Teisel pool mind

Ilusat talvepäeva, kallikesed.
Lähenevate pühade tähistamiseks üks blogipostitus =)

Eelmisest on möödas umbes kuu aega ning selle jooksul on korralikum talv ka Yamagatasse kohale jõudnud. Tegelikult sadas esimene lumi vist juba millalgi detsembri alguses, praegu on akna taga üllatuslikult kaks kraadi, aga natuke lund on ikka maas. Eelmisel nädalal sadas vahepeal päris palju, kuid siis läks jälle vihmale ja kokku kuhjus tänavatele selle tulemusena palju lörtsitaolist massi. Ja kõige hämmastavam asja juures on see, et mõned inimesed sõidavad ikka jalgrattaga ringi! Täitsa kreisi, vaatan mingeid väikseid jaapani neiukesi, kes vuhisevad mööda, kõrged kontsakingad pedaalidel ja loodan siiralt, et nad kuskil ei libise.

Hommikuti on tuba ikka päris külm, üldse ei taha teki alt välja tulla. Jõudsin järeldusele, et allakorrusele minnes peaks igal juhul panema juba soojad toariided selga, vahel hingeõhk isegi aurab majas ringi kõndides. Vähemalt on see alati hea vestlusteema majakaaslastega XD Kui ärgates elektrisoojendaja sisse lülitada, siis saab umbes tunni-pooleteisega tuppa talutava temperatuuri, et teki alt välja pugeda.

Niisiis...lähme ajas tagasi natuke. 26. novembri kultuuriloengus maalisime Jaapani traditsioonilisi kokeshi-nimelisi puunukke. Need on algselt vist Jaapani kirdeosast pärit, kasutati kaitsvate amulettide ja laste mänguasjadena (kuna seal on maapiirkonnad, inimestel polnud palju raha, küll aga oli puitu, millest nukke teha). Tänapäeval on muidugi neid nukke käsitsi valmistavate meistrite arv väikseks jäänud, mõnesid tehakse vabrikutes, aga neist pole (sensei jutu järgi) õiget "hinge" sees. Tavaliselt peaks tegija läheduses olev kami tulema nuku sisse.
Kokeshi-meister oli üks tädi, kelle perekond juba neljandat põlve järjest sama kunstiga tegeleb ning tema nooremast vennast peaks saama järgmine perekonnapea. Tädi tõi meile kõigile nukud, šabloonipaberi, kus nuku välimust enne harjutada saime, kolm värvi (must, punane ja roheline) ning viis erinevat pintslit: peenike must, suur must, peenike punane, suur punane ja peenike roheline. Värve ei tohtinud segada ja pidi kindlasti õiget pintslit kasutama. Kuna neli aastat tagasi olin juba ühe nuku teinud, mõtlesin seekord midagi eelmisest erinevat teha. Mulle meenus ühe tüdruku tehtud nunnu nukuke ja üritasin enam-vähem sama stiili järgida: tukaga mustad juuksed, juustes väike kaunistus, nina puudub täiesti, silmad suhteliselt näo allosas ning nendest allpool väike punane suu. Istusin ühes lauas Gazi, Hayato ja Toan'iga, kellest kaks viimast disainisid oma nuku lipsu ja särgiga mehe taoliseks, Toan ütles naljaga pooleks, et see on tema tüdrukule asenduseks, kui teda ennast kohal pole. Nojah, seal oleks saanud teha paar mahlakat märkust, aga korraliku tüdrukuna jätsin need ütlemata XD
Tegin oma nukule lillelise kimono, mis lõpuks muutus lille ja leheväätidega kimonoks, kuna ma ei julgenud tervet keha ära värvida. Juuksed tulid enam-vähem välja, lillekaunistus isegi üllatavalt hästi. Ainult silmadega oleks võinud paremini minna. Yu-sensei muidugi kõndis mu kaameraga ringi ja tegi pilte...aga ta pole ikka õppinud ära kaamerat vahepeal välja lülitama, seega kulutab ta alati meeletult akut. Kui nukk oli valmis, pidi viima selle meistrile, kes vahaga viimase lihvi andis ja siis ära kuivatas. Lõpuks pakiti nukk paberisse ja võisime õnnelikult koju minna.


Detsembri alguses rääkisime Glinda kultuuriloengus erinevatest žestidest ja viisakuskommetest, nii õpetaja jutt kui ka arutluste tulemused olid väga huvitavad. Pöidla püsti või allapoole hoidmine on muidugi tulnud Roomast gladiaatorivõitluste ajast (rahvas otsustas, kas jätta võitleja ellu või mitte). Kui läänes tähendab õlalepatsutamine "Tubli!/Hästi tehtud!", siis Jaapanis tähistab see vallandamist. Kui meie viipame "Tule siia!" edasiandmiseks peopesa ülespoole, siis jaapanlased peopesa allapoole. Raha-žest jaapanis pole mitte paberraha krabistamine käes, vaid pöidla ja nimetissõrme ringiks tegemine, peopesa ülespoole - see tähistab münti. Kui jaapani restoranis või baaris lõpparvet soovid, võid nimetissõrmedega näidata x-märki teenindajale. Eestis kinnitatakse lubadusi tihti käesurumisega (ja siis keegi lööb selle vahelt läbi oma käega), kuid jaapanis on selleks yubikiri ehk väikeste sõrmede kokkupõimimine. Hiinas pannakse lisaks väikestele sõrmedele veel ka pöidlad kokku. Lisaks võib väike sõrm püstitõstetult tähendada Jaapanis boyfriendi või girlfriendi, Hiinas aga on väike sõrm üksi halvatähenduslik.
Õpetasin jaapanlastele ka Buratino-nina žesti (teate küll, kui paned pöidla oma nina vastu ja siis liigutad sõrmi) nalja või valetamise tähenduse all, selle üle olid nad väga hämmeldunud. Glinda-sensei teatas sellest kuuldes, et sama asi tähendab Saksamaal elevanti.
Heade kommete kohta märkis sensei, et Saksamaal on pigem halb olla liiga pealetükkiv või liiga palju endast rääkida, samuti on ebaviisakas võõraste inimestega lambist rääkima hakata. Jaapanis (nagu ka Eestis) on ebaviisakas küünarnukke lauale panna, näpuga näidata ja välisjalanõudega majja sisse minna. Ebatavalisema poole pealt taunitakse Jaapanis tatami-mattide ühenduskohtadele ja tänavakivide vahejoontele astumist (mingi ebausk, analoogia inimeste selgroogudega?) ning elementaarse viisakusena jagunevad eskalaatoritel sõitjad paremal pool liikumatuks reaks ja need, kellel on kiire, saavad siis vasakult poolt mööda.

Paar korda olen saanud oma vanas ühikas sees ka käia. Ükskord siis, kui Carliga koos kaugele poodidesse minemiseks valmistusime, teinekord kultuuritunni jaoks, kui seal bambustantsu proov toimus. Iga kord tekib nostalgiline, maguskibe tunne seal. Mul on kahju, et seekord teiste välisõpilastega koos elada ei saa, neil tundub seal väga lõbus olevat. Samas on mul endal ka imetoredad majakaaslased. Ühika sees pole väga palju muutunud, ainult üldkasutatav suur tuba on kolast puhtamaks tehtud. Kahjuks bambustantsu harjutamiseks oli see siiski liiga väike...Yu-sensei palus Toanil teha traditsioonilist Vietnami tantsu välisõpilaste kontserdiks ja selleks võeti kampa veel umbes 10 inimest. Tundub, et tegemist on laheda, kuid üpris ohtliku tantsuga, ühed paarid peavad pikki bambustokke kokku lööma rütmis ja teised samal ajal nende tokkide vahelt läbi tantsima.


Pärast jõule sõidame Zachiga mõneks ajaks Osakasse. Panime paika reisiplaani, mille kohaselt lähme 28nda detsembri öösel bussiga Osakasse, 29ndal veedame terve päeva Universal Studios Park'is, siis oleme ühe öö hotellis, 30ndal veedame vähemalt pool päeva SPA Worldis ja pärast ilmselt imetleme mingeid vaatamisväärsusi. Siis sõidame 30nda öösel koju ja 31. hommikul oleme ilusti Yamagatas tagasi. Lühike, aga tihe. Niiiii ootan seda!

Tervise koha pealt pole olnud just kõige parem kuu. 3-4. detsembril ilmnesid mingid külmetusnähud ehk ilge nohu, kipitavad silmad ja valus kurk. Taskurätikuhi mu kõrval kasvas koolitundides hämmastava kiirusega ning Nako-sensei soovitas mul tervisekeskusest abi küsida. Seal kraaditi mind (palavikku õnneks polnud) ja anti erinevaid ravumeid, näiteks kurgutablette, külmetusevastast pulbrirohtu ja mingit tumedat vedelikku kuristamiseks. 5. detsembri hommikul mõistsin selgemalt, et olen ilmselt haige. Väga rõve oli olla, loivasin maja peal nagu tont ringi. Õnneks polnud loenguid, see tähendas, et ma sain rahulikult uimerdada. Mõtlesin, et söön lõunaks oma järelejäänud riisi ja kaks karaage't, aga kui kööki jõudsin, vaaritas Alex seal mingit ukraina-vene-köögi emalaeva...tal oli seal potitäis boršši, kausitäis kartulisalatit ning veel mingeid praetud suvikõrvitsatükke taigna ja majoneesiga. Nii et kokkuvõtteks sain hoopis suurema ja toitvama söögi ning see maitses taevalikult. 6. detsembri hommikul olin ikka tõbine. Vaheldumisi lugesin magistrimaterjale, magasin ja lülitasin oma toa erinevaid soojendusvahendeid sisse-välja. Netti ikka polnud. Tegin kuuma jalavanni, aga selle efektiivsust maandas natuke ülikülm põrand all vanniruumis. Lugesin oma magistrimaterjale voodis, siis magasin tunnikese, siis lugesin jälle, siis sõin ilmselt midagi, siis lugesin jälle. See oli vist ainus päev, kus ma terve päeva jooksul ei võtnud oma magamisriideid seljast. 7. detsember oli veidi parem, aga ikka veel haigusepäev. Ärkasin, sõin, lugesin voodis magistrimaterjale, aga seekord panin ka koduriided selga ja tegin lõunaks endale ramenit. See mõjus hästi.
Vahepeal kasutasin isegi suht äärmuslikku abinõud, et tervemaks saada: tükeldasin suure lõigu küüslauku, segasin selle meega ja sõin kogu kraami ära. See oli.....väga juba, ma tundsin neid tükke oma söögitorus veel paar päeva hiljemgi. Ja mu prügikast on juba mitu nädalat koosnenud 80% äranuusatud salvrätikutest.
Eelmisel reedel käisime koos Asakoga arsti juures, sest pikaleveninud köha ja nohu hakkasid tõsiselt ära tüütama. Suundusime ühte väiksesse Fukasein'i-nimelisse erakliinikusse, mis spetsialiseeruski kurgu-nina-kõrva-vaevustele. See asus päris lähedal, umbes 5-7 minuti jalutustee kaugusel ühes kõrvaltänavas. Kui kohale jõudsime, istus üks ema parajasti oma lapsega eeskojas ja üritas rahustada oma nutvat tütart, kes ilmselgelt ei soovinud arsti juurde minna. Kõigepealt pidin andma registratuurineiule oma tervisekindlustuskaardi ning täitma väikse ankeedi oma kaebuste kohta. Möödus umbes paar minutit ja juba kutsutigi mind arsti kabinetti, Asako jäi välja ootama.
Kabinet oli täis igasugu peeneid masinaid ja tööriistu, mille otstarvet ma ei suutnudki (või ei julgenud) ära arvata. Peale hallipäise arsti oli seal veel kaks kena õde ning üks eelmine patsient istus mingi masina ees. Kõigepealt küsis arst, mis mul täpsemalt viga on, seletasin siis, et ilmselt on tegemist külmetusga, mis pole kahe nädalaga ära paranenud. Kurk on valus, natuke ajab köhima ja nina tilgub tihti. Seepeale võttis arstionu mingi pika peene otsaga asjanduse, pistis selle mulle ninna ja uuris seal olevat. Suu uurimiseks oli teine samalaadne agregaat. Mida ma ei taibanud, oli see, et kõigi asjadega tehti ka pilte, mis hetk hiljem tooli kõrval olevale suurele ekraanile kuvati. Nägin esimest korda oma kurgu ja nina sisemust, oli jube ja põnev samaaegselt. Kuid see polnud veel kõik. Järgmiseks võttis arst mingi pika musta peenikese tuubi sarnase asja, mille otsas oli väike lambike. Ta palus mul veidi ette kummardada ja pistis siis tuubi mul ninast sisse nii, et tundsin selle otsa ilmselt kurguni välja. Siis pidin ütlema mitu korda eeeeee (või pidi see olema aaaa, võib-olla ei saanud ma hääldusest aru XD) ütlema ja kui ta lõpuks tuubi välja tõmbas (mu silmad jooksid juba vett), saadeti ekraanile suisa videoklippe mu ninalihaste liikumisest. Suht ulme.
Lõpuks jõudsime järeldusele, et kõige suuremaks probleemiks on antud juhul kurguvalu ja nohu pikalt püsimine ning arst kirjutas mulle umbes 2 nädala pikkuse ravikuuri kolme erineva tabletiliigiga.
Enne aga kui kabinetist väljuda sain, suunas õde nüüd mindki ühe suure masina taha. Masinast tuli välja kaks suuremat voolikut, millest üks oli kahe otsaga. Sealt pidi mingit ravimit või puhastust tulema, pidin ühest Hello Kitty pildiga karbist võtma kaks väikest lahtiste otstega klaaskapslit ja nende kummist otsaga osa vooliku sisse torkama. Seejärel tuli kapsliotsad oma ninna panna ja masinal vajutada nuppu "nina". Voolikust hakkas tulema...mingit asja, auru või ravimit, ei saanud täpselt aru. Masinal oli väikeste tulukestega osa, mis toimingu lõpuni jäänud aega märkis, kui kõik tuled olid kustunud, oli protseduur läbi. Ma ei teadnud, kas pean samal ajal sisse hingama või mitte, lõpuks tegin kompromissi ja hingasin suu kaudu, kuna ninal oli muud tegemist. Kui kapslid lõpuks ära võtsin, olid silmad jälle vesised, aga asi polnud veel läbi. Nüüd tuli sama korrata suurema voolikuga, kuhu otsa käis suurem klaaskapsel. Ma ei tea, mis ravim või asi see oli, aga see kõik oli väga huvitav.
Pärast sain registratuurist oma visiidi kokkuvõtte ja ravimid, kokku maksis see mulle 3280 jeeni, mis on umbes 23 eurot...päris normaalne hind, arvestades, et selle sisse käisid 2 nädala ravimid ka.
Nüüd söön oma tablette ja need on isegi päris efektiivsed....aaaaga tundub, et selle aasta sees saan veel ühe korra arsti juures käia, homme lähen kontrollima ühte väikest musta punnikest oma seljal.


10. jaanuaril toimuva kontserdi jaoks olen saanud teha ka kaks proovi oma klaverisaatja Fukasawa-saniga. Ta on klaverieriala esimese aasta magister ja seega oskab suhteliselt hästi noodist mängida. Minu hääl pole tõbisuse tõttu olnud just kõige tervem, aga kuidagi oleme läbi närinud end neist nootidest. Fukasawa-san ise on päris tore, esimese proovi ajal pakkusin talle piimateed juua ning pärast lobisesime pikalt tema ja Alexiga köögis. Kui tüüp oli lahkunud, Alex peaaegu sulas kohapeal ja ütles, et too oli olnud NIIIIII nunnu XD Ka pärast teist proovi jäi ta veel pikemaks meile kööki (täiesti omal valikul). Kontserdi jaoks käisin ka Hisako Saito juures, kellega pimedate restorani üritusel tutvunud olin. Kuna ta peab jazz-baari ja on üldiselt muusikaga seotud inimene, tahtsin koos temaga üle vaadata oma "Näki laulu" jaapanikeelse tõlke. Lõpuks saime päris hea versiooni.

Millalgi käis Semi Sendais tööintervjuude seletuskoosolekul. Aitasime tal valida riideid (ametlik must seelik ja pintsak ning valge pluus) ning kotte-kingi. Hiljem oli tal vaja haaknõela, mis jaapani keeles on anzen-pin ehk turvanõel või ohutusklamber, aga mina seda ei teadnud. Siiski sain enam-vähem mõttest aru, tormasin üles tuppa ja tõin igaks juhuks mitu eri asja: tiheda juukseklambri, laia juukseklambri, haaknõela ja kirjaklambri. Hiljem panin need lauale ja küsisin Igatalt, kuidas on kirjaklamber ja muud ülejäänud asjad Jaapani keeles, ta ütles, et ongi ühisnimetuse all klamber...ning siis lisas, et "ja see on lusikas." Jäin talle segaduses pilgul otsa vaatama ning ta küsis, et "Kas sa seda ei tahtnud teada?" ja siis taipasin, et teiste asjade kõrval reas oli laual ka mu teelusikas. Hakkasin naerma ja ütlesin, et seda ma juba teadsin, siis sai ka tema oma eksitusest aru ja naersime koos. Üldse tundub mulle, et olen hakanud temaga vabamalt suhtlema kui enne, nüüd teeb ta minuga nalja samamoodi kui teistega.

Vahepeal olid jaapanis valimised. See tähendas, et nädalavahetustel (ja vahel ka nädala sees) kuulsin akna tagant mingeid poliitilisi kampaaniaid, ruuporitega inimesed käisid tänavatel ja rääkisid erinevat juttu, õnneks või kahjuks ei kuulnud täpselt, mida. Vahel seisavad sellised grupid kuskil maja ees ja kuulutavad oma sõnumit, vahel sõidavad ringi lahtise kastiga autos. Ühed tüübid, kes mitu korda silma&kõrva on jäänud, tegelevad mingi Ohutusliikumise propageerimisega. Nende lemmikfraas, mida üks neist läbi ruupori skandeerib ja teised siis kordavad, on "Abunai katsudou wo yamesaseyou!" ehk "Lõpetame ohtlikud tegevused!", samas ei saa ma hästi aru, mis tegevusi nad lõpetada tahavad.

Ahjaa! Olen seda juba igal pool kuulutanud, aga see on lihtsalt nii lahe uudis, et peab veel jagama: Eelmisel kevadel toimus konkurss, kus Rahvusooper Estonia otsis Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul loodavale algupärasele ooperile heliloojat. Ja imekombel võitis selle konkursi mu vend =D Ehk ta hakkab nüüd oma esimest ooperit kirjutama....rahvusooperile...täitsa lõpp. Olen nii uhke.

Eelmise nädala kultuuritunnis tegime jaapani traditsioonilisi maiustusi. Pidime erinevatest värvilistest massidest voolima, rullima ja vajutama erinevaid kujundeid, vahepeal saime ainet ka värvida. Lisasime peopesas laiakslöödud massile paar tilka toiduvärvi ja siis ajasime nätserdades selle värvi kogu magusatüki peale laiali. Tegime kolm maiustust, millest üks oli lille, teine kuivatatud hurmaa ja kolmas mingi põõsa kujuline.


Pärast viis Yu-sensei meid ühte telejaama, et teha reklaam veebruaris toimuva kõnevõistluse jaoks. Seal oli isegi paar inimest, kelle nägusid eelmisest korrast mäletasin. Meil lasti kaamera ette puntrasse võtta, siis pidi keegi ütlema "Minnasan, o-machi-shite-orimasu!" ehk "Ootame teid kõiki!", siis kõik seda järgi kordama + lehvitama...ja muidugi anti see esimese ütleja roll mulle. Eks ma siis üritasin oma käriseva häälega rõõmsameelseid iidol-tüdrukuid järele aimates energilise tervituse edasi anda.

Nako-sensei juhendamistunnis oleme jõudnud juba edasi minu tõlkeosast, praegu käsitleme jaapani kami'de panteoni kõige silmapaistvamate esindajate Amaterasu (päiksejumalanna) ja Susano-oo (tormijumal) lugusid. Viimasel kokkusaamisel enne talvevaheaega rääkisime tekstiosast, kus Amaterasu ja Susano-o võidu sünnitavad, siis Susa arvab, et ta on võitnud, sest tal tulid mingil põhjusel "paremad lapsed" ja hakkab taevastes valdustes märatsema. Toimuvad erinevad määritusega seotud üleastumised, Amaterasu üritab välja vabandada seda kuidagi, pmst "Ah, ta on lihtsalt loll, ärge pange pahaks", aga siis teeb ta noorem vend taevase kudumissaali lakke augu ja viskab sealt alla nülitud tähnilise taevahobuse. Üks kudujaneiudest ehmatab niivõrd, et ta lööb oma suguelundid kogemata kudumissüstiku vastu ja sureb. Vot selliseid huvitavaid episoode on Jaapani müüdikogumikes.

Reedel toimus IF huviringi jõulupidu ühes itaalia restoranis, kus saime suhelda nii teiste vahetusõpilaste kui ka jaapanlastega. Sõime, jõime, vahetasime kinke, oli päris tore üritus. Juba ainult toidu pärast tasus minna, see oli imehea.


Laupäeval oli päris pikk päev. Hommikul ärkasin enne kaheksat, võtsin endale bento-karbiga lõunaks kaasa riisi ja gyozasid ning läksin kooli inglise keele päevale. Arvasin, et jään kindlasti hiljaks ja rühkisin raskuste kiuste edasi kooli poole, helistasin isegi Gloag-senseile, et jään ilmselt hiljaks...kuid kohale jõudes oli reaalteaduste osakonna hoone fuajees kõigest kolm inimest: sensei ise, Nori ja üks jaapani noormees. Näis, et hommikul vara alustamine ei pruukinud olla kõige parem mõte. Hiljem tilkusid kohale veel Ellena, Ieva ja Ana ja mõned jaapanlased, kokku oli 8 jaapanlast ja 5 välistudengit. Alustasime umbes 15 minutit hiljem, päeva jooksul ilmusid kuskilt välja ka Carl ja Cindy.

Päev oli jagatud kaheks, kella 9-12 ajal tegime grupidiskussiooniga seotud ülesandeid ning 1-4 mängisime lauamänge. Alguses pidime lihtsalt vaba vestluse vormis jaapanlastega tuttavaks saama ning seejärel andis Douglas mõned ülesanded. Jagasime end kaheks grupiks ja mõlemad said eraldi sõnanimekirja, milles sisalduvatele sõnadele pidime välja mõtlema seletuse ilma sõna ennast kasutamata. Nii et "Aliase"-mäng pmst. Seejärel jagunesime paaridesse (üks liige mõlemast grupist) ja proovisime oma sõnu teineteisele seletada. Mõned sõnad olid päris huvitavad, näiteks pidin oma paarilisele seletama sõnu "hairy", "manager" ja "humid". Kõige rohkem läkski aega "manager"-iga, alguses ütlesin, et "töötajate ja kõige kõrgema bossi vaheline inimene", poiss ütles isegi "chief" ära, aga ma palusin tal leida sellele sünonüüm. Lõpuks tegime kindlaks esimese tähe, edasi tahtsin arvutimängude ja "tervise"/"mana" kaudu seletada, aga ta polnud väga selliste mängudega tuttav, siis palusin tal öelda jaapanikeelne sõna augu jaoks ehk "ana". Oligi "mana" koos...edasi läks ka üle kivide ja kändude, aga viimaks tuli tal mu organiseerimise-vihje peale sõna "management" ja sealt tuletasime ka õige vaste. Mul oli pisut raskusi ta inglise keelest aru saamisega, see tegi väga naljakaks sõna "liar" ära arvamisega. Ta pomises midagi poiss-sõpradest ja tüdruksõpradest ning sellest, et "need võivad selleks saada" ja ma pakkusin kohe "abielu" või "pruut", siis tüüp hakkas naerma ja ütles, et kui tema enda kohta ütleb, et ta on tüdruk, siis ta on see XD

Grupiarutluste teemaks olid vanused, millal inimesed peaksid olema võimelised teatud asju tegema, näiteks koolist lahkuma, suitsetama, alkoholi jooma, juhiluba saama, hääletama, täiskasvanuks saama, kriminaalvastutust võtma, abielluma (vanemate loaga ja ilma) või pensionile minema. Esmalt pidime oma isiklikud eelistused kirja panema, siis kolmestes või neljastes gruppides seda arutama ning grupisisese konsensuse leidma. Seejärel jagunesime uutesse gruppidesse ja pidime nende sees oma eelmise grupi arvamust kaitsma või uue kompromissi leidma. Päris huvitav oli kuulda teistest kultuuridest pärit inimeste arvamusi ja põhjendusi sellistes küsimustes. Üldiselt arvasid jaapanlased, et täiskasvanuks võiks siiski saada 20-selt, kuid samas alkoholi juua 18-selt ehk siis, kui ülikooli minnakse. Kriminaalvastutuse koha pealt olid nad pigem nooremate vanuste poolt, kuid näiteks Ellena meelest oleks see vanus võinud kõrgem olla. Teises grupis, kuhu sattusin, oli väga erinevaks elemendiks Ana, kelle Indoneesia ja moslemi kultuuritaust peegeldus väga tugevalt ka tema arvamustes. Keskmiselt olid tema seisukohad teistest umbes 2-3 aastat vanemad, väga erinevad olid aga arvamused abiellumise kohta: tema meelest võiks lasta vanemate loaga abielluda alates 22-aastasest ning ise omal vastutusel alates 25-aastasest. Selle peale tegime kõik suured silmad, aga Ana väitis, et enne on vaja lõpetada ülikool ja saada korralikult elukogemusi....osaliselt muidugi nõustun, samas leian, et inimestel peaks olema vähemalt võimalus ise otsustada veidi varem.

Pärast lõunapausi hakkasime lauamänge mängima. Mulle jäi silma metallkarp kirjaga "Keelatud saar", milles olevat mängu kindlasti proovida tahtsin, lõpuks saimegi Nori, Moe ja Cindyga seda kaks korda järjest mängida. Tegemist oli koostöömänguga, kehastusime aardeküttideks, kes aeglaselt vee alla vajuval saarel nelja hinnalist eset jahivad. Iga käiguga vajus saar rohkem vee alla, mõned alad saime päästa, kuid mõned kaotasime jäädavalt. Esimese mängukorra kaotasime napilt ja olime sellest väga löödud, aga teisel korral (veidi erineva laua-asetusega) läks paremini, jõudsime oma aaretega napilt vette vajunud saarelt pääseda. See oli väga lahe mäng, tahaks võib-olla seda endale ka. Järgmiseks mängisime kalliskivimängu "Splendorit", mis tundub olevat kõigi üldine lemmik. Kui teised juba lõpetama hakkasid, tegime veel ühe Dixiti-mängu ja siis oligi päeva"kohustuslik" osa läbi. Käisime MaxValues natuke snäkke ja juua toomas ning jätkasime õhtut väikse peoga samas klassiruumis. Gloag-sensei oli nii kena ja ostis meile veel neli suurt pitsat ning tänu Suiho tutvustele (või sarmile) saime tellimusele lisaks veel mingeid tasuta snäkiasju. See oli vist esimene kord, kui siin tõeliselt head pitsat olen saanud. Isegi basiilikulehed tulid eraldi suletavates kilekotikestes.


Kella 7 paiku suundusin läbi vihma ja lörtsi koju, et valmistuda veerand kümneks Nickile jaama vastu minemiseks. Nick on üks Ameerikast pärit noormees, kes minuga samal ajal neli aastat tagasi siin pooleks aastaks vahetusõpilaseks oli. Nüüd on ta juba peaaegu kolm aastat Jaapanis Toyama prefektuuris ühes põhikoolis (vist) inglise keelt õpetanud, kuid kahjuks peab perekondlikel põhjustel aprillikuus Ameerikasse tagasi sõitma ja otsustas seetõttu talvel teha suurema ringreisi, et kõigi sõprade-tuttavatega enne äraminekut veel kohtuda. Paar aastat tagasi saatsime veel päris tihti meile, aga siis saatis ta mulle sünnipäevaks paki ja ühe kirja, milles väljendas oma tundeid. See oli imeilusasti kirjutatud, kuid kahjuks ei saanud talle samaga vastata...lootsin, et saame siiski sõpradeks jääda, ent pärast seda tekkis suhtlusse siiski üpris suur auk. Ta ütles pärast, et imbus tegelikult tol ajal kogu oma suhtlusringkonnast mõneks ajaks välja, et asjade üle järele mõelda ja tervislikumalt elama hakata. Igatahes oli väga tore, et ta nüüd natukeseks Yamagatasse tuli. Aaaaga kuna oli laupäeva õhtu, oli tema sihtmärgiks olnud izakaya muidugi paksult inimesi täis ja me ei mahtunud kuskile. Ega's midagi, läksime mõnda muud kohta otsima.

Tegime väikse peatuse ka ühika ees, kus vanade aegade mälestuseks natuke lobisesime ja Nick ühe spetsiaalseteks sündmusteks varutud suitsu tegi. Ta ütles, et kuigi käib nüüd jõusaalis ja on aastaga mitukümmend kilo kaotanud (ja seda oli ka näha), ei ole ta suitsetamisest ikka loobuda suutnud. Edasi suundusime Nanokamachi poole, õnneks suutsin üles leida kõige esimese nomihoudai-koha, kuhu mingiks tutvumispeoks läinud olime ning seal oli ka piisavalt vabu kohti. Sinna jäime ilmselt umbes kaheks ja pooleks tunniks istuma, mille jooksul rääkisime viimaste aastate sündmustest, Nicki õpetamiskogemustest, minu lõputööst, vanadest sõpradest ja paljust muust. Nick hakkab tegema mingit uut zombi-maailmalõpu teemalist ellujäämis-dnd'd, mis kõlas väga põnevalt. Õpetasin Nickile, missuguseid jooke tohib koos juua ja mida mitte ning selle tulemusena jäi ta vist terveks õhtuks Moscow Mule'i nimelise kokteili juurde...aga ma ei suutnud küll arvet pidada, mitu kokku läks XD Ise läksin oma klassikalist teed pidi, proovides ilusa või huvitava nimega kokteile, muuhulgas sain mingeid eriti kummalisi kooslusi nimede Princess Highball ja American Lemonade all. Esimene neist oli mingi viski baasil ja kreemi või vahukoorega kokteil, mis nägi välja nagu virsikuvärvi piimakokteil ja oli kuidagi maitsetu, teine aga kujutas endast punase veini ja mingi läbipaistva asjandusega gaseerimata kokteili, mis meenutas midagi marjamaitselist, aga tüüris ka kuskile maitsetuse poole. Kokkuvõtteks jõudsin koju alles poole 2 paiku, enne rääkisime maja ees veel päris pikalt. Mul on hea meel, et Nickil näib hästi minevat ja ta endiselt muhe on. Nagu ta ütles, siis kindlasti ei jää see meie viimaseks kohtumiseks.


Pühapäeval toimus õhtul majakaaslastega aastalõpupidu. Olime seal seitsmekesi, puudusid ainult Alex (kes oli Tokyosse läinud, et teisipäeval pühadeks koju sõita), Igata ja Morimune. Kõigepealt tutvustasid Oozuchi, Kudo ja Deguchi meile oma plaane veebruarikuu galeriiprojektist: 4-5 päeva kell 12-18 on maja avatud huvilistele ning poisid teevad oma tubadesse ja koridori kunstigaleriid. Muidugi on siis vaja privaatsusega seotud küsimustes eriti valvas olla ning kui õhtul kellelgi mingeid küsimusi või probleeme on, siis tuleb seda kindlasti öelda. Projektiplaanidest läks jutt edasi inimeste taluvuspiiride ja konfliktide lahenduse taktikate teemale, huvitav oli kuulata erinevate inimeste arvamusi. Semi on sellise julge ja otsekohese iseloomuga ning tema meelest tuleks kõik kohe välja öelda. Hitomi aga on tagasihoidlikum ja elab igasugu halvastiütlemisi ja konflikte enda sees sügavalt läbi, samuti kuulub vaiksemate hulka Kudo. Deguchi ja Oozuchi on pigem Semile sarnased ja Fujisawa kuskil vahepeal.

Meil oli täitsa suur pidulaud, seal oli salatit, sushimaterjali (riis+nori+kalalõigud), karaaget ehk krõbekana erinevates kastmetes ja lõpuks ka jõulukooki. Semi ja Hitomi olid teinud neljakihilise vahukoore-maasika-virsikutordi, mis oli alguses ilusti pealt maasikatega kaetud, kuid lahtilõikamise ajaks oli seal järgi ainult 4 väikest tükikest, sest kõik hiilisid vahepeal salaja endale maasikaid sealt XD Semi tõstis kõik tükid taldrikutele nii, et need ümber kukkusid, seepeale rääkisin kõigile eesti uskumusest, et kui tükk ümber kukub, ei saa selle aasta sees mehele.
Oozuchi projitseeris elutoa seinale Semi arvutiekraani, kust kõigepealt galeriipresentatsiooni ja hiljem mingeid muusikavideosid näitas. Kui tundus, et muusikavalik hakkab end ammendama, pakkusin, et lasen neile ka natuke Eesti muusikat ja häbitult turundasin oma venna tehtud muusikat, mida õnneks soundcloudist edukalt kuulata sai. Mängisin neile näiteks "Hellerellat", "Hetki" ja "Rejoice"-i, esimeste kohta ütles Oozuchi, et need sobiksid ideaalselt mõne Makoto Shinkai anime taustamuusikaks ja teised nõustusid. Ma pole kunagi selle peale mõelnud, aga võib-olla on see tõesti nii. Siis esitlesin neile veel kolme laulu Reaalmažoori plaadilt "Lumevalgus" (mis soundcloudis üleval olid) ja ka need võeti hästi vastu. Deguchi ütles, et kõla on ikka täiesti teistsugune kui enamjaol jaapani muusikal.

Mingi hetk teatas Hitomi, et tal on õlad kanged ja Semi läks talle massaaži tegema. Seejärel võtsin ise Semi ette ja pärast ka Oozuchi, Semi läks Kudot ja Fujisawat mudima. Öeldi, et mu oskused on päris head ja seletasin siis, et kooriproovides teeme soojenduse osana alati ka paarides üksteisele massaaže. Sealt läks asi edasi võimlemisharjutuste peale ja lõpuks olime kõik püsti ja tegime erinevaid venitusi-painutusi, näiteks käte tahapainutamist (mille käigus Kudo nägi välja nagu kurg või luik XD), kükitamisasendit jms. Kokku nägi see kõik nii naljakas välja, et lõkerdasime koos seal oma aeroobikat tehes. Siis rahunesime jälle mõneks ajaks maha. Umbes kella poole 12 paiku hakkasime lauda koristama ja nõusid pesema, käisin viisin oma viimase prügipäeva kohustusena klaaspudelid ja purgid kogumiskohta.
Aga nii lihtsalt see pidu meil laiali ei läinud, Morimune ja Igata tulid ka lõpuks koju ning istusime veel umbes tunnikese. Selle aja jooksul toimus veel veidraid asju, Semi pani Oozuchi telefoni mingeid imelikke lihaseliste meestega taustapilte, aga Oozuchi tahtis hoopis nunnusid ja seksikaid lolitasid. Kui Igata kuulis, et vahepeal oli toimunud masseerimismaraton, avaldas ta suurt kahetsust, et polnud tol ajal kohal ja minu massaažist ilma jäi. Siis hakkas ta hoopis ise massööriks, kõigepealt võttis ette Semi, kellel ikka lihased kanged olid, ning siis tuli ka minu juurde. Miskipärast näis ta olevat arvamusel, et mul on pehme ja naiselik figuur, samas kui Semil on tihkem ja macholikum...pahandasin siis, et niimoodi ei tohi tüdrukule küll öelda. Teatasin, et võib-olla oli tal lihtsalt vale tehnika ja võtsin Semi uuesti ette. Igata asus kõrval olevat Kudot masseerima ja see läks vahepeal ikka väga kahtlaseks, Igata väänas vaesekest ikka mõnuga. Ma ei saanud vahepeal üldse Semile keskenduda, sest olin naerust kõveras ja ei seisnud korralikult jalgel.
Mingi hetk avanes meie peost järgmine pildike: seinale projitseeriti mingit hipster-bändi, Oozuchi istus klaveri taga ja üritas sinna oma saadet luua, Kudo mängis koridoris oma elektrikontrabassi, Deguchi lesis diivanil, köögi teises otsas õpetas Igata Semile rusikavõitlust ning mina ja Hitomi istusime laua taga, juues kuuma vett mee ja sidruniga. Fun times.


Ahjaa, tahtsin panna veel siia pildi oma esimesest isetehtud ramenist:


Imeline, mis =D

Nüüdseks on kohale jõudnud juba mitmed jõulukaardid ja -pakikesed, mul on alati nii hea meel, kui postkastis midagi ees ootab =) Aitäh kõigile saatjatele, need teevad alati mu päeva paremaks.
Sättisin meie kööki üles ühel jõulupeol tehtud loosipakist saadud väikse puust kuusepuu koos pisikeste rippuvate kaunistustega. Nüüd on meilgi siin natuke rohkem jõulutunnet.

~~~

Tähelepanekud:

*Ühes Glinda kultuuriloengus rääkisime alkoholist ja joomiskultuurist ning tundub, et igal pool on õlu üks populaarsemaid alkohoolseid jooke. Jaapanis on veinil selline kõrgklassi-kuvand, lisaks on komme erinevaid alkohole soojalt või kuumalt juua (näiteks sake't ja ploomiveini).

*Millalgi vaatasime loengus filmi "Fuji mäe verine oda", mis peegeldas Tokaido maanteel reisivate erinevate inimeste elu. Tegime nalja, et see oli pmst road-trip film, aga jalgsi XD Ja näib, et see, et tegelased käituvad nagu idioodid ja teevad mingeid eriti imelikke valikuid, oli tolle aja (edukate) filmide kohustuslikuks eelduseks.

*Uued huvitavad lauamängud:
- Mage Knight. Huvitav, sisaldas kaardipaki tugevamaks ehitamist, järgmistele oskustasemetele liikumist, laual ringi käimist, uute alade avastamist ja kollidega võitlemist. Esimese korraga wow-efekti ei tekitanud, võib-olla sellepärast, et kõiki reegleid oli raske jälgida.
- La Isla. Seisneb zooloogilises ekspeditsioonis, mängijad peavad asustamata saarel uusi loomaliike avastama.
- Forbidden Island. Juba eespool mainitud aardeotsimismäng, väga lahe.

*Leidsin ühe koha, kus tahaks veel enne kojuminemist kindlasti käia...see on kitsunemura ehk rebaste küla siit umbes 2-3 tunni rongi&autosõidu kaugusel. Kuulu järgi on seal mingi mägitempel ja looduskeskus, kus rebased vabalt ringi jooksevad, lisaks saab lasteloomaaia sarnaselt paitada ja näha väiksemaid loomi, näiteks jäneseid. No kuidas ma saaks sellisesse fantastilisse kohta minemata jätta =D

*Proovisin rameni sisse asparaagust panna, see oli kindlasi tervislik, aga mitte kõige maitsvam.

*Enne pesumasina töölepanekut tuleb kindlasti veenduda, kas olen pesupulbrit juba sinna sisse pannud või mitte.

*Keegi näib olevat omastanud minu kummikud, mis ma esimese korruse koliruumist konfiskeerisin. See on natuke kurb.

*Vahepeal tegin põhjaliku toakoristuse. Panin oma suure laua ja vaiba alla veel kaks soojustusmatti, loodetavasti on neist ka kasu. Lisaks kinnitasin parema materjali puudumisel oma väikse roosidega uksekardinakese kleeplindiga välisukse siseküljele. Meistrimees missugune. Kleeplint aitab alati hädast välja.

*Enne mõne filmisarja viimase osa vaatamist on hea teha eelmiste osade maraton. 13. detsembril käisin õhtul Zachi juures, et vaadata kahe esimese "Kääbiku"-filmi pikendatud versioone. See oli väga lõbus, täisväärtuslik filmiõhtu snäkkide, juustu, veini ja limonaadiga. Film ise, mida 17ndal nägime, ei vastanud küll kõikidele ootustele, aga visuaalselt oli see siiski väga ilus. Kogemata sattusime jaapanikeelse heliga seansile, seega sai kinokülastusest ka keeleharjutus.

*Ühel hommikul läks natuke jaapani keelega nihu. Semi ja Hitomi askeldasid parajasti pliidi juures, H imestas, et letil on mingi looma elund kausi sisse likku pandud ning küsis Semi käest, et mis see on, too vastas, et süda. Tahtsin siis küsida, kes selle sinna tõi, aga kogemata küsisin "Kelle oma?"...siis vaadati mind eriti imelikult ja Hitomi märkis, et "Ma ei teadnudki, et sul selline iseloom on" XD

*Victoria's Secreti moeshowde videod on üllatavalt nauditavad. Hea muusika ja heatujulised inimesed.

*Alex ütles, et mu vene keele hääldus, eriti sõna "boršš" ütlemisel on nii suurepärane ja nunnu, et ta oleks selle pärast valmis isegi heteroks hakkama. Ma ei teadnudki, et mul selline võime on XD

*Majaomanik Misawa-san tõi meile paar päeva tagasi lambist suure hunniku erinevaid juurvilju ja snäkke. Väga kena temast.

*Käisin Gloag-sensei palvel ühel välisõpilaste, tuutorite ja õpetajate kokkusaamisel ühe jaapanlase kõnet jaapani keelest inglise keelde tõlkimas otse. See oli esimene kord säärases suunas tõlget teha ja ma pabistasin päris palju, kuid lõppkokkuvõttes läks siiski üpris hästi.


~~~

Viimastel päevadel näib Reaaalmažoori ja Mari Kalkuni "Puhas lumi" väga relevantne.

Tahaks käia, jalas jaks, pilgus vaatepiir nii hele
sisendada enesele: talvetee teeb tugevaks

Õhtust.

Nüüd on üks pikem pingutusetapp lõpuks läbi. Mõtlesin, et saan nüüd veidi vabamalt võtta enne kui ametlik eksamiperiood ülikoolis kätte jõuab, aga kalendrisse vaadates on suurem osa aega end jälle täis planeerinud. Oh kaev.

Eelmisel pühapäeval käisin Sendais, et sooritada jaapani keele tasemeeksamit. Selle nimel olin pingutanud mitu kuud, täitnud iga päev kordamisvihikuid, koostanud sõnadenimekirju, teinud prooviteste ja mida kõike muud veel. Õppeperioodil oli nii helgemaid kui tumedamaid hetki...alguses lihtsalt ülesannete tegemine ei olnud üldse hull, aga kui mõned nädalad enne eksamit proovitestid korraliku ajaarvestusega ette võtsin, nägi asi natuke kurvem välja.

Olin ostnud paksu õpiku, kus oli kokku 2 proovitesti, mõlemal 3 osa (kirjutamine, lugemine ja kuulamine). Ühel kolmapäeval tegin esimese kirjutamise&lugemisosa ja langesin selle tulemustest musta masendusse. Ma olin arvanud, et läbisaamiseks vajaliku miinimumi ikka kätte saan, aga... kirjutamine 44/60st ja lugemine 45/60st(läbisaamise miinimumpiir mõlemal 48). See tuli tõesti šokina, esimest korda mõistsin, et võib-olla olen end üle hinnanud. Eks ma siis nutsin ühe õhtu (muidugi suutsin Jaceki põhjalikult ära ehmatada, kui ta mulle helistas), otsustasin et valan kogu oma pettumuse siis välja ja homsest alates hakkan veel tublimaks ja töötan rohkem. Sest allaandmine ei olnud variant. Põhjas oli ära käidud, edasi võis ainult ülespoole roomata.

Õppisin veel, tegin teise proovitesti (mis läks õnneks paremini, aga ma ei lubanud endale mingit lõdvakslaskmist) ja läksin veidi parema enesetundega lõpueksamile. Koht, kus eksam toimus, oli väga kena rohelise ümbrusega ülikool, ma nägin vist esimest korda nii palju välismaalasi korraga koos siin XD

Kokkuvõtteks: kirjutamisosa (kanjid, sõnavara ja grammatika) oli lihtsam kui ma arvasin, kuulamisosa üllatavalt kerge, aga lugemine....selles pole ma üldse veendunud, et läbi saan. Kirjutamis- ja lugemisosa olid koos, alustasin testi nagu tavaliselt, märkides vastused kõigepealt küsimustelehele ja kavatsesin lõpus kõik vastustelehele ümber kirjutada. Kui olin umbes 4 lehekülge niimoodi jätkanud, avastasin järsku, et kõik lähedalistuvad inimesed märgivad vastused otse vastustelehele. Sel hetkel haaras mind hirm, et äkki ei tohigi küsimustelehele ühtegi kriipsu teha, kustutasin kõik ära ja kirjutasin vastustelehele ümber. Sellega kaotasin ma muidugi veidi aega, aga see polnud kõige hullem. Hull oli hoopis see, et läksin sellest veidi ähmi täis ja tekkis tunne, et mul ei jätku üldse lugemise jaoks aega. Vastused tundusid lugemisosas ka kõik ühesugused...lõpuks sain kõik küsimused küll korralikult vastatud, kuid mul ei jätkunud aega neid üle kontrollida.

Igatahes, nüüd on see läbi, tulemused tulevad septembris ja ma ei pea selle peale rohkem mõtlema. Õnneks.

Selle suve jooksul olen jõudnud juba kolm korda kirsse korjamas käia. Yamagata prefektuuri kirsid on üle Jaapani kuulsad, neil on siin suured istandused, kus saab suure kambaga lihtsalt korjamas-söömas käia, muidugi mõistliku tasu eest.
Käisin kõigepealt teiste välisõpilaste ja kooli rahvusvahelise suhtluse klubiga. Ilm oli ilus ja kirsid maitsvad, aga kahjuks oli koht inimesi nii täis, et kohati tekkis klaustrofoobiline tunne XD
Teist korda läksin oma võõrustajaperega (ema, isa ja 2 nooremat tütart, kaksikutel oli kooliga seotud kohustused kahjuks) kuskile privaataeda, tutvuste järgi oli ema saanud loa seal tasuta korjata. Sellel päeval sadas, kuid õnneks olime kilekatuse all.
Kolmas kord oli vast kõige huvitavam: kuna mina ja Jacek käisime mõned nädalad tagasi Yu-sensei palvel Lion's Clubi hooaja lõpukoosolekul esinemas (mina laulu&kõnega, Jacek oma nankindamasudarega), siis saime seal tuttavaks ühe klubi liikmega, kes tegeleb põllunduse ja muu sellisega. Sagae-san kutsus meid samuti kirsse korjama ning viis meid enne isegi ühte peenesse restorani sööma. Selleks ajaks oli Jaceki tailannast tüdruksõber Tanya ka siia jõudnud, seega käisime kolmekesi. See oli tõesti tore kogemus...pisike armas kirsiistandus, enne kaunis söögikoht ja väga maitsev-tervislik jaapani stiilis lõuna ning tagatipuks saime kogu oma vaeva eest veel veidi korjamistasu ka XD

Ja mäed....veendun aina uuesti, et Eestisse tagasi pöördudes hakkan kindlasti mägesid igatsema. Alguses ei avaldanud nad mulle erilist muljet, pigem võõristasin, kuid nüüdseks olen neid tõesti armastama hakanud. Linna piiril kõrguvad rohelised hiiglased, käänulised mägiteed, bambusesalud ja astmikpõllud...neid vaatepilte ei unusta ma kunagi.

Nüüd on juba osaliselt tunda, et oleme siin päris kaua viibinud. Välisõpilaste vahel on toimunud väiksemad hõõrdumised, mõned tülid ja veidike on olukord siiani pingeline. Püüan olla neutraalne ja vahendada inimestevahelisi suhteid nii hästi kui suudan, aga loodan siiski, et lõpuks suudetakse ära leppida.

Jõudsin lõpuks valmis kirjutada ka Fyerellali kroonika (arvutasin, et mul kulus selleks kõigest umbes 9 kuud XD). Ohjumal, see oli võimas emotsionaalne laks, nii kirjutamine ise kui valmis (18 lk) asja lugemine. Pisarad tulid päris mitmel korral silma. See larbisari, maailm ja eelkõike Nira tegelane on mulle nii tugevalt südamesse jäänud...

Jaapani kultuuriloengu raames oleme teinud päris huvitavaid asju. Mitu korda zen-meditatsiooni, teist korda templis käies tegime ka väikse esinemise, kus Jacek kogus raha üleriigilisele nankindamasudare võistlusele mineku jaoks ja mina lihtsalt laulsin ja olin ilus XD Esitasin eesti keeles Loreley'd, religioosse taustaga lauluna "Oh Jeesus, sinu valu" esimese salmi (jah, mulle tõesti meeldib see viis) ning lõpuks ka YUI "Sea". Üllatuslikult sain ka mina väiksed tänuraha-ümbrikud...lugesime Jacekiga ühikas need kokku ja pidime üllatusest peaaegu ümber kukkuma: kokku saime mõlemad 11 000 jeeni 0.0

Lisaks olen nüüdseks ära proovinud kendama-mängu: seal on puust tokk, mille küljes nöör ja pall. Palli püütakse erinevate ümmarguste platvormide ja ühe tera otsa... kuigi mina selles väga osav polnud, suutsin vähemalt ühe korra kõik tehnikad õigesti teha.
Teine tore kogemus oli slipper-takkyuu ehk lauatennis sussidest reketitega XD
Jaapanis on see päris tuntud ala, isegi animetes olen mitmeid kordi näinud, et kuskile reisile minnes ryokanis peatudes mängitakse enne onsenisse minekut kindlasti ka slipper-takkyuu'd. Osalesime välisõpilaste ja kultuuritunnis käivate jaapanlastega ülemaailmsel meistrivõistlusel (ülemaailmseks tegi asja muidugi see, et Yamagata ülikooli välisõpilased seal olid XD), kuid ega keegi meist eelvoorudest kaugemale ei pääsenud. Üks jaapani poiss sai küll korra edasi, aga siis pidi tugevamatele vastastele alla vanduma. Täitsa lõpp, kui tugevad on selles mängud jaapani vanamehed...alustati neljastes gruppides, kust kõige parem edasi sai, meie grupis oli parimaks üks naljakas jaapani vanamees. Jeebus, kui kiiresti ja intensiivselt ta mängis... Grupis oli peale tema ja minu veel Amy ja üks tundmatu jaapani tüdruk, ma sain isegi mõned punktid sisse kõigi vastu mängides. Aga mäng oli sellegipoolest väga lõbus ja nauditav.

Väikseid tähelepanekuid:

* Olen veidi tegelenud ka oma lõputööga: printisin raamatukogus u 70 lehekülge jaapanikeelset teksti eri raamatutest (onmyodo ja Abe no Seimei kohta), nüüd on jäänud veel teha viimane valik nimekirjast, mida Miyu mulle jaapani amazonist tellida võiks.
*Mul on kasvav sõltuvus instant-yakisobast (nuudlid, mingi eri kaste, kapsatükid jms). See pole ilmselt kõige tervislikum, aga see on kiire valmistusajaga ja oi-oi kui maitsev =D
* Arvasin veidi aega tagasi, et mu toa õhukonditsioneer on katki (mis on praeguste palavate ilmadega täiesti katastroofiline). Külma õhu asemel puhus see kas kuuma õhku (nagu talvel) või ei puhunud üldse midagi. Mariko-san kutsus lahkelt elektrooniku, kes minu tuppa jõudes vajutas ühte nuppu ja ennäe imet! Masin polnudki katki, ma lihtsalt ei osanud puldil õigesse kohta vajutada.
* Vihmaperiood on enamjaolt möödunud, oleme korralikult vihma saanud (mõnikord ka siis, kui väljas on 30 kraadi sooja), kanji vaheeksami päeval panin vihmaga selga oma pisikese musta kleidi ja kõrge säärega mustad kummikud ning tundsin end suurepäraselt XD
* Jaapanlastel on komme muna suhkruga magusaks teha 0.o Seda kohtab väga erinevate toitude juures...ma ei saa küll aru, miks see vajalik on. Maitse pole niivõrd hea.

*Tõestasin, et jaapani neiude rinnapartiid ei ole just kõige suuremad. Teadsin juba varem, et poodides müüdavad rinnahoidjad on suurel määral pehmendusi täis topitud, aga täna, kui ise esimest korda siit pesu ostsin, sain sellele kinnituse. Esimene korv/suurus, mis mulle normaalselt selga läks ja veidi kitsas polnud, oli D korv. Olukorra absurdsusest tekitatud naeruhoost üle saamine võttis aega.
Nüüd mõistan vähemalt, miks üks Jaceki töökaaslane, kes mind ükskord ühikast lahkumas nägi, iseloomustas mind märksõnadega "blond ja suure partiiga". Isegi mu võõrustajaema täheldas seda yukata-proovimisel XD


Ma lihtsalt pean rääkima veidi LC esineminest. Ega ma väga sinna minna ei tahtnud, aga Jacekil oli vaja raha koguda ja Yu-sensei ütles, et mind ikka väga tahetakse sinna oma võidukõnet lugema ja laulma. Mõtlesin, et kuna see on koosolek, siis on asjad enam-vähem korras ja mul ei tarvitse jälle pealetükkivate jaapani vanameestega tegeleda, kuid kahjuks ma eksisin.
Amber tegi jälle mulle meigi/soengu/küünehoolduse, pluss sain selga tema ilusa beežika kleidikese. Nägin sellega välja nagu haldjas, ma tahan kindlasti endale kuskilt sarnase kleidi hankida. See vist oligi õhtu juures kõige parem: vähemalt tundsin ma end tõesti ilusana.

Olin vist peaaegu ainus naine ruumis. Koosolek toimus ühes hotelli konverentsisaalis ja selgus, et sellega kaasneb ka pidu/õhtusöök/alkohol.
Suht lihatüki-tunne oli jälle, eriti kui juba enne ürituse algust purjus olev Yoshida-san (mees, kelle paljast juuresolekust mul vastikusevärinad tulevad) tuli rääkima, kuidas talle ikka meeldivad blondiinid. Istusime, kuulasime kõnesid, riietasime Jacekit (meeste tualetis, mina passisin suurema osa ajast väljas XD). Tema etteaste ajal oli pidu juba täies hoos, ta pidi tõesti pingutama, et end kuuldavaks/nähtavaks teha.
Minu esinemine oli...huvitav. Ega kõik kogu aeg ei kuulanudki, räägiti/naerdi omavahel, kõik olid juba suht purjus. Sain esitada ainult ühe laulu ("Nii vaikseks kõik on jäänud") ja poole oma kõnest kuni laulu lõpuni (plaanitud oli terve kõne ja üks laul veel), sest aeg hakkas otsa saama. Pärast küsiti veel küsimusi, Yoshida-san tuli väikse annetusega, põlvitas minu ette ja soovis musi saada. Õnneks tuli selle peale saalist kaebusi ja surusin tal hoopis kätt. Sel hetkel suutsin edasi naeratada ainult selle najal, et kujutlesin, kuidas mu isiklik ninja Rait tallle lõuahaagi virutab või midagi sellist XD
Õhtu lõpus moodustati klubi traditsioonide kohaselt käest kinni ring ja lauldi mingi lauluke. Y-san tuli meie juurde, võttis mul käest ja hakkas saali teise otsa viima, mina reageerisin kiiresti, haarasin kõrval seisva Jaceki käest ja ütlesin, et nii, sina tuled nüüd ka minuga kaasa :P
Osalesin ka kivi-käärid-paberi-turniiris.
Ürituse käigus räägiti mind ära osalema (jälle! neetud küll...) mingil tuntud tele-lauluvõistlusel augusti alguses. Ma ausalt öeldes ei viitsi enam eriti selliseid asju teha, aga...eks vaatame, äkki saan kuulsaks XD

Kogu asja suurim pluss oli nunnu õhtujuht-organiseerijanoormees (või mees, 32-aastane), kes püüdis meid igati aidata ja päästis mu lõpuks galantselt, kui mingid vanamehed jälle minuga rääkima tulla tahtsid: ta lihtsalt võttis sujuvalt toolilt mu asjad, suunas mu ukse poole ja ütles teistele, et kahju küll, aga me tõesti peame nüüd minema hakkama XD Jacek väitis küll pärast, et tema meelest oli see tüüp gei, purustades sellega minu lootused.

***

Nanokamachil on väga tasemel jaapani maiustuste pood-kohvik. Käisime Ayumiga seal mingit jäätise-maiustust (anmitsu?) söömas. Koha jaapani stiilis interjöör moodustas huvitava kontrasti euroopaliku klassikaline rahuliku viiulimuusikaga.

Ja mul on jälle mingi võnkeparanoia. Kui see nüüd tõeks osutub ja keegi jälle minusse liigselt kiindunud on, ületab see nähtus(probleem?) juba mitmekordselt riigipiire.

Praegu on ilmad jätkuvalt nii palavad, et minusuguse põhjamaa tüdruku jaoks läheb asi juba liiale. Kogu aeg 30 või üle selle, kohati kuum vihm ja niiskus...bläääh. Ei saa enam tekiga magada, isegi õhuke lina ja öösärk on liiast. Ja ärgates olen juba üleni higine. Vähemalt ütles keegi, et võimalikult väheste riietega magamine pidavat tervislik olema.

***

Millestki tahtsin ma veel rääkida....ahjaa! Ma sain endale paar päeva tagasi ilusa yukata ehk õhukese suvekimono. Võõrustajapere ema tundis ühte väikse erapoe (selline armas pisike poeke, müügisaalist viib uks otse pere majapidemisse) pidajat, kelle juurest sain üliodavalt peaaegu täiskomplekti (yukata, vöö, vöölapatsi ja kingad) ainult kotike ja juuksenõel on puudu. Lisaks pakuti meile süüa, jäime sinna rääkima mitmeks tunniks. Ja ma sain lõpuks ometi papile jaapani tikutopsi koos tikkudega! Hakkasin juba arvama, et see on lootusetu üritus.

Eile käisin oma acapella-grupiga viimast korralikku pidu pidamas. Õnneks said kõik tulla, istusime Eno (keda ma tema suve-imagoga üldse ära ei tundnud, tal oli enne kogu aeg müts peas, aga nüüd nägin tema juukseid ka XD), Mama ja Gussoniga ühes yakiniku-restoranis, õhtu lõpetasime karaokes. Kuna Eno ja Gusson on nüüd ülikooli teistes linnakutes oma teaduskondadega, ei ole meil enam eriti võimalusi üksteist näha, seega otsustasime vähemalt korra enne minu kojuminekut veel kohtuda. Sellest õhtust jäi üks väga kena mälestus, karaokes suutsime valida peaaegu kõik laulud sellised, et koos kaasa laulda saime.
Nad on ikka nii toredad ja kallid inimesed...mõtlesin korraks, et võib-olla oleks pidanud Enole ütlema, et ma temasse umbes pool aastat armunud olin, aga ei tahtnud vaesele noormehele mingeid ebavajalikke kohmetushetki põhjustada. Vähemalt sain teda lõpus kallistada ja ta saatis mulle tänusõnumi (kus sisaldus ka soov/käsk, et ma siis, kui yukatat kannan, talle kindlasti sellest pildi saadaks XD)


Päeva hämmeldushetk: Ma ei saa aru, kuidas Tutuanna pesupoe töötajad suudavad päevad läbi ABBAt kuulata. Iga kord, kui ma seal käin, käivad samad laulud. Mina läheks paari nädalaga hulluks, kui peaks kogu tööpäeva ainult ABBAt kuulama XD

***

Kohustuslikus korras panen siia ka uute fb galeriide aadressid:

Summertime

Tsuyu (jpn k: vihmaperiood)

***

Vaatasime veidi aega tagasi Grahamiga "Katanagatari" lõpuni. Pean tunnistama, et kuigi see oli hästi tehtud lõpp, siis mulle absoluutselt ei meeldinud. Lõpuks olin nii ärritunud, et hakkasin juba teatud tegelasi sõimama. Kõik oleks jumala korras olnud, kui ainult....aga jah. Vähemalt saime nautida Shichika lahedust ja seda, kuidas ta paari minuti jooksul kõikidele vähegi tugevatele võitlejatele pähe tegi.

Hetkel tegelen "Kindaichi Shonen no Jikenbo" ehk ühe jaapani vana krimisarja ülevaatamisega, sest keegi hea hing on kõik (vähemalt 2,5 hooaega kolmest) osad ingliskeelsete subtiitritega juutuubi üles pannud. Tegelikult peaks tegelema homse kultuuripeo jaoks musta hundi tegemisega, aga...küll seda ka jõuab. Kell on kõigest 11 öösel XD

Sarjade vaatamisest veel niipalju, et tasemeeksamiks õppimise ajal oli mul tõsine keskendumismure, kuna käis ühe minu lemmik j-drama BOSS teie hooaeg. Oeh, ma nii armastan seda sarja...ainuke teise hooaja miinus minu jaoks oli see, et nad Toda Erika tegelast seekord peategelaste hulka ei võtnud...samas on teda siiski piisavalt paljudes osades, seega väga nurisemiseks põhjust pole.
Aga tegelased säravad oma endises headuses. Nodate on sama sujuv ja lahe, Hanagata nunnu, Katagiri ikka selline armas lontu (ja väga džentelmenlik, pidevalt näen, kuidas ta juba alateadlikult üritab kaitsta/varjata tiimi naisliikmeid ohtlikes olukordades) ja Boss ise lihtsalt vaimustav. Mulle tundub aina rohkem, et tegelikult sobivad Nodate ja Boss ka eraelus kõige paremini kokku, nad mõlemad on lihtsalt nii põikpäised, et ei taha seda tunnistada XD

Ja mulle väga meeldib, et nad seekordsesse algusklippi sellise glamuurse võitlusstseeni sisse panid (mille pikem ja sama lahe edasiarendus on ka ühes lõpuklipis)...super. Mul oli väga tugev fangirl-squeal-hetk, kui Nodate tuli, selle uue oranžis kleidis tšiki võitluse üle võttis ja väga stiilselt vastastega 1-0 tegi. Samas ei jää see alla ka esimese hooaja OP-le. Meenutan, et algusklipi lahedus oligi tegelikult see, mille järgi ma otsustasin sarja vaatama hakata.


Muusikast niipalju, et...seekord polegi uut muusikat eriti XD
Tahan augusti lõpus enne äraminekut veel Tokyosse flumpooli kontserdile jõuda...ja nende uus singel, mis varsti välja tuleb, on vähemalt eelklippide järgi otsustades väga hea.

Suga Shikao on teinud oma loost "progress" ühe kena akustilise versiooni, lisaks meelib mulle ka "Tegami Bachi Reverse" introlugu "Yakusoku".

BOSS 2 üks tunnuslugudest, Superfly "Rolling Days" on selline mõnus funky jälle, kuigi "Alright!!!"i see ei ületa.

Ja imelikul kombel peab tõdema, et ma ei vaimustugi eriti Arashi uuematest lugudest. Ainult "Boom Boom" on enam-vähem. Kas ma hakkan vanaks jääma? Kas universumi loogika hakkab kokku kukkuma? Ei tea.

Igatahes, olge tublid. Mina suundun nüüd musta hundi kooke tegema.

あと一歩だけ、前に進もう =)

Märkamatult on suvi kätte jõudnud.

Siin on viimasel ajal kogu aeg 28 kraadi kandis sooja, päike paistab ja on parajalt palav. Vihma on ka sadanud, kuid mitte nii palju, et seda korralikuks vihmaperioodiks nimetada. Ma ootan hirmuga, et millal see korralik vihmaperiood kohale jõuab XD
Aga jah, soe on tõesti ja lubatakse, et läheb veel palavamaks ja niiskemaks. Ma ei tea, kuidas ma siis toime tulen, aga kuniks külmkapis jääkuubikuid teha saab ja minu konditsioneer töötab, peaks ellu jääma.

Olen jõudnud oma fb-galeriisid täiendada ja ka ühe täiesti uue teha. Kahju, et ma ei saa siia linkida kõiki neid pilte, kus mind sildistatud on, kuna nende seas on ka väga palju toredaid.

Kevadest suvesse

Summertime (uus)

***

Nüüd natuke minu hiljutistest tegemistest.

Tähelepanekud:

* Ostsime Jaceki ja Amberiga Sashale sünnipäevaks Avril Lavigne'i uusima cd&boonus dvd. Mõtlesime, et see oleks hea lohutuskink, kuna ta Avrili kontserdist Tokyos ilma jäi. Õnneks läks ost täppi, ta oli üliõnnelik =)
* Oskan nüüd teha lehtsalati-kurgi-paprika salatit, mille juurde Jacek soovitas panna ka caesari salati kastet. Tulemus oli väga nämm.
* Käisime mai lõpus kinos "Kariibi mere piraatide" neljandat filmi vaatamas. Kogu ettevõtmine tuli väga ootamatult, ma küll plaanisin millalgi suurema kamba kokku koguda ja koos minna, aga ühel õhtul teatas Amber, et tema ja Poko kavatsevad umbes poole tunni pärast seda vaatama minna. Võtsime Sasha ka kaasa (Jacek oli kahjuks tööl) ja läksimegi. Film oli täitsa hea, palju Johnnyt, ilus visuaalne pool ja muusika... Arvasin,et Penelope Cruzi piraaditšikk hakkab mulle rohkem närvidele käima, aga suht ok oli.
* Jaapani keele kirjutamise tunnis vaatame tihti multikaid. Siiamaani on mu lemmikuteks erinevad pingu-multikad, mille tegelasteks pingviinid (ja muud jääväljade-elukad), kes räägivad mingit pudikeelt. Need on alati väga trippy'd, pärast on selline ajumikserdamisetunne natuke XD
* Avastasin ühe grida-loengu märkmetest lause: „Peategelasel (mees) on nii kenad pikad jalad.“
* Nüüdseks on juba nii palav, et käin oma toas ringi kas pesus või kõige õhemas kleidikeses.
* Jaapani ume-shu (mingi ploomialkohol) maitseb jube läägelt. Või on asi lihtsalt selles, et tegemist oli 7/11 kaheliitrise konteineriga XD

2. juuni

Sünnipäev möödus täitsa edukalt, kuigi suurema osa päevast vihma sadas. Ma ei lasknud sellel end morjendada ja käisin natuke poodlemas.
Hommikul alustasin tähistamist sellega, et magasin mõnusalt kaua. Akna taga oli pilvine ilm, seega kohe välja minema eriti ei kutsunud. Vaikselt tuba koristades tuli päeva esimene üllatus (kingitus? XD): avastasin oma lauasahtlist, tegelikult isegi sahtli tagant kastist suure tüki mullikilet! Arvestades, et mul oli seda väga vaja oma kõnevõistluse trofee Eestisse saatmiseks ning olin seda pikka aega poodidest otsinud, tuli avastus nagu deus ex machina. Olin väga rahul.
Avasin kaardid/kingid, mis sinnamaani kogunenud olid, st uurisin läbi eestist saadetud suurema kotikese sisu ja tegin lahti eile Amylt saadud pakikese. Kodust sain palju magusat ja väga ilusad sünnipäevakaardid, süda läks kohe soojaks neid lugedes. Lisaks oli väikse karbi sees üks kaunis hõbekaelakee, mida ma esialgu pidasin mõneks perekonnareliikviaks ja ei julgenud isegi kätte võtta XD Amy paki seest ilmus suuuuur südamekujuline sünnipäevakaart (pilt sellest on ka ühes galeriis), mis jaotatud kuueks eraldi lahtriks. Istusin, lugesin Amberi, Sasha, Jaceki, Amy, Grahami ja Wira soove ning peaaegu tulid pisarad silma…see oli lihtsalt nii armas. Ja kõik kõige olulisemad inimesed olid seal esindatud.
Pärastlõunal suundusin Nanokamachile poodidesse. Kuna minnes oli ilm veel enam-vähem, läksin aja kokkuhoiu mõttes rattaga, aga kahjuks sadas tagasitulles korralikult vihma. Eks ma siis tulin, poekotid ja ratas käekõrval vihmavarju all kössitades koju. Jalad said ka läbimärjaks. Aga sellest polnud eriti midagi.
Lõunaks/õhtusöögiks sõin kiirnuudleid ja musta leiba, sest ei viitsinud midagi suurt kokkama hakata. Korraga lasti uksekella, läksin avama ja leidsin oma lävelt suure inimsumma, kes kõik mulle sünnipäevalaulu laulsid. See oli väga lahe üllatus. Sain kätte Jaceki, Amberi ja Sasha kingi (jänkumaiustused ja KÄEKELL!!), lisaks tõi hiina tüdruk Ou ka mulle palju nänni XD
Õhtul üritasin end veenda, et kuna mul on sünnipäev, ei peaks ma täna üldse midagi õppima, kuid homne kanji-töö rikkus selle plaani ära. Sellegipoolest jõudsin õhtu jooksul veidi laiselda, „Tears to Tiarat“ vaadata ja õnnitlustele vastata. Täitsa lõpp, kui palju nii fbs kui mujal soove oli, üllatusin päris korralikult. Mul on ikka vedanud. (Siin meenub, kuidas ema rääkis ühest „Heliseva muusika“ laulust ja selle ilusast mõttest.)
Enne magamaminekut tuli ka Jacek mulle õnne soovima, kuid lõpetas oma külaskäigu hoopis teistsuguse küsimusega. Ta päris, kas mul ja Grahamil on mingi „teema“. Seisin nagu üks suur küsimärk. Huvitav, miks kõik seda arvavad? Okei, me küll veedame palju aega koos, aga see on ainult sellepärast, et me oleme siin ainukesed suured animefännid ja saame nendel teemadel rääkida. Kinnitasin, et minu poolest pole mingit teemat.

3. juuni

Läksime suurema kambaga ühte mägimajakesse, et tähistada korralikult minu ja Sasha sünnipäevi. Jõudsime sinna kohale umbes seitsme paiku, kuid toitu saime tooma minna alles pool 11, kui saabusid mõned inimesed autodega XD Selle ajani oli meil ainult Poko toodud poola viin, Jaceki toodud poola kurgid ja Amberi Captain Morgani rumm. Õhtu jooksul kurtsid kõik umbes miljon korda oma tühja kõhtu.
Ilm oli väga ilus, saime Jaceki telgi isegi päris valges üles panna (me ei tea, miks ta telgis magada tahtis).
Koha ainsaks miinuseks olid suured putukahordid majas, eriti mingid haisu-mardikaid. Maja meenutas muidu sellist suurt ateljee moodi kohta, allkorrus oli üks suur ruum ja köögi/wc/pesunurgad, ülakorrusele (mis oli selline pooleldiavatud) viis trepp. Alguses pidime magama üleval (kus oli suurtes kogustes tekke-madratseid-patju), aga kuna sealt oli liiga umbne ja palav, siis otsustasime lihtsalt kogu vajaliku kraami alla tuua. Maja kõrval oli veel paar väikest abihoonet, näiteks kuur, kust me lõkke jaoks puid saime. Kuuris hõõgusid kuskilt tuleasemel veel söed, kahtlustasin, et kuskil seal taga oli mingi sauna- või tünnilaadne asi. Kogu koht ise asus mäest üles minnes ühe suurema künka peal, maja ees oli suurem plats (kus lõket tegime) ja puupalkidest trepp viis alla parkimisplatsile, kus olid spetsiaalsed kraanid mäevee võtmiseks. Autosid käis seal päris palju, seega järeldasime, et see spetsvesi on üpris popp seal ringkonnas. Mäetippu jõudsid kahjuks vist vähesed, päikesetõusu käisid seal vaatamas vist ainult Pak ja Adam.
Lõkke tegemine läks üpris vaevaliselt, lõpuks tegi peaaegu kogu töö ära Amber, kellel meist ainsana selles vallas kõige rohkem teadmisi oli. Pärast tegime lõkke ümber väikest ilutulestikku ehk hanabi'd, mis nägid välja nagu säraküünlad. Tundsin, et saan oma jaanitule-kogemuse vist ka kätte, kui poisid üle lõkke hüppama hakkasid XD
Keegi oli toas üles seadnud muusikasüsteemi, õhtul läks päris korralikuks tantsuks. Lõpuks olime ainukesed kained mina ja Sasha (ehk sünnipäevalapsed ise XD), vaatasime kogu tsirkust ja muigasime. Lubasin, et kui toitu tooma lähme, siis ostan meile kahele privaatse sünnipäevakoogikese. Selle lubaduse tegin hiljem ka teoks ning öösel istusime maja trepil, vaatasime tähti, sõime vanilje-rullbiskviiti ja soovisime üksteisele õnne. See oli väga lahe.
Öösel avanes maja eest platsilt tähistaevale vapustav vaade. Märkasin seda juba talvel lastelaagris, aga siinne taevas on kuidagi väga teistmoodi, siin on palju rohkem ja palju selgemad tähed.
Õhtu pikantsemad hetked: * Ou oli nii kastis omadega, et pidime talle lõpuks kiirabi kutsuma. Kuulsime hiljem, et see oli NELJAS kord, kui tal joomise tõttu niimoodi juhtub. No alleaa, ma ei saa aru, kas siis ei võiks juba kogemustest õppida?! Ja mulle tundub, et aasia tüdrukud on kõik ühtemoodi purjus: muutuvad väga lõbusaks, siis hakkavad ringi taaruma ja rääkima kui täis nad on. * Jacek kukkus oma lolluse tõttu mägitrepist alla ja sai päris korralikud sinikad. Oma süü.
Magama saime alles kella 4-5 paiku, kui juba valgenema hakkas. Tegime väljas ühe suurema ühisjalutuskäigu ja kobisime magama. Mõned jäid veel koristama, aga mina leidsin, et kuna olime nagunii ühe mongoolia tüdrukuga terve õhtu koristusmeeskonda mänginud, võisin mina nüüd puhata.
Kahjuks ei saanud ma teoks teha ideed minna päiksetõusul end alla jõkke pesema ja olla nagu Lorelei XD


4. juuni

Ärkasin vahelduva eduga, lõpuks tõusin umbes 9 paiku, kui väljas juba suur valge ja palav, neiud meikisid end laua ääres ja poisid olid läinud päevaks süüa ostma.
Hommikul tegime suured koristustalgud, Pak peamiselt organiseeris lõkkel sööki (kõigepealt imoni-supp, siis karri-udon ja lõpuks yakisoba). Eine oli väga hea, aga hullult palava ilmaga ei olnud seda just kerge süüa. Jõudsime teha all jõe ääres ilusaid looduspilte (v.a see, kui Jacek minu ja Sasha loodusvaate oma palja taguotsaga ära rikkus).
Pärast niisama tšillisime, päevitasime, laulsime, mängisime kaarte... Viimased vaprad pidid ootama kella viieni, seni puhkasime niisama maja sees, natuke magasime, tegime akrobaatilisi harjutusi/painutusi, lõpuks vaadati kuskilt maja sügavustest leitud Doraemoni-videot.
Kogu asja negatiivne külg oli see, et minu Grahami-paranoia aina süvenes. Nüüdseks oli juba 4 erinevat inimest mult üht ja sama asja küsinud ja see ajas mind natuke segadusse. Kui Sae veel märkis, et isegi kui minul temaga mingit teemat pole, tundub, et G'l minuga mingi kindlasti on, hakkasin ise ka olukorda kõrvalt jälgima. Ja mulle vist ei meeldi see, mida ma avastanud olen. Peaks millalgi midagi ette võtma selle suhtes, et asjad veel hullemaks ei läheks. Deem.

6. juuni

Päeva tipphetkeks oli jalgrattaõnnetus.
Sõitsime Jacekiga kooli juurest alla viivat tänavat pidi koju. Rääkisime juttu, sõitsime kõrvuti, et paremini kuulda, olime oma vestlusesse nii süvenenud, kui äkki...takerdusid meie rattad kuidagi kokku ja kukkusime täiskiirusel sõites keset sõiduteed puntrasse. Jacekil vedas, ta suutis oma ratta alt ära tulla, aga mina jäin kahe ratta vahele.
Eriti hea oli muidugi see, kui Jacek vandus ja tormas küsima, kas minuga on kõik korras ja mina (ilmselt šoki mõjul, sest ma värisesin veel päris pikka aega) hakkasin naerma, vaatasin oma siniseid ja marrastunud jalgu ning hädaldasin, et issand, nüüd ma ei saagi enam seelikuid ja kleite kanda XD
Aga tegelikult oli see päris õnnelik õnnetus, sest kummaltki poolt ei tulnud ühtegi sõiduautot. Nüüd on Jacekil ilmselt minu sinikaid ja marrastusi vaadates pikka aega väiksed süümepiinad, kuigi ma seletasin, et see pole tema süü.


7. juuni

Käisime õhtul Yu-sensei tütre kooli muusikaosakonna kontserdil, kus esinesid nii instrumendid kui lauljad. Panime end ilusti riidesse (mina oma kiisukirsi-kleidi), Amber tegi mulle veel korraliku meigi ja sättis natuke juukseid. Tulemus oli…päris rabav. Silmad olid küll intensiivsed ja kui juuksed ühele poole lükata ja triikida, näen ma välja Liisa-Mariaga väga sarnane. Ja sellest oli kasu ka, et me ilusad olime: meile anti teed XD Ja päris paljud saatsid meid pikkade pilkudega.
Kontserdil oli kolm osa: kõigepealt varia (st eri instrumendid koos nt duettidena), siis koor ja lõpuks orkester. Mulle meeldis esimese poole üks klaverimängija, tema esituses oli kirge rohkem kui küll. Ja ta sõrmed lendasid üle klahvide nii kiiresti, et käed tundusid udused. Üks flöödi-klaveri duo oli ka lahe.
Koor…tundus täitsa enam-vähem. Nad laulsid küll minu jaoks natuke liiga ooperilikult ja üks sooloalt oli nagu tinakarbis. Orkester seevastu oli ilus. Enamasti koosnes kava Euroopa klassikaliste heliloojate (Nt Wagner, Liszt, Elgar, Debussy, Saint-Saens) loomingust, ainult vist 1-2 lugu oli jaapani autoritelt (nt koori üks tsükkel „12 kuu armastuslaulud“, millest mulle meeldis kõige rohkem novembri laul).


8. juuni

Pärastlõunal Yu-senseiga sobanuudlite valmistamine. Sõitsime võimla juurest minibussiga ühte soba-restorani (vist), mis oli ümber kujundatud väikse workshopi jaoks.
Sobavalmistamise senseisid oli 2, üks peamees ja teine noorem abiline. Mõned tüdrukud hullusid noorema peale, minule meeldis aga päris-sensei rohkem. Ta oli tõesti lahe, meile räägiti, et tal on Nanokamachil oma väike söögikoht ja et ta on ka New Yorgis oma kohta pidanud.
Võtsime suurte kausside juurde paaridesse ja hakkasime taignat segama. Segasime jahu veega, sõttkusime, segasime veel, sõtkusime uuesti…minul ja Amberil tuli lõpuks päris hästi välja, Sashal ja Boal meie kõrval aga nii hästi ei läinud XD
Järgmiseks tuli taignatüki (mille sensei kenasti ümaraks voolis) rullimine suureks õhukeseks latakaks. See oli päris lõbus, kuid kahjuks minu iidsed eesti leivaküpsetusgeenid seal end ei ilmutanud ja Amberi käes tundus töö palju kergemalt minevat. Lõpuks võtsime suure pulga (mis täitis taignarulli aset) ja üritasime latakat ümmargusena hoida. Kahjuks venis meie oma nii, et ringist sai ristküllik. Aga vähemalt ei tulnud meil sellist meritähte, nagu Sashal ja Boal.
Sensei tuli meie juurde, vaatas meie nõutuid nägusid ja ütles, et ega midagi väga katki pole, kui meil selline taigen tuli.
Taignaga tegemisel said meie käelabad väga huvitava ilme. Nad nägid välja (jahused, klimpis taignatükkide ja kuivanud ribakestega) nagu mingi kohutav zombi-viirus või epideemia.
Järgmise sammuna voltisime oma taignalataka kokku, võtsime appi ühe puust laua ja suure noa ning lõikasime-hakkisime taignatüki pisikesteks pikkadeks nuudliteks. See tuli mul isegi päris hästi välja.
Kui olime töölauad ära koristanud, saime kõik maitsta ka sensei tehtud maitsvaid sobanuudleid. Saime omatehtud koju kaasa võtta, kuid sensei hoiatas, et maitse poolest ei tasu esimesest katsetusest midagi head oodata XD
Tegin õhtusöögiks väga varieeruva kombinatsiooni, võtsin endavalmistatud soba, külmikust ülejäänud majoneesi-kotletid ning instant-kanasupi. Kokku tuli…huvitav. Soba maitses küll kohutavalt (nii et pidin suurema osa ära viskama), aga see polnud üllatav.


10. juuni

Kalligraaafiatunnis üritasime teha oma isiklikku kunstniku-allkirja templit. Valisin oma nime kanjideks (silpidega "mi" ja "ryu(u)") „ilus“ ja „moodus/tee/koolkond“, millest lõpuks sai ainult „ilus“, kuna kaks märki ei mahtunud pisikesele templile ära.
Õnneks on see kanji kirjutades mõlemalt poolt samasugune, seega ümberpöörates ei pea ma midagi muutma =D (Teistel on veidi keerulisem, sest peavad oma kanjid tagurpidiselt kirjutama sinna)


11. juuni

Hommikul ärkasin igaks juhuks pool 9, et mitte Amberi märgukõnet maha magada. Lõpuks selgus, et tema oli ka sisse maganud ja läksime Sendaisse alles kolmveerand 11 XD
Kõigepealt tegime väikse eine Sendai jaamas asuvas Homemade burgeris (teistel avokaadoburger, mul teriyaki-chicken).
Päeva jooksul jalutasime Sendai jaama lähedal ja kaubatänavatel, isegi Gucci poes käisime ära, tegime näo, nagu oleksime rikkad, osutasime näpuga kaupadele ja rääkisime inglise keeles XD
Yamagatast lahkudes oli ilm vihmane ja sompus, seega otsustasin lühikeste pükste ja kummikute kasuks. Sendaisse jõudes läks ilm aga päikseliseks ja soojaks, ma nägin oma kummikutega veidike veider välja, kuid üritasin teha nägu, nagu oleks nad teadlik fashion statement.
Avastasin, et Animate’i kõrval on ka väike…sweet lolita-pood? Igatahes oli seal hästi palju armsaid, aga kalleid riideid. Lõpuks proovisin kahte kleidikest, millest esimene oli roosa ja pitsiline, nagu vahukomm, teine pigem selline kirsitort (galeriides on pildid ka). Esimene ei läinud eriti selga, see oli tõesti kitsastele pihtadele mõeldud, kuid lõpuks sain luku siiski kinni. Teine tegi mu natuke paksuks, aga istus paremini. Hullult lõbus oli neid proovida ja pilte teha, selline korralik noortefilmi-stiilis šoppamise tunne tekkis XD Hind oli suht kallis, aga vähemalt jätsin brändinime (Angelic Pretty) meelde.
Äärmiselt tore ja positiivne päev.

Veel tähelepanekuid:

* Võtsin lõpuks põrandalt ära talve soojustuskatte, aga nüüd on sellest jäänud väiksed liimilaigud. Eks ma ootan, kuni need ära kuivavad ja siis kraabin kogu värgi maha.
* Mulle meeldib hommikul sellest väiksest tänavast, kus praegu ühte suurt maja ehitatakse, rattaga läbi sõita. Tänava lõpus seisab üks ehitusmees, kes rohelise ja punase lipuga liiklust reguleerib. Alguses noogutasime me üksteisele lihtsalt, kui mööda läksime, nüüd aga juba naeratame ja ütleme „konnichiwa“. See vanamees tundub selline tore ja positiivne, teeb mul alati tuju paremaks.
* Huvitav, et väljas mängivad lapsed tunduvad kaugelt kuulates rääkivat korralikku eesti keelt. Jumala sürr.
* Sain Miekelt sünnipäevaks suure pingviinikujulise pulgakommi, mille ta spetsiaalselt Nagasakist postiga siia saatis <3


***

Viimase aja animevaatamisest niipalju, et lõpetasin ära "Tears to Tiara" ja vaatasin läbi ka "Ichiban ushiro no Daimaou" ("Deemonikuningas tagumises pingis", hahaa, eesti keeles kõlab see nii naljakalt XD). Alustasin ka "Hellsing Ultimate"iga (Alucard on ikka megaseksikas) ja mõtlen vaikselt, et äkki peaks FMA:Brotherhoodi uuesti üle vaatama (ühe hea amv mõjul).

Ahjaa, ühe hea manga leidsin ka ja lugesin selle (kõige hilisema ilmunud peatükini) ühe päevaga läbi, kuna nii põnev oli: Immortal Rain
Alguses olid mul selle kohta suured eelarvamused, peategelane (14-aastane tüdruk) oli väga mehelike nurgeliste näojoontega, süžee tundus klišee...aga lugema ma hakkasin ja ei kahetse.
Süžee: 624-aastane metuselah'st (midagi vampiirilaadset) preester Rain on sajandeid ringi rännanud, oodates ühte ettemääratud päeva. 14-aastane pearahakütt Machika võtab ta sihikule, kuna Rain on ainus lindprii, keda tema legendaarsest pearahakütist vanaisa kinni püüda ei suutnud. Muidugi ei lähe asjad plaanipäraselt ja Rain&Machika leiavad end koos rändamast. Sellesse kompotti võib lisada veel ühe korrumpeerunud suurfirma, lapse kaotanud ärinaise, süüdi lavastatud & pagendatud mässajagrupi ning veel sündimata õuduse, mis ähvardab haarata kogu maailma ning millega (taas)kohtumist Rain nii pikalt oodanud on.
Üllataval kombel hakkas mulle selle manga armastusloo-liin meeldima, sest see ei kulgenud nii, nagu ma ootasin. Või õigemini...ei kulgenud klišeed mööda, aga läks täitsa usutavalt ja kiskus kaasa. Jälle tõdesin, et mõnedes lugudes elan ma kõige rohkem kaasa lahedatele kõrvaltegelastele ning ka siin oli nii: Rainist&Machikast tõusid mööda Eury Evans ja Ayla


Kõigepealt võtaks ette ja räägiks veidi modern-fantasy-harem animest "Ichiban ushiro no Daimaou". Hakkasin seda vaatama lihtsalt seepärast, et mulle meeldis üks tutvustav pilt. Selle põhjal kujundasin juba natuke mõttes ka ettekujutuse peategelasest ja teda ümbritsevast keskkonnast.
Selgus, et ma panin oma ettekujutusega päris korralikult mööda, alates tegelase hääle kõlast kuni käitumismaneerideni...aga mulle sobis väga hästi ka see, mis animes esitati. Keegi kirjutas ühes arvustuses väga hästi, et vastupidiselt paljudele haaremi-animete peategelastele on Sai Akuto täiesti kompetentne, heasüdamlik ja lahe tegelane (võrreldes mingite teiste sarjade äpude/pervertide/egomaniakkidega).
Sari oli süžee poolest natuke...arusaamatu, vähemalt lõpuks oli mul küll selline wait what?-tunne. 12 osa oli ilmselgelt natuke liiga vähe kogu loo lahti seletamiseks. Peategelane Sai Akuto tahab minna maagide kooli, et saada tulevikus kõrgpreestriks ja maailma parandada. See plaan aga trambitakse kiirelt jalge alla, kui selgub, et ennustuse kohaselt peaks temast saama järgmine Deemonikuningas, kes kogu maailma kaosesse paiskab. Niipalju siis õilsast maailmaparandamissoovist.
Tema ümber koguneb kiiresti kamp erinevaid tüdrukuid (ülevalmainitud arvustuses öeldi ka, et nad on mugavuse mõttes juuksevärvide ja iseloomutüüpide järgi kergelt ära jaotatavad): tuulepeast punapea Keina (kes näib endas mingit saladust peitvat), tsunderest siniste juustega Hattori Junko, sala-sadistist-okultistist lillade juustega Etou Fujiko, roheliste juustega monotoonne (aga huumorimeelega) android Korone ja veel mõned. Fanservice't jagub siin (nagu haaremi-animetes tavaliselt ) paremale ja vasakule, vahepeal hakkas see isegi tüütama, aga üldjoontes oli päris lõbus.
Haaremi-tüdrukutest meeldisid mulle kõige rohkem Keina ja Korone. Kuna Keina oligi see punapea, kelle pildi mõjul ma seda vaatama hakkasin ja ta iseloom oli ka selline armas cloud-cucoolander (st tema mõttemaailm tundub olevat täiesti teiselt planeedilt, natuke vrd Luna Lovegood näiteks), oli tema üks toredamatest tegelastest. Korone seevastu oli selline must hobune, ma ei arvanud alguses, et ta mulle meeldima hakkab (sest ma hoidsin haaremis pöialt kõige rohkem Keinale), aga siis, kui juba paar stseeni temaga oli olnud...issand, ta on geniaalne tegelane. Nagu (jälle) arvustuses kirjutatud, siis on tema tüdrukutest ilmselt kõige lahedam tegelane, tõsine "tundetu" android, kellel on ootamatult sarkastiline huumorimeel, mis tema deadpan-loomusega väga mõnusa kontrasti loob. Osaliselt Korone kindlasti "steals the show" teistelt tüdrukutelt. Aga peale esimest stseeni, kui ta Akutot kiusab, olles samas täiesti tõsise näoga...teadsin, et Korone mulle meeldima hakkab.
Muidugi on Akuto ise arusaamatustesse sattumise kroonimata kuningas...ausõna, ma tundsin sellele poisile tõesti kaasa, kui ta jälle (kogemata, kellegi teise süül) mingise jamasse sattus. Samas, mis parata, kui kõik sind tulevaseks maailma hävitajaks peavad.
Ja Peterhausen! Seal oli hiigelsuur/iidvana/tark must draakon, kelle nimeks eelmine deemonikuningas oli pannud Peterhausen XD
Üllataval kombel hakkas selle sarja introlugu mulle nii meeldima, et vaatasin algusklipi peaaegu alati täielikult läbi, mitte ei kerinud edasi. Selline mõnus rokilik energialugu (mis annab sarja ka hea sissevaate). Ja üüüüü, leidsin ka selle loo originaalvideo, milles on 4 rokkivat jaapani neiukest XD


Ja lõpuks saan ette võtta ka "Tears to Tiara". Selle muusika koha pealt ma juba enne natuke rääkisin, aga nüüd, kui see fantasy-anime on lõpuni vaadatud, saan täie veendumusega öelda, et mulle väga meeldis kogu sari (st nii süžee, tegevuspaik, tegelased, muusika, joonistusstiil ja muu). See on üks nendest sarjadest, mis ei ole iseenesest mingid meistriteosed või klassika, aga mulle mingitel põhjustel siiski väga peale läheb. Sellesse fantasy-seikluse kategooriasse läheb peale Tearsi veel näiteks "Seiken no Blacksmith". Pärast sarjade läbivaatamist olen hankinud ka nende mangad...see tähendab, et mulle asi ikka tõesti meeldib.
Tears to Tiara oli algselt videomäng, kuid tõusva populaarsuse tõttu tehti sellest ka anime. Seda võib osaliselt paigutada haaremi-žanrisse (arvestades kuidas Arawn endale "naisi" kogub), aga peamiselt on ta ikka selline fantasy-seiklus.
Tsiteerin:
Set in a fictitious land during a medieval-like era of magic and fantasy, Tears to Tiara unfolds with the Divine Empire’s rise to power as it conquers and rules lands far and wide. On the island of Erin, still ruled by the Ancient Kingdom, the Gaelic people are attempting to sacrifice priestess Riannon to revive protagonist and demon king Arawn to lead the resistance against the Empire. Although the ritual fails and Riannon survives, the seal imprisoning the demon king is broken and Arawn is resurrected. Armed with mysterious and devastating powers and a human’s demeanour, Arawn joins Riannon, her brother and battalion commander, Arthur, as well as their team of fighters comprising a swordsman, an archer and a quintet of magical pixies, in the epic struggle against the Divine Empire.

Üheks sarja plussiks oli loomulikult see, et naispeategelase nimi oli Rhiannon XD Ta oleks võinud oma suure mütsi kostüümist välja jätta, aga muidu jättis see neiu väga hea mulje. Ja siis muidugi valem "2 noormeest ja 1 neiu", siin siis pimeduse isand Arawn, Gaeli hõimu esimene sõdalane Arthur ja tema õde Rhiannon. Selles sarjas oli ühte patta pistetud kõikvõimalik erinev mütoloogia ja vihjed vanadest eepostest, kuid peamiselt siiski Iiri-keldi legendid. Süžee oli väga kaasahaarav, eepilisi momente ja õhkuahmimise-hetki jätkus külluses. Ahjaa, selles animes oli ka üks lahedamaid bard-Taliesini tõlgendusi, mida näinud olen.
Minu larpari/dnd-mängija hing nautis seda animet täiel rinnal ja soovitaksin seda ka kõigile teistele, kes pole veel näinud, aga tahaksid natuke eepilist seiklust.

****

Viimase aja muusikaleidudest tooks välja (peale Ichiban ushiro no... OP) kolm amv'd:

* Citizen Soldier - FMA:Brotherhoodi versioon ja Axis Powers Hetalia versioon (3 Doors Down'i loole "Citizen Soldier")

Oeh. See on üks nendest lugudest, mis kombineeritud heade animetega paneb lihtsalt suu ammuli vahtima ja ohkama. Natuke läheb militaarteemasse... karmid lahingud, karm elu, aga vankumatud sõdalased. Hetalia on juba niigi sõdade ja kurbade saatustega seotud ning FMA sõjavägi (aka Roy Mustangi grupp, kellest see amv on) peab ka hakkama saama väga rasketel aegadel. Eks sõnad vist annavad seda paremini edasi:

Beyond the boundaries of your city's lights,
Stand the heroes waiting for your cries.
So many times you did not bring this on yourself,
When that moment finally comes,
I'll be there to help.

On that day when you need your brothers and sisters to care,
I'll be right here.
Citizen soldiers holding the light for the ones that we guide from the dark of despair.
Standing on guard for the ones that we sheltered,
We'll always be ready because we will always be there.

/--/

Hope and pray that you'll never need me,
But rest assured I will not let you down.
I'll walk beside you but you may not see me,
The strongest among you may not wear a crown.


* Tears to Tiara - Volition (Nicklebacki loole "If Today Was Your Last Day")

Selle amv juurde jõudsin TtT vaatamise järgses vaimustuses. Olen kuulnud, et paljudele Nickleback ei meeldi...mina ei saa aru, mis neil viga peaks olema, jumala hea bänd. Ja see lugu on väga hea sõnumiga, väga eepiline. Annab hästi edasi seda kindlameelsust, vaprust ja võidutahet, mille najal tegelased TtT's ka lootusetutes oludes edasi võitlevad. Oh, see oli animes nii võimas koht kui Arawn naaseb, Rhiannon pisarais tema embusse jookseb, Gaius Arawni selja tagant rünnata üritab, aga too hoiab Rhiannonit ja saadab vaid ühe hävitava pilgu oma vastasele, mis muutub muigeks..sest ta teab, et kui Gaius lööb, on Arthur oma mõõgaga ees, et oma valitsejat ja õde kaitsta. See amv võtab anime hästi kokku...aga võib olla ka väga heaks sissejuhatuseks neile, kes kahtlevad, kas vaadata või mitte. Postituse pealkiri on ka sellest laulust.


My best friend gave me the best advice
He said each day's a gift and not a given right
Leave no stone unturned, leave your fears behind
And try to take the path less traveled by
That first step you take is the longest stride

If today was your last day and tomorrow was too late
Could you say goodbye to yesterday?
Would you live each moment like your last
Leave old pictures in the past?
Donate every dime you had, if today was your last day?
What if, what if, if today was your last day?

Against the grain should be a way of life
What's worth the price is always worth the fight
Every second counts 'cause there's no second try
So live like you're never living twice
Don't take the free ride in your own life

If today was your last day and tomorrow was too late
Could you say goodbye to yesterday?
Would you live each moment like your last?
Leave old pictures in the past?
Donate every dime you had?

And would you call those friends you never see?
Reminisce old memories?
Would you forgive your enemies?
And would you find that one you're dreaming of?
Swear up and down to God above
That you'd finally fall in love if today was your last day?

If today was your last day
Would you make your mark by mending a broken heart?
You know it's never too late to shoot for the stars
Regardless of who you are

So do whatever it takes
'Cause you can't rewind a moment in this life
Let nothing stand in your way
'Cause the hands of time are never on your side

/--/

Mõelgem selle peale.