Maavärina-autost, karaokest ja kokteilidest
Saturday, October 16, 2010 by Mirju
15. oktoober
Kell 8.30 hakkas majas helisema tuletõrjealarm. Kõik loivasid uniste nägudega koridori ning liikusid varuväljapääsude poole. Eelmisel päeval meie ustele kinnitatud juhiste kohaselt pidime kõik kogunema ühika kõrvale parki, et seal õppuste korraldajatega kohtuda.
Vantsisime kõik hanereas ümber maja, kogunesime suuremale platsile ja saime siis teada, et peame uuesti majja minema ning proovima teise korruse hädaabiredelit kasutades alla ronida. Tegelikult polnud tuletõrjealarm üldse nii vali kui oleks võinud, leidsime, et näiteks kõrvaklappidest täiega muusikat kuulates seda tähele ei paneks.
Kui hädaabitrepi juurde jõudsime, selgus, et see on mingi suure luugi ja spetsiaalnõksuga käiv asi, mille avamisel hakkab tööle mingi väga jube vinguv alarm. Kõigepealt peab kaane avama, siis mingi ahelatega kinnituse lahti päästma ja lõpuks ühte kangi lükkama. Konks on selles, et kangini ulatumiseks peab küünitama ja selle käigus on päris lihtne ise sealt august alla pudeneda. Mina aga sain asjaga hakkama ja ronisin esimesena.
Õppuste jaoks oli kohale toodud ka maavärina-jäljenduse auto, mille külje peal oli kahe pardi pilt. Selle suur kast tehti keskelt lahti ning sees oli väike tuba lambi, laua ja nelja tooliga. Kõik said neljastes gruppides proovida, mis tunne on kogeda 6 või 7 –tasemelist maavärinat ning vappumise kestel üritada laua alla pugedes end kaitsta. Peab tunnistama, et kogemus oli päris närvekõditav. Kui päriselt selline asi juhtuma peaks, siis läheksin vist paanikasse küll. Aga ma proovisin pärast oma toas laua alla pugemise igaks juhuks ära ning panin ühte alumisse kappi kaheliitrise veepudeli. Nüüd oleks vaja ainult väike taskulamp muretseda, siis oleks enam-vähem kõik valmis.
Kõigile jagati veel eraldi patakas hädaolukorra puhul järgitavate käitumisjuhistega ning seejärel saadeti meid pidulikult ühikasse tagasi.
Magasin veel 3 tundi, tõusin alles 12.30, väga mõnus oli. Siis õppisin veidi (kuigi oleks pidanud natuke rohkem valmis jõudma) ning sättisin end kella kolmeks karaokesse minema.
Kokku kogunes meid lõpuks 9: mina, Kiko, Jacek, Mieke, Aaron, Amber, Pak ja Huan (vist?). Alguses proovisime minna ühte karaokebaari, kus ma veel käinud polnud, kuid see oli täis ja me oleks pidanud tunnikese ootama. Helistasime Maneki-neko karaoke-kohta (kust olin oma esimese kogemuse saanud) ning saime teada, et seal on järjekord ainult 40 minutit. Otsustasime vahepeal aega mööda saata McDonaldsis XD Mõned tellisid veidi süüa, ajasime Mieke, Kiko ja Amberiga tüdrukutejutte.
Maneki-nekosse jõudes võtsid paljud esimesena oma tassikestesse suure koguse pehmet jäätist. Varusime aega kuni kella seitsmeni, seega saime laulda 2 ja pool tundi. See kord oli isegi vaat et lõbusam kui eelmine, kuna käisime väiksema seltskonnaga ning ma tundsin inimesi rohkem. Eelmisest korrast oli minuga kaasas olnud ainult Mieke, seega keegi teine mind veel laulmas kuulnud polnud. Lasin natuke mikril soojeneda, ootasin kuni teised mõned lood juba ära laulnud olid ning valisin siis sama laulu, millega eelmisel korral alustasin (Uncle Kracker – „Follow Me“). See on alustamiseks väga hea, saab hääle piisavalt lahti ja ei pea liigselt pingutama. Ja see vaikusehetk/need ilmed, mis tulid, kui ma esimest korda laulma hakkasin…need olid vaatamist väärt XD
Kõik olid „O.O Eeeehhhh?!“-nägudega, Amberil vajus isegi suu lahti ja kuulsin, kuidas ta vaikse imetlusega Jacekilt küsis „Where did That come from?“ Järeldus: tasub hoida enda oskusi nii kaua varjatult, kui õige aeg käes ning saavutab suurema efekti :P
Aeg möödus kiiresti, vahepeal jõudsime isegi natuke tantsida, heliefekte teha, Titanicut jäljendada ning välgumihklitega vehkimist imiteerida.
Laulud, milles osalesin:
Celine Dion – „My Heart Will Go On“ (koos Kiko ja Amberiga, Jacek liitus ise)
Leona Lewis – „Bleeding Love“ (üksi, kuid paljud laulsid kaasa)
Mikuni Shimokawa – „Kohaku“ (üksi, ma lihtsalt pidin seda jälle laulma)
Chad Kroeger – „Hero“ (üksi, veendusin uuesti, et meeste partiid jäävad kohati liiga madalaks)
Scissor Sisters – „I don’t feel like dancing“ (koos Mieke ja Kikoga)
Avril Lavigne – „Complicated“ (koos Kiko ja Amberiga)
Kyu Sakamoto – „Ue wo muite arukou“ (ümisesin vaikselt kaasa, kui Jacek väga innustunult soolot laulis)
Ühisüritusena läks veel Avril Lavigne’i „My Happy Ending“ (solistiks Sasha), Disney „Väiksest merineitsist“ lugu „Under the Sea“ (soolo Mieke ja Kiko poolt) ja Queeni „Bohemian rapsody“ (solistiks Amber).
Tahtsime laulda koos Kikoga ka Jet’i „Are You Gonna Be My Girl“i, aga kahjuks ei jõudnud.
Viimaseks laulis Huan ühe enka-stiilis kirgliku rumba, väga tõetruult. Olime vaimustunud.
Edasi suundusime Pak’i (pole muuseas sama isik kui eelnevates sissekannetes mainitud Pak-san) juurde, kes elas veidike peatänavast eemal ühes pisikeses korteris. Istusime, sõime natuke mingeid snäkke (nt hästi häid juusturibasid ning kana taignas) ja Pak demonstreeris meile oma baarmeni-oskusi. Selgus, et ta oli Koreas osalenud mingil kõrgetasemelisel baarmenide koolitusel ning saanud sealt isegi mingi sertifikaadi. Naersime, et tal on külmkapis ainult juua XD
Pak segas meile mingeid huvitavaid kokteile. Kuna Black Russian (mis sisaldas vodkat ja kaluhat) tundus mulle liiga karm, Cuba Libret ma ei tahtnud (sest mulle väga rumm ei maitse) ning Miekele&Aaronile segatud kokteilis oli nii palju erinevaid alkohole kokku miksitud et mul hakkas pea ringi käima, palusin endale midagi natuke kergemat. Pak küsis, kas ma magusat armastan ja jaatava vastuse peale tegi mulle ühe Singapore Sling’i nimelise joogi. See oli hästi ilusat punast värvi, sisaldas soda’t, grenadilli-siirupit, jõhvikamahla, džinni, benedictine’i ja mingit asja veel. Pak ütles, et koos veidikese apelsinimahlaga on see veel parem, aga viimast tal kahjuks käepärast polnud. Seda peaks millalgi uuesti maitsma…ilmselt on see klassikaline „naiste jook“, aga isegi mehed tunnistasid, et see nägi ilus välja ja ka maitses hästi.
Umbes 9 paiku jalutasime kõik tagasi ühikasse, lubasime Pak’ile uuesti külla tulla, kui ta mingeid uusi retsepte avastab ning läksime laiali. Viisin Kikole ära võõrustajalt saadud One Piece’i seinakella, millel Zoro pilt peal. Kuna Kikole meeldib Zoro kõige rohkem, mõtlesin, et see teeks talle rohkem rõõmu kui mulle (ise oleksin soovinud hoopis Sanji-pildiga asja). Ma ei eksinud, ta peaaegu hüppas rõõmust lakke ja ei suutnud mind ära tänada. Tundsin end hästi, sest sain kellegi õhtu helgemaks muuta.
16. oktoober
Olin hommikul väsinud ja kurk valutas ka, seega Joey, Mieke ja teistega rattasõidule ei läinud. Kaalusin seda umbes pool tundi enne minekut, otsustasin, et lähen, pakkusin asjad, panin riidesse ja…vaatasin aknast välja. Kuna taevas luurasid tumedad vihmapilved, siis mõtlesin, et parem oleks kodus midagi kasulikku teha.
Kaks tundi hiljem paistis lauspäike ja taevas polnud peaaegu ühtegi pilve. Ahastasin.
Kui nüüd järele mõelda, siis polegi ma täna eriti midagi teinud…vaatasin natuke „Nurarihyon no mago“ animet, õppisin (mul on ainult üks asi veel teha!) ning tegin süüa. Viimane oligi vist mu päeva kõrghetk. Võtsin mingi segu („Riisi kõrvale sobiv“), mis nägi lõpuks välja nagu keeruline munaroog, mille peal natuke tarretiselaadset kastet. Kõigepealt pidi segama kolm muna, natuke vett ja ühe väikse pakikese kokku, ära praadima, siis teise pakikese sisu veidi rohkema veega pliidil ära segama ning lõpuks kastme munaroale peale valama. Ja kõige selle kõrvale sõin jälle riisi sojakastmega. Üldiselt oli see päris maitsev, aga viimaste ampsude ajaks oli mul sellest munaroast kõrini. Eks järgmisel korral proovin mingit muud asja.
Rohkem polegi eriti midagi öelda. Rääkisin just Hanna, Ally ja Poognaga msni videokõnes (kui skype’i variant miskipärast töötama ei peaks, lasen emmel ka msni-konto teha) ning sain natuke kodumaal toimuvast osa.
Mieke ja teised jõudsid oma rattamatkalt tagasi umbes 4,5 tundi hiljem. Nad olid käinud kuskil järgmises linnas 0.o Võib-olla on siiski hea, et ma ei läinud…ma poleks sellist pikka sõitu vastu pidanud.
Küsisin Miekelt Sendaisse (lähedalasuvasse suuremasse linna, bussiga tund aega sõitu) minevate bussiaegade kohta. Ja homme lähen vaatan, kas the Gazette’i 24nda oktoobri kontserdile Sendais on veel pileteid.
***
Ja lõpuks sain ühe osa videologist ka valmis.
Mirju Jaapanis - Osa 4
(homme tuleb veel umbes 3)
***
Hetkemuusika:
DBSK - "Mirotic"
Algus meentab natuke mingit Backstreet Boysi videot, aga ma ei oska täpselt öelda, millist. Hea video minu meelest. Huvitav idee, selline femme fatale/nais-dominatrixi labürinti sattuvate noorte meeste teema. Mulle meeldis eriti see seina külge aheldamise nõks.
I've got you...under my skin.
SHINee - "Lucifer"
Välimus on nendel poistel vaieldamatult DBSK omast parem, vähemalt minu jaoks. Taas võib näha väga...huvitavaid stiilinäiteid, alustades nahkvestiga, mis hiljem osutub sepapõlle taoliseks riideesemeks ning ühe tüübi siil/emo soeng. Ja neil on oma videotes mingi teema autodega...nendega sõitmisega ning nende ees tantsimisega.
Selline "get up and dance!"-fiilinguga lugu, sobiks hästi mõnele...hmm...näiteks moemaailma glamuursetest-räpastest telgitagustest või prestiižse tantsuakadeemia skandaalsetest saladustest rääkivale sarjale XD
Tundub, et on korea poistebändide nädal XD Aga mis teha, need lood on tõesti catchy'd...ning rütm paneb tahtma iseenesest kaasa tantsida/liikuda.
xoxo
Kell 8.30 hakkas majas helisema tuletõrjealarm. Kõik loivasid uniste nägudega koridori ning liikusid varuväljapääsude poole. Eelmisel päeval meie ustele kinnitatud juhiste kohaselt pidime kõik kogunema ühika kõrvale parki, et seal õppuste korraldajatega kohtuda.
Vantsisime kõik hanereas ümber maja, kogunesime suuremale platsile ja saime siis teada, et peame uuesti majja minema ning proovima teise korruse hädaabiredelit kasutades alla ronida. Tegelikult polnud tuletõrjealarm üldse nii vali kui oleks võinud, leidsime, et näiteks kõrvaklappidest täiega muusikat kuulates seda tähele ei paneks.
Kui hädaabitrepi juurde jõudsime, selgus, et see on mingi suure luugi ja spetsiaalnõksuga käiv asi, mille avamisel hakkab tööle mingi väga jube vinguv alarm. Kõigepealt peab kaane avama, siis mingi ahelatega kinnituse lahti päästma ja lõpuks ühte kangi lükkama. Konks on selles, et kangini ulatumiseks peab küünitama ja selle käigus on päris lihtne ise sealt august alla pudeneda. Mina aga sain asjaga hakkama ja ronisin esimesena.
Õppuste jaoks oli kohale toodud ka maavärina-jäljenduse auto, mille külje peal oli kahe pardi pilt. Selle suur kast tehti keskelt lahti ning sees oli väike tuba lambi, laua ja nelja tooliga. Kõik said neljastes gruppides proovida, mis tunne on kogeda 6 või 7 –tasemelist maavärinat ning vappumise kestel üritada laua alla pugedes end kaitsta. Peab tunnistama, et kogemus oli päris närvekõditav. Kui päriselt selline asi juhtuma peaks, siis läheksin vist paanikasse küll. Aga ma proovisin pärast oma toas laua alla pugemise igaks juhuks ära ning panin ühte alumisse kappi kaheliitrise veepudeli. Nüüd oleks vaja ainult väike taskulamp muretseda, siis oleks enam-vähem kõik valmis.
Kõigile jagati veel eraldi patakas hädaolukorra puhul järgitavate käitumisjuhistega ning seejärel saadeti meid pidulikult ühikasse tagasi.
Magasin veel 3 tundi, tõusin alles 12.30, väga mõnus oli. Siis õppisin veidi (kuigi oleks pidanud natuke rohkem valmis jõudma) ning sättisin end kella kolmeks karaokesse minema.
Kokku kogunes meid lõpuks 9: mina, Kiko, Jacek, Mieke, Aaron, Amber, Pak ja Huan (vist?). Alguses proovisime minna ühte karaokebaari, kus ma veel käinud polnud, kuid see oli täis ja me oleks pidanud tunnikese ootama. Helistasime Maneki-neko karaoke-kohta (kust olin oma esimese kogemuse saanud) ning saime teada, et seal on järjekord ainult 40 minutit. Otsustasime vahepeal aega mööda saata McDonaldsis XD Mõned tellisid veidi süüa, ajasime Mieke, Kiko ja Amberiga tüdrukutejutte.
Maneki-nekosse jõudes võtsid paljud esimesena oma tassikestesse suure koguse pehmet jäätist. Varusime aega kuni kella seitsmeni, seega saime laulda 2 ja pool tundi. See kord oli isegi vaat et lõbusam kui eelmine, kuna käisime väiksema seltskonnaga ning ma tundsin inimesi rohkem. Eelmisest korrast oli minuga kaasas olnud ainult Mieke, seega keegi teine mind veel laulmas kuulnud polnud. Lasin natuke mikril soojeneda, ootasin kuni teised mõned lood juba ära laulnud olid ning valisin siis sama laulu, millega eelmisel korral alustasin (Uncle Kracker – „Follow Me“). See on alustamiseks väga hea, saab hääle piisavalt lahti ja ei pea liigselt pingutama. Ja see vaikusehetk/need ilmed, mis tulid, kui ma esimest korda laulma hakkasin…need olid vaatamist väärt XD
Kõik olid „O.O Eeeehhhh?!“-nägudega, Amberil vajus isegi suu lahti ja kuulsin, kuidas ta vaikse imetlusega Jacekilt küsis „Where did That come from?“ Järeldus: tasub hoida enda oskusi nii kaua varjatult, kui õige aeg käes ning saavutab suurema efekti :P
Aeg möödus kiiresti, vahepeal jõudsime isegi natuke tantsida, heliefekte teha, Titanicut jäljendada ning välgumihklitega vehkimist imiteerida.
Laulud, milles osalesin:
Celine Dion – „My Heart Will Go On“ (koos Kiko ja Amberiga, Jacek liitus ise)
Leona Lewis – „Bleeding Love“ (üksi, kuid paljud laulsid kaasa)
Mikuni Shimokawa – „Kohaku“ (üksi, ma lihtsalt pidin seda jälle laulma)
Chad Kroeger – „Hero“ (üksi, veendusin uuesti, et meeste partiid jäävad kohati liiga madalaks)
Scissor Sisters – „I don’t feel like dancing“ (koos Mieke ja Kikoga)
Avril Lavigne – „Complicated“ (koos Kiko ja Amberiga)
Kyu Sakamoto – „Ue wo muite arukou“ (ümisesin vaikselt kaasa, kui Jacek väga innustunult soolot laulis)
Ühisüritusena läks veel Avril Lavigne’i „My Happy Ending“ (solistiks Sasha), Disney „Väiksest merineitsist“ lugu „Under the Sea“ (soolo Mieke ja Kiko poolt) ja Queeni „Bohemian rapsody“ (solistiks Amber).
Tahtsime laulda koos Kikoga ka Jet’i „Are You Gonna Be My Girl“i, aga kahjuks ei jõudnud.
Viimaseks laulis Huan ühe enka-stiilis kirgliku rumba, väga tõetruult. Olime vaimustunud.
Edasi suundusime Pak’i (pole muuseas sama isik kui eelnevates sissekannetes mainitud Pak-san) juurde, kes elas veidike peatänavast eemal ühes pisikeses korteris. Istusime, sõime natuke mingeid snäkke (nt hästi häid juusturibasid ning kana taignas) ja Pak demonstreeris meile oma baarmeni-oskusi. Selgus, et ta oli Koreas osalenud mingil kõrgetasemelisel baarmenide koolitusel ning saanud sealt isegi mingi sertifikaadi. Naersime, et tal on külmkapis ainult juua XD
Pak segas meile mingeid huvitavaid kokteile. Kuna Black Russian (mis sisaldas vodkat ja kaluhat) tundus mulle liiga karm, Cuba Libret ma ei tahtnud (sest mulle väga rumm ei maitse) ning Miekele&Aaronile segatud kokteilis oli nii palju erinevaid alkohole kokku miksitud et mul hakkas pea ringi käima, palusin endale midagi natuke kergemat. Pak küsis, kas ma magusat armastan ja jaatava vastuse peale tegi mulle ühe Singapore Sling’i nimelise joogi. See oli hästi ilusat punast värvi, sisaldas soda’t, grenadilli-siirupit, jõhvikamahla, džinni, benedictine’i ja mingit asja veel. Pak ütles, et koos veidikese apelsinimahlaga on see veel parem, aga viimast tal kahjuks käepärast polnud. Seda peaks millalgi uuesti maitsma…ilmselt on see klassikaline „naiste jook“, aga isegi mehed tunnistasid, et see nägi ilus välja ja ka maitses hästi.
Umbes 9 paiku jalutasime kõik tagasi ühikasse, lubasime Pak’ile uuesti külla tulla, kui ta mingeid uusi retsepte avastab ning läksime laiali. Viisin Kikole ära võõrustajalt saadud One Piece’i seinakella, millel Zoro pilt peal. Kuna Kikole meeldib Zoro kõige rohkem, mõtlesin, et see teeks talle rohkem rõõmu kui mulle (ise oleksin soovinud hoopis Sanji-pildiga asja). Ma ei eksinud, ta peaaegu hüppas rõõmust lakke ja ei suutnud mind ära tänada. Tundsin end hästi, sest sain kellegi õhtu helgemaks muuta.
16. oktoober
Olin hommikul väsinud ja kurk valutas ka, seega Joey, Mieke ja teistega rattasõidule ei läinud. Kaalusin seda umbes pool tundi enne minekut, otsustasin, et lähen, pakkusin asjad, panin riidesse ja…vaatasin aknast välja. Kuna taevas luurasid tumedad vihmapilved, siis mõtlesin, et parem oleks kodus midagi kasulikku teha.
Kaks tundi hiljem paistis lauspäike ja taevas polnud peaaegu ühtegi pilve. Ahastasin.
Kui nüüd järele mõelda, siis polegi ma täna eriti midagi teinud…vaatasin natuke „Nurarihyon no mago“ animet, õppisin (mul on ainult üks asi veel teha!) ning tegin süüa. Viimane oligi vist mu päeva kõrghetk. Võtsin mingi segu („Riisi kõrvale sobiv“), mis nägi lõpuks välja nagu keeruline munaroog, mille peal natuke tarretiselaadset kastet. Kõigepealt pidi segama kolm muna, natuke vett ja ühe väikse pakikese kokku, ära praadima, siis teise pakikese sisu veidi rohkema veega pliidil ära segama ning lõpuks kastme munaroale peale valama. Ja kõige selle kõrvale sõin jälle riisi sojakastmega. Üldiselt oli see päris maitsev, aga viimaste ampsude ajaks oli mul sellest munaroast kõrini. Eks järgmisel korral proovin mingit muud asja.
Rohkem polegi eriti midagi öelda. Rääkisin just Hanna, Ally ja Poognaga msni videokõnes (kui skype’i variant miskipärast töötama ei peaks, lasen emmel ka msni-konto teha) ning sain natuke kodumaal toimuvast osa.
Mieke ja teised jõudsid oma rattamatkalt tagasi umbes 4,5 tundi hiljem. Nad olid käinud kuskil järgmises linnas 0.o Võib-olla on siiski hea, et ma ei läinud…ma poleks sellist pikka sõitu vastu pidanud.
Küsisin Miekelt Sendaisse (lähedalasuvasse suuremasse linna, bussiga tund aega sõitu) minevate bussiaegade kohta. Ja homme lähen vaatan, kas the Gazette’i 24nda oktoobri kontserdile Sendais on veel pileteid.
***
Ja lõpuks sain ühe osa videologist ka valmis.
Mirju Jaapanis - Osa 4
(homme tuleb veel umbes 3)
***
Hetkemuusika:
DBSK - "Mirotic"
Algus meentab natuke mingit Backstreet Boysi videot, aga ma ei oska täpselt öelda, millist. Hea video minu meelest. Huvitav idee, selline femme fatale/nais-dominatrixi labürinti sattuvate noorte meeste teema. Mulle meeldis eriti see seina külge aheldamise nõks.
I've got you...under my skin.
SHINee - "Lucifer"
Välimus on nendel poistel vaieldamatult DBSK omast parem, vähemalt minu jaoks. Taas võib näha väga...huvitavaid stiilinäiteid, alustades nahkvestiga, mis hiljem osutub sepapõlle taoliseks riideesemeks ning ühe tüübi siil/emo soeng. Ja neil on oma videotes mingi teema autodega...nendega sõitmisega ning nende ees tantsimisega.
Selline "get up and dance!"-fiilinguga lugu, sobiks hästi mõnele...hmm...näiteks moemaailma glamuursetest-räpastest telgitagustest või prestiižse tantsuakadeemia skandaalsetest saladustest rääkivale sarjale XD
Tundub, et on korea poistebändide nädal XD Aga mis teha, need lood on tõesti catchy'd...ning rütm paneb tahtma iseenesest kaasa tantsida/liikuda.
xoxo
