Teisel pool mind

30. oktoober

Kell 6:50 helises äratuskell. Lükkasin selle 10 minutit edasi ja arvestasin, et kui ma pean kooli väravas olema kell 8:30, siis jõuan ma rahulikult toimetada ja siis kooli jalutada.
Järgmisel hetkel, kui silmad lahti tegin, oli kell 8:22.
Kõigepealt helistasin Zackile, kuna tema tundus kõige mõistlikum valik. Ootuspäraselt suutis ta mu maha rahustada, kui ma talle paanikaseguse häälega seletasin, et magasin sisse ja jään umbes 10 minutit hiljaks. Ta kinnitas, et mul pole tarvis muretseda ning et ta leiab olukorrale lahenduse. Pesin hambad, viskasin selga mingid riided ning lidusin välja oma ratta juurde. Ei jõudnud midagi süüa ega juua, ainus mõte oli võimalikult kiiresti kooli jõuda.
Ma pole vist kunagi nii kiiresti rattaga kihutanud. Jõudsin kooli juurde (või õigemini kooli juurde viivale tänavale, kust teised mulle vastu tulid, et õigesse kohta minna) umbes 8:45. Oleks varemgi jõudnud, kuid nagu säärastes olukordades ikka, pidin peatuma IGA JUMALAMA VALGUSFOORI JUURES. Kohale jõudes vabandasin sügavalt Yu-sensei ees ning sulandusin massi.
Jaapani kultuuri sissejuhatuse loengu raames saime täna proovida, mis tunne on ise kanda kimonot koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Kimonokandmine toimus samas kohas kus teetseremooniagi, koolist umbes 15 minuti tee kaugusel ühes vanas teemajas. Yu-sensei seletas enne majja sisenemist, et meil on harukordne võimalus ka televisiooni saada. Nimelt olevat kohal ka mingi kohalik võttegrupp, kes tahtvat saada umbes 30-sekundilist klippi meie kimono-kogemusest, lisaks ka paari intervjuud. Meie näoilmed ei väljendanud just vaimustust.
Meid juhatati sisse, tutvustati umbes 7-le vanemale nais-senseile, kes pidid aitama meil kimonosid selga ja ära saada. Poisid ja tüdrukud viidi eraldi tubadesse ning seejärel lasti meil (st kiirematel) valida, missugust kimonot kanda tahame. Vaatasin kiiruga ringi ning pilk jäi pidama ühe roosaka lillemustriga kimonol. Sooritasin osava hüppe üle riidekuhjade, jäin selle kõrvale seisma ning noogutasin ühele senseile, kes seepeale hakkas mind riietama. Olin valmistunud, pannud riiete alla alussärgi ja valged retuusid.
Riietumisprotsess ise kestis kokku umbes kolmveerand tundi. Ilmselt oleks kauemgi kestnud, kui krapsakad senseid meid aidanud poleks. Lisaks riietele tehti kõigile ka vastavad soengud, juuksed kinnitati kuidagi keerukalt pealaele.
Ma ei näinud end peeglist enne kui riietusruumist väljudes. Tulemus oli väga kena, olin enne kuulnud teisi tüdrukuid mu soengu peale ahhetamas ning pidin tunnistama, et sellel oli tõesti oma võlu. Printsessi-soeng, öeldi.
Kimono ja kauni soenguga ringi kõndida oli tõepoolest eriline tunne. Kujutlesin end mõttes elegantseks ja vaoshoitud kõrgklassi neiuks, kes oma päevi teetseremoonia, lillseseade ja kalligraafiaga sisustab. Kuigi soeng natuke harjumatu tundus, tekkis korraks siiski see „I feel pretty, oh so pretty“-tunne.
Vaevalt olin jõudnud kesksesse ruumi astuda, kui mind juba pildi peale kamandati. Pidin istuma toolile ning poisid said seista minu kõrvale, nagu pulmapiltidel XD Noormehed mu selja taga/kõrval vahetusid, mina muudkui istusin ja naeratasin. Pärast saime ise ka omakeskis pilte teha, poisid tegid ühiselt „maavalitseja koosoleku“-stiilis pilte, st Suur Nick istus keskel kui tähtis aadlik ning teised põlvitasid tema kõrval/ees nagu truud vasallid. Väga lõbus oli.
Ootamatult tõmmati mind võttegrupi poolt rajalt maha ja taheti intervjuud. Puiklesin küll vastu, aga teha polnud midagi. Eks ma siis kogelesin natuke tänusõnu kaamerasse, naeratasin ja üritasin oma armsusega kompenseerida keeleoskuse ajutist kadumist.
Hiljem tegime Jasoni juhtimisel koos Jacekiga veel pildi kas nimega „Pruut ja tema kaks abikaasat“ või „Pruut, keda kohe kellelegi maha parseldatakse“. Jason ütles kogu aeg, et kuna me koos „pulmafoto“ tegime, oleme nüüd abielus. Ma seletasin selle peale, et siis olen mina ju vähemalt 4-5 mehega veel abielus…Jason oli ahastuses. Aga ta leidis endale varsti veel 4-5 naist ning ma ütlesin talle, et aktsepteerin seda, kuna nüüd oleme võrdsed. Toimus vastastikune mõistmine XD
Meil lasti ka aeda minna ja seal veel ilulemispilte teha. Väljaminekuks pidime jalga panema spetsiaalsed jalanõud, mis meenutasid puust plätusid, nimeks olid neil vist geta’d. Saime endile päriseks ka spets-sokid, millel oli eraldi osa suure varba jaoks ja suurem osa ülejäänud varvaste jaoks. Aias saime kasutada rekvisiite (paar päevavarju), tegime Amberi ja Cho-eniga koos „aadlineiud oma kodus“-stiilis pilte, lisaks sain paar väga head kaadrit minust ja Jacekist, mis meenutavad täpselt sellist vanema jaapani stiilis abielupaari oma aias jalutamas.
Lõpuks tegime maja pearuumis veel moedemonstratsiooni, istusime kõik kahele poole ruumi servadesse, nii et keskele moodustus poodium. Mina sain seal kõndida koos Sashaga, pärast tänasime senseisid ja korraldajaid nii eesti kui vene keeles. Viimaseks kogunesime kõik kokku ühispiltidele.
Selgus, et kimono ära võtmine käib umbes 20 korda kiiremini kui selle selga saamine. Umbes 5 minutiga oli sensei selle mul seljast eemaldanud/kiskunud.
Sõitsin rattaga tagasi ühikasse ja tundsin, et palju kindlam ja kergem on sõita terve tagakummiga. Teekond oli küll veidi ohtlik, kuna Jacek rattaga jälle oma trikke tegi, kuid sellega tuleb arvestada, kui tema läheduses on :P
Lõunaks läksime Amberi ja Jacekiga Hokkai-ramenisse sööma. Tellisin tavalise rameni (nuudliroa) ning sain sellest kõhu ilusti täis. Toidukohal oli ka akvaariumis oma maskott, suur…vist merikilpkonn (13-aastane), kuigi ta pea nägi pigem merilõvi moodi välja. Väga kummaline elukas igatahes, aga päris nunnu. Amber rääkis kogu aeg, et ta tahab teda kallistada.
Ühikas rääkisin emmega skype’s, õppisin veidi, õhtul sõin ära eilsest jäänud kanatükid ja kurgi-paprika-piprasalati. Võtsin oma soengu lahti (me võisime selle koos juuksenõeltega endale pärast kimonokandmist veel pähe jätta, ainult ilusad juuksekaunistused pidime ära andma), sain kokku umbes 15 juuksenõela ning mu pea nägi välja nagu mingi väga hoogne keeristorm. Mis oli iseenesest ka väga ilus. Samas, nüüd, enne magamaminekut duši all käimine ja kogu selle lakikuhja maha pesemine oli õndsus.


31. oktoober

Kell 6.50 olin seekord hetkega üleval. Istusin teki sees rätsepistes, sest mul oli külm, kuid ei tahtnud ka uuesti magama jääda.
Ka tänane päev möödus jaapani kultuuri sissejuhatuse loengu praktika raames, pidime külastama lähedalasuvat väikest Kawanishi-nimelist linna. Kõndisime Cho-eniga ülikooli juurde, kus meid bussi juhatati ning sõit meie esimese peatuspaiga poole võis alata. Sattusin istuma Sasha kõrvale, avastasin, et ta on väga tore tüüp. Päris armas on kuulata tema vene aktsendiga jaapani keelt, kohati suhtleme ka pool-inglise-jaapani-segakeeles. Sain teada, et tal on kaks vanemat venda, et tema teekond Jaapani poole algas kolmepäevase rongisõiduga läbi Venemaa avaruste, ning et ta õpib ülikoolis arstiks.
Veidikese aja pärast jõudsime ühe kivimaja juurde, mis osutus matusesaaliks. Päris veider oli seal saalis istuda, tühja altarikohta ja lilli vaadata ning hingata sisse mingit…omapärast, võib-olla natuke viirukiga segatud külma õhku. Kohalikud töötajad seletasid, et see maja on umbes 6 aastat vana ning seal peetakse erinevas stiilis matusetseremooniaid: nii budistlikke, kristlikke kui shintoistlikke. Lillekuhja keskel oli suur ekraan, kus sai näidata kadunukese fotosid ja videosid, kõige kõrgemal rippus aga väike pilt, millel oli kujutatud (vastavalt tseremoonia liigile) kas mõni budadest, rist või mõni kami. Lillekuhja ees olid mõned kaunistustega toolid ja väiksed lauad, mis mõeldud eelkõige suutraid lugevatele munkadele (kelle jaoks ka mikrid olid). Väikestel laudadel olid kausid ja üks toos. Toosist võetakse mingit spetsiaalset puru/segu, visatakse teise kaussi, kust tõuseb mingi keemilise reaktsiooni mõjul suitsu, pärast seda toimingut võib alustada palvetamisega.
Saime mõned minutid saalis ringi jalutada (teised olid minu meelest natuke liiga lärmakad sellises kohas), siis läks sõit juba järgmisesse kohta. Tutvusin sõidu käigus ka paari uue jaapani tüdruku, Tomoe ja Airiga (mulle hakkab see viimane nimi aina rohkem meeldima miskipärast).
Järgmiseks ootas meid ees üllatuskülastus ühte kohalikku väiksesse alkoholi/sakevabrikusse. Rahva seas levis elevus, sest käisid kõlakad, et saame pärast ise ka toodangut proovida. Vabrikuhoone ise oli pisike, rookatusega ning nägi tõesti kuidagi „traditsiooniline“ välja. Sees oli jälle jahe, lõhnas käärimise järgi, kuigi mitte väga tugevalt, igal pool olid suured vaadid-tünnid. Meile tehti vabrikus ekskursioon (pidime kõik panema jalga eraldi plätad, need hiljem uute vastu vahetama ja siis jälle algsete juurde tagasi pöörduma) ning seletati, kuidas saket tehakse. Kuigi tegemist oli väikse asutusega, oldi kvaliteedi suhtes väga nõudlikud. Kasutati ainult kohalikku, ilma kemikaalideta riisi, kõigepealt aurutati sellest bakterid välja, aurutati veelkord, seejärel sõeluti läbi, pandi väikestesse karpidesse kuivama, hiljem lasti suurtes tünnides ringi käia ning pressiti siis kuidagi kokku. Aurutamiseks kasutati puust suuri tõrsi (vaate), täpselt nagu vanasti. Meie giid seletas, et praegu kasutatakse igal pool mujal roostevabast terasest anumaid, kuid nemad olid jäänud traditsiooniliste meetodite ja vahendite juurde.
Lõpuks selgus, et kahjuks me seal valmistatud saket proovida ei saa.
Kolmas peatuspaik oli üks lähedalasuv muuseum. Kuigi koha ühe omaniku jutust oli kohati veidi raske aru saada, suutsime koguda informatsiooni nii muuseumi kui ümbruse kohta. Muuseumis säilitati selle piirkonna ühest suurimast aardest-vaatamisväärsusest, vanast kofun’ist (muistsed hauakoobaste moodi künkad) leitud esemeid. Väiksele maakohale nagu Kawanishi on selline suur leid eriti tähtis. Eksponaatide seas leidus nõusid, relvi, ehteid ja muid hauapanuseid.
Rääkisime Cho-eniga Eestist, ta päris, kui palju võiks maksta lennupiletid Jaapanist Eestisse ja tagasi. Lubasin talle õhtul ka musta leiba proovida anda ning näidata pilte eesti loodusest. Cho-eniga on kuidagi kergem rääkida kui teistega, ta on tõesti lahe tüdruk. Koos üritasime natuke rõõmsamaks muuta Zacki, kes paistis väga väsinud ja vaevatud olemisega. Ise ta küll väitis, et kõik on korras, aga mina muretsesin ikka.
Kell 12 viidi meid lõunasöögile 300 aasta vanusesse (külaliste)majja. Sõitsime mägede vahel kuskile rohelusse, kus maju minimaalselt…selline maal-vanaema-juures õhkkond. Kohalikud vabatahtlikud olid meile suures ruumis katnud lauad ning valmistanud erinevaid maitsvaid toite, näiteks imoni-supp (juhhei!), miso-riisipallid, tavalised riisipallid, seened, kurgid, ja jänkukujulised õunatükid. Üllatuslikult toodi meile kamba peale ka suur pudel kohalikku saket, mida soovijad ka maitsta said.
Sõime ja kiitsime, vaatasime maja seest ja väljast, röstisime tulel seeni ning tundsime end hästi. Selgus, et Yu-sensei sõbrad, ühed reisi korraldajatest olid muuhulgas ka väga andekad pillimängijad. Ühes pealtnäha tavalises ruumis oli trummikomplekt, kitarr ja kontrabass, mehed mängisid neid ilma suurema vaevata. Yu-sensei veenis mind ka millalgi järgmisel laupäeval (loodan, et kas hommiku või õhtu poole, kuna lõuna ajal tahan kodus olla ja skype’da) tulema veebruaris toimuva kõnevõistlusega seoses mingisse vestlusringi ürituse sponsorite ja ka mingite telemeestega. Õnneks ei lähe ma üksi, Jacek, Amber ja üks Taiwani tüdruk tulevad ka.
Päeva eelviimane peatus oli ühes kohvikus, mis mahutas ka väikest kontserdisaali. Koha nimi oli JAM ning täpselt see seal toimuski: Yu-sensei sõbrad mängisid pilli, laulsid, vahetasid instrumente, õnneks sain osa sellest ka videosse. Kõigepealt esitati suupilli ja kitarri saatel lugu „Arkaadia“, seejärel kutsuti lavale ka Zack, kes ise kitarri mängis ja laulis. Mehed saatsid teha trummidel ja kitarril, improviseerisid päris hästi. See oli vist esimene kord, kui ma sain rahulikult kellegi esinemist kuulata ja see mulle meeldis. Heli polnud liiga vali, vaid täpselt paras. Hiljem liitus musitseerijatega veel inimesi, lõpuks võttis Yu-sensei suupilli ja kitarri, Jason läks kõiki hämmastuseks klaveri taha ning mängis vaimustavalt hästi. Olime rabatud.
Ahjaa, ma sain päeva jooksul Min’iga päris palju rääkida, koos pilti teha ja isegi tema kõrval istuda. Success =D
Reisi lõpetuseks viidi meid Dalia-parki, kus kasvas lugematul hulgal erinevat liiki daaliasid. Üks kohalikest giididest rääkis meile erinevatest lillesortidest, hiljem saime pargis pilte teha ja ise 5 õit kaasa võtmiseks välja valida. Minu võtsin leegi värvi (punasest oranži toonini), vanaroosa, valge, valge helelillade äärtega ja tumepunase õiega lilled.
Õhtul tegin endale karri-udon’i (karrikuubikud segatud udon-nuudlitega) ja gyozasid (pelmeenitaskute laadsed asjad).


1. november

Kuna olin reisist nähtavasti väga väsinud ning läksin ka üpris hilja magama, ärkasin ma alles 14.30. Probleem oli selles, et mul hakkas loeng 14.40. Saatsin Miekele kähku sõnumi, et ta Grinda-senseile edasi ütleks, et ma vähemalt 10 minutit hiljaks jään.
Taas jooksin ilma midagi söömata välja ning hakkasin rattaga kooli poole väntama. Kuid mingi karma oli mulle sel hommikul väga helde ja poole sõidu peal avastasin, et mu tagakumm on peaaegu tühi. Seesama kumm, mille ma reedel ära vahetada lasin. Needsin vaikselt kogu seda jama ning viisin ratta uuesti samasse kohta. Vähemalt nüüd oli mul korralik vabandus, miks ma hiljaks jäin.
Seletasin parandusetädile, et olen sellega ainult umbes 2 korda sõitnud, aga kumm on juba jälle tühi ning mul tõesti mõistus otsas. Tädi ütles, et jätku ma ratas rahulikult sinna, võin sellele pärast kooli järgi tulla.
Loengusse jõudsin umbes 15-20 minutit hiljem, lipsasin vaikselt filmivaatamise pealt sisse. Seekord vaatasime filmi Nichirenist, kes oli 12. sajandi pühamees ning ka budismi reformaator. Palju draamat, ülepaisutamist ja fiktsiooni. Õnneks hoiatas Grinda-sensei meid selle eest enne ja ütles, et vaatame näidet sellest „kui palju fiktsiooni on võimalik ajalukku toppida“.
Pärast käisin oma pangaarvet kontrollimas ja avastasin, et internetitasu pole ikka veel maha võetud. Peab selle (ja ka pensionifondi) kohta homme Mariko-sanilt küsima.
Kui ma uuesti rattaparandusse jõudsin, teatas tädi mulle, et kahjuks oli jah väike auk uude kummi sisse jäänud. Ta ütles, et vahetas selle ära ning ma ei pea midagi maksma. See oli väga rõõmus üllatus, oleks tahtnud tädi kuidagi tänada, aga mul polnud midagi kaasas, mida talle anda oleks saanud.
Ühikas soojendasin oma karri-udoni üles, istusin Amberi ja Jacekiga külalistetoas ja tegin oma lokitangidega Amberile lokke.
Hiljem tuli Miekel idee mingit filmi vaatada ning ma näitasin Zackile, Miekele, Jacekile ja Sashale „Viimset reliikviat“. Seletasin filmi jooksul nii süžeed kui ajaloolist tausta ning märkisin, et see film on nö „eesti klassika“, suurem osa inimesi teavad dialooge ja laule peast. Olen jälle andnud oma pisikese panuse eesti kultuuri tutvustamisse =D


2. november

Nüüd sain ma lõpuks selle saladuse lahendatud, miks ma kogu aeg valedel aegadel ärkan. Kui ma äratuskella edasi lükkan, tuleb pärast kellaaja valimist teha veel üks „ok“ vajutus kinnituseks, kuid selle unustan ma kogu aeg tegemata. Igatahes, täna läks paremini kui eelmistel päevadel – pidin lahkuma ühikast 12.40, ärkasin (kuna olin jälle äratuskellaga feilinud) 12.20.
Kui koos Mieke&Annega ühikast lahkusime, sadas vihma. Läksime ratastega ja kuna mina ei oska veel sõita nii, et hoian kogu aja ühes käes vihmavarju, sain läbimärjaks. Õnneks leidsin vähemalt kohale jõudes oma rattale kuiva koha. Aga niiske ja külm oli olla mõlema loengu ajal. Rääkimistunnis alustasime uue ettekande teemaga, mis sisaldab minu suureks kurvastuseks igasugu tabelite ja graafikute seletamist.
Pärast kooli sõitsin täiesti ise rattaga ühikasse tagasi. Tundub, et ma hakkan tõesti selle rattaga ära harjuma. Ainus segav faktor oli (taas) vihm. Ühikas istusin kõigepealt umbes tund aega Jacekiga koos külalistetoas ning soojendasin-kuivatasin end ja oma asju radiaatori ääres. Aitasin tal välja mõelda, kuidas anda inglise keele tunde kahele väiksele poisile, kellele ta tuutoriks on.
Pärast sõin (riis+soja+mingid maitsvad lihapallikesed) ja õppisin natuke, kell 7 tuli Cho-en viimastel päevadel tehtud pilte võtma. Andsin talle maitsta ka rosinaid kakaos ja eesti valget šokolaadi mustikatükkidega, kahjuks unustasin musta leiva ja atleetjuustu ära. Näitasin talle ka pilte Eestist ning ta veendus veelgi rohkem, et tahab Euroopasse reisima tulla.
Päeva naelaks kujunes õhtul Miekega koos baari minek. Ta tahtis minna samasse kohta, kus me olime millalgi varem käinud (kus oli lahe baarmen ja noolemängulaud), kuid lõpuks jõudsime välja hoopis teise kohta. Kõndisime vihmas natuke linnas ringi ja astusime sisse ühte üsna ühika lähedal asuvasse baari. Enne jõudsime ekselda veel kahtlastel kõrvaltänavatel, kus (ilmselt) host-noormehed oma klubide ees hängisid, et inimesi sisse meelitada.
Meie valitud koht osutus täitsa lõbusaks, baarmenid Haruo ja Masato võtsid meid naeratades vastu. Peale meie istus leti ääres veel üks poopurjus sarariiman (salaryman, õige oleks öelda eesti keeles vist kontoritöötaja) ja ülejäänud baaris oli vist alguses mingi poistesalk, kuid hiljem vahetus see ühe paarikese vastu. Sarariiman oli väga lõbusas tujus, rääkis meiega, laulis karaoket ja meie üllatuseks tahtis meile ka mitu jooki välja teha. Alustuseks ostis sarariiman meile Miekega jelly tequila shotid, mis kujutasid endast väga veidrat kombinatsiooni: väike tequila shot, mille sisse on pandud (meie puhul) jõhvikamahla ja üks tarretise/želeepallike. Vahtisime seda ilmutist mõistmatute nägudega, kuni meile seletati, et kogu asi tuleb korraga endale kurku kallata. Mieke oli esimene julge ja üritas seda juua, kuid želee osutus liiga suureks ja tulemus oli see, et ta purskas pool jooki üle leti laiali. Naersime kõik koos selle üle natuke ja proovisime koos uuesti. Seekord läks Miekel paremini, kuid mina feilisin. Tekkis sama takistus, ma ei suutnud korraga kogu pallikest alla neelata ja osa joogist lendas uuesti letile. Aga sellest polnud midagi, meile toodi soojad rätikud ja elu läks edasi.
Meie sealviibimise ajal jõudis sarariiman laulda umbes 5-6 laulukest, baarmenid umbes 4 (üks laulis isegi hiina keeles, kuna oli hiinast pärit) ning mina teiste õhutusel 2. Lisaks õpetas Mieke baarmene näpud suus vilistama. Lahkusime umbes kella kaheteistkümne paiku. Baar oli vist lahti umbes 5 või 7-ni, meile räägiti, et umbes 3 ajal tulevad tüdrukud ümbritsevatest baaridest pärast töö lõppu siia. Need on mingid spets tüdrukud, kes töötavad klubides, kus mehed saavad käia nendega rääkimas. Pole päris hostess’id, pole prostituudid, pigem nagu…mingid seltsidaamid? Ma ei tea, Mieke igatahes teadis, mida see sõna tähendab.
Lõpuks lubasid baaripoisid meid järgmisel korral mõnesse heasse host clubi juhatada, kuid ma ei tea, kas ma julgen sellisesse kohta minna. Kogemus oleks muidugi vinge, aga ma veel mõtlen selle üle, eks näeb, mis saab.


3. november

Kooli täna polnud, kuna oli kultuuripäeva-nimeline riigipüha. Veetsin puhkepäeva koos Norikoga, kellega jõudsime ette võtta päris palju. Esmalt astusime sisse ühika lähedal asuvasse Foorumi-kinosse ning uurisime sealseid filminimekirju, aga kuna midagi sobivat sealt ei leidnud, suundusime hoopis rongijaamaga samal hoones asuvasse Solarise kinno. Pärast pikka kaalumist otsustasime minna vaatama mingit jaapani põnevus/actionfilmi „SP“ (mis tähistas „Special Police“i), peamiselt selle pärast, et peategelane nägi väga hea välja. Ostsime piletid ära ja jõudsime enne filmi algust veel Yamagata kõrgeimas hooneski käia. Sõitsime 24. korrusele ning imetlesime linnavaadet, kahjuks oli ilm osaliselt pilves ja seega täit elamust ei saanud.
Enne filmi algust ostsis Noriko karamelli-popkorni, mida lahkelt ka minuga jagas. Saime kassast ka spets-kaardid, millega alati õpilashinnaga pileteid osta saame. Üldiselt on piletihinnad siin aga Eesti kinodest päris palju kallimad. Ühe pileti eest (õpilasele) maksin 1000 jeeni ehk u 140 krooni.
Film ise oli päris lahe, palju pingelisi tagaajamisstseene ja tooli äärel kõikumist stiilis „oiappikene, mis nüüd edasi saab!“. Selgus, et tegemist oli mingi jätkusarjaga, alguses oli olnud draamasari, siis tulid filmid, see oli neist eelviimane. Subtiitreid polnud, kuid sain süžeest ja dialoogist üpris hästi aru. Lugu rääkis politsei eriüksusest, kes tähtsaid isikuid turvas. Seal töötas üks tüüp, kes miskipärast nägi kas aeg-ajalt paar sekundit tulevikku ette või tunnetas ümbrust kuidagi eriliselt. Intriige oli ohtralt, vandenõud ja reetmisplaanid lausa elasid üksteisel seljas. Kõik mängisid mingit topeltmängu, jälgisid kedagi või olid kahtlastesse asjadesse mässitud.
Filmi lõppedes sain teada, et siin on kombeks istuda rahulikult kohal kuni tiitrite lõpuni ja tõusta alles siis, kui tuled põlema pannakse. See tundub mulle isegi viisakam variant kui eesti moodi viimase stseeni järel välja kõndida.
Kinost väljudes olime üpris näljased ning tahtsime kuskile sööma minna. Kahjuks olid kõik kohad, kuhu me läksime, veel suletud (kell oli umbes viis). Jalutasime umbes pool tundi ringi ja sattusime lõpuks peatänavale, kus meid paelus ühe itaalia restorani näidisaken. Koha nimi oli Tirol ning see asus ühe armsa kotipoe teisel korrusel.
Restorani sisustus tekitas tõepoolest veidike euroopaliku õhkkonna, seintel rippusid kaunistuseks tähtkujude piltidega taldrikud, paaris kohas troonisid hiiglaslikud lillebuketid. Punaseruudulise kleidikesega ettekandja juhatas meid ühe nurgalaua juurde ning tõi hiiglaslikud menüüd, mis meenutasid mõõtmetelt pigem mõne moefotoseeria portfooliot. Silme eest läks päris kirjuks, kui üritasin kõiki roogade nimesid lugeda, kuid lõpuks suutsin otsustada kreveti-makaroni gratääni kasuks. Magustoiduks valisin šokolaadiparfee, mis kujutab endast jäätise, vahukoore ja puuviljade kombinatsiooni. Kuna polnud varem midagi sarnast söönud, olin päris põnevil.
Me ei pidanud pettuma ei põhiroas ega magustoidus. Vormiroataoline gratään viis keele alla, krevetid olid täpselt parajalt mahlakad, juust mõnus ja pehme. Hiljem jagasin Norikoga oma parfeed ja sain veidi osa tema melonijoogist. Noriko ütles, et võrreldes teiste kohtadega on Tiroli parfeed palju odavamad, mujal saaks sama raha eest palju väiksema portsu.
Õhtu jooksul sain teada, et Noriko töötab praegu poole kohaga (baito) ühes väikses itaalia restoranis ning läheb kevadel ühte reisifirmasse tööle. Jagasime muljeid ettekandjatööst.
Noriko fännab minu suureks rõõmuks ka Arashit, tema lemmikuks on Nino. (Kinos piilusime ka mõndade tulevate filmide kuulutusi, kus Nino mängib.) Lõpuks kõndisime koos ühika poole tagasi, ümisedes tänavaraadiost kuuldud Arashi laule. Saatsin ta Sendaisse mineva bussi peale ja jalutasin koju.
Päeva lõpetuseks vaatasime Mieke&Anne korteris koos Jaceki, Kiko, Sasha ja Zackiga ühte poola filmi. Jacek väitis, et see on üks parimaid poola filme läbi aegade. Teos oli valminud 1984. aastal ning kandis paljulubavat nime „Seks-missioon“.
Ma ei hakka väga detailidesse laskuma, aga tegemist oli tõepoolest täiesti ajuvaba absurdi-komöödiaga. Peategelasteks olid 2 meest, kes 1991. aastal teadusliku eksperimendi käigus külmutatakse. Plaanitakse ärgata kolme aasta pärast, kuid asjaolude sunnil ärkavad nad alles aastal 2044, seega kolmest aastast saab sujuvalt 53 aastat. Tuleviku-maailmas on mehed maa pealt pühitud, on jäänud ainult naised. Ja muidugi, nagu säärastele filmidele kohane, on seal ohtralt feminismi, alastust, „me aitame teil paljuneda!“-nalju ja absurdseid dialooge.
Mul on tõesti tunne, et selle filmi loojad olid ideede väljamõtlemise ajal mingi laksu all. Sellist asja ei saa lihtsalt normaalse mõistusega välja mõelda. Saime palju naerda, ma üritasin tähelepanu juhtida ka filmi ebatäpsustele („Aga kust nad lõpuks süüa said? Miks telekasignaal nii kaugele ulatus? See ei ole ju loogiline!“), kuid mulle tehti selgeks, et pole mõtet esitada küsimusi, mis nagunii vastuseta jäävad.
Laenasin Miekelt homestay-nädala jaoks ühe tema kohvri, kuhu kogu nädala asjad hiljem sisse mahutada. Muidugi oli tal vaja proovida, kas ka mina ise kohvrisse mahun ning nüüd on tal fotokas pilt, kus suletud kohvri luku vahelt minu üksik käsi Victory-märki näitab. Jacek ja Sasha leidsid, et see on kahtlane.
Muide, mul on kameeleon-fotokajuhe. Kui täna tehtud fotosid arvutisse tahtsin panna, üritasin voodi pealt valget väikest juhet üles leida, kuid see oli kadunud. Sattusin segadusse, sest olin selle hetk varem voodi peale asetanud. Pärast pikka otsimist avastasin ta siiski sealt, kuhu olin umbes 3 korda vaadanud. Ta lihtsalt sulandus mu tekimustri sisse kuidagi XD


***

Tekitasin paremale poole ribale loetelu oma pildigaleriidest, kuid panen igaks juhuks siia uuemate lingid:

Kimonokandmine

Kawanishi linna külastus


Ma mõtlen teie peale kogu aeg.