Väljasõidust, võrkpallist ja brokolist
Thursday, October 14, 2010 by Mirju
10. oktoober
Sain õnneks magada kella poole kaheteistkümneni, siis veensin end üles tõusma. Käisin duši all ja sõin hommikusöögiks ära viimased riisipallid.
Kell 13.45 tuli Rina meile ühikasse järgi, sealt läksime koos (mina, Kiko, Jacek, Zack ja Aaron) rongi peale ning sõitsime Sagae-nimelisse kohta. Saime rongis istuma, meie vastas olid mingid noored jaapani poisid, kes pidevalt minu, Kiko ja Rina istekohtade poole pilke heitsid ja omavahel sosistasid. Üks vist tegi vahepeal isegi oma mobiiliga pilti või videot meist. Veidi hiljem tulid peale veidi vanemad, vast gümnaasiumiealised tüübid, kes samuti kohati jõllitama jäid. Ignoreerisin neid.
Sagaes tuli Ichidai meile autoga bussijaama vastu, sõitsime umbes 5 minutit ja jõudsime tema maja juurde. Kuna tema pere on suht rikas (isa näiteks töötab arstina), oli maja seespoolt klassikalise jaapani jõuka pere elamise moodi…osad ruumid lükanduste ja bambusmattidega kaetud põrandaga, kaunis väike siseõu, lilleseaded, eraldi sussidega wc jne. Meie istusime kahjuks mitte sees, vaid väljas avatud garaaži moodi kohas. Tegime väligrillil/ümmargusel pliidil yakisobat (taevaliku maitsega…nuudlid, liha, juurviljad praetult ja segatult), mängisime vahepeal natuke korvpalli, mõned korraldasid ka paar joomismängu.
Hiljem tutvustati mulle sellist asja nagu beer pong, kus võtsin enda kanda kohtuniku rolli. Kaks versus kaks mäng, kus pooleldi täis joogitopsid asetati kolmnurgana laua kummassegi otsa ning vastasvõistkond pidi üritama pingpongipalle topsi sisse visata. Kui vastasvõistkond sinu topsi palli viskas, pidi selle topsi ära jooma. Kõrvalt vaadates tundus täitsa lõbus.
Sattusin pikemalt rääkima Adamiga, keda olin varem ka Blue Marketis kohanud. Ta õpetab siinkandis ühes põhikoolis inglise keelt, on seda teinud juba 4 aastat. Ta on pärit Ohiost, kuid on elanud ka Salt Lake Citys (kusjuures samal ajal, kui meie 2001. aastal kooriga seal käisime). Tundub täitsa tore tüüp, temaga võiks rohkem ühes seltskonnas aega veeta.
Vahepeal hakkas vihma sadama, aga õnneks olime meie turvaliselt katuse all.
Mäletan veel, et lubasin vist Mieke ja Annega millalgi Sendaisse kuskile klubisse tantsima minna. Eks näeb, mis sellest saab.
Läksime õhtul viimase rongiga (21.45?) Yamagatasse tagasi. Jacek andis oma pileti igaks juhuks mulle hoida, kuna ta kartis, et kaotab selle kuskile ära. Tal on kombeks oma asju mulle anda, kui ta purjus on. Hoiule, selles mõttes.
Nüüd on aeg magama minna, saan 6 tundi und ja pean siis jälle üles tõusma. Hommikul 7.45 läheb buss Linnavalitsuse juurest, et meid meie väiksele reisile viia. 7.15 alustame ühika juurest jalutamist. Ja ma pean hommikul igaks juhuks Jacekile helistama, et kontrollida, kas ta ikka korralikult üles ärkas.
11. oktoober
Vaevaliselt suutsin end hommikul 6:30 üles ajada. Kell kolmveerand seitse helistasin Jacekile, et kontrollida, kas ta ikka ärkas üles, kuid keegi ei vastanud. Muutusin veidi murelikuks ja otsustasin kümne minuti pärast uuesti proovida. Õnneks selgus hiljem, et ta oli juba üles ärganud ja praadis endale mune hommikusöögiks.
Saime Mieke, Jaceki, Jasoni ja Annega 7:15 ühika fuajees kokku. Ilm oli täitsa ilus, päike piilus pilvede vahelt ja ma sain isegi oma päikseprillid kaasa võtta. Joey pidi ka meiega tulema, kuid ta magas sisse ja ütles, et me võime ees minna, ta tuleb hiljem rattaga järgi.
Jalutasime linnavalitsuse juurde, kus meid ootas sõiduvalmis buss. Mariko-san kontrollid kõikide kohalolijate nimesid mitu korda ning hakkasimegi Mogami jõe paadisadama poole sõitma. Sattusin istuma Mieke kõrvale, pidasime huvitava vestluse unenägude ja veidrate puuviljade teemal. Ta on tõesti väga lahe, loodan, et saame temaga koos millalgi kuhugi toredasse kohta reisima minna. Sest kuigi tema on juba mitmendat korda Jaapanis, ütles ta, et tuleb hea meelega kaasa, kui ma kuskile minna peaks tahtma.
Kui Yamagata linna äärealadele jõudma hakkasime (see ala on tõesti suur, ma enne ei olnud sellest nii selgelt aru saanud), hakkas mäetippude ümber koonduma rohkelt pilvi. Nägime ka ühte suurt ja ilusat vikerkaart, peaaegu paistis kätte ka selle alguspunkt. Kahjuks topeltvikerkaart silmata ei õnnestunud.
Vahepeal rääkis Mariko-san meile Yamagata prefektuurist üldiselt, lisaks tegime terves bussis JÄLLE ühe tutvustusringi. Selgus, et tasuta reis oli meile korraldatud mingi ülikooli raames tegutseva naisorganisatsiooni poolt, kes korraldab selliseid asju igal aastal.
Kella poole kümne paiku jõudsime õigesse kohta, kus meile kõigile anti snäkikotikesed ning pudel rohelist teed. Tegime suure värava ees grupipildi ning siis oli veidike aega käia suveniiripoes. Tundub, et selle piirkonna kirsid (sealhulgas kirsiküpsised, tarretised, kirsipiltidega rätikud, võtmehoidjad ja palju muud) on turistide seas väga populaarsed, teiseks sageliesinevaks toiduks olid mingid hernelaadsed asjad. Avastasin poest väga nunnud öökullikujukesed, kuid suutsin kiusatusele vastu panna ning tegin neist hoopis pilti.
Enne sõidu algust saime teha pilti mingi suure paadi juures, mille ette oli seatud ka paadimehe kujutis, kuhu sai ise pea sisse pista. Sündis Mogami jõe mõtlik paadineiu Mirju.
Paat ise oli lai, kuid mitte eriti kõrge. Kõik pidid sisse astudes jalatsid ära võtma, edasi sai minna põrandale pandud mattidele istuma. Kahjuks oli taevas selleks ajaks juba täiesti pilves, natuke sadas sõidu ajal vihmagi. Kaitseks saju eest sai paadi külgedele kiled peale tõmmata, kuid siis ei näinud enam korralikult välja ning me tõstsime need uuesti eest ära.
Sõidu ajal rääkis vana paadimees meile jõest, selle ajaloost ja enda tööst, kuid kuna ta kasutas natuke vanemat jaapani keelt (või lihtsalt vanamehe-keelt), oli seda kohati raske jälgida. Selle asemel tegime ümbrusest pilte. Kokku kestis sõit umbes tunni, vahepeal tegime väikse peatuse vees hulpiva poekese juures, kus energilised müüjad kutsusid ostma erinevaid juurvilju ja sooja sööki. Nägime jõe ääres paari templit, torii-väravat ning palju-palju ilusat metsa. Kui puud oleks olnud sügisvärvides, oleks see vaatepilt veel võimsam olnud.
Enne sihtpunkti jõudmist laulis paadimees meile veel ühe traditsioonilise jõelaulu, millest osa ka videosse võtsin.
Randumisel palus paadimees, et keegi ei tõuseks enne, kui paat on täielikult peatunud. Vastasel juhul oleks ta võinud oma töö kaotada, millest oleks olnud väga kahju, kuna tema perekonna mehed olid juba kolmandat generatsiooni samas ametis.
Saabumissadamas oli samasugune suveniiripood nagu teisel pool, ainult veidi suurem. Oleksin peaaegu ostnud endale Hello Kitty mobiiliripatsi, kuid tegin selle asemel hoopis paarist vahvast postrist pilti.
Lõunaks viidi meid kuskile suuremasse poodi, mille tagaosas asus söögikoht. Meie päralt oli 2 pikka lauda, mis täis pisikesi kausse-taldrikuid jaapani toitudega. Ma ei ole kindel selle eine traditsioonilisusastmes, aga maitses ta väga hästi. Pildistasime Jacekiga vastastikku üksteise toitu, kuna eine välimus oli omaette klass. Laua kõige servapoolsemas osas oli piklik taldrik, kus peal küpsetatud (kuid külm) roosakas kala, ilmselt lõhetaoline, lisaks veel tükike magusat muna (siin tõesti on sellist asja 0.o) ja natuke riivitud valget rõigast. Pisikesel kõrvaltaldrikul oli kaks tükki kaalikat meenutavat juurvilja ning mingi roheline taimne hunnik koos porganditükiga. Keskmises reas asetsesid: 1) väike taldrik tempuraga (taignas küpsetatud asjad, mul oli mõned juurviljad, vist paprika ja lõpuks nämmu hiidkrevett), 2) mingi anum, kus õlises kastmes (?) ulpis kas seene- või salapärase juurvilja taoline beežikas asi, lisaks tähekesekujulised pipratükid, üks tähekesekujuline oranž-kollane kalapasteet (?) ning üks pruun seeneke, ja 3) kausike, mille põhjas veidi rohelisi taimseid asju ja mingi lilla riivitud asi. Kõige ülemises reas oli laevakesekujulisel taldrikul mõned kalalõigud, kaks krevetti, paar puuviljatükki ja sojakaste. Kuid see pole veel kõik: mingi kuuma aluse peal oli potike seentega riisiga ning veidi allpool sellest kausike negi’dega kalasupiga.
Tõesti põhjalik söömaaeg. Andsin ka Batmanile natuke sellest maitsta ja ta kiitis heaks. Selles oli küll päris palju seeni ja ma reeglina ei söö seeni, kuid nüüdseks olen ma siin juba nii palju seeni söönud, et enam pole vahet vist. (Söögi ajal piilusin silmanurgast natuke ka ühte kena Vietnami poissi.)
Piltide tegemise ajal juhtus kogu aeg nii, et mul jäi fotokas kogemata video-funktsiooni peale ja Jacek vaeseke sattus segadusse, kui fotokas pildi asemel lindistama hakkas.
Pärast sööki oli meil veel veidi aega poes käia, sealt leidsin nunnu täispuhutud pingviini ja paki Elise-nimelisi küpsiseid. Mõtlesin kohe Shini peale XD
Edasi viis meie reis meid Chido muuseumi. See meenutas veidi vabaõhumuuseumit, kus on vanaaegseid hooneid, mille sees erinevad näitused. Olemas oli lillenäitus, feodaalajastu teemaline relvade-turviste näitus, vanade tööriistade ja traditsiooniliste esemete näitus ning palju muud. Mulle meeldis kõige rohkem mitmekorruselist keerulisemat rehielamut meenutav maja, mille sees oli sisustus 40ndast Showa-ajastu aastast (kuskilt 20. sajandi keskelt vist). Sisustus meenutas kohati mõnda muinasaegset (!) eesti elamut….eriti rehekatust meenutav katus. Sees tungis ninna tugev lõhn, mille hiljem suutsime määratleda tõrvaks. Tegime Miekega maja pööningukorrustel kummitushääli ning luurasime suvaliste inimeste järele, väga lõbus oli. Majast veidi eemal oli väike aed idüllilise tiigikese ja paljude kenade puudega. Sealt avastasime bambusenurga ning ühe naljaka kujuga puu, mis meenutas naervat vanameest.
Muuseumikülastuse järel suundusime küünlaid maalima. Meid viidi kuskile väiksemasse töökotta, mis asus kenas väikses jaapani stiili majakeses, lükanduksed olid eest tõmmatud, et suurele hulgale innukatele maalijatele ruumi teha. Kõik panid põlled ette ja istusid piklike laudade taha maha. Valida oli kahe küünlatüübi vahel: piklik tavaline küünal ja väiksem ümmargune vees ulpiv küünal. Võtsin pikliku, kaalusin sellele siili joonistamist, aga kuna ma ei osanud, hakkasin lihtsalt tõmbama pintsliga ning looma mingit suvalist mustrit. Tahtsin lõpuks natuke sinna kirjutada ka, oma nimega läks hästi, aga kanji kirjutamises feilisin. Plaanisin kirjutada sõna „kakumei“ ehk revolutsioon, aga kuna mu käsi vääratas, siis tuli ühe kanji keskmine kriips natuke vildakas. Üritasin end lohutada sellega, et nii ongi isikupärasem.
Viimane peatus meie teekonnal oli Gyokuseni templis. Võimas lõpetus niigi fantastilisele päevale. Templiaed oli megailus, sealt võis leida nii shintoistlikke kui budistlikke elemente, kõik sobis ideaalselt kokku. Oleks tahtnud lihtsal seal suu ammuli kõndida ja ümbrusel endasse imbuda lasta. Meid juhiti ühte aeda avanevasse ruumi, paluti maha istuda ning teed oodata. Kõigepealt toodi väike kastanit meenutav maiustus, mille pidi neljaks lõikama ja siis ära sööma. Selle magus maitse pidavat tee kibedust natuke pehmendama. Seejärel vudisid kaks neiut kandikutega uuesti meie ette ja asetasid teetassi ettevaatlikult tatamile. Saime lühiülevaate sellest, mida teetseremoonial tavaliselt tehakse, proovisime vist mingit lühemat varianti originaalist. Õpetuse kohaselt tuli teed tänada, siis tass kätte võtta (pildipool enda pool), kaks korda paremale pöörata (nii, et pilt jääks nüüd sinust eemale), ettevaatlikult juua (3 lonksuga, nagu Mieke ütles), siis uuesti tassi pöörata, joomiskoht puhtaks pühkida ning lõpuks uuesti tänada.
Üritasin kõike teha võimalikult õigesti, kuid ikka jäi tunne, et olen võõras, kes selle täit tähendust ja ilu veel mõista ei suuda. Eks „õiget“ tunnet ei saagi vist tekkida, kui samas ruumis on veel 20 inimest.
Enne äraminekut lubati meil templiaias veel kolmveerand tundi jalutada. Imetlesin tiigis elavaid koi-kalu, tegin ilusamatest vaadetest pilti, ronisin kõrgele mäe otsa, kus asus muuhulgas vist ka surnuaed, kõige kõrgemal oli väike Jizo’le pühendatud templilaadne asi. Jizo on vist kõige rohkem tuntud kui teeliste, rändurite ja väikeste laste kaitsja. Eriti meeldisid mulle väiksed jizod, kelle kõrvale ma end sättisin, et näha sama vaadet, mille üle nemad iga päev valvavad.
Kui Miekega pärast allapoole jalutasime, kuulsime mingit veidrat häält, mis kõlas natuke nagu mingi linnu hääl või siis kummituse oigamine. Ilmselt keegi tegi meiega nalja. Kuulsime selgelt sõna „Norowareru“ (a la „I will curse you“), kuid ütlejat polnud kuskil. Ja me ei saanudki teada, kes meile sellist trikki tegi. Kui nüüd selle peale mõelda, siis oli see tegelikult päris kõhe.
Bussiga tagasi sõites pidi igaüks ütlema mikrofoni, mis talle päeva jooksul kõige rohkem meeldis. Ütlesin, et kõik oli väga tore ja lõbus ning tänasin korraldajaid ka eesti keeles. Tehti ka viktoriin, milles küsiti küsimusi Yamagata prefektuuri kohta ning enda arvamusi mõnede jaapani asjade suhtes. Mäletan vaid mõnda küsimust:
Mis kujuline on Yamagata prefektuur? – Profiilis näo kujuga
Mis on Yamagata prefektuuri kuulus toode, roosa puuvili? – Kirsid
Mis on Yamagata prefektuuri sümbollill? – (seda me ei teadnud, kuna polnud vahepeal korralikult kuulanud)
Kuulus luuletaja, kes kirjutas [sisesta haiku] (lõpus „…putukate hääl“)? – Teadsin, et see oli Matsuo Basho, kuna olime sama haikut ka kirjandustunnis või kuskil loengus käsitlenud TLÜs.
Lisaks küsiti meie lemmik(jaapani)toitude kohta, samuti nende kohta, mida me kindlasti süüa ei tahaks. Pidime mõtlema, mis meid jaapanisse tulles kõige rohkem üllatas, kirjutama kolm jaapani laulu, mida karaokes tahaks laulda ning kolm kohta, mida Yamagatas veel külastada tahaksime.
Mina ja Mieke tegime veidi sobi, kuna ei teadnud õige lille nime. Küsisime kõrvalistuvatelt hiina tüdrukutelt, kes näitasid meile ühte kanjit ja ütlesid, et seda hääldatakse „Kouka“. See maksis hiljem veidi kätte, kuna õige hääldus oleks olnud teistsugune.
Kokkuvõtteks läks meil aga päris hästi, saime mõlemad lõpuks auhinna – Mieke sai maitsestatud ploome ja mina kaks pakki ploomimahla/ekstrakti. Need on nüüd mu riiulis ja ma ootan mingit erilist sündmust/hetke, mil nad lahti teha.
Algsete plaanide järgi pidime linnavalitsuse juurde tagasi jõudma umbes poole kuueks, kuid jäime mägedes ummikusse ning sõit venis umbes tunni võrra. Jäime Miekega magama tema ipod’ist muusikat kuulates, vahepeal ärkasin üles, et pidada Joey’ga maha üks lühike, kuid tabav vestlus. Ta ütles midagi, mina arvasin, et sain aru ja noogutasin. Järsku nägin aknast väljas kuud ja osutasin rõõmsalt selle poole, et näe, kui lahe kuu. Joey tegi seepeale väga segaduses näo ja ütles, et ta oli hoopis midagi muud öelnud. Dialoog oli näinud välja nii:
Joey: „I’m hungry.“
Mirju: *noogutab* „Look, there’s the Moon!“
Kui olin naermise lõpetanud, üritasin seletada, et räägitakse ju, et Kuu on juustust tehtud.
Ühikasse jõudsime umbes seitsme paiku. Õhtu jooksul jõudsin veel koos Annega täita ära rahvaloendusankeedi ning käia Miekega poes. Joey näitas meile ühe väga odava juurviljapoe asukohta, kus üks vanapaar vist omakasvatatud tooteid müüb, aga tavapoodidest palju odavama hinnaga. Kahjuks ei olnud nad nii hilja enam lahti, aga lubasime mõnel sobivamal kellaajal tagasi tulla.
Pärast õppisin poole ööni, sest mulle öeldi, et homseks lugemistunniks on vaja esimene peatükk läbi töötada (see informatsioon osutus hiljem ekslikuks).
12. oktoober
Ärgates tundsin end väga väsinuna, ei olnud öö jooksul üldse välja puhanud. Alles 11.15 suutsin end üles ajada, ei viitsinud isegi duši alla minna. Otsustasin harjutamise mõttes seekord rattaga kooli minna. Sõitsin üksinda, kõik oli korras, sain minna omas tempos. Kinnitust leidis fakt, et minu jaoks on koolitee lihtsam, kui see läheb ülesmäge.
Käisin välisõpilaste keskuses, andsin Mariko-sanile rahvaloendusankeedi ning küsisin tervisekindlustuse kohta. Öeldi, et tuleb oodata postiga saabuvat arvet ja siis hakata edasi vaatama. Avaldati isegi lootust, et võib minna vähem kui algselt pakutud 21,000 jeeni. Hoian sellele variandile kahe käega pöialt.
Põikasin korraks raamatukogust läbi, nägin selle ees Yutot ja teisi poisse, aga ma ei julgenud nendega rääkima minna, lehvitasin ja naeratasin lihtsalt kaugelt. (See maksis mulle hiljem kätte.)
Jaapani keele lugemistunnis võtsime esimese peatüki pooleldi läbi, rääkisime kultuurišokkidest ja kultuurierinevustest. Igaüks pidi ütlema, kas nad on kogenud Jaapanis midagi oma kodumaast nii erinevat, et see eriliselt meelde jäi. Mina rääkisin, et Eestis on teistsugune liiklus ja see ajab vahel ikka korralikult segadusse. Tunni jooksul sain teada, et jaapanis on komme tänavale sülitada (siiamaani pole ma küll seda näinud) ning et nuuskamine polegi nii tabu, kui ma arvasin. Kiko võrdles Suurbritannia ja Jaapani liiklust ning leidis, et S’s on jaywalking ehk punase tulega üle tee minemine täiesti tavaline, siin aga tuleb ikka rohelist oodata.
Päeva teises loengus, jaapani keele rääkimisoskuse tunnis arutasime, kuidas teha suulist ettekannet ja inimeste tutvustust. Mulle öeldi kahjuks, et pean valima oma nimekirjast ainult ühe inimese. Raske valik, aga selle struktuuri põhjal, mida me tunnis käsitlemine, tean vist valida, kellest oleks kõige huvitavam rääkida.
Sõitsin tagasi ühikasse (vahepeal elu eest pidurdades), õnneks seekord avariid ei teinud. Samas leidsin, et kui ees korvis on raske koolikott, muudab see esiratta nii raskeks, et on suht ohtlik üritada kiiresti sõita. Ja ma pean kuskil laskma oma pidurid üle vaadata igaks juhuks, äkki saab seal veel midagi parandada.
Täpselt 1 minuti peale seda, kui olin oma ratta varju alla pannud, saabusid ka Mun ja Kiko. Sõitsime tasuta bussiga Juscosse, rääkides tee peal juuksevärvidest ja vibulaskmisest. Käisime Sports Depo nimelises poes, kust Kiko tahtis dressipükse osta, aga jalatsite hinnad olid seal meie, vaeste tudengite jaoks liiga kõrged. Suundusime Shoe Plaza kingapoodi, kust leidsime endale odavalt (990 jeeni) ilusad spordijalanõud. Valisin välja beežikad, punase triibuga, need peaks mu tumerohelise spordikomplektiga ka enam-vähem sobima. Sain teada ka oma jalanumbri jaapani arvestuses: 24 (või ka 23,5, kui ma tahan pitsitada).
Tundsin end õhtul veidi kurvalt, kuna Mieke, Anne ja Kiko olid kutsutud Yuto juurde väiksele koosviibimisele. Kutse mitte saamisest oli eriti kahju seepärast, et ka Jiro pidi sinna tulema. Üritasin mitte väga pead norgu lasta, võimalusi temaga koos samas seltskonnas aega veeta tuleb kindlasti veel.
Selle asemel veetsin õhtu hoopis paremini: tegin Martiniga msnis videokõne. Appi kui hea oli kellegagi üle pika aja eesti keeles rääkida. See kõne tegi tuju tõesti paremaks. On hea, et mõned asjad jäävad samaks isegi teisel pool maakera viibides. Jõin tsitrusviljadega jelly-jooki, naersin end pooleks ja tundsin rõõmu tehnoloogia olemasolust, mis toob sõbrad palju lähemale.
13. oktoober
Vaevaline tõus kell 10.30 (ilmselt hilise magamamineku tulemus).
Samas jalutasin rõõmsalt kooli, kuna ootasin esimest võrkpallitundi. See oli täpselt nii lahe kui ma lootsin. Senseiks on selline vanem kõhn naisterahvas, mõistlikult energiline ja juhendada oskab ka. Natuke tegime alguses soojendust, venitasime jala- ja käelihaseid ning siis jagati meid võistkondadeks. Suutsin oma võistkonnas olnud tüdrukute nimed isegi meelde jätta: Kyoko, Haruka, Tomoko, Ayame ja Ai. Kõigepealt harjutasime natuke omavahel, seisime ringis ja lihtsalt lõime palli üksteisele, seejärel läks mänguks. Kokku sai meie võistkond osaleda kahes matšis. Kaotasime küll mõlemal korral, aga vähemalt oli lõbus. Kiko pärast ütles, et võrreldes teiste võistkondadega (kes olid pigem tõsised ja ei rääkinud eriti) tundusime meie eriti sõbralikud ja toredad. Pärast tundi olid mu käed punased, sattusin tõepoolest hoogu.
Järgmiseks oli kavas jaapani kultuuri sissejuhatus, kuhu Mun’iga pärast võrkpalli suundusime. Me ei viitsinud riideid vahetada, seega läksime niisama, dressides ja kergelt hingeldavatena tundi. Pak tegi uksel kommentaari ka, et kas me oleme nüüd paariks hakanud, aga me eitasime kõike XD Pealegi teeb Pak kogu aeg selliseid nalju. Tema tavaline tervitusviis on käed laiali kellegi poole minemine kallistuse saamise eesmärgil, aga siiamaani pole ma näinud, et ükski tüdruk teda kallistama oleks tormanud. Võib-olla šokeerin ma teda millalgi ja kallistan teda korralikult, pärast ütlen, et aga sa ju ise soovisid.
Loengus räägiti meile kimonode kandmise ja teetseremoonia kohta. Yu-sensei oli toonud tundi nende asjadega hobi korras tegeleva naise, kes seletas meile, kuidas kimonot selga panna, nimetas erinevaid liike ja proovis paarile õpilasele ka riiet selga. Paari nädala pärast on meil põhjalikum kimono-kandmise eripraktika.
Enne kojuminekut põikasin korraks veel välisõpilaste keskusest läbi, kinnitasin oma osaluse reedesel hädaolukorra-treeningul ning küsisin ka raha vahetamise kohta informatsiooni. Mulle öeldi, et Yamagata pangas peaks saama eurosid ja dollareid vahetada küll.
Jalutasime Zackiga koos ühikasse, tuletasin talle meelde, et lubasin talle millalgi riisi anda ning ta pani ette, et võiks õhtul minu tuppa tulla ning me võiks söögiks riisi ja brokolit teha. Miskipärast tuli mulle meelde, et ma olin paar päeva tagasi näinud unes, kuidas ma teda oma emale tutvustan XD Ei tea, kas see on märk?
Avastasin oma postkastist gaasiarve, mis õnneks väga suur ei olnud. Huvitav, kui palju suurem see talvel olema saab…loodan, et ei lähe nii külmaks, et ma pidevalt radiaatorit kasutama peaks.
Rääkisn Jacekile, et pean minema homme panka oma telefoniarvet maksma, raha vahetama ja oma Alien Registration Card’i ära tooma ning ta avaldas soovi kaasa tulla, kuna pidi ise ka panka minema.
Veidi hiljem tuli Zack koos brokoliga. Panime selle koos vähese veega potti ning keetsime/aurutasime seda, lisaks tegin riisikeetjaga meile kahele riisi. Sattusime vestlusega nii hoogu, et ei pannudki tähele, mis pliidil toimus ja kui lõpuks oma viga märkasime, oli vesi ammu aurustunud, potipõhi süsimust ja brokoli…see oli õnneks ainult natuke üleküpsenud. Segasime riisi ja brokoli kaussidesse, mina valasin peale sojakastet ning oligi maitsev õhtusöök valmis. Pärast kuulasime niisama muusikat ja rääkisime kirjandusest/kirjutamisest. Zack pesi džentelmenlikult kõik nõud ka ära (ta ei võtnud kuulda mingit vastuvaidlemist), ütles, et sellistel juhtudel on see tema põhimõte ning et kui mul on kunagi veel vaja üleliigsest riisist lahti saada, võin alati tema poole pöörduda.
Plaanisin varakult magama minna, aga see ei õnnestunud.
14. oktoober
Lõpuks ometi jälle üks ilusa ilmaga päev! Akna taga paistev päike teeb alati tuju heaks, entusiasmi tuleb kuhjaga juurde.
Käisime Jacekiga koos (ratastega) Yamagata pangas ja linnavalitsuses. Tema tahtis teha sularaha sissemakse, hiljem tuli ta minuga ka võõramaalase tunnistuse kaarti kätte saama. Abivalmis onu leti juures andis mulle ilusa läikiva kaardi, lisas veel, et allkirja-templi tint pole veel täielikult kuivanud. Tundsin end nagu trükisooja raamatu omanik. Kaardiga tuli kaasa ka väike juhend, mille ühe lause peale ma äärepealt linnavalitsuse fuajees täiega naerma oleks hakanud: „In case he has ceased to be an alien or died…“
Maksin edukalt ära telefoniarve, kuid sain teada, et linnavalitsuses asuvas pangaharus valuutat vahetada ei saa. Selleks pidin minema üle tee panga peakontorisse.
Olin väga rahul hommikul valitud riietekomplektiga, ainult et rattaga sõitmiseks polnud mustad madalad kingad just kõige sobivamad. Samas olen näinud ka kontsakingadega rattureid, nii et asi on vist ainult harjumises.
Ühikas toimetasin natuke oma toas ja läksin siis jalgsi postkontorisse. Päike paistis, tuju oli hea. Postkontorist ostsin kaks komplekti marke, tahtsin ka postkaarte, aga neid seal ei olnud. Teenindaja seletas, et veidi edasi asub raamatupood, kus neid võib olla, seega seadsin sammud sinnapoole. Kahjuks ei leidnud ma esmalt õiget poodi üles, läksin selle asemel ühte suuremasse kaubanduskeskusse, kus oli ka raamatuosakond, kuid kahjuks ei leidunud ka seal postkaarte. Mind juhatati uuesti väiksemasse raamatupoodi, mille ma lõpuks ka üles leidsin.
Minu suureks kurvastuseks ei saanud ka sealt postkaarte osta, abivalmis müüjad aga arvasid, et natuke eemal, ühes suveniiripoes võib-olla on neid. Asusin uuesti otsingutele, kuid need ei kandnud vilja.
Kuna ilm oli endiselt ilus, ei lasknud ma sellel väiksel ebaõnnestumisel end häirida ja suundusin odavasse juurviljapoodi, mida Joey oli soovitanud-näidanud. Sain armsalt vanapaarilt kimbu negi’sid, brokolit, kotikese rohelise pipra kauni ja kimbu banaane. Ning kokku maksis kogu see lõbu ainult 550 jeeni. Ood odavatele kodukootud juurviljapoodidele!
Võib-olla teen homme uuesti karrit…aga selleks peaks poest veel liha tooma, ma ei tea, kas ma viitsin enam minna.
Neljapäeva olen mõttes nimetanud koristuspäevaks, seega kraamisin oma tuba, pühkisin tolmu spetsiaalsete tolmulappidega ning puhastasin põrandat ka mingi laheda põrandalapiga. Olen selle saavutuse üle uhke, nüüd näeb tuba tõepoolest parem välja. Eks on ikka vaja kord nädalas suuremat puhastust ette võtta.
Õppisin veidi, oleks pidanud veel midagi kordama, aga ma ei jaksanud/saanud, sest mu käsi hakkas veel rohkem valutama kui eile õhtul. Ilmselt tegin endale võrkpalliga ikka veidi liiga. Kirjutamisel ja trükkimisel annab ka tunda. Sain Zackilt mingi marlisideme, mille ta teibiga mu käe ümber kinnitas, et seda natuke fikseerida. Tegin käele jääkuubikukompressi, hiljem sain Miekelt ka ühe korralikuma käepaela, mille sideme ümber panin. Po ütles, et tal on mingit ravumit selle jaoks, aga kuna ta läks õhtul välja, pole ma seda veel saanud. Loodan, et asi hullemaks ei lähe või et esmaspäevani vastu pean. Siis saan minna kooli med-keskusse ja sealt abi küsida.
Muide, punase greibi mahl on hea. Peaks seda veel ostma.
Ja Oomph’i kitarrist Andreas on päris kuum mees. Ma polnudki seda enne tähele pannud. Aga nüüd, uuesti nende laule kuulates ja videosid vaadates tundub ta täitsa kena.
Ja oomph’i laulude sõnad paeluvad mind alati.
(Brennende Liebe)
Von meiner brennende Liebe
kann dich kein Dämon erlösen
Von meiner brennende Liebe
kann dich kein Gott und kein Wunder mehr befreien
(ja ingliskeelne versioon, mis on ka omamoodi hea, kuigi originaaliga ei anna võrrelda)
From my love's burning desire
There's no escape, no salvation
From my love's burning desire
No force in heaven or hell can save your soul
Hetkemuusika:
Avenged Sevenfold – „Nightmare“ (kuigi karjumist võiks seal veidi vähem olla)
Oomph! – „Labyrinth“
Oomph! – „Beim ersten mal tut’s immer Weh“
***
Klopf klopf, lass mich rein
lass mich dein Geheimnis sein
//
Knock-knock, let me in
Let me be your secret sin
(Oomph! - "Labyrinth")
Sain õnneks magada kella poole kaheteistkümneni, siis veensin end üles tõusma. Käisin duši all ja sõin hommikusöögiks ära viimased riisipallid.
Kell 13.45 tuli Rina meile ühikasse järgi, sealt läksime koos (mina, Kiko, Jacek, Zack ja Aaron) rongi peale ning sõitsime Sagae-nimelisse kohta. Saime rongis istuma, meie vastas olid mingid noored jaapani poisid, kes pidevalt minu, Kiko ja Rina istekohtade poole pilke heitsid ja omavahel sosistasid. Üks vist tegi vahepeal isegi oma mobiiliga pilti või videot meist. Veidi hiljem tulid peale veidi vanemad, vast gümnaasiumiealised tüübid, kes samuti kohati jõllitama jäid. Ignoreerisin neid.
Sagaes tuli Ichidai meile autoga bussijaama vastu, sõitsime umbes 5 minutit ja jõudsime tema maja juurde. Kuna tema pere on suht rikas (isa näiteks töötab arstina), oli maja seespoolt klassikalise jaapani jõuka pere elamise moodi…osad ruumid lükanduste ja bambusmattidega kaetud põrandaga, kaunis väike siseõu, lilleseaded, eraldi sussidega wc jne. Meie istusime kahjuks mitte sees, vaid väljas avatud garaaži moodi kohas. Tegime väligrillil/ümmargusel pliidil yakisobat (taevaliku maitsega…nuudlid, liha, juurviljad praetult ja segatult), mängisime vahepeal natuke korvpalli, mõned korraldasid ka paar joomismängu.
Hiljem tutvustati mulle sellist asja nagu beer pong, kus võtsin enda kanda kohtuniku rolli. Kaks versus kaks mäng, kus pooleldi täis joogitopsid asetati kolmnurgana laua kummassegi otsa ning vastasvõistkond pidi üritama pingpongipalle topsi sisse visata. Kui vastasvõistkond sinu topsi palli viskas, pidi selle topsi ära jooma. Kõrvalt vaadates tundus täitsa lõbus.
Sattusin pikemalt rääkima Adamiga, keda olin varem ka Blue Marketis kohanud. Ta õpetab siinkandis ühes põhikoolis inglise keelt, on seda teinud juba 4 aastat. Ta on pärit Ohiost, kuid on elanud ka Salt Lake Citys (kusjuures samal ajal, kui meie 2001. aastal kooriga seal käisime). Tundub täitsa tore tüüp, temaga võiks rohkem ühes seltskonnas aega veeta.
Vahepeal hakkas vihma sadama, aga õnneks olime meie turvaliselt katuse all.
Mäletan veel, et lubasin vist Mieke ja Annega millalgi Sendaisse kuskile klubisse tantsima minna. Eks näeb, mis sellest saab.
Läksime õhtul viimase rongiga (21.45?) Yamagatasse tagasi. Jacek andis oma pileti igaks juhuks mulle hoida, kuna ta kartis, et kaotab selle kuskile ära. Tal on kombeks oma asju mulle anda, kui ta purjus on. Hoiule, selles mõttes.
Nüüd on aeg magama minna, saan 6 tundi und ja pean siis jälle üles tõusma. Hommikul 7.45 läheb buss Linnavalitsuse juurest, et meid meie väiksele reisile viia. 7.15 alustame ühika juurest jalutamist. Ja ma pean hommikul igaks juhuks Jacekile helistama, et kontrollida, kas ta ikka korralikult üles ärkas.
11. oktoober
Vaevaliselt suutsin end hommikul 6:30 üles ajada. Kell kolmveerand seitse helistasin Jacekile, et kontrollida, kas ta ikka ärkas üles, kuid keegi ei vastanud. Muutusin veidi murelikuks ja otsustasin kümne minuti pärast uuesti proovida. Õnneks selgus hiljem, et ta oli juba üles ärganud ja praadis endale mune hommikusöögiks.
Saime Mieke, Jaceki, Jasoni ja Annega 7:15 ühika fuajees kokku. Ilm oli täitsa ilus, päike piilus pilvede vahelt ja ma sain isegi oma päikseprillid kaasa võtta. Joey pidi ka meiega tulema, kuid ta magas sisse ja ütles, et me võime ees minna, ta tuleb hiljem rattaga järgi.
Jalutasime linnavalitsuse juurde, kus meid ootas sõiduvalmis buss. Mariko-san kontrollid kõikide kohalolijate nimesid mitu korda ning hakkasimegi Mogami jõe paadisadama poole sõitma. Sattusin istuma Mieke kõrvale, pidasime huvitava vestluse unenägude ja veidrate puuviljade teemal. Ta on tõesti väga lahe, loodan, et saame temaga koos millalgi kuhugi toredasse kohta reisima minna. Sest kuigi tema on juba mitmendat korda Jaapanis, ütles ta, et tuleb hea meelega kaasa, kui ma kuskile minna peaks tahtma.
Kui Yamagata linna äärealadele jõudma hakkasime (see ala on tõesti suur, ma enne ei olnud sellest nii selgelt aru saanud), hakkas mäetippude ümber koonduma rohkelt pilvi. Nägime ka ühte suurt ja ilusat vikerkaart, peaaegu paistis kätte ka selle alguspunkt. Kahjuks topeltvikerkaart silmata ei õnnestunud.
Vahepeal rääkis Mariko-san meile Yamagata prefektuurist üldiselt, lisaks tegime terves bussis JÄLLE ühe tutvustusringi. Selgus, et tasuta reis oli meile korraldatud mingi ülikooli raames tegutseva naisorganisatsiooni poolt, kes korraldab selliseid asju igal aastal.
Kella poole kümne paiku jõudsime õigesse kohta, kus meile kõigile anti snäkikotikesed ning pudel rohelist teed. Tegime suure värava ees grupipildi ning siis oli veidike aega käia suveniiripoes. Tundub, et selle piirkonna kirsid (sealhulgas kirsiküpsised, tarretised, kirsipiltidega rätikud, võtmehoidjad ja palju muud) on turistide seas väga populaarsed, teiseks sageliesinevaks toiduks olid mingid hernelaadsed asjad. Avastasin poest väga nunnud öökullikujukesed, kuid suutsin kiusatusele vastu panna ning tegin neist hoopis pilti.
Enne sõidu algust saime teha pilti mingi suure paadi juures, mille ette oli seatud ka paadimehe kujutis, kuhu sai ise pea sisse pista. Sündis Mogami jõe mõtlik paadineiu Mirju.
Paat ise oli lai, kuid mitte eriti kõrge. Kõik pidid sisse astudes jalatsid ära võtma, edasi sai minna põrandale pandud mattidele istuma. Kahjuks oli taevas selleks ajaks juba täiesti pilves, natuke sadas sõidu ajal vihmagi. Kaitseks saju eest sai paadi külgedele kiled peale tõmmata, kuid siis ei näinud enam korralikult välja ning me tõstsime need uuesti eest ära.
Sõidu ajal rääkis vana paadimees meile jõest, selle ajaloost ja enda tööst, kuid kuna ta kasutas natuke vanemat jaapani keelt (või lihtsalt vanamehe-keelt), oli seda kohati raske jälgida. Selle asemel tegime ümbrusest pilte. Kokku kestis sõit umbes tunni, vahepeal tegime väikse peatuse vees hulpiva poekese juures, kus energilised müüjad kutsusid ostma erinevaid juurvilju ja sooja sööki. Nägime jõe ääres paari templit, torii-väravat ning palju-palju ilusat metsa. Kui puud oleks olnud sügisvärvides, oleks see vaatepilt veel võimsam olnud.
Enne sihtpunkti jõudmist laulis paadimees meile veel ühe traditsioonilise jõelaulu, millest osa ka videosse võtsin.
Randumisel palus paadimees, et keegi ei tõuseks enne, kui paat on täielikult peatunud. Vastasel juhul oleks ta võinud oma töö kaotada, millest oleks olnud väga kahju, kuna tema perekonna mehed olid juba kolmandat generatsiooni samas ametis.
Saabumissadamas oli samasugune suveniiripood nagu teisel pool, ainult veidi suurem. Oleksin peaaegu ostnud endale Hello Kitty mobiiliripatsi, kuid tegin selle asemel hoopis paarist vahvast postrist pilti.
Lõunaks viidi meid kuskile suuremasse poodi, mille tagaosas asus söögikoht. Meie päralt oli 2 pikka lauda, mis täis pisikesi kausse-taldrikuid jaapani toitudega. Ma ei ole kindel selle eine traditsioonilisusastmes, aga maitses ta väga hästi. Pildistasime Jacekiga vastastikku üksteise toitu, kuna eine välimus oli omaette klass. Laua kõige servapoolsemas osas oli piklik taldrik, kus peal küpsetatud (kuid külm) roosakas kala, ilmselt lõhetaoline, lisaks veel tükike magusat muna (siin tõesti on sellist asja 0.o) ja natuke riivitud valget rõigast. Pisikesel kõrvaltaldrikul oli kaks tükki kaalikat meenutavat juurvilja ning mingi roheline taimne hunnik koos porganditükiga. Keskmises reas asetsesid: 1) väike taldrik tempuraga (taignas küpsetatud asjad, mul oli mõned juurviljad, vist paprika ja lõpuks nämmu hiidkrevett), 2) mingi anum, kus õlises kastmes (?) ulpis kas seene- või salapärase juurvilja taoline beežikas asi, lisaks tähekesekujulised pipratükid, üks tähekesekujuline oranž-kollane kalapasteet (?) ning üks pruun seeneke, ja 3) kausike, mille põhjas veidi rohelisi taimseid asju ja mingi lilla riivitud asi. Kõige ülemises reas oli laevakesekujulisel taldrikul mõned kalalõigud, kaks krevetti, paar puuviljatükki ja sojakaste. Kuid see pole veel kõik: mingi kuuma aluse peal oli potike seentega riisiga ning veidi allpool sellest kausike negi’dega kalasupiga.
Tõesti põhjalik söömaaeg. Andsin ka Batmanile natuke sellest maitsta ja ta kiitis heaks. Selles oli küll päris palju seeni ja ma reeglina ei söö seeni, kuid nüüdseks olen ma siin juba nii palju seeni söönud, et enam pole vahet vist. (Söögi ajal piilusin silmanurgast natuke ka ühte kena Vietnami poissi.)
Piltide tegemise ajal juhtus kogu aeg nii, et mul jäi fotokas kogemata video-funktsiooni peale ja Jacek vaeseke sattus segadusse, kui fotokas pildi asemel lindistama hakkas.
Pärast sööki oli meil veel veidi aega poes käia, sealt leidsin nunnu täispuhutud pingviini ja paki Elise-nimelisi küpsiseid. Mõtlesin kohe Shini peale XD
Edasi viis meie reis meid Chido muuseumi. See meenutas veidi vabaõhumuuseumit, kus on vanaaegseid hooneid, mille sees erinevad näitused. Olemas oli lillenäitus, feodaalajastu teemaline relvade-turviste näitus, vanade tööriistade ja traditsiooniliste esemete näitus ning palju muud. Mulle meeldis kõige rohkem mitmekorruselist keerulisemat rehielamut meenutav maja, mille sees oli sisustus 40ndast Showa-ajastu aastast (kuskilt 20. sajandi keskelt vist). Sisustus meenutas kohati mõnda muinasaegset (!) eesti elamut….eriti rehekatust meenutav katus. Sees tungis ninna tugev lõhn, mille hiljem suutsime määratleda tõrvaks. Tegime Miekega maja pööningukorrustel kummitushääli ning luurasime suvaliste inimeste järele, väga lõbus oli. Majast veidi eemal oli väike aed idüllilise tiigikese ja paljude kenade puudega. Sealt avastasime bambusenurga ning ühe naljaka kujuga puu, mis meenutas naervat vanameest.
Muuseumikülastuse järel suundusime küünlaid maalima. Meid viidi kuskile väiksemasse töökotta, mis asus kenas väikses jaapani stiili majakeses, lükanduksed olid eest tõmmatud, et suurele hulgale innukatele maalijatele ruumi teha. Kõik panid põlled ette ja istusid piklike laudade taha maha. Valida oli kahe küünlatüübi vahel: piklik tavaline küünal ja väiksem ümmargune vees ulpiv küünal. Võtsin pikliku, kaalusin sellele siili joonistamist, aga kuna ma ei osanud, hakkasin lihtsalt tõmbama pintsliga ning looma mingit suvalist mustrit. Tahtsin lõpuks natuke sinna kirjutada ka, oma nimega läks hästi, aga kanji kirjutamises feilisin. Plaanisin kirjutada sõna „kakumei“ ehk revolutsioon, aga kuna mu käsi vääratas, siis tuli ühe kanji keskmine kriips natuke vildakas. Üritasin end lohutada sellega, et nii ongi isikupärasem.
Viimane peatus meie teekonnal oli Gyokuseni templis. Võimas lõpetus niigi fantastilisele päevale. Templiaed oli megailus, sealt võis leida nii shintoistlikke kui budistlikke elemente, kõik sobis ideaalselt kokku. Oleks tahtnud lihtsal seal suu ammuli kõndida ja ümbrusel endasse imbuda lasta. Meid juhiti ühte aeda avanevasse ruumi, paluti maha istuda ning teed oodata. Kõigepealt toodi väike kastanit meenutav maiustus, mille pidi neljaks lõikama ja siis ära sööma. Selle magus maitse pidavat tee kibedust natuke pehmendama. Seejärel vudisid kaks neiut kandikutega uuesti meie ette ja asetasid teetassi ettevaatlikult tatamile. Saime lühiülevaate sellest, mida teetseremoonial tavaliselt tehakse, proovisime vist mingit lühemat varianti originaalist. Õpetuse kohaselt tuli teed tänada, siis tass kätte võtta (pildipool enda pool), kaks korda paremale pöörata (nii, et pilt jääks nüüd sinust eemale), ettevaatlikult juua (3 lonksuga, nagu Mieke ütles), siis uuesti tassi pöörata, joomiskoht puhtaks pühkida ning lõpuks uuesti tänada.
Üritasin kõike teha võimalikult õigesti, kuid ikka jäi tunne, et olen võõras, kes selle täit tähendust ja ilu veel mõista ei suuda. Eks „õiget“ tunnet ei saagi vist tekkida, kui samas ruumis on veel 20 inimest.
Enne äraminekut lubati meil templiaias veel kolmveerand tundi jalutada. Imetlesin tiigis elavaid koi-kalu, tegin ilusamatest vaadetest pilti, ronisin kõrgele mäe otsa, kus asus muuhulgas vist ka surnuaed, kõige kõrgemal oli väike Jizo’le pühendatud templilaadne asi. Jizo on vist kõige rohkem tuntud kui teeliste, rändurite ja väikeste laste kaitsja. Eriti meeldisid mulle väiksed jizod, kelle kõrvale ma end sättisin, et näha sama vaadet, mille üle nemad iga päev valvavad.
Kui Miekega pärast allapoole jalutasime, kuulsime mingit veidrat häält, mis kõlas natuke nagu mingi linnu hääl või siis kummituse oigamine. Ilmselt keegi tegi meiega nalja. Kuulsime selgelt sõna „Norowareru“ (a la „I will curse you“), kuid ütlejat polnud kuskil. Ja me ei saanudki teada, kes meile sellist trikki tegi. Kui nüüd selle peale mõelda, siis oli see tegelikult päris kõhe.
Bussiga tagasi sõites pidi igaüks ütlema mikrofoni, mis talle päeva jooksul kõige rohkem meeldis. Ütlesin, et kõik oli väga tore ja lõbus ning tänasin korraldajaid ka eesti keeles. Tehti ka viktoriin, milles küsiti küsimusi Yamagata prefektuuri kohta ning enda arvamusi mõnede jaapani asjade suhtes. Mäletan vaid mõnda küsimust:
Mis kujuline on Yamagata prefektuur? – Profiilis näo kujuga
Mis on Yamagata prefektuuri kuulus toode, roosa puuvili? – Kirsid
Mis on Yamagata prefektuuri sümbollill? – (seda me ei teadnud, kuna polnud vahepeal korralikult kuulanud)
Kuulus luuletaja, kes kirjutas [sisesta haiku] (lõpus „…putukate hääl“)? – Teadsin, et see oli Matsuo Basho, kuna olime sama haikut ka kirjandustunnis või kuskil loengus käsitlenud TLÜs.
Lisaks küsiti meie lemmik(jaapani)toitude kohta, samuti nende kohta, mida me kindlasti süüa ei tahaks. Pidime mõtlema, mis meid jaapanisse tulles kõige rohkem üllatas, kirjutama kolm jaapani laulu, mida karaokes tahaks laulda ning kolm kohta, mida Yamagatas veel külastada tahaksime.
Mina ja Mieke tegime veidi sobi, kuna ei teadnud õige lille nime. Küsisime kõrvalistuvatelt hiina tüdrukutelt, kes näitasid meile ühte kanjit ja ütlesid, et seda hääldatakse „Kouka“. See maksis hiljem veidi kätte, kuna õige hääldus oleks olnud teistsugune.
Kokkuvõtteks läks meil aga päris hästi, saime mõlemad lõpuks auhinna – Mieke sai maitsestatud ploome ja mina kaks pakki ploomimahla/ekstrakti. Need on nüüd mu riiulis ja ma ootan mingit erilist sündmust/hetke, mil nad lahti teha.
Algsete plaanide järgi pidime linnavalitsuse juurde tagasi jõudma umbes poole kuueks, kuid jäime mägedes ummikusse ning sõit venis umbes tunni võrra. Jäime Miekega magama tema ipod’ist muusikat kuulates, vahepeal ärkasin üles, et pidada Joey’ga maha üks lühike, kuid tabav vestlus. Ta ütles midagi, mina arvasin, et sain aru ja noogutasin. Järsku nägin aknast väljas kuud ja osutasin rõõmsalt selle poole, et näe, kui lahe kuu. Joey tegi seepeale väga segaduses näo ja ütles, et ta oli hoopis midagi muud öelnud. Dialoog oli näinud välja nii:
Joey: „I’m hungry.“
Mirju: *noogutab* „Look, there’s the Moon!“
Kui olin naermise lõpetanud, üritasin seletada, et räägitakse ju, et Kuu on juustust tehtud.
Ühikasse jõudsime umbes seitsme paiku. Õhtu jooksul jõudsin veel koos Annega täita ära rahvaloendusankeedi ning käia Miekega poes. Joey näitas meile ühe väga odava juurviljapoe asukohta, kus üks vanapaar vist omakasvatatud tooteid müüb, aga tavapoodidest palju odavama hinnaga. Kahjuks ei olnud nad nii hilja enam lahti, aga lubasime mõnel sobivamal kellaajal tagasi tulla.
Pärast õppisin poole ööni, sest mulle öeldi, et homseks lugemistunniks on vaja esimene peatükk läbi töötada (see informatsioon osutus hiljem ekslikuks).
12. oktoober
Ärgates tundsin end väga väsinuna, ei olnud öö jooksul üldse välja puhanud. Alles 11.15 suutsin end üles ajada, ei viitsinud isegi duši alla minna. Otsustasin harjutamise mõttes seekord rattaga kooli minna. Sõitsin üksinda, kõik oli korras, sain minna omas tempos. Kinnitust leidis fakt, et minu jaoks on koolitee lihtsam, kui see läheb ülesmäge.
Käisin välisõpilaste keskuses, andsin Mariko-sanile rahvaloendusankeedi ning küsisin tervisekindlustuse kohta. Öeldi, et tuleb oodata postiga saabuvat arvet ja siis hakata edasi vaatama. Avaldati isegi lootust, et võib minna vähem kui algselt pakutud 21,000 jeeni. Hoian sellele variandile kahe käega pöialt.
Põikasin korraks raamatukogust läbi, nägin selle ees Yutot ja teisi poisse, aga ma ei julgenud nendega rääkima minna, lehvitasin ja naeratasin lihtsalt kaugelt. (See maksis mulle hiljem kätte.)
Jaapani keele lugemistunnis võtsime esimese peatüki pooleldi läbi, rääkisime kultuurišokkidest ja kultuurierinevustest. Igaüks pidi ütlema, kas nad on kogenud Jaapanis midagi oma kodumaast nii erinevat, et see eriliselt meelde jäi. Mina rääkisin, et Eestis on teistsugune liiklus ja see ajab vahel ikka korralikult segadusse. Tunni jooksul sain teada, et jaapanis on komme tänavale sülitada (siiamaani pole ma küll seda näinud) ning et nuuskamine polegi nii tabu, kui ma arvasin. Kiko võrdles Suurbritannia ja Jaapani liiklust ning leidis, et S’s on jaywalking ehk punase tulega üle tee minemine täiesti tavaline, siin aga tuleb ikka rohelist oodata.
Päeva teises loengus, jaapani keele rääkimisoskuse tunnis arutasime, kuidas teha suulist ettekannet ja inimeste tutvustust. Mulle öeldi kahjuks, et pean valima oma nimekirjast ainult ühe inimese. Raske valik, aga selle struktuuri põhjal, mida me tunnis käsitlemine, tean vist valida, kellest oleks kõige huvitavam rääkida.
Sõitsin tagasi ühikasse (vahepeal elu eest pidurdades), õnneks seekord avariid ei teinud. Samas leidsin, et kui ees korvis on raske koolikott, muudab see esiratta nii raskeks, et on suht ohtlik üritada kiiresti sõita. Ja ma pean kuskil laskma oma pidurid üle vaadata igaks juhuks, äkki saab seal veel midagi parandada.
Täpselt 1 minuti peale seda, kui olin oma ratta varju alla pannud, saabusid ka Mun ja Kiko. Sõitsime tasuta bussiga Juscosse, rääkides tee peal juuksevärvidest ja vibulaskmisest. Käisime Sports Depo nimelises poes, kust Kiko tahtis dressipükse osta, aga jalatsite hinnad olid seal meie, vaeste tudengite jaoks liiga kõrged. Suundusime Shoe Plaza kingapoodi, kust leidsime endale odavalt (990 jeeni) ilusad spordijalanõud. Valisin välja beežikad, punase triibuga, need peaks mu tumerohelise spordikomplektiga ka enam-vähem sobima. Sain teada ka oma jalanumbri jaapani arvestuses: 24 (või ka 23,5, kui ma tahan pitsitada).
Tundsin end õhtul veidi kurvalt, kuna Mieke, Anne ja Kiko olid kutsutud Yuto juurde väiksele koosviibimisele. Kutse mitte saamisest oli eriti kahju seepärast, et ka Jiro pidi sinna tulema. Üritasin mitte väga pead norgu lasta, võimalusi temaga koos samas seltskonnas aega veeta tuleb kindlasti veel.
Selle asemel veetsin õhtu hoopis paremini: tegin Martiniga msnis videokõne. Appi kui hea oli kellegagi üle pika aja eesti keeles rääkida. See kõne tegi tuju tõesti paremaks. On hea, et mõned asjad jäävad samaks isegi teisel pool maakera viibides. Jõin tsitrusviljadega jelly-jooki, naersin end pooleks ja tundsin rõõmu tehnoloogia olemasolust, mis toob sõbrad palju lähemale.
13. oktoober
Vaevaline tõus kell 10.30 (ilmselt hilise magamamineku tulemus).
Samas jalutasin rõõmsalt kooli, kuna ootasin esimest võrkpallitundi. See oli täpselt nii lahe kui ma lootsin. Senseiks on selline vanem kõhn naisterahvas, mõistlikult energiline ja juhendada oskab ka. Natuke tegime alguses soojendust, venitasime jala- ja käelihaseid ning siis jagati meid võistkondadeks. Suutsin oma võistkonnas olnud tüdrukute nimed isegi meelde jätta: Kyoko, Haruka, Tomoko, Ayame ja Ai. Kõigepealt harjutasime natuke omavahel, seisime ringis ja lihtsalt lõime palli üksteisele, seejärel läks mänguks. Kokku sai meie võistkond osaleda kahes matšis. Kaotasime küll mõlemal korral, aga vähemalt oli lõbus. Kiko pärast ütles, et võrreldes teiste võistkondadega (kes olid pigem tõsised ja ei rääkinud eriti) tundusime meie eriti sõbralikud ja toredad. Pärast tundi olid mu käed punased, sattusin tõepoolest hoogu.
Järgmiseks oli kavas jaapani kultuuri sissejuhatus, kuhu Mun’iga pärast võrkpalli suundusime. Me ei viitsinud riideid vahetada, seega läksime niisama, dressides ja kergelt hingeldavatena tundi. Pak tegi uksel kommentaari ka, et kas me oleme nüüd paariks hakanud, aga me eitasime kõike XD Pealegi teeb Pak kogu aeg selliseid nalju. Tema tavaline tervitusviis on käed laiali kellegi poole minemine kallistuse saamise eesmärgil, aga siiamaani pole ma näinud, et ükski tüdruk teda kallistama oleks tormanud. Võib-olla šokeerin ma teda millalgi ja kallistan teda korralikult, pärast ütlen, et aga sa ju ise soovisid.
Loengus räägiti meile kimonode kandmise ja teetseremoonia kohta. Yu-sensei oli toonud tundi nende asjadega hobi korras tegeleva naise, kes seletas meile, kuidas kimonot selga panna, nimetas erinevaid liike ja proovis paarile õpilasele ka riiet selga. Paari nädala pärast on meil põhjalikum kimono-kandmise eripraktika.
Enne kojuminekut põikasin korraks veel välisõpilaste keskusest läbi, kinnitasin oma osaluse reedesel hädaolukorra-treeningul ning küsisin ka raha vahetamise kohta informatsiooni. Mulle öeldi, et Yamagata pangas peaks saama eurosid ja dollareid vahetada küll.
Jalutasime Zackiga koos ühikasse, tuletasin talle meelde, et lubasin talle millalgi riisi anda ning ta pani ette, et võiks õhtul minu tuppa tulla ning me võiks söögiks riisi ja brokolit teha. Miskipärast tuli mulle meelde, et ma olin paar päeva tagasi näinud unes, kuidas ma teda oma emale tutvustan XD Ei tea, kas see on märk?
Avastasin oma postkastist gaasiarve, mis õnneks väga suur ei olnud. Huvitav, kui palju suurem see talvel olema saab…loodan, et ei lähe nii külmaks, et ma pidevalt radiaatorit kasutama peaks.
Rääkisn Jacekile, et pean minema homme panka oma telefoniarvet maksma, raha vahetama ja oma Alien Registration Card’i ära tooma ning ta avaldas soovi kaasa tulla, kuna pidi ise ka panka minema.
Veidi hiljem tuli Zack koos brokoliga. Panime selle koos vähese veega potti ning keetsime/aurutasime seda, lisaks tegin riisikeetjaga meile kahele riisi. Sattusime vestlusega nii hoogu, et ei pannudki tähele, mis pliidil toimus ja kui lõpuks oma viga märkasime, oli vesi ammu aurustunud, potipõhi süsimust ja brokoli…see oli õnneks ainult natuke üleküpsenud. Segasime riisi ja brokoli kaussidesse, mina valasin peale sojakastet ning oligi maitsev õhtusöök valmis. Pärast kuulasime niisama muusikat ja rääkisime kirjandusest/kirjutamisest. Zack pesi džentelmenlikult kõik nõud ka ära (ta ei võtnud kuulda mingit vastuvaidlemist), ütles, et sellistel juhtudel on see tema põhimõte ning et kui mul on kunagi veel vaja üleliigsest riisist lahti saada, võin alati tema poole pöörduda.
Plaanisin varakult magama minna, aga see ei õnnestunud.
14. oktoober
Lõpuks ometi jälle üks ilusa ilmaga päev! Akna taga paistev päike teeb alati tuju heaks, entusiasmi tuleb kuhjaga juurde.
Käisime Jacekiga koos (ratastega) Yamagata pangas ja linnavalitsuses. Tema tahtis teha sularaha sissemakse, hiljem tuli ta minuga ka võõramaalase tunnistuse kaarti kätte saama. Abivalmis onu leti juures andis mulle ilusa läikiva kaardi, lisas veel, et allkirja-templi tint pole veel täielikult kuivanud. Tundsin end nagu trükisooja raamatu omanik. Kaardiga tuli kaasa ka väike juhend, mille ühe lause peale ma äärepealt linnavalitsuse fuajees täiega naerma oleks hakanud: „In case he has ceased to be an alien or died…“
Maksin edukalt ära telefoniarve, kuid sain teada, et linnavalitsuses asuvas pangaharus valuutat vahetada ei saa. Selleks pidin minema üle tee panga peakontorisse.
Olin väga rahul hommikul valitud riietekomplektiga, ainult et rattaga sõitmiseks polnud mustad madalad kingad just kõige sobivamad. Samas olen näinud ka kontsakingadega rattureid, nii et asi on vist ainult harjumises.
Ühikas toimetasin natuke oma toas ja läksin siis jalgsi postkontorisse. Päike paistis, tuju oli hea. Postkontorist ostsin kaks komplekti marke, tahtsin ka postkaarte, aga neid seal ei olnud. Teenindaja seletas, et veidi edasi asub raamatupood, kus neid võib olla, seega seadsin sammud sinnapoole. Kahjuks ei leidnud ma esmalt õiget poodi üles, läksin selle asemel ühte suuremasse kaubanduskeskusse, kus oli ka raamatuosakond, kuid kahjuks ei leidunud ka seal postkaarte. Mind juhatati uuesti väiksemasse raamatupoodi, mille ma lõpuks ka üles leidsin.
Minu suureks kurvastuseks ei saanud ka sealt postkaarte osta, abivalmis müüjad aga arvasid, et natuke eemal, ühes suveniiripoes võib-olla on neid. Asusin uuesti otsingutele, kuid need ei kandnud vilja.
Kuna ilm oli endiselt ilus, ei lasknud ma sellel väiksel ebaõnnestumisel end häirida ja suundusin odavasse juurviljapoodi, mida Joey oli soovitanud-näidanud. Sain armsalt vanapaarilt kimbu negi’sid, brokolit, kotikese rohelise pipra kauni ja kimbu banaane. Ning kokku maksis kogu see lõbu ainult 550 jeeni. Ood odavatele kodukootud juurviljapoodidele!
Võib-olla teen homme uuesti karrit…aga selleks peaks poest veel liha tooma, ma ei tea, kas ma viitsin enam minna.
Neljapäeva olen mõttes nimetanud koristuspäevaks, seega kraamisin oma tuba, pühkisin tolmu spetsiaalsete tolmulappidega ning puhastasin põrandat ka mingi laheda põrandalapiga. Olen selle saavutuse üle uhke, nüüd näeb tuba tõepoolest parem välja. Eks on ikka vaja kord nädalas suuremat puhastust ette võtta.
Õppisin veidi, oleks pidanud veel midagi kordama, aga ma ei jaksanud/saanud, sest mu käsi hakkas veel rohkem valutama kui eile õhtul. Ilmselt tegin endale võrkpalliga ikka veidi liiga. Kirjutamisel ja trükkimisel annab ka tunda. Sain Zackilt mingi marlisideme, mille ta teibiga mu käe ümber kinnitas, et seda natuke fikseerida. Tegin käele jääkuubikukompressi, hiljem sain Miekelt ka ühe korralikuma käepaela, mille sideme ümber panin. Po ütles, et tal on mingit ravumit selle jaoks, aga kuna ta läks õhtul välja, pole ma seda veel saanud. Loodan, et asi hullemaks ei lähe või et esmaspäevani vastu pean. Siis saan minna kooli med-keskusse ja sealt abi küsida.
Muide, punase greibi mahl on hea. Peaks seda veel ostma.
Ja Oomph’i kitarrist Andreas on päris kuum mees. Ma polnudki seda enne tähele pannud. Aga nüüd, uuesti nende laule kuulates ja videosid vaadates tundub ta täitsa kena.
Ja oomph’i laulude sõnad paeluvad mind alati.
(Brennende Liebe)
Von meiner brennende Liebe
kann dich kein Dämon erlösen
Von meiner brennende Liebe
kann dich kein Gott und kein Wunder mehr befreien
(ja ingliskeelne versioon, mis on ka omamoodi hea, kuigi originaaliga ei anna võrrelda)
From my love's burning desire
There's no escape, no salvation
From my love's burning desire
No force in heaven or hell can save your soul
Hetkemuusika:
Avenged Sevenfold – „Nightmare“ (kuigi karjumist võiks seal veidi vähem olla)
Oomph! – „Labyrinth“
Oomph! – „Beim ersten mal tut’s immer Weh“
***
Klopf klopf, lass mich rein
lass mich dein Geheimnis sein
//
Knock-knock, let me in
Let me be your secret sin
(Oomph! - "Labyrinth")
