Teisel pool mind

Aga ükskord algab aega...
Nüüd ei saa enam venitada kirjutamisega, olen seda niigi palju teinud XD Uus aasta juba käes ja puha.

Viimati kirjutasin vist jõulude paiku ehk umbes täpselt kuu aega tagasi. Seekord kujunes jõuluaeg selliseks...vaikseks. Peamiselt istusin kodus, tegin erinevaid kooliasju ja lugesin magistrimaterjale, seega olin pisut produktiivne.

28-31. detsembril käisime Zachiga koos Osakas väiksel jõulupuhkusel, mille peamiseks eesmärgiks oli külastada Universal Studios Parki lõbustusparki ja Osaka SPA Worldi.

Saime Zachiga 28nda õhtul bussipeatuse juures kokku ja jagasime oma vaimustust, et kauaoodatud päev lõpuks käes on. Olime nagu kaks väikest last, ausõna XD Üllatuslikult polnud meie istmed kõrvuti, mina olin parempoolses reas tagapool ja Zach keskmises reas keskel, aga eks seda oli arvata...pileteid ostes saime kaks viimast kohta ja tõenäosus, et need olid kõrvuti, polnud just kõige suurem. Ööbussid on Jaapanis populaarne transpordivahend, sest sellega a) hoiab kokku aega ja b) hoiab kokku ööbimispaiga-raha. Ainuke liin, mis otse Osaka ja Yamagata vahel käis, maksis suht hingehinda, aga vähemalt saime ühe hooga edasi ja tagasi, lisaks veel mõned bussimugavused. Tegemist oli kolmeks reaks jaotatud bussiga, igaühel oli oma eraldi koht ning ridade vahel kaks kitsamat triipu liikumisruumi. Istmete vahel oli korralikult ruumi jäetud, nii et isegi iste seljatuge alla kerides sai eelmise istuja suhtes päris mugavalt paikneda. Piletihinnas olid veel ühekordse kasutusega valged bussi-sussid, tekk, pea-padi ja puusa-padjake. Samuti pakuti salvrätte ja igaüks sai väikse kõrrejoogitäie teed, bussis oli ka tualett. Kõigepealt tegi buss veel Tohoku piirkonnas mõned peatused ning siis vurasime juba Kyoto ja Osaka poole.

Üllatuslikult jõudsime 29nda detsembri hommikul Osakasse umbes kolmveerand tundi varem ehk veidi peale poolt seitset hommikul. Ilm oli palju soojem kui Yamagatas, lumest polnud mingit märki ning keskmine päeva temperatuur pidi olema u 10 kraadi. Ei teadnudki täpselt, mida ootamatult sülle kukkunud lisa-ajaga teha, seega kõndisime alguses lihtsalt mööda Osaka jaama ringi. Mõtlesime Zachile hommikusööki hankida (mul oli veel õhtusöögi-karbike eilsest alles), kuid siis tulin mõttele, et ehk on kõige parem minna rongiga juba Universal Studios Parki juurde ja seal mingit söögipoolist otsida, sest siis oleksime juba kohapeal ja saaksime pargi-olukorrast parema ülevaate. Parki jõudmiseks pidime korra ümber istuma ja juba siis oli selge, et peale meie suundub sinnapoole ka suurem osa rongisviibijatest. Kell oli alles umbes pool kaheksa, kui õigesse peatusse jõudsime, aga inim-massid suundusid juba pargi poole, seega läksime vooluga kaasa, et järjekorras head kohta saada. Zach ütles, et talle pole hommikusöök hetkel nii oluline kui parki saamine ja nõustusin temaga. Ootusärevus ja rõõm summutasid edukalt kõik muud emotsioonid. Kui pargi suurtest beežidest eelväravatest sisse kõndisime, tundsime end nagu väiksed lapsed, vaimustus kiirgas mõlema näolt kaugele. Piletikassadest veidi eemal oli suur purskkaev Universal Studiose logo-maakeraga, kus entusiastlikult pilte tegime. Õnneks saime kiiresti oma peaaegu-piletid päris-piletite vastu vahetatud ja õigesse järjekorda ootama minna, piletisabad olid päris pikad.

Järjekorras seistes ja selles edasi kõndides sai selgeks, et jaapanlaste tavapärane viisakus ja kannatlikkus lahtuvad veidi lõbustuspargi maagia mõjul - palju oli trügimist ja mükslemist, mõned pereemad pidasid lastele ja abikaasadele rangeid loenguid, teised kutsusid terve oma sugukonna enda juurde, nii et ülejäänud järjekord pidi paar sammu tagasi astuma. Meie hämmastuseks avati väravad (vähemalt meie järjekorrale) juba kella kaheksa paiku, mitte kell üheksa. See siis seletas, miks nii palju inimesi nii vara kohal oli. Kui lõpuks inimesi sisse laskma hakati, sööstsid palju täissprindiga pargi siseosa poole. Pidasime seda natuke veidraks, kuid saime hiljem aru, et kõik need jooksjad tahtsid minna Harry Potteri Võlumaailma pargiossa või sinna erilist kiirpiletit taotlema. Meie suutsime jooksu-kiusatusele vastu panna, ujusime lihtsalt vooluga kaasa ja saime lõpuks oma kiirpiletid üpris vara. Kell 8:20 oli kellaaeg, mil spetsiaalsest väravast Potteri-ossa sisse läksime, väravate ees oli veel kivirahnudega väike lagendik, kus keskel suur lame kivi ja sellel mingid müstilised sümbolid. Üritasime välja nuputada, kust see koht pärit on, kuid hoolimata sellest, et see meenutas natuke neljanda raamatu surnuaia-stseeni, ei olnud me päris kindlad.
Kõndisime veidi aega läbi kitsaste piirete rägastikku kuuskede vahel, siis läks tee laiemaks ja lõpuks jõudsimegi sissepääsuni (millest paar meetrit eespool oli Roni isa sinine auto, mis oli vastu puud sõitnud). Olime sattunud väiksesse külla, mis oli kombinatsioon Diagoni põiktänavast ja Hogsmeade'ist (issand, mul ei tule selle eestikeelne nimi praegu üldse meelde), värava juures oli Sigatüüka ekspressi rong, millega pilti sai teha ning edasi tulid erinevad poed ja meelelahutusasutused. Kogu küla nägi välja nagu talvine piltpostkaart, katustel oli kunstlund ja jääpurikaid, tänaval sagisid inimhulgad, paljudel olid seljas koolivormid või rüüd, muudest aksessuaaridest (sallid, prillid, võlukepid) rääkimata.


Meie põhieesmärgiks oli külastada kõige suuremat, ameerika mägede stiilis atraktsiooni, mis asus otse Sigatüüka lossi sees. Tüürisime rahvasummast läbi lossi poole ja...see vaatepilt oli võimas. Poolenisti kaljude otsas oli peaaegu (või isegi täiesti) elusuuruses Sigatüüka loss, mille sissepääsu valvasid kaks tiibadega kulti. Järjekord lookles pikalt lossist mööda erinevates suundades, möödusime ühe teise atraktsiooni (Hobugreifi lend) sissepääsust, suveniirikioskitest ja võiõlu müügitünnidest. Vaatasime kogu seda lahedust suu ammuli ning ei suutnud endiselt uskuda, et me päriselt ka Harry Potteri maailmas oleme. Järjekord viis ümber lossi, käisime kasvuhooneosas, kus mõned eksootilised taimed lae all pottides elutsesid ning lõpuks sisse jõudes pidime oma seljakotid hoiukappidesse panema, sest antud atraktsioonil ei tohtinud midagi käes ega taskus olla. Elamuse tegi veel vingemaks asjaolu, et saime minna ka läbi lossi erinevate ruumide, käia näiteks liikuvate piltide galeriis (kus olid pildid ka neljast kooli asutajast), Dumbledore'i kabinetis, ühes klassiruumis ja hämarates koridorides. Lõpuks jõudsime ringikujulise lindi juurde, kus rippusid laest alla suured istekohad, põhjaliku turvakinnitusega jäime sinna istuma. Atraktsioon ise....wow. Ma saan täiesti aru, miks see võitis maailma parima lõbustuspargiatraktsiooni tiitli. Asi algas sellega, et suurel ekraanil palus Hermione meil ettevaatlik olla, tegi siis mingi loitsu ja seejärel tõusime õhku hõljuma. Kõigepealt lendasime Harryga lossi ümbruses, siis nägime Hagridit, kes nõutult suuri ahelaid kõlistas ja järgmisel hetkel põgenesime juba lohe eest. Atraktsioonil oli kasutatud nii suuri ekraane kui ka reaalselt ringi liikumist, suur punane lohe oli füüsilisel kujul olemas, puhus meile näkku kuumust ja suitsu. Edasi viis Harry meid lendluudpalli matši keskele, kus saime järgida tema, Roni ja Malfoy tegemisi, kuid siis ilmusid välja dementorid ja pidime taas põgenema. Dementorid ja ämblikud olid taas füüsilisel kujul olemas, hõljusid näole väga lähedal ja pritsisid mürki (vett). Zach vahepeal üritas teha mulle jala peal kribivat ämblikku, kuid ma tonksasin teda jalaga vastu. Pärast ohtlikust olukorrast pääsemist tegime koos Harryga tiiru veel järve kohal ja siis lendasime suurde saali tagasi, kus suurtel ekraanidel kõik filmitegelased meile plaksutasid ja õnne soovisid XD


Reis kestis kokku ilmselt umbes paar minutit, kuid tundus palju kauem. Tuikusime rahulolevatena lossist välja ja vaatasime seejärel külas ringi. Käisime mõnedes poodides sees, kuigi seal oli väga palju rahvast, nägime Ollivanderi võlukepipoodi, postkontorit, astronoomiavahendite poodi...kahjuks olid mõned poed ainult fassaad (uksel silt "suletud"), kuid ka vaateaknaid oli tore vaadata. Riidepoe aknal hõljusid rõivad õhus, kohvikuaknas liikusid teetassid ja koogikesed. Tahtsime minna ka Zonko pilapoodi ja Mesinäpu magusapoodi, aga sinna oli kahetunnine ooteaeg ja nii kaua me ei viitsinud järjekorras seista (veel XD). Vaatasime väikse järve juurest avanevat vaadet ning sain postkontori ootesaalis ka oma hommikusöögi söödud. Ootesaal ise nägi ka huvitav välja, kõrgel lae all huikasid ja liikusid öökullid, laetaladele oli isegi öökulli väljaheidetest pikad valged read tehtud. Väga realistlik. Zach ostis meile mõlemale võiõlut, mis maitses väga hästi, kes iganes selle joogi reaalselt välja mõtles, pani 100% täppi. Palju magusat vahtu, karamelline tekstuur ja maitse, kõrvale veel kaneeli, võid ja midagi veel...tassi lõpupoole muutus maitse väga tugevaks, isegi natuke liiga, aga sellest polnud midagi. Zach ostis mulle sellise joogiversiooni, mis tuli oma plastikust õllekapaga, mille pärast sai endale jätta. Poolkogemata saime oma istekohtadel istudes väikse etteaste osaliseks, kui otse meie kõrvale tuli üks mees väikse ilusa beežikasvalge päris-öökulliga. Kokku veetsime Harry Potteri osas umbes 3 tundi, enne lahkumist käisin veel lossi suveniiripoes ja hankisin oma tassikollektsiooni ühe Kelmikaardi-teemalise lisanduse. Tegelikult oli kaart ise ka seal olemas, aga tass miskipärast võlus mind rohkem. Seal on kaardi pilt ning ühel pool sõnad, mida tuli selle avamiseks lausuda: "I solemnly swear that I am up to no good" ehk "Ma vannun, et olen pahanduste peal väljas" vms ta eesti keeles oli. Selle sõnum...kõnetas mind =D


Seisime natuke järjekorras, et sinise autoga pilti saada ning suundusime siis Harry Potteri võlumaailmast välja. See oli olnud päeva põhiline eesmärk ja olime juba sel hetkel endaga väga rahul. Edasi hakkasime ülejäänud parki avastama. Õnneks oli ilm peaaegu terve päeva kena ja isegi päikest oli vahel pilvede vahelt näha, ainult õhtul hakkas pisut vihma sadama. Aga meie, talvisest Yamagatast tulnud, olime valmis külma ilma taluma.
Esmalt jäi meile ette Amityville ehk haifilmi "Lõuad" teemaline pargiosa. Seal oli mitmeid sadamaga seotud hooneid ning ka hiigelsuur haitopis rippus ühe atraktsiooni ees, inimesed said pea tema suhu panna ja siis pilti teha. Ainus veider asi oli jõulupärg hai pea ümber, ilmselt jõulude puhul sinna pandud. Kuna sealsed atratktsioonid olid suuresti veega seotud ja me ei tahtnud märjaks saada, kõndisime edasi. Seejärel tuli dinosauruste maailm ehk "Jurassic Park"-i teemaline pargiosa, kus võis puude vahel näha mitmeid hoiatussilte stiilis "Kui näete dinosaurust, teatage lähimale pargi töötajale, ärge sellele ise lähenege". Vaatasime väikest laguuni, kuhu sõitis kuskilt suurest hoonest paaditäis inimesi, kes mattusid korraks veepritsmete alla ja kaalusime, kas tahaksime sellele atraktsioonile minna. Kuna otse meie ees lookles pikk järjekord, mõtlesime, et võime vabalt proovida. Seisime umbes pool tundi seal, kuid siis avastasime, et järjekord ei viinud atraktsiooni, vaid hoopis ühe toiduputka juurde. See oli küll väike möödapanek XD Dinosauruste osast kõndisime edasi San Francisco ossa, kus palju söögikohti ja muuhulgas ka "Tagasi tulevikku" teemaline atraktsioon, kuhu Zach kindlasti minna tahtis. Ooteajaks oli märgitud 140 minutit, järjekord lookles maja kõrvalt kuskile aeda, siis maja ette tagasi, seejärel esimesele korrusele ja lõpuks viidi meid kaheksakaupa istuma Deloreani-autodesse, mis seejärel hakkasid läbi aja ühte teist ajarändurit (pahapoiss Biffi) jälitama. Kasutati samuti auto rappumist, tossu, heliefekte ja suurt ekraani, mis lõi illusiooni, nagu tõesti lendaksime kuskil vulkaani juures, jäises maailmas või dinosauruste juures. Ma ei tea, kuidas me selle ooteaja üle elasime (vahepeal andsin näljasele Zachile oma banaane ja küpsiseid), aga mu jalad olid seismisest päris kanged. Seejärel oli lõunasöögiaeg, pärast pikka otsimist leidsime ühe vanade filmistaaride teemalise söögikoha. Muidugi oli sealgi järjekord, aga see oli ainult umbes 15 minutit. Võtsime mõlemad lõunasöögikomplekti, mis koosnes praetud juustuga karri-vormiroast koos salati ja tähekesekujulise riisiportsjoniga. Teeninduse koha pealt meeldis mulle seal see, et ettekandjad tulid kohe kassa juurest meid vabasse lauda saatma.


Edasi olime valmis taas atraktsioonijahile minema, valituks osutusid Hollywood Dream'i nimelised ameerika mäed, mis kõrgusid üle terve pargi. Seekord olime pikemaks ooteajaks juba valmis (vist oli 160 minutit) ja vaatasime järjekorras seistes Zachi iPadilt ära terve Star Treki filmi. Lõpuks, kui meie kord kätte jõudis, oli väljas juba üpris hämar, aga see ei vähendanud elamuse lahedust. Enne olin järjekorras märkinud, et ei kuule piisavalt inimeste karjumist sealt ning Zach küsis, kas mulle meeldib kuulata inimeste karjumist, mina läksin agaralt kaasa ja jutustasin edasi, et "Tundub, nagu need sõitjad seal ei pingutaks piisavalt." XD Tegelikult oli Hollywood Dream jagatud kaheks osaks: ühe atraktsiooni kärukesed sõitsid näoga sõidusuunas, teised aga seljaga. Meie olime valinud sõidusuuna, mis oli väga õige otsus, sest tagurpidi oleks olnud veel hirmsam. Arvasin, et mis see ikka ära ei ole...aga lõpuks vist ei suutnud peaaegu üldse silmi lahti teha, ainult hoidsin elu eest kinni ja kiljusin. Samas olen rõõmus, et sinna läksime, need vaated pargile ja põnevusekripeldus olid seda väärt. Järelejäänud aja jooksul jõudsime käia veel ühte tulega seotud vaatemängu vaatamas (filmi "Backdraft" ainetel), kus meile avanes action-filmi tegevuspaik ning kõik sellega kaasnevad plahvatused, tuli ja toss. Samuti otsustasime (lühenenud järjekorra tõttu) käia Jurassic Parki atraktsioonil, mille sissepääsu nüüd õnneks üles leidsime. Tegemist oli väikse paarireisiga jõel läbi pargi, tee peal saime näha erinevaid dinosaurusi...aga siis läks paadi kurss kõrvale ja me sattusime kohtadesse, mis olid juba dinosauruste poolt üle võetud (transpordidokid, uurimiskeskus ja radioaktiivsete ainete labor), lõpuks pidime suure türannosauruse lõugade vahelt alla sukelduma ja siis kukkusimegi väiksesse laguuni. Õnneks ei saanudki väga märjaks, sest istusime suhteliselt paadi keskel.

Veidi enne lahkumist avastasime mugava tabloo, mis näitas kõigi pargi atraktsioonide ooteaegu. Kuna tahtsime varsti juba minema hakata, valisime kõige lühemate ooteaegadega asjad...mis olid peamiselt lastele mõeldud Hello Kitty ja Snoopy teemalises osas. Ühe keerleva atraktsiooni nimi oli Hello Kitty's Cupcake Dream, seal istuti väikeste tassikoogikeste sees, need keerlesid ja koogi keskel oli omakorda väike ratas, mida keerates oma koogikest veel teistpidi keerata sai. Õnneks polnud me ainukesed täiskasvanud seal. Viimaseks jäi traditsiooniline karussell, mina sõitsin suure jaanalinnu seljas, Zach mu kõrval võttis panda. Olin oma lahingujaanalinnuga väga rahul. Zach märkis, et see on tal esimene kord umbes 15 aasta jooksul karusselliga sõita. Enne lahkumist saime möödaminnes näha veel mingit Tuhkatriinu-teemalist valgusparaadi, kus suurte platvormide peal olid neiud, kelle kleidid helendasid ja muutsid värvi.


Tagasitee oli omamoodi katsumus. Olime küll väga rõõmsad ja rahul oma lõbustuspargipäevaga, kuid läbi inimmassi rongijaama trügimine ja piletimasinate juurde saamine osutus oodatust raskemaks. Viimaks see siiski õnnestus ja jõudsime hotelli lähedal asuvasse rongijaama veidi enne poolt kümmet. Tegemist oli Shinsekai ehk Uue Maailma nimelise linnaosaga, millel polnud küll väga head mainet, aga üheks ööks ajas asja ära küll. Zach oli samas hotellis varem ka ööbinud...okei, tegelikult see polnud niiväga hotell kui hostel või öömaja. Huvitav oli see, et korrus, kus minu tuba asus, oli spetsiaalselt ainult naistele mõeldud, mehed ei tohtinud sinna üldse minna. See oli Zachist muidugi armas, et ta sellise žesti tegi, aga oleks ka ilma hakkama saanud. Toad olid pisikesed, seal olid ainult voodi, kapike ja väike telekas, kuid sellest piisas. Enne magamaminekut käisime veel konbinist läbi, et endale õhtusööki osta ning sõime seda taas iPadilt filmi vaadates. Oma tuppa jõudes jäin (vahelduseks) vist üpris kiiresti magama ja ei ärganud enne kui äratuskell 8 paiku helises.

Järgmise päeva leivanumbriks pidi olema SPA World. Kell üheksa tuli teha varane check-out ja seejärel läksime hommikusööki jahtima. Taas saime oma saagi ühest lähedalasuvast konbinist, einestamiskoha otsimisega läks aga veidi kauem aega. Shinsekai linnaosa leivanumbriks näisid olevat erinevaid pachinko-saalid. Pachinko on üks kohalik väikeste kuulikeste põhine hasartmäng, natuke sarnaneb kasiinodes kasutatavatele mänguautomaatidele. Seega on pachinko-saalid pmst mängupõrgud. Nägime ühe uhiuue saali avamist pealt, naeratavad inimesed lendlehtedega seisid lumivalge hoone ees, mille sissepääsu juures oli väike haljasala, kõrval suur parkimismaja...kogu komplekt oleks rohkem sobinud ärihoonele või pangale. Google mapsi abiga avastasime lähedusest suure rohelise ala, kuid see osutus Ueno loomaaiaks. Õnneks oli loomaaia kohal mingi sillataoline jalutusala, kus kasvas isegi lilli. Istusime sinna, sõime oma võileibu ja nautisime jahedat, kuid selget ilma, taustaks loomaaiast kostvad linnuhääled ja ahvide kriisked.

Kella kümne paiku kõndisime Spa Worldi suure hoone fuajeesse ning avastasime ühtlasi, et me polnud ainukesed, kes sel kenal hommikul natuke lõõgastuma tulnud. Vähemalt sai piletimasinast enne pileti ära osta ja pikk järjekord hakkas kiiresti liikuma, kui uksed avati. Õnneks oli sooduspakkumine 1200 jeeni terve päeva eest onseni-osas, veekeskuses ja jõusaalis veel olemas. Panime oma jalanõud spetsiaalsetesse hoiukappidesse ja sõitsime liftiga üles vastavatele korrustele, Zach meeste riietusruumi ja mina naiste omasse.
Spa World on hiiglaslik veekeskus, mille juures ka hotell. Esimesel korrusel asuvad registratuur ja suveniiripoed, teisel peamiselt söögikohad, kolmandal mingi spetsiaalne lõõgastusala ja ilusalongid. Neljandast korrusest alates algab 'põhiosa', seal on Lääne stiilis onsenid/basseinid/saunad, kuuendal korrusel jõusaal ja Asia stiilis onsenid/basseinid/saunad ning kaheksandal korrusel liumägedega veekeskus. Kuna onseniosas käiakse alasti ringi, on meeste ja naiste korrused eraldatud ning korrused vahetuvad iga kuu. Eelmisel korral koos Kikoga Spa Worldis käies oli naiste käes Lääne korrus, seekord aga asus naiste osa Aasia korrusel. Riietusruumides pakuti piiramatus koguses oranže rätikuid, nii väiksemaid kui ka suuremaid, lisaks veel suuri roosasid kitlilaadseid asju, millega niisama ringi käia võis (ka kogu ülejäänud hotellis). Seal jooksis ringi ka väga palju väikseid lapsi, aga õnneks läksid peaaegu kõik neist veekeskusesse. Samas mõtlesin, et esmalt tahaks ka natuke veekeskust piiluda, sest seal pidi olema ilusa vaatega välibassein. Selleks pidin trikoo selga panema ja spetsiaalse liftiga kaheksandale korrusele sõitma. Veepargis tervitas mind ilge lärm, mida tekitasid vaimustunud väiksed lapsed. Hiilisin suurest basseinist kiiresti mööda ja küsisin, kus välibassein asub. Selgus, et see oli küll olemas ja üpris suur, aga mingit suurepärast vaadet sealt küll ei avanenud, seega kauaks sinna ei jäänud.

Enne onseni-osasse sisenemist pidi läbi käima väikse duši alt ning seejärel avanes vaade imeilusale araabia stiilis basseini&saunaruumile. Ruumi keskel oli nelinurkne kuum bassein, mille keskel purskkaev, kõndimisala eraldasid pikad saledad sambad. Seintel olid peamiselt sinistes ja kuldsetes toonides mosaiigimustrid, ühel pool ulatus seinast välja kolm lõvipead, kelle suust vett jooksis. Araabia-osast edasi minnes jäi vasakule poole Pärsia-teemaline ruum, mille uksi valvasid hiigelsuured lamassud (müütilised Mesopotaaima loomad või kaitsejumalused, kellel inimese pea, pulli või lõvi keha ning kotkatiivad). Saal oli kaunistatud nagu tolle piirkonna kuningapalee, tagaosas oli väike bassein, mille mõlemal pool sambad (seinal ka telekas, et igav ei hakkaks), keskel veidi vaba osa ja mõlemal pool lamamiskohad lõõgastumiseks. Lamamiskohtade teisel poolel olid seinte ääres pesemisalad, kus väikeste dušinurkade ees toolid ja seal kõrval nii šampoon, palsam kui ka dušikreem.
Järgmiseks läksin õue, kus asusid jaapani stiilis kuumaveeallikad. Kokku oli valida vist 4 erineva temperatuuriga basseinide vahel, kus sai istuda ja nautida nii kuuma vett kui ümbritseva aia ilu. Kuskilt kostis isegi mägioja vulinat ja loodushääli. Mõned linna kõrgemad hooned paistsid ka üle välimiste seinte. Tegelikult oli sees veel teinegi onseni osa, kus kaks suuremat 'küpressipuu onsenit'. Need pidid jaapanis eriti peened olema. Seal kõrval asusid ka kaks eri temperatuuriga sauna (seal sees ka telekad, otseloomulikult), kus natuke pikutasin.
Ainult üks saal polnud pühendatud ühelegi kultuurile, vaid kandis lihtsalt nime Dr Spa. Seal oli (kirjelduste järgi) hapnikuvann, vesinikuvann, ja karboneeritud vann. Nende peeneid nüansse ma küll väga selgelt tunnetada ei suutnud, aga iga vanni vesi oli teist värvi ja omapärase tekstuuriga. Üks sarnanes mullivanniga, seal oli valget värvi vesi, teine selline punase valgustusega ning kolmas sinisema veega. Lisaks asus seal ka soolasaun, kus sai määrida end soolaga kokku ja siis laval higistada.
Istusin natuke igas osas ja kella kaheteistkümne paiku läksin iluprotseduuride jahile. Eelmisel korral olime Kikoga Lääne osas otsustanud, et kui juba end poputada, siis täiega. Võtsime massaaži, kehakoorimist ja näohoolitsust sisaldava paketi, mis maksis küll palju, aga oli iga jeeni väärt. Ka seekord olin selliseks võimaluseks valmistunud. Teeviidad juhatasid mind esmalt Bali osas asuva ilusalongi juurde, mille ukse kõrval asus väike rohelusega ümbritsetud vannike. Salongi sisemus oli väga kena, kaunistatud taimede, rippuvate kangaste ja marmoriga. Registratuurineiu tutvustas rõõmsalt erinevaid võimalusi ning mulle jäi silma tunnine massaažipakett. Ütlesin, et soovin seda, ent siis teatas neiu, et järgmine võimalik aeg sellele on alles kell pool neli. Nii kaua ma oodata ei saanud ja kuna ka ülejäänud pakettidele oli ooteaeg, otsustasin mõne teise koha otsida. Õnneks asus välibasseinide kõrval ka üks salong, mis spetsialiseerus kehakoorimistele. Kuna seal oli tol päeval mingi eripakkumine - 40-minutiline hoolitsuspakett, otsustasin selle kasuks. Krapsakas keskealine naine pani mu nime kirja ja ütles, et minu aeg on 12:40, seega pean ootama umbes 40 minutit...aga sellest polnud hullu, sain veel onsenites mõnuleda. Tagasi basseinide juurde kõndides tuli spa-tädi mulle vastu ja ütles, et enne koorimist võin ma istuda ühes välibasseinis, et keha koorimiseks ette valmistada. Muidugi oli see bassein kõige kuumem, haudusin seal päris mõnuga. Vahepeal käis sealt veel jaapanlasi läbi, sain nendega väikest vestlust arendada kõrge temperatuuri teemadel XD
Lõpuks jõudis kätte iluprotseduuri aeg. Mind juhiti väiksesse ruumi ühele lavatsile ning vanemaealine krapsakas hiinlanna asus põhjalikult minu kallale. Üldiselt sarnanes hoolitsus eelmisel korral kogetule, kõigepealt kooriti tervet keha mingite spets kinnastega, tädi võttis tõesti kõik üksikasjalikult läbi, kaenlaalustest ja reite sisekülgedest kannikate ja sõrmevahedeni. Eesti keeles on väljend "seitse nahka koorima", aga minuga juhtus see sõna otseses mõttes. Pärast näitas tädi mulle suuri koorimisvahendist hallikaks muutunud nahatükke, mis maha tulnud olid....nojah, pole ime, nelja aastaga kogunenud kihid. Siis algas massaažiosa, tädi mudis mind ikka mõnuga, ägasin seal laua peal nagu rahulolev hüljes. Vahepeal, kui ta mu parema jala liiga ebamugavasse asendisse viis, kiunusin ka natuke, aga õnneks sai ta aru, et sealt ei tasu eriti torkida. Mul hakkas juba natuke kahju, et paketi nimes näohoolitsust ei sisaldunud, kuid siis võeti ka nägu ette, massaaž, mingid kreemid...väga mõnus. Ja lõpetuseks pesi tädi mu pea ka põhjalikult ära, masseeris peanahka ja loputas...oeh, see oli imehea. See, kui keegi su juustega mängib, neid soengusse seab, peseb või su pead masseerib, on üks eriline nauding.

Hõljusin-tuikusin salongist välja ja ei teadnudki, mida endaga peale hakata. Käisin umbes pool tundi veel erinevates basseinides ringi, lõpetasin väli-onsenis, seejärel loputasin end üle ja läksin riietusruumi tagasi. Mu nahk oli nii pehme ja siidine et ise ka ei usknud XD
Saime Zachiga teisel korrusel kokku ja läksime ühte sealsesse söögikohta lõunale. Mul polnudki väga kõht tühi, aga Osakas pidi väga hea takoyaki (ehk kaheksajalapallid) olema, seega proovisin seda. Zach oli sellise näoga, nagu oleks ka tema suure seikluse üle elanud ja järgmise tunni jagasimegi oma muljeid. Selgus, et olime mõlemad samasuguse hoolitsuspaketi võtnud...ainult, et meesteosa spa töötajad olid ka naised ja see tekitas Zachis natuke vastakaid tundeid. Ta on üles kasvanud Ameerika kultuuriruumis, kus alastus on üldiselt asi, mida varjata ning ta pole isegi vist oma vendi kordagi alasti näinud. Jaapani onsenikultuuriga oli ta enam-vähem harjunud, aga see, et mingi tädi tema alasti keha koorib ja masseerib, oli üpriski mugavustsoonide piire ületav asi. Samas valis ta ise selles protseduuris osalemise ning lõppkokkuvõtteks oli väga rahul. Pärast sööki oli meil veel mõned tunnid aega, enne kui ööbussiga tagasi Yamagatasse suundusime, seega mängisime natuke turisti edasi. Spa worldis oli see hea süsteem, et sissepääsul sai randmepaela magnetribaga, kuhu kõik keskuses kulutatud raha üles märgiti ja lahkudes sai automaadis vahe kinni maksta.

Kahjuks SpaWorldis sees pilte teha eriti ei saanud, aga nende koduleheküljelt näeb basseiniruumide sisemust päris hästi.

Meie järgmine turisti-peatus oli üks vana pühamu nimega Tenmangu. Seal käis ilge sagimine, 31. detsembri jaoks pandi juba müügilette üles. Rändasime mööda väikseid kõrvaltänavaid ja avastasime veel armsaid nurgataguseid pisi-pühamusid. Huvitav oli vaadata, kuidas vahetult pühamu kõrval kõrgusid kortermajad, ilmselt oli linn vaikselt laienenud pühamu ümber.
Viimasena külastasime ühe Osaka kõrghoone (Umeda Sky Building vist) tipus asuvat observatooriumilaadset vaateplatvormi nimega Sky Garden. Selleks ajaks oli juba üsna hämar ja vaateplatvormile jõudsime juba pimedas, seega nägime ilusat vaatepilti tuledes linnast. Platvorm oli ringikujuline, aga keskel oli vaba ruum, saime käia ainult mööda ringi serva. Samas oli platvorm avatud, ei pidanud läbi klaasi piiluma kuskilt. Tundub, et peamiselt oli see vaatamisväärsus mõeldud paarikestele, igal pool olid mingid helendavad südamed, millega koos sai pilti teha ning ühes kohas isegi väike armastuse-pühamu laadne asi. Vaatasime kogu seda nunnudust Zachiga natuke ebalevalt XD Maa peale tagasi jõudnud, imetlesime veel vikerkaarevärvilist purskkaevu ja jõulutuledes puid, seejärel suundusime Osaka jaama, et lõpuks Abeno jaama juurest oma bussipeatus üles otsida. Võtsin kotist oma Batmani ja tegin temaga jaamas erinevaid pilte (Batman in Osaka...on the subway...), rongis nägime kolme väga armsat väikest tüdrukut, kes vahepeal uudishimulikult minu batmani-karu piilusid.


Kokkuvõtteks võin öelda, et reis läks vägagi korda, oli kiire ja intensiivne, aga sellegipoolest lõbus kogemus. Tagasi Yamagatasse jõudsime 31. detsembri varahommikul, kõmpisin otse läbi lumise linna koju. Maja oli vaikne nagu arvata oligi, esimese asjana panin köögis teevee keema. Mõtlesin, et sean oma voodi valmis ja lähen mõneks tunniks tudule, aga lõppkokkuvõtteks hakkasin lisaks linade-tekikottide tuulutamisele ka muu koristustööga tegelema ja sinnapaika see une-mõte jäigi. Samas olin muud moodi produktiivne pärast väikest netitiiru, võtsin tolmu nii toast kui trepikojast toa ees, pesin pesu ja panin selle kuivama, esmalt rõdule ning siis oma tuppa, lisaks soojendasin toa uuesti üles. Lõunaks tegin riisi ja gyozasid ja vaatasin "Elementary" kolmandat hooaega.
Kuna mu host-pere vanaema oli haiglas ja kogu pere pidi ema sõnul Sendais tema juures olema, jäi minu suureks kurvastuseks uusaasta veetmine nendega ära. Vahepeal oli võimalus, et lähen Carli ja Ievaga ühte pühamusse kaasa, kuid siis selgus, et nad lähevad autoga ja rohkem kohti pole. Okei. Zach ütles, et läheb Himalayasse peole ja olen ka sinna oodatud, kuid mul polnud väga tahtmist paljude poolvõõraste inimestega sunnitult sotsialiseeruda. Mõtlesin, et majakaaslased lähevad ka midagi tegema ja saan liituda, kuid Kudo, Deguchi ja Fujisawa istusid lihtsalt elutoas kotatsu all ja kurtsid, kui külm on. Mõtlesime ka mõnda pühamusse minna, aga lund hakkas päris kõvasti sadama ja poisid ei viitsinud end edasi-tagasi vedada.
Lõpuks otsustasingi, et selle aastavahetuse veedan omadel tingimustel, niimoodi nagu ise tahan. Olin kella kukkumise ajal oma toas, "Elementary" sarja vaatamas, kõrval mattcha-jäätis, melonijook ja kummikommid. Vaatasin toas ringi ja mõtlesin, et see on päris kena. Sel aastavahetusel selle asemel, et minna välja natuke vastumeelselt sotsialiseeruma inimestega, kellega ma end 100% mugavalt ei tunne, võtsin seekord enda jaoks aega ja tegin midagi mõnusat. Mul oli hea soe, veetsin meeldivalt aega (sarja vaatamine) ja üksindus ei häirinudki nii hullusti, kui arvasin. Natuke kurb oli, aga see oli ka omamoodi teistsugune ja huvitav viis uusaastat veeta, varem polnud midagi sellist teinud. Õnneks on olemas skype, mille abil sain natuke seda üksinduse-tunnet vähendada.
Mõtlesin just magama sättima hakata, kui Deguchi uksele koputas ja teatas, et nad ikkagi lähevad Kudo-saniga ühte väiksesse lähedalasuvasse pühamusse. Panin soojalt riidesse ja kiirustasin kaasa. Õnneks enam lund juurde ei sadanud, kõik oli väga lumepuudrine ja ilus. Kõndisime otse maja ees olevat tänavat mööda edasi, siis läksime üle tee ja seal asuski väike Houretsu pühamu. Peahoone juurde viis värava juurest laternatega valgustatud tee, paremal pool seda oli koht, kus väikses lõkkes sai kõik vanad amuletid ja muu säärase ära põletada, et uut aastat puhtalt lehelt alustada. Kuulasin esmalt poiste nõuanded ära ja siis tegin vastavad toimingud: viskasin annetusmündi kasti, kummardasin korra, lõin käsi kaks korda kokku ja kummardasin veel kaks korda. Viskasin oma Seimei pühamust saadud päevinäinud omamori lõkke poole, esimest korda ei õnnestunud kõige paremini ja Deguchi õngitses selle mulle välja, kuid teisel korral sain päris lõkke keskele visatud selle. Seejärel läksime peahoone juurde, panime sinnagi annetuse, helistasime suurt kuljust ja kordasime palvetoimingut. Loodan, et suutsin kõik tähtsad asjad ära öelda-soovida. Mikod ehk pühamuneiud pakkusid seepeale kuuma magusat saket ja mandariine, kuhu olid väiksed jaapani lipud sisse torgatud. Enne äraminekut tõmbasime poistega koos veel omikujit ehk püha loteriid, kus sain keskmise õnne osaliseks. See on vist paremuselt teine tase suure õnne all. Lootustandev igatahes =)
Koju jõudes pugesime kotatsu alla, sõime oma mandariine ja tegime nende koortest eri maade kaarte. Deguchi tegi Jaapani saarestiku, mina Eesti ja Kudo mööndustega maailmakaardi. Lõbus oli.


1. jaanuari hommikul ärkasin selle peale, et kell 7:07 helises mu eesti nutitelefon. Helistajaks oli keegi vanem naine, kes tahtis rääkida Helmiga. Kahjuks pidin talle teatama, et sellelt numbrilt soovitud isikut kätte ei saa. Tahtsin just teist külge keerata ja uuesti magama jääda, kui telefon taas helises ja seekord üks noorem meesterahvas (eeldan, et eelmise vanema naisterahva poeg vms) Helmit küsis. Kordasin talle, et kahjuks on tegemist vale numbriga ja vabandasin. Ta vabandas ka ja soovis mulle head uut aastat. Vastasin samaga, muigasin ja naasin tudumaale.

Uue aasta esimestel päevadel käisin poodides hatsu-uri ehk uue aasta esimese soodusmüügi pakkumisi jahtimas. Esimesel jaanuaril olid kõik kohad kinni (sain siiski kena värskendava jalutuskäigu linnas), kuid teisel jaanuaril oli poodlemine täies hoos. Tegelikult ilmselt algasid suuremates linnades (nagu Sendai) erimüügid juba 1. jaanuari varahommikul, paljud inimesed seisavat lausa päev varem järjekorras nt Apple'i poe ees, et esimestena sisse saada. Ka Yamagatas oli teisel jaanuaril inimesi päris palju, näib, et sellised erimüügid on siin väga populaarsed. Poodides käies jäi eriliselt silma fukubukuro-nimeline nähtus. Sõna tuleneb märkidest "õnn" ja "kott", seega on tegemist erilise kotitäiega antud poe kaupadest. Mõnes kohas oli sisu kindlaks määratud, teistes oli olemas teatud toodete valik ning loosiga saadud sisu oli üllatuseks. Riidepoodide puhul olid muidugi saadaval eri rõivasuurustega kotid. Olen kuulnud, et mõnede eriti heade brändipoodide fukubukurode jaoks on esimesel müügipäeval suured järjekorrad ja rebimine. Mina mingit hullu tormijooksu ei näinud, pigem oli nõudlus tagasihoidlik. Aga fukubukurosid pakuti vist pea igas poes, kust möödusin. Lupicia teepoe omad olid eriti ahvatlevad.

**
Tähelepanekuid:

*Kuna Baldur's Gate'iga eriti sujuvalt ei läinud, sain selle asemele Steamis kingiks uue mängu nimega "Torchlight II", mis osutus väga ägedaks. Mul on lahe punapäine artificier Erika ja lemmikloomaks lenduriprillidega nirk.

*"Suprenaturali" sarja 200. osa oli erilise sündmuse tähistamise puhul tehtud muusikaliepisoodiks. Pole vist näinud ühtegi teist sarja, mis suudaks enda üle niimoodi nalja teha. Kõik stereotüübid ja fännide arvamused olid sisse pandud, lisaks korduv neljanda seina lõhkumine...täitsa lõpp.

*Osaka metroorongid on täis Hanna pildiga reklaame, kus ta maid-kostüümis reklaamib koos ühe vanema ülemteenriga mingeid soodusmüüke. True story:



Ja vältimaks nurinaid "jälle on su postitused liiga pikaaaaad", teen siinkohal katkestuse, postitan selle lõigu ära ning hakkan kohe järgmist kirjutama, katmata on veel peaaegu terve jaanuarikuu =D

Ristirahvas, rõõmusta! Staarvahetusõpilane Jaapanist jagab teiega taas oma põnevat elu. Või midagi sellist.

Eelmise postituse päeval jõudis kohale väga tähtis humanitaarabipakk, mis sisaldas kummikarusid ning üllatuslikult ka hapusid Skittles'i komme ja kolm MTG boosterit uuest sarjast "Khans of Tarkir". Ma vist tegin väga rahulolevale hülgele sarnanevaid häälitsusi, kui selle paki avasin.

Järgmisel päeval tegime kultuuritunnis Nankin Tamasudaret ehk ühte Jaapani traditsioonilist tänavakunsti-performance'it. Kõigepeal näitas selle kunsti meister Miura-san meile Kyotos toimunud ajalooliste kostüümide paraadi pilte ja seletas, mis kust ajastust pärit on ja mina tõlkisin inglise keelde tema juttu. Teine pool loengust oli pühendatud Jaapani erinevatele tänavakunstiliikidele, millest mõned olid loodud raha teenimiseks, mõned ostjate meelitamiseks. Meie proovisime kahte, nankin-tamasudaret ehk bambusmati erinevateks kujunditeks tegemise kunsti ning kepi otsas taldriku keerutamist. Kuna olin umbes miljon korda näinud Jacekit seda tegemas, siis polnud esimesel minu jaoks väga wow-efekti, samas sain seda esmakordselt ka ise proovida.
Kuna aega oli vähe, siis õppisime ainult nelja kujundit: pühamuväravat, vikerkaaresilda, Buddha aupaistet ja kalaõnge. Mul tulid kujundid päris hästi välja, mõtlesin, et peaks endalegi selle bambusmati ostma. Samas ei tea, kas mul oleks aega seda kunsti nii palju õppida.
Kepi otsas taldriku keerutamine oli juba palju raskem, kuigi taldrikud olid seest koonusekujulised. Tõesti oli keeruline seda pöörlema saada, mul kukkus taldrik kogu aeg enne maha, proovisin kõigepealt peenikese pajuvitsa sarnase ja hiljem toekama pulga taoliste tokkidega. Õnneks kroonis mu pingutusi lõpuks edu, kokkuvõtteks sain kaks korda oma taldriku õigesti pöörlema.


7. novembril oli eriline päev, kuna minu eelmise korra vahetusõpilas-sõber Sasha (Venemaalt Burjaadi rahva hulgast) tuli Yamagatasse külla. Ta pole nende nelja aastaga üldse muutunud, ikka sama rõõmsameelne, entusiastlik ja sõbralik. Niiiii tore oli teda jälle näha. Ta on nüüd Tohoku ülikoolis magistriõppes kirjanduse erialal, aga ta kahtleb, kas suudab lõpetada, sest kõik on nii raske. Pärast õhtust pidu, kus Sasha ettekande pidas, tahtsin ta meile koju külla kutsuda, aga tuli välja, et ettekannete tegijatele oli ette nähtud mingi õhtusöök õpetajatega. Sasha küsis, kas ma ei saaks ka tulla, aga Tomomi-san ütles, et kahjuks mitte. Ega's midagi, ütlesin talle, et ta pärast Mr. Donutsi juurde tuleks ja lubasin ta sealt enda juurde tuua. Sõitsin rattaga koju, kuid kodus avastasin, et nii Yu-sensei kui Sasha olid mulle helistanud, nähtavasti jättis üks inimene tulemata, nii et ma oleks ikkagi saanud minna õhtusöögile...oh well. Selle asemel jõudsin kodus natuke edasi kirjutada oma tõlketööd.
Umbes kolmveerand üheksa paiku otsustasin minna hilist lõunat tegema endale, aga poole pealt helistas Sasha, et ta on juba kohal. Eks ma siis tõin ta meile kööki ja ta sai vaadata, kuidas ma hakklihakastet ja spagette teen. Õnneks oli veel inimesi köögis, Hitomi, Alex ja hiljem ka Semi tegelesid temaga piisavalt, nii et ma ise sain söögi ilusti valmis.
Üldiselt sai Sasha mu majakaaslastega väga hästi läbi, mis oli kergenduseks. Vahepeal aasiti üksteist küll korralikult, eriti sellel teemal, et Sasha näeb aasialaste moodi välja ning keegi ei suutnud ära arvata, kust ta pärit on. Alexiga said nad vabalt vene keeles rääkida vahepeal ja mulle jõudis alles nüüd kohale, et neil on sama nimi - Aleksander XD
Pärast sööki mängisime Semi tutvustatud kaardimängu, mis oli pmst lihtsalt UNO üks versioon, asi läks väga intensiivseks ikka, lõpuks kaotasin ma esimese mängu haledalt. Aga vähemalt oli lõbus. Semile tulid järgemööda mängu käigus mingid uued reeglid meelde, täiega naljakas oli, Sasha süüdistas teda mängu kallutamises enda kasuks.
Ja siis tuli teistel mõte minna öökubisse. Sasha pidi alguses oma sõbra juurde ööseks minema, aga kuna ta nagunii meie kultuuritunniga homme Yamadera mägitemplisse tulema pidi, mõtlesime, et oleks lihtsam kui ta saaks meile jääda. Youko tuba on nagunii vaba, meil on matte ja magamiskotte üle. Lõpuks oligi nii, et mina läksin oma tõlketöö kallale ja teised suundusid klubisse. Öösel tegin koos teistega Sashale veel voodi valmis Youko tuppa...see oli tõeline ühis-saavutus, lõpuks seisis vist kolmveerand majaelanikest seal toas.


8. novembri hommikul oli meid rongijaamas kokku päris palju, ka Edgar ja mõned jaapanlased IF-ringist olid kaasa tulnud. Yamadera tähendabki tõlkes mägitemplit ja see oli täpselt nii kaunis, nagu mäletasin, võib-olla kaunimgi, sest eelmisel korral polnud nii palju värvilisi lehti küll näha. Yu-sensei jagas meid rühmadeks ja pärast grupipiltide tegemist võisimegi ronima hakata, tee peale jäid müügiletid, kust mõned inimesed mingeid rasvaseid pallikesi ostsid.
Ronimine oli päris korralik trenn, mul oli nagu meeles, et kokku on tipuni 1000 astet, aga siis ütles keegi, et neid on ainult 640. Ei teagi, kas see teadmine tegi rõõmsaks või mitte.
Mõned puud olid juba pooleldi raagus, aga nägid ka väga kunstipärased välja. Õnneks polnud väga suured rahvamassid sel päeval ronima tulnud, küll aga oli üllatavalt palju välismaalasi. Ilm oli päikseline, mul hakkas oma sooja mantliga isegi palav. Vaated ülevalt väikestelt vaateplatvormidelt ümbritsevatele mägedele ja metsadele olid hingematvad. Üldse oli tunne, et ükskõik kuhupoole pöörad, avaneb imeilus maastikupilt.
Pidime kell 12 olema tagasi rongijaamas, kiirustasime poole oma grupiga sinnapoole, vahepeal vaatasime, kas ülejäänud ka tulevad, aga siis ütlesin, et kui nad ei jõua, siis on "Jibun no seeeeeei~" (ehk "enda süü", Ari tuli kohe meelde, tema ütleb sama süüdistava intonatsiooniga seda alati).


Deguchi ja Oozuchi koristasid 9. novembril põhjalikult kogu maja, tassisid alumise kolikambri-toa suht tühjaks ning korrastasid teise korruse koridori. Aitasin neid ka natuke, pühkides treppidelt ja teiselt korruselt tolmu. Kuulsin Deguchit vist mingi miljon korda imestamas "Kust kõik see tolm küll tuleb?!" ja märkisin, et eestlastel on kaks eluliselt olulist küsimust: kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha XD


Ükskord käisin õhtul köögis teed tegemas, kui Igata, Kudo ja Fujisawa arutasid seda, et templid võtavad inimestelt hauaplatside eest väga palju raha. Igata teatas seepeale, et ta tahaks, et tema tuhk hoopis merre visataks. Küsisin, mille järgi inimesed matmispaikadesse jaotatakse ja sain vastuseks, et vanim poeg läheb kindlasti vanematega samasse kohta, aga teised võivad vist valida. Tavaliselt on ikka seal, kus ülejäänud perekonna hauad. Fujisawa vist märkis siis, et tema ema ütles, et ei tahaks küll oma sugulastega samasse hauda minna.
Rääkisin neile, et kuskil saab oma tuha mullaks teha, et sellest puu kasvaks ja et üks Ameerika vanaonu tegi oma naise tuhast ilutulestiku. Puu-idee meeldis kõigile, sain teada, et Jaapanis ei tohi kirsipuid lõigata või murda ise, kui seda teed, pead vabandust paluma või laskma mingil preestril seda teha. Ja põhjus, miks koolimajade aedades tihti suured kirsipuud kasvavad, on see, et tavaliselt ostetakse kooli ehitamise eel kõige odavam maatükk ära, maatükid ise aga on odavad seepärast, et sealsamas kohas asus kunagi surnuaed tõenäoliselt. Seepärast istutataksegi sinna kirsipuid, need pidavat surnute vaime rahustama. Väga lahe, ma ei teadnudki seda varem, nüüd tunduvad mõned anime-osad, kus tegemist kooli territooriumil toimuvate kummituslugudega (näiteks Ghost Hunt), palju loogilisemad.

12. novembril tegime kultuuritunnis sushit. Käisime ühes teises hoones (mis peaks olema minu teaduskonna oma, aga ma pole seal kunagi käinud XD) kokandusklassis, Yu-sensei oli kohale kutsunud päris sushi-kokkadena töötavad vanamehed, kes meid viieste gruppide kaupa juhendama hakkasid. Meid õpetati maki-zushit ehk sushirulli tegema, sain palju huvitavaid asju teada, näiteks seda, et enne sushi tegemist tuleks oma käsi naha temperatuuri langetamiseks umbes 5 sekundit külmas vees hoida ja siis niiskete kätega riisi võtta. Kuna riis on soe/kuum, ei jää ta külmade käte külge kinni. Tegime käed jahedaks, laotasime nori e vetikalehe bambusmati peale ja võtsime umbes pesapalli suuruse (sensei ütles alguses "imiku pea suuruse") hulga riisi. Siis ajasime riisi näpuga 2/3 nori peale laiali ja panime sinna keskele magusat muna, kurki, mingit roosat tsukemono't (marineeritud asjad) ja pruuni....ka ilmselt tsukemono-laadset asja. Seejärel vaatasime, et norileht oleks mati äärega kohakuti ja vajutasime mati abil sushi rulliks kokku. Edasi vormisime seda veel natuke mati abil ja voila!
Muidugi olid kohal ka kohalik ajaleht ja televisioon, me sattusime isegi õhtustesse uudistesse oma kultuuritunniga. Sain oma grupile jälle natuke ingliskeelset tõlget teha ja meie kokk tänas mind pärast väga soojalt selle eest. Enne kojuminekut anti meile kõigile oma sushi kaasa, lisaks saime igaüks spetsiaalses karbis ühe peene sushikomplekti veel. Meie kokk tegi veel mingeid väikseid rulle ja pani need ka mulle kaasa XD
Kodus sõin oma peene sushikarbi lõunasöögiks, olin parajasti lõpetamas kui keegi koridori tuli. Ei näinud täpselt, kes see on, aga hõikasin ikkagi "Okaeri!" (ehk "Teretulemast koju!")...ja tulijaks oli üks varem siin elanud tüdruk hoopis XD Samas on ta vist Igata girlfriend, sest ta pidevalt käib tema toas, täna viis ka asjad sinna. Hetkeks mõtlesin, et oleks väga sürr, kui nii Igata kui ka see tüdruk samas toas elaksid, aga omavahel sellest midagi ei teaks, sest nad pole kunagi samal ajal kodus....aga tegelikult poleks see vist võimalik.


13. novembril oli pärast lauamänguringi väike pidu, tähistamaks (hilinenult) uue semestri algust ja uute liikmete tulekut. Läksime poole seitsmeks juba MaxValue'st jooke ja snäkke ostma,, valisime erinevaid asju, mis endale või teistele juua meeldiks ja läksime siis ühte hiina söögikohta, mida Suihou teadis. Ta oli selle omanikuga sõps või midagi, sest me saime oma joogid kaasa võtta ja tabehoudai (all you can eat) 500 jeeni odavamalt.
Meid oli kokku umbes...14 vist. Kraamisime oma varud lauale, tegime korralikult kampai (kõik, kes teadsid, ärgitasid teisi kindlasti silma vaatama) ja seejärel hakkas koha kokk meile toitusid ette tooma. Kõigepealt saime mingeid vürtsikaid klaasnuudleid, siis kuumi koorega pähkleid, siis gyozasid ja edasi mingit vürtsikat tofut, sealiha taignas koos paprika ja juurviljatükkidega, mingeid juurikaid koos seamaksaga(?), sealiha koos porgandi ja paprikaga...üldiselt oli väga maitsev.
Vahepeal pidin tõrjuma kõdistamisrünnakuid, aga sain sellega edukalt hakkama, hiljem tegime vist Suihoga mingi hetk Carli telefoni väga mitmeid kelmikaid selfie'sid XD Mul on tunne, et Ievaga hakkame me väga hästi läbi saama siis, kui me mõlemad oleme natuke joonud. Siis tuleb välja selline...ürg-balti ühendus meie kui sõsar-rahvaste vahel ja hästi tore on.
Kokkuvõtteks läks õhtu korda, päris lõbus oli. Nori ja Ed näitasid vahepeal oma six-packi, kui asi eriti ülemeelikuks läks...täitsa normaalsed nägid välja.


14. novembril käisime umbes kaheksa välisõpilasega Oishida Minami nimelises algkoolis külas. Tee teise linna võttis umbes tunnikese ja selle aja jooksul võisime nautida bussiaknast imeilusaid sügisesi mäevaateid (väiksest vihmast hoolimata), ent lõpuks vajus suurem osa meist siiski väiksesse uinakusse.
Väga lõbus oli möödumine ühest...kiviesemete poest. Väljapanek nägi välja umbes selline: hauakivid, hauakivid, hauakivid, Godzilla, hauakivid, budistlikud kujukesed jne Täiesti lampi oli üks Godzilla teiste sekka ära eksinud...okei, hiljem nägime veel paari samasugust kuju, aga ikkagi, see esimene hetk oli nagu "Kas ma nägin praegu tõesti õigesti?" XD
Koolis juhatati meid kohe ühte tühja klassi, anti päevakava ja pakuti teed. Seejärel suundusime kooli peale ekskursioonile, kuna olime natuke vara kohale jõudnud. Lapsed läksid meid nähes täiesti pöördesse, lärm oli kohati kõrvulukustav. Eks me siis kõndisime, noogutasime, lehvitasime ja ütlesime tere. Kui tahate kunagi end tunda nagu staarid, siis minge jaapani (alg)kooli külla, ausõna.
Mind endiselt hämmastas, kui suured nende klassiruumid on. Sinna mahuvad kõigi pingid-toolid, vahetusriiete kapid ja nagid, klassi lemmiklooma(de), näiteks akvaariumikalade eest hoolitsemise vahendid ja mis kõik veel. Samas leian, et see, et lapsed terve päeva ühes klassis viibivad ja õpetajad ringi liiguvad, pole võib-olla kõige parem lahendus.
Yokoyama-sensei, kes meiega peamiselt tegeles, oli täiega lahe onu, vahepeal müras koridoris õpilastega ja tegi nalja.


Umbes poole kolme paiku läksime aulasse (mis oli meie auks suurte soojusgeneraatoritega üles köetud, muidu oli koolimaja täiega külm, kõndisime üleriietega seal), kus ootas ees kaheksakümmend neli 6. klassi õpilast kolmest erinevast koolist. Kõigepealt olid tervituskõned inglise ja jaapani keeles, meie pidime samal ajal seisma reas aula tagaotsas ning siis kõndisime kõigi ette. Jälle mõned seletavad kõned ja siis pidime end tutvustama. Patricia oli enne mind, rääkis väga armsalt ja siis kui minu kord tuli, algas feilimine. Esiteks ütlesin kõigile tere hommikust, kuigi kella järgi oli juba sügav päev. Siis hakkasin end tutvustama...ja mõistsin, et olin kõike eelnevat teinud jaapani keeles. Eks siis lülitusin kähku kohmetult inglise keelele üle ja sain oma enesetutvustusega ühele poole...aga väga piinlik oli.
Seejärel jaotusime gruppidesse, lapsed pidid oma välis-sensei ise õigesse kohta viima. Minu esimesse gruppi sattusid päris armsad lapsed, ainult et nad ei saanud kuidagi kokku lepitud, kes parajasti oma enesetutvustust teeb, seega läks meil sellega päris kaua aega. Oleks tahtnud mõnede grammatikat parandada, aga muidu olid kõik tublid. Näitasin neile Eesti asukoha pilte, Tallinna vanalinna ja riigilippu. Kuna aega oli vähe, ei jõudnudki esimeses grupis väga palju küsimustevooru teha, juba tuli järgmiste juurde minna. Teine grupp oli natuke aktiivsem, aga neil oli üks väike poiss, kes ainult istus, käed kõrvadel ja silmad maas ning ei teinud midagi kaasa. Mul oli temast kahju, oleks tahtnud teda ka kuidagi kaasata. Üldiselt aga küsiti seal rohkem küsimusi, sain rääkida eesti loodusest, metsloomadest ja mustast leivast. Küsiti ka vanust ja lemmikvärvi.
Lõpetasime ühe liikumistegevusega, mida nimetati Kasvamismänguks. Lapsed alustasid kükitades tibudena, siis kasvasid jänkudeks, järgmisena olid tanuki'd ehk kährikud, siis ahvid ja lõpuks inimesed. Iga staadiumi juurde käisid oma liigutused ka. Pidi ringi käima ja oma staadiumi inimestega kivi-paber-kääre mängima, võitja liikus järgmisele tasemele. Meie välisõpilastega pidime olema kogu aeg inimesed ja lapsed võisid tulla meie juurde, kui nad ei leidnud ühtegi oma taseme tüüpi, kellega mängida. Muidu lõbus mäng, ainult et käed väsisid ära kogu aeg üleval hoidmisest (see oli inimesi tähistav märk).
Pärast koridoris tagasi oma klassi minnes tundsin, et näolihased on naeratamisest valusad. Klassis pakuti meile veel kohvi ja kommi, direktorid käisid tänamas ja pidasime ka väikse arutelu, mis meeldis ja mida võiks järgmisel aastal sarnasel üritusel veel teha. Üldiselt olid väga positiivsed muljed, ainult et aega oleks võinud natuke rohkem olla. Teistele jäi koolist väga helge pilt, lapsed olid isegi koristades rõõmsad (kuigi meile öeldi, et see oli ilmselt pigem meie külaskäigust). Lahkudes lehvitasime veel, panime oma sussid tagasi nimesiltidega kappidesse ja sõitsime minema.

Olen ka oodatust rohkem tegelenud ikebanaga. Echigo-sensei tuli millalgi kõigi kultuuritunnis tehtud ikebanade piltide ja näituse-ankeetidega kooli...ja selgus, et minu meistriteose pilti polnudki (kuigi pildistaja-onu kindlasti tegi minu omast ka ülesvõtte, ma kontrollisin!). Kõik teised pidid oma ankeedid-pildid lihtsalt üle vaatama ja said tasuks ühe hurmaa...aga sensei lohutas mind, et ma saan tulla nädalavahetusel veel ikebanat tegema kuskile raamatukokku, andis ikka hurmaa ning lisaks veel väikse koti snäkkidega. Ikka täielik vanaema =D

Eks ma siis läksin ühel laupäeval uut meistriteost tegema. Olin enne aru saanud, et senseil on seal mingid koolilapsed, keda ta juhendab, aga nood polnud mingil põhjusel tulnud, seega saime keskenduda minu seadele. Sensei rääkis, et oli võtnud mulle ühe vaba vaasi kaasa...ja see osutus samaks vaasiks, kuhu olin neli aastat tagasi oma esimese ikebana teinud! Jälle kokkusattumus missugune. Võtsin väikseid valgeid lilli, paar rohkem või vähem kuivanud oksa ning rohelisi ja punaseid lehti. Keskele asetasin helelillaka õiekese, kuid midagi oli nagu puudu, sensei sõnul polnud suure mõjuvusega elementi veel.
Selle elemendi, erksavärvilise lille hankimiseks suundusime senseiga eraldi raamatukogu lähedal asuvasse poodi, kust ta nähtavasti alati lilli ostis, müüja juba tundis teda. Lõpuks valisin välja erkkollast värvi kalla ja sensei ostis veel lilli ühe hilisema õpilase, vanema tädikese jaoks. Kui olime just poest välja astunud, teatas sensei, et lähme ka pagaripoest läbi, sööme lõunat ka koos, kui oleme mu meistriteose valmis saanud. Pagaripood nimega Princess olevat samas kohas olnud juba Echigo-sensei isa noorusajal. Seal müüdi nii soolaseid kui magusaid saiakesi, täidisega ja ilma. Valisin endale lõpuks kanaliha, nasu ja paprikatega täidetud pita-saia, keerdus peekonisaia ning ühe magusa mandli- ja rosinatäidisega saiakese. Sensei võttis päiksekuivatatud tomatite ja oliividega kukli ning rosinate, metspähklite ja mingite punaste marjadega saiakese.
Tagasi raamatukogus asetasime kalla oma kohale, lõikasime veel siit ja sealt (okei, peamiselt sensei lõikas, mina kas noogutasin või raputasin pead tema soovituste peale) ning valmis ta oligi. Päris kena tuli välja, olin uhke. Sõime seejärel oma lõuna-saiakesed ära (sain ühe ka kojuvõtmiseks) ning siis saabus juba sensei järgmine õpilane ja läksin koju. Selline rahulik tore hommikupoolik.


Oh! Ma tegin eelmisel nädalal ka esimest korda ise ramenit! Või noh, peaaegu ise, Alex valvas kõrval ja Morimune tuli ka meile natuke nõu andma. Kõigepealt võtsin natuke hiinakapsast ja negit ning tükeldasin need ära. Siis panin liha pannile särisema ja lisasin tükeldatud asjad siis, kui liha juba natuke pruunikam oli. Kokku tuli selline wokilaadne asi, mille asetasime lauale, kaas peale pandult, et liiga ära ei jahtuks. Seejärel panime vee keema ning tegime seal sees ramen-nuudleid (segades aeg-ajalt, et kokku ei kleepuks, jahu tõttu oli ka vahtu), samal ajal keetis Alex mune. Lõpuks nõrutasin nuudlid ära, panin kahte kaussi puljongipõhja, lisasin vett ja segasin. Siis polnud enam muud kui tõsta ka nuudlid puljongi sisse, lisada wok ja muna ja natuke vürtsikat maitseainet ja oligi valmis! Esimese korra kohta maitses väga hästi, toidu tegemise vahepeal pakkus Alex ka camembert' juustuga röstsaia meile. Nämm. Kindlasti proovin seda toitu ise veel teha.

Kolmapäeva kultuuriloeng oli pühendatud origamile ehk paberivoltimisele. Yu-sensei lükkas mu jälle tõlgina letti, jõudsin juba ettevalmistuse pärast muretsema hakata, aga üldjoontes läks kõik korda. Meid jagati umbes 5-6 inimesega gruppideks ning iga grupi juurde tuli üks vanem daam, kes meile asju ette näitama hakkas. Pidime tegema kolmanda märtsi Hinamatsuri ehk nukkude püha (tüdrukute jaoks) nukukesi, õukonnadaami ja õukondlast, pärast voltisime veel lisaks ühe kure. Kurgede voltimise kohta on siin legend, et kui sa teed 1000 kurge, saad midagi soovida või näiteks anda haigele inimesele kingiks need, siis too saavat kiiremini terveks.
Ütlen ausalt: paberivoltimine pole minu teema. See frustreerib mind alati, kui ei suuda oma paberinurki täiuslikult sobima panna ja seetõttu kuulis minu kõrval istunud Carl pidevalt pahast siililaadset pominat või hüüatusi stiilis "Jesus, this is difficult!" Valisin oma mehe kimonovärviks helesinise, naisele jäi heleroosa. Mõlemad paberid olid veel pooleldi kuldsed, seega nägid mu sõrmed pärast voltimise lõpetamist välja nagu oleksin ükssarvikut lüpsnud või midagi. Üle kivide ja kändude saime lõpuks oma origami-inimesed valmis, siis kingiti meile veel üheksast ahvist koosnev väike kaunistustekomplekt, mis pidi head õnne tooma, sest üheksa ahvi (ku-zaru) kõlab häälduselt samamoodi nagu "kannatuste äraminek". Carli esimeses kotikeses oli kahjuks ainult kaheksa ahvi, seda viga märgates ruttasid senseid kiirelt seda ümber vahetama XD


Otsustasin osaleda ka üritustesarjas nimega Global Cafe. Iga nädala neljapäeval hakkab olema pärast kooli õpilas-lounge'is üritus, kus välisõpilased tutvustavad oma riiki, ülikooli ja emakeelt ning suhtlevad jaapani tudengitega. Eesti tutvustustund on alles viiendal veebruaril, aga tahan oma asjad selle jaoks juba varem valmis teha, muidu on veebruar üks hullumaja. Õnneks saan ilmselt taaskasutada oma varasemate presentatsioonide materjale.

Laupäeval sain lõpuks oma endise tuutori Ayumiga kokku, ta tuli spetsiaalselt Sendaist siia päevaks, et mind näha, awww. Kui teda nägin, jooksis ta juba minu poole, kallistasime ja ta hakkas peaaegu nutma, nii armas. Ayumi on ikka veel pisike ja nunnu, pole suuremaks kasvanud vahepeal. Töötab ühes ärifirmas, aga talle väga ei meeldi seal, ootab uut võimalust kuskilt. Elab koos perega Sendais, töötab pikki päevi ja vaba aega on vähe.
Käisime ostlemas ja tegime fotoautomaatides purikura't, lõunasöögikohaks valisime minu kodu allkorrusel asuva ramenipoe, mille pakutav toit osutus suhteliselt maitsvaks. Tahtsime tegelikult minna karusselli-sushit sööma, aga kuna oli lõunaaeg, lookles õige restorani ukse taga pikk järjekord. Järgmine kord lubasin talle Sendaisse külla minna, mille peale ta teatas, et lähme kindlasti lehmakeelt sööma...nüüd ma natuke kardan.


Olen oma tuba talve jaoks natuke soojustanud, pannud maha hõbedasi soojustusmatte (peaks vist Zachi vaiba alla ka igaks juhuks ühe jätma), kleepinud kinnise aknapoole peale soojustava mullikile ning liikuva aknapoole ette asetanud mingi rohelise katte. Nüüd mõtlen, kas peaks oma klaasist ukse ette ka midagi panema, aga samas on mul toas niigi vähe loomulikku valgust, las sealt tuleb natuke sisse.
Elektrisoojendaja üpris sage kasutamine tekitab olukorra, kus õhk toas on pidevalt megakuiv, nii et silmad-huuled on tavalisemast kuivemad ja janu on ka pidevalt. Panin laua peale kausi veega ja kuivatan oma riideid nüüd ka oma toas, see peaks natuke päästma vist.

Terve novembrikuu vihtusin elu eest oma magistritõlget teha, kohe niivõrd, et mu käed hakkasid hiire liigutamisest ja trükkimisest valutama. Käisin kooli tervisekeskuses, sain endale mingeid valuvaigistavaid plaastreid natuke, aga see oli ainult lühiajaline lahendus. Ostsin endale käetoe saja jeeni poest ja sellega on päris hea. Võib-olla harjusin ära nüüd. Lisaks andis Gloag-sensei mulle oma käetoega hiiremati.
Igatahes, kuna ma kolm nädalat väga usin olin, sain oma novembrikuu normi juba täis, seega võib nüüd kuu lõpuni natuke vabamalt võtta. Muidugi pean üle vaatama oma Eestis kirjutatud osa ja sinna lisama viiteid oma uutest allikatest, mis Jaapanis sain, aga üldiselt olen päris hästi graafikus. Vähemalt nüüd ei pea enam üldse muretsema selle pärast, et miinimumnorm 70 lk'd teksti kokku tuleks....läksin vist natuke hoogu ja nüüd on seda tõlkeosa umbes 45 lk'd. Ja ma olen alles poole peal. Oh well.

Üleeile oli Semi sünnipäev, käisin selle tarbeks esimest korda Jaapanis poes lilli ostmas. Poodi pidas üks vanem proua, kelle seinal rippus ka mingi sertifikaat või aukiri oma lilleseadmisoskuste eest. Enne mind ostis üks naine väikse nelgikimbu ja siis sain aru, et Jaapanis käib lillede ostmine natuke teistmoodi kui meil, nad vist teevad automaatselt ilusa kimbulaadse asja kokku, mitte ei mähi hõbepaberit ümber ja pane paberisse ainult. Alguses vaatasin paari ilusat liiliat (oranžid või helelillad), siis aga meenus, et Semile meeldisid lilled, mis näevad ka kuivatatult ilusad välja. Küsisin müüjalt nõu ja ta kombineeris (rahalimiidi kohta küsimise järel) kokku ilusa kimbu kolmest tumeroosast roosist, mingitest pikkadest valgetest lilledest ja sellest valgest kaunistuslillest, mis näeb välja nagu lumeräitsakad varte otsas. Pakkis lillakasroosasse paberisse, sidus sobiva paela lehviga ümber ja oligi valmis. Pikk ja põhjalik töö, olin väga rahul.
Õhtul pidasime pidu, peale minu ja sünnipäevalapse olid seal veel Alex, Hitomi, Kudo ja kaks Semi sõpra, Hiinast pärit Bun ja Kou. Peo puhul oli Semi teinud vetikasuppi, Korea stiilis klaasnuudleid ehk chapche't, mingit kana ja porgandi asja, mis väga hästi maitses ja küpsiseid kreemjuustuga. Hitomi oli teinud kausitäie kartuliputru, mida kõik miskipärast kartulisalatiks kutsusid, ning sinna sisse kunstipäraselt sättinud loorberilehti nagu liblikatiibadeks.
Õhtu jooksul tutvustasime teistele blondiini-nalju, mul läks nende koha pealt eriti hästi. Alex rääkis ühe päris hea: Teadlane küsib blondiinilt: "Mis on tõenäosus, et sa kodust välja minnes dinosaurust näed?" Blondiin vastab: "50:50 - kas näed või ei näe." Tegelikult on selline lähenemine päris loogiline XD
Arutasime ka, missugune oleks Semi riik. Vastustena pakuti näiteks, et seal on draamasarjadel alati happy end, kõigil on jõusaalis käimise kohustus, iga päev süüakse vetikasuppi, kõik kannavad musta ja igal tänavanurgal on kaalud.
Tegin ise ka päris hea avastuse: kuna nimed Alex ja Alice on jaapanikeeles natuke sarnase hääldusega, peaks Alex oma jaapaniteemalise raamatu nimeks kindlasti panema Alice Imedemaal jaapanikeelse nime (Fushigi no kuni no Alice) järgi "Fushigi no kuni no Alex".

Ahjaa...kes saaks unustada rohelist sibulat. Vana jaapani rahvatarkus ütleb, et kui sul on külmetus, siis mähi pikk roheline sibul ümber kaela, see aitab. Alex aga oli kuulnud ühelt jaapani tüdrukult, et üks võimalus on veel - kaela ümber panemise asemel võib sibula endale tagumikku pista. Bun-chan vaata seepeale Alexi tehtud ramenis olevaid sibulatükke ja ütles, et tal läks söögiisu ära.

Pärast mängisime kaarte, kõigepealt seda UNO-sarnast mängu, mida siis, kui Sasha meil käis, seejärel aga valetamismängu (kõik panevad järjest numbreid pildipool allpool, nt "kolm ässa" ja siis keegi võib öelda "Valetad!" ja siis kontrollitakse, kas inimene rääkis tõtt või mitte. Kui rääkis, korjab süüdistaja kõik lauas olevad kaardid, aga kui mitte, siis korjab valetaja). Hiinlased õpetasid meile ka ühte väga vägivaldset mängu, mis käis reaktsioonikiiruse peale. Igaühel oli tagurpidi kaardipakk, pandi keskele kaarte ja kui sattus eelmise kaardiga sarnane mast või number, pidid kõik oma käed kiiresti sinna paki peale asetama. Kes viimasena pani, sai karistada: kõik teised võisid kahe näpuga talle käe pihta laksatada. Nähtavasti on see Hiinas ja Koreas väga populaarne....hirmutav. Semi sõnul mängivad tüdrukud ka seda suure kirega. Mina kujutan aga ette, et ainult poiste seltskonnas võib see lõppeda katkilöödud lauaga XD


Ja muidugi pean teiega jagama ka Nako-sensei juhendamistunni geniaalseid tahvlimärkmeid =D


**

Tähelepanekuid:

* Jaapani vanades filmides käib ikka selline ülemängimine, et johhaidii. Vahepeal on valus vaadata.

* Olen vaikselt harjutanud sisse väikse päevase treeningurežiimi, mis sisaldab kükke, jalatõsteid ja kõhulihaseid.

* Äsjapestud voodipesuga on väga mõnus magada. Hoolimata odavast pesupulbrist tundub, et rõdul kuivamine teeb linad&muu meeldivalt värskeks ja kargeks.

* Lingvistikaloengus saime teada, et jaapanikeelne sõna "sada" ehk hyaku on tegelikult hiina laen, algne jaapanikeelne sõna on momo, kuid seda kasutatakse vähe.

* Jaapani pannkoogijahu-laadsed tooted ei ole just eriti efektiivsed. Üritasin nendega pannkooke teha, aga need läksid mõlemalt poolt kõrbema ja maitsesid nagunii nagu käsnad. Isegi kui ma vorsti- ja paprikatükke sisse panin, ei suutnud see maitseelamust 100% päästa.

* Inimesed, rattatuled on väga olulised asjad. Põrkasin ühel õhtul koolist tulles ühe ratturiga peaaegu kokku, sest tal ei põlenud esituli.

* Alex suudab kõik jututeemad kahtlaseks keerata. Võib-olla seepärast ongi mul siin nii hea kodune tunne XD

* Kaotasin oma punase mantli küljest ära Ilmapuu laulupeo helkuri =( See kulus lihtsalt paela küljest lahti.

* Vahepeal on jälle netiga probleeme olnud, mulle tundub, et iga päev peaksin tegema väikse palvesessioonikese, et tolle päeva jaoks head ühendust paluda kohalikelt kami'delt.

* Olen nüüd proovinud ka Korea toitu nimega bibimbap. See on riisiroog muna, mõnede juurviljade, liha ja vürtsimaitseainega, mis tuleb ilusti eri osadesse jaotatuna sulle ette, aga siis peab ise lusikaga kõik segamini vispeldama seal.

* Ploomiveini ja soodavee kokteil on hea.

* Filmiloengus oleme jõudnud lõpuks ometi filmini nimega "Mito Komon", mis on pmst CSI: Edo. Seal on üks vanamees, kes on tegelikult mingi ülik, aga käib oma teenritega lihtrahva seas kuritegusid lahendamas.

* Kohtusin esimest korda ka majaomaniku härra Misawaga. Olin just poest tulnud, kui avastasin, et minu sussid on esikust kadunud. Kuulsin, et Deguchi rääkis mingi võõra mehega, jõudsin juba pahaseks saada, et too on mu sussid pihta pannud, kuid siis selgus, et tegemist on majaomanikuga. Issand, ma polnud üldse valmis temaga kohtuma, midagi ilusat või korralikku ei tulnud meelde öelda...aga vähemalt sain talle oma eesti suveniiri (külmkapimagneti) ära sokutada.

* Kui olin oma tõlkimisega valmis jõudnud, vaatasin tähistamiseks "Teen Wolfi" sarja neljanda hooaja lõpuni...see oli ikka väga hea. Endiselt kohati klišee tiinekasari, aga miskipärast niiiiiii põnev XD Lemmiktegelased ikka samad, Lydia on selline flawless queen (isegi kui ta mahajooksva ripsmetuššiga nutab, näeb ta rabav välja), Stiles minu armas väike kutsikas ja Derek...those abs, tehee.

* Rääkides sarjadest, ma lõpuks jõudsin "Free!"-nimelise animeni, et välja uurida, millest kogu kära selle ümber. Jeebus, kui palju fanservice'it. Aga seda oli ka oodata keskkooli ujumisklubi poistest rääkivas loos...ja ma üldse ei kurda. Vahel on lihtsalt täiega naljakas vaadata, kuidas nad superintensiivselt oma riideid ära võtavad. Ja lõpulaulu video meeldib mulle täiega...kuna anime keerleb vee ümber, siis on videos tehtud poistest kõrberiigi elanikud, kelle jaoks vesi on elutähtis ressurss. Pole veel otsustanud, kes poistest kõige rohkem sümpatiseerib, aga ilmselt läheb peategelase Haru ja väikse nunnu Nagisa vahel rebimiseks. Võib-olla seetõttu, et Nagisa meenutab mulle kõige rohkem iseennast XD

* Avastasin, et võin Jaapanist muuhulgas ka pükse osta. Olin enne uskunud kindlalt, et siinsed suurused on mulle liiga väiksed, aga hiljuti proovisin nalja pärast poes ühte paari liibuvaid pükse ja need istusid peaaegu valatult. Okei, vöökoht on ikka liiga suur, aga see on minu puhul igasuguste pükstega nii. Igatahes, hurraa!

* Deguchi vaeseke on külmetanud, sõi eile köögis õhtust ja vahepeal kummutas pudelist punast veini. Ütlesin väga emalikult, et ta peab jooma kuuma piima meega ja oma tervise eest rohkem hoolt kandma. Pole ime, et ta haigeks jäi, kui ta kogu aeg meil seal garaažialas külma ilmaga istub ja kitarri mängib.

~~

Nii see eluke veereb. Ilmad on nüüd juba tuntavalt külm(em)ad, täna sadas vihma. Vahepeal tuleb koduigatsus ikka peale, seega hoidke mind ikka oma tegemistega kursis, muidu ma muutun nukraks. Youtube'st näosaadete videote vaatamine aitab küll tuju tõsta, aga mitte lõputult.

Ahjaa...kui kellelgi peaks tulema vastupandamatu tahtmine mulle jõuludeks midagi kinkida, siis võib kingituse mu pangaarvele kanda. Garanteerin, et kulutan selle Jaapanis reisimisele või raamatutele. Väga jultunud, ma tean, aga kuna vahepeal on transport siin kallimaks läinud ja tahaks siiski natuke ringi käia siin, siis...jah XD Märtsikuu eest stippi ka ei saa, see oli natuke pettumustvalmistav.

Hetkemuusika:

Hiljuti olen kuulanud palju Peter Hollensit (kellel tuli hiljuti tema esimene sooloalbum välja, jee!), tal on lihtsalt imeline hääl. Ilmselt on üks lemmiklugudest tema versioon "Baba Yetu"-st (mis paneb mind ahastama, et mu arvutil Civ IV ei tööta), aga hiljuti Z poolt lingatud "Black is the Colour of My True Love's Hair", kus ta Pentatonixi bassi Avi Kaplaniga koos laulab....ohhhh. Avi hääle vastu on mul juba ammusest ajast nõrkus, aga need kaks tüüpi koos toovad kananaha ihule.


Ma loodan, et teil läheb hästi <3