Teisel pool mind

Õhtust.

Nüüd on üks pikem pingutusetapp lõpuks läbi. Mõtlesin, et saan nüüd veidi vabamalt võtta enne kui ametlik eksamiperiood ülikoolis kätte jõuab, aga kalendrisse vaadates on suurem osa aega end jälle täis planeerinud. Oh kaev.

Eelmisel pühapäeval käisin Sendais, et sooritada jaapani keele tasemeeksamit. Selle nimel olin pingutanud mitu kuud, täitnud iga päev kordamisvihikuid, koostanud sõnadenimekirju, teinud prooviteste ja mida kõike muud veel. Õppeperioodil oli nii helgemaid kui tumedamaid hetki...alguses lihtsalt ülesannete tegemine ei olnud üldse hull, aga kui mõned nädalad enne eksamit proovitestid korraliku ajaarvestusega ette võtsin, nägi asi natuke kurvem välja.

Olin ostnud paksu õpiku, kus oli kokku 2 proovitesti, mõlemal 3 osa (kirjutamine, lugemine ja kuulamine). Ühel kolmapäeval tegin esimese kirjutamise&lugemisosa ja langesin selle tulemustest musta masendusse. Ma olin arvanud, et läbisaamiseks vajaliku miinimumi ikka kätte saan, aga... kirjutamine 44/60st ja lugemine 45/60st(läbisaamise miinimumpiir mõlemal 48). See tuli tõesti šokina, esimest korda mõistsin, et võib-olla olen end üle hinnanud. Eks ma siis nutsin ühe õhtu (muidugi suutsin Jaceki põhjalikult ära ehmatada, kui ta mulle helistas), otsustasin et valan kogu oma pettumuse siis välja ja homsest alates hakkan veel tublimaks ja töötan rohkem. Sest allaandmine ei olnud variant. Põhjas oli ära käidud, edasi võis ainult ülespoole roomata.

Õppisin veel, tegin teise proovitesti (mis läks õnneks paremini, aga ma ei lubanud endale mingit lõdvakslaskmist) ja läksin veidi parema enesetundega lõpueksamile. Koht, kus eksam toimus, oli väga kena rohelise ümbrusega ülikool, ma nägin vist esimest korda nii palju välismaalasi korraga koos siin XD

Kokkuvõtteks: kirjutamisosa (kanjid, sõnavara ja grammatika) oli lihtsam kui ma arvasin, kuulamisosa üllatavalt kerge, aga lugemine....selles pole ma üldse veendunud, et läbi saan. Kirjutamis- ja lugemisosa olid koos, alustasin testi nagu tavaliselt, märkides vastused kõigepealt küsimustelehele ja kavatsesin lõpus kõik vastustelehele ümber kirjutada. Kui olin umbes 4 lehekülge niimoodi jätkanud, avastasin järsku, et kõik lähedalistuvad inimesed märgivad vastused otse vastustelehele. Sel hetkel haaras mind hirm, et äkki ei tohigi küsimustelehele ühtegi kriipsu teha, kustutasin kõik ära ja kirjutasin vastustelehele ümber. Sellega kaotasin ma muidugi veidi aega, aga see polnud kõige hullem. Hull oli hoopis see, et läksin sellest veidi ähmi täis ja tekkis tunne, et mul ei jätku üldse lugemise jaoks aega. Vastused tundusid lugemisosas ka kõik ühesugused...lõpuks sain kõik küsimused küll korralikult vastatud, kuid mul ei jätkunud aega neid üle kontrollida.

Igatahes, nüüd on see läbi, tulemused tulevad septembris ja ma ei pea selle peale rohkem mõtlema. Õnneks.

Selle suve jooksul olen jõudnud juba kolm korda kirsse korjamas käia. Yamagata prefektuuri kirsid on üle Jaapani kuulsad, neil on siin suured istandused, kus saab suure kambaga lihtsalt korjamas-söömas käia, muidugi mõistliku tasu eest.
Käisin kõigepealt teiste välisõpilaste ja kooli rahvusvahelise suhtluse klubiga. Ilm oli ilus ja kirsid maitsvad, aga kahjuks oli koht inimesi nii täis, et kohati tekkis klaustrofoobiline tunne XD
Teist korda läksin oma võõrustajaperega (ema, isa ja 2 nooremat tütart, kaksikutel oli kooliga seotud kohustused kahjuks) kuskile privaataeda, tutvuste järgi oli ema saanud loa seal tasuta korjata. Sellel päeval sadas, kuid õnneks olime kilekatuse all.
Kolmas kord oli vast kõige huvitavam: kuna mina ja Jacek käisime mõned nädalad tagasi Yu-sensei palvel Lion's Clubi hooaja lõpukoosolekul esinemas (mina laulu&kõnega, Jacek oma nankindamasudarega), siis saime seal tuttavaks ühe klubi liikmega, kes tegeleb põllunduse ja muu sellisega. Sagae-san kutsus meid samuti kirsse korjama ning viis meid enne isegi ühte peenesse restorani sööma. Selleks ajaks oli Jaceki tailannast tüdruksõber Tanya ka siia jõudnud, seega käisime kolmekesi. See oli tõesti tore kogemus...pisike armas kirsiistandus, enne kaunis söögikoht ja väga maitsev-tervislik jaapani stiilis lõuna ning tagatipuks saime kogu oma vaeva eest veel veidi korjamistasu ka XD

Ja mäed....veendun aina uuesti, et Eestisse tagasi pöördudes hakkan kindlasti mägesid igatsema. Alguses ei avaldanud nad mulle erilist muljet, pigem võõristasin, kuid nüüdseks olen neid tõesti armastama hakanud. Linna piiril kõrguvad rohelised hiiglased, käänulised mägiteed, bambusesalud ja astmikpõllud...neid vaatepilte ei unusta ma kunagi.

Nüüd on juba osaliselt tunda, et oleme siin päris kaua viibinud. Välisõpilaste vahel on toimunud väiksemad hõõrdumised, mõned tülid ja veidike on olukord siiani pingeline. Püüan olla neutraalne ja vahendada inimestevahelisi suhteid nii hästi kui suudan, aga loodan siiski, et lõpuks suudetakse ära leppida.

Jõudsin lõpuks valmis kirjutada ka Fyerellali kroonika (arvutasin, et mul kulus selleks kõigest umbes 9 kuud XD). Ohjumal, see oli võimas emotsionaalne laks, nii kirjutamine ise kui valmis (18 lk) asja lugemine. Pisarad tulid päris mitmel korral silma. See larbisari, maailm ja eelkõike Nira tegelane on mulle nii tugevalt südamesse jäänud...

Jaapani kultuuriloengu raames oleme teinud päris huvitavaid asju. Mitu korda zen-meditatsiooni, teist korda templis käies tegime ka väikse esinemise, kus Jacek kogus raha üleriigilisele nankindamasudare võistlusele mineku jaoks ja mina lihtsalt laulsin ja olin ilus XD Esitasin eesti keeles Loreley'd, religioosse taustaga lauluna "Oh Jeesus, sinu valu" esimese salmi (jah, mulle tõesti meeldib see viis) ning lõpuks ka YUI "Sea". Üllatuslikult sain ka mina väiksed tänuraha-ümbrikud...lugesime Jacekiga ühikas need kokku ja pidime üllatusest peaaegu ümber kukkuma: kokku saime mõlemad 11 000 jeeni 0.0

Lisaks olen nüüdseks ära proovinud kendama-mängu: seal on puust tokk, mille küljes nöör ja pall. Palli püütakse erinevate ümmarguste platvormide ja ühe tera otsa... kuigi mina selles väga osav polnud, suutsin vähemalt ühe korra kõik tehnikad õigesti teha.
Teine tore kogemus oli slipper-takkyuu ehk lauatennis sussidest reketitega XD
Jaapanis on see päris tuntud ala, isegi animetes olen mitmeid kordi näinud, et kuskile reisile minnes ryokanis peatudes mängitakse enne onsenisse minekut kindlasti ka slipper-takkyuu'd. Osalesime välisõpilaste ja kultuuritunnis käivate jaapanlastega ülemaailmsel meistrivõistlusel (ülemaailmseks tegi asja muidugi see, et Yamagata ülikooli välisõpilased seal olid XD), kuid ega keegi meist eelvoorudest kaugemale ei pääsenud. Üks jaapani poiss sai küll korra edasi, aga siis pidi tugevamatele vastastele alla vanduma. Täitsa lõpp, kui tugevad on selles mängud jaapani vanamehed...alustati neljastes gruppides, kust kõige parem edasi sai, meie grupis oli parimaks üks naljakas jaapani vanamees. Jeebus, kui kiiresti ja intensiivselt ta mängis... Grupis oli peale tema ja minu veel Amy ja üks tundmatu jaapani tüdruk, ma sain isegi mõned punktid sisse kõigi vastu mängides. Aga mäng oli sellegipoolest väga lõbus ja nauditav.

Väikseid tähelepanekuid:

* Olen veidi tegelenud ka oma lõputööga: printisin raamatukogus u 70 lehekülge jaapanikeelset teksti eri raamatutest (onmyodo ja Abe no Seimei kohta), nüüd on jäänud veel teha viimane valik nimekirjast, mida Miyu mulle jaapani amazonist tellida võiks.
*Mul on kasvav sõltuvus instant-yakisobast (nuudlid, mingi eri kaste, kapsatükid jms). See pole ilmselt kõige tervislikum, aga see on kiire valmistusajaga ja oi-oi kui maitsev =D
* Arvasin veidi aega tagasi, et mu toa õhukonditsioneer on katki (mis on praeguste palavate ilmadega täiesti katastroofiline). Külma õhu asemel puhus see kas kuuma õhku (nagu talvel) või ei puhunud üldse midagi. Mariko-san kutsus lahkelt elektrooniku, kes minu tuppa jõudes vajutas ühte nuppu ja ennäe imet! Masin polnudki katki, ma lihtsalt ei osanud puldil õigesse kohta vajutada.
* Vihmaperiood on enamjaolt möödunud, oleme korralikult vihma saanud (mõnikord ka siis, kui väljas on 30 kraadi sooja), kanji vaheeksami päeval panin vihmaga selga oma pisikese musta kleidi ja kõrge säärega mustad kummikud ning tundsin end suurepäraselt XD
* Jaapanlastel on komme muna suhkruga magusaks teha 0.o Seda kohtab väga erinevate toitude juures...ma ei saa küll aru, miks see vajalik on. Maitse pole niivõrd hea.

*Tõestasin, et jaapani neiude rinnapartiid ei ole just kõige suuremad. Teadsin juba varem, et poodides müüdavad rinnahoidjad on suurel määral pehmendusi täis topitud, aga täna, kui ise esimest korda siit pesu ostsin, sain sellele kinnituse. Esimene korv/suurus, mis mulle normaalselt selga läks ja veidi kitsas polnud, oli D korv. Olukorra absurdsusest tekitatud naeruhoost üle saamine võttis aega.
Nüüd mõistan vähemalt, miks üks Jaceki töökaaslane, kes mind ükskord ühikast lahkumas nägi, iseloomustas mind märksõnadega "blond ja suure partiiga". Isegi mu võõrustajaema täheldas seda yukata-proovimisel XD


Ma lihtsalt pean rääkima veidi LC esineminest. Ega ma väga sinna minna ei tahtnud, aga Jacekil oli vaja raha koguda ja Yu-sensei ütles, et mind ikka väga tahetakse sinna oma võidukõnet lugema ja laulma. Mõtlesin, et kuna see on koosolek, siis on asjad enam-vähem korras ja mul ei tarvitse jälle pealetükkivate jaapani vanameestega tegeleda, kuid kahjuks ma eksisin.
Amber tegi jälle mulle meigi/soengu/küünehoolduse, pluss sain selga tema ilusa beežika kleidikese. Nägin sellega välja nagu haldjas, ma tahan kindlasti endale kuskilt sarnase kleidi hankida. See vist oligi õhtu juures kõige parem: vähemalt tundsin ma end tõesti ilusana.

Olin vist peaaegu ainus naine ruumis. Koosolek toimus ühes hotelli konverentsisaalis ja selgus, et sellega kaasneb ka pidu/õhtusöök/alkohol.
Suht lihatüki-tunne oli jälle, eriti kui juba enne ürituse algust purjus olev Yoshida-san (mees, kelle paljast juuresolekust mul vastikusevärinad tulevad) tuli rääkima, kuidas talle ikka meeldivad blondiinid. Istusime, kuulasime kõnesid, riietasime Jacekit (meeste tualetis, mina passisin suurema osa ajast väljas XD). Tema etteaste ajal oli pidu juba täies hoos, ta pidi tõesti pingutama, et end kuuldavaks/nähtavaks teha.
Minu esinemine oli...huvitav. Ega kõik kogu aeg ei kuulanudki, räägiti/naerdi omavahel, kõik olid juba suht purjus. Sain esitada ainult ühe laulu ("Nii vaikseks kõik on jäänud") ja poole oma kõnest kuni laulu lõpuni (plaanitud oli terve kõne ja üks laul veel), sest aeg hakkas otsa saama. Pärast küsiti veel küsimusi, Yoshida-san tuli väikse annetusega, põlvitas minu ette ja soovis musi saada. Õnneks tuli selle peale saalist kaebusi ja surusin tal hoopis kätt. Sel hetkel suutsin edasi naeratada ainult selle najal, et kujutlesin, kuidas mu isiklik ninja Rait tallle lõuahaagi virutab või midagi sellist XD
Õhtu lõpus moodustati klubi traditsioonide kohaselt käest kinni ring ja lauldi mingi lauluke. Y-san tuli meie juurde, võttis mul käest ja hakkas saali teise otsa viima, mina reageerisin kiiresti, haarasin kõrval seisva Jaceki käest ja ütlesin, et nii, sina tuled nüüd ka minuga kaasa :P
Osalesin ka kivi-käärid-paberi-turniiris.
Ürituse käigus räägiti mind ära osalema (jälle! neetud küll...) mingil tuntud tele-lauluvõistlusel augusti alguses. Ma ausalt öeldes ei viitsi enam eriti selliseid asju teha, aga...eks vaatame, äkki saan kuulsaks XD

Kogu asja suurim pluss oli nunnu õhtujuht-organiseerijanoormees (või mees, 32-aastane), kes püüdis meid igati aidata ja päästis mu lõpuks galantselt, kui mingid vanamehed jälle minuga rääkima tulla tahtsid: ta lihtsalt võttis sujuvalt toolilt mu asjad, suunas mu ukse poole ja ütles teistele, et kahju küll, aga me tõesti peame nüüd minema hakkama XD Jacek väitis küll pärast, et tema meelest oli see tüüp gei, purustades sellega minu lootused.

***

Nanokamachil on väga tasemel jaapani maiustuste pood-kohvik. Käisime Ayumiga seal mingit jäätise-maiustust (anmitsu?) söömas. Koha jaapani stiilis interjöör moodustas huvitava kontrasti euroopaliku klassikaline rahuliku viiulimuusikaga.

Ja mul on jälle mingi võnkeparanoia. Kui see nüüd tõeks osutub ja keegi jälle minusse liigselt kiindunud on, ületab see nähtus(probleem?) juba mitmekordselt riigipiire.

Praegu on ilmad jätkuvalt nii palavad, et minusuguse põhjamaa tüdruku jaoks läheb asi juba liiale. Kogu aeg 30 või üle selle, kohati kuum vihm ja niiskus...bläääh. Ei saa enam tekiga magada, isegi õhuke lina ja öösärk on liiast. Ja ärgates olen juba üleni higine. Vähemalt ütles keegi, et võimalikult väheste riietega magamine pidavat tervislik olema.

***

Millestki tahtsin ma veel rääkida....ahjaa! Ma sain endale paar päeva tagasi ilusa yukata ehk õhukese suvekimono. Võõrustajapere ema tundis ühte väikse erapoe (selline armas pisike poeke, müügisaalist viib uks otse pere majapidemisse) pidajat, kelle juurest sain üliodavalt peaaegu täiskomplekti (yukata, vöö, vöölapatsi ja kingad) ainult kotike ja juuksenõel on puudu. Lisaks pakuti meile süüa, jäime sinna rääkima mitmeks tunniks. Ja ma sain lõpuks ometi papile jaapani tikutopsi koos tikkudega! Hakkasin juba arvama, et see on lootusetu üritus.

Eile käisin oma acapella-grupiga viimast korralikku pidu pidamas. Õnneks said kõik tulla, istusime Eno (keda ma tema suve-imagoga üldse ära ei tundnud, tal oli enne kogu aeg müts peas, aga nüüd nägin tema juukseid ka XD), Mama ja Gussoniga ühes yakiniku-restoranis, õhtu lõpetasime karaokes. Kuna Eno ja Gusson on nüüd ülikooli teistes linnakutes oma teaduskondadega, ei ole meil enam eriti võimalusi üksteist näha, seega otsustasime vähemalt korra enne minu kojuminekut veel kohtuda. Sellest õhtust jäi üks väga kena mälestus, karaokes suutsime valida peaaegu kõik laulud sellised, et koos kaasa laulda saime.
Nad on ikka nii toredad ja kallid inimesed...mõtlesin korraks, et võib-olla oleks pidanud Enole ütlema, et ma temasse umbes pool aastat armunud olin, aga ei tahtnud vaesele noormehele mingeid ebavajalikke kohmetushetki põhjustada. Vähemalt sain teda lõpus kallistada ja ta saatis mulle tänusõnumi (kus sisaldus ka soov/käsk, et ma siis, kui yukatat kannan, talle kindlasti sellest pildi saadaks XD)


Päeva hämmeldushetk: Ma ei saa aru, kuidas Tutuanna pesupoe töötajad suudavad päevad läbi ABBAt kuulata. Iga kord, kui ma seal käin, käivad samad laulud. Mina läheks paari nädalaga hulluks, kui peaks kogu tööpäeva ainult ABBAt kuulama XD

***

Kohustuslikus korras panen siia ka uute fb galeriide aadressid:

Summertime

Tsuyu (jpn k: vihmaperiood)

***

Vaatasime veidi aega tagasi Grahamiga "Katanagatari" lõpuni. Pean tunnistama, et kuigi see oli hästi tehtud lõpp, siis mulle absoluutselt ei meeldinud. Lõpuks olin nii ärritunud, et hakkasin juba teatud tegelasi sõimama. Kõik oleks jumala korras olnud, kui ainult....aga jah. Vähemalt saime nautida Shichika lahedust ja seda, kuidas ta paari minuti jooksul kõikidele vähegi tugevatele võitlejatele pähe tegi.

Hetkel tegelen "Kindaichi Shonen no Jikenbo" ehk ühe jaapani vana krimisarja ülevaatamisega, sest keegi hea hing on kõik (vähemalt 2,5 hooaega kolmest) osad ingliskeelsete subtiitritega juutuubi üles pannud. Tegelikult peaks tegelema homse kultuuripeo jaoks musta hundi tegemisega, aga...küll seda ka jõuab. Kell on kõigest 11 öösel XD

Sarjade vaatamisest veel niipalju, et tasemeeksamiks õppimise ajal oli mul tõsine keskendumismure, kuna käis ühe minu lemmik j-drama BOSS teie hooaeg. Oeh, ma nii armastan seda sarja...ainuke teise hooaja miinus minu jaoks oli see, et nad Toda Erika tegelast seekord peategelaste hulka ei võtnud...samas on teda siiski piisavalt paljudes osades, seega väga nurisemiseks põhjust pole.
Aga tegelased säravad oma endises headuses. Nodate on sama sujuv ja lahe, Hanagata nunnu, Katagiri ikka selline armas lontu (ja väga džentelmenlik, pidevalt näen, kuidas ta juba alateadlikult üritab kaitsta/varjata tiimi naisliikmeid ohtlikes olukordades) ja Boss ise lihtsalt vaimustav. Mulle tundub aina rohkem, et tegelikult sobivad Nodate ja Boss ka eraelus kõige paremini kokku, nad mõlemad on lihtsalt nii põikpäised, et ei taha seda tunnistada XD

Ja mulle väga meeldib, et nad seekordsesse algusklippi sellise glamuurse võitlusstseeni sisse panid (mille pikem ja sama lahe edasiarendus on ka ühes lõpuklipis)...super. Mul oli väga tugev fangirl-squeal-hetk, kui Nodate tuli, selle uue oranžis kleidis tšiki võitluse üle võttis ja väga stiilselt vastastega 1-0 tegi. Samas ei jää see alla ka esimese hooaja OP-le. Meenutan, et algusklipi lahedus oligi tegelikult see, mille järgi ma otsustasin sarja vaatama hakata.


Muusikast niipalju, et...seekord polegi uut muusikat eriti XD
Tahan augusti lõpus enne äraminekut veel Tokyosse flumpooli kontserdile jõuda...ja nende uus singel, mis varsti välja tuleb, on vähemalt eelklippide järgi otsustades väga hea.

Suga Shikao on teinud oma loost "progress" ühe kena akustilise versiooni, lisaks meelib mulle ka "Tegami Bachi Reverse" introlugu "Yakusoku".

BOSS 2 üks tunnuslugudest, Superfly "Rolling Days" on selline mõnus funky jälle, kuigi "Alright!!!"i see ei ületa.

Ja imelikul kombel peab tõdema, et ma ei vaimustugi eriti Arashi uuematest lugudest. Ainult "Boom Boom" on enam-vähem. Kas ma hakkan vanaks jääma? Kas universumi loogika hakkab kokku kukkuma? Ei tea.

Igatahes, olge tublid. Mina suundun nüüd musta hundi kooke tegema.

あと一歩だけ、前に進もう =)

(Aitäh, vaimustav/imekaunis maailm.)

Tänane unenägu oli täielik võit.
Ilmselt sai mu alateadvus paar päeva tagasi veidi mõjutusi põgusalt kanal 6st nähtust. 

2.-3. detsember

Saar, mis oli maaga ühendatud pika kõrge kaarsillaga. See oli nagu üks suur fancy peosaal/restoran/kasiino/vms. Ma olin tunnistajaks mingile tähtsale juhtumile ja sellega seoses pidin saarel ringi liikuma ja salaja vaadeldes kurjategija külaliste seast ära tundma.
Mind turvasid sellel tähtsal ülesandel - and this is an amazing WIN - Semir ja Tom sarjast "Kutsuge Cobra 11". (!!!! Appi, see oli ikka nii lahe sari. Mäletan, kui tegija see koolis oli, mulle tundus, et kõik poisid vahepeal fännasid seda gümnaasiumiaegadel ning tsiteerisid seda 'Autobahnpolizei'd saksa keele tunnis) Nendega koos oli hästi lõbus ringi kõndida, omamoodi püüdsid nad oma naljadega uurimist mulle psühholoogiliselt kergemaks teha. Siis aga haaras keegi mul raudse haardega käest ning tundsin seljal püstolitoru. Vaatamatagi teadsin, et tegemist on kurjategijaga, keda me otsinud olime.
Meie näoilmed sel hetkel:
Mina: 0.o 'okou'
Semir&Tom kõrvalt: o.o 'okou indeed'
Läks lahti omamoodi vaikne pantvangidraama. Mees tiris mu endaga kaasa läbi külalistesumma ja trepist üles kõrgemale korrusele, Semir&Tom üritasid meil kannul püsida. Jõudsime kuskile kõrgemale lagedamale kohale, mu kinnihoidja ja mina seisime paigal, S&T olid meist paar meetrit tagapool. Pingeline üksteise silmitsemine, kauplemine?  
Aga lõppkokkuvõtteks suutsid S&T mind siiski vist kaitsta ja me tulime asjast elusalt välja. 

Ah, priceless XD

---

J-doramadest: vaatasin lõpuni "Atashinchi no Danshi", alustasin "Yukan Club"iga. 
"Danshi" oli täitsa hea komöödia. Pluss Hard Gay tegi väikse cameo-etteaste seal. (See dorama on vist isegi youtube's olemas)

---

Sain Gekult tema paljukiidetud filmi "Kurai tokoro de machiawase" ehk "Waiting in the Dark". 
Jõudsin mõned minutid tagasi sellega ka lõpuni ja pean ütlema, et see oli täpselt selline, nagu Geku seda kirjeldas. 
Väga ilus, südamlik, natuke aeglase tempoga, kuid seda väärt. 

Lugu räägib pimedast neiust, kes jääb pärast oma isa surma üksi elama. Välja ta eriti minna ei julge ning veedabki oma päevi lihtsalt kodus istudes. Mõne aja pärast hakkab talle aga tunduma, et ta ei ole majas üksi. 
See on tõsi. Tüdruku teadmata on sinna "kolinud" ka üks noormees, kes lihtsalt uksest sisse astus ja pimedat majaomanikku oma kohalolust ei teavitanud. Kuid sellel noormehel on ka mõned tumedamad saladused...

Youtube'st leidsin ka selle ingliskeelse treileri (mis treilerimehehääle ja natuke klišeelike tunnuslausetega kujutab filmi kui mingit erilist actionit või vähemalt kiiretempolist põnevikku, kuid see on täiesti vale), ka päris jaapani treileri(suht teistsugune XD) ning vist isegi film on seal osadeks lõigatuna olemas.  

Soovitaksin....tegelikult kõigile, kes ei hakka kannatamatult küüsi närima, kui tegevus veidi liiga aeglaselt või vaikselt kulgeb. Kogu loo kaunidus koorubki vaikusest, pilkudest, puudutustest. 
Väga Väärt Film. 

---

Hahaa, ma kirjutasin oma suul&kirj komm praktikumi CVsse kogemata "võõrkeelte" asemel "väärkeeled" XD

Hetkemuusika:

* Jaak Joala - "Unustuse jõel"
Hea ilus nostalgia. 
Ka unustuse jõel on kallas kahel pool,
ka unustuse jõel võib seisatuda vool...

* Dervish - "There was a Maid in Her Father's Garden"
Tänu Hannale avastasin selle loo taas. Lihtne, aga vägagi mõjuv. Mul on Dervishi kuulamiseks täiesti eraldi tuju. Või õigemini kaks...üks selline, milles olles tekib tahtmine nende laule kuulata ning teine tuju, mis tekib siis, kui laule ennast kuulata. See muusika tundub kohati nii habras, kuid samas on selles väga palju jõudu. 
There was a maid in her father's garden
And a gentleman, he came passing by
He stood awhile to gaze upon her
And he said, "Fair maid, would you fancy I?

* Dervish - "Bold Doherty"
Varem ei saanud ma sellest laulust aru. Aga nüüd saan. 
Lady, be quicker and pour me more liquor
And fill me a glass of the stronger than cream. 

* Gackt - "Returner ~Yami no Shuuen~"
 Video on täitsa ilus, lauluga olen nüüd ka ära harjunud. Esimene lugu Gacktilt, mida kuulan, kuigi ta ise just kõige kenam välja ei näe (välja arvatud mõnes kaadris).

* The Lonely Island - "I'm on a Boat"
 AAAAHHHHH!!! Täiesti haigelt absurdne lugu. ja video ka. Kuid ma ei suuda seda kuulamata jätta XDI'm on a boat, I'm on a boat
Everybody look at me cause I'm sailin on a boat
I'm on a boat, I'm on a boat
Take a good hard look at the motherfuckin boat

* Fall Out Boy - "Hum Hallelujah"
 Mulle meeldis selle laulu nimi. Kuigi selle sisu tuli mul väga pikalt nuputada (esialgsest WTF-st üle saades). Alguses tundus, et tüübid on võtnud lihtsalt suvalised fraasid ja kokku pannud, aga tervikut vaadates on ikka mingi süžee asjal ka. Selline eluterve koolirokk. /--/
Sometimes we take chances. 
Sometimes we take pills. 
I could write it better than you ever felt it. 
So... 

Hum hallelujah, 
Just off the key of reason. 
I thought I loved you 
But it was just how you looked in the light.
/--/

Aga nüüd ootab kohtumine Une-Matiga.

„Sa oled püha ja ilus
ja hirmus oled sa ka,
kui pimeduse ajal
sa paistad üle maa”
 - Liiv või Suits, ei mäletagi enam.

Nüüdsest pean koos Shiniga ka väikestviisi j-dramablogi Tako&Miwju dorama! XD

Ja miskipärast mäletan viimasel ajal ärgates just mingeid kindlaid mõistatuslikke lauseid.
Järgnevad mõned hetked mu unedest.

"Jookse! Oleme peaaegu tiigi ääres...pea ainult meeles, et kui miski enne teid veepinda puudutab, siis paat ei tule."

---

6.-7. oktoober

Ühe mäe külge oli ehitatud salapärane villa. Seal toimus "mäng", mida kõik võita tahtsid, sest tasu oli suur (kuid panused veelgi suuremad). Villa ümber lopsakas aias otsis Kadri meeleheitlikult Jacki-nimelist poissi. Hüüdsime, kuni lõpuks ilmus ühele rohtukasvanud rajale väike, umbes 4-5-aastane pikas valges rüüs (stiilis Gandalf või valged mungad) poiss, kelle käes oli suur puust ümara krobelise otsaga sau. Mõistsin, et ta on tegelikult mingi tark või prohvet ja asjaga vägagi seotud. Hiljem poiss kadus. 
Mäng toimus paarides: mulle ja mu paarilisele lisaks olid kohal Melian, Rasmus, Kadri ja mõned veel. Kuidagi olid asjasse segatud tüllist kleidid - neid oli vist 5, täpselt sama arv kui paare (värvideks must, valge, sinine, punane ja veel 1). Tüdrukutel tuli proovida teiste paaride kleite selga, aga seda ainult selle kleidi omaniku või meespaarilise nõusolekul. Kuidagi tuli ühesõnaga veenda teisi endale kleiti andma/laenama - iga proovitud kleit andis punkti, maksimaalselt võis saada seega 4 punkti. See oli aga raske, kuna teiste huvides oli mitte anda ära oma kleiti, et teised sellega punkte saaks ja samas saada ise võimalikult palju paare veendud neile kleiti andma. 
Hakkas saabuma õhtu ning meid kutsuti ühte pisikesse kaminatuppa kokku. Koridorid olid suht pimedad ja kõhedad, lisaks hoiatasid majaomanik ja mängu korraldaja meid, et öörahust tuleb rangelt kinni pidada ning mitte pärast teatud aega majja kondama minna. Muidu juhtuvat jubedad asjad. 
Ma ei mäletagi miks täpselt, aga olin teinud enda peas plaani (mida ma veel paarilisele rääkida polnud jõudnud), kuidas asju liikuma saada: 
Ma bluffisin täiega. Läksin kogunemisruumi ja viskasin (ma ei tea kust saadud) justkui väljakutsena sinise tüllkleidi hooletult lauale. See garanteeris mulle teiste tähelepanu. Kõik pidid nüüd arvama, et ma olen kedagi veenda suutnud, aga nad ei teadnud keda, seega muutusid kõik paarilised enda paarilise suhtes kahtlustavaks ja umbuslikuks. (Et teised tüdrukud kahtlustama hakkaksid: Kes küll poistest mulle kleidi andis?)

9.-10. oktoober

Olid toimunud tapatalgud, kust imekombel pääsesime. Nüüd tuli meil - neiul, pikka kasvu tumeda minevikuga mehel ning väiksel tehnikaolevusel - minna ning linna kohtusaalis õiglus jalule seada. 
Kui me kohale jõudsime, toimus kohtuprotsess kellegi üle, kes oli veresauna eest vastutav, kuid keda oli raske süüdi mõista, sest keegi ei tahtnud uskuda, et tema süüdlane on (ta kas teeskles hullu või meelitas inimesi). Aga meie pidime tulema ja tõe paljastama. 
Suundusime otsustavalt mööda kõrge laega hallikat koridori kohtusaali poole.  
Piilusime suurte heledast puidust uste vahelt sisse. Kohtusaal meenutas natuke Metodisti kirikut, see oli avar, hele, katuseaknaga, maas oli rida puupinke ja pehme punakas vaipkate. Ma olin närvis ja kartsin, nii saali ees rääkimist, seda et keegi mind ei usu, kui ka süüdlase kättemaksu. Kui pageda polnud enam kuhugi. Enne saali astumist küsisin pikemalt mehelt veel kõhklevalt üle, teeseldes muretut tooni (ja osaliselt ka sellepärast, et kartsin ära unustada põhilise asja, kui esinemiskramp tuleb): "Kuule, mis karistust me talle siis tahame, korda mulle üle palun". Mehe vastus oli vaikne ja konkreetne, stiilis "Surmanuhtlust. Death penalty. Capital punishment." Ohkasin ja astusin jalgade värisedes edasi. Ma olin küll lootnud, et ei pea kellelegi surmanuhtlust taotlema, aga midagi polnud parata - süüdlane oli oma tegudega selle täielikult ära teeninud. 
Hiilisime vaikselt saali tagaotsast sisse, keegi seisis parasjagu eest vahekäigus ja rääkis. Mu kaaslased suundusid tagaseina äärde, mina jäin oma korda ootama. 
Kui kaitsja oma kõne lõpetas, hingasin ma sügavalt sisse, üritasin näida enesekindel ning hakkasin nagu mingis sisemises rütmis mööda keskvahekäiku "lava" poole kõndima. Kandsin poolpikka valge-roosakat lehvivat mantlit, pikka valget salli, veidi üle põlve ulatuvat seelikut ja pika varrega, kõrgete kontsade ja nööridega saapad. 
Kõndisin saali ette ja alustasin oma kõnet. Rääkisin, et süüdistatav on sooritanud väga kurje tegusid, hävitanud ja tapnud, seega peaks ta tingimata süüdi mõistma - me soovime talle kõige karmimat karistust: surmanuhtlust. 

12.-13. oktoober

Läksin katusekorteri või pööningu moodi ruumi, mis oli hästi kunstipäraselt sisustatud, selle aknast avanes ilus merevaade. Teised polnud veel sinna jõudnud, olime ainult mina ja Rui, kes mu sinna viis. Seisin näoga akna poole, Rui vist ütles mu nime, ma pöördusin ja jäin talle küsiva pilguga otsa vaatama. Ta nägi välja, nagu tahaks midagi öelda, võttis korraks õrnalt mu käest (kahe käega), vahetasime veel ühe pilgu ning....kuulsime teisi tuppa astumas. Sel hetkel laskis Rui mu käe lahti ja tõmbus eemale. Oh kuidas ma teada tahtsin, mida ta ütlemata oli jätnud...
Sel hetkel olin täielikult võlutud. 

(Appi, isegi mu unenäod on j-drama stiilis juba, kus alati hakatakse nagu midagi ütlema, aga lõpuks jäetakse ütlemata) 

13.-14. oktoober

Aitasin Hannal ühest paneelmaja korterist asju välja kolida.
Korraga vaatasime aknast välja ning nägime üle madalamate majakatuste, et kaugemal põleb üks kõrghoone. See oli päris jube vaatepilt, maja oli täiesti leekidesse mattunud, need tungisid korruste akendest välja juba. Hirmsast vaatepildist hoolimata sundisime end edasi tegutsema.
Äkitselt tundsime, et midagi on valesti, õhk on kuidagi teistmoodi...heitsime uuesti pilgu aknast välja ja nägime, et meist kahel pool olevad paneelmajad põlevad. Paanika. 
Hanna käskis kõik kohvrid (ka isa asjadega, mida me kiiresti pakkima hakkasime) esikusse tuua, et neid sealt tulekahju korral (kui tuli ka meie juurde levima peaks) kergem välja tassida oleks.
Kohutav oli lähedalt vaadata neid leekides maju.  
Siis olin äkki sellesama paneelmaja katusel. Teadsin, et näen und. Hanna seisis täitsa katuse serva ääres, mina olin veidi kaugemal. Siis pööras "Hanna" ümber, aga korraga polnud ta enam Hanna, vaid tema näojooned meenutasid Teelet (selline aegluubis pilk tuli mulle, zuumisin vastasseisja nägu, taustaks suits ja sädemed) ja seejärel muutus tüdruk Annaks. Ta tundus üpris lõbusas tujus olevat, ütles mulle, et "Tule, lähme lendame sinna". Siis võttis ta mu selga (hoidsin ta kaela ümbert kinni) ja sukeldus katuselt alla. Uu, mõtles mu une-teadvus, see ongi vist esimene kord, kui ma unes lendan. Otsustasin seda kogemust täielikult nautida ning meelde jätta, kuidas see tunne on. 
Natuke ma muidugi kartsin, aga kinnitasin endale, et Anna on ju ikkagi Lohe, seega peaks ta väga hästi lennata oskama. 

(see unenägu on kõhe, sest järgmisel päeval pärast selle nägemist sõitsin bussiga linna poole ja nägin, et üks maja meie lähikonnas on (maha) põlenud)

14. oktoober (lõunauinak 45 minutit)

Ma olin seda unenägu ka kunagi varem mingis vormis näinud.
Toimus mingi koosviibimine. Mu klassikaaslased liikusid ringi ja hakkasid millalgi imelikult käituma ja karjuma. Mõned väitsid, et kuskil kaugemal asuva tiigi juurest kostab hääli, teised rääkisid midagi raua needusest. Siis hakkasid inimesed reas (neid tuli aeg-ajalt aina juurde) kõndima tiigi vahet. Mõnikord olid neil lilled käes. 
Ma läksin ümber maja nurga ühe väikse puust hoone juurde, seisin seal, midagi pidi nagu juhtuma. Ilmus Mant, kes küsis "Kas sina tead ... / oled juba ...?" ja mina vastasin vist eitavalt. Seepeale naeratas ta kavalalt ja äkki nägin ma puumaja ääres ühes orvas seisvat Sandrit, kellel oli punakas rüü, mingi malts käes, pikkade mustade juustega parukas peas ja suht laiba jume. Ta vaatas mulle maniakaalse pilguga otsa, karjudes "Palun aita mind!" 
Ma vaatasin Mandi poole, ta naeratas. Küsisin, kas ma tõesti praegu nägin ja kuulsin seda (meenutas mingit larbihetke, kus GMilt nähtu kohta küsitakse). Sander oli selleks ajaks juba kadunud. Mant vastas "Kuulsid suht kõva karjet jah." Seejärel karjusin ma ise ka hirmust (justkui alles nüüd aru saades, et olen mingit ebanormaalsust näinud), taganesin maja juurest tee peale ning kukkusin istuli. 
Vaatasin metsiku pilguga ringi ja nägin, et mööda teed tuleb üks veider rongkäik. Kaija, Marek, Ken, Karl-E ning veel mõned tundmatud näod. Nüüd oli neil kõigil lisaks punastele särkidele käes pikad roosad gladioolid või kallad. Läksin nende juurde ja ütlesin, et nägin seda/teda(vaimu ilmselt) ka, mida ma nüüd tegema peaks. Nad peatusid (Mant sosistas samal ajal mulle kõrva - oli see reaalselt? - , et nüüd aiman/arvan mina ka midagi tiiki uppunud raua needusest) ja üks tüdruk küsis mult, kas ma ikka aru ei saa ja midagi ei tea. 
Siis käis korraga teadvuses mingi sähvatus ja ma vastasin talle automaatselt "Ei, aga (nüüd) ma tean, miks mul see (kaasas) on:" Tõstsin oma parema käe, alguses vaatasin, et sellel on justkui sinikajälg - võru, nagu keegi oleks mu rannet raudselt kinni hoidnud, aga järgmisel hetkel oli see viirastus kadunud ning mul oli käe ümber mu ogade ja trukiga nahkkäevõru. Kõik vaatasid seda kui hüpnotiseeritult. "Mul on see (kaasas)....sest keegi ei tulnud appi," jätkasin ma ja ei saanud ise ka aru, miks ma seda ütlen või tean. (kes ei tulnud kellele appi? Kuhu? Miks? - kõike seda ma ei teadnud, mu mõistuses oli vaid see üks infokild)

15.-16. oktoober

Monarh (mu vanaisa?) suri. Teadsin, et oleks õige, kui mina trooni päriks, aga mu isa ja riigi valitsus ei tahtnud sellest kuuldagi. 
*
Viibisin hiiglaslikus kirikus, mille seinte ääres või pingiridade juures reas asetsesid eelmiste valitsejate sarkofaagid. 
Keset mingit teenistust tõusis äkki ühest sarkofaagist suur (nukku meenutav, V for Vendetta maski stiilis näoga) vaimolend, kes hakkas kirikus ringi hõljuma ja valju häälega rääkima. Ma hakkasin koos paanikasse sattunud inimestega välja jooksma, kuid kiriku nurga juurde (kus olid klaasaknad, millest päike sisse paistis) jõudes jäin paigale ja mõistsin äkki selle vaese vana valitseja tundeid. Ta hõljus minu poole, kõuehäälel müristades "Ma olen ___(valitseja nimi) XIII, kuidas te julgete mind mitte ära tunda!" 
Seepeale ma naeratasin, astusin sammu tema poole (vist kummardasin ka) ja ütlesin selgelt ja kõlavalt: "Ära muretse, mitte keegi pole sind unustanud. Sa oled endiselt üks __(riigi nimi) võimsaimatest valitsejatest. Me ei ole sind unustanud." Vaim vaatas mind justkui uue pilguga, jäi vaikseks ja seisis mu ees nüüd juba kergelt naeratades. "Sa oled tõesti ___(riigi nimi) vääriline troonipärijanna," lausus ta ja hajus olematusse. 
*
Tulin öö saabudes oma peidupaigast välja. Teadsin, et kõige parem viis paleesse märkamatult sisse pääsemiseks oleks ühe klaaspaviljoni kaudu. Hiilisin üle värske lumevaiba sinna ja avasin ukse. Astusin sisse, olin just mingi salaukse linki vajutamas, kui kuulsin selja taga häält "Sa arvad, et me ei tea, kuidas paleesse kõige lihtsamini sisse saada? Ära alahinda meid, printsess." Rääkijaks oli üks mu isa alluvatest (palee turvaülem). Ilmusid ka teised, mind taheti kinni võtta, oldi just mu järgi haaramas, kui äkki sööstsid lae poolt alla neli väikest tiivulist lendavat kogu. Nende abiga pääsesin põgenema. 
*
Tulin "eksiilist" tagasi siis, kui lumi oli juba kadunud. Teadsin, et pean olema üliettevaatlik, kuna mu isa ja tema kaaslased on mul kallal ilmselt samal hetkel, kui nad mu tagasituleku avastavad.
Proovisin märkamatuks jääda (et erariietes agendid mind ei leiaks). Olin leidnud endale abilise (kes nagu oli Shin, aga samas polnud ka), kellega me "Kaubamaja" läheduses liikusime. 
Aimasin, et meil on vaja kähku kuskile kaduda ja astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse poodi. Selgus, et olime sattunud juuksurisalongi. Et ümbrusega sobida ja mitte kahtlane näida, palusin ma endale ka väikest juukselõikust, sealt sain peeglist ka tänavat jälgida (juhuks kui peaks seal tagaajajaid silmama). Juuksur oli oma tööga peaaegu valmis kui Shin sisse tormas ja karjus, et olevat just näinud paari erariietes agenti veidi kaugemal, ümber Kaubamaja tagumise nurga. Ta tiris mu toolist välja ja poest eemale, jooksime üle sõidutee (kus polnud valgusfoore ega sebrasid, ainult väike roheline saareke tee keskel). Kui ta oli mind veidi aega enda järel vedanud, meenus mulle, et ma polnud juuksurile maksnud. Tahtsin kohusetundest kohe tagasi minna. Shin küll tõrkus, aga tuli lõpuks siiski kaasa. 
Jooksin üle tee tagasi, kuid imelikul kombel polnud samal kohal enam mitte juuksurisalong, vaid üks spordipood sättis oma asju üles. Korraga tekkis mul tunne, et midagi on väga valesti. Ja siis, kui Shin mu selja taga kiljatas, teadsin täpselt, mis. Mu isa agendid (nüüd tundus juba, et tal on ka tihedaid sidemeid maffiaga) seisid mu selja taga ja muigasid. Keegi ütles: "Lõpuks saime su kätte".
"Haa," mõtlesin ma kibedalt, "see on tõesti selline operatsioon, mida ainult nemad võiksid välja mõelda - teha korraks ühte kohta uus pood ning veenda vana sellest kohast hetkeks lahkuma vms"
*
Sõitsime ühest tänavast alla, seal oli pasta- ja pitsabuffet/restoran nimega "Mad Hatter". Taipasin, et seda kohta peab "MT Nougami Neuro"st see hull kokk. Mulle öeldi, et ma teda jälle välja ei vihastaks, muidu ta võib märatsema hakata. Läksime sisse, hakkasime endale toitu tõstma. Lõpuks ma vist ikkagi tegin mingi kommentaari hullu koka, toidu või koha aadressil, sest minuga kaasas olnud tüübid üritasid mind vaikima sundida.


30.-31. oktoober

* Hobujaama bussipeatus. Läksime Ilmaplatsi larbile?
Äkki olime kuidagi teistest eraldunud, viibisime suurel rannal.
CP9 oli maskeerunud meie meeskonnaks, aga mul hakkas peas viimasel hetkel häirekell helisema ja suutsin neid läbi näha. "Brook" tuli lähemale ja tõmbas jalutuskepist oma rapiiri. Pidin sealt ära saama, kuid võidelda ma eriti ei osanud, füüsiliselt polnud ka just kõige tugevam, seega leidsin ainult ühe võimaluse. Kui "Brook" ründama hakkas, haarasin maast peotäie liiva ja heitsin talle näkku (ma ei tea, miks ma arvasin, et see töötab, kuna ta on ju luukere, st tal on tühjad silmakoopad XD). 
*
Unenägu unenäos.
Hõljusin piiritu veevälja kohal. Alguses olid mul silmad kinni, siis avasin nad ja nägin, kus ma olen. Hakkasin veidi kartma, kuna see ookean tundus põhjatu ja ma ei teadnud, mis jõuga ma üldse seal õhus püsin (ja kui kauaks). Äkitselt hakkas otse minu alla moodustuma hiiglaslik veekeeris (st vesi minu alt alanes justkui kausi/koonuse põhjaks).
Hõljusin edasi, sulgesin silmad (tõstsin käed külgedele). Siis oli zoom-out ja ma nägin kogu pilti justkui kõrvaltvaatajana kaugemalt. Sel hetkel tõusis veekeerise põhjast hiiglaslik siniste soomustega kaetud draakonikoon. Üüratud lõuad avanesid ja sulgusid - *amps* neelasid need mu endasse.


2.-3. november

Tartu. Ghostbusters. Shin, kes läks oma vennaga kokku saama.
Jalutasin linnas, kaks karmi välimusega noormeest tõmbasid mu kaasa (jõudsin ainult pomiseda, et mul pole midagi kaasas, olin raha ja telefoni maha unustanud), tirisid ühe blondi (Donflamingo moodi) noormehe juurde. Too avas oma jalge ees lebavad suured kohvrid, kus oli kõikvõimalikke narkootikume. Taheti vist, et ma midagi prooviks. 
Kartsin kohutavalt, olukord tundus täiesti lootusetu. Kaotasin teadvuse ja tulin kohe uuesti pildile, kuid ei lasknud seda välja paista, lamasin liikumatult maas. Kuulsin, kuidas minu üle naerdi (umbes et "vahi lihtsameelset...selline asi, et tänavatel narkot pakutakse ja kõik seda proovivad on ju praegu juba tavaline").
Hiljem sõitsin bussiga ringi ning väljast mingid poisid kommenteerisid, et "ah see ongi see nõrganärviline kasutütar."

---

Tegelikult on viimasel ajal reaalsuses ka toredaid asju juhtunud.

Hetkemuusika:
The Black Horn - Requiem

Zombie-Loan OST - Main theme

Kogu MUCC plaat "Shion". Kohati kostab pigem müra, kuid mõne laulu meloodiakäigud võtavad hinge kinni.  Lisaks paeluvale muusikale (kohati, mitte karjumine) on kõigel sellel ka kaunid sõnad.  Ja mulle meeldib kohutavalt solisti hääle kõla.  Selle tunneks ära ükskõik kust, mingi iseloomulik...mitte päris tühimik, aga...laulja suudab tekitada "ruumi" tunnetuse oma kõlaga. 
Eriti:
"Fukurou no Yurikago" (araabia-sugemetega meloodia? alguses meenutas egiptust või nomaade)
"Game" (algus ei tundugi nagu midagi erilist olevat, aga alates "Kokoro ga shinu made.." 1:54-st haarab see täielikult endasse. Justkui tunneks kogu seda hukutavat, samas eluliselt vajalikku mängu...)
"Anjelier" (ohjumal..selle meloodiat andis isegi minul välja nuputada, ma ei suutnud seda absoluutselt jälgida alguses, see läks nii pikalt. aga nüüd on see selge ja see on ülilahe. sobiks hästi mingi mustvalge gooti-sugemetega filmi taustaks)
"Sorawasure" (koht 1:43-1:50)
"Shiva" (koht 1:46- ja sealt edasi....jälle see "takaku.../tsuyoku.." võlu minu jaoks. kahjuks ei ole live-versioon nii hea kui plaadi oma)
"Libra" (kummalisel kombel sobiks see minu meelest nagu valatult "Zombie-Loani" OSTile või Bleachi mõne tõsisema/hallikirju stseeni juurde, eriti just alguse poolest...samas ka mõne kergelt sürreaalse unenäonägemuse taustaks)

Kiss me till my heart dies
Kisses so sweet I lose my mind
Tonight be the poison that stills my heart
If there is something that binds us I cannot see or feel it
Yet I know for sure I love you

Sess on läbi.
*rõõmutants*

Otsustasin siia panna mõned tankad, mida oma kirjanduse essees kasutasin ("Aastaajad ning nende vaheldumine jaapani luules") ning mõned mõtted Kenko raamatust "Jõudeaja võrsed".

Kõigepealt kaks tankat, esimene Fujiwara no Toshiyuki kirjutatud igatsev armastusluuletust ühele Ariwara no Narihira majapidamises elavale neiule:

igavas vihmas
ähmaseks muutub mu pilk
pisarajõgi
ainult hõlma teeb märjaks
aga sind ma ei näe

Vastuseks sai ta aga hoopis majaperemehe kirjutatud sarkastilise värsi:

madalas vees vist
märjaks on saanud su hõlm
pisarajõgi
kui sul kaelani tõuseb
uskuma jään su nuttu

PWN. XD

Jätkame kevade-teemadel (õpetaja Soku):

seal kus tuuleiil
puistab kirsipuu õisi
on küll kevad kuid
lumi sajab ja sajab
ega sulada jõua

*

udu on tihe
teemärgid ei paista
siin kevadväljal
tule mu laulu järgi
ütleb vist ööbiku hääl
(Sone no Yoshitada)

* (Üks armastusluuletus)

avaras taevas
rändava kevadpäikese
tuline pale
alati nõnda kaugel
et mu hingel on külm
(keiser Uda)


Suundume suvesse:

tuli on küll kuid
suitsu ei ole näha
suvepäikese
mõtted põlevad öösel
jaaniusside säras
(Sone no Yoshitada)

*

su hõlma lõhna
unustada ei lase
õitsev mandariin
tema oksa peal kägu
küsib kas on veel meeles
(Fujiwara no Shunzei tütar)


Seejärel saabub sügis (need tundusid mulle eriti kaunid):

puuokste vahel
hiiliva kuupaiste pilk
toonud on kaasa
südame mõtetesse
sügise jaheduse
(autor teadmata)

* 

punaseid lehti
peitma pean oma hõlma
ja viima kaasa
inimestele näha
teispoolt sügise piiri
(õpetaja Sosei)

*

hommik on noor kui
ärkvele raputab mind
nukker karjatus
kas ka uneväljade 
põdrad nutavad nõnda
(Saigyō)

* 

kastetilkadest
pärjatud krüsanteemi
tahaksin murda
püsiks ainult mu juures
karmi lõputa sügis
(Ki no Tomonori)


Ning kõige lõpuks jõuab kätte talv:

ühe hetkega  
segi lõi laia taeva
pilvemaastikud
talvetooja tuule toel
vihane varahommik
(Fujiwara no Shunzei)

*

lumi sajab ja
talve toob puude juurde
ning nende okstel
puhkevad valged õied
milliseid kevad ei tea
(Ki no Tsurayuki)


Neil tankadel oli minu jaoks tõesti eriline mono no aware.

Nüüd aga "Jõudeaja võrsete" mõtete juurde:

* Mis viitab madalale meelele - liiga palju tarbeasju ümberringi
Asjad, mis ei mõju ebameeldivalt hoolimata suurest hulgast: käsikirjad käsikirjakärus ja prügi prügikastis.

* Mungast kirjutaja juures töötas üks noor poiss, kes külastas tihti ühte isandat. Kui noormees ühel õhtul jälle hilja tuli, küsis munk temalt, kas isand on munk või ilmik (munkadel on nt pea pöetud, ilmikutel mitte). 
"Seda ma ei oska öelda," vastas poiss, "ma ei ole tema pead kunagi näinud."
Ei tea jah miks küll ta isanda pead näinud polnud.
(Ja selline lugu oli tõesti raamatus.)

* Kuna peeglil pole värvi ja kuju, ilmuvad sinna tuhandete asjade peegeldused. Kui sellel oleksid oma värv ja kuju, poleks peegeldustel seal enam kohta.
Tühjuses on ruumi kõigele.

------

Lõime koos Ariga hiljuti jälle spontaanselt ühe reklaami:

Istume Viru keskuse kõige kõrgemal korrusel pingil ning sööme pitsat.
Mirju: "Süüa on ikka hea."
Ari: "Eriti midagi head."
Mirju: "Eriti siis, kui kõht on tühi."
Ari: "Eriti meeldivas kohas."
Mirju: "Eriti koos sõbraga ^_^"
(Ja siis kui me üksteisele otsa vaatame ja naerma hakkame, kostab mingi asja reklaammuusika.)

Ari mõtles, et kui see koha-lause viimaseks panna, saaks sellega reklaamida uut lahedat söögikohta, mina soovitasin seda pigem anoreksia-buliimia-toitumishäirete-vastaseks-reklaamiks.

Veidike geniaalsust igas päevas.

---

Sain endale ilmselt terveks eluks motivatsiooni ja energiat.

Kirjanduse eksami õppimise  ajal vaatasin rahustuseks youtube'st Arashi videosid. 
Pidin šokist äärepealt toolilt maha kukkuma, kui ühes videos äkki oma nime kuulsin.
Kerisin tagasi ja kuulasin uuesti...ikka sama.
See oli ühe nende kontserdi backstage-materjali juures, kus Nino ütles selgelt "Mi...Mirju, ganbatte."
Nagu....Arashi ütles mulle, et ma oma parima teeks! Ja seda 2003. aastal, kui mina neist veel midagi ei teadnud XD

Reaktsioonid:
Ari says: "you and Arashi were meant to be"
Geku pakkus, mida enne videos öeldi:  "Arashi tüüp: ja siis on kuskil x-riigis mingi hull saiko stalker Mirju, kes on täiesti obsessed Matsujuniga, srsly nagu"
Shin says: "they know about your stalking"
Shini pakkumine sellele, mis videos öeldakse: "ganbatte, Matsujun needs a gf"

Eniveis: siin see video siis on (0:49-0:53) 
Jumala selgelt on kuulda mu nimi....müstika.

Nyaww ^^

---

Praegu on j-dramadest vaatamisel "Gokusen 3". Ma ei plaaninud seda vaadata, kuid kui Shini avataril lahedat tüüpi nägin, otsustasin ikkagi uurida seda. Selgus kahjuks, et tema seal ainuke nunnu tüüp ongi, ülejäänud on kuidagi....mitteilusad minu meelest. Aga armas nostalgia-tunne tekkis Yankumit ja teisi vaadates ikka. Hetkel on ainult viimane osa veel vaatamata. Muusika on ka päris hea ja sobiv sellel korral (õnneks):
ED - Aqua Timez "Niji"
Theme song - Yuya Takaki "Oretachi no Seishun"

---

Ja mul on jälle Matsujuni/Arashi-vaimustus peale tulnud...võib-olla on see seoses nende A3 plakatitega, mis ma endale sessi lõpetamise puhul printida lasin (5 tükki: 2 x Matsjun, 1 x Arashi, 1 x Gazette, 1 x Nekozawa-sempai&Beelzeneff), igatahes avastasin enda jaoks nende uued laulud (ja mõned vanad, mis mulle enne kõrva polnud jäänud).

Peab ütlema, et Matsujun on siiski kõige kreisimate kostüümidega. Nagu...ma ei saa aru, kuidas ta suudab kanda selliseid kooslusi (nt tumedad päikseprillid, roosa sall, sinine mantlilaadne asi, heleroosad püksid ja mustad ketsid), isegi minul on raske sellistega harjuda. Kuigi lõpuks leian ma veidral kombel, et tema kannab need välja (nähes väga kummastav välja küll, aga sellegipoolest).  He's such an attention whore...and I love him for it.

Mõned (kummastavad) stiilinäited:
Matsujuni soololugu "Tell me what you wanna be"  - versioon 1 ja versioon 2 (mille alguses on Sho soololugu, tuleb edasi kerida)

Lisaks on Arashil nüüd väljas paar uut lugu, mis mulle väga meeldivad (ning enne kui neid linke julmalt ignoreerite, andke neile võimalus..sellised rõõmsa tooniga lood on) ning millel on ka lahedad videoteostused:


"Beautiful Days" (minu lemmik! kuigi Matsujun näeb sellise soenguga välja nagu spanjel)
"Boku ga boku no subete"
"Wasurerarenai" (Ei suuda unustada?)
"Kaze no Mukou e" (Teisele poole tuult) 

Ja veidi vanem lugu, mille video hiljuti avastasin: "Truth"


Mirju
*kuulab Arashit ja on õnnelik*

Jaapani keele eksamiks õppimise kõrvalt (et mitte hulluks minna) tuleb tegeleda ka muude asjadega. 
Hea on see, et sain lõpuks teada oma kahe eksami hinded:
Keele variatiivsus - A
Kirjaliku tõlke alused - A- (thank god)
Aga jätkame j-dramadega, mille olen läbi vaadanud ja mida julgeks ka teistele soovitada.

1) "Kindaichi Shonen no Jikenbo" (ehk "The Files of Young Kindaichi" või eestikeelselt midagi stiilis "Noore Kindaichi juhtumid/juhtumised")
Jõudsin selle sarja juurde Matsujuni dramawiki-lehelt, kui otsisin, kus ta veel mänginud on. 
Lühidalt: Kindaichi Hajime on 180-se IQ-ga andekas noormees, kellel koolis laiskuse tõttu just eriti hästi ei lähe. Samas on ta ka meisterdetektiiv Kindaichi Kousuke lapselaps ning vanaisalt päritud hea loogikataju ning tähelepanuvõimega lahendab ta ülikeerukaid mõrvamüsteeriume ja teisi kuritegusid. Abiks on talle selle juures lapsepõlvesõbranna Miyuki ning politseiinspektor Kenmochi.

Selline lõbus noorte krimisari, mille esimene hooaeg tehti juba 1995. aastal. Järgnesid 2. (1996) ja 3. (2001) hooaeg ning üks uusversiooni special (2005). Minu kallis Matsujun mängis Kindaichit kolmandal hooajal ja selle specialis ning sai noore detektiivihakatise rolliga täitsa hästi hakkama.
Üldiselt sobib sari krimifännidele - sisaldab palju huvitavaid, näiliselt lahendamatuid mõrvajuhtumeid. 

Vaatasin ka teist hooaega, kus Kindaichi rollis oli Domoto Tsuyoshi (kahju, et esimesest hooajast ainult üks osa ingliskeelsete subtiitritega on) ning 2005. aasta filmi, mille peaosas Kamenashi Kazuya. Mõlemad meeldisid. 

Vaadata saab seda j-dramat dramaclickist, crunchyrollist ja veoh-tvst. Leidsin youtube'st ka kolmanda hooaja alguse "Jidai" (visuaalselt ilus teostus tagurpidi + vesi + õun + Matsujun) ning midagi treilerilaadset 2005nda aasta filmile 

2) "Jotei" (ehk "Empress") - maiuspala karmide naistekate vaatajaskonnale. Tõsine melodraama.
Lühidalt: Lugu Tachibana Ayakast, kelle elu muutub tundmatuseni, kui tema host-baari pidanud ema raskesse haigusse sureb, koolisõber pealiskaudseks argpüksist idioodiks osutub ning ta ilma igasuguse toetusrahata jääb. Seepeale otsustab ta kätte maksta kõigile võimukatele meestele, kes raha ja räpaste vahendite abil maailmas asju korraldavad ja naisi jalge alla trambivad (eelkõige tema enda isale, kes ta ema nooruses oma poliitilise karjääri päästmiseks maha jättis).  Ta võtab eesmärgiks saada "Empress"iks, Osaka ööelu valitsejannaks, tipp-hostessiks, kellel oleks piisavalt võimu, et ise mehi ja olukordi oma tahte järgi painutada. 
Raskel teel tippu kohtab ta nii liitlasi (Matsuda Shota mängitud allilmategelane Naoto) kui ka karme rivaale, mässib end intriigidesse , peab ohvreid tooma ja võitlema, et saada parimaks.

Huu, see oli tõesti lahe. Naistevahelist kätši, vägivalda, seksi, julma rivaalitsemist ja muud säärast on seal küllaga. Peaosalist kehastanud näitlejanna Kato Rosa jättis vägagi sügava mulje, lisaks oli  tema arenemist ja vanemaks saamist usutavalt kujutatud. Seda  sarja soovitab Hanna ka  soojalt.  Ja muidugi Matsuda Shota, kes pakkus silmailu. 
Draama, draama, draama. 

Vaadata võib seda nii dramaclickist kui crunchyrollist.  Theme song: Nanamusica "Kanata"
(ülilahe)

3) "Nobuta wo Produce" ("Producing Nobuta")  -  minu üks lemmikuid.
Lühidalt: Kiritani Shuuji on populaarne noormees, kes saab kõigiga hästi läbi (kuigi  "kõigile meeldiva tüübi" mängimine on talle ainult rolliks, tema tõelist palet see ei näita). Akira Kusano on lihtsalt üliveider tüüp, keda Shuuji absoluutselt ei salli, kuna ta on tüütu, räägib ja käitub naljakalt ning teeb näo, nagu oleksid nad parimad sõbrad. Kui kooli saabub uus õpilane, Kotani Nobuko, keda tema enesekindluse puudumise ja inimkartlikuse tõttu kohe kiusama hakatakse, otsustavad kaks kõige erinevamat noormeest koostööd teha, et uut tüdrukut "produtseerida" järgmiseks kooli popimaks neiuks (oma noorusega efektiivsemaks kasutamiseks). Ainsaks tingimuseks selle projekti juures jääb see, et keegi ei tohi nende koostööst teada saada. 

Selles j-dramas on nii huumorit, koolielu kui noorte probleeme, aga eelkõige on see lugu sõprusest. Kolm erinevat inimest satuvad olude tõttu kokku ning sealt hakkab arenema igaühe jaoks eneseleidmise, eneseteostuse ning tõelise sõpruse mõtte avastamise tee. 
Võib-olla see sellepärast mulle nii väga meeldiski (kuna ta polnud mingi tüüpiline armastuslugu). Ühtaegu keerukas ja lihtne, kaasakiskuv ja mõtlemapanev.
Plussiks olid ka noored andekad näitlejad.  

Theme song: Kamenashi Kazuya & Yamashita Tomohisa "Seishun Amigo: Shuuji to Akira"
Leidsin ka ühe hea 'sissejuhatava' (kuigi veidi angsty) mv - Superchicki "Hero" järgi ning veel ühe "Boston" .
Vaadata saab isegi Youtube'st, dramaclickist (veoh)ja mysojou-st.
 
Olen vaadanud ära ka "Hana Yori Dango: Final" filmi (üpris naljakas) ning "Hana Kimi" 2008 speciali (ülinaljakas, geniaalne). 


Üldse olen ma tähele pannud, et liigun j-dramade maailmas meesosatäitjaid pidi :P
Gokusen (Matsujun / Oguri Shun) -> Hana Yori Dango (Matsujun / Oguri Shun) -> Hana Kimi (Oguri Shun / Ikuta Toma) ja Kimi wa Petto (Matsujun)
Hana Yori Dango (Matsuda Shota) -> Liar Game (Matsuda Shota) -> Jotei (Matsuda Shota)
Kindaichi Shonen 3 (Matsujun) -> Kindaichi Shonen 2 (Domoto Tsuyoshi) / Kindaichi Shonen 2005 (Kamenashi Kazuya) -> Nobuta wo Produce (Kamenashi Kazuya / Yamashita Tomohisa)

Plaanis lähiajal vaadata veel "Bambino" (Matsujun), "Kurosagi" (Yamashita Tomohisa) "Stand Up!" (Oguri Shun / Yamashita Tomohisa / Ninomiya Kazunari)Waaaa.....*juhe koos*

Hetkemuusika:

Heather Dale (!!!!!!!)

"I'm a sight...in a field full of briars..
---
And they won't call me mother
or sister or wife
They will know me or not
by the strength of my life
I will burn with a light of my own,
they'll know me as Joan
They'll know me as Joan..."

Sellest tuleb nüüd järjekordne unenäokirjelduse-post. Peamiselt.
Kes viitsib, see loeb.

Tegelikult tahtsin ma veel öelda ka, et öölaulupeol oli täitsa mõnus, täielikust läbikülmumisest hoolimata. Leidsin oma väikse patriotisminurgakese lõpuks üles küll. Ja Mihhail Gerts on fantastiline, ma terve kontserdi alguse ainult teda vahtisingi, suu ammuli. Ülikarismaatiline mees, oojaa.
Ning pärast oli tore vaadata, kuidas Evelin Ilves oma valge õhtukleidikesega "Massikommunikatsiooni" ja "I.G.Hüperboloidi" ajal raudvõre ääres ennastunustavalt kaasaelades-lauldes üles-alla hüppas :D
"Koit", "Mu isamaa armas" ja "Eestlane olen ja eestlaseks jään" muutsid lõpuks isegi silmad märjaks.

J-doramadest niipalju, et olen "They Kiss Again"iga (ISWAKi teine hooaeg) alustanud ja see tundub siiamaani vaatamist väärt. Plaanis on ära näha ka "Liar Game" (mille manga on ülihuvitav, boonuseks peaosas "Hana Yori Dangos" Nishikadot mänginud tüüp) ja "Kimi wa Petto".
Viimast tahan näha peaaegu ainult Juni pärast, kuigi süžee on ka üpris omapärane (naine leiab oma ukse tagant pappkarbist vigastatud noormehe, ravib ta terveks, pärast ei taha too enam lahkuda ning nad teevad kokkuleppe: noormees võib jääda lemmikloomana). Shin hoiatas mind juba natuke selle eest, et Matsujun on seal nii harjumatult alandlikkus rollis. Tõestuseks leidsin ühe huvitava fanvideo sellest, mille alguses ma tõesti šoki sain....eks vaatame, kas see nunnu-alandlik-Jun mulle meeldima hakkab.

Samas...mulle meeldib ta sellistes sadistlik-domineerivates rollides üliväga. Hanna ütleks sellepeale "You're such a sub.".
Aga mis siis, kui veidi olengi. Ma tunnistan seda ega tee sellest erilist probleemi.

(Muide, lasin lõpuks ühe suure pildi Matsujunist plakatilaadseks asjaks teha. Ja mul on veel pilte, mis selleks väga hästi sobiksid....*muhahahaaaa*)

Khm.

Igatahes.

Miks ma seda alustasingi....ahjaa, unenäod.
Oh god, unenäod.

Vahepeal olen kohati nii veidrat kraami oma alateadvusest näinud, et endal hakkab ka juba imelik. Alates looduskaitse-teemadest ja džunglis merekoletise nägemisest (küsin kõrvalseisvalt väikselt poisilt: "Kas see on sama suur kui elevant?" ja tema vastab "Ei, palju suurem" XD) selleni, et mingi hull tahab mulle vastremonditud Tallinna Ülikoolis Jeesusest rääkida.

On kolm suuremat ja märkimisväärsemat unenägu, mis ilmselt ka siia üksteise järel ilmuvad.
Teeme siis otsa lahti:

(3.-4. august)
Olime suures ja ilusas luksuslikus kahekorruselises majas. Laes rippusid lühtrid, kõik oli kallist ja fancyt mööblit täis, seinad olid heledad, teisele korrusele viisid keerdtrepid. Seal oli peauks ja tagauks, allkorrusel asus ka suur köök.
Minuga koos viibisid seal Goblin, Ally, Hanna ja Martin. Majaperenaise rollis oli Liilia, kes rääkis kogu aeg, et me võime end seal mugavalt tunda, küll tema kõige eest hoolitseb, tal on vaja ainult mõndadele inimestele süüa teha enne kui meiega tegeleda saab.
Sisenesime peauksest ja suundusime mööda valget treppi ülakorrusele. Seal oli puhkeala, mööbliks suur must nahkdiivan ja valged kuldsete nikerdustega kapp-lauakesed, millel seisid klaasvaasides kallad (igas vaasis kolm). Suundusime seina äärest paremale ja jõudsime suure aknani, kust välja nägi. Keerasime paremale ja jõudsime nurgatuppa, kuhu end ka sisse seadsime. Veidral kombel pidime seal vist põrandal magama.
Tegelikult polnud me sinna tulnud lihtsalt niisama, vaid salajase ülesandega. Viimasel ajal oli ümbruskonnast läinud kaduma palju väikseid lapsi ning keegi ei osanud öelda, mis nendega juhtunud oli. Eelneva luureinfo põhjal olime teada saanud, et kõik lapsed olid läinud sügavasse metsa, mis veidike asustusest eemal algas. Veider oli aga asjaolu, et kuigi kõik külaelanikud avaldasid meelehärmi laste kadumise osas, ei paistnud nad midagi ette võtvat. Juba see tundus meile kahtlane ja vääris lähemat süvenemist.
Missiooni tegi raskeks see, et keegi ei tohtinud teada saada, et me midagi uurime. Ametlikult olime saabunud külla (?) mingi peo asjus (mida Liilia korraldada aitas). Panimegi pidulikud riided selga ja sulandusime vaikselt külaliste sekka.
Ajapikku hakkas tunduma, et selles kohas on midagi tõsiselt mäda. Inimesed näisid meie eest justkui mingit ühist saladust varjavat, tundsime, et meie iga sammu jälgitakse hoolikalt. Pidasime omavahel nõu ja jõudsime otsusele, et kui me siinsetelt inimestelt midagi teada ei saa, tuleb otse metsa minna.
Ainuke kadumistealane info, mille välja suutsime selgitada, oli fakt, et sügaval metsas on veel mingi asustus, aga kõik külaelanikud kinnitasid kui ühest suust, et selle elanikel ei ole kadumistega mingit seost. Ma väljusin meie villast tagaukse kaudu ja suundusin peoplatsile, kuhu oli üles pandud mitu suurt telki. Nendest vasakule jäi paar elumaja, mille vahelt läks justkui tänav metsa poole. Kuna ma ei tahtnud otse sinnapoole kõndida, otsustasin ringiga minna. Olin juba ühest majast möödunud ja hakkasin metsarajale lähenema, kui Martin mu justkui tantsides kinni püüdis ja ütles, et ma ei saa veel minna, kuna külainimesed hoiavad teerajal liiga hästi silma peal. Sujuvalt tantsisime siis peoplatsi poole tagasi, nagu olekski asi nii mõeldud olnud. Lõpuks, kui juba hämarduma hakkas, suundusime me siiski kogu kambaga metsa poole, eesmärgiga tõde kadunud laste ja salapärase asustuse kohta välja selgitada.

Kahjuks tõde teada ei saanud, sest unenägu lõppes.

Kuid!

Tõde on seal kusagil olemas...*insert creepy X-files music*

(7.-8- august)

Pikk ja põhjalik uni oli, algust ei mäleta. Olime minu juures maal, Hanna ja Martin olid ka kindlasti seal. Kaspar ka. Läksime väravast välja, keegi tahtis keerata vasakule, aga ma ütlesin, et sinna ei saa minna. Siis Martin jooksis minu poole ja mina katsin pea kätega, arvates, et ta jookseb mulle otsa. Hiljem tahtsin ma neile merd näidata, me läksime suurema tee poole, kuid natuke Vahtrate talust edasi jõudes nägin, et vesi oli kohutavalt tõusnud ja vee all paistsid mingid lapikud kivid, nagu jalgtee jäänused. Majade tipud olid veel vee alt väljas.

Järgmiseks olin ühel pimedal tänaval. Miskipärast meenutas see mulle Tartut. Igatahes oli seal ka Taat, kes näis üpris närvis olevat ja tahtis mulle midagi seletada. Tal oli relv (laetud), ma ei teadnud, kust ta selle saanud oli või mida sellega teinud, lõpuks andis ta selle minu kätte, ärandas ühe auto ja sõitis minema.
Nüüd olin ma üksi võõral hämaral tänaval (selline kõhe atmosfäär, nagu pruuni paberi pealt lastav film, kohati kollased tänavavalgustuse sõõrid), käes laetud relv. Kuna see tundus minu jaoks natuke kahtlane, otsustasin relvast võimalikult kiiresti vabaneda ja viskasin selle pärast mõningast otsimist suure kaarega ühte kaugesse aeda (kus pidi olema mingi veekogu).
Nüüd oli mul vaja kuidagi koju saada. Kõndisin/jooksin natuke ja jõudsin mingite Lasnamäge meenutavate paneelmajade juurde. Sealt kavatsesin takso võtta ja koju sõita.
Leidsin ühe taksot meenutava auto, tegin ukse lahti ja mulle vaatas vastu mingi kahtlane vene mees, kes ütles, et võib mu küll ära viia. See ei tundunud mulle hea mõttena ja ma tahtsin ära minna, panin ukse kinni ja hakkasin eemale astuma (või oli see nii, et ta sõidutas mind kuskile maale ja siis tahtsin ma meeletult maha saada), kuid mees astus ise ka välja ja kuskilt kaugelt majade vahelt hakkas ka tema kambajõmme ilmuma. Ma hakkasin eest ära jooksma ja mõtlesin, et äkki ma saan trammi peale ja sellega koju. Õnneks tuligi üks tramm (mis sest, et oli ikka veel keset ööd) ja ma hüppasin selle peale.
See oli üks nendest unenägudest, kus on Tallinn, aga niimoodi, et Lasnamägi kõrgub üle linna mingi kalju peal, kuhu viib kald-trammitee. Ma arvasin, et kui ma selles suunas sõidan, siis saan varsti all-linna tagasi, aga sõideti hoopis teisele poole mingisse täielikku pärapõrgusse, lõppjaama (selline rongijaama-taoline platvorm, aga ümber täielik tühermaa, nüüd oli juba valgenemas), sest uksed tehti lahti ja paluti väljuda.
Ma tahtsin selle trammiga tagasi sõita, aga keegi tuli ja pani trammi peale mustad x-id, mis tähendas, et need trammid siit praegu enam ei liigu. Mul soovitati oodata sellist trammi, millele x-e peale ei panda, sellega saavat ma tagasi. Lõpuks üks selline tuligi, läksime mingi hulga inimestega sinna sisse, aga siis nägin ma aknast, et kaugemalt tuleb see sama vene taksojuht oma kambaga, nii et hakkasin kartma. Selle koha pealt on mälu veidi hägune, tundus nagu mingis teise kategooria õudusfilmis, et need tüübid tungisid trammi ja kõik hakkasid eest ära jooksma, aga osad ei jõudnud ja siis nad tapeti...vist.
Mingil hetkel olin ma äkki juba trammist väljas ja mul oli käes umbes 15cm must pulk, mille otsas ümmargune pall. Kui seda palli vajutada, pikenes pulk teivashüppeteiba suuruseks ja sellega sai hullult kaugele/kõrgele hüpata. Ma mõtlesin, et jess, nüüd saan nende meeste eest ära põgeneda sellega, aga siis nägin, et neil on kõigil ka sellised pulgad, isegi paremad/võimsamad. Asi ei näinud hea välja. Mõtlesin meeleheitlikult, et palun tulge keegi mulle appi...
Nüüd olime trammijaamast natuke juba eemaldunud, ümber oli tühermaa, aga ma teadsin, et minust diagonaalselt jääb see Lasnamäe-kaljuserv. Mõtlesin, et kui suudan end selle teibaga sinnapoole visata, jõuan üle kaljuääre ja pääsen all-linna, kuhu mu jälitajad miskipärast tulla poleks saanud. Kuna nad jõudsid aina lähemale, vajutasin mustale kuulile ning valmistusin hüppma/viskuma. Poole hüppe pealt läks aga midagi valesti ja ma hakkasin kukkuma. Mõtlesin, et nüüd hüpatakse mulle selja tagant järgi ja kõik on läbi.
Korraga nägin silmanurgast, et mingi teivas tuleb paremalt poolt veel. Sellega tuli mingi lahe tüüp, kes mu kinni püüdis ja maapinnale tõi, kuhu saabusid varsti ka tema musta riietatud kaaslased (ninja-stiilis). Olin talle ülitänulik, mõtlesin, et kas nüüd ongi mu päästjad kohal, aga siis ütles tüüp (kes nägi "Innocent Venuse" Toraji Shiba moodi välja), et nüüd räägime tasust. Ega nad mind niisama ei aidanud. Oli selline wtf-tunne, olin ülivihane selle ülbe laheda tüübi peale, et ta nii ego oli. Ütlesin vist, et heaküll, arutame hiljem, saage enne neist tagaajajatest lahti, sest järgmisel hetkel hüppasid nad oma teivastega minema.
Korraga laius mu ees Lasnamäe tee ning ma jooksin mööda seda eemale (mõeldes, et nüüd on kaks poolt üksteisega hõivatud, keegi ei pane minu kadumist tähele), vaatasin veel selja taha ja nägin kauguses aeg-ajalt musti teibaid sirutumas. Siis sõitis mu ette aga must auto, millest astusid välja kas: vene taksojuht, Shiba moodi lahe tüüp või Fox Mulder. Tean, et üks nendest kindlasti.

Rohkem ei mäleta. Nii on vist parem.

Ma nüüd lähen magama.

Ilusaid unenägusid teile ^^

*teeb dramatic chipmunki järgi*

Hanna says: Mirju, püüa ikka sündsuse piiridesse jääda!!!!!!
Mirju says: Eh? Sündsuse piiridesse?
Hanna says:I don't wanna know whether your sex skills have or have not been approved by Jun!
Mirju says: XD
Hanna says:Esimene asi, mis seda pilti vaadates pähe tuleb.