Teisel pool mind

Täna sadas jälle.

See vihm oli külm. Mitte selline otsekoheselt lõikav ja terav, vaid salakaval, mis alguses tühise niiskuse nime all end minu ümber mässis, nii et ei jõudnud arugi saada, kui juba täiesti läbikülmunud olin.

Vastukaaluks kehatemperatuurile püüdsin sooje hetki meenutada.

Näiteks mängu, mis andis mulle võimaluse oma kiisukostüümiga uhkeldada ja Miisuks muutuda. See oli üpris lõbus.
Ja minu jaoks olid ikkagi mängu geniaalseimad hetked täiesti absurdimomentidel ja situatsioonikoomikale kalduvad:

Emand kauplemas Kuripahaga (kes oli tegelikult ülimalt lahe tüüp):
Emand: "Võiksime teile ka juukseid pakkuda. Üldiselt on teada, et juustes peitub võimas vägi."
Kuripaha: *vaatab meile veidi hämmastunud-kahtleva näoga otsa* "Kas te tulete solvama või?"
Emand: "Ei, üldsegi mitte." *näole ilmub samuti mõningane segadus*
Kuripaha: *tõstab kapuutsi peast*
Möödub paar hetke ja meile jõuab kohale - olime just pakkunud juukseid kiilakale tüübile.
*Miisu püüab meeleheitlikult mitte naerma hakata*

Õhtu möödudes leiab Emand, et kui me tahame teisi ükskõik milles üle pakkuda, tuleb teha midagi täiesti absurdset, midagi, mis on nii jabur, et keegi isegi ei hakka selle peale mõtlema.
Käib taas vestlus Kuripahaga, arutatakse tasu küsimust:
Kuripaha: "Ja mis teil mulle siis pakkuda on?"
Emand: "Seda et...kas te kodulooma ei soovi?" *osutab kõrvalseisvale Miisule*
Kuripaha ilme sel hetkel - priceless XD

Kahjuks ei jõudnudki ma pärast Daleiosele öelda, et ma teda öösel unes nägin. Täpsemalt, teda kurjas meeleolus, suure kaika ja erkroosa eest nööbitava särgiga.

----------
Vahepalaks kolmas minu hiljutine pikem unenägu.

Mäletan üht suurt kindlusetaolist linna. Kui kõrgetelt müüridelt alla vaadata, võis näha suurt liivaplatood (või oli see siiski meri) ja kauguses paistmas teist samasugust linna. Kaks kindlust olid omavahel sõjajalal.
Linnas oli suur ooperiteater/ballisaal. Suur ja kuldne, punaste rõdudega, meenutas väga "Ooperifantoomi" filmis nähtut. Ma olin teatri noor ja lootustandev tõusev täht. Kui mina laulsin, oli saal alati täis ja inimesed kuulasid vaimustunult vaikuses. Mul olid pikad tumedad juuksed (nagu Christine Daae'lgi) ja seljas valge hõbedaselt sätendav kleit. Keegi meessoost sugulane oli linnas väga tähtis mees (seega koheldi ka mind vastavalt), ta oli ka tihedalt seotud sõjaga teise linna vastu.
Mäletan, et ühel ööl läksin ma müüri äärde jalutama, tähti ja kaugusest kumavat linna vaatama. Kahtlesin, kas konfliktiks on üldse mõttekat põhjust ja kaalusin ise salaja sinna minemist, et selgust saada. Miskipärast üritasin kohe oma ideed teoks teha ja hakkasin oma pika kleidiga üle serva ronima. Korraga kaotasin tasakaalu, kuid kellegi tugevad käed hoidsid mind paigal. Üles, oma ootamatule abistajale otsa vaadates nägin, et eikuskilt ilmunud päästja oli salapärane mees mustas, kes nägi välja täpselt nagu Gerard Butler (see, kes filmis Fantoomi mängis, aga ilma maskita). Me vaatasime üksteisele otsa, siis pani ta mu maha ja kadus pimedusse.
Järgmine hetk, mida mäletan, oli mingi suurem ball/etendus, igatahes oli teatrisaal rahvast täis. Kohal viibisid ka minu head sõbrad, üks konferansjee-noormees (kes sarnanes Matt Damonile) ja veel keegi blond neiu. Ma seisin ühel küljerõdul ning millalgi paluti mul laulda, esitasin oma lummava häälega mingit segu lugudest "The Point of No Return" ("Ooperifantoomist") ja "You are Music" ("Fantoomist"), rahvas kuulas andunult.
Pärast laulu lõppu oli kõik veidike hägune, ma vaatasin alla ja nägin inimesi tantsimas, saali paremas minupoolses nurgas seisis konferansjee ja silmitses rahvast rahulolevalt. Astusin paar sammu looži tagasi, et ka alla minna, kuid kui ma pöördusin, seisis mu selja taga sama mees, kes oli mind paar ööd tagasi aidanud. Imestus peegeldus mu näol vist üpris hästi, aga mees vaid naeratas salapäraselt. Äkki oli lavavalgustus meile suunatud, miskipärast hakkasid kõik paaniliselt karjuma ja mees tõmbas mu endaga kaasa. Tormasime trepist alla, siis läks saali uks lahti ja mu sõber konferansjee seisis seal. Ta karjus mulle, et ma kohe sellest mehest eemale läheksin, kuna ta olevat teisest linnast tulnud palgamõrtsukas/spioon. Mu kaaslane hoidis seepeale mul tugevamini käest, olgugi et tal kästi mind lahti lasta.
Ühe lühikese hetke jooksul vaatas ta mulle otsa, kuid ta pilk oli kummaliselt kurb. Avasin suu, et midagi öelda, kuid siis lükkas ta mu eemale ja jooksis ühte koridori. Ka mina hakkasin jooksma, kuid teadmata põhjustel mitte välja, vaid tühjenevasse saali tagasi. Tõmbusin ühte tagumisse nurka, ukse juurde ja vaatasin, kuidas allesjäänud inimesed hirmunult ringi sagisid. Üritasin võimalikult märkamatuks jääda ja surusin end uksepiida vastu, kuid tardusin hetk hiljem täiesti paigale. Selja tagant oli ilmunud kellegi käsi, mis hoidis teravat nuga mu kõril. Ma ei julgenud isegi hingata, kui tundmatu hääl kõrva ääres sosistas: "Sa ei arvanud ometi, et nii lihtsalt pääsed?" Mõistsin, et tegu on salapärase palgamõrtsukaga.
Nuga langetamata juhtis ta mu mööda seinaäärt liikudes vestibüüli kõrvalukseni, millest läbi minnes suuremasse ruumi jõudsime, jätkates teekonda üles laiast punase vaibaga kaetud keerdtrepist. Ma vist proovisin temaga rääkida, teada saada tema kavatsustest ja põhjustest, kuid ühtegi vastust ei saanud. Kummalisel kombel hakkas mulle tunduma, et ta ei soovi tegelikult mulle üldse viga teha ega ole ka muul moel ohtlik. Kui olime trepist järgmisse koridori jõudmas, muutus ümbrus järsku teiseks, suuremaks trepiks, mille lõpus oli vaid üks tühi platvorm. Nägime linnavahte alt üles jooksmas ja saime aru, et edasi pole meil mitte kuhugi minna. Mu kaaslane pööras mind enda poole ja tundus, nagu tahaks ta midagi öelda. Seesama kurb pilk silmis, tõstis ta käe, et mu põske silitada ning sellel hetkel mõistsin, et ma ei taha temast lahkuda. Ta hoidis veel korraks minu käsi oma käes ja astus siis keebi lehvides trepi käsipuule, haarates eikuskilt ilmunud köiest ja valmistudes hüppama. Ma karjatasin ja viskusin talle järele, sest teadsin, et sealt alla hüpates ei ole võimalik ellu jääda, et linnavahid saavad ta kätte või kukub ta sügavikku.
Jäin sekundi võrra hiljaks ja kui ma ahastavalt alla vaatasin, kadus ta juba pimedusse.

Oh, you are music
Beautiful music
And you are light to me...

---------------

Rääkides muusikast, leidsin enda jaoks veel ühe maagilise laulu:
"Meil on elu keset metsa"

Aga seda me teame, et siniseks taevaks saame, sest süda laulab kuldse päikse poole.

Mis värvi on sinu hingeliblikas?

Leidsin end ükskord mõtlemast, palju inimene ikkagi kodust kaasa saab.
Seda, mis sealt hinge jääb, on tegelikult tohutu hulk.
Ilus oleks öelda 'mäletagem ainult head', kuid tihti on just vastupidine, mis kõige eredamalt meelde jääb.
Ärge saage minust valesti aru, ma olen oma perekonnalt enamasti positiivset saanud ja pean end seetõttu vägagi õnnelikuks, aga...kodust saame ka oma suurimad hirmud ja (anti)eeskujud.
Mina sain tõesti siit oma suurima hirmu. Ilmselt leidub ka teisi, hüpoteetilisi suuri hirme, aga see reaalne tunne, mida olen õppinud eristama, ületab kõik.
Tegelikult ei tohiks eriti üllatada, et see mind nõnda mõjutab. Ja kuigi mu masohhismikalduvused ulatuvad mõnikord üsna sügavale, tahaks ma sellest hirmuemotsioonist, kui ta jälle tuleb, ükskõik millise hinnaga vabaneda. Siis, kui saabub täielik halvatus koos hilisemate külmavärinatega, süda taob meeletu kiirusega, keha tähelepanuvõime/taju on maksimumis ja kõrvad muutuvad helide suhtes ülitundlikuks, proovides sellest hoolimata mitte midagi kuulda.
Nagu read loost "Kastani tänaval".... sel hetkel kaon endasse ära ma, sest ookean mu südames kutsub.

Ei, see ei peagi midagi tähendama.


Ma tahtsin veel millestki rääkida...
Vist turvalisusest.

Turvatunne on metsikult oluline ja väärtuslik. Kõige parem on, kui sellega kaasneb ka vabadus.
Võib väita, et inimesel on vedanud, kui tal on olemas need, kellega ta end turvaliselt saab tunda. Olgu selleks kasvõi iseenda seltskond.
Loomulikult eksisteerib erinevaid turvalisusastmeid, vähemalt minu puhul.
Ei tahakski rohkem sellesse süveneda hetkel, soovin lihtsalt tänada neid, kes annavad, on andnud või saavad anda mulle võimaluse end turvaliselt tunda.

Ma ei pruugi seda tänulikkust kogu aeg välja näidata (jah, isegi minu lihtsameelses lollis olekus on midagi, mis kogu aeg välja ei paista), kuid teadke, et see on olemas.

Ning seda tänulikkust, armastust ei saa kaotada isegi see õõnes tunne, mis mu sees taas maad on võtnud.

Mirju

Sellest tuleb nüüd järjekordne unenäokirjelduse-post. Peamiselt.
Kes viitsib, see loeb.

Tegelikult tahtsin ma veel öelda ka, et öölaulupeol oli täitsa mõnus, täielikust läbikülmumisest hoolimata. Leidsin oma väikse patriotisminurgakese lõpuks üles küll. Ja Mihhail Gerts on fantastiline, ma terve kontserdi alguse ainult teda vahtisingi, suu ammuli. Ülikarismaatiline mees, oojaa.
Ning pärast oli tore vaadata, kuidas Evelin Ilves oma valge õhtukleidikesega "Massikommunikatsiooni" ja "I.G.Hüperboloidi" ajal raudvõre ääres ennastunustavalt kaasaelades-lauldes üles-alla hüppas :D
"Koit", "Mu isamaa armas" ja "Eestlane olen ja eestlaseks jään" muutsid lõpuks isegi silmad märjaks.

J-doramadest niipalju, et olen "They Kiss Again"iga (ISWAKi teine hooaeg) alustanud ja see tundub siiamaani vaatamist väärt. Plaanis on ära näha ka "Liar Game" (mille manga on ülihuvitav, boonuseks peaosas "Hana Yori Dangos" Nishikadot mänginud tüüp) ja "Kimi wa Petto".
Viimast tahan näha peaaegu ainult Juni pärast, kuigi süžee on ka üpris omapärane (naine leiab oma ukse tagant pappkarbist vigastatud noormehe, ravib ta terveks, pärast ei taha too enam lahkuda ning nad teevad kokkuleppe: noormees võib jääda lemmikloomana). Shin hoiatas mind juba natuke selle eest, et Matsujun on seal nii harjumatult alandlikkus rollis. Tõestuseks leidsin ühe huvitava fanvideo sellest, mille alguses ma tõesti šoki sain....eks vaatame, kas see nunnu-alandlik-Jun mulle meeldima hakkab.

Samas...mulle meeldib ta sellistes sadistlik-domineerivates rollides üliväga. Hanna ütleks sellepeale "You're such a sub.".
Aga mis siis, kui veidi olengi. Ma tunnistan seda ega tee sellest erilist probleemi.

(Muide, lasin lõpuks ühe suure pildi Matsujunist plakatilaadseks asjaks teha. Ja mul on veel pilte, mis selleks väga hästi sobiksid....*muhahahaaaa*)

Khm.

Igatahes.

Miks ma seda alustasingi....ahjaa, unenäod.
Oh god, unenäod.

Vahepeal olen kohati nii veidrat kraami oma alateadvusest näinud, et endal hakkab ka juba imelik. Alates looduskaitse-teemadest ja džunglis merekoletise nägemisest (küsin kõrvalseisvalt väikselt poisilt: "Kas see on sama suur kui elevant?" ja tema vastab "Ei, palju suurem" XD) selleni, et mingi hull tahab mulle vastremonditud Tallinna Ülikoolis Jeesusest rääkida.

On kolm suuremat ja märkimisväärsemat unenägu, mis ilmselt ka siia üksteise järel ilmuvad.
Teeme siis otsa lahti:

(3.-4. august)
Olime suures ja ilusas luksuslikus kahekorruselises majas. Laes rippusid lühtrid, kõik oli kallist ja fancyt mööblit täis, seinad olid heledad, teisele korrusele viisid keerdtrepid. Seal oli peauks ja tagauks, allkorrusel asus ka suur köök.
Minuga koos viibisid seal Goblin, Ally, Hanna ja Martin. Majaperenaise rollis oli Liilia, kes rääkis kogu aeg, et me võime end seal mugavalt tunda, küll tema kõige eest hoolitseb, tal on vaja ainult mõndadele inimestele süüa teha enne kui meiega tegeleda saab.
Sisenesime peauksest ja suundusime mööda valget treppi ülakorrusele. Seal oli puhkeala, mööbliks suur must nahkdiivan ja valged kuldsete nikerdustega kapp-lauakesed, millel seisid klaasvaasides kallad (igas vaasis kolm). Suundusime seina äärest paremale ja jõudsime suure aknani, kust välja nägi. Keerasime paremale ja jõudsime nurgatuppa, kuhu end ka sisse seadsime. Veidral kombel pidime seal vist põrandal magama.
Tegelikult polnud me sinna tulnud lihtsalt niisama, vaid salajase ülesandega. Viimasel ajal oli ümbruskonnast läinud kaduma palju väikseid lapsi ning keegi ei osanud öelda, mis nendega juhtunud oli. Eelneva luureinfo põhjal olime teada saanud, et kõik lapsed olid läinud sügavasse metsa, mis veidike asustusest eemal algas. Veider oli aga asjaolu, et kuigi kõik külaelanikud avaldasid meelehärmi laste kadumise osas, ei paistnud nad midagi ette võtvat. Juba see tundus meile kahtlane ja vääris lähemat süvenemist.
Missiooni tegi raskeks see, et keegi ei tohtinud teada saada, et me midagi uurime. Ametlikult olime saabunud külla (?) mingi peo asjus (mida Liilia korraldada aitas). Panimegi pidulikud riided selga ja sulandusime vaikselt külaliste sekka.
Ajapikku hakkas tunduma, et selles kohas on midagi tõsiselt mäda. Inimesed näisid meie eest justkui mingit ühist saladust varjavat, tundsime, et meie iga sammu jälgitakse hoolikalt. Pidasime omavahel nõu ja jõudsime otsusele, et kui me siinsetelt inimestelt midagi teada ei saa, tuleb otse metsa minna.
Ainuke kadumistealane info, mille välja suutsime selgitada, oli fakt, et sügaval metsas on veel mingi asustus, aga kõik külaelanikud kinnitasid kui ühest suust, et selle elanikel ei ole kadumistega mingit seost. Ma väljusin meie villast tagaukse kaudu ja suundusin peoplatsile, kuhu oli üles pandud mitu suurt telki. Nendest vasakule jäi paar elumaja, mille vahelt läks justkui tänav metsa poole. Kuna ma ei tahtnud otse sinnapoole kõndida, otsustasin ringiga minna. Olin juba ühest majast möödunud ja hakkasin metsarajale lähenema, kui Martin mu justkui tantsides kinni püüdis ja ütles, et ma ei saa veel minna, kuna külainimesed hoiavad teerajal liiga hästi silma peal. Sujuvalt tantsisime siis peoplatsi poole tagasi, nagu olekski asi nii mõeldud olnud. Lõpuks, kui juba hämarduma hakkas, suundusime me siiski kogu kambaga metsa poole, eesmärgiga tõde kadunud laste ja salapärase asustuse kohta välja selgitada.

Kahjuks tõde teada ei saanud, sest unenägu lõppes.

Kuid!

Tõde on seal kusagil olemas...*insert creepy X-files music*

(7.-8- august)

Pikk ja põhjalik uni oli, algust ei mäleta. Olime minu juures maal, Hanna ja Martin olid ka kindlasti seal. Kaspar ka. Läksime väravast välja, keegi tahtis keerata vasakule, aga ma ütlesin, et sinna ei saa minna. Siis Martin jooksis minu poole ja mina katsin pea kätega, arvates, et ta jookseb mulle otsa. Hiljem tahtsin ma neile merd näidata, me läksime suurema tee poole, kuid natuke Vahtrate talust edasi jõudes nägin, et vesi oli kohutavalt tõusnud ja vee all paistsid mingid lapikud kivid, nagu jalgtee jäänused. Majade tipud olid veel vee alt väljas.

Järgmiseks olin ühel pimedal tänaval. Miskipärast meenutas see mulle Tartut. Igatahes oli seal ka Taat, kes näis üpris närvis olevat ja tahtis mulle midagi seletada. Tal oli relv (laetud), ma ei teadnud, kust ta selle saanud oli või mida sellega teinud, lõpuks andis ta selle minu kätte, ärandas ühe auto ja sõitis minema.
Nüüd olin ma üksi võõral hämaral tänaval (selline kõhe atmosfäär, nagu pruuni paberi pealt lastav film, kohati kollased tänavavalgustuse sõõrid), käes laetud relv. Kuna see tundus minu jaoks natuke kahtlane, otsustasin relvast võimalikult kiiresti vabaneda ja viskasin selle pärast mõningast otsimist suure kaarega ühte kaugesse aeda (kus pidi olema mingi veekogu).
Nüüd oli mul vaja kuidagi koju saada. Kõndisin/jooksin natuke ja jõudsin mingite Lasnamäge meenutavate paneelmajade juurde. Sealt kavatsesin takso võtta ja koju sõita.
Leidsin ühe taksot meenutava auto, tegin ukse lahti ja mulle vaatas vastu mingi kahtlane vene mees, kes ütles, et võib mu küll ära viia. See ei tundunud mulle hea mõttena ja ma tahtsin ära minna, panin ukse kinni ja hakkasin eemale astuma (või oli see nii, et ta sõidutas mind kuskile maale ja siis tahtsin ma meeletult maha saada), kuid mees astus ise ka välja ja kuskilt kaugelt majade vahelt hakkas ka tema kambajõmme ilmuma. Ma hakkasin eest ära jooksma ja mõtlesin, et äkki ma saan trammi peale ja sellega koju. Õnneks tuligi üks tramm (mis sest, et oli ikka veel keset ööd) ja ma hüppasin selle peale.
See oli üks nendest unenägudest, kus on Tallinn, aga niimoodi, et Lasnamägi kõrgub üle linna mingi kalju peal, kuhu viib kald-trammitee. Ma arvasin, et kui ma selles suunas sõidan, siis saan varsti all-linna tagasi, aga sõideti hoopis teisele poole mingisse täielikku pärapõrgusse, lõppjaama (selline rongijaama-taoline platvorm, aga ümber täielik tühermaa, nüüd oli juba valgenemas), sest uksed tehti lahti ja paluti väljuda.
Ma tahtsin selle trammiga tagasi sõita, aga keegi tuli ja pani trammi peale mustad x-id, mis tähendas, et need trammid siit praegu enam ei liigu. Mul soovitati oodata sellist trammi, millele x-e peale ei panda, sellega saavat ma tagasi. Lõpuks üks selline tuligi, läksime mingi hulga inimestega sinna sisse, aga siis nägin ma aknast, et kaugemalt tuleb see sama vene taksojuht oma kambaga, nii et hakkasin kartma. Selle koha pealt on mälu veidi hägune, tundus nagu mingis teise kategooria õudusfilmis, et need tüübid tungisid trammi ja kõik hakkasid eest ära jooksma, aga osad ei jõudnud ja siis nad tapeti...vist.
Mingil hetkel olin ma äkki juba trammist väljas ja mul oli käes umbes 15cm must pulk, mille otsas ümmargune pall. Kui seda palli vajutada, pikenes pulk teivashüppeteiba suuruseks ja sellega sai hullult kaugele/kõrgele hüpata. Ma mõtlesin, et jess, nüüd saan nende meeste eest ära põgeneda sellega, aga siis nägin, et neil on kõigil ka sellised pulgad, isegi paremad/võimsamad. Asi ei näinud hea välja. Mõtlesin meeleheitlikult, et palun tulge keegi mulle appi...
Nüüd olime trammijaamast natuke juba eemaldunud, ümber oli tühermaa, aga ma teadsin, et minust diagonaalselt jääb see Lasnamäe-kaljuserv. Mõtlesin, et kui suudan end selle teibaga sinnapoole visata, jõuan üle kaljuääre ja pääsen all-linna, kuhu mu jälitajad miskipärast tulla poleks saanud. Kuna nad jõudsid aina lähemale, vajutasin mustale kuulile ning valmistusin hüppma/viskuma. Poole hüppe pealt läks aga midagi valesti ja ma hakkasin kukkuma. Mõtlesin, et nüüd hüpatakse mulle selja tagant järgi ja kõik on läbi.
Korraga nägin silmanurgast, et mingi teivas tuleb paremalt poolt veel. Sellega tuli mingi lahe tüüp, kes mu kinni püüdis ja maapinnale tõi, kuhu saabusid varsti ka tema musta riietatud kaaslased (ninja-stiilis). Olin talle ülitänulik, mõtlesin, et kas nüüd ongi mu päästjad kohal, aga siis ütles tüüp (kes nägi "Innocent Venuse" Toraji Shiba moodi välja), et nüüd räägime tasust. Ega nad mind niisama ei aidanud. Oli selline wtf-tunne, olin ülivihane selle ülbe laheda tüübi peale, et ta nii ego oli. Ütlesin vist, et heaküll, arutame hiljem, saage enne neist tagaajajatest lahti, sest järgmisel hetkel hüppasid nad oma teivastega minema.
Korraga laius mu ees Lasnamäe tee ning ma jooksin mööda seda eemale (mõeldes, et nüüd on kaks poolt üksteisega hõivatud, keegi ei pane minu kadumist tähele), vaatasin veel selja taha ja nägin kauguses aeg-ajalt musti teibaid sirutumas. Siis sõitis mu ette aga must auto, millest astusid välja kas: vene taksojuht, Shiba moodi lahe tüüp või Fox Mulder. Tean, et üks nendest kindlasti.

Rohkem ei mäleta. Nii on vist parem.

Ma nüüd lähen magama.

Ilusaid unenägusid teile ^^

*teeb dramatic chipmunki järgi*

Hanna says: Mirju, püüa ikka sündsuse piiridesse jääda!!!!!!
Mirju says: Eh? Sündsuse piiridesse?
Hanna says:I don't wanna know whether your sex skills have or have not been approved by Jun!
Mirju says: XD
Hanna says:Esimene asi, mis seda pilti vaadates pähe tuleb.

Leidsin ühe juunikuu unenäo.



Toimumas oli mingi larp. Kusjuures, ma olin täpselt samasugust larbi-unenägu ka enne näinud, niiet teadsin, mis toimub ja mis järgmiseks juhtuma hakkab. Olime suures keskaegses majas (lossis/mõisas) ning toimus mingi pidu.
Mida teised ei teadnud oli see, et tegelikult käis majas ringi ühe väikse tüdruku vaim, kes tahtis kättemaksu. Tüdruk oli 10-12 aastane, goth-loli riietes, armas, aga ülimalt kõhedusttekitav. Ta kõndis mul pidevalt järel, rääkides, et ta tahaks saada oma ilusat kleiti, mille keegi kohalolijatest olevat ära võtnud ja ära peitnud.
Ma teadsin, et see tüdruk hakkab kõiki pidulisi painama, siis hakatakse otsima häirituse põhjust, lõpuks pidi minu mäletamist mööda (eelmisest unenäost-dejavust) toimuma väljas kuskil koopas mingi rituaal tüdruku hinge lepitamiseks ja maja vabastamiseks.
Kõndisin ringi, omaette mõeldes, et miks ma seda kõike uuesti kogen, ma ju tean kõike, mis juhtub.
Mind oli peole kutsutud kui sõpra, kuid keegi ei teadnud, et mul on peoperemehega salajane afäär. Mind häirib kohutavalt, et ma ei mäleta, kes peoperemeest mängis, kuna mingil hetkel toimus huvitav intsident:
Kõik mängijad olid parajasti oma vestlustesse süvenenud, mina jõin pikast pokaalist mingit jooki, kui mu salaarmastus mind vaikselt kõrvale kutsus. Ta juhtis mind mingisse pimedasse kõrvaltuppa, mõlemale poole lahtikäivad uksed ja väike ruum kahe suurema toa vahel meenutas Aabu mõisa. Mees juhtis mu sinna väiksesse ruumi, arutasime vist midagi IG ja mängisime rolli, uste vahelt paistis valgustriibuna peomelu.
Äkki tõmbas ta mind enda ligi ning suudles õrnalt. Olin kerges šokis ja üllatunud, mõtlesin, et kas see on nüüd ka rollisisene. Kuid siis koitis mulle, et äkki on meie vahel ka mingi mänguväline tõmme.
Korraga kostus aga ukse tagant peoruumist mingi heli, nagu keegi oleks uksest väga
lähedalt mööda läinud. Mu kaaslane tõmbas mind endale veel lähemale, vaikselt vandudes ja
ohates sõnadega "Neetud. Praegu niimoodi ei saa."
Ja mulle jäigi selgusetuks, kas ta mõtles seda IG, et keegi võib tulla ja meid avastada või OG, et praegu kestab larp ja ta tahaks seda pigem hiljem jätkata.
Miks, oh miks ma ei või mäletada, kes teda mängis?!


Muusika:
Cinema Bizarre - "Forever or Never"

I don´t believe in miracles
I never did
Nothing ever happens here
So sick of it
I-I-I told you
I-I-I need to
Get - get myself into something new
I long for something mystical, hysterical,
Dark and tantric, sexual

I'm not gonna live forever
Said I'm not gonna live forever
Better make it now or never
(Ever, ever)
I'm not gonna live forever
Said I'm not gonna live forever
Gotta make it now or never
(Forever or never)

I don´t believe in fairy-tales
Too cynical
Everybody stop and stare
I let it go
I-I-I told you
I-I-I need to
Stick - stick - stick out
I just to can't be like you
Sent myself to outer space
A better place
Gotta win the human race

I'm not gonna live forever
Said I'm not gonna live forever
Better make it now or never
(Ever, ever)
I'm not gonna live forever
Said I'm not gonna live forever
Gotta make it now or never
(Forever or never)

For my love
For my love
For my love it's forever