Küll sa ühel päeval mõistad, miks sa tiibadega sündisid.
Wednesday, May 14, 2008 by Mirju
Mis kummaline asi on inimese alateadvus. Ma ei väsi seda kordamast.
Väidetakse, et kõik kogemused jäävad kuhugi alles, talletuvad mälu sügavaimates soppides, et siis ühel hetkel jälle pinnale tõusta.
Öeldakse ka, et mõned kogemused surutakse alla, paigutatakse alateadvusse.
Tihti ei leia need alateadvusse kogunenud mõtted muud avaldumisvormi kui öösel, unenägudes. Ma peaks hakkama oma unesid analüüsima. Võib-olla leiaks sealt midagi.
Erlessa vist tegi seda ja see tundus talle vähemalt loogiline olevat lõpuks.
Väga sageli näen millegi eest põgenemist, täpsemalt ära jooksmist või peitmist.
Peaaegu alati pean unes midagi ära lahendama, mingi mõistatuse, probleemi, olukorra või muu plaani. Huvitav, kas see tähendab seda, et mul on reaalsuses palju lahendamata jäänud või et ma püüan ka tegelikkuses kogu aeg midagi lahendada?
Analoog või antianaloog, selles on küsimus.
Tavaliselt ei näe või ei mäleta ma une lõppu, olukorra lõppfaasi. Kas ma sain oma ülesandega hakkama? Kas üldse midagi muutus?
Ei, siiski...paar korda olen lõppu näinud, aga nendel kordadel kukkusin ma haledalt läbi. Kuigi võitlesin vapralt viimse veretilgani (tihti otseses mõttes).
Veidike kurb on ärgata hommikul lootusetusetundega, teadmisega, et midagi väga tähtsat jäi saavutamata.
Aga mitte päris sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Täna (või õigemini eile) öösel nägin T.-d unes. Mis tegelikult ei tohiks üldse veider olla...ta meeldis mulle kõigest 7 aastat järjest. Aga üllatav oli see sellegipoolest. Me olime ilmselt kuskil suuremal koosviibimisel, sest maja tundus olevat hostelitaoline, paljude tubade ning vooditega (come to think of it, see meenutas veidi seda Metodisti koguduse maja Põltsamaal). Seal oli ka teisi, selgemalt mäletan Ally ja Tanel Velleste nägu (endine klassivend, lahkus 9nda lõpus).
Mäletan, et millalgi pidime tagasi Tallinnasse, koju sõitma. Pakkisin ilusti asjad kokku, oma suurde punasesse matkakotti, jätsin kõigiga hüvasti ning hakkasin rongijaama poole astuma. Poolel teel aga avastasin, et kott ei ole nii raske nagu peaks. Ma olin magamiskoti maha unustanud ja pidin tormama tagasi seda otsima. Kui ma selle lõpuks leidsin, jooksin lõõtsutades rongijaama, aga rongi peale vist enam ei jõudnud, see pani mu nina ees uksed kinni. Eks ma siis läksin järgmise rongiga.
Aga kõige toredam selle une juures oli, et T. käitus minu suhtes ülimalt hästi ja sõbralikult...ma meeldisin talle. Tegime koos nalja, mängisime, rääkisime. Ma olin sellest kõigest natuke hämmastunud, aga väga õnnelik.
Just seda õnnetunnet mäletades läheb seest soojaks.
Imelikul kombel tunnen, et pärast seda unenägu on hingel veidi kergem olla, justkui mingi raskus oleks lahkunud. Mitte väga suur, aga raskus sellegipoolest. Võib-olla sain endaga ühe lõpetamata jäänud asja suhtes rahu sõlmida.
************
Ma armastan sind.
Miskipärast ei tule mulle nende sõnade ütlemine kergelt.
Isegi üksi olles, maailmale mõeldult.
Isegi sõpradele, kellele ma tahaks neid kogu aeg öelda.
Aga need on sellised erilised sõnad, mida ei saagi kogu aeg välja öelda. Vähemalt mina ei saa.
Võib-olla peaks selle suhtes midagi ette võtma? Muidu nad äkki ei tea, kui palju mulle tähendavad.
Samas, sõpradega on parem lugu kui selle teistsuguse armastusega.
Sellisel juhul ei suuda ma seda verbaalselt väljendada, mitte mingi nipiga.
Kaks korda olen tundnud, et armastan.
Korra ma seda välja ei öelnudki. Ja targasti tegin.
Lõppkokkuvõtteks oleks ma ilmselt ainult oma sõnu raisanud.
Ainult ühel juhul olen suutnud selle fraasi ka kuuldavaks teha.
See lõppes ka kurvalt.
Ometigi, ometigi tahaks ma seda kogu südamest öelda.
Peaks vist harjutama.
Selleks, et õige hetke saabudes piisavalt julgust leiduks.
Ja riskivalmidust ka. Sest kunagi ma kujutlesin seda nii: seisad kaljuserval ning astud sammu allapoole, tundmatusse. Ja sa langed, oodates. Ning kui sulle vastatakse, oled kinni püütud.
Samas, tegelikult ei ole algselt nii tähtis see, et keegi su kinni püüaks, vaid samm ise.
Olen jõudnud järeldusele, et ka siis, kui keegi mu kukkumist ei peata, olen mingitpidi võitnud. Siis teen ma sellest kõige kaunima langemise.
Senikaua lendan ise.
"Kui need on sõnad vaid
öelda sulle neid ju võin,
kuid taaskord vaikib suu.
Kui need on sõnad vaid
võivad muuta nad kõike me jaoks,
sa teada saaks kui kalliks sind pean."
- Imre Mürk, "Sõnad vaid"
Väidetakse, et kõik kogemused jäävad kuhugi alles, talletuvad mälu sügavaimates soppides, et siis ühel hetkel jälle pinnale tõusta.
Öeldakse ka, et mõned kogemused surutakse alla, paigutatakse alateadvusse.
Tihti ei leia need alateadvusse kogunenud mõtted muud avaldumisvormi kui öösel, unenägudes. Ma peaks hakkama oma unesid analüüsima. Võib-olla leiaks sealt midagi.
Erlessa vist tegi seda ja see tundus talle vähemalt loogiline olevat lõpuks.
Väga sageli näen millegi eest põgenemist, täpsemalt ära jooksmist või peitmist.
Peaaegu alati pean unes midagi ära lahendama, mingi mõistatuse, probleemi, olukorra või muu plaani. Huvitav, kas see tähendab seda, et mul on reaalsuses palju lahendamata jäänud või et ma püüan ka tegelikkuses kogu aeg midagi lahendada?
Analoog või antianaloog, selles on küsimus.
Tavaliselt ei näe või ei mäleta ma une lõppu, olukorra lõppfaasi. Kas ma sain oma ülesandega hakkama? Kas üldse midagi muutus?
Ei, siiski...paar korda olen lõppu näinud, aga nendel kordadel kukkusin ma haledalt läbi. Kuigi võitlesin vapralt viimse veretilgani (tihti otseses mõttes).
Veidike kurb on ärgata hommikul lootusetusetundega, teadmisega, et midagi väga tähtsat jäi saavutamata.
Aga mitte päris sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Täna (või õigemini eile) öösel nägin T.-d unes. Mis tegelikult ei tohiks üldse veider olla...ta meeldis mulle kõigest 7 aastat järjest. Aga üllatav oli see sellegipoolest. Me olime ilmselt kuskil suuremal koosviibimisel, sest maja tundus olevat hostelitaoline, paljude tubade ning vooditega (come to think of it, see meenutas veidi seda Metodisti koguduse maja Põltsamaal). Seal oli ka teisi, selgemalt mäletan Ally ja Tanel Velleste nägu (endine klassivend, lahkus 9nda lõpus).
Mäletan, et millalgi pidime tagasi Tallinnasse, koju sõitma. Pakkisin ilusti asjad kokku, oma suurde punasesse matkakotti, jätsin kõigiga hüvasti ning hakkasin rongijaama poole astuma. Poolel teel aga avastasin, et kott ei ole nii raske nagu peaks. Ma olin magamiskoti maha unustanud ja pidin tormama tagasi seda otsima. Kui ma selle lõpuks leidsin, jooksin lõõtsutades rongijaama, aga rongi peale vist enam ei jõudnud, see pani mu nina ees uksed kinni. Eks ma siis läksin järgmise rongiga.
Aga kõige toredam selle une juures oli, et T. käitus minu suhtes ülimalt hästi ja sõbralikult...ma meeldisin talle. Tegime koos nalja, mängisime, rääkisime. Ma olin sellest kõigest natuke hämmastunud, aga väga õnnelik.
Just seda õnnetunnet mäletades läheb seest soojaks.
Imelikul kombel tunnen, et pärast seda unenägu on hingel veidi kergem olla, justkui mingi raskus oleks lahkunud. Mitte väga suur, aga raskus sellegipoolest. Võib-olla sain endaga ühe lõpetamata jäänud asja suhtes rahu sõlmida.
************
Ma armastan sind.
Miskipärast ei tule mulle nende sõnade ütlemine kergelt.
Isegi üksi olles, maailmale mõeldult.
Isegi sõpradele, kellele ma tahaks neid kogu aeg öelda.
Aga need on sellised erilised sõnad, mida ei saagi kogu aeg välja öelda. Vähemalt mina ei saa.
Võib-olla peaks selle suhtes midagi ette võtma? Muidu nad äkki ei tea, kui palju mulle tähendavad.
Samas, sõpradega on parem lugu kui selle teistsuguse armastusega.
Sellisel juhul ei suuda ma seda verbaalselt väljendada, mitte mingi nipiga.
Kaks korda olen tundnud, et armastan.
Korra ma seda välja ei öelnudki. Ja targasti tegin.
Lõppkokkuvõtteks oleks ma ilmselt ainult oma sõnu raisanud.
Ainult ühel juhul olen suutnud selle fraasi ka kuuldavaks teha.
See lõppes ka kurvalt.
Ometigi, ometigi tahaks ma seda kogu südamest öelda.
Peaks vist harjutama.
Selleks, et õige hetke saabudes piisavalt julgust leiduks.
Ja riskivalmidust ka. Sest kunagi ma kujutlesin seda nii: seisad kaljuserval ning astud sammu allapoole, tundmatusse. Ja sa langed, oodates. Ning kui sulle vastatakse, oled kinni püütud.
Samas, tegelikult ei ole algselt nii tähtis see, et keegi su kinni püüaks, vaid samm ise.
Olen jõudnud järeldusele, et ka siis, kui keegi mu kukkumist ei peata, olen mingitpidi võitnud. Siis teen ma sellest kõige kaunima langemise.
Senikaua lendan ise.
"Kui need on sõnad vaid
öelda sulle neid ju võin,
kuid taaskord vaikib suu.
Kui need on sõnad vaid
võivad muuta nad kõike me jaoks,
sa teada saaks kui kalliks sind pean."
- Imre Mürk, "Sõnad vaid"
