Teisel pool mind

Nüüd olen ära näinud ka jaapani lendavad jaaniussid ehk hotarud. Teisipäeva öösel sõitsime kambaga mägedesse ning imetlesime tumeda metsa ja kohiseva vee taustal tantsivaid valgustäpikesi. Tõeliselt müstiline ja ilus vaatepilt.

Päikseroheline. (uus pildigalerii)

Olen viimasel ajal jälle hakanud oma unenägusid üles märkima ja tahaks tõesti, et mul oleks oma unenäoseletaja käepärast. Mõned korduvad elemendid hakkavad juba imelikud tunduma, sagedasemad neist:
* hundid
* viikingid
* meri/jõgi/vesi
* pantvangidraamad

Hoiatus: järgnevad veidrad unenäokirjeldused

-------
Alguses hääletasime koos kellegagi kuskile. Meid võttis peale üks auto, kus miskipärast istus ka John Lennon. Ma olin väga hämmastunud, kuna JL oli ju aastaid surnud olnud.
Hiljem sõitsime mingisse hostelisse või söögikohta, igatahes istusime laua taga (mina, mu sõber, meessoost autojuht ja JL) ja ootasime süüa või tšillisime niisama.
Korraga hakkasid meie kõrval, veidike kaugemal koridoris kolm meest (keda ma tundsin?) laulma Bohemian Rapsody't. Nad seisid kolmekesi ringis, ülevalt paistis nende peale lambivalgus...üldse oli see üsna sürr. Ja äkki ei istunud meiega lauas enam John Lennon...või õigemini, ta vist nägi veel natuke Lennoni moodi välja, kuid ma teadsin, et see on tegelikult Freddy Mercury. Ja siis mul plahvatas peas, et appikene, me istume samas lauas selle laulu loojaga. Täiesti mõõtmatu kuulsuse ja mõjuga isikuga...
Kui mulle see kohale jõudis, unustasin natukeseks ajaks hingamise, siis piilusin
silmanurgast Freddy poole ning kiiresti jälle ära. Aukartus oli meeletu. Ja kõrvus kõlas ikka sealt kõrvalt tulev Bohemian Rapsody kolme mehe esituses.

-------
Larp? Mingi fancy maja (vana mõis?), kuhu kogunesid igasugu tähtsad ja mõjukad külalised. Maja peremees hoidis mind kinni ja üritas hoida külalisi teada saamast, et ma majas viibin (või tahtis ta hiljem mind oksjonile panna).
Tüüp, kes ballil haldjakuningat mängis, tahtis mind aidata, üritas ära päästa sealt.
AGA.... *dun dun dun*
Zombie-ninjad tõusid põllult, kui ta minuga põgeneda tahtis. Olime just majast välja jõudnud mingile verandale/terrassile, haldjakuningas toetas mind (ma ei suutnud ise liikuda?). Veranda kõrval laius kuldne põld/heinamaa, õhtupäike paistis...ja äkki tõusid heina vahelt üles mustad kujud. See polnud küll planeeritud, pomises haldjakuningas omaette. Zombie-ninjad liikusid päris keskmise kiirusega, aga me ei saanud enam märkamatult edasi minna, seega olime sunnitud majja tagasi minema. Aga zombie-ninjad võtsid ka kursi maja poole. Nad võtsid peremehe ja külalised pantvangi ja seega kogu mängu üle. Seda polnud keegi ette näinud.

-------
Action-adventure stiilis. Oli nagu muinasjututeema, aga see oli pea peale pööratud.
Alguses viirastus mulle suur kuningalossi saal, kus kõrgel pjedestaalil istus tumeda habemega mees troonil. Tema ümber oli umbes 4-5 noormeest, kõik aadlike/printsidele sobivas riietuses. Nad ajasid rõõmsalt juttu alguses, aga siis ütles troonil istuja
midagi ning kõik jäid mõttesse. Nägin, et trooni ja noormeeste ees oli üks klaaskirst, kus lamas helepruunide pikkade juustega kaunis kreemjates värvides kleidis neiu. Ahah, lumivalgekese-teema seekord, mõtlesin. Kui pilt veidi kaugemale läks, nägin ehmatusega, et saalis on veel 2 kirstu, üks suurem ja üks väiksem. Suuremas, keskmises lamas kokku 3 tüdrukut, pruunide, mustade ja heledate juuste ning punases, tumesinises ja helelillas kleidis. Ning siis oli veel viimane kirst, kus lamas samuti üks neiu. Seega oli 5 "lumivalgekest".

-------

Mingi segane värk. Oli nagu mingite salaagentide-doppelgängerite teema. Ma olin mingi naine, kes oli kas salaagent või kogemata segati sündmustesse. Ja Michael Caine oli kas minu mentor/nõuandja/targem ja vanem tüüp, kes millalgi ütles ahastavalt, et ma ei saa niimoodi väljakutsuvas riietuses minna luurele/missioonile. ja et mingi laul ei sobivat ka.
Millalgi oli jama sellega, et keegi, kes nägi välja minusarnane, keeras mingi jama kokku ja mind hakati selle eest taga otsima. Saime teada, et see minu teisik oli unustanud ühe tähtsa asja ühte karaokebaari, ning me läksime kahe sõbrannaga (ka salaagendid?) seda ära tooma. Ruum, kuhu meie sattusime, oli nagu pooleldi karaokeruum, aga pooleldi nagu raamatukogu õppetuba, st keskel oli lambist 3 rida raamaturiiuleid ja ühes nurgas kirjutuslaud ja tool. Laud ja selle ümbrus oli riiulitega varjatud, seega uksest tulijad neid ei näinud.
Olin just lauda ja selle ümbrust läbi otsimas, leidsin pooleldi söödud tumeda šokolaadi ja ühe tüki roosat maasikašokolaadi (vist ka leidsin vajaliku asja...mingi juuksenõel/mälupulk vms),kui kuulsin ust lahti löödavat ja 3 meiesarnast naist (vastaspoolelt) tungisid sisse. Mina varjasin end alguses riiulite taga, piilusin kõrvalt peeglist ruumis toimuvat ning sõin leitud šokolaadi.

-------
Kuskil väikestes onnikestes, hundid tulid, meie uks ei läinud piisavalt kinni, lisaks ootasime veel inimesi, et nad sisse jookseks, aga hunt (oranžika karvaga) pääses enne tuppa. Mõtlesin, et nüüd võivad küll kõik oma viimased palved lugeda, kuid siis märkasin väikest akent, tõstsin raamid eest ja hakkasin end selle kaudu välja vinnama.

-------
Vahepeal "ärkasin üles", olin oma toas, aga tuba oli kitsam ja selle koha kohal, kus pidi olema külmkapp, hõljus punast värvi unihiir.

-------
/--/ Kui me seal diivanilaadsel asjal lebotasime, vaatas ta mulle otsa ja ütles "Kui ma siit üldse kellegagi kunagi abielluma peaks, oleksid see ilmselt sina." See lause oli küll minu tegelasele mõeldud, aga kõlas sellegipoolest väga armsalt.

-------
Oli mingi kosmoseekspeditsiooni uurimismeeskond, kus mina ka liige olin. Pidime minema uurima mingit lõhet universumis. Teati, et midagi teisel pool lõhet eksisteerib, aga mis täpselt, selle pidime meie välja uurima.
Lendasime oma laevaga lõhest läbi ning sattusime küll uuesti kosmose keskele, aga meie ees laius suur planeet, mis natuke Maa sarnane, kuid siiski piisavalt erinev: kaetud lopsaka rohelusega, peaaegu nagu paradiisiaed. Seal elas mingi algeline tsivilisatsioon (seega humanoidsed olendid? ma seda täpselt ei mäleta), kellel oli oma ühiskond ja religioon. Nad kummardasid (või oli see lihtsalt mingi asi, mille me kuskilt planeedi seest sügavikust või vanadest varemetest avastasime) suurt punast sarvilist olendit, kes meenutas mulle Dr. Who ühest osast seda suurt Saatanat. Tundus, et niisama religiooniga tegemist polnud, see olend oli mingitpidi ka reaalne.
Võtsime oma missiooni käigus planeedilt kaasa igasugu näidiseid - taimeid, loomi, pinnast...ja lõpuks vist ka paar inimeselaadset elusolendit. Läksime läbi lõhe oma päiksesüsteemi tagasi ja naasime Maale.
Seal aga läks midagi natuke valesti. Korraga läks taevas punaseks, sinna tekkis
hiiglaslik selle sarvilise olendi kuju, kes meile midagi ütles, siis nägime taevasse
tekkivat mingit...koodi, nagu numbrite ja tähtede ja teiste sümbolite lühike jada. Mõistsime, et olime mõtlematult salapäraselt planeedilt ka mingi ürgkurjuse kaasa toonud.
Teadlased uurisid meie toodud näidiseid. Veidi aja pärast tuldi aga meie juurde ja öeldi, et oleks kindlasti vaja projekt katki jätta ning seda lõhet mitte enam uurida.
Mäletan, et olime pettunud ja nõudsime põhjust. Teadlased paistsid seepeale kuidagi...hirmul ning üks neist ütles poolhääli, et see ei saa õige asi olla. kui
küsisime, miks, vastati meile: "Kuna need teie näidised (vist taimed vms)...on vanemad kui meie päiksesüsteemi Päike." Sel hetkel hakkas meil kõigil ootamatult kõhe, tundsime, et võib-olla olime tõesti komistanud millegi palju suurema otsa, kui olime osanud oodata. Millegi otsa, milles ei oleks tohtinud sobrada.

-------
Läksime ühte suurde saali, mis meenutas võimlat. Seal seisid seinte ja tribüünide/trepiastete peal Full Metal Alchemisti militaarmundritesse riietatud noormehed ja laulsid meile Mermaid Melody Pichi Pichi Pitchi mitmehäälselt, nagu koorilaul.

-------
Infiltreerusin mingis fancys mõisas/vanas-endises lossis, sest seal toimuval oli midagi mäda.
Majaperenaine (kes siiski polnud maja omanik, ainult korraldas asju seal? ilmselt
pettusega need õigused saanud) võttis mu sinna tööle. Majas oli palju väikseid lapsi (kas omamoodi heategevusasutus? orbudele?) ja ka palju noori (abilisi? vabatahtlikke?).
Mul oli teooria, et perenaine tegeleb mingi okultse jamaga ning kavatseb lõpuks lapsi selle jaoks ära kasutada. Aga kahjuks polnud mul tõendeid.
Ühel ööl magasime kõik ühistoas, mina olin just üles tõusnud, et minna maja uurima, kui korraga kostus allkorruselt mingit kära, karjumist ja mürgeldamist. Paljud ärkasid üles, abilised keelasid turvalisuse huvides lastel ruumist välja mineku. Kui me asja kontrollima läksime, tormas meile trepil äkki vastu mingi...musta söestunud naha ja pika sabaga elukas, kelle sisikond põles/hõõgus nagu laava. Ta tegi suurte teravate hammastega suu lahti, tõi kuuldavale metsiku kriiske ja kadus siis suurte hüpete saatel maja sügavustesse.
Olime kõik väga šokeeritud. Järgmisel päeval tegi perenaine paar uut reeglit, mis
piirasid liikumisvabadust (üksi ei tohi kuskile minna, koos abilisega alati, ei tohi
majas igal pool enam käia). Ise ütles ta, et see on laste kaitseks, kuid mul oli
miskipärast tunne, et tal on mingi varjatud motiiv.
Veider oli see, et paar päeva hiljem elaja-intsidendist leidsime ühe majas töötanud mehe (aednik?) laiba. Tal olid ikka veel tööriided seljas, kuid näis, et ta oli surnuks pussitatud. Mõrvarelva kuskil polnud. Miskipärast aga üritas perenaine levitada juttu, nagu oleks müstiline elukas ta tapnud.
Nüüd oli asi veel tõsisemaks muutnud. Olin kindel, et keegi tahab siin majas midagi
varjata, kuid tal on vaja, et lapsed ja abilised ikka majas oleksid. Üritasin ise majas märkamatult liikuda, et asja tuumani jõuda, kuid tundus, et nüüd olen ka ise perenaisele silma jäänud. Ta kutsus mind oma kabinetti ja pakkus suhkruse häälega mulle ametikõrgendust (mis sisuliselt oleks talle andnud minu üle suurema kontrolli).
Pakkumine oli ahvatlev, aga ma ütlesin, et olen oma praeguste ametitegagi rahul ja
keeldusin. Pärast minu lahkumist kutsus ta paar teist abilist kabinetti, ilmselt minu jälitamise ülesande andmiseks. Nüüd pidin eriti ettevaatlik olema.

Avastasin majast erinevatest kohtadest mingeid väikseid kahtlasi kirjakesi/sedeleid, kus peal kas arusaamatu tekst (ilma mõtteta) või mingid sümbolid. Kahjuks sai perenaine mulle jälile.
Korraks toimus ka "neljanda seina" lõhkumine: mul oli käes patakas mingeid lehti/pabereid, mida ma hakkasin uurima, kuid Sindbad jõudis kiirelt minuni, hakkasin neid ära peitma, aga ei jõudnud. Ta üritas mult neid võtta, pärides, mis need on, nägime mõlemad korraks, et see on mingi loo 350. ehk järgmine peatükk....ja siis vist mõistsime, et see võib olla seesama lugu, milles meie olime?
Kuidagi kohmetu hetk oli, sest mõistsime, et seda infot me küll mõlemad teada ei tohiks. Ma panin paberid ära ja ütlesin talle, et mis siis, kui mul on võime tulevikku ette näha. See oli bluff, aga kuna me olime järgmise peatüki leidnud, siis tahtsin ma seda kuidagi ära kasutada. Sindbad ei uskunud mind.
Ma ei mäletagi, milles mind täpselt süüdistati, aga mind pandi keldrisse kinni.
Millalgi märkasin keldris aga ühte ahju, mille juures oli söepann. Kui nägin aga, kuidas need olid paigutatud/asetatud, klõpsas üks mosaiigitükk nagu paika ning nägin justkui flashbackis, et ilmselt oli perenaine ise see, kes nende abil konstrueeris tuleolendi. Ja samas klõpsas paika ka teine tükk: kuna kelder avanes aeda, siis oli aednik ilmselt sattunud peale, kui perenaine kas asja korraldas või tõendeid kõrvaldas ja sellepärast ta tapetigi. Nüüd tundus kõik loogilisem. Sindbad tuli keldrisse ja hakkas mulle rääkima sellest, et ta võiks mulle kunagi õpetada suusatamist. Ütles, et kuigi mul on väiksed jalad, võiks ta mulle teha pikad suusad...mul oli suht wtf, aga millalgi sain aru, et äkki on temalgi
tekkinud mingeid kahtlusi ja ta tahaks minuga nendest rääkida.

-------
Mingi suur häärberilaadne maja (JÄLLE!)
Öösel mingi latiinoperekond otsis öömaja või tahtis sauna tulla, mina lubasin, aga pidin asja väga vaikselt tegema. Lõpuks üritasin neid välja ajada, aga nad ei tahtnud minna.
Maja hakkas ümber kukkuma, jooksime üle suure toa ukse poole, et enne välja saada.
Jooksime majast välja, seal oli rand ja natuke liivakaljusidluiteid. Keegi ütles mulle, et ma pean end selle luite taha peitma, et jänes mind üles ei leiaks. Pidin jänesega võitlema??

-------
Väga action-filmi laadne süžee XD
Üks meestest kammis omadega täitsa segi ja haaras relva. Kõik pidid asfaldile pikali heitma, aga siis tuli see mees minu juurde ja tiris mu püsti, karjudes, et mina olengi kogu segaduses süüdi, mis neil praegu toimub. Ja et nüüd pean ma nendega kaasa tulema.
Selgus, et tüübid tegelesid kas mingi inimkaubanduse või inimröövide või illegaalsete ravimieksperimentide või muu sarnasega. Mind viidi kitsast keerd-kivitrepist kuskile maa-alusesse keldrisse (mis meenutas kivitorni), ümber põlesid küünlad ja peale minu oli seal veel inimesi, kes kõik kössitasid hirmunult kuskil nurkades. Selleks hetkeks olin ma ise juba ka parajalt hirmul.
Seejärel nägin (nagu filmi vaatamisel) samal ajal kuskil mujal toimuvat. Oli möödunud päris mitu tundi, nägin kuskil politseilaboris toimuvat. Seal sebis närviliselt ringi üks doktorikitlis mees, keda olin ka oma kinnihoidmiskohas näinud, korjas oma asju kokku...ilmselt oli korruptsioon sööbinud päris kõrgele, sest hoones tundsin ära ühe politsei peakorteritest. Midagi oli nende plaanides ilmselt valesti läinud (kas uus "inimlaadung" oli liiga vara ja liiga pärast eelmist saabunud?) ja nüüd pidi mees kiirustama, et jõuda oma päristöölt "pikapäevarühma".
Nägin, kuidas ta kõndis kiirete sammudega heledat koridori mööda edasi, üritades hoonest välja minna. Siis aga kostis tema selja tagant vaikne, kuid kindel hääl, mis küsis "Ja kuhu sina nii kiirustades suundud?" Tüüp pidi peaaegu lakke hüppama, heitis pilgu selja taha, kuhu nüüd oli ootamatult ilmunud üks pikem, tumedas riietuses, tanksaabaste, tumepunaste õlgadeni juuste ja tumedate erksate silmadega mees. Doktor pomises "Ah, see oled ainult sina", ja hakkas edasi kiirustama. Punapea kõndis talle järgi ning küsis igasugu küsimusi stiilis "kuhu/miks sa lähed/kiirustad". Doktor suhtus temasse kui tüütusse kärbsesse, kuid oli näha, et ta on ka hirmul. Punapea rääkis talle justkui muuseas inimkaubanduse/eksperimentide juhtumitest, kergel toonil. Kuid siis tuli tema tooni...terast, metalset kõla ja ta ütles "Tead, mõni aeg tagasi kuulsin ma ühelt oma sõbrannalt huvitavat juttu selle loo kohta...isegi sinu kohta...ja nüüd on ta kadunud."

Doktor pöördus neelatades ümber, et küsida, mis naeruväärne jutt see on ja kuidas see temasse peaks puutuma....ja hakkas siis veel punapeale ütlema, et viimane ei ole isegi selle juhtumi uurimisega seotud, ta on nagunii mingi wild card, ketikoer, kes ei peaks haukuma, kui asi teda ei puuduta... kuid sel hetkel oli koridoris justkui hämaram, ainult punapea silmad hiilgasid ohtlikult. Ta astus doktorile lähemale, vaatas talle otsa ning ütles midagi stiilis "Seda uurin ma praegu mitteametlikult. See tähendab, et mul pole mitte mingeid piiranguid. Niisiis, tagasi minu sõbranna juurde. Ma arvan, et sa tead, kus ta on...ja kui temaga peaks midagi juhtunud olema, siis ei näe asi sinu jaoks enam üldse ilus välja."
Järgmisel hetkel olin jälle seal küünaldega kivikeldris, asja organiseerijad käisid
ringi, karjusid üksteise peale, tundus, et kõik ei lähe plaanipäraselt.
Siis aga kostus ülevaltpoolt mingit müra ja karjumist ning isegi tulevahetuse hääli vist.
Suurem osa meestest läks trepist üles asja kontrollima, paar tükki jäid meiega sinna. Mul oli ikka tõsiselt kõhe juba siis...olin näljane, väsinud ja mul oli külm.
Mõned hetked hiljem aga kuulsime, kuidas üleval mingi uks sisse löödi ja siis jooksusamme allapoole. Mingi erirühma moodi kamp jooksis sisse ja tegi ülejäänud röövijad kahjutuks.
Siis nägin trepist alla tulevat punapäist meest ja minusse voolas metsik kergendustunne, teadsin, et nüüd on kõik korras või vähemalt saab korda.

-------
Palju tube, mingid ülesanded, mida lahendama pidi. Nagu labürint, kui ühes toas oleva asja ära tegid, siis said teise tuppa/edasi minna. Kui feilisid või midagi valesti läks, siis võis sattuda nö "halba tuppa" või tagasi minna. Kadri, Martin ja Karl olid ka seal, mingi teema oli ka Ilmariga, kes polnud veel ühiskonnaõpetuse eksamit ära teinud.
Suur puust kaunistatud raamidega peegel.
"Nagu üks tark mees mulle kunagi ütles: iga exp võib olla hea exp."

-------

Jacek ja Sasha magasid minu köögi asemel olevas narivoodis, meie istusime vannitoa ukse ees ja mängisime lauamängu.

-------
Tšau-tšau koer, kes ainult putru sõi. Fotoalbumid ja pildid sellest, kuidas keegi laamat toidab peost.

-------
I osa - Mona juures kuskil salakeldris saunapidu.
II osa - Justin Bieberi kontsert (Disneylandis??). Saime tasuta piletid, aga keegi sokutas meie piletikotti mingi ohtliku asja (pomm?). Pärast sõitsime bussiga kaugemale, kiirustasime maha, aga siis meenus mulle, et kott jäi (ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga anyways) bussi piletikontrollimasinasse.

-------
Vestlus kellegagi, et poliitikud lõpetavad tegelikult oma tööpäevi varem, aga nad on netis (st hoiavad mingit lehekülge lahti), et raha jookseks.
Miskipärast olime veendunud, et poliitikud saavadki netis olemise eest raha ja kui nad seal ei ole, siis see ei tiksu.
Isa ütles selle peale "Ja see on ju pensioniraha neil."

-------
Kasispea lähedal mingi põgenikelaager ja mahepõllundus, eemal ridaelamurajoonid ja kruusahunnikud.
Õhtu hakkas saabuma, taevas olid tormipilved ja kogu põgenikelaager valmistus mingiks võitluseks. Tuli Tho ja ütles, et mul on vaja abi kutsuma minna, ilma "nendeta" me hakkama ei saa.
Ja korraga ma teadsin, kes "need" olid: teppide valduste tagant algas suurem järv(aga see oli osa merest?), mudane, vetikaid täis ja tumeda sogase veega. Ja nad tahtsid, et ma läheks sinna põhja mererahvalt/näkkidelt abi tooma. Teadsin, et neil on seal all oma kuningriik ja ka seda, et kui ma vee alla lähen, peaksin saama sealt hingata. Aga mind hirmutas hullult see pimedus seal vee all, see tundus lämmatav ja pahaendeline. Hakkasin paluma, et mina ei peaks minema seda tegema, aga öeldi, et kedagi teist pole.
Siis pakkusin välja variandi, et mu keha jääb maale, st ma saan kuidagi "unes" minna sinna, see oleks ka toiminud. Aga öeldi, et ma pean ise kogu kehaga sinna minema, muidu see ei pruugi õnnestuda, sest mererahvaga suheldes peab aupaklik ja ettevaatlik olema.
Nägin vaimusilmas nende kuningriiki seal vee all, natuke meenutas see Harry potteri neljanda filmi järvemaailma. (näkid olid aga õnneks ilusamad ja inimesetaolised)
Olin täitsa meeleheitel lõpuks ma nii kartsin minekut...aga aimasin ka, et kui kõik
tahavad ellu jääda, siis pole suurt valikut.

-------
Piraadikambad, kes üritasid lahendada ühes sadamalinnas mingit müsteeriumit. Olid mingid salapärased tormid ja udu, merel polnud enam turvaline olla. Ja selle keskmes oli mingi veider koletis, keda keegi tegelikult korralikult näinud polnud.
Ja Jack Sparrow oli ka seal probleemide keskel.
Mina olin lihtsalt ühe meremehe tütar, kellel poleks tohtinud kogu jamaga mingit seost olla...(mäletan, et mõtlesin sel hetkel larbivõtmes, et mul peab olema mingi pidepunkt, mingi huvitav asi..ja siis see ilmuski)...aga minu isa laev oli koos meeskonnaga hiljuti põhja läinud, kui mina veel pardal olin. Mingi ime läbi olin ma ellu jäänud ja võisin nüüd ainsa tunnistajana rääkida, et olin koletist näinud. See meenutas suurt merelohet, mäletasin, et läbi udu tulid kaks suurt hiilgavat silma ja meeletu kriise. (jälle larbimõtlemine: oh kui lahedalt see koletis tehtud on, huvitav kuidas GMid niimodi selle silmad said hiilgama panna)

-------
Geki juures (Toompst) elamine (jälle), korter suurem ja mitmekorruseline, mõned uksed viisid uhketesse saalidesse (a la kadrioru loss vms baroksed lossid).
Ooperiteater (ühest uksest sai vist sinna), ema viis mu sinna, mitmendat korda vist, sest ma mäletasin, et olen seal varem olnud: nägin kõrgete (kohati veidi viltuste) astmetega marmortreppi ja oigasin juba et issand jumal, jälle see trepp, eelmisel korral ei saanud ma siit üldse korralikult üles. Mul oli mingi kreemikas pikk kleit (selline ballikas), millega ma siis üritasin trepist üles vinnata end (justnimelt vinnata, sest avastasin, et need astmed olid mulle umbes vööni, mõtlesin et kuidas teised külastajad küll nii kergelt üles saavad). Ei saanud ja ei saanud, kuni lõpuks vist tuli üks noormees (ka ooperikülastaja), kes pakkus naeratades abi ja siis vist tassis mu süles üles sealt XD

-------
Mingi metsas ringijooksmine. Vin Diesel oli mingi...seikleja? Või lihtsalt karm karastunud metsamees? Igatahes oli tema meiega koos ja aitas. Samas jooksis tema ise ka vist millegi&kellegi eest ära, st äkki ta püüdis end seal inimväheses kohas varjata.
Öine pilt, kus tumeda metsa vahelt tulevad joostes hundid, V.D jookseb nende eest ära või püüab neid kuskile lõksu juhtida.
*
Metsas (võib-olla isegi samas) asus suur kivist kindlus, mille lähedal/kõrval
kiirevooluline jõgi. Viibisime kindluses (nagu mingi larp või taaskehastamisvärk), meie leer üritas parajasti teiste sõdalaste rünnakuid tagasi tõrjuda.
Korraga jooksin miskipärast lahingu poole, aga siis pöörasin jõe äärde. Jooksu pealt katkestas mind keegi selline suur viikingilaadne mees, kes käskis mul kohe
tagasi minna, sest siin on ohtlik. Mina aga jooksin oma pikkade patside lehvides (valge linane seelik, punased paelad juustes) ikka edasi.
Millalgi nägime jõe teisel kaldal mingeid pensionäre grupis jalutamas. Hämaras nägime pärast puude vahel jões madalas ka väikseid lapsi, kellel olid madrusesärgid ja kes liikusid mööda jõekallast edasi, hoides midagi käes.
Jões oli ka mingi vetevaim. Äkki ma läksin temaga mingit diili tegema sinna vee äärde?

-------
Pantvangidraama metsatuka lähedal, kivimüüri ääres.
*
Lõkkeõhtu kuskil metsas.
Kunagi varem olin ma kohanud või teadsin, et selles metsas elutseb kuskil suur rääkiv hunt. Mul oli nagu mälestus, et seisan selle hundiga silmitsi ja kuuvalgus paistab tema sinakashõbeda karva peale.
Sellid lõkke ümber muutusid aga väga ärevaks, kui keegi selle jutu üles võttis. Nad hakkasid väga kartma ja arvasid, et meil on seal ohtlik olla. Üritasin neid ümber veenda, aga nad läksid täiesti endast välja, kui valgussõõrist veidi kaugemal puude vahel justkui mingi saba vilksatas. Püüdsin seletada, et hunt ei soovi halba ja tahab võib-olla meiega lihtsalt koos istuda, aga poisid olid hirmul ja tahtsid minema joosta.
Siis äkki ilmus hunt kuskilt meie ette, poisid hakkasid põgenema, aga siis ütles hunt äkki ise, et teda ei tasu karta ja ta tuli lihtsalt siia, et vaadata mis me teeme, meil tundus lõbus olevat.
Pärast (kuigi poisid natuke uskumatute nägudega) istusime kõik koos uuesti lõkke ümber, hunt ka ringis. Natuke oli sellist kohmetut vaikust, aga siis hakkas hunt jutustama meile metsast ja kuulsime veel palju nii huvitavaid lugusid, et poisid unustasid oma hirmu ja mõne aja pärast olid hundi täiesti omaks võtnud. Naersime koos, teised hakkasid uuesti tantsima, mina ja hunt aga vaatasime üksteisele otsa ning olime rahul, et kõik hästi lahenes.

-------
Nagu mingi filmisüžee.
Noor poiss (13, 14 või 15?), kaitsevaimud, maagia:
Poiss üritab mingi rituaali läbi endale kaitsevaimu kutsuda, aga midagi läheb nihu.
Rituaaliõpetuses on kirjutatud, et kokku on umbes 7-8 vaimu, kelle hulgast võib kutsuda. Üks pidavat olema ideaalne, vooruslik ja puhta meelega kaitsja....kuid tekstis mainitakse ka ühte, kellega ei tohiks üldse tegemist teha (selline ohtlik, kahtlane, pool-psühho).
Midagi läheb valesti ja nüüd on olukord, kus see, kes kaitsma pidi, tahab poissi tappa (ta oli salaja tegelikult juba sisimas korrumpeerunud, aga nüüd paisati see taint kõik temast välja) ja see ohtlik tüüp on nüüd lepinguga seotud teda kaitsma.
Oi, nojah...nüüd läks küll veidi nihu.
Ohtlik tüüp ütleb poisile: "Vaata, mul pole inimeste kaitsmisega kogemusi. Alati on vastupidi olnud. Aga kuna meil pole erilist valikut, siis eks lihtsalt...improviseerime."

-------

Toimus kas maailmalõpp või tulnukate invasioon. Paanikas inimesed tunglesid Yamagata Ülikooli keskristteel, nõudsid informatsiooni ja muretsesid. Taevas oli kurjakuulutavaid pilveid täis, linna poolt paistis siia liikuvat hiiglaslik punakas kaheksajalg.
Ja kogu selle segaduse keskel seisime mina, Sasha ja veel 2 inimest ning tegime üksteisest reidikaid ja grupipilte.

-------
Mingi koletiste-jama Tallinnas (aga samas oli see maailm nii segunenud, et see võis vabalt olla ka mõni muu linn, kus on sarnased maamärgid).
Mina ja veel mõned tüübid (mingi närviline arvutigeenius, üks pahur tsundere-tüdruk, keegi kompetentne militaartüüp vist ka jpt) uurisime ühe teadusliku eksperimendiga seotud mõistatuslikke juhtumeid: keegi käis ja tappis eksperimendi erinevate osade läbiviijaid, tavaliselt oli siis kui meie kohale jõudsime, juba liiga hilja või tehti asja nii meisterlikult, et meie sealoleku ajal leiti võimalus vastav isik maha koksata.

Vahepeal läksid asjad selles mõttes halvaks, et meid ennast hakati juba mõrvades kahtlustama (kuna me olime alati seal kohas, kus kuritegu oli just toimunud/toimus).
Üks säärane juhtum oli ühe taimekasvataja labor/korter, mis asus ühe hoone viimasel korrusel. Kasvatas taime, mis nõudis vist kasvataja verd. Uurisime tema laborit, tüüpi ennast enam polnud, taime ka mitte. Ühest kõrvalruumist leidsime kinniseotult ühe tema abilise, kes rääkis, et mingid tüübid olid tulnud ja teadlaste kaasa viinud. Saime tema arvutist mingeid salafaile, mida meie arvutitüüp pidi kiirelt kopeerima ja siis arvuti mingi viirusega ära chrashima, aga meile oli juba jälile jõutud ja trepilt kostsid kurjakuulutavad raskete militaarsaabaste sammud. Jooksime teist sissepääsutreppi mööda alla, kuid mina avastasin millalgi, et mul ei ole enam kingi jalas ja jooksin neile järgi. Teised kiirustasid mind tagant ja ma jõudsin vist just ukse enda järel kinni lüüa ning trepist (mis miskipärast selline suur hall betoonmaja paraadtrepp) alla liduda.
Seejärel nägin olukorda veidi vastaste seisukohalt, neil oli seal paar endist militaartüüpi/võitlejat, mingid psühhod, üks roosa kitliga mees...ja keegi neist leidis ühe meie tüübi telefoni kuskilt põrandalt. Seal oli päris palju vastamata kõnesid, üks tüüp veel vilistas, et ou, me tunneme ikka väga huvitavaid inimesi, kui avastas, et Dante (Devil may Cryst) oli meile umbes 7 vastamata kõnet teinud, lisaks oli kõnesid Lady'lt ja viimane miskipärast Andralt.

-------
Kaks viikingi/barbariklanni, kes osaliselt omavahel vaenujalal (või oli vaherahu, aga väga habras). Jõgi nende linnade/elukohtade vahel, mäletan sellest üle ujumist öösel pimedas, et keegi ei märkaks. (Läksin "oma" poolele tagasi?)
Keegi oli undercover teise klannipealiku pojana (tegelikult oli see poeg kuskil õnnetult surma saanud, aga see ülem lasi meil nii teha, sest ta tahtis ka rahu sõlmida pikemaks ajaks).
Itaalia restoranide moodi söögikohad olid nendes "linnades".


**********************

Vot sellised alateadvuse-killukesed külastavad mind öösiti.
(Ja ühtlasi õnnitlen siinkohal neid, kes selle lõpuni viitsisid lugeda XD)

Oyasumi, kallikesed.

(vaatame, mis mu mõttekino mulle seekord ette söödab)