Koristamisest, karrist ja headest uudistest
Thursday, October 7, 2010 by Mirju
7. oktoober (17.29)
Äratus: 10:30
Tõusin: 11.15
Naljakas, siin oldud aja jooksul olen peaaegu igal öösel vähemalt hetkeks üles ärganud. Mõnikord on see olnud halva unenäo peale, aga vahel ei suuda ma tõesti meenutada, mis mind üles ajas. Ma ei pane ööseks rulood akna ette, et hommikul rohkem valgust sisse tuleks…võib-olla on see sellepärast? Või läheb futon’i all liiga soojaks? Äkki see ongi siin normaalne?
Igatahes äratas mind seekord veidi enne kümmet Mariko-sani hääl ukse taga ning toa kirjakasti kukkuva kirja kolksatus. Olin siis veel nii unesegane, et ei saanud täpselt aru, mida ta ütles, kuid viimase lause peale tulin korraga täiesti ärkvele. Ta teatas, et minu internetimodem on kohale jõudnud ja Mieke&Anne toas. See tegi tuju kohe heaks, läksin kirjakasti juurde ning leidsin sealt ka minu wifi-paroolid kooli territooriumil interneti kasutamiseks. Ja mingil põhjusel kummitas mind ärkamise hetkest saadiks Bon Jovi lugu „Bad Medicine“. Sain alles pärast aru, et olin seda vahetult enne unes kuulnud.
Mõtlesin, et püüan õhtupoole M&A kinni, et neilt oma karbike saada ja pugesin juba tagasi voodisse, kui korraga kuulsin nende hääli koridoris. Ilmselt lähevad nad praegu kooli, mõtlesin, keerasin teise külje ja…hüppasin püsti ning jooksin uksest välja. Tüdrukud seisid oma toa ees, hakkasid just ust lukku panema, kui mina oma öösärgi ja unise olekuga neile lähenesin. Mulle oli jõudnud kohale, et võin kohe praegu oma modemi nende toast võtta.
Esimest korda nägin nende paaristuba seespoolt ja tuleb tõdeda, et see on väga suur. Juba väikse korraliku korteri mõõtu…hullult lahe. Ei tea, kas siis, kui mina oleks kahekesi tulnud, oleks meid ka sellisesse tuppa paigutatud?
Kuna olin juba nagunii ringi liikuma hakanud, ei viitsinud ma enam uuesti magama jääda. Parem hakata kohe tegutsema. Mariko-san oli minu uksele kleeplindiga kinnitanud ka kaks teatepaberit. Esimene oli 15ndal oktoobri (ehk järgmisel reede) hommikul toimuva „Hädaolukorra treeningu“ kohta. Hakkame harjutama evakueerumist tuletõrjeväljapääsude kaudu, lisaks on kirjas selline asi nagu „Maavärina simulatsiooni auto (truck)“. See kõlab päris lahedalt. Teine teatepaber oli esmaspäeval (jaapanlastel vaba päev, sest on Kyouiku no hi ehk kehalise tegevuse (spordi?) päev) toimuva väljasõidu kohta. Lähme paadisõidule Mogami jõele (siinne suurim jõgi, ajaloolise tähtsusega), sööme Komagi-nimelises kohas lõunat, külastame Chido muuseumi, maalime ise jaapani stiilis küünla, käime Gyokuseni templis, kus saame teha teetseremooniat ja zen-meditatsiooni, näeme ka traditsioonilist jaapani aeda. Päevakava lubab fantastilist päeva, ma juba ootan seda.
Läksin allakorrusele pesuruumist kühvlit ja harja võtma ning kiikasin huvi pärast ka oma postkasti. Seal oli kaks teadet Mariko-sanilt (modemi ja wifiparoolide kohta) ning üks suurem paberivirn, millelt sain teada, et alates 1. oktoobrist korraldatakse Jaapanis rahvaloendust, milles peavad osalema kõik riigis elavad inimesed. (See info võiks kindlasti mu isa huvitada, peakski talle vastavateemalise meili saatma.) Virnas oli pikk juhend, kuidas me seda täitma peame, ära tuleb see anda 12. oktoobriks. Mõtlesin, et äkki võiks seda kellegagi koos täita, siis on kindlam.
Pesuruumist leidsin lisaks harjale ja kühvlile veel mingi veidra puhastusvahendi, võtsin selle ka igaks juhuks kaasa. Kontrollisin, kas ruumis on ka piisavalt pesupulbrit, kui ma tahan millalgi pesu pesema tulla ning leidsin lisaks pulbrile veel ka pesupehmendaja. Juhhei.
Üles minnes põrkasin kokku Mariko-saniga, kinnitasin oma tuleku esmaspäevasele reisile ning palusin tal korraks teha lahti teisel korrusel asuv asjade hoiuruum. Tahtsin sealt võtta veel riidepuid (pesu kuivatamiseks, lisaks neile, mis mul juba on), kuid selgus, et need olid juba ammu ära krabatud, sain ainult kaks veidra välimusega seeliku-riidepuud. Samas leidsin sealt ühe pesuriputuspuu, mis hetkel küll minu toa jaoks liiga väike on, kuid küll ma midagi välja mõtlen. Lisaks toppis Mariko-san mulle kaasa ka kaks šampuseklaasi ja paar vana rätikut, mida kasutada tolmu- või põrandalappidena.
Märkasin ühe laua peal Eestist pärit pooltühja tatrapakki, süda läks kohe soojaks. Seletasin Mariko-sanile, mis see on ning tema küsis, kas ta seda lindudele võib süüa anda.
Hmm….äkki peaks kuskilt putru hankima? Et saaks hommikuti endale putru teha…
Veidi aega pärast seda, kui olin oma tuppa jõudnud, tuli mu ukse taha Kiko, kes teatas, et ei saa kahjuks ka täna Juscosse minna. Ehk läheme homme hommikul enne loenguid. Teatasin talle ka modemi kohalejõudmisest ning ta läks täiesti ekstaasi selle peale. Tore, kui saab kellegi teise päeva paremaks teha.
Koristasin oma tuba kuni kella poole kolmeni. Pühkisin ühe korra riiulitelt-laudadelt ja kaks korda põrandalt tolmu ning eemaldasin akna juurest sinna iga päev maagiliselt taastekkiva väikse ämblikuvõrgu. Viskasin aknast välja kaks väikest ämblikku, kes pühkimise käigus oma kodudest välja uhuti ning kogemata lömastasin kõige pisema, keda üritasin räti sisse panna ja samuti välja viia. Palusin talt vabandust ja lugesin väikse palve.
Kõige uhkem olen aga selle üle, et ma suutsin ühe vana rätikuga (mis oli küll puhtaks pestud, aga siiski räsitud ja Mariko-san soovitas selle pärast puhastamist ära visata) oma põranda puhtaks pesta. Või õigemini…puhtamaks pesta. Kuna mul polnud spets pesuvahendit, jäid mingid kriimud ikka püsima, kuid suurema osa tolmust suutsin eemaldada. Pesin ka vannitoa põrandat, nautisin rahulikku koristuspäeva.
Enne söögitegemist puhkasin pool tundi, sõin ära ka ühe väikse maitsva virsikujogurti. Seejärel kirjutasin karripakil oleva retsepti poole väiksemate kogustega üles, võtsin kapist suurema poti ning koorisin-tükeldasin porgandid ja kartulid (panin neid rohkem, et kompenseerida rohelise sibula ehk negi puudumist). Viskasin kogu kraami potti, lisasin supilusikatäie õli, lülitasin pliidi sisse, lasin natuke säriseda, lisasin 700ml vett (kuigi nagu hiljem selgus, oli sellest isegi vähe) ning lasin ~25 minutit keeda. Vahepeal lisasin näpuotsatäie soola ning panin ka viineritükid sisse (sest ma olin unustanud päris-liha osta, aga viineritega ei nii kaua aega). Kui kõik oli ilusti pehmeks keenud, võtsin pool pakki karrit (ehk 4 kuubikut) ja segasin selle ülejäänud kraamile juurde. Sain alles hiljem aru, et oleks võinud rohkem vett olla, võib-olla mõeldi retseptis natuke rohkem kreemja kastme varianti. Igatahes tuli kokku päris maitsev (terav) möks, mille juurde sõin eilsest üle jäänud salatit (lisasin sinna teise poole paprikast ja ühe kurgi veel). Lõpuks ometi korralik isetehtud lõunasöök, mida sõin normaalsel ajal!
Pakkisin homseks bentoks karpi poole järelejäänud karrist ning üle jäänud (!) salati. Ülejäänud möksi panin kausiga külmikusse. Sellisest kogusest saan 3 päeva söönuks =D
Helistasin veidi aega tagasi Joey’le, (selgus, et ta magas, ma kogemata ajasin ta üles) et ta mulle modemi ülespanekut õpetaks. Ta tuli, vaatas natuke ringi ja pani asjad õigesti kokku. See tähendab et…..MUL ON NÜÜD INTERNET!!!!! *ovatsioonid*
Ma ei tea veel, mis aegadel ma täpselt msnis ja skype's olema hakkan, aga vähemalt võimalus on nüüd olemas.
*veidi hiljem*
Appi kui armas…Po käis just praegu siin seletamas, missugune homne pidu koos Takeda-senseiga välja näeb. Ta ütles, et kuna ma olin tundunud nii mures selle pärast, mõtles ta, et tuleb ja võtab natuke seda ärevust maha.
...ja nüüd peaks natuke homseks õppima ning kellegagi koos rahvaloenduse ankeeti täitma. Tuleb akadeemilisel rindel ka produktiivne olla XD
*kallid*
Äratus: 10:30
Tõusin: 11.15
Naljakas, siin oldud aja jooksul olen peaaegu igal öösel vähemalt hetkeks üles ärganud. Mõnikord on see olnud halva unenäo peale, aga vahel ei suuda ma tõesti meenutada, mis mind üles ajas. Ma ei pane ööseks rulood akna ette, et hommikul rohkem valgust sisse tuleks…võib-olla on see sellepärast? Või läheb futon’i all liiga soojaks? Äkki see ongi siin normaalne?
Igatahes äratas mind seekord veidi enne kümmet Mariko-sani hääl ukse taga ning toa kirjakasti kukkuva kirja kolksatus. Olin siis veel nii unesegane, et ei saanud täpselt aru, mida ta ütles, kuid viimase lause peale tulin korraga täiesti ärkvele. Ta teatas, et minu internetimodem on kohale jõudnud ja Mieke&Anne toas. See tegi tuju kohe heaks, läksin kirjakasti juurde ning leidsin sealt ka minu wifi-paroolid kooli territooriumil interneti kasutamiseks. Ja mingil põhjusel kummitas mind ärkamise hetkest saadiks Bon Jovi lugu „Bad Medicine“. Sain alles pärast aru, et olin seda vahetult enne unes kuulnud.
Mõtlesin, et püüan õhtupoole M&A kinni, et neilt oma karbike saada ja pugesin juba tagasi voodisse, kui korraga kuulsin nende hääli koridoris. Ilmselt lähevad nad praegu kooli, mõtlesin, keerasin teise külje ja…hüppasin püsti ning jooksin uksest välja. Tüdrukud seisid oma toa ees, hakkasid just ust lukku panema, kui mina oma öösärgi ja unise olekuga neile lähenesin. Mulle oli jõudnud kohale, et võin kohe praegu oma modemi nende toast võtta.
Esimest korda nägin nende paaristuba seespoolt ja tuleb tõdeda, et see on väga suur. Juba väikse korraliku korteri mõõtu…hullult lahe. Ei tea, kas siis, kui mina oleks kahekesi tulnud, oleks meid ka sellisesse tuppa paigutatud?
Kuna olin juba nagunii ringi liikuma hakanud, ei viitsinud ma enam uuesti magama jääda. Parem hakata kohe tegutsema. Mariko-san oli minu uksele kleeplindiga kinnitanud ka kaks teatepaberit. Esimene oli 15ndal oktoobri (ehk järgmisel reede) hommikul toimuva „Hädaolukorra treeningu“ kohta. Hakkame harjutama evakueerumist tuletõrjeväljapääsude kaudu, lisaks on kirjas selline asi nagu „Maavärina simulatsiooni auto (truck)“. See kõlab päris lahedalt. Teine teatepaber oli esmaspäeval (jaapanlastel vaba päev, sest on Kyouiku no hi ehk kehalise tegevuse (spordi?) päev) toimuva väljasõidu kohta. Lähme paadisõidule Mogami jõele (siinne suurim jõgi, ajaloolise tähtsusega), sööme Komagi-nimelises kohas lõunat, külastame Chido muuseumi, maalime ise jaapani stiilis küünla, käime Gyokuseni templis, kus saame teha teetseremooniat ja zen-meditatsiooni, näeme ka traditsioonilist jaapani aeda. Päevakava lubab fantastilist päeva, ma juba ootan seda.
Läksin allakorrusele pesuruumist kühvlit ja harja võtma ning kiikasin huvi pärast ka oma postkasti. Seal oli kaks teadet Mariko-sanilt (modemi ja wifiparoolide kohta) ning üks suurem paberivirn, millelt sain teada, et alates 1. oktoobrist korraldatakse Jaapanis rahvaloendust, milles peavad osalema kõik riigis elavad inimesed. (See info võiks kindlasti mu isa huvitada, peakski talle vastavateemalise meili saatma.) Virnas oli pikk juhend, kuidas me seda täitma peame, ära tuleb see anda 12. oktoobriks. Mõtlesin, et äkki võiks seda kellegagi koos täita, siis on kindlam.
Pesuruumist leidsin lisaks harjale ja kühvlile veel mingi veidra puhastusvahendi, võtsin selle ka igaks juhuks kaasa. Kontrollisin, kas ruumis on ka piisavalt pesupulbrit, kui ma tahan millalgi pesu pesema tulla ning leidsin lisaks pulbrile veel ka pesupehmendaja. Juhhei.
Üles minnes põrkasin kokku Mariko-saniga, kinnitasin oma tuleku esmaspäevasele reisile ning palusin tal korraks teha lahti teisel korrusel asuv asjade hoiuruum. Tahtsin sealt võtta veel riidepuid (pesu kuivatamiseks, lisaks neile, mis mul juba on), kuid selgus, et need olid juba ammu ära krabatud, sain ainult kaks veidra välimusega seeliku-riidepuud. Samas leidsin sealt ühe pesuriputuspuu, mis hetkel küll minu toa jaoks liiga väike on, kuid küll ma midagi välja mõtlen. Lisaks toppis Mariko-san mulle kaasa ka kaks šampuseklaasi ja paar vana rätikut, mida kasutada tolmu- või põrandalappidena.
Märkasin ühe laua peal Eestist pärit pooltühja tatrapakki, süda läks kohe soojaks. Seletasin Mariko-sanile, mis see on ning tema küsis, kas ta seda lindudele võib süüa anda.
Hmm….äkki peaks kuskilt putru hankima? Et saaks hommikuti endale putru teha…
Veidi aega pärast seda, kui olin oma tuppa jõudnud, tuli mu ukse taha Kiko, kes teatas, et ei saa kahjuks ka täna Juscosse minna. Ehk läheme homme hommikul enne loenguid. Teatasin talle ka modemi kohalejõudmisest ning ta läks täiesti ekstaasi selle peale. Tore, kui saab kellegi teise päeva paremaks teha.
Koristasin oma tuba kuni kella poole kolmeni. Pühkisin ühe korra riiulitelt-laudadelt ja kaks korda põrandalt tolmu ning eemaldasin akna juurest sinna iga päev maagiliselt taastekkiva väikse ämblikuvõrgu. Viskasin aknast välja kaks väikest ämblikku, kes pühkimise käigus oma kodudest välja uhuti ning kogemata lömastasin kõige pisema, keda üritasin räti sisse panna ja samuti välja viia. Palusin talt vabandust ja lugesin väikse palve.
Kõige uhkem olen aga selle üle, et ma suutsin ühe vana rätikuga (mis oli küll puhtaks pestud, aga siiski räsitud ja Mariko-san soovitas selle pärast puhastamist ära visata) oma põranda puhtaks pesta. Või õigemini…puhtamaks pesta. Kuna mul polnud spets pesuvahendit, jäid mingid kriimud ikka püsima, kuid suurema osa tolmust suutsin eemaldada. Pesin ka vannitoa põrandat, nautisin rahulikku koristuspäeva.
Enne söögitegemist puhkasin pool tundi, sõin ära ka ühe väikse maitsva virsikujogurti. Seejärel kirjutasin karripakil oleva retsepti poole väiksemate kogustega üles, võtsin kapist suurema poti ning koorisin-tükeldasin porgandid ja kartulid (panin neid rohkem, et kompenseerida rohelise sibula ehk negi puudumist). Viskasin kogu kraami potti, lisasin supilusikatäie õli, lülitasin pliidi sisse, lasin natuke säriseda, lisasin 700ml vett (kuigi nagu hiljem selgus, oli sellest isegi vähe) ning lasin ~25 minutit keeda. Vahepeal lisasin näpuotsatäie soola ning panin ka viineritükid sisse (sest ma olin unustanud päris-liha osta, aga viineritega ei nii kaua aega). Kui kõik oli ilusti pehmeks keenud, võtsin pool pakki karrit (ehk 4 kuubikut) ja segasin selle ülejäänud kraamile juurde. Sain alles hiljem aru, et oleks võinud rohkem vett olla, võib-olla mõeldi retseptis natuke rohkem kreemja kastme varianti. Igatahes tuli kokku päris maitsev (terav) möks, mille juurde sõin eilsest üle jäänud salatit (lisasin sinna teise poole paprikast ja ühe kurgi veel). Lõpuks ometi korralik isetehtud lõunasöök, mida sõin normaalsel ajal!
Pakkisin homseks bentoks karpi poole järelejäänud karrist ning üle jäänud (!) salati. Ülejäänud möksi panin kausiga külmikusse. Sellisest kogusest saan 3 päeva söönuks =D
Helistasin veidi aega tagasi Joey’le, (selgus, et ta magas, ma kogemata ajasin ta üles) et ta mulle modemi ülespanekut õpetaks. Ta tuli, vaatas natuke ringi ja pani asjad õigesti kokku. See tähendab et…..MUL ON NÜÜD INTERNET!!!!! *ovatsioonid*
Ma ei tea veel, mis aegadel ma täpselt msnis ja skype's olema hakkan, aga vähemalt võimalus on nüüd olemas.
*veidi hiljem*
Appi kui armas…Po käis just praegu siin seletamas, missugune homne pidu koos Takeda-senseiga välja näeb. Ta ütles, et kuna ma olin tundunud nii mures selle pärast, mõtles ta, et tuleb ja võtab natuke seda ärevust maha.
...ja nüüd peaks natuke homseks õppima ning kellegagi koos rahvaloenduse ankeeti täitma. Tuleb akadeemilisel rindel ka produktiivne olla XD
*kallid*
