He's a pirate.
Wednesday, October 3, 2007 by Mirju
Well.
Kariibi mere piraatide OSTid on ülihead. Kuigi, kui üritada bussis mõnda lugu kuulata, ei kuule taustamüra tõttu peaaegu mitte midagi. Aga lood on ikkagi väga lahedad....täpselt selline action-adventure filmile sobivad.
Avastasin, et mul siiski on koolis wifi. Lihtsalt tuli vajutada antenni pildiga nuppu mu arvutil. Muidugi ei tulnud mina selle peale, vaid Elise (minu jumal nüüdsest). Kahjuks ilmnesid peale ühenduse loomist mingi muud probleemid, mida ma lahendada ei viitsinud. Aga see on siiski edasiminek.
Hmm...täna oli Aasia- ja araabiamaade ajaloos aeg Indiat õppida. Lugejaks Martti Kalda, kes on hirmutav ja kuri, aga ta räägib suht huvitavalt.
Parim hetk: loeng on alanud, Kalda räägib oma programmist, naeratab siis kavalalt ja ütleb: "Nüüd tuleb teid natukene hirmutada ka. Eksami võtan vastu mina *muheleb*" Mõned õpilased naeravad nõrgalt. Siis äkki ilmub Kalda näole kaval irve ja ta teeb kurja naeru "Mwha....mwhaha..Muhahahhaaaaa".
Kõik on järsku hiirvaiksed.
XD
Mõnikord tuleb ootamatust kohast väike egosähvatus. Ma sain tunda....midagi võidurõõmu sarnast, segatud natukese kahjurõõmuga. Sain tõestada endale, et mul läheb praegu suht hästi ning seda ka näidata. Sest mina olen ka ise hakkama saanud, olen ellu jäänud peale Seda. Kuigi sellest on juba palju aega möödas...aga Ha! In you face! Vahel on seda hea tunda.
Fyerellalit ei tule enam. Mulle pole see veel korralikult kohale jõudnud, aga see on kohutavalt kurb. Ma nii ootasin seda....kokku üle....varsti saab aasta vist isegi. Ja nüüd seda ei tule. Aga jah, ega midagi seekord teha ka ei saa, GMi ei saa ju ometi sundida. Kahju on. Nüüd ei saagi ma seda tegelast, väikest armsat Nirat mängida. Ja ma ei saa nende lahedate inimestega koos mängida....kogu meie Althea kamp, Daneros ja Ilto...ja veel Sashara, Hanear, Kero...oh, ma jään teid igatsema. Ja nii tahtsin teada, kuidas lugu edasi läheb. Aga nüüd on ainult mõttes võimalik seda edasi mängida....
Hüvasti Fyerellal....
*vaikuseminut*
Mulle tuli mingi kahtlane mõte siia natuke ka omaloomingut tuua, leidsin mingid pooleldi-haikud, õigemini "imagist pieces of writing", mille olin kirjutanud umbes 2 aastat tagasi....olin siis Tartus, läksin Oliverile külla, mingil hetkel maandusime Aurini juures, kus poisid hakkasid dnd-tama, mina aga olin vist külmetusest nii omadega sassis, et võtsin rohte ja tundsin ohtralt elu absurdi. Lõpuks oli mul käes väike paber, millel umbes 8 väikest kirjutist, ning üle terve lehe suurelt "Emotional trauma" :P Vot sulle kooki moosiga. Igatahes...need väikesed luuletused nüüd:
***
Uus päev läheneb
(kõik on võimalik)
kaks kurba silma
vaatamas maailma
***
Leekpunased kardinad
varsti saavad kõigest
vaid hõõguvad
söed.
***
Valgus peegeldab,
lõigates läbi aja,
ruumi, elude.
***
Värske õhk,
jääkülm talveöö
peaaegu on lumi
katnud kõik jäljed.
***
Soojus.
Leegid, tahm matab.
Ahi või tulekahju?
öelda ei teagi.
***
Ülim juhe,
hägune mõistus,
olen juba ravimite peal.
Ärge muretsege,
kõik on kontrolli all.
************************************
Muhahahaaaa, lateks.
Kariibi mere piraatide OSTid on ülihead. Kuigi, kui üritada bussis mõnda lugu kuulata, ei kuule taustamüra tõttu peaaegu mitte midagi. Aga lood on ikkagi väga lahedad....täpselt selline action-adventure filmile sobivad.
Avastasin, et mul siiski on koolis wifi. Lihtsalt tuli vajutada antenni pildiga nuppu mu arvutil. Muidugi ei tulnud mina selle peale, vaid Elise (minu jumal nüüdsest). Kahjuks ilmnesid peale ühenduse loomist mingi muud probleemid, mida ma lahendada ei viitsinud. Aga see on siiski edasiminek.
Hmm...täna oli Aasia- ja araabiamaade ajaloos aeg Indiat õppida. Lugejaks Martti Kalda, kes on hirmutav ja kuri, aga ta räägib suht huvitavalt.
Parim hetk: loeng on alanud, Kalda räägib oma programmist, naeratab siis kavalalt ja ütleb: "Nüüd tuleb teid natukene hirmutada ka. Eksami võtan vastu mina *muheleb*" Mõned õpilased naeravad nõrgalt. Siis äkki ilmub Kalda näole kaval irve ja ta teeb kurja naeru "Mwha....mwhaha..Muhahahhaaaaa".
Kõik on järsku hiirvaiksed.
XD
Mõnikord tuleb ootamatust kohast väike egosähvatus. Ma sain tunda....midagi võidurõõmu sarnast, segatud natukese kahjurõõmuga. Sain tõestada endale, et mul läheb praegu suht hästi ning seda ka näidata. Sest mina olen ka ise hakkama saanud, olen ellu jäänud peale Seda. Kuigi sellest on juba palju aega möödas...aga Ha! In you face! Vahel on seda hea tunda.
Fyerellalit ei tule enam. Mulle pole see veel korralikult kohale jõudnud, aga see on kohutavalt kurb. Ma nii ootasin seda....kokku üle....varsti saab aasta vist isegi. Ja nüüd seda ei tule. Aga jah, ega midagi seekord teha ka ei saa, GMi ei saa ju ometi sundida. Kahju on. Nüüd ei saagi ma seda tegelast, väikest armsat Nirat mängida. Ja ma ei saa nende lahedate inimestega koos mängida....kogu meie Althea kamp, Daneros ja Ilto...ja veel Sashara, Hanear, Kero...oh, ma jään teid igatsema. Ja nii tahtsin teada, kuidas lugu edasi läheb. Aga nüüd on ainult mõttes võimalik seda edasi mängida....
Hüvasti Fyerellal....
*vaikuseminut*
Mulle tuli mingi kahtlane mõte siia natuke ka omaloomingut tuua, leidsin mingid pooleldi-haikud, õigemini "imagist pieces of writing", mille olin kirjutanud umbes 2 aastat tagasi....olin siis Tartus, läksin Oliverile külla, mingil hetkel maandusime Aurini juures, kus poisid hakkasid dnd-tama, mina aga olin vist külmetusest nii omadega sassis, et võtsin rohte ja tundsin ohtralt elu absurdi. Lõpuks oli mul käes väike paber, millel umbes 8 väikest kirjutist, ning üle terve lehe suurelt "Emotional trauma" :P Vot sulle kooki moosiga. Igatahes...need väikesed luuletused nüüd:
***
Uus päev läheneb
(kõik on võimalik)
kaks kurba silma
vaatamas maailma
***
Leekpunased kardinad
varsti saavad kõigest
vaid hõõguvad
söed.
***
Valgus peegeldab,
lõigates läbi aja,
ruumi, elude.
***
Värske õhk,
jääkülm talveöö
peaaegu on lumi
katnud kõik jäljed.
***
Soojus.
Leegid, tahm matab.
Ahi või tulekahju?
öelda ei teagi.
***
Ülim juhe,
hägune mõistus,
olen juba ravimite peal.
Ärge muretsege,
kõik on kontrolli all.
************************************
Muhahahaaaa, lateks.
