Teisel pool mind

"Üksteisest pimesi me mööda käime,
on kõigil ümber pingul tõmmat kest:
me näeme nukke, varje - mitte inimest,
kuid ometi - me pole, mida näime."
(Marie Under)

Inimesed ei julge üksteisele otsa vaadata. Bussipeatuses seistes tunneb seda eriti selgelt: igaüks on oma väikses ruumis, enda ümber on tekitatud mingi nähtamatu kaitsemüür, et keegi teine jumala eest lähedale tulla ei saaks. Kõikidel on mingi piirimärk, olgu selleks siis kõrvaklapid ja muusika, karm/hoiatav põrnitsus, ajaleht või raamat, isegi nendel valjult kõnelevatel ja naervatel seltskondadel on eraldusriba, mis teised välja jätab.

Ja kui leidubki neid, kes lihtsalt ringi vaatavad, siis jälgitakse pigem ümbrust, ükskõik mida, aga mitte teisi inimesi. Mitte neid, kes lähedal on. Kaugelt võib möödujaid silmitseda, sest siis ei tea nemad, et kellegi pilk neil peatunud on ja ei saa ka vastu vaadata.

Teisipäeva õhtul lumises Supluse bussipeatuses seistes tegi mind kurvaks asjaolu, et kuigi vähesed transporti ootavad inimesed olid eelnevalt minuga koos enesekaitsetunnis käinud, seisid nad kõik eraldi. Keegi ei rääkinud üksteisega, kuigi oleks võinud. Ja ma sain aru, et ka siis, kui leidub midagi, mis neid kasvõi natukenegi ühendab, ei juleta seda välja näidata.

Nägin täna nr 38 bussis ühte kena noormeest. Alguses toetus ta veidike minu istekohast kaugemal postile, hiljem tuli minu vastas vabanenud kohale istuma. Enne olid seal olnud mingid lumelauduri-poisid, kellele otsavaatamist ma vältisin. Tegelikult ei julge ma üldse bussis istuvatele kaassõitjatele pilku heita, kartes, et nad võivad äkki vastu vaadata.

Millest on väga kahju.

Noormees istus minu vastas. Mina kuulasin muusikat, tema luges aeg-ajalt mingit raamatut. Ma ei julgenud talle korralikult otsa vaadata, ning ma pole kindel, kas tema ka vaatas. Vahepeal jälgisin tema peegeldust aknaklaasilt, paar korda piilusin silmanurgast tema nägu. Ja tõdesin taas, et ei pea olema mingi eriline iludus, et mulle silma jääda. Tema oli...huvitav. Ma tahtsin teada, mida ta mõtleb. Siis kuulsin kõrvaklappidest üht rõõmsat laulu ja naeratasin. Peegeldusest nägin, et ta vist vaatas korraks üles ja naeratas ka. Kuigi see võis olla ainult pettekujutis klaasil. Ma olin sunnitud sellega leppima, sest pikalt talle otsa vaadata ma ei julgenud.

Aga enne bussist väljumist vaatasin ma korraks viimast korda tema poole. Pöördusin nähtavalt ja lootsin, et äkki ta vaatab samal hetkel üles.
Ta ei vaadanud.

Miks on nii, et pilkude kohtudes vaadatakse kõrvale?
Kui silma vaadataks, oleks võimalik ju palju rohkemat näha.

"My salad days, when I was green in judgement"
Shakespeare'i näidendist "Antonius ja Kleopatra".
"Salad days"i manga lõpulause.

Minu salatipäevad kestavad veel. Ja ma usun, et nad jätkuvad veel kaua.
Aega mul veel on.

All you need is love?

Mitte kõik. Aga seda on vaja. Minul vähemalt küll.

Eile käisin elu esimesel meeleavaldusel. Päris hea tunne oli.
Inimestel minu ümber ka, sest nad teadsid, et on olulise asja pärast kohale tulnud.
Ma tänan neid kõiki.

Ja kuidas ma saaks unustada lund. Seda on nüüd nii palju, et ma tahaks minna ja pidada lõputult lumelahinguid, ehitada lumememmesid/lumepingviine/lumehülgeid/lumejääkarusid, kelgutada ja ja ja...
Sellepärast ongi hea elada siin, kus lumi kohe ära ei sula.

Mulle meeldis, mis Hanna lume kohta kirjutas.
See, et ta nüüd lõpuks tuli, näitab, et meil on veel lootust.


Juba pikemat aega on vahepeal selline imelik palaviku-tunne.