Eneseületustest, maavärinast, imoni-supist ja põllutöödest ja
Saturday, October 9, 2010 by Mirju
8. oktoober (Hanna sünnipäev!!!)
Mitmekordne äratus. Lõpuks suutsin ~10.15 end üles ajada.
Kooliteel oli mul päris korralikult mõtlemisainet: kaalusin, kas peaks vastu võtma eelmisel päeval tehtud pakkumise lastelaagri juhi kohale. Seletati, et 4.-6. jaanuaril toimub üks lastelaager, kuhu otsitakse koordinaatoreid. Kogu suhtlus toimuks jaapani keeles, kuna väiksed lapsed (umbes 4.-6. klassist) veel inglise keelt ei oska. Seega oleks see täitsa hea väljakutse keelepraktikaks. Lisaks saaks huvitavaid kogemusi, oma riiki neile tutvustada ning tagatipuks ka natuke tasu selle eest (toit, ööbimine ja sõit makstaks nagunii kinni).
Välisüliõpilaste keskusse jõudes võtsin siiski julguse kokku ja panin end kirja. (See tähendab, et võimalused, et ma talvel korraks Eestisse tuleks, kahanesid peaaegu nullilähedaseks.) Sellega seoses palun ka teie abi: soovitage tegevusi, mida lastega võiks teha, soovitatavalt eesti-teemalised, lisaks pakkuge informatsiooni, mida ma võiks neile Eesti kohta anda või mida tutvustada.
Sain keskusest rohkem infot ka ülikoolis tegutsevate klubide ja ringide kohta. Pidin minema korrus allapoole tavalisse üliõpilaskeskusse ja sealt küsima. Otsustasin, et esialgu soovin teada jaapani vibulaskmise klubi, segakoori ja acapella-ringi smile kohta. Andsin valvelauas olevale neiule oma telefoninumbri ja ta lubas selle vajalikele isikutele edastada. Mina pidin ainult kõnesid-teateid ootama jääma.
Kanjitund kulges täitsa rahulikult ja seal toimunud väike test polnud ka õnneks eriti raske. See on üldiselt samas formaadis nagu kodutöölehedki: vaja kirjutada kõigepealt hääldused ning seejärel valikvastustest õigele ring ümber teha.
Tunni ajal (väga hea, et olin suutnud oma telefonil üles leida hääletu laadi) helistati mulle mingilt tundmatult numbrilt, aga ma ei hakanud vastu võtma.
Pärast loengut käisime korraks Mieke&Annega ülikooli territooriumil asuva rahaautomaadi juures, sain teada, kust vajadusel ka mina Yamagata-arvelt raha välja võtta saan. Lisaks osutati mulle kätte ka universaalsete pangakaartide jaoks mõeldud postkontorite-pangaautomaadi asukoht. Minu oktoobrikuu stipp pole veel kohale jõudnud, 20ndal peaks tulema.
Lõunaooteks sai suur õun, mille seest avastasin mingi kahtlase valge olluse, aga võib-olla see pidigi seal olema, ma ei tea.
Kuulamistunnis tegime eelmisel korral alustatud asju edasi, jälle kirusin end, et ei olnud veel jõudnud osta denshi-jishot. Siis aga saabus valgustushetk, mil mõistsin, et oot-oot, mul on ju selline lahe telefon, kus on ka sõnastik sees, ma saan parema puudumisel hetkel ka seda kasutada! Avastasin, et kuulamistunnis tuleb tõesti tähelepanelik olla, kui soovid kogu informatsioonist täpselt aru saada.
Huvitav hetk oli tunni ajal siis, kui korraga, ilma mingi hoiatuseta, hakkas kogu maja värisema. See kestis umbes 3-5 sekundit, siis jäi kõik uuesti rahulikuks. Hetk oli klassis vaikust, siis hakkas sabistamine teemal „Appi, see oli ju maavärin!“ (sest see oli natuke teistmoodi kui ehitusmüra ja sellest tekkivad vibratsioonid). Jup, kuulsite õigesti. Teised vahetusõpilased, kes on siin viibinud juba vähemalt pool aastat, pole siiamaani ühtegi suuremat kogenud, mina aga sain oma esimese kätte juba 2 nädala möödudes. Ei tea, kas peaks õnnelik olema selle uue kogemuse üle? XD
Veidi oli ärevust ja hirmu klassis tunda, kartsime, et tuleb veel mingi tõuge ja suurem, aga õpetaja rahustas meid maha ja ütles, et see pole midagi, see on tavaline.
(Paar hetke hiljem) Sensei: „Ja…igatahes,“ *läheb jutuga edasi, nagu midagi poleks juhtunud* Päris lahe.
Kui kuulamistund oli läbi saanud, võtsin uuesti julguse kokku ja helistasin salapärasele numbrile tagasi. Selgus, et tegemist oli acapella-ringi ühe juhtliikmega. Küsisin, kas võin praegu nende klubiruumist läbi tulla ja asju natuke arutada. See sobis ja navigeerisin läbi ülikooli territooriumi spordihoonete vahele, kus oli piklik väiksem maja spetsiaalselt klubide ja ringide keskuste jaoks. Teisel korrusel, ruumis number 21 ootasid mind naeratav Ayumi (keda olin eelmisel Hideto peol kohanud), energiline klubijuhataja-noormees ning suur hulk teisi klubiliikmeid. Mul paluti istuda, rääkisime, et ma soovin liikmeks astuda ning arutasime sellega seotud võimalusi. Jõudsime järeldusele, et kõige parem on mul oodata kuni aprillini, kui alustavad uued rühmad, kuhu ma saaks kergemalt liituda. Selleks sain ka klubi teise Cherry-ks/Jerry-ks hüütava meesliikme (vähemalt ma nägin ainult kahte) telefoninumbri, et ta vajalikul ajal minuga ühendust võtta saaks. Natuke närveerisin seal toolil istudes, tundsin end mingi huvitava, eksootilise loomana, keda kõik vaatavad. Mulle lauldi ette paar laulu, mis tundusid täitsa lahedad, partiid on vähemalt piisavalt huvitavad. Üks neiu tegi beatboxi ka. Leidsime koos, et ma laulaks ilmselt kas ühe või teise soprani partiid. (Ainus kohalolev sopran Ikumi tuli ja tervitas mind väga ametlikult, surus kätt ja puha).
Õhkkond tundus olevat väga lõbus ja sõbralik. Poisid tegid kogu aeg nalja, eriti siis, kui minu telefoninumbri jagamiseks läks. Seletati midagi abieluplaanidest ja minu mahaparseldamisest, mille peale Ayumi käed mulle kaitseks ümber pani ning ütles „Dame! Zettai dame!“ („Ei, mitte mingil juhul!“) Poisid lõõpisid seejärel omavahel edasi.
Pärast seda külaskäiku (mille lõpus lubasin, et tulen siis aprilli paiku tagasi…või siis, kui mulle helistatakse) suundusin korraks raamatukogu ette. Lõunasöögi-bento oli vaja ära süüa. Kuna ei viitsinud kaugemale minna ja raamatukogus sees süüa ei tohtinud, külmetasin väljas, koukisin karrit ja salatit oma karbikesest välja ning üritasin mitte tuulega ära lennata. Seejärel läksin raamatukogu õpperuumi oma kanij-kodutööd tegema.
Kell pool seitse saime Po-ga kokku, et minna koos Takeda-sensei kontorisse minu ja Jasoni vastuvõtupeole.
Kontori üks pool oli asjadest tühjemaks tehtud, kaks lauda kokku lükatud ning kõige selle keskel oli pisike pliit, mille peal suur pada imoni-supiga. Seega sain neid kohalikke juurvilju maitsta juba enne ametlikku imonikai’d. Lisaks oli laual veel mingeid salateid, natuke kartulit ja liha, erinevaid küpsiseid, riisipalle, mingeid jaapani juurviljakotleti moodi asju ning krõpse. Ja alkoholi. Palju alkoholi. Seda ilmus kontorinurgas seisvast külmkapist nagu võluväel. Enamasti oli selleks õlu, kuid pärast kohustuslikku õlletopsi (mis kahjuks kestis päris pikalt, sest kogu aeg üritati juurde valada….aga mulle nii palju jaapani hele õlu ei maitse. Mulle ei maitse õlu üldiselt) suutsin end juhtida mingite mahla-limpsi-laadsete purgikokteilide juurde.
Lõpuks sõime veel rullbiskviiti ka, kuna senseil oli olnud esimesel oktoobril sünnipäev. Selle puhul valati kõigile topsi ka mingit saket. Maitse oli natuke selline…mõru. Nagu mingi tugevama koostisega ja järelmaitsega….teine jook. Ei teagi, millega seda täpselt võrdlema peaks.
Kohal viibisid peale minu, Jasoni, Po ja Takeda-sensei veel üks sama õppeosakonna õpetaja (?), mõned õpilased ja ka 2 aastat tagasi TLÜs vahetusõpilaseks käinud, kuid nüüd algkooliõpetajana töötav Aoyama-san. Veetsin suure osa õhtust teiste juttu kuulates ja sellest aru saada püüdes. Osa läks muidugi kaduma, lisaks oli vaja tähelepanu pöörata teistele vormidele ja rääkimislaadile. Ja mida aeg edasi (ja mida rohkem klaasitäisi), seda raskemaks see jälgimine läks XD Muidugi mängis peaosa selles väsimus. Alustasime kell pool 7 ja lõpetasime umbes 11. Väljas oli juba ammu kottpime ning kõik teised olid juba koju läinud…ülikooli territoorium oli suht mahajäetud.
Õhtu jooksul esinenud vestlusteemade hulgast käsid läbi Eesti geograagia, minu bakatöö teema, Jasoni gyoza-tegemisoskus (hiina moodi pelmeeni-asjad), Otepää headus suusakuurordina, jaapani ja eesti metsade võrdlus, lumerohkus, eesti must leib, küüslauguleivad (need meeldivad senseile eesti toitudest eriti) ja magusad mandlid.
Jason kutsus kogu aeg kõiki igale poole kaasa. Küll Taiwani reisile, järgmise neljapäeva õhtul baari (kell 10, omg! Siin on see väga hiline aeg, mil kuskile välja minna) ja muudesse kohtadesse. Sensei pakkus, et võime järgmisel korral teha kõik koos gyoza-valmistamise ürituse, kus Jason meile seda õpetab.
Oeh. Sensei on ikka niiiiiiii lahe.
Pärast pidu tulime Po ja Jasoniga läbi öise linna ühikasse tagasi. Lubasime Po-ga ükskord peenelt alkoholi juua mu uutest šampuseklaasidest ja tegime lihasööja-lapsukestena kavala plaani, mille kohaselt mina pean homme imonikai’l salaja kogu liha ära sööma.
Ühikas kohtasime veel Zacki, Aaronit, Kikot ja Cho-eni, kes olid just filmivaatamise lõpetanud. Tundub, et siin käib mingi väike köhimistõbi ringi, Kiko oli täitsa vaevatud, kandis maski. Ka Zack pani ettevaatuse mõttes ühe ette.
Toas pakkisin järgmiseks päevaks. Panin kotti vahetusriided, joogivee, põllutöökindaid mul kahjuks polnud, kuid lootsin selle peale, et keegi neid mulle laenab.
Avastasin ka väga hea laulu Hanna youtube’i lemmikute seast. Vist peakski hakkama selle bändi muusikat rohkem kuulama, praegu tean ainult paari lugu:
Shinedown – „If You Only Knew“
If you only knew
How many times I’ve counted
All the words that went wrong
9. oktoober (öö vastu 10ndat)
Appi. Miks see asi pidi nii vara algama? Võrreldes teiste päevadega tuli tõusta jube vara, tervelt 7:20. Hommikusöögiks sõin eilse riisipalli (või 2) ja kausitäie misosuppi. Väljas oli natuke jahe ja mu hääl tundus ka halvas seisukorras olevat, hoolimata sellest, et ma enne magamaminekut paar tassi vett ära jõin.
Panin esimest korda selga oma „ametlikud spordiriided“, st Gekult saadud tumerohelised püksid ja jakikese. Soojuse mõttes lisasin valgele spordisärgile veel punase kapuutsiga pusa, mis on saamas üheks mu sagedamini kasutatavaks riideesemeks siin.
Fuajees kohtusin teiste tulijatega, kokku oli meid päris palju…umbes 20-25 kindlasti. Sõitsime tavarongiga Yamagata jaamast kaks peatust Tokyo poole, astusime maha väikses jaamas, mille nime ma kahjuks ei mäleta (ma tean, olen lootusetu). Meiega tuli kaasa ka Yu-sensei, kes annab meile jaapani kultuuri sissejuhatust. Läksime tema sõbra juurde, kes elas läheduses ja pidas ka väikest aeda/põldu. Vanem abielupaar omas põldu (mis oli tegelikult umbes 15x20 lapike, aga siin on seegi juba suur asi), millel kasvas palju erinevaid vilju, kasvuhoones olid kurgid ja ilmselt tulekul ka tomatid, lihtsalt peenardel oli näiteks imoni’sid, porrulauku, pähkleid (peanuts) ja maitsetaimi.
Nende maja me kahjuks seespoolt ei näinud, aga aed oli selline armas kohakene, palju rohelust ja puid-põõsaid. Muide, tee peal nägime ka väga kaunist templit (olgugi, et ainult läbi mitte eriti laia värava).
Jagasime esmalt ära, kes lähevad poodi ning kes hakkavad juurvilju kaevama ja pesema. Mina laenasin oma tuutorilt (MEGANUNNU pisike tüdruk nimega Ayumi) kindad ja läksin põllutöödele. Imonid kasvavad nagu tavalised kartulid, aga nad on rohkem pundis koos, nagu kimpsibulad. Maa peal on umbes pooleteistmeetrised või pikemad paksud rohelised varred(tüved? XD) ja suured laiad lehed. Tõime käru, kaevasime imonid välja ning korjasime kokku. Saime suht kiiresti sellega valmis, kuna meid oli tegutsemas u 15 inimest ja ala mitte eriti suur, ainult pool ühest peenrast.
Korraks näitas peremees meile ka pähklite korjamist (need kasvavad maa sees puntidena, ma ei teadnudki seda…muidu nägid tõesti välja nagu väiksed soolapähklid), siis läksid mõned meist negi’sid ehk jaapani porrulauku korjama ning mina ja mõned teised jäid kartuleid pesema-küürima. Alguses pesti need spetsiaalsetes automaat-pesupottides suuremast mustusest puhtaks, pärast pidime me nendelt koore ja muu sodi fooliumpaberi abil maha kraapima. See oli päris efektiivne, fooliumi kasutamine on hea nipp. Vahepeal jõudis kohale ka üks abielupaar oma pisikese tütre Hinataga. Viimane sai kohe endale kõigi tähelepanu, tüdrukud muudkui kordasid „kawaii“, tegid pilti ja keksisid ringi. Kuid üllatuslikult oli hoopis Vietnami poiss Min see, kes lapsega kõige paremini läbi sai. Tundus, et tal oli sellega kogemusi ka, oli tõesti lahening armas vaadata, kuidas ta lapsega tegeles ja mängis.
Veidikese aja pärast hakkas veidi vihma tibutama. Kui poeskäijad olid tagasi jõudnud, suundusime umbes 10 minuti tee kaugusel asuva jõe juurde. Läksime silla alla ning seadsime üles vajalikud asjad: suure sinise lina + soojad matid, peale mõned puutükid laudade asemele, ja veidi kaugemale kaks lõket supipottide jaoks.
Esmalt tehti väike tutvumismäng. Majaperenaine palus meil kõigil seguneda, hüüdis siis mõne numbri (kas nt 4, 7 või 10) ja me pidime võimalikult kiiresti selle arvuga grupid moodustama. Need, kes sellega valmis said, pidid istuma ja viimased püstijääjad pidid end tutvustama hakkama. Mina kaotasin teises raundis. Lõpuks paluti viimasena moodustunud grupid meelde jätta.
Kui supipotid olid tulele seatud, võtsid kõik kõigepealt endale juua. Miskipärast oli suurem osa jooke jälle alkohoolsed….õlu ja need mahla-limpsi asjad (3,7 kraadi). See tähendab, et täna alustasime joomisega hommikul kell 12. Vaimustav. Maitsesin sidruni- ning viinamarjamaitselisi kihisevaid asju.
Vahepeal jõudsime Miekega käia kaugemal, teisel pool jõge asuvas haiglas vetsus. Jõgi ise oli umbes mulle pahkluuni ning selle keskelt läks väike kivikestest tee üle. Üldse oli jõe ümbrus väga kena, taaskord täpselt nagu draamades ja animes/mangades. Jõe keskel kasvas palju rohupuhmaid.
Peale meie istus silla all, teisel pool suurt toetustala veel kaks seltskonda ning meie pool veel üks.
Ahjaa…jõudsin teha ka paar lühikest ja veidrat videot, Batman tegutses jälle.
Kui supp lõpuks valmis sai (ooo, see oli hea), sõime seda pika kile peal istudes, küsisin korra ka juurde. Kahju ainult, et see nii kuum oli, põletasin suulae korralikult ära. Kui kõik olid piisavalt suppi manustanud ning juba rammestus peale tulema hakkas, korraldati mingi vahevõistlus. Enne moodustatud võistkonnad pidid võtma ringi, nende ümber seoti sinine pael ning pidi läbima joostes teatud vahemaa nii, et lint ei puruneks. Kellel „piire“ katki läks, pidi seisma jääma ja seda sõlmima. Tegime kaks prooviraundi ja ühe pärisvõistluse. Meie grupp suutis hästi koostööd teha („Alustame vasakust jalast! Ja nüüd…. üks-kaks, üks-kaks, üks-kaks…“) ning saavutas teise koha. Pärast saime autasustamisel hõbemedali, paki häid küpsiseid ja diplomi, millel kiri „Sugoina!“ (a la „Vingelt panite!/Lahe!“). Mind puksiti esindajana ette diplomit võtma, Indoneesiast pärit Wira sai medali kaela, kuid lõpuks kujunesid asjad nii, et ta andis selle ära ning kogu nänn oli lõpuks minu käes/kaelas. Tundsin end võidukalt XD
Pärast väsitavat võistlust sõime supipajas vahepeal valmis saanud karrit ja udon-nuudleid. Viimased on paksud valged nuudlid. Rääkisin Yuki’ga, kes õpib ühes teises lähedalasuvas ülikoolis (vist) graafilise disaini erialal. Ta näitas oma fotokast ka ilusaid pilte, mille oli maalinud/teinud….need olid üliilusad. Natuke sürrealistlikud, üks meenutas natuke Klimti töid.
Enne äraminekut tegime veel pika ühispiltide sessiooni (sest kõik tahtsid ikka eraldi oma kaamerasse ka pilti, mina jäin lootma Zacki kaamera peale, ta tegi ilmselt jälle lahedaid pilte) ning hakkasime koristama. Kui tagasi läksime, sadas vihma rohkem kui enne ning ma hoidsin enda vihmavarju En-chani pea ja Anne oma tema pea kohal. Keskelt tuli natuke läbi, aga selle kannatasin vapralt välja.
Istusime veidi võõrustajapaari maja juures ja ootasime, kuni rongi väljumise aeg (15.55) kätte jõuab. Rääkisime Anne ja Big Nickiga koos peremehega, tänasime teda toreda päeva eest. Lisaks saime teada, et ta oli naisega eelmisel septembril Hollandis reisimas käinud. Mulle tuli see väikse üllatusena…jälle selgus, et mingitest väikestest jaapani kohtadest pärit inimesed saavad laias maailmas vabalt reisida.
Lõpuks saime igaüks endale osa järelejäänud porrulaugust, mingeid õunataolisi asju ning rohelisi paprikaid/pipraid (ma siiamaani pole aru saanud, mis need olid). Jee, tasuta toit! (okei, mitte küll tasuta, maksime kõik selle päeva eest 500 jeeni + rongipiletid)
Kui Yamagatasse tagasi jõudsime, olime kõik hullult väsinud, aga rahul. Mõtlesin, et vajun tuppa jõudes kohe magama, kuid hakkasin hoopis õppima.
Hmm…ma avastasin, et aeg-ajalt ma justkui otsiks teistes tõendust enda olemasolust.
Nüüd aga on kell 3:48 öösel ja ma pean kindlasti magama minema. Homme on veel üks pidu ja ülehomme ülivarajane väljasõit. Karm värk.
Väike huumorinurk ka. Üks tsitaat netilehelt, kus inimesed postitavad oma vanemate öeldud naljakaid asju:
Dad: What kind of a gay-ass shark is this?!
Me: That's a dolphin.
Ja „Pokemon: The Apokelypse“ Live Action Trailer. (vot seda tahaks küll filmina näha!)
Hetkemuusika:
* Shinedown – „If You Only Knew“
* Scissor Sisters – „I Can’t Decide“
Väga lahe laul, lisaks lõbus animeteemaline video ka, ise animeeritud, sisaldab tantsivat Snape’i, poissi, kes muutub vikatiks ja kelle seljas Kuroshitsuji Sebastian kuu poole sõidab, roosasid ponisid, Hetalia prantsusmaad sarvesaiakestega ja palju muud XD
I can't decide
Whether you should live or die
Oh, you'll probably go to heaven
Please don't hang your head and cry
(ja superlause): It’s a bitch convincing people to like you
Ilusaid unenägusid, kallikesed.
Mitmekordne äratus. Lõpuks suutsin ~10.15 end üles ajada.
Kooliteel oli mul päris korralikult mõtlemisainet: kaalusin, kas peaks vastu võtma eelmisel päeval tehtud pakkumise lastelaagri juhi kohale. Seletati, et 4.-6. jaanuaril toimub üks lastelaager, kuhu otsitakse koordinaatoreid. Kogu suhtlus toimuks jaapani keeles, kuna väiksed lapsed (umbes 4.-6. klassist) veel inglise keelt ei oska. Seega oleks see täitsa hea väljakutse keelepraktikaks. Lisaks saaks huvitavaid kogemusi, oma riiki neile tutvustada ning tagatipuks ka natuke tasu selle eest (toit, ööbimine ja sõit makstaks nagunii kinni).
Välisüliõpilaste keskusse jõudes võtsin siiski julguse kokku ja panin end kirja. (See tähendab, et võimalused, et ma talvel korraks Eestisse tuleks, kahanesid peaaegu nullilähedaseks.) Sellega seoses palun ka teie abi: soovitage tegevusi, mida lastega võiks teha, soovitatavalt eesti-teemalised, lisaks pakkuge informatsiooni, mida ma võiks neile Eesti kohta anda või mida tutvustada.
Sain keskusest rohkem infot ka ülikoolis tegutsevate klubide ja ringide kohta. Pidin minema korrus allapoole tavalisse üliõpilaskeskusse ja sealt küsima. Otsustasin, et esialgu soovin teada jaapani vibulaskmise klubi, segakoori ja acapella-ringi smile kohta. Andsin valvelauas olevale neiule oma telefoninumbri ja ta lubas selle vajalikele isikutele edastada. Mina pidin ainult kõnesid-teateid ootama jääma.
Kanjitund kulges täitsa rahulikult ja seal toimunud väike test polnud ka õnneks eriti raske. See on üldiselt samas formaadis nagu kodutöölehedki: vaja kirjutada kõigepealt hääldused ning seejärel valikvastustest õigele ring ümber teha.
Tunni ajal (väga hea, et olin suutnud oma telefonil üles leida hääletu laadi) helistati mulle mingilt tundmatult numbrilt, aga ma ei hakanud vastu võtma.
Pärast loengut käisime korraks Mieke&Annega ülikooli territooriumil asuva rahaautomaadi juures, sain teada, kust vajadusel ka mina Yamagata-arvelt raha välja võtta saan. Lisaks osutati mulle kätte ka universaalsete pangakaartide jaoks mõeldud postkontorite-pangaautomaadi asukoht. Minu oktoobrikuu stipp pole veel kohale jõudnud, 20ndal peaks tulema.
Lõunaooteks sai suur õun, mille seest avastasin mingi kahtlase valge olluse, aga võib-olla see pidigi seal olema, ma ei tea.
Kuulamistunnis tegime eelmisel korral alustatud asju edasi, jälle kirusin end, et ei olnud veel jõudnud osta denshi-jishot. Siis aga saabus valgustushetk, mil mõistsin, et oot-oot, mul on ju selline lahe telefon, kus on ka sõnastik sees, ma saan parema puudumisel hetkel ka seda kasutada! Avastasin, et kuulamistunnis tuleb tõesti tähelepanelik olla, kui soovid kogu informatsioonist täpselt aru saada.
Huvitav hetk oli tunni ajal siis, kui korraga, ilma mingi hoiatuseta, hakkas kogu maja värisema. See kestis umbes 3-5 sekundit, siis jäi kõik uuesti rahulikuks. Hetk oli klassis vaikust, siis hakkas sabistamine teemal „Appi, see oli ju maavärin!“ (sest see oli natuke teistmoodi kui ehitusmüra ja sellest tekkivad vibratsioonid). Jup, kuulsite õigesti. Teised vahetusõpilased, kes on siin viibinud juba vähemalt pool aastat, pole siiamaani ühtegi suuremat kogenud, mina aga sain oma esimese kätte juba 2 nädala möödudes. Ei tea, kas peaks õnnelik olema selle uue kogemuse üle? XD
Veidi oli ärevust ja hirmu klassis tunda, kartsime, et tuleb veel mingi tõuge ja suurem, aga õpetaja rahustas meid maha ja ütles, et see pole midagi, see on tavaline.
(Paar hetke hiljem) Sensei: „Ja…igatahes,“ *läheb jutuga edasi, nagu midagi poleks juhtunud* Päris lahe.
Kui kuulamistund oli läbi saanud, võtsin uuesti julguse kokku ja helistasin salapärasele numbrile tagasi. Selgus, et tegemist oli acapella-ringi ühe juhtliikmega. Küsisin, kas võin praegu nende klubiruumist läbi tulla ja asju natuke arutada. See sobis ja navigeerisin läbi ülikooli territooriumi spordihoonete vahele, kus oli piklik väiksem maja spetsiaalselt klubide ja ringide keskuste jaoks. Teisel korrusel, ruumis number 21 ootasid mind naeratav Ayumi (keda olin eelmisel Hideto peol kohanud), energiline klubijuhataja-noormees ning suur hulk teisi klubiliikmeid. Mul paluti istuda, rääkisime, et ma soovin liikmeks astuda ning arutasime sellega seotud võimalusi. Jõudsime järeldusele, et kõige parem on mul oodata kuni aprillini, kui alustavad uued rühmad, kuhu ma saaks kergemalt liituda. Selleks sain ka klubi teise Cherry-ks/Jerry-ks hüütava meesliikme (vähemalt ma nägin ainult kahte) telefoninumbri, et ta vajalikul ajal minuga ühendust võtta saaks. Natuke närveerisin seal toolil istudes, tundsin end mingi huvitava, eksootilise loomana, keda kõik vaatavad. Mulle lauldi ette paar laulu, mis tundusid täitsa lahedad, partiid on vähemalt piisavalt huvitavad. Üks neiu tegi beatboxi ka. Leidsime koos, et ma laulaks ilmselt kas ühe või teise soprani partiid. (Ainus kohalolev sopran Ikumi tuli ja tervitas mind väga ametlikult, surus kätt ja puha).
Õhkkond tundus olevat väga lõbus ja sõbralik. Poisid tegid kogu aeg nalja, eriti siis, kui minu telefoninumbri jagamiseks läks. Seletati midagi abieluplaanidest ja minu mahaparseldamisest, mille peale Ayumi käed mulle kaitseks ümber pani ning ütles „Dame! Zettai dame!“ („Ei, mitte mingil juhul!“) Poisid lõõpisid seejärel omavahel edasi.
Pärast seda külaskäiku (mille lõpus lubasin, et tulen siis aprilli paiku tagasi…või siis, kui mulle helistatakse) suundusin korraks raamatukogu ette. Lõunasöögi-bento oli vaja ära süüa. Kuna ei viitsinud kaugemale minna ja raamatukogus sees süüa ei tohtinud, külmetasin väljas, koukisin karrit ja salatit oma karbikesest välja ning üritasin mitte tuulega ära lennata. Seejärel läksin raamatukogu õpperuumi oma kanij-kodutööd tegema.
Kell pool seitse saime Po-ga kokku, et minna koos Takeda-sensei kontorisse minu ja Jasoni vastuvõtupeole.
Kontori üks pool oli asjadest tühjemaks tehtud, kaks lauda kokku lükatud ning kõige selle keskel oli pisike pliit, mille peal suur pada imoni-supiga. Seega sain neid kohalikke juurvilju maitsta juba enne ametlikku imonikai’d. Lisaks oli laual veel mingeid salateid, natuke kartulit ja liha, erinevaid küpsiseid, riisipalle, mingeid jaapani juurviljakotleti moodi asju ning krõpse. Ja alkoholi. Palju alkoholi. Seda ilmus kontorinurgas seisvast külmkapist nagu võluväel. Enamasti oli selleks õlu, kuid pärast kohustuslikku õlletopsi (mis kahjuks kestis päris pikalt, sest kogu aeg üritati juurde valada….aga mulle nii palju jaapani hele õlu ei maitse. Mulle ei maitse õlu üldiselt) suutsin end juhtida mingite mahla-limpsi-laadsete purgikokteilide juurde.
Lõpuks sõime veel rullbiskviiti ka, kuna senseil oli olnud esimesel oktoobril sünnipäev. Selle puhul valati kõigile topsi ka mingit saket. Maitse oli natuke selline…mõru. Nagu mingi tugevama koostisega ja järelmaitsega….teine jook. Ei teagi, millega seda täpselt võrdlema peaks.
Kohal viibisid peale minu, Jasoni, Po ja Takeda-sensei veel üks sama õppeosakonna õpetaja (?), mõned õpilased ja ka 2 aastat tagasi TLÜs vahetusõpilaseks käinud, kuid nüüd algkooliõpetajana töötav Aoyama-san. Veetsin suure osa õhtust teiste juttu kuulates ja sellest aru saada püüdes. Osa läks muidugi kaduma, lisaks oli vaja tähelepanu pöörata teistele vormidele ja rääkimislaadile. Ja mida aeg edasi (ja mida rohkem klaasitäisi), seda raskemaks see jälgimine läks XD Muidugi mängis peaosa selles väsimus. Alustasime kell pool 7 ja lõpetasime umbes 11. Väljas oli juba ammu kottpime ning kõik teised olid juba koju läinud…ülikooli territoorium oli suht mahajäetud.
Õhtu jooksul esinenud vestlusteemade hulgast käsid läbi Eesti geograagia, minu bakatöö teema, Jasoni gyoza-tegemisoskus (hiina moodi pelmeeni-asjad), Otepää headus suusakuurordina, jaapani ja eesti metsade võrdlus, lumerohkus, eesti must leib, küüslauguleivad (need meeldivad senseile eesti toitudest eriti) ja magusad mandlid.
Jason kutsus kogu aeg kõiki igale poole kaasa. Küll Taiwani reisile, järgmise neljapäeva õhtul baari (kell 10, omg! Siin on see väga hiline aeg, mil kuskile välja minna) ja muudesse kohtadesse. Sensei pakkus, et võime järgmisel korral teha kõik koos gyoza-valmistamise ürituse, kus Jason meile seda õpetab.
Oeh. Sensei on ikka niiiiiiii lahe.
Pärast pidu tulime Po ja Jasoniga läbi öise linna ühikasse tagasi. Lubasime Po-ga ükskord peenelt alkoholi juua mu uutest šampuseklaasidest ja tegime lihasööja-lapsukestena kavala plaani, mille kohaselt mina pean homme imonikai’l salaja kogu liha ära sööma.
Ühikas kohtasime veel Zacki, Aaronit, Kikot ja Cho-eni, kes olid just filmivaatamise lõpetanud. Tundub, et siin käib mingi väike köhimistõbi ringi, Kiko oli täitsa vaevatud, kandis maski. Ka Zack pani ettevaatuse mõttes ühe ette.
Toas pakkisin järgmiseks päevaks. Panin kotti vahetusriided, joogivee, põllutöökindaid mul kahjuks polnud, kuid lootsin selle peale, et keegi neid mulle laenab.
Avastasin ka väga hea laulu Hanna youtube’i lemmikute seast. Vist peakski hakkama selle bändi muusikat rohkem kuulama, praegu tean ainult paari lugu:
Shinedown – „If You Only Knew“
If you only knew
How many times I’ve counted
All the words that went wrong
9. oktoober (öö vastu 10ndat)
Appi. Miks see asi pidi nii vara algama? Võrreldes teiste päevadega tuli tõusta jube vara, tervelt 7:20. Hommikusöögiks sõin eilse riisipalli (või 2) ja kausitäie misosuppi. Väljas oli natuke jahe ja mu hääl tundus ka halvas seisukorras olevat, hoolimata sellest, et ma enne magamaminekut paar tassi vett ära jõin.
Panin esimest korda selga oma „ametlikud spordiriided“, st Gekult saadud tumerohelised püksid ja jakikese. Soojuse mõttes lisasin valgele spordisärgile veel punase kapuutsiga pusa, mis on saamas üheks mu sagedamini kasutatavaks riideesemeks siin.
Fuajees kohtusin teiste tulijatega, kokku oli meid päris palju…umbes 20-25 kindlasti. Sõitsime tavarongiga Yamagata jaamast kaks peatust Tokyo poole, astusime maha väikses jaamas, mille nime ma kahjuks ei mäleta (ma tean, olen lootusetu). Meiega tuli kaasa ka Yu-sensei, kes annab meile jaapani kultuuri sissejuhatust. Läksime tema sõbra juurde, kes elas läheduses ja pidas ka väikest aeda/põldu. Vanem abielupaar omas põldu (mis oli tegelikult umbes 15x20 lapike, aga siin on seegi juba suur asi), millel kasvas palju erinevaid vilju, kasvuhoones olid kurgid ja ilmselt tulekul ka tomatid, lihtsalt peenardel oli näiteks imoni’sid, porrulauku, pähkleid (peanuts) ja maitsetaimi.
Nende maja me kahjuks seespoolt ei näinud, aga aed oli selline armas kohakene, palju rohelust ja puid-põõsaid. Muide, tee peal nägime ka väga kaunist templit (olgugi, et ainult läbi mitte eriti laia värava).
Jagasime esmalt ära, kes lähevad poodi ning kes hakkavad juurvilju kaevama ja pesema. Mina laenasin oma tuutorilt (MEGANUNNU pisike tüdruk nimega Ayumi) kindad ja läksin põllutöödele. Imonid kasvavad nagu tavalised kartulid, aga nad on rohkem pundis koos, nagu kimpsibulad. Maa peal on umbes pooleteistmeetrised või pikemad paksud rohelised varred(tüved? XD) ja suured laiad lehed. Tõime käru, kaevasime imonid välja ning korjasime kokku. Saime suht kiiresti sellega valmis, kuna meid oli tegutsemas u 15 inimest ja ala mitte eriti suur, ainult pool ühest peenrast.
Korraks näitas peremees meile ka pähklite korjamist (need kasvavad maa sees puntidena, ma ei teadnudki seda…muidu nägid tõesti välja nagu väiksed soolapähklid), siis läksid mõned meist negi’sid ehk jaapani porrulauku korjama ning mina ja mõned teised jäid kartuleid pesema-küürima. Alguses pesti need spetsiaalsetes automaat-pesupottides suuremast mustusest puhtaks, pärast pidime me nendelt koore ja muu sodi fooliumpaberi abil maha kraapima. See oli päris efektiivne, fooliumi kasutamine on hea nipp. Vahepeal jõudis kohale ka üks abielupaar oma pisikese tütre Hinataga. Viimane sai kohe endale kõigi tähelepanu, tüdrukud muudkui kordasid „kawaii“, tegid pilti ja keksisid ringi. Kuid üllatuslikult oli hoopis Vietnami poiss Min see, kes lapsega kõige paremini läbi sai. Tundus, et tal oli sellega kogemusi ka, oli tõesti lahening armas vaadata, kuidas ta lapsega tegeles ja mängis.
Veidikese aja pärast hakkas veidi vihma tibutama. Kui poeskäijad olid tagasi jõudnud, suundusime umbes 10 minuti tee kaugusel asuva jõe juurde. Läksime silla alla ning seadsime üles vajalikud asjad: suure sinise lina + soojad matid, peale mõned puutükid laudade asemele, ja veidi kaugemale kaks lõket supipottide jaoks.
Esmalt tehti väike tutvumismäng. Majaperenaine palus meil kõigil seguneda, hüüdis siis mõne numbri (kas nt 4, 7 või 10) ja me pidime võimalikult kiiresti selle arvuga grupid moodustama. Need, kes sellega valmis said, pidid istuma ja viimased püstijääjad pidid end tutvustama hakkama. Mina kaotasin teises raundis. Lõpuks paluti viimasena moodustunud grupid meelde jätta.
Kui supipotid olid tulele seatud, võtsid kõik kõigepealt endale juua. Miskipärast oli suurem osa jooke jälle alkohoolsed….õlu ja need mahla-limpsi asjad (3,7 kraadi). See tähendab, et täna alustasime joomisega hommikul kell 12. Vaimustav. Maitsesin sidruni- ning viinamarjamaitselisi kihisevaid asju.
Vahepeal jõudsime Miekega käia kaugemal, teisel pool jõge asuvas haiglas vetsus. Jõgi ise oli umbes mulle pahkluuni ning selle keskelt läks väike kivikestest tee üle. Üldse oli jõe ümbrus väga kena, taaskord täpselt nagu draamades ja animes/mangades. Jõe keskel kasvas palju rohupuhmaid.
Peale meie istus silla all, teisel pool suurt toetustala veel kaks seltskonda ning meie pool veel üks.
Ahjaa…jõudsin teha ka paar lühikest ja veidrat videot, Batman tegutses jälle.
Kui supp lõpuks valmis sai (ooo, see oli hea), sõime seda pika kile peal istudes, küsisin korra ka juurde. Kahju ainult, et see nii kuum oli, põletasin suulae korralikult ära. Kui kõik olid piisavalt suppi manustanud ning juba rammestus peale tulema hakkas, korraldati mingi vahevõistlus. Enne moodustatud võistkonnad pidid võtma ringi, nende ümber seoti sinine pael ning pidi läbima joostes teatud vahemaa nii, et lint ei puruneks. Kellel „piire“ katki läks, pidi seisma jääma ja seda sõlmima. Tegime kaks prooviraundi ja ühe pärisvõistluse. Meie grupp suutis hästi koostööd teha („Alustame vasakust jalast! Ja nüüd…. üks-kaks, üks-kaks, üks-kaks…“) ning saavutas teise koha. Pärast saime autasustamisel hõbemedali, paki häid küpsiseid ja diplomi, millel kiri „Sugoina!“ (a la „Vingelt panite!/Lahe!“). Mind puksiti esindajana ette diplomit võtma, Indoneesiast pärit Wira sai medali kaela, kuid lõpuks kujunesid asjad nii, et ta andis selle ära ning kogu nänn oli lõpuks minu käes/kaelas. Tundsin end võidukalt XD
Pärast väsitavat võistlust sõime supipajas vahepeal valmis saanud karrit ja udon-nuudleid. Viimased on paksud valged nuudlid. Rääkisin Yuki’ga, kes õpib ühes teises lähedalasuvas ülikoolis (vist) graafilise disaini erialal. Ta näitas oma fotokast ka ilusaid pilte, mille oli maalinud/teinud….need olid üliilusad. Natuke sürrealistlikud, üks meenutas natuke Klimti töid.
Enne äraminekut tegime veel pika ühispiltide sessiooni (sest kõik tahtsid ikka eraldi oma kaamerasse ka pilti, mina jäin lootma Zacki kaamera peale, ta tegi ilmselt jälle lahedaid pilte) ning hakkasime koristama. Kui tagasi läksime, sadas vihma rohkem kui enne ning ma hoidsin enda vihmavarju En-chani pea ja Anne oma tema pea kohal. Keskelt tuli natuke läbi, aga selle kannatasin vapralt välja.
Istusime veidi võõrustajapaari maja juures ja ootasime, kuni rongi väljumise aeg (15.55) kätte jõuab. Rääkisime Anne ja Big Nickiga koos peremehega, tänasime teda toreda päeva eest. Lisaks saime teada, et ta oli naisega eelmisel septembril Hollandis reisimas käinud. Mulle tuli see väikse üllatusena…jälle selgus, et mingitest väikestest jaapani kohtadest pärit inimesed saavad laias maailmas vabalt reisida.
Lõpuks saime igaüks endale osa järelejäänud porrulaugust, mingeid õunataolisi asju ning rohelisi paprikaid/pipraid (ma siiamaani pole aru saanud, mis need olid). Jee, tasuta toit! (okei, mitte küll tasuta, maksime kõik selle päeva eest 500 jeeni + rongipiletid)
Kui Yamagatasse tagasi jõudsime, olime kõik hullult väsinud, aga rahul. Mõtlesin, et vajun tuppa jõudes kohe magama, kuid hakkasin hoopis õppima.
Hmm…ma avastasin, et aeg-ajalt ma justkui otsiks teistes tõendust enda olemasolust.
Nüüd aga on kell 3:48 öösel ja ma pean kindlasti magama minema. Homme on veel üks pidu ja ülehomme ülivarajane väljasõit. Karm värk.
Väike huumorinurk ka. Üks tsitaat netilehelt, kus inimesed postitavad oma vanemate öeldud naljakaid asju:
Dad: What kind of a gay-ass shark is this?!
Me: That's a dolphin.
Ja „Pokemon: The Apokelypse“ Live Action Trailer. (vot seda tahaks küll filmina näha!)
Hetkemuusika:
* Shinedown – „If You Only Knew“
* Scissor Sisters – „I Can’t Decide“
Väga lahe laul, lisaks lõbus animeteemaline video ka, ise animeeritud, sisaldab tantsivat Snape’i, poissi, kes muutub vikatiks ja kelle seljas Kuroshitsuji Sebastian kuu poole sõidab, roosasid ponisid, Hetalia prantsusmaad sarvesaiakestega ja palju muud XD
I can't decide
Whether you should live or die
Oh, you'll probably go to heaven
Please don't hang your head and cry
(ja superlause): It’s a bitch convincing people to like you
Ilusaid unenägusid, kallikesed.
