Kirsikorjamistest, eksamist, mägedest ja õhukonditsioneerist
Friday, July 8, 2011 by Mirju
Õhtust.
Nüüd on üks pikem pingutusetapp lõpuks läbi. Mõtlesin, et saan nüüd veidi vabamalt võtta enne kui ametlik eksamiperiood ülikoolis kätte jõuab, aga kalendrisse vaadates on suurem osa aega end jälle täis planeerinud. Oh kaev.
Eelmisel pühapäeval käisin Sendais, et sooritada jaapani keele tasemeeksamit. Selle nimel olin pingutanud mitu kuud, täitnud iga päev kordamisvihikuid, koostanud sõnadenimekirju, teinud prooviteste ja mida kõike muud veel. Õppeperioodil oli nii helgemaid kui tumedamaid hetki...alguses lihtsalt ülesannete tegemine ei olnud üldse hull, aga kui mõned nädalad enne eksamit proovitestid korraliku ajaarvestusega ette võtsin, nägi asi natuke kurvem välja.
Olin ostnud paksu õpiku, kus oli kokku 2 proovitesti, mõlemal 3 osa (kirjutamine, lugemine ja kuulamine). Ühel kolmapäeval tegin esimese kirjutamise&lugemisosa ja langesin selle tulemustest musta masendusse. Ma olin arvanud, et läbisaamiseks vajaliku miinimumi ikka kätte saan, aga... kirjutamine 44/60st ja lugemine 45/60st(läbisaamise miinimumpiir mõlemal 48). See tuli tõesti šokina, esimest korda mõistsin, et võib-olla olen end üle hinnanud. Eks ma siis nutsin ühe õhtu (muidugi suutsin Jaceki põhjalikult ära ehmatada, kui ta mulle helistas), otsustasin et valan kogu oma pettumuse siis välja ja homsest alates hakkan veel tublimaks ja töötan rohkem. Sest allaandmine ei olnud variant. Põhjas oli ära käidud, edasi võis ainult ülespoole roomata.
Õppisin veel, tegin teise proovitesti (mis läks õnneks paremini, aga ma ei lubanud endale mingit lõdvakslaskmist) ja läksin veidi parema enesetundega lõpueksamile. Koht, kus eksam toimus, oli väga kena rohelise ümbrusega ülikool, ma nägin vist esimest korda nii palju välismaalasi korraga koos siin XD
Kokkuvõtteks: kirjutamisosa (kanjid, sõnavara ja grammatika) oli lihtsam kui ma arvasin, kuulamisosa üllatavalt kerge, aga lugemine....selles pole ma üldse veendunud, et läbi saan. Kirjutamis- ja lugemisosa olid koos, alustasin testi nagu tavaliselt, märkides vastused kõigepealt küsimustelehele ja kavatsesin lõpus kõik vastustelehele ümber kirjutada. Kui olin umbes 4 lehekülge niimoodi jätkanud, avastasin järsku, et kõik lähedalistuvad inimesed märgivad vastused otse vastustelehele. Sel hetkel haaras mind hirm, et äkki ei tohigi küsimustelehele ühtegi kriipsu teha, kustutasin kõik ära ja kirjutasin vastustelehele ümber. Sellega kaotasin ma muidugi veidi aega, aga see polnud kõige hullem. Hull oli hoopis see, et läksin sellest veidi ähmi täis ja tekkis tunne, et mul ei jätku üldse lugemise jaoks aega. Vastused tundusid lugemisosas ka kõik ühesugused...lõpuks sain kõik küsimused küll korralikult vastatud, kuid mul ei jätkunud aega neid üle kontrollida.
Igatahes, nüüd on see läbi, tulemused tulevad septembris ja ma ei pea selle peale rohkem mõtlema. Õnneks.
Selle suve jooksul olen jõudnud juba kolm korda kirsse korjamas käia. Yamagata prefektuuri kirsid on üle Jaapani kuulsad, neil on siin suured istandused, kus saab suure kambaga lihtsalt korjamas-söömas käia, muidugi mõistliku tasu eest.
Käisin kõigepealt teiste välisõpilaste ja kooli rahvusvahelise suhtluse klubiga. Ilm oli ilus ja kirsid maitsvad, aga kahjuks oli koht inimesi nii täis, et kohati tekkis klaustrofoobiline tunne XD
Teist korda läksin oma võõrustajaperega (ema, isa ja 2 nooremat tütart, kaksikutel oli kooliga seotud kohustused kahjuks) kuskile privaataeda, tutvuste järgi oli ema saanud loa seal tasuta korjata. Sellel päeval sadas, kuid õnneks olime kilekatuse all.
Kolmas kord oli vast kõige huvitavam: kuna mina ja Jacek käisime mõned nädalad tagasi Yu-sensei palvel Lion's Clubi hooaja lõpukoosolekul esinemas (mina laulu&kõnega, Jacek oma nankindamasudarega), siis saime seal tuttavaks ühe klubi liikmega, kes tegeleb põllunduse ja muu sellisega. Sagae-san kutsus meid samuti kirsse korjama ning viis meid enne isegi ühte peenesse restorani sööma. Selleks ajaks oli Jaceki tailannast tüdruksõber Tanya ka siia jõudnud, seega käisime kolmekesi. See oli tõesti tore kogemus...pisike armas kirsiistandus, enne kaunis söögikoht ja väga maitsev-tervislik jaapani stiilis lõuna ning tagatipuks saime kogu oma vaeva eest veel veidi korjamistasu ka XD
Ja mäed....veendun aina uuesti, et Eestisse tagasi pöördudes hakkan kindlasti mägesid igatsema. Alguses ei avaldanud nad mulle erilist muljet, pigem võõristasin, kuid nüüdseks olen neid tõesti armastama hakanud. Linna piiril kõrguvad rohelised hiiglased, käänulised mägiteed, bambusesalud ja astmikpõllud...neid vaatepilte ei unusta ma kunagi.
Nüüd on juba osaliselt tunda, et oleme siin päris kaua viibinud. Välisõpilaste vahel on toimunud väiksemad hõõrdumised, mõned tülid ja veidike on olukord siiani pingeline. Püüan olla neutraalne ja vahendada inimestevahelisi suhteid nii hästi kui suudan, aga loodan siiski, et lõpuks suudetakse ära leppida.
Jõudsin lõpuks valmis kirjutada ka Fyerellali kroonika (arvutasin, et mul kulus selleks kõigest umbes 9 kuud XD). Ohjumal, see oli võimas emotsionaalne laks, nii kirjutamine ise kui valmis (18 lk) asja lugemine. Pisarad tulid päris mitmel korral silma. See larbisari, maailm ja eelkõike Nira tegelane on mulle nii tugevalt südamesse jäänud...
Jaapani kultuuriloengu raames oleme teinud päris huvitavaid asju. Mitu korda zen-meditatsiooni, teist korda templis käies tegime ka väikse esinemise, kus Jacek kogus raha üleriigilisele nankindamasudare võistlusele mineku jaoks ja mina lihtsalt laulsin ja olin ilus XD Esitasin eesti keeles Loreley'd, religioosse taustaga lauluna "Oh Jeesus, sinu valu" esimese salmi (jah, mulle tõesti meeldib see viis) ning lõpuks ka YUI "Sea". Üllatuslikult sain ka mina väiksed tänuraha-ümbrikud...lugesime Jacekiga ühikas need kokku ja pidime üllatusest peaaegu ümber kukkuma: kokku saime mõlemad 11 000 jeeni 0.0
Lisaks olen nüüdseks ära proovinud kendama-mängu: seal on puust tokk, mille küljes nöör ja pall. Palli püütakse erinevate ümmarguste platvormide ja ühe tera otsa... kuigi mina selles väga osav polnud, suutsin vähemalt ühe korra kõik tehnikad õigesti teha.
Teine tore kogemus oli slipper-takkyuu ehk lauatennis sussidest reketitega XD
Jaapanis on see päris tuntud ala, isegi animetes olen mitmeid kordi näinud, et kuskile reisile minnes ryokanis peatudes mängitakse enne onsenisse minekut kindlasti ka slipper-takkyuu'd. Osalesime välisõpilaste ja kultuuritunnis käivate jaapanlastega ülemaailmsel meistrivõistlusel (ülemaailmseks tegi asja muidugi see, et Yamagata ülikooli välisõpilased seal olid XD), kuid ega keegi meist eelvoorudest kaugemale ei pääsenud. Üks jaapani poiss sai küll korra edasi, aga siis pidi tugevamatele vastastele alla vanduma. Täitsa lõpp, kui tugevad on selles mängud jaapani vanamehed...alustati neljastes gruppides, kust kõige parem edasi sai, meie grupis oli parimaks üks naljakas jaapani vanamees. Jeebus, kui kiiresti ja intensiivselt ta mängis... Grupis oli peale tema ja minu veel Amy ja üks tundmatu jaapani tüdruk, ma sain isegi mõned punktid sisse kõigi vastu mängides. Aga mäng oli sellegipoolest väga lõbus ja nauditav.
Väikseid tähelepanekuid:
* Olen veidi tegelenud ka oma lõputööga: printisin raamatukogus u 70 lehekülge jaapanikeelset teksti eri raamatutest (onmyodo ja Abe no Seimei kohta), nüüd on jäänud veel teha viimane valik nimekirjast, mida Miyu mulle jaapani amazonist tellida võiks.
*Mul on kasvav sõltuvus instant-yakisobast (nuudlid, mingi eri kaste, kapsatükid jms). See pole ilmselt kõige tervislikum, aga see on kiire valmistusajaga ja oi-oi kui maitsev =D
* Arvasin veidi aega tagasi, et mu toa õhukonditsioneer on katki (mis on praeguste palavate ilmadega täiesti katastroofiline). Külma õhu asemel puhus see kas kuuma õhku (nagu talvel) või ei puhunud üldse midagi. Mariko-san kutsus lahkelt elektrooniku, kes minu tuppa jõudes vajutas ühte nuppu ja ennäe imet! Masin polnudki katki, ma lihtsalt ei osanud puldil õigesse kohta vajutada.
* Vihmaperiood on enamjaolt möödunud, oleme korralikult vihma saanud (mõnikord ka siis, kui väljas on 30 kraadi sooja), kanji vaheeksami päeval panin vihmaga selga oma pisikese musta kleidi ja kõrge säärega mustad kummikud ning tundsin end suurepäraselt XD
* Jaapanlastel on komme muna suhkruga magusaks teha 0.o Seda kohtab väga erinevate toitude juures...ma ei saa küll aru, miks see vajalik on. Maitse pole niivõrd hea.
*Tõestasin, et jaapani neiude rinnapartiid ei ole just kõige suuremad. Teadsin juba varem, et poodides müüdavad rinnahoidjad on suurel määral pehmendusi täis topitud, aga täna, kui ise esimest korda siit pesu ostsin, sain sellele kinnituse. Esimene korv/suurus, mis mulle normaalselt selga läks ja veidi kitsas polnud, oli D korv. Olukorra absurdsusest tekitatud naeruhoost üle saamine võttis aega.
Nüüd mõistan vähemalt, miks üks Jaceki töökaaslane, kes mind ükskord ühikast lahkumas nägi, iseloomustas mind märksõnadega "blond ja suure partiiga". Isegi mu võõrustajaema täheldas seda yukata-proovimisel XD
Ma lihtsalt pean rääkima veidi LC esineminest. Ega ma väga sinna minna ei tahtnud, aga Jacekil oli vaja raha koguda ja Yu-sensei ütles, et mind ikka väga tahetakse sinna oma võidukõnet lugema ja laulma. Mõtlesin, et kuna see on koosolek, siis on asjad enam-vähem korras ja mul ei tarvitse jälle pealetükkivate jaapani vanameestega tegeleda, kuid kahjuks ma eksisin.
Amber tegi jälle mulle meigi/soengu/küünehoolduse, pluss sain selga tema ilusa beežika kleidikese. Nägin sellega välja nagu haldjas, ma tahan kindlasti endale kuskilt sarnase kleidi hankida. See vist oligi õhtu juures kõige parem: vähemalt tundsin ma end tõesti ilusana.
Olin vist peaaegu ainus naine ruumis. Koosolek toimus ühes hotelli konverentsisaalis ja selgus, et sellega kaasneb ka pidu/õhtusöök/alkohol.
Suht lihatüki-tunne oli jälle, eriti kui juba enne ürituse algust purjus olev Yoshida-san (mees, kelle paljast juuresolekust mul vastikusevärinad tulevad) tuli rääkima, kuidas talle ikka meeldivad blondiinid. Istusime, kuulasime kõnesid, riietasime Jacekit (meeste tualetis, mina passisin suurema osa ajast väljas XD). Tema etteaste ajal oli pidu juba täies hoos, ta pidi tõesti pingutama, et end kuuldavaks/nähtavaks teha.
Minu esinemine oli...huvitav. Ega kõik kogu aeg ei kuulanudki, räägiti/naerdi omavahel, kõik olid juba suht purjus. Sain esitada ainult ühe laulu ("Nii vaikseks kõik on jäänud") ja poole oma kõnest kuni laulu lõpuni (plaanitud oli terve kõne ja üks laul veel), sest aeg hakkas otsa saama. Pärast küsiti veel küsimusi, Yoshida-san tuli väikse annetusega, põlvitas minu ette ja soovis musi saada. Õnneks tuli selle peale saalist kaebusi ja surusin tal hoopis kätt. Sel hetkel suutsin edasi naeratada ainult selle najal, et kujutlesin, kuidas mu isiklik ninja Rait tallle lõuahaagi virutab või midagi sellist XD
Õhtu lõpus moodustati klubi traditsioonide kohaselt käest kinni ring ja lauldi mingi lauluke. Y-san tuli meie juurde, võttis mul käest ja hakkas saali teise otsa viima, mina reageerisin kiiresti, haarasin kõrval seisva Jaceki käest ja ütlesin, et nii, sina tuled nüüd ka minuga kaasa :P
Osalesin ka kivi-käärid-paberi-turniiris.
Ürituse käigus räägiti mind ära osalema (jälle! neetud küll...) mingil tuntud tele-lauluvõistlusel augusti alguses. Ma ausalt öeldes ei viitsi enam eriti selliseid asju teha, aga...eks vaatame, äkki saan kuulsaks XD
Kogu asja suurim pluss oli nunnu õhtujuht-organiseerijanoormees (või mees, 32-aastane), kes püüdis meid igati aidata ja päästis mu lõpuks galantselt, kui mingid vanamehed jälle minuga rääkima tulla tahtsid: ta lihtsalt võttis sujuvalt toolilt mu asjad, suunas mu ukse poole ja ütles teistele, et kahju küll, aga me tõesti peame nüüd minema hakkama XD Jacek väitis küll pärast, et tema meelest oli see tüüp gei, purustades sellega minu lootused.
***
Nanokamachil on väga tasemel jaapani maiustuste pood-kohvik. Käisime Ayumiga seal mingit jäätise-maiustust (anmitsu?) söömas. Koha jaapani stiilis interjöör moodustas huvitava kontrasti euroopaliku klassikaline rahuliku viiulimuusikaga.
Ja mul on jälle mingi võnkeparanoia. Kui see nüüd tõeks osutub ja keegi jälle minusse liigselt kiindunud on, ületab see nähtus(probleem?) juba mitmekordselt riigipiire.
Praegu on ilmad jätkuvalt nii palavad, et minusuguse põhjamaa tüdruku jaoks läheb asi juba liiale. Kogu aeg 30 või üle selle, kohati kuum vihm ja niiskus...bläääh. Ei saa enam tekiga magada, isegi õhuke lina ja öösärk on liiast. Ja ärgates olen juba üleni higine. Vähemalt ütles keegi, et võimalikult väheste riietega magamine pidavat tervislik olema.
***
Millestki tahtsin ma veel rääkida....ahjaa! Ma sain endale paar päeva tagasi ilusa yukata ehk õhukese suvekimono. Võõrustajapere ema tundis ühte väikse erapoe (selline armas pisike poeke, müügisaalist viib uks otse pere majapidemisse) pidajat, kelle juurest sain üliodavalt peaaegu täiskomplekti (yukata, vöö, vöölapatsi ja kingad) ainult kotike ja juuksenõel on puudu. Lisaks pakuti meile süüa, jäime sinna rääkima mitmeks tunniks. Ja ma sain lõpuks ometi papile jaapani tikutopsi koos tikkudega! Hakkasin juba arvama, et see on lootusetu üritus.
Eile käisin oma acapella-grupiga viimast korralikku pidu pidamas. Õnneks said kõik tulla, istusime Eno (keda ma tema suve-imagoga üldse ära ei tundnud, tal oli enne kogu aeg müts peas, aga nüüd nägin tema juukseid ka XD), Mama ja Gussoniga ühes yakiniku-restoranis, õhtu lõpetasime karaokes. Kuna Eno ja Gusson on nüüd ülikooli teistes linnakutes oma teaduskondadega, ei ole meil enam eriti võimalusi üksteist näha, seega otsustasime vähemalt korra enne minu kojuminekut veel kohtuda. Sellest õhtust jäi üks väga kena mälestus, karaokes suutsime valida peaaegu kõik laulud sellised, et koos kaasa laulda saime.
Nad on ikka nii toredad ja kallid inimesed...mõtlesin korraks, et võib-olla oleks pidanud Enole ütlema, et ma temasse umbes pool aastat armunud olin, aga ei tahtnud vaesele noormehele mingeid ebavajalikke kohmetushetki põhjustada. Vähemalt sain teda lõpus kallistada ja ta saatis mulle tänusõnumi (kus sisaldus ka soov/käsk, et ma siis, kui yukatat kannan, talle kindlasti sellest pildi saadaks XD)
Päeva hämmeldushetk: Ma ei saa aru, kuidas Tutuanna pesupoe töötajad suudavad päevad läbi ABBAt kuulata. Iga kord, kui ma seal käin, käivad samad laulud. Mina läheks paari nädalaga hulluks, kui peaks kogu tööpäeva ainult ABBAt kuulama XD
***
Kohustuslikus korras panen siia ka uute fb galeriide aadressid:
Summertime
Tsuyu (jpn k: vihmaperiood)
***
Vaatasime veidi aega tagasi Grahamiga "Katanagatari" lõpuni. Pean tunnistama, et kuigi see oli hästi tehtud lõpp, siis mulle absoluutselt ei meeldinud. Lõpuks olin nii ärritunud, et hakkasin juba teatud tegelasi sõimama. Kõik oleks jumala korras olnud, kui ainult....aga jah. Vähemalt saime nautida Shichika lahedust ja seda, kuidas ta paari minuti jooksul kõikidele vähegi tugevatele võitlejatele pähe tegi.
Hetkel tegelen "Kindaichi Shonen no Jikenbo" ehk ühe jaapani vana krimisarja ülevaatamisega, sest keegi hea hing on kõik (vähemalt 2,5 hooaega kolmest) osad ingliskeelsete subtiitritega juutuubi üles pannud. Tegelikult peaks tegelema homse kultuuripeo jaoks musta hundi tegemisega, aga...küll seda ka jõuab. Kell on kõigest 11 öösel XD
Sarjade vaatamisest veel niipalju, et tasemeeksamiks õppimise ajal oli mul tõsine keskendumismure, kuna käis ühe minu lemmik j-drama BOSS teie hooaeg. Oeh, ma nii armastan seda sarja...ainuke teise hooaja miinus minu jaoks oli see, et nad Toda Erika tegelast seekord peategelaste hulka ei võtnud...samas on teda siiski piisavalt paljudes osades, seega väga nurisemiseks põhjust pole.
Aga tegelased säravad oma endises headuses. Nodate on sama sujuv ja lahe, Hanagata nunnu, Katagiri ikka selline armas lontu (ja väga džentelmenlik, pidevalt näen, kuidas ta juba alateadlikult üritab kaitsta/varjata tiimi naisliikmeid ohtlikes olukordades) ja Boss ise lihtsalt vaimustav. Mulle tundub aina rohkem, et tegelikult sobivad Nodate ja Boss ka eraelus kõige paremini kokku, nad mõlemad on lihtsalt nii põikpäised, et ei taha seda tunnistada XD
Ja mulle väga meeldib, et nad seekordsesse algusklippi sellise glamuurse võitlusstseeni sisse panid (mille pikem ja sama lahe edasiarendus on ka ühes lõpuklipis)...super. Mul oli väga tugev fangirl-squeal-hetk, kui Nodate tuli, selle uue oranžis kleidis tšiki võitluse üle võttis ja väga stiilselt vastastega 1-0 tegi. Samas ei jää see alla ka esimese hooaja OP-le. Meenutan, et algusklipi lahedus oligi tegelikult see, mille järgi ma otsustasin sarja vaatama hakata.
Muusikast niipalju, et...seekord polegi uut muusikat eriti XD
Tahan augusti lõpus enne äraminekut veel Tokyosse flumpooli kontserdile jõuda...ja nende uus singel, mis varsti välja tuleb, on vähemalt eelklippide järgi otsustades väga hea.
Suga Shikao on teinud oma loost "progress" ühe kena akustilise versiooni, lisaks meelib mulle ka "Tegami Bachi Reverse" introlugu "Yakusoku".
BOSS 2 üks tunnuslugudest, Superfly "Rolling Days" on selline mõnus funky jälle, kuigi "Alright!!!"i see ei ületa.
Ja imelikul kombel peab tõdema, et ma ei vaimustugi eriti Arashi uuematest lugudest. Ainult "Boom Boom" on enam-vähem. Kas ma hakkan vanaks jääma? Kas universumi loogika hakkab kokku kukkuma? Ei tea.
Igatahes, olge tublid. Mina suundun nüüd musta hundi kooke tegema.
あと一歩だけ、前に進もう =)
Nüüd on üks pikem pingutusetapp lõpuks läbi. Mõtlesin, et saan nüüd veidi vabamalt võtta enne kui ametlik eksamiperiood ülikoolis kätte jõuab, aga kalendrisse vaadates on suurem osa aega end jälle täis planeerinud. Oh kaev.
Eelmisel pühapäeval käisin Sendais, et sooritada jaapani keele tasemeeksamit. Selle nimel olin pingutanud mitu kuud, täitnud iga päev kordamisvihikuid, koostanud sõnadenimekirju, teinud prooviteste ja mida kõike muud veel. Õppeperioodil oli nii helgemaid kui tumedamaid hetki...alguses lihtsalt ülesannete tegemine ei olnud üldse hull, aga kui mõned nädalad enne eksamit proovitestid korraliku ajaarvestusega ette võtsin, nägi asi natuke kurvem välja.
Olin ostnud paksu õpiku, kus oli kokku 2 proovitesti, mõlemal 3 osa (kirjutamine, lugemine ja kuulamine). Ühel kolmapäeval tegin esimese kirjutamise&lugemisosa ja langesin selle tulemustest musta masendusse. Ma olin arvanud, et läbisaamiseks vajaliku miinimumi ikka kätte saan, aga... kirjutamine 44/60st ja lugemine 45/60st(läbisaamise miinimumpiir mõlemal 48). See tuli tõesti šokina, esimest korda mõistsin, et võib-olla olen end üle hinnanud. Eks ma siis nutsin ühe õhtu (muidugi suutsin Jaceki põhjalikult ära ehmatada, kui ta mulle helistas), otsustasin et valan kogu oma pettumuse siis välja ja homsest alates hakkan veel tublimaks ja töötan rohkem. Sest allaandmine ei olnud variant. Põhjas oli ära käidud, edasi võis ainult ülespoole roomata.
Õppisin veel, tegin teise proovitesti (mis läks õnneks paremini, aga ma ei lubanud endale mingit lõdvakslaskmist) ja läksin veidi parema enesetundega lõpueksamile. Koht, kus eksam toimus, oli väga kena rohelise ümbrusega ülikool, ma nägin vist esimest korda nii palju välismaalasi korraga koos siin XD
Kokkuvõtteks: kirjutamisosa (kanjid, sõnavara ja grammatika) oli lihtsam kui ma arvasin, kuulamisosa üllatavalt kerge, aga lugemine....selles pole ma üldse veendunud, et läbi saan. Kirjutamis- ja lugemisosa olid koos, alustasin testi nagu tavaliselt, märkides vastused kõigepealt küsimustelehele ja kavatsesin lõpus kõik vastustelehele ümber kirjutada. Kui olin umbes 4 lehekülge niimoodi jätkanud, avastasin järsku, et kõik lähedalistuvad inimesed märgivad vastused otse vastustelehele. Sel hetkel haaras mind hirm, et äkki ei tohigi küsimustelehele ühtegi kriipsu teha, kustutasin kõik ära ja kirjutasin vastustelehele ümber. Sellega kaotasin ma muidugi veidi aega, aga see polnud kõige hullem. Hull oli hoopis see, et läksin sellest veidi ähmi täis ja tekkis tunne, et mul ei jätku üldse lugemise jaoks aega. Vastused tundusid lugemisosas ka kõik ühesugused...lõpuks sain kõik küsimused küll korralikult vastatud, kuid mul ei jätkunud aega neid üle kontrollida.
Igatahes, nüüd on see läbi, tulemused tulevad septembris ja ma ei pea selle peale rohkem mõtlema. Õnneks.
Selle suve jooksul olen jõudnud juba kolm korda kirsse korjamas käia. Yamagata prefektuuri kirsid on üle Jaapani kuulsad, neil on siin suured istandused, kus saab suure kambaga lihtsalt korjamas-söömas käia, muidugi mõistliku tasu eest.
Käisin kõigepealt teiste välisõpilaste ja kooli rahvusvahelise suhtluse klubiga. Ilm oli ilus ja kirsid maitsvad, aga kahjuks oli koht inimesi nii täis, et kohati tekkis klaustrofoobiline tunne XD
Teist korda läksin oma võõrustajaperega (ema, isa ja 2 nooremat tütart, kaksikutel oli kooliga seotud kohustused kahjuks) kuskile privaataeda, tutvuste järgi oli ema saanud loa seal tasuta korjata. Sellel päeval sadas, kuid õnneks olime kilekatuse all.
Kolmas kord oli vast kõige huvitavam: kuna mina ja Jacek käisime mõned nädalad tagasi Yu-sensei palvel Lion's Clubi hooaja lõpukoosolekul esinemas (mina laulu&kõnega, Jacek oma nankindamasudarega), siis saime seal tuttavaks ühe klubi liikmega, kes tegeleb põllunduse ja muu sellisega. Sagae-san kutsus meid samuti kirsse korjama ning viis meid enne isegi ühte peenesse restorani sööma. Selleks ajaks oli Jaceki tailannast tüdruksõber Tanya ka siia jõudnud, seega käisime kolmekesi. See oli tõesti tore kogemus...pisike armas kirsiistandus, enne kaunis söögikoht ja väga maitsev-tervislik jaapani stiilis lõuna ning tagatipuks saime kogu oma vaeva eest veel veidi korjamistasu ka XD
Ja mäed....veendun aina uuesti, et Eestisse tagasi pöördudes hakkan kindlasti mägesid igatsema. Alguses ei avaldanud nad mulle erilist muljet, pigem võõristasin, kuid nüüdseks olen neid tõesti armastama hakanud. Linna piiril kõrguvad rohelised hiiglased, käänulised mägiteed, bambusesalud ja astmikpõllud...neid vaatepilte ei unusta ma kunagi.
Nüüd on juba osaliselt tunda, et oleme siin päris kaua viibinud. Välisõpilaste vahel on toimunud väiksemad hõõrdumised, mõned tülid ja veidike on olukord siiani pingeline. Püüan olla neutraalne ja vahendada inimestevahelisi suhteid nii hästi kui suudan, aga loodan siiski, et lõpuks suudetakse ära leppida.
Jõudsin lõpuks valmis kirjutada ka Fyerellali kroonika (arvutasin, et mul kulus selleks kõigest umbes 9 kuud XD). Ohjumal, see oli võimas emotsionaalne laks, nii kirjutamine ise kui valmis (18 lk) asja lugemine. Pisarad tulid päris mitmel korral silma. See larbisari, maailm ja eelkõike Nira tegelane on mulle nii tugevalt südamesse jäänud...
Jaapani kultuuriloengu raames oleme teinud päris huvitavaid asju. Mitu korda zen-meditatsiooni, teist korda templis käies tegime ka väikse esinemise, kus Jacek kogus raha üleriigilisele nankindamasudare võistlusele mineku jaoks ja mina lihtsalt laulsin ja olin ilus XD Esitasin eesti keeles Loreley'd, religioosse taustaga lauluna "Oh Jeesus, sinu valu" esimese salmi (jah, mulle tõesti meeldib see viis) ning lõpuks ka YUI "Sea". Üllatuslikult sain ka mina väiksed tänuraha-ümbrikud...lugesime Jacekiga ühikas need kokku ja pidime üllatusest peaaegu ümber kukkuma: kokku saime mõlemad 11 000 jeeni 0.0
Lisaks olen nüüdseks ära proovinud kendama-mängu: seal on puust tokk, mille küljes nöör ja pall. Palli püütakse erinevate ümmarguste platvormide ja ühe tera otsa... kuigi mina selles väga osav polnud, suutsin vähemalt ühe korra kõik tehnikad õigesti teha.
Teine tore kogemus oli slipper-takkyuu ehk lauatennis sussidest reketitega XD
Jaapanis on see päris tuntud ala, isegi animetes olen mitmeid kordi näinud, et kuskile reisile minnes ryokanis peatudes mängitakse enne onsenisse minekut kindlasti ka slipper-takkyuu'd. Osalesime välisõpilaste ja kultuuritunnis käivate jaapanlastega ülemaailmsel meistrivõistlusel (ülemaailmseks tegi asja muidugi see, et Yamagata ülikooli välisõpilased seal olid XD), kuid ega keegi meist eelvoorudest kaugemale ei pääsenud. Üks jaapani poiss sai küll korra edasi, aga siis pidi tugevamatele vastastele alla vanduma. Täitsa lõpp, kui tugevad on selles mängud jaapani vanamehed...alustati neljastes gruppides, kust kõige parem edasi sai, meie grupis oli parimaks üks naljakas jaapani vanamees. Jeebus, kui kiiresti ja intensiivselt ta mängis... Grupis oli peale tema ja minu veel Amy ja üks tundmatu jaapani tüdruk, ma sain isegi mõned punktid sisse kõigi vastu mängides. Aga mäng oli sellegipoolest väga lõbus ja nauditav.
Väikseid tähelepanekuid:
* Olen veidi tegelenud ka oma lõputööga: printisin raamatukogus u 70 lehekülge jaapanikeelset teksti eri raamatutest (onmyodo ja Abe no Seimei kohta), nüüd on jäänud veel teha viimane valik nimekirjast, mida Miyu mulle jaapani amazonist tellida võiks.
*Mul on kasvav sõltuvus instant-yakisobast (nuudlid, mingi eri kaste, kapsatükid jms). See pole ilmselt kõige tervislikum, aga see on kiire valmistusajaga ja oi-oi kui maitsev =D
* Arvasin veidi aega tagasi, et mu toa õhukonditsioneer on katki (mis on praeguste palavate ilmadega täiesti katastroofiline). Külma õhu asemel puhus see kas kuuma õhku (nagu talvel) või ei puhunud üldse midagi. Mariko-san kutsus lahkelt elektrooniku, kes minu tuppa jõudes vajutas ühte nuppu ja ennäe imet! Masin polnudki katki, ma lihtsalt ei osanud puldil õigesse kohta vajutada.
* Vihmaperiood on enamjaolt möödunud, oleme korralikult vihma saanud (mõnikord ka siis, kui väljas on 30 kraadi sooja), kanji vaheeksami päeval panin vihmaga selga oma pisikese musta kleidi ja kõrge säärega mustad kummikud ning tundsin end suurepäraselt XD
* Jaapanlastel on komme muna suhkruga magusaks teha 0.o Seda kohtab väga erinevate toitude juures...ma ei saa küll aru, miks see vajalik on. Maitse pole niivõrd hea.
*Tõestasin, et jaapani neiude rinnapartiid ei ole just kõige suuremad. Teadsin juba varem, et poodides müüdavad rinnahoidjad on suurel määral pehmendusi täis topitud, aga täna, kui ise esimest korda siit pesu ostsin, sain sellele kinnituse. Esimene korv/suurus, mis mulle normaalselt selga läks ja veidi kitsas polnud, oli D korv. Olukorra absurdsusest tekitatud naeruhoost üle saamine võttis aega.
Nüüd mõistan vähemalt, miks üks Jaceki töökaaslane, kes mind ükskord ühikast lahkumas nägi, iseloomustas mind märksõnadega "blond ja suure partiiga". Isegi mu võõrustajaema täheldas seda yukata-proovimisel XD
Ma lihtsalt pean rääkima veidi LC esineminest. Ega ma väga sinna minna ei tahtnud, aga Jacekil oli vaja raha koguda ja Yu-sensei ütles, et mind ikka väga tahetakse sinna oma võidukõnet lugema ja laulma. Mõtlesin, et kuna see on koosolek, siis on asjad enam-vähem korras ja mul ei tarvitse jälle pealetükkivate jaapani vanameestega tegeleda, kuid kahjuks ma eksisin.
Amber tegi jälle mulle meigi/soengu/küünehoolduse, pluss sain selga tema ilusa beežika kleidikese. Nägin sellega välja nagu haldjas, ma tahan kindlasti endale kuskilt sarnase kleidi hankida. See vist oligi õhtu juures kõige parem: vähemalt tundsin ma end tõesti ilusana.
Olin vist peaaegu ainus naine ruumis. Koosolek toimus ühes hotelli konverentsisaalis ja selgus, et sellega kaasneb ka pidu/õhtusöök/alkohol.
Suht lihatüki-tunne oli jälle, eriti kui juba enne ürituse algust purjus olev Yoshida-san (mees, kelle paljast juuresolekust mul vastikusevärinad tulevad) tuli rääkima, kuidas talle ikka meeldivad blondiinid. Istusime, kuulasime kõnesid, riietasime Jacekit (meeste tualetis, mina passisin suurema osa ajast väljas XD). Tema etteaste ajal oli pidu juba täies hoos, ta pidi tõesti pingutama, et end kuuldavaks/nähtavaks teha.
Minu esinemine oli...huvitav. Ega kõik kogu aeg ei kuulanudki, räägiti/naerdi omavahel, kõik olid juba suht purjus. Sain esitada ainult ühe laulu ("Nii vaikseks kõik on jäänud") ja poole oma kõnest kuni laulu lõpuni (plaanitud oli terve kõne ja üks laul veel), sest aeg hakkas otsa saama. Pärast küsiti veel küsimusi, Yoshida-san tuli väikse annetusega, põlvitas minu ette ja soovis musi saada. Õnneks tuli selle peale saalist kaebusi ja surusin tal hoopis kätt. Sel hetkel suutsin edasi naeratada ainult selle najal, et kujutlesin, kuidas mu isiklik ninja Rait tallle lõuahaagi virutab või midagi sellist XD
Õhtu lõpus moodustati klubi traditsioonide kohaselt käest kinni ring ja lauldi mingi lauluke. Y-san tuli meie juurde, võttis mul käest ja hakkas saali teise otsa viima, mina reageerisin kiiresti, haarasin kõrval seisva Jaceki käest ja ütlesin, et nii, sina tuled nüüd ka minuga kaasa :P
Osalesin ka kivi-käärid-paberi-turniiris.
Ürituse käigus räägiti mind ära osalema (jälle! neetud küll...) mingil tuntud tele-lauluvõistlusel augusti alguses. Ma ausalt öeldes ei viitsi enam eriti selliseid asju teha, aga...eks vaatame, äkki saan kuulsaks XD
Kogu asja suurim pluss oli nunnu õhtujuht-organiseerijanoormees (või mees, 32-aastane), kes püüdis meid igati aidata ja päästis mu lõpuks galantselt, kui mingid vanamehed jälle minuga rääkima tulla tahtsid: ta lihtsalt võttis sujuvalt toolilt mu asjad, suunas mu ukse poole ja ütles teistele, et kahju küll, aga me tõesti peame nüüd minema hakkama XD Jacek väitis küll pärast, et tema meelest oli see tüüp gei, purustades sellega minu lootused.
***
Nanokamachil on väga tasemel jaapani maiustuste pood-kohvik. Käisime Ayumiga seal mingit jäätise-maiustust (anmitsu?) söömas. Koha jaapani stiilis interjöör moodustas huvitava kontrasti euroopaliku klassikaline rahuliku viiulimuusikaga.
Ja mul on jälle mingi võnkeparanoia. Kui see nüüd tõeks osutub ja keegi jälle minusse liigselt kiindunud on, ületab see nähtus(probleem?) juba mitmekordselt riigipiire.
Praegu on ilmad jätkuvalt nii palavad, et minusuguse põhjamaa tüdruku jaoks läheb asi juba liiale. Kogu aeg 30 või üle selle, kohati kuum vihm ja niiskus...bläääh. Ei saa enam tekiga magada, isegi õhuke lina ja öösärk on liiast. Ja ärgates olen juba üleni higine. Vähemalt ütles keegi, et võimalikult väheste riietega magamine pidavat tervislik olema.
***
Millestki tahtsin ma veel rääkida....ahjaa! Ma sain endale paar päeva tagasi ilusa yukata ehk õhukese suvekimono. Võõrustajapere ema tundis ühte väikse erapoe (selline armas pisike poeke, müügisaalist viib uks otse pere majapidemisse) pidajat, kelle juurest sain üliodavalt peaaegu täiskomplekti (yukata, vöö, vöölapatsi ja kingad) ainult kotike ja juuksenõel on puudu. Lisaks pakuti meile süüa, jäime sinna rääkima mitmeks tunniks. Ja ma sain lõpuks ometi papile jaapani tikutopsi koos tikkudega! Hakkasin juba arvama, et see on lootusetu üritus.
Eile käisin oma acapella-grupiga viimast korralikku pidu pidamas. Õnneks said kõik tulla, istusime Eno (keda ma tema suve-imagoga üldse ära ei tundnud, tal oli enne kogu aeg müts peas, aga nüüd nägin tema juukseid ka XD), Mama ja Gussoniga ühes yakiniku-restoranis, õhtu lõpetasime karaokes. Kuna Eno ja Gusson on nüüd ülikooli teistes linnakutes oma teaduskondadega, ei ole meil enam eriti võimalusi üksteist näha, seega otsustasime vähemalt korra enne minu kojuminekut veel kohtuda. Sellest õhtust jäi üks väga kena mälestus, karaokes suutsime valida peaaegu kõik laulud sellised, et koos kaasa laulda saime.
Nad on ikka nii toredad ja kallid inimesed...mõtlesin korraks, et võib-olla oleks pidanud Enole ütlema, et ma temasse umbes pool aastat armunud olin, aga ei tahtnud vaesele noormehele mingeid ebavajalikke kohmetushetki põhjustada. Vähemalt sain teda lõpus kallistada ja ta saatis mulle tänusõnumi (kus sisaldus ka soov/käsk, et ma siis, kui yukatat kannan, talle kindlasti sellest pildi saadaks XD)
Päeva hämmeldushetk: Ma ei saa aru, kuidas Tutuanna pesupoe töötajad suudavad päevad läbi ABBAt kuulata. Iga kord, kui ma seal käin, käivad samad laulud. Mina läheks paari nädalaga hulluks, kui peaks kogu tööpäeva ainult ABBAt kuulama XD
***
Kohustuslikus korras panen siia ka uute fb galeriide aadressid:
Summertime
Tsuyu (jpn k: vihmaperiood)
***
Vaatasime veidi aega tagasi Grahamiga "Katanagatari" lõpuni. Pean tunnistama, et kuigi see oli hästi tehtud lõpp, siis mulle absoluutselt ei meeldinud. Lõpuks olin nii ärritunud, et hakkasin juba teatud tegelasi sõimama. Kõik oleks jumala korras olnud, kui ainult....aga jah. Vähemalt saime nautida Shichika lahedust ja seda, kuidas ta paari minuti jooksul kõikidele vähegi tugevatele võitlejatele pähe tegi.
Hetkel tegelen "Kindaichi Shonen no Jikenbo" ehk ühe jaapani vana krimisarja ülevaatamisega, sest keegi hea hing on kõik (vähemalt 2,5 hooaega kolmest) osad ingliskeelsete subtiitritega juutuubi üles pannud. Tegelikult peaks tegelema homse kultuuripeo jaoks musta hundi tegemisega, aga...küll seda ka jõuab. Kell on kõigest 11 öösel XD
Sarjade vaatamisest veel niipalju, et tasemeeksamiks õppimise ajal oli mul tõsine keskendumismure, kuna käis ühe minu lemmik j-drama BOSS teie hooaeg. Oeh, ma nii armastan seda sarja...ainuke teise hooaja miinus minu jaoks oli see, et nad Toda Erika tegelast seekord peategelaste hulka ei võtnud...samas on teda siiski piisavalt paljudes osades, seega väga nurisemiseks põhjust pole.
Aga tegelased säravad oma endises headuses. Nodate on sama sujuv ja lahe, Hanagata nunnu, Katagiri ikka selline armas lontu (ja väga džentelmenlik, pidevalt näen, kuidas ta juba alateadlikult üritab kaitsta/varjata tiimi naisliikmeid ohtlikes olukordades) ja Boss ise lihtsalt vaimustav. Mulle tundub aina rohkem, et tegelikult sobivad Nodate ja Boss ka eraelus kõige paremini kokku, nad mõlemad on lihtsalt nii põikpäised, et ei taha seda tunnistada XD
Ja mulle väga meeldib, et nad seekordsesse algusklippi sellise glamuurse võitlusstseeni sisse panid (mille pikem ja sama lahe edasiarendus on ka ühes lõpuklipis)...super. Mul oli väga tugev fangirl-squeal-hetk, kui Nodate tuli, selle uue oranžis kleidis tšiki võitluse üle võttis ja väga stiilselt vastastega 1-0 tegi. Samas ei jää see alla ka esimese hooaja OP-le. Meenutan, et algusklipi lahedus oligi tegelikult see, mille järgi ma otsustasin sarja vaatama hakata.
Muusikast niipalju, et...seekord polegi uut muusikat eriti XD
Tahan augusti lõpus enne äraminekut veel Tokyosse flumpooli kontserdile jõuda...ja nende uus singel, mis varsti välja tuleb, on vähemalt eelklippide järgi otsustades väga hea.
Suga Shikao on teinud oma loost "progress" ühe kena akustilise versiooni, lisaks meelib mulle ka "Tegami Bachi Reverse" introlugu "Yakusoku".
BOSS 2 üks tunnuslugudest, Superfly "Rolling Days" on selline mõnus funky jälle, kuigi "Alright!!!"i see ei ületa.
Ja imelikul kombel peab tõdema, et ma ei vaimustugi eriti Arashi uuematest lugudest. Ainult "Boom Boom" on enam-vähem. Kas ma hakkan vanaks jääma? Kas universumi loogika hakkab kokku kukkuma? Ei tea.
Igatahes, olge tublid. Mina suundun nüüd musta hundi kooke tegema.
あと一歩だけ、前に進もう =)
*Ilmub varjudest puulehtede sahinal seljataha põlvitades*
"Gomeirei Ojioo sama?"