'Elooo ^^
Väike positiivsusesäde kevadiselt külmas päevas.
Laupäeval oli Kettamaailma larp, mis osutus ülilahedaks ja lõbusaks.
Omaette lugu on see, kuidas ma endale vahtkonnakostüümi kokku kombineerisin.
Alguses oli mul kõik muu olemas, välja arvatud pruunid püksid. Kuna Hanna ütles, et Humanas on mingi eriline soodusmüük ja suur valik lahedaid pruune riideesemeid, otsustasin ise kohale minna ja vaadata. Poeskäik kulges üllatavalt, ma proovisin vähemalt 20 asja ära (mis sest, et kabiini tohtis võtta max 5 :P) ning lahkudes avastasin, et olin veidi hoogu läinud.
Minu saagiks langes 3 paari pükse, 1 jakk ning 2 pluusi...nüüd ma ei saa enam öelda, et mul kapis ainult teksapüksid ripuvad.
Igatahes leidus hangitud kraami seas just see pluus ning pükstepaar, mis kostüümi täiuslikuks tegid.
Nüüd mängust. Laupäeval saime kõik M&H juures kokku (muidugi läks lõpuks suht kiireks) ning kulgesime laenatud vg turviste kolinal bussijaama.
Nägime, et Põltsamaa on üks hästi tore koht, väike, ilus ja piisavalt vaikne.
Üritus toimus Metodisti koguduse hoones (minu andmete järgi), mille kõrval oli meeletult kaunis park ning jõgi+sillad.
Paari tunniga said kõik kettamaailmastatud, kostüümid selga ning sekeldused võisid alata.
Anhk-Morporki linnavahtkonna delegatsioon saabus Quirmi võõrastemajja koosseisus: Seersant 'Seeru' Veron (Goblin, kes kahjuks ei pannud endale Benny Lava nimeks), naispäkapikust kapral Kullake Muhe (Anna, kelle kostüümist ei puudunud pikk habe roosade lehvidega ning metallkingad), vesisülitist konstaabel Marmot (Martin, kelle geniaalne kostüüm nõudis talt väga palju vaeva, meenutades lõpuks mingit hõbedast samuraiturvist kombineeritud bone-dragoni tiibadega), abikonstaabel Jane smth-smth-hääldamatu-perekonnanimi (Hanna, kes oli ilmselt kõige mõistlikum tüüp kogu majas) ning wannabe-okultistist konstaabel Cassandra Mölder aka Cassy (mina).
Vahtkond leidis, et peale nende on öömajale saabunud ka hunnik muid tegelasi, näiteks 3 võlurit, 2 siili, kõmuajakirja delegatsioon, ports aadlikke ning paar liiget õmblejannade gildist.
Söök oli üldiselt väga hea, kui välja arvata banaanisupp *väriseb* pärast ühte mikroskoopilist lusikatäit oli vaja ka suurt klaasi jooki, millega see maitse alla loputada. Aga lõbus oli jälgida nende nägusid, kes seda siiski ettevaatlikult maitsesid.
Tegelikult polnud üldse tore see, et isik (lord Nopski, pettur extraordinare), keda me tähtsaks tunnistajaks värbama läksime, löödi umbes tund peale õhtusööki maha. Nonii. Kogu vahtkond sai tegutseda korratagajatena: Marmot valvas laibaga tuba või uksi, mille taga arutlused käisid, Kullake sai ringi käia ja inimesi küsitleda, Veron kaotas täielikult närvi, Jane tegi detektiivitööd ning mina aitasin, kus sain.
Päris huvitav oli aretada uusi episoode sarjast "CSI:Kettamaailm", alates asitõendite nummerdamise, kuriteo läbimängimise ning mitmekordse arutamisega.
Sai palju ringi joostud, kinniste uste taga nõu peetud ning inimestega vaieldud.
Minu täielikuks hämmastuseks taheti mind mingil hetkel kõrtsiemanda pimedat, endist koomasolnud poega aitama. "Tunneta neid oma võnkeid," ütles Veron. Nojah...eks ma siis üritasin müstiliste jõududega ühendust võtta (GM muidugi irvitas kõrval, teadagi mis põhjustel...ega ma asjata kirjutanud, et ma pseudo-okultist olen).
Õhtu jooksul taheti mind väga mitmesse kohta võnkeid tunnetama, see oli lausa mu "firmamärgiks".
Kui sai selgeks, et haige noormees tahab, et ma uuriksin võngete taustalt välja, mis tal viga ning keegi võlur asja parandaks, läksime kell 12 alla keldrisse. Või õigemini, üritasime minna. Sest Cassy vaeseke kartis pimedaid ja kitsaid kohti, Veron pidi ikka hulk aega rahustama, et mind alla saada. Ütles ise veel rahulikult, et "See ajakirjanik on ka seal all ees, ära muretse."
Eks ma siis läksin keldrisse. Hüüdsin mitu korda "kas siin on keegi?", kuid mingit elumärki ruumidest ei ilmunud. Ma käisin läbi kõik ruumid ning siis hakkas juba kõhe.
Kui võlurid ja seeru lõpuks saabusid, hüüdis Goblin ajakirjanikku (Danit) teisest toast.....ning paari hetke pärast astuski ta tagatoast välja 0.0 vat see oli creepy.
Ja muidugi selgus, et noormehel on vaja enamat...kolme ohvri organeid näiteks. See pilt kirjeldab väga hästi mu tundeid sellel hetkel (ja kõigi teiste omi ilmselt ka: Wtfmismõttes?!):
Kokkuvõtteks tuli välja, et noormees oli mingil teel jumalaks saanud ja segastel asjaoludel lõigati vaesel Jane'il kõri läbi. Me sattusime paanikasse (kõige rohkem muidugi seeru, kah rühmajuht selline), jooksime üles ja panime uksed kinni, sest veel oli vaja ühte ohvrit.
Lõpuks läks asi hoopis imelikuks, Jumal ja tema ema (jumalaema, hehee) väitsid, et nemad pole midagi halba teinud ja et Jane'i võib ellu tagasi tuua. Selleks oli vaja ainult usku.
Cassy väljendas end seepeale mitmete ebatsensuursete väljenditega ning ütles, et ta usuks ükskõik mida, kui ainult Jane tagasi toodaks.
See oli ka muidugi lõbus, kui me Hannat suremast püüdsime hoida, sidemeid veritsevatel haavadel hoidsime ning kõrval Marten Surma rollis oma kondise sõrmega haavatu poole viipas. Hanna raputas pead, kuid lõpuks viidi ta ikka minema. Kogu segadus oli niivõrd traagiline kui naljakas...meenub hetk Jane'i abikaasaga, kui me lahkunut leinasime ja ma meeleheitlikult hüüdsin midagi stiilis "Ma ei suuda seda uskuda. See peab olema kas äärmiselt halb õnn või lihtsalt absurd, et meil on siin majas jumal, hunnik võlureid, kamp vahtkondlasi ja veel mõni müstik, kuid KEEGI ei oska ravida!!"
Lillede jumal Päiko äratas kõigi üllatuseks tõesti surnud detektiivi ellu, kuid hetk hiljem tormasid sisse võlurid, kes väitsid, et seda jumalat ei tohiks tegelikult olemas olla ning me peame kõik lakkama temasse uskumast.
Siis läks asi natuke häguseks, mingi teema oli selle ringirändava kõrtsihoone ja reaalsuse ankruga. Tuled kustusid, uksed lukustusid ning mina, Jane, tema abikaasa, Kullake ja Marmot jäime meie tuppa kinni. Oli pime ning meil polnud absoluutselt aimu, mida edasi teha. Tekkis idee Nopski mõrvajuhtum siiski ära lahendada, ning seda me tegema asusimegi. Ilmselt tapeti ta salapärase kaardi-sarimõrvari poolt, kelle hingel hiljuti vähemalt 5 inimese surmad.
Mõtlesime, mis me mõtlesime, millalgi saime ka ruumist välja ning jätkasime arutelu trepil. Siis sai aga mäng otsa, kuna õmblejannad olid reaalsuse ankruga midagi teinud ning kõrts oli turvaliselt Ankh-Morporki lähistel maandunud.
Ja lõpuks tuli välja, et mõrvariks oli siiski Jane'i enda mees, krimiajakirjanik! *dun dun dun*
Elulahe larp, super tegelased ning kuhjaga lõbusat tegevust.
After-oleng möödus samuti meeleolukalt, ma käisin ümbruskonnas jalutamas, jõe kohinat kuulamas ning tähti vaatamas.
Mulle on siiamaani müstikaks, kuidas ma oleks pidanud Anna kõrval magama ning Ülo hommikul kõrvalvoodist avastasin. Kummastav.
********************
Teiselt lainelt:
Vaatasin lõpuks ära "5 sentimeetrit sekundis/ A chain of short stories about their distance".
Alguses ei tundunud see mulle väga erilisena, kuid viimastel minutitel sain aru, et olin tegelastele hinges märkamatult kaasa elanud ja kui ma mõistsin, missugune see lõpp tegelikult oli...
Valdas mind magus-kibe kurbusetunne, teadmine, et olin näinud midagi meeletult ilusat, nii visuaalsel, muusikalisel kui emotsionaalsel tasandil.
Ning ma mõistsin täielikult, et nad ei saanudki kokku jääda, et nende vahel oli liiga palju maad.
Hetki hiljem võttis mu peas kuju mõttekogum koondnimetusega "My chain of short stories about our distance."
Ma pean kuidagi endast üle saama. Muidu ei parane ma üldse.
Aga paraneda ma tahan. Sellest sain ma laupäeva öösel kallite inimeste kaisus aru.
*******************
Natuke midagi humoorikat ka:
Täna ja eile oli EHI aatriumis mingi suure konverentsi toitlustamine. Kõik tudengid vahtisid veisse suuga pealt.
Kuid siiski mitte kõik. Argo ja paar tema sõpra infiltreerusid osavalt konverentslaste sekka ning võtsid ka süüa. Kui asi hapukoore- ja karamellikoogini jõudis, ei suutnud ma enam rahulikult pealt vaadata. Argo soovitas mul, Gekul ja Aril ka kooki võtta, Ari pomises seepeale väga ebausutava häälega, et tal pole kõht tühi. Geku lihtsalt ei tahtnud ja mina ei julgenud minna.
Asi tipnes sellega, et Argo andis oma tüki mulle ja läks võttis ise uue. *nyaa*
Süütunne teiste koogi söömise eest vähenes võrdeliselt tüki kahanemisega taldrikul. Nagunii peavad nad ülejäägid ära viskama, parem siis kasutagem juhust!
Hiljem hakkas mul paha, mille panin koogi süüks.
Mirju: (Alliku loengut oodates Gekule ja Arile) "I think the cake was poisoned."
Geku: "...geku's boyfriend? 0.o"
Ja nii suutis ta kolm korda järjest valesti kuulda.
Aga kooki sõime täna ikkagi uuesti XD
*******************
Animest:
Sundisin end lõpuni vaatama "Weiss kreuzi" ning alustasin "Lovelessiga".
Samuti lõpetasin hiljuti "Tales of Symphonia", mis jäi küll natuke poolikuks (loogiline, kuna see on videomängu põhjal tehtud), kuid millel oli sellegipoolest kena muusika. Eriti opening ja ending theme.
Siin algus,
"Almateria"*******************
Ja viimaks...
Tänane päev läks täielikult korda tänu enesekaitsetunnile, mis toimus Aitado saalis. Pidi olema vaatlustund, kus meie ainult konspekteerime. Sisimas lootsin, et äkki õnnestub mul näha kedagi tuttavat judotrenni-päevilt.
Kõik mu ootused ületati, kui selgus, et pidime vaatama väikeste poiste trenni, mida andis....Jaan Lutsar, minu endine treener!
My ex-sensei totally made my day.
Nii kui ta uksest sisse astus, läksid meie mõlema näod naerule, ta oli rõõmus ja üllatunud, et mind seal kohtas. Ja ma sain teda kallistada ka *nyaaa*
Ma ei olnud kindel, kas ta mind veel mäletab, kuid ta ütles, et "Miks ma siis ei mäleta...sa oled ju minu laululind." Nii armas...
Selline nostalgia ja positiivsus tuli selle trenni vaatamisest, sensei on ikka sama mõnus, avatud ja sõbralik nagu neli aastat tagasi.
Pärast rääkisime veel vanast Luise treeningusaalist, Luua suvelaagritest ning ta tuletas mulle isegi meelde, et mind kutsuti siis Millaks XD Ma ei arvanud, et ta seda ka mäletab.
Nüüd ma lähen ja otsin üles selle luuletuse, mis ma Luua laagrielu kohta tegin ^^
Päikest,
Mirju
