Ma olen ikka üks imelik inimene.Nägin jälle oma hinge inetust. Ükskõik kuidas ma üritan seda puhastada, jäävad mõned plekid, mida nii kergelt välja pesta ei saa. Samamoodi nagu jäävad mõned kogemused. Tekib tahtmine karjuda: "Sa neetud silmakirjatseja! Kuidas julged sa püüelda millegi poole, milleni sa nähtavasti veel kaugelt ei küündi?! Väidad mis sa väidad, aga tegelikult on sul ikka just neid omadusi, millest sa metsikult lahti saada üritad. Practice what you preach, girl..."Nojah, eks me kõik ole ainult inimesed.
Sellel õhtul tundsin küll selgelt: いつも足りない。
Never enough. Never perfect. Alati jääb midagi puudu.
Samas, täiuslikkus tekitab igavust. Ja fraas
"sa ei ole minu jaoks enam huvitav" kõlab minu jaoks endiselt nagu piitsaplaksatus või timuka langeva kirve vihin.
Mille poole ma siis püüdlema peaks?
Ilmselt on vastus kuskil keskel. Improve, but observe.
Üks mu hullemaid omadusi ongi kohatine liigne rahulolematus iseendaga. Õnneks on see viimaste aastate jooksul paranenud - ma täitsa meeldin endale. Vahel esineb küll hetki (ülalpoolmainitu kaasaarvatud), mil kumab jälle läbi see abitu perfektsiooniotsija, kelle juured aastatetaguses ajas.
Siis aga ajan selja uuesti sirgu ja kinnitan endale, et tegelikult olen ma rahul sellega, kes minust on saanud. Rahul nendega, kes mind ümbritsevad. Rahul sellega, mida ma teen .
*sirutab*
Nii, nüüd võin edasi minna.
---
Inimesed, miks te raiskate oma aega, emotsioone ja närve üksteise vihkamise, teistesse halvasti suhtumise ja üldse kõrgetasemelise mittemeeldimise peale?
See ju tegelikult väsitab kohutavalt. Nii ennast kui teisi.
Tõsi, vahel on vaja neid negatiivseid tundeid kuhugi suunata, välja elada ja muud sellist. Vahe on aga selles, et kui pärast võiks tunda vabanemist, koorma kergenemist ning värskendatult edasi minna (võib-olla selle käigus ka vabandada, asju selgeks rääkida), siis paljude puhul jääb sisse tühi tunne või pole midagi muutunud. Sest nad vihkavad ja intriigitsevad edasi.
Miks?
Ma tõesti ei saa aru.
Kui ma koguks endasse niimoodi pidevalt sellist negatiivsust, läheks ma hulluks.
Mõttetu halvustamise peale ma oma aega raisata ei soovi.
Seepärast proovingi inimestesse suhtuda võimalikult hästi. Negatiivsus väsitab.
Aga räägime natuke skaala teisest otsast.
Paar väga emotsionaalset hetke on viimasel ajal pakkunud....One Piece (jah, jälle ta räägib animest XD).
* Laboon ja tema lugu (veidi spoilereid, aga selle blogi lugejate seas vist eriti OP vaatajaid pole, seega kellelegi pettumust ei valmista loodetavasti):
Väike vaal eraldub oma parvest ning jääb üksi merele. Kord satub ta kokku kamba lõbusate piraatidega, kes oskavad hästi laulda ja pilli mängida. Vaalake jääb nende juurde, ujub nendega kaasa ning saab isegi nime - Laboon. Pärast mitmeid seiklusi teatavad piraadid talle, et kaugemale ta nendega kaasa tulla ei saa, see olevat liiga ohtlik. Lõpuks Laboon otsustabki neid ootama jääda, toeks lubadus, et tullakse paari aasta pärast ümbermaailmareisilt kindlasti tagasi.
See vaal ootab juba 50 aastat. Iga päev rammib ta kogu jõust suur kaljut, Red Line'i, mida mööda sealsetesse vetesse koos piraatidega tuli ning mida mööda kaaslased ka naasma peaks. Ta on justkui selle suure kivilahmaka peale vihane, et see tema sõpru välja ei anna.
Laboon ei tea, et see piraadisalk ei tule enam tagasi. Kolm aastat pärast Laboonist lahkumist sattusid nad uuel karmil merel võitlusse, millest eluga ei pääsenud keegi.
Peaaegu. Sest üks, Labooni parim sõber Brook oli söönud eluvilja, mis võimaldas tal surmast tagasi tulla. Seda aga kahjuks teatud hinnaga - aasta möödudes oli temast saanud luukere.
Kuna ta vari rööviti ja seetõttu päikesevalgus talle surmavaks muutus, ei saanud ta Floriani Kolmnurga ududest lahkuda ja Labooni juurde naasta (kaasas helisalvestus piraadikamba viimasest muusikapalast - nad surid, lauldes oma lemmiklaulu), kuid...nüüd, kus Luffy ja teised Brooki varju kätte said, võib luukere alustada teekonda oma vana sõbra juurde.
Vaal, kes ootas 50 aastat ja enamgi veel neid, kes kunagi ei naase....luukere, kes ükskõik millise hinnaga tahab pidada vaalale antud lubadust...
Selle väikse vaala pärast poetasin küll mitu pisarat. Ta on nii nunnuks tehtud, et teisiti ei saanud. Ma ei tea, kuidas tema häält tehti, aga see on üks armsamaid häälitsusi (
siin kohe alguses nt ), mida pika aja jooksul kuulnud olen.
* Going Merry.
Õlgkübarapiraatide
esimene laev. Ta saadi Usoppi sõbrannalt Kayalt kingiks. Kandis neid läbi mitmete seikluste, raskuste ja rõõmude.
Kuid iga laeva aeg saab kord otsa (eriti siis, kui see on elanud üle sellised hullusi nagu taevasse lendamine, hiiglaslike mereelukate ja lugematute mereväelaste rünnakutest pääsemine).
Meeskond armastas Merryt. Eriti Usopp, kes teda vajadusel igati parandada-lappida püüdis. Kord nägi ta (Õlgkübarapiraatide Taevasaarel viibimise ajal) isegi öösel, läbi udu veidrat ilmutust - inimkuju laeva parandamas ning häält
"Ärge muretsege, ma kannan teid veel edasi".
Water 7-s oli laevast lahkumine kõigile raske. Sellega oli seotud ka meeskonna sisemine lahknemine - Usopp lahkus ning rängalt kahjustatud laev jäeti maha. Kuid kui mererongiga Robinit päästma mindi, suutsid kõik kokku saada ja Maailma Valitsuse kohtupaika, Eines Lobby-sse jõuda.Seal aga ei läinud asjad kõige paremini ja Õlgkübarapiraatide vastu käivitati hiiglaslik mereväeoperatsioon Buster Call.
Ja siis, ümbritsetud kümnetest vaenlaste laevadest, siis, kui lootus kustunud näis, Luffy enam liigutada ei suutnud ja neid õhku laskma hakati, kuulsid kõik mingit veidrat heli. See tuli justkui altpoolt, kõik arvasid, et kuulevad luulusid, kui Usopp järsku karjus
"Hüpake merre!" Teiste mõistmatute nägude peale hüüdis ta
"Kas te aru ei saa? Ta tuli meile järgi! Meil....meil on ju üks kaaslane veel!" Mereväe üllatunud silme all hüppasidki kõik rünnatavad korraga merepinna suunas.
Ning korraga, nii võimatu, kui see ka ei tundunud, ilmus kahurisuitsust nähtavale väike laev. Going Merry oli oma sõpradele ise järgi tulnud, et neid kõige sügavamast põrgust välja tuua. (Gaad, ma ei saa isegi seda teksti kirjutada, ilma et mul silmad pisaraisse ei kisuks. Ma mõtlesin juba seda osa vaadates, et kui juba see mulle niimoodi mõjub, mida ma veel siis teen, kui nad....)
Kõik rõõmustasid, kuid imestasid asjaolu üle, et kedagi laeval ei leidnud. Kes neid siis hüüdnud oli? Usoppi juttu ei tahetud esialgu uskuda, kuid kui Iceberg hiljem ka seletas, et oli kuulnud laeva häält, mis läbi suurima tormi, hoolimata oma raskest seisust oma kaaslastele järgi minna soovis, siis....
Kuid nüüd oli selge, et isegi selle vapra laeva jaoks on teekond läbi. Vaene Merry hakkas otse merel koost lagunema. Ja seda pidid Õlgkübarapiraadid mõistma.
Lõpuks otsustatigi laev väärikalt viimsele teekonnale saata. Nii vaatasid kõik koduks saanud karavelli põlemist, meenutades kõike, mida koos läbi elatud.
Ning siis kõnetas Merry oma sõpru.
"Andke andeks, et ma kauem teiega koos olla ei saa. Tahaksin küll rohkem seigelda, kuid see pole võimalik. Sellegipoolest olin ma teiega koos õnnelik."Oh, Merry. Neetud, ma ikka ei saa ilma nutmata olla, kui sellest loost kirjutan.
Siin ja
siin on kaks väga ilusat ja kurba koond-mälestusvideot.
* Natuke midagi rõõmsamat nüüd XD
Mingis jaapani keskaja teemalises eriosas (nr 303) juhtus päris mitu sellist asja, mille pärast ma pikka aega naerust kõveras olin (ja olen iga kord kui vaatan, muide).
Nimelt teevad selles osas "külalisetteaste" mitmed sarjas esinenud tegelased, kuid need etteasted jäävadki tihti väga lühikesteks. Minu lemmikuks selliseks cameoks on mingi koka (water 7 mererongist vist) suvaline ilmumine ühte stseeni - tüüp on mingi riisikaupmees, kannab ajastukohaseid riideid ja riisikorve, kuid ta tundub "teadvat", et midagi "filmitakse" ja siis ta tuleb ja vilksab kaameras ja..... XD (aga kõike ma ka ette ei räägi,
vaadake ise 6.03-6.22 ja ignoreerige itaaliakeelset audiot palun)
Teine kuldne moment on, kui
Luffy laulab (muidugi kõvasti ja valesti) jaapani armastatud rahvalaulu "Sakura sakura". Nali on selles, et ka meie oleme kooriga seda proovis laulnud. Kui ma esimest korda kuulsin seda Luffy esituses ja sain aru, millega tegu, siis purskasin oma joogi üle monitori laiali. Lisaks on väga humoorikas Usoppi karje, kui nad tuppa tungivad (nad kahtlustasid Luffyt ühe suure kirsipuu varguses)...nagu oleks avanev vaatepilt tõeline horror. Mina aga hirnun ja kerin seda karjet tagasi.
Imelik inimene, tõesti XD
Natuke lõbusat OP muusikat ka: Intro 6 - "Brand new world"Intro 11? - "Share the world" (lol, sarnased XD) Lisaks: Bumb of Chicken - "Sainoujin ouenka"
Täna OP osi vaadates veendusin taas, et mõndasid asju ma lihtsalt ei talu. Ei talu nende nägemist nii elus kui (joonis)filmis kui raamatus - mul hakkab füüsiliselt halb ja valus. (Muidugi on nad kohati sarjades ja muus ekstreemsusteni viidud, aga siiski)
Nendeks on: karjuv ebaõiglus, alusetu süüdistamine, diskrimineerimine...ja ka abitus, argpükslus nende nähtuste vastu midagi ette võtta.
Kunagi võiks mul ka nii palju mõjuvõimu või võimalust olla, et reaalses elus nende vastu midagi rohkemat ära teha.
---
Muide!
Nägin reedel kõige armsamat meganekko(prillidega st)-poissi. Varem ma ei suutnud mõista nende võlu, sest polnud lihtsalt kedagi sellist näinud. Ta oli.....oeh. Täpselt selline hukutav kooslus - natuke tagasihoidlik, häbelik, ilusad silmad veidike pika tuka alt piilumas....ahh.
Ja kui ta ütles, et on 16...oli mul tunne, et *damn*, miks ma temast juba 5 aastat vanem olen XD
Oeh. Asi venis jälle suht pikaks ning selleni, millest tegelikult rääkida tahtsin, nagu ei jõudnudki.
Pole hullu, alati on homne. Kuigi ma olen suhteliselt omadega läbi, vaatame, kas voodistki välja rooman.
Ja kui kellelgi on kodus plaati "4 aastaaega. 2. Ballaadid" ja ta suvatseks seda mulle laenata, oleks ma piiritult tänulik. Sellel plaadil on üks lugu, mida ma pikalt olen otsinud.
Karavan & Meelis Punder - "Tagasitulija"
"Ma olen tagasi tulnud, mõndagi näinud mees,
iialgi nii pole olnud, maailm on lahti mu ees."
Aga hetkemuusikaks on hoopis: *dun dun dun*
Shinedown - "I dare you" (see on vist mingi wrestlingu-sarja theme song tegelikult, väga võimas lugu...aga mulle meeldivad selle sõnad, eriti kuna sellest inspireerituna on kirjutatud see fantastiline OP lühi-fanfic)
Kättemaksukontor - "Saatanlik naine" Uku Suviste esituses (no tee, mis tahad, mulle lihtsalt meeldib see. võib-olla ihkan minagi olla see "ohtlik naine"? XD)
Ilusaid unesid, kallikesed.
Oeh. Nii palju häid asju. 
__THISRES__157841.jpg){kind=link}
