(Pealkiri: Heather Dale - "Fairytale")
Ja ongi uus aasta.
Mõelda vaid, et aasta tagasi võtsin seda vastu Jaapanis, koos Miyu ja tema perega.
Mäletan, et nägin tol öösel unes tulekahjut.
2011 jooksul juhtus päris palju, mõneti isegi pöördelisi sündmusi. Nende käigus sain veidi rohkem teada näiteks oma taluvusläve, vastupidavuse, enesekindluse kohta ja see tuli kasuks. Samas on mõned teised asjad jäänud sama segaseks nagu enne. Näib suisa, et mu süda ja mõistus korraldavad aeg-ajalt mingi vandenõu alusel üldstreigi.
Nüüdseks olen juba pool aastat Eestis tagasi. Selle poole aasta sisse on mahtunud suurtes kogustes head muusikat, uusi anime-avastusi, filme ja sarju, fantastilisi larbielamusi & muid sündmusi ning muidugi kvaliteetaega oma inimestega.
Muidugi ka hingelist segadust ja madalseise...aga eks tasakaalustamiseks peabki paar tassitäit tõrva sinna meepotti valama.
Lumi on maha tulnud lõpuks. Kuidagi väga sürr oli jõulude ajal õues kuuse kõrval haljendavat rohtu näha, kuid vähemalt uusaastaööl sadas Põltsamaal tuhksuhkrut ja sealt edasi läks asi korraliku talve moodi.
Jõulud tulid seekord jälle koos perega, mis oli väga tore. Ehtisime kuuske, küpsetasime meme-piparkooke, igaks juhuks luuletasin jälle natuke ja kokkuvõtteks suutsin isegi jõulutunde välja võluda. Veidi pärast pühi sain kätte ka endale tehtud erilise jõulukingi: 2 Heather Dale'i plaati, kõige uuem "Fairytale" ja tema jõuluplaat "This Endris Night". Viimane on tõesti ideaalne jõuluplaat, mida pikemalt kuulates ei hakkagi kõrvad verd jooksma, pole äraleierdatud lugusid. Lemmikuid sellelt jõuluplaadilt on palju, kuid tooks eraldi välja "Ave Maria" (lihtne ja ilus lugu, mida saab väga hästi kaanonis laulda), "Coventry Carol" (meenutas mulle unelaulu, midagi sarnast oleme kooriga ka kunagi laulnud), "
I Saw Three Ships" (väga heatherilik variant ühest tuntud viisist) ja loomulikult minu jaoks plaadi parim lugu "
Huron Carol" (maagiline lugu prantsuse rahvalaulu viisile Huroni hõimu/rahva keeles). Ma saan täiesti aru, miks Heather&co seda viimast terve aasta läbi kontsertidel kasutavad.
Ja ka teisel plaadil on märkimist väärivaid lugusid:
* Nimilugu "Fairytale" - natuke lootust, natuke kibestumust ja üks küsimus.
Don't you want a fairytale, don't you want this fairytale? Don't you want to live my fairytale with me?
* "Golgotha" - inspireeritud sellest kõige kuulsamast ristilöömisest, kõrvaltvaataja silmade läbi. See koputab päris valusalt südametunnistusele, ka tänapäeval.
'Cause deep down I know that the innocent always go free,
That there's someone who's watching the watchers, it doesn't have to be me.
It's easy to trust that things are going as they should
As long as it's noone I know getting nailed onto the wood.
* "The Morrighan" - Üks müstiline olevus, kes tuleb ja läheb siis, kui tahab, kes võib sulle anda kõik, kuid sama kergelt ka kaduda. Ja ta unistab lendamisest... (nii seda kui "Fairytale"i saab kuulata Heatheri
kodulehelt)
* "Ten Feet Tall" - minu absoluutne lemmik sellelt plaadilt. Steampunk awesomeness, tõsine confidence&powerboost-laul, mida ilmselt kasutan ka paari tegelase inspiratsiooniks. Steam&hot&bulletproof, indeed ;)
---
Ma olin kindel, et ka aastavahetus möödub pereringis, kuid siis...käis mingi klõps ja ma tundsin, et ma ei suuda Tallinnas olla, et ma PEAN sealt kuskile minema saama. Vajan midagi täiesti erinevat. Ja kuna üks sellise plaaniga sobib kutse ootel oli, otsustasingi, et what the hell, põrutan Põltsamaale ja vaatan üle, kui hullud need Raidi sõbrad olla saavad. Eriti huvitav oli muidugi see, et hetkest, mil ma selle ära otsustasin, tundus, nagu üritaks kogu universum teha kõik selleks, et ma õige bussi peale EI jõuaks. No siis ma pingutasin juba kiuste.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ma jäin ellu ja ei saanud nii tugevalt traumeeritud, kui kartsin (kuigi vahepeal olin suht lähedal). Lootsin viimase hetkeni, et sinna ikka tuleb veel naissoost isikuid, but noooo. Peab ütlema, et ma polegi kunagi uut aastat 7 noormehe seltskonnas vastu võtnud XD
Korralik gamerite aastavahetus, testosteroonitase over 9 thousand. Tundus, et olin ära neetud, sest "that's what she said"-huumorit tuli väga palju, hoolimata sellest, et ma enda meelest midagi valesti ei öelnud. Kõige krooniks oli muidugi see, kui me hommikul kell 7 lahkuma hakkasime. Mõtlesin, et võiks midagi ilusat hüvastijätuks öelda ja hüüdsin esikust tuppa "Well, poisid, oli meeldiv"...sekund hiljem karjuti mulle vastu "That's what she said!" ja vajuti kollektiivselt naerukrampidesse.
Aga pime varahommikune jalutuskäik inimtühjal Põltsamaal, kui vaikselt langes õrna lund...selle vaatepildi ilu võttis hinge kinni.
Minu sess koosnes sellel talvel ainult ühest eksamist ja ühest esseest, kuid kumbki polnud päris lihtsate killast. Jaapani keele eksami puhul istusime kõik ruumis palju kauem kui ilmselt arvanud olime. Natuke tuli üllatusena, et esemete kirjeldamine pandi nii suures mahus sisse, teksti analüüs oli samuti kohati bingo mängimine. Suurema osa mõtlesin vist välja, kuid mõnede kohtadega jäin lõpuni kahtlema.
Tõlkeseminari essee jaapani keelest tõlkimise problemaatikast sain valmis, kuid pole veel ära andnud. Selle kirjutamisel oli päris sürre seiku, kus ma silmitsesin ekraani umbes veerand tundi, hiljem avastasin, et ma olen mingeid lõike kirjutanud sellel ajal, kuid neid üle lugedes oli nagu "oot, mismõttes, kas tõesti mina kirjutasin selle? kust ma sellised mõtted, sellised lausekontstruktsioonid võtsin?" XD
Naljakas, aga seekord polegi seda "sinus endas talv"-mõttega seostuvat tunnet eriti palju. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Aga igal aastal umbes detsembri alguse paiku tuleb ta uuesti. Huvitav, miks ma sellest ühest laulureast niimoodi kinni hoian?
Eelmisel nädalal nägin ühte väga head filmi. Olin tahtnud seda juba ammu kinno vaatama minna, kuid kartsin, et keegi ilmselt ei taha minuga seda vaatama tulla. Siis selgus, et ka onutütar oli täpselt sama filmi kohta täpselt sama asja mõelnud (et ta ei leia kedagi, kellega seda vaadata). Great (related) minds think alike =D
Ja nii me siis vaatasime briti spioonipõnevikku
"Tinker Tailor Soldier Spy".
Ma ei mäletagi täpselt, kust selle filmi tutvustus või plakat mulle silma jäi, igatahes tundus see lugu mulle väga huvitav. Lisaks oli filmil praktiliselt all-star cast (Gary Oldman, Colin Firth, Tom Hardy, John Hurt) ja kui ma sain teada, et ka Benedict Cumberbatch (BBC Sherlocki-sarja nimitegelane, üks minu viimase aja crushe) seal mängib, oli asi otsustatud.
Mõned kurdavad, et film on liiga aeglane ja igav, kuid mina vaidlen sellele tugevalt vastu. See pole hollywoodilik action kuskil glamuurses kohas (nagu tänapäeval paljudes filmides kombeks), vaid vaikselt vinduv, pinget keriv, paranoiline 1970ndate Suurbritannia, kus keerdub lahti geniaalne lugu topeltagendi püüdmisest luureorganisatsiooni tipus. See pole kerge film, ta kulgeb natuke rusutud ja suitsuses atmosfääris, kus oht vahele jääda paneb kõiki tegelasi oma käike väga hoolikalt kaaluma. Ent lõpetatakse siiski helgema noodiga, mis oli väga tervitatav ja tõstis minu kiindumust veelgi.
Saalist lahkudes ohkasin sügavalt ja naeratasin: olin just näinud midagi väga nauditavat. Minu jaoks oli ta väärt iga kulutatud minutit ja piletiraha.
Ja lõpetuseks, jätkates pealkirja-teemat: üks mõnus muusikapala, seekord eesti esitajatelt. Lihtne ja siiras, unenäoline ja armas.
Kruuv - "Muinasjutt"
"Ja me naeratame..."
