Teisel pool mind

Ristirahvas, rõõmusta! Staarvahetusõpilane Jaapanist jagab teiega taas oma põnevat elu. Või midagi sellist.

Eelmise postituse päeval jõudis kohale väga tähtis humanitaarabipakk, mis sisaldas kummikarusid ning üllatuslikult ka hapusid Skittles'i komme ja kolm MTG boosterit uuest sarjast "Khans of Tarkir". Ma vist tegin väga rahulolevale hülgele sarnanevaid häälitsusi, kui selle paki avasin.

Järgmisel päeval tegime kultuuritunnis Nankin Tamasudaret ehk ühte Jaapani traditsioonilist tänavakunsti-performance'it. Kõigepeal näitas selle kunsti meister Miura-san meile Kyotos toimunud ajalooliste kostüümide paraadi pilte ja seletas, mis kust ajastust pärit on ja mina tõlkisin inglise keelde tema juttu. Teine pool loengust oli pühendatud Jaapani erinevatele tänavakunstiliikidele, millest mõned olid loodud raha teenimiseks, mõned ostjate meelitamiseks. Meie proovisime kahte, nankin-tamasudaret ehk bambusmati erinevateks kujunditeks tegemise kunsti ning kepi otsas taldriku keerutamist. Kuna olin umbes miljon korda näinud Jacekit seda tegemas, siis polnud esimesel minu jaoks väga wow-efekti, samas sain seda esmakordselt ka ise proovida.
Kuna aega oli vähe, siis õppisime ainult nelja kujundit: pühamuväravat, vikerkaaresilda, Buddha aupaistet ja kalaõnge. Mul tulid kujundid päris hästi välja, mõtlesin, et peaks endalegi selle bambusmati ostma. Samas ei tea, kas mul oleks aega seda kunsti nii palju õppida.
Kepi otsas taldriku keerutamine oli juba palju raskem, kuigi taldrikud olid seest koonusekujulised. Tõesti oli keeruline seda pöörlema saada, mul kukkus taldrik kogu aeg enne maha, proovisin kõigepealt peenikese pajuvitsa sarnase ja hiljem toekama pulga taoliste tokkidega. Õnneks kroonis mu pingutusi lõpuks edu, kokkuvõtteks sain kaks korda oma taldriku õigesti pöörlema.


7. novembril oli eriline päev, kuna minu eelmise korra vahetusõpilas-sõber Sasha (Venemaalt Burjaadi rahva hulgast) tuli Yamagatasse külla. Ta pole nende nelja aastaga üldse muutunud, ikka sama rõõmsameelne, entusiastlik ja sõbralik. Niiiii tore oli teda jälle näha. Ta on nüüd Tohoku ülikoolis magistriõppes kirjanduse erialal, aga ta kahtleb, kas suudab lõpetada, sest kõik on nii raske. Pärast õhtust pidu, kus Sasha ettekande pidas, tahtsin ta meile koju külla kutsuda, aga tuli välja, et ettekannete tegijatele oli ette nähtud mingi õhtusöök õpetajatega. Sasha küsis, kas ma ei saaks ka tulla, aga Tomomi-san ütles, et kahjuks mitte. Ega's midagi, ütlesin talle, et ta pärast Mr. Donutsi juurde tuleks ja lubasin ta sealt enda juurde tuua. Sõitsin rattaga koju, kuid kodus avastasin, et nii Yu-sensei kui Sasha olid mulle helistanud, nähtavasti jättis üks inimene tulemata, nii et ma oleks ikkagi saanud minna õhtusöögile...oh well. Selle asemel jõudsin kodus natuke edasi kirjutada oma tõlketööd.
Umbes kolmveerand üheksa paiku otsustasin minna hilist lõunat tegema endale, aga poole pealt helistas Sasha, et ta on juba kohal. Eks ma siis tõin ta meile kööki ja ta sai vaadata, kuidas ma hakklihakastet ja spagette teen. Õnneks oli veel inimesi köögis, Hitomi, Alex ja hiljem ka Semi tegelesid temaga piisavalt, nii et ma ise sain söögi ilusti valmis.
Üldiselt sai Sasha mu majakaaslastega väga hästi läbi, mis oli kergenduseks. Vahepeal aasiti üksteist küll korralikult, eriti sellel teemal, et Sasha näeb aasialaste moodi välja ning keegi ei suutnud ära arvata, kust ta pärit on. Alexiga said nad vabalt vene keeles rääkida vahepeal ja mulle jõudis alles nüüd kohale, et neil on sama nimi - Aleksander XD
Pärast sööki mängisime Semi tutvustatud kaardimängu, mis oli pmst lihtsalt UNO üks versioon, asi läks väga intensiivseks ikka, lõpuks kaotasin ma esimese mängu haledalt. Aga vähemalt oli lõbus. Semile tulid järgemööda mängu käigus mingid uued reeglid meelde, täiega naljakas oli, Sasha süüdistas teda mängu kallutamises enda kasuks.
Ja siis tuli teistel mõte minna öökubisse. Sasha pidi alguses oma sõbra juurde ööseks minema, aga kuna ta nagunii meie kultuuritunniga homme Yamadera mägitemplisse tulema pidi, mõtlesime, et oleks lihtsam kui ta saaks meile jääda. Youko tuba on nagunii vaba, meil on matte ja magamiskotte üle. Lõpuks oligi nii, et mina läksin oma tõlketöö kallale ja teised suundusid klubisse. Öösel tegin koos teistega Sashale veel voodi valmis Youko tuppa...see oli tõeline ühis-saavutus, lõpuks seisis vist kolmveerand majaelanikest seal toas.


8. novembri hommikul oli meid rongijaamas kokku päris palju, ka Edgar ja mõned jaapanlased IF-ringist olid kaasa tulnud. Yamadera tähendabki tõlkes mägitemplit ja see oli täpselt nii kaunis, nagu mäletasin, võib-olla kaunimgi, sest eelmisel korral polnud nii palju värvilisi lehti küll näha. Yu-sensei jagas meid rühmadeks ja pärast grupipiltide tegemist võisimegi ronima hakata, tee peale jäid müügiletid, kust mõned inimesed mingeid rasvaseid pallikesi ostsid.
Ronimine oli päris korralik trenn, mul oli nagu meeles, et kokku on tipuni 1000 astet, aga siis ütles keegi, et neid on ainult 640. Ei teagi, kas see teadmine tegi rõõmsaks või mitte.
Mõned puud olid juba pooleldi raagus, aga nägid ka väga kunstipärased välja. Õnneks polnud väga suured rahvamassid sel päeval ronima tulnud, küll aga oli üllatavalt palju välismaalasi. Ilm oli päikseline, mul hakkas oma sooja mantliga isegi palav. Vaated ülevalt väikestelt vaateplatvormidelt ümbritsevatele mägedele ja metsadele olid hingematvad. Üldse oli tunne, et ükskõik kuhupoole pöörad, avaneb imeilus maastikupilt.
Pidime kell 12 olema tagasi rongijaamas, kiirustasime poole oma grupiga sinnapoole, vahepeal vaatasime, kas ülejäänud ka tulevad, aga siis ütlesin, et kui nad ei jõua, siis on "Jibun no seeeeeei~" (ehk "enda süü", Ari tuli kohe meelde, tema ütleb sama süüdistava intonatsiooniga seda alati).


Deguchi ja Oozuchi koristasid 9. novembril põhjalikult kogu maja, tassisid alumise kolikambri-toa suht tühjaks ning korrastasid teise korruse koridori. Aitasin neid ka natuke, pühkides treppidelt ja teiselt korruselt tolmu. Kuulsin Deguchit vist mingi miljon korda imestamas "Kust kõik see tolm küll tuleb?!" ja märkisin, et eestlastel on kaks eluliselt olulist küsimust: kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha XD


Ükskord käisin õhtul köögis teed tegemas, kui Igata, Kudo ja Fujisawa arutasid seda, et templid võtavad inimestelt hauaplatside eest väga palju raha. Igata teatas seepeale, et ta tahaks, et tema tuhk hoopis merre visataks. Küsisin, mille järgi inimesed matmispaikadesse jaotatakse ja sain vastuseks, et vanim poeg läheb kindlasti vanematega samasse kohta, aga teised võivad vist valida. Tavaliselt on ikka seal, kus ülejäänud perekonna hauad. Fujisawa vist märkis siis, et tema ema ütles, et ei tahaks küll oma sugulastega samasse hauda minna.
Rääkisin neile, et kuskil saab oma tuha mullaks teha, et sellest puu kasvaks ja et üks Ameerika vanaonu tegi oma naise tuhast ilutulestiku. Puu-idee meeldis kõigile, sain teada, et Jaapanis ei tohi kirsipuid lõigata või murda ise, kui seda teed, pead vabandust paluma või laskma mingil preestril seda teha. Ja põhjus, miks koolimajade aedades tihti suured kirsipuud kasvavad, on see, et tavaliselt ostetakse kooli ehitamise eel kõige odavam maatükk ära, maatükid ise aga on odavad seepärast, et sealsamas kohas asus kunagi surnuaed tõenäoliselt. Seepärast istutataksegi sinna kirsipuid, need pidavat surnute vaime rahustama. Väga lahe, ma ei teadnudki seda varem, nüüd tunduvad mõned anime-osad, kus tegemist kooli territooriumil toimuvate kummituslugudega (näiteks Ghost Hunt), palju loogilisemad.

12. novembril tegime kultuuritunnis sushit. Käisime ühes teises hoones (mis peaks olema minu teaduskonna oma, aga ma pole seal kunagi käinud XD) kokandusklassis, Yu-sensei oli kohale kutsunud päris sushi-kokkadena töötavad vanamehed, kes meid viieste gruppide kaupa juhendama hakkasid. Meid õpetati maki-zushit ehk sushirulli tegema, sain palju huvitavaid asju teada, näiteks seda, et enne sushi tegemist tuleks oma käsi naha temperatuuri langetamiseks umbes 5 sekundit külmas vees hoida ja siis niiskete kätega riisi võtta. Kuna riis on soe/kuum, ei jää ta külmade käte külge kinni. Tegime käed jahedaks, laotasime nori e vetikalehe bambusmati peale ja võtsime umbes pesapalli suuruse (sensei ütles alguses "imiku pea suuruse") hulga riisi. Siis ajasime riisi näpuga 2/3 nori peale laiali ja panime sinna keskele magusat muna, kurki, mingit roosat tsukemono't (marineeritud asjad) ja pruuni....ka ilmselt tsukemono-laadset asja. Seejärel vaatasime, et norileht oleks mati äärega kohakuti ja vajutasime mati abil sushi rulliks kokku. Edasi vormisime seda veel natuke mati abil ja voila!
Muidugi olid kohal ka kohalik ajaleht ja televisioon, me sattusime isegi õhtustesse uudistesse oma kultuuritunniga. Sain oma grupile jälle natuke ingliskeelset tõlget teha ja meie kokk tänas mind pärast väga soojalt selle eest. Enne kojuminekut anti meile kõigile oma sushi kaasa, lisaks saime igaüks spetsiaalses karbis ühe peene sushikomplekti veel. Meie kokk tegi veel mingeid väikseid rulle ja pani need ka mulle kaasa XD
Kodus sõin oma peene sushikarbi lõunasöögiks, olin parajasti lõpetamas kui keegi koridori tuli. Ei näinud täpselt, kes see on, aga hõikasin ikkagi "Okaeri!" (ehk "Teretulemast koju!")...ja tulijaks oli üks varem siin elanud tüdruk hoopis XD Samas on ta vist Igata girlfriend, sest ta pidevalt käib tema toas, täna viis ka asjad sinna. Hetkeks mõtlesin, et oleks väga sürr, kui nii Igata kui ka see tüdruk samas toas elaksid, aga omavahel sellest midagi ei teaks, sest nad pole kunagi samal ajal kodus....aga tegelikult poleks see vist võimalik.


13. novembril oli pärast lauamänguringi väike pidu, tähistamaks (hilinenult) uue semestri algust ja uute liikmete tulekut. Läksime poole seitsmeks juba MaxValue'st jooke ja snäkke ostma,, valisime erinevaid asju, mis endale või teistele juua meeldiks ja läksime siis ühte hiina söögikohta, mida Suihou teadis. Ta oli selle omanikuga sõps või midagi, sest me saime oma joogid kaasa võtta ja tabehoudai (all you can eat) 500 jeeni odavamalt.
Meid oli kokku umbes...14 vist. Kraamisime oma varud lauale, tegime korralikult kampai (kõik, kes teadsid, ärgitasid teisi kindlasti silma vaatama) ja seejärel hakkas koha kokk meile toitusid ette tooma. Kõigepealt saime mingeid vürtsikaid klaasnuudleid, siis kuumi koorega pähkleid, siis gyozasid ja edasi mingit vürtsikat tofut, sealiha taignas koos paprika ja juurviljatükkidega, mingeid juurikaid koos seamaksaga(?), sealiha koos porgandi ja paprikaga...üldiselt oli väga maitsev.
Vahepeal pidin tõrjuma kõdistamisrünnakuid, aga sain sellega edukalt hakkama, hiljem tegime vist Suihoga mingi hetk Carli telefoni väga mitmeid kelmikaid selfie'sid XD Mul on tunne, et Ievaga hakkame me väga hästi läbi saama siis, kui me mõlemad oleme natuke joonud. Siis tuleb välja selline...ürg-balti ühendus meie kui sõsar-rahvaste vahel ja hästi tore on.
Kokkuvõtteks läks õhtu korda, päris lõbus oli. Nori ja Ed näitasid vahepeal oma six-packi, kui asi eriti ülemeelikuks läks...täitsa normaalsed nägid välja.


14. novembril käisime umbes kaheksa välisõpilasega Oishida Minami nimelises algkoolis külas. Tee teise linna võttis umbes tunnikese ja selle aja jooksul võisime nautida bussiaknast imeilusaid sügisesi mäevaateid (väiksest vihmast hoolimata), ent lõpuks vajus suurem osa meist siiski väiksesse uinakusse.
Väga lõbus oli möödumine ühest...kiviesemete poest. Väljapanek nägi välja umbes selline: hauakivid, hauakivid, hauakivid, Godzilla, hauakivid, budistlikud kujukesed jne Täiesti lampi oli üks Godzilla teiste sekka ära eksinud...okei, hiljem nägime veel paari samasugust kuju, aga ikkagi, see esimene hetk oli nagu "Kas ma nägin praegu tõesti õigesti?" XD
Koolis juhatati meid kohe ühte tühja klassi, anti päevakava ja pakuti teed. Seejärel suundusime kooli peale ekskursioonile, kuna olime natuke vara kohale jõudnud. Lapsed läksid meid nähes täiesti pöördesse, lärm oli kohati kõrvulukustav. Eks me siis kõndisime, noogutasime, lehvitasime ja ütlesime tere. Kui tahate kunagi end tunda nagu staarid, siis minge jaapani (alg)kooli külla, ausõna.
Mind endiselt hämmastas, kui suured nende klassiruumid on. Sinna mahuvad kõigi pingid-toolid, vahetusriiete kapid ja nagid, klassi lemmiklooma(de), näiteks akvaariumikalade eest hoolitsemise vahendid ja mis kõik veel. Samas leian, et see, et lapsed terve päeva ühes klassis viibivad ja õpetajad ringi liiguvad, pole võib-olla kõige parem lahendus.
Yokoyama-sensei, kes meiega peamiselt tegeles, oli täiega lahe onu, vahepeal müras koridoris õpilastega ja tegi nalja.


Umbes poole kolme paiku läksime aulasse (mis oli meie auks suurte soojusgeneraatoritega üles köetud, muidu oli koolimaja täiega külm, kõndisime üleriietega seal), kus ootas ees kaheksakümmend neli 6. klassi õpilast kolmest erinevast koolist. Kõigepealt olid tervituskõned inglise ja jaapani keeles, meie pidime samal ajal seisma reas aula tagaotsas ning siis kõndisime kõigi ette. Jälle mõned seletavad kõned ja siis pidime end tutvustama. Patricia oli enne mind, rääkis väga armsalt ja siis kui minu kord tuli, algas feilimine. Esiteks ütlesin kõigile tere hommikust, kuigi kella järgi oli juba sügav päev. Siis hakkasin end tutvustama...ja mõistsin, et olin kõike eelnevat teinud jaapani keeles. Eks siis lülitusin kähku kohmetult inglise keelele üle ja sain oma enesetutvustusega ühele poole...aga väga piinlik oli.
Seejärel jaotusime gruppidesse, lapsed pidid oma välis-sensei ise õigesse kohta viima. Minu esimesse gruppi sattusid päris armsad lapsed, ainult et nad ei saanud kuidagi kokku lepitud, kes parajasti oma enesetutvustust teeb, seega läks meil sellega päris kaua aega. Oleks tahtnud mõnede grammatikat parandada, aga muidu olid kõik tublid. Näitasin neile Eesti asukoha pilte, Tallinna vanalinna ja riigilippu. Kuna aega oli vähe, ei jõudnudki esimeses grupis väga palju küsimustevooru teha, juba tuli järgmiste juurde minna. Teine grupp oli natuke aktiivsem, aga neil oli üks väike poiss, kes ainult istus, käed kõrvadel ja silmad maas ning ei teinud midagi kaasa. Mul oli temast kahju, oleks tahtnud teda ka kuidagi kaasata. Üldiselt aga küsiti seal rohkem küsimusi, sain rääkida eesti loodusest, metsloomadest ja mustast leivast. Küsiti ka vanust ja lemmikvärvi.
Lõpetasime ühe liikumistegevusega, mida nimetati Kasvamismänguks. Lapsed alustasid kükitades tibudena, siis kasvasid jänkudeks, järgmisena olid tanuki'd ehk kährikud, siis ahvid ja lõpuks inimesed. Iga staadiumi juurde käisid oma liigutused ka. Pidi ringi käima ja oma staadiumi inimestega kivi-paber-kääre mängima, võitja liikus järgmisele tasemele. Meie välisõpilastega pidime olema kogu aeg inimesed ja lapsed võisid tulla meie juurde, kui nad ei leidnud ühtegi oma taseme tüüpi, kellega mängida. Muidu lõbus mäng, ainult et käed väsisid ära kogu aeg üleval hoidmisest (see oli inimesi tähistav märk).
Pärast koridoris tagasi oma klassi minnes tundsin, et näolihased on naeratamisest valusad. Klassis pakuti meile veel kohvi ja kommi, direktorid käisid tänamas ja pidasime ka väikse arutelu, mis meeldis ja mida võiks järgmisel aastal sarnasel üritusel veel teha. Üldiselt olid väga positiivsed muljed, ainult et aega oleks võinud natuke rohkem olla. Teistele jäi koolist väga helge pilt, lapsed olid isegi koristades rõõmsad (kuigi meile öeldi, et see oli ilmselt pigem meie külaskäigust). Lahkudes lehvitasime veel, panime oma sussid tagasi nimesiltidega kappidesse ja sõitsime minema.

Olen ka oodatust rohkem tegelenud ikebanaga. Echigo-sensei tuli millalgi kõigi kultuuritunnis tehtud ikebanade piltide ja näituse-ankeetidega kooli...ja selgus, et minu meistriteose pilti polnudki (kuigi pildistaja-onu kindlasti tegi minu omast ka ülesvõtte, ma kontrollisin!). Kõik teised pidid oma ankeedid-pildid lihtsalt üle vaatama ja said tasuks ühe hurmaa...aga sensei lohutas mind, et ma saan tulla nädalavahetusel veel ikebanat tegema kuskile raamatukokku, andis ikka hurmaa ning lisaks veel väikse koti snäkkidega. Ikka täielik vanaema =D

Eks ma siis läksin ühel laupäeval uut meistriteost tegema. Olin enne aru saanud, et senseil on seal mingid koolilapsed, keda ta juhendab, aga nood polnud mingil põhjusel tulnud, seega saime keskenduda minu seadele. Sensei rääkis, et oli võtnud mulle ühe vaba vaasi kaasa...ja see osutus samaks vaasiks, kuhu olin neli aastat tagasi oma esimese ikebana teinud! Jälle kokkusattumus missugune. Võtsin väikseid valgeid lilli, paar rohkem või vähem kuivanud oksa ning rohelisi ja punaseid lehti. Keskele asetasin helelillaka õiekese, kuid midagi oli nagu puudu, sensei sõnul polnud suure mõjuvusega elementi veel.
Selle elemendi, erksavärvilise lille hankimiseks suundusime senseiga eraldi raamatukogu lähedal asuvasse poodi, kust ta nähtavasti alati lilli ostis, müüja juba tundis teda. Lõpuks valisin välja erkkollast värvi kalla ja sensei ostis veel lilli ühe hilisema õpilase, vanema tädikese jaoks. Kui olime just poest välja astunud, teatas sensei, et lähme ka pagaripoest läbi, sööme lõunat ka koos, kui oleme mu meistriteose valmis saanud. Pagaripood nimega Princess olevat samas kohas olnud juba Echigo-sensei isa noorusajal. Seal müüdi nii soolaseid kui magusaid saiakesi, täidisega ja ilma. Valisin endale lõpuks kanaliha, nasu ja paprikatega täidetud pita-saia, keerdus peekonisaia ning ühe magusa mandli- ja rosinatäidisega saiakese. Sensei võttis päiksekuivatatud tomatite ja oliividega kukli ning rosinate, metspähklite ja mingite punaste marjadega saiakese.
Tagasi raamatukogus asetasime kalla oma kohale, lõikasime veel siit ja sealt (okei, peamiselt sensei lõikas, mina kas noogutasin või raputasin pead tema soovituste peale) ning valmis ta oligi. Päris kena tuli välja, olin uhke. Sõime seejärel oma lõuna-saiakesed ära (sain ühe ka kojuvõtmiseks) ning siis saabus juba sensei järgmine õpilane ja läksin koju. Selline rahulik tore hommikupoolik.


Oh! Ma tegin eelmisel nädalal ka esimest korda ise ramenit! Või noh, peaaegu ise, Alex valvas kõrval ja Morimune tuli ka meile natuke nõu andma. Kõigepealt võtsin natuke hiinakapsast ja negit ning tükeldasin need ära. Siis panin liha pannile särisema ja lisasin tükeldatud asjad siis, kui liha juba natuke pruunikam oli. Kokku tuli selline wokilaadne asi, mille asetasime lauale, kaas peale pandult, et liiga ära ei jahtuks. Seejärel panime vee keema ning tegime seal sees ramen-nuudleid (segades aeg-ajalt, et kokku ei kleepuks, jahu tõttu oli ka vahtu), samal ajal keetis Alex mune. Lõpuks nõrutasin nuudlid ära, panin kahte kaussi puljongipõhja, lisasin vett ja segasin. Siis polnud enam muud kui tõsta ka nuudlid puljongi sisse, lisada wok ja muna ja natuke vürtsikat maitseainet ja oligi valmis! Esimese korra kohta maitses väga hästi, toidu tegemise vahepeal pakkus Alex ka camembert' juustuga röstsaia meile. Nämm. Kindlasti proovin seda toitu ise veel teha.

Kolmapäeva kultuuriloeng oli pühendatud origamile ehk paberivoltimisele. Yu-sensei lükkas mu jälle tõlgina letti, jõudsin juba ettevalmistuse pärast muretsema hakata, aga üldjoontes läks kõik korda. Meid jagati umbes 5-6 inimesega gruppideks ning iga grupi juurde tuli üks vanem daam, kes meile asju ette näitama hakkas. Pidime tegema kolmanda märtsi Hinamatsuri ehk nukkude püha (tüdrukute jaoks) nukukesi, õukonnadaami ja õukondlast, pärast voltisime veel lisaks ühe kure. Kurgede voltimise kohta on siin legend, et kui sa teed 1000 kurge, saad midagi soovida või näiteks anda haigele inimesele kingiks need, siis too saavat kiiremini terveks.
Ütlen ausalt: paberivoltimine pole minu teema. See frustreerib mind alati, kui ei suuda oma paberinurki täiuslikult sobima panna ja seetõttu kuulis minu kõrval istunud Carl pidevalt pahast siililaadset pominat või hüüatusi stiilis "Jesus, this is difficult!" Valisin oma mehe kimonovärviks helesinise, naisele jäi heleroosa. Mõlemad paberid olid veel pooleldi kuldsed, seega nägid mu sõrmed pärast voltimise lõpetamist välja nagu oleksin ükssarvikut lüpsnud või midagi. Üle kivide ja kändude saime lõpuks oma origami-inimesed valmis, siis kingiti meile veel üheksast ahvist koosnev väike kaunistustekomplekt, mis pidi head õnne tooma, sest üheksa ahvi (ku-zaru) kõlab häälduselt samamoodi nagu "kannatuste äraminek". Carli esimeses kotikeses oli kahjuks ainult kaheksa ahvi, seda viga märgates ruttasid senseid kiirelt seda ümber vahetama XD


Otsustasin osaleda ka üritustesarjas nimega Global Cafe. Iga nädala neljapäeval hakkab olema pärast kooli õpilas-lounge'is üritus, kus välisõpilased tutvustavad oma riiki, ülikooli ja emakeelt ning suhtlevad jaapani tudengitega. Eesti tutvustustund on alles viiendal veebruaril, aga tahan oma asjad selle jaoks juba varem valmis teha, muidu on veebruar üks hullumaja. Õnneks saan ilmselt taaskasutada oma varasemate presentatsioonide materjale.

Laupäeval sain lõpuks oma endise tuutori Ayumiga kokku, ta tuli spetsiaalselt Sendaist siia päevaks, et mind näha, awww. Kui teda nägin, jooksis ta juba minu poole, kallistasime ja ta hakkas peaaegu nutma, nii armas. Ayumi on ikka veel pisike ja nunnu, pole suuremaks kasvanud vahepeal. Töötab ühes ärifirmas, aga talle väga ei meeldi seal, ootab uut võimalust kuskilt. Elab koos perega Sendais, töötab pikki päevi ja vaba aega on vähe.
Käisime ostlemas ja tegime fotoautomaatides purikura't, lõunasöögikohaks valisime minu kodu allkorrusel asuva ramenipoe, mille pakutav toit osutus suhteliselt maitsvaks. Tahtsime tegelikult minna karusselli-sushit sööma, aga kuna oli lõunaaeg, lookles õige restorani ukse taga pikk järjekord. Järgmine kord lubasin talle Sendaisse külla minna, mille peale ta teatas, et lähme kindlasti lehmakeelt sööma...nüüd ma natuke kardan.


Olen oma tuba talve jaoks natuke soojustanud, pannud maha hõbedasi soojustusmatte (peaks vist Zachi vaiba alla ka igaks juhuks ühe jätma), kleepinud kinnise aknapoole peale soojustava mullikile ning liikuva aknapoole ette asetanud mingi rohelise katte. Nüüd mõtlen, kas peaks oma klaasist ukse ette ka midagi panema, aga samas on mul toas niigi vähe loomulikku valgust, las sealt tuleb natuke sisse.
Elektrisoojendaja üpris sage kasutamine tekitab olukorra, kus õhk toas on pidevalt megakuiv, nii et silmad-huuled on tavalisemast kuivemad ja janu on ka pidevalt. Panin laua peale kausi veega ja kuivatan oma riideid nüüd ka oma toas, see peaks natuke päästma vist.

Terve novembrikuu vihtusin elu eest oma magistritõlget teha, kohe niivõrd, et mu käed hakkasid hiire liigutamisest ja trükkimisest valutama. Käisin kooli tervisekeskuses, sain endale mingeid valuvaigistavaid plaastreid natuke, aga see oli ainult lühiajaline lahendus. Ostsin endale käetoe saja jeeni poest ja sellega on päris hea. Võib-olla harjusin ära nüüd. Lisaks andis Gloag-sensei mulle oma käetoega hiiremati.
Igatahes, kuna ma kolm nädalat väga usin olin, sain oma novembrikuu normi juba täis, seega võib nüüd kuu lõpuni natuke vabamalt võtta. Muidugi pean üle vaatama oma Eestis kirjutatud osa ja sinna lisama viiteid oma uutest allikatest, mis Jaapanis sain, aga üldiselt olen päris hästi graafikus. Vähemalt nüüd ei pea enam üldse muretsema selle pärast, et miinimumnorm 70 lk'd teksti kokku tuleks....läksin vist natuke hoogu ja nüüd on seda tõlkeosa umbes 45 lk'd. Ja ma olen alles poole peal. Oh well.

Üleeile oli Semi sünnipäev, käisin selle tarbeks esimest korda Jaapanis poes lilli ostmas. Poodi pidas üks vanem proua, kelle seinal rippus ka mingi sertifikaat või aukiri oma lilleseadmisoskuste eest. Enne mind ostis üks naine väikse nelgikimbu ja siis sain aru, et Jaapanis käib lillede ostmine natuke teistmoodi kui meil, nad vist teevad automaatselt ilusa kimbulaadse asja kokku, mitte ei mähi hõbepaberit ümber ja pane paberisse ainult. Alguses vaatasin paari ilusat liiliat (oranžid või helelillad), siis aga meenus, et Semile meeldisid lilled, mis näevad ka kuivatatult ilusad välja. Küsisin müüjalt nõu ja ta kombineeris (rahalimiidi kohta küsimise järel) kokku ilusa kimbu kolmest tumeroosast roosist, mingitest pikkadest valgetest lilledest ja sellest valgest kaunistuslillest, mis näeb välja nagu lumeräitsakad varte otsas. Pakkis lillakasroosasse paberisse, sidus sobiva paela lehviga ümber ja oligi valmis. Pikk ja põhjalik töö, olin väga rahul.
Õhtul pidasime pidu, peale minu ja sünnipäevalapse olid seal veel Alex, Hitomi, Kudo ja kaks Semi sõpra, Hiinast pärit Bun ja Kou. Peo puhul oli Semi teinud vetikasuppi, Korea stiilis klaasnuudleid ehk chapche't, mingit kana ja porgandi asja, mis väga hästi maitses ja küpsiseid kreemjuustuga. Hitomi oli teinud kausitäie kartuliputru, mida kõik miskipärast kartulisalatiks kutsusid, ning sinna sisse kunstipäraselt sättinud loorberilehti nagu liblikatiibadeks.
Õhtu jooksul tutvustasime teistele blondiini-nalju, mul läks nende koha pealt eriti hästi. Alex rääkis ühe päris hea: Teadlane küsib blondiinilt: "Mis on tõenäosus, et sa kodust välja minnes dinosaurust näed?" Blondiin vastab: "50:50 - kas näed või ei näe." Tegelikult on selline lähenemine päris loogiline XD
Arutasime ka, missugune oleks Semi riik. Vastustena pakuti näiteks, et seal on draamasarjadel alati happy end, kõigil on jõusaalis käimise kohustus, iga päev süüakse vetikasuppi, kõik kannavad musta ja igal tänavanurgal on kaalud.
Tegin ise ka päris hea avastuse: kuna nimed Alex ja Alice on jaapanikeeles natuke sarnase hääldusega, peaks Alex oma jaapaniteemalise raamatu nimeks kindlasti panema Alice Imedemaal jaapanikeelse nime (Fushigi no kuni no Alice) järgi "Fushigi no kuni no Alex".

Ahjaa...kes saaks unustada rohelist sibulat. Vana jaapani rahvatarkus ütleb, et kui sul on külmetus, siis mähi pikk roheline sibul ümber kaela, see aitab. Alex aga oli kuulnud ühelt jaapani tüdrukult, et üks võimalus on veel - kaela ümber panemise asemel võib sibula endale tagumikku pista. Bun-chan vaata seepeale Alexi tehtud ramenis olevaid sibulatükke ja ütles, et tal läks söögiisu ära.

Pärast mängisime kaarte, kõigepealt seda UNO-sarnast mängu, mida siis, kui Sasha meil käis, seejärel aga valetamismängu (kõik panevad järjest numbreid pildipool allpool, nt "kolm ässa" ja siis keegi võib öelda "Valetad!" ja siis kontrollitakse, kas inimene rääkis tõtt või mitte. Kui rääkis, korjab süüdistaja kõik lauas olevad kaardid, aga kui mitte, siis korjab valetaja). Hiinlased õpetasid meile ka ühte väga vägivaldset mängu, mis käis reaktsioonikiiruse peale. Igaühel oli tagurpidi kaardipakk, pandi keskele kaarte ja kui sattus eelmise kaardiga sarnane mast või number, pidid kõik oma käed kiiresti sinna paki peale asetama. Kes viimasena pani, sai karistada: kõik teised võisid kahe näpuga talle käe pihta laksatada. Nähtavasti on see Hiinas ja Koreas väga populaarne....hirmutav. Semi sõnul mängivad tüdrukud ka seda suure kirega. Mina kujutan aga ette, et ainult poiste seltskonnas võib see lõppeda katkilöödud lauaga XD


Ja muidugi pean teiega jagama ka Nako-sensei juhendamistunni geniaalseid tahvlimärkmeid =D


**

Tähelepanekuid:

* Jaapani vanades filmides käib ikka selline ülemängimine, et johhaidii. Vahepeal on valus vaadata.

* Olen vaikselt harjutanud sisse väikse päevase treeningurežiimi, mis sisaldab kükke, jalatõsteid ja kõhulihaseid.

* Äsjapestud voodipesuga on väga mõnus magada. Hoolimata odavast pesupulbrist tundub, et rõdul kuivamine teeb linad&muu meeldivalt värskeks ja kargeks.

* Lingvistikaloengus saime teada, et jaapanikeelne sõna "sada" ehk hyaku on tegelikult hiina laen, algne jaapanikeelne sõna on momo, kuid seda kasutatakse vähe.

* Jaapani pannkoogijahu-laadsed tooted ei ole just eriti efektiivsed. Üritasin nendega pannkooke teha, aga need läksid mõlemalt poolt kõrbema ja maitsesid nagunii nagu käsnad. Isegi kui ma vorsti- ja paprikatükke sisse panin, ei suutnud see maitseelamust 100% päästa.

* Inimesed, rattatuled on väga olulised asjad. Põrkasin ühel õhtul koolist tulles ühe ratturiga peaaegu kokku, sest tal ei põlenud esituli.

* Alex suudab kõik jututeemad kahtlaseks keerata. Võib-olla seepärast ongi mul siin nii hea kodune tunne XD

* Kaotasin oma punase mantli küljest ära Ilmapuu laulupeo helkuri =( See kulus lihtsalt paela küljest lahti.

* Vahepeal on jälle netiga probleeme olnud, mulle tundub, et iga päev peaksin tegema väikse palvesessioonikese, et tolle päeva jaoks head ühendust paluda kohalikelt kami'delt.

* Olen nüüd proovinud ka Korea toitu nimega bibimbap. See on riisiroog muna, mõnede juurviljade, liha ja vürtsimaitseainega, mis tuleb ilusti eri osadesse jaotatuna sulle ette, aga siis peab ise lusikaga kõik segamini vispeldama seal.

* Ploomiveini ja soodavee kokteil on hea.

* Filmiloengus oleme jõudnud lõpuks ometi filmini nimega "Mito Komon", mis on pmst CSI: Edo. Seal on üks vanamees, kes on tegelikult mingi ülik, aga käib oma teenritega lihtrahva seas kuritegusid lahendamas.

* Kohtusin esimest korda ka majaomaniku härra Misawaga. Olin just poest tulnud, kui avastasin, et minu sussid on esikust kadunud. Kuulsin, et Deguchi rääkis mingi võõra mehega, jõudsin juba pahaseks saada, et too on mu sussid pihta pannud, kuid siis selgus, et tegemist on majaomanikuga. Issand, ma polnud üldse valmis temaga kohtuma, midagi ilusat või korralikku ei tulnud meelde öelda...aga vähemalt sain talle oma eesti suveniiri (külmkapimagneti) ära sokutada.

* Kui olin oma tõlkimisega valmis jõudnud, vaatasin tähistamiseks "Teen Wolfi" sarja neljanda hooaja lõpuni...see oli ikka väga hea. Endiselt kohati klišee tiinekasari, aga miskipärast niiiiiii põnev XD Lemmiktegelased ikka samad, Lydia on selline flawless queen (isegi kui ta mahajooksva ripsmetuššiga nutab, näeb ta rabav välja), Stiles minu armas väike kutsikas ja Derek...those abs, tehee.

* Rääkides sarjadest, ma lõpuks jõudsin "Free!"-nimelise animeni, et välja uurida, millest kogu kära selle ümber. Jeebus, kui palju fanservice'it. Aga seda oli ka oodata keskkooli ujumisklubi poistest rääkivas loos...ja ma üldse ei kurda. Vahel on lihtsalt täiega naljakas vaadata, kuidas nad superintensiivselt oma riideid ära võtavad. Ja lõpulaulu video meeldib mulle täiega...kuna anime keerleb vee ümber, siis on videos tehtud poistest kõrberiigi elanikud, kelle jaoks vesi on elutähtis ressurss. Pole veel otsustanud, kes poistest kõige rohkem sümpatiseerib, aga ilmselt läheb peategelase Haru ja väikse nunnu Nagisa vahel rebimiseks. Võib-olla seetõttu, et Nagisa meenutab mulle kõige rohkem iseennast XD

* Avastasin, et võin Jaapanist muuhulgas ka pükse osta. Olin enne uskunud kindlalt, et siinsed suurused on mulle liiga väiksed, aga hiljuti proovisin nalja pärast poes ühte paari liibuvaid pükse ja need istusid peaaegu valatult. Okei, vöökoht on ikka liiga suur, aga see on minu puhul igasuguste pükstega nii. Igatahes, hurraa!

* Deguchi vaeseke on külmetanud, sõi eile köögis õhtust ja vahepeal kummutas pudelist punast veini. Ütlesin väga emalikult, et ta peab jooma kuuma piima meega ja oma tervise eest rohkem hoolt kandma. Pole ime, et ta haigeks jäi, kui ta kogu aeg meil seal garaažialas külma ilmaga istub ja kitarri mängib.

~~

Nii see eluke veereb. Ilmad on nüüd juba tuntavalt külm(em)ad, täna sadas vihma. Vahepeal tuleb koduigatsus ikka peale, seega hoidke mind ikka oma tegemistega kursis, muidu ma muutun nukraks. Youtube'st näosaadete videote vaatamine aitab küll tuju tõsta, aga mitte lõputult.

Ahjaa...kui kellelgi peaks tulema vastupandamatu tahtmine mulle jõuludeks midagi kinkida, siis võib kingituse mu pangaarvele kanda. Garanteerin, et kulutan selle Jaapanis reisimisele või raamatutele. Väga jultunud, ma tean, aga kuna vahepeal on transport siin kallimaks läinud ja tahaks siiski natuke ringi käia siin, siis...jah XD Märtsikuu eest stippi ka ei saa, see oli natuke pettumustvalmistav.

Hetkemuusika:

Hiljuti olen kuulanud palju Peter Hollensit (kellel tuli hiljuti tema esimene sooloalbum välja, jee!), tal on lihtsalt imeline hääl. Ilmselt on üks lemmiklugudest tema versioon "Baba Yetu"-st (mis paneb mind ahastama, et mu arvutil Civ IV ei tööta), aga hiljuti Z poolt lingatud "Black is the Colour of My True Love's Hair", kus ta Pentatonixi bassi Avi Kaplaniga koos laulab....ohhhh. Avi hääle vastu on mul juba ammusest ajast nõrkus, aga need kaks tüüpi koos toovad kananaha ihule.


Ma loodan, et teil läheb hästi <3

Ehehehee.

Aega võttis, aga asja sai, nüüd olen jälle blogimiseni jõudnud.
Vahepeal on päris palju juhtunud, loodan sellest huvitavamad sündmused välja noppida.

Glinda-sensei kultuuriloengutes oleme rääkinud Euroopa ja Jaapani kultuuri eri aspektidest, näiteks toidust ja muusikast. Pajatasin rõõmsalt jaapanlastele Eesti köögi sarnasustest saksa köögiga, musta leiva olulisusest ning sellest, et kui keegi tahaks Euroopas "nomihoudai" ehk "joo nii palju kui jaksad"-programmidega baarid teha, läheks need umbes nädalaga pankrotti, sest inimesed lihtsalt jooks kõik varutud alkoholi ära kiiremas korras.

Nako-sensei magistritöö juhendamise konsultatsioonides oleme võtnud "Kojiki"-teksti edasi vaikselt, aga pidevalt kaldub jutt natuke teemast kõrvale. Sensei põhilause tundub endiselt olevat "Ja nüüd läheb jutt küll veidike teisele teemale, aga..." XD Ükskord jõudsime välja vanade kaubateede ja kiilide paaritumise üle arutlemiseni, teinekord rääkis sensei Jaapani geograafilistest iseärasustest ja sellest, et ta kunagi laevaga mingis prefektuuris käis, aga lennukiga üldse sõita ei kannata. Ta on ikka nii naljakas.

Irwin-sensei lingvistikaloeng on samuti päris huvitav, igas tunnis võtame läbi pool õpikupeatükki, küsime teema kohta küsimusi ja arutleme probleemide üle. Oleme saanud rohkem teada lingvistilistest sugulussidemetest, sellest, missugused on standard-keelevariandid ning sellest, et mäed ja veekogud on loomulikud dialektide/keeleerinevuste soodustajad. Ühe loengu lõpus näitas sensei meile veel ühte ulatuslike küsitluste tulemusena koostatud Jaapani keeleatlast, mis sisaldas näiteks kaarti selle kohta, kuidas riigi eri osades hääldatakse sõna "peegel".

Toimunud on ka mitmed peod, esmalt oli paar välisõpilastega tutvumise pidu, esimene neist koolis rahvusvahelises lounge'is. Kõigepealt pidas Yu-sensei väikse kõne, kus jõudis lõpuks välja selleni, et meie kätes ongi maailmarahu. Seejärel mängisime paari tutvumismängu, näiteks žestimängu, mis oli pmst pantomiimi-telefon - inimesed seisid reas, kõik seljaga, ainult esimene oli näoga. Siis öeldi sellele inimesele üks sõna, mida ta pidi järgmisele pantomiimi abil seletama. Esimene koputas järgmise inimese õlale, too pööras ümber, esimene tegi pantomiimi, teine koputas kolmandale õlale ja tegi pantomiimi jne, lõpuks pidi viimane ütlema õige sõna. Ja kui ta ei osanud, siis võisid teised võistkonnad pakkuda. Kasutati jaapani kultuuriga seotud sõnu, näiteks sushi, robot, maneki-neko (poodide-restoranide ukse ette asetatud õnnetoov külalisi ja raha "kutsuv" kassikuju) jne, aga vahepeal toimusid päris huvitavad muutused, nt sake-joomise pantomiim muutus teejoomiseks, kendo-harjutus samuraiks, minu isiklik lemmik oli aga origami - teed käega ruudu, siis voldid/pakid käega sisse selle otsad, teed veel paar voltimisliigutust ja siis lehvitad kätega nagu linnuke (voltisid origami-linnu). Kui esimest korda seda nägin, arvasin, et tegemist on onigiri ehk riisipalli tegemisega, ainult ma ei suutnud välja mõelda, miks see riisipall lõpuks minema lendab.
Veel tegime teatejooksu, kus pidi herneid söögipulkade abil ühest kausist teise tõstma. Mul läks üllatavalt hästi ja kokkuvõttes jäime teiseks, hoolimata Edi kohutavast algusest XD Nii ei pidanudki me "batsu-geemu" ehk karistusmängu kannatama, kus kaotajad kükke tegema ja umeboshit ehk hapendatud soolast ploomi sööma pidid.


Nagu oli arvata, veeti meid pärast veel "nijikai" ehk "teise korra peo" jaoks ühte izakayasse nomikaile ehk joogipeole. See seisneb selles, et lähed kohale, maksad mingi summa (nt 2000-2500 jeeni) ja saad kaks tundi järjest nii palju juua kui tahad, lisaks tuuakse veel vahepeal toite ja snäkke lauale. Sain näha ja hinnata erinevate inimeste taluvuspiire ning õpetada kõigile, et Eestis on komme klaaside kokkulöömisel teisele inimesele silma vaadata, muidu saad seitse aastat halba seksi. Pärast seda olid kõik väga hoolikad silma vaatamisel. Ahjaa, selles baaris oli Tomi ja Jerry teemaline vetsupaber.

12. oktoobril käisime ülikooli lähedal oleva jõe ääres imonikaid ehk kartulisupi-pidu pidamas. Kuna oli pühapäevane päev ja megailus ilm, tähendas see, et peale meie oli seal veel väga palju pere- ja sõpruskondi. Siinsete jõgede väga iseloomulikuks jooneks on see, et nende kallastel on suur rohu-ala ja ainult keskel natuke vett ja kive, aga see mõjub ka omamoodi ilusalt.
Eelmiste kordade imonika'del polnud saanud ise väga palju kätt külge panna, aga seekord jagati meid neljaks ja iga grupp pidi ise endale potitäie imoni-suppi tegema. Kõigepealt tassisime jõe äärest tuleaseme jaoks kive ja asetasime potid nende peale. Valisime kaks inimest igast grupist tuld tegema, kuid lõpuks võttis üldise tulemajanduse üle Milla, kellel tundus olevat sellealaseid kogemusi rohkem kui teistel. Pesime suured pajad ja juurviljad ära ning hakkasime tükeldama. Kõigepealt läksid keevasse vette tükeldatud kartulid (imoni), seejärel tarretiselaadne toode (konnyaku) ning siis pidime ootama, kuni kartulid pehmeks keevad, et shiitake-seened ja negi (roheline sibul) sinna lisada. Kõige viimasena panime keevasse patta liha ning maitseained, mille hulka kuulusid nii sojakaste, söögi-sake kui ka suhkur. Väga huvitav kombinatsioon, aga kokku tuli väga maitsev söök.


Jõudsin oma tuutori Asakoga käia kinos "Lupin III" filmi vaatamas täpselt sel päeval kui Yamagatasse ilgelt suur taifuun kohale jõudis. Vihma sadas ikka korralikult, lisaks oli ka tuult ning mu jalanõud said umbes poole teega juba läbimärjaks. Lõpuks andsin lihtsalt alla ja ei üritanudki enam otsida veidi kuivemaid kohti, kuhu astuda. Siin on äärmiselt nunnud filmide-eelsed reklaamid kinos sobiva käitumise kohta, peategelasteks väiksed armsad oravakesed ja rahulolematuks publikuks öökullid. Oravad krabistavad söögiga, räägivad omavahel ja togivad toole, viimaks tuleb kiri "See, et te nunnud olete, ei tähenda, et see teile lubatud on!" =D
"Lupin III" live-action versioon oli täpselt selline, nagu oodata võis. Kohati tundus, et võib-olla pandi sinna isegi liiga palju actionit, aga üldpilti see sobis. Oguri Shun Lupinina oli karismaatiline, aga mitte niisugune naljavend nagu animes, samas ei seganud see eriti. Jigeni näitleja oli väga lahe, Fujiko sobis ka suht. Lisaks oli filmis veel umbes miljon külalis-staari Hiinast, Koreast, Taiwanist jne, selline all-star-cast ilmselt. Seepärast oli film ka väga mitmes eri keeles, kuigi meie versioonis oli kõik jaapani keelde dubleeritud. Nii naljakas oli vaadata, kui inglise keeles rääkiva vanamehe suu liikumine ja kõlaritest kostev jaapanikeelne jutt üldse kokku ei läinud.
Hea meel oli asjaolu üle, et film näis mõnikord olevat nii over-the-top, et polnudki aru saada, kas seda nüüd mõeldakse tõsiselt või tehakse nalja. Pool filmi näis koosnevat eepilistest "ettevalmistus-montaažidest"...noh, sellised, kus tegelased millekski valmistuvad ja siis näitab mingeid katkendeid, a la see, kuidas keegi oma lukku kinni tõmbab, relva laeb, kuskile kaugusse vaatab vms XD
Häid momente oli mitmeid, nt stseen, kus Jigen hoiatab Lupinit Fujiko eest, öeldes, et varem või hiljem reedab ta mehe. Lupini muigab ja vastab: "Reetmine on naisele nagu aksessuaar."

14. oktoobril käisin esimest korda uuesti jaapani karaokes koos Shimizu, Milla, Pato-sani (Poola Patrizia), Ellena, Barbara ja Saldaanaga. Võtsime free-time paketi koos jookidega, mis tähendas seda, et võisime pmst öösel kella neljani laulda, kui soovisime ja sellel ajal saime joogiautomaatidest võtta külmi ja kuumi jooke ning pehmet jäätist, lisaks toodi alguses tasuta taldrikutäis friikartuleid. Ja kuna tegemist oli nädalapäevaga, siis maksis kõik kokku ainult 1080 jeeni. Hurraa. Igatahes võtsime asja ikka korralikult käsile, viimased vaprad ehk mina, Milla ja Shimizu lahkusime Maneki-nekost kell kolmveerand 12 öösel. Selle umbes kuue tunni jooksul sain laulda läbi üpris arvestatava hulga oma soovilugudest, lisaks avastasin ka mõned, mida üldse ei olnud. Milla ja Shimizu võtsid kahepeale läbi vist pool Ghibli-animete repertuaari.
Barbara ja Saldaana laulsid koos "Carry on my wayward son"-i, Bon Jovit ja Linkin' Parki, tundus et nad olid meeldivalt üllatunud, et ma suuremat osa nende valikutest teadsin. Spetsiaalselt Gekile mõeldes laulsin "I wish I had an Angel"-it, selgus, et Patole (kellega koos edukalt "Can't Remember to Forget You"-d laulsin) meeldib ka Nightwish.
Kui kell 12 koju jõudsin ja kööki läksin, et endale tassitäis teed teha, sain aga üpris veidra vaatepildi osaliseks. Morimune-san kaalus hoolikalt väiksel köögikaalul jahu ning ajas näpuga retseptiraamatus järge. Kui küsisin, mis ta teeb, vastas too, et küpsetab jälle riisikeetjas saia. See oli kuidagi sürr XD

Lauamänguring on endiselt väga tore, olen seal väga mitmeid huvitavaid mänge proovida saanud. 16. oktoobril alustasime jälle väiksema seltskonnaga, mängisime kuuekesi "Cash and Guns"-nimelist mängu, kus kõik olid pangaröövlid, kes pärast edukat tööd oma saaki jagasid. Pidi üksteist püstoliga sihtima ja tulistama, aga sai valida, kas panna kuulid sisse või mitte. Alati oli keegi mängus ka "godfather", kes sai ühele mängijale öelda, et ta oma püstoli kellegi teise poole pööraks. Mina alustasin mängu "godmother"-ina ja kulgesin suhteliselt edukalt, sain vist kokkuvõttes ainult ühe korra kuuli. Kogusin lõpuks kõige rohkem maale, teemante ja raha ning võitsin kogu mängu...aga ma olin väga suuremeelne ristiema, peamiselt tulistasin tühjade salvedega. Mängisime ka piraadimängu Jamaica, kus pidi ümber suure saare seilama oma laevaga ja aardeid/raha koguma, samas oli kohustus eri sadamates tolli maksta ja mere peal sõiduks kulus toitu. Teise mängijaga samale ruudule sattudes toimus piraadilaevade vahel lahing. Imekombel võitsin ka selle mängu, hea varane start aitas väga palju. Käisin ja korjasin varandusi teiste eest ära =D


17. oktoober oli korralik mööda-päev, mil päris paljude asjadega miskipärast viltu vedas. Pidi olema produktiivne päev, mille käigus jõuan koristada, pesu pesta, õppida ja Confetti-restorani "Pimedate restorani" ürituse jaoks aja kinni panna. Aaaaaaga läks hoopis teisiti. Olin just lõpetamas esimest tõlkefaasi ja mõtlesin vahelduseks kas koristama või nõeluma hakata...ja siis helistas kell pool kolm Miyake-san välisõpilaste infokeskusest ja küsis, kas mul pidi täna olema mingi senseiga kohtumine. Et õpetaja ootas mind kell üks, aga ma ei tulnud...ja siis mulle meenus kuskilt mõistusehämarusest, et tõepoolest vist oli üks kohtumine selle senseiga, kes Eestisse tahtis tulla detsembris. Issand, siis tahtsin küll maa alla vajuda. Miyake-san ütles, et Kano-senseil on praegu loeng, aga see lõpeb 16:10-ks ära, nii et oleks kena, kui ma siis tulla saaksin. Kinnitasin, et muidugi tulen ja hakkasin mõttes oma päevakava ümber mängima.
Tõlkida ma enam väga ei jõudnud. Helistasin Confetti restorani, et panna kinni aega "Pimeda restorani" üritusele, aga keegi ei võtnud vastu. Juhhei. Ainus asi, mille ära jõudsin teha, oli pesude kokku korjamine ja rõdule riputamine.
Väntasin kooli, sain infokeskusest sensei kabineti numbri ja läksin ukse taha ootama. Mulle oli ukse peale ka kiri jäetud selle kohta, et õpetaja ootas mind kella ühest, aga... Tundsin end veel halvemini. Ja seal ukse taga ootasin ma umbes pool tundi.
Lõpuks kui Kano-sensei saabus, vabandasin ette ja taha ning suundusime ühte tühja klassi rääkima. Kahjuks polnud seal wifit ja pidime sageli õpetaja iPadiga koridori suunduma. Sensei tahtis, et räägiksin talle igasugustest IT-asjadest eestis, aga tegelikult polnud mul neist suuremat aimu. Kuna sensei ei oska praktiliselt üldse inglise keelt, siis pidin tõlkima ka mõnesid haridusalaseid asju ja kirjutama tema eest ühe meili, kusjuures ta eeldas, et ma selle tema eest ära kirjutan. Suunasin ta viimaks Eestis asuva Jaapani saatkonna juurde, ütlesin, et saatku sinna jaapanikeelne meil ja nüüd ma palvetan, et talle sealt midagi mõttekat üteldaks. Sest muidu pean mina hakkama mingeid asju korraldama ja üldse ei jaksa.
Kui kella 6 paiku koju minna tahtsin, tabas mind veel üks halb uudis: mu jalgratast polnud kuskil. Kuna järgmisel päeval algas koolis mingi festival, olid kõik festivaliputkadel ees olevad rattad teisaldatud kuskile. Kõmpisin külmast lõdisedes jalgsi koju, väga nõme ja kurb tunne oli. Siis meenus mulle veel, et mul pole lõunaks midagi valmistatud. Otsustasin lohutuseks Mosburgerist krevetiburgeri ja friikad võtta, aga kodus neid sööma hakates valmistasid nad ka kerge pettumuse.
Kodus kirjutasin infokeskusse rataste kohta meili, vastuses soovitati mul ise kooli juurde ratast otsima minna nädalavahetusel. Võib-olla peangi nii tegema. Vähemalt Confetti-restoranis võeti mu kõne seekord vastu ja sain oma broneeringu ära teha. Kuna olin oma toa akna kodunt lahkudes lahti jätnud, oli tuba jääkülm. Panin soojenduse sisse ja ootasin, et natukegi talutavamaks läheks, õnneks umbes tunni-pooleteisega läks. Hakkasin oma tõlketööd edasi tegema, aga kui sõnadeotsinguga olin lõpuni saanud, ei suutnud enam edasi teha, sest see meenutas mulle, kui feil päev oli olnud.
Umbes üheksa paiku läksin kööki süüa otsima, Kudo, Semi, Hitomi ja Alex olid ka parajasti seal, arutledes keeleõppe erisuste üle. Kuna olin Alexile oma mustikamoosi laenanud päeval (ta tahtis moosisaia, sest tal oli ka väga halb päev olnud), jättis ta mulle ka saiakesi, millega seda süüa, nii et õhtusöök oli olemas. Kurtsin teistele oma kurba saatust sellel päeval ning märkisin, et võiks kogu päeva algusest uuesti teha...samas tegi seltskonnas viibimine tuju paremaks, mis oli hea.

Rääkides magistritõlkest...oktoobrikuu normi sain kenasti tehtud, nüüd asun novembrikuu kallale.

19. oktoobril toimus kultuuriloengu raames kimono kandmise üritus. Imekombel sain isegi paar minutit peale poolt seitset üles. Väljas oli juba valge, aga ilgelt külm. Alguses olin kindel, et keegi peale minu nii ebainimlikul kellaajal pühapäeval üleval ei ole, kuid siis, kui hambaid pesin, loivas ka Fujisawa ülakorruselt pardliga alla. Käisin duši all, sõin putru, panin Civ V installima ja läksin jalgsi Momiji-parki. Muidugi olin oma mp3-mängijasse jälle tühja patarei pannud, aga sellest polnud midagi, sest juba poole tee peal, selle postkontori-ristmiku juures nägin kahte...Hiina tüdrukut ning teisel pool teed kõndisid Hayato, Peruu-Patricia ja see pisike Brunei tüdruk. Kokku oli meid üritusel 21, 6 poissi ja 15 tüdrukut. Ja see oli isegi hea tulemus, Yu-sensei rääkis juba semestri alguses, kui hea on see, et meil seekord nii palju poisse on, siis saab palju häid pulmafotosid teha XD

Kõige alguses toimus tutvustus- ja tänamisring, kõik senseid võtsid ritta ja kummardasid. Seejärel juhatati tüdrukud ja poisid eri tubadesse ning võisime endale meeldiva kimono välja valida. Esimese hooga läks silme eest nendest mustritest ja värvidest nii kirjuks, et ei osanudki väga midagi valida. Mõtlesin, et võtaks vastukaaluks eelmisele korrale mingi tugeva, erksa värvi või suure mustri, aga lõpuks magasin õige hetke maha ja leidsin hoopis ühe pastelltoonides roosa. Oh well. Sensei-tädi aitas mul kõigepealt aluskimono, siis mingid vööd ja nöörid ning lõpuks päris kimono selga (soovitades mul enne rinnahoidja alt ära võtta, jäävat ilusam), kuid obi/vöö sidumiseks palus ta ühe noorema neiu abi. Tegelikult tundus, et see noor tüdruk teadis kohati rohkem kui need naised, sest vanemad senseid küsisid talt pidevalt nõu. Sain endale ka pastelltoonides vööd ja muud rätikud/paelad, soengu osas tehti mingi kinnine palmiku moodi asi, mis kinnitati rohkete juuksenõelte ja lõpuks suure tumeda liblikapandlaga. Jäin tulemusega üpris rahule.

Edasi läks pildistamiseks. Kõndisime majas ja aias ringi, tehes pilte nii üksi, mitmekesi, päiksevarjudega või ilma, tõsise ja naljaka näoga (pärast umbes tundi riietumist oli meil ka seda vaja XD). Lehed on hakanud juba värvi muutma ja park nägi väga ilus välja, esimest korda märkasin ka seda, et tiigis on ilgelt palju suuri tumedaid koi-kalu. Kahju, et mul pole siin sellist automaatset sõpra veel, kellega teha koos pilte ja tšillida, aga eks see innustabki mitmete eri seltskondadega suhtlema. Viimaks kogunesime ühispiltidele nii eraldi kui koos senseidega, mu fotokas oli tolleks hetkeks juba otsi andmas, aga õnneks pidas ta lõpuni vapralt vastu. Pärast läks riiete äravõtmine muidugi kiiremini kui selgapanek. Enne aga tahtsin veel koridoris pilti teha, kuid kaks tädikest ütlesid, et päikse käes näeb see kimono liiga valge välja, parem lähme kuskile tahatuppa. Siis juhtisidki nad mind kuskile teetseremoonia-ruumidesse, kuhu tegelikult vist ei oleks pidanud minema, aga seal oli ilus taust ja lubasime, et see jääb meie väikseks saladuseks.


(Kes rohkem kimonopilte näha tahab, siis ma panin facebooki terve albumitäie. Kes sealt miskipärast ei saa, andku teada, mõtleme midagi välja. Ja Mummu, sina võid küsida Kaspari või Rasmuse käest millalgi, kui nad teie juurde satuvad, et nad oma fb konto alt näitaksid sulle seda albumit)

Kimonokandmiselt läksin otse ülikooli festivalile, õnneks leidsin ka teisi välisõpilasi, kes sinna suundusid. Festival oli...täpselt nii intensiivne ja kihav nagu kartnud olin XD Liiga palju inimesi ühes kohas, kõik tahavad sulle midagi müüa või kutsuda sind just Nende huviringi telgi juurde midagi vaatama. Pidime päris osavalt läbi rahvasumma navigeerima. Lõuna(oote)ks otsustasime süüa takoyakit ehk kaheksajalapallikesi, istusime päikse käes, sõime tulikuume pallikesi ja kurtsime, kuidas meie suu/suulagi/kurk põleb. Aga see andis meile hea ettekäände osta jäätist, võtsin mattcha-vaniljekarbikese. Hiljem kõndisime niisama ringi, tüdrukud aitasid mul mu jalgratast otsida, aga kahjuks ei leidnud õiget =( Pidin järgmisel päeval tagasi minema ja põhjalikumalt otsima.

Kella kahe paiku tulin festivalilt ära ja kõndisin koju (jälle oli üllatavalt palav), kuid paar meetrit enne koju jõudmist nägin, et Zach lehvitab mulle Mr. Donutsi aknast. Ruttasin tema juurde ja rääkisime umbes tunnikese, väga tore oli selline juhuslik kohtumine.

Jaa....selgus, et Civ ei lähe minu arvutis käima miskipärast. Proovisime Martiniga mitut moodi seda tööle saada, jagasime oma desktope ja mida kõike veel, aga kahjuks ei õnnestunud. Eks siis tuli midagi muud välja mõelda, mängisime selle asemel MTG-d natuke, seekord ma isegi võitsin paar korda, kui mängisin ühe uue rohelise pakiga, mis põhiliselt suurele landide arvule üles ehitatud oli.

Õnneks leidsin järgmisel päeval oma ratta ilusti üles, see oli viidud kuskile sisehoovi nurga taha. Tol päeval pidasime majakaaslastega pitsapidu, mis toimus Deguchi toas neljandal korrusel. Ma polnud kunagi varem seal sees käinud, selgus, et tegemist on suure stuudiotaolise ruumiga, mille ühes otsas on pildistamisnurk ja teises pooles aktiivne elamisruum. Peale minu viibisid kohal veel Deguchi ja tema tüdruksõber Ayumi, Oozuchi, Youko, Hitomi ja Alex. Pitsasid oli kolm ja need olid suht õhukesed ja veidrate katetega (hästi palju sibulat, ühel ainult brokkoli, paprika ja sibul), aga seltskond tegi selle tasa.
Jututeemad läksid suhteliselt süütutest suhteliselt mittesüütute peale...seletasime Alexiga jaapanlastele, missugused käega tehtavad žestid on ebaviisakad ja miks, rääkisin ajaloolisest taustast ja võrdlesime erinevate žestide tähendusi eri kultuurides. Näiteks see, et Inglismaal on väga inetu kellelegi enda poole pööratud peopesaga V-märki näidata (ajaloolistel põhjustel, prantslased lõikasid vangilangenud vibuküttidel nende põhilised töösõrmed maha), aga Aasias kasutatakse seda märki pildistamisel väga tihti. Jaapanlased tegid suured silmad, kuid said targemaks. Sealt edasi läks jutt kuidagi Jaapani ajalooliste erootiliste puugravüüride ja zoofiilia peale....oh well, lõbus oli ja nalja sai. Seletasin neile ka oma rollimängu-hobi sisu ja iseärasusi, tegin selgeks, et asi pole seksuaalses rollimängus, see on midagi erinevat. Võrdlusest impro-teatriga said kõik üllatuslikult väga hästi aru, selgus, et suurem osa neist on kunagi näitlemisega tegelenud.

(Deguchi tehtud pilt. Vasakult: Deguchi, Hitomi, mina, Youko, Oozuchi, Alex ja Ayumi)

***

Tähelepanekuid:

* Semi ja Hitomi mõlemad ütlesid, et ma näen eriti nunnu välja patsidega.

* Ükskord poodi sõites nägin tee peal (esimest korda kusjuures), kuidas üks vanem tädike mingit puulatva pika ridvaga torkis. Kui ma mööda sõitsin, kuulsin teda ütlemas ülespoole midagi a la "No tule nüüd, kuidas siis niimoodi saab..." ja mõistsin, et ta räägib kassiga, kes on puu otsa roninud ja keda ta üritab alla saada XD

* Animate'i anime-poes käies avastasin nördimusega, et mul pole aimugi suuremast osast sarjadest ja tegelastest, kes siin praegu aktiivselt pildil on. Võib-olla peaks kiiremas korras kõik ära vaatama ja end kurssi viima, juhuks kui mulle mõni anime/manga või tegelane meeldima hakkab. Sellisel juhul saan kohe siit mingit vastavateemalist nänni hankida.

* Väga mõnus on soojema ilmaga rõdul istuda päikse käes ja lingvistikaõpikut lugeda. Semi on juba mitu korda täiega ära ehmatanud, kui ta tuleb rõdult pesu võtma ja mina seal juba ees istun.

* Kui mul kodus majakaaslastega (Hanna jutu järgi) pidevalt slice of life anime taustal käib, ei oskagi ise seisukohta võtta, mis rolli ma siin asetun. Olen kahevahel, kas ma süvendan ise stereotüüpi "seksikas vahetusõpilane" või mitte. St ma vahel käin tõesti oma öösärgis maja peal ringi ja peaaegu mitte midagi pole selle all, aga mul on tavaliselt rätik õlgadel. Käisin ükskord köögis, kui Deguchi, Fujisawa ja keegi kolmas olid seal ning mõtlesin, kas ma olen liiga paljastavalt riides. Samas teised käivad ka pidžaamas ringi vahel. Nii et ma ei teagi nüüd, kuidas käituda.

* Olen avastanud paar väga head uut sarja, mida vaadata. "Sleepy Hollow" teist hooaega jälgin nagunii, aga nüüd on tulnud ka "Constantine" (blond briti mees, kes töötab vaimude väljaajajana) ja "How to get away with m___" (väga kaasahaarav põnevussari värsketest juuratudengitest, nende "raudse leedi" imagoga advokaadist õpetajast ning ühest suurest ja väga ohtlikust saladusest).

* Paar humanitaarabipakki on edukalt kohale jõudnud, nüüd on mul jälle külmkapis musta leiba ja tervelt 4-5 pakki sulatatu atleetjuustu. Hõissa, helisegu taevakellad.

* Seletasime ükspäev Alexiga jaapanlastest majakaaslastele sõna "Hipster" tähendust. Fujisawa jõudis järeldusele, et kui hipster on mainstreamist erinev, võib tegelikult kõiki majaelanikke hipsteriteks nimetada XD

* Sain lõpuks vastuse küsimusele, mis teema nende imelike spordiriietega on, mis elutoa põrandal hunnikus vedelesid. Semi oli need saanud kuskilt spordipoest, mis pankrotti läks või kinni pandi ning oli need meile toonud eesmärgiga kõigile soovijatele neid jagada. Eks siis võtsin ka ühe punavalge Manchester Unitedi särgi ja mustad püksid kodu- või magamisriieteks.

* Deguchi ei saa ikka üle sellest, kuidas jaapani ja eesti vanadel majadel mõlemal sarnane rookatus on.

* Deguchi jutu järgi tunnetavad jaapanlased mingi kuuenda meelega looduse pühadust vms. Ta ütles, et kui jaapanlasele näidata paari mäge (nt kõrvutiasuvaid) ja küsida, missugune neist on püha või eriline, siis reeglina osatakse õigesti ära öelda, kumb.

* Internetiprobleemid lähendavad inimesi. Ühel õhtul, kui keegi Buffalo-võrku sisse ei saanud, kogunesid inimesed järgemööda kööki, lõpuks istusime kõik seal oma arvutitega ja lobisesime. Olin oma väikse Wisdomlessiga (mu Ordi-marki arvuti nimi) vähemuses, kõigil teistel olid Macid XD

* Utsumi-sensei on nii tore. Kui millalgi koridoris pikka aega ühte õpetajat ootasin, käis ta mitu korda mööda ja viimasel korral tõi mulle kolm kommi, et need mind ootamisel aitaksid =D

* Nii hea on olla äsjakoristatud toas.

~
Postitus jätkub homme, jääge meiega =)