Teisel pool mind

Ma/ mul:
1. Tahan: Praegu - verandal päikese käes magama jääda/ pikemas plaanis - eksamid edukalt sooritada
2. On: Hõbedane kelluke helesinise paela otsas, palju õppematerjale ja alati kiire
3. Vihkan: Vahel ja lühiajaliselt. Kuigi esineb ka erandeid. Üldiselt....tomateid. Ja ebaõiglust.
4. Igatsen: Vaba, rahulikku aega; natuke lähedust
5. Kahetsen: Niimõndagi. Aga õnneks pole seda palju, niiet olen sellest üle.
6. Armastan: Jah. Kogu aeg.
7. Olen alati: Mitmetahuline.
8. Ei ole: (kas "ma" või "mul"?) Mul ei ole eriti wisdomit, kuigi mõnikord siiski on. / Ma ei ole ilma vihastamisvõimeta.
9. Tantsin: Tihti. Avalikult ja salaja
10. Laulan: Peaaegu kogu aeg. Kas mõttes või valjult.
11. Nutan: Mõnikord.
12. Kaotan: mõistust, pabereid, fotoalbumi (neetud!), rahvasummas liikudes inimesi, vahel enesevalitsuse
13. Tekitan segadust: Oojaa. Eekõige endas, siis teistes, siis sahtlites ja mujal.
14. Peaks õppima: Mina: "Jah. Kogu aeg on selline tunne" / Teised(minu kohta): "vähem"

Kõige lemmikumad:
1. Päev: Teadlikult sellist ei oma.
2. Number: Mulle meeldib 5
3. Värv: Helesinine, virsikukarva, valge, must
4. Lill: Piibeleht, liilia, kirsipuu (kuigi pole lill)
5. Kuu: See, mis taevas on. Ja juuni (elementaarne, watson)
6. Laul: Südames.
7. Söök: (Mul on tunne, et ma olen seda juba siia kirjutanud.) Aasia köök, kartulihakklihavorm ja igat sorti liha.
8. Jook: Vesi, tee, jäätee
9. Riideese: Olenevalt olukorrast

Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Ei aitäh.
2. Hüppaksin benjit? Mitte vabatahtlikult.
3. Liugleksin? Alati.
4. Elaksin maal? Kindlasti. Üks selline unistus on küll.
5. Hüppaksin langevarjuga? Jaa.
6. Kõnniksin sütel? Ainult kuumuskindlate jalanõudega.
7. Tapaksin kellegi? Kahtlen. Ilmselt mitte.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Miks mitte.
9. Laulaksin karaoket? Hell yeah!
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? O.o Ei. Mitte mingil juhul.
11. Näitaksin punast tuld? Muidugi. Lähim asub Bermuda kohviku ristmiku juures.
12. Oleksin ellujääja? "Me oleme kogunenud täna siia saarekotta..." XD (Jah, oleksin küll.)
13. Paneksin kellegi nutma? Mitte meelega. Igatahes tunneksin end pärast halvasti.
14. Lööksid last? Tricky. Sakutaks kindlasti.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? ....võib-olla. Jah.

Elulised faktid:
1. Kodulinn: Tallinn
2. Haridustase: keskharidus, kõrgem omandamisel
3. Juuste värv: Heledavõitu. Helepruuni ja tumeblondi vahel, kõigub sõltuvalt aastaaegadest ja päiksekogusest.
4. Silmade värv: Pruun. Hirvesilmad ju.
5. Kinganumber: 37-38
6. Nahavärv: Kahvatu.
7. Keskmine nimi: Ametlikult puudub.
8. Tuju: Varieeruv. Hetkel veidi unine, näljane, nõutu, aga samas ka rahulik.
9. Vasaku-/ paremakäeline: Üldiselt paremakäeline, aga oskan vasaku käega ka mõndasid asju. Öeldakse, et nooremana olin pooleldi mõlemakäeline.
10. Välismaal elanud? Ei ole. Ainult reisil käies ajutiselt.

Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Shin (muhahaa, feel the creepyness)
2. Kus ma viimati käisin: Ülikoolis Jaapani keele kirjalikku eksamit tegemas
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: *kontrollib* Martini(the Z-one)
4. Viimati helistasin: Emmele
5. Kas ma naeran tihti? Muidugi. Elu on ju absurdikomöödia.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Ma tõesti ei tea. Võiks ju.
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ilmselt küll.
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Etoo...mida mõelda "kohtamise" all...ma sain 2001. aastal olla kahe meetri kaugusel ühest oma iidolist (Tuomas Holopainen Nightwishist) ja üks tulevane kuulsus kõnnib mul iga päev kodus ringi.
9. Kas ma olen sõbralik? On see isegi minu puhul küsimus?
10. Eelarvamused: Mõned on kindlasti, kuigi hetkel ei meenu.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Enda.
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: Ausalt öeldes ei mäletagi. Üleeile tuli tv3-st "Muumia tagasitulek", aga seda ma olin juba varem 2 korda näinud.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Istusin voodil ja kordasin viimaseid jpn k. materjale
14. Viimati küpsetasin: Viinereid?
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Ideaalis pikad.
16. Kas kannan käevõrusid? Ei, ainult erandkordadel.
17. Ostan: Varsti palju head muusikat.
18. Hetkel kuulan: Arvuti sahinat ja tuule häält väljas.

Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: Paljud. (Nt Heather Dale, Ruki, Tarja T, Enya)
2. Suitsetan: Ei iial.
3. Olen rahul praeguse eluga? Olen küll.
4. Kas ma teeskleksin haiget, et koolist puududa? Jah, kuigi viimasel hetkel saaks kohusetunne minust ilmselt võitu.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: juukseid, üldist väljanägemist (kuigi tahaks silmi märgata)
6. Kas mulle meeldivad raamatud? ...you're kidding, right? Samahästi võiks küsida, kas Päike tõuseb idast ja loojub läände (mida isegi mina, madala wis'iga inimene, tean).
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: Tahaks kohutavalt minna Heather Dale'i kuulama, aga pole aimugi, millal või kus ta esineda võiks.
8. Kas ma tahan abielluda? Kunagi kindlasti.

************

Kui juba kontsertidest rääkida, tuleks kindlasti mainida, et esmaspäeval oli Estonias orkester Reaalmažoori ja muude solistide kontsert. St Rasmus sa jälle särada oma geniaalsusega. Ma ei usu siiamaani, et nad tõesti selle Estonias ära korraldasid, kusjuures saal oli peaaegu täis. Lootsin nii meeletult, et see üritus korda läheks, ning minu meelest läkski. Kuigi väikevennalt sellekohaseid kommentaare saada on peaaegu sama raske kui mõelda nullist välja, kuidas võiks jaapani keeles kõlada sõna "kaamel".
Mul on natuke kahju, et Rasmus ise rohkem ei laulnud kui ühe loo, aga see üks oli ka vaimustav. Koos Nele-Liisiga esitasid nad "Ooperifantoomi" fantastilise dueti "All I Ask of You".
Neetud, ma tõesti oleks peaaegu nutma hakanud, kui see lõppema hakkas.
Üldiselt oli terve kontsert vägagi nauditav elamus. Mulle meeldis teine pool rohkem, kuigi ka esimeses pooles kõlanud lood (nagu "Muusa", Rasmuse orkestriseades) olid ilusad.
Natuke ebatäpsusi oli, kuid õnneks mitte palju.

Ja jälle pean kordama, et olen oma venna üle meeletult uhke ja õnnelik.
(Mis sest, et tunnen end vahel selle vähemandeka õena.)
Ma tõesti sooviks, et tema sama minu kohta teeks.
Accept me, that's all I ask of you...

*******

Täna oli esimene ametlik eksam - jaapani keele kirjalik osa. Homme on kuulamine ja ülehomme suuline. Imelik, ma nagu ei teagi, mida korrata enam. Eile käisin koolis ja sain oma tõlketeooria referaadi kommentaarid kätte. Tulemuseks: mõned sisulised ebatäpsused, üks hooletusviga, 2 grammatikaviga (võõrnimede käänamine, jumal küll, Niinemäe vajuks maa alla), aga kokkuvõttes B.
Veider oli see, et Lange küsis "Kas teile B sobib?". Mida ma selle peale ikka oskan öelda, ma kartsin hakata seda A-d nuruma. Pärast ütles ema, et oleks võinud vastu küsida "Aga mis on variandid?". Kuid B on siiski "väga hea" ja ma ei hakka selle üle rohkem pead murdma.
Ees on veel kultuuriteooria (2. juunil ;_;), budism jaapani kirjanduses (6. juuni) ja usundiloo eksamiseminar (9. juuni).

Other than that....ma ootan larpi. Kohe tõsiselt ootan seda vampiirimängu. Ma pean sellega seoses küll veel palju tegema ja mõtlema, aga see saab olema ülilahe. Lisaks kõigele sain ma ju ka Geki ja Piu mängule.

Ahem. Igatahes.
Ma ei loe regulaarselt just paljusid blogisid, kuid need vähesed, mida tihemini külastan, on piisavalt erilised.
Pean eraldi mainima Goblini blogi, sest see on lihtsalt nii...nii...entertaining.
Lugeda on huvitav, seal esineb absurdi, diipteksti, wtf-hetki ning lisaks saab päevase masovajaduse ka kätte. What more do you need.

Muide, kuidas panna oma blogisse otse näiteks youtube'st videosid (nagu näiteks Ott seda pidevalt teeb)? Ma olen kaalunud, kas peaks äkki ka midagi sarnast tegema. Või siis mitte.

Ja..ja....ja....
Yoroshiku-fansubs tegi lõpuks ometi "Shounen Onmyoji" viimased kaks osa ära! *taevased helid*

Hmm. Varsti tuleb sünna ja kukubki see 20. Imelik mõelda. Päris intrigeeriv.


Hetkemuusika:
Laura - "Muusa" (millel on üliilusad sõnad ja mida ma tahan veel orkestriversioonis kuulda)
MUCC - "Fuzz" (seda kuulaks küll suvel autos valjusti, kui aknad on alla keritud ^^)
Iiris Vesik - "Ice-cold story"
"It Started with a Kiss"i lõpulugu
"5 cm sekundis" OST
(muide, KOTOKO "Princess Bride" on väga kummastav lugu)

'Elooo ^^

Väike positiivsusesäde kevadiselt külmas päevas.

Laupäeval oli Kettamaailma larp, mis osutus ülilahedaks ja lõbusaks.

Omaette lugu on see, kuidas ma endale vahtkonnakostüümi kokku kombineerisin.
Alguses oli mul kõik muu olemas, välja arvatud pruunid püksid. Kuna Hanna ütles, et Humanas on mingi eriline soodusmüük ja suur valik lahedaid pruune riideesemeid, otsustasin ise kohale minna ja vaadata. Poeskäik kulges üllatavalt, ma proovisin vähemalt 20 asja ära (mis sest, et kabiini tohtis võtta max 5 :P) ning lahkudes avastasin, et olin veidi hoogu läinud.
Minu saagiks langes 3 paari pükse, 1 jakk ning 2 pluusi...nüüd ma ei saa enam öelda, et mul kapis ainult teksapüksid ripuvad.
Igatahes leidus hangitud kraami seas just see pluus ning pükstepaar, mis kostüümi täiuslikuks tegid.

Nüüd mängust. Laupäeval saime kõik M&H juures kokku (muidugi läks lõpuks suht kiireks) ning kulgesime laenatud vg turviste kolinal bussijaama.

Nägime, et Põltsamaa on üks hästi tore koht, väike, ilus ja piisavalt vaikne.

Üritus toimus Metodisti koguduse hoones (minu andmete järgi), mille kõrval oli meeletult kaunis park ning jõgi+sillad.

Paari tunniga said kõik kettamaailmastatud, kostüümid selga ning sekeldused võisid alata.
Anhk-Morporki linnavahtkonna delegatsioon saabus Quirmi võõrastemajja koosseisus: Seersant 'Seeru' Veron (Goblin, kes kahjuks ei pannud endale Benny Lava nimeks), naispäkapikust kapral Kullake Muhe (Anna, kelle kostüümist ei puudunud pikk habe roosade lehvidega ning metallkingad), vesisülitist konstaabel Marmot (Martin, kelle geniaalne kostüüm nõudis talt väga palju vaeva, meenutades lõpuks mingit hõbedast samuraiturvist kombineeritud bone-dragoni tiibadega), abikonstaabel Jane smth-smth-hääldamatu-perekonnanimi (Hanna, kes oli ilmselt kõige mõistlikum tüüp kogu majas) ning wannabe-okultistist konstaabel Cassandra Mölder aka Cassy (mina).

Vahtkond leidis, et peale nende on öömajale saabunud ka hunnik muid tegelasi, näiteks 3 võlurit, 2 siili, kõmuajakirja delegatsioon, ports aadlikke ning paar liiget õmblejannade gildist.
Söök oli üldiselt väga hea, kui välja arvata banaanisupp *väriseb* pärast ühte mikroskoopilist lusikatäit oli vaja ka suurt klaasi jooki, millega see maitse alla loputada. Aga lõbus oli jälgida nende nägusid, kes seda siiski ettevaatlikult maitsesid.

Tegelikult polnud üldse tore see, et isik (lord Nopski, pettur extraordinare), keda me tähtsaks tunnistajaks värbama läksime, löödi umbes tund peale õhtusööki maha. Nonii. Kogu vahtkond sai tegutseda korratagajatena: Marmot valvas laibaga tuba või uksi, mille taga arutlused käisid, Kullake sai ringi käia ja inimesi küsitleda, Veron kaotas täielikult närvi, Jane tegi detektiivitööd ning mina aitasin, kus sain.
Päris huvitav oli aretada uusi episoode sarjast "CSI:Kettamaailm", alates asitõendite nummerdamise, kuriteo läbimängimise ning mitmekordse arutamisega.
Sai palju ringi joostud, kinniste uste taga nõu peetud ning inimestega vaieldud.

Minu täielikuks hämmastuseks taheti mind mingil hetkel kõrtsiemanda pimedat, endist koomasolnud poega aitama. "Tunneta neid oma võnkeid," ütles Veron. Nojah...eks ma siis üritasin müstiliste jõududega ühendust võtta (GM muidugi irvitas kõrval, teadagi mis põhjustel...ega ma asjata kirjutanud, et ma pseudo-okultist olen).
Õhtu jooksul taheti mind väga mitmesse kohta võnkeid tunnetama, see oli lausa mu "firmamärgiks".

Kui sai selgeks, et haige noormees tahab, et ma uuriksin võngete taustalt välja, mis tal viga ning keegi võlur asja parandaks, läksime kell 12 alla keldrisse. Või õigemini, üritasime minna. Sest Cassy vaeseke kartis pimedaid ja kitsaid kohti, Veron pidi ikka hulk aega rahustama, et mind alla saada. Ütles ise veel rahulikult, et "See ajakirjanik on ka seal all ees, ära muretse."
Eks ma siis läksin keldrisse. Hüüdsin mitu korda "kas siin on keegi?", kuid mingit elumärki ruumidest ei ilmunud. Ma käisin läbi kõik ruumid ning siis hakkas juba kõhe.
Kui võlurid ja seeru lõpuks saabusid, hüüdis Goblin ajakirjanikku (Danit) teisest toast.....ning paari hetke pärast astuski ta tagatoast välja 0.0 vat see oli creepy.

Ja muidugi selgus, et noormehel on vaja enamat...kolme ohvri organeid näiteks. See pilt kirjeldab väga hästi mu tundeid sellel hetkel (ja kõigi teiste omi ilmselt ka: Wtfmismõttes?!):


Kokkuvõtteks tuli välja, et noormees oli mingil teel jumalaks saanud ja segastel asjaoludel lõigati vaesel Jane'il kõri läbi. Me sattusime paanikasse (kõige rohkem muidugi seeru, kah rühmajuht selline), jooksime üles ja panime uksed kinni, sest veel oli vaja ühte ohvrit.

Lõpuks läks asi hoopis imelikuks, Jumal ja tema ema (jumalaema, hehee) väitsid, et nemad pole midagi halba teinud ja et Jane'i võib ellu tagasi tuua. Selleks oli vaja ainult usku.
Cassy väljendas end seepeale mitmete ebatsensuursete väljenditega ning ütles, et ta usuks ükskõik mida, kui ainult Jane tagasi toodaks.
See oli ka muidugi lõbus, kui me Hannat suremast püüdsime hoida, sidemeid veritsevatel haavadel hoidsime ning kõrval Marten Surma rollis oma kondise sõrmega haavatu poole viipas. Hanna raputas pead, kuid lõpuks viidi ta ikka minema. Kogu segadus oli niivõrd traagiline kui naljakas...meenub hetk Jane'i abikaasaga, kui me lahkunut leinasime ja ma meeleheitlikult hüüdsin midagi stiilis "Ma ei suuda seda uskuda. See peab olema kas äärmiselt halb õnn või lihtsalt absurd, et meil on siin majas jumal, hunnik võlureid, kamp vahtkondlasi ja veel mõni müstik, kuid KEEGI ei oska ravida!!"

Lillede jumal Päiko äratas kõigi üllatuseks tõesti surnud detektiivi ellu, kuid hetk hiljem tormasid sisse võlurid, kes väitsid, et seda jumalat ei tohiks tegelikult olemas olla ning me peame kõik lakkama temasse uskumast.
Siis läks asi natuke häguseks, mingi teema oli selle ringirändava kõrtsihoone ja reaalsuse ankruga. Tuled kustusid, uksed lukustusid ning mina, Jane, tema abikaasa, Kullake ja Marmot jäime meie tuppa kinni. Oli pime ning meil polnud absoluutselt aimu, mida edasi teha. Tekkis idee Nopski mõrvajuhtum siiski ära lahendada, ning seda me tegema asusimegi. Ilmselt tapeti ta salapärase kaardi-sarimõrvari poolt, kelle hingel hiljuti vähemalt 5 inimese surmad.

Mõtlesime, mis me mõtlesime, millalgi saime ka ruumist välja ning jätkasime arutelu trepil. Siis sai aga mäng otsa, kuna õmblejannad olid reaalsuse ankruga midagi teinud ning kõrts oli turvaliselt Ankh-Morporki lähistel maandunud.

Ja lõpuks tuli välja, et mõrvariks oli siiski Jane'i enda mees, krimiajakirjanik! *dun dun dun*

Elulahe larp, super tegelased ning kuhjaga lõbusat tegevust.

After-oleng möödus samuti meeleolukalt, ma käisin ümbruskonnas jalutamas, jõe kohinat kuulamas ning tähti vaatamas.

Mulle on siiamaani müstikaks, kuidas ma oleks pidanud Anna kõrval magama ning Ülo hommikul kõrvalvoodist avastasin. Kummastav.

********************

Teiselt lainelt:

Vaatasin lõpuks ära "5 sentimeetrit sekundis/ A chain of short stories about their distance".
Alguses ei tundunud see mulle väga erilisena, kuid viimastel minutitel sain aru, et olin tegelastele hinges märkamatult kaasa elanud ja kui ma mõistsin, missugune see lõpp tegelikult oli...
Valdas mind magus-kibe kurbusetunne, teadmine, et olin näinud midagi meeletult ilusat, nii visuaalsel, muusikalisel kui emotsionaalsel tasandil.

Ning ma mõistsin täielikult, et nad ei saanudki kokku jääda, et nende vahel oli liiga palju maad.

Hetki hiljem võttis mu peas kuju mõttekogum koondnimetusega "My chain of short stories about our distance."

Ma pean kuidagi endast üle saama. Muidu ei parane ma üldse.
Aga paraneda ma tahan. Sellest sain ma laupäeva öösel kallite inimeste kaisus aru.

*******************

Natuke midagi humoorikat ka:
Täna ja eile oli EHI aatriumis mingi suure konverentsi toitlustamine. Kõik tudengid vahtisid veisse suuga pealt.
Kuid siiski mitte kõik. Argo ja paar tema sõpra infiltreerusid osavalt konverentslaste sekka ning võtsid ka süüa. Kui asi hapukoore- ja karamellikoogini jõudis, ei suutnud ma enam rahulikult pealt vaadata. Argo soovitas mul, Gekul ja Aril ka kooki võtta, Ari pomises seepeale väga ebausutava häälega, et tal pole kõht tühi. Geku lihtsalt ei tahtnud ja mina ei julgenud minna.
Asi tipnes sellega, et Argo andis oma tüki mulle ja läks võttis ise uue. *nyaa*

Süütunne teiste koogi söömise eest vähenes võrdeliselt tüki kahanemisega taldrikul. Nagunii peavad nad ülejäägid ära viskama, parem siis kasutagem juhust!

Hiljem hakkas mul paha, mille panin koogi süüks.
Mirju: (Alliku loengut oodates Gekule ja Arile) "I think the cake was poisoned."
Geku: "...geku's boyfriend? 0.o"

Ja nii suutis ta kolm korda järjest valesti kuulda.
Aga kooki sõime täna ikkagi uuesti XD

*******************

Animest:
Sundisin end lõpuni vaatama "Weiss kreuzi" ning alustasin "Lovelessiga".

Samuti lõpetasin hiljuti "Tales of Symphonia", mis jäi küll natuke poolikuks (loogiline, kuna see on videomängu põhjal tehtud), kuid millel oli sellegipoolest kena muusika. Eriti opening ja ending theme.
Siin algus, "Almateria"

*******************

Ja viimaks...

Tänane päev läks täielikult korda tänu enesekaitsetunnile, mis toimus Aitado saalis. Pidi olema vaatlustund, kus meie ainult konspekteerime. Sisimas lootsin, et äkki õnnestub mul näha kedagi tuttavat judotrenni-päevilt.

Kõik mu ootused ületati, kui selgus, et pidime vaatama väikeste poiste trenni, mida andis....Jaan Lutsar, minu endine treener!

My ex-sensei totally made my day.

Nii kui ta uksest sisse astus, läksid meie mõlema näod naerule, ta oli rõõmus ja üllatunud, et mind seal kohtas. Ja ma sain teda kallistada ka *nyaaa*
Ma ei olnud kindel, kas ta mind veel mäletab, kuid ta ütles, et "Miks ma siis ei mäleta...sa oled ju minu laululind." Nii armas...

Selline nostalgia ja positiivsus tuli selle trenni vaatamisest, sensei on ikka sama mõnus, avatud ja sõbralik nagu neli aastat tagasi.

Pärast rääkisime veel vanast Luise treeningusaalist, Luua suvelaagritest ning ta tuletas mulle isegi meelde, et mind kutsuti siis Millaks XD Ma ei arvanud, et ta seda ka mäletab.

Nüüd ma lähen ja otsin üles selle luuletuse, mis ma Luua laagrielu kohta tegin ^^

Päikest,
Mirju