Meistervarastest, kartulisupist, kuue-tunni-karaokest ja kimonokandmise teisest tulemisest
Monday, November 3, 2014 by Mirju
Ehehehee.
Aega võttis, aga asja sai, nüüd olen jälle blogimiseni jõudnud.
Vahepeal on päris palju juhtunud, loodan sellest huvitavamad sündmused välja noppida.
Glinda-sensei kultuuriloengutes oleme rääkinud Euroopa ja Jaapani kultuuri eri aspektidest, näiteks toidust ja muusikast. Pajatasin rõõmsalt jaapanlastele Eesti köögi sarnasustest saksa köögiga, musta leiva olulisusest ning sellest, et kui keegi tahaks Euroopas "nomihoudai" ehk "joo nii palju kui jaksad"-programmidega baarid teha, läheks need umbes nädalaga pankrotti, sest inimesed lihtsalt jooks kõik varutud alkoholi ära kiiremas korras.
Nako-sensei magistritöö juhendamise konsultatsioonides oleme võtnud "Kojiki"-teksti edasi vaikselt, aga pidevalt kaldub jutt natuke teemast kõrvale. Sensei põhilause tundub endiselt olevat "Ja nüüd läheb jutt küll veidike teisele teemale, aga..." XD Ükskord jõudsime välja vanade kaubateede ja kiilide paaritumise üle arutlemiseni, teinekord rääkis sensei Jaapani geograafilistest iseärasustest ja sellest, et ta kunagi laevaga mingis prefektuuris käis, aga lennukiga üldse sõita ei kannata. Ta on ikka nii naljakas.
Irwin-sensei lingvistikaloeng on samuti päris huvitav, igas tunnis võtame läbi pool õpikupeatükki, küsime teema kohta küsimusi ja arutleme probleemide üle. Oleme saanud rohkem teada lingvistilistest sugulussidemetest, sellest, missugused on standard-keelevariandid ning sellest, et mäed ja veekogud on loomulikud dialektide/keeleerinevuste soodustajad. Ühe loengu lõpus näitas sensei meile veel ühte ulatuslike küsitluste tulemusena koostatud Jaapani keeleatlast, mis sisaldas näiteks kaarti selle kohta, kuidas riigi eri osades hääldatakse sõna "peegel".
Toimunud on ka mitmed peod, esmalt oli paar välisõpilastega tutvumise pidu, esimene neist koolis rahvusvahelises lounge'is. Kõigepealt pidas Yu-sensei väikse kõne, kus jõudis lõpuks välja selleni, et meie kätes ongi maailmarahu. Seejärel mängisime paari tutvumismängu, näiteks žestimängu, mis oli pmst pantomiimi-telefon - inimesed seisid reas, kõik seljaga, ainult esimene oli näoga. Siis öeldi sellele inimesele üks sõna, mida ta pidi järgmisele pantomiimi abil seletama. Esimene koputas järgmise inimese õlale, too pööras ümber, esimene tegi pantomiimi, teine koputas kolmandale õlale ja tegi pantomiimi jne, lõpuks pidi viimane ütlema õige sõna. Ja kui ta ei osanud, siis võisid teised võistkonnad pakkuda. Kasutati jaapani kultuuriga seotud sõnu, näiteks sushi, robot, maneki-neko (poodide-restoranide ukse ette asetatud õnnetoov külalisi ja raha "kutsuv" kassikuju) jne, aga vahepeal toimusid päris huvitavad muutused, nt sake-joomise pantomiim muutus teejoomiseks, kendo-harjutus samuraiks, minu isiklik lemmik oli aga origami - teed käega ruudu, siis voldid/pakid käega sisse selle otsad, teed veel paar voltimisliigutust ja siis lehvitad kätega nagu linnuke (voltisid origami-linnu). Kui esimest korda seda nägin, arvasin, et tegemist on onigiri ehk riisipalli tegemisega, ainult ma ei suutnud välja mõelda, miks see riisipall lõpuks minema lendab.
Veel tegime teatejooksu, kus pidi herneid söögipulkade abil ühest kausist teise tõstma. Mul läks üllatavalt hästi ja kokkuvõttes jäime teiseks, hoolimata Edi kohutavast algusest XD Nii ei pidanudki me "batsu-geemu" ehk karistusmängu kannatama, kus kaotajad kükke tegema ja umeboshit ehk hapendatud soolast ploomi sööma pidid.
Nagu oli arvata, veeti meid pärast veel "nijikai" ehk "teise korra peo" jaoks ühte izakayasse nomikaile ehk joogipeole. See seisneb selles, et lähed kohale, maksad mingi summa (nt 2000-2500 jeeni) ja saad kaks tundi järjest nii palju juua kui tahad, lisaks tuuakse veel vahepeal toite ja snäkke lauale. Sain näha ja hinnata erinevate inimeste taluvuspiire ning õpetada kõigile, et Eestis on komme klaaside kokkulöömisel teisele inimesele silma vaadata, muidu saad seitse aastat halba seksi. Pärast seda olid kõik väga hoolikad silma vaatamisel. Ahjaa, selles baaris oli Tomi ja Jerry teemaline vetsupaber.
12. oktoobril käisime ülikooli lähedal oleva jõe ääres imonikaid ehk kartulisupi-pidu pidamas. Kuna oli pühapäevane päev ja megailus ilm, tähendas see, et peale meie oli seal veel väga palju pere- ja sõpruskondi. Siinsete jõgede väga iseloomulikuks jooneks on see, et nende kallastel on suur rohu-ala ja ainult keskel natuke vett ja kive, aga see mõjub ka omamoodi ilusalt.
Eelmiste kordade imonika'del polnud saanud ise väga palju kätt külge panna, aga seekord jagati meid neljaks ja iga grupp pidi ise endale potitäie imoni-suppi tegema. Kõigepealt tassisime jõe äärest tuleaseme jaoks kive ja asetasime potid nende peale. Valisime kaks inimest igast grupist tuld tegema, kuid lõpuks võttis üldise tulemajanduse üle Milla, kellel tundus olevat sellealaseid kogemusi rohkem kui teistel. Pesime suured pajad ja juurviljad ära ning hakkasime tükeldama. Kõigepealt läksid keevasse vette tükeldatud kartulid (imoni), seejärel tarretiselaadne toode (konnyaku) ning siis pidime ootama, kuni kartulid pehmeks keevad, et shiitake-seened ja negi (roheline sibul) sinna lisada. Kõige viimasena panime keevasse patta liha ning maitseained, mille hulka kuulusid nii sojakaste, söögi-sake kui ka suhkur. Väga huvitav kombinatsioon, aga kokku tuli väga maitsev söök.
Jõudsin oma tuutori Asakoga käia kinos "Lupin III" filmi vaatamas täpselt sel päeval kui Yamagatasse ilgelt suur taifuun kohale jõudis. Vihma sadas ikka korralikult, lisaks oli ka tuult ning mu jalanõud said umbes poole teega juba läbimärjaks. Lõpuks andsin lihtsalt alla ja ei üritanudki enam otsida veidi kuivemaid kohti, kuhu astuda. Siin on äärmiselt nunnud filmide-eelsed reklaamid kinos sobiva käitumise kohta, peategelasteks väiksed armsad oravakesed ja rahulolematuks publikuks öökullid. Oravad krabistavad söögiga, räägivad omavahel ja togivad toole, viimaks tuleb kiri "See, et te nunnud olete, ei tähenda, et see teile lubatud on!" =D
"Lupin III" live-action versioon oli täpselt selline, nagu oodata võis. Kohati tundus, et võib-olla pandi sinna isegi liiga palju actionit, aga üldpilti see sobis. Oguri Shun Lupinina oli karismaatiline, aga mitte niisugune naljavend nagu animes, samas ei seganud see eriti. Jigeni näitleja oli väga lahe, Fujiko sobis ka suht. Lisaks oli filmis veel umbes miljon külalis-staari Hiinast, Koreast, Taiwanist jne, selline all-star-cast ilmselt. Seepärast oli film ka väga mitmes eri keeles, kuigi meie versioonis oli kõik jaapani keelde dubleeritud. Nii naljakas oli vaadata, kui inglise keeles rääkiva vanamehe suu liikumine ja kõlaritest kostev jaapanikeelne jutt üldse kokku ei läinud.
Hea meel oli asjaolu üle, et film näis mõnikord olevat nii over-the-top, et polnudki aru saada, kas seda nüüd mõeldakse tõsiselt või tehakse nalja. Pool filmi näis koosnevat eepilistest "ettevalmistus-montaažidest"...noh, sellised, kus tegelased millekski valmistuvad ja siis näitab mingeid katkendeid, a la see, kuidas keegi oma lukku kinni tõmbab, relva laeb, kuskile kaugusse vaatab vms XD
Häid momente oli mitmeid, nt stseen, kus Jigen hoiatab Lupinit Fujiko eest, öeldes, et varem või hiljem reedab ta mehe. Lupini muigab ja vastab: "Reetmine on naisele nagu aksessuaar."
14. oktoobril käisin esimest korda uuesti jaapani karaokes koos Shimizu, Milla, Pato-sani (Poola Patrizia), Ellena, Barbara ja Saldaanaga. Võtsime free-time paketi koos jookidega, mis tähendas seda, et võisime pmst öösel kella neljani laulda, kui soovisime ja sellel ajal saime joogiautomaatidest võtta külmi ja kuumi jooke ning pehmet jäätist, lisaks toodi alguses tasuta taldrikutäis friikartuleid. Ja kuna tegemist oli nädalapäevaga, siis maksis kõik kokku ainult 1080 jeeni. Hurraa. Igatahes võtsime asja ikka korralikult käsile, viimased vaprad ehk mina, Milla ja Shimizu lahkusime Maneki-nekost kell kolmveerand 12 öösel. Selle umbes kuue tunni jooksul sain laulda läbi üpris arvestatava hulga oma soovilugudest, lisaks avastasin ka mõned, mida üldse ei olnud. Milla ja Shimizu võtsid kahepeale läbi vist pool Ghibli-animete repertuaari.
Barbara ja Saldaana laulsid koos "Carry on my wayward son"-i, Bon Jovit ja Linkin' Parki, tundus et nad olid meeldivalt üllatunud, et ma suuremat osa nende valikutest teadsin. Spetsiaalselt Gekile mõeldes laulsin "I wish I had an Angel"-it, selgus, et Patole (kellega koos edukalt "Can't Remember to Forget You"-d laulsin) meeldib ka Nightwish.
Kui kell 12 koju jõudsin ja kööki läksin, et endale tassitäis teed teha, sain aga üpris veidra vaatepildi osaliseks. Morimune-san kaalus hoolikalt väiksel köögikaalul jahu ning ajas näpuga retseptiraamatus järge. Kui küsisin, mis ta teeb, vastas too, et küpsetab jälle riisikeetjas saia. See oli kuidagi sürr XD
Lauamänguring on endiselt väga tore, olen seal väga mitmeid huvitavaid mänge proovida saanud. 16. oktoobril alustasime jälle väiksema seltskonnaga, mängisime kuuekesi "Cash and Guns"-nimelist mängu, kus kõik olid pangaröövlid, kes pärast edukat tööd oma saaki jagasid. Pidi üksteist püstoliga sihtima ja tulistama, aga sai valida, kas panna kuulid sisse või mitte. Alati oli keegi mängus ka "godfather", kes sai ühele mängijale öelda, et ta oma püstoli kellegi teise poole pööraks. Mina alustasin mängu "godmother"-ina ja kulgesin suhteliselt edukalt, sain vist kokkuvõttes ainult ühe korra kuuli. Kogusin lõpuks kõige rohkem maale, teemante ja raha ning võitsin kogu mängu...aga ma olin väga suuremeelne ristiema, peamiselt tulistasin tühjade salvedega. Mängisime ka piraadimängu Jamaica, kus pidi ümber suure saare seilama oma laevaga ja aardeid/raha koguma, samas oli kohustus eri sadamates tolli maksta ja mere peal sõiduks kulus toitu. Teise mängijaga samale ruudule sattudes toimus piraadilaevade vahel lahing. Imekombel võitsin ka selle mängu, hea varane start aitas väga palju. Käisin ja korjasin varandusi teiste eest ära =D
17. oktoober oli korralik mööda-päev, mil päris paljude asjadega miskipärast viltu vedas. Pidi olema produktiivne päev, mille käigus jõuan koristada, pesu pesta, õppida ja Confetti-restorani "Pimedate restorani" ürituse jaoks aja kinni panna. Aaaaaaga läks hoopis teisiti. Olin just lõpetamas esimest tõlkefaasi ja mõtlesin vahelduseks kas koristama või nõeluma hakata...ja siis helistas kell pool kolm Miyake-san välisõpilaste infokeskusest ja küsis, kas mul pidi täna olema mingi senseiga kohtumine. Et õpetaja ootas mind kell üks, aga ma ei tulnud...ja siis mulle meenus kuskilt mõistusehämarusest, et tõepoolest vist oli üks kohtumine selle senseiga, kes Eestisse tahtis tulla detsembris. Issand, siis tahtsin küll maa alla vajuda. Miyake-san ütles, et Kano-senseil on praegu loeng, aga see lõpeb 16:10-ks ära, nii et oleks kena, kui ma siis tulla saaksin. Kinnitasin, et muidugi tulen ja hakkasin mõttes oma päevakava ümber mängima.
Tõlkida ma enam väga ei jõudnud. Helistasin Confetti restorani, et panna kinni aega "Pimeda restorani" üritusele, aga keegi ei võtnud vastu. Juhhei. Ainus asi, mille ära jõudsin teha, oli pesude kokku korjamine ja rõdule riputamine.
Väntasin kooli, sain infokeskusest sensei kabineti numbri ja läksin ukse taha ootama. Mulle oli ukse peale ka kiri jäetud selle kohta, et õpetaja ootas mind kella ühest, aga... Tundsin end veel halvemini. Ja seal ukse taga ootasin ma umbes pool tundi.
Lõpuks kui Kano-sensei saabus, vabandasin ette ja taha ning suundusime ühte tühja klassi rääkima. Kahjuks polnud seal wifit ja pidime sageli õpetaja iPadiga koridori suunduma. Sensei tahtis, et räägiksin talle igasugustest IT-asjadest eestis, aga tegelikult polnud mul neist suuremat aimu. Kuna sensei ei oska praktiliselt üldse inglise keelt, siis pidin tõlkima ka mõnesid haridusalaseid asju ja kirjutama tema eest ühe meili, kusjuures ta eeldas, et ma selle tema eest ära kirjutan. Suunasin ta viimaks Eestis asuva Jaapani saatkonna juurde, ütlesin, et saatku sinna jaapanikeelne meil ja nüüd ma palvetan, et talle sealt midagi mõttekat üteldaks. Sest muidu pean mina hakkama mingeid asju korraldama ja üldse ei jaksa.
Kui kella 6 paiku koju minna tahtsin, tabas mind veel üks halb uudis: mu jalgratast polnud kuskil. Kuna järgmisel päeval algas koolis mingi festival, olid kõik festivaliputkadel ees olevad rattad teisaldatud kuskile. Kõmpisin külmast lõdisedes jalgsi koju, väga nõme ja kurb tunne oli. Siis meenus mulle veel, et mul pole lõunaks midagi valmistatud. Otsustasin lohutuseks Mosburgerist krevetiburgeri ja friikad võtta, aga kodus neid sööma hakates valmistasid nad ka kerge pettumuse.
Kodus kirjutasin infokeskusse rataste kohta meili, vastuses soovitati mul ise kooli juurde ratast otsima minna nädalavahetusel. Võib-olla peangi nii tegema. Vähemalt Confetti-restoranis võeti mu kõne seekord vastu ja sain oma broneeringu ära teha. Kuna olin oma toa akna kodunt lahkudes lahti jätnud, oli tuba jääkülm. Panin soojenduse sisse ja ootasin, et natukegi talutavamaks läheks, õnneks umbes tunni-pooleteisega läks. Hakkasin oma tõlketööd edasi tegema, aga kui sõnadeotsinguga olin lõpuni saanud, ei suutnud enam edasi teha, sest see meenutas mulle, kui feil päev oli olnud.
Umbes üheksa paiku läksin kööki süüa otsima, Kudo, Semi, Hitomi ja Alex olid ka parajasti seal, arutledes keeleõppe erisuste üle. Kuna olin Alexile oma mustikamoosi laenanud päeval (ta tahtis moosisaia, sest tal oli ka väga halb päev olnud), jättis ta mulle ka saiakesi, millega seda süüa, nii et õhtusöök oli olemas. Kurtsin teistele oma kurba saatust sellel päeval ning märkisin, et võiks kogu päeva algusest uuesti teha...samas tegi seltskonnas viibimine tuju paremaks, mis oli hea.
Rääkides magistritõlkest...oktoobrikuu normi sain kenasti tehtud, nüüd asun novembrikuu kallale.
19. oktoobril toimus kultuuriloengu raames kimono kandmise üritus. Imekombel sain isegi paar minutit peale poolt seitset üles. Väljas oli juba valge, aga ilgelt külm. Alguses olin kindel, et keegi peale minu nii ebainimlikul kellaajal pühapäeval üleval ei ole, kuid siis, kui hambaid pesin, loivas ka Fujisawa ülakorruselt pardliga alla. Käisin duši all, sõin putru, panin Civ V installima ja läksin jalgsi Momiji-parki. Muidugi olin oma mp3-mängijasse jälle tühja patarei pannud, aga sellest polnud midagi, sest juba poole tee peal, selle postkontori-ristmiku juures nägin kahte...Hiina tüdrukut ning teisel pool teed kõndisid Hayato, Peruu-Patricia ja see pisike Brunei tüdruk. Kokku oli meid üritusel 21, 6 poissi ja 15 tüdrukut. Ja see oli isegi hea tulemus, Yu-sensei rääkis juba semestri alguses, kui hea on see, et meil seekord nii palju poisse on, siis saab palju häid pulmafotosid teha XD
Kõige alguses toimus tutvustus- ja tänamisring, kõik senseid võtsid ritta ja kummardasid. Seejärel juhatati tüdrukud ja poisid eri tubadesse ning võisime endale meeldiva kimono välja valida. Esimese hooga läks silme eest nendest mustritest ja värvidest nii kirjuks, et ei osanudki väga midagi valida. Mõtlesin, et võtaks vastukaaluks eelmisele korrale mingi tugeva, erksa värvi või suure mustri, aga lõpuks magasin õige hetke maha ja leidsin hoopis ühe pastelltoonides roosa. Oh well. Sensei-tädi aitas mul kõigepealt aluskimono, siis mingid vööd ja nöörid ning lõpuks päris kimono selga (soovitades mul enne rinnahoidja alt ära võtta, jäävat ilusam), kuid obi/vöö sidumiseks palus ta ühe noorema neiu abi. Tegelikult tundus, et see noor tüdruk teadis kohati rohkem kui need naised, sest vanemad senseid küsisid talt pidevalt nõu. Sain endale ka pastelltoonides vööd ja muud rätikud/paelad, soengu osas tehti mingi kinnine palmiku moodi asi, mis kinnitati rohkete juuksenõelte ja lõpuks suure tumeda liblikapandlaga. Jäin tulemusega üpris rahule.
Edasi läks pildistamiseks. Kõndisime majas ja aias ringi, tehes pilte nii üksi, mitmekesi, päiksevarjudega või ilma, tõsise ja naljaka näoga (pärast umbes tundi riietumist oli meil ka seda vaja XD). Lehed on hakanud juba värvi muutma ja park nägi väga ilus välja, esimest korda märkasin ka seda, et tiigis on ilgelt palju suuri tumedaid koi-kalu. Kahju, et mul pole siin sellist automaatset sõpra veel, kellega teha koos pilte ja tšillida, aga eks see innustabki mitmete eri seltskondadega suhtlema. Viimaks kogunesime ühispiltidele nii eraldi kui koos senseidega, mu fotokas oli tolleks hetkeks juba otsi andmas, aga õnneks pidas ta lõpuni vapralt vastu. Pärast läks riiete äravõtmine muidugi kiiremini kui selgapanek. Enne aga tahtsin veel koridoris pilti teha, kuid kaks tädikest ütlesid, et päikse käes näeb see kimono liiga valge välja, parem lähme kuskile tahatuppa. Siis juhtisidki nad mind kuskile teetseremoonia-ruumidesse, kuhu tegelikult vist ei oleks pidanud minema, aga seal oli ilus taust ja lubasime, et see jääb meie väikseks saladuseks.
(Kes rohkem kimonopilte näha tahab, siis ma panin facebooki terve albumitäie. Kes sealt miskipärast ei saa, andku teada, mõtleme midagi välja. Ja Mummu, sina võid küsida Kaspari või Rasmuse käest millalgi, kui nad teie juurde satuvad, et nad oma fb konto alt näitaksid sulle seda albumit)
Kimonokandmiselt läksin otse ülikooli festivalile, õnneks leidsin ka teisi välisõpilasi, kes sinna suundusid. Festival oli...täpselt nii intensiivne ja kihav nagu kartnud olin XD Liiga palju inimesi ühes kohas, kõik tahavad sulle midagi müüa või kutsuda sind just Nende huviringi telgi juurde midagi vaatama. Pidime päris osavalt läbi rahvasumma navigeerima. Lõuna(oote)ks otsustasime süüa takoyakit ehk kaheksajalapallikesi, istusime päikse käes, sõime tulikuume pallikesi ja kurtsime, kuidas meie suu/suulagi/kurk põleb. Aga see andis meile hea ettekäände osta jäätist, võtsin mattcha-vaniljekarbikese. Hiljem kõndisime niisama ringi, tüdrukud aitasid mul mu jalgratast otsida, aga kahjuks ei leidnud õiget =( Pidin järgmisel päeval tagasi minema ja põhjalikumalt otsima.
Kella kahe paiku tulin festivalilt ära ja kõndisin koju (jälle oli üllatavalt palav), kuid paar meetrit enne koju jõudmist nägin, et Zach lehvitab mulle Mr. Donutsi aknast. Ruttasin tema juurde ja rääkisime umbes tunnikese, väga tore oli selline juhuslik kohtumine.
Jaa....selgus, et Civ ei lähe minu arvutis käima miskipärast. Proovisime Martiniga mitut moodi seda tööle saada, jagasime oma desktope ja mida kõike veel, aga kahjuks ei õnnestunud. Eks siis tuli midagi muud välja mõelda, mängisime selle asemel MTG-d natuke, seekord ma isegi võitsin paar korda, kui mängisin ühe uue rohelise pakiga, mis põhiliselt suurele landide arvule üles ehitatud oli.
Õnneks leidsin järgmisel päeval oma ratta ilusti üles, see oli viidud kuskile sisehoovi nurga taha. Tol päeval pidasime majakaaslastega pitsapidu, mis toimus Deguchi toas neljandal korrusel. Ma polnud kunagi varem seal sees käinud, selgus, et tegemist on suure stuudiotaolise ruumiga, mille ühes otsas on pildistamisnurk ja teises pooles aktiivne elamisruum. Peale minu viibisid kohal veel Deguchi ja tema tüdruksõber Ayumi, Oozuchi, Youko, Hitomi ja Alex. Pitsasid oli kolm ja need olid suht õhukesed ja veidrate katetega (hästi palju sibulat, ühel ainult brokkoli, paprika ja sibul), aga seltskond tegi selle tasa.
Jututeemad läksid suhteliselt süütutest suhteliselt mittesüütute peale...seletasime Alexiga jaapanlastele, missugused käega tehtavad žestid on ebaviisakad ja miks, rääkisin ajaloolisest taustast ja võrdlesime erinevate žestide tähendusi eri kultuurides. Näiteks see, et Inglismaal on väga inetu kellelegi enda poole pööratud peopesaga V-märki näidata (ajaloolistel põhjustel, prantslased lõikasid vangilangenud vibuküttidel nende põhilised töösõrmed maha), aga Aasias kasutatakse seda märki pildistamisel väga tihti. Jaapanlased tegid suured silmad, kuid said targemaks. Sealt edasi läks jutt kuidagi Jaapani ajalooliste erootiliste puugravüüride ja zoofiilia peale....oh well, lõbus oli ja nalja sai. Seletasin neile ka oma rollimängu-hobi sisu ja iseärasusi, tegin selgeks, et asi pole seksuaalses rollimängus, see on midagi erinevat. Võrdlusest impro-teatriga said kõik üllatuslikult väga hästi aru, selgus, et suurem osa neist on kunagi näitlemisega tegelenud.
(Deguchi tehtud pilt. Vasakult: Deguchi, Hitomi, mina, Youko, Oozuchi, Alex ja Ayumi)
***
Tähelepanekuid:
* Semi ja Hitomi mõlemad ütlesid, et ma näen eriti nunnu välja patsidega.
* Ükskord poodi sõites nägin tee peal (esimest korda kusjuures), kuidas üks vanem tädike mingit puulatva pika ridvaga torkis. Kui ma mööda sõitsin, kuulsin teda ütlemas ülespoole midagi a la "No tule nüüd, kuidas siis niimoodi saab..." ja mõistsin, et ta räägib kassiga, kes on puu otsa roninud ja keda ta üritab alla saada XD
* Animate'i anime-poes käies avastasin nördimusega, et mul pole aimugi suuremast osast sarjadest ja tegelastest, kes siin praegu aktiivselt pildil on. Võib-olla peaks kiiremas korras kõik ära vaatama ja end kurssi viima, juhuks kui mulle mõni anime/manga või tegelane meeldima hakkab. Sellisel juhul saan kohe siit mingit vastavateemalist nänni hankida.
* Väga mõnus on soojema ilmaga rõdul istuda päikse käes ja lingvistikaõpikut lugeda. Semi on juba mitu korda täiega ära ehmatanud, kui ta tuleb rõdult pesu võtma ja mina seal juba ees istun.
* Kui mul kodus majakaaslastega (Hanna jutu järgi) pidevalt slice of life anime taustal käib, ei oskagi ise seisukohta võtta, mis rolli ma siin asetun. Olen kahevahel, kas ma süvendan ise stereotüüpi "seksikas vahetusõpilane" või mitte. St ma vahel käin tõesti oma öösärgis maja peal ringi ja peaaegu mitte midagi pole selle all, aga mul on tavaliselt rätik õlgadel. Käisin ükskord köögis, kui Deguchi, Fujisawa ja keegi kolmas olid seal ning mõtlesin, kas ma olen liiga paljastavalt riides. Samas teised käivad ka pidžaamas ringi vahel. Nii et ma ei teagi nüüd, kuidas käituda.
* Olen avastanud paar väga head uut sarja, mida vaadata. "Sleepy Hollow" teist hooaega jälgin nagunii, aga nüüd on tulnud ka "Constantine" (blond briti mees, kes töötab vaimude väljaajajana) ja "How to get away with m___" (väga kaasahaarav põnevussari värsketest juuratudengitest, nende "raudse leedi" imagoga advokaadist õpetajast ning ühest suurest ja väga ohtlikust saladusest).
* Paar humanitaarabipakki on edukalt kohale jõudnud, nüüd on mul jälle külmkapis musta leiba ja tervelt 4-5 pakki sulatatu atleetjuustu. Hõissa, helisegu taevakellad.
* Seletasime ükspäev Alexiga jaapanlastest majakaaslastele sõna "Hipster" tähendust. Fujisawa jõudis järeldusele, et kui hipster on mainstreamist erinev, võib tegelikult kõiki majaelanikke hipsteriteks nimetada XD
* Sain lõpuks vastuse küsimusele, mis teema nende imelike spordiriietega on, mis elutoa põrandal hunnikus vedelesid. Semi oli need saanud kuskilt spordipoest, mis pankrotti läks või kinni pandi ning oli need meile toonud eesmärgiga kõigile soovijatele neid jagada. Eks siis võtsin ka ühe punavalge Manchester Unitedi särgi ja mustad püksid kodu- või magamisriieteks.
* Deguchi ei saa ikka üle sellest, kuidas jaapani ja eesti vanadel majadel mõlemal sarnane rookatus on.
* Deguchi jutu järgi tunnetavad jaapanlased mingi kuuenda meelega looduse pühadust vms. Ta ütles, et kui jaapanlasele näidata paari mäge (nt kõrvutiasuvaid) ja küsida, missugune neist on püha või eriline, siis reeglina osatakse õigesti ära öelda, kumb.
* Internetiprobleemid lähendavad inimesi. Ühel õhtul, kui keegi Buffalo-võrku sisse ei saanud, kogunesid inimesed järgemööda kööki, lõpuks istusime kõik seal oma arvutitega ja lobisesime. Olin oma väikse Wisdomlessiga (mu Ordi-marki arvuti nimi) vähemuses, kõigil teistel olid Macid XD
* Utsumi-sensei on nii tore. Kui millalgi koridoris pikka aega ühte õpetajat ootasin, käis ta mitu korda mööda ja viimasel korral tõi mulle kolm kommi, et need mind ootamisel aitaksid =D
* Nii hea on olla äsjakoristatud toas.
~
Postitus jätkub homme, jääge meiega =)
Aega võttis, aga asja sai, nüüd olen jälle blogimiseni jõudnud.
Vahepeal on päris palju juhtunud, loodan sellest huvitavamad sündmused välja noppida.
Glinda-sensei kultuuriloengutes oleme rääkinud Euroopa ja Jaapani kultuuri eri aspektidest, näiteks toidust ja muusikast. Pajatasin rõõmsalt jaapanlastele Eesti köögi sarnasustest saksa köögiga, musta leiva olulisusest ning sellest, et kui keegi tahaks Euroopas "nomihoudai" ehk "joo nii palju kui jaksad"-programmidega baarid teha, läheks need umbes nädalaga pankrotti, sest inimesed lihtsalt jooks kõik varutud alkoholi ära kiiremas korras.
Nako-sensei magistritöö juhendamise konsultatsioonides oleme võtnud "Kojiki"-teksti edasi vaikselt, aga pidevalt kaldub jutt natuke teemast kõrvale. Sensei põhilause tundub endiselt olevat "Ja nüüd läheb jutt küll veidike teisele teemale, aga..." XD Ükskord jõudsime välja vanade kaubateede ja kiilide paaritumise üle arutlemiseni, teinekord rääkis sensei Jaapani geograafilistest iseärasustest ja sellest, et ta kunagi laevaga mingis prefektuuris käis, aga lennukiga üldse sõita ei kannata. Ta on ikka nii naljakas.
Irwin-sensei lingvistikaloeng on samuti päris huvitav, igas tunnis võtame läbi pool õpikupeatükki, küsime teema kohta küsimusi ja arutleme probleemide üle. Oleme saanud rohkem teada lingvistilistest sugulussidemetest, sellest, missugused on standard-keelevariandid ning sellest, et mäed ja veekogud on loomulikud dialektide/keeleerinevuste soodustajad. Ühe loengu lõpus näitas sensei meile veel ühte ulatuslike küsitluste tulemusena koostatud Jaapani keeleatlast, mis sisaldas näiteks kaarti selle kohta, kuidas riigi eri osades hääldatakse sõna "peegel".
Toimunud on ka mitmed peod, esmalt oli paar välisõpilastega tutvumise pidu, esimene neist koolis rahvusvahelises lounge'is. Kõigepealt pidas Yu-sensei väikse kõne, kus jõudis lõpuks välja selleni, et meie kätes ongi maailmarahu. Seejärel mängisime paari tutvumismängu, näiteks žestimängu, mis oli pmst pantomiimi-telefon - inimesed seisid reas, kõik seljaga, ainult esimene oli näoga. Siis öeldi sellele inimesele üks sõna, mida ta pidi järgmisele pantomiimi abil seletama. Esimene koputas järgmise inimese õlale, too pööras ümber, esimene tegi pantomiimi, teine koputas kolmandale õlale ja tegi pantomiimi jne, lõpuks pidi viimane ütlema õige sõna. Ja kui ta ei osanud, siis võisid teised võistkonnad pakkuda. Kasutati jaapani kultuuriga seotud sõnu, näiteks sushi, robot, maneki-neko (poodide-restoranide ukse ette asetatud õnnetoov külalisi ja raha "kutsuv" kassikuju) jne, aga vahepeal toimusid päris huvitavad muutused, nt sake-joomise pantomiim muutus teejoomiseks, kendo-harjutus samuraiks, minu isiklik lemmik oli aga origami - teed käega ruudu, siis voldid/pakid käega sisse selle otsad, teed veel paar voltimisliigutust ja siis lehvitad kätega nagu linnuke (voltisid origami-linnu). Kui esimest korda seda nägin, arvasin, et tegemist on onigiri ehk riisipalli tegemisega, ainult ma ei suutnud välja mõelda, miks see riisipall lõpuks minema lendab.
Veel tegime teatejooksu, kus pidi herneid söögipulkade abil ühest kausist teise tõstma. Mul läks üllatavalt hästi ja kokkuvõttes jäime teiseks, hoolimata Edi kohutavast algusest XD Nii ei pidanudki me "batsu-geemu" ehk karistusmängu kannatama, kus kaotajad kükke tegema ja umeboshit ehk hapendatud soolast ploomi sööma pidid.
Nagu oli arvata, veeti meid pärast veel "nijikai" ehk "teise korra peo" jaoks ühte izakayasse nomikaile ehk joogipeole. See seisneb selles, et lähed kohale, maksad mingi summa (nt 2000-2500 jeeni) ja saad kaks tundi järjest nii palju juua kui tahad, lisaks tuuakse veel vahepeal toite ja snäkke lauale. Sain näha ja hinnata erinevate inimeste taluvuspiire ning õpetada kõigile, et Eestis on komme klaaside kokkulöömisel teisele inimesele silma vaadata, muidu saad seitse aastat halba seksi. Pärast seda olid kõik väga hoolikad silma vaatamisel. Ahjaa, selles baaris oli Tomi ja Jerry teemaline vetsupaber.
12. oktoobril käisime ülikooli lähedal oleva jõe ääres imonikaid ehk kartulisupi-pidu pidamas. Kuna oli pühapäevane päev ja megailus ilm, tähendas see, et peale meie oli seal veel väga palju pere- ja sõpruskondi. Siinsete jõgede väga iseloomulikuks jooneks on see, et nende kallastel on suur rohu-ala ja ainult keskel natuke vett ja kive, aga see mõjub ka omamoodi ilusalt.
Eelmiste kordade imonika'del polnud saanud ise väga palju kätt külge panna, aga seekord jagati meid neljaks ja iga grupp pidi ise endale potitäie imoni-suppi tegema. Kõigepealt tassisime jõe äärest tuleaseme jaoks kive ja asetasime potid nende peale. Valisime kaks inimest igast grupist tuld tegema, kuid lõpuks võttis üldise tulemajanduse üle Milla, kellel tundus olevat sellealaseid kogemusi rohkem kui teistel. Pesime suured pajad ja juurviljad ära ning hakkasime tükeldama. Kõigepealt läksid keevasse vette tükeldatud kartulid (imoni), seejärel tarretiselaadne toode (konnyaku) ning siis pidime ootama, kuni kartulid pehmeks keevad, et shiitake-seened ja negi (roheline sibul) sinna lisada. Kõige viimasena panime keevasse patta liha ning maitseained, mille hulka kuulusid nii sojakaste, söögi-sake kui ka suhkur. Väga huvitav kombinatsioon, aga kokku tuli väga maitsev söök.
Jõudsin oma tuutori Asakoga käia kinos "Lupin III" filmi vaatamas täpselt sel päeval kui Yamagatasse ilgelt suur taifuun kohale jõudis. Vihma sadas ikka korralikult, lisaks oli ka tuult ning mu jalanõud said umbes poole teega juba läbimärjaks. Lõpuks andsin lihtsalt alla ja ei üritanudki enam otsida veidi kuivemaid kohti, kuhu astuda. Siin on äärmiselt nunnud filmide-eelsed reklaamid kinos sobiva käitumise kohta, peategelasteks väiksed armsad oravakesed ja rahulolematuks publikuks öökullid. Oravad krabistavad söögiga, räägivad omavahel ja togivad toole, viimaks tuleb kiri "See, et te nunnud olete, ei tähenda, et see teile lubatud on!" =D
"Lupin III" live-action versioon oli täpselt selline, nagu oodata võis. Kohati tundus, et võib-olla pandi sinna isegi liiga palju actionit, aga üldpilti see sobis. Oguri Shun Lupinina oli karismaatiline, aga mitte niisugune naljavend nagu animes, samas ei seganud see eriti. Jigeni näitleja oli väga lahe, Fujiko sobis ka suht. Lisaks oli filmis veel umbes miljon külalis-staari Hiinast, Koreast, Taiwanist jne, selline all-star-cast ilmselt. Seepärast oli film ka väga mitmes eri keeles, kuigi meie versioonis oli kõik jaapani keelde dubleeritud. Nii naljakas oli vaadata, kui inglise keeles rääkiva vanamehe suu liikumine ja kõlaritest kostev jaapanikeelne jutt üldse kokku ei läinud.
Hea meel oli asjaolu üle, et film näis mõnikord olevat nii over-the-top, et polnudki aru saada, kas seda nüüd mõeldakse tõsiselt või tehakse nalja. Pool filmi näis koosnevat eepilistest "ettevalmistus-montaažidest"...noh, sellised, kus tegelased millekski valmistuvad ja siis näitab mingeid katkendeid, a la see, kuidas keegi oma lukku kinni tõmbab, relva laeb, kuskile kaugusse vaatab vms XD
Häid momente oli mitmeid, nt stseen, kus Jigen hoiatab Lupinit Fujiko eest, öeldes, et varem või hiljem reedab ta mehe. Lupini muigab ja vastab: "Reetmine on naisele nagu aksessuaar."
14. oktoobril käisin esimest korda uuesti jaapani karaokes koos Shimizu, Milla, Pato-sani (Poola Patrizia), Ellena, Barbara ja Saldaanaga. Võtsime free-time paketi koos jookidega, mis tähendas seda, et võisime pmst öösel kella neljani laulda, kui soovisime ja sellel ajal saime joogiautomaatidest võtta külmi ja kuumi jooke ning pehmet jäätist, lisaks toodi alguses tasuta taldrikutäis friikartuleid. Ja kuna tegemist oli nädalapäevaga, siis maksis kõik kokku ainult 1080 jeeni. Hurraa. Igatahes võtsime asja ikka korralikult käsile, viimased vaprad ehk mina, Milla ja Shimizu lahkusime Maneki-nekost kell kolmveerand 12 öösel. Selle umbes kuue tunni jooksul sain laulda läbi üpris arvestatava hulga oma soovilugudest, lisaks avastasin ka mõned, mida üldse ei olnud. Milla ja Shimizu võtsid kahepeale läbi vist pool Ghibli-animete repertuaari.
Barbara ja Saldaana laulsid koos "Carry on my wayward son"-i, Bon Jovit ja Linkin' Parki, tundus et nad olid meeldivalt üllatunud, et ma suuremat osa nende valikutest teadsin. Spetsiaalselt Gekile mõeldes laulsin "I wish I had an Angel"-it, selgus, et Patole (kellega koos edukalt "Can't Remember to Forget You"-d laulsin) meeldib ka Nightwish.
Kui kell 12 koju jõudsin ja kööki läksin, et endale tassitäis teed teha, sain aga üpris veidra vaatepildi osaliseks. Morimune-san kaalus hoolikalt väiksel köögikaalul jahu ning ajas näpuga retseptiraamatus järge. Kui küsisin, mis ta teeb, vastas too, et küpsetab jälle riisikeetjas saia. See oli kuidagi sürr XD
Lauamänguring on endiselt väga tore, olen seal väga mitmeid huvitavaid mänge proovida saanud. 16. oktoobril alustasime jälle väiksema seltskonnaga, mängisime kuuekesi "Cash and Guns"-nimelist mängu, kus kõik olid pangaröövlid, kes pärast edukat tööd oma saaki jagasid. Pidi üksteist püstoliga sihtima ja tulistama, aga sai valida, kas panna kuulid sisse või mitte. Alati oli keegi mängus ka "godfather", kes sai ühele mängijale öelda, et ta oma püstoli kellegi teise poole pööraks. Mina alustasin mängu "godmother"-ina ja kulgesin suhteliselt edukalt, sain vist kokkuvõttes ainult ühe korra kuuli. Kogusin lõpuks kõige rohkem maale, teemante ja raha ning võitsin kogu mängu...aga ma olin väga suuremeelne ristiema, peamiselt tulistasin tühjade salvedega. Mängisime ka piraadimängu Jamaica, kus pidi ümber suure saare seilama oma laevaga ja aardeid/raha koguma, samas oli kohustus eri sadamates tolli maksta ja mere peal sõiduks kulus toitu. Teise mängijaga samale ruudule sattudes toimus piraadilaevade vahel lahing. Imekombel võitsin ka selle mängu, hea varane start aitas väga palju. Käisin ja korjasin varandusi teiste eest ära =D
17. oktoober oli korralik mööda-päev, mil päris paljude asjadega miskipärast viltu vedas. Pidi olema produktiivne päev, mille käigus jõuan koristada, pesu pesta, õppida ja Confetti-restorani "Pimedate restorani" ürituse jaoks aja kinni panna. Aaaaaaga läks hoopis teisiti. Olin just lõpetamas esimest tõlkefaasi ja mõtlesin vahelduseks kas koristama või nõeluma hakata...ja siis helistas kell pool kolm Miyake-san välisõpilaste infokeskusest ja küsis, kas mul pidi täna olema mingi senseiga kohtumine. Et õpetaja ootas mind kell üks, aga ma ei tulnud...ja siis mulle meenus kuskilt mõistusehämarusest, et tõepoolest vist oli üks kohtumine selle senseiga, kes Eestisse tahtis tulla detsembris. Issand, siis tahtsin küll maa alla vajuda. Miyake-san ütles, et Kano-senseil on praegu loeng, aga see lõpeb 16:10-ks ära, nii et oleks kena, kui ma siis tulla saaksin. Kinnitasin, et muidugi tulen ja hakkasin mõttes oma päevakava ümber mängima.
Tõlkida ma enam väga ei jõudnud. Helistasin Confetti restorani, et panna kinni aega "Pimeda restorani" üritusele, aga keegi ei võtnud vastu. Juhhei. Ainus asi, mille ära jõudsin teha, oli pesude kokku korjamine ja rõdule riputamine.
Väntasin kooli, sain infokeskusest sensei kabineti numbri ja läksin ukse taha ootama. Mulle oli ukse peale ka kiri jäetud selle kohta, et õpetaja ootas mind kella ühest, aga... Tundsin end veel halvemini. Ja seal ukse taga ootasin ma umbes pool tundi.
Lõpuks kui Kano-sensei saabus, vabandasin ette ja taha ning suundusime ühte tühja klassi rääkima. Kahjuks polnud seal wifit ja pidime sageli õpetaja iPadiga koridori suunduma. Sensei tahtis, et räägiksin talle igasugustest IT-asjadest eestis, aga tegelikult polnud mul neist suuremat aimu. Kuna sensei ei oska praktiliselt üldse inglise keelt, siis pidin tõlkima ka mõnesid haridusalaseid asju ja kirjutama tema eest ühe meili, kusjuures ta eeldas, et ma selle tema eest ära kirjutan. Suunasin ta viimaks Eestis asuva Jaapani saatkonna juurde, ütlesin, et saatku sinna jaapanikeelne meil ja nüüd ma palvetan, et talle sealt midagi mõttekat üteldaks. Sest muidu pean mina hakkama mingeid asju korraldama ja üldse ei jaksa.
Kui kella 6 paiku koju minna tahtsin, tabas mind veel üks halb uudis: mu jalgratast polnud kuskil. Kuna järgmisel päeval algas koolis mingi festival, olid kõik festivaliputkadel ees olevad rattad teisaldatud kuskile. Kõmpisin külmast lõdisedes jalgsi koju, väga nõme ja kurb tunne oli. Siis meenus mulle veel, et mul pole lõunaks midagi valmistatud. Otsustasin lohutuseks Mosburgerist krevetiburgeri ja friikad võtta, aga kodus neid sööma hakates valmistasid nad ka kerge pettumuse.
Kodus kirjutasin infokeskusse rataste kohta meili, vastuses soovitati mul ise kooli juurde ratast otsima minna nädalavahetusel. Võib-olla peangi nii tegema. Vähemalt Confetti-restoranis võeti mu kõne seekord vastu ja sain oma broneeringu ära teha. Kuna olin oma toa akna kodunt lahkudes lahti jätnud, oli tuba jääkülm. Panin soojenduse sisse ja ootasin, et natukegi talutavamaks läheks, õnneks umbes tunni-pooleteisega läks. Hakkasin oma tõlketööd edasi tegema, aga kui sõnadeotsinguga olin lõpuni saanud, ei suutnud enam edasi teha, sest see meenutas mulle, kui feil päev oli olnud.
Umbes üheksa paiku läksin kööki süüa otsima, Kudo, Semi, Hitomi ja Alex olid ka parajasti seal, arutledes keeleõppe erisuste üle. Kuna olin Alexile oma mustikamoosi laenanud päeval (ta tahtis moosisaia, sest tal oli ka väga halb päev olnud), jättis ta mulle ka saiakesi, millega seda süüa, nii et õhtusöök oli olemas. Kurtsin teistele oma kurba saatust sellel päeval ning märkisin, et võiks kogu päeva algusest uuesti teha...samas tegi seltskonnas viibimine tuju paremaks, mis oli hea.
Rääkides magistritõlkest...oktoobrikuu normi sain kenasti tehtud, nüüd asun novembrikuu kallale.
19. oktoobril toimus kultuuriloengu raames kimono kandmise üritus. Imekombel sain isegi paar minutit peale poolt seitset üles. Väljas oli juba valge, aga ilgelt külm. Alguses olin kindel, et keegi peale minu nii ebainimlikul kellaajal pühapäeval üleval ei ole, kuid siis, kui hambaid pesin, loivas ka Fujisawa ülakorruselt pardliga alla. Käisin duši all, sõin putru, panin Civ V installima ja läksin jalgsi Momiji-parki. Muidugi olin oma mp3-mängijasse jälle tühja patarei pannud, aga sellest polnud midagi, sest juba poole tee peal, selle postkontori-ristmiku juures nägin kahte...Hiina tüdrukut ning teisel pool teed kõndisid Hayato, Peruu-Patricia ja see pisike Brunei tüdruk. Kokku oli meid üritusel 21, 6 poissi ja 15 tüdrukut. Ja see oli isegi hea tulemus, Yu-sensei rääkis juba semestri alguses, kui hea on see, et meil seekord nii palju poisse on, siis saab palju häid pulmafotosid teha XD
Kõige alguses toimus tutvustus- ja tänamisring, kõik senseid võtsid ritta ja kummardasid. Seejärel juhatati tüdrukud ja poisid eri tubadesse ning võisime endale meeldiva kimono välja valida. Esimese hooga läks silme eest nendest mustritest ja värvidest nii kirjuks, et ei osanudki väga midagi valida. Mõtlesin, et võtaks vastukaaluks eelmisele korrale mingi tugeva, erksa värvi või suure mustri, aga lõpuks magasin õige hetke maha ja leidsin hoopis ühe pastelltoonides roosa. Oh well. Sensei-tädi aitas mul kõigepealt aluskimono, siis mingid vööd ja nöörid ning lõpuks päris kimono selga (soovitades mul enne rinnahoidja alt ära võtta, jäävat ilusam), kuid obi/vöö sidumiseks palus ta ühe noorema neiu abi. Tegelikult tundus, et see noor tüdruk teadis kohati rohkem kui need naised, sest vanemad senseid küsisid talt pidevalt nõu. Sain endale ka pastelltoonides vööd ja muud rätikud/paelad, soengu osas tehti mingi kinnine palmiku moodi asi, mis kinnitati rohkete juuksenõelte ja lõpuks suure tumeda liblikapandlaga. Jäin tulemusega üpris rahule.
Edasi läks pildistamiseks. Kõndisime majas ja aias ringi, tehes pilte nii üksi, mitmekesi, päiksevarjudega või ilma, tõsise ja naljaka näoga (pärast umbes tundi riietumist oli meil ka seda vaja XD). Lehed on hakanud juba värvi muutma ja park nägi väga ilus välja, esimest korda märkasin ka seda, et tiigis on ilgelt palju suuri tumedaid koi-kalu. Kahju, et mul pole siin sellist automaatset sõpra veel, kellega teha koos pilte ja tšillida, aga eks see innustabki mitmete eri seltskondadega suhtlema. Viimaks kogunesime ühispiltidele nii eraldi kui koos senseidega, mu fotokas oli tolleks hetkeks juba otsi andmas, aga õnneks pidas ta lõpuni vapralt vastu. Pärast läks riiete äravõtmine muidugi kiiremini kui selgapanek. Enne aga tahtsin veel koridoris pilti teha, kuid kaks tädikest ütlesid, et päikse käes näeb see kimono liiga valge välja, parem lähme kuskile tahatuppa. Siis juhtisidki nad mind kuskile teetseremoonia-ruumidesse, kuhu tegelikult vist ei oleks pidanud minema, aga seal oli ilus taust ja lubasime, et see jääb meie väikseks saladuseks.
(Kes rohkem kimonopilte näha tahab, siis ma panin facebooki terve albumitäie. Kes sealt miskipärast ei saa, andku teada, mõtleme midagi välja. Ja Mummu, sina võid küsida Kaspari või Rasmuse käest millalgi, kui nad teie juurde satuvad, et nad oma fb konto alt näitaksid sulle seda albumit)
Kimonokandmiselt läksin otse ülikooli festivalile, õnneks leidsin ka teisi välisõpilasi, kes sinna suundusid. Festival oli...täpselt nii intensiivne ja kihav nagu kartnud olin XD Liiga palju inimesi ühes kohas, kõik tahavad sulle midagi müüa või kutsuda sind just Nende huviringi telgi juurde midagi vaatama. Pidime päris osavalt läbi rahvasumma navigeerima. Lõuna(oote)ks otsustasime süüa takoyakit ehk kaheksajalapallikesi, istusime päikse käes, sõime tulikuume pallikesi ja kurtsime, kuidas meie suu/suulagi/kurk põleb. Aga see andis meile hea ettekäände osta jäätist, võtsin mattcha-vaniljekarbikese. Hiljem kõndisime niisama ringi, tüdrukud aitasid mul mu jalgratast otsida, aga kahjuks ei leidnud õiget =( Pidin järgmisel päeval tagasi minema ja põhjalikumalt otsima.
Kella kahe paiku tulin festivalilt ära ja kõndisin koju (jälle oli üllatavalt palav), kuid paar meetrit enne koju jõudmist nägin, et Zach lehvitab mulle Mr. Donutsi aknast. Ruttasin tema juurde ja rääkisime umbes tunnikese, väga tore oli selline juhuslik kohtumine.
Jaa....selgus, et Civ ei lähe minu arvutis käima miskipärast. Proovisime Martiniga mitut moodi seda tööle saada, jagasime oma desktope ja mida kõike veel, aga kahjuks ei õnnestunud. Eks siis tuli midagi muud välja mõelda, mängisime selle asemel MTG-d natuke, seekord ma isegi võitsin paar korda, kui mängisin ühe uue rohelise pakiga, mis põhiliselt suurele landide arvule üles ehitatud oli.
Õnneks leidsin järgmisel päeval oma ratta ilusti üles, see oli viidud kuskile sisehoovi nurga taha. Tol päeval pidasime majakaaslastega pitsapidu, mis toimus Deguchi toas neljandal korrusel. Ma polnud kunagi varem seal sees käinud, selgus, et tegemist on suure stuudiotaolise ruumiga, mille ühes otsas on pildistamisnurk ja teises pooles aktiivne elamisruum. Peale minu viibisid kohal veel Deguchi ja tema tüdruksõber Ayumi, Oozuchi, Youko, Hitomi ja Alex. Pitsasid oli kolm ja need olid suht õhukesed ja veidrate katetega (hästi palju sibulat, ühel ainult brokkoli, paprika ja sibul), aga seltskond tegi selle tasa.
Jututeemad läksid suhteliselt süütutest suhteliselt mittesüütute peale...seletasime Alexiga jaapanlastele, missugused käega tehtavad žestid on ebaviisakad ja miks, rääkisin ajaloolisest taustast ja võrdlesime erinevate žestide tähendusi eri kultuurides. Näiteks see, et Inglismaal on väga inetu kellelegi enda poole pööratud peopesaga V-märki näidata (ajaloolistel põhjustel, prantslased lõikasid vangilangenud vibuküttidel nende põhilised töösõrmed maha), aga Aasias kasutatakse seda märki pildistamisel väga tihti. Jaapanlased tegid suured silmad, kuid said targemaks. Sealt edasi läks jutt kuidagi Jaapani ajalooliste erootiliste puugravüüride ja zoofiilia peale....oh well, lõbus oli ja nalja sai. Seletasin neile ka oma rollimängu-hobi sisu ja iseärasusi, tegin selgeks, et asi pole seksuaalses rollimängus, see on midagi erinevat. Võrdlusest impro-teatriga said kõik üllatuslikult väga hästi aru, selgus, et suurem osa neist on kunagi näitlemisega tegelenud.
***
Tähelepanekuid:
* Semi ja Hitomi mõlemad ütlesid, et ma näen eriti nunnu välja patsidega.
* Ükskord poodi sõites nägin tee peal (esimest korda kusjuures), kuidas üks vanem tädike mingit puulatva pika ridvaga torkis. Kui ma mööda sõitsin, kuulsin teda ütlemas ülespoole midagi a la "No tule nüüd, kuidas siis niimoodi saab..." ja mõistsin, et ta räägib kassiga, kes on puu otsa roninud ja keda ta üritab alla saada XD
* Animate'i anime-poes käies avastasin nördimusega, et mul pole aimugi suuremast osast sarjadest ja tegelastest, kes siin praegu aktiivselt pildil on. Võib-olla peaks kiiremas korras kõik ära vaatama ja end kurssi viima, juhuks kui mulle mõni anime/manga või tegelane meeldima hakkab. Sellisel juhul saan kohe siit mingit vastavateemalist nänni hankida.
* Väga mõnus on soojema ilmaga rõdul istuda päikse käes ja lingvistikaõpikut lugeda. Semi on juba mitu korda täiega ära ehmatanud, kui ta tuleb rõdult pesu võtma ja mina seal juba ees istun.
* Kui mul kodus majakaaslastega (Hanna jutu järgi) pidevalt slice of life anime taustal käib, ei oskagi ise seisukohta võtta, mis rolli ma siin asetun. Olen kahevahel, kas ma süvendan ise stereotüüpi "seksikas vahetusõpilane" või mitte. St ma vahel käin tõesti oma öösärgis maja peal ringi ja peaaegu mitte midagi pole selle all, aga mul on tavaliselt rätik õlgadel. Käisin ükskord köögis, kui Deguchi, Fujisawa ja keegi kolmas olid seal ning mõtlesin, kas ma olen liiga paljastavalt riides. Samas teised käivad ka pidžaamas ringi vahel. Nii et ma ei teagi nüüd, kuidas käituda.
* Olen avastanud paar väga head uut sarja, mida vaadata. "Sleepy Hollow" teist hooaega jälgin nagunii, aga nüüd on tulnud ka "Constantine" (blond briti mees, kes töötab vaimude väljaajajana) ja "How to get away with m___" (väga kaasahaarav põnevussari värsketest juuratudengitest, nende "raudse leedi" imagoga advokaadist õpetajast ning ühest suurest ja väga ohtlikust saladusest).
* Paar humanitaarabipakki on edukalt kohale jõudnud, nüüd on mul jälle külmkapis musta leiba ja tervelt 4-5 pakki sulatatu atleetjuustu. Hõissa, helisegu taevakellad.
* Seletasime ükspäev Alexiga jaapanlastest majakaaslastele sõna "Hipster" tähendust. Fujisawa jõudis järeldusele, et kui hipster on mainstreamist erinev, võib tegelikult kõiki majaelanikke hipsteriteks nimetada XD
* Sain lõpuks vastuse küsimusele, mis teema nende imelike spordiriietega on, mis elutoa põrandal hunnikus vedelesid. Semi oli need saanud kuskilt spordipoest, mis pankrotti läks või kinni pandi ning oli need meile toonud eesmärgiga kõigile soovijatele neid jagada. Eks siis võtsin ka ühe punavalge Manchester Unitedi särgi ja mustad püksid kodu- või magamisriieteks.
* Deguchi ei saa ikka üle sellest, kuidas jaapani ja eesti vanadel majadel mõlemal sarnane rookatus on.
* Deguchi jutu järgi tunnetavad jaapanlased mingi kuuenda meelega looduse pühadust vms. Ta ütles, et kui jaapanlasele näidata paari mäge (nt kõrvutiasuvaid) ja küsida, missugune neist on püha või eriline, siis reeglina osatakse õigesti ära öelda, kumb.
* Internetiprobleemid lähendavad inimesi. Ühel õhtul, kui keegi Buffalo-võrku sisse ei saanud, kogunesid inimesed järgemööda kööki, lõpuks istusime kõik seal oma arvutitega ja lobisesime. Olin oma väikse Wisdomlessiga (mu Ordi-marki arvuti nimi) vähemuses, kõigil teistel olid Macid XD
* Utsumi-sensei on nii tore. Kui millalgi koridoris pikka aega ühte õpetajat ootasin, käis ta mitu korda mööda ja viimasel korral tõi mulle kolm kommi, et need mind ootamisel aitaksid =D
* Nii hea on olla äsjakoristatud toas.
~
Postitus jätkub homme, jääge meiega =)
