Ood minu uuele kandikule
Monday, October 18, 2010 by Mirju
(eelmise postituse kuupäevaks oli siiski 17. oktoober)
18. oktoober
Hommikul oli väga soe ja päikseline ilm, väga mõnus oli rattaga Juscosse ja KS-denkisse sõita.
Ainus halb asi on see, et ma olen kuskilt korjanud üles mingi rõveda nohu. Ei tea, kas see on seesama viirus, mida kõik ühikasolijad järgemööda tunduvad läbi põdevat? Nohu paneb miskipärast mu silmad ka kipitama ja muudab need väsinuks. Õõh.
Tagasisõidul tahtis Mieke minna läbi ühest kiirsöögikohast, sest seal pakuti lasteeinega kaasa ka Doraemon’i mänguasju. See on sinine kassi moodi olevus ühest lastemultikast, kes on siin hullult populaarne. Kuna Miekele hullult doraemon meeldib, aga ta on ise taimetoitlane (st ei oleks saanud söögiga kaasa tulevat liha süüa), ulatasin lahkelt oma abikäe (või –suu XD) ning pakkusin, et maksan ise ka veidi ja võin kogu lihalise kraami ära süüa. Mõeldud, tehtud. Mieke oli rahul ja mina sain ka söönuks.
Pärast kangelaste-loengut käisin vahetusõpilaste keskuses, täitsin lastelaagri jaoks ära veel ühe paberi ja küsisin tervisekindlustuse kohta. Homme lähen uuesti, võtan linnavalitsusest tulnud kirja kaasa ja uurin täpsemalt, mida ma nüüd maksma pean ja mida mitte.
Õnneks sain täna ka Takeda-senseilt tunniplaani-ankeedi jaoks allkirja kätte (ma ei saa ikka üle sellest, kui lahe see mees on), käisin tema kontoris, ta päris, kas ma olen juba jaapani eluga veidi rohkem harjunud ja mida ma siin endale süüa teen. Edasi läks vestlus nuudlite ja karri peale XD
Olles oma tunniplaani-registreerimisankeedi ära viinud, jalutasin koos Jasoniga koju. Õhtul näitasin talle veel odava juurviljapoe asukohta ning käisime koos supermarketis. Mul on nüüd pesukorv! Lisaks sain saja-jeeni-poest maailma armsaima kandiku. See on suht väike, aga ma lihtsalt pidin selle ostma. Nägin, et see on MINU.
Nüüd istun ja ootan motivatsiooni, et teha ära üks kodutöö.
18. oktoober
Hommikul oli väga soe ja päikseline ilm, väga mõnus oli rattaga Juscosse ja KS-denkisse sõita.
Ainus halb asi on see, et ma olen kuskilt korjanud üles mingi rõveda nohu. Ei tea, kas see on seesama viirus, mida kõik ühikasolijad järgemööda tunduvad läbi põdevat? Nohu paneb miskipärast mu silmad ka kipitama ja muudab need väsinuks. Õõh.
Tagasisõidul tahtis Mieke minna läbi ühest kiirsöögikohast, sest seal pakuti lasteeinega kaasa ka Doraemon’i mänguasju. See on sinine kassi moodi olevus ühest lastemultikast, kes on siin hullult populaarne. Kuna Miekele hullult doraemon meeldib, aga ta on ise taimetoitlane (st ei oleks saanud söögiga kaasa tulevat liha süüa), ulatasin lahkelt oma abikäe (või –suu XD) ning pakkusin, et maksan ise ka veidi ja võin kogu lihalise kraami ära süüa. Mõeldud, tehtud. Mieke oli rahul ja mina sain ka söönuks.
Pärast kangelaste-loengut käisin vahetusõpilaste keskuses, täitsin lastelaagri jaoks ära veel ühe paberi ja küsisin tervisekindlustuse kohta. Homme lähen uuesti, võtan linnavalitsusest tulnud kirja kaasa ja uurin täpsemalt, mida ma nüüd maksma pean ja mida mitte.
Õnneks sain täna ka Takeda-senseilt tunniplaani-ankeedi jaoks allkirja kätte (ma ei saa ikka üle sellest, kui lahe see mees on), käisin tema kontoris, ta päris, kas ma olen juba jaapani eluga veidi rohkem harjunud ja mida ma siin endale süüa teen. Edasi läks vestlus nuudlite ja karri peale XD
Olles oma tunniplaani-registreerimisankeedi ära viinud, jalutasin koos Jasoniga koju. Õhtul näitasin talle veel odava juurviljapoe asukohta ning käisime koos supermarketis. Mul on nüüd pesukorv! Lisaks sain saja-jeeni-poest maailma armsaima kandiku. See on suht väike, aga ma lihtsalt pidin selle ostma. Nägin, et see on MINU.
Nüüd istun ja ootan motivatsiooni, et teha ära üks kodutöö.
Aw, see on tõesti ülimalt armas kandik. ^^
Väga sinulik. :)