...ja ümaras puust korgiga pudelis loksub vaikselt sinine aeg
Friday, May 8, 2009 by Mirju
Ma varsti enam ei jõua. Ja isegi mai lõpp pole veel käes.
Oleks vaja paari lisanädalat lihtsalt...õppimiseks. Kohutav.
And everywhere we go
'cause we are beautiful
Oleks vaja paari lisanädalat lihtsalt...õppimiseks. Kohutav.
Aga!
No matter what we do
No matter what they say
No matter what they say
When the sun is shining through
Then the clouds won't stay
Muide, tulev eksamiaeg on juba nii põhjalikult mu alateadvust mõjutanud, et ma unes juba alkoholist hingetõmbehetke otsin XD
Tahaks teada, kuidas järgmisi unenägusid tõlgendada, tõesti tahaks.
Tahaks teada, kuidas järgmisi unenägusid tõlgendada, tõesti tahaks.
3.-4. mai
Läksin oma esimese noormehe Hardi vanaema juurde maale (kuigi ma pole elu sees tema vanaema näinud tegelikult). Bussiga, oli suurem maantee ja sealt pööras ära nagu kuusealleele, sealt edasi tuli suur aed ja aia sees maja. Vanaema ütles vist ise, et vanaisa oli hiljuti surnud ja ta peab nüüd üksi hakkama saama. Mul oli temast hullult kahju, aga ma mõtlesin, et kuna naised on tugevamad kui mehed, suudavad ise ka edasi elada, siis peaks vanaema hakkama saama. Aitasin teda töödes ja olin muidu seltsiks.
Hiljem kui koju jõudsin, siis tõin kaasa ka ühe tühja kilekoti. Olin tagasi meie Lasnamäe-korteris, hakkasin õhtul magama minema, kui ema ja isa tuppa tulid ja pahandama hakkasid, et kogu alkohol (ka kange) oli kilekoti seest ära joodud (Hardi vanaema juures). Ma kaitsesin end, et mina jõin ainult kergema ära, nt Laimi Bacardi breezerid, ülejäänud (nt sinises pudelis Remy Martini konjak ja muu) jätsin vanaemale. Siis isa ja ema rahunesid ja ütlesid, et siis on kõik ok.
Läksin oma esimese noormehe Hardi vanaema juurde maale (kuigi ma pole elu sees tema vanaema näinud tegelikult). Bussiga, oli suurem maantee ja sealt pööras ära nagu kuusealleele, sealt edasi tuli suur aed ja aia sees maja. Vanaema ütles vist ise, et vanaisa oli hiljuti surnud ja ta peab nüüd üksi hakkama saama. Mul oli temast hullult kahju, aga ma mõtlesin, et kuna naised on tugevamad kui mehed, suudavad ise ka edasi elada, siis peaks vanaema hakkama saama. Aitasin teda töödes ja olin muidu seltsiks.
Hiljem kui koju jõudsin, siis tõin kaasa ka ühe tühja kilekoti. Olin tagasi meie Lasnamäe-korteris, hakkasin õhtul magama minema, kui ema ja isa tuppa tulid ja pahandama hakkasid, et kogu alkohol (ka kange) oli kilekoti seest ära joodud (Hardi vanaema juures). Ma kaitsesin end, et mina jõin ainult kergema ära, nt Laimi Bacardi breezerid, ülejäänud (nt sinises pudelis Remy Martini konjak ja muu) jätsin vanaemale. Siis isa ja ema rahunesid ja ütlesid, et siis on kõik ok.
4.-5. mai
Meenutas mingit krimisarja. ("Ohtlik lend"?) Seal oli üks psühhopaadist mees, kes käis ringi ja korraldas massitapmisi või muud kaost. Ma ei mäleta, kas ma olin päriselt ta tütar või arvas ta lihtsalt nii, igatahes oli tal mingi kinnisidee, et peab mu kätte saama ja tahtis minuga õnnelikult ja rahulikult (in his own twisted way?) koos elada.
Politsei võttis mu kaitse alla ja me üritasime koos seda tüüpi kätte saada, aga alati jõudsime liiga hilja sündmuspaigale või oli ta meile mingid lõksud valmistanud (nt nii, et sisenesime ruumi, mille uks oli lahti, aga siis kui ust liigutada, plahvatavad seal taga olevad väikestes klaasanumates pommid või happelaengud). Tavaliselt oli nii, et jõudsime kohale, vaatasime et juba on keegi tapetud või kahju tehtud, siis näitas tüüp end meile ja ütles mulle et oleks ikka parem, kui ma temaga kaasa tuleksin, talle üldse ei meeldi minuga nii teha (vihje lõksudele).
Ühel korral jooksime välja mingist hoonest ja nägime, et tüüp on kaugemal ja sihib inimesi, lasi ühe mehe meie silme all täiesti sõelapõhjaks ja naeris maniakaalselt. Ja mina tundsin, et see kõik on minu süü.
Lõpuks tegime plaani, et ma pidin söödaks olema vms, aga ma ei mäleta, kuidas see läks.
Meenutas mingit krimisarja. ("Ohtlik lend"?) Seal oli üks psühhopaadist mees, kes käis ringi ja korraldas massitapmisi või muud kaost. Ma ei mäleta, kas ma olin päriselt ta tütar või arvas ta lihtsalt nii, igatahes oli tal mingi kinnisidee, et peab mu kätte saama ja tahtis minuga õnnelikult ja rahulikult (in his own twisted way?) koos elada.
Politsei võttis mu kaitse alla ja me üritasime koos seda tüüpi kätte saada, aga alati jõudsime liiga hilja sündmuspaigale või oli ta meile mingid lõksud valmistanud (nt nii, et sisenesime ruumi, mille uks oli lahti, aga siis kui ust liigutada, plahvatavad seal taga olevad väikestes klaasanumates pommid või happelaengud). Tavaliselt oli nii, et jõudsime kohale, vaatasime et juba on keegi tapetud või kahju tehtud, siis näitas tüüp end meile ja ütles mulle et oleks ikka parem, kui ma temaga kaasa tuleksin, talle üldse ei meeldi minuga nii teha (vihje lõksudele).
Ühel korral jooksime välja mingist hoonest ja nägime, et tüüp on kaugemal ja sihib inimesi, lasi ühe mehe meie silme all täiesti sõelapõhjaks ja naeris maniakaalselt. Ja mina tundsin, et see kõik on minu süü.
Lõpuks tegime plaani, et ma pidin söödaks olema vms, aga ma ei mäleta, kuidas see läks.
***
Ma vist leidsin endale ühe uue lemmikmanga/anime. "Fruits Basket" jääb lihtsalt niimoodi hinge kriipima, et...
Jälle suutsin ma hakata tegelastele liiga palju kaasa elama. Ma ei tea, kas see on hea või mitte.
Siiski on kuidagi lohutav teada, et kuskil (olgugi et ainult väljamõeldud maailmas) on õnneliku lõpu võimalus.
Jälle suutsin ma hakata tegelastele liiga palju kaasa elama. Ma ei tea, kas see on hea või mitte.
Siiski on kuidagi lohutav teada, et kuskil (olgugi et ainult väljamõeldud maailmas) on õnneliku lõpu võimalus.
And everywhere we go
The sun won't always shine
But tomorrow will find a way
All the other times
'cause we are beautiful
no matter what they say
Yes, words won't bring us down, oh no
We are beautiful in every single way
Yes, words can't bring us down
So don't you bring me down today
Seda peab uskuma.
信じなければなりません。
