Teisel pool mind

Mirju | serenato says:
Tsukuba on kuskil londoni lähedal, eks?
geku 「.just breathe.」 says:
You mean Tokyo?
Mirju | serenato says:
Oi kurat
geku 「.just breathe.」 says:
...
Mirju | serenato says:
Ma ei tea, mis vägi pani mind london kirjutama XD
geku 「.just breathe.」 says:
I don't even
xD
epic typo
Mirju | serenato says:
*veereb põrandal naeru käes*
geku 「.just breathe.」 says:
täitsa sooda ikka xD
Mirju | serenato says:
Issand, MIKS ma london kirjutasin
geku 「.just breathe.」 says:
xD
oeh, I love you
Mirju | serenato says:
mina sind ka
aga küsimus jääb samaks, v.a linna nimi

***

See oli mu päeva tipphetk.

Viimane osa jaapani peres viibitud ajast (10.-13 november). Ilmselt hakkan nüüdsest natuke lühemalt kirjutama.

10. november

Hommikul sadas vihma ja päike paistis, kuid vikerkaart kuskil kahjuks ei silmanud. Aga hommikul kooliteel kuulatud „Feelin’ Good“ ja „Follow Me“ sobisid nagu rusikas silmaauku minu rõõmsale meeleoluga.
Sõime koos Kiko ja Miekega lõunaks Mieke tehtud riisipalle, millele ta oli ka näod joonistanud. Istusime ühes raamatukogu ühisruumis, vahepeal läksin ma teise lauda istuma, kui laagri-Manami tuli mulle lastelaargi päevaplaani seletama.
Kuna lapsed peavad meiega viibitud aja jooksul ka midagi õppima, otsustati teha keskkonnaga seotud teemaks, mille kohta nad uusi teadmisi saavad, ilm. Mina pean mõtlema välja midagi eesti ilma kohta, koostama 5 küsimust ja valmistama ette ka veidi infot happevihmade kohta. Zack ei jõudnudki meie juurde, kuna oli kohtumise ära unustanud.
Esimesel päeval on plaanis kohalejõudmine, päevamatk lumes (mille jaoks pean laenama spetsiaalse ülikonna ja saapad) ning õhtul teeme ka öömatka. Teisel päeval õpivad lapsed ilma kohta ning me teeme neile seiklusmängu erinevate mandrite kliima teemal. Õhtul ilmselt tutvustame oma riiki, selle mänge, tantse ja laule.
Võrkpallitund oli seekord veel parem kui tavaliselt, sest avastasin hea servimisenipi (ja sain sellega 4 punkti järjest…eks kõik olid üllatunud, et mul need välja tulid XD). Meie võistkond küll kaotas mõlemad mängud, aga vähemalt sain ise paar head käiku teha.
Yu-sensei tunniga käisime Zao onsenis(kuumaveeallikas), mille jaoks sõitsime umbes 40 minutit kuskilt mäest üles, pea hakkas ringi käima sellest käänulisest teest. Ümberringi oli udu, me sõitsime pisikese mikrobussiga ja tegime nalja, et see on väga hea alguspunkt mõnele õudusfilmisüžeele. Kamp vahetusõpilasi satub ohtlikul mägiteel hoopis hirmsamatesse sündmustesse... XD
Leppisime Amberiga kokku, et ta teeb järgmisel kolmapäeval minu köögis meile pastat. Nämm.
Onsen ise oli seest väga kena, fancy isegi, fuajees troonis suur kamin. Minu hämmastuseks tuli tüdrukutest kuumaveeallikasse sisse kaasa ainult 5: mina, Amber, Suji, Bun Sena ja Jinny (viimased kaks on Tai tüdrukud). Yu-sensei oli ühe oma naistuttava kutsunud kaasa meile õiget onseniskäimist õpetama, kuna ta ise seda teha ei saanud (sest mehed naiste poolele sisse ei saa XD).
Õnneks oli sellel onsenil nii väli- kui siseallika võimalus. Väljas oli megakülm (seal sadas isegi veidi lund!), kuid vees oli soe. Megamõnus oli seal liguneda ja sulfuriaurudest kollase kihi saanud kividesse varvastega auke uuristada. Muidugi olid poisid teisel pool eraldusseina ja loomulikult oli Jacekil vaja nalja teha, et sein paistab läbi.
Pärast tegime salaja onsenis pilti ka, kuna seal olime ainult meie ja tahtsime kõik pilte teha. Kahjuks ei jäänud udu tõttu ilusast ümbrusest eriti midagi piltide peale, kuid vähemalt meie teame, kui kaunis see oli. Onseni pearuum oli aurava veega sise-vann/bassein, seinte ääres seisid dušid, pesemisvahendid ja pingid. Alguses tundus vesi väga kuum, kuid hiljem harjusime selle mõnusa soojusega ära ja ei soovinud üldse enam välja tulla XD Õue saime minna ühest metalltrepist, mis viis terrassitaolisesse kohta, kus asusid kivi sisse raiutud kaks basseini. Need polnud üldse sügavad, saime seal sees istudes vaevalt oma õlad vee alla jätta. Vabast loodusest lahutas meid vaid rõdupiire, selle taga oli langus alla orgu, sügislehtedega kaetud puud ja aeglaselt langev esimene lumi/lörts. Vaatepilt oleks ilma uduta veel kaunim olnud, kuid ka see atmosfäär sobis. Sügisähmasus, värvilised lehed ja kuum onsenivesi.
Min värvis oma juuksed pruunikaks. Eelmine (must) variant oli minu meelest parem, aga see on ka päris hea. Ahjaa…ilmselt langeb üks minu kolmest kandidaadist varsti ära.
Õhtul sõime karririisi.


11. november

Läksin hommikul jälle ühikasse, et paar tundi magada.
Kell 12 saime acapella-ringi oma grupiga (mille nimeks on nüüd ametlikult [I LOHAS.] XD) kokku, et repertuaari arutada. Panime paika ühe laulu, mida järgmine kord (teisipäeval 16.30) harjutama hakkame: minu soovitatud „And So It Goes“. Sellele peab bassi-osa juurde tegema, mõtlesin pakkuda emmet selleks, aga neil on siin ka inimesi, kes seda teha oskavad. 19. novembril on meil bändiga nomikai või midagi sarnast. Siiamaani on mulle meie grupikese liikmed (Eno, Cherry, Mama ja Gusson) sümpaatsed ja toredad tundnud, loodan, et see ka jätkub.
Pärast seda pidin minema uuesti koju tagasi. Kui peaaegu kooli väravate juurde olin jõudnud, sõitis mulle äkitselt kõrvale Jacek, kes oma tervitusega mind niimoodi ehmatas, et valjusti kiljatasin. Ta ise muidugi naeris, oli uhke ja ütles, et see pidigi niimoodi minema. Rääkisin talle, et ma nägin teda unes (ta muidugi arvas, et see oli selle mõjul, et ta mulle eile oma onseni-pilte näitas XD), kus ta oli miskipärast kurb ja ma tahtsin teda lohutada. Seepeale märkis ta, et on hea, et ma tema eest ka unes hoolitseda püüan.
Kõndisin rahulikult bussipeatusesse, mõtlesin, et sellest tuleb üks rahulik päev. Päris nii ei läinud. Olime bussiga umbes pool teed sõitnud ja peaaegu Yamagata jaama juures, kui äkki buss keset teed järsult seisma jäi ning juht välja tõttas. Ajasime kaelad õieli, et aru saada, mis toimub. Selgus, et bussile oli tagant otsa sõidetud ja edasi see enam ei lähe. Istusime ja ootasime. Kokku oli 5 sõitjat…mina ja neli algkoolilast XD
Meil küsiti nimesid ja telefoninumbreid (ja ka aadressi, aga võõrustajapere oma ma ei teadnud ja kirjutasin lihtsalt bussipeatuse nime XD) ning pidime umbes 20 minutit ootama. Saime täpselt järgmise (või hoopis asendus-)bussi peale, ronisime riburadapidi katkisest välja ning bussijuht eskortis meid uue juurde.
Vaevalt olin ma aga maha istunud, kui märkasin, et midagi väga olulist on puudu: ma olin oma head soojad kindad eelmisesse bussi! Kirusin end mõttes ja lootsin, et kuna ma nagunii bussijuhile oma telefoninumbri andsin, siis äkki leiab ta need ja annab mulle teada. Lõpp-peatuses küsisin igaks juhuks ka sellelt bussijuhilt, mida ma tegema peaks. Ta ütles, et kõik unustatud asjad viiakse lähimasse leiupunkti ning sealt võin ma kindad kätte saada. Igaks juhuks kirjutasin ka talle oma telefoninumbri, et leidmise korral mulle teada antaks.
Selleks hetkeks oli juba veidi parem tunne, mp3-st algas just SHINee „Luficer“ ja tuju tõusis veelgi. Ja mina veel mõtlesin, et tuleb igav pärastlõuna.
Kodus õppisime koos Otomega veidi, siis vaatasime Hana Yori Dango korea versiooni ning õhtul suundusin odavasse raamatupoodi Book-Off. Isa pidi nagunii Ryoma ja Kotone inglise keele tundi viima ja Otome peale võtma, ma läksin lihtsalt kaasa. Lõpuks jõudsime Otome ja Kanoniga poodi…mis oli nagu unistus. Mangad (vaid 1 kord kasutatud) maksid umbes 105 jeeni, st umbes 14 krooni. Olin ekstaasis ja käisin läbi kõik riiulid. Kokkuvõtteks veetsime seal umbes tunni ning selle aja jooksul suutsin leida väga palju oma lemmikuid, mille ma oleks saanud täiskollektsioonidena. Kartsin aga, et mul ei ole hetkel võimalust nii palju kaasa tassida (kuid ilmselt hangin need millalgi ikka ning mul läheb veel ühte kohvrit vaja XD) ning otsustasin 8 manga kasuks. Sain endale täieliku „Fairy Cube“i ning veel puudu olevad „Matantei Loki Ragnaroki“ osad. Kojuminekuni oli jäänud veel vaid paar minutit, kui tõmbasin juhuslikult riiulist välja „Samurai Deeper Kyo“ artbooki. Otsustasin paari hetkega, et võtan ka selle, kuna see nägi lihtsalt nii hea välja. Hind oli originaalhinnast poole odavam, st 900 jeeni, mis on umbes ühe manga hind Eestis. Money well spent, ütleks ma.
Õues oli päris külm, mu väiksed õed lõdisesid täitsa. Mässisin oma suure salli neile kahele ümber ja nii jõudsime lõpuks auto juurde, kus isa meid ootas.
Õhtusöögiks tegime nabe’t ehk laua keskel potis keedetavat paja-supi taolist asja. See sisaldas kapsast, hakklihapalle (mida ma ise ka vormida sain!) ning mingeid kahtlaseid läbipaistvate nuudlite taolisi asju (kuid mis seletuse järgi olid hoopis taimsed). Nägi hullult kahtlane välja, aga maitses hästi.
Pärast tehti veel mingit riisirooga ülejäänud puljongi sees.
Isa pakkus mulle taas neid kokteilitaolisi purgijooke, ema märkis, et isal on hullult hea meel, et tal on keegi, kellega koos ta saab õlut juua XD
Sellesse peresse sattumine on tõesti täistabamus. Ka neile ei meeldi kellelegi tomatid. Ja Kotonega rääkisime õhtusöögilauas pikalt „Pandora Hearts“ist.
Muide, veel üks tore asi on see, et ema töötab postkontoris. Ta ütles, et kui mul on vaja mingeid kirju või pakke saata, võin rahulikult tema poole pöörduda.
Paaril õhtul olen enne magamaminekut tundnud kohutavat koduigatsust. Ma ei mäleta, kelle peale ma täpselt mõtlema hakkasin, aga see kurbusehetk on selgelt meeles.


12. november

Hommikul käisime Otome ja Kanoni koolis näidendeid ja kontserte vaatamas. Kuna selline suurem sügisfestivali-taoline asi toimub vaid kord aastas, tõdesime jälle, et olin tulnud pere juurde väga õigel ajal.
Enne minekut närveerisin natuke, kuna kartsin, et tavalises koolis jõllitavad kõik mind veel hullemini kui tavaliselt. Arvasin, et torkan liiga silma, aga selgus, et kõigil vanematel jätkus silmi vaid oma laste jaoks ning mind ei pandud (vist) eriti tähele. Ema ja isa tutvustasid mind küll suvalistele ettejäävatele õpetajatele ja särasid uhkusest („Jah, meie pikka aega välismaal viibinud tütar saabus lõpuks koju!“ XD)
Kogu etteaste algas ühislauluga. Suurem osa saali oli pisikesi jaapanlasi täis (klassid 1-6), kes kõik tahtsid hullult esineda ja oma vanematele õpitud laule/tantse/muud põnevat näidata. Kuna lapsi oli kokku ülipalju, tehti etteasteid kas mitmes jaos või oli osatäitjaid tavalisest rohkem. Päris naljakaid ja lahedaid kavasid oli ette valmistatud. Teine klass tegi Halloweeni-koletiste peo teemalise näidendi, lõpuks tantsiti koos koletiste-tantsu Arashi loo „Monster“ järgi (mille ma kohe esimeste taktide peale ära tundsin ja särasilmil emale seletasin, et see on ju Arashi laul XD) Neljas klass (vist) tegi paar tantsu ja laulu, esimene klass etendas näidendit sellest, kuidas mäed omavahel kaklema läksid (ja metsaloomadel sellest siiber sai) ning kuues klass tantsis-laulis ka midagi. Otome klass (kolmas) oli ära õppinud pika ja raske traditsioonilise tantsu, kõik olid riietatud tumedasse ning neil olid värvilised paelad pea ümber. Tantsiti koos mingite kõlisevate pillidega, lapsed olid tõesti tublid, et nii pika tantsu (umbes 5-6 minutit järjest) jaksasid ära teha.
Kanoni klass (viies) oli ette valmistanud näidendi Momotarost. See on jaapani muinasjutt, mis räägib poisist, kes leitakse virsiku seest ning kes hiljem rändab sarvikute saarele ning saab suureks kangelaseks. Konks oli selles, et seekord oli lugu inglise keeles. Muidugi kasutati ainult kõige lihtsamaid väljendeid ja kui ma poleks varem Kanoni stsenaariumit lugenud, poleks ma ilmselt ka osadest lausetest aru saanud. Palju nalja sai sellega, et kõiki osatäitjaid oli umbes kolm korda rohkem kui peaks. Näiteks hüppas virsiku seest välja ühe Momotaro asemel kolm, vanaemasid oli kuus, kolme sarviku asemel oli neid vähemalt kuusteist jne. Ilmselt olid lapsed just õppinud viisakalt tervitamist, kuna Momotaro läks ka sarvikute juurde jutuga „Hi, my name is Momotaro. How are you,“ mille peale vastati „I’m fine, thank you. And you?“ Irvitasime perega juba ette kodus kuuldud stseeni üle, kus Momotaro jonnib, et tahab minna sarvikute saarele, aga vanaisa-vanaema ei taha teda lasta. Lõpuks trambivad vihased momotarod juba jalgu ja neil lubatakse minna. Hetkega on nad jälle rõõmsad ja hüüavad vanaemale-isale „Thank you, bye-bye =)“ XD
Kuna ma pidin loengusse jõudma, läksime veidi enne lõppu ära ja sõime McDonaldsis lõunat. Pärast viis isa mu kooli.
Kanjitest läks sellel nädalal päris rahulikult, tunni lõpus tuli Yokozawa-sensei mult eelmise laupäeva kõnevõistluse-värgi pärast vabandust paluma. Kuulamistunni sõnadetöös ei tulnud 1 sõna meelde. Lõpetasime „Shall we dansu“ filmi ära, mulle väga meeldis.
Kahjuks ei jõudnud ma acapella-ringi Smile sügiskontserdile kontserdile, kuna ootasin, et isa mulle järgi tuleks. Õppisin veidi raamatukogus.
Tulime korraks koju, käisime Yamazawa supermarketiga samas majas leiubüroos mu kinnastel (mille ma eelmisel päeval bussi unustasin) järel ja sõitsime siis lastega kõigepealt UNIQLO-nimelisse odavasse riietepoodi. Sealt sain karvased kõrvaklapid, sooja pehme džempri ja sooja pidžaama/toariietuse ning jätsin meelde ka ühed ilusad nahkkindad. Pärast suundusime purikurasse ehk jaapani foto-putkasse, kus sai teha igasuguse tilu-liluga kaunistatud väikseid pildikesi (lapsed läksid kaunistuste pärast natuke kisklema, kuna kõik tahtsid ise pilte ilustada). Lõpuks jõudsime näljaste ja väsinutena ühte söögikohta. Sain rikkaliku õhtusöögi tempura, udoni, riisi ja muude värkidega. Õndsus.
Kuna oli homestay-programmi viimane õhtu, andsin koju jõudes perele ka kingid üle. Nad rõõmustasid väga kalendrite ja šokolaadi üle, lisaks selgus, et köögimagnet ja võinuga läksid kümnesse, sest ema kogub erinevate maade magneteid ja võinugasid. Ta ei suutnud ära imestada, kuidas ma küll tema hobisid teadsin.
Sain veel viimast korda vannis mõnuleda ja enne magamaminekut mängisime lastega koos ka kaarte. See oli tõesti lõbus (kuigi me lõpuks juba rampväsinud olime), mulle öeldi, et uusaastal mängitakse ka erinevaid mänge ja kutsuti mind siis ka külla.


13. november

Hommikul suundusime Kotone&Ryoma kooli mochi-tegemisele. Läksime ema, Kanoni ja Otomega kella poole 11-ks sinna, sain garderoobis jalga kooli spetsiaalsed sussid.
Seekord pabistasin isegi rohkem kui Otome&Kanoni kooli minnes, kuna vanemate laste ees olla oli kuidagi teistmoodi. Seekord tundsin täitsa kindlalt, et kõik vaatasid mind, isegi Otome märkis seda itsitades, kui me võimla uksest sisse astusime. Pmst olin seal kohal mina ja aulatäis jaapanlasi, suurem osa neist põhikooliõpilased. Oh rõõmu.
Minu pettumuseks selgus, et ise me mochit teha ei saagi. Mehed spetsiaalses riietuses (sinised õhukesed kimonod, peapaelad, all mingi pikk valge aluspesu) tampisid pikkade pulkadega suure tõrre sisse asetatud mochi-kamakat, et seda pehmeks ja venivaks muuta. Kogu ettevõtmist saatsid traditsiooniline vanamehe-laul, suured taiko-trummid ja temaatilised hüüded. Istusime Kotone klassi juures põrandale pandud mattidel nagu piknikul. Tampimisele järgnesid kooli juhtkonna kõned ning tänukirjade jagamised õpilastele (kõik vanemad olid oma lastele kirjutanud motivatsiooni- ja heade soovide kirjad eelseisvaks eksamiperioodiks). Alles pärast neid saime minna tambitud mochist tehtud väikseid koogikesi võtma. Kõik pidid järjekorda võtma ning meile jagati kolme erinevat sorti mochit – anko (magus oapasta), natto (kleepuvad fermenteeritud oad) ja kinako (mingi beeži jahu moodi asi) mochi. Igaks juhuks jätsi natto-variandi seekord söömata. Pidevalt tundsin endal kellegi pilku, eks mind uudistati nagu eksootilist looma. Ryoma ja Kotone said pärast mind natuke oma sõpradele ka tutvustada.
Ema ja Kanon ei saanud kogu üritusele lõpuni jääda, vaid pidid minema Yamagata telejaama. Seal toimus üle Yamagata prefektuuriline põhikooliõpilaste kõnevõistlus, kuhu finalistide hulka (10 last!) ka Kanon valitud oli.
Meie sõitsime pärast mochi-värki korraks koju, tõstsime mu kohvrid peale ja sõitsime ka telejaama Kanonile pöialt hoidma. Sattusin täitsa ootamatult telekasse, kuna võistlusest tehti ka saade, mis pidi järgmisel nädalal eetrisse minema. Jõudsime stuudiosse viimaste seas (jälle vaadati mind nagu imeelukat), aga mulle, Kotonele ja Ryomale leiti koht esireas, täpselt. Vat kus lops.
Salvestus kestis päris kaua. Kõigil osalejatel olid head kõned ja ladus esitus, mu süda kloppis Kanoni kõne ajal ikka korralikult, elasin talle kogu hingest kaasa. Peaauhinna võitis üks veerand-austraallasest tüdruk (kellel oli ülinunnu riietus, oleks tahtnud ta koju klaaskappi panna omale), peale tema tõsteti esile veel 3 poissi (kellest esimene rääkis jaapani matsurite võimest inimeste südameid üheks liita, teine pajatas isa korraldatud kunstinäitusest saadud võimsast elamusest, lisaks anti üks eriauhind poisile, kes rääkis oma super-vanaisast). Vaheajal rääkisin R&K-le eesti eksamisüsteemist. Pärast sai kogu publik saate sponsoritelt mahlapakikesi, jee.
Lõpuks sõitsid kõik peale ema minema (kuna Otomel ja Kanonil oli muusikali-katsed), Otome veel nuttis autos. Üritasime teda lohutada sellega, et ma ei kao veel kuskile, saan neile veel pikka aega külla tulla.
Ema viis mind ühikasse, kallistasime ja lubasime, et teeme millalgi koos midagi (mul on juba kutseid onseni-külastuseks, uusaastaks, hanamiks, disneylandi minekuks, erinevateks matsurideks ja paljuks muuks).
Ühikasse jõudes oli kõht hullult tühi. Mõtlesin õudusega, et pean üksi oma suure raske kohvri kolmandale korrusele tassima, kuid siis saabus Suur Nick nagu päästeingel, tõstis mu hiigelkohvri ilma erilise vaevata pea kohale / õlgadele ja kõndis sellega koos trepist üles.
Päeva jooksul jõudsime veel Kiko ja Miekega kummikuid ostma minna. Esmalt sõitsime ratastega (pimedas, ma kartsin natuke) pesapalli-keskuse juurde ja mängisime seal 4-5 mängu. Siin on pesapall üldse meeletult populaarne. Keskuses kehtis kaardisüsteem, ühe kaardi peal võis olla kuni 20 mängu, igas mängus sai 20 palli. Pidin minema võrguga kaetud alasse ning üritama kurikaga pihta saada saali teises otsas olevast august välja sööstvatele pallidele. See oli minu esimene kord ja enamus ajast keerutasin lihtsalt ringi, aga kokkuvõtteks sain isegi mõnele korralikult pihta. Edasi suundusime Jusco juurde kingapoodi, kust Kiko sai talvesaapad ja mina pikad mustad kummikud.
Lõpetasime „Gasto“ nimelises söögikohas, kus pakuti odavat ja maitsvat toitu. Võtsin vürtsika krevetipasta, caesari-salati ja nii palju juua, kui tahtsin. Kiko sõi magustoiduks jäätise ja maasikamoosiga pannkooke.
Tagasisõit oli veidi vaevaline (konsumeeritud toidukoguse tõttu), aga vähemalt ei jäänud ma nii hullusti maha kui minnes. Hirmutav on ikka pimedas sõita, olgugi et mul oli pisike rattatuli.
Õhtul vaatasime koos Jaceki, Zacki, Suji, Kiko, Anne ja Sashaga filmi. Alguses pidi selleks olema „Saag III“, aga kuna selgus, et see on poolakeelse pealelugemisega, pidime uue valima. Võtsime õudusfilmi „The Happening“, mis oli kohati ikka päris hirmus, kiljusime ja ahhetasime tüdrukutega rohkem kui küll. Poisid seevastu ei paistnud üldse loksutatud olevat.
Enne magamaminekut võtsin ette ka raske töö: pakkisin kohvri lahti.

***

Hetkemuusika:
SHINee "SHINee Girl" - mõnus tantsulugu, armastan selle refrääni =D


Olete mulle kallid.

(ehk Mieke&Kiko tegid mulle tänase pidžaamapeo käigus mingid patsid pähe)


Varsti püüan siia midagi kirjutada ka, ausõna.
Senikaua aga nautige pildikogu täiendust:

Igapäevaelu (uued pildid lõpus)

Elu Iwaki-perega (minu võõrustajapere)

Käik Yamadera templitesse

4. november

Sõin hommikusöögiks ühe neljast kiirpudru-pakitäiest. Ülimõnus oli jälle putru süüa.
Kuna oli neljapäev, siis tegelesin terve päeva õppimise ja koristamisega, pühkisin tolmu, puhastasin põrandat, pesin isegi aknad ära.
Õhtul läksime Mieke, Anne, Kiko ja Sashaga ühte pisikesse kohta sööma. Alguses plaanisime minna peatänavast veidi eemal olevas söögikohtade-tänavas asuvasse okonomiyaki-kohta, aga see oli parajasti täis, seega pidime otsustama mõne teise kasuks. Olin tõesti üllatunud, et otse Nanokamachi kõrval lambist selline väikeste puust toidukohtadega „linnak“ on. Igas majakeses oli umbes 2-3 lauda, „linnakus“ sai ringi kõndida nii, et igal pool olid erineva menüüga kohad.
Lõpuks astusime lihtsalt kõige maitsvamate lõhnadega kohta maha ning hakkasime menüüd uurima. Mina ei olnud lõunat söönud, seega võtsin endale mingi kanaliha-asja ja arvasin, et sellega kaasneb ka riis. Tegelikult polnud riisi ette nähtud, aga ma sain Mieke suurest pajast ka veidi osa, seega polnud hullu. Taas oli minu kanaliha kaetud selle TAEVALIKULT HEA kastmega, mille kohta kokalt ka infot küsisin. See oli yakitori-kaste, mida peaks mingis vormis müüdama ka supermarketites. JESS! Nüüd hakkan seda kõigi asjade peale panema, kui üles leian.
Pärast tagasijõudmist pesin Mieke&Anne juures ka pesu.

Ahjaa, ma arvasin ekslikult enne Jaapanisse tulekut, et „sakura“ öeldakse nii nende ilusate kirsiõite-puude kohta kui kirsside kohta. Siin sain teada, et kirsimarjad on „sakuranbo“ ning roosade õitega kirsipuud on „sakura“. Vat kus lops.


5. november

Õhtul käisime Amberiga jaama kaubanduskeskuses S-PALis šoppamas. Amber sai endale 2 paari sooje retuuse ja ühe džempri, mina esialgu midagi ei ostnud, aga arvan, et lähen sinna millalgi üksi uuesti. Vaatasin küll ühte väga kena sügis(-talve?)mantlit, aga see oli umbes 9990 jeeni.
Pärast sõime teisel korrusel Mieke&Kiko tehtud pannkooke (aga kuna need olid õhukesed, siis nimetasid nad neid crepe’ideks), kokku kogunes päris palju inimesi. Saime pannkookidele määrida maasikamoosi, šokolaadikreemi, pähklikreemi, vahukoort, banaanitükke, pruuni suhkrut ja kondenspiima. Sõin vaikselt lusikaga ise seda kondenspiima (kutsudes esile imestusepuhanguid stiilis „Sa ikka veel sööd seda?! Aga see on ju nii magus…“) ja pärast veensin Mieket ülejäänud pudelitäit mulle andma. Millalgi sööme Po’ga kahekesi seda, kuna tema on ka kondenspiima-fänn.
Lõpuks, kui teised kõik Sendaisse sõitsid, et öö läbi kuskil klubis olla, tuli Po minu tuppa külla. Andsin talle musta leiba atleetsulajuustuga (mida ta kiitis!) ning näitasin talle ka Eesti pilte. Vaatasime youtube’st laulupeo videosid ning pärast näitas ta mulle vastuteeneks Taiwani pilte ja videosid. Seal on väga lahedaid festivale, näiteks laternatefestival, mille käigus kirjutatakse paberlaternate peale oma soovid ning lastakse need siis öösel põlevate tulukestena taeva poole lendu. Ja ilutulestikufestival oli ka omapärane, seal mitte ei lastud neid õhku, vaid olid pisikesed raketi-ilutulestikud, mis tänavatel põlema pandi ning mis siis inimeste hulka kihutasid ilge paukumisega. Inimesed said kõik nendega pihta, aga selles oligi mõte 0.o Kõigil olid kiivrid peas ja paksemad riided seljas…


6. november

Hommiku poole käisin Miyuga kokku saamas, läksime Mr. Donuts’i nimelisse kohta väikest lõunaoodet sööma. Väga mõnus oli.
Hiljem pidime mina, Jacek, Amber ja Kaiku minema koos kohtuma veebruaris toimuva kõnevõistlusega seotud isikute ja suurima telefirma esindajaga. Üritus toimus ühes izakaya’s (st söögikohas, kus tuuakse palju pisikesi taldrikutäisi traditsioonilist jaapani toitu), kokku kogunes meid sinna umbes 12.
Toidud olid väga head, sõime kuni enam ei jaksanud. Kanti ette mingeid pisikesi topsikesi, suuri kalasupipadasid, suuri sushi-kausse….ma ei taha mõeldagi, palju kõik see kokku maksta võis. Üks suur kala, millest suppi tehti, maksis kuulukate järgi 100 000 jeeni tükk.
Saime aimu ka jaapani ühiskonnas toimivast „nominication“-kombestikust (sõnast „nomu“ ehk jooma + „communication“ ehk suhtlemine), mis minu jaoks on võib-olla natuke vastuvõetamatu. Ma ei hakka palju sellest õhtust rääkima, kuid üritasin käituda „naerata ja kannata ära“ põhimõtte järgi. Alguses oli täitsa tore, aga kui korraldajad juba natuke liiga purju jääma hakkasid, muutus asi veidi ebameeldivaks. Kuna koos olid tähtsad ninad, olime omamoodi „sunnitud“ kõigiga suhtlema ja head nägu tegema, kuigi mõned kommentaarid kahtlased tundusid. Meie kanji-tunni naisõpetaja, kes ka kohale oli tulnd, hoolitses õnneks tüdrukute eest ja oli meile omamoodi näidiseks. Leidis kinnitust teooria, et jaapani vanamehed võivad siis, kui nad joonud on, hakata ebasiivsalt käituma ja kahtlasi kommentaare tegema. Vahepeal tundsin tõesti end nagu mingi lihakäntsakas poeletil ja see ei olnud hea tunne.
Pärast läksime edasi veel mingisse jazz-baari, kus meid nügiti kogu aeg midagi laulma ja kanti jälle jooke ette. Näkitsesin vaikselt juustupallikesi ja komme ning üritasin märkamatuks jääda. Õnneks saime umbes kümne ajal tulema ja hingasime kõik kergendatult, et see läbi on. Amber ütles, et söök oli seda väärt, aga mina nii kindel polnud.


7. november

Hommikul pakkisin nädalaks vaja minevad asjad kõik Miekelt laenatud suurde kohvrisse, mahutasin sinna isegi oma arvuti kood kotiga. Kohver oli lõpuks hirmus raske, tundus, nagu ma läheks umbes kuuks ajaks ära XD Koristasin veidi tuba, sõin külmkapist ära kõik kiiresti halvaks minevad asjad (ka musta leiva ja esimese karbi atleetjuustu) ning sättisin end minekule.
Pärast pikka ja rasket teekonda mäest üles jõudsime Joeyga koos ülikooli. Tarisin oma kohvri lifti ja sõitsime loodusteaduste hoone viiendale korrusele mingisse kontorisse. Seal ootasid meid ees võõrustajapered ja homestay-nädala korraldajad. Kõigepealt seletati programmi, räägiti, milles see seisneb..ja kogu aeg oli meil suurel ekraanil ees ülikooli teistes linnakutes toimuv sama asi, tehti suur konverents-videokõne. Päris vinge.
Seejärel pidid nii pered kui välisõpilased end tutvustama. Minu pere oli peaaegu täiskoosseisus kohale tulnud: isa (keda ma võingi kutsuda otou-san’iks ehk isaks), ema (keda ma kutsun okaa-san’iks ehk emaks) ning tütred Kotone (14), Kanon (11) ja Otome (11). Ainus puuduja oli perepoeg Ryoma (14, Kotone kaksikvend), kes viibis samal ajal vist jäähokitrennis.
Pärast üldtutvustusi sain lõpuks pere juurde minna ja end lähemalt tutvustada. Selgus, et nad olid teist korda võõrustajapereks, eelmisel korral oli nende juures peatunud ameeriklane Thomas. Ja mis veelgi üllatavam: nad olid neli aastat tagasi ka Tallinnat külastanud! Rõõmustasime koos selle toreda kokkusattumuse üle (kuid see polnud mitte ainult kokkusattumus, neid tuli õhtu jooksul lausa trobikonniti).
Kõigepealt viisime mu asjad autosse (suure pere auto, juba kaubiku moodi XD) ning siis käisime jalgsi läbi tee, mis mul tuleb igal hommikul läbida, et bussipeatusest ülikoolini jõuda. See bussipeatus asub kuskil suvalises kohas, lihtsalt majade vahel on mingi sildike püsti, isegi korralikku paviljoni pole. Ma loodan, et leian selle ikka homme üles.
Ema ja isa rääkisid, kui head mälestused neil Tallinnast on ning kiitsid mu jaapani keele oskust. Pärast perepoja auto peale võtmist (kusjuures otse ühika kõrvalt) sõitsime umbes 20 minutit läbi linna koju.
Minu ajutine kodu on jaapanlaste kohta väga suur, kolmekorruseline uus maja. Perel on kaks autot, väike aed ja majas isegi tatamidega (bambusmatid) jaapani stiilis tuba. Viimane on praegu täielikult minu kasutuses, muide.
Käisime esmalt igaks juhuks läbi ka tee kodust bussipeatuseni, et mul hommikul ka sellest teest mingi ettekujutus oleks. Kasutan orienteerumiseks ühte rohelist maja, Hotto Motto –nimelist söögikohta ja ühte silda.
Tütred on kõik väga toredad, vanem tundub juba natuke vanem ja mõistlikum, aga nooremad on täielikud energiapommid. Pojaga ma väga palju kahjuks rääkida ei jõudnud. Ema-isa on ka ülisõbralikud ja abivalmis, teenäitamiselt tagasi jõudes suundusid nad kohe poodi meile head-paremat muretsema.
Majas näidati mulle kõigepealt minu tuba kätte. See on tõesti hullult lahe jaapani-stiilis tuba lükanduste ja väikeste nurgakestega. Neil on siin vist tavaliselt laste mängu/õpituba, nurgas riiulitel on ingliskeelseid lasteraamatuid ja teisel pool suvel toimunud „poiste päeva“ puhul väike näitus (samuraivarustus + suveniirid). Ühes ülemises avatud „kapis“ on vist ka altarinurk. Toas on isegi mingi iseloomulik lõhn. Mult küsiti, ega mul pole midagi tatamil futoniga magamise vastu…kuidas nad saavad seda üldse arvata? See on suurepärane võimalus veel natuke midagi jaapanlikku kogeda.
Järgmiseks (kui mulle oli tualeti asukoht kätte näidatud) tirisid Kanon ja Otome mind enda tuppa. See oli narivoodi abil kaheks jaotatud päris suur ruum. Kui vanemad poodi läksid ja ütlesid, et ma võin rahulikult kodus puhata, ründasid tüdrukud mind hoopis mingite väikeste paberitega. Need osutusid mingiteks sõbra-ankeetideks, kus küsiti näiteks nime, tähtkuju, hobisid ja miljon muud asja. Ja neid lehti polnud mitte 1-2, vaid kokku umbes 8-9. Kõik erinevad, mingite nunnude piltidega ja natuke varieeruvate küsimustega. See oli väsitav :P
Kui tuli täita „lemmik-iidol/kuulsus“ lahtrit, kirjutasin sinna otseloomulikult „Matsujun“, mille peale tüdrukud kilkama hakkasid ja Otome rääkis, et talle meeldib kõige rohkem Sho. Ja rohkem polnudki vaja, sidepunkt oli loodud, juba olingi tüdrukute ringis sees XD
Raske ankeetide täitmise keskel teatati meile (õnneks!), et söök on valmis. Minu saabumise puhul oli menüüks tee-ise-oma-sushi. Laua keskel oli suur puukauss riisiga, ümber igasugu asjad, mida sai sushi sisse panna, nt kurk, makra, kalalõigud, krevetid, kaheksajalatükid, idud ja palju muud. Tuli võtta üks nori(vetika)leht, selle peale veidi riisi panna, siis lisada oma maitse järgi asju, see lõpuks nurkadest kokku tõmmata ning tahtmise korral sojakastmesse kasta. Oo, küll see maitses suurepäraselt! Kühveldasin endale muudkui sushit sisse ja lõpetasin alles siis, kui tõesti rohkem ei jaksanud.
Söögi lõppstaadiumites läks jutt jälle Arashi peale ja pereema ütles, et talle meeldib Nino. Rääkis väga ilmekalt veel, et kui aastavahetuse ajal on Johnny’s Entertainment’i firmamärgi all olevate bändide suur ühiskontsert, siis on pere naispool teleka ette liimitud, ema karjub „Ninooo!!!“, Otome kiljub Sho üle, Kanon elab ka kaasa ning Kotone lehvitab lipukest Ohno jaoks. Ja mehed teevad köögis vaikselt süüa, kuna sellisel tähtsal hetkel ei tohi mitte miski tüdrukuid segada XD Kuna mulle meeldib Matsujun, siis ongi täielik komplekt koos, ema ütles, et ma sobin nende perre ideaalselt. Ja see on tõsi…meil on nii palju ühist: meile meeldivad sarnased draamad (mis on neil peaaegu kõik lindis), oleme kõik Arashi fännid, Kanon läheb ka sinna laste-talvelaagrisse, kus mina osalen ning…veel palju-palju muud. Super. Kanon ja Otome lülitasid entusiastlikult teleka sisse ja hakkasid mulle näitama ühe Arashi-saate viimast osa, istusin nende vahel diivanil ja nautisin olukorda. Kotone märkis naerdes, et nad on mu juba täielikult ümber piiranud, kuid ma ei lasknud sellest end häirida.
Pärast sööki ja telekavaatamist küsiti mult, kas ma tahan vanni ka minna. Võtsin selle pakkumise rõõmuga vastu, kuna pole varem korralikku jaapani vanniskäiku näinud ega kogenud. Kotone viis mind teisele korrusele vannituppa, seletas, et ma võin kõik oma riided pesukotti panna, kuna ema peseb need pärast nagunii ära, näitas, kuidas vett kinni ja lahti keerata ning võttis vannilt kaane pealt. Siinne vannituba on „eesruumiga“, kus on pesumasin, kraanikauss ja vannitoakapp. Lükandukse kaudu pääseb edasi vanniga tuppa, mis meenutab minu jaoks veidi pigem saunaruumi. Seal on äravooluga põrand, paar väikest tooli, dušš ja suur vann. Vanni peal on kolmest paneelist koosnev kate, selle all kuum vesi. Minu vannivesi oli 39 kraadi, kuid seina peal olevalt paneelist sai seda veel kuumemaks panna. Vannivesi on kõigil sama, seda vahepeal ei vahetata, seal sees ei pesta, vaid lihtsalt lebotatakse. Seinapaneel oli väga kõrgtehnoloogiline, seal oli isegi spetsiaalne kutsumisnupp, mida vajutades all köögis mingi signaalike tööle hakkas. Ligunesin veidi aega kuumas vees ning märkisin, et järgmisel korral pean kaasa võtma juukseklambri ja fotoka.
Vanniskäigu järel kutsuti mind puuvilju sööma. Näkitsesime pirni- ja mingi jaapani oranži õuna-tomati-ristandi tükke, lobisesime maast ja ilmast ning lõpuks toodi isegi reisialbumid välja. Isa-ema rääkisid, et neile väga meeldib Põhja-Euroopa, 2004. aastal olid nad Soomes tuttavatel külas käinud ja lähikonnas kuuajase reisi teinud. Külastati Stockholmi, Londonit, Lapimaad ning satuti korraks ka Tallinna. Süda läks kohe soojaks, kui talvise vanalinna pilte vaatasin.
Jutu sees tõdesid vanemad mitmendat korda, et just mina olen õige inimene nende pere jaoks, see oli peaaegu et saatusega määratud. Veel üks uskumatu kokkusattumus oli seotud kinoga. Isa küsis, kas ma olen Jaapanis juba kinos ka käinud ja ma ütlesin, et jah, käisin küll eelmisel nädalal Solarises. Kui teatasin, et filmi nimeks oli SP, läksid vanemate silmad suureks ja ütlesid, et neile meeldib ka see väga ning et nad olid samuti käinud seda eelmisel nädalal Solarises vaatamas. Lisasid veel, et see oli olnud kolmapäevane vaba päev…ja mina teatasin hämmastunult, et ka mina käisin seda kolmapäeval vaatamas. Hetkeks mõtlesime, kas me mitte samale seansile ei sattunud, kuid siis tegime kindlaks, et meil oli vist üks seanss vahet. Aga ikkagi uskumatu. Saatuse sõrm, ma ütlen XD
Nüüd on kõik juba magama läinud, mina poen ka oma futoni alla ja naudin seda ilusat kohta. Hommikul on 7.30 äratus (lapsed lähevad siis kooli), mina lahkun kodust koos emaga, et jõuda 8.50 bussi peale. Ema töötab bussipeatuse lähedal postkontoris.
Jõuan kooli umbes 4 tundi enne oma loengut, kuid sellest pole midagi, saan vabal ajal raamatukogus kanjisid õppida või midagi. Pealegi lubas Mieke, et ta tuleb ka varem ja pakub mulle veidi seltsi. Elu on ilus.


8. november

Mind äratas tõepoolest laste vadin-padin teisel pool toaust. Üritasin uuesti magama jääda, kuid kella poole kaheksaks, mil pisikesed mulle ukse vahelt hüüdsid, et söök on valmis ja nad lähevad nüüd kooli, olin ma juba pool tundi ärkveloleku ja une vahel pendeldanud.
Soovisin lastele head päeva, saatsime ka isa tööle ning jäime emaga kahekesi hommikust sööma. Mulle oli tehtud röstsaia juustuga, praemune ning peekonit. Lisaks palusin endale tõsta imoni-suppi, mida lapsed olid hommikul koos riisiga söönud.
Kell pool üheksa läksime välja, ema võttis oma ratta käekõrvale ja saatis mind bussipeatusesse ära. Seisime bussi oodates ja rääkisime talvel tulevast lumest. Bussi saabudes palus ema igaks juhuks bussijuhti, et too mulle õigel ajal meelde tuletaks, milline on mahaminemise-peatus.
Bussi sisenesin keskmisest uksest, siis pidin võtma mingist piletiautomaadi-laadsest asjast väikse lipiku ning mulle seletati, et alles sõidu lõpus pean selle eest maksma. Istusin kõige esimesele istmele ja nautisin sõitu läbi päikselise hommikuse Yamagata. Kõik oli väga tore, ainult ringi lendavad vareseparved rikkusid idüllilist vaatepilti. Siin on üldse megapalju vareseid...ja nad on umbes 2-3 korda eesti omadest suuremad. Kui neid kõrgel lendamas näeme, tunduvad nad juba päris jubedad, ma ei taha mõeldagi, mis nende tiibade siruulatuseks tegelikult on. Raudselt on neil salaplaan linna üle võtmiseks. Nad varitsevad meid kõiki!
Oleksin peaaegu ilusat ümbrust imetledes oma peatuse maha maganud, kuid lõpuks tuli see meelde. Piletiraha sisestamiseks mõeldud masinas sai ka suuremat raha vahetada, tegin müntideks oma 1000-jeenise ning libistasin piletitasu masina plastmasskarbiga kaetud osasse.
Kõndisin hommikustel tänavate, tundes rõõmu ilusast ilmast ning ütlesin isegi ühele vanaprouale naeratades tere, kui ta oma maja väravast välja tuli ning mulle naeratas.
Kooli jõudsin 9.45, tundide alguseni sisustasin aega internetiruumis ja õppisin vaikses raamatusaalis. Maksin ära kahe kuu üüri ja saatsin palju meile. Jõudsin ka täna 21-aastaseks saanud Cho-enile kingituseks anda ühe rahvusmustri ja vanasõnaga eesti magnetitest.
Lõunat sõin koos Miekega ülikooli sööklas. Siin on neid tegelikult kolm, meie läksime kõige kaugemasse. Jutustasime seal kuni loengu alguseni, pärast loengut läksin ma uuesti raamatukokku, et oodata tuutori-Ayumit.
Ayumiga istusime tund aega ühes eraldi õpperuumis, mille jooksul jõudsin talt küsida odavate riidepoodide ja kontserdite kohta. Lõpuks uurisime netist minu lemmikbändide kontserdiaegu, kuid tundus, et universumil on täna midagi minu vastu. Kõik kontserdid olid kas a) ära olnud, b) liiga kallid, c) nädala sees või d) mingi teise bändiga koos. Kui juba päris ahastuse äärel olin, leidsime jaanuari algusest flumpooli ja ühe teise bändi ühistuuri, mida võib-olla kuulama lähen. Ja siis….avastasin, et Gazette annab tuuri „Nameless Liberty“ lõppkontserdi 26. detsembril Tokyo Dome’s!!! Selle pilet on küll 7350 jeeni, kuid asi on ilmselt seda väärt. Luban selle endale kasvõi jõulukingina. Ja kuna piletid tulid alles üleeile müüki, on vast nüüd lootust mõni ka endale saada. Homme lähen Lawsoni piletikassasse ja loodetavasti lahkun sealt pileti võrra rikkamana. See, kuidas ma Tokyosse saan, kuidas seal liikuma hakkan või kus vajadusel ööbin, pole praegu veel oluline.
Veel leppisime Ayumiga kokku, et lähme 23ndal novembril Sendai loomaaeda, kus on ka PINGVIINE!!!! Ma saan lõpuks võimaluse näha oma silmaga elus pingviine!!! Keksisin rõõmust, kui mulle see mõte pähe tuli. Sendais saab natuke poodides ka käia, aga loomaaed ahvatleb mind isegi rohkem. Vaatame, äkki saame mõned teised vahetusõpilased ka kaasa meelitada, seltsis segasem.
Kui koolist lahkusin, oli juba pimedaks läinud, aga õnneks leidsin tee bussipeatusesse isegi üles. Vahepeal oli vihma sadanud, tegelikult sadas kogu aeg, kui mina siseruumides viibisin. Väga hea ajastus. Bussipeatusest tahtsin saata isale sõnumi, et jõuan umbes poole tunni pärast, aga miskipärast ei läinud meil kohale.
Pärast bussisõitu olin kodu poole jalutamas, kui isa äkki pere kaubikuga mulle kõrvale sõitis ja ütles, et nad emaga hakkasid muretsema, kuna vihma sadas ja seepärast tuli ta mulle vastu. Väga armas.
Maja oli minu saabudes kahtlaselt vaikne...selgus, et nooremad tütred olid inglise keele – ja klaveritunnis. Kotone ja Ryoma askeldasid koos pliidi ääres, õhtusöögiks oli riis, vist kartuli-seene-mingimuuasja supp, oavõrsed ja praetud kala. Magustoiduks saime pirne ja mandariine.
Nautisin jälle vanniskäiku, tegin majast ja perest pika video ning olin juba magama sättimas, kui mul tuli meelde, et olin tahtnud neile oma pärispere pilte näidata. See kujunes hiljem aga pikemaks ettevõtmiseks, istusime seitsmekesi minu arvuti taga ja vaatasime pilte minu perest, koorist, Eestist ning larbist. Seepeale toodi muidugi välja ka perealbumid: sain näha laste shichi-go-san’i ehk 3-5-7-aastaste püha tseremooniate pilte (uhketes kleitides-kimonotes) ning ka vanemate kunagisi pulmapilte. Jaapanlased vahetavad pulmade jooksul väga tihti riideid, kokku oli 7 erinevat kostüümi: mitmesugused kimonod, valge lääne stiilis pulmakleit, isegi õhtu/ballikleit. Karm värk.
Mulle räägiti pikalt, et kõige „erilisem“ laps peres on Kanon, ta pidevalt teeb mingeid koerusi, unustab asju maha või etendab koos koolikaaslastega mingit komöödiashow’d. Koolis polevat õpetajat, kes tema nime ei teaks. (Kuigi tihti on see seepärast, et emale öelda „Vabandust, ma tahaks teiega natuke teie tütrest rääkida…“ XD) Lõpuks sain ka mina seda komöödiashow’d näha, ta matkis mingit näitlejat, kõik olid põrandal kõveras. Lisaks oskasid kõik väga osavalt teha järgi ojou-sama-naeru (veidi üleoleva, kõrgema klassi naise naeru), mida ka ühiselt harjutasime XD Ho-ho-ho-ho-hoooo + žestid. Ja vaikse, omaette naermise fu-fu-fu-fu sain ka selgeks.
Aaa, homme saan ma kanda ka Kotone (ja võib-olla isegi Ryoma) koolivormi! See on üks asi, mida ma Jaapanis olles kindlasti teha tahtsin.


9. november

Seekord tuli ärkamine väääääga raskelt, kuna olin eelmisel ööl enne magamaminekut veel „Hana Yori Dango“ mangat lehitsenud. Loivasin pesema, siis kööki ja lõpuks koos emaga majast välja. Õues oli ebameeldivalt udune ja pilvine ilm, kõik tundus sama uimane nagu minu enesetunnegi. Bussis pidin peaaegu magama jääma.
Seekord ei sõitnud ma kooli juurde, vaid tulin linnavalitsuse hoone juures maha. Lawsoni piletikeskuse poole kõndides oli mul võimalus näha (ilmselt) haruldast vaatepilti: linnavalitsuse hoone ette oli kogunenud suur rahvahulk ja tuletõrjeauto, kuskilt ülevaltpoolt tõusis majast suitsu.
Lawsonis palusin pileti automaadist ostmisel müüja abi. Kõigepealt otsisin pileteid kontserdi asukoha järgi, kuid see võttis nii kaua aega, et ma küsisin lõpuks arglikult, kas muudmoodi ei saaks õiget asja üles leida. Seepeale helistas müüja automaadi küljes olevalt telefonilt kuskile keskjaama, kust mind edasi juhendama hakati. Veetsin umbes 10 minutit automaadi ees (alati läks midagi viltu või ei saanud ma õigesti aru), kuid viimaks väljastas masin valge paberikese, mille abil sain poe kassas pileti eest maksta ning kalli asja ka kätte. Kokku läks raha 7450 jeeni, aga ma ei kahetse. Kuna see on ühtlasi ka Gazette’i seekordse tuuri lõppkontsert, on oodata päris võimsat showd. Loodan ainult, et mu koht väga staadioni tagaosas pole.
Ehk siis….MUL ON 26. DETSEMBRIKS THE GAZETTE’I TOKYO DOME’I KONTSERDI PILET!!!! *ovatsioonid*
Kõndisin piletikeskusest välja väga kergel sammul.
Pärast seda joovastushetke kõndisin ühikasse ja magasin poolteist tundi õndsat und, kuna mul oli esimese loenguni veel aega ja ma ei jaksanud kooli minna. Oma postkastist leidsin veearve-teatise ja väikse meeldetuletuse, et esmaspäeval on välisõpilaste jaoks eraldi tervisekontroll.
Lugemistunnis saime teada, et kaks järgmist nädalat meil tunde pole. Rääkimistunnis sain muuhulgas šokeerida kaastudengeid faktiga, et eestis käib pere koos alasti saunas. Mulle väga meeldivad mõlemad loengupidajad, Sonoda-sensei on lihtsalt muhe mees ja Utsumi-sensei teeb pidevalt meiega nalja ja laseb meil peateema kõrvalt ka teistest huvitavatest asjadest rääkida, kui jutt mujale kaldub.
Kella poole viie paiku sain Miyuga kokku, et temaga koos veidi eesti keelt korrata. Istusime ülikooli kohvikus, sõime pocky’sid (sokolaadipulki) ja mingeid häid pisikesi koogikesi ning saime pooleteise tunni jooksul päris palju tehtud. Miyul oli mingi suur eesti keele õpik, kust ma olin palunud tal mõned harjutused teha. Vaatasime need üle ning seletasin vajalikke küsimusekohti, edasi hakkasime lihtsalt järjest ülesandeid tegema ja lauseid lugema. Lasin Miyul mõnda sõna mitu korda hääldada, eriti lõbusaks läks siis, kui jõudsime õ-ä-ö-ü juurde. Kõrvallaudades istujatel võis päris imelik olla, kui me seal kahekesi mingeid veidraid häälikuid kordasime. Üllatuslikult tekkis kõige suurem probleem ö-tähega. Arvasin, et pigem tuleb rohkem vaeva näha õ-ga, kuid ö tähe kallal pusisime päris pikalt. Lõpuks ütlesin, et ta seda harjutust kodus koos cd-ga uuesti teeks ning püüaks koos lindiga hääldada. Nii saab ta end lindiga sobitada ja kuulata oma kõrvaga, mis erinev on. Lisaks andsin talle mõned ö-tähega näitesõnad, mida ta võib ise korrata: öökull, sööma ja pöial (öö oli harjutuses juba antud).
Harjutustes tuli näiteks kokku panna linnanimesid, arvata ära tüdrukute/poiste nimesid ning täita grammatikalünki. Pärast kirjalikku osa küsisin talt lihtsaid tavavestluse-küsimusi (mis su nimi on, kus sa elad, kas sul õdesid-vendi on jne), hiljem viisime asja kõrgemale tasemele ja tegime kahepoolset vabavestlust.
See kordamine oli palju lõbusam, kui ma ootasin. Tundus, et Miyul tuleb rääkides ja korrates päris palju meelde ning minul oli ka väga hea jälle kellegagi eesti keeles vestelda. Varsti teeme seda uuesti, siis võtame juba järgmisi harjutusi.
Ülikoolist lahkudes sadas vihma, tänasin õnne, et olin hommikul ühikas oma tossuotsa jälle kleeplindiga üle tõmmanud. Saatsin emale sõnumi, et tulen seekord üks buss hilisemaga ja kohale jõudes oli isa mul jälle autoga vastas. Vihma hakkas aina rohkem sadama, tuul tõusis, lõpuks lõi ka välku ja müristas. Täitsa korralik torm.
Kodus sain kohe vanni minna, mõnulesin seal päris pikalt. Tegime õhtusöögiks okonomiyakit (soolaste paksude pannkookide moodi asjad, mille taigna sees on kapsast, juurvilja, liha ja muud head-paremat), mida keset lauda pandud väiksel lamedal pliidil küpsetasime. Mulle õpetati, et sellele tuleb süües lisada kõigepealt spetsiaalset kastet, majoneesi ja kuivatatud tuunikalaribasid. Aga see polnud veel kõik: kui okonomiyaki-taigen otsa sai, tegime pliidil ka yakisobat (nuudleid kapsa, liha, idude ja hea kastmega).
Pererahvas rääkis mulle erinevatest matsuritest/festivalidest, mis läheduses aasta jooksul toimuvad ning lubasid mind igale poole kaasa võtta. Lähiplaanidest leppisime kokku, et neljapäeval lähme koos kasutatud raamatute poodi Book-Off ning teeme peale seda ka purikurat (fotoautomaatides tehtud pisikesed lõbusad pildid). Reedel viiakse mind nooremate tütarde kooli mingeid näidendeid vaatama (muuhulgas ka jaapani klassikaline muinasjutt „Momotaro“, kuid kuna lapsi on nii palju, on igat tegelast vähemalt 5-6 XD) ning laupäeval on samas kohas mochi-tampimine (venivate koogikeste „taigen“).
Mu võõrustajapere pole tüüpiline jaapani pere selles mõttes, et nad on väga avatud ja neid huvitavad teised riigid ja keeled. Nende juures olles on mul ka võimalusi, mida teistel programmis osalejatel kindlasti pole (kuna teistel peredel pole eriti pisikesi lapsi), ma saan näha asju, mida muidu ei saaks.
Huvitav asjaolu, mille õhtul avastasin, oli see, et lapsed räägivad endast tihti kolmandas isikus. Ma pole siiamaani aru saanud, kas sellel on mingi kindel põhjus/taust või on siin lihtsalt niimoodi kombeks.
Õhtu tipphetkeks kujunes Kotone ja Ryoma koolivormide selgaproovimine ja nendes ringi keksimine. Tegime pilte, kiideti mu nunnudust ning naljatasime, et saadan oma perele kirja „Olen nüüd jälle põhikooliõpilane!“ XD
Homme ootab mind ees kohtumine lastelaagri-tüdrukuga, võrkpall ning õhtul jaapani kultuuri sissejuhatuse loengu raames Zao onseni (kuumaveeallikas) külastamine. Ja lõunasöögiks teeb Mieke meile onigirisid (riisipalle). Jeee!

***

Millalgi näitan teile ka pere pilte-videosid.

Hetkemuusika:
Michael Buble - "Feelin' Good"

Päikest =)

Story of my life XD (kuigi ma olen tavaliselt ilmselt kutsika-rollis)

Enne homestay-nädalat jõudsin õnneks ära teha ka mõned uued osad videoblogist.

Mirju Jaapanis - Osa 6
Mirju Jaapanis - Osa 7
Mirju Jaapanis - Osa 8

Ristirahvas, rõõmusta!

30. oktoober

Kell 6:50 helises äratuskell. Lükkasin selle 10 minutit edasi ja arvestasin, et kui ma pean kooli väravas olema kell 8:30, siis jõuan ma rahulikult toimetada ja siis kooli jalutada.
Järgmisel hetkel, kui silmad lahti tegin, oli kell 8:22.
Kõigepealt helistasin Zackile, kuna tema tundus kõige mõistlikum valik. Ootuspäraselt suutis ta mu maha rahustada, kui ma talle paanikaseguse häälega seletasin, et magasin sisse ja jään umbes 10 minutit hiljaks. Ta kinnitas, et mul pole tarvis muretseda ning et ta leiab olukorrale lahenduse. Pesin hambad, viskasin selga mingid riided ning lidusin välja oma ratta juurde. Ei jõudnud midagi süüa ega juua, ainus mõte oli võimalikult kiiresti kooli jõuda.
Ma pole vist kunagi nii kiiresti rattaga kihutanud. Jõudsin kooli juurde (või õigemini kooli juurde viivale tänavale, kust teised mulle vastu tulid, et õigesse kohta minna) umbes 8:45. Oleks varemgi jõudnud, kuid nagu säärastes olukordades ikka, pidin peatuma IGA JUMALAMA VALGUSFOORI JUURES. Kohale jõudes vabandasin sügavalt Yu-sensei ees ning sulandusin massi.
Jaapani kultuuri sissejuhatuse loengu raames saime täna proovida, mis tunne on ise kanda kimonot koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Kimonokandmine toimus samas kohas kus teetseremooniagi, koolist umbes 15 minuti tee kaugusel ühes vanas teemajas. Yu-sensei seletas enne majja sisenemist, et meil on harukordne võimalus ka televisiooni saada. Nimelt olevat kohal ka mingi kohalik võttegrupp, kes tahtvat saada umbes 30-sekundilist klippi meie kimono-kogemusest, lisaks ka paari intervjuud. Meie näoilmed ei väljendanud just vaimustust.
Meid juhatati sisse, tutvustati umbes 7-le vanemale nais-senseile, kes pidid aitama meil kimonosid selga ja ära saada. Poisid ja tüdrukud viidi eraldi tubadesse ning seejärel lasti meil (st kiirematel) valida, missugust kimonot kanda tahame. Vaatasin kiiruga ringi ning pilk jäi pidama ühe roosaka lillemustriga kimonol. Sooritasin osava hüppe üle riidekuhjade, jäin selle kõrvale seisma ning noogutasin ühele senseile, kes seepeale hakkas mind riietama. Olin valmistunud, pannud riiete alla alussärgi ja valged retuusid.
Riietumisprotsess ise kestis kokku umbes kolmveerand tundi. Ilmselt oleks kauemgi kestnud, kui krapsakad senseid meid aidanud poleks. Lisaks riietele tehti kõigile ka vastavad soengud, juuksed kinnitati kuidagi keerukalt pealaele.
Ma ei näinud end peeglist enne kui riietusruumist väljudes. Tulemus oli väga kena, olin enne kuulnud teisi tüdrukuid mu soengu peale ahhetamas ning pidin tunnistama, et sellel oli tõesti oma võlu. Printsessi-soeng, öeldi.
Kimono ja kauni soenguga ringi kõndida oli tõepoolest eriline tunne. Kujutlesin end mõttes elegantseks ja vaoshoitud kõrgklassi neiuks, kes oma päevi teetseremoonia, lillseseade ja kalligraafiaga sisustab. Kuigi soeng natuke harjumatu tundus, tekkis korraks siiski see „I feel pretty, oh so pretty“-tunne.
Vaevalt olin jõudnud kesksesse ruumi astuda, kui mind juba pildi peale kamandati. Pidin istuma toolile ning poisid said seista minu kõrvale, nagu pulmapiltidel XD Noormehed mu selja taga/kõrval vahetusid, mina muudkui istusin ja naeratasin. Pärast saime ise ka omakeskis pilte teha, poisid tegid ühiselt „maavalitseja koosoleku“-stiilis pilte, st Suur Nick istus keskel kui tähtis aadlik ning teised põlvitasid tema kõrval/ees nagu truud vasallid. Väga lõbus oli.
Ootamatult tõmmati mind võttegrupi poolt rajalt maha ja taheti intervjuud. Puiklesin küll vastu, aga teha polnud midagi. Eks ma siis kogelesin natuke tänusõnu kaamerasse, naeratasin ja üritasin oma armsusega kompenseerida keeleoskuse ajutist kadumist.
Hiljem tegime Jasoni juhtimisel koos Jacekiga veel pildi kas nimega „Pruut ja tema kaks abikaasat“ või „Pruut, keda kohe kellelegi maha parseldatakse“. Jason ütles kogu aeg, et kuna me koos „pulmafoto“ tegime, oleme nüüd abielus. Ma seletasin selle peale, et siis olen mina ju vähemalt 4-5 mehega veel abielus…Jason oli ahastuses. Aga ta leidis endale varsti veel 4-5 naist ning ma ütlesin talle, et aktsepteerin seda, kuna nüüd oleme võrdsed. Toimus vastastikune mõistmine XD
Meil lasti ka aeda minna ja seal veel ilulemispilte teha. Väljaminekuks pidime jalga panema spetsiaalsed jalanõud, mis meenutasid puust plätusid, nimeks olid neil vist geta’d. Saime endile päriseks ka spets-sokid, millel oli eraldi osa suure varba jaoks ja suurem osa ülejäänud varvaste jaoks. Aias saime kasutada rekvisiite (paar päevavarju), tegime Amberi ja Cho-eniga koos „aadlineiud oma kodus“-stiilis pilte, lisaks sain paar väga head kaadrit minust ja Jacekist, mis meenutavad täpselt sellist vanema jaapani stiilis abielupaari oma aias jalutamas.
Lõpuks tegime maja pearuumis veel moedemonstratsiooni, istusime kõik kahele poole ruumi servadesse, nii et keskele moodustus poodium. Mina sain seal kõndida koos Sashaga, pärast tänasime senseisid ja korraldajaid nii eesti kui vene keeles. Viimaseks kogunesime kõik kokku ühispiltidele.
Selgus, et kimono ära võtmine käib umbes 20 korda kiiremini kui selle selga saamine. Umbes 5 minutiga oli sensei selle mul seljast eemaldanud/kiskunud.
Sõitsin rattaga tagasi ühikasse ja tundsin, et palju kindlam ja kergem on sõita terve tagakummiga. Teekond oli küll veidi ohtlik, kuna Jacek rattaga jälle oma trikke tegi, kuid sellega tuleb arvestada, kui tema läheduses on :P
Lõunaks läksime Amberi ja Jacekiga Hokkai-ramenisse sööma. Tellisin tavalise rameni (nuudliroa) ning sain sellest kõhu ilusti täis. Toidukohal oli ka akvaariumis oma maskott, suur…vist merikilpkonn (13-aastane), kuigi ta pea nägi pigem merilõvi moodi välja. Väga kummaline elukas igatahes, aga päris nunnu. Amber rääkis kogu aeg, et ta tahab teda kallistada.
Ühikas rääkisin emmega skype’s, õppisin veidi, õhtul sõin ära eilsest jäänud kanatükid ja kurgi-paprika-piprasalati. Võtsin oma soengu lahti (me võisime selle koos juuksenõeltega endale pärast kimonokandmist veel pähe jätta, ainult ilusad juuksekaunistused pidime ära andma), sain kokku umbes 15 juuksenõela ning mu pea nägi välja nagu mingi väga hoogne keeristorm. Mis oli iseenesest ka väga ilus. Samas, nüüd, enne magamaminekut duši all käimine ja kogu selle lakikuhja maha pesemine oli õndsus.


31. oktoober

Kell 6.50 olin seekord hetkega üleval. Istusin teki sees rätsepistes, sest mul oli külm, kuid ei tahtnud ka uuesti magama jääda.
Ka tänane päev möödus jaapani kultuuri sissejuhatuse loengu praktika raames, pidime külastama lähedalasuvat väikest Kawanishi-nimelist linna. Kõndisime Cho-eniga ülikooli juurde, kus meid bussi juhatati ning sõit meie esimese peatuspaiga poole võis alata. Sattusin istuma Sasha kõrvale, avastasin, et ta on väga tore tüüp. Päris armas on kuulata tema vene aktsendiga jaapani keelt, kohati suhtleme ka pool-inglise-jaapani-segakeeles. Sain teada, et tal on kaks vanemat venda, et tema teekond Jaapani poole algas kolmepäevase rongisõiduga läbi Venemaa avaruste, ning et ta õpib ülikoolis arstiks.
Veidikese aja pärast jõudsime ühe kivimaja juurde, mis osutus matusesaaliks. Päris veider oli seal saalis istuda, tühja altarikohta ja lilli vaadata ning hingata sisse mingit…omapärast, võib-olla natuke viirukiga segatud külma õhku. Kohalikud töötajad seletasid, et see maja on umbes 6 aastat vana ning seal peetakse erinevas stiilis matusetseremooniaid: nii budistlikke, kristlikke kui shintoistlikke. Lillekuhja keskel oli suur ekraan, kus sai näidata kadunukese fotosid ja videosid, kõige kõrgemal rippus aga väike pilt, millel oli kujutatud (vastavalt tseremoonia liigile) kas mõni budadest, rist või mõni kami. Lillekuhja ees olid mõned kaunistustega toolid ja väiksed lauad, mis mõeldud eelkõige suutraid lugevatele munkadele (kelle jaoks ka mikrid olid). Väikestel laudadel olid kausid ja üks toos. Toosist võetakse mingit spetsiaalset puru/segu, visatakse teise kaussi, kust tõuseb mingi keemilise reaktsiooni mõjul suitsu, pärast seda toimingut võib alustada palvetamisega.
Saime mõned minutid saalis ringi jalutada (teised olid minu meelest natuke liiga lärmakad sellises kohas), siis läks sõit juba järgmisesse kohta. Tutvusin sõidu käigus ka paari uue jaapani tüdruku, Tomoe ja Airiga (mulle hakkab see viimane nimi aina rohkem meeldima miskipärast).
Järgmiseks ootas meid ees üllatuskülastus ühte kohalikku väiksesse alkoholi/sakevabrikusse. Rahva seas levis elevus, sest käisid kõlakad, et saame pärast ise ka toodangut proovida. Vabrikuhoone ise oli pisike, rookatusega ning nägi tõesti kuidagi „traditsiooniline“ välja. Sees oli jälle jahe, lõhnas käärimise järgi, kuigi mitte väga tugevalt, igal pool olid suured vaadid-tünnid. Meile tehti vabrikus ekskursioon (pidime kõik panema jalga eraldi plätad, need hiljem uute vastu vahetama ja siis jälle algsete juurde tagasi pöörduma) ning seletati, kuidas saket tehakse. Kuigi tegemist oli väikse asutusega, oldi kvaliteedi suhtes väga nõudlikud. Kasutati ainult kohalikku, ilma kemikaalideta riisi, kõigepealt aurutati sellest bakterid välja, aurutati veelkord, seejärel sõeluti läbi, pandi väikestesse karpidesse kuivama, hiljem lasti suurtes tünnides ringi käia ning pressiti siis kuidagi kokku. Aurutamiseks kasutati puust suuri tõrsi (vaate), täpselt nagu vanasti. Meie giid seletas, et praegu kasutatakse igal pool mujal roostevabast terasest anumaid, kuid nemad olid jäänud traditsiooniliste meetodite ja vahendite juurde.
Lõpuks selgus, et kahjuks me seal valmistatud saket proovida ei saa.
Kolmas peatuspaik oli üks lähedalasuv muuseum. Kuigi koha ühe omaniku jutust oli kohati veidi raske aru saada, suutsime koguda informatsiooni nii muuseumi kui ümbruse kohta. Muuseumis säilitati selle piirkonna ühest suurimast aardest-vaatamisväärsusest, vanast kofun’ist (muistsed hauakoobaste moodi künkad) leitud esemeid. Väiksele maakohale nagu Kawanishi on selline suur leid eriti tähtis. Eksponaatide seas leidus nõusid, relvi, ehteid ja muid hauapanuseid.
Rääkisime Cho-eniga Eestist, ta päris, kui palju võiks maksta lennupiletid Jaapanist Eestisse ja tagasi. Lubasin talle õhtul ka musta leiba proovida anda ning näidata pilte eesti loodusest. Cho-eniga on kuidagi kergem rääkida kui teistega, ta on tõesti lahe tüdruk. Koos üritasime natuke rõõmsamaks muuta Zacki, kes paistis väga väsinud ja vaevatud olemisega. Ise ta küll väitis, et kõik on korras, aga mina muretsesin ikka.
Kell 12 viidi meid lõunasöögile 300 aasta vanusesse (külaliste)majja. Sõitsime mägede vahel kuskile rohelusse, kus maju minimaalselt…selline maal-vanaema-juures õhkkond. Kohalikud vabatahtlikud olid meile suures ruumis katnud lauad ning valmistanud erinevaid maitsvaid toite, näiteks imoni-supp (juhhei!), miso-riisipallid, tavalised riisipallid, seened, kurgid, ja jänkukujulised õunatükid. Üllatuslikult toodi meile kamba peale ka suur pudel kohalikku saket, mida soovijad ka maitsta said.
Sõime ja kiitsime, vaatasime maja seest ja väljast, röstisime tulel seeni ning tundsime end hästi. Selgus, et Yu-sensei sõbrad, ühed reisi korraldajatest olid muuhulgas ka väga andekad pillimängijad. Ühes pealtnäha tavalises ruumis oli trummikomplekt, kitarr ja kontrabass, mehed mängisid neid ilma suurema vaevata. Yu-sensei veenis mind ka millalgi järgmisel laupäeval (loodan, et kas hommiku või õhtu poole, kuna lõuna ajal tahan kodus olla ja skype’da) tulema veebruaris toimuva kõnevõistlusega seoses mingisse vestlusringi ürituse sponsorite ja ka mingite telemeestega. Õnneks ei lähe ma üksi, Jacek, Amber ja üks Taiwani tüdruk tulevad ka.
Päeva eelviimane peatus oli ühes kohvikus, mis mahutas ka väikest kontserdisaali. Koha nimi oli JAM ning täpselt see seal toimuski: Yu-sensei sõbrad mängisid pilli, laulsid, vahetasid instrumente, õnneks sain osa sellest ka videosse. Kõigepealt esitati suupilli ja kitarri saatel lugu „Arkaadia“, seejärel kutsuti lavale ka Zack, kes ise kitarri mängis ja laulis. Mehed saatsid teha trummidel ja kitarril, improviseerisid päris hästi. See oli vist esimene kord, kui ma sain rahulikult kellegi esinemist kuulata ja see mulle meeldis. Heli polnud liiga vali, vaid täpselt paras. Hiljem liitus musitseerijatega veel inimesi, lõpuks võttis Yu-sensei suupilli ja kitarri, Jason läks kõiki hämmastuseks klaveri taha ning mängis vaimustavalt hästi. Olime rabatud.
Ahjaa, ma sain päeva jooksul Min’iga päris palju rääkida, koos pilti teha ja isegi tema kõrval istuda. Success =D
Reisi lõpetuseks viidi meid Dalia-parki, kus kasvas lugematul hulgal erinevat liiki daaliasid. Üks kohalikest giididest rääkis meile erinevatest lillesortidest, hiljem saime pargis pilte teha ja ise 5 õit kaasa võtmiseks välja valida. Minu võtsin leegi värvi (punasest oranži toonini), vanaroosa, valge, valge helelillade äärtega ja tumepunase õiega lilled.
Õhtul tegin endale karri-udon’i (karrikuubikud segatud udon-nuudlitega) ja gyozasid (pelmeenitaskute laadsed asjad).


1. november

Kuna olin reisist nähtavasti väga väsinud ning läksin ka üpris hilja magama, ärkasin ma alles 14.30. Probleem oli selles, et mul hakkas loeng 14.40. Saatsin Miekele kähku sõnumi, et ta Grinda-senseile edasi ütleks, et ma vähemalt 10 minutit hiljaks jään.
Taas jooksin ilma midagi söömata välja ning hakkasin rattaga kooli poole väntama. Kuid mingi karma oli mulle sel hommikul väga helde ja poole sõidu peal avastasin, et mu tagakumm on peaaegu tühi. Seesama kumm, mille ma reedel ära vahetada lasin. Needsin vaikselt kogu seda jama ning viisin ratta uuesti samasse kohta. Vähemalt nüüd oli mul korralik vabandus, miks ma hiljaks jäin.
Seletasin parandusetädile, et olen sellega ainult umbes 2 korda sõitnud, aga kumm on juba jälle tühi ning mul tõesti mõistus otsas. Tädi ütles, et jätku ma ratas rahulikult sinna, võin sellele pärast kooli järgi tulla.
Loengusse jõudsin umbes 15-20 minutit hiljem, lipsasin vaikselt filmivaatamise pealt sisse. Seekord vaatasime filmi Nichirenist, kes oli 12. sajandi pühamees ning ka budismi reformaator. Palju draamat, ülepaisutamist ja fiktsiooni. Õnneks hoiatas Grinda-sensei meid selle eest enne ja ütles, et vaatame näidet sellest „kui palju fiktsiooni on võimalik ajalukku toppida“.
Pärast käisin oma pangaarvet kontrollimas ja avastasin, et internetitasu pole ikka veel maha võetud. Peab selle (ja ka pensionifondi) kohta homme Mariko-sanilt küsima.
Kui ma uuesti rattaparandusse jõudsin, teatas tädi mulle, et kahjuks oli jah väike auk uude kummi sisse jäänud. Ta ütles, et vahetas selle ära ning ma ei pea midagi maksma. See oli väga rõõmus üllatus, oleks tahtnud tädi kuidagi tänada, aga mul polnud midagi kaasas, mida talle anda oleks saanud.
Ühikas soojendasin oma karri-udoni üles, istusin Amberi ja Jacekiga külalistetoas ja tegin oma lokitangidega Amberile lokke.
Hiljem tuli Miekel idee mingit filmi vaatada ning ma näitasin Zackile, Miekele, Jacekile ja Sashale „Viimset reliikviat“. Seletasin filmi jooksul nii süžeed kui ajaloolist tausta ning märkisin, et see film on nö „eesti klassika“, suurem osa inimesi teavad dialooge ja laule peast. Olen jälle andnud oma pisikese panuse eesti kultuuri tutvustamisse =D


2. november

Nüüd sain ma lõpuks selle saladuse lahendatud, miks ma kogu aeg valedel aegadel ärkan. Kui ma äratuskella edasi lükkan, tuleb pärast kellaaja valimist teha veel üks „ok“ vajutus kinnituseks, kuid selle unustan ma kogu aeg tegemata. Igatahes, täna läks paremini kui eelmistel päevadel – pidin lahkuma ühikast 12.40, ärkasin (kuna olin jälle äratuskellaga feilinud) 12.20.
Kui koos Mieke&Annega ühikast lahkusime, sadas vihma. Läksime ratastega ja kuna mina ei oska veel sõita nii, et hoian kogu aja ühes käes vihmavarju, sain läbimärjaks. Õnneks leidsin vähemalt kohale jõudes oma rattale kuiva koha. Aga niiske ja külm oli olla mõlema loengu ajal. Rääkimistunnis alustasime uue ettekande teemaga, mis sisaldab minu suureks kurvastuseks igasugu tabelite ja graafikute seletamist.
Pärast kooli sõitsin täiesti ise rattaga ühikasse tagasi. Tundub, et ma hakkan tõesti selle rattaga ära harjuma. Ainus segav faktor oli (taas) vihm. Ühikas istusin kõigepealt umbes tund aega Jacekiga koos külalistetoas ning soojendasin-kuivatasin end ja oma asju radiaatori ääres. Aitasin tal välja mõelda, kuidas anda inglise keele tunde kahele väiksele poisile, kellele ta tuutoriks on.
Pärast sõin (riis+soja+mingid maitsvad lihapallikesed) ja õppisin natuke, kell 7 tuli Cho-en viimastel päevadel tehtud pilte võtma. Andsin talle maitsta ka rosinaid kakaos ja eesti valget šokolaadi mustikatükkidega, kahjuks unustasin musta leiva ja atleetjuustu ära. Näitasin talle ka pilte Eestist ning ta veendus veelgi rohkem, et tahab Euroopasse reisima tulla.
Päeva naelaks kujunes õhtul Miekega koos baari minek. Ta tahtis minna samasse kohta, kus me olime millalgi varem käinud (kus oli lahe baarmen ja noolemängulaud), kuid lõpuks jõudsime välja hoopis teise kohta. Kõndisime vihmas natuke linnas ringi ja astusime sisse ühte üsna ühika lähedal asuvasse baari. Enne jõudsime ekselda veel kahtlastel kõrvaltänavatel, kus (ilmselt) host-noormehed oma klubide ees hängisid, et inimesi sisse meelitada.
Meie valitud koht osutus täitsa lõbusaks, baarmenid Haruo ja Masato võtsid meid naeratades vastu. Peale meie istus leti ääres veel üks poopurjus sarariiman (salaryman, õige oleks öelda eesti keeles vist kontoritöötaja) ja ülejäänud baaris oli vist alguses mingi poistesalk, kuid hiljem vahetus see ühe paarikese vastu. Sarariiman oli väga lõbusas tujus, rääkis meiega, laulis karaoket ja meie üllatuseks tahtis meile ka mitu jooki välja teha. Alustuseks ostis sarariiman meile Miekega jelly tequila shotid, mis kujutasid endast väga veidrat kombinatsiooni: väike tequila shot, mille sisse on pandud (meie puhul) jõhvikamahla ja üks tarretise/želeepallike. Vahtisime seda ilmutist mõistmatute nägudega, kuni meile seletati, et kogu asi tuleb korraga endale kurku kallata. Mieke oli esimene julge ja üritas seda juua, kuid želee osutus liiga suureks ja tulemus oli see, et ta purskas pool jooki üle leti laiali. Naersime kõik koos selle üle natuke ja proovisime koos uuesti. Seekord läks Miekel paremini, kuid mina feilisin. Tekkis sama takistus, ma ei suutnud korraga kogu pallikest alla neelata ja osa joogist lendas uuesti letile. Aga sellest polnud midagi, meile toodi soojad rätikud ja elu läks edasi.
Meie sealviibimise ajal jõudis sarariiman laulda umbes 5-6 laulukest, baarmenid umbes 4 (üks laulis isegi hiina keeles, kuna oli hiinast pärit) ning mina teiste õhutusel 2. Lisaks õpetas Mieke baarmene näpud suus vilistama. Lahkusime umbes kella kaheteistkümne paiku. Baar oli vist lahti umbes 5 või 7-ni, meile räägiti, et umbes 3 ajal tulevad tüdrukud ümbritsevatest baaridest pärast töö lõppu siia. Need on mingid spets tüdrukud, kes töötavad klubides, kus mehed saavad käia nendega rääkimas. Pole päris hostess’id, pole prostituudid, pigem nagu…mingid seltsidaamid? Ma ei tea, Mieke igatahes teadis, mida see sõna tähendab.
Lõpuks lubasid baaripoisid meid järgmisel korral mõnesse heasse host clubi juhatada, kuid ma ei tea, kas ma julgen sellisesse kohta minna. Kogemus oleks muidugi vinge, aga ma veel mõtlen selle üle, eks näeb, mis saab.


3. november

Kooli täna polnud, kuna oli kultuuripäeva-nimeline riigipüha. Veetsin puhkepäeva koos Norikoga, kellega jõudsime ette võtta päris palju. Esmalt astusime sisse ühika lähedal asuvasse Foorumi-kinosse ning uurisime sealseid filminimekirju, aga kuna midagi sobivat sealt ei leidnud, suundusime hoopis rongijaamaga samal hoones asuvasse Solarise kinno. Pärast pikka kaalumist otsustasime minna vaatama mingit jaapani põnevus/actionfilmi „SP“ (mis tähistas „Special Police“i), peamiselt selle pärast, et peategelane nägi väga hea välja. Ostsime piletid ära ja jõudsime enne filmi algust veel Yamagata kõrgeimas hooneski käia. Sõitsime 24. korrusele ning imetlesime linnavaadet, kahjuks oli ilm osaliselt pilves ja seega täit elamust ei saanud.
Enne filmi algust ostsis Noriko karamelli-popkorni, mida lahkelt ka minuga jagas. Saime kassast ka spets-kaardid, millega alati õpilashinnaga pileteid osta saame. Üldiselt on piletihinnad siin aga Eesti kinodest päris palju kallimad. Ühe pileti eest (õpilasele) maksin 1000 jeeni ehk u 140 krooni.
Film ise oli päris lahe, palju pingelisi tagaajamisstseene ja tooli äärel kõikumist stiilis „oiappikene, mis nüüd edasi saab!“. Selgus, et tegemist oli mingi jätkusarjaga, alguses oli olnud draamasari, siis tulid filmid, see oli neist eelviimane. Subtiitreid polnud, kuid sain süžeest ja dialoogist üpris hästi aru. Lugu rääkis politsei eriüksusest, kes tähtsaid isikuid turvas. Seal töötas üks tüüp, kes miskipärast nägi kas aeg-ajalt paar sekundit tulevikku ette või tunnetas ümbrust kuidagi eriliselt. Intriige oli ohtralt, vandenõud ja reetmisplaanid lausa elasid üksteisel seljas. Kõik mängisid mingit topeltmängu, jälgisid kedagi või olid kahtlastesse asjadesse mässitud.
Filmi lõppedes sain teada, et siin on kombeks istuda rahulikult kohal kuni tiitrite lõpuni ja tõusta alles siis, kui tuled põlema pannakse. See tundub mulle isegi viisakam variant kui eesti moodi viimase stseeni järel välja kõndida.
Kinost väljudes olime üpris näljased ning tahtsime kuskile sööma minna. Kahjuks olid kõik kohad, kuhu me läksime, veel suletud (kell oli umbes viis). Jalutasime umbes pool tundi ringi ja sattusime lõpuks peatänavale, kus meid paelus ühe itaalia restorani näidisaken. Koha nimi oli Tirol ning see asus ühe armsa kotipoe teisel korrusel.
Restorani sisustus tekitas tõepoolest veidike euroopaliku õhkkonna, seintel rippusid kaunistuseks tähtkujude piltidega taldrikud, paaris kohas troonisid hiiglaslikud lillebuketid. Punaseruudulise kleidikesega ettekandja juhatas meid ühe nurgalaua juurde ning tõi hiiglaslikud menüüd, mis meenutasid mõõtmetelt pigem mõne moefotoseeria portfooliot. Silme eest läks päris kirjuks, kui üritasin kõiki roogade nimesid lugeda, kuid lõpuks suutsin otsustada kreveti-makaroni gratääni kasuks. Magustoiduks valisin šokolaadiparfee, mis kujutab endast jäätise, vahukoore ja puuviljade kombinatsiooni. Kuna polnud varem midagi sarnast söönud, olin päris põnevil.
Me ei pidanud pettuma ei põhiroas ega magustoidus. Vormiroataoline gratään viis keele alla, krevetid olid täpselt parajalt mahlakad, juust mõnus ja pehme. Hiljem jagasin Norikoga oma parfeed ja sain veidi osa tema melonijoogist. Noriko ütles, et võrreldes teiste kohtadega on Tiroli parfeed palju odavamad, mujal saaks sama raha eest palju väiksema portsu.
Õhtu jooksul sain teada, et Noriko töötab praegu poole kohaga (baito) ühes väikses itaalia restoranis ning läheb kevadel ühte reisifirmasse tööle. Jagasime muljeid ettekandjatööst.
Noriko fännab minu suureks rõõmuks ka Arashit, tema lemmikuks on Nino. (Kinos piilusime ka mõndade tulevate filmide kuulutusi, kus Nino mängib.) Lõpuks kõndisime koos ühika poole tagasi, ümisedes tänavaraadiost kuuldud Arashi laule. Saatsin ta Sendaisse mineva bussi peale ja jalutasin koju.
Päeva lõpetuseks vaatasime Mieke&Anne korteris koos Jaceki, Kiko, Sasha ja Zackiga ühte poola filmi. Jacek väitis, et see on üks parimaid poola filme läbi aegade. Teos oli valminud 1984. aastal ning kandis paljulubavat nime „Seks-missioon“.
Ma ei hakka väga detailidesse laskuma, aga tegemist oli tõepoolest täiesti ajuvaba absurdi-komöödiaga. Peategelasteks olid 2 meest, kes 1991. aastal teadusliku eksperimendi käigus külmutatakse. Plaanitakse ärgata kolme aasta pärast, kuid asjaolude sunnil ärkavad nad alles aastal 2044, seega kolmest aastast saab sujuvalt 53 aastat. Tuleviku-maailmas on mehed maa pealt pühitud, on jäänud ainult naised. Ja muidugi, nagu säärastele filmidele kohane, on seal ohtralt feminismi, alastust, „me aitame teil paljuneda!“-nalju ja absurdseid dialooge.
Mul on tõesti tunne, et selle filmi loojad olid ideede väljamõtlemise ajal mingi laksu all. Sellist asja ei saa lihtsalt normaalse mõistusega välja mõelda. Saime palju naerda, ma üritasin tähelepanu juhtida ka filmi ebatäpsustele („Aga kust nad lõpuks süüa said? Miks telekasignaal nii kaugele ulatus? See ei ole ju loogiline!“), kuid mulle tehti selgeks, et pole mõtet esitada küsimusi, mis nagunii vastuseta jäävad.
Laenasin Miekelt homestay-nädala jaoks ühe tema kohvri, kuhu kogu nädala asjad hiljem sisse mahutada. Muidugi oli tal vaja proovida, kas ka mina ise kohvrisse mahun ning nüüd on tal fotokas pilt, kus suletud kohvri luku vahelt minu üksik käsi Victory-märki näitab. Jacek ja Sasha leidsid, et see on kahtlane.
Muide, mul on kameeleon-fotokajuhe. Kui täna tehtud fotosid arvutisse tahtsin panna, üritasin voodi pealt valget väikest juhet üles leida, kuid see oli kadunud. Sattusin segadusse, sest olin selle hetk varem voodi peale asetanud. Pärast pikka otsimist avastasin ta siiski sealt, kuhu olin umbes 3 korda vaadanud. Ta lihtsalt sulandus mu tekimustri sisse kuidagi XD


***

Tekitasin paremale poole ribale loetelu oma pildigaleriidest, kuid panen igaks juhuks siia uuemate lingid:

Kimonokandmine

Kawanishi linna külastus


Ma mõtlen teie peale kogu aeg.

24. oktoober

Koolifestivalile jõudsin kella poole kaheks. Enne sõnumeerisin Miekele ning sain teada, et nad lähevad Annega Azusa klubi teetseremooniale. Õnneks jõudsin minagi paar minutit peale neid sinna ega jäänud väga paljust ilma. Olin hämmastunud faktist, et veel paar päeva tagasi tavaline klassiruum oli muudetud kuidagi klassikaliseks teemajaks. Puust seinad ja tatamipõrand, paberruutudega lükanduksed…vau.
Juhuslikult sattusin istumisjärjekorras teiseks, see tähendas, et mina saan ainukesena maitsta otse meie silme ees valmistatud teed. (Teistele toodi teisest toast.) Maitsevahet oli selgelt tunda, mulle hakkab selline tee päris maitsema. Istusime päris pikalt seiza’s põlvitades ning lõpuks ometi oli mul korraliku teetseremoonia tunne. Maiustused, mis enne tee toomist jagati, nägin päris kenad välja, mulle meeldis eriti pisike kollane pilliroo pildiga komm. Teed valmistavatel-pakkuvatel neiudel olid väga ilusad kimonod.
Kummalisel kombel olen Jaapanis oleku ajal siiamaani väga tihti kohanud jänese-sümboleid/pilte/kujutisi. Teetseremoonial sattus mulle näiteks kahe pisikese valge jänkuga armas tassike.
Edasi läksime välja pealava ette kuulama mingit arstidebändi. Kõigil olid seljas arstikitlid, solistineiu oli riietanud end haiglaõeks. Nende saund oli kohati natuke jube, aga vähemalt nad nägid head välja. Anne läks koju, mina ostsin lõunasöögiks niku-udon’it (ehk liha ja pakse valgeid jahunuudleid). Kuulasime koos Miyu, Ayumi ja teistega laval esinevaid bände, tegime ilusaid ja kahtlasi pilte, pärast suundusime koos Mieke&Miyuga sisse ühte klassikontserti kuulama. Esimene bänd tundus esitavat suht müra, kõrvadel hakkas isegi veidi valus. Kuna siin oli väiksem ja piiratud ruum ning heli ei saanud piisavalt hajuda, ei päästnud asja minu jaoks isegi nunnud bändipoisid. Teine esineja oli parem, neil sai isegi viisist aru. Oleksin isegi tahtnud neid kauem kuulata, aga kõrvad olid juba nii väsinud, et läksime välja tagasi. (Aga kitarristipoisid olid esimesel bändil seksikamad.) Endi üllatuseks avastasime, et mõned suutsid kogu selle lärmi sees rahulikult, pea lauale toetatud, magada. Nad ei lasknud end ümbritsevast häirida. Vahepeal nägime ka omapärast vaatepilti, kuidas publik koolipingis istudes headbangib (muusika rütmis pead viskab, nagu keegi seletas XD). Väga lõbus.
Pärast seda mõtlesime, et lähme ära koju, kuid saatus tahtis teisiti. Suundusime Miekega ühest tundmatust tänavast alla ning leidsime,et kui me juba nagunii peatänava poole lähme, võime ära käia ka maiustustepoes/kohvikus, millest hommikusel teetseremoonial häid sõnu kuulsime.
Kohvik asus ühes vanaaegses majas väikse oja ääres (keset linna ikka), sissepääsul pidime minema läbi roheliste rippuste. Menüü ise pani ahhetama: tellida sai keerulisi ja suuri jäätisesegusid jaapani traditsiooniliste maiustustega. Tore müüjaonu aitas meil selgust saada, mida täpselt valida saame ning lõpuks otsustasin võtta erivärvilise mattcha(ehk rohelise tee) pehme jäätise koos musta tee mee, mochi (mingi veniv koogike), rohelise tee pulbri, oapasta ja vetikatest valmistatud maitsetute želeekuubikutega. Mieke võttis sama asja, ainult tema valas peale rohelise tee mett. Kogu magustoit maitses taevalikult hea, lubasime sinna kindlasti millalgi tagasi tulla.
Edasi läksime Mieke soovitusel Lupicia teepoodi, kus olid avamise puhul kõik hinnad -10%. Teesid võis ise karbist nuusutada, kõndisime vähemalt pool tundi ringi ja lihtsalt nuusutasime. Poest väljudes oli suht pilves tunne, kogu lõhnabukett ajas natuke pea ringi käima. Peale ikka kaalumist ostsin ühe 50-grammise paki teed, ilmselt lähen sinna homme tagasi. Väga lahe pood.
Pärast tulime koju, Mieke läks jooksma, mina aga tegin endale süüa ja läksin pärast Mieke&Anne poole pesu pesema-kuivatama. Tegin suure masinatäie, istusin nende juures, lobisesin ja ootasin, kuni see valmis saab. Rääkisime armsatest lauanõudest, koeratõugudest ja söögialguslausetest (õpetasin Miekele fraasi „Jätku leiba“). Hiljem suutsin suure hulga pesu ka edukalt erinevatesse kohtadesse kuivama riputada.
Õhtul rääkisin emme&issiga skype’s, ülihea oli neid jälle näha-kuulda.


25. oktoober

Suutsin end üles ajada nii hilja, et kahjuks teepoodi täna ei jõudnud. Küll aga sain jaama suveniiripoest lõpuks ometi mingisugused postkaardid (mille valik oli ülimalt kasin).
Koolis käisin ainult Grinda-sensei loenguks (vaadatud film oli absurdselt dramaatiline), pärast küsisin talt, kas ma saaks oma lõpureferaadi Abe no Seimeist teha. Loengu lõppedes läksin raamatukokku, tegin Kersteni palvel (kuna ta tahtis näha siinseid tehnikaimesid) raamatukogu supersoojendusega tualetist pilti ja läksin tuutor-Ayumiga kokku saama. Võtsime raamatukogus istumiseks-töötamiseks individuaaltoa, varsti liitus meiega ka Azusa. Küsisin Ayumilt hulganisti küsimusi, muuhulgas sain teada, et raamatukogust saab üliõpilaskaardiga raamatuid laenutada, arvutis on kataloog, kust saab vajalikke teoseid otsida ning et suuri elektripirne saab kas elektroonikapoest, Yamazawast või Max Value supermarketist.
Õhtul käisime veel Amberi, Kiko ja Jacekiga ramenit söömas ühes hästi heas väikses söögikohas, mida Amber meile soovitas. Kuna ta oli varem seals söömas käinud ja kuidagi töötajatega sõbraks saanud, anti meile kamba peale kaks tasuta taldrikutäit gyozasid. Pearoaks võtsin tonkotsu-rameni (mingi lihavärgiga ramen). Kõik kausitäied olid ülisuured, lõppkokkuvõtteks suutsin ainult mina kausi tühjaks süüa, aga ma olin ka väga näljane (ja kõht valutas metsikult, seda sooja söögiga täita oli hea). Pärast saatsime Amberi rongi peale ja käisime Jacekiga yamazawas. Koduteel laulsime terve aja väikseid tüütuid tootelaulukesi, mida erinevate lettide juures kogu päeva lastakse. Nt kalaleti juures on laul a la „Need on kalad! Need on kalad! Maitsvad kalad!“ ja lihaleti juures „Armastame liha, armastame liha! Nii emale kui õele kui isale kui vennale, kõigile maitseb liha!“. Ma ei suuda neid rohkem kui pool minutit kuulata, tunnen tõsiselt kaasa neile, kes peavad päevast päeva seda ajupesu kannatama.


26. oktoober

Äratus: 7.00
Ajasin end hetkega üles, kuna kartsin, et jään muidu jälle magama. Megakülm oli, nii toas kui väljas. Umbes pool tundi enne kooli minekut tuli mulle meelde, et kui ma nagunii suuliseks ettekandeks arvuti kaasa võtan, siis võin ma sealt ju vabalt hommikul koolilastele Eesti pilte ka näidata. Järgnes pingeline pooltund, mil ma üritasin leida netist võimalikult häid, huvitavaid ja eestit iseloomustavaid pilte.
Kui ühika juurest tulema hakkasin, sadas vihma. Avastasin, et mu vasaku tossu esiosa laseb läbi. Oh rõõmu. Aga kuulasin mp3-st häid laule (Sakurai Sho „T.A.B.O.O“, Durarara OP „Uragiri no yuuyake“, Kalafina „Serenato“ ning Gackti „Vanilla“) ning elu oli kohe ilusam.
Jõudsin kooli kell 8.53, läksime Annega vahetusõpilaste keskusse, kust meid juhatati fuajeesse taksosid ja teisi õpilasi ootama. Peale minu tulid kaasa Anne, Amber, Suji, Min ja veel kaks tüüpi, keda ma ei teadnud. Istusime kahte ette tellitud taksosse ja sõitsime umbes 20 minutit läbi linna. Lõpuks jõudsime ühte kooli, mis tundus lisaks algkoolile sisaldavat ka mingit osa põhikoolist…vähemalt nägime äraminekul esimese korruse klassidest umbes 7-8. klasside koolivormis tüdrukuid meile lehvitamas.
Saime kõik jalga panna kooli spetsiaalselt külalistele mõeldud rohelised sussid, edasi juhatati meid õpetajate tuppa. Meile anti juhendpaberid, millelt lugesime, et kokku tuleb meil täita kaks koolitundi (45minx45min). Kõigepealt olin ma koos Min’iga (hõiskasin südames) kuuenda klassi tunnis ja pärast Amberiga teise klassi tunnis. Lapsed tulid alguses meid kõiki eraldi õpetajate tuppa kutsuma, et siis meid õigesse klassi saata. Väga armas oli vaadata, kuidas nad vaikselt ja aukartlikult end uksest sisse nügisid ning meid inglise keeles tervitasid.
Selgus, et minu ja Min’i klassil oli inglise keele tund. Õpilased istusid kõik suure klassi parkettpõrandal ning õpetaja pani meid maakaardil näitama, kus meie kodumaa asub. Meil paluti end tutvustada inglise keeles, kuid märkamatult läks see alati lõpuks jaapani keeleks üle XD Kui ma endast ja Eestist rääkisin (oma kodust, ülikoolist, hobidest, eesti ilmast), hakkas klass kihama selle peale, kui ma oma vanuse ütlesin. Kas ma tundusin neile siis tõesti nii palju noorem? Hihii =)
Pärast jagati klass kaheks, ühed tuli minuga ühte nurka ja teised läksid Min’iga teisele poole. Rääkisin neile natuke oma nimest (mida „puur“ tähendab), eesti keelest, õpetasin lihtsamaid väljendeid (tere, minu nimi on, ma armastan sind) ning näitasin neile arvutist pilte eesti rahvariietest, laulupeost, eesti sümbolitest (must leib, rukkilill, suitsupääsuke, vapp ja lipp) ning loodusest. Natuke raske oli teha nii, et enamus näeks, natuke valgus grupp sellel ajal laiali, aga järgmise osaga – eesti laulud ja mängud – sain nad enam-vähem uuesti kontrolli alla. Laulsin neile emme soovituse kohaselt „Kui mina alles noor veel olin“ ning õpetasin eesti kivi-käärid-paberit ja plaksumängu. Lõpuks tuli küsimustevoor, sain öelda, mis on minu jaapani lemmiktoit, mitu inimest mu peres on ning kuidas ma Yamagata ülikooli sattusin. Kui ütlesin, et Jaapanisse tulek oli hirmus, siis küsis üks väike poiss, et mis siis nii hirmus oli…vastasin, et üksi välisriiki aastaks elama minek. Selle peale sain küünarnukinügimise ja itsitamisega saadetud küsimuse, kas ma elan üksi („Mis sa küsid, tahad külla minna või?“ sosistasid poisid omavahel), mille peale seletasin, et elan küll, aga koos teiste üliõpilastega ühikas.
Siis oli aeg gruppe vahetada. Teise grupiga ei läinud miskipärast nii libedalt, ma unustasin asju ära ja lõpuks ei jõudnudki me kahjuks mängude ja lauludeni. Aga vähemalt saime kõik koos lastega pärast pilte teha. Vaatasime Min’iga üksteisele otsa ja naeratasime väsinult, pilk ütlemas „Jumal tänatud, et see läbi on.“ XD
Seejärel oli väike paus (mille ajal ma sain Min’ilt tema telefoni-meiliaadressi ning ta palus mul grupipildid talle mälupulga peale panna. Connection, jee!) ning tunni alguses tulid paar pisikest nublut mulle ja Amberile järgi. (Armas oli see, kuidas kõik tulid ja ütlesid meie kohta, et „Tulime ___-senseile järgi“.)
Teise tundi ma arvutit kaasa ei võtnud ja õigesti tegin, seda polnudki vaja. Kuna tund oli teisele klassile (ja ka inglise keel), siis pidime kõigepealt end lühidalt tutvustama, seejärel oli küsimustevoor ning edasi tegutsesime õpetajate näpunäidete järgi. Ütlesime, kust me tuleme, mis meie nimed ja vanused on, mis meie hobid on jne. Lapsed küsisid ka meie sünnipäevade kohta. Järgmise ülesandena kordasid õpilased inglise keeles loomade nimesid, nende häälitsusi ning värvide nimesid. Õpetaja võttis looma pildiga kaardi, lapsed ütlesid selle inglise keeles, Amber ütles, mis häält see loom inglise keeles teeb ning mina pidin seejärel ütlema, kuidas on looma nimi ja häälitsus eesti keeles. Lapsed ise said lõpuks pakkuda, mis loomade kohta nad teada tahavad, kokku rääkisime koertest, kassidest, lehmadest, elevantidest ja lõvidest. Raske oli paugupealt välja mõelda, mis häält lõvi ja elevant eesti keeles teevad, lõpuks ütlesin vist „Tuut-tuu“ ja „Urrrr“ XD
Värvidega toimisime sarnaselt, Amber näitas värvikaarti ja lapsed ütlesid ingliskeelse nime. Hiljem näitasin värvikaarte mina ja ütlesin piltide juurde eestikeelseid nimetusi.
Järgmiseks mängisime värvikorvi-nimelist mängu. Kõik istusid ringis toolidel ning keskel seisis üks, kes ütles värvi nime. Seejärel (kui ma olin sama värvi nime ka eesti keeles uuesti korranud) pidid kõik, kellel seda värvi asi seljas oli, kohti vahetama. Muidugi jooksid lapsed juba enne märguannet ringi.
Viimaks laulsid lapsed ühe laulu („Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö“ mingi variant) ning tunni lõpetasin mina „Ringmängulauluga“ („Toa teeks ma endal tamme alla, linnud laulaks seal mul vara, hilja…“). Seejärel tegime koos pilti ka.
Enne kui klassist lahkusime, tulid kõik isiklikult kätt suruma, pärast saatsid meid rongkäiguna õpetajate toa juurde ära, seal tegime veel käteplakse ning lehvitasime. Väga armas.
Kokkuvõte: väsitav, aga lõbus kogemus. Vähemalt on mul nüüd mingi ettekujutus, mida teha talvelaagris.
Meid viidi taksodega kooli tagasi, seal sõime koos Anne ja Amberiga sööklas lõunat ning käisime enne lugemistundi veidi raamatukogus õppimas.
Rääkimistunnis tegime ettekandeid meid mõjutanud isikute kohta. Kõik olid korralikult ette valmistanud, saime põhjaliku ülevaate kõigile tähtsate inimeste kohta. Mina olin järjekorras viimane, näitasin ka pilte, sealt läks jutt edasi larbile ning lõpuks näitasin neile veel pilte oma mitmepalgelisest larbiajaloost. Tundub, et kuulajatele meeldis.
Pärast vaatasin, et keegi oli mulle 4 korda helistanud…see osutus homestay-nädala üheks organiseerijaks, kelle juures ma käisin infot saamas. Õnneks osutusin homestay-nädala loosis valitusk ning 7.-13 novembril lähen elama Iwaki-nimelise pere juurde. Pere elab ülikoolist umbes 20-minutise bussisõidu kaugusel (transpordikulud maksab õnneks kool kinni), mis on väga hea, võrreldes mõnede teistega, kes elavad hoopis teises linnas ja peavad rongiga pikalt sõitma hommikuti. Peres on ema, isa, 3 tütart (vanuses 14, 11 ja 9 vist) ning üks poeg (14). Ma juba täiega ootan seda, arvan, et mul saab lõbus olema =)
Koolist koju tulles sadas. Mõtlesin, et pean oma ratta ikka parandusse viima.
Ühikas istusin pikalt külalistetoas ja kuulasin, kuidas Zack oma äsjaostetud kitarri mängib. Selgus, et ta oskab päris hästi mängida ning ka laulda. Nüüd olen temast veel paremal arvamusel. Nad mõtlesid Amberiga ise mingit lugu välja, muidugi pakuti, et ma võiks sinna ka mingi vokaali/sõnad teha. Hiljem tahtis Amber pea minu sülle panna ja et ma teda paitaks. Ütles, et tunneb sellisest asjast väga puudust.
Pärast rääkisin Nickidega, sain lihtsalt Nickilt jälle komplimente (mis toimub? Asi läheb juba kahtlaseks). Rääkisime õppimisest, ülikoolisüsteemist ja lõpuks ka dnd’st (3.5 edition ftw).
Tegin endale lõuna/õhtusöögiks keedetud ube, keedetud muna, riisi ja misosuppi. Nämma.
Ahjaa, veel üks pisike märkus: KÜLM ON.


27. oktoober

Hommikul nägin halba und, magasin peaaegu sisse. Õnneks jõudsin siiski õigeks ajaks võrkpalli (jälgides minnes kaugelt kiko roosasid pükse), nüüd mu käsi enam pärast nii hullusti ei valutagi. Ei tea, kas on juba lootusetult tuimaks muutunud? XD
Meie võistkond on ikkagi kõige lahedam. Üks võit ja üks kaotus seekord. Ma PEAN õppima korralikult servima.
Jaapani kultuuri sissejuhatuseks läksime seekord ikebanat (jaapani lilleseadet) tegema. See ei toimunud koolis, kõmpisime kaua ühte raamatukokku (enne andsin Min’ile ta mälupulga tagasi), Nick väljendas muret, et ma võin haigeks jääda, kui ma end soojalt riidesse ei pane.
Kohale jõudes õpetasime Pak-sanile korralikku ingliskeelset hääldamist:
Pak-san: „Libräääry“
Jacek: „Hahahaaaa“
Mirju: „Ei, Libreeery.“
Ikebana-sensei rääkis meile natuke lilleseadetest üldiselt ja seda, et meie teeme vabastiilis ikebanat seekord. Igaüks pidi valima ühe lille(õiega), ühe lehe ja ühe oksa, et nendele oma kombinatsioon üles ehitada. Mina valisin endale musta, paadina tunduva vaasi.
Alustuseks tegin oma sõrmedele haiget, kui neid kogemata lillealusele torkasin. Vaasis, vee sees oli tagurpidi juukseharja või nõelapadja sarnane moodustis, mille külge lilled kinnitada. See oli väike ja ümmargune alus, mille orad olid üllatavalt teravad, mu näppudes olid pärast lausa augukesed näha.
Kui oma vaasikest silmitsesin, tekkis idee teha sellest „teispoolsuse paat“, natuke nagu Kuroshitsuji esimese hooaja lõputiitrites. Selleks leidsin tumepunakad lehed, ühe kookus tumepunase lille ja väändunud puuoksi meenutava oksa. Tahtsin alguses teha selle väga minimalistliku: lill kui aeru sümbol, võib-olla paar lehte veeks ja siis oks, osaliselt tumedaks tõmbunud (surm) ja osaliselt veel lehtes (elu). Töö käigus muundus seade aga veidi teistsuguseks. Sain aru, et ma ei saa oma minimalismi niimoodi rakendada ja lisasin veidike rohkem lehti. Siis tekkis kookus lillest ja lehtedest justkui linnu, luige kuju. Lill oli nagu kookus kael ja pea, lehed olid tiivad ja suled. Nüüd oli mul vaja ainult oksakesed kuskile sobitada. See oligi kõige raskem, sest neil oli olnud koht mu vanas plaanis, kuid uude oli teda keeruline ümber panna. Lõpuks, pärast pikka-pikka mõtlemist asetasin mõned väiksed väänduvad oksakesed lihtsalt „tiibade“ ümber, need lisasid natuke keerulisust-müstilisust. Puurisin oma seadet veel, õpetaja tuli vaatama ja küsis, kas on valmis. Ma ütlesin, et nagu oleks midagi puudu. Sensei noogutas, läks ja tõi mulle paar väikest kollast õiekest ja sobitas need kaela ja tiibade juurde. See polnud küll päris minu kujutluse kohaselt, aga ma ei julgenud ära öelda ja pärast leidsin, et need sobisid sinna väga hästi.
Kõnniti ringi, imetleti üksteise lilleseadeid, pärast viidi need teise ruumi (sain Nickilt veel ühe komplimendi) ning lõpuks tehti ühispilt ka. Leidsime Min’iga jälle, et tahame mõnda üksteise fotokas olevat pilti ka endale saada. God, ta on nii armas.
Pärast navigeerisime katse-eksituse meetodil koos Min’i, Zacki ja paari korealasega läbi linna ühika poole tagasi. Õnneks jõudsime veidikese aja pärast peatänavale, kust oskasime edasi minna. (Tee peal rääkis Min mingite juurviljamüüjatädidega, ta ikka meeldib kõigile.)
Ühikas üritasime Min’iga leida süsteemi, kuidas fotosid vahetada. Lõpuks tegime nii, et ta andis mulle oma mälukaardi, ma kopeerisin sealt pilte ja panin paar temast tehtud enda oma ka juurde. Pärast helistasin talle tema tuppa ja ta tuli kaardile järgi.
Käisin poes, ostsin palju asju ja süüa. Nüüd peaks mitmeks päevaks piisama. Homme on koristus-söögitegemispäev, kuhu peab mahtuma ka õppimine, ratta parandusse viimine ning tee- ja juurviljapoe külastus.
Õhtul vaatasin „The Guild“i 4. hooaja ära, rääkisin Annaga skype’s (helikvaliteet jättis kahjuks soovida) ja tegin süüa. Praadisin endale riisi ja muna, kõrvale võtsin kausi kurki/kaunpipart ning lehtsalatit. Üllatavalt maitsev tuli, lisasin riisile/munale veel ketšupit, soja ja väikseid vorstikesi. Omnomnom. Magustoiduks võtsin meloni-saia ja mingi siidritaolise laimimaitselise joogi.
Ja nüüd midagi uut: KÜLM ON.


28. oktoober

Ärkamine ebaõnnestus. Kuna teki alt väljas oli elukülm olla, siis istusin seal kuni kella poole kaheni. Seejärel loivasin ringi ja sundisin end lõpuks korterist välja minema. Õues sadas korralikult vihma, seega panin end mitmekihiliselt riidesse, relvastasin end veel vihmavarjuga ning tõmbasin oma vasaku tossu otsa kleeplindiga üle.
Ratast parandusse viia ma ei jõudnud, selle asemel tõstsin ta lihtsalt katuse alla, et mu kullake märjaks ei saaks. Selgus, et tossuots laseb ikkagi kuskilt läbi, mu sokk ja jalg olid umbes 10 minutiga läbimärjad.
Käisin juurviljapoes, ostsin 4 porgandit ning kõmpisin kaugele teepoodi, et osta veidike allahinnatud maitsvaid ja ülihästi lõhnavaid teesid. Nüüd on mul kokku juba 3 väikest pakikest: „Champagne rose“, „Greipfruut&roheline“ ning „Cassis&mustikas“. Kontrollisin pangas ka oma kontojääki: gaasi ja elektriraha on juba maha võetud, seega jääb vesi (mis võetakse ilmselt järgmisel kuul alles, miskipärast on siin 2 kuu veearvestus) ning internetiarve (mul pole aimugi, millal see viimane läheb).
Otsustasin, et hakkan võõrastele inimestele, näiteks tänaval vastutulijatele rohkem naeratama. Siin on see miskipärast kergem kui kodus. Väikestele lastele naeratamine tuleb peaaegu iseenesest, nad on lihtsalt nii nunnud. Ja päev on kohe parem, kui nad vastu naeratavad. Vanemate inimestega läheb ka päris hästi, ainult tavaliste täiskasvanute ja teismelistega on veidi keeruline.
Mõtlesin, et pean vist üles tunnistama oma õuna-ebaõnnestumise. Ostsin 5 ilusat õuna, aga mul polnud nende jaoks külmikus ruumi. Panin nad esialgu sügavkülma ja mõtlesin, et veidi hiljem tõstan ümber. Lähtusin loogikast, et kui pakendatud juurviljasegusid saab sügavkülmas hoida, siis miks mitte ka õunu.
Kahjuks unustasin need õunad sinna mitmeks päevaks ja kui ma nad välja võtsin, olid nad piljardikuulide taoliseks jäätunud. Tundus, et kui ma mõne maha viskaks, siis puruneks see tuhandeteks kildudeks. Jätsin ühe kapi peale sulama, et seda hiljem süüa. Kui koolist tagasi tulin, oli õun tumedama tooni omandanud, pehmeks muutunud ja natuke vettinud olemisega. Nagu ahjuõuna külm ja halb variant. Kokkuvõtteks pidin kõik õunad ära viskama, aga sain oma õppetunni kätte.
Vaatasin hiljuti oma eesti-meenete hulka ning tõdesin, et kõiki šokolaade ma ära kinkida ei saa, sest olen osa neist suurest koduigatsusest juba nahka pistnud.
Ühikasse jõudnud, koristasin tuba (kuna on neljapäev). Umbes kella poole viie paiku helistas postimees ja ütles, et mulle on pakk. Hõiskasin, tormasin alla seda vastu võtma ning tassisin siis hellalt üles. Pidin end tagasi hoidma, et seda mitte kallistama hakata. Pakist ilmus vaimustavaid asju…näiteks MUST LEIB (!!), kaks pakki atleetjuustu, putru, postkaarte&kalendreid, küüslauguleibu, piparmünditee, küpsisepulber, kommi ning šokolaadi. Ning ma pidin rõõmust nutma hakkama, kui selgus, et pakis on ka üks suur karp….musta hundiga! Natuke oli kook pealt juba plekiline, aga ma kraapisin selle osa ära, panin ilmutise külmkappi ja hakkan sellega hiljem maiustama. Taevalik õndsus.
Muide, külmkapiga seoses jõudsin järeldusele, et ka minul võib olla veidike neid superpakkija-geene, mis mu suguvõsa naispoolel on. Olen juba 3 korda vaadanud, et külmik on lootusetult täis, kuid sellegipoolest suutsin sinna mahutada juurde veel suure hulga asju. Ma olen geenius.
Nüüd õpin veidi ja lähen Mieke&Anne juurde pesu pesema. Võtan külakostiks natuke atleetjuustu ja musta leiba ning näitan neile Eesti pilte.
Siinkohal tähelepanek, et mulle võib alati saata siia kiirpostiga musta leiba, šokolaadi, atleet-määrdejuustu ning küüslauguleibu. Neid süües tuleb automaatselt hea kodune tunne.


29. oktoober

Hommikul ei tahtnud jälle sooja teki alt välja tulla.
Viisin ratta parandusse kooli lähedale poodi-töökotta, kus agar vanaproua selle oma hoole alla võttis. Ta ütles, et kummi saab ära vahetada, aga pidurite heaks ei saa ta midagi teha, kuna nende kulumine tuleb ratta vanusest. Lubasin rattale pärast tunde järgi tulla.
Käisin a capella-ringi oma ansambli esimesel kokkusaamisel. Saatsin Cherry’le sõnumi, et jään veidi hiljaks, kuid selgus, et ma olin üks esimestest. Peale minu on meie grupis veel Cherry ise, noormees nimega Eno (kes nõustus ka grupijuhiks hakkama), neiu, kes palus end Mama-ks kutsuda ning tüdruk hüüdnimega Gusson. Arutasime esimese ühise nomikai kuupäeva (kas 19 või 26 november), mõtlesime ansamblile nime ning otsisime repertuaari sobivaid laule. Lõpuks, kuna meil paremat välja mõelda ei õnnestunud, panime grupi nimeks I Lohas. (või irohasu XD), mis oli kiri Eno mineraalveepudelilt. Repertuaari osas saime ostustatud, et teeme mõne ingliskeelse laulu (kuna teiste gruppide repertuaarides eriti ingliskeelseid laule pole ning mina kui juhtvokaal oskan inglise keelt hästi hääldada nende arvates) ning mõne jaapanikeelse. Kaalumisele jäi „A Whole New World“, mina soovitasin omalt poolt „And so it goes“i ja „A capella“t. Pärast vahetasime telefoninumbreid ka. (Nüüd ootame teadet Enolt, kes peaks paika panema meie järgmise kohtumise aja).
Tuli kanjitund, töö läks enam-vähem, kuigi mul tuli vist üks viga sisse. Kuulamistunni sõnadetest oli raskem kui eelmisel korral, pidin natuke pingutama. Aga see „Shall we dance“ („Kas me ei tantsiks?“) film on täitsa lõbus.
Läksin võtsin oma ratta parandusest ära, maksin uue kummi+vahetuse eest 800 jeeni. Päris mõistlik hind minu meelest.
Ühikas õppisin veidi, tegin süüa ning õhtul vaatasime koos Kiko, Jaceki ja Zackiga veel filmi „What Dreams May Come“ (peaosas Robin Williams). See oli päris kurb film.
Muide, ühika külalistetuba on hetkel vist ainuke piisavalt soe ruum kogu majas, sest seda saab kütta rahulikult, ilma ise küttekulude pärast muretsemata. Käime seal end aeg-ajalt soojendamas.
Sõin ära ülejäänud musta hundi ning panin äratuskella 6:50-ks.

***

Nüüd natuke pilte ka, homme saan loodetavasti oma päevikusissekannetega reaalse järje peale XD

Söögid (kuhu on vahepeal veidi pilte lisandunud)
Elu ja inimesed (kuhu on vahepeal veidi pilte lisandunud)
Igapäevaelu (UUS galerii)


Olge tublid ja ärge end ära külmetage, kallid.