Teisel pool mind

P2evikupidamine j2tkub.

27. september (20:15)

Äratus: 8:20
Tõusin: 8:35 (on näha paranemise märke!)
Hommikul läksime Kiko, Jaceki, Tani ja Jasoniga jalgsi kooli (kuna Kikol pole jalgratast). Tee peal rääkisime Kikoga lemmikloomadest, ülikooli erialadest ja muust. Ta tundub olevat hästi tore tüdruk (kuigi ma tema ees alguses natuke aukartust tundsin). Suundusime kooli vahetusüliõpilaste keskusse, et maksta ära ühika deposiit ja common fee kuni märtsini. Seal veetsime natuke aega (mul tuli alles nüüd meelde, et ma peaks neile oma pangaraamatu ka koopia tegemiseks andma, infolehel oli see kirjas) ning tutvusime Coloradost pärit Amberiga, kes elab vist ainukesena vahetusüliõpilastest jaapani peres. Temaga koos olid Hideto (või lihtsalt Hide) ja Rina (Lina?), kes olid mingil aastal ka Colorados vahetusüliõpilasteks käinud.
Koos nendega suundusime natukeseks kuskile üliõpilaste tšillimiskohta. Seal tegime kõigepealt igaüks lühikese enesetutvustuse ning pärast organiseeris Hide mingi mängu nimede meelde jätmiseks. Igaüks pidi ütlema oma nime ja ühe asja, mis talle meeldib. Järgmine inimene pidi ütlema: „Olen [isiku 1], kellele meeldib [asi 1], kõrval istuv [isik 2], kellele meeldib [asi 2].“ Ja nii käis see mäng kogu ringi läbi, viimane inimene pidi pmst kordama kõigi ringis istujate nimed ja meeldimised (jaapani keeles) ning lisama veel enda oma ka. Juhtus nii, et just mina olin see õnnetu viimane XD Aga õnneks läks kõik hästi.
Siinkohal ka väike faktinurk mu tuttavate kohta. Tean, et Jacekil (kes saab homme 24) on Tais tüdruk, kellega ta tutvus internetis ning nad on käinud juba 3 aastat. Tan on 33 aastat vana ja magistriõppes, kuigi ta näeb väga nooruslik välja ja käitub nagu aktiivne meievanune. Kiko on spordihuviline, kellel on olnud kokku 6 merisiga ning talle meeldib okonomiyaki. Jason ei oska väga hästi jaapani keelt, pigem räägib inglise keeles (aga suure aktsendiga), on õppinud peotantsu ning tuleb ilmselt minuga samasse osakonda. Amberile meeldib mägironimine, ta on samuti tegelenud peotantsuga ning tema isa on jaapanlane.
Pärast väikest tutvumisringi suundusime Hide ja Rina eestvedamisel raamatukogu internetiruumi, kus kordamööda end facebookis sõbraks lisasime XD (Seega kulus ära, et ma endale enne Jaapanisse tulekut konto ära tegin) Siis käisime korraks uuesti vahetusõpilaskeskusest läbi ning seejärel viisid Hide ja Rina meid oma autodega (pisikesed ja nunnud) ühika juurde tagasi. Selgus, et Kiko oli lubanud teiste vahetusõpilastega hiljem kuskile kooki sööma minna ning otsustasime, et lähme kõik koos ka sinna. (Ühikas oli samal ajal mingi põrandate vahatamise ja koristamise päev ning kella 2-st kuni 4-ni ei tohtinud seal koridorides käia. Po ütles, et selline päev on kord kuus ja siis oleks parem kas sellel ajal mitte ühikas olla või oma asjad, mida päevaks vaja, enne ära võtta, kuna selles ajavahemikus oma toast välja ega ühikakoridoridesse sisse ei saa. ) Ootasime natuke, kuni kogunes kokku u. 18 inimest ning läksime Yamagata jaamas oleva hotelli restorani puhvetisse, kus oli all-you-can-eat süsteem 1,200 jeeni eest. Tugevat toitu seal eriti ei pakutud, pigem olid snäkid, aga kooke-maiustusi pakuti ülekülluses. Kuna meid oli nii palju, saime endale eraldi ruumi peasaali kõrval.
Sõime palju erinevaid kooke, väikseid võileibu ja pelmeenilaadseid asju, pisikesi pitsasaiakesi ning natuke suppi. Istusime umbes 2 tundi seal: vestlesime niisama, tegime pilte, arutasime käemärkide tähendusi erinevates maades/kultuurides ja tekkis isegi ingliskeelsete roppuste teema. Rääkisin pikalt Po’ga jalgrattaga sõitmisest, liha söömisest (oleme mõlemad lihasööjad lapsukesed XD), homsest jaapani keele testist ja ülemõtlemisest. Leidsime, et kui mina mõtlen liiga palju, st olen krooniline ülemõtleja ja tema ei mõtle peaaegu üldse, teeb kõike spontaanselt ja hetkegi mõtlemata, tasakaalustame me teineteist täiuslikult. Üldse on Po siinsetest inimestest, kellega ma siiamaani kohtunud olen, kõige toredam.
Umbes kell veerand 4 suundus suurem osa seltskonnast edasi Karaoket* laulma, kuid mina pidasin paremaks igaks juhuks homseks veel natuke õppida. Pealegi olin ikka veel väsinud. Võib-olla pole jet-lag siiamaani täielikult üle läinud…
Kuna ühikasse ei saanud kuni kella 4-ni ja Manami tahtis nagunii natuke jaama kõrval olevast kaubanduskeskusest kingi vaadata, siis läksime neljakesi (mina, Manami, Po ja Yumi, veel üks aprillist alates siin olnud korealane) poodi. Küsisin, kas Jaapanis on jalanõud kallid või odavad ning mulle vastati, et võrreldes ümbritsevate maadega on öeldud, et üpris odavad. See väide leidis kinnitust, kui kingapoodi astusime. Eesti kroonidesse ümber arvutades tuli hindade keskmine tõesti palju odavam (nt kallimad talvesaapad olid 4990 jeeni=u 650 krooni, odavaimad kingad 790/990 jeeni=110~140 krooni). Käisin vaimustunult ringi…ja seda mitte ainult hindade pärast. Kui Eestis pean tikutulega otsima mingeid kingi/saapaid/vms, mis mulle meeldivad, siis siin on peaaegu iga paar selline, mida ma tõesti kannaks. Tundub, et lahkun siit aasta lõpus vähemalt 2-3 uue paariga.
Sama kordus riide- ja pesupoodides. Jumal küll, siin on nii ILUSAD asjad! (Ma loodan, et see lummus ainult sellest ei tule, et tegu on Jaapaniga.) Sinna kaubanduskeskusesse lähen kindlasti tagasi, kui mul midagi vaja läheb või midagi kena endale osta tahan. Nägime isegi mingit karvast/pehmet aluspesu (Mirju: „Kas see on talveks? 0.o“ – Teised: „Ei tea…“). Ainult rinnahoidjad tunduvad siin olevad hirmus väiksed (kuigi kõigil on sees korralik polsterdus).
Ühikasse jõudes avastasime, et puhastus ikka veel käis, seega ootasime fuajee kõrval olevas külalistetoas. Varsti saabusid sinna ka Zack ja Semi (korea tüdruk, siin alates aprillist). Sain teada, et lendorav on jaapani keeles „momoga“ ning et haaremi-stiilis pükse nimetatakse lendorava-püksteks, kuna lendoravad on altpoolt samasuguse kujuga. Küsisin Po’lt, kas ma pärast tema netti kasutada võin ja ta nõustus lahkelt.
Lõpuks jõudsin tuppa ja plaanisin kohe õppima hakata. Rõhk sõnal plaanisin. Kõigepealt tahtsin midagi süüa, aga ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna ma tegin midagi oma telefoniga ning veetsin siis umbes kolmveerand tundi, mõeldes, kas ma nüüd vajutasin mingi tasulise teenuse nupule ja otsisin telefonimanuaalist ühe väikse märgi tähendust. Lõpuks otsustasin, et kuna mul on turvakood peal, ei saanud ma ilma seda sisestamata midagi tasulist teha ja väike märk tähendas lihtsalt mingeid automaatseid update’e.
Korraga helises uksekell. Ukse taga seisis Po, kes tuli küsima, kas ma tema netti kasutama tulen. See oli küll veidi varem ajast, mil olin plaaninud minna, aga läksin siiski. Po tegi mulle oma toas teed, rääkisime muusikast, sellest, millega mu vend tegeleb (uhkeldasin natuke, ma ei saanud sinna midagi parata) ning kooli professoritest (meil on vist sama juhendaja). Kogu selle aja jooksul üritasin ma kirjutada ühte meili, aga kuna jutt oli nii huvitav, jäi kirjutamine kogu aeg pooleli XD Po oli tõesti üllatunud, kui tuli välja, et ma olen näinud Taiwani draamasarja „It started with a kiss“ ja mulle meeldib selle muusika. Ta ei olnud ise seda näinud, kuid ütles, et näiteks kõik korea vahetusõpilased olid seda ka vaadanud. Lisaks rääkisin Po’le eesti rahvustoitudest (verivorst, hapukapsad, sült) ning õpetasin talle ka eesti täpitähti. Lõbus oli kuulata, kuidas ta püüdlikult hääldas „õ-ä-ö-ü“. Õ on korea keelega sarnane, sellega sai ta enam-vähem hakkama, ü on peaaegu täpselt sama ühe hiina keele häälikuga, see tuli tal kergelt, ä’d seletasin ma „apple“-näitel, kuid ö….seda ta lõpuks natuke õppis ütlema (kui ma seletasin, et see on hästi ümmargune), kuid sellega oli kõige rohkem raskusi.
Asi lõppes sellega, et ta tuli minu tuppa pilte vaatama (peamiselt seda, milline näeb välja see noorem vend, kes on 3 aastat noorem, aga ~30 cm pikem), tutvustasin talle piltidel olevaid inimesi. Larbiga seotud piltidelt läks jutt loomulikult sellele teemale ja lõpuks tegin arvuti lahti ja näitasin talle erinevate larpide pilte (koos seletustega). Tundus, et talle meeldis, ta ütles, et tahaks võib-olla ka sellist asja proovida. Hiljem tõi ta mulle veel kaks denshi-jisho’de kataloogi ning ütles, et ma võin sealt uurida, mis on kõige paremad. See oli temast tõesti armas.
Aga NÜÜD on tõesti viimane aeg homseks testiks õppida. Ganbarimaaaa~su!

* Muide, kas teadsite, et sõna „karaoke“ on tegelikult lühend ja tuleb jaapanikeelset sõnapaarist „kara no orchestra“ ehk „tühi orkester“?

28. september (21.00)

Äratus: 8:00
Tõusin: 8:05 *rõõmutants* =D
Täna hommikul läksin kauaoodatud-kardetud Placement Testi tegema. Hommikul mõtlesin korraks, et äkki peaks mingid pidulikumad riided selga panema, kuna pärast ka intervjuu toimub, aga otsustasin lihtsalt teksade, valge pluusi ja musta vesti kasuks. Piisavalt pidulik. Hommiksöök: võisai ja tass teed. (Õun läks kotti kaasa)
Alla fuajeesse jõudes nägin, et kõik teised olid tavapärases riietuses, seega ei hakanud ma selle pärast rohkem muretsema. Kõndisime koos Tan’i, Kiko, Jaceki ja Zackiga ülikooli poole. Vihma sadas, väga rõve oli. Mu jalanõud ja sokid said läbimärjaks, siiamaani pole ära kuivanud.
Kooli jõudes suundusime õige maja poole, kus kohtusime teiste vahetusõpilastega. Big Nick ja Nick olid juba hommikul vara sinna saabunud, sest nad ei osanud arvata, kui kaua läheb ühikast kooli kõndimiseks. Nägin esimest korda korralikult ka Hollandi tüdrukuid, kelle nimed on Anne ja Mieke (omg, eurotrip!!! XD).
Kell 9.50 tuli üks vanem naisõpetaja ja lasi meid 121 klassiruumi sisse. (See nägi välja täpselt nagu draamades ülikooliruumid.) Hommikul vara olin saanud Jacekilt sõnumi pastaka laenamise kohta ja võtsin igaks juhuks kogu oma pinalitäie kaasa. Sain neid jagada nii Jacekile kui ka Nickile, mulle endale jätkus ning üks jäi veel ülegi. Kõigepealt tehti kohalolekukontroll, väga klassikaline: õpetaja luges nime ja nimetatu tõstis käe ja vastas „jah(, kohal)“.
Enne testi tuli ruumi veel üks õpetaja, kes rääkis eesseisvatest intervjuudest. Need pidid algama kell 13.00, tädi hakkas lugema inimesi, kes peavad ühe teatud hoone fuajees seda ootama. „Esimene, 13.00…Mirjam-san.“ Just my luck. See tegi mu natuke närviliseks, aga üritasin keskenduda enda ette asetatud paberile. Aega oli üks tund, lehekülgi 5. Ülesanded jagunesid kaheks: valikvastustega (nii grammatika, kanjide kui häälduse kohta) ning ise kirjutamise ülesanded (appi, kanjid!). Viimastes pidime näiteks lõpetama/täitma dialoogi. Test polnud nii hull, kui ma kartsin, aga lihtne ka mitte. Vahepeal mängisin bingot, kui nägin täitsa uusi sõnu (või selliseid, mille tähendust ei teadnud ega osanud ka tuletada). Läksin kõhutunde peale välja.
Pärast testi oli mul 2 tundi intervjuuni aega. Läksime Kikoga tagasi ühikasse, kuna tahtsime seal endale süüa teha. Ikka veel sadas.
Jõudsin ühikas napilt endale midagi lõunaks kokku klopsida, tegin riisikeetjas riisi (seekord ühe topsitäie), segasin selle toore munaga (sellist asja on tõesti võimalik teha! Riisi kuumus muudab ka muna söödavaks, kui need kaks omavahel põhjalikult ära segada), valasin peale sojakastet ning peitsin kogu selle kraami vahele veel ühe menchikatsu (lihakotlet?). Kuna ma ta niimoodi sinna teiste asjade vahele matsin, soojenes ka see ning ma ei pidanudki seda praadima. Success!
Kõndisin (sest ratas oli märg ja ma tahtsin veel jalutada) kiiresti kooli, jõudsin umbes veerand tundi varem mainitud hoone fuajeesse ning jäin ootama. Veidi hiljem saabus sinna ka Jacek, kes oli järjekorras teine. Andsin talle ka sünnipäevakingituse – Kalevi valge šokolaadi kookose ja pohla(jõhvika?) tükkidega.
Selgus, et intervjuu polnud üldse nii karm, kui ma arvasin. Üks kahest vanemast naisõpetajast istus oma kontoris, täitis minu abiga ühe ankeedi, palus teha enesetutvustuse, küsis jaapani keele õpingute ja hobide kohta, rääkisime ka minu bakatööst. Üpris vaba õhkkond oli, sain täitsa edukalt rääkimisega hakkama. Lõpuks ütles ta, et ma olin saanud jaapani keele gruppi nr 6 (kokku on kaheksa gruppi), mis tähendas „lower advanced“-taset. Ma pean vist lisaks jaapani keele tundidele võtma 2 ainet (kuna olen JSP programmis??), mis on kohustuslikud, samas võin jaapanlastega koos ka mingeid loenguid võtta, kui tahan. Jaapani keele tunnid on vist peaaegu iga päev: kirjutamine, lugemine, rääkimine ja kuulamine.
Pärast intervjuud rääkisin veidi Hollandi tüdrukutega, vahetasime telefoninumbreid ja sain teada, et nad on juba mitmendat korda Jaapanis, aga esimest korda vahetusõpilastena.
Veetsin u. poolteist tundi raamatukogus internetis ning läksin siis üksi ühikasse tagasi. Vihma sadas endiselt. Aga tegelikult oli täitsa tore niimoodi omapäi kõndida. Vähemalt kooliteega hakkan ära harjuma. Tee peal nägin väikseid (kooli? Lasteaia?)lapsi, kes mind vaatasid ja üks hüüdis järgi, et „Mis keelt sa räägid?“, aga ma ei jõudnud pöörata ja vastata, kuna olin juba üle tee läinud. Jaapani lapsed on päris armsad.

Ühikas tegin oma videoblogi edasi, sain Hide’lt sõnumi, et äkki läheks reedel kuskile koos nomikaile (pmst koos sotsialiseerumine-joomine) ning olin nõus.
Õhtupoole (sest peale kella poolt seitset on supermarketis madalamad hinnad) käisin poes ka, täiendasin oma varusid saja-jeeni-poes ja Yamazawa supermarketis. Ostsin näiteks seebihoidja, bento-karbi ja riietevärskendaja (Joey ütles, et selle peaks ka kindlasti hankima) ning ostsin ka põhjalikult süüa juurde. Sellest parem piisagu mulle pikaks ajaks!
Poes kohtasin kõigepealt Tan’i, kes aitas mul leida uuesti hommikuhelveste-riiulit ning hiljem nägin Jacekit, kes oli mulle enne sõnumi saatnud, et ma ka tema poodi kaasa võtaks, kuid ma polnud seda kahjuks kätte saanud. Jaceki abiga sain endale ka Yamazawa punktikaardi tehtud, nüüd on mul ka võimalus püsikliendina mingeid boonuseid saada.
Tagasi tulles õnneks enam ei sadanud. Ühika ees tegid Big Nick ja Nick suitsu, vestlesime veidi nendega keeleõpingutest ja suitsetamisest ning mõtlesime, et võiks millalgi koos kuskile minna ja rääkida lugusid oma kodumaadest vms. Neile avaldas muljet mu inglise keele oskus ja kui me rääkisime neile, et Eestis ja Inglismaal on normaalne, et koolis õpitakse vähemalt kahte keelt, avaldasid nad kahetsust, et neil seda eriti ei tehta.
Peaks õhtust sööma. Ostsin mingi komplekti, mis oli õhtul alla hinnatud (sisaldab mingeid nuudleid, krevette, munaribasid (?) ja mõningaid asju veel) ning mille peab ilmselt mikros soojaks tegema. Lähen esimest korda teise korruse ühiskööki. Soovige mulle edu.

Enne aga käin läbi Joey juurest ja panen videoblogi järgmised osad üles.

Ning siis…võib-olla premeerin end testi eduka sooritamise puhul vanniskäiguga. Päris jaapani moodi, tulikuuma vee ja üle vanniääre loksumisega.

Homme on Exchange Student Orientation, võib-olla kohtun pärast ka oma juhendaja/professoriga.

***

And now for something (not) completely different:

(lisaks osale 0,5)

Mirju Jaapanis 1

Mirju Jaapanis 2

Mirju Jaapanis 3

Stay tuned for next episodes from...my life XD

Tervitused, mu kallid =)

J2tkan oma p2evikupidamist, loodan, et m6ned selle ikka l6puni lugeda viitsivad XD

Vira ja Julia on inglid! Ma ei tea, mida ma ilma nende jäetud asjadeta teeks. Täiesti super.

Rakendasin oma McGyveri-oskusi, mis igal inimesel kuskil pealuus peidus on (mõnel sügavamal kui teistel, eksole) ja sulgesin suhkrupaki juuksenõelaga. Olen enda üle uhke.

24. septembri l6petus:

Õhtusöök: õhtul kell 11. Proovisin esimest korda ka riisikeetjaga riisi teha. Kuna ei osanud arvutada, kui palju ühe topsitäie riisiga tuleb, panin igaks juhuks kaks. See osutus liiga paljuks XD Ma jagasin riisi kaheks, suurema osa panin praegu nahka, väiksema kiletasin ja panin külmkappi uusi toidukordi ootama. Võib-olla saan teda praadida?
Igatahes..panin riisi peale kaussi veel ühe kolmest väiksest liha-kotletist. Pole ju mõtet kõiki korraga ära süüa, pealegi ei tasu õhtul väga palju vitsutada. Lisaks valasin kogu selle kupatuse sojakastmega üle. Päris maitsev tuli. Kuigi viimased ampsud….neljamas pressib peale.

„Iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked, kuid varsti ojja tahab tagasi…ta oma koju tahab tagasi.“

25. september (18:56)

* Tänase päeva mõttetera: kui sa arvad, et on raske saada aru mobiilifirmade pakkumistest ja nende lepingute tingimustest eesti keeles, siis tea, et jaapani keeles on see umbes miljon korda keerulisem.
Äratus: 9.00
Tõusin: 9.59
Oleks pidanud varem magama minema…aga ma jäin arvutist eesti muusikat kuulama. Veendusin taaskord, et mõned laulud toovad automaatselt pisarad silma, ükskõik millal või kus neid kuulata.
Hetkeks kartsin, et olen lootusetult hiljaks jäänud, aga siis meenus, et pidime fuajees kohtuma alles kell 11. Käisin duši all (jaapani vanniskäigumeetodit pole ma veel proovinud, võib-olla premeerin end esimese koolipäeva puhul sellega) ja sõin ühe banaani. Hakkasin just teed tassi valama, kui Tan juba helistas ja ütles, et nad saavad fuajees kohe kokku. Läksin ähmi täis, vastasin, et mul läheb veel paar minutit ja tee jäigi kööki jahtuma.
All selgus, et kuna Softbanki teenindus on ühes kaugemas poes, lähme seekord ratastega. (Õnneks oli mul see olemas, aitäh Virale&Juliale) Asusime teele kuuekesi: mina, Tan, Jacek, Jason (või Jasun?), Po ja Kaiku. Hommikuses Yamagatas rattaga ringi sõita polnudki nii hull, kuigi minu oskustel on veel palju-palju arenguruumi. Tee peal rääkisin natuke Jacekiga, kellega siiamaani eriti suhelnud polnud. Vestlus kulges jaapani-inglise segakeeles, kuna me mõlemad teadsime, et saame rääkida inglise keeles, kuid tahtsime harjutada ka oma jaapani keelt XD
Umbes 20-30 minuti pärast jõudsime sihtkohta, milleks osutus suur punane kaubanduskeskuse moodi hoone. Selle teisel korrusel oli tehnikapood, kus müüdi muuhulgas ka mobiiltelefone. Sealt algas meie Kolgata tee…
Olime enne teistelt vahetusõpilastelt uurinud, missuguse paketi võtma peaks. Nende jutu järgi oli meil kaks varianti. Kahjuks ei öelnud nad midagi ettemaksuga telefonikaardi kohta, millest Viralt kuulnud olin ja mida tegelikult võtta oleks tahtnud. Tan käis poes ringi ja vaatas igal pool telefone, meie tammusime enamjaolt ainult ühe riiuli juures. Lasime töötajatel endale pakette, nende erinevusi ja hindu selgitada, kuid alati jäi midagi selgusetuks. Oli ka paar korda, mil me arvasime, et saime kõigest aru, kuid pärast selgus, et tegelikult on kõik teistmoodi. Appi….ma ei taha Eestiski mobiilipakettide rägastikku sukelduda, mis siis Jaapanist rääkida. Esialgu vaatasime, et ühe paketiga saab telefoni tasuta kätte, kuid esimese kuu peab maksma umbes 5-6 eri teenuse eest. Alates teisest kuust saab kõik peale baasteenuse eemaldada ja maksta suht vähe. Siis aga kuulsime, et peame ikka vist maksma telefoni maksumuse ja sinna juurde veel midagi….ausalt öeldes on see mulle siiamaani segane. Teenindaja näitas kahte telefoni ja ütles, et need tulevad ilmselt kõige odavamad.
Umbes 2 tundi (!) valisime mobiile. Siis, kui kõik enam-vähem otsustanud olid, selgus, et Jacekil pole kaasas oma isiklikku templit, mida ostuks ja lepingu sõlmimiseks vaja oli. Ta nägi nii õnnetu välja ja palus, et äkki ma tahaks homme temaga uuesti sinna tulla, kuna ta täna telefoni osta ei saa. Hea hing nagu ma olen, nõustusin ja ütlesin, et eks ostan siis ise ka homme (kuigi mul olid pmst kõik vajalikud asjad kaasas). Tore teenindaja otsis meile kuskilt (salajased riiulid pärisriiulite all??) ingliskeelsed seletavad raamatukesed ja panime need kotti, et ühikas lugeda (kuna olime Jacekiga otsustanud, et nagunii tuleme homme uuesti). Vahepeal andis Kaiku mulle mingit väga head virsikujooki proovida. Peaks selle nime kindlasti üles kirjutama.
Seejärel algas järgmine raskuste-etapp:
Läksime kõik lettide juurde. Tan ja Jason olid oma telefonid ostmiseks välja valinud, mina ja Jacek saime enda omad järgmiseks päevaks broneerida. Valisin nähtutest kõige odavama, 11,620 (vist, viimases kolmes numbris pole ma päris kindel) jeeni maksva kena roosa klapiga telefoni, mille juurde kuulub ka sõnaraamatu-funktsioon. Tundub, et Jaapanis on kõigil klapiga telefonid. Kahjuks tuli välja, et roosat mudelit enam pole ning ma olin sunnitud valima valge. Kaiku küll ütles, et ma võin selle roosa siiski eraldi tellida, aga sellega oleks umbes nädal-paar aega läinud ja telefoni ei taha ma nii kaua oodata.
Abivalmis teenindaja-noormees valmistus meid ükshaaval ette võtma. Kõigepealt näitas ta meile mingeid kupongilaadseid asju („softbanki-raha“-stiilis, reklaami-koera pildiga), mille kohta seletas, et see, kes esimesena ostab, saab kõigile teistele anda ühe kupongi, nagu soovitus-süsteem. St tema nagu soovitaks meile klientideks astumist ja saaks selle eest mingit boonust ning meie saaks hiljem 5 kuud tasuta (ma arvan, et ilma mingi baastasu/kuumaksuta). Igatahes. Tan hakkas telefoni ostma, oma andmeid jagama, pidi veel umbes kaks korda ankeeti uuesti tegema, kuna süsteemis oli mingi viga. Selleks ajaks oli veel umbes tund-poolteist möödunud ning me olime juba päris näljased ja väsinud.
Siis saabus veel üks üllatus: Tan polnud kaasa võtnud oma pangaraamatut ning ostuks oli kindlasti vaja sellel olevat numbrit. Olime suluseisus. Lõpuks, pärast pikki arutelusid teenindajanoormehega ja omavahel jõudsime kokkuleppele, et tuleme KÕIK homme tagasi XD
Olles natuke löödud oma kolossaalsest ebaõnnestumisest, läksime lähedalasuvasse raameni-toidukohta lõunat sööma. Ma oleks eelistanud pigem kohe ühikasse minna, kuna mul oli seal piisavalt süüa, aga kuna suurem osa seltskonnast tahtis väljas süüa, ei hakanud ma väga palju vastu puiklema (näete, juba jaapanistun!). Seekord tellisin soja-raamenit (409 jeeni) ja suutsin peaaegu kõik nahka pista, score :D Õnneks ei pea siin eraldi juua tellima, kuna jäävesi tuleb iga toiduga kaasa ja on kõigile tasuta.
Pärast lõunasööki suundusime (ma ei tea küll, miks) ühte suurde kaubanduskeskusse nimega Jusco. Seal andsid Po ja Kaiku meile tund aega poeskäimiseks. Tan ja Jason tormasid kohe riiulite vahele, mina ja Jacek seisime nõutult kohapeal ja ei teadnud, mida teha. Tema oli eelmisel päeval juba kõik vajaliku ära ostnud ning ka mul polnud soovi poodi minna. Ohkasime sügavalt ja mõtlesime, mida kaks väsinud välismaalast sellises suures keskuses tunni ajaga teha võiks. Viimaks otsustasime, et kõnnime niisama ringi. Leidsime ka raamatupoe, kus mu kullipilk hetkega kaks ajakirja leidis, mille kaanel figureerisid Arashi-poisid (zuumisin kohe Matsujuni näole XD). Uitasime ka õpperaamatute osakonda, kus avastasime inglise keele harjutusvihikuid, kanji-õpikuid ja muud. Seejärel istusime raamatupoe ette pingile ja ootasime. Oma jaapani keele alaste teadmiste poolest on praegu punktiseis: Jacek – 2, mina – 0 Ja seda kõike sellepärast, et ma ei osanud lugeda magamisriiete osakonna sildi keskmist märki.
Kui uuesti välisuste juures kokku saime, hakkasime LÕPUKS koju sõitma. Veendusin, et pean õppima korralikult rattaga sõitma. Sadula peaks vist ka kõrgemale tõstma…aga ma tahan, et mu jalad ka maha ulatuksid. See vale-poolne liiklus ajab ka segadusse. Sõitsin mingil hetkel suht suvaliselt keset teed ja kui auto tee paremalt poolt lähenes, sattusin paanikasse ja ei teadnud, kuhu poole ma peaks nüüd keerama või minema.
Enne ühikasse jõudmist suutsin veel keset liiklust ära eksida ja teistest maha jääda. Õnneks olime juba õige tee peale keeranud ja ma suutsin ise kodutee leida. Ühika fuajees leppisime kokku, et kohtume samas kohas homme kell 10. Siis lähme uuele katsele :P
Oma toas sõin igaks juhuks õhtust (kausi helbeid, sest piima realiseerimiskuupäev on 26 sept) ning asusin tegelema softbanki kliendilehe ingliskeelse osaga. Lugesin ja püüdsin võimalikult täpselt aru saada. Ilmselt lähen sama teed, mis Jacek – esimese kuu maksan kogu kupatuse ära ja siis eemaldan suurema osa lisasid. Aga leidsin lõpuks üles ka ettemaksuga kaardi võimaluse. Vähemalt on see seal kirjas. Ilmselt on see sama, millest Vira rääkis – võib võtta kas 3000-jeenise või 5000-jeenise kõnekaardi, lisaks 300 jeeni meilide/sõnumite eest. Lisaks võib vist ka rahvusvahelisi kõnesid selle raames teha. Homme küsin ka selle kohta ning kui selle telefoni hind mingi ulmeline summa pole, võtan ilmselt selle (loodan, et mind väga vihaselt ei vaadata oma eelistuse muutmise pärast).
Kell on 8. Seekord alustan ma jaapani keele õppimist varem. Jõin just tassi kuuma rohelist teed, seega peaks energiat jätkuma. Täna tahaks umbes üheteistkümne ajal magama minna, kui vähegi võimalik.
Enne kuulan natuke emme kingitud öökulli (kes on praegu ainus pehme kaisuloomake mu toas) huikamist.

Edit:
Tanel Padari „Kuu on päike“ sümfooniaorkestri-variant plaadilt „Kaheksa“ on megahea. Ja mul tuli miskipärast tahtmine kuulata Oomph’i neid lugusid, mille lingid Martin mulle saatis. Ehk viitsib ta mulle need millalgi ka mp3-dena saata…?
Edit 2:
Mu tavalise telefoni aku saab nüüd, kui tal pole operaatorit ega levi, väga kiiresti tühjaks. Loodan, et uuel telefonil on vähemalt äratuskella funktsioon.
Edit 3:
Tahaks uuesti „Princess Tutu“t vaadata. Tundub, et see vääriks kohta minu Top 10-s, kui isegi mitte top 5-s. Soovitan kõigile, eriti tüdrukutele. Good stuff.

26. september (18:54)

Jeesus Maria pulga otsas, MIKS see kõik nii keeruline peab olema?!
Äratus: 9:00
Tõusin: 9:17
Täna läksime koos telefonijahi teisele katsele. Saime kell 10 fuajees kokku (mina, Tan, Jason, Jacek, meile teed näitama tulnud Suji ja uus ameerika vahetusõpilane Aaron). Sõitsime läbi pühapäevahommikuse Yamagata samasse elektroonikapoodi, kuid jõudsime natuke liiga vara kohale. Teenindajanoormees oli meile öelnud, et on tööl kella 11-st, kuid meie saabusime juba 10:30. Eks me siis vaatasime pool tundi ringi, avastasin, et seal müüakse ka denshi-jishosid (elektroonilisi jaapani keele sõnastikke) ning võrdlesin veidi nende hindu. (Pean Gekult/Arilt/Shinilt küsima nende mudelite numbrid! Ise jäin kahtlema CASIO XD-A3800WE ja CASIO XD-A6600GD vahel.) Veel midagi ära ei ostnud, kuna olen kuulnud, et internetist hankimine on odavam.
10:50 tuli sama teenindaja meie juurde ja palus meid kõiki oma väikse kabiini juurde. Ma küsisin talt kohe ettemaksuga kaardi kohta, kuid ta ütles, et praegu neil neid mudeleid müügil pole, mis seda toetavad, pealegi ei soovita ta seda eriti.
Algas Kolgata tee järgmine lõik. Tan võeti esimesena ette, nagu eile kokku leppisime. Arvutasime veel, kui palju me iga kuu ja üldse kokku maksma peaks, kuid kogu aeg tulid erinevad numbrid. Siis jooksis arvuti ka veel paar korda kokku ja…lõpuks teatas Tan, et ta otsustas hoopis teise firma, AU paketi võtta. Teenindaja naeratas ja ütles, et seda saab loomulikult teha (kuna selleks ajaks oli arvuti nii mitu korda kokku jooksnud, et ankeeti/lepingut polnud ta kordagi täielikult ära täita saanud). Nüüd oli meie kord mõelda, kas me ikka tahame softbanki võtta. Palusime endale veel neid pakette kirjeldada ja küsisime, kumb on odavam ja parem. Teenindaja selgitas, et kui paar aastat tagasi oleks ta kindlasti soovitanud välisõpilastele ainult softbanki, siis nüüd olid süsteemid muutunud ja mõlemad pmst sama väärtusega. Aga kuidagi tuli sealt jutust siiski välja, et AU võib ka hea olla. Selleks ajaks oli (taas) juba 2 tundi möödunud, tahtsin asja võimalikult kiiresti ära lõpetada (hah, lihtsameelne…) seega ütlesin, et heaküll, mina tulen ka AUsse. Poisid mõtlesid ka ümber.
Oma uue otsuse tõttu pidime minema aga uuesti erinevaid telefone valima. Kõmpisime väsinult riiulite vahele ja lasime endale kõige odavamad välja otsida. Lõpuks leiti meile mingid sellised, mille sai 0 jeeniga kätte. Me ei saanud küll täpselt aru, kuidas see võimalik on, küsisime umbes 10 korda üle, et kas me tõesti ei pea seda telefoni hinda (minu telefon oli nt 15,750 jeeni) maksma. Meile vastati, et ei, firma maksab selle meie eest, neil on mingi selline kampaania praegu. Siis läksime uuesti kabiini juurde, kus esimestena Tan ja Jason ette võeti. Seekord oli vaja täita ainult mõned ankeedid käsitsi, arvutis polnud midagi vaja teha. Meie uurisime samal ajal erinevaid pakette ning leidsime lõpuks ühe, kus 780 jeeni eest kuus saab nii palju meile saata kui tahad (ja vastu võtta ka), ükskõik mis võrkudesse või netiaadressile. Kõnesid see ei kata, st kui me kellelegi ise helistame, siis peame maksma 21 jeeni iga 30 sekundi eest. Kui keegi meile helistab, siis ei pea me vastu võtmise eest maksma. Vähemalt nii ma aru sain. Ja kui keegi mulle nt Eestist helistab, siis maksab helistaja kõik kulud. (Ma tõesti loodan, et ma sain õigesti aru.)
Aga ma arvan, et ma üritan meilide ja sõnumitega kõik ära lahendada. Kui tõesti muudmoodi ei saa, siis üritan nii vähe rääkida kui võimalik ja vaatan esimese kuu lõpus, palju arve rääkimise eest tuli. Tegime makse otsekorraldusega pangast, aga ma saan ka netist (au kodulehelt telefoni vahendusel) vaadata, palju mul raha läinud on. Kogu kupatusel on mingi alustustasu, aga see on veidi alla kolme tuhande jeeni ainult ja mitte väga hull. Leping on kaheks aastaks, seega tuleb lõpus maksta umbes 10,000 jeeni lepingukatkestustasu ka.
Ankeetide täitmine, lepingute seletamine ja muu värk võttis veel umbes 3-4 tundi. Nagu….3-4 tundi, päriselt. Ma ei saa aru, miks nii kaua aega läks. Ainus hea asi selle juures oli see, et teenindaja võttis telefoni ise pakist välja, pani õigesti kokku, aitas salasõnu sisestada ja seletas muid asju. Lõpuks, kui kell sai 16:20, olime enam-vähem omadega mäel.
Me polnud keegi hommikul eriti midagi söönud (Suji üldse mitte), seega suundusime koduteel ühte söögikohta, kus Suji soovitas tellida biifsteeki. Seda me ka tegime, saime väikse hakklihakotleti taolise asja ja veidi kartuleid. Ilmselt söön nüüd (ühikas olles) veel.
Pean vist oma jalgrattale esitule ostma. Suji hoiatas, et kui seda pole ja öösel ringi sõidad, võib politsei sind kinni pidada. Veel üks meelespea seoses rattaga: kohanda ratta istet ja puhu tagumine kumm täis!

Siin läheb metsikult vara pimedaks. Kell 6 õhtul on juba täiesti pime. Õhtuses/öises linnas rattaga sõitmine on hoopis teistmoodi kui valges….ma pean korralikult sõitma õppima. Muidu muudan liiklemise (ka teistele) katastroofiohuga tegevuseks.
Nüüd oleme ühikas tagasi ja ma plaanin (peale seda, kui olen natuke söönud ja Joey arvutit/netti varastanud) veel jaapani keelt õppida.
Kohutav väsimus. Loodan, et nüüd on enam-vähem kõik asjaajamised tehtud (kui homme deposiidi ära maksame) ja käigud käidud. Siis on mul ainult denshi-jisho veel osta. Ja ma ei ole ikka veel suutnud kokku arvutada, palju ma sellel kuul kulutan, kuna ma ei ole aru saanud, millal mingit asja maksma peab või see pangaarvelt maha võetakse. Pole muud varianti kui pärast, oktoobri alguses kulud kokku lüüa ning oktoobri lõpus uuesti sama teha. Oeh.

Edit:
Fakt: Ma olen täielik tehnikaidioot.
AU firma on selle poolest hea, et nad annavad laadija tasuta kaasa. Teised firmad seda miskipärast ei tee.
Avasin laadijapaki, vaatasin seal olevaid pilte ja leidsin, et minu telefonil pole alumises servas sellist auku, kuhu akulaadija pista. Siis avastasin, et mul ei ole seinas vaba pistikut, kuhu akulaadija teine ots panna. Tõstsin umbes 4 korda oma juhtmeid ümber (osasid ma ei puutunud igaks juhuks, liigutasin oma arvuti ja teleka pistikuid) ja jõudsin alles pärast pikka kaalumist normaalse variandini. Aga telefonipoolne probleem eksisteeris endiselt. Telefoni allosas lihtsalt polnud mitte ühtegi piisavalt suurt auku. Oli kaks väikest, aga mul oli vaja ühte suurt.
Kurvalt pakkisin laadija ilusti karbi sisse tagasi ning valmistusin vaimselt järgmisel päeval jälle kuskile tehnikapoodi minema. Olin kõik karbid-kotid korralikult kokku pannud ja hakkasin telefoni riiulile panema, kui märkasin, et selle külje peal on justkui mingi paneel (Eestis peitub selliste all mõnikord nt usb-pesa). Alguses ei julgenud ma seda väga kiskuda, kuid lõpuks tirisin ta ikkagi lahti. Väikse luugi all oli akulaadija-pesa. Hõiskasin.

Edit 2:
Õhtusöök – kausitäis kellogseid, kausitäis külma riisi sojakastmega (ma kahtlustan, et kõik on söödav, kui see sojaga üle valada) ning tass teed.

***

Mul on nüüd jaapani mobiil. Jee.
Kui keegi soovib selle meiliaadressi, andku teada. Ma pole kindel, kuidas tavalised netimeilid mobiili jõuavad, aga proovida võib.

Hetkemuusika:

kylmkapi undamine

*kalli*

Heips. Teatan, et ma olen ikka veel elus ja terve =)

M6tlesin, et hoian teid veel oma tegemistega kursis. Nyyd tuleb v2ga pikk jutt, aga kes viitsib, see loeb. Esimesed kolm/neli p2eva:

Jaapani päevik

22. september (kirjutamise aeg 23. september 01:47)

Tõusin kell 8. Ärgates oli natuke selline ebareaalne tunne, nagu oleks kõik ikka veel unenägu…see, et ma kuskil mujal viibin. Üritasin välja mõelda, kas mu käekell näitab õiget aega või teeb seda hoopis uus seinakell. Neil oli umbes kümme minutit vahet, aga seinakell oli töötanud ilmselt ka enne (kuna ta tiksus, kui me ta leidsime). Hiljem selgus, et minu kell oli ikkagi õige.
Sõin hommikusöögiks eile ostetud mustikajogurtit ja mustikasaia. Sai maitses päris hästi, kuid lõpuks läks liiga magusaks. Jogurt tundus hoopis teistmoodi kui eesti jogurtid, aga ma ei võtnud selle suhtes veel lõplikku seisukohta.
Tegin kompromissi ja läksin alla siis, kui mu seinakell näitas viis minutit üle üheksa ja mu käekellal oli veel viis minutit aega. Ühika fuajeesse jõudes polnud seal hingelistki. Isegi energilist Mariko-sani mitte. Õnneks saabus veidikese ootamise peale väljast Noriko-chan, kes oli Miyuga samal ajal Eestis, kuigi ainult pool aastat. Meiega tuli kaasa veel Kana-chan (üks uus tüdruk, mitte see, kes meil vahetusõpilaseks käis), tutvusime-kummardasime-yoroshikutasime natuke ja suundusime koos linnavalitsuse poole. Taaskord suutsin enda üllatuseks täiesti normaalselt jaapani keeles suhelda. Võib-olla on tõesti tõsi see, et kui on piisavalt motivatsiooni/vajadust/muud võimalust pole, siis võib hakkama saada asjadega, millest enne poleks lootnudki. Rääkisime minu tulekust, eelmisest päevast, ülikoolist, eilse söögi teemaga seoses tuli jutuks ka see, et ma ei söö tomateid ning pidin neile ka oma tomati-trauma loo ära rääkima.
Linnavalitsuse maja oli pruuni värvi pilvelõhkuja. Läksime esimesel korrusel leti nr 2 juurde ja Noriko ütles, et tulime mulle Alien Registration Certificate’i tegema. Lahke tädi palus meil kõrvaluksest töötsooni tulla ning laua taha istuda. Sain ankeedi, mille tädi juhendusel ära täitsin (mul on nüüd vist oma aadress ka peas!), siis palus tädi meil oodata ja kadus mu piltide, passi ning ankeediga kuskile kartoteegikastide ja töölaudade vahele. Ootamise ajal rääkisime jälle Noriko ja Kanaga ning kuidagi läks jutt Yamagata looduselt ja korea keelelt kontsertidele. Ütlesin, et on 4-5 bändi, kelle kontserdile tahaks Jaapanis oleku ajal kindlasti minna. Esimeseks nimetasin (otseloomulikult) Arashi, mille peale tüdrukud etteaimatavalt kihistama hakkasid. Selgus, et Kana on nende fänniklubi liige ning läheb varsti Sapporos toimuvale kontserdile. Haarasin kohe härjal sarvist ja pärisin, ehk saaks ma millalgi temaga koos tulla, kuna kontserdipileteid on fänniklubiväliselt hirmus raske saada. Kana vastas, et loomulikult võin…ma pidin end tõesti tagasi hoidma, et vaimustusest mitte kiljuma hakata. Lugesin üles ka teised bändid (The Gazette, flumpool, Suga Shikao ja Kalafina) ning tüdrukud avaldasid imestust, et ma nii jaapanist palju erinevate muusikastiilide esindajaid tean ja austan.
Varsti saabus tädi, andis mulle sertifikaadi ja passi ning ütles, et ma pean millalgi tulema järgi oma alien registration kaardile, siis pole sertifikaati enam vaja. Edasi saatis ta meid tervisekindlustust tegema. See oli natuke jubedam kogemus. Leti ääres seisev poiss oli küll üpris armas, aga tema raskete terminitega immutatud jaapani keelest ei saanud ma just väga palju aru. Andsin nõutud esemed (jälle pass ja vist ka sertifikaat), täitsin oma kaaslaste abiga veel ankeete ning jäin ootele. Veidikese aja pärast tuli poiss tagasi, näitas mulle kolme asja ja rääkis jälle rasket ametnikukeelt. Sain enam-vähem aru, et saan millalgi väikse sinise raamatukese, mida pean hoidma nagu silmatera. See on vist mingi tõend tervisekindlustuse kohta. Siis näitas ta mulle bank book’i moodi asja (mis tegelikult oli vist midagi muud) ning rääkis midagi pangakontost ja sellest, et kui arve millelegi tuleb, ei pea ma veel seda maksma. See ajas mind natuke segadusse. Lõpuks näitas ta ühte siniste kilekaantega asja ning ütles, et see on ka väga tähtis. Noogutasin.
Lahkusime leti äärest, mina natuke kartlik, aga Noriko ja Kana julgustasid mind, öeldes, et praeguseks on asjad korras. Mõtlesin, et eks ma hiljem küsin Mariko või Joey käest abi.
Linnavalitsusest suundusime korraks ühte piletimüügi kohta, kust mulle hangiti tasuta ajakiri lähiajal toimuvatest kontsertidest, etendustest jms. Avastasime, et Gazette’il on tõesti tuur tulemas/käimas, aga lähim koht, kuhu nad satuvad, on Sendai oktoobri lõpus. Ma veel mõtlen, kas ja kuidas ma sinna lähen. Ka flumpool annab lähitulevikus kontserte, aga need on veidike kaugetes kohtades. Noriko lohutas mind, et küll nad teevad neid esinemisi aasta jooksul veel.
Siis läksime minu õhutusel ostlema. Mind viidi saja jeeni poodi, kust sain veidike eluks vajalikku olmekraami (nt juuksekummid, plaastrid, nõudepesušvammi komplekt ja vihmavari). Pärast seda pidi Kana kahjuks ära minema, aga lubasime veel kohtuda. Ta on tõesti nunnu, ilusate pikkade juuste ja suurte silmadega. Seejärel suundusime kohalikku drug-store’i, kust lahkusin näiteks nõudepesuvahendi ja kolme seebiga. Ettevõtmine tipnes toidupoega (ja kõik need kolm olid väga mugavalt samas majas, suht ühika lähedal), kust olin ka eile kraami ostnud. Hankisin hommikuhelbeid, piima, banaane (Mirju: „Jee, Jaapani banaanid!“ – Noriko: „Ei, siin on kirjas ’filipiinidelt’.“ – Mirju: „Hmm…no ikkagi. Jaapani supermarketist ostetud banaanid!“ XD), punast teed (külma, 1,5 l pudelis), põleva prügi kotte (st sinna saab panna sisse seda prügi, mis põletamisele läheb, siin on u sada erinevat prügikotti), ühe raameni-topsi ja lõunasöögiks mingi komplekti valmistoitu, mis sisaldas riisi, kana/juurvilju magushapus kastmes, mingeid rohelisi ribasid (tervislikud? Igatahes oli maitse tuttav), natuke soba-nuudleid ning mingeid väikseid musti ribasid (taas tuttavad??).
(Pean siin ka arveraamatut selle üle, mida ostnud olen. Ma olen nii tubli.)
Viisime asjad ühikasse ära (lahkudes igaks juhuks teise väljapääsu kaudu, et ei märgataks, et keegi teine mu toas käis) ning kõndisime ülikooli poole. Noriko lubas mind raamatukogu internetituppa viia ning vahetusüliõpilaste kontakt-kontorit näidata. Ülikool asub ühikast umbes 25-30 minuti tee jalutuse kaugusel, rattaga saab ilmselt umbes kümne minutiga. Õnneks oli tee lihtne ja ma usun, et suutsin selle meelde jätta.
Marssisime ülikoolialasse ning mind viidi kõigepealt välisüliõpilaste kontakt-kontorisse, kus meid ootas ees Joey. Sain seal teha koopiaid vajalikest paberitest ning täita ära ka homestay-ankeedi. Vira soovitas selles programmis kindlasti osaleda ning kuulasin nõuannet. Novembris lähen nädalaks ajaks kuskile jaapani peresse elama, saan kodueluga tutvuda, nad viivad mind igasugu kohtadesse ning kogu see värk makstakse ülikooli poolt kinni. Fantastiline.
Ankeedis oli kirjas ka hobide kohta, ma panin igaks juhuks LiveActionRolePlay ka kirja, kuid ma ei oska arvata, mis näo nad seda lugedes teevad.
Lõpuks sain minna ka raamatukokku, mille internetiruumis veetsin umbes kaks tundi. Nii hea tunne oli lugeda dragoni foorumit, oma meile ja mulle jäetud väikesi teateid. Siis näis küll, et kui interneti vahendusel kodu peaaegu kätte tuuakse, on kõik korras. Sain lõpuks ka Varjutuule muljed ära kirjutada.
Kell pool neli tuli Noriko uuesti mulle järgi (ta oli vahepeal ajanud asju oma lõputöö jaoks) ning koos suundusime kõigepealt mulle Yamagata kaarti võtma (ukse peal kohtusime ka Koreast pärit vahetusõpilase Pak’iga, kes kandis lahedaid riideid, üritas nalja teha ja demonstreeris kohe oma eesti keele oskusi („Harašo! Aa, see pole eesti keel? No siis….terviseks!“ XD).
Kella neljaks läksime minu templile järele. Tellisin selle oma eesnimega, kuna perekonnanimi kirjutatakse jaapani keeles täpselt samamoodi nagu ingliskeelne „pool“ ning ma ei tahtnud, et mõnel ametlikul dokumendil seisaks, et sellele on allkirja andnud bassein või ujula.

Noriko saatis mind ühika juurde, leppisime kokku, et ta võtab Azusaga ühendust minu panka viimise suhtes. Tegelikult tahtsin minna homme(täna), kuid siis on sügise algus ning Jaapanis on see vaba päev. Seega peaks keegi mind ülehomme sinna viima.
Ühikas otsisin esimese asjana üles Joey, et ta näitaks mulle, milline on ratas, mille Vira&Julia mulle jätsid. Selleks osutus hõbedane, veidike vanem ratas, mille esikorvi küljes oli roosa lill.
Joey tutvustas mulle ka Koreast pärit Mun-sani (poiss) ja Duen-sani (tüdruk), kes olid ka tulnud selle aasta kevadel.
Tuppa jõudnud, tõstsin kõik ostud õigetesse kohtadesse, panin oma raamatud riiulitesse ning otsustasin siis süüa. Keetsin endale gaasipliidi peal (!) vett ning tegin oma eestist kaasa võetud juustusupi ära. See oli mu ainuke soe söök, kuna komplekt-bento, mille ostsin, oli külm. Aga see-eest maitses väga hästi, olen oma lõunasöögiga rahul. Selle kõrvale vaatasin natuke telekat ka (jah, mul on toas telekas), kuid sealt tuli ainult kas ilmateadet või jutusaateid. (Kuigi üks oli päris huvitav, külaliseks see „Bloody Monday“ draama peaosaline) Peale sööki lugesin veidi oma tähtsaid pabereid, targemaks väga ei saanud. Nuputasin ainult välja, et see arve, millest mees pangas rääkis, on vist mingi pensionifondiga seotud. Olin just kontserdi-ajakirjaga poole peale saanud, kui äkki helises uksekell (jah, meil on tubadel ka uksekellad). Ukse taga seisis üks Korea tüdruk, kes seletas, et on mu naaber ja et Vira&Julia jätsid tema kätte minu jaoks asju. Olin hämmingus, sest enda meelest olin kogu kraami juba eile alt ühest suurest toast juba kätte saanud (Mariko ja Miyu kaasabil, nad ütlesid, et võin sealt toast endale asju valida, sain nt nõusid ja 2 futon’i), kuid selgus, et lisaks sellele kraamile on VEEL kolm kasti asju, mis mulle mõeldud.
Viisin kastid oma tuppa ja läksin välja Suji-san’iga (tüdruk) rääkima. Selgus, et tema on ka siin kevadest saadik. Andsin talle väikse Tallinna šokolaadi meeneks ning ajasime niisama juttu. Paar minutit hiljem tulid sinna veel üks korealane Sehi (tüdruk, Suji korterikaaslane) ning teisel pool minu naabriks olev Taiwanist pärit Po (tüdruk). Nüüd rääkisime juba neljakesi, nad olid väga sõbralikud ning tahtsid kindlasti mu telefoninumbrit, kui ma ükskord mobiili saan. Lõpuks saabus veel Duen ka, ma tõin kõigile, kes polnud veel saanud, šokolaadi ja tüdrukud kinnitasid mulle, et kui mul midagi vaja peaks olema, siis tasub ainult küsida. Kõige tipuks (peale seda, kui Mun tuli ja jagas neile mingid paberid) kutsuti mind veel mingile peole, mis pidi umbes poole tunni pärast algama, kuid ma olin selleks ajaks juba liiga väsinud ja kastid ootasid ka, seega ütlesin, et järgmine kord. Lehvitasime, yoroshiku-tasime ja ma astusin tuppa oma uue kraami juurde. Kastidest ilmusid uus (puhas!) riisikeetja, uus föön, uued prügikotid, uus hambapasta, uued nõud-söögiriistad, korgitser, konserviavaja, veel ümbrikke-pabereid, mingid märkmikud, mõned riideesemed, hüppenöör, netikaabel, rätikuid, teepakke, juuksesirgendaja, käärid (mis oli nagu deus ex machina, kuna olin mõned tunnid tagasi enda käärid jõuliselt mahlapakki prügikastikõlbulikuks tehes ära lõhkunud), kaks vihmavarju (üks tegelikult päevavari, ilus roosa ja pitsiline), pakk kriite, kruvikeerajaid, käsitöökomplekt, rull nööri, kaks kera heegelniiti, hulgaliselt küünelakke ja veekeetja.
Tundsin end nagu rikas troll või draakon kullakuhja otsas. Mõnulesin oma uues asjadekülluses ning avastasin, et nüüd, kui toas on asju, on see hubasemaks muutunud.
Riideid ma kappidesse panna ei jõudnud, käisin veel põhjalikult duši all, värvisin küüsi (äärmiselt oluline tegevus, et te teaksite), kreemitasin nägu, täitsin seinal olevat suurt kalendrit ja enda väikest taskumärkmikku.
Aga kõige olulisem oli kaasa võetud fotode seinale paigutamine. Siin ei tohi seintele kleeplinti panna, selleks on spetsiaalsed väiksed nõelad (nagu memode korktahvlile kinnitamiseks). Süda tilkus verd, kui piltide valgetesse äärtesse augukesed tegin, aga see oli vajalik. Need, millel polnud valgeid ääri, panin ma niisama kuskile ilulema. Päris fotost läbi torgata ma ei kavatse.
Ja nüüd pärast kogu seda pajatust tuleb mul magama minna. Olen homsed ülesanded endale tahvlile kirjutanud (Tegin kõigepeal kindlaks, et minu musta permanentmarkeriga kirjutatu sealt niisama nühkides maha ei tule. Proovisin siis küünelakieemaldajaga ja sellega läks paremini. Nüüd kirjutan sinna kas oma tavalise oranži või rohelise markeriga): „las Mariko seletab lepinguid“, „vii üleliigsed asjad alla tagasi“, õpi jaapani keele testiks“ ja „pane riided kappi“. Kava missugune.
Kell on 3:12. Õnneks saan homme magada nii kaua kui tahan.

23. september (21:27)

Panin äratuskella igaks juhuks 11:15-ks, kuid lükkasin seda rahulikult edasi. Täna on nagunii vaba päev igal pool ja välja minna poleks eriti mõtet, kuna sajab ja ilm on suht jahe.
Mõtlesin, et magaks oma reisiväsimuse ka välja, kuna eelmisel ööl seda teha ei saanud. Ja nii juhtuski, et tõusin lõplikult alles 15:15. Arvutasin natuke ja leidsin, et Eestis oli kell sel hetkel veerand 10 hommikul…seega oleks täitsa mõistlik aeg tõusmiseks XD
Sõin hommikuks eile ostetud helbeid, mis osutusid pmst Kellogs Frosties’iteks. Kuna kasutasin Vira jäetud (riisi?)kaussi, sain päris suure koguse kokku. Seejärel suundusin alla fuajeesse, et kontrollida, kas Mariko on seal. Kahjuks osutusid mu kahtlused tõeks ja teda polnud. Uurisin natuke seinal olevat bussiplaani, tervitasin uut vahetusõpilast (Adam?) ning tulin üles tagasi. Olin tahvlile jätnud ka märke selle kohta, et pidin viima suurde ruumi tagasi osa asjadest, mille eile sain (kuna Vira&Julia kastides olid need juba olemas). Käisin igaks juhuks vaatamas, kas uks on lahti, kuid see oli lukus. Õnneks õppisid Joey ja üks teine vahetusõpilane parasjagu selle suure ruumi eesruumis ja Joey ütles, et ma võin asjad rahulikult sinna tuua. Tõin tagasi riisikeetja, mõned nõud, sõela, fööni jt. Rääkisin veel veidi Joey’ga ning ta soovitas Marikoga homme hommikul rääkida, kuna lõuna ajal pidavat tal käed tööd täis olema saabuvate uute vahetusõpilastega. Võtsin ta nõuannet kuulda (tehes mõttes märkmeid lepingute täitmise kohta Mariko valvsa pilgu all).
Oma toas ootas tähtis töö: kohvrist riiete lahtipakkimine ehk viimane sisseseadmisetapp. Suutsin paari tunniga kõigele koha leida ja ruumi jäi veel ülegi. See on väga rõõmustav, kuna mu talveriided peavad ka kuskile ära mahtuma XD Kõige ülemine lahtine riiul jäi tühjaks, sest lihtsalt ei julgenud sinna midagi panna veidra kleepuva pinna pärast. Isegi tolmu oli sinna kinni jäänud….ma igaks juhuks ei hakanud mõtlema selle peale, mida seal küll hoida võidi.
Üldiselt jäin oma tööga rahule, jätkus isegi piisavalt leidlikkust, et mahutada kaks suurt varutekki (mille peab millalgi ära pesema igaks juhuks) tühja kohvrisse. Nüüd näeb tuba juba täitsa kodu moodi välja. Lõpetuseks käisin kõrvaltoast Sehi-sanilt põrandaharja ja kühvlit laenamas ning ta juhatas mind esimesele korrusele, kust leidsin pesuruumi pesumasinate, puhastusvahendite ja muude sääraste vidinatega. Pühkisin põranda ära ja õnnitlesin end eduka sissekolimise puhul.
Seejärel plaanisin jaapani keelt õppima hakata, kuid nagu tihti, ei läinud see päris nii, kui tahtsin. Vaatasin hoopis „Seikon no Qwaseri“ lõpuni. Parajalt ajuvaba meelelahutus antud hetkeks. Kohati hirnusin end herneks seal esinevate klišeeliste lausete ja absurdsete tegevuskäikude peale. Aga seal on üks lõbusamaid „romance-turned-action“ lõppe, mida ma näinud olen. (Seega tulevad spoilerid?)
Situatsioon: Kaks peategelast (15-aastane? Mafuyu ja 13-aastane Sasha) on just veetnud päeva koos mitte-kohtingul (st nad pole seda veel tunnistanud, aga mõlemad mõtlevad sellel). Lõpuks ütleb Sasha, et see on hüvastijätt. Šokeeritud Mafuyu küsib „What do you mean by goodbye?“ ja järgneb tüüpiline stseen, kus poiss seisab vaikides, vaatab mujale ja tüdruk meeleheitlikult tema õlgadest haarab ja ta nime hüüab, püüdes talt vastust saada. Järgneb veidi draamatilisi stseene, mille lõpus pisarais Mafuyu Sashale kaela langeb ja tunnistab, et ta teda armastab. Poiss kallistab teda vastu. Dialoog: „My mission in Japan has ended. I have no more reason to stay here. That’s why…I’m leaving you.“ – „I understand. I understand, Sasha.“ Järgneb veel veidi tegevust, mida saadab Sasha sisemonoloog. Mafuyu tänab teda ja nad suudlevad. (Kõike saadab romantiline muusika.) Siis saavad nad korraks vihaseks, muidugi selgub, et see oli mõlema esimene suudlus. (Selleks ajaks ma juba irvitasin täiega)
Punastades annab Sasha Mafuyule oma kõige kallima asja, hõberisti ning ütleb „I’m leaving my heart behind. As long as it stays with you, my soul will also continue to exist here.“ Mafuyu naeratab, ei anna talle midagi (Mirju: Hahahaaaa), poke’ib korraks ta rinda ning ütleb, et tema süda on ka seal.
Mafuyu: „You’re not allowed to lose it halfway, ok?“
Sasha: „Why are you saying such embarrassing things?“
Mafuyu lükkab poisi miskipärast mäe reelingu poole ning ütleb: „Okay, go with a ’bang’, Tundra kid!“ (Mirju: *veereb põrandal*)
Sasha teeb „cool expression“it, vastab „I’ll do it without being told“, hüppab heroiliselt reelingule (taust muutub action-stiilis muusikaks), hüüab „When I’m done with whatever business I have, I’ll come back!“, aktiveerib oma qwaseri-võimed (What? Why? Ma sain aru, et ta alles homme läheb…) ning muudab osa reelingust rauamanipuleerimisvõimega oma suureks vikatiks, nagu läheks lahingusse. Seejärel pöördub ta surmtõsiselt (ja cool’ilt) Mafuyu poole, osutab talle oma vikatiga ning käsib „Until then, stay single!“ Tüdruk noogutab innukalt. Sasha hüppab taeva poole, sooritab keerulise topeltsalto (ilmselt langeb ta alla, linna poole), ütleb ühe oma signatuurilausetest ning saadab kaamera poole veel viimase võiduka muige.
Ohissand, ma kartsin, et naabrid tulevad mu naeruhoogude pärast kaebama. No ausõna, mismõttes on anime viimaseks lauseks (ma signatuuri ei loe) „Stay single!“ ?! XD
Vahepeal sõin õhtusöögiks ka selle kiirnuudli-topsi, veendusin, et see on suht sama meie kiirnuudlitega ning otsustasin, et ei taha selliseid asju süüa tihemini kui hädavajalik.
Aga nüüd tuleb mul hakata lõpuks jaapani keelt õppima.

(Olen avastanud lugude „Circus“ (Arashi) ja „Rapunzel“ (Lenna) algustaktides hämmastavaid sarnasusi.
Ja muide, siin linnas on palju suuri ämblikuvõrke ja ämblikke. Õnneks olen neid ainult väljas näinud…kui välja arvata see väike, kuid tihe võrk, mille ma oma akna küljest (seespoolt) leidsin. Pühkisin selle kähku ära, loodan, et omanik ei tule tagasi seda üles ehitama.)

24. september (19:30)

Äratus 8.50. Lükkasin edasi, kuna teadsin, et Mariko ei tule ilmselt enne kümmet ja kui ma kell 9 ärkan, on mul piisavalt aega. Tõstsin oma telefoni, mida nüüd ainult äratuskellana kasutan, padja kõrvale. Järgmisel hetkel oli kell 9.41, äratuskell oli ilmselt iga viie minuti tagant helisenud, aga mina olin selle kas automaatpiloodil kinni vajutanud või seda üldse mitte kuulnud XD
Pärast veidike aega ringi sahmerdamist läksin alla Marikot otsima (kuna kell oli juba veerand 11). Kohe ma teda ei leidnud (kontrollisin vahepeal ka oma postkasti, kuid seal valitses õnnis tühjus), kuid lõpuks leidsin ta ja küsisin automatic payment application’ite kohta. Need on pmst ankeedid, millega taotleda seda, et gaasi-, vee- ja elektriarve automaatselt su pangaarvelt maha võetaks, lisaks ka internetitaotlus. Ma ei teadnudki, et meil eraldi gaasi, vee ja elektri eest maksma peab, but oh well…
(Muuhulgas küsisin talt ka seda, mis liiki prügi hulka kuuluvad tühjad kiirnuudlitopsid.)
Mariko ütles, et kõik need ankeedid saab rahulikult pangas ära täita. Hetk hiljem saabus fuajeesse ka Po-chan, kes pidi nagunii mõned inimesed panka viima, seega läksin temaga kaasa.
Päeva esimene uute tutvuste laine: üks Yamagata ülikooli õpilane Tarō (kes on päris kena, aga tal on tüdruk olemas), äsja saabunud vahetusõpilane (Texasest?) Zack ning samuti äsja saabunud vahetusõpilane Jason Taiwanist. Po läks oma rattaga ees linnavalitsusse (millega samas majas ka Yamagata pank asub) ning Tarō sõidutas meid oma girfriend’i autoga talle järele. Pangas toimus päeva teine uute tutvuste laine: kõik peale minu läksid välismaalaste registratsiooni sertifikaati taotlema, aga kuna mina olin selle juba ära teinud, liitusin teise grupi yamagatalastega, kellega koos oli samuti paar uut vahetusüliõpilast. Nägin jälle Pak-sani, kes hõikas juba kaugelt „Terviseks!“ (see on ainus eestikeelne sõna, mis ta teab…vist). Kuna välisõpilasi oli meie grupis neli, pandi meid tegema midagi kivi-paber-käärid-laadset (aga see polnud janken), ning mina ja Taiwanist pärit magistriõpilane Tan suundusime Yamagata panka. Ülejäänud, st Suurbritanniast, Manchesterist tulnud Kiko (tüdruk, jaapanlannast ema, inglasest isa) ning Jacek (? poiss, vist poolakas) suundusid ühte teise panka. Tutvusin aktiivse, lõbusa ja sõbraliku Yuuta-saniga (poiss), kes koos Pak’i ja väga abivalmis pangatöötaja-neiuga meil ankeete täita aitas. Sain vist kogu päeva jooksul vähemalt 10 korda oma nime ladina tähtedes ja katakanas erinevatesse kohtadesse kirjutada. Aadressiga on samamoodi. Seega, kui keegi on huvitatud minu siinsest aadressist ja/või tahab mulle saata musta leiba, igatsusest nõretavaid kirjakesi, sooje riideid, kuivatatud rukkililli või midagi muud sellist, ainult küsige ja ma annan teile aadressi, kuhu need saata.

Mulle ja Tan’ile öeldi, et me peaks enne kella kolme tulema oma kaartidele/arveraamatutele järele. Edasi suundusime teise panka, et näha, kui kaugel Kiko ja Jacek kontode avamisega on. Neid oli saatma tulnud yamagata noormees Jirō, kes näeb välja nagu mingi näitleja...ma üritasin teda mitte lummatult jõllitada, aga ebaõnnestusin. (Praeguseks kandidaat number 1.) Koos läksime tagasi ühikasse, Yuuta ja Jirō läksid jaama järgmistele saabujatele vastu ning meie saime 20 minutit ühikasolekuaega. Hiljem saime kõik fuajees kokku, (sinna olid saabunud ka uued tulijad Nick ja Nick (neil on päriselt ka sama nimi, mõlemad on Texasest….me vist peame hakkama neid suureks ja väikseks Nickiks kutsuma) ning juba pikemat aega ühikas elanud jaapanlane Manami (kes oli ka augustis Eestis käinud).
Selleks ajaks olin juba päris näljane. Olin unustanud hommikul enne panka minekut süüa, nüüd olin haaranud toast kaasa ühe banaani. Õnneks läksime seejärel kõik koos raamenit (jaapani nuudliroad) sööma. (Vahepeal helistati Yuutale pangast ja öeldi, et ma pean oma parooli ära vahetama.) Üpris ühika lähedal on üks koht nimega „Hokkai-ramen“. Uued välisõpilased paigutati viisakalt laua taha, jaapanlased (ja Joey XD) istusid kõrgema leti ääres. Sõin Yuuta (või oli see hoopis Jirō, kes seda esimesena ütles?) soovitusel miso-butter-raamenit. Sain suure kausitäie nuudlirooga, mille puljongis oli tõepoolest tunda võid. Kahjuks oli mul näljast silme eest nii must, et mul tuli alles siis meelde, et oleks pidanud tervest roast pilti tegema, kui olin juba poole nahka pistnud. Eks ma siis kirjeldan: kausis oli nuudleid (väga kollast värvi, mitte nagu meie omad), palju mingeid valgeid idulaadseid asju (ma ei ole siiamaani aru saanud, mis need olid), tumedate kobrulehtede moodi seenetükke, mingi valge-roosa asjandus, mis Jaceki sõnul oli fish-paste, natuke väikseid lihatükke ning üks suur lame lihatükk. Maitses täitsa hästi, kuigi ma arvan, et järgmine kord tellin tavalise raameni.
Kuna kell hakkas lähenema poole kolmele, tõusime koos Tan’iga ja teatasime, et lähme uuesti panka, kuna mina pidin oma parooli vahetama ja Tan enda kaardi/paberid kätte saama. Yuuta küsis, kas me teed teame ja Tan noogutas entusiastlikult. Jätsime oma toiduraha teiste kätte. Yuuta ei suutnud ära imestada, kui ilus ja sirge minu 1000-jeenine oli, näitas seda kõigile ning rääkis, et neil on siin kõik juba kasutatud ja kortsudega.
Suundusime koos Tan’iga panka, saime lõpuks kätte oma raharaamatud (bank book, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetama peaks, kuna pole Eestis selliseid asju näinud) ning andsime vastu oma gaasi ja vee otsekorralduse-paberid. Lisaks öeldi meile, et nelja päeva pärast saadetakse meile pangakaardid (siin võib kasutada nii raharaamatut kui kaarti) ühikasse postiga. Kui ametlikud asjaajamised läbi olid, palusin armsal panganeiul veel mulle demonstreerida, kuidas raharaamatuga raha välja võtta ja sisse panna (vaat kus, neil siiski on sissemakseautomaadid!). Sellega olime omadega peaaegu mäel.
Kuna Tan tahtis veel postkontorist läbi käia ja me pidime nagunii elektri-otsekorralduse posti panema, läksime postkontorit otsima. Teadsime enam-vähem, kuhu minna, aga kohale jõudes tiirutasime ikka õige maja ümber, eksisime tagahoovi ära ning pidime lõpuks ühelt postiautos istuvalt onult teed küsima.
Uurisin natuke postkaartide saatmise ja markide kohta, Tan ütles, et postkaardi jõudmine siit Eestisse võtab küll üpris palju aega, kuid ei tohiks väga kallis olla. Lisaks nägin lahedaid marke, mida kindlasti kasutada tahaks (ning ühe terve lehe peab kindlasti Papile ka saatma), alates jaapani kunsti teemaliste ja lõpetades Full Metal Alchemisti omadega. Siis saab keegi päriselt endale postkaardi, kus on Alphonse’i pilt ja väike märge „Yes…I’m a gay robot.“ (Kes saavad aru, need saavad.)
Kuna tahtsime terve päeva võimalikult produktiivselt kulutada, suundusime edasi veel Yamagata jaama lähedale mobiilipoodi. Tan tahtis vaadata Docomo firma omasid, kuid mina rausin kaljukindlalt, et peame leidma Softbanki oma. Piilusime korraks Docomo omasse sisse, kuid otsustasime lõpuks, et küsime teistelt vahetusõpilastelt nõu ja asukohta ning lähme homme Softbanki teenindusse.
Enne ühikasse minekut tegime väikse tripi supermarketisse (ma peaks tõesti selle sooduspunktide kaardi tegema!), kust lahkusin kahe suuuuure ja raske kotiga. Ostsin muuhulgas 5 kg riisi, 1 l sojakastet ning 1 l õli. Vähemalt peaks mul natukeseks ajaks süüa jätkuma.
Ühika ees nägime Mariko-sani, kes teatas, et oli suure kraamiruumi lahti teinud ja me võisime sealt võtta, mida iganes meil vaja on. Tänasime ja läksime oma tuppa. Hiljem, kui ma korraks teisele korrusele sattusin, ütles Tan, et küsis teistelt Taiwani vahetusõpilastelt järgi ning homme viib üks neist, Kaiku-san (kes koos Rin-chaniga suures kraamitoas oli, kui ma sinna läksin), meid koos Jacekiga softbanki teenindusse. Kikol juba on telefon, seega pole temal vaja kaasa tulla.
Nüüd istun ja mõtlen, et peaks jaapani keele testiks õppima hakkama. Aga enne tuleb Joey käest natuke internetti lunida ja natuke oma tegemistest maailmale teada anda. Ja Fyerellali kroonikat peaks ka edasi kirjutama.

Ahjaa, ilmselt saan ma interneti alles umbes oktoobri teisel/kolmandal nädalal. Kiko ütles, et kui tellida oktoobri alguses, saab 500 jeeni allahindlust, seega ma ootan tellimisega natuke. Senikaua leechin Joey, Po või kooli raamatukogu netti.
Varsti saan loodetavasti teha ka järgmise sissekande videoblogisse, seekord on teemaks ilmselt minu tuba ja sissekolimine.

Igatsen teid.

*kalli*