Öölaulupeost, lemmikloomadest, kadunud lastest ja teivashüpetest
Friday, August 22, 2008 by Mirju
Sellest tuleb nüüd järjekordne unenäokirjelduse-post. Peamiselt.
Kes viitsib, see loeb.
Tegelikult tahtsin ma veel öelda ka, et öölaulupeol oli täitsa mõnus, täielikust läbikülmumisest hoolimata. Leidsin oma väikse patriotisminurgakese lõpuks üles küll. Ja Mihhail Gerts on fantastiline, ma terve kontserdi alguse ainult teda vahtisingi, suu ammuli. Ülikarismaatiline mees, oojaa.
Ning pärast oli tore vaadata, kuidas Evelin Ilves oma valge õhtukleidikesega "Massikommunikatsiooni" ja "I.G.Hüperboloidi" ajal raudvõre ääres ennastunustavalt kaasaelades-lauldes üles-alla hüppas :D
"Koit", "Mu isamaa armas" ja "Eestlane olen ja eestlaseks jään" muutsid lõpuks isegi silmad märjaks.
J-doramadest niipalju, et olen "They Kiss Again"iga (ISWAKi teine hooaeg) alustanud ja see tundub siiamaani vaatamist väärt. Plaanis on ära näha ka "Liar Game" (mille manga on ülihuvitav, boonuseks peaosas "Hana Yori Dangos" Nishikadot mänginud tüüp) ja "Kimi wa Petto".
Viimast tahan näha peaaegu ainult Juni pärast, kuigi süžee on ka üpris omapärane (naine leiab oma ukse tagant pappkarbist vigastatud noormehe, ravib ta terveks, pärast ei taha too enam lahkuda ning nad teevad kokkuleppe: noormees võib jääda lemmikloomana). Shin hoiatas mind juba natuke selle eest, et Matsujun on seal nii harjumatult alandlikkus rollis. Tõestuseks leidsin ühe huvitava fanvideo sellest, mille alguses ma tõesti šoki sain....eks vaatame, kas see nunnu-alandlik-Jun mulle meeldima hakkab.
Samas...mulle meeldib ta sellistes sadistlik-domineerivates rollides üliväga. Hanna ütleks sellepeale "You're such a sub.".
Aga mis siis, kui veidi olengi. Ma tunnistan seda ega tee sellest erilist probleemi.
(Muide, lasin lõpuks ühe suure pildi Matsujunist plakatilaadseks asjaks teha. Ja mul on veel pilte, mis selleks väga hästi sobiksid....*muhahahaaaa*)
Khm.
Igatahes.
Miks ma seda alustasingi....ahjaa, unenäod.
Oh god, unenäod.
Vahepeal olen kohati nii veidrat kraami oma alateadvusest näinud, et endal hakkab ka juba imelik. Alates looduskaitse-teemadest ja džunglis merekoletise nägemisest (küsin kõrvalseisvalt väikselt poisilt: "Kas see on sama suur kui elevant?" ja tema vastab "Ei, palju suurem" XD) selleni, et mingi hull tahab mulle vastremonditud Tallinna Ülikoolis Jeesusest rääkida.
On kolm suuremat ja märkimisväärsemat unenägu, mis ilmselt ka siia üksteise järel ilmuvad.
Teeme siis otsa lahti:
(3.-4. august)
Olime suures ja ilusas luksuslikus kahekorruselises majas. Laes rippusid lühtrid, kõik oli kallist ja fancyt mööblit täis, seinad olid heledad, teisele korrusele viisid keerdtrepid. Seal oli peauks ja tagauks, allkorrusel asus ka suur köök.
Minuga koos viibisid seal Goblin, Ally, Hanna ja Martin. Majaperenaise rollis oli Liilia, kes rääkis kogu aeg, et me võime end seal mugavalt tunda, küll tema kõige eest hoolitseb, tal on vaja ainult mõndadele inimestele süüa teha enne kui meiega tegeleda saab.
Sisenesime peauksest ja suundusime mööda valget treppi ülakorrusele. Seal oli puhkeala, mööbliks suur must nahkdiivan ja valged kuldsete nikerdustega kapp-lauakesed, millel seisid klaasvaasides kallad (igas vaasis kolm). Suundusime seina äärest paremale ja jõudsime suure aknani, kust välja nägi. Keerasime paremale ja jõudsime nurgatuppa, kuhu end ka sisse seadsime. Veidral kombel pidime seal vist põrandal magama.
Tegelikult polnud me sinna tulnud lihtsalt niisama, vaid salajase ülesandega. Viimasel ajal oli ümbruskonnast läinud kaduma palju väikseid lapsi ning keegi ei osanud öelda, mis nendega juhtunud oli. Eelneva luureinfo põhjal olime teada saanud, et kõik lapsed olid läinud sügavasse metsa, mis veidike asustusest eemal algas. Veider oli aga asjaolu, et kuigi kõik külaelanikud avaldasid meelehärmi laste kadumise osas, ei paistnud nad midagi ette võtvat. Juba see tundus meile kahtlane ja vääris lähemat süvenemist.
Missiooni tegi raskeks see, et keegi ei tohtinud teada saada, et me midagi uurime. Ametlikult olime saabunud külla (?) mingi peo asjus (mida Liilia korraldada aitas). Panimegi pidulikud riided selga ja sulandusime vaikselt külaliste sekka.
Ajapikku hakkas tunduma, et selles kohas on midagi tõsiselt mäda. Inimesed näisid meie eest justkui mingit ühist saladust varjavat, tundsime, et meie iga sammu jälgitakse hoolikalt. Pidasime omavahel nõu ja jõudsime otsusele, et kui me siinsetelt inimestelt midagi teada ei saa, tuleb otse metsa minna.
Ainuke kadumistealane info, mille välja suutsime selgitada, oli fakt, et sügaval metsas on veel mingi asustus, aga kõik külaelanikud kinnitasid kui ühest suust, et selle elanikel ei ole kadumistega mingit seost. Ma väljusin meie villast tagaukse kaudu ja suundusin peoplatsile, kuhu oli üles pandud mitu suurt telki. Nendest vasakule jäi paar elumaja, mille vahelt läks justkui tänav metsa poole. Kuna ma ei tahtnud otse sinnapoole kõndida, otsustasin ringiga minna. Olin juba ühest majast möödunud ja hakkasin metsarajale lähenema, kui Martin mu justkui tantsides kinni püüdis ja ütles, et ma ei saa veel minna, kuna külainimesed hoiavad teerajal liiga hästi silma peal. Sujuvalt tantsisime siis peoplatsi poole tagasi, nagu olekski asi nii mõeldud olnud. Lõpuks, kui juba hämarduma hakkas, suundusime me siiski kogu kambaga metsa poole, eesmärgiga tõde kadunud laste ja salapärase asustuse kohta välja selgitada.
Kahjuks tõde teada ei saanud, sest unenägu lõppes.
Kuid!
Tõde on seal kusagil olemas...*insert creepy X-files music*
(7.-8- august)
Pikk ja põhjalik uni oli, algust ei mäleta. Olime minu juures maal, Hanna ja Martin olid ka kindlasti seal. Kaspar ka. Läksime väravast välja, keegi tahtis keerata vasakule, aga ma ütlesin, et sinna ei saa minna. Siis Martin jooksis minu poole ja mina katsin pea kätega, arvates, et ta jookseb mulle otsa. Hiljem tahtsin ma neile merd näidata, me läksime suurema tee poole, kuid natuke Vahtrate talust edasi jõudes nägin, et vesi oli kohutavalt tõusnud ja vee all paistsid mingid lapikud kivid, nagu jalgtee jäänused. Majade tipud olid veel vee alt väljas.
Järgmiseks olin ühel pimedal tänaval. Miskipärast meenutas see mulle Tartut. Igatahes oli seal ka Taat, kes näis üpris närvis olevat ja tahtis mulle midagi seletada. Tal oli relv (laetud), ma ei teadnud, kust ta selle saanud oli või mida sellega teinud, lõpuks andis ta selle minu kätte, ärandas ühe auto ja sõitis minema.
Nüüd olin ma üksi võõral hämaral tänaval (selline kõhe atmosfäär, nagu pruuni paberi pealt lastav film, kohati kollased tänavavalgustuse sõõrid), käes laetud relv. Kuna see tundus minu jaoks natuke kahtlane, otsustasin relvast võimalikult kiiresti vabaneda ja viskasin selle pärast mõningast otsimist suure kaarega ühte kaugesse aeda (kus pidi olema mingi veekogu).
Nüüd oli mul vaja kuidagi koju saada. Kõndisin/jooksin natuke ja jõudsin mingite Lasnamäge meenutavate paneelmajade juurde. Sealt kavatsesin takso võtta ja koju sõita.
Leidsin ühe taksot meenutava auto, tegin ukse lahti ja mulle vaatas vastu mingi kahtlane vene mees, kes ütles, et võib mu küll ära viia. See ei tundunud mulle hea mõttena ja ma tahtsin ära minna, panin ukse kinni ja hakkasin eemale astuma (või oli see nii, et ta sõidutas mind kuskile maale ja siis tahtsin ma meeletult maha saada), kuid mees astus ise ka välja ja kuskilt kaugelt majade vahelt hakkas ka tema kambajõmme ilmuma. Ma hakkasin eest ära jooksma ja mõtlesin, et äkki ma saan trammi peale ja sellega koju. Õnneks tuligi üks tramm (mis sest, et oli ikka veel keset ööd) ja ma hüppasin selle peale.
See oli üks nendest unenägudest, kus on Tallinn, aga niimoodi, et Lasnamägi kõrgub üle linna mingi kalju peal, kuhu viib kald-trammitee. Ma arvasin, et kui ma selles suunas sõidan, siis saan varsti all-linna tagasi, aga sõideti hoopis teisele poole mingisse täielikku pärapõrgusse, lõppjaama (selline rongijaama-taoline platvorm, aga ümber täielik tühermaa, nüüd oli juba valgenemas), sest uksed tehti lahti ja paluti väljuda.
Ma tahtsin selle trammiga tagasi sõita, aga keegi tuli ja pani trammi peale mustad x-id, mis tähendas, et need trammid siit praegu enam ei liigu. Mul soovitati oodata sellist trammi, millele x-e peale ei panda, sellega saavat ma tagasi. Lõpuks üks selline tuligi, läksime mingi hulga inimestega sinna sisse, aga siis nägin ma aknast, et kaugemalt tuleb see sama vene taksojuht oma kambaga, nii et hakkasin kartma. Selle koha pealt on mälu veidi hägune, tundus nagu mingis teise kategooria õudusfilmis, et need tüübid tungisid trammi ja kõik hakkasid eest ära jooksma, aga osad ei jõudnud ja siis nad tapeti...vist.
Mingil hetkel olin ma äkki juba trammist väljas ja mul oli käes umbes 15cm must pulk, mille otsas ümmargune pall. Kui seda palli vajutada, pikenes pulk teivashüppeteiba suuruseks ja sellega sai hullult kaugele/kõrgele hüpata. Ma mõtlesin, et jess, nüüd saan nende meeste eest ära põgeneda sellega, aga siis nägin, et neil on kõigil ka sellised pulgad, isegi paremad/võimsamad. Asi ei näinud hea välja. Mõtlesin meeleheitlikult, et palun tulge keegi mulle appi...
Nüüd olime trammijaamast natuke juba eemaldunud, ümber oli tühermaa, aga ma teadsin, et minust diagonaalselt jääb see Lasnamäe-kaljuserv. Mõtlesin, et kui suudan end selle teibaga sinnapoole visata, jõuan üle kaljuääre ja pääsen all-linna, kuhu mu jälitajad miskipärast tulla poleks saanud. Kuna nad jõudsid aina lähemale, vajutasin mustale kuulile ning valmistusin hüppma/viskuma. Poole hüppe pealt läks aga midagi valesti ja ma hakkasin kukkuma. Mõtlesin, et nüüd hüpatakse mulle selja tagant järgi ja kõik on läbi.
Korraga nägin silmanurgast, et mingi teivas tuleb paremalt poolt veel. Sellega tuli mingi lahe tüüp, kes mu kinni püüdis ja maapinnale tõi, kuhu saabusid varsti ka tema musta riietatud kaaslased (ninja-stiilis). Olin talle ülitänulik, mõtlesin, et kas nüüd ongi mu päästjad kohal, aga siis ütles tüüp (kes nägi "Innocent Venuse" Toraji Shiba moodi välja), et nüüd räägime tasust. Ega nad mind niisama ei aidanud. Oli selline wtf-tunne, olin ülivihane selle ülbe laheda tüübi peale, et ta nii ego oli. Ütlesin vist, et heaküll, arutame hiljem, saage enne neist tagaajajatest lahti, sest järgmisel hetkel hüppasid nad oma teivastega minema.
Korraga laius mu ees Lasnamäe tee ning ma jooksin mööda seda eemale (mõeldes, et nüüd on kaks poolt üksteisega hõivatud, keegi ei pane minu kadumist tähele), vaatasin veel selja taha ja nägin kauguses aeg-ajalt musti teibaid sirutumas. Siis sõitis mu ette aga must auto, millest astusid välja kas: vene taksojuht, Shiba moodi lahe tüüp või Fox Mulder. Tean, et üks nendest kindlasti.
Rohkem ei mäleta. Nii on vist parem.
Ma nüüd lähen magama.
Ilusaid unenägusid teile ^^
*teeb dramatic chipmunki järgi*
Kes viitsib, see loeb.
Tegelikult tahtsin ma veel öelda ka, et öölaulupeol oli täitsa mõnus, täielikust läbikülmumisest hoolimata. Leidsin oma väikse patriotisminurgakese lõpuks üles küll. Ja Mihhail Gerts on fantastiline, ma terve kontserdi alguse ainult teda vahtisingi, suu ammuli. Ülikarismaatiline mees, oojaa.
Ning pärast oli tore vaadata, kuidas Evelin Ilves oma valge õhtukleidikesega "Massikommunikatsiooni" ja "I.G.Hüperboloidi" ajal raudvõre ääres ennastunustavalt kaasaelades-lauldes üles-alla hüppas :D
"Koit", "Mu isamaa armas" ja "Eestlane olen ja eestlaseks jään" muutsid lõpuks isegi silmad märjaks.
J-doramadest niipalju, et olen "They Kiss Again"iga (ISWAKi teine hooaeg) alustanud ja see tundub siiamaani vaatamist väärt. Plaanis on ära näha ka "Liar Game" (mille manga on ülihuvitav, boonuseks peaosas "Hana Yori Dangos" Nishikadot mänginud tüüp) ja "Kimi wa Petto".
Viimast tahan näha peaaegu ainult Juni pärast, kuigi süžee on ka üpris omapärane (naine leiab oma ukse tagant pappkarbist vigastatud noormehe, ravib ta terveks, pärast ei taha too enam lahkuda ning nad teevad kokkuleppe: noormees võib jääda lemmikloomana). Shin hoiatas mind juba natuke selle eest, et Matsujun on seal nii harjumatult alandlikkus rollis. Tõestuseks leidsin ühe huvitava fanvideo sellest, mille alguses ma tõesti šoki sain....eks vaatame, kas see nunnu-alandlik-Jun mulle meeldima hakkab.
Samas...mulle meeldib ta sellistes sadistlik-domineerivates rollides üliväga. Hanna ütleks sellepeale "You're such a sub.".
Aga mis siis, kui veidi olengi. Ma tunnistan seda ega tee sellest erilist probleemi.
(Muide, lasin lõpuks ühe suure pildi Matsujunist plakatilaadseks asjaks teha. Ja mul on veel pilte, mis selleks väga hästi sobiksid....*muhahahaaaa*)
Khm.
Igatahes.
Miks ma seda alustasingi....ahjaa, unenäod.
Oh god, unenäod.
Vahepeal olen kohati nii veidrat kraami oma alateadvusest näinud, et endal hakkab ka juba imelik. Alates looduskaitse-teemadest ja džunglis merekoletise nägemisest (küsin kõrvalseisvalt väikselt poisilt: "Kas see on sama suur kui elevant?" ja tema vastab "Ei, palju suurem" XD) selleni, et mingi hull tahab mulle vastremonditud Tallinna Ülikoolis Jeesusest rääkida.
On kolm suuremat ja märkimisväärsemat unenägu, mis ilmselt ka siia üksteise järel ilmuvad.
Teeme siis otsa lahti:
(3.-4. august)
Olime suures ja ilusas luksuslikus kahekorruselises majas. Laes rippusid lühtrid, kõik oli kallist ja fancyt mööblit täis, seinad olid heledad, teisele korrusele viisid keerdtrepid. Seal oli peauks ja tagauks, allkorrusel asus ka suur köök.
Minuga koos viibisid seal Goblin, Ally, Hanna ja Martin. Majaperenaise rollis oli Liilia, kes rääkis kogu aeg, et me võime end seal mugavalt tunda, küll tema kõige eest hoolitseb, tal on vaja ainult mõndadele inimestele süüa teha enne kui meiega tegeleda saab.
Sisenesime peauksest ja suundusime mööda valget treppi ülakorrusele. Seal oli puhkeala, mööbliks suur must nahkdiivan ja valged kuldsete nikerdustega kapp-lauakesed, millel seisid klaasvaasides kallad (igas vaasis kolm). Suundusime seina äärest paremale ja jõudsime suure aknani, kust välja nägi. Keerasime paremale ja jõudsime nurgatuppa, kuhu end ka sisse seadsime. Veidral kombel pidime seal vist põrandal magama.
Tegelikult polnud me sinna tulnud lihtsalt niisama, vaid salajase ülesandega. Viimasel ajal oli ümbruskonnast läinud kaduma palju väikseid lapsi ning keegi ei osanud öelda, mis nendega juhtunud oli. Eelneva luureinfo põhjal olime teada saanud, et kõik lapsed olid läinud sügavasse metsa, mis veidike asustusest eemal algas. Veider oli aga asjaolu, et kuigi kõik külaelanikud avaldasid meelehärmi laste kadumise osas, ei paistnud nad midagi ette võtvat. Juba see tundus meile kahtlane ja vääris lähemat süvenemist.
Missiooni tegi raskeks see, et keegi ei tohtinud teada saada, et me midagi uurime. Ametlikult olime saabunud külla (?) mingi peo asjus (mida Liilia korraldada aitas). Panimegi pidulikud riided selga ja sulandusime vaikselt külaliste sekka.
Ajapikku hakkas tunduma, et selles kohas on midagi tõsiselt mäda. Inimesed näisid meie eest justkui mingit ühist saladust varjavat, tundsime, et meie iga sammu jälgitakse hoolikalt. Pidasime omavahel nõu ja jõudsime otsusele, et kui me siinsetelt inimestelt midagi teada ei saa, tuleb otse metsa minna.
Ainuke kadumistealane info, mille välja suutsime selgitada, oli fakt, et sügaval metsas on veel mingi asustus, aga kõik külaelanikud kinnitasid kui ühest suust, et selle elanikel ei ole kadumistega mingit seost. Ma väljusin meie villast tagaukse kaudu ja suundusin peoplatsile, kuhu oli üles pandud mitu suurt telki. Nendest vasakule jäi paar elumaja, mille vahelt läks justkui tänav metsa poole. Kuna ma ei tahtnud otse sinnapoole kõndida, otsustasin ringiga minna. Olin juba ühest majast möödunud ja hakkasin metsarajale lähenema, kui Martin mu justkui tantsides kinni püüdis ja ütles, et ma ei saa veel minna, kuna külainimesed hoiavad teerajal liiga hästi silma peal. Sujuvalt tantsisime siis peoplatsi poole tagasi, nagu olekski asi nii mõeldud olnud. Lõpuks, kui juba hämarduma hakkas, suundusime me siiski kogu kambaga metsa poole, eesmärgiga tõde kadunud laste ja salapärase asustuse kohta välja selgitada.
Kahjuks tõde teada ei saanud, sest unenägu lõppes.
Kuid!
Tõde on seal kusagil olemas...*insert creepy X-files music*
(7.-8- august)
Pikk ja põhjalik uni oli, algust ei mäleta. Olime minu juures maal, Hanna ja Martin olid ka kindlasti seal. Kaspar ka. Läksime väravast välja, keegi tahtis keerata vasakule, aga ma ütlesin, et sinna ei saa minna. Siis Martin jooksis minu poole ja mina katsin pea kätega, arvates, et ta jookseb mulle otsa. Hiljem tahtsin ma neile merd näidata, me läksime suurema tee poole, kuid natuke Vahtrate talust edasi jõudes nägin, et vesi oli kohutavalt tõusnud ja vee all paistsid mingid lapikud kivid, nagu jalgtee jäänused. Majade tipud olid veel vee alt väljas.
Järgmiseks olin ühel pimedal tänaval. Miskipärast meenutas see mulle Tartut. Igatahes oli seal ka Taat, kes näis üpris närvis olevat ja tahtis mulle midagi seletada. Tal oli relv (laetud), ma ei teadnud, kust ta selle saanud oli või mida sellega teinud, lõpuks andis ta selle minu kätte, ärandas ühe auto ja sõitis minema.
Nüüd olin ma üksi võõral hämaral tänaval (selline kõhe atmosfäär, nagu pruuni paberi pealt lastav film, kohati kollased tänavavalgustuse sõõrid), käes laetud relv. Kuna see tundus minu jaoks natuke kahtlane, otsustasin relvast võimalikult kiiresti vabaneda ja viskasin selle pärast mõningast otsimist suure kaarega ühte kaugesse aeda (kus pidi olema mingi veekogu).
Nüüd oli mul vaja kuidagi koju saada. Kõndisin/jooksin natuke ja jõudsin mingite Lasnamäge meenutavate paneelmajade juurde. Sealt kavatsesin takso võtta ja koju sõita.
Leidsin ühe taksot meenutava auto, tegin ukse lahti ja mulle vaatas vastu mingi kahtlane vene mees, kes ütles, et võib mu küll ära viia. See ei tundunud mulle hea mõttena ja ma tahtsin ära minna, panin ukse kinni ja hakkasin eemale astuma (või oli see nii, et ta sõidutas mind kuskile maale ja siis tahtsin ma meeletult maha saada), kuid mees astus ise ka välja ja kuskilt kaugelt majade vahelt hakkas ka tema kambajõmme ilmuma. Ma hakkasin eest ära jooksma ja mõtlesin, et äkki ma saan trammi peale ja sellega koju. Õnneks tuligi üks tramm (mis sest, et oli ikka veel keset ööd) ja ma hüppasin selle peale.
See oli üks nendest unenägudest, kus on Tallinn, aga niimoodi, et Lasnamägi kõrgub üle linna mingi kalju peal, kuhu viib kald-trammitee. Ma arvasin, et kui ma selles suunas sõidan, siis saan varsti all-linna tagasi, aga sõideti hoopis teisele poole mingisse täielikku pärapõrgusse, lõppjaama (selline rongijaama-taoline platvorm, aga ümber täielik tühermaa, nüüd oli juba valgenemas), sest uksed tehti lahti ja paluti väljuda.
Ma tahtsin selle trammiga tagasi sõita, aga keegi tuli ja pani trammi peale mustad x-id, mis tähendas, et need trammid siit praegu enam ei liigu. Mul soovitati oodata sellist trammi, millele x-e peale ei panda, sellega saavat ma tagasi. Lõpuks üks selline tuligi, läksime mingi hulga inimestega sinna sisse, aga siis nägin ma aknast, et kaugemalt tuleb see sama vene taksojuht oma kambaga, nii et hakkasin kartma. Selle koha pealt on mälu veidi hägune, tundus nagu mingis teise kategooria õudusfilmis, et need tüübid tungisid trammi ja kõik hakkasid eest ära jooksma, aga osad ei jõudnud ja siis nad tapeti...vist.
Mingil hetkel olin ma äkki juba trammist väljas ja mul oli käes umbes 15cm must pulk, mille otsas ümmargune pall. Kui seda palli vajutada, pikenes pulk teivashüppeteiba suuruseks ja sellega sai hullult kaugele/kõrgele hüpata. Ma mõtlesin, et jess, nüüd saan nende meeste eest ära põgeneda sellega, aga siis nägin, et neil on kõigil ka sellised pulgad, isegi paremad/võimsamad. Asi ei näinud hea välja. Mõtlesin meeleheitlikult, et palun tulge keegi mulle appi...
Nüüd olime trammijaamast natuke juba eemaldunud, ümber oli tühermaa, aga ma teadsin, et minust diagonaalselt jääb see Lasnamäe-kaljuserv. Mõtlesin, et kui suudan end selle teibaga sinnapoole visata, jõuan üle kaljuääre ja pääsen all-linna, kuhu mu jälitajad miskipärast tulla poleks saanud. Kuna nad jõudsid aina lähemale, vajutasin mustale kuulile ning valmistusin hüppma/viskuma. Poole hüppe pealt läks aga midagi valesti ja ma hakkasin kukkuma. Mõtlesin, et nüüd hüpatakse mulle selja tagant järgi ja kõik on läbi.
Korraga nägin silmanurgast, et mingi teivas tuleb paremalt poolt veel. Sellega tuli mingi lahe tüüp, kes mu kinni püüdis ja maapinnale tõi, kuhu saabusid varsti ka tema musta riietatud kaaslased (ninja-stiilis). Olin talle ülitänulik, mõtlesin, et kas nüüd ongi mu päästjad kohal, aga siis ütles tüüp (kes nägi "Innocent Venuse" Toraji Shiba moodi välja), et nüüd räägime tasust. Ega nad mind niisama ei aidanud. Oli selline wtf-tunne, olin ülivihane selle ülbe laheda tüübi peale, et ta nii ego oli. Ütlesin vist, et heaküll, arutame hiljem, saage enne neist tagaajajatest lahti, sest järgmisel hetkel hüppasid nad oma teivastega minema.
Korraga laius mu ees Lasnamäe tee ning ma jooksin mööda seda eemale (mõeldes, et nüüd on kaks poolt üksteisega hõivatud, keegi ei pane minu kadumist tähele), vaatasin veel selja taha ja nägin kauguses aeg-ajalt musti teibaid sirutumas. Siis sõitis mu ette aga must auto, millest astusid välja kas: vene taksojuht, Shiba moodi lahe tüüp või Fox Mulder. Tean, et üks nendest kindlasti.
Rohkem ei mäleta. Nii on vist parem.
Ma nüüd lähen magama.
Ilusaid unenägusid teile ^^
*teeb dramatic chipmunki järgi*
Mustad pulgad kuulikujulise otsaga, mis muutuvad pikkadeks teivasteks O.o
kahtlased vene autojuhid ja ninja stiilis päästjad, kes tasu küsivad...
Täitsa tavapärane ju ^^