Teisel pool mind

Täna rääkisime kuulamistunnis oma kodumaa tähtpäevadest. Teised tüdrukud jutustasid Korea uusaastast, Hiina lillefestivalist ja uusaastast…ning mina pajatasin põhjalikult mardi- ja kadripäevast =D

Nüüd on mul lõpuks olemas ka bussipilet Tokyosse, 25nda detsembri hommikuks. Alguses pidin ööbima hakkan ühe oma Rootsi sugulase kirjasõbra juures tema ühetoalises korteris, kuid nüüd on asjad nii, et me lähme temaga ühe ta töökaaslase juurde, kellel on suurem korter, ja teeme seal ka jõulupeo! Jeeee!

***

Hiljuti hakkasi vaatama ühte sügisel välja tulnud animet nimega "Ore no imouto ga konna ni kawaii wake ga nai" ehk "Minu väike õde ei saa olla nii nunnu". Alguses suhtusin sellesse (võib-olla nime tõttu) väikse eelarvamusega, kuid pärast mitmete positiivsete arvustuste lugemist otsustasin sellele võimaluse anda. Nüüd tundub, et tegin õige valiku.

Anime räägib 17-aastasest Kyousukest, kes elab vaikset ja rahulikku keskkoolielu. Teda võib pidada tavaliseks ("harju keskmine"? XD), tihti jääb ta oma noorema ja võimekama õe varju. Õde Kirino on 14-aastane ning ei suhtu oma vanemasse venda just vaimustusega. Nad räägivad väga harva ning pole ka eriti lähedased.
Kõik see muutub, kui Kyousuke leiab koolist koju tulles esikust mahapillatud anime-dvd karbi. Kui ta õhtusöögilauas sellest juttu teeb, kuuleb ta range politseinikust isa poolt täielikku hukkamõistu animevaatajate/cosplay-kontingendile ning ega emagi asjast hästi arva.
Samal õhtul tuleb aga Kirino tema tuppa ja alustab (võib olla esimest korda mitme aasta jooksul) vennaga vestlust. Selgub, et nii karp kui selle sisu (mis on veidi teistsugune kaanel kujutatust) kuuluvad õekesele ning ta avaldab Kyousukele, et on tegelikult süvenenud anime-manga-cosplay-fänn (st otaku). Ootamatult küsib õde ka vennalt nõu, kuidas oma "avalikku" elu ja salajast lemmikhobi kuidagi tasakaalustada ja seejuures iseendaks jääda. Sealt hakkab hargnema lugu lahku kasvanud õe-venna taaslähenemisest, kus vanem aitab nooremal oma probleemidega toime tulla. Kyousuke ees avaneb Kirino hobi kaudu terve uus maailm, koos püüakse üle olla ühiskonna hukkamõistust ja eelarvamustest.


Ma ei osanud alguses täpselt öelda, mis mulle selle anime juures nii väga meeldis, aga seda vaadates oli mul pidevalt naeratus näol. See oli lihtsalt nii...südamlik ja minu jaoks vägagi eluline. Esiteks sellepärast, et sain näha õe-venna kokkukasvamist (ja eks mul ole ka väike brother-complex, olgem ausad XD) ning teiseks sellepärast, et tundsin paljudes olukordades ka ennast ära.
Olen nii kodus kui väljaspool kogenud eelarvamusi ja isegi hukkamõistu oma hobile. Ei mõista, kuidas mõned inimesed võivad kohati nii kitsarinnalised olla. Varem elasin seda väga üle, kuid nüüd suudan öelda, et ma ei kavatse end teiste pärast kellekski teiseks muuta.

Nagu Kirino ja Kyousuke dialoogia kolmandas osas (millest poole ma lihtsalt nutsin):

Kirino: "He called them worthless...my favourite anime and games and the meetup I went to today...all of them! Even though they aren't... But I couldn't say anything back. Hey, am I weird? Is it wrong for me to like these things?"
Kyousuke: "He will say that. And then there's the social consequences. You already know, right? That's why you didn't tell any of your school friends or fellow models. But he found out. So now you have to choose."
/--/
Kirino: "I know that already! But I won't stop, I definitely won't. Because I love them, really love them. I can't stop it."
Kyousuke: "No matter how much you love them, it's just a worthless hobby to him. He might force you to stop."
Kirino: "Even then...I won't stop. I won't stop loving them. Working hard at school and as a model and getting absorbed in anime and games...they're both a part of me. If I stop either one, I won't be me anymore. Even if he forces me to throw away my anime and games, it won't change who I am now. So I definitelt won't stop loving them!"
Kyousuke: "I see. Not a bad answer. Kirino, leave it to me."

Ja pärast seda läheb vanem vend esimest korda üle pika-pika aja (võib-olla isegi esimest korda üldse) ja astub eepiliselt oma õe kaitseks välja.

Vahel nõuab endaks jäämine suurt julgust.

***

Veidi teiselt lainelt...Jacek näitas meile veidi aega tagasi ühte naljakat videot. Seal sattus üks poola noormees, kes oli mitu aastat Ameerikas elanud, paadiga sõites kokku pisikese krokodilliga. Kogu juhtum oli äärmiselt naljakas, eriti poola-inglise segakeel ning ootamatu lõpp XD

Kuidagi sai see video nii tuntuks, et kaks poola koomikut tegid sellest isegi muusikavideoga laulu. Ja see laul(+video) on täiesti geniaalne, ma ei suuda lõpetada selle kuulamist. Noormehed on teinud sõna-sõnalt sama laulu, nagu originaalvideo jutt.

MerC 'N CeZik - "Forfiter Blues" (ehk "Nelja jala pikkuse (krokodilli) blues" XD)

"I'm gonna give him a chicken....
predator, kurwa
/--/
Gotta move out, gotta move out, keep 'em at bay KURWA!"

(ja "kurwa" on meie kõigi lemmiksõna siin, olgugi et poola keeles on see mingi vandesõna vist XD)

***

Hetkemuusika:

* Arashi - "Circus"

Nagu varem öeldud, meenutab algus mulle "Rapuntzlit".
Funky.
Seda kuulates tõdesin, et ma olen vahel (väga häid laule kuulates) hakanud looga paralleelselt koostama peas oma mineviku larbitegelastele/larpidele "muusikavideosid" XD
Selle looga koos hakkasid peas automaatselt jooksma stseenid Maskeraadi 5 mängult "Kes armastab Ing Gholthhi?" ning minu tegelane Inger.
Glamuurne maailm, segaduses olev noor tüdruk, saladused, keelatud suhted, intriigid...oh my.

* Arashi - "Come back to me" (Matsujuni soololugu uusimalt albumilt)

Hahaa. Alguses ei osanud ma selle loo kohta seisukohta võtta. Pooled lõigud sealt meeldisid väga, aga teiste kohtade peal tahaks ahastades peast kinni võtta või nende absurdsuse üle naerda. Miks ometi on nad laulu pannud sinna absoluutselt mitte sobivad kohad...vääks. Ja loomulikult sõnad...hehee, ma hakkan alati itsitama, kui Matsujun hääldab "I wanna be juuuusifuuuuul (useful)" XD
Kokkuvõtteks: pool lugu on väga kena ja sellele poolele ma tavaliselt kuulates keskendungi. Ah, Matsujun...peab ikka selle fännkirja ära kirjutama kiiremas korras.

* The Gregory Brothers - "Bed intruder song"

See laul hakkab mul kogu aeg kummitama XD
(ja mulle meeldib selle shamisen-cover ka)

* Monkey Majik - "Sora wa maru de"

Väga hea fiilinguga mõnus lugu. Bänd koosneb kahest jaapanlasest (trummid ja kitarr) ning kahest Kanada vennast (mõlemad kirjutavad lugusid, laulavad ja mängivad kitarri), kes teevadki jaapanikeelset muusikat. Esmalt jäid nad mulle kõrva "Nurarihyon no Mago" OP-ga "Fast Forward", kus ma alguses ei saanud arugi, et välismaalased jaapani keeles laulavad. Teistes lauludes on aktsenti natuke rohkem, aga sellega harjusin juba ära ning pean seda ägedakski. Kuna päris video mulle väga ei meeldi, linkasin live-versiooni. Need tüübid oskavad otse ka väga hästi laulda, jee (vahelduseks mõnedele teistele artistidele). Nautige ilusat lugu ja mõttega sõnu. Aa, ja lauljatel on mõlemal väga armsad naeratused =D
Miskipärast mõtlesin, et see laul võiks näiteks Hannale või Gekule meeldida.

空はまるで君のように
青く澄んでどこまでも

Andke andeks, et kaua kirjutada pole jõudnud. Luban, et saan paari sissekandega uuesti järje peale XD

19. oktoober

Kuna lugemise-loeng jäi sellel nädalal ära, siis oli päeva ainuke kooliminemispõhjus kella 14.40-ne jaapani keele rääkimise tund. Tundsin hommikul end jubedalt, nohu ja köha vaevasid ikka täie raha eest. (Panin kõrva taha, et peaks millalgi suures koguses salvrätikuid veel juurde ostma.) Osaliselt selle ajel suundusin enne loengut kooli med-keskusest läbi. Seal rääkisin oma mure õele ära, sain korraks end kraadida, pidin täitma mingi väikse paberi ja seejärel sain väikse kotitäie ravumeid. Täiesti tasuta. Mulle anti kolme päeva vitamiinivaru, kurgu/köhatablette, külmetusevastast rohtu (väiksed pulbrikotikesed, peab kolm korda päevas võtma, kallama suhu ja siis vett peale jooma) ning tumedat värvi kuristamisvedelikku. Põhjalik töö. Ja õde ütles veel, et „see on kahjuks kõik, mis me siin teie heaks teha saame, arsti juures on kõik parem“…
Küsisin ka spordigeeli/fastum-geli laadse asja kohta, mulle seletati mingi asutuse aadressi, aga mina sain lõpuks aru, et seal asus mingi spets kliinik. Seega tuleb ilmselt tavalisse apteeki sisse astuda ja küsida.
Kontrollisin pangaautomaadist oma kontojääki, et teada saada, kas mingit kommunaalmaksu või muud kulutust on sealt automaatselt juba maha ka võetud. Veel mitte, ilmselt ootan kuu lõpuni ja vaatan siis uuesti.
Rääkimistunnis kirjutasime kogu aja oma ettekannet. Õpetaja kontrollis vahepeal sõnastust ja vajadusel parandas ka. Sain tunni lõpuks oma jutukese peaaegu valmis, ainult viimase lause pidin kodus kirjutama.
Enne kojuminekut jõudsin käia läbi ka vahetusõpilaste keskusest, kuna tahtsin järgi uurida tervisekindlustuse ja muude kulutuste kohta. Tervisekindlustust lähen neljapäeval panka maksma, üüri ma kahjuks kohe maksta ei saanud, kuna vastav koht oli juba kinni pandud. Küll aga sain uut infot lastelaagri kohta. (Vahetasime ühe neiuga meile, lubasime järgmisel päeval sellega seoses kokku saada.)
Kõige huvitavam hetk oli see, kui Mariko-san ja üks teine naine küsisid, mida ma teen järgmise teisipäeva hommikul. Mina ullike muidugi vastasin, et see aeg on mul täiesti vaba. Olin vaevalt need sõnad lausuda jõudnud, kui minu ette ilmus kui võluväel registreerimispaber, mis kutsus teisipäeva hommikul ühte algkooli oma riiki tutvustama ja lastega mängima. Seletati, et Amber ja Anne on juba end sellele kirja pannud, aga neil oleks kedagi veel vaja…kuna kõigil teisel on sellel ajal tunnid, siis tulin mina neile täieliku õnnistusena. Kuulasin jutte sellest, mida eelmistel aastatel on tehtud (näiteks mida Vira ja Julia lastega ette võtsid) ning mõtlesin, et mis siis ikka, kui juba siis juba. Osalen võimalikult paljudel üritustel-ettevõtmistel, siis on äkki tore.
Ja nõnda ongi lood nii, et ma lähen teisipäeval Eestit tutvustama ja lastega mängima.
Peaks veel mainima, et hommikul käisin läbi kooli lähedal asuvast (second-hand?) jalgrattapoest ning uurisin sealsete müüjatädide käest, kas nad saaksid vahetada mu rattakummi ja kohendada pidureid. Vastati, et saavad küll, aga selleks pean ma ratta sinna tooma. Lubasin järgmisel korral seda teha.


20. oktoober

See päev algas veidi paremini kui eelmine, kuid nohu ja köha polnud ikka veel taandunud. Võtsin vapralt sisse oma vitamiinijoogi, pulbri ja köharohu, lisaks jõin ohtralt teed. Sain acapella-ringi Jerrylt sõnumi, et üks uus grupp on moodustatud ja nad tahaksid järgmisel reedel kokku tulla, et arutada, mis lugusid laulda. Ta teatas mulle, et sooviksid mind juhtvokaali laulma. See kõlab natuke hirmutavalt…aga ära ma ei julgenud öelda.
Kuigi võrkpallitund algas alles 13.00, pidin kooli minema juba kella 12.10-ks. Kooliteel möödusin paarist vanurist, kes ilmselt oma hooldajate-õdedega välja jalutuskäigule olid tulnud. Korraga vaatas üks õde mulle ootamatult otsa, naeratas ja teretas. Olin veidi üllatunud, kuid eks ma siis noogutasin-tervitasin-naeratasin vastu. Vanurid naeratasid ka. Hea tunne oli.
Kooli jõudes maksin kõigepealt kahe kuu üüri ära ning sain seejärel kokku oma nunnu tuutori Ayumiga, kellega leppisime kokku tuutortunni esmaspäevaks 16.20-ks. Ma ei ole siiamaani päris kindel, mis seal täpselt toimuma peaks. Ayumi ütles, et kui mul mingeid küsimusi on elu-olu või muude asjade kohta, võin julgelt küsida. Ainult kodutöid ei tohi ta minu eest ära teha. Kui aega on, siis võime ka koos välja minna kuskile.
12.30 tuli Zack ja koos kohtusime lastelaagri ühe korraldaja Manamiga (jah, veel üks sellenimeline). Ta tänas meid initsiatiivi avaldamise eest ja ütles, et 30. ja 31. oktoobril toimub esimene organisatoorne miiting. Kahjuks pidime selles osalemisest ära ütlema, kuna meil on just nendel päevadel eritunnid/praktika jaapani kultuuri sissejuhatuse loengus. Aga see-eest vahetasime telefoninumbreid ja meiliaadresse, et me pärast kogu arutatud info saaks ning oma ettepanekuid neile saata saaks.
Võrkpallitund kulges lõbusalt nagu eelmisel korral, meie võistkond on teistega võrreldes tõesti kuidagi lõbusam ja sõbralikum, nüüd märkasin seda isegi. Seekord tegime soojenduseks paarisharjutusi, venitasime üksteise jalgu-selgu ning proovisime seljad vastamisi ja käed seongus püsti tõusta. Harjutasime veel veidi ülevalt ja alt löömist ning seejärel hakkasime mängima. Üritasin olla ettevaatlik, kuna ei tahtnud oma käele liiga teha, aga see vist eriti ei õnnestunud. Praegu annab igatahes tunda küll.
Meie võistkond kaotas esimese matši, kuid teise mängitud matši võitsime väga-väga napilt. Ja ma võin isegi öelda, et minul oli selles mängida päris oluline roll. Seis oli 20:20, mängiti 21 punktini. Pall oli just meie kätte sattunud ja mina pidin servima. Kuna ma ei ole selles eriti hea ja sinnamaani polnud mul ükski serv välja tulnud, siis kartsin, et nüüd oleme automaatselt kaotanud, sest mina seda ära ei viska. Aga ennäe imet, suutsin end oma meeskonna ergutuste saatel kokku võtta ning korralikult palli üle võrgu saata. Ja hetk hiljem pillas vastasmeeskond ise palli maha. Olin enda üle väga uhke.
Päeva teine loeng, kuhu Mun’iga otse läksime, oli jaapani kultuuri sissejuhatus. Seekord läksime teetseremooniast osa saama. Kujutasin juba ette tundide viisi seiza’s ehk traditsioonilises jaapani põlvitusistes istumist, kuid midagi sellist meid ees ei oodanud. Saime hoopis pinkidel istuda ja niimoodi teed juua (ura-senke koolkonna õpetuste järgi). Seekord oli maiustus vahtralehekujuline, väga ilus ning maitses ka hästi. Varsti muutuvad siin ka lehed mitmevärvilisteks, ma nii ootan seda aega.
Teetseremoonia toimus enne ühe templi juurde kuulunud külalistemaja/ettevalmistusmaja laadses hoones, mille aed oli ~360 aastat vana (!) ning ülevalt vaadates pidi meenutama kokorot(ehk südant) tähistavat kanji-märki. Meile tehti majas ekskursioon, näidati erinevaid sissekäike, seletati, kuidas täpselt tseremooniale siseneda, mida enne teha jne. Kõigepealt pidi külaline ooteruumis ootama, siis korraks välja aeda käsi, nägu ja suud puhastama minema (väikse veejoa all) ning lõpuks väiksest augutaolisest sissepääsust teetuppa sisenema. Traditsioonilisi teetseremooniaid viidi läbi väikestes, umbes 5 külalist ja ühte teetegijat mahutavates toakestes. Alles umbes 100 aastat tagasi tekkis Teetseremoonial oli oma osa Sõdivate Riikide Ajajärgul (15. saj keskpaik kuni 17. sajandi algus), mil vaenujalal olevate maa-alade valitsejad said tulla ja teetseremoonia ajaks oma tülid unustada. Teeruumis olid kõik võrdsed, nii ülikud kui lihtrahvas.
Pärast seda suundusime ühikasse tagasi. Kõndisin koos Nickidega, kummastaval kombel sain komplimendi selle kohta, et ka spordiriietus sobib mulle, lisaks öeldi, et tahetakse kindlasti saada pilti minust kimonos (kui millalgi kimonokandmise-praktikale lähme). Ma ei ole harjunud nii lühikese aja jooksul samadelt inimestelt nii palju komplimente saama.
Nüüdseks olen jõudnud poes käia (muuhulgas sain saagiks suure paki salvrätte), süüa, natuke oma ettekannet harjutada ning vaadata filmi „Iron Man“.

Jaaaa…..meil hakkas hetk tagasi just tuletõrjealarm tööle. Kell on hetkel 2:18 öösel. Veidi aega oli õudne undamine, siis lõppes ära. Tegin igaks juhuks ukse lahti, et vaadata, kas keegi teine toast välja tuleb või mitte. Kui ukse avasin, kuulsin, et allkorrusel mingi alarm ikka veel undab. Muutusin veidi murelikuks, tahtsin just alla minema hakata, kui Po samuti oma toast väljus ja minuga kaasa tuli. Esimese ja teise korruse vahelisel trepil kohtasime veel Kikot ja Zacki, viimane seletas meile, et midagi hullu õnneks lahti pole. Keegi oli kogemata suitsuanduri tööle pannud, sealt tuli tulekahjuhäire. Kui poisid ühiste jõududega seda kinni panema asusid (juhiste järgi), käivitasid nad eelmisele lisaks veel mingi alarmi. Seetõttu sulgusid automaatselt ka mõned uksed.
Ühika elanikud kogunesid peamiselt esimesele korrusele, et olukorra kohta infot saada. Tšillisime, vaatasime, kuidas mingid turvafirmaonud asju kontrollisid ning haigutasime. Mõned olid sügavalt maganud ning ehmatusega üles ärganud, öisema eluviisiga inimesed olid lihtsalt toast välja loivanud. Veidikese aja pärast läks suurem osa inimestest uuesti oma tuppa/magama, kuid mõned jäid veel kohale. Nägin esimest korda teist ühikas elavat jaapanlast, üht päris kena poissi. Avastasin ka, et ühel tüdrukul on väga armas soe pidžaama. Peaks endale ka sellise muretsema.


21. oktoober

Päev oli üpris produktiivne: käisin pangas, maksin ära tervisekindlustuse kuni märtsini ning käisin juurviljapoes (ostsin õunu, paprikat, kurki ja ube). Tegin ühikas süüa spagette koos kastmega, lisaks keetsin brokkolit (mis polnud miskipärast pooltki nii hea kui Zackiga koos süües…). Hiljem õppisin kuulamise-sõnadetestiks ja kordasin kanjisid
Eile nägin supermarketis Cho-eni, kes kutsus mind õhtul külalistetuppa mõnda filmi vaatama, aga Mieke küsis enne seda, kas ma tahaks hoopis kuskile välja tulla. Lõpuks kujunesid asjad nii, et ma vaatasin Zacki, Jaceki ja Cho-eniga natuke filmi „Neverending Story“ (mingi vanem kultus-fantasy-film) ning seejärel läksime Miekega kahekesi linna peale.
Mõtlesime minna mingisse uude kohta, tegime kõndides suure ringi ja jõudsime lõpuks ühe koolitee peale jääva baari juurde, millel nimeks Clover. Ronisime pikast trepist üles, kuid avastasime, et baaris polnud peale baarmeni mitte kedagi. Eks me siis istusime maha, vestlesime baarmeniga jaapani keeles….seal sai noolemängu ka mängida, aga seda me ei julgenud teha. Baarmen osutus väga lahedaks tüübiks, veidike sellist host-tüüpi, aga see ei häirinud väga. Proovisin 2 jooki – üht rohelist värvi kokteili (melon+šampanja) ning „Suzune-sparkling sake“-nimelist asja. Rääkisime koolist, muusikast, hobidest. Varsti ilmus sinna veel inimesi, kes tulid noolemängu mängima. Spekuleerisime, et see on tegelikult mingi hullult kvaliteetne mängukoht, kus ainult kõige osavamad käivad. Näis nii, sest nii üks neiu kui paar noormeest viskasid nooli ainult märklaua kõige kesksematesse lahtritesse.
Enne lahkumist veendi mind veel ühte karaoke-laulu laulma. Laulsin veidi nohuse häälega „Follow me“d jälle XD See on saamas minu firmalooks, vähemalt Mieke arvas nii.
Pärast läksime koju, vaatasin, et mu sugulase Caritha jaapanlannast kirjasõbranna Rika oli mulle meili vastu saatnud. Jee, nüüd on mul Tokyos üks tuttav juures. Acapella-ringi Cherry’lt oli ka sõnum. Ja Norikolt ja Erikalt (kes kunagi Eestis õppimas käisid) ka. Kui nüüd järele mõelda, siis sain ma megapalju sõnumeid sellel päeval, pidevalt piiksus telefon uue sõnumi tähistamise heliga.
Õhtul vaatasin netist veel kahte filmi –„Iron man“i edasi ja algusest peale „Sleepy hollow“d (noor Johnno Depp on ikka väga kuum).


22. oktoober

Hommikul ärgates oli ilm tavatult soe ja ilus, seetõttu panin oma koolitüdruku-seeliku. Hiljem muidugi kahetsesin seda natuke, kuna tugevate tuulehoogudega tahtis see pidevalt lendu tõusta.
Hommikul kell 13.00 oli kanjitund ja väike test eelmise peatüki peale, millega enam-vähem hästi hakkama sain. Kuulamistunni test oli ka suht ok, pärast seda läksin ühikasse tagasi (hoides kindlalt seelikuäärest kinni XD). Vahepeal oli ilm muutunud…megakülm oli, ma lausa lõdisesin ning pidin Miekelt tema sooja salli laenama.
Hiljem käisin ostsin õhtuks juurviljapoest ühe suure meloni (550 jeeni), sõin eilsest jäänud spagette, jõin teed ning üritasin õppida nii palju kui võimalik. Melonid muide on siin hoopis teistsugused kui Eestis. Kodus on nad kollased ja rombikujulised, siin suured, rohekad ja krobelise pinnaga. Olin hämmingus, kuid otsustasin proovida, olin animetes ja draamades selliseid vilju varemgi näinud.
Kell 8 läksin Mieke&Anne korterisse peole. Kõrghetkel viibis seal päris palju inimesi, kokku umbes 25. Pak tegi jälle häid kokteile, segas mingeid väga huvitavaid asju kokku. Sain maitsta nii mingit piimaga tehtud piparmündirohelist värvi üllitist ning hiljem ka ühte sügavrohelist tooni asja.
Õhtu jooksul jõudsime rääkida Hideto, Zacki, Anne ja Saho’ga(??) rahvusvahelistest seadustest, imestada Jaceki ja Amberi tantsuoskuse üle….ja lõpuks sattusin rääkima Azusa, Jiro ja vaikselt uinuva Pak-saniga (mitte baarmeniga, selle teisega XD). Azusa lubas mind igasugu sööke maitsma kutsuda, näiteks takoyakit (kaheksajalapallid), yakiniku (küpseliha), okonomiyaki (pannkoogilaadsed asjad) jne. Avastasime, et oleme mõlemad korea poistebändi SHINee fännid ning lootsime koos, et nad võib-olla selle aasta sees ka Jaapanisse kontserti andma satuvad. Minu ja Azusa lemmiklood langesid samuti kokku, nendeks olid uus lugu „Lucifer“ (mille hiljuti ka siia linkisin) ja absoluutlemmik „Ring Ding Dong“. Minu üllatuseks hääldatakse bändi nime shaini, nagu inglise keeles sõna „särav“, mitte shinee, mis tähendab jaapani keeles „sure“ XD
Sain teada, et Pak-sanil oli tema tüdrukuga probleeme ja seepärast jõi ta, et neid unustada. (Muide, me mõlemad leiame, et mu tuutor Ayumi on meganunnu XD). Jiro seletas mulle Pak-i probleeme ja ütles siis, et tal on endal hetkel samalaadsed asjad: kaugsuhe tüdrukuga ja natuke keerulised lood. Mul olid vastakad tunded, osalt oli kahju sellest, et tal neiuga raske aeg on, teisalt olin natuke pettunud, et tal on juba tüdruk olemas, kolmandaks lootsin aga väga salaja, et võib-olla tuleb mul ka kunagi võimalus. Ta küsis, kas mul kedagi on, ma seletasin, et praegu mitte, aga minevikus on olnud. Laskusime suheteteemalisse vestlusse, teemaks eriti kaugsuhted, isiklik ruum ja prioriteedid. Lõpuks sundisin end ütlema, et nad ikka mõlemad gambaruks oma suhte nimel. Oh õilis ohverdaja.
Pidu lõppes umbes 12 paiku. Osad läksid edasi kuskile klubisse, teised koju ning mina, Manani, Po ja Anne jäime lõpuks koristama. See oli tegelikult väga lõbus, lehvitasime koridoriaknast klubitajatele, lõpuks tõstsime laua oma kohale, istusime selle taha, sõime järelejäänud baumkuchenit ning jõime coca-colat ja ploomiveini. Kuidagi sattusime rääkima veidratest kommetest ja ebauskudest, mis meie riikides on. Näiteks jaapanis on halb maja sees vihmavarju avada, kuna usutakse, et siis pääsevad halvad vaimud majja. Aevastamise kohta oli lugu, et kui aevastad, siis keegi räägib sinust (halba). Nuuskamise kohta polnud Manamil eriti midagi öelda, kuid ka tema arvas, et see eriti tabu pole. Söögipulki ei tohi mitte mingil juhul asetada toidu sisse püstiselt, kuna need meenutavad matustel püsti asetatavaid viirukipulki. Mina rääkisin, et Eestis on ebausk, et majas vilistamise korral võib maja põlema minna. Kõik olid väga üllatunud. Omaette võrdlusmoment tekkis peegli ja nõude lõhkumise kohta käivate juttudega. Hollandis tähendab peegli lõhkumine samuti 7 aastat halba õnne, kuid nõude lõhkumine pigem head („killud toovad õnne“). Pajatasin Po’le ja Manamile ka kombest toosti ütlemise ja klaaside kokkulöömise ajal silma vaadata. Kõige rohkem elevust tekitas üllatuslikult minu lugu söögiriistade kukkumisest. Ka teistes riikides olevat sellega seotud omad uskumused, aga keegi polnud enne kuulnud sellest, et kui kukub maha kahvel, tuleb järgmisena seltskonda naine, kui nuga, siis mees ja kui lusikas, siis laps. Seda neile seletada oli ka muidugi paras katsumus XD
Kokkuvõtteks oli väga tore niimoodi istuda ja juttu rääkida. Homme koolifestivalile!

23. oktoober

Plaan vara ärgata feilis. Tõusin üles kell 10, tegin endale teed ning ronisin uuesti voodisse, kuna mul polnud veel aimugi, kellega koos koolifestivalile minna. Anne oli öelnud, et tema läheb võib-olla alles kella 2-ks ning Mieke saabus klubist koju alles päris hilja.
Lõpuks läksin kohale kella 1ks ja ikkagi üksi-jalgsi. Kuna päike paistis, otsisin välja oma kollase topi ja rahvustennised ning tundsin end nagu väike päike. Soe ja mõnus oli minna. Õhtul seevastu läks aga räigelt külmaks.
Koolifestival sisaldas endast suurt üritust, kus kõik klubid ja ringid olid püsti pannud oma väikse putka ning müüsid seal mingeid toite. Igal pool oli aktiviste, kes inimesi oma putkade juurde juhatasid ning ostma üritasid meelitada. Lisaks toimusid päeva jooksul ka erinevad kontserdid ja huviringide etteasted. Üldiselt sarnanes kogu asi animetes-draamades nähtud koolifestivalidele. Igal pool oli lärmi, hüüdeid („Ostke ____!“), omapäraselt riietatud poisse-tüdrukuid (märkasin pikachu-kostüümi, krokodilli, teenijannaks riietatud poissi ning tüdrukute koolivormis ja kivi-buddha peaga kummalist ilmutist), toidulõhnu ning ka veidi suitsu. Ehmatasin natuke ära kogu selle müralaviini peale, mis mulle kaela valgus.
Pärast kohalejõudmist istusin veidi aega koos Jaceki ja Aaroniga raamatukogu ees, siis tuli Miyu ning andis mulle kauaigatsetud denshi-jisho. Ta nägi väga nunnu välja, käisime temaga veidi igal pool ringi, ostsime takoyakit ja chijimit (mingi terav korea taimne toit). Istusime veidi ka ühes klassis toimuval kooliansambli kontserdil (mis oli nii vali, et mu vaestele kõrvatrummidele liiaks osutus…tundub, et siin panustatakse kvantiteedile, mitte kvaliteedile), siis läksin mina acapella-ringi Smile esinemisele (sama, kuhu tahtsin ise ka astuda), kus olin -vist ainus välisõpilane publiku seas ja tundsin end veidi üksikult-imelikult. Kahjuks jäid suurem osa ansambleid enamjaolt mustaks, kuigi pealehakkamist neil tundus olevat. Igatsesin meeletult oma koori ja korralikku, puhast laulmist.
Pärast läksin uuesti Miyut otsima, aga tal oli veel tegemist ning ei saanud enne poolt tundi tulla. Istusin üksi raamatukogu ees pingil ja olin natuke kurb. Sel hetkel tekkis väga selgelt võõrkeha-tunne, igal pool ümber olid ainult tundmatud inimesed, minul oli külm ja tahtsin juba koju minna. Lisaks oli mul paranoia, et kõik jõllitavad mind. See ei olnud tore.
Kella poole viie paiku tuli aga Miyu ning viis mind pealava ette. Seal toimus mingi live-kontsert, mis oli küll veidi vali, kuid vähemalt oli poistel energiat, nad suutsid publiku elama panna. Pärast ilmus veel mingi kollektiiv, kes tegi lugusid animest K-ON. See anime on vist mingist tüdrukutebändist ning meeste seas miskipärast hullult populaarne. Suuremad fännid olid juba aegsasti lava ees kohad sisse võtnud. Bändis oli kahjuks ainult 3 tüdrukut, kaks kitarristi olid poisid, kuid ka nemad kandsid cosplay-riideid ja üks ka parukat. See bänd ajas samuti rahva pöördesse, kuigi taas oli tunda kvantiteedi eelistamist kvaliteedile (aga see ei paistnud kedagi häirivat, võib-olla siin ongi nii, et ei kuule peaaegu üldse vokaali ja hea on, kui taust enam-vähem kokku sobib). Fänni-poisid hüppasid-karjusid-tantsisid lava ees vähemalt viiekümne inimese eest.
Toidurindelt…enne kontserti ostsin tuutor-Ayumi klubi juurest megamaitsva yakitori (kanavarda), mille kaste maitses taevalikult ja ma lubasin seda kuskilt kindlasti veel osta. Hiljem lasin baarmen-Pak’il end ära rääkida ja ostsin tema klubi juurest sooja imoni-suppi, mis tollel hetkel väga õigesse kohta läks, kuna ma värisesin taas (vahepeal oli ilm jälle külmaks läinud).
Pärast kontserte mõtlesin koju minna, aga kooliväravas kohtasin Mieket ja Annet, kes tulid ilutulestikku vaatama. Loomulikult ei saanud ma sellist võimalust kasutamata jätta, saime pesapalliväljakult lastavaid rakette imetleda tervelt 5 minutit. Seejärel suundusid Po ja Anne koju, kuid mina ja Mieke jäime laval toimuvat iludusvõistlust vaatama. Võisteldi kahes kategoorias: neiud ja neidudeks riietatud noormehed (viimast paistavad jaapanlased väga armastavat). Kõigepealt kutsuti kõik võistlejad lavale ning valiti sealt välja 5 ja 5. Siis küsiti igaühelt, kuidas tema kõige mõjuvamalt kellelegi armastust avaldaks. Neid-noormehed pakkusid väga head show’d, saime väga liigutavaid etteasteid (kus publiku hulgast kutsuti mõned mees-sempai’d vastaspooleks), päris-neiud olid natuke igavamad. Lõpuks teatati, et nüüd on tund aega hääletamiseks ning siis kuulutatakse võitjad välja.
Selleks ajaks oli mul juba hullult külm, aga sain abivalmis Miekelt tema nahkjaki. Nägin välja natuke kubujussi moodi, aga vähemalt oli ma karm nahkjakis (mille alt paistis valge jakike ja kollane sall) biker-chick-kubujuss. Mõtlesime ära minna, kuid siis ütles Pak, et varsti hakkavad hanataba-tantsud. Need on Yamagatale iseloomulikud, traditsioonilised tantsud, mida esitatakse koos mingite suurte punaste tuttidega kaunistatud õlg-mütsidega. Eks me siis istusime ja ootasime veel, õnneks ei pidanud me tantsus pettuma, see oli tõesti lahe. Sain osa sellest ka videosse.
Hiljem tulid esinema cheerleaderid ja breiktantsijad, kokku kestiski see trall umbes tunni. Cheerleaderid olid väga tüüpilised, ameerikalikud ja ülienergilised. Breitantsijate etteastete peale jäi kohati suu lahti, need poisid oskasid oma kunsti tõesti hästi. Tabasin end pidevalt mõttelt, et Jacek ilmselt oskaks ka selliseid asju teha.
Kokkuvõtteks: väga lahe oli ning ma ei kahetsenud, et kohale jäin. Istusime pingil nii, et Mieke istus all, mina tema süles, tema nahkjakk seljas ning tal olid käed jaki taskutes. Ta ütles naljatades, et nüüd arvavad teiste kommetega harjunud jaapanlased raudselt, et me oleme paar, aga ma märkisin rahulikult, et sellisel juhul on see nende isiklik väike tragöödia.
Pärast iludusvõistluse võitjate väljakuulutamist (ristiriietujate-poiste arvestuses sai esimese koha teenijannaks (maid) riietatud poiss, esimesed kohad said piletid Tokyo Disneylandi) otsustasime lõpuks koju minna.
Pak viis mind rattal kuni oma koduni, edasi läksime Miekega sealt kahekesi. Kartsin, et politsei näeb meid (siin on kahekesi rattal sõitmine seadusega keelatud), kuid õnneks pääsesime. Kodutee jätkudes sörkisin alguses Mieke ratta kõrval, hiljem vahetasime. Jooks aitas tõesti külmunud liikmeid veidi soojendada, lisaks saime ka head trenni.
Muide, proovisin teha kaheksajala-viinereid ja katse õnnestus!


Hetkemuusika:

Sakurai Sho (üks Arashi-poistest) - "T.A.B.O.O." XD
Uuh. See video ja laul veenavad mind, et Sho on väga esteetiliselt vaadeldav mees. Ilmselt on tal Arashist kõige parem six-pack. Loo sõnad on jälle sellised....ohtlikud. Pure smex, I'd say.
Ma tõesti ei tea, miks see lugu mulle meeldima hakkas, alguses ta mulle nii palju kõrva ei jäänud. Aga midagi selles viisis ja rütmis on, mis kaasa kisub.


Ööd, kallikesed :*

Tunnen end väljavenitatult. Nagu kummipael või -ruut, mida tõmmatakse igast suunast, katmaks palju suuremat pinda kui tegelikult võimalik. 

Kuidagi raske on viimasel ajal asjadest rõõmu tunda. Kõike on kogu aeg liiga palju ja lõpuks ei jõua ma midagi ära tehtud. 

"Positiivsust", korrutan endale igal hommikul mantrana.

Mind häirib, kui täiskasvanud inimesed käituvad lausa uskumatult tobedalt. Asjadega seoses, mis polegi tegelikult sellist närviminekut väärt. Säärase lapsiku käitumise peale tahaks ma tõesti neile paar karmi sõna öelda. Kuid siis ütleb keegi kolmas hoopis Mulle, et olgu ma rahulikum ja vaadaku sellest üldse mööda. Loodan tõesti, et ka mulle on pärandatud vanaema ja ema poolt hobuse kannatus, aga kuskil on ka minu piirid. 
Muidugi saan hiljem aru, et asi pole üldse sellist reaktsiooni (ka minu poolt) väärt. Aga kui seda juhtub korduvalt...

Sellegipoolest surun need sõnad alla, hoian hambad ristis ja käed rusikas ning olen vait. Ma ei teagi, kelle mõistuse säilitamise huvides see enam on, kas teiste või hoopis minu enda.
Sellega seoses hakkasin aga mõtlema piiramise-küsimusele. Palju ma tegelikult end tagasi hoian või alla surun? Kas teadliku piiramisega teen rohkem head või halba? Ja kas siis, kui ma tõepoolest suudaksin kaotada oma piirangud, ilmuks kõige alt tõepoolest tegelik Mina või oleks see juba keegi teine?

Mulle on ette heidetud enda liigset limiteerimist, spontaansuse puudumist ja mida kõike veel. Aga kas ilma nendeta oleksin ma Mina?

Olen sisemiselt end silmist kaotamas.
Naljakas, ei mäletagi enam, millal viimati sellise olukorraga vastamisi seisin. Identiteedikriis?
Loodame, et ajutine. 

Oeh. Ei tea, kas nüüd tuleks hakata tegelema intensiivse mõttetööga või end hoopis kõigest tühjendada. 

Ja nagu tavaliselt sellistel raskematel perioodidel, olen aktiivsemalt unenägusid nägema hakanud.

Veebruari algusest:

Filmivõte või muu sarnane situatsioon Toompuiesteel, mille käigus pidin kuuli saama.
K. oli seal, jalutasime koos ja lihtsalt rääkisime. Ma polnud veel valmis laskmiseks või võtteks, kuid siis märkasin, et üle tee olev noormees juba karjus midagi ja tulistas. Ohdeem, mõtlesin ma, aga läksin asjaga kaasa ja vajusin maha. See oli vist esimene kord kui ma unes tulirelvast pihta olen saanud, kuul tabas mind vasakusse külge, umbes kopsude ja südame vahele. 
Päris huvitav, mõtlesin veel. Verd oli, kuid valu polnud nii palju, kui ma arvasin. Võib-olla sellepärast, et see oli kõik lavastatud? Samas tundsin, et see haav oli üpriski reaalne. 
Siis lõppes võte, ma tõusin püsti ja me läksime Meritoni parkla koha peal asuvasse lagunenud majja, kuid enne tuli Liisa L. ja ütles, et annab mulle nüüd mu sünnipäevakingituse - kaks paari sätendavaid kummikuid.

Veebruari keskpaigast:

Vaatasin alla orgu ning nägin seal hiiglaslikku musta riietatud sõjaväge. 

26.-27. veebruar 

Viibisin Thanaria-maailmas kuskil metsas ja lagendikel. Meie kamp üritas vältida mingeid vaenlasi, kes meid ootamatult ründasid. Anko jooksis oma relvadega ringi, närvis Tekal oli vibu väljas, ta karjus mingeid juhtnööre ja seda, et me end ära tappa ei laseks. Donan ja Rojan jooksid ka ringi, proovides kõrvale põigelda või haavatuid aidata.
Mina/Elani ei teadnud täpselt, kuidas nende vastu võidelda, kuna lahingsituatsioonides olen olnud pigem kaitsval positsioonil. Mingil hetkel aga oli olukord täielikult vastaste kasuks pöördunud. Vaatasin ringi ja nägin, et kõik lamavad kuskil maas, oigavad ja näivad tegutsemisvõimetud välja. 

Kollid oli vist hetkeks tagasi tõmmatud või olime me neist jagu saanud, kuid üks humanoidne kuju (keda me tundsime?) tuli veel maas lamavate Donani ja teiste poole, relv (mõõk?) või mingi ettevalmistatud loits käes ohtlikult särisemas.
Mind haaras täielik paanika, ma teadsin, et pean püüdma teisi iga hinna eest kaitsta, kuid ei teadnud, mida teha. Üliaeglasena tunduva hetke jooksul haarasin ma Donani kõrvalt rohust relva, asetasin end teiste ja ründaja vahele ning tardusin hingeldades ja värisedes. Elanil oli juba seda väga raske teha...ta püüab ju patsifist olla....aga ma pidin oma kaaslasi kaitsma. Vaatasin hirmunud silmadega vastasele otsa, vist karjusin ka midagi a la "Lõpeta ära või ma tulistan!" või "Kui sa veel lähemale tuled, siis ma lasen!", lootes ise meeleheitlikult, et ma ei pea teda tapma.
Sest seda piiri Elani veel ületanud polnud, kuid oli sellele nüüd nii-nii lähedal. Mäletan värisevaid käsi, meeleheitlikku mõttevoogu ning peas kellegi kauget häält seletamas midagi tulirelvade käsitsemisest. 

Vastane astus sammu lähemale, ma karjusin uuesti, et ta paigale jääks, mõistes, et mul ei pruugi jääda muud valikut kui ta tappa. Samas ei teadnud ma üldse, kas ja kui täpselt ma lasta oskan, seega pidin tegutsema võimalikult kiirelt. See kõhklushetk näis vastasele aga sootuks nalja tegevat.
Ja siis, kui ta veel sammu edasi astus, nägin kõrvalt vilksamisi, et keegi jookseb meie poole (Rojan?), hüüab minu nime ning midagi sellest, et ma ei laseks ja kohe sealt eemale tuleksin. See väike kõrvalepilk aga maksis mulle kätte, kuna siis, kui silmad jälle vastasele suunasin, nägin ehmatusega, et ta oli ettepoole sööstnud ja peaaegu minu ees. 
Ma ei mäleta, kas ma tulistasin või mitte, aga midagi tol hetkel Elani hinges murdus. 

***
Siis libises mingi osa tegevusest sujuvalt mööda ja järgmisel teadvustatud hetkel juhtis Aapo meid kuskile metsa sees asuvasse külalistemajja ööbima. Enne oli ta seletanud naljaga pooleks, et tema unistuseks on teha midagi horror-survival-game'i laadset kuskil. Aga see, kuhu meie hetkel läksime, pidi olema lihtsalt mingi suvine kunstilaager. 

Maja oli kahe- või kolmekorruseline, seest meenutas natuke mingit lagunevat ühikat, kivitrepid ja väiksed jagatud toad. Meid oli umbes 10-15 inimest, pooleks noormehi ja tüdrukuid. Ma tundsin juba algusest peale, et midagi on kuidagi valesti. 
Ajapikku sai selgeks, et me olimegi sattunud justkui mingisse õudusfilmi, kus inimesed üksteise järel kaovad, võikalt surevad (tihti üksteise käe läbi, kuna mingi kaadritagune manipuleerija neid selleks sundis-mõjutas) ja kuidas allesjäänud üha rohkem mõistust kaotavad.

Nägin lugu erinevate inimeste (nii meeste kui naiste) silme läbi, kuulsin nende mõtteid (igaühel oli mingi oma motiiv nõnda tegutsemiseks...a la "ta ütles, et kui ma niimoodi ei tee, siis juhtub minuga järgmiseks midagi kohutavat"). Kui juba õhtu saabunud oli, kogunesid allesjäänud inimesed heledate seintega tuppa arutama, kuidas sellest majast-surmalõksust välja pääseda. Seal viibides toimus päris mitu isiku-vahetust, kõigepealt nägin toimuvat mingi paanikas blondi tibi silme läbi, siis teises toas viibiva viimase sanity-piirini aetud noormehe silme läbi (kes tuppa astunud teist isikut kägistama hakkas, kuna uskus, et muud väljapääsu pole)...
Ja lõpuks (see oli kõige õõvastavam) tundsin end rippumas toa akna taga...olin sattunud mingi tüdruku kehasse, kes aeglaselt teiste teadmata akna taga kas surnuks lämbus või verest tühjaks jooksis. Tahtsin teistele kuidagi teada anda, et ma seal olen, kuid ei suutnud ei liigutada ega häält teha. Muidugi tuli lõpuks keegi aknast välja vaatama ja avastas "mu"...see kõik tundus tõesti mingi haige horror-mänguna.

___

Paneb lausa põnevusega ootama, mida täna või homme öösel näen, mis?

Sometimes I think oh yes
I'd move to where all the shooting stars are gone
with all of our wishes
How could they bear oh no
to carry around these stupid human hopes
So I'm gonna to help...I will
give me a key to lock the door to the secret paradise
There are so many queuing up and I won't let them in
Look at them, they are cheeky
They are never worthy to be saved

Sometimes I feel oh yes
I could do almost everything I wanted
And it makes cry
Lay your heart, lay your soul
upon my magic carpet
Now we are flying
to Venus just to kill some time for tea, OK?
Remember, surrender
there's nothing you can do
Cause love's such a joke
like a little jack in the box you know
A little jack in the box

Yoko Kanno - "Flying Teapot"


Aga nüüd süütan ma küünla ühe tegelase mälestuseks. 
It's always the good ones that go
See on sulle.

Ma olen ikka üks imelik inimene.Nägin jälle oma hinge inetust. Ükskõik kuidas ma üritan seda puhastada, jäävad mõned plekid, mida nii kergelt välja pesta ei saa. Samamoodi nagu jäävad mõned kogemused. Tekib tahtmine karjuda: "Sa neetud silmakirjatseja! Kuidas julged sa püüelda millegi poole, milleni sa nähtavasti veel kaugelt ei küündi?! Väidad mis sa väidad, aga tegelikult on sul ikka just neid omadusi, millest sa metsikult lahti saada üritad. Practice what you preach, girl..."Nojah, eks me kõik ole ainult inimesed.  
Sellel õhtul  tundsin küll selgelt: いつも足りない。
Never enough. Never perfect.  Alati jääb midagi puudu.
Samas, täiuslikkus tekitab igavust. Ja fraas "sa ei ole minu jaoks enam huvitav" kõlab minu jaoks endiselt nagu piitsaplaksatus või timuka langeva kirve vihin. 

Mille poole ma siis püüdlema peaks? 

Ilmselt on vastus kuskil keskel. Improve, but observe. 
Üks mu hullemaid omadusi ongi kohatine liigne rahulolematus iseendaga.  Õnneks on see viimaste aastate jooksul paranenud - ma täitsa meeldin endale.  Vahel esineb küll hetki (ülalpoolmainitu kaasaarvatud), mil kumab jälle läbi see abitu perfektsiooniotsija, kelle juured aastatetaguses ajas. 
Siis aga ajan selja uuesti sirgu ja kinnitan endale, et tegelikult olen ma rahul sellega, kes minust on saanud.  Rahul nendega, kes mind ümbritsevad. Rahul sellega, mida ma teen .

*sirutab*


Nii,  nüüd võin edasi minna.

---

Inimesed, miks te raiskate oma aega, emotsioone ja närve üksteise vihkamise,  teistesse halvasti suhtumise ja üldse kõrgetasemelise mittemeeldimise peale?
See ju tegelikult väsitab kohutavalt. Nii ennast kui teisi.
Tõsi, vahel on vaja neid negatiivseid tundeid kuhugi suunata, välja elada ja muud sellist. Vahe on aga selles, et kui pärast võiks tunda vabanemist, koorma kergenemist ning värskendatult edasi minna (võib-olla selle käigus ka vabandada, asju selgeks rääkida), siis paljude puhul jääb sisse tühi tunne või pole midagi muutunud. Sest nad vihkavad ja intriigitsevad edasi.
Miks?
Ma tõesti ei saa aru.
Kui ma koguks endasse niimoodi pidevalt sellist negatiivsust, läheks ma hulluks.
Mõttetu halvustamise peale ma oma aega raisata ei soovi.
Seepärast proovingi inimestesse suhtuda võimalikult hästi. Negatiivsus väsitab.  

Aga räägime natuke skaala teisest otsast.
Paar väga emotsionaalset hetke on viimasel ajal pakkunud....One Piece (jah, jälle ta räägib animest XD).  

* Laboon ja tema lugu (veidi spoilereid, aga selle blogi lugejate seas vist eriti OP vaatajaid pole, seega kellelegi pettumust ei valmista loodetavasti):

Väike vaal  eraldub oma parvest ning jääb üksi merele.  Kord satub ta kokku kamba lõbusate piraatidega, kes oskavad hästi laulda ja pilli mängida. Vaalake jääb nende juurde, ujub nendega kaasa ning saab isegi nime - Laboon. Pärast mitmeid seiklusi teatavad piraadid talle, et kaugemale ta nendega kaasa tulla ei saa, see olevat liiga ohtlik.  Lõpuks Laboon otsustabki neid ootama jääda, toeks lubadus, et tullakse paari aasta pärast ümbermaailmareisilt kindlasti tagasi. 

See vaal ootab juba 50 aastat.  Iga päev rammib ta kogu jõust suur kaljut, Red Line'i, mida mööda sealsetesse vetesse koos piraatidega tuli ning mida mööda kaaslased ka naasma peaks. Ta on justkui selle suure kivilahmaka peale vihane, et see tema sõpru välja ei anna.

Laboon ei tea, et see piraadisalk ei tule enam tagasi. Kolm aastat pärast Laboonist lahkumist sattusid nad uuel karmil merel võitlusse, millest eluga ei pääsenud keegi.
Peaaegu. Sest üks, Labooni parim sõber Brook oli söönud eluvilja, mis võimaldas tal surmast tagasi tulla. Seda aga kahjuks teatud hinnaga - aasta möödudes oli temast saanud luukere.
Kuna ta vari rööviti ja seetõttu päikesevalgus talle surmavaks muutus, ei saanud ta Floriani Kolmnurga ududest lahkuda ja Labooni juurde naasta (kaasas helisalvestus piraadikamba viimasest muusikapalast - nad surid, lauldes oma lemmiklaulu), kuid...nüüd, kus Luffy ja  teised Brooki varju kätte said, võib  luukere alustada teekonda oma vana sõbra juurde.

Vaal, kes ootas 50 aastat ja enamgi veel neid, kes kunagi ei naase....luukere, kes ükskõik millise hinnaga tahab pidada vaalale antud lubadust...

Selle väikse vaala pärast poetasin küll mitu pisarat. Ta on nii nunnuks tehtud, et teisiti ei saanud.  Ma ei tea, kuidas tema häält tehti, aga see on üks armsamaid häälitsusi (siin kohe alguses nt ),  mida pika aja jooksul kuulnud olen. 


* Going Merry.
Õlgkübarapiraatide esimene laev. Ta saadi Usoppi sõbrannalt Kayalt kingiks. Kandis neid läbi mitmete seikluste, raskuste ja rõõmude. 
Kuid iga laeva aeg saab kord otsa (eriti siis, kui see on  elanud üle  sellised hullusi nagu taevasse lendamine, hiiglaslike mereelukate ja lugematute mereväelaste rünnakutest pääsemine). 
Meeskond armastas Merryt. Eriti Usopp, kes teda vajadusel igati parandada-lappida püüdis. Kord nägi ta (Õlgkübarapiraatide Taevasaarel viibimise ajal) isegi öösel, läbi udu veidrat ilmutust - inimkuju laeva parandamas ning häält "Ärge muretsege, ma kannan teid veel edasi".

Water 7-s oli laevast lahkumine kõigile raske. Sellega oli seotud ka meeskonna sisemine lahknemine - Usopp lahkus ning rängalt kahjustatud laev jäeti maha. Kuid kui mererongiga Robinit päästma mindi, suutsid kõik kokku saada ja Maailma Valitsuse kohtupaika, Eines Lobby-sse  jõuda.Seal aga ei läinud asjad kõige paremini ja Õlgkübarapiraatide vastu käivitati hiiglaslik mereväeoperatsioon Buster Call. 
Ja siis, ümbritsetud kümnetest vaenlaste laevadest, siis, kui lootus kustunud näis, Luffy enam liigutada ei suutnud ja neid õhku laskma hakati, kuulsid kõik mingit veidrat heli. See tuli justkui altpoolt, kõik arvasid, et kuulevad luulusid, kui Usopp järsku karjus "Hüpake merre!" Teiste mõistmatute nägude peale hüüdis ta "Kas te aru ei saa? Ta tuli meile järgi! Meil....meil on ju üks kaaslane veel!" Mereväe üllatunud silme all hüppasidki kõik rünnatavad korraga merepinna suunas.
Ning korraga, nii võimatu, kui see ka ei tundunud, ilmus kahurisuitsust nähtavale väike laev.  Going Merry oli oma sõpradele ise järgi tulnud, et neid kõige sügavamast põrgust välja tuua. (Gaad, ma ei saa isegi seda teksti kirjutada, ilma et mul silmad pisaraisse ei kisuks. Ma mõtlesin juba seda osa vaadates, et kui juba see mulle niimoodi mõjub, mida ma veel siis teen, kui nad....)
Kõik rõõmustasid, kuid imestasid asjaolu üle, et kedagi laeval ei leidnud. Kes neid siis hüüdnud oli? Usoppi juttu ei tahetud esialgu uskuda, kuid kui Iceberg hiljem ka seletas, et oli kuulnud laeva häält, mis läbi suurima tormi, hoolimata oma raskest seisust  oma kaaslastele järgi minna soovis, siis....
Kuid nüüd oli selge, et isegi selle vapra laeva jaoks on teekond läbi.  Vaene Merry hakkas otse merel koost lagunema. Ja seda pidid Õlgkübarapiraadid mõistma.
Lõpuks otsustatigi laev väärikalt viimsele teekonnale saata. Nii vaatasid kõik koduks saanud karavelli põlemist, meenutades kõike, mida koos läbi elatud. 
Ning siis kõnetas Merry oma sõpru.  "Andke andeks, et ma kauem teiega koos olla ei saa. Tahaksin küll rohkem seigelda, kuid see pole võimalik. Sellegipoolest olin ma teiega koos õnnelik."

Oh, Merry. Neetud, ma ikka ei saa ilma nutmata olla, kui sellest loost kirjutan. Siin ja siin on kaks väga ilusat ja kurba  koond-mälestusvideot.

* Natuke midagi rõõmsamat nüüd XD
Mingis jaapani keskaja teemalises eriosas (nr 303) juhtus päris mitu sellist asja, mille pärast ma pikka aega naerust kõveras olin (ja olen iga kord kui vaatan, muide).
Nimelt teevad selles osas "külalisetteaste" mitmed sarjas esinenud tegelased, kuid need etteasted jäävadki tihti väga lühikesteks. Minu lemmikuks selliseks cameoks on mingi koka (water 7 mererongist vist)  suvaline ilmumine ühte stseeni  - tüüp on mingi riisikaupmees, kannab ajastukohaseid riideid ja riisikorve, kuid ta tundub "teadvat", et midagi "filmitakse" ja siis ta tuleb ja vilksab kaameras ja..... XD (aga kõike ma ka ette ei räägi, vaadake ise 6.03-6.22 ja ignoreerige itaaliakeelset audiot palun)
Teine kuldne moment on, kui Luffy laulab (muidugi kõvasti ja valesti) jaapani armastatud rahvalaulu "Sakura sakura".  Nali on selles, et ka meie oleme kooriga seda proovis laulnud. Kui ma esimest korda kuulsin seda Luffy esituses ja sain aru, millega tegu, siis purskasin oma joogi üle monitori laiali.  Lisaks on väga humoorikas Usoppi karje, kui nad tuppa tungivad (nad kahtlustasid Luffyt ühe suure kirsipuu varguses)...nagu oleks avanev vaatepilt tõeline horror. Mina aga hirnun ja kerin seda karjet tagasi. 
Imelik inimene, tõesti XD

Natuke lõbusat OP muusikat ka: Intro 6 - "Brand new world"Intro 11? - "Share the world" (lol, sarnased XD) Lisaks: Bumb of Chicken - "Sainoujin ouenka"

Täna OP osi vaadates veendusin taas, et mõndasid asju ma lihtsalt ei talu. Ei talu nende nägemist nii elus kui (joonis)filmis kui raamatus - mul hakkab füüsiliselt halb ja valus. (Muidugi on nad kohati sarjades ja muus ekstreemsusteni viidud, aga siiski)
Nendeks on: karjuv ebaõiglus, alusetu süüdistamine, diskrimineerimine...ja ka abitus, argpükslus nende nähtuste vastu midagi ette võtta.
Kunagi võiks mul ka nii palju mõjuvõimu või võimalust olla, et reaalses elus nende vastu midagi rohkemat ära teha.

---

Muide!
Nägin reedel kõige armsamat meganekko(prillidega st)-poissi. Varem ma ei suutnud mõista nende võlu, sest polnud lihtsalt kedagi sellist näinud. Ta oli.....oeh. Täpselt selline hukutav kooslus - natuke tagasihoidlik, häbelik, ilusad silmad veidike pika tuka alt piilumas....ahh. 
Ja kui ta ütles, et on 16...oli mul tunne, et *damn*, miks ma temast juba 5 aastat vanem olen XD 
 

Oeh. Asi venis jälle suht pikaks ning selleni, millest tegelikult rääkida tahtsin, nagu ei jõudnudki. 
Pole hullu, alati on homne. Kuigi ma olen suhteliselt omadega läbi, vaatame, kas voodistki välja rooman. 


Ja kui kellelgi on kodus plaati "4 aastaaega. 2. Ballaadid" ja ta suvatseks seda mulle laenata, oleks ma piiritult tänulik. Sellel plaadil on üks lugu, mida ma pikalt olen otsinud. 
Karavan & Meelis Punder - "Tagasitulija"

"Ma olen tagasi tulnud, mõndagi näinud mees,
iialgi nii pole olnud, maailm on lahti mu ees."

Aga hetkemuusikaks on hoopis: *dun dun dun*

Shinedown - "I dare you"  (see on vist mingi wrestlingu-sarja theme song tegelikult, väga võimas lugu...aga mulle meeldivad selle sõnad, eriti kuna sellest inspireerituna on kirjutatud see fantastiline OP lühi-fanfic)

Kättemaksukontor - "Saatanlik naine" Uku Suviste esituses (no tee, mis tahad, mulle lihtsalt meeldib see. võib-olla ihkan minagi olla see "ohtlik naine"? XD)


Ilusaid unesid, kallikesed.

Võib-olla kohtume, sellel teise ilma alleel.