Teisel pool mind

Niisiis.
Sellest tuleb üks larbimuljete-post.

Laupäeval, 19. aprillil toimus Glehni lossis larp "Härjapõlvlaste kaitseala 2".
Minu esimene suurem intriigikas nö "vana kooli" mängijatega (aka kõik need 20-30ndates suured lahedad tegijad), mis tekitas veidike aukartust. Pluss veel see, et meid Hannaga oli Liilia eraldi sinna kutsunud muusikutena.

Esiteks: koht oli absoluutselt tipptasemel. Ma pole kunagi nii lahedas kohas larbil käinud. Sinna jõudmine oli muidugi ka paras seiklus - läksime Allyga kahe bussiga, sõitsime peatusest mööda, sest bussijuht ei öelnud piisavalt selgelt peatuse nime, kõmpisime läbi pargi, et lossi juurde jõudes (kell 10.15) avastada, et sisse saab alles üheteistkümnest. Aga siis me uurisime ümbrust - leidsime iga väikse lapse unistuseks olevad vanad varemed ja suure creepy kuradi (mis osutus hiljem siiski Kalevipojaks) kuju.

Kell 12 pidi olema üldbriif ja mäng algama kell 13, kuid erinevatel asjaoludel (inimeste-rekvisiitide-kostüümide mittejõudmine õigeks ajaks, erabriifid jne) lükkus see edasi umbes kolmeks. Mis oli meie jaoks väga hea, sest see tähendas, et Hanna jõudis töölt täpselt õigeks ajaks.

Huvitav oli asjaolu, et alguses toimus korraga justkui 2 eri mängu - kolmandal korrusel oli nancy pidu ning teisel oli Elizabeth I aegne Inglismaa õukonnaelu.

Rollide jaoks oli meil ülilahe idee: olime intergalaktiline, algselt Maalt, Jaapanist pärit jrocki-popi tüdrukuteduo Bakarangers! Koosseisus BakaBlanche (mina) ja BakaNoir (Hanna) olime aastal 2008 läinud maalt universumisse kuulsust ja edu saavutama Major DeepBlueJohnMayori kosmoselaeval nimega "Kuldsüdameke" (mõelge "Hitchhiker's Guide to the Galaxy" tegelase Zaphod Beeblebroxi peale)

Siinkohal peab veel mainima, et meie Majoru-sama mängis täiesti vaimustavalt rolli ning meil oli temaga koos täpselt õige tunne, nagu galaktikas ringi rändavatel pidutsejatel ikka. Arpeau'ga esimest korda kohtudes tegime kohe kindlaks, et tegemist on ülikarismaatilise mehega XD

Igatahes.... kuna toimus kõmulise seltskonnadaami Nancy Claytoni kihluspidu, siis oli Majoru-sama meid "ära kinkinud" (õigemini ühe kontserdi). BakaRangers ilmus kohale, esitledes ka oma uut plaati "Love Pharmacy", mis Maal kohe-kohe välja pidi tulema.

Sai suht esimest korda sellist rolli mängitud, kellel midagi muud peale pidutsemise ja meeldiva ajaveetmise eriti korda ei läinud, mis oli täitsa tore. Meil polnud midagi ette kirjutatud, mida tegema peaksime, seega - tegime seda, mis tahtsime ^^ Olimegi pöörased ja lõbujanulised animetšikid.

Kokkuvõte mängu eredamatest hetkedest (osa copypaste Hanna muljepostidest):

* Meie ülilahe Major-sama ja Kuldsüdameke - *kyaaaaa* (fangirl squeal)

* Muusikalisest poolest - esinemiskrambist saime osaliselt üle sellepärast, et keegi lihtsalt ei kuulanud meid (mõlemal korral - esinesime kahes osas). Kõigil oli omaette tegemist, publik oli üliloid. See natuke võttis entusiasmi maha alguses, aga lõpuks oli juba täitsa suva, me tegime oma etteaste suurepäraselt ära (mis sest et ma mõndades kohtades valesid sõnu laulsin, tausta ei kuulnud ning rütmist välja läksin pluss veel muud huvitavat) ja teadsime ise hästi, et oleme galaktika kõige kuumem bänd.

* Hästi saime läbi DJ-tüübiga, kes lahkelt meile tehnikat üles pani (elupikalt) juttu ajas. Pärast laulsime vaikselt karaoket temaga - põhirepertuaar kogu üritusel oli 90ndate hitid ja igasugu lugude midi-või karaokeversioonid XD

* Saabudes tegime grand entrance'i (mis sest, et Majoru-samat alguses sissegi ei tahetud lasta, väideti, et ta pole külalistenimekirjas. missugune jultumus), mis seisnes selles, et võtsime oma trademark-poosid sisse ja hüüdsime, kes me oleme. Siis kõndisime ringi ja uurisime ümbrust/inimesi. Muuhulgas kohtasime ka Haldjakuninganna Titaniat, Jules Verne'i, 'Pornokirjanikku' Eric Petersoni ning veel paljusid muid.

* Tegime IG photoshoote. Üliilusad pildid tulid. Me olimegi terve mängu ajal osaliselt nagu jaapani turistid, kes iga laheda asja/isikuga pildile jääda tahtsid "Victory"-märki näidates.

* Kui ühissööming suure laua taga toimus, ei jätnud me sealgi pidumeeleolu ja tantsisime/laulsime kaasa kõigele, mis parajasti muusikavalikus oli. Ning me saime lõpuks ka Jules-sani kaasa tantsima! *kyaaa* Üldse oli meie jaoks selles mängus väga palju improviseeritud tantsimist, mis vägagi meeleolukas.
Meenub üks seik:
Söögilaua juurde ilmub vaim Elizabethi-ajastust, teeb hauataguseid hääli ning nõuab oma tapja karistamist. Ütleb, et see istub meiega siinsamas lauas.
BakaNoir: "Kes tappis tädi? Vastake palun. Tõsta käsi üles, kui sa tapsid tädi!"
Kellegi käsi ei tõuse.
BakaNoir: "Heaküll siis. Tõsta käsi üles, kui sa olid kaudselt tädi surmas süüdi!"
Laua teises otsas tõuseb kaameks võõbatud näoga Henry VIII vaimu käsi.

*Kapten Nemo ja tema haarem. Hahaa, Nancy kihlus temaga teadmata, mis haarem mehel oma isiklikul planeedil ootamas on. Aga BakaNoir ütles talle seda abivalmilt kohe pärast kihluse väljakuulutamist...

* Mina miniseelikus - ebatavaline. Aga ma harjusin sellega päris ära. Ja nägin elulahe ning ilus välja. Kuigi...lõpuks hakkas mulle juba tunduma, et mõned stalgivad mind. Ülicreepy.

* Mingil hetkel toimus Ajanihe ning kaks aega-korrust segunesid omavahel. Minevikust tulnud õukonnanaised pidasid meid, eriti mind, väga ebasündsaks tütarlapseks ning karjusid mu peale. See polnud neist üldse kena, me üritasime neile vaikselt seletada, et aeg ja mood muutuvad ning nüüd on see normaalne. Kuid neile jäime me ikka mingiteks ilma-seelikuteta-naisteks. Ja ahhetasid ning ohhetasid nad ka meie igal sammul. Buu-huu.

* Kuna mõistsime, et ilmselt tundub vanamoodsatele isikutele meie viljeletav muusika mingi täieliku jumalateotusena, üritasime veenda kuninganna Elizabethi oma korralikus lauluoskuses, esitades talle (hoolimata protestidest ning sellest, et kuninganna lõpuks näpud kõrva toppis) "World of Midnighti", mis muudele kuulajatele väga meeldis.
Hiljem jõudis Emma järeldusele, et kui kuninglik rätsep meile midagi sündsamat kehakatteks hangiks, saaks meist täitsa asja.

*Mehed mustas!!!!! Omg, see oli tõesti naljakas, kui me nende identiteeri ära arvata üritasime. Peo jooksul panime tähele küll mingeid musta riietatud ja päikseprillidega tegelasi, kes pidevalt kurjakuulutavalt ringi tuhisesid. Siis saime paar tükki ka trepi peal kinni püütud:
Bakarangersist mööduvad kaks mustades ülikondades härrasmeest, keda me just olimegi otsinud.
"Kas te olete politseis?"
"Ei."
"Ongi maffia!!!"
"Ei."
"Mehed mustas?"
"Ei."
Tüübid jooksevad edasi.
Meie omavahel:"Aga kui nad ei ole mehed mustas... oota... mustas nad ju olid, järelikult pole nad mehed. Ahhaa!!! ^^"
Lõpuks jõudsime järeldusele, et nad on tegelikult neegrinaised.

* Kõige parem hetk mängust oli minu jaoks siiski "Romeo ja Julia" rõdustseeni spontaanne esitus allkorrusel vetsude ees. Naiste wc oli "all" ning meeste omasse viis lahe pikk trepp, mis üleval justkui rõduks üle läks. Me tulime alla tegelikult Jules-saniga pilti tegema, kuid pärast seda...
BakaNoir: "Kuule, aga siin saaks ju jumala hästi Romeot ja Juliat teha..."
BakaBlanche: *ronib üles*
Ehk siis: toimus stseen, BakaNoir Romeo ning BakaBlanche Julia osas.
Alguses ei teadnud me, kui palju me improviseerima peame, alustasime natuke kobamisi (Juliat ei olnud veel rõdul, ehk ma peitsin end rõduääre taha, ainult Romeo rääkis)
Mingil hetkel avastaisme, et meile on publik tekkinud ning Jules-san hankis meile geniaalselt ühe "Romeo ja Julia" näidendi. Selgus, et publiku hulgas oli ka Shakespeare ise ning tema teatritrupp.
BakaNoir lausus hingestatult Romeo ridu, mina ilmusin mingil hetkel rõdule, kõndisin seal ringi ning õhkasin akna poole (ühte hoogsat pööret sooritades peaaegu küüne murdes). Kuna mina aga teksti peast ei teadnud, sosistas Hanna mulle minu read enne ette.
BakaNoir lõpetab oma lause.
Mina kummardun ülevalt veidi allapoole ning sosistan "Kas nüüd on minu kord või?"
BakaNoir: *sosistades* Jah. Sinu kord: "Häda mulle!"
BakaBlanche: *teatraalselt* Häda mulle!
Jne....aga siis ütles Shakespeare (Aweroni super-roll), et on ikka vaja teist koopiat ka tekstist ning läks ja tõi selle kuskilt (ma siiamaani ei usu, et ta täiesti lambist kaks raamatut välja võlus).
Niisiis sain mina ka oma teksti ning stseen jätkus. Ülilõbus oli seda etendada, emotsioone ja kirge oli seal küllaga. (Julia: "Kui näevad sind, siis kindlalt tapavad!" - meeleheitel, traagiliselt) Eriti tore oli muidugi see, kui Juliat hakati toast hõikama (BakaNoir: "Amm toast: *ägiseva häälega* "Juuuliaaaaa!!!")
Tekst: (Julia lahkub.)
Baka Blanche pöördub minekule ja avastab, et uks, mis nii sobivalt tema selja taga on, viib endiselt meeste vetsu:"Ei, mitte sinna... ^^'' " ja kükitab.
Ja nii umbes kolm korda. Romeo ja Julia pühendusid esitusele kogu hingega, lõpp, kus Romeo juba trepist üles ronis ja Julia talle vastu nõjatus....võrratu.

Pärast saime suure aplausi osaliseks ning Shakespeare ütles, et me oleme tema trupist kindlasti paremad, eriti kuna see oli meie esimene lugemine. Kiitis meie tundelisust ning lisas, et tõesti on huvitav mõte panna naised mõlemaid rolle mängima.

* Üldse oli Jules Verne elununnu. Nägin Irvet esimest korda ning peab ütlema, et see roll sobis talle nagu valatult. Jules huvitus äärmiselt tehnikast ning teadusest ja lõpuks võtsime ta "Kuldsüdamekesega" kaasa meiega koos reisima ning universumit avastama.
Nancy küll rääkis alguses, et "Igale inimesele oma mutant", kuid (tsiteerides Hannat) "Meie Blanche-chaniga ei võtnud endale mutanti, vaid hoopis nunnu teaduri." ^^

* Veel üks hea hetk: Mängime näitlejatega allkorrusel õhupallimängu, korraga tuleb Curu ning sosistab Hannale midagi kõrva (Vist "Sul on tunne, et te peaksite kõik ülakorrusele minema."), Hanna ilme selle peale ning lause "Mul on tunne, nagu oleksin Ilmaplatsile sattunud." XD

* Väga lõbus oli ka meie sidepidamine Majoru-sama ning laeva pardakompuutriga: me lihtsalt panime endale kõigile kolmele mingi ajuvaba mobiilihelina ning helistasime vajadusel.

* Kokkuvõtteks oli Bakarangersil kaks tulihingelisemat fänni - Majoru-sama ning Helimees.

* Ally mängitud lahe professor-san, kuigi temaga ei jõudnud me eriti palju suhelda.


* Samuti tuleks ära mainida:
Eblingu ja Curu lahedad triibulised ülikonnad, Terry(Haldjakuninganna) ihaldusväärne valge päevavari, Tanel (? - mängis igal juhul kuningas Arthurit) laheda mõõga ning nahkmantliga, Goblin (see oli nii sürr, kui me mõlemad Hannaga alguses tutvustamisel valesti kuulsime ja arvasime, et ta nimi ongi Mati Kaal....tegelikult oli vist Martin Carpenter XD) ja kogu lahe ajastu-teatritrupp, mul oli vahepeal tunne, et neil oli kuhjaga rohkem actionit kui meil.
Kokku viibis peol veel hulgaga kummalisi tegelasi nagu Rasputin, Ema Teresa, John Oxfordi (tüübi, kes tegelikult kõik Shakespeare'i teosed kirjutas) vaim, pärast sain teada, et kohal viibis ka Osama bin Laden.

Mäng lõppes umbes kümne paiku meeleoluka vaimude väljaajamisega, sest Rasputini olid seestanud korraga nii ingel kui deemon.

Pärast sõitsime linna poole, mina Ally-Hanna-Goblini peal horisontaalasendis, sest autos polnud lihtsalt rohkem ruumi.

Ühesõnaga....ülitore mäng ja terve nädalavahetus! *energia- ning positiivsuslaks*

Pühapäeval käisime veel Martini, Hanna ja Allyga loomaaias (Hülgedhülgedhülgedhülged!!!!)

And now.... Pildid! Hanna piltide link , kus on IG tehtud Bakarangersi photoshoot ning muu.
Link dragoni muljeteemasse - väga mõnus lugemine, seal sisaldub ka üks teine pildilink


-------------------------------------------------


Mul on olnud paar väga toredat päeva, tuleb tõdeda. Käisin teisipäeval TIK-is Aabu, Kristjani, Germani ja Kirsi lõpukellale kaasa elamas ning soovisin neile edu ja õnne eksamitel.
Teisipäevane enesekaitsetund oli ka mõnus, ma sain paari võtte nimetuse mäletamisega ässata, kõik vahtisid suu ammuli (ma igaks juhuks ei öelnud neile, et ma olen varem judoga tegelenud ja õpin praegu jaapani keelt :P).

Sattusin taas "One Piece"i mangat lugema ja tõdesin, et see on endiselt sama kaasahaarav ja tasemel. Ideaalne absurdi-seiklus-actioni-segu.

Veendusin lugedes, et asi, mida ma maailmas absoluutselt ei salli, on ebaõiglus. Või, veel täpsemalt, see, kui kedagi ebaõiglaselt süüdistatakse. Ma lihtsalt ei talu seda.

Ja mul on nüüd jälle Sanji-vaimustus peal.....oh, milline mees. Mis sest et joonistatud.
*vajub unelmatesse, mis sisaldavad teatavat blondi ülivõimsa jalalöögiga ahelsuitsetajast laevakokka*





Stay happy! ^^

In this world
It is good to have something
To keep you from falling
Into yourself.

***

Take the time to be unhappy
Take the time to be sad
Take the time to think of it all
Take the time to go mad


Võta aega väikestes kogustes, justkui lusikaga teele suhkrut lisades.
Võta aega, rebi see välja eelseisvast olemisest kui vaja.


Ja mina lähen, aina edasi, kõndides üle sinise vee...

Väike tsitaadinurgake, enne kui ma ära unustan.

Eelmisel nädalal istusime Geku ja Shiniga U-maja aatriumis. Shin seletas midagi Loost (koht Tallinna lähedal):
Shin: "Ja siis seal on need hobod bussipeatuse lähedal."
Geku&Mirju: "Hobused? Kui nunnu ^^"
Shin: "Wtf 0.o"

Eile pärast jaapani keele tundi täitsin kodutööpaberit, kus pidi meie grupi inimeste kohta midagi arvama.
Mirju: *uurib lehte* "oot....aga keda ma siis veel pannud ei ole?"
Geku&Ari: *naerukrambid*
Geku: "See läheb msni-nimesse...või päevikusse kirja"
Mirju: "Ma tahan ka seda msni-nimesse. Aga....kuhu ma need hobod siis panen?" (ülalmainitud tsitaadi kohta, mis mul juba kasutusel oli)

Ja kujutage ette: ma leidsin Youtube'st üles "Mootorratturhiired Marsilt"!!!!!111
Nostalgia....oi see oli nii ülim asi, omal ajal fännasid seda kõik.
Keerutame saba!

*läheb tantsib ja laulab "Rolling Star"i*

1. aprillil esinesid Rock Cafe's ansambel Köök, E-TeeVee Tütarlastekoor ja Otsakooli big band.

Tulemus: Super! Meil pole vist kunagi sellist kreisit esinemist olnud...meeleheitel koduperenaised ja Paide-Türi rahvajooksul osalejad andsid endast kõik. Kogu üritusest sai fantastilise positiivsus- ja energialaksu, hiljem bussipeatusesse kõndides sõudsin ikka veel oma üksiku kummipaadiaeruga ning ümisesin "Alam-pedja....Alam-pedja..."

Ma vist pean endale nüüd ka Köögi plaadi muretsema, midagi pole enam teha. Tahan uuesti kuulda "Loskutovi tippmarki", "Vaatamisväärsuseid" ja kõiki neid teisi vaimustavaid lugusid.

Õnneks saame me kogu kava veel esitada, 29. aprillil on Viljandi kontserdiaidas (?) uus samasugune üritus kavas! *rõõmutants*

Ei suuda ikka veel uskuda, et me selle hulluse teoks tegime...hommikutelevisiooni kella 8ne "Lotosõbrad" koos triikraua ning miljonikohvriga, absurdisugemetega liikumiskavad, pannkoogiküpsetamine lava ees, Saluveeri (ja kogu big bändi) kokakostüüm, minu Loskutovi-rõivastus (+ ekstaatiline "Joosta mulle meeldib!!!!!!11111") ja veel tuhat muud asja tegid teisipäeva õhtust ülimalt meeldejääva elamuse.

Stiilinäited: mina koduperenaisekostüümis ja rahvajooksukostüümis





















Täna oli koolis ka natuke huumorit:
* Kõigepealt avastati, et mul on saapafetiš (Geku keelas mul lõpuks saabastevaatamise ära) *Hommikul jaapani keele tunnis pidime pinginaabriga rääkima oma hobidest. Kui mina ütlesin, et minu üheks hobiks on anime vaatamine (ja teiseks roorupurei aka roleplay mis seostus meil mingil kahtlasel põhjusel Roori-saniga), ei saanud Geku muidugi võimalust kasutamata jätta:
Geku - "Mirju-san no shumi wa yaoi o mirukoto desu." (Mirju hobiks on yaoi vaatamine)
Mirju - "o.o ...ja naaaaaiiiii!" (Ei ole!)
Geku - *smirks*
Mirju - "Kui sa seda ütled, siis ma ütlen, et sinu hobiks on S&M."


Ehk siis meil on salajased hobid. Kuigi arvasime, et seda Akikole öeldes saaks ta kas südamerabanduse või küsiks närviliselt kihistades "Hontou desu ka?" (kas tõesti?)

- end of humourous part


Täna õhtul nägin ETVst ühte saadet J. K. Rowlingust. Seda vaadates tekkis tõesti tunne, et mina tahaks ka kunagi tõeliseks kirjanikuks saada. Kohe suur igatsus tuli selle järele.
Aga mina ei kirjutaks mitmeosalisi raamatuid. Vähemalt ma arvan nii.
See üks idee, mis mul praegu on, sisaldab lihtsalt erinevate lugude kogumikku (kuigi mingitpidi on need kõik ka omavahel seotud).

Veidi aega tagasi jäin mõtlema ühe asjaolu üle.
Kuidas mõned katkendid-laused raamatutest või mangadest, mõned laulud või stseenid filmidest puudutavad sisemiselt nii tugevalt, et iga kord neid nähes/lugedes/kuuldes silmad niiskeks võtab.

Kusjuures, ma võin olla neid ka varem mitmeid kordi näinud-kuulnud ja ma tean, et need kohad niimoodi mõjuvad. Ning ükskõik kuidas ma ka meelega ei üritaks seda endale hinge lasta, teeb see seda ikka.

Kurvad hetked. Sügavmõttelised hetked. Lihtsad hetked. Ilusad hetked.
Võivad olla täiesti suvalised, kuid midagi erilist on neis minu jaoks kogemise hetkel leidunud.
Ma ei pruugi mäletada, mis ajendil täpselt, kuid miski siiski...puudutab.

Ja kui imeline see on.


Hetkemuusika:
Skillet - "Comatose", "Rebirthing"

Three Days Grace - "Over and Over"
Viimast oli kasutatud ühes amv-s - Final Fantasy VII, Cloud&Zack video. Ma ei arvanud, et see võiks midagi head olla, kuid eksisin. See oli ülimalt kaunilt tehtud.
Link: http://www.youtube.com/watch?v=PNPCwIfmJhs

Ja seda lugu niisama kuulates hakkas järsku väga kurb. Ma tahtsin seda kogu hingest kaasa laulda, seda tunda, kuid hääl lihtsalt murdus poole peal.
Ei teagi, mida see mulle meenutas. Võib-olla asju, mida olen kaotanud või asju, mis hoolimata kõigest siiski juhtuvad.
Äkki tundis tema ka siis niimoodi.

I feel it everyday it's all the same
It brings me down but I'm the one to blame
I've tried everything to get away
So here I go again
Chasing you down again
Why do I do this?

Over and over, over and over
I fall for you
Over and over, over and over
I try not to