Sügisilmast ja lõputust alleest
Tuesday, October 16, 2007 by Mirju
Ma sain lõpuks TIKis ära käidud!
Eelmisel neljapäeval. Paariks hetkeks tundus, nagu poleks miski muutunud, ainult...natuke võõras tunne oli. Nägin Aapu, Kristjanit, Germanit, rääkisin Kuldnaga (kes mõnusalt muheles), julgesin korraks sisse astuda Guido tundigi...kuigi ta mind natuke etteheitvalt vaatas. Külastasin ka saksa keele tundi ("Õpetaja....ma tean, et tulen võib-olla natuke liiga hilja, aga äkki ma saaks järgi teha seda tööd, mis mais oli....") ja rääkisin Lillemäega, jutustasin oma tegemistest ja avaldasin lootust võib-olla järgmine kord Karoliniga koos külla tulla.
Siinkohal avaldan veidi nördimust viimase aja ilma üle. Vähemalt natuke soojem võiks olla. Kuigi nädalavahetusel oli päris mõnus...käisime Allyga parte toitmas Kadriorus. Nagu...parte toitmas. Saiaga ja puha. Nii hea tunne tekkis, lapsepõlv tuli meelde, me leidsime oma lemmikpardi ka.
***
Eelmisel neljapäeval. Paariks hetkeks tundus, nagu poleks miski muutunud, ainult...natuke võõras tunne oli. Nägin Aapu, Kristjanit, Germanit, rääkisin Kuldnaga (kes mõnusalt muheles), julgesin korraks sisse astuda Guido tundigi...kuigi ta mind natuke etteheitvalt vaatas. Külastasin ka saksa keele tundi ("Õpetaja....ma tean, et tulen võib-olla natuke liiga hilja, aga äkki ma saaks järgi teha seda tööd, mis mais oli....") ja rääkisin Lillemäega, jutustasin oma tegemistest ja avaldasin lootust võib-olla järgmine kord Karoliniga koos külla tulla.
Siinkohal avaldan veidi nördimust viimase aja ilma üle. Vähemalt natuke soojem võiks olla. Kuigi nädalavahetusel oli päris mõnus...käisime Allyga parte toitmas Kadriorus. Nagu...parte toitmas. Saiaga ja puha. Nii hea tunne tekkis, lapsepõlv tuli meelde, me leidsime oma lemmikpardi ka.
***
Avastan oma sadistlikku poolt.
Muide. Olen veendunud, et mul on mingi imelik lõhestunud isiksus või midagi taolist. Kaksikute-tähtkujust tingitult, kahtlustan. Kuidas muidu saab olla, et ühel hetkel olen läbinisti õnnelik, kasvõi mingi tühise asja pärast, kuid järgmisel (või isegi samal ajal) tunnen kohutavat....maailmavalu, kurbust, millegi puudumist. Ja see hakkab vaikselt närvidele käima, kui ausalt öelda. Tahaks rahulikult olla, unistada, nautida, aga....see teine minu sees segab. Võiks siis vähemalt ära otsustada, missugune pool nüüd aktiivne on. Mitte niisama kõlkuda erinevate minade vahel. Siiamaani olen selgemalt piiritlenud neli erinevad isiksuseilmingut, kuid ilmselt on neid veel. Oh rõõmu. Loodan, et nad kunagi omavahel läbi saama hakkavad.
Täna tulin koju hoopis teist teed mööda kui tavaliselt. Läksin hoopis teises peatuses maha ja kõndisin senitundmatut maad. Kõrvus kumises muusika. Korraks seisatasin. Ja ma tahtsin, et see tee kestaks veidi kauem. Et ma saaks lihtsalt minna, aina edasi, teadmata, kus olen, kuid siiski ähmaselt tee lõppu aimates. Soovisin, et mul oleks rohkem aega. Sest aeg on tegelikult üks väärtuslikemaid, mida olla saab. Kuid sama kiiresti, kui hetk väljaspool aega end ilmutas, see ka kadus. Pidin edasi astuma. Mööda seda lõputuna näivat teed, mis siiski kuskil lõpeb.
Võib-olla kohtume, sellel teise ilma alleel.
