Teisel pool mind

"Üksteisest pimesi me mööda käime,
on kõigil ümber pingul tõmmat kest:
me näeme nukke, varje - mitte inimest,
kuid ometi - me pole, mida näime."
(Marie Under)

Inimesed ei julge üksteisele otsa vaadata. Bussipeatuses seistes tunneb seda eriti selgelt: igaüks on oma väikses ruumis, enda ümber on tekitatud mingi nähtamatu kaitsemüür, et keegi teine jumala eest lähedale tulla ei saaks. Kõikidel on mingi piirimärk, olgu selleks siis kõrvaklapid ja muusika, karm/hoiatav põrnitsus, ajaleht või raamat, isegi nendel valjult kõnelevatel ja naervatel seltskondadel on eraldusriba, mis teised välja jätab.

Ja kui leidubki neid, kes lihtsalt ringi vaatavad, siis jälgitakse pigem ümbrust, ükskõik mida, aga mitte teisi inimesi. Mitte neid, kes lähedal on. Kaugelt võib möödujaid silmitseda, sest siis ei tea nemad, et kellegi pilk neil peatunud on ja ei saa ka vastu vaadata.

Teisipäeva õhtul lumises Supluse bussipeatuses seistes tegi mind kurvaks asjaolu, et kuigi vähesed transporti ootavad inimesed olid eelnevalt minuga koos enesekaitsetunnis käinud, seisid nad kõik eraldi. Keegi ei rääkinud üksteisega, kuigi oleks võinud. Ja ma sain aru, et ka siis, kui leidub midagi, mis neid kasvõi natukenegi ühendab, ei juleta seda välja näidata.

Nägin täna nr 38 bussis ühte kena noormeest. Alguses toetus ta veidike minu istekohast kaugemal postile, hiljem tuli minu vastas vabanenud kohale istuma. Enne olid seal olnud mingid lumelauduri-poisid, kellele otsavaatamist ma vältisin. Tegelikult ei julge ma üldse bussis istuvatele kaassõitjatele pilku heita, kartes, et nad võivad äkki vastu vaadata.

Millest on väga kahju.

Noormees istus minu vastas. Mina kuulasin muusikat, tema luges aeg-ajalt mingit raamatut. Ma ei julgenud talle korralikult otsa vaadata, ning ma pole kindel, kas tema ka vaatas. Vahepeal jälgisin tema peegeldust aknaklaasilt, paar korda piilusin silmanurgast tema nägu. Ja tõdesin taas, et ei pea olema mingi eriline iludus, et mulle silma jääda. Tema oli...huvitav. Ma tahtsin teada, mida ta mõtleb. Siis kuulsin kõrvaklappidest üht rõõmsat laulu ja naeratasin. Peegeldusest nägin, et ta vist vaatas korraks üles ja naeratas ka. Kuigi see võis olla ainult pettekujutis klaasil. Ma olin sunnitud sellega leppima, sest pikalt talle otsa vaadata ma ei julgenud.

Aga enne bussist väljumist vaatasin ma korraks viimast korda tema poole. Pöördusin nähtavalt ja lootsin, et äkki ta vaatab samal hetkel üles.
Ta ei vaadanud.

Miks on nii, et pilkude kohtudes vaadatakse kõrvale?
Kui silma vaadataks, oleks võimalik ju palju rohkemat näha.

"My salad days, when I was green in judgement"
Shakespeare'i näidendist "Antonius ja Kleopatra".
"Salad days"i manga lõpulause.

Minu salatipäevad kestavad veel. Ja ma usun, et nad jätkuvad veel kaua.
Aega mul veel on.

All you need is love?

Mitte kõik. Aga seda on vaja. Minul vähemalt küll.

Eile käisin elu esimesel meeleavaldusel. Päris hea tunne oli.
Inimestel minu ümber ka, sest nad teadsid, et on olulise asja pärast kohale tulnud.
Ma tänan neid kõiki.

Ja kuidas ma saaks unustada lund. Seda on nüüd nii palju, et ma tahaks minna ja pidada lõputult lumelahinguid, ehitada lumememmesid/lumepingviine/lumehülgeid/lumejääkarusid, kelgutada ja ja ja...
Sellepärast ongi hea elada siin, kus lumi kohe ära ei sula.

Mulle meeldis, mis Hanna lume kohta kirjutas.
See, et ta nüüd lõpuks tuli, näitab, et meil on veel lootust.


Juba pikemat aega on vahepeal selline imelik palaviku-tunne.

Täpselt nii, nagu pealkiri ütleb. Nendest vähestest unenägudest, mis ma mäletan, on kõik mingitpidi imelikud. Veel häirivam on aga see, et ma hakkan vaikselt nägema mingit mustrit...

Ohwell.

26-27. märts 2008:

Kõndisin kuskil lasnamäel täiesti võõras kohas. Oli selline õhtupoolne aeg, mäletan, et loojuva päikse valgus paistis veel majade tagant. Otsisin mingit meest, kuid ma ei tea, miks mul teda leida oli vaja. Pärast pikka jalutamist leidsin end ühe tundmatu trepikoja eest, astusin sisse ja läksin esimese korruse kolmandasse korterisse.
Seal oligi salapärane otsitav mees, tumedate juustega, vist u. 30ndates eluaastates. Üritasin meelde tuletada, miks ma sinna olin tulnud ja hakkasin seletama, miks ma äkki lambist tema korterisse sisse astusin. Kuid siis lükkas ta äkki mind edasi kuskile teise tuppa ning nõudis, et ma talle oma mobiili annaksin. Ta teatas, et nüüd olen ma tema vang ning ta kavatseb minu eest lunaraha küsida. Ähvardas ära tappa, kui ma nii ei tee, nagu ta käsib. Siis läks ta mu mobiiliga minema, ilmselt sõnumit saatma kellelegi, et minu röövimisest teatada. Mis oli imelik, sest mulle ei tulnud pähe midagi, mikspärast ta just mind vangis hoidma pidi.
Varsti tuli teisest toast pisike poiss, selle mehe poeg. Ta oli selline väike ja asjalik, pakkus mulle seltsi, tema jaoks olin ma lihtsalt üks tore tüdruk, kes külla oli tulnud. Hiljem sai ta vist aru, milles asi, sest ta ütles mulle, et ärgu ma muretsegu, küll tema issi mu varsti vabaks laseb. Vist oli mees millalgi seadusega pahuksisse läinud, igatahes oli tal hulgaga kuritegelikus ringkonnas vaenlasi ja palju probleeme. Ilmselt kavatses ta kasutada mind nende osaliseks lahendamiseks.
Ta hoidis mind kõhedusttekitavalt kaua kinni. Aga siis tekkis mul äkki võimalus põgeneda...ta oli ära läinud, vist ilmnes mingi probleem rahaga, igatahes ta karjus minu peale ning tormas siis minema, aga unustas ukse lahti. Tema poeg võttis mul seepeale käest kinni ja ütles, et ma pean ära jooksma. Kui me majast välja jõudsime, oli ümbrus muutunud mingiks...laohoonede ja tehasehoovi laadseks kohaks, kõikjal oli suuri telliseplokke ja laouksi. Kogu õu oli suur ning ma mõtlesin, kuidas kiiresti ja märkamatult selle teise otsa saada. Siis ei olnud aga enam aega mõelda, sest kuulsin seljatagant mingeid hääli - mees oli tagasi tulnud.
Jooksime elu eest üle hoovi, väike poiss ees ja mina veidi tagapool. Kui olime poolel teel teiste majade varju, silmasin, et keegi tuleb ühest garaažist tellise tagant välja. Pöörasin end jooksu pealt täielikult sinna suunda ja nägin, et tulijaks on valgete juuste ja hamebega umbes 40-50ndates mees, kes hoiab relva meie poole suunatult. Tahtsin hüüda poisile, et ta edasi
jookseks, sest kartsin, et uustulnuk on kuidagi mu vangistajaga mestis ja tahab mind nüüd põgenemise eest kahjutuks teha, kuid järgmisel hetkel kõlas lask ja väike poiss langes.
Mu järgnev karjatus oli vist vähemalt paari kvartali kaugusele kuulda...jalad läksid nõrgaks, mõistus mängis katkise plaadina aina seda viimast hetke: mees sihtimas, mina pöördumas, lask, poiss aeglaselt kukkumas, veri asfaldile pritsimas...
Järgnev oli minu jaoks natuke hägune - ei mäleta, kas tuikusin ise laskja poole või tuli tema lähemale, igatahes oli ta korraga minust paari meetri kaugusel, vaadates mulle peaaegu kaastundliku näoga otsa. Siis jõudis kohale ka minu vangistaja, kes oma poega nähes täiesti šoki sai. Õudusega vaatas ta vanemat meest, kes nüüd teda sihtis. Korraga sain aru (minu jaoks täiesti mõistetamatutel põhjustel), et vanamees on üks maffiasündikaatide kõrgemaid juhte. Siis ütles ta nooremale mehele midagi, vist "Sa tead ju, kuidas see käib: sina võtad kellelegi teisele kõige kallima, meie võtame sinult sinu kõige kallima." Vanamees pöördus minu poole, et mind püsti aidata....kuidagi olin ma nendega vist seotud, neile oluline...

Unenägu muutus.

Sarnast olin varemgi näinud. Olin mingil üksikul saarel. Seal oli paar tühja maja ning mahajäetud sadam. Ma ei mäletanud, kuidas ma sinna sattusin, võib-olla laeva- või lennukiõnnetuse tagajärjel, võib-olla pagendati mind sinna. Seal palju loomi, näiteks kitsi, üks lõvi, koeri ja jäneseid. Oli hämarik.
Seal oli peale minu ainult üks inimene - Daleios. Meid kas oli koos sinna saadetud või oli tema hiljem tulnud, sest ta teadis saarel toimuvast vähem kui mina. Pidasime plaani, kuidas sealt ära saada, läksime rannale ja sealt edasi sadama juurde, lükates lahti suure roostes raudvärava. Meri oli hülgehall (ilmselt oli seal ka hülgeid), tuul tõusis ning lained peksid vastu kaldakive. Suur torm oli tulemas. Otsisime mingit märki hilisest inimtegevusest, kuid siis hakkas müristama ja välku lööma.
Miskipärast kartsin ma unes välku ja tormi meeletult, mulle meenus sellega midagi kohutavat, mis oli kunagi varem juhtnud. Jooksin sealt eemale, pugesin raske värava vahelt läbi ning istusin ühe kuuse alla maha. Selleks ajaks oli juba tugevat paduvihma sadama hakanud. Mul oli märg, külm ning hirm. Siis jõudis kohale ka Daleios, kes soojendas mind veidi ja lohutas, et küll kõik korda saab. Ma seletasin talle midagi loomadest ja nende hingedest. Järgmisel hetkel oli juba uus
õhtu ning me vaatasime vana maja juures ühe jänese surma. Ta silmad tuhmusid, paari hetke pärast avanesid uuesti ning ta hajus aeglaselt.

Rohkem sellest ega järgnevast kahjuks ei mäleta. Viimane unenägu sisaldas midagi luksushotellidega seotut.

Odd, isn't it?

Hetkemuusika:
Nightwish - "The Islander"
Imogen Heap - "Hide and Seek"

Mmmm whacha say,
Mmmm that you only meant well?
well of course you did
Mmmm whacha say,
Mmmm that its all for the best?
Because it is
Mmmm whacha say?
Mmmm that it's just what we need
you decided this
whacha say?
Mmmm what did she say?

Kas me pole sarnased?

Totally.

Kõik algas esmaspäeval.
Istusime Geku, Ari ja Shiniga pärast jaapani keele tundi aatriumi vähemrahvastatud osas (seal kohvikuseina taga, kus on mingi türklase (?) kirjavigu täis valimisreklaam).
(Muide, kool on ikka neid täis veel. Kuigi valimised ise lõppesid täna ära.)

Mul oli...natuke-mööda-päev.
Ja see ei aidanud, et mu kõrval "Ülemiste....et siis Kadriorg, jah? ^^"-nalju tehti.
Shin arvas, et mu +4 INT kaubousaapad hetkel ei tööta. Ma kinnitasin talle, et sellepärast ma nädal aega koolis ei käinudki, kuna igal hommikul näitasid saapad "Today you have....-3 INT"

Siis hakati neid togima, et nad tööle hakkaksid. Kuchisake-onnas ganging up on me, oh noes!
Ma ähvardasin, et ma saadan öösel oma saapad kätte maksma. See oleks üpris hea õudusfilmi-idee. Mingi film on ju "Das Boot", miks siis ei võiks olla horror-meistriteos "The Boot"?

Aga see oli alles algus.
Mingil hetkel mainis Shin, et mu saapad on nagu Walkeri omad. Paljastasin kuulajatele saladuse, et mina olengi Texas Ranger Walker aka Chuck Norris.
Kusjuures, hiljem tundus see jumala loogiline, kuna:
a) need saapad on võitmatud
b) need on kauboisaapad
c) need kuulusid enne Walkerile
d) Walker the texas ranger on kauboi
e) seega on ka Chuck Norris kauboi
f) seega ka mina.

*dun dun dun*

Hiljem, kui Alliku loengut oodates K-331 ukse taga passisime, leidis aset üks õõvastav juhtum:

Mirju: ...I'm like Chuck Norris.
Ari (aka teh evil midget from hell, sest ta istus maas just minu kõrval): You ARE Chuck Norris.
Mirju: *väriseval häälel* ".......Jigoku kara koe o kikimashita" (I heard a voice from hell)

Ja nii see on kestnud terve nädala.
Hommikul: "Chuck has arrived!"
Teisipäeval:
Mirju (enne tõlketeooria esitluse tegemist) "I am Chuck Norris. I can do anything!"
Kolmapäeval:
(enne jaapani keele tundi, arutame Ariga kinnominekut)
Ari: "Johnny Depp....on big screen....with dolby digital sound..."
Mirju: "Ja siis, kui ma mantli lehvides saali sisenen, hakkab kostma Walkeri tunnusmuusika."
Ari: "Ja siis me avastame, et oleme valel seansil."
Mirju: "Siin hakkab muusika uuesti ning me kõnnime karmil ilmel välja."
Ari: "OMG, this is like the opportunity of a lifetime - a date with Chuck Norris!"
Mirju: "That's right."
Neljapäeval:
*Geku, Ari ja Shin togivad saapaid*
Mirju: "Huvitav, kas see oleks mõeldav, kui ma enne oma presentatsiooni püsti hüppaks ja karjuks 'I am CN, I have no fear!'?"

Nad tahavad mulle mütsi, mantlit ja rangerimärki ka hankida...hullud, ma ütlen.
Ja nüüd ma pean panema oma telefoni Texas Rangeri theme-songi, et seda enne mu ilmumist igal pool kuulda oleks.


"In the eyes of a ranger, the unsuspecting stranger had better know the truth of wrong from right.."