Tunniplaanist, karaokest, ilusast ilmast ja uuest senseist
Friday, October 1, 2010 by Mirju
29. september (18:21)
Äratus: 8:15
Tõusin: 8:30 (aga ainult sellepärast, et võin lühema ajaga valmis saada)
Täna oli LÕPUKS OMETI ilus ilm. Selle tähistamiseks võtsin päikseprillid välja. Oli küll pilvine, aga siiski piisavalt soe, sinist taevast nägime rohkem kui enne ja päike paistis ka.
Hommikul kõndisime kooli nagu tavaliselt. Ilmselt hakkangi enamasti jalgsi käima (kui ma just rattasõidus väga osavaks ei saa), see on hea treening. Siiamaani pole ma mingit kindlat jooksmiskohta või staadioni näinud, kuid loodan, et võib-olla pakuvad ülikooli klubid-ringid selles vallas midagi huvitavat. Keegi ütles, et siin on näiteks ka vibulaskmisklubi.
Exchange Student Orientation läks täitsa hästi, saime infolehti nii ülikooli, igapäevaelu kui Yamagata kohta üldiselt. Lisaks on nüüd mingi ettekujutus, missuguste loengute seast meil on võimalik endale sobivad valida. Kuna olen JSP-s (Japanese Studies Program), siis on miinimummaht kaks keelega seotud loengut (ehk siis kas: jaapani keele kirjutamine, lugemine, kuulamine, rääkimine või kanji) ning kaks loengut Japan Cultural Studies programmist. Viimased loengud on kõik inglise keeles ning valikus on neid praegu neli. Tavaliselt pakutakse viis, aga kuna viies langes veidikese aja eest ootamatult ära, ei ole nad meile veel asendust leida jõudnud.
Loengunimekiri:
* Japanese Popular Heroes (Grinda-sensei, vist sakslane, kes ka orienteerumist läbi viis)
* Japanese Wrecked Soldiers of the Edo Period in Russia (keegi Hayakawa-sensei)
* An Introduction to Japanese Culture (keegi Yu-sensei)
* Modern Japan, the Showa Period in Stories and Films 2 (Grinda-sensei)
Hetkeseisuga võtan kindlasti esimese ning tahaks võtta ka kolmandat, aga see kattub ühe jaapani keele loenguga, ning ma pean oma tunniplaani veel korrastama. Teine tundub ka paljulubav.
Lisaks neile on veel neli loengut, mida meile pakuti. Meile = mina, Kiko, Mieke ja Anne, kes saime 6nda taseme keelegruppi. Need loengud on koos jaapanlastega, kuid seal ei tohiks üliraske olla, kuna osalejate seas on nii vahetusõpilasi kui tavalisi õpilasi. Seal on põhiliselt ained sildiga „cultural relations“. Üks neist on tseremooniatest inimese elus (nt mida tehakse sünni, abielu, surma puhul…vist nagu TLÜs see riituste-loeng oli), siis on Euroopa ja Jaapani suhetest üks loeng, jaapani keelt õpetada soovijatele üks loeng ning neljas, mille ma suht kindlalt võtan, on workshop. See sisaldab välitööd, st me läheme lähedalasuvatesse küladesse-asulatesse, vaatame mingeid huvitavaid asju seal, käime matsuridel…see tundub väga huvitav. Väljasõidud, jee! (Loodan ainult, et nad ei hakka meilt iga sellise eest raha küsima.)
Kui infotund läbi sai, läksime Po ja Jasoniga minu juhendaja/professori juurde. Juba enne kabinetti astumist sai selgeks, et tegemist on laheda tüübiga, tal olid ukse taga mingid paberist väiksed lõbusad figuurid-pildid, mis pidid kujutama teda ja seal kontoris temaga koos töötavaid inimesi.
Sisenesime ja…see oli sümpaatia esimesest silmapilgust. Po oli enne rääkinud, et see sensei pole väga range, pigem yasashii(lahke), kuid päriselt temaga kohtudes torkasid esimeste iseloomustavate sõnadena pähe lahe ja muhe. Ta on minust pikem, umbes 40-50ndates eluaastates (siin ei või kunagi täpselt öelda inimese vanust ainult välimuse järgi XD), mustade juuste ja kitsehabemega. Kui meie sinna läksime, oli tal ülikond seljas, kuid ta seletas, et see on ainult sellepärast, et ta peab pärast mingile koosolekule minema. Po märkis ka, et "hisashiburi no suutsu" (ülikond, mida pole kaua kandnud).
Takeda-sensei palus meil istuda, küsis meie nimesid ning seda, kui palju me jaapani keelest aru saame. Seletasime, et Jasonile peame me ilmselt asju tõlkima, kuna tema veel eriti jaapani keelt ei oska. Sensei rääkis, et on mitmeid kordi ise Tallinnas käinud, Raud-senseiga kohtunud ning et tema tütar (Tomoko?) on praegu meil vahetusõpilaseks. Vestlesime veel natuke, sensei näitas meile samas ruumis seisvat kendo-komplekti ning pani ette millalgi koos välja tutvuma või kuskile reisile minna. Üldse pooldab ta väga reisimist, rääkis, et tahab Taiwani minna ning et ta tuleb märtsis uuesti Tallinnasse.
Õhkkond oli vaba ja mõnus, kuigi meie natuke aukartust tundsime. Sensei ütles, et oli mõned päevad tagasi kuskilt väikselt reisilt tulnud ning jagas meile kõigile selle piirkonna suveniiri – banaanisaia (st nagu küpsis, millel oli banaanimaitseline "paste" sees). Kuulsime veel, et saame endale ka tuutorid ja võime alati tema juurde tulla, kui mingi probleem tekib.
Enne lahkumist andis Jason talle Taiwanist toodud meeneid ja mulle meenus äkki, et olin enda omad, mis hommikul korralikult tuppa laua peale ladusin, olidki ühikasse jäänud. Kirusin end mõttes maapõhja ja lubasin pühalikult järgmisel kohtumisel Takeda-sensei eesti meenetega üle külvata. Ta on tõesti väga tore.
Käisin jälle ülikooli raamatukogu internetiruumis, koduteel sattusin Amberi, Jaceki, Aaroni ja Zackiga kokku, kes läksid ühikasse rattaid võtma, et sõita (jälle!) sinna kaugesse elektroonikapoodi "KS denki"-sse. Seekord oli telefone vaja Amberil, Zackil ja Aaronil. Laenasin lahkelt Amberile ka oma ratast, kuna tal seda pole. Loodame, et ta selle ilusti tagasi toob.
Tagasiteel nägime jälle väikseid koolilapsi, kes seekord juba täiesti avalikult jõllitasid suurt välismaalaste kampa, mõned väiksed poisid ütlesid isegi tere….appi, kui armsad nad olid. Tegin ka Yamagata linnast mõned pildid.
Ühika juures laenas Amber mult korraks telefoni, et helistada oma võõrustajaperele. Loodan, et ta liiga suurt arvet ei teinud. Kui tegi, nõuan talt vahe sisse.
Tuppa jõudnud, koristasin natuke, võtsin alt harja ja kühvli ning pühkisin tolmu. Pärast seda otsustasin, et lähen ostan oma isiklikule templile ilusa karbi, nagu teistel on. Ma ei saa seda ju ometi igavesti paberkotikeses hoidma jääda. Ilm oli ilus ja vaikselt ümisedes jalutasin poodi. Kohale jõudes olid uksed küll kinni, kuid kui nupule vajutasin, siis need avanesid. Seal oli vist lõunapaus, kuid müüja tuli siiski leti taha ja ma seletasin, et soovin oma templile karpi. Mees palus mul templi suuruse mõõtmiseks välja võtta, tõi õige suurusega karbi ning andis kolme värvi seast valida. Võtsin punase, see tundus kõige sobivam.
Kui olin maksnud, küsis poemüüja, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist ja olin hämmastunud, kui ta arusaajalt noogutas. Küsisin, kas ta tõesti teab, kus see riik asub ning tõepoolest, mees teadis, et Eesti on üks Balti riikidest koos Läti ja Leeduga, asub Soome ja Venemaa naabruses. See oli veel üks väike positiivne üllatus. (Ei oodanud, et mingi suvalise poe töötaja suvalises Jaapani linnas teab, kus Eesti asub.) Kui ütlesin, et paljud inimesed üldse sellise riigi olemasolust ei tea, vastas poemüüja, et „…aga sinna läheb ju palju turiste igal aastal.“. Vau. Kummardasin, tänasin põhjalikult ning kõndisin kõrvuni naeratusega poest välja.
Jalutasin veel kaubanduskeskusesse, et saja jeeni poest endale dušikardinat otsida, kuid seda seal kahjuks ei olnud. Aga vähemalt sain ma tee peal kenasid pilte.
Toas jäin oma info-pabereid lugedes veidikeseks magama, kuid mind äratas telefoni tugev undamine. Ma ei saanud aru, miks ta järjekindlalt vibreerib, ma ei olnud mitte mingit äratust seadnud ja e-maili/kõne puhul oleks pidanud kaasnema ka väike muusika. Avastasin, et olin saanud just maavärinahoiatuse. Jup, sellele telefonile tulevad automaatselt ka sellised asjad. Väikses sõnumis (mis saadetud c-mailiga) kirjutati, et Fukushimas toimus just maavärin ning paluti valmis olla tugevateks värinateks. Hetkeks sattusin ärevusse, kuid rahunesin veidikese aja pärast maha. Fukushima on siit vist piisavalt kaugel. Lugesin läbi ka maavärinate ja muude katastroofide kohta käiva info, asetasin mõned kergesti puruneda võivaad asjad riiulites allapoole ning läksin eluga edasi.
Õhtusöögiks-lõunasöögiks tegin oma viimase menchikatsu, jälle riisi/muna/sojakastmega. Homme või ülehomme pean tegema ära lihalõigud…pole veel otsustanud, kas teen nende juurde kartuleid, riisi või spagette. Riisi peaks ära sööma, selle tähtaeg läheneb. Aga kuna ma nagunii ei suuda selleks ajaks kogu viite kilo ära süüa, siis äkki võin manustada neid ka peale säilivuskuupäeva. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas riis niimoodi lõplikult halvaks peaks minema…
Praegu tšillin niisama, plaanin vaadata natuke animet, koostada oma tunniplaani, võib-olla raamatut lugeda, veidi iluprotseduure teha ja küüsi lakkida. Tahan ära juua ka eile ostetud jelly-joogi Dolorich Crush Jelly Sweets. Miyu ostis seda esimesel õhtul, kui ma siin olin ning see oli täitsa hea. Tema jõi küll tsitrusviljadega jooki, aga mina valisin endale "cafe jelly / caramel cream" –variandi. Njämm-njämm.
30. september (19:39)
Öö jooksul ärkasin miskipärast umbes 3 korda üles. Esimesel korral oli väljas veel täitsa pime, ma vist võpatasin mingist unenäost üles, aga nähtut enam ei mäleta. Teisel korral äratas mind väljast kostev müra, kuid ma ei suutnud magama jääda, sest jäin mõtlema seekord katkenud unenäo peale. See on miski, mis vajab pikemat analüüsimist ja ma ei ole kindel, kas mulle meeldib, mis sealt välja võib tulla. Kell näitas 6-t. Kolmas kord oli umbes kella poole kaheksa paiku, mõtlesin, et olen sisse maganud, kuid nägin, et veel on tund aega äratuseni. Nägin ka und.
Ühesõnaga…öö oli unederohke, unenäologisse tuleb pikem sissekanne.
Kella kümneks (hommikusöök: kauss helbeid ja tee) läksin kõigepealt välja värava juurde ja siis, kui Azusa tuli, fuajeesse tagasi. Ajapikku kogunes karaokele minejaid umbes 15, kuid öeldi, et vähemalt 5-10 tuleb veel. Kõndisime läbi linna peatänaval asuvasse Maneki-neko karaoke-asutusse, ootasime veel umbes 20 minutit ja läksime tubadesse. Kuna meid oli nii palju, pidime minema kahte eraldi tuppa. Mina sattusin koos Mieke, Anne, Azusa ja Yumiga suuremasse ruumi, kus oli suur laiekraaniga telekas, mingeid väiksemaid masinaid, paar paksu laulukataloogi ning üks veider kaasaskantavat kassaaparaati meenutav ese. See osutus lauludevalijaks: sai otsida artisti, laulu nime, žanri ja numbrikoodide järgi ning siis laulu mängitavate nimekirja lisada. Minu üllatuseks olid joogid hinna sees, st igaüks sai tassi, millega ta võis ükskõik mitu korda kassa juures olevate joogiautomaatide juures käia. Valik oli mitmekülgne: soojad joogid (kohvid, teed), kihisevad joogid, mahlad, slushie’d, soft ice (pmst pehme jäätis) ja muud.
Miyu tuli ka lühikeseks ajaks meiega lõbutsema, aga ta pidi varsti ära minema, kuna tal on praegu oma lõputöö ja baito’ga seoses väga kiire. Ta ütles, et vaba aega on tal alles pärast oktoobrit. Aga lubasime meile saata ja ta ütles, et võib mind viia millalgi denshi-jishot ostma. Kui kuulis, et ma uurin alguses pigem netivariante, lubas ta mulle vajalikke linke saata. Kullatükk.
Karaoke-hommiku jooksul sain ma teada niimõndagi. Mõnedel tüdrukutel (ja ka poistel! Jiro, Kazumi (?) ja Yuuta laulsid tõesti hästi) on päris head hääled, kuid tihti pidin taluma „kõvasti ja valesti“–stiili. Kogu volüümi tase oleks võinud paar pügalat madalam olla. Ma oleks küll võinud seda vaiksemaks keerata, aga tundub, et kedagi teist see ei häirinud. Endale üritasin võtta pigem rahulikumaid, mitte nii valjusid laule. Alguses julgesin ainult ingliskeelseid valida, pärast laulsin natuke ka jaapani keeles. Veendusin kahjuks, et Arashi laule ma samas helistikus korralikult laulda ei saa, kuna need on nii madalad. Alles hiljem sain teada, et oleks võinud neid kas üles- või allapoole keerata.
Laulud, mida mäletan:
* Christina Aguilera „Beautiful“ (üksi),
* Village People „Y.M.C.A.“ (koos Mieke ja Annega, pool ajast oli minu&Mieke mikker väljas XD),
* Uncle Kracker „Follow Me“ (üksi),
* YUI „Rolling Star“ (üksi, see läks kiirete sõnade tõttu veidi metsa),
* Shinichiro Miki „Believe in Heaven“ (üksi, see oli liiga madal, kuna hääl hakkas juba väsima),
* Eminem „The Real Slim Shady“ (koos Miekega, ma vist nägin neid sõnu täielikus vormis esimest korda ja olin šokeeritud, kui ropud need kohati olid),
* Mikuni Shimokawa „Kohaku“ (üksi, pühendusega Hannale),
* Shakira „Whenever, whereever“ (ootamatu duett vene vahetusõpilase Aleksandri/Sashaga)
* Rie Fu „Voice“ (üksi, kohati ei kuulnud tausta ja rütm läks sassi)
* Arashi „Pikanchi Double“ (üksi, kahjuks taas liiga madal, et piisavalt ilusalt kõlada)
* Backstreet Boys „I want it that way“ (alguses laulis Jiro, lõpus vahetasime Azusaga ta välja)
* Fall Out Boy „Thanks For the Memories“ (koos Mieke ja Jiro’ga)
Avastasime, et Jason oskab hiina keeles päris kirglikult räppida ning et Yuuta ja Kazuki oskavad väga kõrgelt laulda (populaarse loo nimeks oli vist „Disco High“ XD).
Vahepeal võtsime loosi ja vahetasime karaoketube, kuid mina jäin kogu ajaks samasse tuppa. Väga meeldiv oli see, et Jiro teisel korral meie ruumi loositi ja minu kõrvale istuma sattus. Julgesin temaga ka natuke rääkida, kuid peamiselt lihtsalt vaatasin teda, üritades elu eest mitte vahele jääda. Lõpuks, kui inimestest pilte tegin, sain koos tema ja Yuutaga ka ühe pildi. Success! (inner fangirl is happy)
(Aga miskipärast tundub mulle, et tal on raudselt oma tüdruk olemas XD)
Kokkuvõttes oli minu esimene karaoke-külastus täitsa edukas. Sain aru, kuidas seal asjad toimivad, kuigi pean õppima oma häält seal säästlikult kasutama. Üldse kardan, et kui ma kogu aeg ainult niimoodi laulmist kuulen, võib mu sisemine kõrv koju tagasi tuleku ajaks nii paigast ära minna, et mind visatakse koorist välja :P
Tagasi ühika juurde jõudes jäime niisama välja passima ja sealolijatega rääkima. Yuuta ja Jiro rääkisid, et nad peavad samal õhtul veel kuskile nomikaile minema, aga mõlemad olid päris väsinud. Muuhulgas õppisin hollandi keeles ütlema „ma armastan sind“ ning Jacek pakkus kõigile minu kingitud šokolaadi (mis osutus üpris menukaks).
Nihelesin sisemiselt kogu aja, sest tahtsin Yuuta ja Jiroga numbreid ja meiliaadresse vahetada, kuid ei suutnud välja mõelda, kuidas seda kõige casual’imalt teha. Oleks ikka pidanud karaokekohas seda tegema. Nii juhtuski, et ma ei jõudnud mingit mõistlikku strateegiat rakendada ning nad pidid enne ära minema. Lubasin endale, et järgmisel korral võtan julguse kokku. See pole ju tegelikult mingi suur asi.
Leppisime Mieke ja Annega kokku, et lähme homme hommikul enne loenguid Jusco kaubanduskeskusse dušikardinat otsima. Mina pean hankima sealt ka rattatule…või nagu ma kogemata ütlesin: „I have to get a traffic light for my bike“ XD Kujutasime kõik ette, kuidas oleks, kui ma valgusfooritule oma jalgratta külge paneks.
Njah. Homme siis esimesed loengud – kanji ja jaapani keele kuulamine. Üritan esialgu käia võimalikult paljudes ära ja siis otsustada. Me peame 19ndaks oktoobriks oma tunniplaanikaardi ära andma.
Õhtu/lõunasöögiks keetsin endale kaks kartulit ning praadisin liha. Kartulid on siin kuidagi vesise maitsega, üldse mitte nii head, kui kodus. Aga seda oli arvata, kui siin riis põhitoiduks on. Kui olin pool taldrikut tühjaks söönud, tabas mind äkitselt valgustus ning ma mõistsin, mis mu toidust puudu on: KETŠUP! Vot seda peaks küll millalgi kindlasti ostma. (Jah, mu ketšupifanatism jätkub isegi siin.)
Täna üritan vara (nt 11?) magama minna, et homme kell 9 tõustes olla värske nagu roosinupuke. Enne seda aga vaatan ilmselt „Skip Beat“ anime lõpuni. See on vaatamise jooksul kerkinud hindelt 7 (good) kas 8-le või isegi 9-le. Ülilahe sari, lõpuks ometi midagi, mille peale ma saan korralikult naerda ja mille peategelane ei ole selgroota vinguv teismeline tütarlaps. SOOVITAN!
Lühike sisukokkuvõte: Mogami Kyoko elu mõtteks näib olevat oma iseka lapsepõlvesõbra, meelelahutusmaailma tõusva iidoli Fuwa Sho, soove täita ja teda ümmardada. Tüdruk on armastusest pimestatud, jättis poisi pärast isegi kooli pooleli, rügab mitmel töökohal, rendib kallist korterit, kõike ainult oma armastatud Sho jaoks. Kuid siis saab ta teada, et ei tähenda poisile mitte kui midagi. Tema jaoks on Kyoko teenija, keda võib vajadusel kõrvale heita, kui ta piisavalt kasulik ei ole.
See ajab tüdruku marru, ta mõõt saab lõpuks täis ning ta otsustab Shole valusalt kätte maksta. Selleks tuleb tal endal tõusta meelelahutusmaailma tippu, saada paremaks kui tema vastane. Ja algabki lugu iidoliks pürgimisest, selle võludest ja valudest, rivaalidest, ekstsentrilistest firmajuhtidest ja paljust muust. (Ahjaa…Kyoko sisemised „kättemaksudeemonid“ on huumoriklass omaette)
Oyasumi.
***
Nyyd on juba j2rgmine p2ev, aga sellest ma praegu kirjutama ei hakka. On vaja ruttu yhikasse j6uda, seal veel l6unat syya ning siis 6htul koos Hide ja teistega v2lja minna. 6nneks on homme laup2ev ning pole v6ib kaua magada.
Armastan teid.
Äratus: 8:15
Tõusin: 8:30 (aga ainult sellepärast, et võin lühema ajaga valmis saada)
Täna oli LÕPUKS OMETI ilus ilm. Selle tähistamiseks võtsin päikseprillid välja. Oli küll pilvine, aga siiski piisavalt soe, sinist taevast nägime rohkem kui enne ja päike paistis ka.
Hommikul kõndisime kooli nagu tavaliselt. Ilmselt hakkangi enamasti jalgsi käima (kui ma just rattasõidus väga osavaks ei saa), see on hea treening. Siiamaani pole ma mingit kindlat jooksmiskohta või staadioni näinud, kuid loodan, et võib-olla pakuvad ülikooli klubid-ringid selles vallas midagi huvitavat. Keegi ütles, et siin on näiteks ka vibulaskmisklubi.
Exchange Student Orientation läks täitsa hästi, saime infolehti nii ülikooli, igapäevaelu kui Yamagata kohta üldiselt. Lisaks on nüüd mingi ettekujutus, missuguste loengute seast meil on võimalik endale sobivad valida. Kuna olen JSP-s (Japanese Studies Program), siis on miinimummaht kaks keelega seotud loengut (ehk siis kas: jaapani keele kirjutamine, lugemine, kuulamine, rääkimine või kanji) ning kaks loengut Japan Cultural Studies programmist. Viimased loengud on kõik inglise keeles ning valikus on neid praegu neli. Tavaliselt pakutakse viis, aga kuna viies langes veidikese aja eest ootamatult ära, ei ole nad meile veel asendust leida jõudnud.
Loengunimekiri:
* Japanese Popular Heroes (Grinda-sensei, vist sakslane, kes ka orienteerumist läbi viis)
* Japanese Wrecked Soldiers of the Edo Period in Russia (keegi Hayakawa-sensei)
* An Introduction to Japanese Culture (keegi Yu-sensei)
* Modern Japan, the Showa Period in Stories and Films 2 (Grinda-sensei)
Hetkeseisuga võtan kindlasti esimese ning tahaks võtta ka kolmandat, aga see kattub ühe jaapani keele loenguga, ning ma pean oma tunniplaani veel korrastama. Teine tundub ka paljulubav.
Lisaks neile on veel neli loengut, mida meile pakuti. Meile = mina, Kiko, Mieke ja Anne, kes saime 6nda taseme keelegruppi. Need loengud on koos jaapanlastega, kuid seal ei tohiks üliraske olla, kuna osalejate seas on nii vahetusõpilasi kui tavalisi õpilasi. Seal on põhiliselt ained sildiga „cultural relations“. Üks neist on tseremooniatest inimese elus (nt mida tehakse sünni, abielu, surma puhul…vist nagu TLÜs see riituste-loeng oli), siis on Euroopa ja Jaapani suhetest üks loeng, jaapani keelt õpetada soovijatele üks loeng ning neljas, mille ma suht kindlalt võtan, on workshop. See sisaldab välitööd, st me läheme lähedalasuvatesse küladesse-asulatesse, vaatame mingeid huvitavaid asju seal, käime matsuridel…see tundub väga huvitav. Väljasõidud, jee! (Loodan ainult, et nad ei hakka meilt iga sellise eest raha küsima.)
Kui infotund läbi sai, läksime Po ja Jasoniga minu juhendaja/professori juurde. Juba enne kabinetti astumist sai selgeks, et tegemist on laheda tüübiga, tal olid ukse taga mingid paberist väiksed lõbusad figuurid-pildid, mis pidid kujutama teda ja seal kontoris temaga koos töötavaid inimesi.
Sisenesime ja…see oli sümpaatia esimesest silmapilgust. Po oli enne rääkinud, et see sensei pole väga range, pigem yasashii(lahke), kuid päriselt temaga kohtudes torkasid esimeste iseloomustavate sõnadena pähe lahe ja muhe. Ta on minust pikem, umbes 40-50ndates eluaastates (siin ei või kunagi täpselt öelda inimese vanust ainult välimuse järgi XD), mustade juuste ja kitsehabemega. Kui meie sinna läksime, oli tal ülikond seljas, kuid ta seletas, et see on ainult sellepärast, et ta peab pärast mingile koosolekule minema. Po märkis ka, et "hisashiburi no suutsu" (ülikond, mida pole kaua kandnud).
Takeda-sensei palus meil istuda, küsis meie nimesid ning seda, kui palju me jaapani keelest aru saame. Seletasime, et Jasonile peame me ilmselt asju tõlkima, kuna tema veel eriti jaapani keelt ei oska. Sensei rääkis, et on mitmeid kordi ise Tallinnas käinud, Raud-senseiga kohtunud ning et tema tütar (Tomoko?) on praegu meil vahetusõpilaseks. Vestlesime veel natuke, sensei näitas meile samas ruumis seisvat kendo-komplekti ning pani ette millalgi koos välja tutvuma või kuskile reisile minna. Üldse pooldab ta väga reisimist, rääkis, et tahab Taiwani minna ning et ta tuleb märtsis uuesti Tallinnasse.
Õhkkond oli vaba ja mõnus, kuigi meie natuke aukartust tundsime. Sensei ütles, et oli mõned päevad tagasi kuskilt väikselt reisilt tulnud ning jagas meile kõigile selle piirkonna suveniiri – banaanisaia (st nagu küpsis, millel oli banaanimaitseline "paste" sees). Kuulsime veel, et saame endale ka tuutorid ja võime alati tema juurde tulla, kui mingi probleem tekib.
Enne lahkumist andis Jason talle Taiwanist toodud meeneid ja mulle meenus äkki, et olin enda omad, mis hommikul korralikult tuppa laua peale ladusin, olidki ühikasse jäänud. Kirusin end mõttes maapõhja ja lubasin pühalikult järgmisel kohtumisel Takeda-sensei eesti meenetega üle külvata. Ta on tõesti väga tore.
Käisin jälle ülikooli raamatukogu internetiruumis, koduteel sattusin Amberi, Jaceki, Aaroni ja Zackiga kokku, kes läksid ühikasse rattaid võtma, et sõita (jälle!) sinna kaugesse elektroonikapoodi "KS denki"-sse. Seekord oli telefone vaja Amberil, Zackil ja Aaronil. Laenasin lahkelt Amberile ka oma ratast, kuna tal seda pole. Loodame, et ta selle ilusti tagasi toob.
Tagasiteel nägime jälle väikseid koolilapsi, kes seekord juba täiesti avalikult jõllitasid suurt välismaalaste kampa, mõned väiksed poisid ütlesid isegi tere….appi, kui armsad nad olid. Tegin ka Yamagata linnast mõned pildid.
Ühika juures laenas Amber mult korraks telefoni, et helistada oma võõrustajaperele. Loodan, et ta liiga suurt arvet ei teinud. Kui tegi, nõuan talt vahe sisse.
Tuppa jõudnud, koristasin natuke, võtsin alt harja ja kühvli ning pühkisin tolmu. Pärast seda otsustasin, et lähen ostan oma isiklikule templile ilusa karbi, nagu teistel on. Ma ei saa seda ju ometi igavesti paberkotikeses hoidma jääda. Ilm oli ilus ja vaikselt ümisedes jalutasin poodi. Kohale jõudes olid uksed küll kinni, kuid kui nupule vajutasin, siis need avanesid. Seal oli vist lõunapaus, kuid müüja tuli siiski leti taha ja ma seletasin, et soovin oma templile karpi. Mees palus mul templi suuruse mõõtmiseks välja võtta, tõi õige suurusega karbi ning andis kolme värvi seast valida. Võtsin punase, see tundus kõige sobivam.
Kui olin maksnud, küsis poemüüja, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist ja olin hämmastunud, kui ta arusaajalt noogutas. Küsisin, kas ta tõesti teab, kus see riik asub ning tõepoolest, mees teadis, et Eesti on üks Balti riikidest koos Läti ja Leeduga, asub Soome ja Venemaa naabruses. See oli veel üks väike positiivne üllatus. (Ei oodanud, et mingi suvalise poe töötaja suvalises Jaapani linnas teab, kus Eesti asub.) Kui ütlesin, et paljud inimesed üldse sellise riigi olemasolust ei tea, vastas poemüüja, et „…aga sinna läheb ju palju turiste igal aastal.“. Vau. Kummardasin, tänasin põhjalikult ning kõndisin kõrvuni naeratusega poest välja.
Jalutasin veel kaubanduskeskusesse, et saja jeeni poest endale dušikardinat otsida, kuid seda seal kahjuks ei olnud. Aga vähemalt sain ma tee peal kenasid pilte.
Toas jäin oma info-pabereid lugedes veidikeseks magama, kuid mind äratas telefoni tugev undamine. Ma ei saanud aru, miks ta järjekindlalt vibreerib, ma ei olnud mitte mingit äratust seadnud ja e-maili/kõne puhul oleks pidanud kaasnema ka väike muusika. Avastasin, et olin saanud just maavärinahoiatuse. Jup, sellele telefonile tulevad automaatselt ka sellised asjad. Väikses sõnumis (mis saadetud c-mailiga) kirjutati, et Fukushimas toimus just maavärin ning paluti valmis olla tugevateks värinateks. Hetkeks sattusin ärevusse, kuid rahunesin veidikese aja pärast maha. Fukushima on siit vist piisavalt kaugel. Lugesin läbi ka maavärinate ja muude katastroofide kohta käiva info, asetasin mõned kergesti puruneda võivaad asjad riiulites allapoole ning läksin eluga edasi.
Õhtusöögiks-lõunasöögiks tegin oma viimase menchikatsu, jälle riisi/muna/sojakastmega. Homme või ülehomme pean tegema ära lihalõigud…pole veel otsustanud, kas teen nende juurde kartuleid, riisi või spagette. Riisi peaks ära sööma, selle tähtaeg läheneb. Aga kuna ma nagunii ei suuda selleks ajaks kogu viite kilo ära süüa, siis äkki võin manustada neid ka peale säilivuskuupäeva. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas riis niimoodi lõplikult halvaks peaks minema…
Praegu tšillin niisama, plaanin vaadata natuke animet, koostada oma tunniplaani, võib-olla raamatut lugeda, veidi iluprotseduure teha ja küüsi lakkida. Tahan ära juua ka eile ostetud jelly-joogi Dolorich Crush Jelly Sweets. Miyu ostis seda esimesel õhtul, kui ma siin olin ning see oli täitsa hea. Tema jõi küll tsitrusviljadega jooki, aga mina valisin endale "cafe jelly / caramel cream" –variandi. Njämm-njämm.
30. september (19:39)
Öö jooksul ärkasin miskipärast umbes 3 korda üles. Esimesel korral oli väljas veel täitsa pime, ma vist võpatasin mingist unenäost üles, aga nähtut enam ei mäleta. Teisel korral äratas mind väljast kostev müra, kuid ma ei suutnud magama jääda, sest jäin mõtlema seekord katkenud unenäo peale. See on miski, mis vajab pikemat analüüsimist ja ma ei ole kindel, kas mulle meeldib, mis sealt välja võib tulla. Kell näitas 6-t. Kolmas kord oli umbes kella poole kaheksa paiku, mõtlesin, et olen sisse maganud, kuid nägin, et veel on tund aega äratuseni. Nägin ka und.
Ühesõnaga…öö oli unederohke, unenäologisse tuleb pikem sissekanne.
Kella kümneks (hommikusöök: kauss helbeid ja tee) läksin kõigepealt välja värava juurde ja siis, kui Azusa tuli, fuajeesse tagasi. Ajapikku kogunes karaokele minejaid umbes 15, kuid öeldi, et vähemalt 5-10 tuleb veel. Kõndisime läbi linna peatänaval asuvasse Maneki-neko karaoke-asutusse, ootasime veel umbes 20 minutit ja läksime tubadesse. Kuna meid oli nii palju, pidime minema kahte eraldi tuppa. Mina sattusin koos Mieke, Anne, Azusa ja Yumiga suuremasse ruumi, kus oli suur laiekraaniga telekas, mingeid väiksemaid masinaid, paar paksu laulukataloogi ning üks veider kaasaskantavat kassaaparaati meenutav ese. See osutus lauludevalijaks: sai otsida artisti, laulu nime, žanri ja numbrikoodide järgi ning siis laulu mängitavate nimekirja lisada. Minu üllatuseks olid joogid hinna sees, st igaüks sai tassi, millega ta võis ükskõik mitu korda kassa juures olevate joogiautomaatide juures käia. Valik oli mitmekülgne: soojad joogid (kohvid, teed), kihisevad joogid, mahlad, slushie’d, soft ice (pmst pehme jäätis) ja muud.
Miyu tuli ka lühikeseks ajaks meiega lõbutsema, aga ta pidi varsti ära minema, kuna tal on praegu oma lõputöö ja baito’ga seoses väga kiire. Ta ütles, et vaba aega on tal alles pärast oktoobrit. Aga lubasime meile saata ja ta ütles, et võib mind viia millalgi denshi-jishot ostma. Kui kuulis, et ma uurin alguses pigem netivariante, lubas ta mulle vajalikke linke saata. Kullatükk.
Karaoke-hommiku jooksul sain ma teada niimõndagi. Mõnedel tüdrukutel (ja ka poistel! Jiro, Kazumi (?) ja Yuuta laulsid tõesti hästi) on päris head hääled, kuid tihti pidin taluma „kõvasti ja valesti“–stiili. Kogu volüümi tase oleks võinud paar pügalat madalam olla. Ma oleks küll võinud seda vaiksemaks keerata, aga tundub, et kedagi teist see ei häirinud. Endale üritasin võtta pigem rahulikumaid, mitte nii valjusid laule. Alguses julgesin ainult ingliskeelseid valida, pärast laulsin natuke ka jaapani keeles. Veendusin kahjuks, et Arashi laule ma samas helistikus korralikult laulda ei saa, kuna need on nii madalad. Alles hiljem sain teada, et oleks võinud neid kas üles- või allapoole keerata.
Laulud, mida mäletan:
* Christina Aguilera „Beautiful“ (üksi),
* Village People „Y.M.C.A.“ (koos Mieke ja Annega, pool ajast oli minu&Mieke mikker väljas XD),
* Uncle Kracker „Follow Me“ (üksi),
* YUI „Rolling Star“ (üksi, see läks kiirete sõnade tõttu veidi metsa),
* Shinichiro Miki „Believe in Heaven“ (üksi, see oli liiga madal, kuna hääl hakkas juba väsima),
* Eminem „The Real Slim Shady“ (koos Miekega, ma vist nägin neid sõnu täielikus vormis esimest korda ja olin šokeeritud, kui ropud need kohati olid),
* Mikuni Shimokawa „Kohaku“ (üksi, pühendusega Hannale),
* Shakira „Whenever, whereever“ (ootamatu duett vene vahetusõpilase Aleksandri/Sashaga)
* Rie Fu „Voice“ (üksi, kohati ei kuulnud tausta ja rütm läks sassi)
* Arashi „Pikanchi Double“ (üksi, kahjuks taas liiga madal, et piisavalt ilusalt kõlada)
* Backstreet Boys „I want it that way“ (alguses laulis Jiro, lõpus vahetasime Azusaga ta välja)
* Fall Out Boy „Thanks For the Memories“ (koos Mieke ja Jiro’ga)
Avastasime, et Jason oskab hiina keeles päris kirglikult räppida ning et Yuuta ja Kazuki oskavad väga kõrgelt laulda (populaarse loo nimeks oli vist „Disco High“ XD).
Vahepeal võtsime loosi ja vahetasime karaoketube, kuid mina jäin kogu ajaks samasse tuppa. Väga meeldiv oli see, et Jiro teisel korral meie ruumi loositi ja minu kõrvale istuma sattus. Julgesin temaga ka natuke rääkida, kuid peamiselt lihtsalt vaatasin teda, üritades elu eest mitte vahele jääda. Lõpuks, kui inimestest pilte tegin, sain koos tema ja Yuutaga ka ühe pildi. Success! (inner fangirl is happy)
(Aga miskipärast tundub mulle, et tal on raudselt oma tüdruk olemas XD)
Kokkuvõttes oli minu esimene karaoke-külastus täitsa edukas. Sain aru, kuidas seal asjad toimivad, kuigi pean õppima oma häält seal säästlikult kasutama. Üldse kardan, et kui ma kogu aeg ainult niimoodi laulmist kuulen, võib mu sisemine kõrv koju tagasi tuleku ajaks nii paigast ära minna, et mind visatakse koorist välja :P
Tagasi ühika juurde jõudes jäime niisama välja passima ja sealolijatega rääkima. Yuuta ja Jiro rääkisid, et nad peavad samal õhtul veel kuskile nomikaile minema, aga mõlemad olid päris väsinud. Muuhulgas õppisin hollandi keeles ütlema „ma armastan sind“ ning Jacek pakkus kõigile minu kingitud šokolaadi (mis osutus üpris menukaks).
Nihelesin sisemiselt kogu aja, sest tahtsin Yuuta ja Jiroga numbreid ja meiliaadresse vahetada, kuid ei suutnud välja mõelda, kuidas seda kõige casual’imalt teha. Oleks ikka pidanud karaokekohas seda tegema. Nii juhtuski, et ma ei jõudnud mingit mõistlikku strateegiat rakendada ning nad pidid enne ära minema. Lubasin endale, et järgmisel korral võtan julguse kokku. See pole ju tegelikult mingi suur asi.
Leppisime Mieke ja Annega kokku, et lähme homme hommikul enne loenguid Jusco kaubanduskeskusse dušikardinat otsima. Mina pean hankima sealt ka rattatule…või nagu ma kogemata ütlesin: „I have to get a traffic light for my bike“ XD Kujutasime kõik ette, kuidas oleks, kui ma valgusfooritule oma jalgratta külge paneks.
Njah. Homme siis esimesed loengud – kanji ja jaapani keele kuulamine. Üritan esialgu käia võimalikult paljudes ära ja siis otsustada. Me peame 19ndaks oktoobriks oma tunniplaanikaardi ära andma.
Õhtu/lõunasöögiks keetsin endale kaks kartulit ning praadisin liha. Kartulid on siin kuidagi vesise maitsega, üldse mitte nii head, kui kodus. Aga seda oli arvata, kui siin riis põhitoiduks on. Kui olin pool taldrikut tühjaks söönud, tabas mind äkitselt valgustus ning ma mõistsin, mis mu toidust puudu on: KETŠUP! Vot seda peaks küll millalgi kindlasti ostma. (Jah, mu ketšupifanatism jätkub isegi siin.)
Täna üritan vara (nt 11?) magama minna, et homme kell 9 tõustes olla värske nagu roosinupuke. Enne seda aga vaatan ilmselt „Skip Beat“ anime lõpuni. See on vaatamise jooksul kerkinud hindelt 7 (good) kas 8-le või isegi 9-le. Ülilahe sari, lõpuks ometi midagi, mille peale ma saan korralikult naerda ja mille peategelane ei ole selgroota vinguv teismeline tütarlaps. SOOVITAN!
Lühike sisukokkuvõte: Mogami Kyoko elu mõtteks näib olevat oma iseka lapsepõlvesõbra, meelelahutusmaailma tõusva iidoli Fuwa Sho, soove täita ja teda ümmardada. Tüdruk on armastusest pimestatud, jättis poisi pärast isegi kooli pooleli, rügab mitmel töökohal, rendib kallist korterit, kõike ainult oma armastatud Sho jaoks. Kuid siis saab ta teada, et ei tähenda poisile mitte kui midagi. Tema jaoks on Kyoko teenija, keda võib vajadusel kõrvale heita, kui ta piisavalt kasulik ei ole.
See ajab tüdruku marru, ta mõõt saab lõpuks täis ning ta otsustab Shole valusalt kätte maksta. Selleks tuleb tal endal tõusta meelelahutusmaailma tippu, saada paremaks kui tema vastane. Ja algabki lugu iidoliks pürgimisest, selle võludest ja valudest, rivaalidest, ekstsentrilistest firmajuhtidest ja paljust muust. (Ahjaa…Kyoko sisemised „kättemaksudeemonid“ on huumoriklass omaette)
Oyasumi.
***
Nyyd on juba j2rgmine p2ev, aga sellest ma praegu kirjutama ei hakka. On vaja ruttu yhikasse j6uda, seal veel l6unat syya ning siis 6htul koos Hide ja teistega v2lja minna. 6nneks on homme laup2ev ning pole v6ib kaua magada.
Armastan teid.
Maavärinahoiatus on NIIIII äge! Ja mul oli nii... kirjeldamatu tunne, kui ma lugesin, et sa seal kaugel Jaapanis minule laulsid. O.O