Teisel pool mind

Andke andeks, et kaua kirjutada pole jõudnud. Luban, et saan paari sissekandega uuesti järje peale XD

19. oktoober

Kuna lugemise-loeng jäi sellel nädalal ära, siis oli päeva ainuke kooliminemispõhjus kella 14.40-ne jaapani keele rääkimise tund. Tundsin hommikul end jubedalt, nohu ja köha vaevasid ikka täie raha eest. (Panin kõrva taha, et peaks millalgi suures koguses salvrätikuid veel juurde ostma.) Osaliselt selle ajel suundusin enne loengut kooli med-keskusest läbi. Seal rääkisin oma mure õele ära, sain korraks end kraadida, pidin täitma mingi väikse paberi ja seejärel sain väikse kotitäie ravumeid. Täiesti tasuta. Mulle anti kolme päeva vitamiinivaru, kurgu/köhatablette, külmetusevastast rohtu (väiksed pulbrikotikesed, peab kolm korda päevas võtma, kallama suhu ja siis vett peale jooma) ning tumedat värvi kuristamisvedelikku. Põhjalik töö. Ja õde ütles veel, et „see on kahjuks kõik, mis me siin teie heaks teha saame, arsti juures on kõik parem“…
Küsisin ka spordigeeli/fastum-geli laadse asja kohta, mulle seletati mingi asutuse aadressi, aga mina sain lõpuks aru, et seal asus mingi spets kliinik. Seega tuleb ilmselt tavalisse apteeki sisse astuda ja küsida.
Kontrollisin pangaautomaadist oma kontojääki, et teada saada, kas mingit kommunaalmaksu või muud kulutust on sealt automaatselt juba maha ka võetud. Veel mitte, ilmselt ootan kuu lõpuni ja vaatan siis uuesti.
Rääkimistunnis kirjutasime kogu aja oma ettekannet. Õpetaja kontrollis vahepeal sõnastust ja vajadusel parandas ka. Sain tunni lõpuks oma jutukese peaaegu valmis, ainult viimase lause pidin kodus kirjutama.
Enne kojuminekut jõudsin käia läbi ka vahetusõpilaste keskusest, kuna tahtsin järgi uurida tervisekindlustuse ja muude kulutuste kohta. Tervisekindlustust lähen neljapäeval panka maksma, üüri ma kahjuks kohe maksta ei saanud, kuna vastav koht oli juba kinni pandud. Küll aga sain uut infot lastelaagri kohta. (Vahetasime ühe neiuga meile, lubasime järgmisel päeval sellega seoses kokku saada.)
Kõige huvitavam hetk oli see, kui Mariko-san ja üks teine naine küsisid, mida ma teen järgmise teisipäeva hommikul. Mina ullike muidugi vastasin, et see aeg on mul täiesti vaba. Olin vaevalt need sõnad lausuda jõudnud, kui minu ette ilmus kui võluväel registreerimispaber, mis kutsus teisipäeva hommikul ühte algkooli oma riiki tutvustama ja lastega mängima. Seletati, et Amber ja Anne on juba end sellele kirja pannud, aga neil oleks kedagi veel vaja…kuna kõigil teisel on sellel ajal tunnid, siis tulin mina neile täieliku õnnistusena. Kuulasin jutte sellest, mida eelmistel aastatel on tehtud (näiteks mida Vira ja Julia lastega ette võtsid) ning mõtlesin, et mis siis ikka, kui juba siis juba. Osalen võimalikult paljudel üritustel-ettevõtmistel, siis on äkki tore.
Ja nõnda ongi lood nii, et ma lähen teisipäeval Eestit tutvustama ja lastega mängima.
Peaks veel mainima, et hommikul käisin läbi kooli lähedal asuvast (second-hand?) jalgrattapoest ning uurisin sealsete müüjatädide käest, kas nad saaksid vahetada mu rattakummi ja kohendada pidureid. Vastati, et saavad küll, aga selleks pean ma ratta sinna tooma. Lubasin järgmisel korral seda teha.


20. oktoober

See päev algas veidi paremini kui eelmine, kuid nohu ja köha polnud ikka veel taandunud. Võtsin vapralt sisse oma vitamiinijoogi, pulbri ja köharohu, lisaks jõin ohtralt teed. Sain acapella-ringi Jerrylt sõnumi, et üks uus grupp on moodustatud ja nad tahaksid järgmisel reedel kokku tulla, et arutada, mis lugusid laulda. Ta teatas mulle, et sooviksid mind juhtvokaali laulma. See kõlab natuke hirmutavalt…aga ära ma ei julgenud öelda.
Kuigi võrkpallitund algas alles 13.00, pidin kooli minema juba kella 12.10-ks. Kooliteel möödusin paarist vanurist, kes ilmselt oma hooldajate-õdedega välja jalutuskäigule olid tulnud. Korraga vaatas üks õde mulle ootamatult otsa, naeratas ja teretas. Olin veidi üllatunud, kuid eks ma siis noogutasin-tervitasin-naeratasin vastu. Vanurid naeratasid ka. Hea tunne oli.
Kooli jõudes maksin kõigepealt kahe kuu üüri ära ning sain seejärel kokku oma nunnu tuutori Ayumiga, kellega leppisime kokku tuutortunni esmaspäevaks 16.20-ks. Ma ei ole siiamaani päris kindel, mis seal täpselt toimuma peaks. Ayumi ütles, et kui mul mingeid küsimusi on elu-olu või muude asjade kohta, võin julgelt küsida. Ainult kodutöid ei tohi ta minu eest ära teha. Kui aega on, siis võime ka koos välja minna kuskile.
12.30 tuli Zack ja koos kohtusime lastelaagri ühe korraldaja Manamiga (jah, veel üks sellenimeline). Ta tänas meid initsiatiivi avaldamise eest ja ütles, et 30. ja 31. oktoobril toimub esimene organisatoorne miiting. Kahjuks pidime selles osalemisest ära ütlema, kuna meil on just nendel päevadel eritunnid/praktika jaapani kultuuri sissejuhatuse loengus. Aga see-eest vahetasime telefoninumbreid ja meiliaadresse, et me pärast kogu arutatud info saaks ning oma ettepanekuid neile saata saaks.
Võrkpallitund kulges lõbusalt nagu eelmisel korral, meie võistkond on teistega võrreldes tõesti kuidagi lõbusam ja sõbralikum, nüüd märkasin seda isegi. Seekord tegime soojenduseks paarisharjutusi, venitasime üksteise jalgu-selgu ning proovisime seljad vastamisi ja käed seongus püsti tõusta. Harjutasime veel veidi ülevalt ja alt löömist ning seejärel hakkasime mängima. Üritasin olla ettevaatlik, kuna ei tahtnud oma käele liiga teha, aga see vist eriti ei õnnestunud. Praegu annab igatahes tunda küll.
Meie võistkond kaotas esimese matši, kuid teise mängitud matši võitsime väga-väga napilt. Ja ma võin isegi öelda, et minul oli selles mängida päris oluline roll. Seis oli 20:20, mängiti 21 punktini. Pall oli just meie kätte sattunud ja mina pidin servima. Kuna ma ei ole selles eriti hea ja sinnamaani polnud mul ükski serv välja tulnud, siis kartsin, et nüüd oleme automaatselt kaotanud, sest mina seda ära ei viska. Aga ennäe imet, suutsin end oma meeskonna ergutuste saatel kokku võtta ning korralikult palli üle võrgu saata. Ja hetk hiljem pillas vastasmeeskond ise palli maha. Olin enda üle väga uhke.
Päeva teine loeng, kuhu Mun’iga otse läksime, oli jaapani kultuuri sissejuhatus. Seekord läksime teetseremooniast osa saama. Kujutasin juba ette tundide viisi seiza’s ehk traditsioonilises jaapani põlvitusistes istumist, kuid midagi sellist meid ees ei oodanud. Saime hoopis pinkidel istuda ja niimoodi teed juua (ura-senke koolkonna õpetuste järgi). Seekord oli maiustus vahtralehekujuline, väga ilus ning maitses ka hästi. Varsti muutuvad siin ka lehed mitmevärvilisteks, ma nii ootan seda aega.
Teetseremoonia toimus enne ühe templi juurde kuulunud külalistemaja/ettevalmistusmaja laadses hoones, mille aed oli ~360 aastat vana (!) ning ülevalt vaadates pidi meenutama kokorot(ehk südant) tähistavat kanji-märki. Meile tehti majas ekskursioon, näidati erinevaid sissekäike, seletati, kuidas täpselt tseremooniale siseneda, mida enne teha jne. Kõigepealt pidi külaline ooteruumis ootama, siis korraks välja aeda käsi, nägu ja suud puhastama minema (väikse veejoa all) ning lõpuks väiksest augutaolisest sissepääsust teetuppa sisenema. Traditsioonilisi teetseremooniaid viidi läbi väikestes, umbes 5 külalist ja ühte teetegijat mahutavates toakestes. Alles umbes 100 aastat tagasi tekkis Teetseremoonial oli oma osa Sõdivate Riikide Ajajärgul (15. saj keskpaik kuni 17. sajandi algus), mil vaenujalal olevate maa-alade valitsejad said tulla ja teetseremoonia ajaks oma tülid unustada. Teeruumis olid kõik võrdsed, nii ülikud kui lihtrahvas.
Pärast seda suundusime ühikasse tagasi. Kõndisin koos Nickidega, kummastaval kombel sain komplimendi selle kohta, et ka spordiriietus sobib mulle, lisaks öeldi, et tahetakse kindlasti saada pilti minust kimonos (kui millalgi kimonokandmise-praktikale lähme). Ma ei ole harjunud nii lühikese aja jooksul samadelt inimestelt nii palju komplimente saama.
Nüüdseks olen jõudnud poes käia (muuhulgas sain saagiks suure paki salvrätte), süüa, natuke oma ettekannet harjutada ning vaadata filmi „Iron Man“.

Jaaaa…..meil hakkas hetk tagasi just tuletõrjealarm tööle. Kell on hetkel 2:18 öösel. Veidi aega oli õudne undamine, siis lõppes ära. Tegin igaks juhuks ukse lahti, et vaadata, kas keegi teine toast välja tuleb või mitte. Kui ukse avasin, kuulsin, et allkorrusel mingi alarm ikka veel undab. Muutusin veidi murelikuks, tahtsin just alla minema hakata, kui Po samuti oma toast väljus ja minuga kaasa tuli. Esimese ja teise korruse vahelisel trepil kohtasime veel Kikot ja Zacki, viimane seletas meile, et midagi hullu õnneks lahti pole. Keegi oli kogemata suitsuanduri tööle pannud, sealt tuli tulekahjuhäire. Kui poisid ühiste jõududega seda kinni panema asusid (juhiste järgi), käivitasid nad eelmisele lisaks veel mingi alarmi. Seetõttu sulgusid automaatselt ka mõned uksed.
Ühika elanikud kogunesid peamiselt esimesele korrusele, et olukorra kohta infot saada. Tšillisime, vaatasime, kuidas mingid turvafirmaonud asju kontrollisid ning haigutasime. Mõned olid sügavalt maganud ning ehmatusega üles ärganud, öisema eluviisiga inimesed olid lihtsalt toast välja loivanud. Veidikese aja pärast läks suurem osa inimestest uuesti oma tuppa/magama, kuid mõned jäid veel kohale. Nägin esimest korda teist ühikas elavat jaapanlast, üht päris kena poissi. Avastasin ka, et ühel tüdrukul on väga armas soe pidžaama. Peaks endale ka sellise muretsema.


21. oktoober

Päev oli üpris produktiivne: käisin pangas, maksin ära tervisekindlustuse kuni märtsini ning käisin juurviljapoes (ostsin õunu, paprikat, kurki ja ube). Tegin ühikas süüa spagette koos kastmega, lisaks keetsin brokkolit (mis polnud miskipärast pooltki nii hea kui Zackiga koos süües…). Hiljem õppisin kuulamise-sõnadetestiks ja kordasin kanjisid
Eile nägin supermarketis Cho-eni, kes kutsus mind õhtul külalistetuppa mõnda filmi vaatama, aga Mieke küsis enne seda, kas ma tahaks hoopis kuskile välja tulla. Lõpuks kujunesid asjad nii, et ma vaatasin Zacki, Jaceki ja Cho-eniga natuke filmi „Neverending Story“ (mingi vanem kultus-fantasy-film) ning seejärel läksime Miekega kahekesi linna peale.
Mõtlesime minna mingisse uude kohta, tegime kõndides suure ringi ja jõudsime lõpuks ühe koolitee peale jääva baari juurde, millel nimeks Clover. Ronisime pikast trepist üles, kuid avastasime, et baaris polnud peale baarmeni mitte kedagi. Eks me siis istusime maha, vestlesime baarmeniga jaapani keeles….seal sai noolemängu ka mängida, aga seda me ei julgenud teha. Baarmen osutus väga lahedaks tüübiks, veidike sellist host-tüüpi, aga see ei häirinud väga. Proovisin 2 jooki – üht rohelist värvi kokteili (melon+šampanja) ning „Suzune-sparkling sake“-nimelist asja. Rääkisime koolist, muusikast, hobidest. Varsti ilmus sinna veel inimesi, kes tulid noolemängu mängima. Spekuleerisime, et see on tegelikult mingi hullult kvaliteetne mängukoht, kus ainult kõige osavamad käivad. Näis nii, sest nii üks neiu kui paar noormeest viskasid nooli ainult märklaua kõige kesksematesse lahtritesse.
Enne lahkumist veendi mind veel ühte karaoke-laulu laulma. Laulsin veidi nohuse häälega „Follow me“d jälle XD See on saamas minu firmalooks, vähemalt Mieke arvas nii.
Pärast läksime koju, vaatasin, et mu sugulase Caritha jaapanlannast kirjasõbranna Rika oli mulle meili vastu saatnud. Jee, nüüd on mul Tokyos üks tuttav juures. Acapella-ringi Cherry’lt oli ka sõnum. Ja Norikolt ja Erikalt (kes kunagi Eestis õppimas käisid) ka. Kui nüüd järele mõelda, siis sain ma megapalju sõnumeid sellel päeval, pidevalt piiksus telefon uue sõnumi tähistamise heliga.
Õhtul vaatasin netist veel kahte filmi –„Iron man“i edasi ja algusest peale „Sleepy hollow“d (noor Johnno Depp on ikka väga kuum).


22. oktoober

Hommikul ärgates oli ilm tavatult soe ja ilus, seetõttu panin oma koolitüdruku-seeliku. Hiljem muidugi kahetsesin seda natuke, kuna tugevate tuulehoogudega tahtis see pidevalt lendu tõusta.
Hommikul kell 13.00 oli kanjitund ja väike test eelmise peatüki peale, millega enam-vähem hästi hakkama sain. Kuulamistunni test oli ka suht ok, pärast seda läksin ühikasse tagasi (hoides kindlalt seelikuäärest kinni XD). Vahepeal oli ilm muutunud…megakülm oli, ma lausa lõdisesin ning pidin Miekelt tema sooja salli laenama.
Hiljem käisin ostsin õhtuks juurviljapoest ühe suure meloni (550 jeeni), sõin eilsest jäänud spagette, jõin teed ning üritasin õppida nii palju kui võimalik. Melonid muide on siin hoopis teistsugused kui Eestis. Kodus on nad kollased ja rombikujulised, siin suured, rohekad ja krobelise pinnaga. Olin hämmingus, kuid otsustasin proovida, olin animetes ja draamades selliseid vilju varemgi näinud.
Kell 8 läksin Mieke&Anne korterisse peole. Kõrghetkel viibis seal päris palju inimesi, kokku umbes 25. Pak tegi jälle häid kokteile, segas mingeid väga huvitavaid asju kokku. Sain maitsta nii mingit piimaga tehtud piparmündirohelist värvi üllitist ning hiljem ka ühte sügavrohelist tooni asja.
Õhtu jooksul jõudsime rääkida Hideto, Zacki, Anne ja Saho’ga(??) rahvusvahelistest seadustest, imestada Jaceki ja Amberi tantsuoskuse üle….ja lõpuks sattusin rääkima Azusa, Jiro ja vaikselt uinuva Pak-saniga (mitte baarmeniga, selle teisega XD). Azusa lubas mind igasugu sööke maitsma kutsuda, näiteks takoyakit (kaheksajalapallid), yakiniku (küpseliha), okonomiyaki (pannkoogilaadsed asjad) jne. Avastasime, et oleme mõlemad korea poistebändi SHINee fännid ning lootsime koos, et nad võib-olla selle aasta sees ka Jaapanisse kontserti andma satuvad. Minu ja Azusa lemmiklood langesid samuti kokku, nendeks olid uus lugu „Lucifer“ (mille hiljuti ka siia linkisin) ja absoluutlemmik „Ring Ding Dong“. Minu üllatuseks hääldatakse bändi nime shaini, nagu inglise keeles sõna „särav“, mitte shinee, mis tähendab jaapani keeles „sure“ XD
Sain teada, et Pak-sanil oli tema tüdrukuga probleeme ja seepärast jõi ta, et neid unustada. (Muide, me mõlemad leiame, et mu tuutor Ayumi on meganunnu XD). Jiro seletas mulle Pak-i probleeme ja ütles siis, et tal on endal hetkel samalaadsed asjad: kaugsuhe tüdrukuga ja natuke keerulised lood. Mul olid vastakad tunded, osalt oli kahju sellest, et tal neiuga raske aeg on, teisalt olin natuke pettunud, et tal on juba tüdruk olemas, kolmandaks lootsin aga väga salaja, et võib-olla tuleb mul ka kunagi võimalus. Ta küsis, kas mul kedagi on, ma seletasin, et praegu mitte, aga minevikus on olnud. Laskusime suheteteemalisse vestlusse, teemaks eriti kaugsuhted, isiklik ruum ja prioriteedid. Lõpuks sundisin end ütlema, et nad ikka mõlemad gambaruks oma suhte nimel. Oh õilis ohverdaja.
Pidu lõppes umbes 12 paiku. Osad läksid edasi kuskile klubisse, teised koju ning mina, Manani, Po ja Anne jäime lõpuks koristama. See oli tegelikult väga lõbus, lehvitasime koridoriaknast klubitajatele, lõpuks tõstsime laua oma kohale, istusime selle taha, sõime järelejäänud baumkuchenit ning jõime coca-colat ja ploomiveini. Kuidagi sattusime rääkima veidratest kommetest ja ebauskudest, mis meie riikides on. Näiteks jaapanis on halb maja sees vihmavarju avada, kuna usutakse, et siis pääsevad halvad vaimud majja. Aevastamise kohta oli lugu, et kui aevastad, siis keegi räägib sinust (halba). Nuuskamise kohta polnud Manamil eriti midagi öelda, kuid ka tema arvas, et see eriti tabu pole. Söögipulki ei tohi mitte mingil juhul asetada toidu sisse püstiselt, kuna need meenutavad matustel püsti asetatavaid viirukipulki. Mina rääkisin, et Eestis on ebausk, et majas vilistamise korral võib maja põlema minna. Kõik olid väga üllatunud. Omaette võrdlusmoment tekkis peegli ja nõude lõhkumise kohta käivate juttudega. Hollandis tähendab peegli lõhkumine samuti 7 aastat halba õnne, kuid nõude lõhkumine pigem head („killud toovad õnne“). Pajatasin Po’le ja Manamile ka kombest toosti ütlemise ja klaaside kokkulöömise ajal silma vaadata. Kõige rohkem elevust tekitas üllatuslikult minu lugu söögiriistade kukkumisest. Ka teistes riikides olevat sellega seotud omad uskumused, aga keegi polnud enne kuulnud sellest, et kui kukub maha kahvel, tuleb järgmisena seltskonda naine, kui nuga, siis mees ja kui lusikas, siis laps. Seda neile seletada oli ka muidugi paras katsumus XD
Kokkuvõtteks oli väga tore niimoodi istuda ja juttu rääkida. Homme koolifestivalile!

23. oktoober

Plaan vara ärgata feilis. Tõusin üles kell 10, tegin endale teed ning ronisin uuesti voodisse, kuna mul polnud veel aimugi, kellega koos koolifestivalile minna. Anne oli öelnud, et tema läheb võib-olla alles kella 2-ks ning Mieke saabus klubist koju alles päris hilja.
Lõpuks läksin kohale kella 1ks ja ikkagi üksi-jalgsi. Kuna päike paistis, otsisin välja oma kollase topi ja rahvustennised ning tundsin end nagu väike päike. Soe ja mõnus oli minna. Õhtul seevastu läks aga räigelt külmaks.
Koolifestival sisaldas endast suurt üritust, kus kõik klubid ja ringid olid püsti pannud oma väikse putka ning müüsid seal mingeid toite. Igal pool oli aktiviste, kes inimesi oma putkade juurde juhatasid ning ostma üritasid meelitada. Lisaks toimusid päeva jooksul ka erinevad kontserdid ja huviringide etteasted. Üldiselt sarnanes kogu asi animetes-draamades nähtud koolifestivalidele. Igal pool oli lärmi, hüüdeid („Ostke ____!“), omapäraselt riietatud poisse-tüdrukuid (märkasin pikachu-kostüümi, krokodilli, teenijannaks riietatud poissi ning tüdrukute koolivormis ja kivi-buddha peaga kummalist ilmutist), toidulõhnu ning ka veidi suitsu. Ehmatasin natuke ära kogu selle müralaviini peale, mis mulle kaela valgus.
Pärast kohalejõudmist istusin veidi aega koos Jaceki ja Aaroniga raamatukogu ees, siis tuli Miyu ning andis mulle kauaigatsetud denshi-jisho. Ta nägi väga nunnu välja, käisime temaga veidi igal pool ringi, ostsime takoyakit ja chijimit (mingi terav korea taimne toit). Istusime veidi ka ühes klassis toimuval kooliansambli kontserdil (mis oli nii vali, et mu vaestele kõrvatrummidele liiaks osutus…tundub, et siin panustatakse kvantiteedile, mitte kvaliteedile), siis läksin mina acapella-ringi Smile esinemisele (sama, kuhu tahtsin ise ka astuda), kus olin -vist ainus välisõpilane publiku seas ja tundsin end veidi üksikult-imelikult. Kahjuks jäid suurem osa ansambleid enamjaolt mustaks, kuigi pealehakkamist neil tundus olevat. Igatsesin meeletult oma koori ja korralikku, puhast laulmist.
Pärast läksin uuesti Miyut otsima, aga tal oli veel tegemist ning ei saanud enne poolt tundi tulla. Istusin üksi raamatukogu ees pingil ja olin natuke kurb. Sel hetkel tekkis väga selgelt võõrkeha-tunne, igal pool ümber olid ainult tundmatud inimesed, minul oli külm ja tahtsin juba koju minna. Lisaks oli mul paranoia, et kõik jõllitavad mind. See ei olnud tore.
Kella poole viie paiku tuli aga Miyu ning viis mind pealava ette. Seal toimus mingi live-kontsert, mis oli küll veidi vali, kuid vähemalt oli poistel energiat, nad suutsid publiku elama panna. Pärast ilmus veel mingi kollektiiv, kes tegi lugusid animest K-ON. See anime on vist mingist tüdrukutebändist ning meeste seas miskipärast hullult populaarne. Suuremad fännid olid juba aegsasti lava ees kohad sisse võtnud. Bändis oli kahjuks ainult 3 tüdrukut, kaks kitarristi olid poisid, kuid ka nemad kandsid cosplay-riideid ja üks ka parukat. See bänd ajas samuti rahva pöördesse, kuigi taas oli tunda kvantiteedi eelistamist kvaliteedile (aga see ei paistnud kedagi häirivat, võib-olla siin ongi nii, et ei kuule peaaegu üldse vokaali ja hea on, kui taust enam-vähem kokku sobib). Fänni-poisid hüppasid-karjusid-tantsisid lava ees vähemalt viiekümne inimese eest.
Toidurindelt…enne kontserti ostsin tuutor-Ayumi klubi juurest megamaitsva yakitori (kanavarda), mille kaste maitses taevalikult ja ma lubasin seda kuskilt kindlasti veel osta. Hiljem lasin baarmen-Pak’il end ära rääkida ja ostsin tema klubi juurest sooja imoni-suppi, mis tollel hetkel väga õigesse kohta läks, kuna ma värisesin taas (vahepeal oli ilm jälle külmaks läinud).
Pärast kontserte mõtlesin koju minna, aga kooliväravas kohtasin Mieket ja Annet, kes tulid ilutulestikku vaatama. Loomulikult ei saanud ma sellist võimalust kasutamata jätta, saime pesapalliväljakult lastavaid rakette imetleda tervelt 5 minutit. Seejärel suundusid Po ja Anne koju, kuid mina ja Mieke jäime laval toimuvat iludusvõistlust vaatama. Võisteldi kahes kategoorias: neiud ja neidudeks riietatud noormehed (viimast paistavad jaapanlased väga armastavat). Kõigepealt kutsuti kõik võistlejad lavale ning valiti sealt välja 5 ja 5. Siis küsiti igaühelt, kuidas tema kõige mõjuvamalt kellelegi armastust avaldaks. Neid-noormehed pakkusid väga head show’d, saime väga liigutavaid etteasteid (kus publiku hulgast kutsuti mõned mees-sempai’d vastaspooleks), päris-neiud olid natuke igavamad. Lõpuks teatati, et nüüd on tund aega hääletamiseks ning siis kuulutatakse võitjad välja.
Selleks ajaks oli mul juba hullult külm, aga sain abivalmis Miekelt tema nahkjaki. Nägin välja natuke kubujussi moodi, aga vähemalt oli ma karm nahkjakis (mille alt paistis valge jakike ja kollane sall) biker-chick-kubujuss. Mõtlesime ära minna, kuid siis ütles Pak, et varsti hakkavad hanataba-tantsud. Need on Yamagatale iseloomulikud, traditsioonilised tantsud, mida esitatakse koos mingite suurte punaste tuttidega kaunistatud õlg-mütsidega. Eks me siis istusime ja ootasime veel, õnneks ei pidanud me tantsus pettuma, see oli tõesti lahe. Sain osa sellest ka videosse.
Hiljem tulid esinema cheerleaderid ja breiktantsijad, kokku kestiski see trall umbes tunni. Cheerleaderid olid väga tüüpilised, ameerikalikud ja ülienergilised. Breitantsijate etteastete peale jäi kohati suu lahti, need poisid oskasid oma kunsti tõesti hästi. Tabasin end pidevalt mõttelt, et Jacek ilmselt oskaks ka selliseid asju teha.
Kokkuvõtteks: väga lahe oli ning ma ei kahetsenud, et kohale jäin. Istusime pingil nii, et Mieke istus all, mina tema süles, tema nahkjakk seljas ning tal olid käed jaki taskutes. Ta ütles naljatades, et nüüd arvavad teiste kommetega harjunud jaapanlased raudselt, et me oleme paar, aga ma märkisin rahulikult, et sellisel juhul on see nende isiklik väike tragöödia.
Pärast iludusvõistluse võitjate väljakuulutamist (ristiriietujate-poiste arvestuses sai esimese koha teenijannaks (maid) riietatud poiss, esimesed kohad said piletid Tokyo Disneylandi) otsustasime lõpuks koju minna.
Pak viis mind rattal kuni oma koduni, edasi läksime Miekega sealt kahekesi. Kartsin, et politsei näeb meid (siin on kahekesi rattal sõitmine seadusega keelatud), kuid õnneks pääsesime. Kodutee jätkudes sörkisin alguses Mieke ratta kõrval, hiljem vahetasime. Jooks aitas tõesti külmunud liikmeid veidi soojendada, lisaks saime ka head trenni.
Muide, proovisin teha kaheksajala-viinereid ja katse õnnestus!


Hetkemuusika:

Sakurai Sho (üks Arashi-poistest) - "T.A.B.O.O." XD
Uuh. See video ja laul veenavad mind, et Sho on väga esteetiliselt vaadeldav mees. Ilmselt on tal Arashist kõige parem six-pack. Loo sõnad on jälle sellised....ohtlikud. Pure smex, I'd say.
Ma tõesti ei tea, miks see lugu mulle meeldima hakkas, alguses ta mulle nii palju kõrva ei jäänud. Aga midagi selles viisis ja rütmis on, mis kaasa kisub.


Ööd, kallikesed :*

(eelmise postituse kuupäevaks oli siiski 17. oktoober)

18. oktoober

Hommikul oli väga soe ja päikseline ilm, väga mõnus oli rattaga Juscosse ja KS-denkisse sõita.
Ainus halb asi on see, et ma olen kuskilt korjanud üles mingi rõveda nohu. Ei tea, kas see on seesama viirus, mida kõik ühikasolijad järgemööda tunduvad läbi põdevat? Nohu paneb miskipärast mu silmad ka kipitama ja muudab need väsinuks. Õõh.
Tagasisõidul tahtis Mieke minna läbi ühest kiirsöögikohast, sest seal pakuti lasteeinega kaasa ka Doraemon’i mänguasju. See on sinine kassi moodi olevus ühest lastemultikast, kes on siin hullult populaarne. Kuna Miekele hullult doraemon meeldib, aga ta on ise taimetoitlane (st ei oleks saanud söögiga kaasa tulevat liha süüa), ulatasin lahkelt oma abikäe (või –suu XD) ning pakkusin, et maksan ise ka veidi ja võin kogu lihalise kraami ära süüa. Mõeldud, tehtud. Mieke oli rahul ja mina sain ka söönuks.
Pärast kangelaste-loengut käisin vahetusõpilaste keskuses, täitsin lastelaagri jaoks ära veel ühe paberi ja küsisin tervisekindlustuse kohta. Homme lähen uuesti, võtan linnavalitsusest tulnud kirja kaasa ja uurin täpsemalt, mida ma nüüd maksma pean ja mida mitte.
Õnneks sain täna ka Takeda-senseilt tunniplaani-ankeedi jaoks allkirja kätte (ma ei saa ikka üle sellest, kui lahe see mees on), käisin tema kontoris, ta päris, kas ma olen juba jaapani eluga veidi rohkem harjunud ja mida ma siin endale süüa teen. Edasi läks vestlus nuudlite ja karri peale XD
Olles oma tunniplaani-registreerimisankeedi ära viinud, jalutasin koos Jasoniga koju. Õhtul näitasin talle veel odava juurviljapoe asukohta ning käisime koos supermarketis. Mul on nüüd pesukorv! Lisaks sain saja-jeeni-poest maailma armsaima kandiku. See on suht väike, aga ma lihtsalt pidin selle ostma. Nägin, et see on MINU.
Nüüd istun ja ootan motivatsiooni, et teha ära üks kodutöö.

18. oktoober

Täna oli samuti rahulik päev, laisklesin voodis rahulikult kella kaheteistkümneni.
Käisin Gazette’i kontserdi pileteid otsimas, aga kahjuks pidin tühjade kätega tagasi tulema. Kõigepealt küsisin 7/eleven-poest, kas sealsest automaadist saaks piletit osta. Eitava vastuse peale suundusin kohta, kust olin kontserdiaegadega ajakirja saanud ning seal leidus tõepoolest automaat, millega sai pileteid osta. Abivalmis müüja vajutas minu eest vajalikke nuppe, näitas, kuidas protsess käib…kuid kahjuks selgus, et piletid olid välja müüdud.
Positiivse poole pealt: ma leidsin lõpuks ometi tavalisi köhakomme (Hallsi) ning läksin esimest korda oma Charming Kitty džempriga välja.
Ühikasse naastes nägin külalistoas Nicki&Nicki, sain komplimendi, et mu juuksed näevad lahtiselt väga kenad välja. Komplimendi sain hiljem ka Pak’ilt (mitte see, kelle juures üleeile käisime), kes ütles, et ma näen kena välja.
Tegin endale lõuna/õhtusöögiks teise poole karripakist, nüüd oskasin veekogust paremini arvutada ning tuli paremini välja kui esimesel korral. Õhtu saavutuste hulka kuulub veel pesu pesemine. (Õppida kahjuks ei jõudnud)

Lõpuks sain üles panna ka suurema koguse pilte oma picasa galeriisse:
(unlisted, nagu videoblogigi)
* Yamagata linn
* Söögid
* Elu ja inimesed
* Zacki pildid linnast ja mägironimisest
* Väljasõit Yamagata prefektuuris


Ma loodan, et Zack ei pahanda, et ma tema pilte ka üles panin...aga need on lihtsalt nii ilusad. Ja kõik õigused neile kuuluvad talle.

***
Jätkub ka videoblogi:

Mirju Jaapanis - Osa 5 (Imonikai)

***

Hetkemuusika/video:

Superchick - Hero (Nobuta wo Produce)
See kombinatsioon ajab mind iga kord nutma. Tuleb meelde, kuidas ma seda sarja vaatasin ja kaasa elasin, kuidas loo mõte sobib.

If we make a choice and be the voice
For those who won't speak up for themselves
How many lives would be saved, changed, rearranged?
Now it's our time to pick a side.

15. oktoober

Kell 8.30 hakkas majas helisema tuletõrjealarm. Kõik loivasid uniste nägudega koridori ning liikusid varuväljapääsude poole. Eelmisel päeval meie ustele kinnitatud juhiste kohaselt pidime kõik kogunema ühika kõrvale parki, et seal õppuste korraldajatega kohtuda.
Vantsisime kõik hanereas ümber maja, kogunesime suuremale platsile ja saime siis teada, et peame uuesti majja minema ning proovima teise korruse hädaabiredelit kasutades alla ronida. Tegelikult polnud tuletõrjealarm üldse nii vali kui oleks võinud, leidsime, et näiteks kõrvaklappidest täiega muusikat kuulates seda tähele ei paneks.
Kui hädaabitrepi juurde jõudsime, selgus, et see on mingi suure luugi ja spetsiaalnõksuga käiv asi, mille avamisel hakkab tööle mingi väga jube vinguv alarm. Kõigepealt peab kaane avama, siis mingi ahelatega kinnituse lahti päästma ja lõpuks ühte kangi lükkama. Konks on selles, et kangini ulatumiseks peab küünitama ja selle käigus on päris lihtne ise sealt august alla pudeneda. Mina aga sain asjaga hakkama ja ronisin esimesena.
Õppuste jaoks oli kohale toodud ka maavärina-jäljenduse auto, mille külje peal oli kahe pardi pilt. Selle suur kast tehti keskelt lahti ning sees oli väike tuba lambi, laua ja nelja tooliga. Kõik said neljastes gruppides proovida, mis tunne on kogeda 6 või 7 –tasemelist maavärinat ning vappumise kestel üritada laua alla pugedes end kaitsta. Peab tunnistama, et kogemus oli päris närvekõditav. Kui päriselt selline asi juhtuma peaks, siis läheksin vist paanikasse küll. Aga ma proovisin pärast oma toas laua alla pugemise igaks juhuks ära ning panin ühte alumisse kappi kaheliitrise veepudeli. Nüüd oleks vaja ainult väike taskulamp muretseda, siis oleks enam-vähem kõik valmis.
Kõigile jagati veel eraldi patakas hädaolukorra puhul järgitavate käitumisjuhistega ning seejärel saadeti meid pidulikult ühikasse tagasi.
Magasin veel 3 tundi, tõusin alles 12.30, väga mõnus oli. Siis õppisin veidi (kuigi oleks pidanud natuke rohkem valmis jõudma) ning sättisin end kella kolmeks karaokesse minema.
Kokku kogunes meid lõpuks 9: mina, Kiko, Jacek, Mieke, Aaron, Amber, Pak ja Huan (vist?). Alguses proovisime minna ühte karaokebaari, kus ma veel käinud polnud, kuid see oli täis ja me oleks pidanud tunnikese ootama. Helistasime Maneki-neko karaoke-kohta (kust olin oma esimese kogemuse saanud) ning saime teada, et seal on järjekord ainult 40 minutit. Otsustasime vahepeal aega mööda saata McDonaldsis XD Mõned tellisid veidi süüa, ajasime Mieke, Kiko ja Amberiga tüdrukutejutte.
Maneki-nekosse jõudes võtsid paljud esimesena oma tassikestesse suure koguse pehmet jäätist. Varusime aega kuni kella seitsmeni, seega saime laulda 2 ja pool tundi. See kord oli isegi vaat et lõbusam kui eelmine, kuna käisime väiksema seltskonnaga ning ma tundsin inimesi rohkem. Eelmisest korrast oli minuga kaasas olnud ainult Mieke, seega keegi teine mind veel laulmas kuulnud polnud. Lasin natuke mikril soojeneda, ootasin kuni teised mõned lood juba ära laulnud olid ning valisin siis sama laulu, millega eelmisel korral alustasin (Uncle Kracker – „Follow Me“). See on alustamiseks väga hea, saab hääle piisavalt lahti ja ei pea liigselt pingutama. Ja see vaikusehetk/need ilmed, mis tulid, kui ma esimest korda laulma hakkasin…need olid vaatamist väärt XD
Kõik olid „O.O Eeeehhhh?!“-nägudega, Amberil vajus isegi suu lahti ja kuulsin, kuidas ta vaikse imetlusega Jacekilt küsis „Where did That come from?“ Järeldus: tasub hoida enda oskusi nii kaua varjatult, kui õige aeg käes ning saavutab suurema efekti :P
Aeg möödus kiiresti, vahepeal jõudsime isegi natuke tantsida, heliefekte teha, Titanicut jäljendada ning välgumihklitega vehkimist imiteerida.
Laulud, milles osalesin:
Celine Dion – „My Heart Will Go On“ (koos Kiko ja Amberiga, Jacek liitus ise)
Leona Lewis – „Bleeding Love“ (üksi, kuid paljud laulsid kaasa)
Mikuni Shimokawa – „Kohaku“ (üksi, ma lihtsalt pidin seda jälle laulma)
Chad Kroeger – „Hero“ (üksi, veendusin uuesti, et meeste partiid jäävad kohati liiga madalaks)
Scissor Sisters – „I don’t feel like dancing“ (koos Mieke ja Kikoga)
Avril Lavigne – „Complicated“ (koos Kiko ja Amberiga)
Kyu Sakamoto – „Ue wo muite arukou“ (ümisesin vaikselt kaasa, kui Jacek väga innustunult soolot laulis)
Ühisüritusena läks veel Avril Lavigne’i „My Happy Ending“ (solistiks Sasha), Disney „Väiksest merineitsist“ lugu „Under the Sea“ (soolo Mieke ja Kiko poolt) ja Queeni „Bohemian rapsody“ (solistiks Amber).
Tahtsime laulda koos Kikoga ka Jet’i „Are You Gonna Be My Girl“i, aga kahjuks ei jõudnud.
Viimaseks laulis Huan ühe enka-stiilis kirgliku rumba, väga tõetruult. Olime vaimustunud.
Edasi suundusime Pak’i (pole muuseas sama isik kui eelnevates sissekannetes mainitud Pak-san) juurde, kes elas veidike peatänavast eemal ühes pisikeses korteris. Istusime, sõime natuke mingeid snäkke (nt hästi häid juusturibasid ning kana taignas) ja Pak demonstreeris meile oma baarmeni-oskusi. Selgus, et ta oli Koreas osalenud mingil kõrgetasemelisel baarmenide koolitusel ning saanud sealt isegi mingi sertifikaadi. Naersime, et tal on külmkapis ainult juua XD
Pak segas meile mingeid huvitavaid kokteile. Kuna Black Russian (mis sisaldas vodkat ja kaluhat) tundus mulle liiga karm, Cuba Libret ma ei tahtnud (sest mulle väga rumm ei maitse) ning Miekele&Aaronile segatud kokteilis oli nii palju erinevaid alkohole kokku miksitud et mul hakkas pea ringi käima, palusin endale midagi natuke kergemat. Pak küsis, kas ma magusat armastan ja jaatava vastuse peale tegi mulle ühe Singapore Sling’i nimelise joogi. See oli hästi ilusat punast värvi, sisaldas soda’t, grenadilli-siirupit, jõhvikamahla, džinni, benedictine’i ja mingit asja veel. Pak ütles, et koos veidikese apelsinimahlaga on see veel parem, aga viimast tal kahjuks käepärast polnud. Seda peaks millalgi uuesti maitsma…ilmselt on see klassikaline „naiste jook“, aga isegi mehed tunnistasid, et see nägi ilus välja ja ka maitses hästi.
Umbes 9 paiku jalutasime kõik tagasi ühikasse, lubasime Pak’ile uuesti külla tulla, kui ta mingeid uusi retsepte avastab ning läksime laiali. Viisin Kikole ära võõrustajalt saadud One Piece’i seinakella, millel Zoro pilt peal. Kuna Kikole meeldib Zoro kõige rohkem, mõtlesin, et see teeks talle rohkem rõõmu kui mulle (ise oleksin soovinud hoopis Sanji-pildiga asja). Ma ei eksinud, ta peaaegu hüppas rõõmust lakke ja ei suutnud mind ära tänada. Tundsin end hästi, sest sain kellegi õhtu helgemaks muuta.


16. oktoober

Olin hommikul väsinud ja kurk valutas ka, seega Joey, Mieke ja teistega rattasõidule ei läinud. Kaalusin seda umbes pool tundi enne minekut, otsustasin, et lähen, pakkusin asjad, panin riidesse ja…vaatasin aknast välja. Kuna taevas luurasid tumedad vihmapilved, siis mõtlesin, et parem oleks kodus midagi kasulikku teha.
Kaks tundi hiljem paistis lauspäike ja taevas polnud peaaegu ühtegi pilve. Ahastasin.
Kui nüüd järele mõelda, siis polegi ma täna eriti midagi teinud…vaatasin natuke „Nurarihyon no mago“ animet, õppisin (mul on ainult üks asi veel teha!) ning tegin süüa. Viimane oligi vist mu päeva kõrghetk. Võtsin mingi segu („Riisi kõrvale sobiv“), mis nägi lõpuks välja nagu keeruline munaroog, mille peal natuke tarretiselaadset kastet. Kõigepealt pidi segama kolm muna, natuke vett ja ühe väikse pakikese kokku, ära praadima, siis teise pakikese sisu veidi rohkema veega pliidil ära segama ning lõpuks kastme munaroale peale valama. Ja kõige selle kõrvale sõin jälle riisi sojakastmega. Üldiselt oli see päris maitsev, aga viimaste ampsude ajaks oli mul sellest munaroast kõrini. Eks järgmisel korral proovin mingit muud asja.
Rohkem polegi eriti midagi öelda. Rääkisin just Hanna, Ally ja Poognaga msni videokõnes (kui skype’i variant miskipärast töötama ei peaks, lasen emmel ka msni-konto teha) ning sain natuke kodumaal toimuvast osa.
Mieke ja teised jõudsid oma rattamatkalt tagasi umbes 4,5 tundi hiljem. Nad olid käinud kuskil järgmises linnas 0.o Võib-olla on siiski hea, et ma ei läinud…ma poleks sellist pikka sõitu vastu pidanud.
Küsisin Miekelt Sendaisse (lähedalasuvasse suuremasse linna, bussiga tund aega sõitu) minevate bussiaegade kohta. Ja homme lähen vaatan, kas the Gazette’i 24nda oktoobri kontserdile Sendais on veel pileteid.

***

Ja lõpuks sain ühe osa videologist ka valmis.

Mirju Jaapanis - Osa 4

(homme tuleb veel umbes 3)

***

Hetkemuusika:

DBSK - "Mirotic"
Algus meentab natuke mingit Backstreet Boysi videot, aga ma ei oska täpselt öelda, millist. Hea video minu meelest. Huvitav idee, selline femme fatale/nais-dominatrixi labürinti sattuvate noorte meeste teema. Mulle meeldis eriti see seina külge aheldamise nõks.

I've got you...under my skin.

SHINee - "Lucifer"
Välimus on nendel poistel vaieldamatult DBSK omast parem, vähemalt minu jaoks. Taas võib näha väga...huvitavaid stiilinäiteid, alustades nahkvestiga, mis hiljem osutub sepapõlle taoliseks riideesemeks ning ühe tüübi siil/emo soeng. Ja neil on oma videotes mingi teema autodega...nendega sõitmisega ning nende ees tantsimisega.
Selline "get up and dance!"-fiilinguga lugu, sobiks hästi mõnele...hmm...näiteks moemaailma glamuursetest-räpastest telgitagustest või prestiižse tantsuakadeemia skandaalsetest saladustest rääkivale sarjale XD

Tundub, et on korea poistebändide nädal XD Aga mis teha, need lood on tõesti catchy'd...ning rütm paneb tahtma iseenesest kaasa tantsida/liikuda.

xoxo

10. oktoober

Sain õnneks magada kella poole kaheteistkümneni, siis veensin end üles tõusma. Käisin duši all ja sõin hommikusöögiks ära viimased riisipallid.
Kell 13.45 tuli Rina meile ühikasse järgi, sealt läksime koos (mina, Kiko, Jacek, Zack ja Aaron) rongi peale ning sõitsime Sagae-nimelisse kohta. Saime rongis istuma, meie vastas olid mingid noored jaapani poisid, kes pidevalt minu, Kiko ja Rina istekohtade poole pilke heitsid ja omavahel sosistasid. Üks vist tegi vahepeal isegi oma mobiiliga pilti või videot meist. Veidi hiljem tulid peale veidi vanemad, vast gümnaasiumiealised tüübid, kes samuti kohati jõllitama jäid. Ignoreerisin neid.
Sagaes tuli Ichidai meile autoga bussijaama vastu, sõitsime umbes 5 minutit ja jõudsime tema maja juurde. Kuna tema pere on suht rikas (isa näiteks töötab arstina), oli maja seespoolt klassikalise jaapani jõuka pere elamise moodi…osad ruumid lükanduste ja bambusmattidega kaetud põrandaga, kaunis väike siseõu, lilleseaded, eraldi sussidega wc jne. Meie istusime kahjuks mitte sees, vaid väljas avatud garaaži moodi kohas. Tegime väligrillil/ümmargusel pliidil yakisobat (taevaliku maitsega…nuudlid, liha, juurviljad praetult ja segatult), mängisime vahepeal natuke korvpalli, mõned korraldasid ka paar joomismängu.
Hiljem tutvustati mulle sellist asja nagu beer pong, kus võtsin enda kanda kohtuniku rolli. Kaks versus kaks mäng, kus pooleldi täis joogitopsid asetati kolmnurgana laua kummassegi otsa ning vastasvõistkond pidi üritama pingpongipalle topsi sisse visata. Kui vastasvõistkond sinu topsi palli viskas, pidi selle topsi ära jooma. Kõrvalt vaadates tundus täitsa lõbus.
Sattusin pikemalt rääkima Adamiga, keda olin varem ka Blue Marketis kohanud. Ta õpetab siinkandis ühes põhikoolis inglise keelt, on seda teinud juba 4 aastat. Ta on pärit Ohiost, kuid on elanud ka Salt Lake Citys (kusjuures samal ajal, kui meie 2001. aastal kooriga seal käisime). Tundub täitsa tore tüüp, temaga võiks rohkem ühes seltskonnas aega veeta.
Vahepeal hakkas vihma sadama, aga õnneks olime meie turvaliselt katuse all.
Mäletan veel, et lubasin vist Mieke ja Annega millalgi Sendaisse kuskile klubisse tantsima minna. Eks näeb, mis sellest saab.
Läksime õhtul viimase rongiga (21.45?) Yamagatasse tagasi. Jacek andis oma pileti igaks juhuks mulle hoida, kuna ta kartis, et kaotab selle kuskile ära. Tal on kombeks oma asju mulle anda, kui ta purjus on. Hoiule, selles mõttes.
Nüüd on aeg magama minna, saan 6 tundi und ja pean siis jälle üles tõusma. Hommikul 7.45 läheb buss Linnavalitsuse juurest, et meid meie väiksele reisile viia. 7.15 alustame ühika juurest jalutamist. Ja ma pean hommikul igaks juhuks Jacekile helistama, et kontrollida, kas ta ikka korralikult üles ärkas.


11. oktoober

Vaevaliselt suutsin end hommikul 6:30 üles ajada. Kell kolmveerand seitse helistasin Jacekile, et kontrollida, kas ta ikka ärkas üles, kuid keegi ei vastanud. Muutusin veidi murelikuks ja otsustasin kümne minuti pärast uuesti proovida. Õnneks selgus hiljem, et ta oli juba üles ärganud ja praadis endale mune hommikusöögiks.
Saime Mieke, Jaceki, Jasoni ja Annega 7:15 ühika fuajees kokku. Ilm oli täitsa ilus, päike piilus pilvede vahelt ja ma sain isegi oma päikseprillid kaasa võtta. Joey pidi ka meiega tulema, kuid ta magas sisse ja ütles, et me võime ees minna, ta tuleb hiljem rattaga järgi.
Jalutasime linnavalitsuse juurde, kus meid ootas sõiduvalmis buss. Mariko-san kontrollid kõikide kohalolijate nimesid mitu korda ning hakkasimegi Mogami jõe paadisadama poole sõitma. Sattusin istuma Mieke kõrvale, pidasime huvitava vestluse unenägude ja veidrate puuviljade teemal. Ta on tõesti väga lahe, loodan, et saame temaga koos millalgi kuhugi toredasse kohta reisima minna. Sest kuigi tema on juba mitmendat korda Jaapanis, ütles ta, et tuleb hea meelega kaasa, kui ma kuskile minna peaks tahtma.
Kui Yamagata linna äärealadele jõudma hakkasime (see ala on tõesti suur, ma enne ei olnud sellest nii selgelt aru saanud), hakkas mäetippude ümber koonduma rohkelt pilvi. Nägime ka ühte suurt ja ilusat vikerkaart, peaaegu paistis kätte ka selle alguspunkt. Kahjuks topeltvikerkaart silmata ei õnnestunud.
Vahepeal rääkis Mariko-san meile Yamagata prefektuurist üldiselt, lisaks tegime terves bussis JÄLLE ühe tutvustusringi. Selgus, et tasuta reis oli meile korraldatud mingi ülikooli raames tegutseva naisorganisatsiooni poolt, kes korraldab selliseid asju igal aastal.
Kella poole kümne paiku jõudsime õigesse kohta, kus meile kõigile anti snäkikotikesed ning pudel rohelist teed. Tegime suure värava ees grupipildi ning siis oli veidike aega käia suveniiripoes. Tundub, et selle piirkonna kirsid (sealhulgas kirsiküpsised, tarretised, kirsipiltidega rätikud, võtmehoidjad ja palju muud) on turistide seas väga populaarsed, teiseks sageliesinevaks toiduks olid mingid hernelaadsed asjad. Avastasin poest väga nunnud öökullikujukesed, kuid suutsin kiusatusele vastu panna ning tegin neist hoopis pilti.
Enne sõidu algust saime teha pilti mingi suure paadi juures, mille ette oli seatud ka paadimehe kujutis, kuhu sai ise pea sisse pista. Sündis Mogami jõe mõtlik paadineiu Mirju.
Paat ise oli lai, kuid mitte eriti kõrge. Kõik pidid sisse astudes jalatsid ära võtma, edasi sai minna põrandale pandud mattidele istuma. Kahjuks oli taevas selleks ajaks juba täiesti pilves, natuke sadas sõidu ajal vihmagi. Kaitseks saju eest sai paadi külgedele kiled peale tõmmata, kuid siis ei näinud enam korralikult välja ning me tõstsime need uuesti eest ära.
Sõidu ajal rääkis vana paadimees meile jõest, selle ajaloost ja enda tööst, kuid kuna ta kasutas natuke vanemat jaapani keelt (või lihtsalt vanamehe-keelt), oli seda kohati raske jälgida. Selle asemel tegime ümbrusest pilte. Kokku kestis sõit umbes tunni, vahepeal tegime väikse peatuse vees hulpiva poekese juures, kus energilised müüjad kutsusid ostma erinevaid juurvilju ja sooja sööki. Nägime jõe ääres paari templit, torii-väravat ning palju-palju ilusat metsa. Kui puud oleks olnud sügisvärvides, oleks see vaatepilt veel võimsam olnud.
Enne sihtpunkti jõudmist laulis paadimees meile veel ühe traditsioonilise jõelaulu, millest osa ka videosse võtsin.
Randumisel palus paadimees, et keegi ei tõuseks enne, kui paat on täielikult peatunud. Vastasel juhul oleks ta võinud oma töö kaotada, millest oleks olnud väga kahju, kuna tema perekonna mehed olid juba kolmandat generatsiooni samas ametis.
Saabumissadamas oli samasugune suveniiripood nagu teisel pool, ainult veidi suurem. Oleksin peaaegu ostnud endale Hello Kitty mobiiliripatsi, kuid tegin selle asemel hoopis paarist vahvast postrist pilti.
Lõunaks viidi meid kuskile suuremasse poodi, mille tagaosas asus söögikoht. Meie päralt oli 2 pikka lauda, mis täis pisikesi kausse-taldrikuid jaapani toitudega. Ma ei ole kindel selle eine traditsioonilisusastmes, aga maitses ta väga hästi. Pildistasime Jacekiga vastastikku üksteise toitu, kuna eine välimus oli omaette klass. Laua kõige servapoolsemas osas oli piklik taldrik, kus peal küpsetatud (kuid külm) roosakas kala, ilmselt lõhetaoline, lisaks veel tükike magusat muna (siin tõesti on sellist asja 0.o) ja natuke riivitud valget rõigast. Pisikesel kõrvaltaldrikul oli kaks tükki kaalikat meenutavat juurvilja ning mingi roheline taimne hunnik koos porganditükiga. Keskmises reas asetsesid: 1) väike taldrik tempuraga (taignas küpsetatud asjad, mul oli mõned juurviljad, vist paprika ja lõpuks nämmu hiidkrevett), 2) mingi anum, kus õlises kastmes (?) ulpis kas seene- või salapärase juurvilja taoline beežikas asi, lisaks tähekesekujulised pipratükid, üks tähekesekujuline oranž-kollane kalapasteet (?) ning üks pruun seeneke, ja 3) kausike, mille põhjas veidi rohelisi taimseid asju ja mingi lilla riivitud asi. Kõige ülemises reas oli laevakesekujulisel taldrikul mõned kalalõigud, kaks krevetti, paar puuviljatükki ja sojakaste. Kuid see pole veel kõik: mingi kuuma aluse peal oli potike seentega riisiga ning veidi allpool sellest kausike negi’dega kalasupiga.
Tõesti põhjalik söömaaeg. Andsin ka Batmanile natuke sellest maitsta ja ta kiitis heaks. Selles oli küll päris palju seeni ja ma reeglina ei söö seeni, kuid nüüdseks olen ma siin juba nii palju seeni söönud, et enam pole vahet vist. (Söögi ajal piilusin silmanurgast natuke ka ühte kena Vietnami poissi.)
Piltide tegemise ajal juhtus kogu aeg nii, et mul jäi fotokas kogemata video-funktsiooni peale ja Jacek vaeseke sattus segadusse, kui fotokas pildi asemel lindistama hakkas.
Pärast sööki oli meil veel veidi aega poes käia, sealt leidsin nunnu täispuhutud pingviini ja paki Elise-nimelisi küpsiseid. Mõtlesin kohe Shini peale XD
Edasi viis meie reis meid Chido muuseumi. See meenutas veidi vabaõhumuuseumit, kus on vanaaegseid hooneid, mille sees erinevad näitused. Olemas oli lillenäitus, feodaalajastu teemaline relvade-turviste näitus, vanade tööriistade ja traditsiooniliste esemete näitus ning palju muud. Mulle meeldis kõige rohkem mitmekorruselist keerulisemat rehielamut meenutav maja, mille sees oli sisustus 40ndast Showa-ajastu aastast (kuskilt 20. sajandi keskelt vist). Sisustus meenutas kohati mõnda muinasaegset (!) eesti elamut….eriti rehekatust meenutav katus. Sees tungis ninna tugev lõhn, mille hiljem suutsime määratleda tõrvaks. Tegime Miekega maja pööningukorrustel kummitushääli ning luurasime suvaliste inimeste järele, väga lõbus oli. Majast veidi eemal oli väike aed idüllilise tiigikese ja paljude kenade puudega. Sealt avastasime bambusenurga ning ühe naljaka kujuga puu, mis meenutas naervat vanameest.
Muuseumikülastuse järel suundusime küünlaid maalima. Meid viidi kuskile väiksemasse töökotta, mis asus kenas väikses jaapani stiili majakeses, lükanduksed olid eest tõmmatud, et suurele hulgale innukatele maalijatele ruumi teha. Kõik panid põlled ette ja istusid piklike laudade taha maha. Valida oli kahe küünlatüübi vahel: piklik tavaline küünal ja väiksem ümmargune vees ulpiv küünal. Võtsin pikliku, kaalusin sellele siili joonistamist, aga kuna ma ei osanud, hakkasin lihtsalt tõmbama pintsliga ning looma mingit suvalist mustrit. Tahtsin lõpuks natuke sinna kirjutada ka, oma nimega läks hästi, aga kanji kirjutamises feilisin. Plaanisin kirjutada sõna „kakumei“ ehk revolutsioon, aga kuna mu käsi vääratas, siis tuli ühe kanji keskmine kriips natuke vildakas. Üritasin end lohutada sellega, et nii ongi isikupärasem.
Viimane peatus meie teekonnal oli Gyokuseni templis. Võimas lõpetus niigi fantastilisele päevale. Templiaed oli megailus, sealt võis leida nii shintoistlikke kui budistlikke elemente, kõik sobis ideaalselt kokku. Oleks tahtnud lihtsal seal suu ammuli kõndida ja ümbrusel endasse imbuda lasta. Meid juhiti ühte aeda avanevasse ruumi, paluti maha istuda ning teed oodata. Kõigepealt toodi väike kastanit meenutav maiustus, mille pidi neljaks lõikama ja siis ära sööma. Selle magus maitse pidavat tee kibedust natuke pehmendama. Seejärel vudisid kaks neiut kandikutega uuesti meie ette ja asetasid teetassi ettevaatlikult tatamile. Saime lühiülevaate sellest, mida teetseremoonial tavaliselt tehakse, proovisime vist mingit lühemat varianti originaalist. Õpetuse kohaselt tuli teed tänada, siis tass kätte võtta (pildipool enda pool), kaks korda paremale pöörata (nii, et pilt jääks nüüd sinust eemale), ettevaatlikult juua (3 lonksuga, nagu Mieke ütles), siis uuesti tassi pöörata, joomiskoht puhtaks pühkida ning lõpuks uuesti tänada.
Üritasin kõike teha võimalikult õigesti, kuid ikka jäi tunne, et olen võõras, kes selle täit tähendust ja ilu veel mõista ei suuda. Eks „õiget“ tunnet ei saagi vist tekkida, kui samas ruumis on veel 20 inimest.
Enne äraminekut lubati meil templiaias veel kolmveerand tundi jalutada. Imetlesin tiigis elavaid koi-kalu, tegin ilusamatest vaadetest pilti, ronisin kõrgele mäe otsa, kus asus muuhulgas vist ka surnuaed, kõige kõrgemal oli väike Jizo’le pühendatud templilaadne asi. Jizo on vist kõige rohkem tuntud kui teeliste, rändurite ja väikeste laste kaitsja. Eriti meeldisid mulle väiksed jizod, kelle kõrvale ma end sättisin, et näha sama vaadet, mille üle nemad iga päev valvavad.
Kui Miekega pärast allapoole jalutasime, kuulsime mingit veidrat häält, mis kõlas natuke nagu mingi linnu hääl või siis kummituse oigamine. Ilmselt keegi tegi meiega nalja. Kuulsime selgelt sõna „Norowareru“ (a la „I will curse you“), kuid ütlejat polnud kuskil. Ja me ei saanudki teada, kes meile sellist trikki tegi. Kui nüüd selle peale mõelda, siis oli see tegelikult päris kõhe.
Bussiga tagasi sõites pidi igaüks ütlema mikrofoni, mis talle päeva jooksul kõige rohkem meeldis. Ütlesin, et kõik oli väga tore ja lõbus ning tänasin korraldajaid ka eesti keeles. Tehti ka viktoriin, milles küsiti küsimusi Yamagata prefektuuri kohta ning enda arvamusi mõnede jaapani asjade suhtes. Mäletan vaid mõnda küsimust:
Mis kujuline on Yamagata prefektuur? – Profiilis näo kujuga
Mis on Yamagata prefektuuri kuulus toode, roosa puuvili? – Kirsid
Mis on Yamagata prefektuuri sümbollill? – (seda me ei teadnud, kuna polnud vahepeal korralikult kuulanud)
Kuulus luuletaja, kes kirjutas [sisesta haiku] (lõpus „…putukate hääl“)? – Teadsin, et see oli Matsuo Basho, kuna olime sama haikut ka kirjandustunnis või kuskil loengus käsitlenud TLÜs.
Lisaks küsiti meie lemmik(jaapani)toitude kohta, samuti nende kohta, mida me kindlasti süüa ei tahaks. Pidime mõtlema, mis meid jaapanisse tulles kõige rohkem üllatas, kirjutama kolm jaapani laulu, mida karaokes tahaks laulda ning kolm kohta, mida Yamagatas veel külastada tahaksime.
Mina ja Mieke tegime veidi sobi, kuna ei teadnud õige lille nime. Küsisime kõrvalistuvatelt hiina tüdrukutelt, kes näitasid meile ühte kanjit ja ütlesid, et seda hääldatakse „Kouka“. See maksis hiljem veidi kätte, kuna õige hääldus oleks olnud teistsugune.
Kokkuvõtteks läks meil aga päris hästi, saime mõlemad lõpuks auhinna – Mieke sai maitsestatud ploome ja mina kaks pakki ploomimahla/ekstrakti. Need on nüüd mu riiulis ja ma ootan mingit erilist sündmust/hetke, mil nad lahti teha.
Algsete plaanide järgi pidime linnavalitsuse juurde tagasi jõudma umbes poole kuueks, kuid jäime mägedes ummikusse ning sõit venis umbes tunni võrra. Jäime Miekega magama tema ipod’ist muusikat kuulates, vahepeal ärkasin üles, et pidada Joey’ga maha üks lühike, kuid tabav vestlus. Ta ütles midagi, mina arvasin, et sain aru ja noogutasin. Järsku nägin aknast väljas kuud ja osutasin rõõmsalt selle poole, et näe, kui lahe kuu. Joey tegi seepeale väga segaduses näo ja ütles, et ta oli hoopis midagi muud öelnud. Dialoog oli näinud välja nii:
Joey: „I’m hungry.“
Mirju: *noogutab* „Look, there’s the Moon!“
Kui olin naermise lõpetanud, üritasin seletada, et räägitakse ju, et Kuu on juustust tehtud.
Ühikasse jõudsime umbes seitsme paiku. Õhtu jooksul jõudsin veel koos Annega täita ära rahvaloendusankeedi ning käia Miekega poes. Joey näitas meile ühe väga odava juurviljapoe asukohta, kus üks vanapaar vist omakasvatatud tooteid müüb, aga tavapoodidest palju odavama hinnaga. Kahjuks ei olnud nad nii hilja enam lahti, aga lubasime mõnel sobivamal kellaajal tagasi tulla.
Pärast õppisin poole ööni, sest mulle öeldi, et homseks lugemistunniks on vaja esimene peatükk läbi töötada (see informatsioon osutus hiljem ekslikuks).


12. oktoober

Ärgates tundsin end väga väsinuna, ei olnud öö jooksul üldse välja puhanud. Alles 11.15 suutsin end üles ajada, ei viitsinud isegi duši alla minna. Otsustasin harjutamise mõttes seekord rattaga kooli minna. Sõitsin üksinda, kõik oli korras, sain minna omas tempos. Kinnitust leidis fakt, et minu jaoks on koolitee lihtsam, kui see läheb ülesmäge.
Käisin välisõpilaste keskuses, andsin Mariko-sanile rahvaloendusankeedi ning küsisin tervisekindlustuse kohta. Öeldi, et tuleb oodata postiga saabuvat arvet ja siis hakata edasi vaatama. Avaldati isegi lootust, et võib minna vähem kui algselt pakutud 21,000 jeeni. Hoian sellele variandile kahe käega pöialt.
Põikasin korraks raamatukogust läbi, nägin selle ees Yutot ja teisi poisse, aga ma ei julgenud nendega rääkima minna, lehvitasin ja naeratasin lihtsalt kaugelt. (See maksis mulle hiljem kätte.)
Jaapani keele lugemistunnis võtsime esimese peatüki pooleldi läbi, rääkisime kultuurišokkidest ja kultuurierinevustest. Igaüks pidi ütlema, kas nad on kogenud Jaapanis midagi oma kodumaast nii erinevat, et see eriliselt meelde jäi. Mina rääkisin, et Eestis on teistsugune liiklus ja see ajab vahel ikka korralikult segadusse. Tunni jooksul sain teada, et jaapanis on komme tänavale sülitada (siiamaani pole ma küll seda näinud) ning et nuuskamine polegi nii tabu, kui ma arvasin. Kiko võrdles Suurbritannia ja Jaapani liiklust ning leidis, et S’s on jaywalking ehk punase tulega üle tee minemine täiesti tavaline, siin aga tuleb ikka rohelist oodata.
Päeva teises loengus, jaapani keele rääkimisoskuse tunnis arutasime, kuidas teha suulist ettekannet ja inimeste tutvustust. Mulle öeldi kahjuks, et pean valima oma nimekirjast ainult ühe inimese. Raske valik, aga selle struktuuri põhjal, mida me tunnis käsitlemine, tean vist valida, kellest oleks kõige huvitavam rääkida.
Sõitsin tagasi ühikasse (vahepeal elu eest pidurdades), õnneks seekord avariid ei teinud. Samas leidsin, et kui ees korvis on raske koolikott, muudab see esiratta nii raskeks, et on suht ohtlik üritada kiiresti sõita. Ja ma pean kuskil laskma oma pidurid üle vaadata igaks juhuks, äkki saab seal veel midagi parandada.
Täpselt 1 minuti peale seda, kui olin oma ratta varju alla pannud, saabusid ka Mun ja Kiko. Sõitsime tasuta bussiga Juscosse, rääkides tee peal juuksevärvidest ja vibulaskmisest. Käisime Sports Depo nimelises poes, kust Kiko tahtis dressipükse osta, aga jalatsite hinnad olid seal meie, vaeste tudengite jaoks liiga kõrged. Suundusime Shoe Plaza kingapoodi, kust leidsime endale odavalt (990 jeeni) ilusad spordijalanõud. Valisin välja beežikad, punase triibuga, need peaks mu tumerohelise spordikomplektiga ka enam-vähem sobima. Sain teada ka oma jalanumbri jaapani arvestuses: 24 (või ka 23,5, kui ma tahan pitsitada).
Tundsin end õhtul veidi kurvalt, kuna Mieke, Anne ja Kiko olid kutsutud Yuto juurde väiksele koosviibimisele. Kutse mitte saamisest oli eriti kahju seepärast, et ka Jiro pidi sinna tulema. Üritasin mitte väga pead norgu lasta, võimalusi temaga koos samas seltskonnas aega veeta tuleb kindlasti veel.
Selle asemel veetsin õhtu hoopis paremini: tegin Martiniga msnis videokõne. Appi kui hea oli kellegagi üle pika aja eesti keeles rääkida. See kõne tegi tuju tõesti paremaks. On hea, et mõned asjad jäävad samaks isegi teisel pool maakera viibides. Jõin tsitrusviljadega jelly-jooki, naersin end pooleks ja tundsin rõõmu tehnoloogia olemasolust, mis toob sõbrad palju lähemale.


13. oktoober

Vaevaline tõus kell 10.30 (ilmselt hilise magamamineku tulemus).
Samas jalutasin rõõmsalt kooli, kuna ootasin esimest võrkpallitundi. See oli täpselt nii lahe kui ma lootsin. Senseiks on selline vanem kõhn naisterahvas, mõistlikult energiline ja juhendada oskab ka. Natuke tegime alguses soojendust, venitasime jala- ja käelihaseid ning siis jagati meid võistkondadeks. Suutsin oma võistkonnas olnud tüdrukute nimed isegi meelde jätta: Kyoko, Haruka, Tomoko, Ayame ja Ai. Kõigepealt harjutasime natuke omavahel, seisime ringis ja lihtsalt lõime palli üksteisele, seejärel läks mänguks. Kokku sai meie võistkond osaleda kahes matšis. Kaotasime küll mõlemal korral, aga vähemalt oli lõbus. Kiko pärast ütles, et võrreldes teiste võistkondadega (kes olid pigem tõsised ja ei rääkinud eriti) tundusime meie eriti sõbralikud ja toredad. Pärast tundi olid mu käed punased, sattusin tõepoolest hoogu.
Järgmiseks oli kavas jaapani kultuuri sissejuhatus, kuhu Mun’iga pärast võrkpalli suundusime. Me ei viitsinud riideid vahetada, seega läksime niisama, dressides ja kergelt hingeldavatena tundi. Pak tegi uksel kommentaari ka, et kas me oleme nüüd paariks hakanud, aga me eitasime kõike XD Pealegi teeb Pak kogu aeg selliseid nalju. Tema tavaline tervitusviis on käed laiali kellegi poole minemine kallistuse saamise eesmärgil, aga siiamaani pole ma näinud, et ükski tüdruk teda kallistama oleks tormanud. Võib-olla šokeerin ma teda millalgi ja kallistan teda korralikult, pärast ütlen, et aga sa ju ise soovisid.
Loengus räägiti meile kimonode kandmise ja teetseremoonia kohta. Yu-sensei oli toonud tundi nende asjadega hobi korras tegeleva naise, kes seletas meile, kuidas kimonot selga panna, nimetas erinevaid liike ja proovis paarile õpilasele ka riiet selga. Paari nädala pärast on meil põhjalikum kimono-kandmise eripraktika.
Enne kojuminekut põikasin korraks veel välisõpilaste keskusest läbi, kinnitasin oma osaluse reedesel hädaolukorra-treeningul ning küsisin ka raha vahetamise kohta informatsiooni. Mulle öeldi, et Yamagata pangas peaks saama eurosid ja dollareid vahetada küll.
Jalutasime Zackiga koos ühikasse, tuletasin talle meelde, et lubasin talle millalgi riisi anda ning ta pani ette, et võiks õhtul minu tuppa tulla ning me võiks söögiks riisi ja brokolit teha. Miskipärast tuli mulle meelde, et ma olin paar päeva tagasi näinud unes, kuidas ma teda oma emale tutvustan XD Ei tea, kas see on märk?
Avastasin oma postkastist gaasiarve, mis õnneks väga suur ei olnud. Huvitav, kui palju suurem see talvel olema saab…loodan, et ei lähe nii külmaks, et ma pidevalt radiaatorit kasutama peaks.
Rääkisn Jacekile, et pean minema homme panka oma telefoniarvet maksma, raha vahetama ja oma Alien Registration Card’i ära tooma ning ta avaldas soovi kaasa tulla, kuna pidi ise ka panka minema.
Veidi hiljem tuli Zack koos brokoliga. Panime selle koos vähese veega potti ning keetsime/aurutasime seda, lisaks tegin riisikeetjaga meile kahele riisi. Sattusime vestlusega nii hoogu, et ei pannudki tähele, mis pliidil toimus ja kui lõpuks oma viga märkasime, oli vesi ammu aurustunud, potipõhi süsimust ja brokoli…see oli õnneks ainult natuke üleküpsenud. Segasime riisi ja brokoli kaussidesse, mina valasin peale sojakastet ning oligi maitsev õhtusöök valmis. Pärast kuulasime niisama muusikat ja rääkisime kirjandusest/kirjutamisest. Zack pesi džentelmenlikult kõik nõud ka ära (ta ei võtnud kuulda mingit vastuvaidlemist), ütles, et sellistel juhtudel on see tema põhimõte ning et kui mul on kunagi veel vaja üleliigsest riisist lahti saada, võin alati tema poole pöörduda.
Plaanisin varakult magama minna, aga see ei õnnestunud.


14. oktoober

Lõpuks ometi jälle üks ilusa ilmaga päev! Akna taga paistev päike teeb alati tuju heaks, entusiasmi tuleb kuhjaga juurde.
Käisime Jacekiga koos (ratastega) Yamagata pangas ja linnavalitsuses. Tema tahtis teha sularaha sissemakse, hiljem tuli ta minuga ka võõramaalase tunnistuse kaarti kätte saama. Abivalmis onu leti juures andis mulle ilusa läikiva kaardi, lisas veel, et allkirja-templi tint pole veel täielikult kuivanud. Tundsin end nagu trükisooja raamatu omanik. Kaardiga tuli kaasa ka väike juhend, mille ühe lause peale ma äärepealt linnavalitsuse fuajees täiega naerma oleks hakanud: „In case he has ceased to be an alien or died…“
Maksin edukalt ära telefoniarve, kuid sain teada, et linnavalitsuses asuvas pangaharus valuutat vahetada ei saa. Selleks pidin minema üle tee panga peakontorisse.
Olin väga rahul hommikul valitud riietekomplektiga, ainult et rattaga sõitmiseks polnud mustad madalad kingad just kõige sobivamad. Samas olen näinud ka kontsakingadega rattureid, nii et asi on vist ainult harjumises.
Ühikas toimetasin natuke oma toas ja läksin siis jalgsi postkontorisse. Päike paistis, tuju oli hea. Postkontorist ostsin kaks komplekti marke, tahtsin ka postkaarte, aga neid seal ei olnud. Teenindaja seletas, et veidi edasi asub raamatupood, kus neid võib olla, seega seadsin sammud sinnapoole. Kahjuks ei leidnud ma esmalt õiget poodi üles, läksin selle asemel ühte suuremasse kaubanduskeskusse, kus oli ka raamatuosakond, kuid kahjuks ei leidunud ka seal postkaarte. Mind juhatati uuesti väiksemasse raamatupoodi, mille ma lõpuks ka üles leidsin.
Minu suureks kurvastuseks ei saanud ka sealt postkaarte osta, abivalmis müüjad aga arvasid, et natuke eemal, ühes suveniiripoes võib-olla on neid. Asusin uuesti otsingutele, kuid need ei kandnud vilja.
Kuna ilm oli endiselt ilus, ei lasknud ma sellel väiksel ebaõnnestumisel end häirida ja suundusin odavasse juurviljapoodi, mida Joey oli soovitanud-näidanud. Sain armsalt vanapaarilt kimbu negi’sid, brokolit, kotikese rohelise pipra kauni ja kimbu banaane. Ning kokku maksis kogu see lõbu ainult 550 jeeni. Ood odavatele kodukootud juurviljapoodidele!
Võib-olla teen homme uuesti karrit…aga selleks peaks poest veel liha tooma, ma ei tea, kas ma viitsin enam minna.
Neljapäeva olen mõttes nimetanud koristuspäevaks, seega kraamisin oma tuba, pühkisin tolmu spetsiaalsete tolmulappidega ning puhastasin põrandat ka mingi laheda põrandalapiga. Olen selle saavutuse üle uhke, nüüd näeb tuba tõepoolest parem välja. Eks on ikka vaja kord nädalas suuremat puhastust ette võtta.
Õppisin veidi, oleks pidanud veel midagi kordama, aga ma ei jaksanud/saanud, sest mu käsi hakkas veel rohkem valutama kui eile õhtul. Ilmselt tegin endale võrkpalliga ikka veidi liiga. Kirjutamisel ja trükkimisel annab ka tunda. Sain Zackilt mingi marlisideme, mille ta teibiga mu käe ümber kinnitas, et seda natuke fikseerida. Tegin käele jääkuubikukompressi, hiljem sain Miekelt ka ühe korralikuma käepaela, mille sideme ümber panin. Po ütles, et tal on mingit ravumit selle jaoks, aga kuna ta läks õhtul välja, pole ma seda veel saanud. Loodan, et asi hullemaks ei lähe või et esmaspäevani vastu pean. Siis saan minna kooli med-keskusse ja sealt abi küsida.

Muide, punase greibi mahl on hea. Peaks seda veel ostma.
Ja Oomph’i kitarrist Andreas on päris kuum mees. Ma polnudki seda enne tähele pannud. Aga nüüd, uuesti nende laule kuulates ja videosid vaadates tundub ta täitsa kena.
Ja oomph’i laulude sõnad paeluvad mind alati.

(Brennende Liebe)

Von meiner brennende Liebe
kann dich kein Dämon erlösen
Von meiner brennende Liebe
kann dich kein Gott und kein Wunder mehr befreien

(ja ingliskeelne versioon, mis on ka omamoodi hea, kuigi originaaliga ei anna võrrelda)

From my love's burning desire
There's no escape, no salvation
From my love's burning desire
No force in heaven or hell can save your soul


Hetkemuusika:

Avenged Sevenfold – „Nightmare“ (kuigi karjumist võiks seal veidi vähem olla)
Oomph! – „Labyrinth“
Oomph! – „Beim ersten mal tut’s immer Weh“

***

Klopf klopf, lass mich rein
lass mich dein Geheimnis sein
//
Knock-knock, let me in
Let me be your secret sin

(Oomph! - "Labyrinth")

Jätk eelmisele postile. Natuke pilte ka lõpuks siia =)
Vabandust, nad on hästi segamini ja ilma pealkirjadeta, aga ma ei jaksa neid praegu sorteerida ka.
Ilusamad pildid on Zacki tehtud.

8. oktoober (Hanna sünnipäev!!!)

Mitmekordne äratus. Lõpuks suutsin ~10.15 end üles ajada.
Kooliteel oli mul päris korralikult mõtlemisainet: kaalusin, kas peaks vastu võtma eelmisel päeval tehtud pakkumise lastelaagri juhi kohale. Seletati, et 4.-6. jaanuaril toimub üks lastelaager, kuhu otsitakse koordinaatoreid. Kogu suhtlus toimuks jaapani keeles, kuna väiksed lapsed (umbes 4.-6. klassist) veel inglise keelt ei oska. Seega oleks see täitsa hea väljakutse keelepraktikaks. Lisaks saaks huvitavaid kogemusi, oma riiki neile tutvustada ning tagatipuks ka natuke tasu selle eest (toit, ööbimine ja sõit makstaks nagunii kinni).
Välisüliõpilaste keskusse jõudes võtsin siiski julguse kokku ja panin end kirja. (See tähendab, et võimalused, et ma talvel korraks Eestisse tuleks, kahanesid peaaegu nullilähedaseks.) Sellega seoses palun ka teie abi: soovitage tegevusi, mida lastega võiks teha, soovitatavalt eesti-teemalised, lisaks pakkuge informatsiooni, mida ma võiks neile Eesti kohta anda või mida tutvustada.
Sain keskusest rohkem infot ka ülikoolis tegutsevate klubide ja ringide kohta. Pidin minema korrus allapoole tavalisse üliõpilaskeskusse ja sealt küsima. Otsustasin, et esialgu soovin teada jaapani vibulaskmise klubi, segakoori ja acapella-ringi smile kohta. Andsin valvelauas olevale neiule oma telefoninumbri ja ta lubas selle vajalikele isikutele edastada. Mina pidin ainult kõnesid-teateid ootama jääma.
Kanjitund kulges täitsa rahulikult ja seal toimunud väike test polnud ka õnneks eriti raske. See on üldiselt samas formaadis nagu kodutöölehedki: vaja kirjutada kõigepealt hääldused ning seejärel valikvastustest õigele ring ümber teha.
Tunni ajal (väga hea, et olin suutnud oma telefonil üles leida hääletu laadi) helistati mulle mingilt tundmatult numbrilt, aga ma ei hakanud vastu võtma.
Pärast loengut käisime korraks Mieke&Annega ülikooli territooriumil asuva rahaautomaadi juures, sain teada, kust vajadusel ka mina Yamagata-arvelt raha välja võtta saan. Lisaks osutati mulle kätte ka universaalsete pangakaartide jaoks mõeldud postkontorite-pangaautomaadi asukoht. Minu oktoobrikuu stipp pole veel kohale jõudnud, 20ndal peaks tulema.
Lõunaooteks sai suur õun, mille seest avastasin mingi kahtlase valge olluse, aga võib-olla see pidigi seal olema, ma ei tea.
Kuulamistunnis tegime eelmisel korral alustatud asju edasi, jälle kirusin end, et ei olnud veel jõudnud osta denshi-jishot. Siis aga saabus valgustushetk, mil mõistsin, et oot-oot, mul on ju selline lahe telefon, kus on ka sõnastik sees, ma saan parema puudumisel hetkel ka seda kasutada! Avastasin, et kuulamistunnis tuleb tõesti tähelepanelik olla, kui soovid kogu informatsioonist täpselt aru saada.
Huvitav hetk oli tunni ajal siis, kui korraga, ilma mingi hoiatuseta, hakkas kogu maja värisema. See kestis umbes 3-5 sekundit, siis jäi kõik uuesti rahulikuks. Hetk oli klassis vaikust, siis hakkas sabistamine teemal „Appi, see oli ju maavärin!“ (sest see oli natuke teistmoodi kui ehitusmüra ja sellest tekkivad vibratsioonid). Jup, kuulsite õigesti. Teised vahetusõpilased, kes on siin viibinud juba vähemalt pool aastat, pole siiamaani ühtegi suuremat kogenud, mina aga sain oma esimese kätte juba 2 nädala möödudes. Ei tea, kas peaks õnnelik olema selle uue kogemuse üle? XD
Veidi oli ärevust ja hirmu klassis tunda, kartsime, et tuleb veel mingi tõuge ja suurem, aga õpetaja rahustas meid maha ja ütles, et see pole midagi, see on tavaline.
(Paar hetke hiljem) Sensei: „Ja…igatahes,“ *läheb jutuga edasi, nagu midagi poleks juhtunud* Päris lahe.
Kui kuulamistund oli läbi saanud, võtsin uuesti julguse kokku ja helistasin salapärasele numbrile tagasi. Selgus, et tegemist oli acapella-ringi ühe juhtliikmega. Küsisin, kas võin praegu nende klubiruumist läbi tulla ja asju natuke arutada. See sobis ja navigeerisin läbi ülikooli territooriumi spordihoonete vahele, kus oli piklik väiksem maja spetsiaalselt klubide ja ringide keskuste jaoks. Teisel korrusel, ruumis number 21 ootasid mind naeratav Ayumi (keda olin eelmisel Hideto peol kohanud), energiline klubijuhataja-noormees ning suur hulk teisi klubiliikmeid. Mul paluti istuda, rääkisime, et ma soovin liikmeks astuda ning arutasime sellega seotud võimalusi. Jõudsime järeldusele, et kõige parem on mul oodata kuni aprillini, kui alustavad uued rühmad, kuhu ma saaks kergemalt liituda. Selleks sain ka klubi teise Cherry-ks/Jerry-ks hüütava meesliikme (vähemalt ma nägin ainult kahte) telefoninumbri, et ta vajalikul ajal minuga ühendust võtta saaks. Natuke närveerisin seal toolil istudes, tundsin end mingi huvitava, eksootilise loomana, keda kõik vaatavad. Mulle lauldi ette paar laulu, mis tundusid täitsa lahedad, partiid on vähemalt piisavalt huvitavad. Üks neiu tegi beatboxi ka. Leidsime koos, et ma laulaks ilmselt kas ühe või teise soprani partiid. (Ainus kohalolev sopran Ikumi tuli ja tervitas mind väga ametlikult, surus kätt ja puha).
Õhkkond tundus olevat väga lõbus ja sõbralik. Poisid tegid kogu aeg nalja, eriti siis, kui minu telefoninumbri jagamiseks läks. Seletati midagi abieluplaanidest ja minu mahaparseldamisest, mille peale Ayumi käed mulle kaitseks ümber pani ning ütles „Dame! Zettai dame!“ („Ei, mitte mingil juhul!“) Poisid lõõpisid seejärel omavahel edasi.
Pärast seda külaskäiku (mille lõpus lubasin, et tulen siis aprilli paiku tagasi…või siis, kui mulle helistatakse) suundusin korraks raamatukogu ette. Lõunasöögi-bento oli vaja ära süüa. Kuna ei viitsinud kaugemale minna ja raamatukogus sees süüa ei tohtinud, külmetasin väljas, koukisin karrit ja salatit oma karbikesest välja ning üritasin mitte tuulega ära lennata. Seejärel läksin raamatukogu õpperuumi oma kanij-kodutööd tegema.
Kell pool seitse saime Po-ga kokku, et minna koos Takeda-sensei kontorisse minu ja Jasoni vastuvõtupeole.
Kontori üks pool oli asjadest tühjemaks tehtud, kaks lauda kokku lükatud ning kõige selle keskel oli pisike pliit, mille peal suur pada imoni-supiga. Seega sain neid kohalikke juurvilju maitsta juba enne ametlikku imonikai’d. Lisaks oli laual veel mingeid salateid, natuke kartulit ja liha, erinevaid küpsiseid, riisipalle, mingeid jaapani juurviljakotleti moodi asju ning krõpse. Ja alkoholi. Palju alkoholi. Seda ilmus kontorinurgas seisvast külmkapist nagu võluväel. Enamasti oli selleks õlu, kuid pärast kohustuslikku õlletopsi (mis kahjuks kestis päris pikalt, sest kogu aeg üritati juurde valada….aga mulle nii palju jaapani hele õlu ei maitse. Mulle ei maitse õlu üldiselt) suutsin end juhtida mingite mahla-limpsi-laadsete purgikokteilide juurde.
Lõpuks sõime veel rullbiskviiti ka, kuna senseil oli olnud esimesel oktoobril sünnipäev. Selle puhul valati kõigile topsi ka mingit saket. Maitse oli natuke selline…mõru. Nagu mingi tugevama koostisega ja järelmaitsega….teine jook. Ei teagi, millega seda täpselt võrdlema peaks.
Kohal viibisid peale minu, Jasoni, Po ja Takeda-sensei veel üks sama õppeosakonna õpetaja (?), mõned õpilased ja ka 2 aastat tagasi TLÜs vahetusõpilaseks käinud, kuid nüüd algkooliõpetajana töötav Aoyama-san. Veetsin suure osa õhtust teiste juttu kuulates ja sellest aru saada püüdes. Osa läks muidugi kaduma, lisaks oli vaja tähelepanu pöörata teistele vormidele ja rääkimislaadile. Ja mida aeg edasi (ja mida rohkem klaasitäisi), seda raskemaks see jälgimine läks XD Muidugi mängis peaosa selles väsimus. Alustasime kell pool 7 ja lõpetasime umbes 11. Väljas oli juba ammu kottpime ning kõik teised olid juba koju läinud…ülikooli territoorium oli suht mahajäetud.
Õhtu jooksul esinenud vestlusteemade hulgast käsid läbi Eesti geograagia, minu bakatöö teema, Jasoni gyoza-tegemisoskus (hiina moodi pelmeeni-asjad), Otepää headus suusakuurordina, jaapani ja eesti metsade võrdlus, lumerohkus, eesti must leib, küüslauguleivad (need meeldivad senseile eesti toitudest eriti) ja magusad mandlid.
Jason kutsus kogu aeg kõiki igale poole kaasa. Küll Taiwani reisile, järgmise neljapäeva õhtul baari (kell 10, omg! Siin on see väga hiline aeg, mil kuskile välja minna) ja muudesse kohtadesse. Sensei pakkus, et võime järgmisel korral teha kõik koos gyoza-valmistamise ürituse, kus Jason meile seda õpetab.
Oeh. Sensei on ikka niiiiiiii lahe.
Pärast pidu tulime Po ja Jasoniga läbi öise linna ühikasse tagasi. Lubasime Po-ga ükskord peenelt alkoholi juua mu uutest šampuseklaasidest ja tegime lihasööja-lapsukestena kavala plaani, mille kohaselt mina pean homme imonikai’l salaja kogu liha ära sööma.
Ühikas kohtasime veel Zacki, Aaronit, Kikot ja Cho-eni, kes olid just filmivaatamise lõpetanud. Tundub, et siin käib mingi väike köhimistõbi ringi, Kiko oli täitsa vaevatud, kandis maski. Ka Zack pani ettevaatuse mõttes ühe ette.
Toas pakkisin järgmiseks päevaks. Panin kotti vahetusriided, joogivee, põllutöökindaid mul kahjuks polnud, kuid lootsin selle peale, et keegi neid mulle laenab.

Avastasin ka väga hea laulu Hanna youtube’i lemmikute seast. Vist peakski hakkama selle bändi muusikat rohkem kuulama, praegu tean ainult paari lugu:

Shinedown – „If You Only Knew“

If you only knew
How many times I’ve counted
All the words that went wrong


9. oktoober (öö vastu 10ndat)

Appi. Miks see asi pidi nii vara algama? Võrreldes teiste päevadega tuli tõusta jube vara, tervelt 7:20. Hommikusöögiks sõin eilse riisipalli (või 2) ja kausitäie misosuppi. Väljas oli natuke jahe ja mu hääl tundus ka halvas seisukorras olevat, hoolimata sellest, et ma enne magamaminekut paar tassi vett ära jõin.
Panin esimest korda selga oma „ametlikud spordiriided“, st Gekult saadud tumerohelised püksid ja jakikese. Soojuse mõttes lisasin valgele spordisärgile veel punase kapuutsiga pusa, mis on saamas üheks mu sagedamini kasutatavaks riideesemeks siin.
Fuajees kohtusin teiste tulijatega, kokku oli meid päris palju…umbes 20-25 kindlasti. Sõitsime tavarongiga Yamagata jaamast kaks peatust Tokyo poole, astusime maha väikses jaamas, mille nime ma kahjuks ei mäleta (ma tean, olen lootusetu). Meiega tuli kaasa ka Yu-sensei, kes annab meile jaapani kultuuri sissejuhatust. Läksime tema sõbra juurde, kes elas läheduses ja pidas ka väikest aeda/põldu. Vanem abielupaar omas põldu (mis oli tegelikult umbes 15x20 lapike, aga siin on seegi juba suur asi), millel kasvas palju erinevaid vilju, kasvuhoones olid kurgid ja ilmselt tulekul ka tomatid, lihtsalt peenardel oli näiteks imoni’sid, porrulauku, pähkleid (peanuts) ja maitsetaimi.
Nende maja me kahjuks seespoolt ei näinud, aga aed oli selline armas kohakene, palju rohelust ja puid-põõsaid. Muide, tee peal nägime ka väga kaunist templit (olgugi, et ainult läbi mitte eriti laia värava).
Jagasime esmalt ära, kes lähevad poodi ning kes hakkavad juurvilju kaevama ja pesema. Mina laenasin oma tuutorilt (MEGANUNNU pisike tüdruk nimega Ayumi) kindad ja läksin põllutöödele. Imonid kasvavad nagu tavalised kartulid, aga nad on rohkem pundis koos, nagu kimpsibulad. Maa peal on umbes pooleteistmeetrised või pikemad paksud rohelised varred(tüved? XD) ja suured laiad lehed. Tõime käru, kaevasime imonid välja ning korjasime kokku. Saime suht kiiresti sellega valmis, kuna meid oli tegutsemas u 15 inimest ja ala mitte eriti suur, ainult pool ühest peenrast.
Korraks näitas peremees meile ka pähklite korjamist (need kasvavad maa sees puntidena, ma ei teadnudki seda…muidu nägid tõesti välja nagu väiksed soolapähklid), siis läksid mõned meist negi’sid ehk jaapani porrulauku korjama ning mina ja mõned teised jäid kartuleid pesema-küürima. Alguses pesti need spetsiaalsetes automaat-pesupottides suuremast mustusest puhtaks, pärast pidime me nendelt koore ja muu sodi fooliumpaberi abil maha kraapima. See oli päris efektiivne, fooliumi kasutamine on hea nipp. Vahepeal jõudis kohale ka üks abielupaar oma pisikese tütre Hinataga. Viimane sai kohe endale kõigi tähelepanu, tüdrukud muudkui kordasid „kawaii“, tegid pilti ja keksisid ringi. Kuid üllatuslikult oli hoopis Vietnami poiss Min see, kes lapsega kõige paremini läbi sai. Tundus, et tal oli sellega kogemusi ka, oli tõesti lahening armas vaadata, kuidas ta lapsega tegeles ja mängis.
Veidikese aja pärast hakkas veidi vihma tibutama. Kui poeskäijad olid tagasi jõudnud, suundusime umbes 10 minuti tee kaugusel asuva jõe juurde. Läksime silla alla ning seadsime üles vajalikud asjad: suure sinise lina + soojad matid, peale mõned puutükid laudade asemele, ja veidi kaugemale kaks lõket supipottide jaoks.
Esmalt tehti väike tutvumismäng. Majaperenaine palus meil kõigil seguneda, hüüdis siis mõne numbri (kas nt 4, 7 või 10) ja me pidime võimalikult kiiresti selle arvuga grupid moodustama. Need, kes sellega valmis said, pidid istuma ja viimased püstijääjad pidid end tutvustama hakkama. Mina kaotasin teises raundis. Lõpuks paluti viimasena moodustunud grupid meelde jätta.
Kui supipotid olid tulele seatud, võtsid kõik kõigepealt endale juua. Miskipärast oli suurem osa jooke jälle alkohoolsed….õlu ja need mahla-limpsi asjad (3,7 kraadi). See tähendab, et täna alustasime joomisega hommikul kell 12. Vaimustav. Maitsesin sidruni- ning viinamarjamaitselisi kihisevaid asju.
Vahepeal jõudsime Miekega käia kaugemal, teisel pool jõge asuvas haiglas vetsus. Jõgi ise oli umbes mulle pahkluuni ning selle keskelt läks väike kivikestest tee üle. Üldse oli jõe ümbrus väga kena, taaskord täpselt nagu draamades ja animes/mangades. Jõe keskel kasvas palju rohupuhmaid.
Peale meie istus silla all, teisel pool suurt toetustala veel kaks seltskonda ning meie pool veel üks.
Ahjaa…jõudsin teha ka paar lühikest ja veidrat videot, Batman tegutses jälle.
Kui supp lõpuks valmis sai (ooo, see oli hea), sõime seda pika kile peal istudes, küsisin korra ka juurde. Kahju ainult, et see nii kuum oli, põletasin suulae korralikult ära. Kui kõik olid piisavalt suppi manustanud ning juba rammestus peale tulema hakkas, korraldati mingi vahevõistlus. Enne moodustatud võistkonnad pidid võtma ringi, nende ümber seoti sinine pael ning pidi läbima joostes teatud vahemaa nii, et lint ei puruneks. Kellel „piire“ katki läks, pidi seisma jääma ja seda sõlmima. Tegime kaks prooviraundi ja ühe pärisvõistluse. Meie grupp suutis hästi koostööd teha („Alustame vasakust jalast! Ja nüüd…. üks-kaks, üks-kaks, üks-kaks…“) ning saavutas teise koha. Pärast saime autasustamisel hõbemedali, paki häid küpsiseid ja diplomi, millel kiri „Sugoina!“ (a la „Vingelt panite!/Lahe!“). Mind puksiti esindajana ette diplomit võtma, Indoneesiast pärit Wira sai medali kaela, kuid lõpuks kujunesid asjad nii, et ta andis selle ära ning kogu nänn oli lõpuks minu käes/kaelas. Tundsin end võidukalt XD
Pärast väsitavat võistlust sõime supipajas vahepeal valmis saanud karrit ja udon-nuudleid. Viimased on paksud valged nuudlid. Rääkisin Yuki’ga, kes õpib ühes teises lähedalasuvas ülikoolis (vist) graafilise disaini erialal. Ta näitas oma fotokast ka ilusaid pilte, mille oli maalinud/teinud….need olid üliilusad. Natuke sürrealistlikud, üks meenutas natuke Klimti töid.
Enne äraminekut tegime veel pika ühispiltide sessiooni (sest kõik tahtsid ikka eraldi oma kaamerasse ka pilti, mina jäin lootma Zacki kaamera peale, ta tegi ilmselt jälle lahedaid pilte) ning hakkasime koristama. Kui tagasi läksime, sadas vihma rohkem kui enne ning ma hoidsin enda vihmavarju En-chani pea ja Anne oma tema pea kohal. Keskelt tuli natuke läbi, aga selle kannatasin vapralt välja.
Istusime veidi võõrustajapaari maja juures ja ootasime, kuni rongi väljumise aeg (15.55) kätte jõuab. Rääkisime Anne ja Big Nickiga koos peremehega, tänasime teda toreda päeva eest. Lisaks saime teada, et ta oli naisega eelmisel septembril Hollandis reisimas käinud. Mulle tuli see väikse üllatusena…jälle selgus, et mingitest väikestest jaapani kohtadest pärit inimesed saavad laias maailmas vabalt reisida.
Lõpuks saime igaüks endale osa järelejäänud porrulaugust, mingeid õunataolisi asju ning rohelisi paprikaid/pipraid (ma siiamaani pole aru saanud, mis need olid). Jee, tasuta toit! (okei, mitte küll tasuta, maksime kõik selle päeva eest 500 jeeni + rongipiletid)
Kui Yamagatasse tagasi jõudsime, olime kõik hullult väsinud, aga rahul. Mõtlesin, et vajun tuppa jõudes kohe magama, kuid hakkasin hoopis õppima.

Hmm…ma avastasin, et aeg-ajalt ma justkui otsiks teistes tõendust enda olemasolust.

Nüüd aga on kell 3:48 öösel ja ma pean kindlasti magama minema. Homme on veel üks pidu ja ülehomme ülivarajane väljasõit. Karm värk.

Väike huumorinurk ka. Üks tsitaat netilehelt, kus inimesed postitavad oma vanemate öeldud naljakaid asju:

Dad: What kind of a gay-ass shark is this?!
Me: That's a dolphin.

Ja „Pokemon: The Apokelypse“ Live Action Trailer. (vot seda tahaks küll filmina näha!)


Hetkemuusika:

* Shinedown – „If You Only Knew“
* Scissor Sisters – „I Can’t Decide“
Väga lahe laul, lisaks lõbus animeteemaline video ka, ise animeeritud, sisaldab tantsivat Snape’i, poissi, kes muutub vikatiks ja kelle seljas Kuroshitsuji Sebastian kuu poole sõidab, roosasid ponisid, Hetalia prantsusmaad sarvesaiakestega ja palju muud XD

I can't decide
Whether you should live or die
Oh, you'll probably go to heaven
Please don't hang your head and cry

(ja superlause): It’s a bitch convincing people to like you

Ilusaid unenägusid, kallikesed.

7. oktoober (17.29)

Äratus: 10:30
Tõusin: 11.15
Naljakas, siin oldud aja jooksul olen peaaegu igal öösel vähemalt hetkeks üles ärganud. Mõnikord on see olnud halva unenäo peale, aga vahel ei suuda ma tõesti meenutada, mis mind üles ajas. Ma ei pane ööseks rulood akna ette, et hommikul rohkem valgust sisse tuleks…võib-olla on see sellepärast? Või läheb futon’i all liiga soojaks? Äkki see ongi siin normaalne?
Igatahes äratas mind seekord veidi enne kümmet Mariko-sani hääl ukse taga ning toa kirjakasti kukkuva kirja kolksatus. Olin siis veel nii unesegane, et ei saanud täpselt aru, mida ta ütles, kuid viimase lause peale tulin korraga täiesti ärkvele. Ta teatas, et minu internetimodem on kohale jõudnud ja Mieke&Anne toas. See tegi tuju kohe heaks, läksin kirjakasti juurde ning leidsin sealt ka minu wifi-paroolid kooli territooriumil interneti kasutamiseks. Ja mingil põhjusel kummitas mind ärkamise hetkest saadiks Bon Jovi lugu „Bad Medicine“. Sain alles pärast aru, et olin seda vahetult enne unes kuulnud.
Mõtlesin, et püüan õhtupoole M&A kinni, et neilt oma karbike saada ja pugesin juba tagasi voodisse, kui korraga kuulsin nende hääli koridoris. Ilmselt lähevad nad praegu kooli, mõtlesin, keerasin teise külje ja…hüppasin püsti ning jooksin uksest välja. Tüdrukud seisid oma toa ees, hakkasid just ust lukku panema, kui mina oma öösärgi ja unise olekuga neile lähenesin. Mulle oli jõudnud kohale, et võin kohe praegu oma modemi nende toast võtta.
Esimest korda nägin nende paaristuba seespoolt ja tuleb tõdeda, et see on väga suur. Juba väikse korraliku korteri mõõtu…hullult lahe. Ei tea, kas siis, kui mina oleks kahekesi tulnud, oleks meid ka sellisesse tuppa paigutatud?
Kuna olin juba nagunii ringi liikuma hakanud, ei viitsinud ma enam uuesti magama jääda. Parem hakata kohe tegutsema. Mariko-san oli minu uksele kleeplindiga kinnitanud ka kaks teatepaberit. Esimene oli 15ndal oktoobri (ehk järgmisel reede) hommikul toimuva „Hädaolukorra treeningu“ kohta. Hakkame harjutama evakueerumist tuletõrjeväljapääsude kaudu, lisaks on kirjas selline asi nagu „Maavärina simulatsiooni auto (truck)“. See kõlab päris lahedalt. Teine teatepaber oli esmaspäeval (jaapanlastel vaba päev, sest on Kyouiku no hi ehk kehalise tegevuse (spordi?) päev) toimuva väljasõidu kohta. Lähme paadisõidule Mogami jõele (siinne suurim jõgi, ajaloolise tähtsusega), sööme Komagi-nimelises kohas lõunat, külastame Chido muuseumi, maalime ise jaapani stiilis küünla, käime Gyokuseni templis, kus saame teha teetseremooniat ja zen-meditatsiooni, näeme ka traditsioonilist jaapani aeda. Päevakava lubab fantastilist päeva, ma juba ootan seda.
Läksin allakorrusele pesuruumist kühvlit ja harja võtma ning kiikasin huvi pärast ka oma postkasti. Seal oli kaks teadet Mariko-sanilt (modemi ja wifiparoolide kohta) ning üks suurem paberivirn, millelt sain teada, et alates 1. oktoobrist korraldatakse Jaapanis rahvaloendust, milles peavad osalema kõik riigis elavad inimesed. (See info võiks kindlasti mu isa huvitada, peakski talle vastavateemalise meili saatma.) Virnas oli pikk juhend, kuidas me seda täitma peame, ära tuleb see anda 12. oktoobriks. Mõtlesin, et äkki võiks seda kellegagi koos täita, siis on kindlam.
Pesuruumist leidsin lisaks harjale ja kühvlile veel mingi veidra puhastusvahendi, võtsin selle ka igaks juhuks kaasa. Kontrollisin, kas ruumis on ka piisavalt pesupulbrit, kui ma tahan millalgi pesu pesema tulla ning leidsin lisaks pulbrile veel ka pesupehmendaja. Juhhei.
Üles minnes põrkasin kokku Mariko-saniga, kinnitasin oma tuleku esmaspäevasele reisile ning palusin tal korraks teha lahti teisel korrusel asuv asjade hoiuruum. Tahtsin sealt võtta veel riidepuid (pesu kuivatamiseks, lisaks neile, mis mul juba on), kuid selgus, et need olid juba ammu ära krabatud, sain ainult kaks veidra välimusega seeliku-riidepuud. Samas leidsin sealt ühe pesuriputuspuu, mis hetkel küll minu toa jaoks liiga väike on, kuid küll ma midagi välja mõtlen. Lisaks toppis Mariko-san mulle kaasa ka kaks šampuseklaasi ja paar vana rätikut, mida kasutada tolmu- või põrandalappidena.
Märkasin ühe laua peal Eestist pärit pooltühja tatrapakki, süda läks kohe soojaks. Seletasin Mariko-sanile, mis see on ning tema küsis, kas ta seda lindudele võib süüa anda.
Hmm….äkki peaks kuskilt putru hankima? Et saaks hommikuti endale putru teha…
Veidi aega pärast seda, kui olin oma tuppa jõudnud, tuli mu ukse taha Kiko, kes teatas, et ei saa kahjuks ka täna Juscosse minna. Ehk läheme homme hommikul enne loenguid. Teatasin talle ka modemi kohalejõudmisest ning ta läks täiesti ekstaasi selle peale. Tore, kui saab kellegi teise päeva paremaks teha.
Koristasin oma tuba kuni kella poole kolmeni. Pühkisin ühe korra riiulitelt-laudadelt ja kaks korda põrandalt tolmu ning eemaldasin akna juurest sinna iga päev maagiliselt taastekkiva väikse ämblikuvõrgu. Viskasin aknast välja kaks väikest ämblikku, kes pühkimise käigus oma kodudest välja uhuti ning kogemata lömastasin kõige pisema, keda üritasin räti sisse panna ja samuti välja viia. Palusin talt vabandust ja lugesin väikse palve.
Kõige uhkem olen aga selle üle, et ma suutsin ühe vana rätikuga (mis oli küll puhtaks pestud, aga siiski räsitud ja Mariko-san soovitas selle pärast puhastamist ära visata) oma põranda puhtaks pesta. Või õigemini…puhtamaks pesta. Kuna mul polnud spets pesuvahendit, jäid mingid kriimud ikka püsima, kuid suurema osa tolmust suutsin eemaldada. Pesin ka vannitoa põrandat, nautisin rahulikku koristuspäeva.
Enne söögitegemist puhkasin pool tundi, sõin ära ka ühe väikse maitsva virsikujogurti. Seejärel kirjutasin karripakil oleva retsepti poole väiksemate kogustega üles, võtsin kapist suurema poti ning koorisin-tükeldasin porgandid ja kartulid (panin neid rohkem, et kompenseerida rohelise sibula ehk negi puudumist). Viskasin kogu kraami potti, lisasin supilusikatäie õli, lülitasin pliidi sisse, lasin natuke säriseda, lisasin 700ml vett (kuigi nagu hiljem selgus, oli sellest isegi vähe) ning lasin ~25 minutit keeda. Vahepeal lisasin näpuotsatäie soola ning panin ka viineritükid sisse (sest ma olin unustanud päris-liha osta, aga viineritega ei nii kaua aega). Kui kõik oli ilusti pehmeks keenud, võtsin pool pakki karrit (ehk 4 kuubikut) ja segasin selle ülejäänud kraamile juurde. Sain alles hiljem aru, et oleks võinud rohkem vett olla, võib-olla mõeldi retseptis natuke rohkem kreemja kastme varianti. Igatahes tuli kokku päris maitsev (terav) möks, mille juurde sõin eilsest üle jäänud salatit (lisasin sinna teise poole paprikast ja ühe kurgi veel). Lõpuks ometi korralik isetehtud lõunasöök, mida sõin normaalsel ajal!
Pakkisin homseks bentoks karpi poole järelejäänud karrist ning üle jäänud (!) salati. Ülejäänud möksi panin kausiga külmikusse. Sellisest kogusest saan 3 päeva söönuks =D
Helistasin veidi aega tagasi Joey’le, (selgus, et ta magas, ma kogemata ajasin ta üles) et ta mulle modemi ülespanekut õpetaks. Ta tuli, vaatas natuke ringi ja pani asjad õigesti kokku. See tähendab et…..MUL ON NÜÜD INTERNET!!!!! *ovatsioonid*
Ma ei tea veel, mis aegadel ma täpselt msnis ja skype's olema hakkan, aga vähemalt võimalus on nüüd olemas.

*veidi hiljem*
Appi kui armas…Po käis just praegu siin seletamas, missugune homne pidu koos Takeda-senseiga välja näeb. Ta ütles, et kuna ma olin tundunud nii mures selle pärast, mõtles ta, et tuleb ja võtab natuke seda ärevust maha.

...ja nüüd peaks natuke homseks õppima ning kellegagi koos rahvaloenduse ankeeti täitma. Tuleb akadeemilisel rindel ka produktiivne olla XD

*kallid*