Teisel pool mind

P2evikupidamine j2tkub.

27. september (20:15)

Äratus: 8:20
Tõusin: 8:35 (on näha paranemise märke!)
Hommikul läksime Kiko, Jaceki, Tani ja Jasoniga jalgsi kooli (kuna Kikol pole jalgratast). Tee peal rääkisime Kikoga lemmikloomadest, ülikooli erialadest ja muust. Ta tundub olevat hästi tore tüdruk (kuigi ma tema ees alguses natuke aukartust tundsin). Suundusime kooli vahetusüliõpilaste keskusse, et maksta ära ühika deposiit ja common fee kuni märtsini. Seal veetsime natuke aega (mul tuli alles nüüd meelde, et ma peaks neile oma pangaraamatu ka koopia tegemiseks andma, infolehel oli see kirjas) ning tutvusime Coloradost pärit Amberiga, kes elab vist ainukesena vahetusüliõpilastest jaapani peres. Temaga koos olid Hideto (või lihtsalt Hide) ja Rina (Lina?), kes olid mingil aastal ka Colorados vahetusüliõpilasteks käinud.
Koos nendega suundusime natukeseks kuskile üliõpilaste tšillimiskohta. Seal tegime kõigepealt igaüks lühikese enesetutvustuse ning pärast organiseeris Hide mingi mängu nimede meelde jätmiseks. Igaüks pidi ütlema oma nime ja ühe asja, mis talle meeldib. Järgmine inimene pidi ütlema: „Olen [isiku 1], kellele meeldib [asi 1], kõrval istuv [isik 2], kellele meeldib [asi 2].“ Ja nii käis see mäng kogu ringi läbi, viimane inimene pidi pmst kordama kõigi ringis istujate nimed ja meeldimised (jaapani keeles) ning lisama veel enda oma ka. Juhtus nii, et just mina olin see õnnetu viimane XD Aga õnneks läks kõik hästi.
Siinkohal ka väike faktinurk mu tuttavate kohta. Tean, et Jacekil (kes saab homme 24) on Tais tüdruk, kellega ta tutvus internetis ning nad on käinud juba 3 aastat. Tan on 33 aastat vana ja magistriõppes, kuigi ta näeb väga nooruslik välja ja käitub nagu aktiivne meievanune. Kiko on spordihuviline, kellel on olnud kokku 6 merisiga ning talle meeldib okonomiyaki. Jason ei oska väga hästi jaapani keelt, pigem räägib inglise keeles (aga suure aktsendiga), on õppinud peotantsu ning tuleb ilmselt minuga samasse osakonda. Amberile meeldib mägironimine, ta on samuti tegelenud peotantsuga ning tema isa on jaapanlane.
Pärast väikest tutvumisringi suundusime Hide ja Rina eestvedamisel raamatukogu internetiruumi, kus kordamööda end facebookis sõbraks lisasime XD (Seega kulus ära, et ma endale enne Jaapanisse tulekut konto ära tegin) Siis käisime korraks uuesti vahetusõpilaskeskusest läbi ning seejärel viisid Hide ja Rina meid oma autodega (pisikesed ja nunnud) ühika juurde tagasi. Selgus, et Kiko oli lubanud teiste vahetusõpilastega hiljem kuskile kooki sööma minna ning otsustasime, et lähme kõik koos ka sinna. (Ühikas oli samal ajal mingi põrandate vahatamise ja koristamise päev ning kella 2-st kuni 4-ni ei tohtinud seal koridorides käia. Po ütles, et selline päev on kord kuus ja siis oleks parem kas sellel ajal mitte ühikas olla või oma asjad, mida päevaks vaja, enne ära võtta, kuna selles ajavahemikus oma toast välja ega ühikakoridoridesse sisse ei saa. ) Ootasime natuke, kuni kogunes kokku u. 18 inimest ning läksime Yamagata jaamas oleva hotelli restorani puhvetisse, kus oli all-you-can-eat süsteem 1,200 jeeni eest. Tugevat toitu seal eriti ei pakutud, pigem olid snäkid, aga kooke-maiustusi pakuti ülekülluses. Kuna meid oli nii palju, saime endale eraldi ruumi peasaali kõrval.
Sõime palju erinevaid kooke, väikseid võileibu ja pelmeenilaadseid asju, pisikesi pitsasaiakesi ning natuke suppi. Istusime umbes 2 tundi seal: vestlesime niisama, tegime pilte, arutasime käemärkide tähendusi erinevates maades/kultuurides ja tekkis isegi ingliskeelsete roppuste teema. Rääkisin pikalt Po’ga jalgrattaga sõitmisest, liha söömisest (oleme mõlemad lihasööjad lapsukesed XD), homsest jaapani keele testist ja ülemõtlemisest. Leidsime, et kui mina mõtlen liiga palju, st olen krooniline ülemõtleja ja tema ei mõtle peaaegu üldse, teeb kõike spontaanselt ja hetkegi mõtlemata, tasakaalustame me teineteist täiuslikult. Üldse on Po siinsetest inimestest, kellega ma siiamaani kohtunud olen, kõige toredam.
Umbes kell veerand 4 suundus suurem osa seltskonnast edasi Karaoket* laulma, kuid mina pidasin paremaks igaks juhuks homseks veel natuke õppida. Pealegi olin ikka veel väsinud. Võib-olla pole jet-lag siiamaani täielikult üle läinud…
Kuna ühikasse ei saanud kuni kella 4-ni ja Manami tahtis nagunii natuke jaama kõrval olevast kaubanduskeskusest kingi vaadata, siis läksime neljakesi (mina, Manami, Po ja Yumi, veel üks aprillist alates siin olnud korealane) poodi. Küsisin, kas Jaapanis on jalanõud kallid või odavad ning mulle vastati, et võrreldes ümbritsevate maadega on öeldud, et üpris odavad. See väide leidis kinnitust, kui kingapoodi astusime. Eesti kroonidesse ümber arvutades tuli hindade keskmine tõesti palju odavam (nt kallimad talvesaapad olid 4990 jeeni=u 650 krooni, odavaimad kingad 790/990 jeeni=110~140 krooni). Käisin vaimustunult ringi…ja seda mitte ainult hindade pärast. Kui Eestis pean tikutulega otsima mingeid kingi/saapaid/vms, mis mulle meeldivad, siis siin on peaaegu iga paar selline, mida ma tõesti kannaks. Tundub, et lahkun siit aasta lõpus vähemalt 2-3 uue paariga.
Sama kordus riide- ja pesupoodides. Jumal küll, siin on nii ILUSAD asjad! (Ma loodan, et see lummus ainult sellest ei tule, et tegu on Jaapaniga.) Sinna kaubanduskeskusesse lähen kindlasti tagasi, kui mul midagi vaja läheb või midagi kena endale osta tahan. Nägime isegi mingit karvast/pehmet aluspesu (Mirju: „Kas see on talveks? 0.o“ – Teised: „Ei tea…“). Ainult rinnahoidjad tunduvad siin olevad hirmus väiksed (kuigi kõigil on sees korralik polsterdus).
Ühikasse jõudes avastasime, et puhastus ikka veel käis, seega ootasime fuajee kõrval olevas külalistetoas. Varsti saabusid sinna ka Zack ja Semi (korea tüdruk, siin alates aprillist). Sain teada, et lendorav on jaapani keeles „momoga“ ning et haaremi-stiilis pükse nimetatakse lendorava-püksteks, kuna lendoravad on altpoolt samasuguse kujuga. Küsisin Po’lt, kas ma pärast tema netti kasutada võin ja ta nõustus lahkelt.
Lõpuks jõudsin tuppa ja plaanisin kohe õppima hakata. Rõhk sõnal plaanisin. Kõigepealt tahtsin midagi süüa, aga ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna ma tegin midagi oma telefoniga ning veetsin siis umbes kolmveerand tundi, mõeldes, kas ma nüüd vajutasin mingi tasulise teenuse nupule ja otsisin telefonimanuaalist ühe väikse märgi tähendust. Lõpuks otsustasin, et kuna mul on turvakood peal, ei saanud ma ilma seda sisestamata midagi tasulist teha ja väike märk tähendas lihtsalt mingeid automaatseid update’e.
Korraga helises uksekell. Ukse taga seisis Po, kes tuli küsima, kas ma tema netti kasutama tulen. See oli küll veidi varem ajast, mil olin plaaninud minna, aga läksin siiski. Po tegi mulle oma toas teed, rääkisime muusikast, sellest, millega mu vend tegeleb (uhkeldasin natuke, ma ei saanud sinna midagi parata) ning kooli professoritest (meil on vist sama juhendaja). Kogu selle aja jooksul üritasin ma kirjutada ühte meili, aga kuna jutt oli nii huvitav, jäi kirjutamine kogu aeg pooleli XD Po oli tõesti üllatunud, kui tuli välja, et ma olen näinud Taiwani draamasarja „It started with a kiss“ ja mulle meeldib selle muusika. Ta ei olnud ise seda näinud, kuid ütles, et näiteks kõik korea vahetusõpilased olid seda ka vaadanud. Lisaks rääkisin Po’le eesti rahvustoitudest (verivorst, hapukapsad, sült) ning õpetasin talle ka eesti täpitähti. Lõbus oli kuulata, kuidas ta püüdlikult hääldas „õ-ä-ö-ü“. Õ on korea keelega sarnane, sellega sai ta enam-vähem hakkama, ü on peaaegu täpselt sama ühe hiina keele häälikuga, see tuli tal kergelt, ä’d seletasin ma „apple“-näitel, kuid ö….seda ta lõpuks natuke õppis ütlema (kui ma seletasin, et see on hästi ümmargune), kuid sellega oli kõige rohkem raskusi.
Asi lõppes sellega, et ta tuli minu tuppa pilte vaatama (peamiselt seda, milline näeb välja see noorem vend, kes on 3 aastat noorem, aga ~30 cm pikem), tutvustasin talle piltidel olevaid inimesi. Larbiga seotud piltidelt läks jutt loomulikult sellele teemale ja lõpuks tegin arvuti lahti ja näitasin talle erinevate larpide pilte (koos seletustega). Tundus, et talle meeldis, ta ütles, et tahaks võib-olla ka sellist asja proovida. Hiljem tõi ta mulle veel kaks denshi-jisho’de kataloogi ning ütles, et ma võin sealt uurida, mis on kõige paremad. See oli temast tõesti armas.
Aga NÜÜD on tõesti viimane aeg homseks testiks õppida. Ganbarimaaaa~su!

* Muide, kas teadsite, et sõna „karaoke“ on tegelikult lühend ja tuleb jaapanikeelset sõnapaarist „kara no orchestra“ ehk „tühi orkester“?

28. september (21.00)

Äratus: 8:00
Tõusin: 8:05 *rõõmutants* =D
Täna hommikul läksin kauaoodatud-kardetud Placement Testi tegema. Hommikul mõtlesin korraks, et äkki peaks mingid pidulikumad riided selga panema, kuna pärast ka intervjuu toimub, aga otsustasin lihtsalt teksade, valge pluusi ja musta vesti kasuks. Piisavalt pidulik. Hommiksöök: võisai ja tass teed. (Õun läks kotti kaasa)
Alla fuajeesse jõudes nägin, et kõik teised olid tavapärases riietuses, seega ei hakanud ma selle pärast rohkem muretsema. Kõndisime koos Tan’i, Kiko, Jaceki ja Zackiga ülikooli poole. Vihma sadas, väga rõve oli. Mu jalanõud ja sokid said läbimärjaks, siiamaani pole ära kuivanud.
Kooli jõudes suundusime õige maja poole, kus kohtusime teiste vahetusõpilastega. Big Nick ja Nick olid juba hommikul vara sinna saabunud, sest nad ei osanud arvata, kui kaua läheb ühikast kooli kõndimiseks. Nägin esimest korda korralikult ka Hollandi tüdrukuid, kelle nimed on Anne ja Mieke (omg, eurotrip!!! XD).
Kell 9.50 tuli üks vanem naisõpetaja ja lasi meid 121 klassiruumi sisse. (See nägi välja täpselt nagu draamades ülikooliruumid.) Hommikul vara olin saanud Jacekilt sõnumi pastaka laenamise kohta ja võtsin igaks juhuks kogu oma pinalitäie kaasa. Sain neid jagada nii Jacekile kui ka Nickile, mulle endale jätkus ning üks jäi veel ülegi. Kõigepealt tehti kohalolekukontroll, väga klassikaline: õpetaja luges nime ja nimetatu tõstis käe ja vastas „jah(, kohal)“.
Enne testi tuli ruumi veel üks õpetaja, kes rääkis eesseisvatest intervjuudest. Need pidid algama kell 13.00, tädi hakkas lugema inimesi, kes peavad ühe teatud hoone fuajees seda ootama. „Esimene, 13.00…Mirjam-san.“ Just my luck. See tegi mu natuke närviliseks, aga üritasin keskenduda enda ette asetatud paberile. Aega oli üks tund, lehekülgi 5. Ülesanded jagunesid kaheks: valikvastustega (nii grammatika, kanjide kui häälduse kohta) ning ise kirjutamise ülesanded (appi, kanjid!). Viimastes pidime näiteks lõpetama/täitma dialoogi. Test polnud nii hull, kui ma kartsin, aga lihtne ka mitte. Vahepeal mängisin bingot, kui nägin täitsa uusi sõnu (või selliseid, mille tähendust ei teadnud ega osanud ka tuletada). Läksin kõhutunde peale välja.
Pärast testi oli mul 2 tundi intervjuuni aega. Läksime Kikoga tagasi ühikasse, kuna tahtsime seal endale süüa teha. Ikka veel sadas.
Jõudsin ühikas napilt endale midagi lõunaks kokku klopsida, tegin riisikeetjas riisi (seekord ühe topsitäie), segasin selle toore munaga (sellist asja on tõesti võimalik teha! Riisi kuumus muudab ka muna söödavaks, kui need kaks omavahel põhjalikult ära segada), valasin peale sojakastet ning peitsin kogu selle kraami vahele veel ühe menchikatsu (lihakotlet?). Kuna ma ta niimoodi sinna teiste asjade vahele matsin, soojenes ka see ning ma ei pidanudki seda praadima. Success!
Kõndisin (sest ratas oli märg ja ma tahtsin veel jalutada) kiiresti kooli, jõudsin umbes veerand tundi varem mainitud hoone fuajeesse ning jäin ootama. Veidi hiljem saabus sinna ka Jacek, kes oli järjekorras teine. Andsin talle ka sünnipäevakingituse – Kalevi valge šokolaadi kookose ja pohla(jõhvika?) tükkidega.
Selgus, et intervjuu polnud üldse nii karm, kui ma arvasin. Üks kahest vanemast naisõpetajast istus oma kontoris, täitis minu abiga ühe ankeedi, palus teha enesetutvustuse, küsis jaapani keele õpingute ja hobide kohta, rääkisime ka minu bakatööst. Üpris vaba õhkkond oli, sain täitsa edukalt rääkimisega hakkama. Lõpuks ütles ta, et ma olin saanud jaapani keele gruppi nr 6 (kokku on kaheksa gruppi), mis tähendas „lower advanced“-taset. Ma pean vist lisaks jaapani keele tundidele võtma 2 ainet (kuna olen JSP programmis??), mis on kohustuslikud, samas võin jaapanlastega koos ka mingeid loenguid võtta, kui tahan. Jaapani keele tunnid on vist peaaegu iga päev: kirjutamine, lugemine, rääkimine ja kuulamine.
Pärast intervjuud rääkisin veidi Hollandi tüdrukutega, vahetasime telefoninumbreid ja sain teada, et nad on juba mitmendat korda Jaapanis, aga esimest korda vahetusõpilastena.
Veetsin u. poolteist tundi raamatukogus internetis ning läksin siis üksi ühikasse tagasi. Vihma sadas endiselt. Aga tegelikult oli täitsa tore niimoodi omapäi kõndida. Vähemalt kooliteega hakkan ära harjuma. Tee peal nägin väikseid (kooli? Lasteaia?)lapsi, kes mind vaatasid ja üks hüüdis järgi, et „Mis keelt sa räägid?“, aga ma ei jõudnud pöörata ja vastata, kuna olin juba üle tee läinud. Jaapani lapsed on päris armsad.

Ühikas tegin oma videoblogi edasi, sain Hide’lt sõnumi, et äkki läheks reedel kuskile koos nomikaile (pmst koos sotsialiseerumine-joomine) ning olin nõus.
Õhtupoole (sest peale kella poolt seitset on supermarketis madalamad hinnad) käisin poes ka, täiendasin oma varusid saja-jeeni-poes ja Yamazawa supermarketis. Ostsin näiteks seebihoidja, bento-karbi ja riietevärskendaja (Joey ütles, et selle peaks ka kindlasti hankima) ning ostsin ka põhjalikult süüa juurde. Sellest parem piisagu mulle pikaks ajaks!
Poes kohtasin kõigepealt Tan’i, kes aitas mul leida uuesti hommikuhelveste-riiulit ning hiljem nägin Jacekit, kes oli mulle enne sõnumi saatnud, et ma ka tema poodi kaasa võtaks, kuid ma polnud seda kahjuks kätte saanud. Jaceki abiga sain endale ka Yamazawa punktikaardi tehtud, nüüd on mul ka võimalus püsikliendina mingeid boonuseid saada.
Tagasi tulles õnneks enam ei sadanud. Ühika ees tegid Big Nick ja Nick suitsu, vestlesime veidi nendega keeleõpingutest ja suitsetamisest ning mõtlesime, et võiks millalgi koos kuskile minna ja rääkida lugusid oma kodumaadest vms. Neile avaldas muljet mu inglise keele oskus ja kui me rääkisime neile, et Eestis ja Inglismaal on normaalne, et koolis õpitakse vähemalt kahte keelt, avaldasid nad kahetsust, et neil seda eriti ei tehta.
Peaks õhtust sööma. Ostsin mingi komplekti, mis oli õhtul alla hinnatud (sisaldab mingeid nuudleid, krevette, munaribasid (?) ja mõningaid asju veel) ning mille peab ilmselt mikros soojaks tegema. Lähen esimest korda teise korruse ühiskööki. Soovige mulle edu.

Enne aga käin läbi Joey juurest ja panen videoblogi järgmised osad üles.

Ning siis…võib-olla premeerin end testi eduka sooritamise puhul vanniskäiguga. Päris jaapani moodi, tulikuuma vee ja üle vanniääre loksumisega.

Homme on Exchange Student Orientation, võib-olla kohtun pärast ka oma juhendaja/professoriga.

***

And now for something (not) completely different:

(lisaks osale 0,5)

Mirju Jaapanis 1

Mirju Jaapanis 2

Mirju Jaapanis 3

Stay tuned for next episodes from...my life XD