Teisel pool mind

4. oktoober (23:03)

Seadsin äratuskella 10ks, kuid laisklesin hommikul voodis kuni kella 11ni. Pärast seda loivasin toas/korteris ringi nagu väike rahulolev hüljes, ainus segav faktor minu päikselises olekus oli pilvine ilm akna taga.
Otsustasin panna esimest korda selga seeliku. Lõpuks jäi sõelale pruun-beež lühike seelik koos pruunide sukkade ja Hannalt saadud tumepruuni pluusiga. Kuna selle juurde ei saanud ma ühtegi (loe: oma ainsat valget) jopet sobitada, võtsin peale ainult suure lillakaskirju salli. Jalga panin roosakad mokassiinid, kuid see viimane valik maksis mulle hiljem valusalt kätte.
Hakkasin kooli minema, olin juba uksest välja saanud ja Mariko-sanile „ittekimasu“ (seda öeldakse kodust lahkudes) öelnud, kui märkasin, et vaikselt hakkab tibutama. Võtsin ülevalt oma vihmavarju ja üritasin end veenda, et see mind ei häiri.
Kooli jõudes olid mu jalad läbimärjad. Käisin läbi vahetusõpilaste keskusest, et saada oma kooli wifiparoolid ja infot kanji-õpikute kohta, kuid ei saanud kumbagi. Minu õppeosakond on ainus, kes veel paroole saatnud pole ning kanjiõpikute kohta pean homme Utsumi-sensei käest küsima. Ainus asi, mille osas mul vedas, oli ülikooli klubide ja huviringide nimekiri. Koyama-san paljundas selle mulle ja ütles, et kui olen sobivad välja valinud, võin neile ütlema tulla ja nad proovivad vastavate isikutega ühendust võtta.
Pärast seda läksime Kikoga raamatukokku, et uurida netist spordiga seotud ainete tunniplaanide kohta. Leidsime, et esmaspäeva hommikul on mingi üld-spordi loeng/tund, kus iga kord proovitakse uut ala. Kuigi aladevalik oli mitmekülgne, ei tundunud see mulle eriti tore. Palju rohkem pakkus huvi kolmapäevahommikune võrkpallitund, kuhu sellel nädalal ka minna plaanime. Eks vaatame, kas ma otsustan lõpuks teha sporti päris tunnis või mõne klubi raames.
Loeng „Japanese Popular Heroes“ koos Grinda-senseiga oli päris paljulubav. Igas tunnis vaatame mõnda filmi, enne räägib õpetaja lühikese seletava jutu. Kursuse lõpuks peame tegema ise lühikese presentatsiooni koos käsilehtedega vabalt valitud kursusega seonduval teemal. Kui õpetaja palus, et me ütleks talle nimesid, keda kindlasti käsitleda tahame, pakkusin mina kohe välja Abe no Seimei (Heiani ajajärgu kuulus onmyoji, õukonna tähetark, ennustaja, maag ning üldse tark ja lahe mees, räägiti, et ta on nii andekas, kuna tema ema oli rebane). Kahjuks ütles Grinda-sensei, et sellest me ajaloolist filmi vaadata ei saa. Loodan, et äkki lubatakse mul temast vähemalt presentatsioonis rääkida.
See loeng toimus veel osaliselt ehitustööde all olevas majatiivas, seega oli pidevalt kosta kuskilt puurimist, kopsimist või muid sarnaseid hääli. Lisaks oli see osa hoonest tõesti vanem ja halvemas olukorras: kohati tekkis tunne, et siin, raskete raudliftide ja kõledate koridoride keskel võiks mõnd õudusfilmi teha.
Kuna see loeng oli sissejuhatav ja lõppes seetõttu varem, käisime Mieke ja Jacekiga raamatukogus internetti kasutamas. Enne seda aga õnnestus mul kinni püüda Po ja Jason, kellega koos läksin korraks Takeda-sensei kontorisse. Andsin talle Eestist toodud meeneid, edastasin Vira tervitused ja sain teada, et reedel kell pool seitse on samas kohas minu ja Jasoni vastuvõtupidu. Nii armas =)
Kahjuks pole ma oma tuutoriga siiamaani kohtunud. Loodan, et äkki laupäeval imonikai-peol saan temaga lõpuks tutvuda. Azusa organiseerib koos kultuurivahetusklubiga (jaapanlased, kes välisüliõpilastega tegelevad, samad, kellega karaokes käisime) üritust, mille raames lähme kuskile jõe äärde mingeid kartulilaadseid asju grillima või nendest suppi tegema.
Tsiteerin Azusa seletusmeili selle kohta:
Imoni on paks kartuli- ja lihasupp, mida süüakse traditsiooniliselt sügisel Jaapanis Tohoku-piirkonnas. Yamagata prefektuur on oma imonide poolest eriti kuulus, kuid ka teistes piirkondades on sellest oma variatsioonid. Imonit süüakse nagu tavalist suppi, enamjaolt hilissuvel ja varasügisel, kuid kõige rohkem tuntakse seda välistes tingimustes söödava toiduna. Sügiseti peetakse jõgede läheduses lõkke ääres imonit valmistavate inimeste salkasid aastaajale iseloomulikuks märgiks. Poeketid hoiavad just sellel põhjusel oma riiulitel alati lõkkepuid ja teisi selleks vajalikke vahendeid.
Pärast istusime Miekega raamatukogus, kuni tuli aeg minna järgmisesse loengusse: välitöö workshop lähedalasuvates piirkondades. See oli ainus jaapanlastega koos toimuv loeng minu nimekirjas, välistudengitest läksime sinna vist ainult mina, Mieke, Jacek, Joey, Duen ja veel paar Taiwani tüdrukut.
Kohale jõudes selgus, et hiigelsuures auditooriumis oli juba palju jaapanlasi ning osad neist olid ülikondades vanemad mehed. Mõtlesime, mis küll toimub, aga saime oma küsimusele varsti vastuse: loengu/workshopi sisuks oli mitmesugustes piirkondades erinevate (ühiskondlikult kasulike) tegevustega tegemine. Iga piirkond oli saatnud oma programmi tutvustama ühe või kaks esindajat, kõigil olid ilusate piltidega powerpointi presentatsioonid. Saime ka erinevate variantide ülevaatlikud lehed, kuid seal oli nii palju jaapanikeelset teksti ja võõraid märke, et esialgu me üritasime ainult kuulata ja sealt midagi aru saada. Valik oli mitmekülgne: võis minna kuskile loodusesse laudteid ehitama või talvel loomadele süüa viima, valmistada ankot (oapastast maiustus) ja vaala-mochisid (mingid riisikäkid), teha mägimatka, aidata lastel mingeid laagreid läbi viia, osaleda raamatukogu-matsuril ja palju muud. Kahjuks oli iga ettevõtmise eest kirjas ka päris soolane tasu.
Kui see sissejuhatav loeng lõppes, oli väljas juba kottpime (ja kell oli 6). Teised suundusid jalgrattaga koju, mina ja taiwani tüdruk Cho-en (kes oskab ka väga hästi inglise keelt) kõndisime rahulikult jalgsi tagasi. Õnneks oli vihm selle aja peale üle jäänud, aga mu sukad ja jalanõud olid ikkagi läbimärjad. Cho-en on hästi armas, rääkisime temaga jaapani keeles ja ma sain vestlusega enam-vähem hakkama. (Ainult grammatilisi vorme ja lauseehitus pean rohkem harjutama, seda ma endale lubasin.)
Ühikas sain külalistetoas arvuti taga istuvalt Zackilt mälupulga peale tema tehtud pildid meie mägimatkast. Ma vist nüüd hakkangi temaga koos käima igal pool, sest ta oskab lihtsalt fantastilisi pilte teha. Loodan, et saan varsti neid ka teiega kuidagi jagada (ma ei ole kindel, et ma kõiki neid facebooki üles panna tahaks). Ahjaa, mingi väikse teate sain ka elektrifirmalt, kes teatas, millal ta hakkab mulle väikseid arve-kirjakesi saatma, enne kui raha automaatselt mu pangaarvelt maha võetakse. Selle kirja tagaküljel olid sinisel taustal väiksed pingviine meenutavad linnukesed.
Hiljem istusin toas ja valmistusin just süüa tegema, kui Mieke sõnumi saatis, et läheb teise korruse ühistuppa workshopilt saadud lehti tõlkima. Ütlesin, et liitun temaga niipea, kui oma riisi keedetud saan. Seekord tegin samuti riisi muna ja sojaga, kuid lisasin sinna viineritükke. Täitsa nämmu tuli. Ühistoas ootasid mind Mieke, Zack ja Amy, viimased tegelesid õppetükkidega. Mu lõunasööki/õhtusööki kiideti ning ma pakkusin, et kui neil pole veel riisikeetjat, võivad nad minult saada nii riisi kui keetmisteenust, kuna mul on vaja umbes 4 kg riisi paari nädalaga ära süüa, sest säilivuskuupäev läheneb. Zack lubas lahkelt, et ma võin teda mõnikord paluda oma riisi sööma XD
Järgnevad kaks tundi tõlkisime Miekega projektide tutvustusi ja päevakavasid. Vahepeal läksid asjad päris naljakaks, me ei teadnud osade kanjide hääldusi ja siis tuligi umbes „Sho..somethingsomething…kaishiki…? Food product no safeness?“ Mõnikord ei saanudki me täpset tähendust teada, seletasime lihtsalt ähmaselt üldmõiste ära ja lootsime, et sellest piisab aru saamiseks. Lõpuks olid meil juba koodnimetused erinevate programmide lehtede jaoks: „Tead küll, see hobustega.“ – „Kas see, kus pidi vanameestega rääkima?“ – „Ei, see oli lastega tegelemise ja looduse lehest paar tükki tagapool. Hobused on eespool.“ – „Ok. Aga kas nüüd teeme selle maiustuste ja loengutega?“ – „Ei, võtame parem selle eelviimase, talviste mägiretkede ja jänesejahiga.“
Viimaks, kui Joey ka meie juurde jõudis, olime juba suht soodad. Õnneks oli Mieke vahepeal oma toast toonud meile kommi: mingeid puuviljakaramelle ning umeboshi’sid. Viimased on nagu magusad karamellid, mille keskel on kuivatatud ploom…mis on osaliselt soolane. See maitse on alguses jube imelik, aga üldse mitte halb.
Kahjuks tundub mulle, et ma ei võta ühtegi workshopi, kuna nad maksavad minu jaoks natuke palju. Aga pole hullu, kuna loengus „Sissejuhatus Jaapani kultuuri“ teeme me ka praktilisi asju, käime mõnel väljasõidul, kanname kimonosid, teeme ikebanat, tegeleme keraamikaga ja veel palju muud. Selle eest maksmisega ma olen vähemalt arvestanud.

Peaks magama minema. Lõpetasin just ülikooliga seotud klubide ja huviringide nimekirja läbitöötamise. Asju, millega tahaks tegeleda, on liiga palju…näiteks on siin võimalus tegeleda judo, kendo, aikido, vibulaskmise ja ujumisega, astuda filmiklubi, mangaklubi, ilukirjandusklubi, segakoori, kergemuusika klubi, acapella-laulu klubi või kokandusringi liikmeks. Pean selle nimistu kokku tõmbama, lõpuks jätkub aega ainult üheks või kaheks asjaks.

Homme on kaks jaapani keelega seotud loengut: lugemine ja rääkimine.


5. oktoober (20:33)

Tõusin 10:30.
Söögiks tegin prooviks ühe väikse misosupi-kausitäie, mis maitses täitsa hästi. Vähemalt on mul nüüd valida, kas ma joon kuumaks joogiks teed või hoopis misosuppi. Hind oli neil ka suht odav, 12 pakikest kokku 99 jeeni. Lisaks pakkisin endale esimest korda bento (pakilõuna) kaasa: panin oma ilusa uue roosa-valge karbi sisse eilsest üle jäänud riisi, võtsin külmikust ühe kalasuupiste sinna juurde ning valasin sojakastet peale.
Võtsin end kokku ja otsustasin, et lähen kooli rattaga. Enne pidin muidugi oma kummi jälle täis pumpama. Haakisin end Miekele&Annele sappa ning koos veeresime ülikooli poole. Jalad valutasid mägironimisest, aga ma lohutasin end sellega, et ilmselt hakkan iga päev kooli ja tagasi kõndides/vändates säärase treeninguga harjuma. Palju samme inimene päevas tegema pidigi? 10 000? Ilmselt saan selle arvu siin täis küll.
Esimeseks loenguks päevas oli 13.00 algav jaapani keele lugemise tund. Õpetajaks oli Sonoda-sensei, kes rääkis meile, et ta on elu jooksul väga palju kolinud, joonistas Jaapani kaardi ning näitas seal peal ära vähemalt 10 kohta (üks ka Koreas), kus ta elanud oli. Pidime jälle kõik end tutvustama, sensei märkis ära 7 punkti, millele vastama pidime. Pärast tutvustas ta lühidalt loengusarja ning ütles, et peame igaüks ostma endale õpiku.
Kui tund läbi sai, suundusime Mieke, Anne ja Kikoga õpikujahile. Kõigepealt läksime ülikooli territooriumil asuvasse raamatupoodi, mille müüjanna oli küll väga innukas, kuid ei saanud väga hästi aru, mida me tahame. Lõpuks õnnestus meil talle selgeks teha, mis õpikut täpselt vaja on, ta käis korraks ära ning tuli tagasi teatega, et võime paar korrust ülaltpoolt spetsiaalsest õpikupoest osta 3 eksemplari, ülejäänud peab ta tellima. Anne ja keegi Ri-san samast loengust panid oma nimed tellimislehele kirja.
Edasi ronisime neljandale korrusele, kus oli ruum õpikute ja igasugu õppetekstide jaoks. Leidsime sealt kõigepealt ainult kaks õiget õpikut, kuid kui me kassasse suundusime, nägime seal veel kolme eksemplari. Saime kõik neljakesi endale õpiku ja jäi veel ülegi. Ainult Anne pidi uuesti teise raamatupoodi kõmpima, et oma tellimus tühistada. Ta üldse ei tahtnud sinna minna ja tüütu müüjaga tegeleda, kuid teha polnud midagi.
Siis oli aeg minul ja Kikol järgmisse loengusse minna. Kahjuks ei läinud me samasse kohta, tema suundus loengusse „Edo ajastu sõdurid Venemaal“, mina jaapani keele rääkimise tundi. Tahtsin võimalikult vara kohal olla, kuna ei teadnud täpselt, kus õige klass asub. Seetõttu ei teinud ma ka peatust, et oma bento ära süüa. Kõndisin enda meelest sobivasse kohta ning jäin igaks juhuks klassi ukse taha ootama, et näha, kas õpetaja ikka tuleb sinna. Minu kõhklustele tegi lõpu Amy, kes tuli ja ütles, et see on tõesti õige ruum. Esialgu oli meid päris palju: mina, Suji, Amy, Shemi (üks hästi ilus Tai tüdruk), Mun, veel kaks poissi ning kaks magistriõpilast Pekingi ülikoolist - Cho ja Jo-en.
Utsumi-sensei tuli umbes viis minutit enne tunni algust klassi ning vaatas üllatunult ringi. Selgus, et Mun, Amy ja need poisid olid tegelikult kõrgemal tasemel, aga kuna nad ei tahtnud sinna minna, proovisid nad kõigepealt Utsumi-sensei juurde tulla. Sensei saatis nad naeratusega siiski teise klassi ja meid jäi kokku viis: mina, Suji, Shemi, Cho ja Jo-en. Õpetaja rõõmustas selle üle, ütles, et viis on selleks loenguks väga sobiv arv. Kõigepealt saime kursuse tutvustuse (õnneks ei ole siin vaja õpikuid osta), millest selgus, et hakkame tegema peamiselt presentatsioone/esitlusi. Järgmiseks nädalaks on vaja mõelda isiku peale, kes on meie elule suurt mõju avaldanud ning tema kohta natuke andmeid koguda. Järgmises tunnis hakkame koos õppima, kuidas esitlust teha ning kolme tunni pärast tuleb esitlus ette kanda.
Kõige suurema osa tunnist võttis enda alla aga veidi teistmoodi enesetutvustus. Utsumi-sensei ütles, et raudselt oleme kõik juba miljon korda kuulnud valemit „Mina olen see, tulen sealt, oskan seda keelt, mu hobideks on…“ jne ning teatas, et meie teeme teisiti. Kõik pidid mõtlema selle peale, mida teised nende kohta öelnud on. Nt „Mirju on selline ja selline inimene.“
See oli väga hea ja lõbus ülesanne, suutsin välja mõelda päris mitmeid erinevaid omadusi, mida pere ja sõbrad mulle millalgi omistanud on. Neid hetki meenutades tuli väike koduigatsus peale. Omadused, mis mulle meelde tulid:
* hajameelne (ema ütleb seda tihti, see joon on meil isaga sama)
* ülemõtleja (sõpradelt, nõustusin ja lisasin, et olen ilmselt terve maailma suurim ülemõtleja)
* liiga lahke/heasüdamlik
* tegudes pole loogikat/common sense’i (no pole wisdomit, mis teha)
* meelelahutaja (see, kelle üle nalja tehakse)
* hea peaga
* õpib palju
* on tihti mures selle pärast, kuidas teised inimesed teda näevad ja mida arvavad
* tahab endale tähtsaid/kalleid inimesi iga hinna eest kaitsta
* perfektsionist
* saab harva väga vihaseks
Niimoodi saime päris palju loengus osalevate inimeste kohta teada, lisaks avastasime ka ühiseid iseloomujooni.
Pärast tundi küsisin Utsumi-senseilt kanjiõpikute kohta, ta lubas teada anda, kui need saabuvad ja palus mitte muretseda. Ma polevat ainus, kes selle küsimusega tema juures käinud oli.
Suundusin veidikeseks ajaks raamatukokku. Istusin arvuti taga, lugesin postimees online’i, andsin vahepeal Cho-en’ile võimaluse minu kasutatavast arvutist oma meili lugeda, nägin Azusat&Yuto’t (ma sain teada, et ta nimi polegi lõpus a-ga XD) ja kinnitasin oma tuleku imonikai’le. Raamatukogus oli nii valge, et ma ei pannudki tähele, kuidas aeg lendas ning kui lõpuks välja hakkasin minema, oli kell saanud juba pool kuus ja väljas pime. Võtsin oma ratta ja panin õlakoti ette korvi, kuid see tegi kogu esiosa nii raskeks, et ma ei julgenud sellega sõita. Pealegi oli nii pime, et hoolimata oma esitulest (mis, nagu ma teada sain, mu rattal siiski olemas on) kartsin kuskile otsa sõita. Võtsin ratta käekõrvale ja jalutasin temaga mäest alla ühika poole. Paar korda püüdsin ka edasi sõita, kuid automaatveeremine oli liiga suur ning mu pidurid kriuksusid koledasti, seetõttu tulin lõpuks ikkagi jalgsi. Aga see täitsa sobis mulle.
Ühikas sõin lõpuks oma bento ära, see oli tõesti hea. Käisin teisel korrusel ühistoas reedesteks tundideks õppimas, natuke püüdsin mõelda ka oma elu mõjutanud isikute peale. Leidsin, et kui mul kedagi paremat lõpuks pähe ei tule, teen Matsujunist XD
Õhtusöögiks tegin teed ning viimase saiaviilu koos uue karamelliplögaga. Plöga osutus väga maitsvaks, meenutas jäätise sisse pandavat karamellivärki.
Loodetavasti saan homme koolis internetist veel denshi-jishode hindade ja mudelite kohta uurida. Miyu saatis mulle ühe kasuliku lingi ning lubas ostmisel aidata. See on väga hea, tahan leida endale nii funktsioonide kui hinna poolest sobiva.
Peaks Kikole helistama ja küsima, kas ta läheb homme sinna võrkpallivärki. Kui ta läheb, siis vaatan minagi, mis seal toimub. Aga rohkem ootan ma hoopis homset jaapani kultuuri sissejuhatust. Ei tea, kas meid pannakse juba esimeses tunnis midagi tegema või on see ainult tutvustus. Tahan juba teada saada, mida see kursus sisaldab =D


6. oktoober (17:45)

Lükkasin äratuskella kogu aeg edasi, lõplikult tõusin üles alles veerand 12.
Tegin endale kausitäie miso-suppi ning hommikuhelbeid, banaani panin lõunaooteks kotti. Helistasin Kikole, kes juba kooli oli läinud, ja lubasime kolmveerand üks raamatukogu ees kohtuda, et koos võrkpallitundi minna.
Kõndisin seekord üksi kooli, kuulasin mp3-st muusikat ja tundsin end päris hästi. Ma ei pidanud väga kiirustama, sain rahulikult jalutada. Avastasin, et minu koolitee peale jääb ka üks aeg, kus kasvab suur….virsikupuu? Või olid need veidra kujuga sidrunid, ma ei saanud täpselt aru.
Koolis saime korraks kokku lauatäie teiste vahetusõpilastega, siis saabus Kiko ja me läksime võimlasse Üllatuslikult tuli meiega kaasa ka Mun-san, kes väitis, et tal on nagunii vaba aega.
Võimlas jagati meid kolme gruppi – need, kes tahtsid sel kellaajal lauatennist, võrkpalli või sulgpalli mängida. Meie läksime keskmisse, mind ja Kikot suunati tüdrukute poolele, Mun läks poiste juurde. Saime teada, et trenniks ei ole mingit kindlat vormiriietust, kuid olemas peavad olema spetsiaalsed sisejalanõud. Lähme kolmekesi neid homme Juscosse ostma. Ainus asi, mida ma võrkpalli juures kardan, on see, et see läheb üle ja me ei jõua õigeks ajaks jaapani kultuuri loengusse. Õnneks on Mun-san ka samas loengus, mis tähendab, et me saame koos minna.
Loengut „Sissejuhatus jaapani kultuuri“ pidas Yu-sensei, kes on ise tegelikult Hiinast pärit. Programmi vaadates selgus, et me proovime semestri jooksul paljusid huvitavaid asju: teetseremoonia, ikebana (lilleseade), kimono kandmine, ühe väikelinna külastus, kuumaveeallika ehk onseni külastus, kalligraafia, Kokeshi-nuku maalimine, traditsionaalsete maiustuste valmistamine, ühine jõulupidu ja korvpallimatš. Kokku läheb see lõbu maksma semestri peale 7800 jeeni, mis on tegelikult üsna sobiv hind.
Pärast loenguid suundusin korraks ülikooli raamatupoodi, et välja osta oma kanjiõpik. Seejärel kõndisin ühikasse, kusjuures ma jõudsin tagasi paljude rattaga tulijatega samaaegselt.
Mõtlesime alguses, et jõuame Kiko ja Mun’iga täna Juscos ära käia, aga kuna Kikol lõppes jaapani keele kirjutamise tund (mida mina ka oleks võinud võtta, aga otsustasin kultuuriloengu kasuks) liiga hilja ja me lähme homme. Mun-san oli lahke ja aitas mul ostetud jalgrattatule kaane lõpuks lahti saada, et patareid sisse panna. Kahjuks pidin talle ütlema, et ratta külge ma seda praegu kruvida ei soovi, kuna sellel juba on tuli olemas (mis jookseb kondimootoril). Ma ei saa aru, kuidas ma tule olemasolu enne ei märganud. Nüüd ei tea ma, kas võtta tuli Eestisse kaasa, panna ikkagi ratta külge või üritada müüjale tagasi viia.
Veidi aega tagasi käisin poes (kuna mul olid tänaseks sooduskupongid) ja seejärel valmistasin endale korraliku lõuna/õhtusöögi. Esimene osa sellest oli küll 98-jeenine instant wan-tani komplekt (mis osutus megamaitsvaks), kuid teiseks pooleks tegin tervisliku salati kapsast/salatipeast, paprikast ja kurgist, millele valasin peale veel veidike salatiõli. Kogu kupatus oli täitsa hea, pool salatist jäi mulle homsekski. Magustoiduks manustan hetkel šokolaadikreemisisuga heledaid küpsiseid.
Homme mul loenguid pole, seega saan rahulikult kuni kella neljani koristada ja süüa teha. Plaanin valmistada karrit. Eks näeme, kuidas see välja tuleb. Veetsin veidi aega karripaki instruktsioone uurides ning otsustasin, et teen esialgu ära pool pakki (terve pakk on 10 taldriku jagu, mina tahaks homme seda ise süüa ja paariks järgmiseks päevaks jätta ka). Kummalisel kombel ma täitsa ootan seda kokkamisaega. Natuke põnevust ka ellu XD

Hetkemuusika:

Evelin Samuel - "Unistus igavesest päevast"
Aapo Ilves & Orelipoiss - "Aga ükskord"

MIskipärast läksid mu mõtted nüüd sinistele pingviinidele.