kõigepealt Tan’i, kes aitas mul leida uuesti hommikuhelveste-riiulit ning hiljem nägin Jacekit, kes oli mulle enne sõnumi saatnud, et ma ka tema poodi kaasa võtaks, kuid ma polnud seda kahjuks kätte saanud. Jaceki abiga sain endale ka Yamazawa punktikaardi tehtud, nüüd on mul ka võimalus püsikliendina mingeid boonuseid saada.
Tagasi tulles õnneks enam ei sadanud. Ühika ees tegid Big Nick ja Nick suitsu, vestlesime veidi nendega keeleõpingutest ja suitsetamisest ning mõtlesime, et võiks millalgi koos kuskile minna ja rääkida lugusid oma kodumaadest vms. Neile avaldas muljet mu inglise keele oskus ja kui me rääkisime neile, et Eestis ja Inglismaal on normaalne, et koolis õpitakse vähemalt kahte keelt, avaldasid nad kahetsust, et neil seda eriti ei tehta.
Peaks õhtust sööma. Ostsin mingi komplekti, mis oli õhtul alla hinnatud (sisaldab mingeid nuudleid, krevette, munaribasid (?) ja mõningaid asju veel) ning mille peab ilmselt mikros soojaks tegema. Lähen esimest korda teise korruse ühiskööki. Soovige mulle edu.

Enne aga käin läbi Joey juurest ja panen videoblogi järgmised osad üles.

Ning siis…võib-olla premeerin end testi eduka sooritamise puhul vanniskäiguga. Päris jaapani moodi, tulikuuma vee ja üle vanniääre loksumisega.

Homme on Exchange Student Orientation, võib-olla kohtun pärast ka oma juhendaja/professoriga.

***

And now for something (not) completely different:

(lisaks osale 0,5)

Mirju Jaapanis 1

Mirju Jaapanis 2

Mirju Jaapanis 3

Stay tuned for next episodes from...my life XD

("I'm going!" - a phrase used when leaving home)

Ega's midagi. Uus seiklus alaku.

Olge tublid, kuni ma ära olen. Loodetavasti saan võimalikult kiiresti endast märku anda, kui olen turvaliselt kohale jõudnud.

Ahjaa, midagi teile nosimiseks:
Mirju Jaapanis - Osa 0,5
(Ärge siis väga kõvasti selle üle naerge. Loodan, et andsin lingi õigesti. See on alles proov, sorry if this little video boats down the river of fail XD)

And I'll be everything that I want to be,
I am confidence in insecurity
I am a voice yet waiting to be heard
I'll shoot the shot -bang- that you'll hear 'round the world

And I'm a one girl revolution.

=)